Tere õhtust, kell sai 19 klassikaraadio tänaõhtuses kavas. Kõigepealt pakume kuulamiseks teist loengut Ristikivi muuseumis toimunud sarjast Ristikivi ja tema aeg ning sellele järgnenud kontserti, kus musitseerisid Anne Maasik ja Heikki-Rein Veeromann. Algusega kell 20 30 võite kuulata Sven Grünbergi filmimuusikat. Kell 21 30 algab kordusena raadioteatritüki Ekke Moor. Viies osa. Kell 22 algab vaba Euroopa pooltund ning kell 22 30 tuleb fantaasia muusikat stuudiosse vahendama. Tarmo tabas. Kuid nüüd siis loeng Ristikivimuuseumist, kõneleb Tartu Ülikooli dotsent Ele Süvalepp ning loengu teemaks on arbujad ja Karl Ristikivi. Loeng on salvestatud 20. märtsil käesoleval aastal. Tere. Tõstke minu teemandi ar pojad ja Karl Ristikivi kes käisid kuulamas esimest avaloengut, siis me kuulsime siin, kuidas Tallinna Pedagoogikaülikooli professor Toomas Liiv iseloomustas just 30.-te aastate kirjandust ja noh siis seda aega, kui Karl Ristikivi tuli kirjandusse ja tal oli hulk märksõnu, mis nagu olid üsna erilised või huvitavad ja ma kordaksin need lausa üle, sellepärast et mõneti on nüüd minu Ta kanne natukene niisugune. Vastasseis sellele, mida tema ütles, et ma räägin teisi asju natukene teisest küljest noh, täiesti õige, et kolmekümnendad aastad oli muidugi poliitiliselt kirjandus poliitiliselt selline keeruline aeg, nii Eestis kui Euroopas ja, ja niisugused märksõnad nagu Toomas Liiv tõi esile ka nagu autoritaarsus või natsionalism või elulähedus või realism või oi, üsna huvitavalt. Ta mainis ka just seda eesti kirjandust kahes ruumis, millest muidu räägitakse ikka pärast sõda selle Rootsi ja Ameerika ja Lääne pagulaskirjandusega seoses, kuid tema tõi esile just selle eesti kirjanduse Nõukogude liidus ja, ja ka eks Nõukogude Liidu sotsialistliku realismi mõju ja hästi huvitava hulga kirjanikke ta tõstis esile, kes just ajajärku kujundasid, need olid siis erry hiir ja August Jakobson ja Juhan Sütiste ja Eevalt Tammlaan ja no täiesti ilma irooniata ütlen, et see ettekanne minu meelest päris huvitavalt rõhutas neid argu külgi, nähtusi, mida küll kirjanduslugudes käsitletakse, aga mida võib-olla kirjanduslikult nii palju ei tähtsusta. Ta ja Toomas Liivi ettekandes oli ka väike selline polemiseering just siis arbu ja keskse kirjanduse Arboja kesksele kirjandusloolisele lähenemisele, mida, mida siis just Tartuurijat esindavat ja ja on esindanud. Ja nüüd sellest johtuvalt ma olen oma ettekande mõelnud kahes jaos, et kõigepealt ikkagi küsimus on siis arbujates ja püüan siis esitan noh, omapoolse seisukohavõttu selles milline oli siis nagu arbujate roll, kui tähtis minu meelest see on muidugi vaieldav asi. Teiseks ma muidugi vaatan siis või üritan vaadata ka Arbojate ja Ristikivi seoseid nii hästi konkreetsemast plaanis tähendab siis nende isiklikke kontakte kui ka üldisemas plaanis loomingulisi ühendusjooni või, või siis seda, et kas, kas ristigi võiks nimetada Ta proosa arbu jaks, nagu seda mõnikord on tehtud või, või mitte, et aga ma arvan, et kohe alustuseks Peaks võtma küll eelduseks, et, et kuidas me ka ei hindaks arbujate rolli või, või nende osa, siis on täiesti selge ikkagi, et Karl Ristikivitegevuste loomingut. Ta on ilma Arblata kontekstis äärmiselt raske käsitleda. Et on olemas muidugi seosed, et mis toodi esile eelmises loengus, siis Karl Ristikivi ja elulähedus või ka töö-eestlus, kui oli küsimuse all romaan tulija, raud aga aga seal on siiski võrdlemisi ühekülgne, mitte eriti eriti otsene seos. Nüüd siis arbujate juurtel, Harbujatest kui sõpruskonnast, kui rühmast, liikumisest või isegi põlvkonnast on kirjutatud päris palju ja ma usun, et kõigi siin kuulajate jaoks on, on sellel sõnal või sellel nähtusel oma sisu, mistõttu kama siis kõiki algteadmisi sellest jagama. Aga mõned päris konkreetsed asjad ma siiski toon esile, sest mul on tunne, et teinekord ka tuntud asjad vajaksid nagu ülevaatamist muidugi kipubki jääma mulje, et nagu antud juhul arbujate puhul on tegemist nüüd mingisuguse juba jäigaks muutunud kaanoni ka siis mis on alates 1960.-test aastatest kogu aeg olnud käibele tarbijad on meie meie kirjanduse tipp ja, ja noh, kõik järgnev on sellega ka kuidagi tingimatu seoses. Ja just viimaseaegsed käsitlused, ma ei mõtlegi ainult Toomas Liivi, aga on ka muid käsitlusi, näiteks Tiit Hennoste omad või või noh, mõõdukamal moel ka näiteks Sirje Oleski uurimused on ka osutanud sellele, et et noh, et seda nii-öelda arvuja kesksust võib vaadata ka teisiti või noh, võib seada nagu kahtluse alla selle selle kaanoni väärtusena alustades selle tegelikult tähendust, aga lõpetades ka sellega, et kas on tegemist siis võib-olla hoopis mingi pidurdava nähtusega näiteks eesti luulele, mis on siis pidurdanud üht seda moderniseerumist. Ja muidugi on äärmiselt huvitav alati ehitada üles igasuguseid spekulatsioone oleksitele, mis oleks, kui oleks Ants Oras mitte väärtustanud peti Alverite Heiti talvikut, vaid näiteks Uku Masingut, tema assotsiatiivset värss ja kas siis oleks eesti luule läinud teist teed ja nii edasi. Aga ma arvan, et noh, võib-olla, et antud juhul oleks siis asjakohane vaadata seda