Meenutame üht vana, aga head laulu, mis ühe eestlase arvates väärib uunikumi tiitlit. Tere, mina olen Juhan Kivirähk, kuulate uunikumi. Sotsioloog Juhan Kivirähk on Eesti üks tuntumaid avaliku arvamuse uurijaid lahkunud firmast Faktum juhitav praegu rahvusvaheliste kaitseuuringute keskuse sotsioloogilist uurimissuunda. Tema uurimistöö keskendub Eesti elanikkonna riigikaitsealastele hoiakutele. Nüüd palume tal korraks hoopis muusikale mõelda ja rääkida hoiakutest aga mitte terve elanikkonna vaide enda isiklikest. Tänapäeval on igal korporant ilule oma leitnant, siis siis minu ülikooli ajal komsomolitele leib, kartused ei olnud, aga toimu vanad ülikoolikaaslased minuga mingit laulu seostavad siis on see ansambel apelsinikoort ausud tuukrilaul. See on selline laul, mida saab üsna kõva häälega laulda, kui pidu on parasjagu täies hoos, et ilmselt sellepärast ta pikka aega minu repertuaaris püsis, aga viimasel ajal olen suhteliselt muusikakauge inimene ja ja kuulan enamasti seda, mida, mida raadio lasevad, et spetsiaalselt seda plaadi kuskilt endale otsima ja peale panema ei hakka. Sügama ei suudagi meenutada, miks, miks, nagu just see laul muutus selliseks, mida niimoodi kõva häälega lauldes sai mööda ühiselamut öösel ringi marsitud, aga apelsin oli tol ajal hästi populaarne ansambel ja ilmselt sellepärast ja need sõnad olid ka sellised mõnusad. Aastal 1974 asutatud apelsin asus harima Eesti levimuusikas sööti jäänud huumori ja satiirimaid, kirjutas Anne Erm raamatus polkast rokini kaks ja ansambli viitas, et sedalaadi muusikast tunti puudust. Tuukrilaulust, sai bändi üks klassikalisi hitte ja selle sünnilugu, meenutab apelsini, üks asutajaliikmeid ning tuukrilaulu helilooja Tõnu Aare. Ajaloo juurde Eesti Televisioonis oli 70.-te teisel poolel spetsiaalne saade tuukritest ja paluti, et kas on võimalik, et võiksime midagi originaalset välja mõelda. Siis Ott Arder kirjeldus, Pukile sõnad, mina olen selle loo autor tõve ja eksis terve pundiga, nägime vaeva kui valmis sai ja oligi seal saates. Seal saates oli külaliseks üks vägev tuuker, kelle nimi on Mart Pavlov, ükski, kes oli juba 17 inimest päästnud selle, seda saadet. Mäletan seda, kui lindistasime seda lugu, oli seal harf vabalt kasutada stuudios ja viime seda kasutasimegi, et seal hajub lugu, kus on ansambel kasutanud pilli nimega harf. Seda vene filmides ka, kui ta vee alla india puldis kasutati palju, nii et see on selline pill, mis seal vaos on. Ja aegade jooksul on sellest loost olnud omamoodi sukeldujate hümn. See lugu on ka tänapäeval meil programmis, esitame seda, rahvas laulab kaasa, nii et aeg on teinud oma töö. Lihtsalt lõbus oli teha sellist lugu ja aeg on selles mõttes jah selline ja kohtadesse. Rõõm, et et see lugu tõesti on oma koha leidnud, siis seda esitusi muidugi Mati Nuude ise oli ka tuletõrjes polnud kaua aega, niiet mehine mees sobistel hästi. Jaan Arder, kellega ma just rääkisin sel teemal tuletas meelde, et seal saates oli baarium, mille sees oli siis pisike tuukrilukk. Et ega siis polt peale sellel ajal nii lihtne minna filmima, nii et see oli selline butafooria.