Kell on saanud kaheksa ja 15 minutit mis on praegusel ajal rajal keset jaanuari kõige suurem ja kõige raskem probleem tegelikult, mis tekitab igasuguseid muid muresid. Ma arvan, et väga paljuski on selleks pimedus. Täpselt niisamamoodi nagu novembriski. Seda enam, et kui on olemas aasta ja talv, kus veel lund suurest lumest nagu väga palju rääkida ei saanud, aga teda on küll siin-seal sadanud. Mõne hetke on ta kuskil ka püsinud. Siiski on aeg pime ja tume ja see on suhteliselt raske ja see tekitab ebameeldivusi, ebamugavusi ja ennekõike tekitab see sellist tülpimust. Sellist tülpimust, et ei ole nagu kärtsu ja särtsu, et võta midagi ette ja ja tegeleda millegagi. Mõnikord On see tülpimus lihtsalt selline, et muud ei tahagi, kui tahaks lesida, olla pikali, ei tahaks sellest maailmast suurt midagi kuulda. Ei tahaks üles tõusta ja minna õue sellesse pimedasse õue. Ükskõik siis linnas või maal. Linna kunstlambid ei anna sugugi mitte sellele pimedale ajale valgust juurde. See on minu tagasihoidlikul hinnangul pisut petlik. Ja mis aitaks siis sellist meeleolu hajutada, mis aitaks meid ennast kätte võtta ja midagigi mingeidki samme. Et me pisut liiguksime selle ajaga koos ja tunneksime ennast veidi paremini. Ma arvan, et üks nendest kindlasti eriti eesti külakogukonnas on, on naabritel külas käimine. Ma kujutan ette, et praegusel pimedal ajal, kus eesti külad ei hiilga just kõik tänavavalgustusega kus on suhteliselt pime on ilmselt paljud inimesed sisse tallanud oma tuntud rajad, mida nad võivad ka pimesilmi käia. Et minna oma naabri juurde, kus köeb mõnusalt kubisev pliit. Inimesed istuvad köögis ning ajavad oma oma igapäevast, räägivad oma lähedastest, oma sugulastest, räägivad rõõmudest, õnnetustest ja see tegelikult selline naabrite juures külaskäik on üks äraütlemata tervitatav tegevus. Hoolimata hõbisevast pliidist on see otsega kui pingest hinge jutt ja ja inimesed soojendavad ennast pimedal ajal 11 sellise kokkusaamisega. Ma arvan, et selline naabrite juures õhtuti istumine üksteisel külas käimine on ka üks väheseid lõõgastusi külakogukonnas üldse kus puuduvad kinod ja kuhu kinobuss. Jumalale tänu jõuab siiski küll ka. Ehk jõuab võib-olla üks kord aastas ja kus ei ole lähedal rahvamajasid või kui rahvamaja isegi on, siis on ta umbes neli kilomeetrit eemal ja pimedas ja poris seda teekonda ette võtta, et minna rahvatantsuringi. Vaevalt et talvepimeduses koosolemine on kõikidele tugi. Kusjuures see koosolemine puudutab mitte ainuüksi maainimesi, vaid ka linnainimesi. Talvel pimedal ajal seal, kui on trööstitu, siis on vähemasti miski, mis ajaks meid püsti ja sunniks midagi tegema, see, et lootes minna oma sõpradele külla võib seal toimuda midagi huvitavat. See on üks väheseid mootoreid, mis meid käima ajab, minna külla, see utsitab meid ja minu pärast olgu see ettekääne mis tahes näiteks suhkrut laenama või on kellelgi tekkinud huvi järjekordsete tekkinud fotode üle, kui keegi on käinud reisil või keegi on pidanud suurt tähtpäeva päeva filminud, sellest video? Selline üksteisel külaskäik soojendab meie talve ja on seda eestlased teinud ju nii kaua, kuni nad ennast mäletavad. Pannud talvel viisud jalga ja läinud siis vuta-vuta-vuta üle järgmise küla suitsu juurde. Et törts juttu puhuda.