teist külge, kas sellel on ka ikkagi peale ühe mehe suva või mingite mingid asjadega mingid mingid muud põhjused. Ühesõnaga, ma püüan siis rääkida sellest, kuidas, kuidas saan mina aru Arblatte tähendusest ja, ja noh siis ka sinna Ristikivi juurde, sest ka Ristikivi kaasabil võib-olla võib seda arbijate tähendust mõnevõrra hinnata. Ta arbijad said siis oma nime 1938. aastal ilmunud sellenimelise antoloogia järgi mis sisaldas kaheksa luulet, Teie loomingut ja ulatusliku eest sõna mine kirjutama. Peaks oli kirjandusteadlane, kriitik, inglise filoloog Ants Oras kes oli ka ühtlasi selle antoloogia koostaja. Nüüd aasta 1938 on muidugi väga tähendusrikas ka Karl Ristikivi loomingus, sest 1938. aastal võitis Karl Ristikivi looduse romaanivõistlusel oma romaaniga tuli ja raud. Ja see avaldas D ja kujuneski Ristikivi läbimurdeteoseks. Noh, ka ajaline kõrvuti seismine arbujatega ja, ja mingisugused niisugused tähthetked on nende vahel olemas. Nüüd antoloogia koostamine on üks asi, mille ma peatuksin ja just nimelt selle tõttu, et, et seal kuidagi tuleb väga huvitavalt esile see ka, mida siis arbujateks hiljem nimetatud kirjanikud ise on endast kui rühmast arvanud või, või üldse oma üldistest hoiakut, sest ja, ja sellel küsimusel peatub hästi põhjalikult Bernard Kangro oma raamatus arbujad, mis on ilmunud Lundis 1981 ja muidugi ka teised uurijad, nagu Karl Muru on sellel peatunud ja ilmneb siis nõnda just eriti Kangro raamatust peaaegu kõik asjaosalised siis ühelt poolt valimikus esinenud luuletajad teiselt poolt koostajaks nimetatud Ants Oras on püüdnud selle antoloogia koostamise vastutust nii-öelda teiste kaela veeretada teda või juba nagu praeguses olukorraski mingil kaitse positsioonil. Ehk siis enamik arbujad ise on pidanud tegijaks just orast ja väitnud ka küll tagantjärele muidugi nii nagu see raamat on kirjutatud, et et luuletuste valiku on ka teinud Ants aga Ants Oras omalt poolt jälle öelnud, et algatus ikkagi tulnud autoritelt endilt ja, ja nemad on ise ka enamikus oma luuletuste valiku teinud ja teisalt poolt olnud aktiivne pool ka kirjastus siis 1934. aastal Tartus asutatud avatud Eesti kirjastuse kooperatiiv ja selle juhataja August Pill, kes teinudki konkreetse ettepaneku ora selle selle kogumiku koostamiseks. Nüüd siis milline mulje jäi minule nendest asjadest tundub tõesti, et enamik arbujatest või noh, nendest hilisematest arbujatest ei pidanud vähemalt ülekaalukalt seda ühisesinemist eriti vajalikuks ja isegi oldi nagu selle vastu. Eriti käib see niisuguste luuletajate kohta nagu Talvik, Alverson merilaas. No rohkem pooldas sellist ühisesinemist Bernard Kangro, vähemalt ise anda, sellest kirjutanud, aga teised on väitnud, et Bernard Kangro on käinud ikkagi jutuga ringi, et et tuleb ühiselt esineda. Ja Bernard Kangro ongi oma raamatus väitnud nõnda, et kui ta nüüd teistega rääkinud sellest antoloogia või, või isegi mingist ühisesinemisest, siis tsiteerin nüüd, vastus oli niisiis suurtes joontes, eit tav põhjendusel, et see on otstarbetu, jõu kulutamine ja kogulik kahjulik, sest siis kleebitakse vale sildid kõigile laubale, mis sisu. Läti antoloogia ilmus ja kui nüüd välja arvata üks sellesse antoloogiasse võrdlemisi juhuslikkus kaasatud inimene ja see oli nimelt Mart Raudkes, nagu päris Arblatte hulka ei kuulunud siis teised peale Mart Raua ei ole ka siiski ikkagi protestinud, et neid oleks nüüd vägivaldselt päris sinna antoloogiasse pandud. Aga Mart Raudküll nõukogude ajal, kui arbujad ei olnud teatavasti heas kirjas, väitis, et ta olevat päris vastu tahtmist siin antoloogiasse pandud. Nüüd need antoloogias esitatud päris arbujad, loen nad siis ka veel üks kord nimepidi üles, neid oli siis ilus arv. Seitse. Heiti Talvik sündinud 1904 surnud 1947, Betti Alver 1906 kuni 1989, Paul Viiding 1904 kuni 1962 Uku Masing 1909 kuni 1985, Bernard Kangro 1910 kuni 1994, August Sang 1914 kuni 1969, Kersti Merilaas 1913 kuni 1986. Kõik nimetatud olid oma loomingut enne kantoloogiat arbujad siis enne 1930 kaheksandat aastat juba avaldanud ja kõigilt välja arvatud Kersti Merilaas olid ilmunud ka juba luuletuskogud siis esimene nendest 1934. Aga muide ka Kersti Merilaasi esikkogu maanteetuuled ilmus veel samal aastal 1938. Niisiis oli tegemist iseseisvalt kirjandusse tulnud autoritega, kes läbilöömiseks tõepoolest rühmaduge ei vajanud. Samas tuleb aga öelda, et nende ühendamine rühmaks ei olnud kuidagimoodi juhuslik. Ja kõigepealt oli siis tegemist sellega, mida on eriti rõhutanud Karl Muru. Nimelt see oli sõpruskond, et see oli 11 tundvat, et üksteisega läbikäimises olevate noort täring. Kuigi see läbikäimine ei toimunud päris kindlalt rühmana, nii nagu käis koos Siuru. Aga see käis paariti või kolmeti või ka või ka omavahel suuremates ja väiksemates seltskondades. No on esile tõstetud kahjust Kangro poolt, et mingit vähe gene oma etterühmad moodustasid nii-öelda vanemad, Arbolede, nooremad Arbojad, sest kui nüüd jaksasid sellest minu loendist neid sünniaastaid tähele panna, siis tegelikult arbujate vanus oli ikkagi kümneaastase kõikuvusega. Kui lugeda juurde veel ideoloog Ants Oras