Te kuulate raadio kahte eetris on saade kõik puhuvad ja meie külaline on kohal. Raadio kahes stuudios on Tõnis Siigur, kes on restoranist Enhos peakokk. Tere tulemast tonis. Tervist ka teile. No see aeg, praegune suur reede ja lihavõtted on sinu jaoks spetsiaalselt ka kuidagi eriline, pead sa sellepärast oma tööga seoses pead vaevama või, või läheb õnneks mööda. Ta läheb ikkagi üldjuhul nagu õnneks mööda, et kuna eestlaste traditsioonid sellel pühal on suht tagasihoidlikud võrreldes euroopa inimeste omadega, siis neil küll piirdub asi siis lihtsate munade värvimise ja väikeste lauadeklaratsioonidega ja ongi kõik. Nii et ei mingisuguseid erilisi roogi lihast, munast, kanast. Nii-öelda nagu nädala lõikes me kindlasti ei tee, meil on üks üritus, kus me natukene küll teeme seda, kutsume külalised kokku, aga nagu igapäevaselt klientidele küll mitte et nagu ma enne ütlesin, et need traditsioonid on nõrgad Eestis, et ma just eile suhtlesin oma saksa partneriga, siis tema üritas mulle igasugust piimalambaid vasikaid pähe määrida, aga noh, kuna mul ei ole kellelegi neid otseselt müüa, siis ei ole ka mõtet mul neid sisse võtta. Nii mis asju, piimalambaid, vasikaid teada on hästi-hästi noored siis lambad, et kui muidu on ka lammas suht-koht noor, ütleme siis kuue kuu vanune, siis just kevadpühadele antakse veel nooremaid lambaid umbes siis kolm kuni neli kuud. Et ta on eriti värske hõrk teha ilmselt seotud sellega, et noh, see on see aeg, kus lambatalled ju ka sünnivad, et siis on kohene sea pannile panna Nojah, natuke ebaeetiline, aga nii ta on. Ma sellepärast siin väga veidra näoga ilmselt sulle otsa vaatama jäin, et need kategooriad tavalise kokkamise mõttes tuleb meil kõik ka raadiokuulajad nüüd kuidagi ümber sättida, sest termineid, millest me rääkima hakkame ja juba rääkinud oleme, kõlavad kõrvale veidi valesti, aga olgem ausad, ütleme niimoodi. Suu hakkab vett jooksma. Tõnis hakklihakaste, mis veel? Tavalist sinu köögist. No ma ei tea, kõige tavalisem, mis, mis on praetud kartul, ütleme, on mingi ilmselt selline. Makaronid juustuga, kartulisalat viineriga, eestlaste tüüpiline pidupäeva toit, näiteks. Mis sa sellistest asjadest arvad? See kõik on sinu jaoks võõras teema vist. Ma pakun, eks. Ei, vastupidi, ma arvan nendest asjadest väga hästi, kuna ta on hästi valmistatud, et tihtipeale on just niimoodi, et kodudes osatakse paremini süüa teha. Kui professionaalsetes köökides justkui vaadata kindlalt toitu, siis ma arvan, nendest hästi oleneb tegijast. Sina ise, millal tegid viimati kartulisaated? Võib-olla pool aastat tagasi ürituseks praekartulit? Seda oleme teinud, noh, ütleme ka oma töötajaid peame kuidagi toitma, et siis tihtipeale tuleb kartuleid praadida ja meil on ka kliente, kes spetsiaalselt tellivad praed kartuleid, midagi ei ole teha, maitseb lihtsalt ja just eesti kliendid. No aga see ongi Eesti inimeste põline maitse. Jah, põhimõtteliselt see muidugi kõlas hästi, töötajaid täidetakse kartuliga. Ja see oli üks näide. Töö peakokana on see üks paljudest peavaludest. Hommikul ärkad, tuleb jälle hakata mingisuguseid strateegiaid välja töötama ja leidma pagan teab, mis retsepte ja uusi lahendusi. Või on ikkagi niimoodi, et plaanid on paika pandud. Tuleb tegutseda nii, nagu see plaan ette näeb ja muret pole, peaasi, et panin õigel ajal tulele ja tulelt ära, saab. Jah, plaan on tehtud päris põhjalikult ja poole aastase tsükliga ette vaadates, aga väga palju on ka töös selliseid asju, mis tulevad üllatusena ja need võtavad ka oma 50 protsenti kogu sellest tööajast, mis segavad siis planeeritud tööd. Ja kui just vaadata nukke, ekspromt, tellimisi või peolaudu või tavalist õhtu alakart, teenindus, siis Need on nagu üllatusmomendid, aga muidu on jah plaanid tehtud. Üks linnalegend näeb ette seda, et peakokk ärkab hommikul väga ja sellepärast, et ta läheb turule ja laseb, eks ole, loomad seal kohapeal teostada, haarab kaasa kõige värskema kraami talumeestelt ja siis läheb restorani. On see tänapäeval Eestis ka niimoodi, et peakokk sõna otses mõttes hommikul läheb ja toob seal kõige värskema toote turult või