Tere, mina olen onu alles, tere, minul on Andrus prussakate, kuulate saadet kunst ja täna räägime kolmel teemal. Kõigepealt Kai Lobjakas Eesti tarbekunsti ja disainimuuseumis räägib meile uusima uuest püsiekspositsioonist. Siis räägime ajakirjakunstitoimetaja Treieriga uuest numbrist, mis ilmub juuni lõpus. Ja lõpetuseks viljan Künnapuu räägib Luigoni päevadest Saaremaal. Niisiis, Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis on avatud uus püsiekspositsioon ja stuudios on meil peavarahoidja Kai Lobjakas. Kui tihti muuseumites selliseid püsiekspositsioone vahetatakse? Erinevalt meie oleme seda teinud tavaliselt niimoodi kolme aasta tagant, sest me korraldame selliseid asju nagu rakenduskunsti triennaali ja see tingib meie jaoks selle, et me peame seda vahetama sellise aja tagant me võtame selle maha triennaali ajaks, aga muidu ma arvan, et on ka viie aastaseid olnud, et see tavaliselt ehitatakse üles nii, et ikka nagu ajal ei mõnda aega vastu tühjaks. Mida muuseumile tähendab püsiekspositsiooni vahetus, kas mingeid kardinaalselt teistsugust väljapanekut, kui näiteks kolmetagune väljapanek oli? Jah, selle aja jooksul tekivad kindlasti mingisugused mõtted, kuidas seda teisiti võiks näidata, et ei taha teha täpselt sedasama, mida sa oled juba teinud. Et me oleme püüdnud näiteks sellel korral eristuda eelmisest. Nii et me ei ole nagu väga erialakesksed, et eelmine kord oli ta üles ehitatud nii et sa said nagu suhteliselt selgelt jälgida erinevate selliste traditsiooniliste tarbekunsti erialade, näiteks klaasiarengut või tekstiili ja niimoodi, et seekord me oleme püüdnud neid erialasid nagu omavahel siduda ja neist selliseid kooslusi moodustada, süstemaatilisi temaatilisi kooslusi tuua nagu välja mingisugusele sellesama tarbekunstiajaloo sees mingisuguseid olulisi või mingil põhjusel esile kerkivaid nähtusi. Ja siis nende raames nagu neid kooslusi luua. No kuivõrd üldse saab tarbekunsti valdkonnas selliseid temaatilisi plokke moodustada, toob vaataja võib ju öelda, et lihtsalt mingisugused faasid, et kuidas sa neid temaatiliselt veriselt vormi siis neid ei teinudki. Aga mingeid näiteid tuua, et me püüdsime näiteks luua selliseid kooslusi, et on esile toodud, et selline institutsioon nagu riigi kunsttööstuskool, kus loodi nagu see see põhisellele, mis, mis edaspidi toimuma hakkasid, seal oli selline kahe-kolmekümnendatel aastatel toimiv kool mille järglane nüüd on kunstiakadeemia, et seal tehtu näiteks nagu eraldi blokina on välja toodud noh, samamoodi on näiteks toodud välja eraldi selline nähtus või selline hetk, kus kunstnikud hakkasid tööstusesse suunduma, et millised olid siis need esimesed tulemused, mis, mis sellest hetkest tulid ja paralleelselt on seal kõrval ka seda, mis selles tööstuses ei puutunud, et selliseid Meikaal asju, et tarbekunsti- ja disainimuuseumikogud on nagu kujunenud, nii süstematiseeritud kogumine algas viiekümnendatel aastatel ja, ja see on ka aeg enam-vähem, kus tarbekunsti hakkab muutuma selliseks, unikaalasime keskseks ja need kogud sisaldavad väga palju nikaal esemeid. Et need piirid, mille vahel mängida saame, ongi need, et seal on paralleelselt, et nii nagu nagu ütleb selle muuseumi nimi ja see püsiekspositsioon on, seal on püütud nagu tuua kokku need kaks poolt, nii see tootedisaini puhul kui küünikaal, aga siis väljapanekust selline domineerivam osa oleks ikkagi unikaalne ja on niimoodi, et eestlane läheb ja vaatab, kohe, tunneb ära oma koduse potsikud. Ei, kindlasti tunneb ära, aga, aga võib-olla mitte kohe, jah. Meil ei ole nii väga eristatud, et ma arvan, et see äratundmisrõõm on, on seal ikka mitmel kohal. Aga nad on noh, natuke nagu segi löödud. Mainisid seda, et millalgi Eesti tarbekunst nagu lülitus tihedamini selle tööstusliku, millal see protsess, mis aastakümnetest ma räägin, see on selline 50.-te lõpp ja 60.-te algus. See on tegelikult see hetk, kus eeldati sellelt tarbe kunstilt, et ta peaks nagu looma pinnase sellisele kunstiliselt kõrgetasemelise-le nagu üldisele keskkonnale või, või argikeskkonnale. Et eeldus oli see tarbekunst aitab sellel nagu tööstuskunstil selliseks võimalikult heaks muutuda, aga mingil hetkel see lihtsalt pigem eraldus sellest tööstuskastist ja muuta selliseks iseseisvaks nähtuseks. Et see ongi tegelikult see, millisena seda tarbekunsti tegelikult teatakse. Aga kui kirju see väljapanek on selles mõttes, et kui me mõtleme lihtsalt sõnale tarbekunst, siis võib ju tähendada lihtsalt mingisuguseid vaos, et kui suured variatsioonid seal aastakümnete lõikes üldse on? Väga suured on selles mõttes, et, et ta nagu väga üldiselt on toimunud nii, et kuskil 70.