ja kriitik Paukson barrest, siis nende sünniaasta oli 1900, nii et ühesõnaga see, see vanusevahe siiski kõikus ja, ja inimesed tulid ka erineval ajal nii-öelda Tartusse ja ülikooli ja tutvusid. Ja nii võibki öelda, on üks, üks vanemate ringe, mis, mis kujunes suhteliselt varem välja, sinna kuulusid siis Talvik, Alver ja Viiding. Aga just sinna kuulusid siis ka Ants Oras kriitikuna ja jaga kriitik Paukson hiljem barrest. Norbijatest kirjutas ja lörtsis, teine rühm oli nii-öelda noorematest arbujatest siis sangmerilaas ja Kangro Nendel rühmadel olid ka oma tinglikult nimetused selle järgi, kuidas nad oma oma väljaanded avaldasid nimelt Talvik, Alver Viidingu seltskonda hüütiga kammisse Badeks, kuna Heiti Talviku kogu väljaandmiseks asutajat, nii nagu selline ühistus kolm kolme kammis sepaühing või kolm, noh, see oli selle saksa saksakeelse kolm, mis kaunist, ei kaunist, ei olnud õilsad kammisterpa, tähendab, et selle järgi nimetati seda kammis seppadeks ja nüüd see noorem rühm jällegi andis osa oma teoseid välja Kuldvillaku märgijal. Neid nimetati jälle Kuldvillak lasteks. Aga siiski see suhtlemine ületas muidugi ka nende Nende niisugused vanusepiirid ja kõik muud. Nii käisid siis Kadalvikute paar ja, ja nii-öelda sangade paar siiski omavahel läbi, kuigi mitte alati kõige tihedamalt ja Bernard Kangro, kes oli hästi suur suhtleja, suhtles kõigiga, aga mõned suhtlesid ka vähem. Noh, alguses suhtles küll teistega Paul Viiding, aga 1937. aastal tema läks ära Tallinna, siis ta ka nagu suhtles vähem ja üsna eraldiseisev isik oli siis Uku Masing. Aga kelle kohta siiski ei saa väita, et on üldse kellegagi ei suhelnud ja näiteks kui tuleb juttu Karl Ristikivist, siis on täiesti selge, et et Masinguga või üldse maasingute perega suhtles ka Karl Ristikivi. Ütelda, et nüüd väga, väga lähedaselt, aga ikkagi. Ja nüüd siis tulemegi selle juurde, et selle tihedate kokku puutuda, et eelduseks oli muidugi siis see, et kõik elasid olulise aja just Tartus. Nad olid tulnud siia siis varem või hiljem ja et niinimetatud mees arbujad olid kõik seotud Tartu ülikooliga. Peaaegu kõik nendest olid sellise üliõpilasseltsi nagu Veljesto liikmed ja oma meeste kaudu läbisid selle seltsiga ka siis või seltskonnaga Alver ja merilaas. Alver oli ka õppinud Tartu Ülikoolis, aga 30.-ks aastaks, eks ta oli nagu õpingud pooleli jätnud, kuid kuulus kindlasti siis Tartu haritlaskonna hulka või liikus nendes ringides nõnda. Ja 1936. aastal tuli start Turu Ülikooli õppima, ka Karl Ristikivi tahtis astuda filosoofiateaduskonda, aga sinna ta ei pääsenud, tuli natuke liiga hilja ja läks siis matemaatika-loodusteaduskonda, kus seal oli vabu kohti lahti ja hakkas seal õppima valida erialaks geograafia, seda küll mõnevõrra hiljem alguses õppis ta seal siis ülid aineid ja 1937. aasta lõpus on teada. Ta käis tutvumas üliõpilasseltsiga Veljesto 1938.-st aastast sai temast Veljesto liige, nüüd juba ülikooli ja Veljesto baasil siis nii arbujad kui Karl Ristikivi olid tihedas läbikäimises. Nüüd selles omavahelisest läbikäimisest ma puudutan ikkagi ennekõike arbujaid, oli väga tähtis osa siis mitmesugustel kokkusaamistel, kohvikus, üksteise juures muidugi ka seltsi olengutel, aga ikkagi see nii-öelda puheemlik või pool pohhimlik, kohviku ja niisuguste õhtut. Miljöö paistab küll olevat väga-väga tunnuslike arbujatele ja seal loeti siis ette ka oma vastvalminud loomingut, kuigi on arvavad ise ka väitnud, et seda ei tehtud. Nagu selles mõttes, et et rühm oleks etendanud mingisugust väga suurt tsensori osa või, või oma oma äranägemist mööda midagi valinud, vaid lihtsalt tutvuti üksteise loominguga, kuid ka öeldi midagi nii, et et ikkagi arbujad üksteise loomingut tundsid, kuulasid ja olid sellega mingil määral siis arvustajaiks. Ja nõnda kujuneski siis nendest arbujatest Te omajagu kindel, võiksime öelda, aga ikkagi mitte päris rangelt piiratud sõpruskond, sest et lisaks nimetatutele suhtlesid arbijatega veel paljud muud Veljesto lased kui ka teada terve hulk Noori kirjamehi luuletajaid, kaproza iste, kes võib-olla kohe ei avaldanudki oma kogusid nagu Laur Tamm näiteks või Arno Vihalemm või kunstnik Ott Kangilaski ja ja neid on neli, teise Kangro raamatus nimetatud päris palju, nii et, et suhelda siis ka väljaspoolt. Ometigi täiesti selge, et Arbojate põhituumik siiski moodustas küll juba ka läbikäimises täiesti sellise tuntava tervik kui nüüd aga teine oluline külg on siis ikkagi nende looming. Et 1930.