tapamajast. Eestis niimoodi ei ole, okei, suvel on käidud küll turu peal ja ja natukene võetud, mida siis seal müüakse, aga kuna ka turud on suhteliselt kehvad, kehva tasemega valikud väiksed, siis ei ole ka sinna mõtet minna. Enamasti niikuinii seal on see poola tomat, mitte Eesti, kohaliku talumehe. Ja seda kohalikku on tegelikult suht vähe, võib-olla just taimede näol, see väljendub rohkem ja hapendatud tooted ja võib-olla kapsas, salatitaimed, et neid saab aga tõesti väga piiratud aeg ja. Aga ei, Eestist on, ei ole Euroopas küll. Kirjelda mõne sõnaga kuskohast tuleb see toit, mida sina inimestele serveerid, põgusalt sa mainisid oma Saksamaa partnerid, kas see linn ongi? See on üks põhiliinidest, kus tulevad värsked lihad, kalad mereannid, ja võib-olla sellised asjad nüüd Eestist Te ei saa, et võib-olla eksootilised seened, trühvlid või mingeid spetsiaalseid õlid või äädikat, et need, ma võtan kõik läbi Euroopa turu, aga nihukesed, lihtsamad asjad, jahu, piim, muna või kõik läbi Eesti hankijatelt ja samamoodi ka juurviljad tulevad läbi Eesti hankijatelt, kuigi nendest juurviljadest on suurem osa ikkagi sisse ostetud köögiviljas. Nii et päris sellist puhast, eks ole, ainult tõesti ainult eesti asjadest tehtud rooga ilmselt on üsna keeruline pakkuda, siis ka sool tuleb ju välismaalt, eks ole? Jah, kui nüüd konkreetselt minna nendesse detailidesse, siis tekib alati küsimus, isegi sealiha puhul ega seda ostetakse sisse ja siin tapetakse loomi iialgi ei tea, on see Poola, Läti või Leedu omaniat? See on, see on päris keeruline eesti toidust üldse rääkida, meie üks endised põllumajandusministritest ajas kangeks seda Eesti toiduasja ja rahvuskalagi valiti välja. Millise pilguga sina seda trianglit vaatasid? Elasid kaasa eesti rahvustoidu ja valimisele ja propageerimisel. Noh, eks ma olin kursis küll sellega, mis nagu toimub, aga noh, probleem võib-olla minu jaoks oli see, et kui need seadused võimaldavad ikkagi kõik sea välja müüa ja sisse mitte absoluutselt mitte ühtegi tükikest ei anda, siis sellel ei ole nagu mõtet või et täna on just nagu kalaturg see, et mul on häid partnereid küll Pärnus ja siin ka põhjarannikul kes just täpselt nii teevadki, et ostavad küll eesti kala töötlevata ümber, kas siis fileerivad puhastavad, kui palju vaja on ja müüvad kõik Euroopasse on ikka mitmeid mitmeid kordi, kui ma olen kas või Eesti koha ostnud läbi Euroopa. Ja minu arust see on nagu, nagu nonsens või nagu väheke imelik Aga kui me üldse räägime eesti rahvust, hoiustada eesti rahvusköögist, kas, kas selline asi on olemas? Inimesed käivad nii-öelda hiinakas, vaat kus inimesed käivad Hispaania restoranis, itaalia restoranis. Enam-vähem on selline pilt on ju ees, eks ole, et mida sealt saab, mis on ühe rahvusele ühele riigile rahvusele omased toidud, aga, aga Eesti puhul noh, kas, kas on midagi sellist olemas ei oleks nii-öelda oma siis põhikuvandit, mille peale mõtleme, kui me räägime Eesti toidust ja ärme räägi seda nii-öelda hariliku inimese pilgu läbi, vaid räägime siis sinuga ikkagi professionaalse koka pilgu läbi. Mina võib-olla selle eesti toitu vaatangi selle pildiga, et oli nagu, võib-olla 50 või 60 või Eesti aeg, kui siis loodi mingisuguseid toidu, mida oli harjutud sööma, et see nagu ongi seitse toited praegust pilti viimase 10 aasta jooksul vaadata, siis seda üritatakse muuta, aga mingeid nagu suuri, nagu niukseid välkideid ei ole küll nagu veel täheldanud. Midagi huvitavat oleks tehtud või mingit uus juustusort välja mõeldud näiteks piimatoodetest või, või mingi liha vorstitoode, et noh, eestlastel on see ideede nagu see pidurikaga kõvasti peale, et noh, verivorsti ei üritata kvaliteeti nagu teha, vaid topitakse sinna igasuguseid lisaaineid sisse, ehk siis kas pohladega või singiga või või ükskõik millega, aga mitte, et võib-olla vahetaks soolikat, et noh, isegi teevad kollageeni peal lähevad, mis on siis kunstlikud sooled? Ma ei tea, ma ei ole veel näinud mingeid uusi lahendusi ja ma ise ka üritan nagu kaasa aidata sel teemal, et nii palju arendada kui saan, aga noh, see sõltub kõik toorainest. Raadio kahes stuudios on Tõnis