-te keskpaigast hakkavad nagu tarbekunstnikud tegelema millegi muu kui tarbevormiga, et see, tema nimetasite lähedaseks, jääb tarbekunst see on üks asi, aga see, mida seal tegelikult tehakse, on see, et jäädakse nagu selle materjali keskseks. Küll aga püütakse nagu hästi palju uusi ja erinevaid väljundeid leida, et seal on hästi palju eksperimenteerimist. Noh, kas või näiteks mingi põimevaip ei ole nagu prevaleeriv, et ta lihtsalt muutub kuidagi kolmemõõtmeliseks või ruumiliseks, et selliseid asju, et nendest traditsioonidest püütakse nagu edasi minna, lihtsalt. Kui nüüd sellel väljapanekul ringi käia, siis need kunstnikud, kas nad on valitud sinna nagu ühe töö põhjal või on mõni tegelane mitme tööga vastavalt sellele, et ta kuidagi sobitub mingisse temaatilise ploki paremini, kuidas see isikupõhine valik? Ei, me oleme ikka püüdnud, nii et ka see printsiip oli nagu tuua välja mingeid nähtusid, siis on see pigem juhtunud võib-olla nii, et ikka võib-olla et kedagi mitmel korral nagu esitletud, aga ma arvan, et mitte liiga tihti need mõningad näited, ainult et sellisest isiku printsiibist nagu ei ole lähtunud noh, seal on ka võimatu nii, nii selle ruumi ja nende mõõtmete osas kui mitmetel muudel põhjustel, et et me ei ole püüdnud välja panna võimalikult palju kunstnikke seekord aga neid on siis nii noori kui vanu ja ei, neil kooli lõpetanud ja tuleme ajaliselt nagu päris lõppu välja ja ja päris kindlasti on nii, et on väga palju kunstnikke, kes tegelikult võiksid seal väljas veel olla ja ma arvan, et see saab lahendatud ka nii, et me püüame mõningaid asju aja jooksul, kuna see nagu pikk periood kolm aastat, et püüame ka mingeid asju välja vahetada. Värskust selle ekspeditsiooni juures hoida. Lihtsalt igavene küsimus Tarv ja disainimuuseumi töötajatele publiku poolt on see, et kui palju nagu sellise üldkunstiajalooliste suundumustega selline valdkond seotud olla. Et kas näiteks inimene, kes käib seal näitusesaalis ja vaatab kuuekümnendatel tehtud vaasi, kas ta siis saab seal näiteks tajuda mingisugust popkunsti mõju või kas nagu sellised paralleelid üldse kehtivad või Eesti aladel on üldse üldse nagu esinenud. Aga kas saab küll ma arvan, tõenäoliselt nad tulevad ikkagi rohkem välja nagu sellises ma ei tea, värvis ja vormis ja sellistes asjades on nagu paratamatu tarbekunstnikud on nagu tegelenud selle poolega rohkem. Aga noh, kasvõi jah, ma arvan, see popp on võib-olla nagu ongi kõige parem näide, et loomulikult sealt tuleb nagu selgelt välja see kihistus nagu eristub hästi selgelt või ta nagu visuaalselt lihtsalt nii lihtsalt eristatav, aga ma lähen, siit tuleb paralleelselt edasi minna kumusse. Tõmmatav paralleelid. Kas ka sellepärast on teil üks selline suur puhas sotsrealistlik vait väljas, et me justkui kommentaar sellele näituseplokile, mis, kuhu see on väga palju vastakaid eriarvamusi tekkinud ja ei, me olime oma valikud teinud, kõik poolse diskussioon tekkis. Et aga noh, loomulikult see aeg on tegelikult selline Mil teostatud asjad on nagu tohutult meisterlikult või nagu just selle käsitööndusliku poole pealt või see, kuidas need on valmistatud, et see on nagu omaette asi, millele tähelepanu pöörata, aga teid ei ole tabanud sarnased süüdistused, miks ta sellist asja Eesti rahvuslik häbi jah, ei, ma ei tea veel küll ei ole, võib-olla tekivad, aga ma arvan, et me ei ole võib-olla ületaseerinud liiga lihtsalt. Ma arvan, et see võib-olla on üks väga ere näide, ta ongi nagu värvidelt ka väga ere, et hakkab nagu väga hästi silma. Aga ma arvan, et me oleme nagu piiridesse jäänud nagu mõõdukad. Kuidas selline püsiekspositsioon üldse tekib, et kui mitu inimest teeb seal valiku, kui pikk protsess on, kas uut püsiekspositsiooni hakatakse koostama juba siis, kui kui eelmine on üles pandud ehk siis kolme aasta rütmis saadagi paari viimase nädala protsessi, kuidas see toimub ja ei, see on ikka pikk protsess, sellepärast et selle juures on nagu tegevad kõik muuseumi kuraatorid, meie puhul on see neli inimest pluss muidugi kujundajat, kes liituvad selle protsessiga mõni aeg hiljem. Aga see on selles mõttes väga keeruline, et neli inimest peavad nagu mingil hetkel nagu sarnastele arusaamadele jõudma või nagu kokku mängima toimima hakkaks, kogu see ekspositsioon, et selles mõttes on, on jah, pikk protsess ja me peame üldse kõigepealt kokkuleppele jõudma, et kuidas me seda teeme ja need plussid ja miinused nagu läbi hekseldama. Üsna keeruline on üsna keeruline, aga see siis edukas. No on küll jah, selles mõttes küll ta nüüd valmis on, et siis on nagu hea tunne. Et need vaidlemised on kõik lihtsalt vaieldud ja see ilmselt ongi nagu loomulik osa kogu sellest protsessist. Lihtsalt see mingitel hetkedel tundub nagu noh, nagu ikka selliste pikemate asjade puhul, et sa oled mingi hetkel käega löömas, aga siis sai uue hoo sisse ja teed edasi lihtsalt et nüüd on nagu ma arvan, et väga hästi välja tulnud. Aga veel üks tüüpiline küsimus, et kui avatakse uus püsiekspositsioon, siis on alati ju põhiküsimus selles, et kui palju seal on seda veeruvat materjali, et kui suur osa praegusest püsiekspositsioonist kajastab tegelikult seda seisu, mis, mis näiteks kuskil fondides või arhiivides on, et et kui palju on üldse seda materjali, mis on nii-öelda ekspositsioonikõlbulik, tarbe? Tegelikult on hästi palju, tegelikult meie