Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid, sisekõned, neis hooned tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Tuvimees. Ta oli üleni huvidega kaetud pea, õlad ja isegi kerkiv käsivars Tavarusi vappus. Ta naeris mürinal halliskitlist kogust eraldanud uue suurusjärgu omandanud jama moondumistes, nagu ise tegutsev virtuaalne vari kerkis Jaani kiriku seinal üha suuremaks, muutudes kõrgemale nagu oleks ka kirik koos käekerkimisega kasvanud kuni väljasirutatud nimetissõrmega labakäsi mis pool läbipaistvalt hallina korraks neis katvat terve taeva hakkas laskuma allapoole. Sel ajal, kui kogu Vabaduse platsi täite nürisel naer vajus, toon toonilt madalamaks laskus ka vari mööda klaasi allapoole ja pisenes kuni varem taeva poole osutanud tolmust nimetissõrm jõudis alla inimese kõrgusele ja konkritiseerus sai lihaks. Ja temale, jah, just temale osutav mees võpatavad tuvid käel korraks kõik tiibu lehvitamas. Korraga oli kogu plats see ümbrus kogud tundmatuseni ümber ehitatud, linnamaastik kogu taevas täis linde. Kuni tuvi, mees kõuehäälel, käratas. Süna. Kui mees pimedas toas silmad avas, oli laes liikumatu valgustriip naise selg, tema vastas oli higist niiske paksud äärekardinad mille naine oli ostnud mingist eksklusiivses kauplusest. Just selleks, et magamise ajal tuba kindlasti täiesti pime oleks, olid ette tõmbamata jäänud. Küllap naine istus jälle poole ööni oma töö kallal. Ja mingil talle endale teadmata hilisel tunnil koju jõudnud oli mees need küll koomale tõmmanud, kuid lohakalt laubalt näole laiali voolanud higi kirvendas silmis. Ja ta otsustas tõusta ning näo puhtaks pesta. Siiski liigutamata kujutles ta, kuidas ta restaureeritud kohati naksuval vanal parketil karvasusside sahinal mööda pikka vahekoridori vannitoa poole astub. Et peesistowaalsest lülitist tuli hääletult põlema vajutada. Kuidas ta vanaaegsest kraanikausist tuikavatele meelekohtadele kahe pihuga vett tõstab ja siis näo pehme tumesinise käterätikuga ära kuivatab. Ta oli selle korteris siiski kätte saanud. Tea, Rinaldo Vesikaare elab päikesepoisi auri tarnija korteris. Mõelda mehes uus pääses, tahtmatu ohe. Ta mõtlesin, miks nimetab ta toda tüüpi, keda ta ei võinud? Jah, ükskõik kuidas ta ka ei katsunud ennast teisi tundeid esile kutsuda ja kui hästi ta avalikus elusamalt tundeid summutada püüdes temast ka ei rääkinud. Keda ta ei võinud kannatada. Miks nõustub ta teda nimetama päikesepoisiks nagu kõik. Aga hüüdnimi oli vähem intiimne kui auri ja nagu ta lootis, veidi irooniline. Ta põrnitses valgustriipu laes ja tunnis rahuldust, et see tuli tänavavalgustusest egaalult, päikesevalgus. Aga samas sai pahaseks, loll tunne. Lollid mõtted, pidi see kõik talle pähe tulema, pidi see kõik niisugune jama olema. Ja kuradid, tuvi, mees, totter unenägu. Ta ei olnud ometi filosoof, kellele iiveldus, eksistentsi absurdist ja omaenda kimbatusest oleks pakkunud rõõmu. Seda rõõmu kinnitas ta oma kirjutistes ainult selleks, et ta ei leidnud õiget sõna kuhugi kuuluda. Et mitte erineda neist, kelle arvamus luges. Totter, totter, totter. Ta kujutles veel kord, kuidas ta läheb läbi seltskondlikuks koosviibimiseks mõeldud kaar toast kust pääseb samasugusesse nurgaakendega tuppa, kui nende magamistuba. Teises nurgatoas oli naise kabinet. Ja sammub aegamisi seinale ühtrite valgel küllalt pikas koridoris. Suletud uste taga on vahepealne suur tuba kust pääseb läbi lükanduste Caninatu papa, teisel pool köök, kust pääseb väikesesse tuppa endisesse teenijatuppa, mida naine nimetas tema kabinetis. Aga nii see oli lihtsalt ruum, kus ta tööd tegi. Ja tualett nagu käskis öelda naine. Ning vannituba. Hästi suur beez vannituba, madala äärelise põrandasse ehitatud vanniga, köetava põrandaga ja peegelseintega. Ta vajutab läikivat kangi ja laiast lapikust kraanisuudmest hakkab pahisema karastav esienne. Esimest maailmasõda ehitati hästi. Ta mõtles, kui palju vaeva pidi päikesepoiss nägema siin ise oma muusiku kätega kõike korda tehes. Kuuetoalise esikuja koridoriga, korteri elektrisüsteem, kaheksa osaline kaaraken blokina uuesti pandud nurgaaknad kahes toas ja veel neli akent restaureeritud. 13 ust neist kaks kahe poolega ja üks kolme poolega. Jaapar kett. Nõukogude ajal ei olnud pealegi midagi saada ning see kõik pidi olema määratu vaev. Seda enam, et päikesepoisil ei olnud ju kunagi eriti raha. Ning kogu remont oli kestnud lõpmatult kaua, kuni. Ta näole kiskus tahtmatu irve. Väga hea, see kõik säästis uut. Ta oleks tahtnud öelda päris omaniku uut omanikku vaevast. Õigupoolest ei meeldinud ta endale sel hetkel Meysica teise õnnetusele irvitada, eriti kui pärast niisugust remonti libiseb kõik käest, nagu libises päikesepoisil. Aga ikkagi, miks pidi too vurle siis olema alati nii viisakas ja lahke, nagu tal ei olekski muresid või nagu ta oleks pühakena on saadetud maailma kannatustes osalema ja seda maailma lahkel näol aitama? See tekitas austusega segatud raevu mida leevendas ainult teadmine, too püha ei saa teda siin tema kodumaal siin linnas tema kodus vähemalt hetkel segada. Kuradi kurat, igatahes see kõik oli tal käes. Ja kurat, kuradi kuradi kuradi kuradi kurat. Tal ei olnudki kanad ja nagu naine teda naegutas. Ometi ükskord üle aastate oli ta õieti pärast aasta möödumist oli ta jälle nagu tõeline mees eile eile, täna, eks kõik päris kõvasti purjus olnud. Ta ringutas mõnuga ja oli praegugi. Viimane kord oli ta purjus olnud Itaalias. Veidi vähem kui aasta tagasi oli ta Veneetsias samamoodi purjus koju tulnud päise päeva ajal hotellituppa kus arvas naise lõunakuumuses pärast töö tegemist, magavat. Naine tegi ju isegi turismireisil ikka tööd. Ja ka siis oli ta hiljem öösel poolpurjus üles ärganud ning konditsioneeri kohine saatel lage Bornintsenud. Ka siis oli ta tundnud seda kaksipidist tunnet et on söandanud end täis võtta. Samal ajal mõru meelt pikka aega kogunenud äratundmisest. Talle ei meeldi enam miski ning ta tahab hoopis