Siigur, restoranid Sten hos peakokk. Räägime üldse teekonnast sellisel tasemel kokaks Tõnis, kuidas see sinu moodi käinud on? Kuskohast sa alustasid ja kirjelda seda teekonda, kuidas tänase päevani välja? Jõudnud ma olen tegelikult tartust üldse pärit ja Tartus ma käisin koolis tol hetkel, see oli seitsmeteistkümnes siis kutsekeskkool praegu ta peaks olema tööstus või mis iganes kool. Sealt ma sain oma kokapaberid ja siis hakkasin vaikselt tartus töötama ja siis tuli kohe ka sõjavägi, vahel sai seeläbi käidud ning uuesti Tartu tagasi mindud läbi mingisuguste võimaluste tekkis võimalus kandideerida ka Tallinnasse tööle ja võtsin sellest osa ja ja nii ma siia Tallinnasse saingi. Aga räägi, miks sa üldse koka ameti valisid. Kodus meeldis kangesti süüa teha, ema oli kodus köögist ammu ära saadetud, sellepärast et Tõnis oli köögis. Kuningas mulle jah. Tegelikult meeldis, kui ma nüüd tagantjärgi vaatan, et ma ei olnud küll mingi hull fänn, aga ma tegin tegelikult süüa päris palju ja päris noorena, et tol hetkel ma ei oskand võib-olla seda sellise pilguga vaadata ja ega ma ei osanud ette näha, mis minust saada võib või et kui prestiižikas eriala üldse on tol hetkel ta ei olnud tegelikult prestiižikas oli ikkagi lihtne, tavaline töökoht inimesele kuidagi ma juhtusin sinna, et algkoolis ei olnud mu õppeedukus ka nüüd ei tea kui kiita, et pigem mu nagu need anded just peale algkooli nagu avanesid ja aga noh, siis oli juba hilja või ütleme, selles samas ka nagu õnneks läks, et sain sisse selle keskhariduse kõige kutse kätte. Ja ega ma siis ka veel täpselt ei teadnud, et kas ma tahtsin puhtalt koka peale jäänud, huvitas keemia, üritasin ka siia Tallinnasse dipi sisse saada, aga kuna keskkooli paberit ei ole nii prestiižsed siin, siis noh, ma seda teed ei läbinud, aga võib-olla jumal tänatud, et et mis ma selle keemikuga võib-olla saavutanud, tänaseks päevaks oleks kindlasti toiduga rohkem peaministriks võib-olla, noh, võib-olla tõesti. Sa korraks, Tõnis kasutasid sõnaanne. Võib-olla sa natukene defineerid seda seoses oma ametiga? Kui palju seda reaalselt vaja on, et Eestis kokanduses tippu kuuluda? On see tõesti anda küsimus või, või ma arvan? Ei tööga kindlasti ei saa, see peab olema anne ja seal üks asi on anne, teine asi on suhtlusoskus, vabadus. Et sa tõesti armastad seda tööd, kui need põhireeglid on nagu täidetud, siis tõenäosus on suurem, millest saame avaldust, kas selles, et sa umbes aimata, mis toiduained millega kokku sobivad või kujutad vaimusilmas tulevad ette sulle mingid väga spets road mida on hea menüüsse panna, mis hästi lähevad inimestele kaubaks millest Sanna avaldab? No eks ta umbes samades asjades avaldubki, et sa pead suutma ette näha neid kombinatsioone, loomulikult sa pead neid ka proovima, kui sa ei ole endas kindel, aga noh piltlikult öeldes peasse suudad ka mingi toidu genereerida, ilma et sa seda ka oled praktikas läbi teinud ja loomulikult kui sa teed, siis sa pead igat asja, mida sa teed tegema ikkagi väga-väga hästi, ehk siis tehniliselt ja vastavalt kokka tavadele, mis on siis kas praadimise juures olulised või keetmise juures või või kasvõi lihtsalt elementaarsed asjad, et kui keedad puljongit, siis eemaldad vahu ja ja kui paned mingi asja ahju, paned sa sinna aja peale, et sa ei saa olla lohakas nagu nendes pisiasjades, mis just puudutavad toitu. Kuna toit on ikkagi elus elus asi ja mis mängib erinevate temperatuuride ja kraadide juures, siis see on hästi-hästi oluline. Kas sina kasutad raamatuid või reegleid või või noh, nii-öelda ettekirjutusi mingite asjade valmistamisel või on tippkoka eeldus ikkagi see, et ta teab peast, kuidas asjad käivad? Või jälgib mängu nii-öelda kõhutunne, ütleb ette, kaua mingit asja tuleb kuskil ahjus hoida või palju mingit ainet kuskil lisada. Päris nii ei ole, et võtad nüüd raamatut, sa ei tea, kuidas mingit põhikastet asja valmistada, need on loomulikult kõik peas ja une pealt võid need teha, aga noh, raamatuid võib-olla nii palju kasutad. Ta on, et lugeda just uusi tooraineid tehnoloogilisi võtteid, mis tänapäeval on köökides kasutusel ka jah, ega ma