Tere, mina olen Anu alles. Te kuulate saadet kanist, äärm. Täna räägime kõige laiemalt loovisiku rollist. Ühiskonnas ja meiega kaasa stuudios kunstikriitik, kunstiteadlane ja ajakirja kontsert, toimetaja heie Treier ja. Kirjanike Liidu esimees Jan Kaus. Ma usaldan meie saate teema seotud kunst ees Kunzee värskes numbris ilmunud artikliga. Ja osalt on see seotud ka selliste uuendustega, mis meil alanud aastal on loovisikutega seoses juhtunud. Aga meie veidi laialivalguva peateema alguspunkt on niisiis vestlus, mis ilmunud kunsti ees. Ja selle vestluse üks osapool, heie Treier, on täna stuudios, teine vestlus osapool oli Maarja Lõhmus Tartu Ülikooli ajakirjandusõppejõud. Ja, ja tema on käsitlenud ju kultuuriga, sellises rohkem sotsioloogilist. Vestluse pealkiri oli kultuur korporatiivses ühiskonnas. Et see mööndustega meie saate teemaga siis keskenduma rohkem kunstile. Varustuseks kui me üldse räägime nagu niivõrd laial teemal, siis ma arvan, et me võiksime kokku leppida nendest mõistetest, mida me kasutame, räägime, ütleme, loovisiku võimalustest selles meie reaalsuses tegutseda. Ja võtame võib-olla alustuseks selle suurkorporatsioonide teema. No minu meelest on see nagu juba selline üldtuntud käibetõde, et tänapäeva maailmas näib võim olevat nihkunud justkui riikide käest suurkorporatsioonidega kes lähtuvad oma tegevuses siis nagu majanduslikust loogikast. Mida sa kardad? Ühiskond tähendab väga õige, tulebki rääkida, mida me mõtleme nende nende terminite all sest kui ma olen nagu varemgi oma kolleegidega rääkinud korparatiivsusest, siis nende jaoks võib see tähendada ka näiteks meie ülikooli korporatsioone, sest me teame, et Eesti ühiskond on oma väikeses noh, ütleme toimimismehhanismiga mõnes mõttes korporatiivne. Ja noh, see nagu fakt ja, ja see on sellisel seltskondlikult taustal põhinev korporatiivsus, mis tuleneb siis näiteks ülikooliaegsetest, noh, ma ei tea, sõpruskondadesse korporatsioonikaaslastest lähevad siis edasi Toompeale ja siis nähtamatu toimivad inimestevahelisi suhteid. Aga mis puudutab nüüd seda meie vestlust Maarja Lõhmusega siis jutt on nendest suurtest rahvusvahelistest riigi ülestest, korporatsioonidest, mis on siis majanduslikul baasil ja mis on siis meile nagu väljastpoolt tuleb nii-öelda loodusjõud, mida me ei saa ise kontrollida. Ühesõnaga, mis, mis need järjest pärast külma sõja lõppemist haarab uusi territooriume Ida-Euroopas Aasias ja on muutunud peaaegu selliseks globaalseks valitsevaks jõuks alates 90.-test. Ütleme kultuuris on võib-olla seda teemat kõige teravamalt kritiseeritud just Ameerikas, mis on ka loogiline. Vot arvestades on ka selline suurkorporatsioonide sünni kontekstis, seal tajutakse seda probleeme kõige teravamalt. Et kuidas need näiteks konkreetselt eesti kunstnikud annad üldse märganud seda probleeme või või on seltse tajutud seda mingisuguse teemana. Väga nõrgal kujul mulle tundub noh, ütleme, on on teatud kunstnikud või teadet noh, ütleme mõttekaaslaste grupid, kes on seda analüüsinud ja kes on nagu hästi teadlikud sotsiaalset dimensioonist ja majanduslikust dimensioonist pean silmas näiteks Hanno Soans i ja tema kureeritud projekte ja ütleme seda sõpruskonda. Ja, ja võib-olla Peeter Liinaton on nendel teemadel nagu kirjutanud ja neid analüüsinud ja Marko Laimre, kes on muidugi üks praegu selliseid sotsiaalselt teadlikumaid, kunstnikke. Kuulge, aga, kas üldiselt laiemalt Eestis on probleem pigem selles, et kunstnikul või, või ka lihtsalt ülejäänud inimesed ei taju seda korporatsioonide võimu või on need suhted Eestis ikkagi natuke segasemad ja hämaramas? Ma arvan, et need suhted on selles mõttes segasemad, et paljudeni palgale eks ole ja sageli leitakse ilmselt, et ei ole kasulik või noh, ei ole nagu mõistlik hakata mingi sellise nähtuse vastu, mis on seotud võimuga. Nii et me saame siis öelda, et nagu see teema iseenesest ütleme kasvõi kui kunstnik käsitleb seda probleemsed teemad, see ei ole nagu siis justkui imporditud vaid see probleem on ka meil olemas, eks ole, no raudselt oled meil enamus ajakirjandusest, on nii-öelda norra omanike oma tüüpiline näide. Nii et me peaksime tegelikult noh, seda analüüsi alustama omanikest see on küllalt nähtamatu informatsioon, mida võib-olla nii-öelda inimene tänavalt ei tea, et kes seal täpselt mingite meedia suurkorporatsioonide noh, meie nagu majanduse kandvate struktuuride omanikud Miks sellest teemast üldse rääkida, on ju ikkagi see, et seostub võimuga, mis on võimu, teine poolus vastavalt mõistvale vabadus, eks ole? Loovisiku, üksikisiku vabadus? Ta siis kunstnik peaks kehastama kandma kõige Muide, täiesti hämmastav