kogu on iseenesest selline, mis läheneb nagu 15000-le esemele ja ma arvan, et meil on väljas, ma ei oska tegelikult päris täpselt öelda praegu, aga ma arvan, et kuskil 300 ringis vest, esemeid noh, et see on nagu väga väike kogus ja omakorda on seal üsna palju tegelikult esemeid, mis näiteks eelmises püsis, Kristjani ei olnud, et mida ei ole nagu väga tükk aega nähtud. Et see on nagu alati ja kõikide muuseumide probleem, eks ole, uste taga kuskil hoitakse hästi palju asju, mida keegi jube pika aja jooksul ei näe, et noh, eks me püsifitsioni puhul püüame nagu seda värskus, tuuegi sellega, et me võtame, valime mingisuguseid asju, mida ei ole kaua nähtud. Aga noh, kindlasti on seal kordusi ka või on asju, mida ei ole mingit põhjust nagu välja jätta, sellepärast et eelmises püsiekspositsioonis juba oli. Kuivõrd paigas selline tarbekunsti, disaini ajalugu Eesti aladel siis üldse on, et kas tõesti, meil on hunnik selliseid teoseid, mida ei saa mitte mingil juhul ühestki püsiekspositsioonist välja jätta? Pigem ei, tegelikult, pigem asi näiteks selles, et näiteks tekstiilikogu puhul ta oli olemas ka noh, kolmekümnendatel aastatel siis söeldab, sai pommitada hoonet, kus see kogu asusid, põles ära ja see tähendab, et meil on sellest ajast väga vähe asju järgi tegelikult suhteliselt vähe ainult seda järgige teistes muuseumides, et me ei väldi nagu seda teistest kohtadest deponeerida endale esemeid, aga noh, erinevatel põhjustel on erinevaid asju, nii et on mingisugused augud. Et noh, me püüame neid järgemööda täita selle tekstiili puhul näiteks, et me saame ju olemasolevate kavandite järgi nagu seda mingil määral taastada ja seda me oleme ka teinud. Aga jah, selle muuseumi puhul on, on lugu nii, et kuskil 50.-test aastatest on nagu süstemaatiliselt seda asja tehtud, seda kogumistööd. Et siis paratamatult on sealt perioodist nagu edasi on sellised suundumused nagu suhteliselt hästi neetud eelnevast perioodist natuke vähem ja disainiga on see, seda rida on puudutatud kuskil viis-kuus aastat, et selle võrra on see ka võib olla suhteliselt nagu mitte väga suurelt esindatud, et see on nagu praegu selline protsess, mis aktiivselt käib, et me loome seda kogu noh siiani arvestades, et teised kogudena seejärel või neid on, neid on komplekteeritud juba üle 50 aasta, siis ühega on tegelikult ainult viis. Mis sellist tüüpi muuseumi tulevik on, et kas jätkatakse sellist unikaalse disaini väärtustamist või, või on nagu kavas kuidagi seda praktilist tarbija poolt juurde tuua? Ei noh, ikka on plaanis selles mõttes, et noh, nüüd on ka selliste aktiivsete kunstnike hulk nagu tunduvalt väiksem ja, ja noh, samas on ka sellised rahalised suhted nagu teised kui varem, et noh, selle võrra meie kogusse tuleb nagu asju juurde tunduvalt vähem kui varem, et see ei ole mingi tohutult hoogne kasv ja juurdehankimine, et et see on selline üsna rahulik kord kvartalis toimuv tegevus. Mõtleme tüüpilise Eesti muuseumile ruumipuuduse käes vaevlev tahaks suuremat hoonet, vaevleme aga no ei saa öelda, et meil nagu halvasti läks, päris ruumidega. Aga noh, ikka on igasuguseid probleeme. Aga no lihtsalt, me ei saa nagu lihtsalt sellepärast nagu jätta ka mingil perioodil asju kogumata, et katsume ikka mingeid lahendusi leida, kuidas seda siis teha, kuidas te olete plaaninud seda vastavatud püsiekspositsiooni siis publikule nagu avada või kas on mingeid eriüritusi ka plaanis? Ei no selline asi on nagu muuseumide laialt käima läinud. Pedagoogiline tegevus, et sellised lastele suunatud tegevusi on, on meie muuseumipedagoog välja töötanud ja noh, teine asi on see, et balleti saab tellida omale ekskursiooni. Kolmas asi on see, see püsiekspositsioon sisaldab nagu tekstilist materjali ka, et, et see jää ainult selliseks ürituseks, kus sa lähed, lihtsalt vaatad neid asju ja tunned midagi või ei tunne midagi, et sealt saab juurde lugeda ja siis mingeid järeldusi teha. Enamik teie publikust armastab ise uidata esemete vahel või? Armastab küll uidata, ma arvan, et ikka huvitavaid on ikka kõvasti rohkem kui neid, kes ekskursiooni tellivad, pigem ekskursioon tuleb tavaliselt siis, kui tuleb nagu suurem grupp inimesi, siis me teeme tihedamini ekskursioone, aga aga ma arvan, et eriti kui see on nagu sellist seletavat infot juures, et siis on nagu ka võimalik seda mõnus läbida nagu ise püsiekspositsiooni puhul. Kui palju saab seda nüüd järgmise kolme aasta jooksul üldse muuta, et ta ei muutuks mingiks muuks näituseks? Jah, ei tea, tegelikult mõrva näiteks seda näeb meil mõnede asjade puhul lihtsalt, et juba selle tegemise käigus tulnud nagu, kuna nii palju seda on tulnud, eks ole nagu loobuda või väga väike valik on, on väljas, et siis on nagu selle töö käigus tekkinud mõned mõtted, milliste kohtade puhul oleks nagu mõttekas seda teha. Aga ma arvan, et see vajadus selgub nagu aja jooksul võib-olla ka et see on nagu väga kindlaid plaane ei ole, lihtsalt nagu noh, võetud juba ette endale see vabadus, et seda võiks teha. Nii