seal retsepte eriti puuri, nii et need peavad olema küll omaloodud, et muidu ei jõuagi, et kui sa kopeerid ainult kellegi teise tööd, siis tegelikult sa oled vaimuvaene ja, ja sa ei ole edukas. Kuidas sa üldse, kui sa hakkad nii-öelda uut mingit rooga, ütleme, mingit praadi välja mõtlema, kuidas protsessid on peas, hakkab pihta. No mina räägin, kuidas mina harilikult toit on, on see, et ma lähen, lähen poodi ja poes enne veel, kui ma jõuan sinna riiulite juurde, umbes seal, kus ma haaran käru mul peas visualiseerib või tekib pilt toidust, mida ma tahan taldriku peal näha. Ja siis ma lähen ja võtan need, eks ole, ained ja lõpuks siis teen midagi kokku. Kuidas sina hakkad looma üldse mingit rooga, mis on see esimene mõte, see aines, kus hakata? Pihta, minul kõige esimene asi ongi toorainest hakata pihta ja umbes piltlikult samamoodi, mina küll ei lähe poodi, aga ma lähen siis hankijate juurde või noh, viimane kord oligi, et käisin Saksamaal ja Londonis spetsiaalsetes poodides, kus tekivad siis mõtted, sest kõiki nagu neid söödavaid asju on ikkagi nii palju, et kui ma kohe peaks nagu välja laduma, siis ka mina unustan väga paljudes asja ära, et need asjad on ka olemas. Tegelikult ehk ma viin ennast uuesti kurssi, mis maailmas olemas on ja mida ma Ma saan üldse kasutada oma köögis ja siis ma olin välja, mis on ka nagu meie klientidele harjumuspäraselt söödav olnud, et noh, näiteks loomaliha, lambaliha peab alati esindatud olema ja nii edasi ma jõuan siis tooraine loeteluni ja saangi oma siis nii-öelda menüü hulga täis ning siis hakkab alles mõtlemine, mida, kuidas ja mida üldse nendest toorainetest teha ja missugust tükki siis vastavalt loomast või kalast kasutada. Et kui sa saad, ütleme, kätte nimekirja valitsuselt välja, et nii, nüüd on mul siin üks looma, ma ei tea, mingisugune seljafileetükk liha kuidas sealt hakata edasi minema, kuidas jõuad nagu sinnamaale välja, nii see liha võiks olla umbes sellise tonaalsuse või sellise maitsega. Tähendab, sinna tuleb juurde hankida mingit sellist maitseainet, mingit sellist muud produkti, mis annaks lisa maitse või lisandi juurde. Seal hakkab sellest pihta, noh, ütleme noh, näiteks kui me loomast räägime, siis on nii, et kui tegu on ikkagi sisefileed, ma otsustan, et sisefileed, et mul ei ole teistes komponent, siis ühtegi sisefileed. Siis ma mõtlen kohe selge, et see on piisavalt nagu, kui või taine liha, et ta vajab siis rohkem rasvaseid komponente kõrvale. Ma vaatan ära ka tehnoloogiat, mida siis teised ained, Ta sisaldab kas keetmist, aurutamist, kaua küpsetamist, õlis küpsetamis mida iganes ja selles, nagu kasvab välja see toit isenesest ja just täpselt see, et mis meeleolu mul on, mis hooaeg praegu on ja ja nii ta kerkibki, aga seal on nagu hästi paigas on just see küpsetuskui rasvane liha ja sellest sõltuvat lisandit ja kõige lõpuks siis ka kaste tegeletakse juba väljapaneku, et nii, et oleks visuaalselt ka sööda. Et ta parasjagu logistikaülesanne Nojah, ta on ta loogilised käigud tegelikult, sa võid sinna vahele lihtsalt nihukest inspiratsiooni veel pilduda, aga hästi loogiliselt tuleb mõelda nende asjadega. Kuidas see roog lõpuks lavale jõuab, kas need inimesed, kellega koos sa köögis töötad, kõigele tuleb see retsept pähe taguda või oled ikkagi sina just see mees, kes ütlebki, et nii, nüüd seda, seda võtke siit ja niimoodi saab aru. Valmis jah, kokkade jaoks on jaotatud siis road detailideks, ehk siis kindlateks ülesanneteks, et noh, üks roog koosneb siis näiteks miinimum viiest kuni 15-st detailist ja tal on siis see leht ees, mida vaja teha, teeb oma linnuke, hakkabki, teine teeb ühe detaili valmis, jahutab maha, mõtleb, kuidas säilitada, noh, et kui on kuivad asjad, siis toatemperatuuril, mis vajavad plussilad, plussimis miinust, siis miinust. Ja nii ta teeb kõik baasi valmis ja sätib siis omadele kohtadele ära ja kui restoran läheb lahti, siis hakatakse neid detaile kokku panema, taas kuumutama, praadima või mida iganes. Tega. Mis see selline aeg on, mille jooksul see roog peab valmima, et kui tuleb kliendilt tellimus tahan saada seda toitu siis, kui kiiresti