on ka see, et kui ma eelmisel aastal tegin kunstiakadeemias esimese kursuse kunstnikele sellist seminari või loengut siis ma kasutasin seda sama Maarja Lõhmuse teksti veel enne, kui ta oli ilmunud ja noh, nagu nagu viskasin selle tudengitele välja, et hakakem midagi või noh, võtke seisukoht ja siis tuli sealt nagu täiesti erinevaid vastuseid tuli isegi selliseid vastuseid, et aga miks ma pean seda teadma või kellele see vajalik on või noh, kena küll, jah, aga noh, ühesõnaga see eeldab nagu sellist kriitilist mõtlemist ja võib-olla mõned inimesed arvavad, et nagu mugavam on, mitte mõelda, kriitilised seal lihtsalt elada oma elu. Sa ei esita küsimusi. Aga samal ajal oli ka vastupidiseid noh, selliseid vastukajasid, et et ahhaa, et ah niimoodi, et oi kui huvitav, et nagu silmad avanesid või mis reeglid siin maailmas toimivad või mis maailmas me elame. Aga noh, mind hämmastasid oma kordades sellised reageeringud, et noh, et ma ei tahagi teada midagi sellest või noh, et ma võtan juba priori sellise nii-öelda taltsutatud kunstniku hoiab. Nojah, tegelikult see taltsutamine on, ütleme, sellise korporatiivse kontekstis hoopis teist laadi, ütleme ta on, et kui seda hiilivam või võisilma kirjalikum või ta on sedasi vahendatum selles mõttes, et et suur osa sellest korporatiivsust mõtteviisist väljendatakse massikultuuris, et ta justkui väljendavad sedasi otseselt mingisuguse konkreetse institutsiooni huvina, vaid ikkagi mingisuguse laiema mõtteviisina ristamine, mingi teise mõtteviisiga ei pruugi alati tuua positiivseid lahendusi, et mingisugused Ta viisid, mis ühiskonnas ringlevad, on väga tugevad ja noh, tegelikult ju väga huvitav uurida, millised mõtteviisid või mis aspektid nendest mõtteviisidest kajastavad seda, sellist korporatiivsed nägemust. Et see on tegelikult selline väga keeruline süstemaatika. Info üleküllusega, milles me kõik elame, tekitab paratamatult selle olukorra, et see infot ekse tuleb pidevalt pigem tõrjuda kui omandada. Ja noh, paraku see info üleküllusest tulebki need valikud üsna kiiresti teha. Väga raske on neid valikuid ümber formeerida, kui me teeme sellise üldistuse, räägime korporatiivsust, mate viisistakse mingisugusest sellisest mõtteviisist, mille taga on eksju eelkõige nagu majanduslikud huvid, müügihuvid läbimüügihuvid. Et siis sellise mõtteviisi jaoks leidub nagu rohkem kanaleid ja seletada, prevaleerib kui ühiskonnast. Võib-olla siin on nagu selline taustsüsteemi küsimus, et miks just nii nagu sellisele noh, ütleme majanduslikule pooleldi majandusanalüüsidele tegelikult kultuuris nagu vastu puudub või puudub see kriitiline diskursus just sellest lähtuvalt, et kelle huvisid sa teenid, kui sa nii ütled, et võib-olla selle taust põhjus on ka tegelikult see, et Eestimaa elanike ajaks vabadus, selline mõiste seostub otseselt nagu mingisuguste poliitiliste valikutega. Tähendab, see räägib hoopis riiklikest struktuuridest. Aga seda, et majandusele, et rahal on põim, et rahal on omanik ja raha omanik dikteerib sulle otseselt, et seda nagu ei tajuta siin veel. On küll jah, noh, ilmselt peab natukene vist Maarja Lõhmuse seisukohta ka refereerima, et tema siis näeb, ütleme, kuna meil on sellised paradigma muutused. Esimene muutus oli see nõukogude liidu kokku varisemine, teine muutus nüüd ühinemine Euroopa Liiduga. Et terve selline seeria paradigma muutusi ja nagu jaotab, et vana kultuuri uus kultuur, et meie siin Eestis kultuuriinimesed identifitseerime end selle territooriumi, selle kultuuriga, kus me elame, et see on niisugune küllaltki kaalne mõtlemine aga korporatiivsed, majandusstruktuurid need lähtuvalt siis majanduspõhiselt mida esindab siis eesti keelde tõlgitud raamat, kultuur on tähtis ja kus siis defineeritakse kultuuriläbi majanduse, kus inimest pole olemas, kus on ainult majandusnäitajad ilma inimeseta? Inimese kohta öeldakse mingi kodeeritud sõna- kodeeritud termin mis ka lähtub majandusest ja seal tekib siis nagu eliidi orjade mudel. Kultuuri defineerib siis see raha, võim, äristruktuur ja siis need massid on nagu laiatarbetarbijad, see on siis nagu see uus mudel, mida korporatsioonid püüavad peale suruda või defineerida kultuuri või vallutada kultuur oma definitsioonidega. Samas kui see meie nii-öelda vana kultuurse baseerub nagu Maarja Lõhmus ilusasti ütles, sellisel omakeelsel omameelsel mentaliteedi, kus me mõtestame Enda jaoks seedime läbi neid maailma ütleme, erinevaid kultuurilisi termineid, erinevaid valdkondi, diskursuse ja see siis peab nagu toitma meie elamises. Nii et noh, nagu selline nii-öelda vana ja uue kultuuri vastu olunud, refereerisin Moria lõhust. Aga kuidas