varsti on siis ilmumas uus number kvartaliajakirjandust kunsti R ja, ja meil on stuudios ajakirja peatoimetaja heie Treier. Kunst on tavaliselt hästi fragmenteeritud ajakiri, nagu heas mõttes, et seal on mitu eriplokki, mis seekord nagu erilist on. No seekord üks kõige tugevam plokk on siis helikunsti erinumber, mille on kokku pannud külalistoimetaja Jon ksiinits Moostest kes on juba kas juba 10 aastat või kaua elanud, ostes ameeriklane ja Mooste külalisstuudio juures koos eestlastega teeb siis sellist avatud ateljeed b ettevõtmist, mis toob Eestisse väga palju rahvusvahelisi kunstnikke erinevatest riikidest ja Johni enda. Selline raskuskese näib olevat just helikunst ja see on üsna. Mulle tundub, praegu tõuseb valdkond, et järjest rohkem noori kunstnikke nii Eestis kui välismaal huvituvad helidest ja heli tekitamisest ja mõned Jon siis annab väga põhjalikku ülevaate eesti lugejale, et mis asi see helikunstis on, millised on tema juured, kustkohast nad pärinevad kustkohast selline kunstitegemise viis pärineb. Ja noh, mõistagi tal on siis juured kuskil Ameerikas või ütleme ühelt poolt Ameerikas kuuekümnendad teatsioon, Gatesi meetod luua helisid või kuulata maailma läbi helide, ütleme nii, et rõhk ei olegi niivõrd inimese enda loodud helidel, kuivõrd kuulamisel ja võib-olla siin on siis erinevus ka muusikutest, et kuna John Gates lõi hoopis teise kontseptsiooni helidest ja muusikast, et ka need juhuslikud helid, mis meid ümbritsevad iga päev, et ka need on muusika, nii et ta nagu laiendas selles mõttes muusika piire ja teiselt poolt John Gates omakorda toetus siis avangardkunstitraditsioonile seal taga on siis puturistitada istid ja kõik oma sellise müra muusikaga muusika tõlgendamine läbi müra või, või huvi tundmine ka sellise nii-öelda praak muusika vastu või helide vastu. Kas ajakirja lugejal on mingi võimalus ka seda muusikat siis kuulata? Jah, tõepoolest John ksiinitš on teinud ka CD vahele, nii et igal ajakirjal on CD, mida saab siis kuulata? Aga mille poolest selline noh, peamiselt visuaalkunstniku tekitatav heli, siis erineb sellest nii-öelda avangard helikunstist, mida tekitavad ma ei tea, mingit professionaalset, klassikalist kompositsiooni aastaid õppinud inimesed on seal mingi. No mul tekkis täpselt sama küsimus ja samuti ajakirjakeeletoimetaja laiali küünsleril. Arutasime seda asja ja minu enda jaoks on vastus selline, et muusikud, professionaalsed muusikud õpivad neid helisid looma ja nad harjutavad, Pille, eks ole, selleks et profilt mängida, aga kunstnikud tegutsevad põhiliselt lindistajaga, nad käivad nii-öelda jahil ja lindistama helisid looduses lindistatud helisid näiteks kuskil linnas urbanistlike helisid ja siis panevad need arvutisse, siis hakkavad siis looma seda nii-öelda teos, nii et see on ilmselt ikkagi kaasaegse tehnoloogia fenomen. Ja seal see rõhk on pigem kuulamisel kui helide tekitamisel. Aga miks te tegite ettepaneku ikkagi Johnile sellist eri koostada, et kas Eestis siis rohkem ei ole helikunstnike, kas, et kas see on jälle võimalus ära märkida Mooste stuudio sellist aktiivsust? Jah, tõepoolest Moosta juba teeb teist korda erinumbrit, aga need rõhuasetused on olnud erinevad, et eelmine Mooste erinumber oli nende Foomensitest ja nende postsovhoosi seeria konverentsidest. Aga seekord on siis helikunsti erineva, Eestis on väga tugevalt ajab seda rida ju Kiva ütleme, praeguses noores kunstis ja Andres, no muidugi, nii et nemad on kaks sellist tugevat fanaatikud heas mõttes. Aga Ma arvan, et nad on rohkem kunstnikud, et nad ei ole võib-olla nii läbi töötanud sellist helikunstiajalugu. Ja ma ei tea, kas nad kirjutaksid valmis selliseid tekste, mida John kirjata tänud. Ja muidugi ajakirjas on ka Kiva intervjuu, nii et seal antakse au meie enda Eesti tegijatele ka. Mulle väga meeldis, ta valis sinna erinumbrisse reedi ussi artikli, mis ilmus kuskil kaheksakümnendatel aastatel Eesti looduses kus Fred Jüssi, kes on noh, ütleme selles kontekstis ka nagu helikunstnik, kes käis lindistamas looduses lindude hääli ja Fred jussi kirjutab, siis loodusest ja vaikusest ja vaikuse erinevad vormid nagu elav vaikus ja surnud vaikus. Ja siis sellest, kuidas tema oma aastakümnete pikkuses praktikas tunneb puudust looduslikest helidest, et igal pool on kuskil mootorsaag mis lööb läbi linnulaulust, et sellist puhast loodusliku heli Eestimaalt püüda tema kogemuse järgi juba kuskil seitsmekümnendatel oli raske struktuaalne vapustavalt aktuaalne, ma lihtsalt lugesin seda vana artiklit üle ja see on täitsa nagu uus artikkel, tähendab probleemid on veel teravamaks läinud, tänapäeval. Aga nii palju ärist, aga põhinumbri juurde minnes, kas seal on ka mingisugune ühendav liin? No põhiosa nagu alati, tee peab käsitlema noh, nii-öelda linnulennul vaates erinevaid teemasid ja noh, sõltuvalt sellest, mida parajasti näituse elu ette lööb, milliseid näitusi, milliseid nimesid, inimesi aga noh, samas on on püütud põhiosas ka kuidagi plokkidesse kontsentreerida