-te aastate algusest peale, kui hakkas alguses siis perioodikas ilmuma nende tulevaste arbujate Loomingu enamik juba noh, mõned nagu Heiti Talvik olid alustanud varemgi ja kümnendi keskel hakkasid ilmuma luuleraamatut, siis pandi tegelikult kriitik kas juba enne seda, kui oli mingi arbujate antoloogia ilmunud päris teraselt tähele, et Ta on esile astumas üks uus seltskond noori luuletajaid, kellele on ikkagi omased ka teatud ühisjooned kõigile erinevustele vaatamata. Ta neid kriitikuid, kes selliseid noori esile tõstsid, olid muidugi ühelt poolt need kriitikud, kes neid noori väga tunnustasid eesotsas Ants orase ja ja Haarald pauksoniga, natuke hiljem Aleksander raskel või õieti peaaegu samal ajal ka Aleksander aspel, ühesõnaga väga väga mainekad kriitikud on need, kellele võib-olla need noored nii väga ei meeldinud, kas või Henrik Visna puu või, või Erni hiir või natuke hiljem Juhan Sütiste siis ka ikkagi panid tähele, et millegi millegi teistsugusega tegemist te õigupoolest selline käsitus uuest suunast või põlvkonnast kirjanduse üldsuses oli, oli olemas enne seda antoloogiat ja seda selgema kuju võtnud rühma. Ja näiteks Kangro on ka jälle oma raamatus märkinud just seda, et kui nüüd neid noori esile tõstnud Ants orast hakatigi just selle elulähedase suuna kriitikute poolt, et juba varem ründama, kui, kui see arbujate kogumik oli ilmunud, et siis nagu just see need rünnakud orasele ja nendele uutele luuletajatele olid vähemalt tema jaoks just üks neist tegurist, mis nagu panid seda rühma ennast näitama või, või kuidagimoodi niimoodi konsolideeruma. Niiet Töörühma konsolideerumine võiks öelda, oli suuresti ka vastaste teene ja eriti eriti iseloomulik on see pärast seda, et siis kui juba ikkagi antoloogia ilmus ja neil luuletajatel muidu olid üsna hägused oli juba ühisnimi olemas siis muidugi tugevnesid ka veel vastaste rünnakud ja õieti arbujad saidki väga kuulsaks ka, jälle ütlen uuesti tänu oma vastaste rünnakut võttele. Aga muidugi ei olnud meil ainult vastased, vaid neid oli ka väga tuliseid poolehoidjaid ja väga palju, nii et nii et tegemist oli ikkagi 30.-te aastate lõpul küll väga olulise nähtusega, mida siiski võib-olla päris adekvaatselt heegelda ka tollane ajakirjandus, kuigi, kes, kes teab, seda, saab sealt neid jälgi leida. Tollane ajakirjandus teatavasti ikkagi mingil määral oli kultuuripoliitiliste eelistuste mõju all ja nii nagu muide Karl Ristikivi oma hiljem kirjutatud eesti kirjanduse lühiajaloos märgib. See on ka muide ainus kord, kus ta mainib suurt kirjandit kui Erni hiirt, keda Toomas liivlaste esile tõstis, et ta ütleb just nimelt, kui ikkagi vaadata, mis seal kirjanduses siis tõeliselt toimus väljas väljaspool seda ametlikku liini, mida etendati Erni hiire ja veel mõne teise seltskond siis sellise positiivse sotsiaalse tellimuse täitjana selle autoritaarse võitu kultuuripoliitika ajal. Et siis ka pöördub Karl Ristikivi nimelt arbujate vaatlusele oma kirjandusloos ega ega räägi teistest palju midagi. No nii, aga ikkagi võiks küsida, et mis siis nende orbujate juures nüüd tookordseid positiivseid poliitikuid või eluläheduslassi või või muid ärritas ja miks siis? Me tänapäeval võiksime ka midagi nende juures küsimuse alla seada, nuumalajal pandi arvujatele siis süüks elukaugust literatuuri tõsta ka võib-olla ka väga tugevasti ka sellist vormikultust ja, ja võõra mõjulisust, et see luule ei olnud küllalt rahvuslike kalist rahvalik ja nagu ütlesin, et sellel vormi konservatiivsuse momendil või sellele, et, et arbujad hakkasid taas rakendama just klassikalisi luulevorme. Et sellel on olnud nüüd üsna üsna suur tähendus ka hilisemate hinnangute jaoks et see nagu oleks olnud, et võib-olla mõne käsitleja meelest niisugune tagasiminek, et kui 1900 kahekümnendatel aastatel Eestist tuli modernistlikke suundumusi ja seal peale Erni hiire ka Johannes Barbarus ja, ja Juhan Sütistegi noorena ja, ja mõned muud veel katsetasid päris päris modernistlikus võtmes mitmes, et siis nagu kolmekümnendatel aastatel toimus selline samm tagasi ja ja et see kuidagi siis konserveeris selle kirjanduse sedavõrd, et et ka hiljem oli kuidagi see areng vabamas suunas, siis pärsitud. No tõepoolest, kui võrrelda mõne teise maa traditsiooniga kasvõi näiteks soome luulega, siis on eesti luule vaieldamatult olnud konservatiivsem ja nii suurt rolli kui, kui Eestis arbujatel ei ole Soomes olnud vastaval liikumisel, kuigi seal on ka arbujate paralleele näiteks tulekandjatest või mõnest teisest 30.-te aastate luuletaja rühmast. Aga ikkagi tahaksin ma öelda, et see ei olnud ei arbujate, ei orase süü kasuva tähendab, et see on täiesti selge, et viidates nüüd olukorrale Euroopas või üldse euroop kirjandusele on näha, kuidas kõikjal praktiliselt muidugi igas kultuuris ja kirjanduses nagu oma mõõtkavas. Aga ometi toimub kolmekümnendatel aastatel just selliste konservatiivsete klassikaliste tendentside tugevnemine ja see on ka päris selgelt seotud tutt just selle 30.-te aastate teatud poliitilise ebastabiilsusega poolt siis just nende natsionalistlike või kuidas me neid nimetame mitmesuguste selliste ilmingutega ka autoritaarsusega, et otsitakse tuge just, mitte niivõrd rahvuslikust kuivõrd just noh, nii-öelda sellest euroopalikust või äraproovitud kultuuritraditsioonist, et see on nagu üks pidepunkt, mis on, mis on selles kaootiliselt kis, kuidas maailmas. Ja nüüd minu arvates on eesti kirjanduses omakorda väga oluline see, et ikkagi kuigi me tahame väga, et meie kirjandus oleks nagu kõik muud euroopa kirjandused, et me jõuaksime samal ajal modernism ja igale poole mujale, aga aga on ikkagi täiesti selge teel eesti keel juba või eesti luulekeel juba ikkagi arbujateni ei olnud oma võimalusi klassikalistes traditsioonides lihtsalt, et noh, viinud