Tere, kallid klassikaraadio kuulajad. Alanud on selleaastane kolmas kunstis konsee err, stuudios on saatejuht Aleksander saapavead, täna me räägime alanud arhitektuuri aastast ehk siis 2000 kaheksane arhitektuuri aasta nagu eelmine aasta. Disainiaasta ja arhitektuuriaastast on meile pikalt ja põhjalikult tulnud rääkima Arhitektide Liidu esimees Ülar Mark ja samuti arhitektide liidu aseesimees Margit Mutso. Head kuulamist, heinakunst. Kui eelmine aasta oli disainiaasta, siis see aasta on välja kuulutatud arhitektuuri aasta, ehk siis 2008 saab olema arhitektuuri aasta. Kõigepealt, et miks arhitektuuri Asta ellu kutsuti, kui palju institutsioone sellesse on kaasatud ja kas see on kuidagi seotud ka Eesti vabariigi sünnipäevaga? Ei, otseselt ei ole ta vabariigi sünnipäevaga seotud, küll aga on ta seotud 90 aastaga Eesti arhitektuuriõppest, ehk siis 90 aastat tagasi oli esimene selline arhitektuuri õppe, mitte nüüd osakonda ka saadi selline väike grupp kokku, kes andis professionaalselt arhitektuuriõpet Muuga seoses. Nii et sellele vastavalt tuleb ka loeng või suur konverents sügisel, mida korraldab Eesti kunstiakadeemia, aga need tagasi selle juurde, kus üldse mõtte kokkusaamine siis eks ta sünnib selliste mõttearuteludega käigus ja korrasin, Signe Kivi ja kunstiakadeemia inimestega arutades tekkis küsimus, et miks mitte ja siis selle tulemusel kuulasime ja noh, mujalt maad ja kõigile see meeldis ja siis sai kaasatud ka arhitektuurimuuseum kalendrisse ja nii nagu see kokku sai pandud, et arhitektide liidu üritused siis kooliüritused ja muuseumiüritused, et nad oleks üks, üks tervik, et inimesed saaks valida. No kindlasti on aeg küps selleks praegu, et meil on selline suur ehituspuu selja taga, et sobivalt langes just sellisesse aega, et palju maju valminud saab teha kokkuvõtteid, järeldusi mõelda siis, kuidas edasi minna, mis on valesti tehtud millele peaks võib-olla rohkem keskenduma. Jajah, ega need tegevused, mis me oleme siia kalendrisse planeerinud, eks need on võib-olla natuke väiksemas mahus tehtud ja kõik aastad, et on teinud ekamat kalendrid, on olnud muuseumil omad kalendrid ja arhitektide liidul. Aga seekord oli mõte, et varastatud kõik kokku ühte kalendrisse prooviks asja teha, avalikumalt kutsuda siis mitte ainult arhitektide arhitektuurikriitikuid arhitektuuriga tegelejaid osalema nendele üritustele vaided püüaks nagu rohkem kaasata seda, kust inimesi ja et arhitektuur jõuaks siis laiematesse massidesse nii-öelda, sest eks meie eesmärk on see, et arhitektuuriharidus ja haritus kasvaks Eestis, sest et sedavõrd-kuivõrd, inimesed on teadlikumad arhitektuurist sedavõrd paremad, meie tellijad, sedavõrd nõudlikumad on omakorda kliendid, kes ostavad arhitektuuri, kortereid, büroosid või mida iganes. Et sellest saab kõik alguse. Nii kui me mõtleme, et ta juba lapsest saadik saavad lapsed haridust looduskeskkonnast siis ehitatud keskkond, mis on tegelikult ju see põhiline elukeskkond meile, et sellest räägitakse väga vähe, et sellepärast olema nagu mõelnud ka juba koolinoorte peale neid, just see nädal on meil käimas näiteks arhitektuuribüroodes lahtiste uste päevad ja päris palju on huvilisi üle terve Eesti on käidud siis arhitektuuribüroodes tutvumas mitte ainult konkreetse bürooga, vaid üldse, et mis erialase arhitekt on ja millega arhitektid tegelevad. Plaan tegelikult tõesti lai, et see ei ole ainult üksikud majad, on terved linnaehitused ja ideoloogiad ja. Et ühtegi sellist väga erilist üritust ma vaatasin nagu vist ei ole planeeritud, kui ma vaatasin seda esimese poolaasta kava, eeldades, et see ei ole lõplik. Mulle tunduski, et valdav osa nendest sündmustest toimuks nii või naa hoolimata sellest aastast. Paljuski need näitasid kõik, eks ole, keskenduvad ikka millegile muule kui minevikule, et kui palju siis sedasama tulevikku arutatakse. Jah, see on hea küsimus, et arhitektuur kui tulevikukunst, aga ma arvan, et selles kalendris on ikkagi lisandunud mõningad sellised mõningad lisa peatükid sellesse kalendrisse, mis, mis oleks mõeldud just noort, selle, mis oleks, viiks arhitektuuriga eestist laiali. Muidu kipub see olema väga Tallinna-keskne, et siin on koostöös kooliga toimub selline üritus, kus minnakse erinevatesse Eesti linnadesse tutvustama projekte, tegevusi ja kaasatakse ka üliõpilasi sinna, nii et see on üks üks aspekt siis näiteks kindlasti, mis on avalikum pool sellest on, need toimuvad sellised välkloengud iga kuu-kahe tagant mis on just selliseid hästi lühikesed põnevad, atraktiivsed kuulata väga erinevate arhitektide