acidab köögis valmis saab. Reeglit ei ole, noh, on küll kirjutamata reegel. Et nad ei ole nii nagu tuletõrjele, eks ole, et peab olema viie minutiga kohal. Noh, niuke kirjutamata reegel on võib-olla, et esimese käigu võiks kätte saada 15 minuti jooksul, oleks nagu optimaalne. Meie restorani puhul on veel see, et meil nagu seda reeglit ei ole, et me vastavalt kliendile, et mõnikord nad ise viidavad aega alguses ei jõua oma tellimuse juurde või teevad seal vahele mis iganes performans, et aga meil on veel nagu need ajalimiidid täidetud, siis sellega, et kõigepealt on saiakorvi ring, mis on hästi oluline restoran Meile, kus on hea või iseküpsetatud saiad-leivad siis tal seal on tegevust ja möllame laua taga küll küll on siis Vee valamine ja loomulikult ka tervitusroog, mis vähendab veelgi seda esimese käigu kättesaamisaega. Nii et ma usun, et kui klient tuleb, et ta ei tunnegi, et ta üldse nagu midagi ootanud on kuni esimese käigu endale nii palju tegevust seal lihtsalt, et me hoiame tal kogu aeg nagu pedaali peal, nii et üksinda seal ei jääni. Et see natukene kliendipsühholoogiaga mängimine Ja kindlasti tähtis ongi, et kuidas klient nii-öelda õnnelikuks teha, et see on üks põhieesmärk. Kui sa praegu mõtled nendele roogadele, mis menüüs on, siis mille valmistamine kõige kauem aega võtab ja kui kaua sa küll rääkisid, et seal on nii-öelda eeltöö on tehtud, eks, et üle küpsetada? Praadida, aga puht tehniliselt, tehniliselt kõige kauem aeganõudvam on näiteks jäätised. Kuna meil on üks masin, mis nõuab vähemalt ööpäev, see toode oleks sügavkülmas eelnevalt siis on juba 24 tundi jäätised ja loomulikult kõik kastmed puljongit mis võtavad tehniliselt kaua aega. Siis on järgmised nii-öelda kaua küpsetamistooted, nagu noh, näiteks sealiha, konfi või mida iganes, kaua on vaja teha, need on miinimum viis-kuus tundi ahjus, need ülejäänud asjad on siis 10-st minutist kuni siis viie tonnine selle vahemiku sees. Kuidas teda nimelt selgeks saada, kõik jäävad. Täiesti uskumatu, kui keerulisi nimesid välja mõeldakse toitudele, aga kuidagi peab neid nimetama ja uusi nimesid on vaja. Aga see minu teooria sinu teooria, mis on, kust need nimed tulevad? Ei, tegelikult need nimed on kõik olemas, et eestlane võib olla käänab võib-olla natukene neid nimesid, mis on välja mõelda, eksis, võtab inglisekeelse nimetuse, annab sinna kuidagi Eesti väljundi või mis iganes, aga need nimed on tegelikult kõik olemas juba maailmas ja nad tulenevad siis põhiliselt prantsuse keeles. Inglise keeles ja noh, taimede puhul on siis ladina keel ka kaasa arvatud sinna, nii et need on kõik olemas, et niukseid väga uusi nagu sõnasi, ma ei olegi kuulnud, mida on välja mõeldud, lihtsalt, pigem ei tea neid sõnu, selles on küsimus. No aga, kas te näiteks seal ise oma keskelt menüüd kokku panna, et te ei ole kaalunud kunagi seda, et mõtleks ütleme, paneks kreembrülee-le mingi eestipärase nime või, või teeks ütleme, röst pihvist, mingi eestikeelsena? Seda on isegi üritatud teha minu teada kuskil keele instituut on tahtnud isegi just nagu toidule õigeid nimesi anda aga vist ma ei tea, kuidas see lõppenud on, kas nad on seda suutnud ja eesti keel ei ole nii kõlav keel isegi, et et paljusid asju nagu nimetada? No täitsa noh, arusaamatu näiteks põld-võõrkapsasalat, no mis, ütle millised mitte midagi. Aga kõik teavad, jooksevad püsti, on on siis Rocket salat või rukola või kuidas nad kutsuvad seda nagu teavad, aga panen niukse pika, mis on nagu õige sõna, siis tekib ikka küsimus, kuidas sellest siis aru saada, kuigi eestikeelne väga ilus nimetus, aga jube pikk ja raske kirjutada. Meie stuudios on Tõnis Siigur, restoranid Sten hos peakokk ja räägime veel kokkamisest, räägime võistu kokkamisest eelmisel nädalavahetusel toorma, loodan, et see tuli kuidagi mul enam-vähem üle huulte, see pealkiri. Neli Eesti väljavalitud koka võistlesid omavahel, sina olid nende seas. Ma usun, et selline selline asi teeb mingis mõttes nagu au ka eksseltskonda kuuluda, sest nii palju, kui mina aru sain, siis need kokad, kes võistlema pääsesid valisid välja ühelt poolt kokad ja teisest küljest