muud kui seda, mida elul on olnud talle pakkuda või mida ta elult osanud võtta. Ta nihutas end aga naise keha vajus talle järele ning nii keeras ta end tagasi endisesse asendisse mõeldes tunnistades endale vastumeelselt, et tahaks tegelikult nagu päikesepoiss kõndida üle Markuse väljaku käsi ümber kauni naise teha justkui muresid ei olekski olemas. Nagu ei olekski seda neetud sundi kogu aeg end tõestada, ent teistele vastuvõetavaks teha president sinna, kus sinu enda meelest pidi olemas õige koht. Tahaks ollagi seesama päikesepoiss, seesama Aarnio kunagine rektor, nüüd tiitliteta klimberdaja helide mustkunstnik, keda ta ei võinud kannatada Jubada õilsate näojoonte pärast, mille ta oleks tahtnud tellisega olematuks muuta. Juba siis, kui Toomas serblanna abiellus, emigreerus Jägedada salajas südamepõhjas pidi jah, pidi imetlema, sest too võis endale lubada vabadust jultumust kõndida temale Rinaldo vesi Pruulile nii meeldivalt tunnil ootamatult vastu, niisugusena ikka kauni naise käite igavesti noorrõhuline ja puudutamata nagu pilv. Talle tuli meelde, kuidas ta väikese poisina oli ühele suurele poisile selja tagant junni vastu õlga visanud ja jalga lasknud. Siis oli tal olnud hea tunne. Vähemalt serblanna, mõtles ta, vähemalt ei ole serblased, elan eriti populaarsed. Aga ikkagi lõi teda ka nüüd sama närune tunne nagu siis, kui ta kellelegi teadmatult sihid tult mööda kauni võõra linna tundmatuid tänavaid hulkus. Ta tunne oli väljakannatamatu, eriti seepärast, et kuidas ka elu ei läinud ikka teist tema Rinaldo Vesikaare eel alati talle vanemal koolivennal legend nii lõid, on närune tunne teda ka nüüd nagu puuga pähe, nagu ilmunuks legendama täies lihalikkuses ta ette siin samamoodi nagu ilmus Markuse väljakul. Nii et maailm äkki ilma et midagi oleks muutunud siiski ühel silmapilgul tundmatuseni muutus. Ta tahtis tõusta aga rammestus surustab pea patja tagasi. Tal oli siiski kana pea, ta ei kandnud, ta kartis peapööritust. Ta oli kõik elus ära õppinud, oli endale selgeks teinud, kuidas asjad käivad. Ta pidi olema meister elukunstnik aga siiski ta ei osanud elada. Elu pidi olema midagi suurt ja mühisevat, aga mitte see alaline kohin torudes või arvutis, mis vahel võis hulluks saada. Ta pööras kõhuli ja surus näo patja ning mõtles, et jumal on temaga ebaõiglane. Miks pidi temal olema nii keeruline midagi saavutada, kui teine lihtsalt elas? Miks pidid Aarnjal olemad kõik kanded, aga temal ainult pusimine, pressimine, proovimine ja kannatamine, põrguse padi? Ta tundis, et naine on jälle patja mingi vastiku jamaga lõhnastanud ja viskas end selili. Nagu see korter vanas majas. Aarni oli saanud selle ilma mingi pingutuseta. Lester Sumeri soovitusel. Populaarne helilooja oli päikesepoisile tänaval vastu tulnud ja rääkinud, et tuttava korter tahetakse väiksema vastu vahetada. Ja oligi kõik. Aga tema, kellele korter arvati olevat pärast päikesepoisi kadumist või lahkumist sülle langenud pidi ennast tegelikult alandama, et see ulualune kätte saada, pidi trügima, proovima katsetama, pidi linnavalitsuse ametnikele naeratama, tema ja neid meelitama, niiet see vastikuks läks. Ja lõpuks läks korter naise nimele, sest kui asi venis, tegi naine korraga õigel ajal visiidi õige ametniku juurde. Ja korter oligi käes. Ta ohkas kuuldavalt. Ja keeras küljele, kurat, pidi ta jälle välja ilmuma. Ta pidi ju olema surnud. Kui ta päikesepoisiga Markuse väljakul tuvide saginas ootamatult silmitsi oli sattunud. Ei olnud osanud muudkui tahtmatult kohmata. Kui halvasti see tegelikult kõlas. Sa oled elus? Mille peale päikesepoiss oli tallama võitmatul lõbususega otsa vaadanud ja pigem oma kaaslasele musta päisele roheliste silmadega naisele talle omase kerge irooniaga öelnud? Või muud sarnast, mida ta ei mäletanud, sest ta ei suutnud nalju meelde jättega korrata. Kõik anekdoodid oma loengutes ning naljad oma poliitilistes kõnedes olida, mõnest naljakogumikust kirja pannud ja pähe õppinud. Õieti oleks tab pälvinud austust selle protestantliku eetika eest, mis teda tööle sundis. Ta tundis, kuidas hele hõre habeme Kons mida naine avalikkuse ees ei kannatanud, aga mida ta ise pidas oma positsiooni ja eriti eilseni veel vähemalt formaalselt kestnud poliitiku positsiooni juurde kuuluvaks, soliidseks ametimärgiks. Kuidas Aneti märk sügeles ja ta pidi end tahtmatult kratsima. Ta oli eluaeg kõik hoolikalt üles kirjutanud, referaate konspekte teinud, märkmeid, tsitaate välja märkinud. Taise imetles end vahel, kui ta pärast päevast uinakut hilisel õhtutunnil oma paberite taha end sundis, et veel tunnike tööd teha. Eeskätt Ta töö meeletu töö oli talle toonud ta tiitlid, jaga tunnustuse nii palju, kui tal seda oli. Muidugi ei hakanud ta seda kellelegi tunnistama. Kui siin voodi soojas öösel Rähele seis saanuta, salata, et ametikoht, tiitel ja aumärk olid talle tähtsat, lihtsalt olid. Need oli ta saavutanud. Kaome. Ta ohkas, tal oli kõik naine, korter, tiitlit, raha, lõppude lõpuks oli ta kraadiga muusikaloolane, aga sel raskel tunnil, kui ta pärast seda riigikogu asendusliikmena oh kuidas sõna ta naise suust kõlas. Kui ta Toompeale oma viimastele sinna jäänud asjadele oli pidanud järele minema jään mingis imelikus kannatus ja vabanemistundest täis joonud. Sel tunnil pidi ta endale ometi tõtt tunnistama jah, kõigele rassimisele, pressimisele vaatamata. Muut talle ei olnudki muud oma tõelist. Tal olnuks vaja vähemalt legendi. Võib-olla legend oleks aidanud? Ta tahtis, ta igatses lausa kirglikult, et teda, tema loomingut oleks teaduslikult uuritud. Ta oleks tahtnud, et teda oleks uuritud ta kirjutistes, salapära ja seletamatu, seetõttu nii nagu päikesepoissi ja tema peaaegu olematut heliloomingut oleks uuritud tema Rinaldo Vesikaare kui looja iseäraliku seas seletamatu, seetõttu aga mitte tema lõpmatut töökuse, arvukate arvamusavalduste Järuditsioonile viitavate varjatud Sid plaatide tõttu. Ja nagu ta endale vastu tahtmist pidi