sinna, kuhu, kuhu need võis viia ja seda on väga hästi muide tähele pannud ka Karl Ristikivi, kes on hiljem Rootsis 1973. aastal esinenud õpetajatele suvekursusel rääkinud neljast arbujast ja seal ta on, nii nagu paljud teisedki väga palju esile tõstnud, just seda vana vormi ja üllatavat ja ootamatut keelekasutust, sellist taset, mida varem ikkagi eesti klassikalisel luulel ei olnud seda Te eesti keele allub täiesti paindlikult kõrkumata nendele nõudlikele vormidele, seda tõrkumist me võime veel märgata tegelikult nooreestlastega luules ka Gustav Suitsu luules, minu meelest on see, see pinge vähemalt osaliselt selle vormi ja, ja nii-öelda väljenduse vahel tuntav luuletajate loomingus muidugi, pinge on alati olemas, aga ütleme, et nii niisugust paindlikkust või niisugust sujuvust siiski sellele ei olnud. Ja nüüd, kui ka arbujatele ilmselt mõju avaldanud ja meile hästi tuntud luuletaja ja luuleteoreetik, Kinglane, Toomast, ellijat määratles oma terminiga, mis on, mis on või kes on klassik või mis on klassika siis tema tõstis just selle nii-öelda rahvuslike klassikate kõrval, mis teatavasti kujunevad nii, nagu nad kujunevad traditsioonidele vastavalt esile veel ka noh, nii-öelda suure klassika ja selle suure klassika või noh, niimoodi rahvusvaheliselt kehtiva klassika mõõdu Buile vastavaks peab ellijat mitte üldse igasugust loomingut, vaid selle, selle eelduseks on juba ka tõepoolest niisugune keele või keele kultuuri vältimatu tase. Et keel peab olema nii-nii palju paindlik või nii palju are näinud, et ta, et ta tõepoolest vaeva Ta annab ennast sellesse vormi panna ja minu meelest meie tingimustesse just nimelt enne, kui Arbojatel ei õnnestunud päriselt, kui alustasid seda nooreestlased ja võib-olla võib ka enne seda leida veel proovijaid. Seda kõike toetasid muidugi ajatingimused, nagu ma ütlesin, just see, et suunduda klassikale. Aga nii või teisiti eesti kirjanduses oleks pidanud tulema see aeg, kui see, see noh, täiuslik luule sellisel viisil, nagu arvavad selle kirja panid, saaks ka kirja pandud. Sest see, see oleks tulnud kirja panna ja, ja arbijad seda tegid. Et minu meelest selles mõttes võib siin näha ka ikkagi mingit täiesti objektiivset vältimatut protsessi ja kui Arbojale midagi süüks panna, siis tõesti seda, et nad olid nii head selles klassika ärgimised, nad tõesti tõendasid seda seda eesti keele luulevõimalusi, mida ju kaua aega kahtluse alla seati, kuidas võib ikka luuletada klassikalistes vormides kui eesti keeles, et nad tõesti suutsid seda nii veenvalt tõendada, et nad ka järeltulva tulevate põlvede jaoks nagu panid maha selle märgi, et niimoodi on võimalik, niimoodi saab väga head ja väga mõjuvat luulet kirjutada. Niisugune on siis siis minu mõte ja, ja ma just arvan seda, et loomulikult ei saame ega ei olegi vaja arbu, et väga-väga ühekülgselt käsitleda. Aga noh, nagu võib-olla ei maksaks siiski ka teise äärmusesse minna ja ja see roll, mis arbujatel on, see, see neil on. Nüüd, mis puutub Karl Risti kivisse, siis temal muidugi on, nagu ma juba eespool ütlesin, ka arbujatega täiesti tihedad sidemed nii hästi noh, isiklikult kui ka loominguliselt ja isiklikult tuleb öelda, et muidugi ei ole Karl Ristikivi ja vahel vähemalt üldiselt see suhe nii sõpruskondlikega, nii tihe kui arbujate endi vahel. Aga kui võtta aluseks siin kas või mõned publitseeritud materjalid, millega on siis Karl Ristikivi kirjanduslik päevik või tema kirjavahetus tehtud nüüd loetavaks, ma mõtlen just sarjas Literaaria üsna hiljuti avaldatud Karl Ristikivi kirjanduslikku päevikut ja ja ka noh, tähendab see on siiski Ristikivi kirjapanekud põhiliselt 1940.-te aastate algusest, siis veel nagu murranguajast ja, ja saksa okupatsiooni ajast. Siis need kirjapanekud küll tõendavad vähemalt mainimisi seal Ristikivi loeb hästi palju nimesid ette, kellega kõigega ta suhtleb ja seal on hulk Veljesto lasi, kellega ta muidugi suhtleb rohkem, aga täiesti korduvalt esineb seal nii hästi Kangro õieti Kangrot kui ka kui ka sangad, siis sang ja merilaas kui ka kui ka Masingut, kelle, kelle juures ta käib, kellega ta suhtleb ja nagu ütlesin, et Veljesto ringkonda kuuluvaid inimesi on seal päris palju. Muidugi on ka kuidagi täheldatav, ma isegi ei hakanud seda asja uurima, et kuidas kellelegi vahelised suhted on, on ka neid noh, võib-olla arbijate seltsi kuuluvaid inimesi, kellega, kellega ristikivil ei olnud nii sallivad suhted, näiteks mulle torkas silma, et kriitik haaralt pauksoni barrestita nimetatud paaril korral küll tema meelest noh, nagu Tartu intelligentsi esindajaks selle noh, mingis halvemas tähenduses või mingis niisugusest niisuguseks piiratud intelligentsiks ta ei nimeta, ei kasuta seda nimetust seal noh, lihtsalt minu, minu väljalugemine sealt aga, aga niisugused natuke halvakspanevad märkused tal selle kohta on. Nii et üldiselt muidugi siiski Ristikivisuhetel niinimetatud tark du intelligentsiga, millel võib ka veel lõppsõnast peatuda, on, on võib-olla küll rohkem kui, kui nüüd üks külg, aga igatahes on siis mainimisväärt see, see seltskond, keda Ristikivi oma lähisuhtlejatena esile toob. Nüüd