Tere taas kõigile filmihuvilistele. Kuna suvi on lähenemas, siis kindlasti see on see selline aeg, kus ilmselt nagu väldid rohkem kinosaalidesse sattumast ja seetõttu me räägime väga põgusalt täna filmidest, mis linastuvad Eesti kinodes. Me pigem räägime nendest filmidest, mis võivad linastada Eesti kinodes järgmisel aastal või ülejärgmisel aastal. Ja meie tänase saate kaheks põhiteemaks ongi üsna pea algav kanni rahvusvaheline filmifestival. Seal linastuvad uued filmid ja meie teiseks jututeemaks on uued Eesti filmid, mis hea õnne korral peaksid sellel suvel minema võttesse. Meie tänase saate külalisteks on Eesti filmi sihtasutuse peaekspert Karlo Funk, kes juba nime järgi ja ekspert, nagu te aru saate, teab Eesti filmide eest peaaegu kõike. Ja teiseks, meie saatekülaliseks on Ilmar Raag, võiks öelda peastsenarist kes on üsna palju stsenaariume kirjutanud ja on kani filmifestivalil käinud peaaegu aastakümneid. Aga võib-olla me alustaksime siis Eesti filmidest, mis vaieldamatult pakuvad meie kuulajatele enam huvi, sest ega sealt kannis neid filme väga palju Eestisse ei jõua küll tänu Gia sõprustegevusele aina rohkem ja rohkem, aga siiski. Kuidas siis iseloomustada seda aega? Neid neli kuud, mis Eesti kino elanud on, neid Kallo alustaks võib-olla sinust. Kuidas hindad seda kinoaastal? Kast enne kui Karl hakkab midagi vastama, siis ma tahaksin ütelda, et sõltumata sellest, mida me oma hiljutises elus oleme tegelenud, on selle laua taga siiski kolm inimest, kes tunnevad ennast filmiajakirjanikena ausad südames ja hinges. Me oleme filmiajakirjanikud, kõik, mida me muidugi ei teeks naistelt tõele. Filmimaailmas on minu arust nagu neli kuud nii lühike aeg, et selle kohta ei saa mitte midagi öelda, praktiliselt et selle ajaga ei saa ei filmi arendatud ega toodetud ja kõik protsessid on kuskil õhus ja mõni jalgadel, mõni lõpeb. Aga, ja nii palju on ette näha, et tulemus on selline suhteliselt võib-olla kunstiline aasta. Nendes film, mida sa siis välja tulevad, kui ka nende osas, mis võttesse lähevad. Ja kui siin vahepeal õõnestus teha, eks vist kümmekond filmi aastas mingisuguste näitajate põhjal otsustades ja pursk tulid välja ja seal oli filmimis erarahaga ja mis oli tehtud väikse, väga ja väga väikse riigi toetusega siis nüüd ikkagi otsib, toetasid stabiilsus, see tähendab, et väikese eelarvelisi ideid väga palju võisid, nad ongi väiksed filmid mis tähendab ka piiratud vaatajate arvu, selliseid nagu nishifilmid ja siis teiselt poolt piisavalt kõrge eelarvega rahvusvaheliselt kaastootmised. Sel aastal on siis olukord, kus praktiliselt ükski pikk mängufilm ei valmi ainult eesti rahadega on see siis hea või halb, selgub hiljem, aga kogu selles rahvusvahelises koostöös oma oma riskid on see peamine risk on siis see, et nii-öelda eesti vaataja ei, ei identifitseeri ennast kultuuriliselt liiga sellise mitmekesise filmiga nagu võis näha nii Washa kui Hiina puhul, see tähendab, et kui seal on liiga palju selliseid keerulisi elemente, siis ma kahtlustan, et see vaataja pigem võib tõukuda sellest imest, kui tõmbuda selle poole. Mul on tunne, et kui me räägime koostööfilmidest ja siis vaatajate vastutust siis selle oluline veelahe on veidi umbmäärane piir rahvalikku või selmeistrit, filmi ja seejärel väga kunstfilmi või art house filmi vahele. Ehk et kui Eestis tehtud film, millel on koostööpartnerid siin ja seal kogub kolme või 4000 vaatajat, siis kõigile tundub see normaalne, sellepärast et ega nad rohkem ei kogugi. Kui ta kogub 10000, siis väärtfilmi jaoks on see juba ju enneolematu menu. Igaks juhuks ma küsin, et kas te mäletate soomlam puul, kui palju vaatajaid sai? Üle 11000 11309. Erakordselt menukas film selles kategoorias. Ja ma tahaks öelda, et muidugi ei ole vähetähtis see, millal tegelikult film välja tuuakse ja kuidas seda sõnumit edastatakse. Mis film see on, neid siiski on väga oluline, sellepärast et muidugi kõige paremini töötav reklaam vaieldamatult on suust suhu liikuv reklaam, et mida tegelikult inimesed arvavad, kuidas see film neile meeldib. Kui tegelikult on, on äärmiselt tähtis positsioneerida Eesti filmi meie publiku jaoks, sellepärast et Ühest küljest me võime muidugi väga selgelt loorberite peal lamada ja öelda, et Eesti film seal on omaette žanr ja kui inimesed noh, eesti filmi näevad kuskil kinoplakati peal või kuulevad seda reklaami, et Eesti film on tulemas, see eeldab juba, et huvist mis seal siis toimub, et kas see kuidagi puudutab neid isiklikult, kes suudavad samastuda kangelastega, kas nad näevad, ütlevad teleekraanilt tuttavaid nägusi uutes rollides missugune muusika, mis teemad, et noh, kõik see on muidugi kõrgendatud huviga auditooriumi poolt, aga teisest küljest see pettumus on jällegi suur kuline