tunnistama ka ehk tema ametit ja poliitilise karjääri tõttu. Mida oli uurides selle juures, kes ei kirjutanud isegi heliloomingust vaid heliloojate ja interpreetide elulugudest. Jah, Dali biograaf. Tal ei olnud midagi oma, tal ei olnud leke endigi. Ta ei olnud surematu. Markuse väljakul oli päikesepoisil seljas olnud helesinine särk elegantse lohakusega lõdvalt valge lipsuga veidi lahti jäetud valgekrae peal ja printsi sinine ülikond, mida ta kuumusele vaatamata ilma higistamata kandis. Nagu pill. See võrdlus pärines ja tema naiselt. Naine oli ükskord Aarniast rääkinud nagu pilv, nagu taevasina läbipaistev fluidum, mis libiseb käe alt ära, sa oled seal sees, aga ei saa teda puudutada, kuigi nii väga tahaksid. See oli veel siis, kui naine kaminatoas küünlavalgusõhtuid korraldas. Head all oli olnud piinlik, et naine võõrast mehest kuigi nende kõigi heast tuttavast nii sensuaalset toonil oli rääkinud. Miks sa temast ei kirjuta? Oli küsinud naine küünlavalgus õhtul avalikult tema poole pöördudes. Ja kuigi hiljem oli selgunud, et naine oli mõelnud pilve all äkki kadunud päikesepoisina peaga muljetavaldavat heliloomingut aga mitte mehe füüsist oli ta tundnud suurt alandust. Ta ei olnud tõesti kunagi päikesepoissi maininudki, ainult ühes joonealuses märkuses nagu pilt, eks Ta ei tahtnud. Ta oli pugenud teadmise taha. Päikesepoiss oli pärast õnnetust silmapiirilt kadunud, keegi ei teadnud temast midagi ja ta pidi olema surnud. Jah, pidi lihtsalt pidi. Ta oli tahtnud, et ta tüüp alati tema eelkõndiv läbipaistev kummitus oleks surnud. Ta oli seltskonnas väitnud, et Aarnio pea rolliks on olnud olla rektor, mitte helilooja. Jääd rektorist kirjutada ei ole huvitav. Aga ta ei tahtnud temast üldse kirjutada. Ka pärast tema surma. Ja nüüd oli Aarnio päikesepoiss oma heas helesinises suveülikonnas korraga seisnud Markuse väljakul ta ees ikas sama rühikas ikas, sama leebelt irooniline ning naerma pahatanud, midagi lahkelt naljakat öelnud talle viivanud ja rahvahulka kadunud ikak kauni naisega tundmatu kauni naisega, nagu neid aeg-ajalt ikka varem tema kõrvale oli ilmunud. Ta oli hiljem hotellis magava naise kõrval lesides mõelnud, kas naine oli serblanna ja mis värvi kleit naisel oli. Aga ei olnud suutnud kleiti silme ette manada. Tal ei olnud naiste peale silma. Kuigi ta aimas, mis on väärt naine. See siin talivoodi lohku lössi vajunud ja tõmbas ennast higise selja küljest eemale. See oli hädaväljapääs kui sedagi. Kuigi Ta tundis, et vähemalt nüüd, vähemalt täna, kui üks eluetapp kindlalt läbi oli peab ta endale tõtt tunnistama. Kuigi õieti oli hädaväljapääs tema ise. Õieti oli ju naine tema võtnud naine, kes tahtis elus kaugele jõuda. See oli peaaegu nagu mõiste moodsa filosoofia vaimus. Naine, kes tahab elus kaugele jõuda ja endale vajaliku partneri leida. Kõik sõnad sidekriipsuga. Naine oli ta enda juurde külla kutsunud, ta meeled üles ärritanud ja ta ära võtnud. Tema oli talle tumepunaseid roose viinud ja naine oli äkki öelnud ja abiellume. Ning tema oligi abiellunud. Ja nüüd Tõid aastaid naisele pulmapäeval kohusetundlikult tumepunaseid roose nagu olekski nende vahel kõik samamoodi nagu tollel teda üllatanud Hähkival hommikupoolikul kui ta habemetutt oli naist kõdistanud, nii et naine oli imelikult itsitama hakanud. Ja ta palja keha habemes tirides ehkki enda alla tõmmanud. Nagu oleks ta habe häbiasi. Ausalt öeldes oli see tundunud päris hea. Aga nüüd naine temaga olles enam eriti ei esitanud. Nüüd just nüüd, kui tema oli poliitikast väljakukkunud häbiga Riigikogus algsest asendusliikme staatusest ilma jäänud oli naine tema paks loll naine, jõudnud riigikokku, kus ta pidi saama mingi fraktsiooni esinaiseks, kui mitte enamaks. Jaga korter kuulus ikkagi õigupoolest naisele. Ta ei olnud julgenud naiselt küsida, kas naine oli ametniku juures, kes korteri ära otsustas ka niimoodi ärritavalt esitanud. Mitte et oleks arvanud, et naine otse voodisse läks, aga aga ta ei söandanud. Ametimehena mehena oleks ta tahtnud, et korter oleks tema nimel. Tal oli korter ja ei olnud ka, kõik oli pooleli. Ja poolik. Ta oli märganud, et mitte ainult kirjutades, vaid ka mõeldes oli ta hakanud rabistama tema tekstides ja viimasel ajal just poliitilistes tekstides oli tihtipeale lauseid, kus teine pool puudu nagu ta oleks purjus olnud või mingeid teisi oma salajasi mõtteid, aga mittevajalikke mõtteid üldse mitte kontekstist sobivaid mõtteid mõelnud. Ja nüüd, kui oli olnud niisugune päev ja olin niisugune öö. Ta küll ei osanud defineerida, milline aga teadis, et see päev ja öö pidid olema erilised. Nüüd oli aeg seda kõike muuta. Kuigi ta ei saanud palju juua, sest nagu naine ütles, Darali kanapea. Ja naisel oli õigus, sest naine ei olnud üldse oli ta täna siiski mehiselt purjus ja teist korda pärastada eelmist joomist ta Itaalias käiku valdas teda mõte, et ta peab oma elu ühe hoobiga uueks looma. Ta tundis, kuidas tunded tungivad pisarateni ninasse ja padjal taskuräti leidmata, tõmbas pisarad ninast käega ära ning pühkis pöidla ja nimetissõrmelinasse. Ükskord ammu, kui päikesepoiss elasele Eestis oli ta päikesepoisile tunnistanud. Ta oli tookord oma alati kahtleva hirmunud jõu kokku võtnud ja oma elu muuta tahtnud. See oli tal esimene kord purjus olla. Oli päikesepoisile tunnistanud, et on kade kõigile, kellel on midagi oma. Tal oli tookord mingi meeleheitlik kujutused, aus ülestunnistus muudab midagi. Ja ta oli tunnistanud isegi seda, et tanud kade päikesepoisile ta korteri pärast. Ta oli hakanud lihtsalt naerma ja heatahtliku kergusega öelnud, et inimesel on kõik laenatud. Maa peal ei ole miski inimese oma, isegi inimene ise on ainult jumala oma. Ja üldse kõik kuulub jumalale. Nii et jumala kadestamisel ei ole mõtet. Seal ei olnud samal päeval, kui tema naine ta esimest korda enda juurde kutsus. Ja nüüd siin selle sama naise kõrval voodis. Kui ta oli kolmandat korda elus purjus pidi ta tunnistama, et tal oligi kõik