pole selles Ristikivipäevikus küll midagi ei Alveristega Talvikust, on teada, et, et nii hästi Alverist kui eriti Talvikust on Karl Ristikivi hiljem kirjutanud tan luulest vägagi puule hoidvalt ja ja tõesti seda käsitlenud eri Heiti Talviku luulet väga suure tähelepanuga ja suhtunud igati positiivselt sellesse. Nüüd isiklikud suhted nende vahel ilmselt eriti ei olnud ja või eriti tihedad ei olnud ja need olid tõesti noh, eriti, mis puudutab Betti Alveri, keda mina tundsin ka natukene lähemalt ja selle koha pealt, ma võin ka seda pisut isiklikult kinnitada, et neid eriti tihedaid läbikäimisi ei olnud ja ja nüüd seda kinnitab ka näiteks jälle säiliteraaria sarjas ilmunud Mart Lepiku kirjavahetus pealkirjaga kirjad üle mere kuhu kuuluvad ka kirjad või kirjavahetus. Karl Ristikiviga, Mart Lepik oli siis ka tolleaegne haritlane, hilisem kirjandusuurija. Ja ta oli hiljem abielus Betti Alveri ka pärast seda siis, kui Heiti Talvik oli vangistatud ja ära saadetud. Ja nüüd sellel ajal siis, kui Mart Lepikuga Karl Ristikivi kirjavahetus on, see on siis juba Ristikivi pagulase ajal 68.-st aastast kuni 71. aastani 71. aastal Leppik suri ka, et siis on seal sealt hästi välja loetav see suhete laad, mis oli siis ka näiteks halveriga. Et näiteks ühes jazz esimesest juunist 68 on Ristikivi palunud lepikul Sis tervitada iga oma abikaasat, see tähendab halverit ja tema sõnad on sellised, kuigi meie teed omal ajal harva ristusid, on meile siiski kunagi paistnud samad tähed. Ja Mart Lepiku vastuses Karl Ristikivile on antud Alveri poolt edasi sõnad siis et teed, mis harva ristusid, on ometi alati samade tähtede poole viinud. No võib-olla on tegemist muidugi ka niisukese tagant jälle järele nostalgiaga? See ei pea tingimata olema päris ka ka nii jäägitu üksteise mõistmine, kuid ma arvan, et et midagi sellist on, on üsna üsna usu tav. No lisan siis siia juurde, et nii palju kui mina isiklikult vestlesin Betti Alveri oma tookord ei tulnud selle peale, et eriti tema tähelepanu Ristikivi küsimusele pöörata siis eriti palju ristikivist meil juttu ei olnud ja ta ei väljendanud ka oma arvamusi eriti täiesti kiviloomingu kohta. Kuid üks väga tore seik on mul sellega seoses nimelt Mart Lepikule, Mart Lepikule eriti oli saadetud alguses Bernard Kangro poolt, hiljem aga Karl Ristikivi ise saatis talle ka oma teoseid. Ja nii kuulus Betti Alveri raamatukokku 1900 seitsmekümnendatel aastatel ka Ristikivi hingede öö, mida oli tol ajal väga raske kätte saada. Ja kuna mina külastasin Betti Alveri siis ja meie vahel sõlmusid niisugused üsna üsna lähedased suhted, võiks isegi öelda küll, arvestades minu ja tema, tema iga ja kõike siis ma söandasin seda hingede ööd Betti Alver elt endale lugemiseks laenuks paluda. Ma ma saingi nagu mõne päeva seda lugeda, kui mulle tuli kaart Betti Alver kus ta esitas niisuguse väga alandliku palve, et kui mul vähegi võimalik on need, siis toogu see raamat talle niipea tagasi, kui väädi saan. Et unes oli ennast ilmutanud Mart Lepik ja oli väljendanud muret selle raamatu pärast. Tegelikult muidugi oli arvatavasti lihtsalt tegemist sellega, et noh, oli, oli raske aeg, Alver oli üht-teist läbi elanud ja võib-olla arvas ka, et noor inimene läheb selle raamatuga ei tea, kuhu kohta lehvitama ja kust kust ta selle sai ja nii edasi. Nii et, et noh, nagu siiski Ristikivi pinnal tõesti, Betti Alver, ega mul mul selline kokkupuude oli, aga juba seda, et ikkagi risti raamatu pärast ei muretseks või Mart Lepik Ahuretuseks võiks ka kuidagi kuidagi tähenduslik olla. No nõnda siis ja kui nüüd minna veel Karl Ristikivi juurde just sellest küljest, et, et kuidas siis, kuidas siis tema looming arbujatega seostub, sest et nagu ütlesin, et eks nendes isiklike suhete tagantjärele peegeldused võib ju olla ka nostalgiat ja üht-teist võib ka ümber mõtestada, aga aga mis asja lõplikult peaks ikka paika panema, see on ka loomingu kaudu esile tulev seos. Ja siin on nüüd ka ristikivist, nagu juba alguses ütlesin, räägitud väga sageli justkui arbujate kaasaegsest proosakirjanikust või isegi proosa arbujast ja, ja Karl Ristikivist on siis räägitud justkui nagu uue proosakirjanike põlvkonna esindajast, kes veel ei jõudnud nagu 30.-te aastate, et nende välja kujuneda ja kes oma loominguga tulid välja noh, niivõrd-kuivõrd tulid siis hiljem paguluses nagu Valev Uibopuu, Egert helbe raevu, Arvo Mägi ja noh, kindlasti ka mõned, kes, kes üldse välja ei, ei tulnudki või ei jõudnudki. Ja noh, see on tavaliselt ikka nii, et üldse see proosa küpsemine võtab natuke kauem aega, nii et selles mõttes, sest siis nagu Ristikivi siiski esindas just seda, seda proosaliini, mida võiks ikkagi kuidagi maailma käsit kunstikäsitluses pidada paralleeliks arbujatele nüüd siiski vaid paralleeliks ja kuigi ühiseid tõekspidamisi. Palju siiski see realiseering ristikivil on muidugi vastavalt tema laadile ka erinev. No kõigepealt see, et Ristikivi oli muidugi natukene teistmoodi taustaga kui enamik minu poolt mainitud inimestest tõsis arbujatest ehk ristikivist on sageli räägitud justkui Tallinna kirjanikust, mina ei tahaks küll kuidagi hakata