edastatakse nagu vale sõnum. Et võib-olla mingil määral siiski nüüd juba, kui me filmide vahel on nii tugev, konkurents mängib aina suuremat ja suuremat rolli, nii et seetõttu Ilmari väitel on tõetera sees, et, et sa pead väga selgelt seda filmi reklaamima ka eesti publiku ajaks, aga teatrižanrifilmina või b teatud autorifilmina, et sellel autoril kindlasti on hulk jälgijaid, et sonombuli edu oli kindlasti selles, et tulid vaatama seda filmi Sulev Keeduse teoste austajad ja, ja teisest küljest kindlasti Katariina laugu väga-väga tugev näitlejaroll ja, ja see, kuidas see plakat kujundatud, ehk see sõnum oli väga selgelt nagu visuaalselt välja toodud. Kui me räägime sügisballist ja nüüd sellest järgnevast filmist Püha Tõnu kiusatus, mis peaks tulema sügisel välja siis vaieldamatult selle filmi üks edu aluseid võiks olla Veiko Õun, puufilmi esitlemine. Teisest küljest ta on muidugi see film visuaalselt võib-olla veidi keerukam kui esimene film, aga, aga see on kindlasti üks argument ja ma arvan, et produtsent suudab sellega ära. Mina arvan, et sügisball on ikka täiesti omaette fenomen, just nimelt vaatate numbrite seisukohalt Aga seal oli ka teine aspekt, mida ei unustatud ära, see oli Mati Unt. Valitsusest ei ole festival just nimelt kõik nende asjade kokkulangemine. Selge on see, et küsimus on ju kahes asjas, mida ei tohi mitte mingil juhul ühte patta panna ja mida tihtipeale kahjuks ka meie filmiajakirjanduses pannakse. Ehk küsimuse sellest, millised on vaatajanumbrid ja kas film on hea või halb ega neil omavahel seost ei ole, needsamad kategooriad, mida ei tohi võrrelda. Küll on aga selge see, et kui me hindame summa puuli, ühteteist, tuhandet vaatajat, siis me võime kindlalt öelda, et filmima, majanduslikus mõttes on see väga hea tulemus. Ja sügisballi kümned tuhanded hoianud 5000 dist suuruselt ja et see on täiesti fenomenaalne tulemus. Samal ajal kui ütleme, kui väga rahvaliit film ei ulatu 60000-ni, siis on tegemist juba pea noh, kui mitte läbikukkumisega, siis veidi lahjaks jäänud tulemusega. Nõustuma siin on just selles valguses ma ütlen, et kui me vaatame ka koostööfilme siis see on tegelikult väga huvitav fenomen, mida me oleme näinud, kus isenesest filmid, mida vaatajad ei hinda halvaks. Võtame siis faša näite koguvad suhteliselt vähe vaatajaid. Ehkki neil just nagu kõikide filmisiseste näitajate järgi võiks olla vaatajaid tunduvalt rohkem. Aga seal on üks ilmne viga, mis paraku või kahjuks sai tehtud, oli selle filmi visuaalne lahendus. Just nimelt, et selles mõttes, et vaatajad anti väga selge sõnum, et tegemist on ütleme, sellise autoripositsioonil tehtud seisundi filmiga. Kui palju praegu vaatajaid on? No suurusjärgus ma arvan 3000 hetkel. Et, et seetõttu võib-olla see natukene eksitas, vaata teda ei leidnud seda filmi üles, aga see ei tähenda, et see film võib-olla ei ole edukas näiteks k tiividi peal või hilisemas telelevis. Et, et vaataja leiab selle filmi üles ja seda on juhtunud ennegi. Et selles mõttes filmi elu ei lõppe siiski kinoekraanidel ja ma arvan, Buratino samamoodi, tegelikult oleks võinud kasutada rohkem alternatiivseid levikanaleid just nimelt turunduse mõttes, aga see film võib hoopis teistmoodi tööle minna, DVD peal. Kui veel või Venemaal, eks Bradinal vaatega kas suurusjärgus 3500 või midagi, aga ta tuli Venemaal välja ja ma arvan, et seal seda arvud on võib-olla huvitavamad. Ja asi on muidugi see, et tõesti see mingisugune sisemine kvaliteet ja filmide eluiga, mis vaataja jaoks ka pärast seda, kui film linnalt maha võetakse, et see ja ja kellelegi teadvuses veel toimib nagu festivalipreemiate festivali levi kaudu, siis tegelikult on seal väga mitmeid nagu aspekte. Näiteks oma puuli valis välja Londoni psühhoanalüütiliste filmide festival veel selle aasta sügiseseks linastuseks. Seda ümbritseb diskussioon, sellest räägitakse ja ta on faktiliselt ainus film Ida-Euroopast, mida psühhoanalüütikud siis leidsid? Ei, väga huvitav fenomen, samamoodi mõjutu, kujutan ette tegelikult, et nad mängufilm Klass puhul, et et see teema on niivõrd aktuaalne sotsiaalses aspektis, et see film lihtsalt ei kaota oma aktuaalsust, noh aastaid ja aastaid ja aastaid kindlasti. Aga nüüd läheksime ikkagi võib-olla edasi teemaga. Mis siis suvel ta ju sellepärast, et on teada, et Eesti filmi tunnevad ju kõik just varasemat perioodi ütleme, kuni 90.