erinevaid artikleid. Ja võib-olla üks läbiv joon, toon on poliitika, see on nimelt Eesti kunstielus selline küllalt tabuteema olnud. Teadagi, mis põhjustel meil noh, sellest võib pikalt arutleda. Et mida tähendab üldse eesti kunstnikule poliitika ja, ja kas see on siis selline micro, poliitikatasand või makrotasand, tähendab, et et makrotasandil senine parteipoliitika riigi tasemel poliitika, rahvusvaheline ideoloogia või siis mikrotasandil, need on siis ka igapäevaelu suhted ja sellise rohujuure tasandil, seal toimib ka poliitika noh, kasvõi kodus tööl puhkehetkel igalt poolt võime leida poliitikat ja ideoloogiat. Aga siis kuidagi väga dominantselt on esindatud ka Saksamaa teema selles numbris seoses Berliini biennaali ka. Ja, ja teiseks siis Airi Triisberg noor kunstiteadlane, kes õpib Berliinis, kirjutab väga läbi valgustava artit, oli Saksamaal hiljuti toimunud sotsiaalreklaamikampaaniast. Sina oled Saksamaa, mis püüab siis nagu seda fragmenteeritud ühiskonda Ta üheks või noh, inimesi nagu nagu üheks liita ja noh, kõik need tausta, need on erakordselt huvitavad, noh sealt on, ma arvan, meil ka palju õppida. Selles mõttes, et kuidas läbi näha, kuidas need erinevad ideoloogiad toimivad ja kuidas püütakse nagu toota ideoloogiat, et noh, nagu suunata seda teatud suunas. Kas sa oskad öelda, miks sa siin Saksamaast oli ette, et miks tekkinud nagu kuidagi Eesti ja Saksamaa vahel mingi uus kultuuriline lähenemine või et Saksamaa, eriti Berliin on muutunud kohutavalt moodsaks ja kõik tahavad olla nagu, et teeme ka, nagu on Berliinis, mis selles Berliinis nii erilist on või mis seal siis toimub, kas ta on loba mingi kultuuriline tsentrumis? Pole asjad on palju lihtsamad kui pealt lennud lennukipiletid ja seal on suhteliselt odav elada, kui võrrelda näiteks Londoniga või noh, Pariis on kuidagi tahaplaanile jäänud, eks ole, aga aga New Yorki ei jaksa lennuta. Siis Berliin, mis seoses kahe Saksamaa ja kahe Berliini ühinemisega kuidagi tõmbab energiaid endasse ja seal on palju õnneotsijaid ja ja, ja võib-olla teiselt poolt see ka, et Saksamaa enda institutsioonid teevad tohutult aktiivsed, et tööd, et tõmmata Berliini üle maailma nende enda poolt valitud kunstnike ajusid ja noh, selliseid intellektuaalne üks Saksamaa kultuurisuhtluse arendajaid on ju ka Göte instituut, kelle üks harukontor on Tallinnas ja nemad on ju ka saatnud väga palju eestlasi praeguse seisuga Saksamaale sellistele nädalastele kultuurireisidele. Ja ma ise olin ka eelmisel aastal ühel sellisel kultuurireisil ja siis käisin sellised võtmeinstitutsioonid läbi Berliinis ja, ja siis nägin sellist üldist tendentsi, et nad panevad väga suurt rõhku just enda valitud inimeste kutsumisele Saksamaa, nii et see on teadlik poliitika ühelt poolt teadlik poliitika ja teiselt poolt, et noh, ütleme need elus endas olevad energiad mis tõmbavad üle maailma inimesi, noorid Berliini ja kolmandaks siis suhteliselt odav elu, mis seal on. See kõlab justkui väga sarnase protsessiga võrreldes näiteks Berliini biennaali iga, mis on üks teema vist ajakirjas. Mis seal kennel siis Tallinnasse on siis selline tõusev täht? Ei keegi pärast ei mäletagi, et odavas linnas odav biennaal. Aga mis kunstnikust me räägime, kui me räägime sellest? Berliini biennaal oli selles mõttes väga intrigeerivalt üles pandud et sinna, seda olid kureerima kutsutud New Yorgist kolm kuraatorit küljest kõige kuulsam kõige skandaalsem on Itaalia kunstnik Maurizio Cattelan'i, kes elab ka New Yorgis ja teeb New Yorgis sellist väikest galeriid mille pealkiri on käeleri, mis annab välja ajalehte rong Times, noh, see näitab juba ise see nimi, et tegemist on Rohagatsiooniga, jätkame siis väga suur osa tema loomingust on provokatsioon. Ja eks see Berliini biennaali provokatsioon seisneb selles, et seal provokatsiooni ei ole. Ja võib-olla kõige provokatiivse, mis mulle noh, tundus, oli see, et nad Augustrazervi mööda seda ühte tänavat võtsid näitusepindadeks ka ühe tütarlaste juudi kooli mahajäetud maja, mingi kolm, neli korrust, suur võimas hoone siis mingid suvalised korstnad, terid, siis surnuaed, kirik ja siis asutasid sinna kagus Jani galerii. Teatavasti Larryga, kes see on, on New Yorgi selline superärimees kolerist. Kõik tahavad Larry kakkus Jani tähelepanu ja nemad siis asutasid Berliini sellise libacagosiani galerii, kes vähegi teab, mis nimi on ka, kus see on. Et see oli siis nagu selline provokatsioon nende poolt ja eksponeerivad seal tundmatute noorte mingite suvalisi tühid. Korterites olid ka kohati niivõrd, et noh, sellised magedad pildi seina, et tundub, et nad meelega valisid välja kohati selliseid, kõige kõige magedamaid töid mis tegelikult toimisid pigem heliste nooltena metsa ei vaata mitte neid töid, mis on seina peal, vaid sa vaatad seda korterit kui visuaalkultuuri või. Paistab, et Berliini biennaalil on just seda kuraatorite poolset justkui mõttelaiskus ka ette heidetud ja, ja seda vist ajakirjale. Täpselt no seda neile on väga palju ette