laenatud. Kõik Ta pidi alustama uuesti loobuma korterist, naisest ametist on niikuinii lahti. Aga hüvitistest ja mõne nõukogu salatasust elasseni ära pidi loobuma kõigest, kuni kõik muutub. Ta muretseb uue ameti, ta muretseb korteri, ta muretseb uue, ilusa ja jah, mitte niisuguse ebamäärase juuste värviga, vaid mustapealise naise. Ta ütleb oma naisele, et seal paks Ta jätab kraanid lahti ja uputab selle pesa ärada. Ta keeras uuesti külge. Ei muretse. Ta teadis, et ei muretse, ei keeraja kaubuta ega pane tuld otsa. Kui ta päeval Wiiralti kohvikus Jaani kiriku esisel oli vahtinud ja seal tuvi meest näinud, juba siis oli ta teadnud, et ei muretse, keera põletega uputada midagi. Seepärast ta oligi äkilise tahtmatu liigutusega tassi laualt kildudeks pühkinud. Täis saanud, aga pidi ta pidi. Aga ei saanud. See oli ajanud raevu. Ta oli Toompeal viimast sinna jäänud asjadel järel käinud ja siis masenduses, istunud Vabaduse väljakule, vahtides kohvikus ja tundnud, et ta ei ole enam kunagi vaba. Nagu oleks tuvi mees tema kodu endale võtnud, tema pea vallanud tema mõtted alutanud, hakanud tema asemel elama tema elu. Raamat oli võimatu, ta ajas ennast istuli, leidis poolpimedas kavades kapist paksu hommikukuue ja jäi sinnasamasse püsti seisma, hommikukuub ripakil, käes kohises. Väljas oli kummaline pidev vihm. Tavaliselt oli sel ajal alati toonud pärast soojade ilmade esimest tulekut veel korraks paks lumi maha. Aga nüüd oli tulnud ebatavaliselt pikk ja tihe aprilli vihm, mis ei tahtnudki lakata. Ja nii hommikukuub ripakil käes hakkas lõpuks jahe ning ta tõmbas lõpuks Jürbi kohusetundlikult selga. Ta ei armastanud seda hommikukuube. Või õieti ei armastanud ta seda, et tal pidi tingimata olema hommikukuub. Ta ajas vahel meelega hommikulauas vedela muna endale sülle, naine ahetakse, peseks. Naine tunneks, mis tähendab mehe naine olla ja tema tunneks, et naine teeb seda tema pärast. Kuigi ajaga oli ta aru saanud, et naine pesi ta hommikukuube kuue enda pärast ja seepärast, et tema mehel abikaasal pidi olema hommikukuub. Naine tahtis ta tõmbaks piipu, oli muretsenud Canina ette mingi nähagi, et ta ei tahtnud sellele mõelda, aga nii see oli, et tema mees murraks naise sinna maha. Aga ta ei murdnud. Aastate jooksul oli ta aru saanud, et ta ei salli naist, kes hakkas iga kord nii imelikult ärritavalt itsitama. Ja keda ta lisaks jah, ta kahtlustas, et naine magab mingi kõrge ametnikuga, võib-olla ta isegi võpatas kunagi sellest mõttest, aga nüüd ei olnud see mõte enam uus. Võib-olla ta naine magab isegi presidendiga. Mis oli loll mõte juba seepärast, et president oli liiga vana. Aga naine sihtis ju kõrgele ja tema küll tema juba man naist nende aastate jooksul tundma oli õppinud. See võis nii olla, see pidi nii olema, võis olla, et naine presidenti lihtsalt noh, kõditav ükskõik kuidas, kas mõttes või sõnadega või lihalikult, aga võis olla, et naine teda petab, pidi nii olema. Naine oli ükskord ühel ballil pärast tantsu presidendiga ringi vaadates hakanud niimoodi isemoodi omamoodi itsitama ja öelnud, et ükskord tuleb veel päev, mil ta loobub päris nii, nagu oli loobunud muusikateadusest ja hakkab ka poliitikaga tegelema. Ning kui elu korras, siis hakkan kunagi hiljem jälle tegelema ka muusikateadusega, oli öelnud naine. Oli öelnud ja nüüd oligi nii. Nüüd oli naine pärast seda tantsu. Ta sai aru küll, et ühe tantsuga ei saanud midagi muutuda aga ta ei suutnud millestki muust mõtelda, ei saanud aru, kust tuli see muutusse naise poliitikasse minek. Nüüd oligi naine läinud poliitikasse. Ta kuulas naise ühtlast hingamist. Talle meenus, mida ta oli mõelnud enne tänast pikka kojutulekut. Ja korraks käis peast läbi meeletu mõte naine üles ajada ning ta nägu märja käega muljuda ja muserdada. Aga ta ohkas ja seadis sammud koridori poole, istus tuld süütamata vahetoa diivanile ning sulges silmad. Wiiralti kohvikus tuvi meest vahtides oli talle valu tegeva selgusega meenunud et ta oli Venemaal staadionil kunagi näinud, kuidas tuhanded tuvid tõusid päikest harjutades korraga õhku. Hirmus, kui need sõnumitoojad oleksid kiri nokas vaatajate sekka laskunud. Aga tuvi mees istus nagu ikka enamasti rahulikult ära viidud, pingist jäänud betoon toel nagu tukkus, lahtisilmi pilk suunatud ainiti enda ette. Ta põlvedel, kätel, õlgadel ja isegi peas istusid tuvid. Ja ta hall ürp oli üleni nende väljaheidetega koos ning ta ei liigutanud. Ainult vahel tõusid tuvid ilma nähtava põhjuseta lendu, nagu neil ei olekski kohta, kuid alati laskusid nad jälle samasse kohta tagasi tukkuma. Ükskord oli ta tuvi meest ümbritsevate inimeste juurde seisma jäänud. Jälle siit jobu jälk tüüp. Niisugused tuleks ära keelata, inetu inimene. See küll õige ei olnud talituvi meest piisavalt palju mööda kõndinud, et selle nägu lõplikult meelde sööbiks. Ja tuvimehel oli üllatavalt kaunis nägu, kuigi raske pilk. Pikad kaardus, kulmud ja kuidagi voolujooneline, raske nägu. Nagu oleksid tuuled seda kivist voolinud. Kulmud tõusid kõrge kaaren otse pika ja jämeda ninajuurelt. Ja mustad juuksed olid liimitud ümber pisikese ümmarguse pea. Nii palju, kui seda vana läituvalt võis aru saada. Ta peaga võrreldes suur keha oli ümarjate nagu mägi, eriti kiti taolise Jürvi varjus. Nähtavasti oli selle allilmale vaatamata alati veel palju riideid vist isegi vana raske kasukas. Tal olid suured labajalad harkis põlvede vahelt välja vaatamas. Head tohutut pundunud käed. Ta ei tundunud paks, küll, aga raske, raske keha. Rasked riided, jaa, põletikust punaste ääristiga silmades raske pilk. Aga kaunis nägu külvab siin haigusi. Keskajal olid tuvi püünised, katke leviks. Geenlasti levitab viiruselist kopsupõletikku, maha tappa. Kes tuleb maha tappa, oli küsinud irooniline hääl kõrvalt. Tuvi tuvid muidugi oli õiendanud ütleja trüginud eemale. Ja, ja siis on tuvimees ka läinud. Küsi, oli hakanud sarkastiliselt naerma, on tuvid, on ka tuvimees, ei ole, tuvisid ei ole ka tuv