ja kes, kes siis ka teisi inimesi, kes räägivad arhitektuurist. Nendele inimestele, kes tavaliselt ei viitsi või ei ole aega kuulata tund aega loenguid, mis Eestis toimuvad, mõnikord nii, et selliseid erinevaid üritusi ikkagi on laiemalt. Mis tulevikku puutub, siis, siis me loodame, et arhitektuuri Ta järel jääb arhitektuur kestma igavesti, et see läheb ainult paremaks ja kalender läheb ainult tihedamaks, kvaliteetsemaks. No selge see, et kestnud jääb, eks ole. Need välkloengud, kas neist midagi täpsemalt ei ole, need toimuvad Von Krahli teatris, et tegelikult saavad olema suhteliselt sellise väikese grupi koosviibimisi. Ei ole, see saal mahutab seal päris hulga inimesi, aga see on tõsi, et hakkab toimuma Von Krahli teatris ja ettekanded on sellised lühivormis 10 minutit, erinevad inimesed ja siis peale seda on vaba aeg ja arutelud, et saab siis nagu nende loengute järel üksteiselt küsimusi küsida. Ja need ettekandjad ei ole mitte ainult arhitektide arhitektuurikriitikud, et siin on oodatud näiteks ettevõtjad, avalikkuse esindajad, et nad on just mõeldud viia seda diskussiooni natukene laiemale, mitte ainult oma ringikeskseks. Kas arhitektuuriaastane endale tööle võtnud ka sellise osava pressiesindaja, et nagu disainiaastal oli vist igas ETV kultuurisaates OP oma selline rubriik, et midagi sarnast? No meil veel sellist julgust öelda, et meil on nüüd osav pressiesindaja, aga, aga me proovime oma jõududega ja kõik siis need korraldavad osapooled muuseum, kool, Jarhite liit proovivad seda informatsiooni nii palju jagada kui vähegi võimalik tõesti, et see jõuaks inimesteni ja meil on praegu selline tunne, et see on lihtsalt nii atraktiivne kogu saaretuuri aasta temaatika, et et iseenesest see informatsioon levib väga kergesti. Tegelikult on meil väga aktiivne töögrupp, kes siis tegeleb ka pressiga ja kes siis saab pidevalt, kui on neegaagi, siis arhitektide liidu poolt on omad inimesed, kes sellega pidevalt tegelevad ja vaatavad, et igale poole teave jõuaks aktiivselt pressiga, suhtlevad. Et mul oli väga hea meel, et hommikutelevisioonis oli sellest juttu, raadios on olnud mitmed korrad ja eks me püüame edaspidigi seda vaatajat kogu informatsioon jõuaks väljapoole, et oleks ka selline järelkaja, et püüame kokkuleppeid saavutada, et, et kui me mingid teemad üles võtame või on mingi üritused, sellel oleksid järelkaja ka näiteks pikemat ajalehtedes ja loomulikult ka raadios ja neil on see aasta mitmed sellised suursündmus, et üks on kindlasti sügisel toimuv Veneetsia biennaal oleme osa võtnud mitu aastat sealt, aga kuidagi see kajastatud siin Eesti pressis on jäänud ikkagi väikeseks, et kindlasti on üks mõte, et see jõuaks ka kodupublikuni rohkem, siis on meil arhitektuurimaailmaorganisatsiooni uija kongress, kus on siis näitused. Ja kus siis eestlased koos lätlaste ja leedukatega võtavad ka osa, et kindlasti seda kajastada samuti kajastada ka neid maailmateemasid Eesti pressis, et mis praegu on aktuaalsed ja mis on nagu kõige põletavamad. No kas arhitektuurikongress on teile nagu, ütleme ma ei tea, maleliidule need maleolümpia Eestisse saada. No see ei toimu siin Eestis praegusel juhul, et sa ikkagi toimub mujal, nii et. Torinos, et see aasta Olen asjade kokkupanek ja see, kuidas seal Eestit kajastatakse, et see ei ole selline eestikeskne üritus, küll on, aga kui rääkida sellistest suurematest üritustest, siis on 90. aastate arhitektuuriharidust septembris konverents, kuhu tuleb päris viisakas esinejaterivi loenguid lugema. Noh, kui rääkida nendest näitustest, et kui enne oli juttu, et me oleme neid tõesti teinud ja kogu aeg ja nad on käinud mööda Eestit ringi, siis me oleme nagu seda kontseptsiooni laiendanud, et et püüame saada nagu rohkem aktiivselt tagasisidet nende näituste kohta, et eks sellega on juba algust tehtud, et meie väike näitus siis väike mis kajastab siis väikevorme. Ta on erinevates linnades takse siis publikult tagasisidet, et missugune objekt kõige rohkem meeldib, et panna nagu inimesi rohkem mõtlema. Ja ise nagu arutama selle üle, et mis siis meeldib, mis ei meeldi ja võib-olla seda võib nagu arhitektidele ette heita, et on oldud natukene enesekesksed, et arvamus on see, et meie ju teame. Tegelikult on see hästi huvitav, kui meile teada saada, mida arvatakse, mida lihtne inimene arvab kuskil Viljandis või, või Rakveres, et millised asjad talle lähevad korda ja millised tekitavad temas võõristust. Et kindlasti see asi toimub nüüd laiemalt, et kõik need üritused, mis oleme kalendrisse plaaninud, et need on nagu pisut laiendatud