-te lõpuni siiski filmi täna, kus me näeme väga pikki suviseid maastik kindlasti nendest saunastseeni ja sära nahas, ütleme selle tüpoloogia on olemas täiesti selgelt ja kuna suvi lähenema, et siis on selge, et kindlasti ja väga paljud filminud ikkagi üritavad minna. Kas see, et kuidas situatsioon sellises majandussurutise õhkkonnas on, et kas on üldse võimalik, et me eelmisel aastal Eesti film ekraanil näeme või peavad filmi tegijad, vaesekesed, leivad kappi, seal on nagu juhtus siin ju vabariigi iseseisvumisaastatel Selles mõttes ei ole olukord halb veel, et riigi raha on täiesti olemas, on küll kahanenud, aga mitte nagu siis sellise drastilise naera nii, et sa nagu tootmise järjepidevust kuidagi ohustaks. Nüüd üks asi, mis meil on sihttoetusanded, on ta siis romaanil põhinev punane elavhõbe, mis räägib 90.-te alguse kriminaal, sest maailmast, mida inimesed kindlasti mäletavad uudiste järgi siis sel ajal juba lehte lugeda oskasid. Ja kogu see maailm jõuab tegelikult Eesti ekraanidele ju esimest korda, see on selline tüüpiline krini lugu. Aga räägitud tavatul kombel vist Eesti filmi jaoks siis läbi nii-öelda kurjategija vaatepunkti enamuses. Ja, ja kogu see maailm, ma arvan, väärib nagu meeldetuletamist või selles mõttes see piir mis mingis mõttes noh, oleks võinud teoreetiliselt juhtuda siin, kui mingisuguseid grupeeringuid oleksid imbunud võimule sama lähedale, nagu nad väidavad, Venemaal on imbunud ja mis siis seda õigupoolest nagu, nagu takistas ja kuidas, kas see politseimaailm ega see ei ole väga-väga teistsuguse nii-öelda hierarhiline struktuur ja suhtluskeelega, kui see kurjategijate valm? Loomulikult seda eristab ainult üks siukse veendumus mingisugusesse, õigesse sammu, aga mitte väga palju muu nagu käitumismeetodite poolest. Ei, see periood on iseenesest väga huvitav, sest tegelikult minu meelest ka ajaloolises aspektis ei ole seda käsitleti seda perioodi, kui noh, ütleme nii-öelda mina pean seda nagu mingil määral sissisõjaks selles mõttes, et tegelikult Ta käis Eesti vabariigis sõda selles mõttes, et ta avalik seda, et sõjaline tegevus toimub praegu igal hetkel Lähi-Idas, sellepärast et pommid plahvatad, tasid inimeste elud olid konkreetselt ohu, sellepärast toimusid terroriaktid tõesti normaalne, kasutades ühiskondlikke ruume, kohvikuid võttes bensiini, oli seal võimalik surma saada, sellepärast avati tuli tuli just nimelt et tegelikult seda, seda perioodi nagu ei käsitleta minu meelest piisava tõsidusega, sest inimesed kadusid, perekonnad kadusid ja, ja siiamaani ei ole leitud väga paljusid neist, et iseenesest see teema on, on väga huvitav, et ja, ja minu meelest on nagu vist eesti filmi suhteliselt uus täiesti puhta detektiivzhanri kasutamine. Jah, tal on mingis mõttes puhas, et ta püüab olla inimeste draama või selline mingis mõttes nagu hüvasti, et selle selle maailmaga, mis oli 80.-te kuritegelik maailm, millest me tegelikult väga palju ei teadnud, millest võib-olla tollaste prokuröride raamatust, aga selline vene professionaalne kuritegevus oma aukoodeksiga, mis siis sai nagu korra nõrgenemise tõttu vabad käed ühel hetkel. Et, et seal võib väga kummalisi jälgi leida lõppude lõpuks, mis muutis inimese kurjategijaks, ütleme näiteks kuni 50.-te alguseni viljapeavargus põllult mingisugune leivavõtmine kusagilt poest või midagi sellist väga lihtsad asjad. Ja see tähendab, et mingis mõttes suur osa elanikkonnast kriminaliseeriti, okei kuid maailm sai otsa, aga, aga see kuritegelik Q-koodi imbumine nagu see toimus väidetavalt seitsmekümnete alguses inglise sõjaväkke, kogu see tembly ja poiste dedoussina ilmus väidetavalt sõelaga alates sellest hetkest, kui hakati võtma kriminaalselt karistatud poisse sõjaväkke. Ja loomulikult võimendus seal, ma kujutan ette, et väga lihtne oli pärast seda sõjalast tulles nagu liita selle seltskonnaga, kes lubas sulle võimu ja Ma ei seadnud mingeid piiranguid ja nii edasi. Ja kuidas siis noh, jõudis välja sellise 90.-te Venemaal toimunud kuritegevuseni, mis oli veel mõõtmetes hullem. Siinse saadi nagu kontrolli alla ikkagi. Kes seal filmirežissöör on, siis on hea venespetsialist, Andres Puustusmaa. Väga hea valik, sellepärast jäi ilmselt nagu filmil ka vene kaastootjad, sest on selge, et kriminaalses struktuuride ja vene keelt kõnelevad või olid. Ei no muidugi osa tegevust toimub Venemaal, see siis on teatav nagu metalliärilegend ta on võimalik tohutuid kasumeid teenida sellega, kui sai ja mingite mingit vagunit millest on kerge ilma jääda, mis on väga füüsiline objekt, vait, väikest kohvritäit, punast elavhõbedat, mille mahamüümisel saab tohutu kasumi siis kas ja kuidas seda omandatakse, hangitakse ja kuhu see välja viib? See ongi selle filmi sisu. Väga põnev, aga tegevus peaks siis võtteplatsil algama suvel. Juulikuuga sisuliselt ja eks see on nagu selles mõttes võib-olla tehniliselt lihtne Silmetega need 90.