imest. Haiseb, raisk. Kui ta maha maetakse, siis on rohkem huumust. Kuule, küünik minema, enne kui mal ajatan. Hais ja reostus on, igal juhul. Pole siin peenud seda midagi, see on ajaloolõhn, kes õpetas neid linnadesse elama, maainimene, kes õpetas prügikastides sorima ikka inimene praegu vea tuvi narkootikume, sest inimestel on seda vaja. Aga kes seda kõike neile õpetab, kes neid selleks sunnib? Igas maailma suures linnas on keskväljakutel tuvid ja kellelgi pole midagi ütelda, andkem mehele parem mõni sent. Tuvid on juba piiblis rahu toojad, palmioksaga tuvid, Noa laevalt saadeti ka tuvi. Tuvid on armastuse ja kiretoojad, vähemalt Araabiast rahutoojad ja üks Venemaa keisrinna, laskmata huvidele hõõguvate sütega kotid jalgade külge siduda ja need lennanud ühte küllamis põnenud maani maha. Rahu toojad nagu tuvid oleksid süüdi. Tuleks hoopis trahvi teha. Miks teda kinni panna, hullumajja sihuke mees maha lüüa ja valmis? Vabaduse väljakul kohvikuaknast välja vaadates oli talle jälle pähe tulnud. On kahte moodi üksindust. Üksinda seepärast, et neil on anne süveneda olemisse iseendas. Ja ümbritseval ei ole seepärast suurt tähendust. Seepärast on nad vabad. Teised aga on üksinda seepärast, et on ümbritsevast lahus. Neil on vaja ümbritsevaga ilmtingimata kontakti leida. Aga nad ei leia seda. Enamik inimesi kannab endas kahte olemast olemata ei see ega teine. Õieti oli see talle esimest korda pähe tulnud juba varem tollele samale inimestest tulil Püha Markuse väljakul. Naine oli jäänud hotelli. Naine tegi iga päev tööd ka seal Veneetsias turistide paradiisis. Aga tema kest oli vähemalt sama töökas, tundis korraga, et lööb kõigele käega ja lubab endale vähemalt ühe päeva, kus ta ei pea kõndima mingite kultuur inimeste sunduslike eneseharimisreeglite järgi objektilt objektile. Paberitesse süvenenud naine oli peatust matta lihtsalt käega löönud ja nii oli tal läinud. Aga minna ei olnud nagu kuhugi. Ta oli hulkunud kitsastel tänavatel ja jõudnud ikka ja jälle välja mõne haisva kanali äärde või lihtsalt ummikusse. Ning tundnud Püha Markuse väljakule jõudes suurt kergendust. Väljak oli olnud tulvil huvidest, keda paari 1000 liiri eest ostetud toidu eest kostitati. Kuigi kodus lüüakse, neil võib olla jalaga, oli ta mõelnud. Oli hakanud äkki sadama ja ta oli läinud kohvikusse seal kurtnud tuvide haisu üle. Ja keegi oli talle öelnud, et kliima soojenemise tõttu on Markuse väljak juba poole sajandi pärast üleni vee all. Siis ei ole tuvisid ja kõikunud puhas tulev Noa laev. Ja riiv ära need, kes seda väärivad. Ja tal oli peast läbi käinud, kas tema on siis veel elus ning Taali oma lapsikust sisimas ise naernud. Ta oli tellinud ühe napsu teise järel ning kohvikust väljumisel ukse juures komistanud. Vihm oli järele jäänud. Ja ta oli paari 1000 liiri eest ostnud Markuse väljakul tuvitoitu ja selle neile ette visanud. Keegi naine oli kükitanud, otseda jalgade juurde tuvisid toitma vaadanud ta suvepükste lahknassi teinud hävitusEesti mispeale tema oli minema läinud otsese päikesepoisile sülle. Alles nüüd siin pimedas toas saida ootamatu kohtumise peale mõeldes aru, mida päikesepoiss oli öelnud. Ega ma siin ela. Ma elan Kreekas ühes väikeses kalurikülas. Jah, nii oligi. Ta oli küsinud, kas päikesepoiss elab siin Itaalias, aga päikesepoiss oli vastanud, et hoopis Kreekas ja temas oli midagi jonksatanud, nagu tahtnuks teine öelda, et temale Rinaldo tahab meeldida ainult rooma. Siis oli ta küsinud, kas teine midagi kirjutab. Ja väikese poiss oli vastanud. Ega eriti rohkem endale. Ta oli küsinud, miks ta siis üldse kirjutab. Ja päikesepoiss ja päikesepoiss oli ma helesiniste silmade pilgu temasse puurinud ja naeratades vastanud. Ma ei tea vist endale ega teistele vist kirjutada saagi. Ja pigistanud oma naist enda vastu ning isegi hüvasti jätmata. Või oli ta siiski viibanud? Oli kadunud rahvasumma. Kui ta siis tookord Veneetsias hotelli tagasi oli jõudnud, oli naine töö tegemise ära lõpetanud ning vaatas aknast välja. Tajunud, teadki pööranud, kui mees sisse astus, päike lõõskas väljas. Naine oli vaevalt ülakeha katva sirbis nõjatus rinnuli aknalauale. Mees riietus lahti ning rääkis talle, mis oli Varkuse väljakul olnud ning kuidas ta mööda kitsaid tänavaid oli ikka jõudnud mingisse ummikusse, kas umbtänavasse või kanali kaldale. Ja kui jube oli olnud hais kuumas enne vihma. Kui ta haisust rääkides akna juurde astunud, olid all märjal asfaldil palja ülakehaga musklis mehed mingit kasti, hotellid passimas. Ja naine oli talle öelnud ükskõikselt, veidi irooniliselt ja vist isegi läbi hammaste. Elu haiseb kulla mees ning sülitanud ülbelt üle akna välja rõdule jäik aknast välja vahtides heitnud. Alati on sul ruuduline pintsak, meistriruuduline pintsak, selle palav, aga mul ei ole ju, oli tema kohmanud. Palavaga. Sa ainult arvad, et ei ole, aga sul on ka siis, kui saab pintsakut, ei kanna ikka seljas ruuduline pintsak, kollakashalli triibuga ja võidunud. Ma olen ainult agulipoiss aur ja on ka agulipoiss, isegi samas tagulist, isegi samast koolist isegi samast klassist. Mis tema, minu pintsakus puutub sinusse ja kust sina tead, mis pintsakut ta praegu kannab? Aga naine oli jätkanud samas toonis, nagu ei oleks kuulnudki. Ja kui ma ütlen, et tee kohvi, siis soojendad saab vana kohvi üles. Sinu vaimne lagin madalal eluloodoktor asendussenaator. Ta oleks tahtnud ennast pesta ja voodisse pikali heita. Kui seisis akna algust, tuli sooja tuult, mis ei toonud kergendust. Mis sa siis tahad? Ta ütles seda oma meelest rämedalt nii rämedalt, et naine heitis talle üle õla pilgu. Aled viina võtnud või kange mees, kange mees, aga võidunud pintsak, mida sa tahad? Ta oli tundnud lihtsalt tüdimust. Sa ei saa, arulage, ei tohi ollagi. Ja naine oli tema poole vaatamata muigutanud makadega. Ning ta oli näinud, et naised jaagu paljastanud rinnad olid käte peal pungis. Aken oli hoovi poole, mehed all, hoovil seisid päikeses, seletasid