selle aasta raames. Antakse üle ka parima arhitektuurikriitikupreemia. Jah, see on niimoodi, et me veebruarikuus enam üle parima kriitiku parima tellija, parima ehitaja just nimelt arhitektide poolt, kes hindavad seda tellijat, kriitikut ja. Kas meil on varem antud parima kriitiku preemiat? On küll eelmine kord sai sellele Karin Paulus siis on selle saanud Triin Ojari. See nüüd on kolmas kord, siis. Kes need valivad, kas siis nende sellise kriitikaga on olnud siis arhitektid kõige rahulolevamad veel kuidagi? No valijad on arhitektide liidu liikmete poolt valitud eestseisus üle 20 inimese, kes oma arvamustele avaldavad ja väga selgesti ei ole see, et milline kriitik on olnud kõige soosiv arhitektide suhtes, vaid pigem on ikkagi küsimus selles, et milline kriitik on läinud siis meedias kõige sügavamale arhitektuuriteemaga või et ta on kõige paremini lahanud arhitektuuriteemat ja aktiivselt seda teinud et kas siis meedias või saanud hakkama mingisuguse teosega raamatuga niimoodi, et, et see on noh, oluline arhitektkonna jaoks. Eks see natuke meil probleem on, et meil need kriitikud on väga vähe ja arhitektuurist kirjutatakse ikkagi suhteliselt vähe ja heal tasemel kirjutajad on, on ikkagi ütleme, ühe käe näppudel, aga seda enam me peame neid hindama ja seda enam me peame tunnustama. Seda ma tahtsingi küsida, et kuidas te olete rahul, et muidu räägitakse arhitektist, aga selles samas nagu need, kes nagu seda arhitektuuri siis vastu peegeldavad, et et kuidas seis on, nüüd te vastasite sellele ära, et mida neid väga vähe näiteks rohkem olla. Ja isegi need on, aga nad kirjutavad vähe, et meil on tegelikult väga häid arhitektuuri kriitikutele väga arhitektuuriajaloolase, aga millegipärast isegi ei tea, miks, aga nende sõnavõtud on jube. Arvad, võib-olla selliseid professionaalsed sõnavõtt, ma ei tea, kas kuus korra kuskil tuleb, ilmselt ei tule. Ma arvan, et kui honoraride oleks kordades kõrgemad, kui oleks Aga see on muidugi omaette huvitav teema. Et, et miks ei ole ja justkui koolitatakse inimesi, kes, kes peaks seda teemat lahkama, järelikult on kuskil mõned põllud on viljakamad. Jah, jää, pandi lõpuks imestada, et et vaatamata sellele, et võib-olla mingi põld on viljakam, võiks ka olla sellist sisemist kirge ja vajadust sedasama Eesti arhitektuurielu läbi seletada, läbi kirjutada, et seda edasi viia, et see, see võib-olla ei pea olema alati noh, ilmselt rahaliselt mõõdetav. Sellest on isegi ei ole selliste igapäevaste ajakirjanike hulgast välja kasvanud sellised, kes oleks nagu pidevalt huvitatud või ise otsiks seda teemat, et ikkagi hästi tendenslik, kuidas seda kajastatakse. Et kindlasti see, millele arhitektuuri aastal püüame ka nüüd natuke rõhku panna ja ja seda aktiviseerida, nii palju, kui me seda suudame. Mind huvitab selline asi, et rääkisime ennem siis sellest tulevikust, et selline keskkonnakaitse või roheline mõtteviis, eks ole, on üle maailma üle läänemaailma eelkõige siis selline populaarsust koguv ja räägitakse loogilist jalajäljest, et kui palju näiteks arhitektuuri aasta sees on loota arutelu arhitektuuri ja nii-öelda sellise ökoloogilise jalajälje suhetest. Ma arvan, et selle spetsiaalselt mingisugust üritust seni ei ole veel ette ette anda, küll aga on noh, arutelul paljud võimalused niisamuti nagu selles välkloengute sarjas tõenäoliselt võiks oodata seda Välkloengute sarjas oli seega plaanis, aga me oleme tegelikult need arutelud käivad pidevalt ja kui nüüd mõelda tagasi, siis eelmise aasta arhitriidu suvepäevad olid pühendatud just nimelt sellele, et see teema on nagu pidevalt õhus pidevalt kajastatud ja teinekord võib-olla isegi nagu punnitatud kajastatud, et, et ega meil ei ole nagu väga palju sellest rääkida. Mis mõtesteeriale sellest palju rääkida? Selles mõttes, et et võib-olla meil puuduvad vastavad kogemused, vastavad spetsialistid, et kui mõelda nende ökomajade peale, et mida võiks nagu teha või rajada, et siis see läheb nagu arhitektuuri spetsiifikast mõnevõrra välja, et me oleme arhitektuuri teemadel, muidugi võime rääkida sellest, aga see on hästi palju seotud tegelikult teiste valdkondadega, eeskätt just energia ja kogu see kütte ja veevärk ja et Ja see kõik algab loomulikult tellijast. Et kui ikkagi tellija ütleb, et ma tahan saada betoonist ja klaasist kõige odavamat maja maksimaalse mahuga siis on väga raske öelda, et see peab olema loomuliku ventilatsiooni ja, ja mingisuguste muude näitajatega, nii et et igal juhul nagu Margit ütles, on see teema sellepärast oluline, et kui see ei ole haakuv teiste