arvamusliidrid, kelle arvamused liideti kokku ja siis selgus paremik. Sellesse seltskonda kuulumine on asi, eks ja kindlasti on, tuli üllatusena ka või, või tegelikult kokamaailmas selle sees teavad kõik, kes on tegijad. Et on nii-öelda mitteametlik pingerida näiteks olemas ja sa tead, et sa oled tänase seisuga kuskil seal esimese viiekümneseks kindlasti. Nojah, nagu mitteametlik teadmine on, aga noh, ma ei ole kunagi ennast tahtnud üle hinnata või et ma pigem alahindan oma võimeid, et noh, alati rõhun ka sellele, et ma olen liiga noor selle eriala peale ja ega mu teadmised on ikkagi suht nullilähedased, kui vaadata nagu kogu komplekt. Nullilähedased, see kõlab muidugi väga kahtlaselt maailma eemale, ei, mitte seda, aga nagu maailma mõistes ma näen. Mida inimesed on suutelised tegema ja mida nad teevad, et see vajab ikka väga-väga kõvasti tööd, nii et aga see on edasiviiv jõud, nii et kui ma arvaks, et olekski lagi, et siis oleks, tõenäoliselt ma täna siin ei istuks seal võistlusel, ei oleks osanud ekraani. Millised saavad ühe Eesti mõistes tippkokaambitsioonid üldse olla veel parem töökoht ja tasuvam töökoht Eestis leida või, või midagi muud, sest noh, ma kujutan ette, et sinu praegune amet on juba piisavalt prestiižne mille pärast. Muretseda mureson igal inimesel, ma kujutan ette, aga ütleme, need tasemed on jah, et kellel ei ole nagu võimalusi töötada sellise koha peal, need jooksevad nagu tasude peal väljas otsivad siis paremaid teenimisvõimalusi, aga samas unustavad ära oma karjääri või arenemisvõimalused. Aga nagu ütleme, niisugune normaalne minek oleks siis selline, et leidagi tasuv ja kvaliteetne töökoht ja kvaliteetne positsioon loomulikult heas töökohas ning edasi üritada saada siis oma nagu tiitleid. Kas siis on just läbi võistluste osalemiste läbi reklaamkampaaniate ja ühed kõige hinnatumat nagu tunnused, on ikkagi Michelini tähekesed, mida veel Baltikumis ei ole, mitte kellelegi, nii et ma arvan, et see on väga Bristiis, kui keegi selle kätte saaks ja mis on Michelini tähte, kuidas seda saab, väga pikk jutt, kuidas seda seletada, aga põhimõtteliselt on üks grupp inimesi, kes hindavad siis toidukohti, kui tingimused nende jaoks on täidetud, Nad annavad ühe Michelini tähekese, maksimum on võimalik saada üldse kolm tükki. See restoran, kes omab seda Ta on tõenäoliselt 10 korda parem kui antud hetkel minu restoran. Ehk siis nüüd tekib see ettekujutus, kui hea see restoran peab olema täidetud, peavad olema kõik tingimused, toidud peavad laitmatult head olema, teenindusveinid, menüüd, no mida iganes, ehk siis väga topp, restoranid ja kui sealt veel edasi minna, siis kaks või kolm Värnikest, et noh, kolme tärni vendasi on ka maailmas palju, üks just ongi pool Bakuus, kelle võistlus et ma arvan, see on väärt, et see on võrreldav siis kas maailmameistritiitli või olümpiamängudega. No midagi sinnakanti nende tiitlite jagamisel. Sel nädalavahetusel võistlus võttis natukene närvi vabisema ka sees või, või on see ikkagi niivõrd rutiin selles mõttes, et te teadsite ju pikalt ette, millest teil tuleb teha kala ja lammas, et saad nagu valmistada end ette kuude kaupa, teha selle roa ette läbi ma ei tea, 100 korda või 300 korda või viitsimist on võistlusolukorras ikkagi, on mingid muud tegurid, mis tulevad. Kui ja panevad niimoodi, tead noh, vahepeal kätaristama närv kindlasti sees, et kui ei oleks, oleks ka natuke imelik, siis oleks kas nikastanud või midagi muud viga. Jah, et kes sai varem selle info kätte, kes hiljem läbi tuli teha, tuli kulutada kõik aeg selleks nii palju kui oli, aga minu hõivatuse juures oli see kindlasti vähem ja mitte piisav selle võistluse jaoks, mida näitas ka lõppresultaat, nii et oleks võinud rohkem treenida. See, mis taldrikute peale seal sai, oli originaallooming seda kusagil varem enne ei saanud näha, eks see oli ikkagi selleks spetsiaalselt välja mõeldud. Jah, see on just täpselt nii, et just võistlustoidud on ka tihtipeale erinevad normaalsete restorani toitudega võrreldes, aga need olid jah, puhtalt sellele loodud. Kuigi oli kasutatud detaile, mida ma olen elus pidanud siis mitmeid