-test alguse stiilis eksterjööri veel ikka kohtab siin-seal turgudel ja ka kahjuks ainulaadne uni vormis koosnest dressidest nahktagis. Eks seda on väga lahe meenutada veel tänapäevalgi kohata seda univormid tänavatel. Ja mitte ainult second handis ikka seda saada veel kõvasti. Aga muid projekte, mis ka samamoodi ütleme hea õnne korral võiksid, võiksid töösse minna. Et küsimus on ju jah, rahvusvahelise rahastamise puhul selles, et see kõik võtab aega ja põhimõtteliselt on nagu sisuline otsus tehtud, toetada Sulev Keeduse järgmist filmi. Kirjad inglile on siis enam-vähem lõplik pealkiri mis samuti on saamas rahastust ilmselt Soomest ja võib-olla Hollandist. Ja siis, kui see kõik otsad kokku jooksevad, siis on seda võimalik filmida. Ja kui mitte, siis võib-olla ka. Aga sina kui stsenaariumi spetsialist kindlasti oled korduvalt lugenud selle filmi erinevaid stsenaariumeid võib-olla mõne sõnaga sellest loost ka. No see on siis mehest, kes saabub Afganistanist tagasi, kus ta on andnud kadunud aastakümneid tagasi kodumaale muutunud moslemiks ja ta otsib oma tütart, kellel on kirjutanud päevikusse kirju, jaga, saatnud neid koju, aga ta ei ole mingit aimu, kas need on kätte saadud. Koju tuleb ta põhimõtteliselt oma isa matustele ja siis kõige selle suhtes nagu tõsise dramaatilise taustaga loog kõrvalda satub tohtudesse naiste seiklustesse mis mõjuvad nagu üsna kummalises kombinatsioonis sedavõrd kummalised. Väidetavalt nagu ma olen kuulnud, siis stsenaarium on nii-öelda Euroopas saanud, et selliseid ükskõik negatiivseid hinnanguid siis keegi ei kujuta ette, et see lugu, mis on kuidagi ühildamatu või kokku sobimatutest elementidest koosnevaid silm saada, aga see ongi see filmi võlu, et kui autori imeline käe puudutas, puudutas seda stsenaariumi, siis sellest tuleb midagi hoopis muud kui see, mis, mida võib lugeda. Jah, siin ongi just lõputu lugu kindlasti erinevaid juhtumisi sellest, et kuidas kuulsad režissöörid, kes ühtlasi on ka stsenaristid, on siis, kui lugeda neid teadmata selle režissööri nime lugedes stsenaariumi, siis täiesti paneb pead vangutama. Et kõige kuulsamaid Wong Kar-Wai selles osas Ma arvan, et ka kriinovi stsenaariumid võiksid olla sellised geneetilised eest. Kõige huvitavam on ikkagi lugeda suvaliste filmide lühikese sisukokkuvõtteid, mille puhul puudub pea täielikult võimalus vahet teha geniaalse ja halva filmi banaalse. Aga. Väga lühidalt küsitlen ka Ilmarid, kes kirjutab sellise filmi nagu veel üks croissant stsenaariumid ja kes on tükk aega Prantsusmaal olnud ja töötanud prantsuse kaasstsenaristi ka samamoodi, et hea korral võib-olla minna kunagi ka filmiga tootmisesse. Et kuidas seal siis samamoodi see film ideaalis peaks olema koostööfilm, vanekultuuride koalitsioon ja just nimelt samamoodi stsenaariumi esitlemine, mis tegelikult on väga-väga sügavalt Eesti lugu, aga, aga siiski tegevus toimub Prantsusmaal. Kuidas sinu kogemus sellest on just nimelt koostööfilmi, näed, et kas sealt ei, ei ole hirmu europuding hakkab kuskilt otsast tulema. Europuding on selline isenesest väga mitme otsaga nähtus. Minu kogemus sellel konkreetsel prantslase saa ristiga töötamisest on pigem see, et kas stsenaariumi kirjutamisel on erinevad koolkonnad Anis Feuron, selle noore naise nimi, kes esialgu võttis selle stsenaariumi lihtsalt selleks, et teda prantsuse olles ilusamasse keelde ümber panna ja sinna siis täpsustada mõningaid Pariisi elu detaile. Aga aegamööda. Me oleme temaga kokku kirjutanud üks neli-viis versiooni. Ja see lugu on vaheldunud ja muutunud ja nii edasi. On ja on olnud neid hetki, kus on, mul on tunne, et et mu idee kaob ära, mille peale kostetakse, et noh, ma proovisin natuke sellist impressionistliku stiili, milles on siis vahe, vahe on just nagu selles, et prantsuse domineerib aim kirjandus. Filmi kirjanduse koolkond on ikkagi 60.-te aastate uue laine pärandusena saabunud, kus mitmesugustes, kust see tegemine ja peamiselt vaataja viljaka ettekujutuse sisuks. Aga rajal nad rääkisid, meile tuli ka üks Ameerika õppejõud, kes ütles, et stsenaarium peab olema efektiivne. Mis tähendab seda, et igas stseenis sa pead aru saama, milles järgmine seen tuleneb. Roosas stseenide vahel peavad väga selged olema. Mõne hetkel ma olen aru saanud, et jah, seal on küll sellised vahed. Samal ajal kui ma mõtlen selle peale Prantsusmaal tehakse 200 filmi aastas siis viimase kolme nädala jooksul, mil ma Pariis tegi siis nendega loomingulist koostööd, vaatasin ära üks kümmekond prantsuse filmi ja ma pidin möönma seda tõika, mida me teame suvalisest maailma kinotoodangust. Et sellest 250-st filmist 150 ikkagi ei pruugi mind uskuda, sest kes ma olen? Rämps 50 filmi on täiesti vaadatavad. Ja siis 10 filmi on võib-olla geniaalsed. No hea küll, geniaalse üks. Igal aastal tuleb üks geniaalne film, aga siis mõtlesin, et 150 filme, mida prantslased teevad, 200-st ei ole paremad kui Eesti filmid. Ja seetõttu ma mõtlen, et see, mis hetkel, kas kasvõi siia impressionistliku