valdkondadega nii tehnoloogiliselt kui ka noh, puhtalt materjali osas siis ja inseneriteaduse osas, siis, siis sellest ei saa rääkida ei keskkondlikult ökoloogilistega säästlikust majast. Nii et neid, selliseid seminare ja üritusi on kindlasti plaanis. Ja vähendada seda, seda teemat edasi, sest kindlasti on see väga suur ja tõsine tuleviku teema. Tegelikult oleme sellest rääkinud juba üsna pikka aega seoses näiteks valglinnastumisega, et just nimelt see, mis puudutab seda linnaehituse poolt see, mismoodi inimesed elavad, mismoodi nad iga päev sõidavad linna iga päev lähevad ära, peavad lapsi tooma, kooli, peavad lapsi viima, käivad sporditrennides, huvialaringides, et kui palju tegelikult see võtab Energiat, samas kui võib-olla nad võivad isegi elada väikses ökomajas, aga teisipidi nad tarbivad energiat tükk maad rohkem, et et sellest on nii palju räägitud, et me oleme tegelikult sellest aastaid tagasi hakanud rääkima, et tänaseks päevaks on jah nagu see, et ootaks nagu, et teised distsipliinid jõuaksid nagu järgi sellele. Seda ma võin küll öelda, et arhitekt on hästi huvitatud sellest ja praegu on hästi, võib-olla mis meid puudutab, on teemaks passiivmajade loomised, et selle vastu tuntakse huvi ja sellest on olnud juttu, aga kindlasti me oleme kätt pulsil kogu aeg. Miks ma üldse seda mõnes mõttes küsisin, et mõistvast eile lugesin sellest Söör Fosteri projekteeritud ökolinast, mida tahetakse kõrbesse ehitada, kus puuduvad autod ja nii edasi. Julgen öelda, et on pooleli ka selline arutelu sel teemal, et võiks Eestis suurema ettevõtmise selle tegemiseks teha või noh, sellise ökolahenduse väljatöötamise, piirkonna väljatöötamise, nii et. Lauses elamu Messidega on sellest olnud juttu, et võiks nagu niimoodi teha. Noh, ennem ennem ei saa seda öelda enne kui ei ole see asi jõudnud nii kaugele, et see kuskilt peale hakkab, aga seniks meie oleme kõik kõrvad silmad lahti, et kellel tellijatele oleks huvi, millistel tehnoloogia esindajatel oleks huvi ja materjalitootjatel oleks huvi tegeleda sellega tõsiselt. Kuna ennem põhimõtteliselt noh ma ümber sõnastan ütlesite tellija mõnes mõttes kuningas, et kui tema tahab sellist maja siis peab sellise maja ehitama, et kui palju arhitektuuri aastas on sellist salasooviga tellijat nagu kuidagi veidike ümber modelleerida. Eks nii nagu alguses oli juttu, et laiema selgitustöö ja haridustöö ja haridustöö, eks see, seda peab kõlbama just nimelt, et tekiks ühiskonnal laiem teadvus sellest arhitektuurist ja eeskätt muidugi me loodame, et sellest kasvavad välja teadlikumad tellijad. Loodame väga arentuuri aasta jooksul, et väga teadlikud tellijad käivad meile rääkimas ka arhitektidele ja meid arhitekte edasi aitamas, kuidas, kuidas võiks paremini suhestuda või paremini teha nii et see on kahepoolne teema, see päris nii ei ole, et et arhitektid teavad seda kõige õigemat tõde ja nad peavad, head tellijad on, on nii targad, et siin ei ole mitte nende kasvatamise küsimus, vaid on pigem see, et kuidas nende heade tellijatega ise kaasas püsida arhitektina neid on ka Eestis täiesti olemas. Arhitektuuriaastast võib-olla nii palju, et meil on välja töötatud kolm slõuganite, et mida me tahaks, et jõuaks siis kõiki, teine, et üks on see, et arhitektuur on avalik mis siis tähendab seda, et ükskõik mis hoone sa ehitad, sest et oma krundile, mis sest, et enda oma, et see on avalik asi, moodustab avaliku ruumi. Teine on see, et arhitektuur on aja peegel, mis me alguses mõtlesime, et arhitektuur on võib-olla ühiskonna peegel, et ühiskond, see tundub natukene sellise raskesõnana, aga tõsi see on, et arhitektuur peegeldab meie aega just nimelt seda ühiskonda, kus me praegu elame seda mõtteviisi. Ja peegeldab seda järgmised 100 aastat ilmselt noh küll, härra Parts, kes võitis arhitektuuriaasta avamisel sõna, ütles, et ah ei tea, kaua need majad üldse püsti püsivad, mis siin on, et vot see meie vanalinn püsib veel 1000, seda kindlasti, aga noh, need uued majad, arvan, et see päris nii ei ole, mingi osa neist kindlasti säilib ja eks see jääb siis peegeldama seda ühiskonda, mis siis praegusel hetkel on. Ja kolmas on see, et arhitektuur on kirg, mis peaks siis ütlema seda, et arhitektuur, see on tegelikult suures osas kunsti, et see on tunded. Et ei saa teha kiretut, arhida tuure, seda kiretut arhitektuuri on veel väga palju, alates kõikidest nendest nõukaaegsetest mägedest kuni tänase päevani, kui me vaatame neid põldudele ehitatud kinnisvarakülasid, mille ainsaks kireks on siis raha, kirg raha järgi. See nüüd oli päris hea sissejuhatus