midagi. Aga see oli nii kaugele, et pärast lõunases rauguses kostis kõige enam hotellitoa konditsioneer mille naine oli nähtavasti maksimumi peale keeranud. Kas sa arvad, et ma ei tea, et sa päikesepoisi auri peale kirja kirjutasid? Lassid artikli kirjutada, see oli ju sinu kirjutatud? Ta oli mõelnud, miks naine on konditsioneeri viimase peale keeranud. Sa oled käinud mu paberite kallal. Ja ega ma nii loll ei ole, et ma oma sõbratari käest kuulen. Mis mu mees on? Ma tahan ise ka teada. Lasksid kirjutada või kirjutasid, aga pärast tema vahavõtmist saad tema kohta ikka ei saanud. Mis ajad, ma lihtsalt ei läinud talle appi, kuidas ma oleksin appi läinud, kui ma ise kirjutasin, et just seepärast oleks pidanud appi minema kirjutanud ja siis läinud appi Poleks, keegi arvanud, et sa loll oled. Nüüd teab igaüks, et selle asja taga olid sina loll, oled loll. Nüüd pimedas vahetoas istudes mõtlesin, et tõenäoliselt äratas teda mitte unenägu, vaid kohin nagu käiks temaga igal pool kaasas. Väljas 100. tavaliselt aprillist, tuli veel kord lumi maha, aga nüüd 100. nagu peaks tõesti ära uputama. Aga kõige enam kohisesid torud. Kohin oli tugevnenud pärast seda, kui ta ühe vaheseina oli lasknud ümber paigutada, siin oli vanaaegne ventilatsioonisüsteem. Ja lisaks oli kusagilt hakanud pärast ümberehitustuppa tungima ka võõras söögi lõhna. Ta tõusis, vannitoas olid tuli põlema jäänud. Sa võiksid parem perenaine olla, selle asemel, et targutada. Seda oli ta Veneetsias hotellis naisi löönud oma meelest päris rahumeelselt. Purjus oled või? Kui ma pean valima, kas loobun sinust või tööst, siis ma loobun sinust, pea seda meeles, Rinaldo. Ta oli vaikinud ja lõpuks vaikselt peaagu alandlikult kohmanud. Mis sul on päevad või? Mis siis lahti on? Sassid Aarne kohta kirjutada, ta ei kõlba rektaris seepärast, et teda ei saa, et sina ei saa teda üldse heliloojaks pidada, peaasi, et ei valitaks, see on ju lollus. Naine oli liigutanud oma suurt tagu poolt ja lasknud ikka, tema pole vaatamata end aknalaual veel rohkem Lõsakkel korranud. Aga ise ei saanud ikkagi tema kohta. Kas sa arvad, et keegi taibanud et selle taga olid sina? Ma ütlen veel kord, sellepärast Sindi valitudki teda ei valitud, aga sind ka palju tegid palju, aga tema kohta ikka ei saanud. Tulemuse järgi hinnatakse Rinaldo meest hinnatakse tulemuse järgi, et temal on tulemus. Muud sa ei oska, kuid tööd teha istub aga oma kambrikeses treid. Aga tulemus Rinaldo, kus on tulemus? Ja kus temal see tulemus on? Ei tea, need paar sümfooniat? Teed jäävad muusikaajalukku? Sa ei andnud mulle paremat kambrit, võtsid toa endale? No kas sa siis mees ei olegi võtnud, ise võtnud mult ära, kuni vaja oli ja nii kange mees oled käskinud ära anda. Kas tead, mis ma sulle ütlen, kulla mees, mina lähen varsti poliitikasse, õige pea suurde poliitikasse ja veel mõtlen, kas ma üldse tahan, et mul suures poliitikas on niisugune pisikene mees või ma ei taha seda? Ma olengi juba poliitikas, mis sa arvad, et ma itaalia siin viletsas punkris niisama laua taga keerutan? Ega ma loll ei ole. Mis poliitika? Jälle parteist parteisse ja mis jutt sellest Aarniast on saanud, mine parem vaata ajalehte, Itaalia ajaleht. Ta oli ümber pööranud ja laua juurde läinud. Ümarlaud oli veidi kulunud, kuigi vast hiljuti korda tehtud. Ta oli saanud hotellitoa küllaltki kesklinna aga mitte selle tasemega, kui naine oleks tahtnud. Laua peal oli pooleks murtud itaaliakeelne leht. Ja sellel päris suure pealkirja kõrvalt pilt päikesepoisist. Miks ta niimoodi istu, miks ta, liiguta, Jaagade. Sellel oli järgnenud, müriseb naer, taik. Kuule. Kuuled küll, prügikasti inimene nüüd ei kuule. Mees oli läinud tuvimehe juurde ja kõlistanud kokku pandud pihkude vahel sente kord ühele, pool peal, kord teisel pool. Püha vaim, ärka üles. Mine koju. Ei tea, kus ta kodu on, tal polegi kodu? Prügikasti inimesi tsivilisatsioon ei huvita. Aga nad ju toituvad meie jäätmetest, nad toituksid ka teiste loomade jäätmetest, peaasi, et nii elada saaks. Konditsioneer ei olnud suutnud aknast olevat sooja leevendada. Naine ei olnud ikka ümber pööranud. Ja see on tema ja Auris päikesepoiss, keda sa vihkad ja kadestad. Näed, intervjuu on võetud Itaalias, aga sina kirjutad Eestis, et ta ei ole helilooja? Ma ei teadnud ma tõesti võinud arvata, ma arvasin, et ta on surnud ja seda juttu võid sa mõnele plikake selle ajada, mitte täiskasvanud inimesele. Sa tahad öelda, et ei lugenud Eestis lehti, kuidas Skandinaavias käis? Ei lugenud, ei teadnud, no võib-olla libises kuidagi mööda, libises mööda. Naine oli puusa pannud ja jalad harki ajanud. Ja ta imestas, et naine võib nii turunaise moodi olla. Seal lihtsalt ei taha temast midagi teada. Sa lihtsalt ei taha tõde tunnistada. Arvad, et see aitab sind? Ei aita vaene mees tema Sinustamas suuremeelsusega ja avarusega iga kell üle. Sul ei ole ühtseid seisukohti, ainult viha. Aga tema oma paari sümfoonia on kaugemal kui sina kõigi oma kogutud kriitiliste töödega. Ja kui sinu looming on sinul looming, sinu helilooming piirdub ainult keskkooli hümniga ja sedagi ei mängita, sest see on ju liigok. See oli tal pursanud üle huulte tahtmatult. Ja ta kahetses seda, kahe kuid mingi vääramatu jõud ajas teda ütlema. Ise ei salli teda ka, sest ta lihtsalt põlgas sind ära. Naine oli ümber pöördunud, käed alla lasknud ja heitunud, talle otsa vaadanud nagu teolt tabatud laps ja ta oli tundnud end sel hetkel kõige oma armetu alastusega. Kehvasti. Kui mees sentidega õlistamist järel ei olnud jätnud, olid tuvi mees käe üles sirutanud, aeglaselt allapoole lasknud ja konksus sõrmega tema poole osutades hüüdnud. Sina. Jah, tal oli tundunud, et tuvimees oli osutanud just teda just samamoodi nagu unenäos. Aga alles nüüd siin vannitoas peegli ees seistes jama lõtvunud keha silmitsedes said aru, et tuvi mees ei olnud nimetanud teda tuvi, mehe hüüd, mis ta kõrvades miskipärast kaikus. Jah, see ei võinud olla muud kui sõna. Ta