siin nüüd seda Tallinna ja Tartu asja jälle ajama, aga noh, kuna ikkagi seda seda märksõna kasutatakse, ütleme siis nii, et ma kasutan seda märksõnana. Et tõepoolest Tristigi õpinguaeg möödus ju Tallinnas, ta on ise väitnud ka, et just Tallinn on linna nädala väga suurt mõju avaldanud, see kajastub tema niinimetatud Tallinna-triloogia raamatutes ja, ja võib-olla, et noh, see niisugune Tallinna natukene Ma ei ütlekski mitmekülgsem, aga võib-olla natukene eri ilmelisem isegi mingites osades hargnevam või, või ebakõlalisem vaimsus, ma ütleksin näiteks kasvõi seda sobitades kokku Karl Ristikivi harrastuste ajaviitekirjanikuna alguses ja tema noh, niisugust tõsiseid ambitsioone kirjanikuna, et, et erinevalt enamikust arbujatest, kes olid ikkagi algusest peale väga tõsised kirjanikud, Ristikivi möönis viimase ajani, et et kriminaalromaanid ja kõik asjad on talle hästi vastuvõetavad. Ühesõnaga noh, niisugune natukene võib-olla võib-olla teistmoodi maailma nägemine siiski Kristi Kivilo oli. Niiet tulles Tartusse Ristikivi oli vaieldamatult ikkagi juba oma oma elukäsitlusega inimene, kes keda kuidagi ei saa ütelda. Ta ta oli puhas leht ja tuli ja, ja sulandus siinsesse seltskonda ja võttis omaks siis arbijate hoia. Kui aga arvan küll, et siiski arbujate vaadetel oli vahest tema küpsete teoste ilmumisele, kuigi need neidki alustas ristigi varem või mõtles varem või kirjutada ka Tallinnas vähemalt oma Tallinna-triloogia kaks esimest teost kirjutas ta kindlasti Tallinnas valmis. Aga juba nende teostega avalikkuse ette tulemine või öelda nii-öelda nende teoste lõplik vormimine minu meelest sai nagu kuidagi teoks siiski tänu sellele, et arbujad olid nii selgelt esile tõstnud ikkagi selle, selle vormi Pihli küsimuse. Ja siin ma nüüd väga vaidleksin vastu just sellele lähenemisele, mis paigutab Karl Ristikivi sinna elulähedus lasteliini peale. Et kuigi muidugi tema tules ja rauas ja, ja võib-olla ka teistes Tallinna-triloogia teostes võib näha mingeid ainestikulisi jooni, mis seostavad tuld ja rauda või, või Jakobsoni vaeste, patuste alevit või mingisuguseid muid töölisromaane. Ja see käsitluslaad on nii palju erinev või põhimõtted ja nii palju erinevad, et on täiesti siis selge, et Karl Ristikivi on samuti kui arbujadki just klassikaliste traditsioonide austaja, tema pöördub samuti tagasi klast. Kas see, et nii nagu arbujad pöörduvad, siis niisuguse luule poole, mina olen ütelnud, et see on uusklassikaline sümbolism, mõned räägivad, et see on uus klassika ja uus sümbolism igatepidi no mis tahes ühesõnaga seotud siis teatud uuel viisil nende vanade traditsioonidega. Aga ka Karl Ristikivi oma Epikas läheb tagasi ikka mingisugusesse eetilisse traditsiooni. Karl Ristikivi ei ole mingisugune algselt mingisugune niisugune modern, killukeste esik, taia, vaid ta on ilusasti just oma tulese rauas, aga teistes Tallinna-triloogia raamatutes niisugune väga ilus epic tema teostes on jutustaja, see ja jutustamine on see, mis on, mis on tähtis see mingi Loore käimine ja, ja, ja noh, ka tulest rauast on juba kriitikas omal ajal räägitud, et, et see ei ole töölisromaan, kuigi seal töölisest kirjutatakse, et see on üks ristigi variatsioone inimese teekonnast või inimese elust ja et see on muidugi teatud konkreetset detailidega, aga veel tähtsam, et seal on ikka ka omane, see on niisugune risti Kivilik Saagoli, kus, nagu seda on öeldud, nii et et ristikivile on see eepika vorm, eepika traditsioonid äärmiselt tähtsad ja ma arvan, et et just omal moel ikkagi see arbujalit, kus tähendab tähelepanu traditsioonidele, mis muidugi oli olemas ristikivil ka enne, tal olid omad lemmikud toomas mannid ja muud, aga, aga noh, kindlasti see see tugevdas, ma usun, tema tema endagi pürgimusi ja, ja võib-olla mõjus just nendele, nii et et ta tuli välja sellisena nagu tuli. Samas noh, teame ka, et Ristikivi on hiljem kirjutanud luuletusi ja ka tema säilinud käsikirjad tõendavad, et ta juba juba üliõpilase ajal luuletusi kirjutanud tänud ja mitmesuguseid luuletusi, seejuures noh, on teada, et seal Veljesto albumites ja Veljesto mardi karnevalidele on kirjutanud igasuguseid lustakaid värsse. Aga just sellest tema päeviku publikatsioonid on toodud ka paar tõsisemat luuletust, millest eriti üks, milles on niisugune suure reede motiiv meenutab minule küll vormiliselt vägagi arbujaid, see on täiesti noh, niisuguses ranges traditsioonilises laadis kirjutatud ja kui vaadata Karl Ristikivi hilisemat luulet, tema luulekogu inimese teekond, mis siis ilmub 1972 alles, aga sisaldab põhiliselt 1900 viiekümnendatel aastatel Rootsis kirjutatud, siis seal on muidugi mingisugune edasiarendus või, või mingid variatsioonid sellest, mida on teinud arbujad. Aga ei ole üldse raske leida seost, et ega eriti traditsioonilise momeetrica puhul. Ja nüüd eriti huvitav, seda kindlasti saate järgmisel korral kuulda, kui Tiit Hennoste räägib telehingede ööst, et et kuidas on hingedeöösuhe, minu jaoks on hingede öö, olgugi et on vägagi ilmutatud olevat siis eriliselt modernistlik teos, mida ta muidugi ka osaliselt on, aga selle sugulus niisuguse arbujaliku