laad muutub omamoodi kunstiliselt väga väärtfilmiks. See ei ole ka, ütlesime selgelt süsteemi toodetult garanteeritud. Püüan seda kokku võtta. Võib-olla soovitus on, et kui keegi töötab stsenaristina, kes teisest koolkonnast siis kõige tähtsama lõppkokkuvõttes on pidevalt iseendale üle korrata, et mida sa siis tegelikult ütelda tahad. Sest see, mis loomingulise koostöö puhul eriti siis piirideülese loomingulise koostöö puhul juhtunud on see, et erinevatel põhjustel katakse sulle pakkuma ka kõige paremad heasoovlikkus ja korras lahendusi, mis teeks siis selle filmi tegemise sujuvamaks üks noh näiteks näiteks üks asi, mis on väga loomulik, et kuivõrd see film sooviks saada prantsuse poolelt ka raha siis on selge see, et prantslased ütlevad, et et meil on otsa lõppenud nii-öelda humanitaarabi filmifondid, mis toetaksid lihtsalt Ida-Euroopa filmi tegemist. Unustage ära, sellist asja ei ole olemas. Selle asemel on siis lihtsalt prantsuse filmid. Kui prantsuse produtsent otsustab, et ta tahab seda filmi teha, siis ta Ta konkureerib selle filmiprojektiga kõikide teiste prantsuse filmidega. Ja prantslastel, teadagi, on keeleküsimus väga oluline. Omakorda tõstatab küsimuse, et kas selles on piisavalt palju prantsuse keelt et nad üldse soostuksid see sellesse filmi investeerima. See, et seal on prantsuse näitlejaid, mis on nagu loo seisukohast tähist, okei, see on orgaanilised selle loo sees. See, et seal on prantsuse talente, produtsente, see ei, ei pruugi olla piisav argument. No ma usun, et Eestis on seesama jutt tuttav Ja ka muidugi tõstetav jah, väga huvitavaid küsimusi, sest minu seisukoht on ikkagi see, et kui koostööfilme teha, siis film ei kannata, ei pea kannatama, ei kunstilise seega ka ütleme tehnilises mõttes vaid pigem pea, kas võitma sellepärast et tegelikult, kui panna kokku ka loominguline grupp teistest maadest, siis üritatakse ikkagi leida neid talente, mida võib-olla seal riigis ei ole või mille poolest nad võiksid tegelikult seda projekti rikastada, sest tegelikult nagu filmib ja on ju ikkagi režissöör ja nad peaksid minema tema nägemusega kokku sellepärast et me ei ole ammugi ja ei saagi ilmselt kunagi olema filmitööstus, kus tegelikult projekte pannakse hoopis teistel võimalik. Teen kokku ei, ma tahaksin siinkohal muidugi täiendavat, kui mu jutust tekkis selline mulje võib-olla, et rahvusvahelist koostööd on ka loomingu seal tasandil väga raske teha siis tegelikult. Ma pean ütlema, et kui ma jätan kõrvale kõik kahtluse ängistumine hetked siis nüüd, kus me oleme jõudnud 14 10. versioonini selle stsenaariumiga. Ma pean tunnistama, minu meelest on see lugu tõepoolest paremaks läinud. Mul endal on tunne, et, et see kõik on ühel hetkel kuidagi loogilisem. Ja kuidas on see saavutatud saavutatud sellega, et isegi kui me oleme erinevatest koolkondade, sest kui me oleme päevast päeva kõrvuti ja vestleme, räägime sellest, mida me soovime küsima üle, kas sa mõtlesid sel ajal ikka seda et siis ühel hetkel kommunikatsioon hakkab tõepoolest toimima. Ja see, mis on, sest teisel koolkonna erinevus muutub ühel hetkel väärtuseks selle minu omaenese idee sees. Täpselt samamoodi nagu loodetavasti feimi juht, operaatoriks eestlane, Kristjan-Jaak, Nuudi. Ma vaatan seda teatud prantsuse operaatori stiili ja mul on juba tunne, et ma tean, kuidas ma tahaksin teistmoodi teha, aga mis tuleneb sellest, et mul on see eesti taust ja ma arvan, et see on juba vähemalt sedasama produtsendi, firma tasandil on see tekitanud väheke elevust, et jah, tõepoolest see on midagi teistmoodi, mis oleks just nagu hea nende nii-öelda prantslase filmi kontekstis, et oleks Pariisi lugu, mis ei ole mitte see Ameerika lugu ja mis ei ole aga prantsuse prantslase lugu. Jälle midagi muud, muu lihtsalt ühe detailina, kui rääkida ameeriklastest, kes teevad ju ka palju filme Pariisist siis näidati mulle ühte maja, mis asub ühe raudteeliini ligidal metrooliini metrooliin, see sõidab üle seeni jõe ja siis öeldi, et vot seal maja, kus tegelikult ülemisel korrusel ei ole iial püsielanikke, sest aeg-ajalt tuleb jälle mingi Ameerika film, kus on lühikene stseen, kus kaks spiooni kohtuvad Pariisis ja vahetavad paketi ja siis nad teevad alati umbes selle maja sellel korrusel, sellepärast et kui kaamera õigesti panna, siis paistab stseeni jõgi ja Eiffeli torn. Selge, aga nüüd me olemegi jõudnud tegelikult filmi tegemise juurest Eestis me oleme jõudnud filmideni, mis linastuvad kannis sel aastal toimuv kani festival 60.