teile tundub, kuidas see seis siis nagu Eestis on, et Eestis vist ei saa öelda, et ärieliidile on üks maitseaineteks konkreetne maitsekirjanduse kunsti kohta, et paistab, et on nagu on selline segunenud süsteem vanad väärtused, uues pakendis, vanad väärtused selles uues ülikonnas või kuidas? No ma ei tea, minu arust on see nagu selle kõnetamise süsteem, kui sa mainisid seda sõnavabaduseks, et siin on see just seesama asi, et kuidas ütleme, massikultuuris kasutatakse seda sõnavabadus. Vabadus on seal ju väga positiivne termin, tähendab selles mõttes tule, vaba tule, naudi, osta, tee, kuluta veeda nädalavahetus meie ostukeskuses. Et ühesõnaga ole vaba, ära kuula, teisi tähendab tegelikult vabaduse puudumist mängitakse välja vabadusena ühesõnaga muudetakse sõna sisu, aga kasutatakse sedasama sõna. Noh, ma kordan, et kuna on võimalus sellist sõna sisu niivõrd palju niivõrd erinevates vormides kohake ette mängida, siis, siis loomulikult ütleme, kahvatub see teine, see ütleme siis rahvusromantiline või, või ütleme, rahvuskultuuril põhinev arusaam vabadusest, et sellel ei ole lihtsalt niivõrd palju neid kanaleid, mille kaudu ennast kuuldavaks teha. Ja, ja siin on tõesti ka see, et kui teha nüüd selline väga lihtne vastandus et ühelt poolt siis konsomeristlik kultuurse kulutamise kultuur, mille taga on majanduslikud, rahvusvahelised korporatsioonid ja teiselt poolt siis ütleme see rahvuskultuur ise, eks ju, see lokaalne kaitsepositsioonile olgu kultuur, see nii-öelda selline kõrgkultuur. Kui nüüd neid vastandada, siis, siis minu arust on siin üks väga oluline erinevus. Kõrgkultuur on selliste väga peente erisuste maailm, siin ei saa rääkida mingisugusest ühtsusest. Kuid teisalt see massikultuur või siis korporatsioone esindavaid mõtteviis surub peale just sellist üldistust, surub peale sellist ühesust, et meil peab olema ka arusaam kultuuris kui mingist ühest suurest sellisest vägevust känkrast, sellisest amorfses suurest ühtsest ma tea mingist amööbist, kellele me saame läheneda pidevalt ühtede samade sõnastustega, ühtede samade selliste verbaalset relvadega. Seda minu arust mainis ka Maarja Lõhmus, et et siin tekib minu arust probleem. Ühesõnaga sa mainisid, on meediaväljaandeid, mis siis ka esindavad teatud korporatsioone. Jah, jah, just et see on hea näide just selles mõttes, et kuidas nemad nagu suruvad tihtipeale peale just nägemust kultuurist kui millestki, mida saab käsitleda väga üheselt. Ühesõnaga, et kultuur peab kohanema mingisuguste nõudmistega ja, ja me ei pea esitama siin nagu küsimus, et kuidas näiteks muusika kohaneb nende nõudmistega või kuidas kohaneb kirjandus, kuidas kohaneb tants, nad peavad kohanema ja see tekitab minu jaoks nagu mõningaid küsitavusi. Loomulikult nüüd on siin see asi, et tuleb teha nagu iga konkreetse nähtuse või näite puhul nagu mingisuguseid erisusi. Kuid üldine. Meil on ikkagi selline nõudlikkus, sellesama rahvuskultuurisurmas nõutakse rahvuskultuurilt, eneseõigustust nõutakse mingit sellist põhjendust, põhjendage, miks te olete olemas, ühesõnaga, esitatakse ultimaatumeid? Noh, minu jaoks on see nagu täiesti arusaamatu, sellepärast et mis puudutab Eesti riiki ja loomulikult, eks see on ka leidnud sellist rahvusvahelist vastukaja. Eesti riigi põhiseaduses on see keele kultuuri osa niivõrd olulisel kohal. Aga kuna see nii on, siis ma küll ei näe mingisugust alust, miks ma peaksin põhjendama seda, et miks näiteks kirjandust või kunstiriiklikult toetatakse, sellepärast kirjanduse kunst tabavad Eestis selle, et eesti rahvuskultuur püsib. Et eesti keeles mõeldakse, räägitakse, tehakse asju edasi ja seetõttu on minu jaoks nagu täiesti arusaamatu, kui ütleme, kultuuriajakirjanikud, kes ütleme, peaksid ka olema ju siis rahvuskultuuripool kui rääkida mingist sellisest mõttelisest rindejoonest, kui sellised inimesed hakkavad siis esitama selliseid nõudvaid küsimusi, et kultuur peab ennast õigustama, kultuur peab näitama, millist kasuda ühiskonnale toob, eks loomulikult ei too sellist kasu, nagu ütleme mingisugused firmad, kes müüvad külmutuskappe või autosid, millest on meile väga suur kasu. Sest kuigi meil ei oleks külmutuskappe, siis läheks piim rikneva paari päevaga. Võrreldakse asju, mida ei anna võrrelda. See jutt, mida sa räägid siin minu meelest, näitab nagu väga kujukalt, et me võime alustada oma juttu, oma saadet sellega, et suurkorporatsioonid ja kultuurivõimalikus selles ja siis mõelda, et see on nagu mingi teema, mis meie väikest koduvabariiki justkui ei puuduta, et seal nagu mingi Veel suuremat korporatsioonid kui meil siin, eks ole, mingeid põhjamaaettevõtet, mis lihtsalt