mitmeid kordi läbi tegema, on nad kastmed kindlad küpsetamisvõtted võimlemisega. Üks asi, millele ma põhiliselt mõtlesin nädalavahetusel, kui ma teid seal köögis askeldamas nägin, oli see, et oli ju viieliikmeline rahvusvaheline žürii, kes maitses ja vaatas neid toite ja ja otsustas siis võitja, kui näiteks siin oleks olnud selles žüriis, ütleme mina, Reimo toidualal kindlasti mitte sellised asjatundjad, eks, aga tavamaitsjad nii-öelda huvitav, kas see tulemus oleks võinud erineda, kas me oleksime võinud valida teise võitja välja näiteks, et kas, kas žüriiliikmetel on sellel mingi eriline asi, mille kallal nad nagu närivad ja asi, mida meie elu sees ei märkaks selle toidu sees ja lõppkokkuvõttes me jõuame selle lihtsalt maitseküsimuse juurde. Võib-olla mul läks maitsnud jumala hästi. Mingi muu toit näiteks tõenäoliselt olekski võib-olla teine olnud just läbi tavalise inimese silmade või sest nagu tipsi rühi ikkagi keskendub, põhiliselt maitsele ja sealt tulid ka põhipunktid selle ürituse juurde, nii et aga lihtne inimene kindlasti kontsentreerub rohkem visuaalsele väljanägemisele ja siis alles maitsele. No lihtne inimene vaatab, et allikateks korralikult Jah, et see annab nagu maitsele väheke järgi, et teda eriti ei huvita või noh, huvitab, aga noh, kui on enam-vähem söödav, siis ta sealt ära ja koli, väljanägemine elustanud kindlasti kellelgi. Teisele selle mina, aga me räägime praegu, eks ju, nii-öelda elitaarses kokakunstis, muuseas, Tõnis küsimus sulle selline, kui näiteks me praegu tõesti tooksime sulle ette siia mingisuguse, väga uhke roa taldriku peal, mida me kahjuks muidugi teha ei saa, sest raadio kahe köök on, nagu ta on, piirdub vaid mikrolaineahjuga, aga siiski suudaksid sa nii-öelda tagasi linna ja jupphaaval lahti võtta, öelda nii, siin on need võtted kasutatud, see on nii kaua ahjus olnud. Siin on need ja need maitseained sees, et kas saaksid nii-öelda nagu lego lahti võtta klotsidega uuesti algusesse, päris. Ma arvan enam-vähem nagu 80 protsenti, tundmata inimest või teadmata, mis toidud on mulle ette tooteni, et võib-olla isegi rohkem 90. Palju selle kokku puutunud paljude nii-öelda ma ei tea, kasvõi eneseharimiseks või oma närvid pingul vaimseks harjutada. See on tegelikult päris palju, sest ega nii see mõtete kogumine käibki, et üks põhi nagu ideede saamisviise ongi käia söömas, käia vaatamas ja osata siis nii-öelda visuaalselt see toit lahti tõmmata detailidega ehk tegeled spionaažiga põhimõtteliselt ütleme nii, et ja esitada endale küsimus, et miks ta on seda teinud või miks ta just nii on neid asju kokku pannud ja ehk siis aru saada sellest nagu loogikast ja teinekord ei kavatsused, päris niuksed näed, et kui rumal võib ikkagi inimene olla, et ei ole suutnud nii lihtsa kombinatsiooni peale tulla. Ja noh, see on ka üks nagu üks kõige olulisemaid asju üldse, et suuta neid lihtsaid kombinatsioone normaalselt taldrikule kokku laduda ja ma arvan, et see on üks nagu tippkoka, üks võtiga ise suuta, mitte kopeerida või kellegi teise nõuannete läbi neid teha vaideid suuta just ise mõelda neid. See on siis keegi tuleb, ütleb, et sõna on juba seal tehtud, kuigi ise oled välja mõelnud, selle tegelik tõestada. Ma olen isegi väga palju asju vaadanud, et satun kuhugi, ütlesin, et ma olen ise ka seda teenlane, ehk siis tegelikult inimesed mõtlevad väga ühelaadselt või kogu need trendid ja need liiguvad isegi teadmata, mida teine riik teeb, et meil võivad väga ligilähedased mõtted ja toidud olla, ega nii on juhtunud. Aga lihtsalt, et suuta neid hästi palju genereerida niisuguseid mõtteid, see on nagu väga-väga hea. Kas retsepte saab ka patenteerida või seda tehakse? See seda tehakse nagu tööstuslikus printsiibis küll, jah. Aga mitte nii, et üks restoran ütleks, sina paned kokku kõrre, kõik oma retseptid, mis sul praegu on, mis sa teed, et on sinu nii-öelda paremat ja lähed patendiametisse, võtad nende peale patendi ja siis keegi teine ei tohi neid teha või kui tahad teha, siis peab sinu käest ostma selle loa. Üldjuhul vist ei ole tehtud ja sellele mingit mõtet, sest see on noh, kuidas nüüd öelda, nagu