-te teist korda ja muidugi on see väga-väga suur festival, see on maailma kõige kõige suurem ja kõige kõige olulisem festival. Ja meie kõigi unistus on muidugi, et kõik need filmid, mis sel suvel töösse lähevad, ühel või teisel määral seal ka kunagi kajastatud, leiavad et hea õnne korral võib üks või teine film sattuda kõrvalprogrammidesse võistlusprogrammi sellest me nagu ei unista veel, aga kuidas sellel aastal Eesti film kajastatud on? Festivalil, mis siis saab alguse 13. mail? Täitsa halvasti kajastatud? Ühtegi ei ole. Ja tegelikult on ju turul filmid olemas, kuid on ka kõva sõna, kui me räägime maailma kontekstis. Sest see tohutu hulk filme, mis mujal maailmas valmib ütleme ka Indias näiteks 800 kuni 1000 filmi ma 200 Prantsusmaalt, et ega nad ei jõua turule. Filipiinid on tekkimas, mida vahepeal nagu oli, väga harv. Selles mõttes Eesti film ei ole sugugi halvas seisus, kui vaadata Filmagraafia näiteks režissöörid ja siis see, kui on kanni filmiturufilm esindatud, siis pannakse alati kirja, kui, nagu festivalil osalemine. Lihtsalt lastele ei olnud selliseid asju, mis sinna oleksid kuidagi isegi konkureerinud, ma arvan loomulikult iga režissöör arvab, et ta või iga arvab, et tuleb oma filmikanni saatma, aga selle massiivi juures ikkagi noh. Kui me vaatame ainuüksi võistlusnimekirja, siis me ei kohta ühtegi tundmatut nime. Vähemalt pakun viie kuni seitsme filmirežissöörid, võib-olla kolm, neli erandid. Aga see on ju avalik saladus tegelikult, et võistlusprogrammi pääseb nii kuldse klubi liikmed. Et režissöörid, kes on oma ande poolest olnud õnnistatud, et neid on üks kord valitud võistlusprogrammi, siis nende järgnevad filmid olenemata Ta värskusest võib-olla olenematta vahetevahel kunstilises tasemes. Nimi on juba nii suureks paisunud, et seda võistlusprogrammist välja jätta on suhteliselt raske. Muidugi, oleneb aastatest, eks ju, aga on selge, et on kuskil 20 vähemalt 20, ma arvan, et isegi 40 nime olemas, kelle filmid ja nii-öelda mööda punast vaipa automaatselt satuvad võistlusprogrammi. Et me võime neid siin nimetama hakata järjest, aga, aga võib-olla piirduks selle aastaga, võiks öelda, et need nimed, kes juba on võitnud Kuldse palmioksa, siis sellel aastal on siin kämpianud kin lõõts Lars von Trier ja Quentin Tarantino Maude filmidele. Varjula Armodovaar. Ei ole ta ta võitnud parima režissööri auhinnaga, aga ta ei ole saanud seda kuldset palmioksa. Ma räägin nende puhul, mul on nagu tunne, et küsimus on lihtsalt selles, et kui pikaks kujuneb neil vahe kahe järgneva filmi vahel. Mul on tunne, et meil on siin olnud paaril viimasel aastal selline olukord, kus mõned suured on jätnud vahe veidi pikemaks ja see on lasknud mõnel uuel ka vahepeal tulla võistlusprogramm. Jah, vastab tõele, jah, sellepärast et nii produktiivsed nagu punkar, vaju ei tea Angeloopalusel suhteliselt vähe, kes ikka üritavad iga aasta ühe filmi vähemalt valmis teha. Aga huvitavatest nimedest, kui tegelikult rääkida geograafilisest aspektist, siis noh, ei ole Eestist ütleme programmidest filme muidugi Lätist, Leedust, Ida-Euroopast see on, tegelikult on väga vähe filme, et ainuke Rumeenia, sealt on kaks liini kõrvalprogrammis Ansterwegaaris erilises pilgus, mis tegelikult näitab seda, et Rumeenia, kes on suutnud ennast ülihästi turundada, on õnnestunud. Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis mul õnnestus ära näha Bukarestis paar nädalat tagasi film mis on valminud ka veel paremgi jõult ja tema eelmine film Bukaresti 12 14 siis, kui ma ei eksi, oli selle filmi peale numbritega. Ma võin nüüd eksida mis oli väga vaimukalt ülimalt huvitav film, mis, mis oli täielik festivalifilm selles mõttes, et ilmer, komöödia, draama sugemetega loomulikult sellisest väikesest Rumeenia kogukonnast ja väga värvikas rahvuslik alati super film oli ka meil PÖFFi programmis, siis seekord on, on minu üllatuseks tegemist vägagi keskpärase igava looga ühest kahe pea kolmekümneaastasest noorest detektiiviste teema argipäevast, kuidas ta jälgib kogu aeg noori ess kooli nurga taga tõmbavad kanepit. Kogu see keskkond on äärmiselt postsovjetlik ja, ja tööle minnes tema ülemus, sugev teda, miks ta neid juba kinni võtta, õnnetu kuninga siis kogu selle mehe elu seisnebki selles, et ärkab ülesse, riietab ennast sellesse samasse hall kampsunis, mees nendest riietanud eelnevad 30 päeva tähev kooli juurde passima, siis ta jälitab ühte nendest noortest, kirjutab üles, missugune liikumine toimub, selle ümber, läheb koju, sööb kapsasuppi läheb magama, raporteerib järgmisel hommikul oma ülemusele ja selline täiesti hall argipäev ja suhteliselt staatilise kaameraga. Aga head sõbrad seal ei ole mitte midagi uut ega üllatusliku, et seal ei ole ka mingi noh, nii-öelda vigu sees, et noh, selles mõttes on tegemist selle fenomeniga, et eelmine film võitis kannis ühe auhindadest ja kuna ta pääses nii-öelda klubis ja siis ka see film automaatselt liikus sinna. Ja see ei ole muidugi ainuke, teine teine näide on mungi film neli kuud, kolm