loovad siin tütarettevõtteid. Aga siin on just küsimus selles, et mis võim nagu inimese igapäevaelus otsuseid paneb tegema, et millele me allume, mis on see usund, et kui sa räägid, et ütleme, kultuuritoimetaja mingis Ajalehes A ütleb, et nüüd hakkame kirjutama artikleid niimoodi, sest nii nõuab kasumi loogika, siis, siis see on just nagu suurepärane näide sellest. Küsimus ongi selles, et ta ei ütle, et sedasi novot kasumi loogika, vaid ta lähtub justkui mingist hämarast objektiivsest või ta räägime mingi objektiivsuse pilve seest, ühesõnaga millest mina ei saa aru selles mõttes, et ma viitaksin konkreetselt ühele artiklile, mis ilmus eelmise aasta lõpus Postimehes ja selle suurepärase teose autor on Postimehe kultuuritoimetuse juhataja Neeme Korv, kes siis esitab kultuuriajakirjandusele sellise nõudmisega. Kultuuriajakirjandus peab selgitama oma olemasolu vajalikkust, kuid teine, selline demagoogiline võte, mida Neeme Korv kasutab, on seto. Ta ütleb, et need kultuuriajakirjad on sügavad, Kinnitegijate meelelaadis eksis, ta süüdistab skulptuuri subjektiivsuses mis on minu arust nagu väga kummaline, sellepärast et kas siis saab eeldada, et nendesamade omanike positsioon kes siis Postimehe väljaandmist rahastavad, on siis nagu kuidagi objektiivsem. Ja kui selle artikli Neeme Korvi artikli kõrval ilmub Priit Pulleritsu artikkel, kus viidatakse sellele, kuna reality show'd on niivõrd populaarsed tuuri ajakirjandus peab ka ikkagi järgi maja, peab ikkagi kuidagi minema vooluga kaasa. Et noh, minu jaoks on see täiesti vildakas mõttekäike. Ainuke põhjendus, mis ma siin leian, on just see, et kuna inimestele surutakse peale mingisuguseid formaate ja siis eeldatakse automaatselt ka seda, et inimesed vajavad formaat on kõige parem näide ongi, ongi just nende reality show'd. Et minu arust just härra Pullerits pöörab siin nagu põhjuse-tagajärje ümber väita seda, et, et me ei saa nii-öelda lugejaid vaja vaatajate soove eirata, et me ei saa nende soovidele ja huvidele sülitada, et kui nad näete, vaatavad nii palju paari siis, siis me peame ka ikkagi omalt poolt midagi tegema. Tegelikult olukord on ju nii, et kui seda paari poleks olnud, siis ei oleks, kui midagi katki inimeseni jagaks praegu, et oioi, kuhu jäi paari Annika Kui ma tahaksin just rõhutada, et, et see jutt nagu, mida me siin räägime, ilmselt ei ole suunatud nagu ühegi konkreetse lehe vastu või mingi posti vabandust ja siin on just tähtis nagu rõhutada seda kriitilist suhtumist, et kui me vaatame mingit steitmenti, mingit loosungit, mille põhjal mingi ettevõte tegutseb, siis tuleb vaadata, et mis loogika see põhineb või miks niimoodi inimesed ütlevad. Tähendab selles samasse vestluses või minu meelest tark lause vist Maarja Lõhmus ütles välja, et see mõtteviis, seesama mõtteviis, mis hoiab üleval maailma majandust, seesama mõte, mis on andnud meile ka laiatarbemassikultuuri definitsiooni. Ja sedasama definitsioon on minu meelest ka see, mille järgi lähtuvad kõik Eesti ajakirjandusväljaanded, mille järgi lähtutakse üldse, mille põhjal räägitakse kultuurist. Punkt üks. Kas see puudutab masse, kas see huvitab inimesi ja kõik muud väärtused, et kas hoiab üleval kultuuris on teisejärguline, see on kaheksakümnendad, sellest ei lähtuta, aga see on lihtsalt, see näitab nagu noh, täielikku muutust nagu ideoloogilises plaanis ja ma arvan, et ei pruugigi seda nii hästi tajuda ei siis nagu tarbijatena ega ka mitte võib-olla nendele nendesamade juhtide tasandil, kes teevad selliseid otsuseid. Seal aga samas, kui võtta niimoodi kultuuriajakirjandus, mida hoiab üleval riik, eks ole, no sisuliselt maksumaksja et siis tegelikult on tema suurim pluss see, et tal ei ole reklaami survet, sellepärast et reklaam ju otseselt kommertsistab kogu sellist kultuurikäsitlust. Siin ongi see vastuolu, et kui veel nõukogude ajal kõik need riiklikud asjad tähendasid omakorda teatud tsensuuri et siis nüüd tänapäeval reklaamid tähendavad tsensuuri. Ainult et noh, lähtudes kellegi teise huvides Et nendel on jah, teises, Tõe huvides ja seetõttu mina näiteks lihtsalt naudin seda olukorda kunstiajakirja toimetajana. Et noh, absoluutselt mingisuguseid selliseid väljaspoolseid diktaat ei ole. See ajakirja tegemine põhineb puhtalt professionaalsel tundlikkusele. Kultuuri-kultuurijõulisuse tagabki või kultuurielulisuse tagabki, see, et ta ei ole ühtne. Et on mingisuguste vastandtõmmete välja. Ma arvan küll, et selline ühtse kultuuri otsimine on küll vale, sest no ma saan aru, et on olemas ühtne majandus. Samas toimib ühendatud anumate printsiibil, nii või teisiti, sest seda nii-öelda ühtset tuuri ilmselt