kunstiline lähenemine, et see toit on täna hinnatu, võib-olla aasta pärast on täiesti uued suunad, ei ole mõtet teha, et see ei ole niukene kindel hittroog, mis peaks olema 10 aastat seal sees, et kõik muutub, nii et pigem patendeeritaksegi võib-olla võid, mingi meierei potendeerib või noh, kokakoola kindlasti mingid joogid. Et see on just tehnoloogiat patendeeritakse mitte niivõrd seda retseptist, üks inimene võib lisada sinna gramm rohkem midagi. Kui te käite toitusid maitsmas või nii-öelda pionaaži tegemas, siis kas tipprestoranid Eestis teevad vastastikku peakokkadele lõunaid välja või paruka pähe õhtul lähed salaja kellegi teise toitu maitsma või kuidas need asjad käivad. Kui ma rääkisin? Söömas käimisest, siis ma mõtlesin rohkem riigist väljas söömas käia ja just nende tärni kohtades, sest loomulikult ma pean olema kursis ka sellega, mis siin kohapeal toimub, aga seda ma näen ja kuulen ja tarbin nii-öelda igapäevases versioonis kogu aeg, et et siin jah siseselt ma ei teagi, ega siin, palju siin ikkagi kellelgi külas käib, natuke käivad ja, aga jah, siis tehakse ka, kui ise kutsud, siis loomulikult, et välja, aga aga kui tuleb nii eksprompt kui kliendina, ega siis ei saa muud teha, kui head sõnad kaasa soovida. Koka unistus on see, et ühel hetkel ilmub paks raamat, kus on parimad retseptid kaante vahel ja ilusad pildid juures ja inimesed koduköökides hakkavad kõike seda järgi tegema. See on ka, ütleme, aja küsimus, et kuule, et ikkagi liiga vähetuntud, siis ei ole mõtet ka seda raamatut uues keegi nagunii osta seda, et sul peab mingisugune kultus olema, vaid siis on nagu mõte seda teha ka ärilises eesmärgist, sest mul ei ole vajadus oma retsepte siis nüüd kuhugi kolmandasse kohta kirja panna, kui seda keegi ei tarbi, et mul on need retseptid olemas, et kui tuleb aeg, küll ma seda ka teen, et mul on mõningaid raamatute tehtud, aga aga noh, kuna kakskolm praeguses hetkes, ma arvan, et natuke veel aega, et siis. Ja pealegi on ju Eesti raamatupoed paksult täis igasuguseid kokaraamatuid, igasuguseid õpetusi, kuidas, mida ja mismoodi teha. Kui tihti sa käid seal riiulite vahel ja sirvid, vaatad? Noh, ma ikka satun siin aastas võib-olla paar-kolm korda, et olen kursis, mis raamatuid on hästi, palju on just lääneraamatut, mis on ümber tõlgitud ja uuesti trükki lastud, aga see on väga hea kvaliteediga ja supertasemel raamatuid, nii et miks mitte, et võib-olla praegu ei olegi mõtet eestlased ise luua, et kindlasti see tulemus oleks kehvem. Lõpetuseks multifilmi ratatu oled vaadanud, olen näinud, on ka plaat endal olemas, seal see business, mis toimub, on multifilm lihtsalt tegelikult mitte, et kes on töötanud Euroopa köökides, kes teab neid detaili põhjalikult, noh kasvõi seadmeid, asju ja kogu seda poliitikat, siis on see ikkagi suht ligilähedane, mida seal näidatakse, nii et umbes nii toimibki küll mitte läbi rotid, aga kogu see poliitika, hierarhia, seadmed, mis iganes natuke pehmem on, aga me teame ka seda, et selle filmi loomise juures on abiks saanud ikkagi supertasemel kokad. Kes ei ole seda multikat vaadanud, ei ole veel näinud, siis vaadake järgi, saate natukene pildi ette sellest, mis toimub, tõsi jah, läbi rottide. Aitäh, Tõnis Siigur tulemast, meil oli väga hea meel võõrustada siin see pool tunnikest küll mitte millegi erilisega seest nagu öeldakse, käsi peseb kätt, eks. Tuleme proovime, tulge ikka ja mul hea meel teil kostitada siis läbi oma köögi roogade, niiet muide, abiliste meeskonna oled sa ise kokku pannud endale või kuidas taustajõudude süsteem teil kokku saab? Noh, eks ma kindlasti jah, pean sellega tegelema ja valima. On see lihtne? Piisavalt palju inimesi? Ei, praegu on ikka väga raske ja see on üks põhimuresid ka antud hetkele. Sten küsib, kas oma vakantsi, eks ole, et kas ootad kõvasti? Nii et alati võidakse juurde tulla, nii et aga raske on leida, et praegu kõik jooksevad välja ka, et rasked ajad Eestis. Miks nad ära lähevad? Noh, kes läheb raha peale, kes lihtsama elu peale, aga Eestis on ka võimalik kõike seda saada, kui end tahtmist ja viitsimist on. Veelkord aitäh tulemast. Tänan teid.