nädalat, kaks päeva võitis Kuldse palmioksa tema film Teisvum Goya neis mida muide esitletiga Baltic kõndisin meie rahvusvahelise kaastootmisturu raamides kui ühte väga huvitavat projekti, siis film on lõplikult valmis saanud ja noh, ütleme, et ka see film ei jäta mulle väga sügavat muljet, et seetõttu selliseid väga säravaid staare rääkides just Rumeenia kriitikutega ootavad nad väga palju. Muidugi Kristi puiult, kes peaks omav filmiga üsna peaga lõpule saama tema, kes võitis ka tohutul hulgal auhind ju ka kannis filmiga. Mis terlazareesko surm, ka see, et selle, ütleme Rumeenias nii tugev laine on, on järel lainendusena lükanud, ütleme, kaks režissööri oma töödega ühte kõrvalprogrammi. Aga kui me vaatame teisi riike, siis siis ka Skandinaavias tegelikult on Lars von Trier, kes on absoluutselt piiride väline nähtus, kes kes liiguks rahu ainult mööda punast vaipa ja kes on tõesti äärmiselt erakordne isiksus ja, ja väga huvitav režissöör ja muud maad on ikkagi suured riigid ja Prantsusmaa. Aga kui me räägime lahvontreerist, siis ma arvan tegelikult, et tema film on üks kõige enam vastuoluliselt oodatumaid filme, sellepärast et kui seda filmi hakati tegema, mida Lars von Trieri ise käsitles kui horror filme õudusfilmi, mis hiljem läks rohkem selliseks psühholoogiliseks drilleriks. Et see õudus tuleneb pigem vaimuhaigusest nägemustest, siis peamine küsimus oli Skandinaavia laste jaoks see, et pärast seda Ameerika projekti mis Lars von Trieri-il oli majanduslikult selgeks läbikukkumiseks olid tal ka endal rasked. Tead niimoodi, et räägiti sellest, kuidas see mees on läbi põlenud, kuidas Ennast piinab vaimuhaigus ja et kuidas Lars von Trier on tegelikult juba minevikku mees selles suhtes, kui ta tuli selle projektiga välja, siis taanlased seda nüüd promonud loosungiga, et see on Lars von Trieri tagasitulek tema algsete väärtuste juurde, et jätame kõrvale need juba ehk liiga keerulised eksperimendid, mida ta seal vahepeal nii-öelda teatrilaval tegi. Läheme nüüd seda laskontreeri, mis oli võib-olla tema 80.-te aastate filmide juures. Kas see on nüüd, on päriselt nii? Sellesse ma, ei, ma julgen päriselt uskuda, ma olen selle filmi stsenaariumit lugenud. Ei, ma tean seda, et kui see oli eurol moosis toetust küsimas, siis ta esimese hooga ei saanud sest leiti, et see stsenaarium on tavaline, et on küll paine, elik noh, nii nagu laskontreeril tavaliselt. Aga ei midagi erilist. Ja huvitav oli ka selle puhul see, et kui tavaliselt Lars von Trieri filmide puhul produtsendid on kohe küsinud raha ja saanud raha enam-vähem igast rahakotist August, mis kusagil Euroopas olemas on, siis seekord olid nad esimese hooga otsustanud, et ei tiime rahulikult väiksema hulga koostööpartneritega. Võtame ainult Saksamaa ja võtame ainult Taani ja veel midagi. Ja siis, kui tuli teade, et euroraha ei saada, siis leiti nii, nüüd jälle midagi, tuleb jälle tavakohasele ringile minna, tuleb näiteks raha küsida muuhulgas ka soomlastelt, kellega ei ole sellel filmil mitte mingit seost. Aga kes skandinaavia staarile ehk siiski annavad raha? Ja aga nii on ennegi juhtunud, et ei, sellise filmiga tahaks vist iga produtsent kaasa minna, et kui on tegemist nii erakordse autoriga. Aga tegelikult, kui vaadata seda võistlusprogrammi nimekirja, siis ei saa salata, on tegemist vaieldamatult nimede poolest ühe kõige kõige esinduslikuma festivaliga. Kui järjest lugema hakata, siis noh nuta või naera, kohe väga tahaks saada piletid, nii ken lõutši hommikusele läbivaatusele Lars von Trier, loomulikult siis oma uue filmiga anti. Kristjanil Tarantino ilmselt kujuneb selgelt mainstream publiku ja ajakirjanduse lemmikuks sel hetkel, kui teil oma staaridega tuleb kohale. Samal päeval ei räägita mitte kellestki teisest. Täiesti ilmselge. Aga peab ütlema, tegelikult ameeriklasi on sellel aastal tõeliselt vähe, et ongi ainult Quentin Tarantino ja Ang liigele juured on hoopiski idas. Et tema uus film on samamoodi tšikingutestok ja kes siin veel haige Haaneke, minu meelest ka viimase aastakümne vaieldamatult üks üks põnevamaid režissööre kelle tööd on alati alati väga oodatud ja kes minu meelest on iga kord väga üllatuslik. Ja siin muidugi nimekirjas Chingempian, mis ainukene naisrežissöör, kes kunagi on saanud Kuldse palmioksafilmiga plats staar, ehk siis särav täht minu arvates juba idamaine klassik, tsaimingli ang, uue filmiga, näod ionitu, aga sina kallale tõotav spetsialist, ütleme idakino. Võib-olla mõni sõna. Seal ei ole Tšaiming, jahinäod on film, mida muuhulgas filmiti suuremalt jaolt Pariisis. Mõned see oli väga naljakas film, kus koha peal oli prantsuse meeskond. Ja, ja seejärel režissöör ei mäleta. Tema lähimad abilised, kes üldse ei osanud kohalikku keelt ja ka näitlejad olid kolmanda keele oskajad. Nii et see oli olnud tohutu keelte paabel, aga visuaalselt tohutult huvitav. Seda filmi jaoks ka näha. On muidugi tegelane, kes startis Rotterdamist ja lõpetas siis kiiresti kani programmides. Jaa, aga ütleme sellistest ekstremistide eest võib-olla kõige huvitavam vaieldamatult Kaspar Noe. Keda võiks ju paari panna selles nimekirjas Mikkel Haanekese vaimuga? Jah, jah, aga kes on veelgi eksplitsiitset ja veelgi julgem, ma arvan, ma väga loodan, sellepärast et minu kani suurimaid elamusi vaieldamatult tema filmil vöös. Kas ega sa ometi ei ole seesama projekt mõeldud, mis oli botail tuginev ja see peaks siis olema prantsuse šokikirjanik, 30.-te šokikirjanik. Ja siis, kui sinna liitu või kas panna ja siis see võib küll olla ja noh, vaadates seda nimekirja, siis lihtsa hea tujufilmina tuleb siin rääkida vanameistrist äral meremeest, kes kuni 80.-te aastate lõpuni digisuhteliselt radikaalsed väärtfilmikino. Seejärel hakkas tegema selliseid populaarseid filme, mis kõigile meeldivad ja mis üle kogu maailmavaadatavad. Mäletate, Berliinis oli film Ankoneile šanss, see vana laul, tõlgi jajajajaa no umbes sama stiili jätkanud ja tuleb ka seekord, nii nagu filmina tuleb tagasi meile. No Pedro Hollande, vaar, kõigi suur lemmik välja, need, kes ka nagu öeldakse, on leidnud üles oma vanad püsikunded näitlejate seast. Ja nii-öelda püüab samamoodi, nagu me rääkisime, Lars von Trieri puhul pakkuda midagi, mida temalt oodatakse. Aga ütleme kiiresti välja, meie saate lõpetuseks seda, et, et konkurss programmist väljaspoole on võimalik näha rehandraamine paari uut filmi agora mis on ka vaieldamatult mees ja, ja kindlasti ka film, mida peaks silmas pidama Terry Gilliam, ka vanameister on oma oma uue filmiga kohal ja tegelikult öine film, mis siis peaks selle festivali lõpetama, on Jan kogunenilt Kokošanell Igor Stravinski, Pealkiri ütleme niimoodi ja pehmelt öeldes pole kõige huvitavam, aga noh, ega ei tea ju, sest Jan koole nagu on ka selline intrigeeriv nimi, nii et et kani festival sellel aastal üllatab küll äärmiselt positiivselt jääd. Loodame žürii, mida sellel aastal juhatav siis Isabel hüpeerima On üks geniaalsemaid ja kaunimaid naisnäitlejaid, Prantsusmaal teeb õige otsuse kindlasti. Maraton tõime, millel väga valeotsustega eest. Aga me kohtume teiega juba peale kanni filmifestivali siis juba rääkida lähemalt nendest filmidest, mis meil õnnestus vaadata. Ja samas tahame teile öelda, et kinos Sõprus linastub juba sel nädalal mõtlesin Winter potermi uus film, geenova Maidleme interpoolt on ka vaieldamatult selline autor, kes kipub olema alati punasel vaibal kannis. Nii et ärge jätke võimalust kasutamata. Vaatamata sellele, et taevast paistab soe päike. Ja samas tuleb üks äärmiselt huvitav film veel paari nädala pärast välja, mille nimi on sera Find ja film, mis võitis sellel aastal kaheksasse saari, mis on täiesti erakordne. Saarid on prantsuse nii-öelda Oscareid ja ilma sul on õnnestunud seda filmi vaadata, et võib-olla see mõne sõnaga räägid, et mille poolest see film on erakordne. Kõigepealt on see eluloofilm, film räägib selle kaevandused sajandi alguses Prantsusmaal elanud naivistlikust, kunstnikust Cherafinnist, kelle perekonnanime isegi ei teatud, aga keda kunstimaailm tunneb praegu sen Liisrafini nime all ja tegemist oli kunstnik selle naise naisega, kes oli suhteliselt lihtsameelne, et mitte öelda küla idioot oli selliseks koristaja naiseks erinevates majades ja öösel läks ta oma koju sega sisevalmis, värve, joonistas, lillasid, tegi seda senikaua, kuni tema maalid, mis olid esialgu tehtud puutahvlite peale jäid silma ühele sakslasest kunstikaupmehele, kes oli hetk varem avastanud selle kihiga soo ehk teise kuulsa näivisti. Ja seejärel tuli esimene maailmasõda ja saksa kunstikoguja kaotas ära Serafini, kes kogu selle sõjaaja vaikselt lootis, et imelik mees leiab ta uuesti ülesse. Ja pärast seda siis taaskohtumine toimus. Aga, ja ilusa elu ootus mõjus sellele kunstnikule veidi liialt rängalt, niiet ta lõpetas oma elu juba vaimuhaiglas. Aga see film, miks ta töötab, kõigepealt see fenomen, et seal on ammu unustatud keemias, keda uuesti leitakse ülesse. Seal on üks asi ja teine on kahtlemata prantsuse filmiini tavalise kvaliteedi juures väga läbi tõttu operaatori keel või värvid selles filmis, sest tegemist on kunstniku filmiga. Teda tuletas mulle üldiselt faktuurilt meelde veidi 90.-te aastate alguses laineid löönud filmi kõik maailmahommikud kusjuures see muusika selles filmis on keelpillikvartetile tšello veidi klassikaline muusika. No kokkuvõttes feel good movie ehk siis film, mis tekitab head meeleolu. Südame soovime teilegi, head kuulajad. Stuudios olid Karlo Funk, Ilmar Raag ja Riina sildasid.