sümbolismi ka minu meelest niivõrd selge või, või noh, niivõrd niivõrd ilmne, et seegi liin on täiesti huvitav jälgida. Nii et Karl Ristikivi siis olgugi arbujatest erinev, olgugi Tallinna kooliga, Tallinna silmapiiriga, omade eelistustega oma, et isik ka distantsi hoidev peaaegu kõigega, kaasa arvatud arbujatega tuleb siis Tartusse ja leiab ikkagi täiesti ilmselt arbujate näol endale. Vaadetelt lähed lähedased inimesed need, kellele toetudes, kellega suheldes või keda lugedes tema endagi tõekspidamised küpsevad ja just selle läbi vähemalt mina üritan väita, siis, et see keskkond ja need mõjud on, on siis asjaolud, mis lasevad tal tulest ja rauast edasi minna, kuni rohtaiani, mida paljudel puhkudel on peetud ka tema parimaks teoseks või, või Tallinna-triloogia küpsemaks teoseks ja võib-olla osundavadka tema hilisema loomingu jooni. Kuulsite teist loengut Tartus Ristikivi muuseumis toimunud sarjast Ristikivi ja tema aeg kõneles Tartu Ülikooli dotsent Ele Süvalepp. Loengu teemaks oli arbujad ja Karl Ristikivi kuid sellega ürituse salvestis veel ei lõppe. Nüüd musitseerivad Anne Maasik ja Heikki-Rein Veromann. Vaata pri kõhuta. Juhige laane, ta ja juhti rööviiv. Ja nagu oo, kui parv Meil oli mõlemal kui kar Hei, pluusi ja Vägeva lõksu langetanud ja saabud kurja elu pal. Surm mõist A. Osta jõugus juhi. Ja kohtunik nii Kall janu näost kaame nagu kasekoor vastabi käima. Ega kui päev nõuaksime, viis vas pääd talle päästasin mehepoega kõik baidid rivisse teel ja kellest mööda joosta, veeta pärast nuhtlust jõua priid, olgu nagu nõua. Jõuab kätte jube. Verest musta värvi ja vai jääb väheks. Tõstab ühe teise käe kerkib maas võim. Ja need, kes ta tuules murduda, mis järgneb mardi poole. Ta on mees, oo. Saarlane on viimne rea jantida tõuseb meeste seal hirmus ei laabunud. Veel samm veenda ja päästame oma vere Nonii. Kui lane. Süüde ei, oi tore ka, siis elada ei taha, laas vana soldammete. Kaks saarlast järgmine on suurest haardest. No kui kotkas pill. Helevalge. Vaikol. Topi suu uuride, riigi, kõigist elu uus turutõrkeid, õõnsa maitse. Aga kin pöördvõide Spiti nagu muutud. Kui sul võiduks programm olgu vähe eemal mula. Raam. Hulkuv laev. Vilistapurri praagi Sepuus. Me munadel bla koolon, potituus kõik ei tee üle, bar ta, kes ellujäämist. Komm Kaspektiivad, kõrge paik, üks vana maailm ja ta võrk ja Mike või meil paiks purustav tall. Meil kaotada pole. Järgmine maa kui ka ostke. Me vajame priilus ja puhast vett ka luudest mustaatkontor. Aadi petulaata. Ja tasu, nad saavad mind paigus peo, paar pudelit rummi ja haiguse. Oi ja marmorist lauba me anname pealekauba. Vilepuhuja. Oi neid ja mängis kuskil koorid. Daci roosin. Ning imeline painimu loori kui süvenesin tema noodini. Jaagust tilt kaebus, naer ning viidi Adrahteritest mängima. Nutiideed. Ei saa abtitadest moekabi jooma, Reile oma tütart. Kui ta viidid hauda kõrtsile hiilin ja vanaonu koodiraamat muutus tuhmiks, vaata, teen õppida vaid koolipreilid. Mind pidasid nii inetuks. Maleksin hulkuma, kui ma lõin hall. Vargapullitall ja ma teen kurbust. Mul polnud passi nii, minul, lõng läks tasa Vilniuse. Mu süda taevas etendusse paistku Päev kulus, kiired libisesid längu. Mis elu oo-oo surnud naine? Lekaljusi ja. Ma ei loovväge ja kiidu. Siis märg. Ridu. Asuuri Narnas. Selle ilma igav kainus. Ei ma iga kai ilus nagu raudne soomus. Kiindub kirglikult mu loomuks joobunud viirastus, teist mind ei köida kirekude kuid maad ja maailmavarrast kuus läheb lendu kord, kui juude linnad varisevad tolmuks kividelt, sööb kirja veidi mõtlejate lagipähe, teevad herilasepesi elu nagu uusi klakotkas, ootab kõrgel, kuni koole ta koosi teedees alla toovad saagi. La mu noole. Maailma saatust. Paneb oma pika lõi Me. Läigib tühjusesse lumine. Surnud aknaga ju? Roidunud Dremm õlga. Kool. Kõrgelgle. Oopiumi. Üksiktuur otsib varju on vihane ja. Aga? Nagin ma. Uus. Juba uurija jõuga ele tuli vaabli ka rasvalehka levitades kanni äridega. Näeks nii. Tantsu Müra, Andra pri, pri, tajate või ka oma põranda alla. Burri pelgan lämiine, ülim standard ja nobe noorupi, rotti, Mikulemis olla. Majale kui mulda, vaju eedi väljas, uks aknad laudadega kinni. Õukas punalõkke mustu. Suid lambi tuli kustu juba suruseinte vahel. Hääleni moondan, plats. Lõbistade sarvelauda vaske kokku loe paadi tee kõrtsi papa mullamats. Ja viimaseks lauluks. Lootus. Gabaina tulude elu. Eiba Tuuuu Eiblee nii. Et mersu Lootust vajan. Olen alati vaja. Mis on? Kese eed loid vaid haal. Ja mõtted noorelt nagu Mariaadi on toore Kuulad niiviisi vaid. Uurideri kõrte, õigeid elu. Vaske. Võiduks grammu õlgu ema hulla. Raas. Musitseerid, Anne Maasik ja Heikki-Rein Veroman. Järgmine loeng-kontsert Ristikivimuuseumist on klassikaraadio eetris kahe nädala pärast kell 19. Siis kõneleb teemal Ristikivimodernism Tiit Hennoste ning mängib ansambel 500 noore tänaõhtune klassikaraadiokava läheb edasi kell 20 30 Sven Grünbergi filmimuusikaga kogumikult hukkunud alpinisti hotell. Kell 21 30 algab raadioteatri Ekke moori viies osa kell 22 Vaba-Euroopa pooltund ning kell 22 30 algab fantaasiasaade, mille täna õhtul koostab Tarmo, tabas.