ka minu järgmisse küsimusse, mis kahtlemata on palju pikem teema, et seda seal ei tarvitse nagu pikalt vastata, aga et kuidas meil Eestis praegu siis tegelikult on, kas nii-öelda avalik huvi, avalik võim, ehitate ruumi tekitamisel on selgelt era, nii-öelda huvi erakapitali varjus? Meie avalik korraldus on hakanud mulle tunduma, baseerub sellisel mõtteviisil, et et nemad on oma positsioonis ja ootavad teiste ettepanekuid sisuliselt ainult Need, kes, kes, kes teiste ettepanekuid nii-öelda võtavad ja annavad, siiski ütlevad, kas on hea, ei või jaa, aga ma, ma loodan ja eeldan, et, et see, nii nii riik kui omavalitsus peaks olema. Ta mõttedes osalised kaasas selles mõttes, et mismoodi paremini saaks teha, mil viisil saaks, saaks teha niimoodi, et paremaks läheks. Et nad ei oleks ainult lobigruppide moduleerida, et isegi need poliitikud, omavalitsejad tunneb, tunneb sellise kuju järgi ära, kui nad on sellised modelleeritavad juba mitmeid aastaid järjest, et, et loota on, et ikkagi need terasemad inimesed omavalitsuses ega riigistruktuuris oleks kaasas rohkem sellele, et mis oleks hea ja õige pikemas perspektiivis, sest põhivõrdlus käib selles, et et hetkel on nii kasulik, teeme nii. Ja me ei mõtle sellele, mis edaspidi. Ja kui hakata natuke pikemalt mõtlema, kas 10 aasta see aasta nagu planeerimises oleks väga oluline mõelda näiteks Tallinna planeerimist peaks vaatama ette 50 100 aastat siis tulevad hoopis teised küsimused. Mängu siin ei puutu nagu üldse teema nendesse lobigruppidesse, vaid vaid puudutab tõesti sinna, mida me järgi jätame endast. Et kui küsida 30 aasta pärast, et mida meie põlvkond on jätnud järgi endast sellesse linna ja riiki, siis, siis sealt ilmselt tulevad vastused. Me saame seda teada kõik. Natuke on need kohalikud omavalitsused ja riik on niisugune sabas särki rollis olnud, et tegelikult mida me oleme ka aastaid kogu aeg rääkinud ja püüdnud selgeks teha, et riik ja kohalik omavalitsus peaks olema nagu see eeskäija ammu peaks olema variandid väljatöötatud, noh, ma toon ühe näite, näiteks et praegu on küsimuse all võib olla Tallinna sadamaala, et tegelikult peaks olema praegu mitmed variandid läbi töötatud, kuidas oleks parem, kuidas sellega edasi minna, kuidas seda hoonestada? Taavi, meie riiki, see on mittevärav ainult Tallinnas ja see on värava Eesti riiki. Et kuidas seal minna, aga ei, oodatakse nagu kuskilt mujalt, et keegi tuleb, et ahaa, et meil on sellised plaanid tonne, tead, ei noh, pole ju kõige hullemad, et ei no mis me ikka keel on meil, kuidas me saame keelata nende maa ju et selline suhtumine või selline saba jalgade vahel järgi sörkimise meeleolu see peaks nagu muutuma, et riik ja omavalitsused peaksid olema niivõrd võimsad ja tugevad ütlema, et vot me tahame sellist arhitektuuri. Me tahame sellist väravat, sellist keskkonda, et see on meie eesmärk, end, eesmärgid peaksid olema tükk maad kirglikumalt, tekivad võimsamad kui võib-olla isegi see, mis on võimalik teha. Aga vähemalt mitte niukene. Vaidleme alalhoidlik, aga kallandlik. Noh, lihtsalt, kui vaatame praegu sellist riiklikku ruumilist struktuuri või käitumist valitsusasutuste või sümbolasutuste juures, siis siis linnavalitsus asub meil kortermajas, mis planeeritud kortermajaks ja ei ole nagu nende aastakümnete jooksul linnavalitsus olnud võimeline looma endale sellist linnavalitsuse hoonet koos ümbritsevaga, kusjuures linnavalitsuse hoone juures on väga oluline, et tal oleks avalik ruum ümber juba kas või sellepärast, et kui ma tahan minna linnavalitsuse ette protestima linnavalitsuse vastu, siis mul peab olema seal ruumi ja see on maailmas niimoodi olnud või on linnavalitsusel mõni hea uudis, siis ta kutsub rahva sinna kokku ja teatab selle hea uudise, seda ei ole, võtame valitsushoone, kus asub Eesti valitsus, siis ükskõik, kus riiki sa vaatad, on valitsus üks, üks väärikas hoone suure väljaku ääres sama küsimusega, kus protestida, kus kokku tulla, kus rõdult lehvitada, laulda mõnes riigis. Meie on Toompeal nagu vasakule sellest väiksest käigust läbi siis paremale, siis ümber nurga ja sealt pääseb valitsusse, mis tähendab teatud sellist täielikku isolatsioonis olemist juba iseenesest ruumiliselt. Vaatame nagu uut uut mõtet, et president vajaks endale uut esindushoonet. Praegusel juhul on minu arust kuidagi ilma diskussioonita hakatud seda nihutama ühe mõisa renoveerimise. Nii. Ja ja minu jaoks on väga, väga raske mõelda seda, et meie president või tulevane president võtab vastu rahvariietes Saksa mõisas külalisi kaugelt väliskülalised küsivad, et