defineerib rahastamine euro rahastamine, mis nõuab väga paljude eri riikide institutsioonide koostööd. Ja siis see koostöö järgi peavad tekkima nagu ühendatud anumate printsiibil nivelleeritud noh, mingisugune nagu ühiskeel või ühise arusaam asjadest või et see rahastamine nagu suunakultuuri. Sest need on väga suured summad, miljonites, anname miljon, siis kui sa teed koostööd, vot seal nelja-viie teise muuseumiga, mis tähendab seda, et, et see asi nivelleerub Ja üldse on mingite kultuuriprojektide puhul selleks, et mingit raha saada, sa pead suutma ennast nagu mõistetavas keeles väljendada seda, mida sa teed, peab ikkagi nivelleerima või, või kuidagi tõlkima. Sa ei saa olla väga erinev, sest et keegi ei saa aru, keegi ei saa annangi sulle raha, siis. Jah, see on selline kummaline paradoks, aga noh, näiteks kui eeldada või oodatakse sellist ühtset Euroopa Liidu kultuuri, siis tähendab, et me peame ka omandama ühtse, näiteks huumorimeele. Naerame ainult ühtede naljade peale, kuidas minu arust on see suur väärtus, et näiteks rootslased ja naerab samade naljade peale, mille peale venelased naeravad? Jah, muidu on tulemus see, et tal ainult toote erinevusele Pepsi-Cola Coca-Cola, et lihtsalt meil on eri värvipurgid, aga toode sisuliselt sedasama. Jah, ja siin jõuame siis jälle selle kriitilisuse, nii et noh, et kas meil on kasulik olla kriitiline. Et võib-olla nendel kunstnikel, noortel kunstnikel oli täitsa õige, kes klassiruumis ütlesid, et aga midagi olla kriitiline. Et noh, et ma teen oma väikest asja, ma teen oma tööd ja saan selle eest raha ja olen õnnelik, et mul on perekond ja miks osa kriitiline olema. Sama dilemma arutasime, see oli Christian-Ivar sokk, kes arutasid nagu samat asja, et kui nemad õpetavad nurigraafilisi disainereid, nemad peavad neid õpetada nagu kriitilises võtmes kriitiliselt mõtlema, mis on, ütleme, selline kõrgema hariduse peaks olema eeltingimused. Kui inimene omandab kõrghariduse, siis ta omandab teatud kriitilise mõtlemise, kogemuse ja harjumuse ja ta ei võta süütult kõige vastu, mis talle antakse. Aga samal ajal noh, ega inimene omandab kriitilise mõtlemise, siis ta järelikult ei saa kõike teha, mis talt tellitakse. Järelikult tähendab, et see mõjutab automaatselt tema rahakoti. Ja, ja nüüd on niimoodi, et kui õpetada kõrgkoolis neid Vaisid ülbisi kriitiliselt mõtlema siis ei kõlba karu karu, teine absoluutne dilemma. Samal ajal, kui sa tahad kaasa rääkida rahvusvahelises kunstis tipptasemel, siis on elementaarne nõue, et sa mõtled kriitiliselt. Et ühesõnaga, et kui me ei mõtle kriitiliselt, et siis Eesti ise määrab ennast selliseks kõige Luntoni ma tuuriks, kus ei ole üldse kriitilist dimensiooni, aga samal ajal keegi ei rahasta kriitilist mõtlemist, võib-olla mingisugused Lääne kriitilised kuraatorid, kes korraldavad dokumente, eks ole, kes et nemad nagu, nagu otsivad igalt poolt tikutulega seda kriitilist kunsti, mida näidata, eks ole, mis on see pärl, see kullatükk, mis võiks olla sõnumis Eestist välja läheb, et meil on mingisugune kriitiline dimensioon, see on see, mida nad tulevad siia Eestisse otsima. No ma mõtlen, sellised tippkuraatorid. Aga, aga samal ajal kogu see Eesti süsteem on nagu töötatud selle vastu, et, et sa kriitiliselt mõtleksid. Nii et noh, see on nagu nagu kohutavalt suured vastuolud. Nojah, vot siin, kui me lähme jälle selle sellise korporatiivse mõtteviisi leviku juurde tagasi, siis, siis ma kordan, et, et see on selline mõtteviis, mis toitub üldistustest väga sellistest suurtest õnnistustest, mida mustvalgem maailm on või ütleme, mida valgem maailm on, seda parem. Et minu käsitluses on see kriitilisus, baseerub just teatud sellisel võimel või valmisolekul alati suhtuda teatud sellise, kas või pisikese distantsiga igasugustesse süüdistustesse tuleb see, ütleme korporatiivsel tasandil tuleb see, kas riiklikul tasandil ükskõik, mis, mis institutsioon seda edastab või ükskõik missugune jah, reklaamiks, rismis üksikisik seda edastab, suhtuda kõikidesse üldistustes teatud eelarvamusega või, või no ütleme mingi sellise ettevaatlikkusega, sest loomulikult tähendab juba juba meie keel tingib seda, et me peame tegema üldistusi. Noh, selles mõttes, et kui ma ütlen, et me elame maailmas, kus ei saa üldistusi teha, siis saan koju üldistuseks meil tuleva keelepiirid vastu. Aga mina arvan, et üldse kriitilisus baseerub sellele, et kogu see info, mis inimest ümbritseb ja mis teda igalt poolt sedasi ründab suhtuda sellesse infosse, mingisuguseid distantsiga, vaadata seda infot kõrvalt, püüda vaadata kõrvalt ennast selles infos. Et see võib olla tagasi, sellesse vääri, mida