Tere algab ülekuulamine, ülekuulajad on Urmas Vaino ja Reimo Sildvee. Ülekuulatava toolis on endine karutaltsutaja tänane Eesti usaldusväärsemad tsirkuse direktor. Kes jagab tsirkust ja leiba, kas ingel või saatan, seda näitab. Tänan. Ülekuulamine. Ülekuulamine alustab ja meil on täna üle kuulataks mees, kellega vestlust saab alustada komplimendiga. Mul on väga hea meel teid. Ainar Ruussaar tänada selle eest, et te olete esimene telejuht, kes on julenud asja seisu rahulikult ja, ja ilma võib-olla liigse emotsioonideta kokku võtta ja välja öelda. Eesti Televisioon. Ajakirjandus laiemalt on põrmus ja ajaviide ja meelelahutus troonib nii praegu kui usutavasti veel pikkade aastate jooksul meie lehtedest telekamandas. Ilmselt sa eksid, sellepärast et endine telejuht Ilmar Raag on pidevalt ajakirjanduses esinenud meedia kriitiliste avalduste kirjutamist ja analüüsida nii et kindlasti olema esimene telerit. Nii et mis on igal juhul põõsasse visatud, selles me võime ju nagu kokkulepetega kelle piss siis piss selle optimistliku ajakirjaniku seljas, kes loodab, et sealt tuleks veel teravaid pauku vaid ja ühiskonda huvitavaid teemasid? Kindlasti mitte, kindlasti mitte, asi pole absoluutselt üldse mitte lootusetus, ma tahtsin lihtsalt nii, millest me täna ilmselt ka räägime, ma tahtsin lihtsalt rääkida sellest juhtida tähelepanu sellele, et et meedia on muutunud niivõrd mitmekesiseks, et sellest tulenevalt oma tohutut ehk siis meediatarbija ka ajakirjanduse tarbiv meediapilt on sageli nii segamini, et ta ei saa enam aru, mis on tõene ja mis on mittetõene. Ja teine, millele ma tahtsin tähelepanu juhtida, on see, et seda meediapildi hägustamist kasutavad kõige enam ära poliitikud. Ja vot see on nagu ohtlik, kui poliitikud hakkavad meedia kaudu inimesi mõjutama, justkui oleks ajakirjandus, kui oleks tõene ja nii edasi ja nii edasi. Need on, need on ohtlikud tendentsid, aga ei püssi ei ole kindlasti ajakirjalt põõsasse visanud. Aga selles mõttes on, on nagu seis teie jaoks väga keeruline praegu. Et sellele tulvale, mis Eesti ajakirjandusliku põllul on, sellele lainele on ETV ju tegelikult selgelt nii-öelda alla jäänud. Teil ei ole nagu ühtegi head lahendust praegu valida, te peate nii-öelda tiksuma selles rollis, mille on teised teile määrad. Ei, jah, paljuski on sul õigus. Sul on õigus selles mõttes, et me oleme tõepoolest konkurentsisituatsioonis, kui me räägime nüüd Eesti telekanalitest, me võitleme kõik vaatajate pärast, ei ole mingit alust nendel väidet nendele inimeste väidetel, kes ütlevad, et te olete avalik-õiguslik televisioon, mis asjade konkureerida, vaata pärast, tehke kultuuri, näidake parimal vaadatavuse ajal süvamuusikat. Kujutage ette, milline maksumaksja oleks rahul telekanaliga, mille turuosa oleks näiteks kaks protsenti või mille püsivaatajaskond iga päev oleks 20000 inimest. Me oleme konkurentsis, ma julgen seda öelda. Ja loomulikult see konkurentsisituatsioon tähendab ka meie jaoks parimal vaadatavuse ajal veidi mängureeglite muutmist selleks et seda avalik-õigusliku missiooni täita. Ehk siis, et meie uudiseid vaadatakse, et meie kultuurisaateid vaadatakse, et meie välispoliitikasaateid vaadatakse, et et meie religiooni saateid vaadatakse, et meie lastesaateid vaadatakse. Selles mõttes oleme me keerulises situatsioonis, aga täpselt samasuguses situatsioonis, kõik teised ajakirjanikud väljal. Mis emotsioone või tundades tekitate olete ju kindlasti käinud, jalutanud? Ma tean Mirme juurde kohtuma minnes, eks ju, seal kanal2 koridorides, mida on vist kokku, noh, ma võin eksida, aga, aga ilmselt ei ole seda rohkem kui 60 jooksvat meetrit. Ja teised täpselt sama palju on Peterburi teel, eks ju, kui, kui on tulnud kohtuda varaga, te ju näete, missugused need kontorid nagu välja näevad, vähe, seal on ruumi, kui vähe on seal inimesi ja siis on nii-öelda teie maja, eks, kuskohas