heidetud, tähendab seal, kus on katedraal, aga nad isekuraatoreid nagu arvestasid ette sellega, et nad nagunii kukuvad läbi. Ja siis nad võtsid seda asja nagu hästi lovkalt. Aga noh, naljakas on see kunst, Verke saatis mulle pressiteate kus nad siis loetlesite üles mingil viiel leheküljel väga kitsas kirjas, et kui edukas oli Berliini biennaal, millised külastusrekordid, kui palju pressi vastukajasid kiitvaid taevani kiitvaid artikleid on ilmunud üle maailma, siis oli seal nagu isutekitajana toodud mõningate kriitikute väljalõikeid ja nii edasi, nii et noh, ma ei tea, minule oli see väga inspireeriv ja, ja ma sain aru, et need kõige šokeerivamad nõrgad tööd, mida mind sunniti vaatama, et see oligi mõeldud nii et lase heie olla natuke šokeeritud. Aga ma tean, et üks teema, millest ka ajakirjas on juttu institutsioonikriitika kui võib küsida, et mida tähendab eesti kunstniku jaoks poliitika, siis samahästi võib küsida, et mida näiteks Eesti kontekstis tähendab institutsiooni? Sellest kirjutab Maria-Kristiina Soomre, kes on oma lõputöös kunstiakadeemias uurinud sellist nähtust nagu institutsioonikriitika ja see on praegu tõepoolest üks enam arutatavamaid teemasid kriitikute hulgas. Jaa, Moriitsu kattelaanse, šokeeriv kunstnik on toiminud kunstnikuna siis kui institutsiooni kriitike, ta vaatab kriitiliselt üle kuraatorit kui institutsiooni, siis ütleme, galeristi kui institutsiooni galerii toimimist ja siis oma kunstiteostes ütleme, provotseerib selliseid asutusi. Ja selle tõttu need, kes ei ole ise selle asutusega seotud, kaifivad tema kunsti, aga ma kujutan ette, et need, keda tema kritiseerib, et need sugugi ei kaifi tema loomingut, ma arvan. Ja nüüd ongi nii, et Mauricio kattelaan, kes muidu on kunstnikuga Berliini biennaalil, ta oli ise kuraatori ehk institutsiooni rollis. Ja nüüd ta ise muutus kriitika objektiks seoses sellega. Prantsuse kunstnik kolonel, kes elab Taanis, tegi nüüd institutsiooni kriitilise teose Berliini biennaali, st ja Moriitsikateloonist ja avaldab selle nüüd maailma esmaettekandes ajakirjas kunsti e. Ja noh, see on tõeline kompu maiuspala ja, ja noh, ma arvan, et see on nagu üsna suur töövõit, et see asi ilmub nüüd eesti keeles inglise keeles. Aga mis puutub Eestisse, siis Eestis Maria-Kristiina Soomre muidugi toob esile kõige rohkem noori kuraatorit, kes on hakkama saanud institutsiooni kriitiliste näituste seeriaga, noh näiteks see libaJang, British saad kunstihoones sellele järgnev screen Seiver kunstihoones ja siis sellele järgnev maalimine keelatud ja need kolm on siis muidugi Anders Härm, Hanno Soans, Kiwa, kes on siis Eestis kõige rohkem institutsiooni kriitilist rida ajanud. Kas institutsioonikriitika Eestis eriti, kas kõik on nii väike ja kõik on kõigega seotud ja kõik mingil hetkel jõuavad mingile positsioonile ja on seotud mõne institutsiooniga, kas institutsioonikriitika tähendab hoiakut või see tähendab ka tegeliku väljaspoololekut mingitest institutsioonidest milline see tõeline või päris institutsiooni peetikas? Tegelikult noh, see ongi, sest kui vaadata Eesti kunstiinstitutsioone, siis igal pool on ju töö nii-öelda eks ole, edumeelsed inimesed ja oma ala profid ja aga noh, samas inglase institutsioonis töötamine mõnes mõttes ikkagi muudab inimest noh, paratamatult ja Maria-Kristiina ise kirjutab, kuna ta ise töötab kumus, eks ole, siis ta kirjutab, et tegelikult institutsioonikriitika peaks olema jätkuv projekt iga institutsiooni sees. Et sellisena ta töötaks hästi adekvaatselt, noh, et sa pead kogu aeg iseenda vastu kriitiline olema, see ei tohi ühtegi sammu teha, ilma et sa mõtleks, ütleme neid erinevaid kriitika võimalusi läbi, et sa oled teadlik sellest, mida sa teed. Aga räägime veel ajakirjas ka, et kas näitusearvustusi ja lihtsamaid teemasid On küll jah, ütleme, Lester, kellel tuli hiljuti raamat välja, temal oli eelmise aasta lõpul üks huvitav näitus, mida vist väga vähesed inimesed külastasid. Aga seal ta Sizeczponeeris Itaalia surnuaedades, noh, seal on teatavasti surnuaedade hauakividel fotod. Aga noh, see on täiesti võõras selline kalmistukultuur võrreldes meie kalmistukultuuriga. Ja siis vastuolu on selles, et enamasti tõesti need on kõik sellised säravad naeratavad inimesed oma elu tipp-perioodil ja siis tegelikult need fotod, mis on hauakividel märgistavad siis surnud inimesi. Ja siis ta oli teinud ühe tiiru Veneetsias kalmistul pildistanud neid nii-öelda elavaid, surnud inimesi. Ja siis pani need videoinstallatsioonid niimoodi jooksma. Ja see näit tuss avaldas täiesti vapustavat muljet Marek voldile, kes on teatavasti Tartu Ülikoolis kunstifilosoofia, on kaitsmas just oma doktorikraadi ja ta kirjutas sellest, et nii nagu ta pole kunagi kirjutanud ühtegi artiklit, et see oli selline eksperiment, oli endale ka, et kuidas kirjutada kunstist isiklikult ja emotsionaalselt. Et tavaliselt on hea toon kirjutada anonüümselt ja mitte emotsionaalselt või noh, teaduslikult sa muutud juba tõsiseks, kui sa paned sinna