meie siin esindame sellise järjepidevuse ja mitmekesisuse ja elujõu. Et suhtuda ka teineteise infodesse sellise heatahtliku ettevaatlikkusega. Jah, et kohati Mulle tundub, et need Eesti kunstimaailmas see nii-öelda kriitilisus läheb natuke liiale, et see läheb nagu selliseks pedantseks kolleegide materdamisega ühesõnaga, pedantne jälgimine, et noh, kas kõik vastavad sellele kriteeriumile, mida, mis minu arvates peab olema. Aga noh, ma võib-olla eesti keeles see sõna kriitiline ei ole hästi kodunenud, et näiteks et inglise keeles on sõna kriitika all, see on nagu noh, elementaarne teerium, mille järgi hakatakse hindama nagu noh, mõtlemist või nii kunstiteoses kui kriitika tekstis. Ja see kriitikul tähendab sisuliselt analüüsimist, analüüsivõimet, et sa analüüsid asja sai, võtad süütult omaks igat nagu ettejuhtuvat infot, vaid sa töötad selle oma peas läbi ja siis jõuad mingile tulemusele. Kas sa siis oled nõus või ei ole nõus, et see ei tähenda mingit kõige musta maa taktikat, et ma olen nagu kriitiline, noh niimoodi valimatult kõige vastu noh niimoodi püstol, kriidik, mingi info läheb siis ma olen kohe vastu ei ole nii, vaid see tähendab analüüsimist. Ja, ja loomulikult, see tähendab tegelikult seda, et ollakse valmis liikuma teistesse registritesse, ma mõtlen just seda, et ütleme ka meedia suures osas esineb mingisuguseid korporatsioone, eks on nii-öelda korporatsioonide häälekandjad. Et ütleme, suhtlemine meediaga on minust igale loovale inimesele kuidagi selline kahe teraga mõõk. Üsna paradoksaalne olukord. Ühelt poolt loomulikult tunneb iga looja head meelt, kui tema loomingu vastu tunneb mingi meediakanal huvi. Aga teisalt peab alati arvestama seda, et meedia ei ole aega süveneda Loomingu nüanssidesse, et seal peab leidma mingisuguse kompromissi. Ja see, see kompromissi leidmine peabki olema selline nõudlik just nii-öelda sellise huvitundja vastu, ehk siis selle meediakanali vastu. Et ühelt poolt noh, mina arvan, et see Esscapism ei ole päris õiget, ütleme selline kapseldumine oma maailmalt, et väljaspoolne nii-öelda tegijat ei huvita. Kuid teisalt tuleks ikkagi väga ettevaatlikult nagu meediareeglitesse suhtuda, sest sest meedia ootab, eksju üha suuremaid fotosid, üha vähem teksti ja see vähene tekst peab olema lihtne ja seal peab olema sees siis midagi nii-öelda vahvat, seksikat löövat. No see meediasuhtlus on aga selles mõttes täiesti eraldi teema, aga väga põhjendatud, sellepärast et nii loovisik kui ka meedia tegelikult ju võitlevad sedasama materjali pärast, see on inimeste aeg ja inimeste tähelepanu. Näiteks räägin üldistes kategooriates, milline see üldmulje on, kas eesti kunstnikud, eesti kirjanikud, kas nad üldse tajuvad, et kui nad annavad mingile konkreetsele meediaväljaandele usutluse, et kas nad juba oskavad ette arvata, et mis sealt võib tulla, mis see lõpptulemus on või on ikka sellist naiivset suhtumist, et oi, et mina rääkisin seda juttu, aga pärast on lehes on nagu. Imelik, ma arvan, see naiivsus juba jääb sinna nii-öelda paari Guido teiste tasemel, et ütleme siiski tuleb alati räägitakse üksikjuhtudest, see kõik on tegelikult palju keerulisem, kui meil aega rääkida on, sest ütleme nii, meediaväljaannetes töötavad teatud inimesed, seal löövad sekku isiklikud suhted paratamatu ja, ja see on väga keeruline, sest kõik sõltub tegelikult üksikjuhtumist selles mõttes, et mõne ajakirjaniku üleskutsed, mingisugusel teatud objektiivsus, see on illusioon selles mõttes, et mitte keegi ei saa olla toimetatud. Ta omamata mingisuguseid eelistusi autorite või teemade osas, see on täielik nonsenss, et tuleb mingit väljaannet toimetama täiesti ilma igasuguste eelistustega, inimene siin akud juba tööle mingisugused suhted ja siis hakkab see selline väga kirev ja keeruline virvarr pihta, eks. Kelle tekste, kus avaldatakse keele tekste, kus ei avaldata, kes rääkis sellest näitusest, kes sellest räägite, rääkinud ja vot siin ongi seesama see demokraatia vaimsime osasele pluralismi. Suur paradoks on see vabaduse võrdsuse paradoks on, millal mina seda tajun, et vabadus ja võrdsus, noh, tegelikult on täiesti vastandlikud mõisted, Nad söövad 11. Et vabadus viitab justkui nagu sellele ja meil kõigil on vabadus ennast teostada ja võrdsus on siis viitab sellele, et meil kõigil on võrdsed võimalused, aga tegelikult ei ole nii, et ühed omavad vabadust rohkem kui teised. Ja need prantsuse revolutsiooni loosung, vabadus, võrdsus, veenmine. Endisest nats ei räägi, jah, aga küsimus ongi jälle, oleme jälle ütleme selle teadmise kui võimu juurest tagasi, kes omab võimu teadmises, kes räägib, kus võim, sest ütleme, et me