on noh, ma arvan, et mingit kilomeetri koridori pinda me saame ju kokku ikka. Aga siis, kui tuleb ma tea nädala alguses mingil päeval, eks ju, nii-öelda sa vaadatavuse kokkuvõte, kui me nii-öelda lõikama sealt pealtnägija välja, siis järgmist saadet annab otsida, joota. Vaata, et paraku ei mõõdeta koridoride pikkusega ja, ja tõepoolest kaks telemaja on ehitatud aastakümneid tagasi. Nad ei vaidle vastu, kui palju on TV3s või kanal kahes oma oma saateid. Ainult uudised ja kanal kahes siis ka mitte uudised, vaid magasin, mille üheks osaks on uudised. Muide, kas ei ole teil tekkinud soovi seda, et enda elu natukenegi lihtsamaks teha, nii-öelda küsimus üles tõstatada, ma ei tea, kas siis otse ise või läbi kolleegide kahel just see ringhäälinguseadusest tulenev nõue toota oma uudiseid on ju pikemat aega täitmata, meil ei ole ju uudiseid, meil on seal mingi tingeltangel tagaajamine ja, ja aeg-ajalt siis mingitest paaride bet, eks ju, pesemine ma mõtlen siis, aga mitte uudistesaade. Ei no ütleme niimoodi, et uudisteelemente on sellesse Kanal2 uudistesaates sees küll ma teen ühe täpsustuse tulen tagasi, nii et ma pean tunnistama, et Urmas Oru aega Toomas varaga ei ole iial kohtunud nende pinnal ega ka mitte minu pinnal, et me oleme tihti kohtunud näiteks kultuuriministeeriumis ehk siis väga kultuursel pinnal või kusagil mujal, et me suhtleme tõesti-tõesti väga-väga agaralt. Ja, ja meil on ka ühiseid probleeme näiteks digitaalsele levile üle üleminekuga. Aga see selleks, et tõepoolest TV3 ja kanal kahel on oma toodangut minimaalselt, mida võib siis omakorda üle kanda koridoride pinna, arm. Enamus nende saateid on ju kas välismaine toodang või kodumaiste sõltumatute tootjate toodang. Eesti televisioonil on siiski päris palju neid saateid, mida toodab Eesti televisioon. Oma stuudiotes oma inimestega. Ja pealegi stuudiot kasutatakse vist ka nii-öelda noh, justkui nende omasaadete siis K2 ja TV3 oma soovitatakse tootmiseks. Jah, loomu tehnilispaaside naeratate ju välja küll ja loomulikult ja loomulikult. Mulle tundub, kui pikk nii-öelda see, see õnnetu seis, noh muidugi sellel abstraktsioon, eks ju, kokkuvõte. See õnnetus on kestnud mulle tundub Eesti vabariigi tekkimise ajast või tekkimise hetkest alates, eks mis seostub Eesti televisiooniga, kuid pikalt, nagu seda õnnetut seisu võiks selle nii-öelda distantsiga veel seotud olla. Õnnetu siis. No ütleme niimoodi läbinisti sellistes noh mured ja hädad, millal me kuulsime viimati Eesti televisiooni kohta sellist noh, sellist noh, ütleme probleemivaba pressi alt, loomulikult on olnud juttu mingitest lastesaadetest, mis tekivad ja nii edasi, aga enamuses küsimustest tekib alati ühel hetkel jutt sellest vaatajaid ikkagi eks ju, ühed telesaated lõpevad liiga varem, teised jäävad üldse tegemata ja nii edasi ja nii edasi. Ei muidugi mures ja muidugi on probleeme, aga ma pean küll tunnistama, et viimasel viimasel paaril aastal ilmselt ei ole ta kuulnud avalikkuse ees retoorikat. Raha on vähe, me ei saa seda või teist teha, aga see on selgelt tehtud. Vot see, see retoorika Küll kusagilt aasta tagant ja ja käib käib selle selle televisioonivarjud kaasas. Ma saan aru, see punkt on lihtsalt juhatuse esimehe töölepingus sees, nii kui sa ütled, et raha on vähe, lennud oma koha peal palju pudelikork. Mitte sellepärast, et seda, et raha on vähe, olema lakkamatult rääkinud peaministrile, kultuuriministrile, rahandusminister, ministrile, küll, aga mitte ajakirjanikele. See valikute küsimus, raha on igas valdkonnas, vähemalt. Minu meelest oli see kuu aega tagasi, kui oli üks väga soliidne uuring institutsioonide usaldatavust. Uskumatu. Eesti Televisioon oli number üks, edestades Eesti Panka piirivalvet. Eesti Raadio muidugi teinud. Absoluutselt mäletan, väga mõistev, Suur kummardus. Ainsa meediaorganisatsioonina osales Eesti Televisioon esmakordselt Eestis. Rahvusvahelisi juhtimiskvaliteedi auhinna konkurss saime kolm, viiest võimalikust viis tärni on NASA ja selliseid organisatsioon hästi juhitud organisatsioon. Riigikontroll ütles neli kuud mitte midagi leidnud. Täiesti positiivne, kuidas ma, ma olen erakordselt rahul ja, ja esimesel juulil, kui ma 31. mai õhtul seadusega siis ettenähtud ajal, kui ma kirjutan alla rahvusringhäälingujuhatusele televisiooni üleandmisakti, siis teeme seda erakordselt kerge ja hea südamega. See on korras organisatsioon, kus võib-olla tuleb värvida sein, aga kindlasti ei tule teha kapitaalset remonti. Aga mingi selline mure ometi esmaspäeva hommikul minnes kuklas nii-öelda kõmisev, mis on seotud vaatajanumbritega ja sellega, et seda vaatajat on vähem kui tegelikult ei tahaks. Ma lugesin eelmise nädala Ekspressis lugu sellest, mismoodi valimistulemusi jälgis otseülekandes pidevalt üle 230000 inimese ja ma ei võta nüüd võtta mürki, aga pakkuda omapead pakule. Aga mulle tundub, kas keskmiselt saate tantsud tähtedega vaatajanumber ei olnud sellest sellest nii-öelda Lätis kõrvalitoliik oli ikka 10, ütleme. Ütleme, see oli erakordselt huvitav ja lootustandev nähtus, et kaks poolt tund jälgib sellist asja nagu valimistulemust, kui valimas käis 60 protsenti valimist valimisaktiivsus, kui valimisaktiivsus oli 60 protsenti ja siis 18 protsenti teleturuosast võtab ära selline tõsine saade, see näitab minu jaoks lootuskiirt tulevikku. Aga mure vaatajate pärast? Loomulikult, nagu on ajalehe peatoimetajal murel lugejate pärast, nagu raadio kahe peatoimetajal heidil mure kuulajate pärast, nii-öelda minul mure televaatajate pärast, selle hulga pärast, sellepärast et kordan veelkord, avalik-õiguslik televisioon peab olema ka vaadata televisioon. Eestis ei, ei, ei teki kunagi sellist hulka raha. Et teha näiteks arte taoline kultuuri ja kunstikanal ja muide isegi Euroopa rikkamad riigid, Prantsusmaa, Saksamaa pidid selle koostööd ja selle turuosa on teada, milline kahe riigi peale kokku üks protsent. Et paratamatult tuleb Sillavee. Protsentides muidugi me ei saa, võrreldakse Prantsusmaa ja Saksamaa, paneme need turud kokku, selle protsendi pole iialgi kokku isegi nii palju inimesi. Nõus ja ilmselt oleks Eestisse turuosa veidi suurem või üks protsent, leiad meie meie turust aga, aga ta oleks ikkagi marginaal. Selles mõttes on sul õigus, et mure sellepärast, et kuidas olla vaadata ja samas teha avalik-õigusliku missiooni ja täita ringhäälingu seadust ehk siis teha ühe programmi raames 24 tundi programmi kõigile on keeruline. Väljavõte toimikust kogutud materjalid. Viiendal detsembril 2005 andis Ainar Ruussaar SL õhtulehe ajakirjanik Urmo Soonvaldile intervjuu, kus avaldas soovi, et tema poolt juhitud ETV ekraanil peaksid kindlasti figureerima Urmas Ott, Hannes Võrno ja Tuuli Roosma. Täna, seitsmeteistkümnendal märtsil 2007 ei ole ühegi eesti telekanali eetris Tuuli Roosma diaUrmas Oti Hannes Võrno kindlaks jäänud miljoni mängule Jakaphile. Ruussaar ainerile on omistatud järgnevad autasud. Valgetähe viienda klassi teenetemärk, medal 10 aastat Eesti Kaitseväega. Ülekuulamine läheb edasi, ülekuulatav Ruussaar, räägime lastesaadetest, räägin, ma tahtsin kiita, selles mõttes mõtlesin, sest et, et see, see jutt, et Lassad, et kas ei ole või on halvad, näete, see aeg on möödas, ETV selles mõttes vabalt võib ju öelda, et kõik on, kõik on nii-öelda ihan, Faim, nagu meie põhjanaabrid ütlevad ja tõesti seda on tore. Lasteaiast tulevat lutid on, on emade-isade peale. Reiting on muide seitse, seitse ja see on päris päris kõva reisimiseks. Prime Day, mis on meil sellel selles ajavööndis kella seitsme ajal, mis on üks magusamaid parimat nakatavus aeg televisioonis kell seitse, siis õhtul on meil olnud keskkonnasaade on meil olnud regionaalsaade ehk siis väga-väga head avalik-õiguslikud formaadid, kus reiting on kolm. Lastesaade