küll teil on ilus rahvariie küll teil on ilusad ajaloolised majad siin Eestis. Et kas see teie rahvakunst, mis siin on nad mulle tundub, et õigem oleks ikkagi luua rahvale oma riigiasutus, näituseruum, kus valitsemine toimub, kus on see linnaruum, on oluline luua ka presidendile selline residents, kus on eesti residents, et see ei ole nagu üheksa mõisa renoveerimine, et ma tõesti hästi ei kujuta ette, et mõisa saaks renoveerida tänapäevases võtmes. Ikka viisakas oleks mõista korda mõelda, mida sakslased mõtlesid sel ajal, mida baltisakslane pani endale lauale. Mida baltisakslane pani minister laudlinadega, tali, millise valgustusega. Ja selle tulemusena on tõesti selline kentsakas situatsioon, et meie president residents asub Saksa keskkonnas, tegelikult on olemas väga head disainerid, väga head sisearhitektid, väga head arhitektid, et miks ei looda seda eesti oma nägu. See on krooniline küsimus. Kui me mõtleme, et kellel on Eesti vabariigis kõige rohkem maad, siis on see tegelikult ju riik, et seda riigimaad on meil tohutul hulgal, mismoodi, nagu seda majandatakse, mis moodi sinna planeeritakse midagi siis on see hästi juhuslik sama alati ka kohalike omavalitsuste maadega, linnade maadega ja seda asjakest süsteemsemalt teha. Aga eks meie sellises riigi ülesehitus on ka ette nähtud, et kuna riigi sekkumine majandusellu või millessegi on püütud viia minimaalseks, siis tegelikult ei olegi ette nähtud, et inimesed protesteerivad nagu nende vastu, et inimesed peaksid nagu siis kellegi teise vastu tööandja vastu protesteerima või kellelgi midagi säärast, eks ole. No ikkagi päris nii ei ole, ma lükkaks selle väite küll ümber, selles mõttes, et Eesti riigi seadus ütleb, et planeerimise kohta korraldamine on antud omavalitsuste pädevusse. Sisuliselt peaks omavalitsused ise planeerima, nüüd omavalitsused on lihtsalt nii nõrgad tänu sellele, et nad on nii väiksed, et nad on nii vaesed. Nad ei jää muud üle, kui omakorda Telegeerivad selle planeerimistegevus ette võtta. Mis tähendab, et riik on andnud omavalitsusele omavalitsus annab ettevõtjatele ja ettevõtjad planeerivadki. Ettevõtjad peavad kindlasti osalema selles, sest see on nende nii-öelda rahav, kuhu nad paigutavad, aga tegelikult seda peaks korraldama ja palju rohkem ja neid sihte seal ma pean rohkem omavalitsused, et rääkida pikemast perspektiivist ehitas. Mis vist on nüüd möödas, ma ei tea, kas selle kohta mingi adekvaatseid andmeid, aga kas see on teile, kui arhitektile hea või pigem halb uudis? Mina oma kogemusest julgen öelda, et nagu just nagu ei ole möödas, et pisut on see spetsiifika muutunud, et enam ei telliti kortermaju nii palju aga ehitused jätkuvad ja rohkem pööratakse tähelepanu võib-olla ühiskondlikele hoonetele mingil määral büroodele. Et Ma võib-olla ei ole päris adekvaatne seda ütlema, sest et ma tõesti vaatan ainult ühe ühe mätta otsast seda. Ütleks, et ta on hetkel, on pigem positiivse tooni, sellepärast et viimased viis aastat tõesti toimus projektides inimeste tegevus niiviisi, et esmaspäeval tuli tellija ja ütles, et ta tahab nagu nädala aja pärast eskiisi saada, sest ehitus hakkab peale niikuinii. Et kas jõuate järgi või ei jõua, aga tegelikult konstruktor pani vaiad juba maasse sellisel viisil, kuna osteti kõike, kohe osteti vette. Et kui keegi ütles, et ma hakkan ehitama nii sellised inimesed ukse taga ja andsid kohe raha ära. Nii et, et see situatsioon, kus sellise kiiruse rabistamisega ükskõik mida, peaasi, et nädal aega varem valmis see kiirustamine lõppenud, nüüd ikkagi tegelikult tellija helistab ette, kui ta tuleb kontorisse näiteks, et nüüd ma tahaks arutada ja ta ei ole veel alustanud ehitamist siis kui ta kontorisse tuleb, nii et see tähendab, et paremat kvaliteeti läbi mõeldud, mida, kuhu ja miks teha. Et kui me mõtleme selle arhitektuuri aastal loosungitega, siis see arhitektuur, mis viitab siis selle, et arhitektuur on ka kunst, et tundeline teema ja mõelda neid aastaid, mis nüüd on olnud viimased ülalkirjeldused, et tullakse, tahetakse kohe ruttu, et iga inimese tühjaks, et ma loodan küll, et need on natukene aega rohkem ennast koguda, natuke rohkem mõtestada oma tegevust, samas loomulikult ehitusbuum tõi nii palju maju, et ikka väga palju häid maju ja öelda, et need oleks tehtud sellist ainult kiirustades. Kiretut, arhitektuuri, aga selline natukene tagasitõmbamine ja elusse ööbimine ja võib-olla õnnestub arhitektidele vahepeal ka lugeda natukene ilukirjandust ja käia kinos ja teatris, et ma usun, et see on ainult positiivne. Ja veel selle hea arhitektuuri