istuksime praegu minu kodus laua taga neljakesi ei ole seda mikrofoni meie pea kohal ja ma räägiks, räägiksime, räägiks, paneks ühiskonna paika. Siis seal on teistmoodi mõju kui sellel praegu, et, et siin inimesed kuulavad meid, paljud inimesed kuulavad, noogutavad pead, ahhaa ja tõesti-tõesti mõnda vestlus mõjutab, mõni ütleb, et on ikka tüübina, on ikka tüübid, saavad pahaseks näiteks mõni keerab raadio üldse kinni ja nii edasi. No ühesõnaga, mõjud on alati erinevad ja sõltuvad sellest konkreetsest olukorrast, seetõttu on neil raske. Ma tunnen, et mul on üha raskem nagu rääkida kultuuris üldistuste keeles, et kultuur on selline. Kultuur on selline või et kirjandus on selline või kunst on selline, ütleme, et et tänapäeva kunst on ühiskonnakriitiline. No üldjoontes ta võib-olla jonn, eks ühiskonnakriitiline nagu eksju Marco Laimre näide või, või ükskõik, kas või John Smith on eksju ühiskonnakriitiline, kuid on ka väga palju kunstnikke, keda see üldse ei huvita. Keda huvitavad näiteks vormi probleemid maalikunstnikke, keda huvitavad vormi probleemide ja juba see üldistus, nagu kaotab mingi osa oma sellest võlujõust, ilusana öeldakse. Tänapäeva eesti kunst on ühiskonnakriitiline tänapäeva Eesti kirjandusele ühiskonnakriitiline, kuid samas jällegi on väga palju luuletajaid, keda see nii-öelda selline sotsiaalne ajakajalisus absoluutselt ei huvita. Mis on loomeliitude roll selles maailmas, mille meest valmis joonistasime? Noh, mina arvan, et loomeliitude rolli esiteks ei saa just sellesama kirevuse, selle, sellise farmentaarsuse ja mitme kihilisuse nimetagem seda siis noh, ma ei tea, Polifoonilisuseks või riie klektilisuseks kes kuidas tahab kuidas tänu sellele sellisele väga kirjevale olukorrale ei saa seda rolli sõnastada, sest oletame näiteks, et kui Kirjanike liit sõnastaks ütleme eesti kirjanduse rolli, et Eesti Kirjanduse roll on eesti keele arendamine, siis ma olen enam-vähem kindel, et, et leidub neid Kirjanike Liidu liikmeid, kes ei ole selle sõnastusega nõus. Ja siis läks vaidluseks sõnastusega. Ma arvan, et seda ei ole nagu vaja sedasi konkreetselt sõnastada, vaid on just vaja jälgida seda, et säiliks sama mitmekesisus säiliks sama seene intensiivne maailmas viibimine, tähendab mina olen nagu mõtelnud, et mis on nagu kirjanduse üks ülesandeid ongi seesama keele intensiivsuse jätkamine või keeleintensiivsuse rõhutada sellepärast et kirjandus tegelikult, kui keegi ütleb, et eesti kirjandus on kasutatud, siis mina vastanut, aga olgu siis järgmine väide on see, et keel on, kasuta eesti keel on kosutav, meil pole vaja rääkida. Sest paraku on nii, et väga paljud väljendid, mida me kasutame, pärinevad esimestest piiblitõlgetest või, või Oskar Lutsu või või noh, võtkem kasvõi Andrus Kivirähki, kelle Rehepapp lusest on saanud, eksju, täiesti omaette mõiste. Kirjandus suhestub ääretult aktiivselt keelega ja ka nende inimeste keelega, kes ei loe eesti kirjandust ükskõik mis põhjusel. Sa oled minu sõnastatud põhimõte. Aga sellega ei pruugi olla paljud Eesti Kirjanike Liidu liikmed, nõustuda. Mul tuli seoses selle Kivirähu Rehe vaprusega meelde, et kunagi mõned ajad tagasi oli kuskil ajalehes, uudis selle kohta, kuidas sest eurotelgid olid õudusega kohanud Mart Laari kõnes sõna rehepapi, kus ei suutnud absoluutselt seda telkida, tähendab. Tas Belka vakatas ja kõigi tähele pannud, eriti Mihkanid ütles. Ja ühesõnaga, et see on täpselt see erinevuste ühtlustamisega. Täpselt, et mina näen selles väga positiivseid märke, näiteks Rehepapp on tõlgitud norra, soome ja ungari keelde kus tõesti, ka tõlkijad on arvatavasti hulga halle karvu juurde saanud lihtsalt selle tõlkimise protsessi käigus, kus, kus ta tõlkima mõisteks sealses ühiskonnas ei eksisteeri. Kuid selle tõlkimise käigus on mõeldud juurtega nendesse keeltesse uusi väljendeid, uusi sõnu ja see on just sellesama rikastumise küsimus. Selles mõttes on tõlkimine minust võtmeküsimus eesti kultuuri jaoks ja ma pean tõlkimise all silmas nii otsest noh, ütleme konkreetsete tekstide tõlkimist kui ka tähenduste tõlkimist. Et noh, ühesõnaga nagu läbi seedida oma kultuurikontekstis neid tähendusi, mis noh, ütleme teistes kontekstides maksavad, aga mis tuleb nagu läbi seedida enda jaoks. Ja, ja samal ajal see on siis nagu peaks olema selline kahepoolne liiklus, et eesti tõlgib oma tekste lõputult palju. Praegu inglise keel on nagu selline keskne keel. Sest noh, täiesti keel on ju tegelikult väga elav asi, et siin ongi see kirjakeele kõnekeele vastu, oled kirjakeel, püüab co2 seda kõnekeelt reglementeerida, aga tegelikult mitte keegi meist ei kasuta kirjakeelt. Me kõik neljakesi, kes