hakkas korraga ümisema. Ega ta eriti viisi pidanudki, need paar valamist oma elu jooksul oli kirjutanud, oli ta klaverile endale ette mänginud taimises So naas, nas sõna-sõna-sõna-sõna-sõna-sõna-sõna-sõna-sõna-sõna alguses oli ta noh, alguses oli osakonnas võõras õelas õelas õena. Kuskil siin pidid olema kindlad majapidamiskindad. Naise kirjade mustandite leidmine, naine oli lihtsalt lohakas. Aurisele kirjade saatmine juba enne nende Itaaliasse sõitu kirjade saatmine oli täiuhmiks teinud. Ta oleks aru saanud, kui naine oleks armastust avaldanud. Aga naine küsis Auriselt nõu, kuidas elada. Loll. Aga tema ise tookord aasta tagasi Veneetsias. Seal ta lihtsalt tehti lolliks. Kes sa oled, kes sa oled? Püüad ikka kangesti tilinad ümber riputada, kõlavaid tiitleid hankida ka, kes sa oled? Ise oled sa karjerist meeste kaudu ajada asju. See on meeste maailm. See on kõikide sõda kõikide vastu. Selle oled sa küll välja mõelnud, mis sõda. Väike konkurents ja kõik kahmul teoreetik, Ahmul sõdalane. Vaatasin su raamatut kõigist kirjutada, aga sellest, kellest saab kodus kogu aeg heed, et sellest sai julge kirjutada, kirjutasid, et helitööd tema marginaalid kunagisi rektorite kõrvalt. Ühe lause mingis joonealuses viites. Arvad, et muudad vaha vaikimisega olematuks. Väike inimene, väiklane pliisik. Punn. Ta ei löö vastu. Mina tean küll, mis tõde on. Sa ei saa talle lihtsalt p, Torinaldokenerinaldiinikene, ta on sinu jaoks liiga suur ja ta on lihtsalt suuremeelne. Ta ei pööra teist põske ette, aga ta ei ole see tüüp, kes väiklaselt kõike halba meeles peab. Kust sina nii hästi tead, mis tüüp ta on? Nii et käisite temaga, jah? Tea. Käisite või käisite, jah? Sa lihtsalt tigedad oled kade vaatmis eestikomiteesse sind ei võetud, siis proovisid rahvarindega ka ei õnnestunud ka silma paista, vahetasid parteid, agavalisid vale partei. Sam oli ta alati valesti? Sul seal seal raamatus on, kui sa tead, mis tõde on, kuidas sellel kesti ja mis on tõde, on üldse võimalik valesti valida. Kah mul mees oma õiguse eest väljas, aga kes sina oled? Ise oled sa palju rohkem parteisid vahetanud. Nuki. Naine peabki sukki vahetama. Mina vähemalt ei arva, et ma olen mingi poliitik ega räägi oma eetilisusest ja mina ei räägi, et ma tean, mis on tõde. Ei tea avalikke patukahetsuse. Aga sina oled variser. Aga sina olid, temaga olid temaga Svei vaata, kuidas ta välja. Naine oli talle vaikides pikalt otsa vaadanud, enne kui rahulikult ütelda. Aga tal juba on naine, pikk, must ja ilus. Ja noorem kui mina. Kus sa tead teda nii hästi? Ta hääl oli murdnud, sest äkki oli temani kohutavas selgusega jõudnud teadmine et naine oli Aarnioga kohtunud. Nad olid pidanudki Itaalias kohtuma. Konverents oli olnud ettekääne kohtumiseks. Tema ju konverentsil ei pidanud minema, vaid ainult aster. Ta mõtles alati, mis nimi see selline on, et vanemad tihkuvad lapsele niisuguse nime wanna aster. Jah, aster oli läinud konverentsile, kuidas siis oli ka konverents teadmis meheke teist Hagubli poistest on kõrgemaid ka minule madal ei sobi, kui juba siis tõeline helilooja ja veel parem president. Jah, see oligi see lause. Sellest tal oligi tekkinud kinnistunud idee et tema naine võiks olla presidendi armuke. Kindad olid veidi väikesed, kuid mahtusid siiski käte kollase majapidamiskindad mis mõjusid peaaegu nagu kirurgi omad. Ta proovis hoolikalt, kas sõrmed ulatuvad ikka lõpuni. Ulatusid küll. Sõrmikud olid isegi lühikesed. Agulipoiss ta oli otsustanud korraga halva heaks pöörata. Aga kui ta oma hommikust juttu kordas ja veel kord naist linna kutsus ja õhtul restorani siis naine ei tulnud Pole aega. Mul on kevadel doktoritöö kaitsta doktoritöö. Sa pole midagi rääkinud, ma arvasin, et sa oma poliitika kallal istud. Mis me siis mille siia Itaaliasse üldse tulime? Ma pidin temaga kokku saama, kellega audiga või. Ta kuulis, kuidas ta hääl nagu õhupall paisus ja siis katki läks. Aga ta ei saanud vastust, naine keeras selja ja hakkas puusi üritama ning heitis siis mõne aja pärast magama. Aga õhtul hakkas naine ennast värvima ning pani piduliku kleidi selga. Kuhu sa lähed? Küsis ta väriseva häälel. Ja see oli vihavärin õhtust sööma. Üksi. Miks üksi? Aga sa ei kutsu? Ma ei lähe üksi, istugu rahus. Ma tean küll, et sa ei taha, et ma üksi restorani lähen. Ei lähe üksi istoga rahuse, vahi telekat. Kellega lähed, kuradi nüüd? Naine vaatas talle rahulikult, otse, ilmselt nautis situatsiooni. No sa ise ütlesid mulle kunagi nii ilusti, naises peab natuke litsiga olema. Hästi-hästi ära. Mul nüüd. No Romano Prodi, ma lähen oma pruudiga. Me võime ju pärast seda ka kuhugi minna. Naise muie, muuseas, nilbelt ainult aja habe maha. Muide, sa võiksid ükskord juba oma habemed päris maha ajada. Heil, ära karda. Hoopis üks Euroopa Komisjoni liige on. Ei ole tobud, tule siia. Ta vaatas, kuidas naine seisis laialt harkisjalu voodi ees ja midagi läikis voodi peal siia, tule siia. Tule, tule, tule, tule, tule. Kiiremini. Ja naine astus paar sammu talle lähemale ning käega talle pealaele vajutades surusta. Kükakil. Kui naine õhtul tagasi tuli, siis ta ütles. See habe, see habemetutt, las sul siiski olla annab soliidsust ja siin kannavad liiga väheseid habemeid, ütles naine. Mis sa seal siis Aga ta ei saanudki vastust, sest naine jäi kõigi riietega magama kuigi oli täiesti kaine. Kui ta nüüd vannitoa pehmes valguses endale näkku vaatas, oli ta endale vastik. Talle meenus, kuidas naine oli hotellis öösel üles ärganud ärkvel nähes just nii, nagu ta riietes voodil oli hakanud rääkima. Missouri pärast muretsed, tema on nagu linnulaul. Seni kui see kestab, on ilus. Aga kui see lõpeb, jääma ainult kurbus, tühjus, ta nagu pill sinine taevas. Püüavad, aga ta hajub, kuigi on siinsamas. Mida ma niisuguse mehega peale hakkaksin. Aga sa räägid temast nagu sa oleksid. Me käisime. Ta tegi kindel millegipärast kraani all märjaks. Miks teda see osutus nii kohutanud oli, mõtles ta. Tegelikult oli ta