Uunikum on laul, mida te iga päev raadiost ei kuule. Uunikum on klassika, mis aga kuidagi ei unune. On aeg seda ka teile meelde tuletada. Tervist minu nimi on Rainer Vakra ja te kuulate uunikumi. Kalle Mihkelson alluvuses Mustamäe linnaosa valitsuses sama asutuse juhiks nõmmel tõusnud Rainer Vakra on kõva spordipoiss. Tõsi, nädalavahetusel andis kokkukukkumine rabajooksul märku, et töö ja spordiasjades ülepingutamine ei ole tervisele kasulik. Mõne aasta eest sattus kra kõmupressi tähelepanu alla ilmudes seltskonda Maria Savisaare seltsis. Nüüd teame, et Edgari väimees poissi Rainerist siiski ei saanud. Vakra on kurtnud, et noored inimesed on liiga passiivsed. Ta kutsus üles kasvõi niisama sõpradega kokku saama, õlut jooma ja maailma asju arutama. Siit tuleb tema uunikum. Vana hea uunikumi lugu on Georg Otsa lugu ja luuletuna tegelikult Debora Vaarandi luuletuse ja selline klassikaline lugu nagu Saaremaa valss. Ja kui vastata sellele küsimusele see lugu, siis meenub lapsepõlv, meeldub vanaisa ja vanaema maakodu Viitnale, meenub see, kuidas vanema seda laulis ja võibki öelda, et tegemist on sellise helge lapsepõlve mälestuse, kus siis on järv, metsad, päike, värske õhk ja tõepoolest eelmisel aastal tegi mul üks lähedane sõber kuuldes, et ikka seda lauluse vahest hea sõnaga meenutatud ka sellise kingi, et kinkis mulle vastava siidiplaadi, kus on olemas. Aga täna on see plaat mul minu auto plaadikogus ja kui vastata sellele küsimusele, kui tihti ma seda kuulan, siis ega ma teda nüüd iga päev ega iga nädal ei kuulaga korra või kaks, kuus kõige sellistele sumedamatel viimastel pimedatel õhtutundidel kas töölt koju sõites või töölt kuskile sporti tegema minnes selliseks mõnusaks taustamuusikaks, seda kuulama küll. See on üks selliseid lugusid tuntud lauluviise, mida laulavad kaasa ka need eestlased, kes tegelikult viisi ei pea ja selle laulu andage just liiga hästi ei ole õnnistatud ja ma ise kuulun ka nende hulka, et omal ajal ma küll mudilaskooris laulsin järgmistesse kooridesse mind enam ei võetud, aga autoroolis ja Saaremaa valssi kuulates pean ma ennast küll kõvaks laulumeheks äikendada, viisi kaasa ümisen. Tantsimisega on juba paremad lood kui laulmisega, et kindlasti, ega autoroolis. Me ei tantsivaid, oleme ikka tegemises, vaid sõitmise roolimisega ka. Aga see on tõesti. Meil on üks tore lugu, mis teeb alati hinge ja südame rõõmsaks, nii et seda on alati tore mängida neile, kes minu autosse istuvadki, kedagi kuhugi sõidutada, sest ma usun, et Eestis täna ei ole inimest, kellel selle lauluga ei tekiks positiivseid emotsioone. Saaremaa valsi sünni meenutamiseks tuleb minna aastasse 1946, kui ühel juunikuu päeval puhastas saare rahvas kokku 800 inimest sotsialistlike talgute korras osas 40 hektarit Lääne soodia kaevas 2000 meetrit kraave. Selle ettevõtmise kirjutas kuulsaks Debora Vaarandi oma poeemiga talgud lööne soos. Poeemi lõbusalmid viisistas omal viimasel elu aastal Raimond Valgre ja see laul on Saaremaa, soomlaste seas kuulsaks teinud Saaremaa valss. Laulu autori Raimond Valgre muusikalises pärandis on sadakond laulu, eriti populaarseks said hall sõdurisinel. Peagi saabun tagasi su juurde ja seesama Saaremaa valss. Palju Valgre laule laulis kuulajate südamesse Georg Ots, Eesti muusikalegend Georg Ots. Erakordselt andekas mees oskas lisaks emakeelele rääkida viit keelt. Kahjuks lühikeseks jäänud eluajal jõudis ta laule esitada ühtekokku 20. keeles. Georg Ots hindas kõrgelt esituse loomulikkust. Ta ei pidanud Õigeks ooperlikke võtete kasutamist estraadil. Laulda lihtsalt ja selgelt mitte demonstreerida oma vokaalseid võimeid, vaid lähtuda sisust, on otse öelnud endine tuntud spordile Porter ja praegune meediakonsultant Raul Rebane veab projekti, mille eesmärk on rajada Kuressaarde laulule Saaremaa valss pühendatud monument. Rebase sõnul teeb kava ahvatlevaks see, et kui reeglina püstitatakse monument heliloojale, siis tema teada pole laulule veel monumenti tehtud.