mingeid oma emotsioone, eks ole. Nii et, et selles mõttes see oli huvitav eksperiment. Mulle see tulemus küll täitsa meeldis. Ja siis meie šokikunstnikud Anne-Daniela ja Paul Rodgers, kellel oli Tartus suur ülevaatenäitus kellest kirjutab siis Tartu kunstimuuseumi kuraator Reeli Kõiv hästi huvitavalt ja tuues ka esile seda, millisesse nagu kunsti hoovusesse need kaks meie šokikunstniku kuuluvad, et seal võib nimetada ka rahvusvaheliselt terve reategijaid, et noh, eelkõige võib-olla Jiang, British saatkonna Paul Rodgers on Inglismaalt pärit, et siis võib-olla see kõige otsesem link. Aga noh, meil lähevad kuidagi kuidagi teistmoodi, ütleme sellises kultuurikontekstis võib-olla teha selliseid topise skulptuure, mis on küllalt küünilised väliselt, aga samas ilmselt seal taga on siiras mure ja noh, võib-olla võib-olla see nende šokikunst peegeldab meedia küünilisust, mis aeg-ajalt liiga ruttu harjume ära sellega, et tuleb natuke ehmatada ärkvele inimesi kunsti kaudu. Aga kevadine suurnäitus Tallinna kunstihoones, mille pealkiri oli vist ka midagi provokatiivset A la vägivald ja propagandaga, kas see on ka siis šokeeriv? Jah, tähendab see on nüüd fotodena ja mitmed pildid on sellised, räägivad ise enda eest, noh, et kui vanasti kunstiakadeemias või Herkis õpetati, et kunstnik peab looma sellist pilti, mis räägib ise enda eest, siis vahepeal üheksakümnendatel tekkis suur kontseptualism laine ja seal siis nagu ironiseeritud sellist mõtlemist, et siis võib-olla need vägivalla ja propagandatööd olid kohati. No seal ei saa enam midagi juurde rääkida, mulised. Vaatad lihtsalt ja see paneb sind mõtlema. Minu teooria sellest ˇvägi vale propagandanäitusest on selline, et vaat kui Eesti on praegu nagu saar keset tohutult pulbitsevast, et välispoliitilist noh, ümberringi erinevates riikides on erinevad tohutud probleemid, terrorismiprobleemid, sõjad, tapmised. Et võrreldes sellega on Eesti nagu tõeline rahu saar, mida me peaksime teadvustama, et see eesti piiriga ei lõpe veel ära nagu maailma piire ei jää Eestis ka, nii et et see on kohutavalt hea, et eesti kunstnikud tegelevad sellise avaliku poliitika teemadega. Et selgu, sellel näitusel oli poliitikat käsitletud siis selle nii-öelda makrotasandil või noh, ütleme riigi poliitika või või parteipoliitika või noh, sellisel tasandil, mis on otseses mõttes poliitika, mitte mikrotasandil. Et see on väga vajalik, et meil osa kunstnikke sellega tegelevad. Ja siis muidugi mati miiliusin intervjuu, meil justkui nii-öelda tartu vaim, elav legend, tartu pühak ja seal on siis kõige uuemad uudised Matti miiliuselt nimelt see, et ta oma 60. juubelinäituse puhul lasi maha lõigata oma habeme ja sellel põhjusel, et ära leppida Andrus Kasemaaga, nimelt Tartu kunstimaailmas on sageli väga suured põhimõttelised arveteklaarimise probleemid ja need on ka siis poliitilised oma algolemuselt, nii et see oli noh, väga suur enesealandus ja samal ajal enese ülendus, et Miliuslasi habeme maha lõigata ja siis need habemed kleepida oma paljale pealaele, mida siis Andres noh, oli nõudnud. Et siis ta lepi päramiiliusega, nii et häbi. Oktoobrikuu alguses Saaremaal toimuvad ühed päevad, mis kannavad nimelist õikaani päevad. Meil on stuudios selle suure ürituse üks korraldajaid Villem Künnapu. No kõigepealt küsimus, miks sellised, et päevad üldse korraldada? Me teame küll, et Luikaan on nagu Eestiga seotud, aga miks just Saaremaal, miks? Kuressaares lõi, kaan on nii palju, kui ta Eestis elas, esimesed viis või kuus aastat, siis seal tari nagu Saaremaal ja edasi lähed perekonnaga läksid Ameerikasse pennsylvania's nagu elasid. See oleks nii meile väga huvitav, ütleme Eesti poolele, kui ka khaani õpilastele ja järeltulijatele siis Ameerikas, sest tema nagu juurtega polegi tegeldud Khanjani uuritud, temast on 100 raamatut kirjutatud. Aga see, kust ta pärit on ja kus ta juured on, et see on veel niuke, paras müstika, et selles mõttes oli see mõte, et hakata nüüd seda asja siin korraldama, aga sealsed kaaniga veel palju tahke. Miks need päev just tasuks teha, kui suured üritusega tegemist on? Keskkonnatulemusena Arthuri huvilised siin Eestist? Põhiliselt ja Arhitektide Liit ja noh, me oleme nüüd nimetame seda Luigaani sõprade niukene ühing või väikene seltskond, kes koos hakkas käima ja Ameerika k Me just käisime nüüd selle nende sõpradega, siis väiksem kolmeliikmelise delegatsiooniga. Me käisime siis need Ameerikas ja vaatasime Khani seal töid ja ja kohtasime ka siis temad, kahte tütart ja tema poega Nathaniel Khani, kes on siis maailmakuulus filmimees, nende sügav huvi selle Eesti vastu ja ma iseenda juurte vastu, see nagu meid siis ka nii-öelda inspireeris seda asja nagu rohkem edasi ajama. Aga kas te plaanite mingisugust publikatsiooni, et ma küsin just sellepärast, et, et see on nagu teada-tuntud asi noh, kõikidele vähegi asja vastu huvitundvatele, et selline maailmakuulus arhitekt tõesti Eesti aladel on sündinud ja siin ka oma lapsepõlve veetnud, aga nagu