seda kogu aeg teadnud. Naine oli päikesepoisiga käinud kooliajal. Sa vist arvavad, et me praegu see ei ole nii, Irina, Aldo, see oli kooli ajal. Aga restoranis ma käisin temaga küll siin. Ainult see tüüp Euroopa komisjonist oli ja ta naine oli ka üldse. Ta sai tookord niisuguse lopsusele mahavõtmise ajal. Aga ära ennast selle pärast süüdistan. Ta oli juba enne haige, enne kui see kohalt mahavõtmine oli. Ma pidin minema, ta naine soovis ka seda ja. Ta on ju haige. Elab veel selle kevade võib-olla suve. Ja siis. Ja siis oli naine lisanud. Ta ei suutnud siiani hästi uskuda, et see lause võis kõlada rahulikult kuigi üleolevalt tulla, üleda naise huulte tulla üle huulte tema naisel, keda ta arvas mitmekümneaastase öise elu tõttu põhjani tundvat. Ja siis oli naine öelnud, hooletult visanud. Siis võid olla rahul. Ei kesta kaua. Siis on sulle materjali siis saad kirjutada eluloo. Ja naine oli lisanud, nagu see oleks igapäevane asi, ometi mõnuga. Aga tema loomingust, kulla mees, kirjutan ninapoliitika poliitikaks. Aga ma hakkan muusikateadlase hariduse linkiga likvideerima. Teen temast doktorit. Muidu äkki tõesti arvatakse, et ma olengi mingi karjerist või karjerist hinnaine. Ta mäletas oma nägu. Ta oli kord öösel unepuuduse käes, vaevelda süles tõusnud, nagu tal kombeks, vannituppa läinud ja tahtnud nägu pesta. Ning endale peeglist vastu vaatavat maski nähes mõelnud, et seal loll töllakil see nägupidi tal olema ees ka siis, kui ta naise jutu peale talle silma vaatas. Ja see võis olla ka nyyd. Ta vaatas kindlaid, need olid kollased, natuke määrdunud, nähtavasti oli nendega midagi puhastatud või prügi välja viidud. Ta tõstis kindlad oma näo juurde nagu kirurg. Ja vaatas endale teraselt näkku ja mõtles häältele tuvi meest piiravas rühmas. Seal oli olnud laps. Neid on mitut liiki. Rooma tuvi on ja siis teexanya king ja Ungari Tuvia. Mina olen tuviliha saanud, noor tuvi on tapaküps 28 päevaselt. Lääne-Euroopa liitu. Kõik hakkavad, aga lõvi toitub Estna Madalmaades või Belgias või kus üks mees sööbki, ainult tuvitoitu. Ärge ajage niisugust jama ei meeldi või? Tahad vastu lõugu saada? Ega see hea küll ole, kui linnud massiliselt hinna tulevad. Tuvid tapavad 11, nokivad surnuks, loll õitsevad taimetoitu. Just vaguralt, tuvid kisuvadki, kõik tükkideks maha tappa. Hea ei ole, tuvisid ei ole, tuvi neist ka ei ole, aga kõik puhtakesed, kurradi, variserid. Näed sul robot eestiku Teedule? Inglismaal on leiutatud klaaskiust pistrikud ja nende ülesanne on kõik tuvid ära hävitada või vähemalt minema peletada. Algul söövad tuvid ära ja siis asuvad Muugalale. Aga sina seal, miks sina midagi jää? Sea? Mustapäine mees ei olnud vastane vaadanud tardunud Silvil tuimest. Ja läinud siis aeglaselt ära. Uhkedeine ei vasta. Olge vait. Varsti on siin teised robotid mis täna algasid sõda Iraagis vist. Eks ta sellepärast. Nüüd tähendab seda, et araabiamaailm ühineb kristlaste vastu teab tänavist jälle telekat vahtima. Ja inimesed olid hakanud laiali minema. Aga just siis oli kuskilt ilmunud laps. Jah, korraga enne kui ema sai temast kinni rabada, oli laps jooksnud tuvimehe juurde, jäänuta ette, otseti seisma ja küsinud. Onu, kas sina oled jumal? Äkki meenus talle unenägu tervikuna. Vesi hakkas algul sogasena nähtavasti Kloaakidest välja ajama. Kerkis aeglaselt kioskeid poolviltu veepinnale tõstes vahel vesi loksus ja siis oli Jaani kiriku torni Astoria seinal näha inetut, märga jälge. Päikest varjutas vari. Kusagilt ilmus just ilmus, sest see lähenes nagu viirastus. Hiiglaslik laev, kõrged pardade, nagu küüni meenutav hiigellaev väikeste kandiliste akendega meenutas vanglat. Õieti see oligi loomaaed. Hiigellaev, mis ulatus vee alla jäänud Toompealt linna hallini riivas nähtavasti Jaani kirikut, tippusest takerdus. Vee all oli näha, et laeval ei olnud mingit kruvi. Imelik, kuidas saab liikuda. Ta tundis, kuidas ta hakkas vajuma ja hõljus prügi ning kusagilt ilmunud nähtavasti laevakerega kaasa tulnud vetikate keskel ikka alla poole, kus olid tume sügavik mis pidi olema asfaltkindel turvaline, asfalt. Aga mida ei olnud näha? Ta tundis, et jalgadel hakkas jahe ning otsustas võtta sokid. Magamistoa lahtisest uksest tulevas valguses oli näha, et naise rinnahoidja vedeles põrandal. Ja üks sukk oli tualettlauapeeglil. Ta mõtles, et kummikinnastes on neil hea võtta ei libise. Ta vaatas naise poole. Naine magas ikka raskelt. Ta hõõrus käsi. Ta läks koridori tagasi, seisatas seinakapi juurde ja võttis sealt pärast väikest kaalutlemist harja metallvarre. Pööningule minna oli ainult üks korrus, ta pani tule põlema. Pööningu tagaosas istus tõesti tuvi. Kui ta lähemale õige lähedale läks, tuvi ei liigutanud. Lähedalt vaadates tundus tuvi suur, vägagi suur kodutuvi. Ta lähendas pea tuvile, katsus talle silma vahtida ning tuvi oli nüüd veelgi suurem ja täitis koguda vaatevälja. Tuvi tiivad olid pealtpoolt hallid, altpoolt heledad, küünarhoosuled, tumeda tipuga, osa tiivast musta triibuline. Ka tema tiibade tipised hoosuled olid tumedad. Linnu saba oli hall ja otsast tume. Keha alapool oli jalgadest alates tahab, pole helehall. Puhuja rindaga lihaka läikega tumehallid. Kael oli eest hall, külgedel rohekalt metall-selt läikivate sulgedega ja altpoolt punakas. Tuvi pea oli hallikas ja silmast allapoole läikis külgedelt õrn, roosakalt. Nokk oli tumehall ja jalane helepunased. Ta vaatas tuvi silmi. Ka linnu silmad olid tumepunased. Need olid meeletud silmad, mis ei öelnud talle midagi. Siis haaras ta maas lamava toika ja hakkas tuvi taguma süstemaatiliselt, kuni hakkas hingeldama. Ta lükkas õhuakna lahti ja viskas tuvi välja. Ta hingas hetkeks väljast sissetulevat tuult ja sulges siis akna ning istus mingile vanale tooli otsale. See oli lõhn. Väljaheidete ja vere lõhn. Kusagil sarikate taga peiusanud tuvid hakkasid korraga rabelema ja visklema. Ning äkki oli neid terved, pööning täis. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg