Lemmikmuusika on mõnus, sellepärast algab nüüd uunikum. Tere, mina olen Veiko Lember, te kuulate uunikumi. Veiko Lember on Tallinna Selveri võrkpallimeeskonna kapten ja sidemängija, kes valiti näiteks Kodumaise Schenkeri liiga parimaks selle positsiooni mängijaks. Lisaks pallimängule on see noor Saaremaalt pärit sportlane, jõudnud ka teadust teha. Nimelt omandab ta Tartu Ülikooli avaliku halduse doktorikraadi. Täna ei räägime aga võrkpallist ega ka kohaliku omavalitsuse eelarvepoliitikast, vaid muusikast. Selleks arvuks oleks siis Ivo Linna julge laul, põhjus, ma arvan, et siin on mingi kuni viis põhjustajad, kuna rubriik on uunikum, siis esiteks ta on bana laul. Teiseks Ivo Linna on käinud samas koolis, kus minagi, ehk siis Saaremaa ühisgümnaasiumis tol ajal, kellel küll vähe peenem nimi, Viktor Kingissepa nimeline, Kingissepa esimene keskkool. Kolmas põhjus on, on siin see, paar aastat tagasi tehti võistkonnas siidi, mis pandi enne mänge peale, kus siis iga mees andis Omalt poolt ühe laulu, mida ta siis enne mängu sellise hea tuju lauluna tahtis kuulata, et see oli mul tookord juba üks valik seal. Ja viimane hea mälestus selle lauluga on mul see, see on elukaaslase üks lemmiklaule ja siis, kui ma olin oma meeskonnakaaslase Jarmo Neuchausi pulmas, siis bänd otsustas tervitada selle lauluga mingil põhjusel mind kui pulmakülalist Vistajale tantsupõrandal ja mu elukaaslane katkestas selle loo mängimise, lasin nendel otsast peale alustada, sellepärast et tegelikult sellist ema, selle laulu ja tegelikult meil temaga see laul rohkem. Et selles, selles suhtes mul sellega mitmeid häid episoode meenutada. Ma olen sattunud jooksul reeglile sellistes seltskondades, kellel meeldib õhtuti vabas olekus. Kui kokku tullakse, siis tihtilugu laulda ja kui laulma kipume, siis pigem selliseid eesti estraadilaule. Eks on osaliselt ka sellest põhjustatud, aga muidu ma ei ole väga vali muusika, kuule, selles vallas mul süstemaatiline tegevus puudub. Laseme nüüd aga Ivo Linnal meenutada, kuidas julge laul temani jõudis. See on tegelikult originaalis ühe ansambli Elisson laithausi laul ja vaat siin on nüüd teksti suhtes meie võit üks null, sest et originaalis räägib ta. Võta mind oma käte vahele ja saabki väga hea olema. Kindlasti ongi. Aga siis valli ojavere, kellele anti see teksti tellimustegijat just sellise laulusangar seiklusfilmis. Ja see lugu on mul väga eredalt meeles selle tõttu, et ma olin siis sõjaväes, tema teenidelt Tallinnas sisevägede orkestrile suurt trumme. Aga ma olin ju 68.-st aastast, olin nagu mõned korrad esinenud televisioonis ja siis režissöör, karpin, toimetaja Talvik, nemad olid ikkagi nagu nagu kuidagi uskusid minusse, olid veendunud, et teeme sellest poisist midagi ja elased staari tegemine tollal nii ei käinud nagu praegu. Ma olin siis sõjaväes, kui, kui selgus, et Eesti telefilm hakkab tegema sellist filmidega duett-duell ja pakkusid seda lugu, siis minule kuskilt oli see lugu maki peale saadud, seal ei saadud ilma alguseta. Tõnis Kõrvits leiutas selle käigu sinna ette, tegelikult ja mina siis tulin, sain selle teksti ja laulsin seda siis selgus, et nad olid selle fonogrammi teinud üsna kõrge. Ma ei saanud sellega Kamaga, tänu sellele ma sain järgmine kord jälle taevast välja nagu linnaloaga ja siis ma laulsin selle loo sisse ja siis hakkas kõige parem periood, see oli selle toetuelli filmivõtete periood, võeti see kõik filmi peale. Ja minu meelest just see lugu on üks tänapäevastel sellistel videoklippide üks üks eelkäija vähemalt eesti estraadikoha pealt, sest et seal on väga palju tegutsemise paiku ja külma seal vehklanne külma, seal sõidan ralli või selle vormeliga tuletõrjeredeliga ja laeva peal ja kus tegevus kõik toimub. Et seal oli seda mäsu päris kõvasti ja ja mul oli muidugi rõõm, sest et võinud olla laane tulevane abikaasa Reet Linna oli, oli selle filmi toimetaja ja siis tema käis ja, ja, ja murdis mind sõjaväest välja kogu aeg selle filmimise tarbeks ja ja siis sai see film valmis ja, ja peab ütlema, et võetud tol ajal päris hästi vastu ja eks teda hiljem ju mängiti igasugustes telekanalites on siiamaani mängitud, aga vahepeal on. Aga Paul ununes täiesti ära, mina seda ühtegi korda lava peale ei laulnud, kuni siis 96. aastani, kui, kui oli see Oleme, eks ja mina siis tuli ta nagu uuesti esile ja emme lindistasime selle uuesti, aga see mulle ei meeldi, see variant vana on nagu parem, vaat ja siis hakati nagu näiteks rock hotelli käest küsima, et vot laulge nüüd seda sangarite laulud, sangareid nüüd ma pean seda iga päev tegema, kui ma kuskil esinenud. Aga vahepeal oli jah, seal üle 20 aastases 26 aastat täiesti plank, mitte keegi ei küsinud mitte keegi ei tahtnud sellest loost mitte midagi teada. Ja siit tuleb tänase uunikumi originaalversioon aastast 1970.