me siin praegu laua ümber istuma ei kasuta keegi kirjakeelt me teeme kõik oma mingisuguseid muganda, siis ütleme nii kenasti, et mitte öelda vigu. Noh, ütleme kirjakeele aspektist NM vigu pidevalt kõneldes, et me kõik kõneleme mingit oma keelt. Ja noh, kui kirjandus tagab selle, et eesti keeles on olemas vähemalt paarkümmend eri keelt paarkümmend eri keelekasutust, siis mina loen nagu selle nii-öelda õnnestumiseks Pigem pigem küsiksin natukene kiuslikult, et mulje jäi justkui mulje, et loomeliidud on selline hea varjupaik, et hea rühmitus on nagu olemas, ütleme ühenduse tasandil on ta säilinud nõukaajast praegu päris täpselt veel ei tea, mistahes kasvuna. Kui sa tahad sellist, mitte niivõrd emotsionaalsete filosoofilist lähenemisnurkasid, siis loomeliit on kutseühing, eks ta võtab ühe valdkonna tegijaid nii-öelda enda hõlma alla. Mis loom on loomulikult, see ei tähenda seda, et ütleme, kirjanik, kes ei taha, ütleme, kirjanik liiduga liituda, et see tähendab, et ta ei ole kirjanik. Aga et kutseliit annab mingisuguseid tagatisi, noh nüüd eriti, kui loomeliitude ja Lovisikute seadus hakkab rakenduma siis tähendab eelkõige seda, et ütleme, vabakutseline loovisik ei ole enam noh, ütleme otse välja selline ühiskonna paaria, vaid ta on eksju riigi poolt täiesti paika pandud riigi poolt tunnustatud Mida see see loovisiku seadus siis üldse nagu kuidas see sellesse süsteemi üldse liigendada? Loovisiku seadus ütleme nii, tekitab täiesti nii öelda ametliku seose loomeliidu ja riigi vahele. Et ühelt poolt loomulikult seda võib, võib vaadata ka kuidagi sedasi mingi teatud ohumärgina, et loomeliidud on, on mingis mõttes riigi ees nagu aruandekohuslased, kuid teisalt see ikkagi näitab seda, et riik on tunnustanud loomeliitusid ja loomeliitude kaudu ka loovisikuid, et ühesõnaga need väga üldsõnaliselt põhimõtted põhiseaduses, millele viitasime siin ka intervjuu alguses, need on need saanud sellise sisulise kate konkreetse väljundi. Ja ma arvan, et selles mõttes on see nagu sümboolse aktina ikkagi väga oluline. Mina ei ole loomeliitude ja loovisikute seaduse sünni juures viibinud ja ma tean, et, et need, need inimesed, kes selle nimel tööd tegid, ei ole nagu selle praeguse variandiga rahul just eriti selle tulumaksusoodustuse kaotamise. Ja nagu matis Herkel ütles, et tahtsime pintsakut, saime nööbi, aga ma arvan, et mingisuguse sümboolse aktina kanda oluline just kasvõi kui vaadata seda meie tänase vestluse, eks ju kontekstis ka sellist. Ma ei tea, kas põhjendatud või põhjendamata hirmu. Ta vaatlikustitud sellise korporatiivse mõtteviisi sellise majandusliku mõtteviisi ees, mis eksju ei huvitu mingitest keelenüanssidest vaid vaid huvitub ikkagi sellest, et inimesed tarbiksid rohkem. Aga neist loovisikutest, mis saab neist, kes ei kuulu loomeliitudesse, kas neid riik siis? Kui tunnista, ei ole päris nii, need inimesed saavad taotleda soodustusi Kultuuriministeeriumi kaudu. Vestluse jooksul paiskus natukene hirmu õhku tuleviku ees, aga ma arvan, et see on Eesti vabariigis täiesti reaalne. No ja siis võib-olla jälle refereeriksin seda Maarja Lõhmuse vestlust, et positiivne programm võiks olla see, et me saame aru, mis toimub ümberringi noh, et me ei pane silmi kinni, vaid saame aru, anname sõnad, anname omapoolsed definitsioonid ja siis see mõjutab meie käitumist sõnaga, nagu teadvustada, mis toimub ümberringi ja selleks, et aru saada, mis Eestis toimub, selleks peab aru saama, mis väljaspool Eestit toimub, sest Eestis toimuvad protsessid on nagu otsene tulemus sellest, mis toimub väljaspool Eestit. Ja mina isegi laiendaks seda positiivset sõnumit, tähendab, teeks ta veel väheke laiemaks ja positiivsemaks, et isegi mitte, et me saaksime aru, vaidleme, püüaks aru saada. Ühesõnaga, et juba, kui on olemas selline suhestus või see valmisolekut püüda aru saada, sellepärast et mina kaugeltki väidet ma saan millestki aru. Ma pigem ootan, mis oled keegi, kes seda saadet kuulab, kas või tänava nurgal, siis ütleb mulle, et vaata, aga see asi on nii, et siin on veel see nüanss, siin on see nüansse, seda asja sa näiteks ei tea ja selle asja seal kahe silma vahele jätnud, et tekiks omavaheline suhtlus, kui või see süveneks. Et meil oleks nagu võimalikult mitmekülgne nägemine. Mitme jõmmermeerid. Ja diskussiooni saab jätkata saates kirju näiteks kas või meie. Sellel kunstate erg. Senikaua püüame, vähemalt püüame aru saada, mis toimub ja kuidas asjad tegelikult on. Jõudu kõigile. Te kuulasite saadet kunstjärv, stuudios olid häire järjenn Kaus Anu Allas ja Andrest Razek. Sama saade eetris jälle nädala pärast, seniks kuulmiseni. Kunstpunkt.