ja kiirustamise jätkuks on see, et ma tuletan meelde kõigile ikkagi, et Eestis on väga hea arhitektuur võrreldes mida tehakse teistes Ida-Euroopa maades, mida tehakse ja mitte ainult Ida-Euroopa maades, vaid ka Skandinaavias. Hean mõisteline, aga igal juhul Eesti arhitektuur on nendest maadest palju värskem. Palju loomingulisem, palju kirkam, arglikum, nii et, et meil on rohkem põnevamaid ruume, erilaadsed, arhitektuuri ja seda on kinnitanud kõik, kes on käinud siin Euroopa poole pealt ja nad kadestavad väga meid, väga paljud arhitektid, et nii noored kui vanemad küsivad, et kas ma saaks ka kuidagi siin Eestis tööta, et mind huvitab ja mitte ainult Eestis tegelikult noh, sama pädeb näiteks Riia ja Läti kohta tahetakse tulla. Et majad on head, aga planeerimine vilets. Planeerimine on pisut juhuslik ja organiseerimata, ehkki see tulemusliku Tallinnat vaadata, et eks sellel on jälle oma võlu. Ta natuke distantsi pealt vaadata, et eks ta peegeldubki seda meie aega, et siukest tendentsliku ja kiiret ja kähku kõik valmis ja noh, midagi pikalt ette ei planeerita. Sellist juhuslikkust. Esiteks, ta kulutab palju raha, juhuslikke hiire ehitamine, see on üks üks aspekt, aga teine on see, et ta tekitab väga erilaadset tulemust ja ma mäletan, et Eesti linna seis on kindlasti ka planeerimises. Päris huvitav, aga lihtsalt mees tarneid räägivad, on see, et saab palju paremini Vilma, kulutamata lihtsalt natukene rohkem mõeldes saab palju palju paremini teha, kui praegu. Millest on kõige rohkem kahju, on need tagasipöördumatud protsessid, et kui meil on ikkagi niivõrd suurepärased kohad kas linnakeskuses, mereäärsed alad ja mis niuksed, nagu ehitatakse juhuslikke hooneid täis, mis ei anna nagu lisa sellele väärtust, et see nagu näitab seda, et me jumala loomingut ei austa üldse, et meile on antud sellised võimalused, selline potentsiaal kätte ja see tehakse lihtsalt sellist prahti täis, et sellest on kahju. Teadlikult lahti, siis me räägime praegu sellest, et teadlikult tellijad ütlevad, et võimalikult kiiresti, ükskõik odavalt peasid müüdud saab. No siin on merevaade, aga ega see ei tähenda, et me tahame siia kallist maja teha, see ei tähenda, et me tahame seal midagi erilist, et merevaade see müüb iseenesest, et noh midagi lihtsalt paar seina ja katus ja aknad ja ja ei ole, no hea küll, tahate rõduga? Okei, see võib olla müüb ka, et me saame selle mingi poole hinnangulised rõdupinnad maha müüa. Et sellisest suhtumisest on kahju, jah. Hüva, aga mass, jätad nüüd rahul, et ma küsin veel kolm lühikest ennustus küsimust ära, et ennustaja, kas uus Vabaduse väljakus oled Vabaduse monumendi k, tekitab rahulolu, massides. Noh, mina ei ole küll hea inimene masside eest rääkima, ma ei usu masside tarka otsustamisse, ma usun õigesse suunda, et massid ütlevad, et on vaja vabaduse sammast. Siis ma kuulun masside hulka, ma ütlen, et on vaja mälestust õige aga massi projekteeri. Nii et ma ennustan ette, et tõenäoliselt tuleb Vabaduse väljakule sammas, mis ei ole tehtud ei arhitektide ega kunstnike poolt ja ta saab valmis ja kas massid on sellega rahul või ei ole, seda ilmselt näeb Vabaduse väljakuga, Vabaduse väljaku puhul on see küsimus, et kui küsida seda, et kas, kas kogu väljaku ala see parkimine ja kogu lahendus siis, siis ma usun, et küllap ta tuleb, see on vajalik ja, ja seal on planeeringulisi kindlasti väga huvitavaid kohti ja, ja ta on parem kui praegu. Ma arvan, et see oli teada läbi, ajalooinimesed harjuvad kõigega, teine asi on see, et kas nad hakkavad seda kohta armastama, et kas saab sellest selline kogunemiskoht selline, kuhu tõesti südamega tuuakse lilli. Et sind kindlasti ei jää, väga suur osa Eesti inimestest ikkagi eriarvamusele on nii palju viimastel aegadel kõnealuseks teemaks ja räägitud on mitte ainult arhitektidega vaid noh, pole seltskonda, kus arutata. Et tegelikult on see vastuseis ikka üllatavalt suur, et ei ole nagunii, et, et see meeldib massidele, et need on selline kujund, mis läheb kõigile peale ja sellepärast ma kardan, et seda sammast ei hakata niimoodi austama ja armastama, nagu võiks, et see vägisi panek oli näha natukene selle kellaga, mis sinna Vabaduse väljakule panti. Et sellest nagu loodeti ka, et see saab selline kohtumispaik või ta muidugi öeldi algusest peale, et see koht ei ole see, kui inimesed tuleksid koguneksid ja saaksid seal kokku, et näha annet. Tegelikult ta nagu ei tööta. Ja sama ma kardan, et juhtub ka selle vabaduse sambaga, et kas ta on ikkagi see koht, kuhu minnakse massiliselt lilli viima. Vabariigi sünnipäeval? Ma ei oska öelda. Teine küsimus, kas Eesti Rahva Muuseumi ehitatakse selle klaasist kujul valmis, mille vastu siin paljud. ERR-i Karin Hallas-Murula protesteeris. Ma arvan, et see muuseum ehitatakse valmis nii nagu on hea ja õige kindlasti seal on nagu tavaliselt ikka, peale võistlust on vaja mingeid parandusi teha ja see on, ma arvan, kõigiti normaalne, et asja püütakse viia mõnes mõttes praktilisemaks, odavamaks ja selgemaks, nii nagu täpselt muuseumil vaja on. Vastavalt. See põhiidee säilib, et see on selge, et siin ei ole vaja isegi ennustada, et me oleme ka seda teemat harilike liidus arutanud ja kohtunud ka Eesti Rahva Muuseumi juhatajaga ja tundub, et kõik protsessid lähevad oma õiget rada pidi. Ja kolmandaks siis selle Juhan Partsi vanalinna tuhandeaastase ettekuulutusega, et ennustage, et kaua läheb, et kaovad Tallinnast ja mujalt Eestist mikrorajoonid selle nagu nõukoguliku tähenduses. Planeeringus. Küsimus, millal kaovad mina ka õnnelik, et see nüüd on küll selline, mille kõige lihtsam oleks vastata, et jumal seda teab, aga aga ma arvan, et küllap nad hakkavad servast nagu ussitama, nii, nad muutuvad moraalselt vananenud ja moraalselt vananenud, siis nad muutuvad. Ma arvan, lähima kahe-kolmekümne aastaga, et neid ei saa keegi maa pealt ära pühkida, aga nad hakkavad servast lammutama ja nii viletsaks muutuma, et keegi ei taha seal enam elada. No kui minu teha oleks, siis ma alustaks selle protsessiga kohe ja arvan, et tegelikult see on täiesti riigi teema, et see keskkond ei ole see, kus peaksid meie lapsed kasvavad keskkond ei ole see tegelikult, kus inimesed tahavad elada, see on see, mille kohta võtad kiretu keskkond et koduuksest välja ja sa tegelikult ei taha vaadata kõrvalmaja või järgmise või ülejärgmistel on kõik ühesugused. Kõik on, kõik on kuidagi siuksed, ängi tekitavad. Loomulikult harjub, nii nagu ma ütlesin, et harjutakse selle vabadusega Indreku või siis tähendab selle vabaduse sambaga. Samamoodi harjutakse ka selles keskkonnas elama. Aga Ma kahtlustan, et seda armastama nagu ei hakka keegi või vähemalt enamikke ei hakka ja sellepärast ma arvan, et see oleks majandusministeeriumi teema ja sellega peaks tegelema ja mõtlema, et mismoodi nagu kust otsast peaks seda struktuuri muutma hakkama, et kuidas, nagu saaks neid inimesi ümber kuskile suunata ja nende asemele ehitada siis uut keskkonda. Ma siiski usun, et see aeg ei ole kaugel, et sellega peab hakkama tegelema, sest et noh, üks asi on see keskkond välimuselt teine asi on see, et nad tõesti ei ole planeeritud üldse nii pikaks ajaks. Nad on algselt ehitatud juba tegelikult lühiajalisteks elamisteks mis tähendab seda, et nende kvaliteet ei ole selline, et neid hoida viimase hetkeni. Aga siin peab jälle tuletan meelde, et on hulk inimesi, kellele see meeldib, nad tahavad seal olla, mis on ilmselge, on see, kui võtta kokku Õismäe, Lasnamäe ja Mustamäe, siis neid inimesi ei ole Tallinnas nii palju. Et tõenäoliselt võiks jääda noh, mingid väga head modernsed keskkonnad järgi nii kirjanduslikult kui ka luuleliselt, et on seal teatud omad huvitavad modernismi ilmingud, mida, mida palistavad. Kindlasti tasuks tasuks säilitada mingid piirkonnad, võtta lausa miljööväärtuslike aladena kaitse alla et säilitada sellest perioodist, kui näib, et aga seda, et kui inimesed ütlevad, et neile meeldib seal, siis küsimused, millega võrreldes meeldib, et kui küsida, et kas sa tahaksid elada võib-olla hoopis oma majas või kesklinnas, nad ilmselt vastaksid? Jah, tahaksin küll, aga kui on küsimus, et kas elad tänaval või elad sa siis paneelikas, siis loomulikult tahetakse elada paneelikas loomulikult loaga, kes inimesed seal ümberringi on, et kui vene rahvusest inimestele meeldib see rohkem lihtsalt asi selles, et nende ümber on need oma kogukond. Selles mõttes Nemad kohanevad selles kindlasti paremini. Suur aitäh, Ülar Mark ja Margit Mutso tulemast andsite põhjaliku ülevaate arhitektuuri aastast kui Eesti arhitektuurist ja selle suhetest võimu ja muude institutsioonidega üldiselt. Aitäh kutsumast ja ma loodan küll, et inimesed jälgivad meie kalendrite, võtavad aktiivselt osa nendest üritustest. Kalendriga saab tutvuda arhitektide liidu koduleheküljel kindlasti ja jooksvalt, mis toimub? Kunst? R. Selline pikk ja põhjalik sai tänane kunstide kunstpunkte err. Teiega me kohtume jälle nädala pärast, laupäeval stuudios oli Aleksander Popov ja kui tahate kellelegi, saad edasi soovitada siis satameid järelkuulatav v klassikaraadiopunkt ee, kus saatis menüüst valida meie saate kuulmiseni.