midagi sellest kätte võtta ei ole mingisugust raamatut või nagu me ei tea sellest eriti midagi, et see on lihtsalt üks fakt, mis, mis inimesed on võtnud nagu teadmiseks ja ongi kõik. Artikleid on küll Eestis ilmunud Khani kohta, tõesti raamatut pole, aga eks siis seoses selle nüüd kogu selle tärkava huviga võib ju juhtuda, et tulevad siin ka raamatute publikatsioonid ja igal juhul asi on seda väärt, et sellega tegeleda, sest ta ei ole mitte ainult maailmakuulus arhitekt, aga ta on ka niuke spirituaalne õpetaja ja, ja noh, ma ütlen oma isikliku seisukoha, et sellist meest projektuuri sajandeid olnud, kui kaan tõi midagi sinna, mis oli nagu ammu kadunud, juba tõi niuksed pühaduse niukseid püha vaimu, et kui vaadata tema asju, siis kudemajades kõndida inimesed on rõõmus, segased ja siis, kui tema kunagi oma loengut pidas, siis keegi, kes kunagi Pealt kuulas, üks Ameerika näiteks rääkis, et keegi ei saanud midagi, kõik hõljusid õnnest ja rõõmust ja, ja ühesõnaga maagiline õpetaja ja niisugune noh, ilmselt niisugune nagu ta poeg Nathan ütleb, et kanal Channel eks ole siis millegi kõrgema või kaugemaga. Need raamatuid on kirjutatud, aga kogu see õhtumaa nagu ei ole teda siiski päris seda ei saagi sõnadega muidugi seletada, aga tema ju ehitas oma põhilised objektid ju Indias ja Pakistanis ja, ja siis seal on, ta tunnistati kohe suureks guruks ja õpetajaks joogiks ja, ja nii, et seal on ta nagu võeti teda kui miks väga suurt spirituaalset tegelast. Seda on haruharva, et just arhitektide kunstnike hulka sünnib selline vaimne või spirituaalne müstik ja me nägime lapsi ja seal poega poega on muuseas samasugune, ta annab seda isa müstilist vaimu ja tema tehtud film sisse. Mai arhitekt, mis on maailmas need hästi populaarne ja mandžuuria preemiat saanud Väikse poisina või noh, need on eri abieludest sündinud erinevad emad, eks ole, seal laps lastele ja siis poeg hakkab otsima siis, et kes ta isa oli ja, ja mis majad ja lõpuks jõuab siis filmi lõpus jõuab sinna, et et issand jumal, kestas oled, oligi niuke pühamees ja õpetaja kuskil seal Pakistanis, siis inimesed nutavad tema maja sees, selle ütlevad, et see on kõik, mis meil on siin tagasi, et see on see kõige tähtsam asi üldse. See on tegelikult nii võimas ja nii fantastiline ja see on nii, aga ta on otsapidi siin Eestiga seotud, Eesti vaim on seal ja see võib-olla annab mingi süstime meile endale me iseenda niuksed, juuriva spirituaalsed juur ja rohkem nagu otsiksime ja samas ka ilmsed. Noh, arendaks edasi seda Khani õpetust. Olete te kas või oma peas kunagi läbi mõelnud selle variandi, et mis oleks saanud siis, kui Khani vanemad oleksid jäänud tol ajal Saaremaale, mis tast Eesti tingimustes oleks saanud kindlasti mitte midagi sellist, mis, mis ta tegelikult. Tuli, eks ta niuke võib-olla oleks sihuke paljasjalgne Tõnisson või niimoodi, et varem või hiljem tahtel ikka ära minema. Ega siin jah, niuksed pühameestel nagu eriti nagu midagi teha pole vaja või noh, siiamaani siiamaani. Aga iga tal Ameerikas ka pole midagi teha. Sa tegid ühtegi väikseid asju, tühiseid, asju ja siis taga juba kuskil 50 algud hakas eeli ülikoolis õpetama vees, hiljem Pennsylvania ülikoolis ja aga üks oluline asi olid, sai omale väga hea kaastööd inseneri kommendandi, August kommendadiks oli puhas eestlane ja kes seal noh, samamoodi geenius. Ja koos nad tegid seda, et iga iga arhitekt unistus saada nii võimast insenere endale. Aga see kommentaar oli ka niisugune filosoofia ja tema tehtud on muuseas Tarmo staadion või endine dünamo staadioni ja tema oli üks võimsamaid nihukese raudbetooni insenere Ameerikas ja, ja nad siis sellepärast hakkaski koos tegema, nad on Eestist. Mis teil seal oktoobri alguses Saaremaal siis toimub, täpsemalt, mis asjad on nagu kindlalt kavas, et jah, et seal on siis loengute, noh, tulevad siis Singaani uurijad siis ka Ameerikast tulevad tema poeg, muidugi Daniel ka näitab oma seda filmima ja arhitekt, eks ole, sans sööni ja siis ta ei kommenteeri. Pennsylvania ülikoolist tuleb suurnäitus, seal on arhiiv, niukene keskus, sealt tuleb üks väga huvitav näitus ja leidmata on ju veel see maja, kus ta elas, eks ole, ja on nii mitmedki asjad, et protsess on alles alustanud. Ja ka mina isiklikud. Ma arvan, et just praegu, miks see on oluline? Et maailmas ja Eestis on just toimuma sihuke spirituaalne revolutsioon ja selles valguses tema asju uuesti üle vaadata ja neid inimesi, kes tegelevad, selle asjaga, neid kokku kutsuda ja kujutavas kunstis ja kultuuris ja üldse. Ja kõikide selliste inimestega nagu koos edasi minna, rõhutada seda, seda maailma, niisugust olukorda, vot see on oluline. Nii et üritus ei ole sugugi suletud ainult arhitektidena, vaid kõik huvilised? Jah, täpselt ei ole seletust, muidugi. Selge, suur tänu. Kuulasite saadet ERR stuudio saatejuhid lollusi Andrus trossid ning saatekülalised Kai Lobjakas heie Treier ja Villem Künnapu. See oli meie selle hooaja kõige viimane saade. Head suve kõigile ja kuulmiseni. Kunst.