Siin Tallinn kell on kaheksa, 15 minutit ja 47 sekundit, nüüd Tallinn on usinasti juba liikumas, inimesed kõnnivad tänavail nagu ikka, selline tavapärane tööpäeva algus. Autod teevad Gonsiori tänaval väikesi ummikuid, aga siiski saavad ilusti liikuda, ei ole üksteise küljes otse kinni. Ja tänahommikune mõttetera seisneb isenesest küsimuses, küsimuses, mida on sõnastatud Eestimaal juba varem ja mitmeid ja mitmeid kordi. Et kus, kus on kodukoht? Kummaline küll, on inimesi, kelle jaoks kodu on alati nendega osas, see tähendab seda, et ükskõik kuhu nad ka ei lähe. Kui neil Eestis näiteks ei meeldi, siis nad võtavad oma kodu kaasa ja kolivad siit ära, lähevad tööle mujale. On see siis eestlastele südamelähedane Iirimaa või on see siis veelgi kaugemal Ameerika Ühendriikides või Kanadas või on see kuskil soojemal pool Euroopas ja mõnusamatel pikkuskraadidel, kus on elamine nende inimeste jaoks palju enam väärt kui see pisikene, väike põhjamaine maa lapik, mis siin on. Aga minu jaoks on kodul täiesti kindel selline sisemine tähendus ses mõttes, et ta peab olema ühes kindlas kohas ja sellega peab olema seotud erakordselt positiivsed kogemused. Tegelikult on kodu, midagi sellist, kus iseenesest ei peagi nagu midagi ka suurt olema toimunud. Aga see on koht, kus tuntakse ennast hästi ja isegi juhul, kui seda paika enam ei ole, siis püütakse oma nostalgilist stes meenutustes alati minna sinna tagasi. Niisiis tõenäoliselt olen ma siiski ikka päris päris eestlane, kuigi minust tõenäoliselt on ka igasugust muud. Aga minu jaoks on tähtis üks kindel paik ja kodu, mis on kohvris on nagu ka küsitav, ma ei saa seda mitte kuidagi koduks nimetada. Seal ma ei, üleüldse ei välista seda, et kui ma peaksin kunagi elus lahkuma Eestist minema elama välismaale, et ma siis leian seal sellise paiga mida ma võiksin koduks nimetada, ma absoluutselt ei välista seda. Ja ma arvan, et seda ei peaks tegema ükski tore eestlane. Aga senikaua, kuni elame siin, räägime seda keelt ja suhtleme omadega, kes räägivad täpselt sedasama keelt. Käime tööl tööl või tegeleme mingi muu asjaga. Senikaua on kodu siin ja kuskil ühes või teises kindlas kohas. Ma väga väga loodan, et, et siin Eestimaapinna peal ei peaks olema mitte ühtki inimest, kes oma sisimas ei ole kunagi kogenud sügavalt sellist kodutunnet või või et, et tal ei oleks sellist kohta. Ma väga loodan, et kõikidel on oma paigakene ükskõik siis, kus see ka ei asu. Ja lõppude lõpuks see kodu ei peagi. Ma mingi hoone, see võib olla lihtsalt paik, see võib olla lihtsalt näiteks metsatukk või mingisugune selline koht, mis tähendab meile kohutavalt palju ja kus me alati mõnuline, kui me sinna tagasi peaksime sattuma või kui me sinna lausa mingisuguse sisemise aje toel peaksime sõitma ja käima. Niisiis kõikidele ilusat ja mõnusat kodutunnet