on kasvanud seitsme protsendini, praegu saame kokku, Tomi juures on ületanud omaaegse hitt lastesaate Buratino vaadatavus. Selle üle on mul siiralt hea. Nendele kuulajatele, kes ei tea, see üks protsendipunkt on vist 13000 vaatajat umbes umbes nii, see tähendab seda, et sellel saatel on üle 100000 vaatamist. Nii et selles mõttes kõik on hea ja ilmselt preemiat olete planeerinud juba tegijatele väljamõtlejatele. Ja ikka loomulikult me jagame kord aastas aasta parimate auhindu ilmselt. Ja ma ei saa edasi rääkida. Ahah, et nemad saavad selge, saime teada. Et on väga hea ja otsustasin, ma ei otsusta seda üksinda kahjuks otsustada seda 10 inimest. Räägime natukesest kallutatud meediast. Kas Ainar Ruussaar, Ma ei ole mõelnud kunagi külastada Kruuda paati, kes räägib ka ju, et meedia on kallutatud Kruudaga ütleb, et tema toodete osas on kallutatud. Ruussaar, ma saan aru, aeg-ajalt ütleb, et meedia nime all müüakse midagi valet, võib-olla oleks aeg nii-öelda Kruuda käest kätte just seljad kokku panna ja ja koos luua siis tõeliselt õiglane meel, sest et avalik-õigusliku meedia jaoks raha on ju alati vähe. Huvitab mina ei huvita, halb on see, et sama loogika kohaselt võiksin ma ju kunagise ülekuulatava vala külaga seljad kokku panna, sest ka kesknädal räägib kogu aeg kallutatud meediapildist. Ei kuna ma ei, ma ei tea, mida ja kujutab endast ärimees Oliver Kruuda. Tulevane meediate, võib-olla on seal muid? Ma tõesti ei tea, siis ei, ma ei ole, ma ei ole seda mõelnud. Ja kas kas Eestis on, ütleme, oleks ruumi veel ühel telekanalil, ükskõik, kas Kruuda või teeb Siimon oma spordikanaleid? Sõltub sõltub rahahulgast, mida tahetakse käivitamisperioodil oletada, et ma arvan, et miljardi krooni eest oleks võimalik tuua turule veel neljas telekanal, aga. Nii nagu vanasti oli TV1 ütleme Ja aga, aga TV1 lõpetasid väga kurvalt. No seal olid selgelt juhtimisprobleemid, need ilmselt, mis ajasid selle asja. No ilmselt ilmselt olid seal ka rahaprobleemid, sellepärast et TV1 ei suutnud ikkagi reklaamiturul ennast nii tugevalt kehtestada, kui konkurendid. Aga kas spordikanalil puhtalt oleks mingisugust üldse üldse mõtet alustada, olümpiakomitee esimees Siimann aeg-ajalt käib ja kuulutab ja mingeid plaane ta ju peab ju koosolekut ma tean, ta on ka pidanud ja käinud Soomes assi vaatamise mujalkeelset. Ilmselt on, ilmselt liigub, liiguks selle kanali toetuseks päris palju sponsorraha, ilmselt liiguks, teatab raha läbi spordialaliitude, sest on spordialasid, mida ju praegu tegelikult ükski televisioon ei kajasta. Aga ma ei ennusta. Ma väga suurt turuosa, kasvõi lihtsalt seepärast, et näiteks eestitelevisioon omandab spordiõiguseid väga pikki aastaid ette. Ja oletagem, et esimesest jaanuarist stardiks uus spordikanal siis sellised. Spordivõistluste või spordisündmuste õigused nagu jalgpall nagu suusatamise maailmakarikaetapid, nagu olümpiamängud on Eesti televisioonile omandatud mitmeks mitmeks aastaks ette. Et ei oleks ilmselt Pepsi poksi ja, ja kohaliku jäähokikanalina see kanal ellu jääks. Aga see tähendab seda, et, et põhimõtteliselt kui tuleks spordikanal kõrvale, siis ETV peaks hakkama veel suuremaid summasid välja käima, siis tekib teine konkurents. Kindral ja kindlasti ja need need summad kasvavad kogu aeg, kusjuures kui veel 100 aastat tagasi oli võimalik mõnede õiguste omandajatega nii muusika kui spordiõiguste puhul rahvusvahelises mõttes siis või ka või ka filmide või seriaalide õiguste puhul tuua argumendiks selle, et meil on alla ühe miljoni potentsiaalse vaataja siis enamusel argument ei loe, sest Andrus Ansip on teinud tugevat tööd. Viimastele aastatel rääkides sellest, milline on meie majanduskasv ja see on tõesti silmaga nähtav kõigile ja majanduskasv versus vaatajate hulka, ei huvita kedagi, nii et tegelikult need õigused, mõnedel spordiõigused on kasvanud rohkem kui Eesti majandus kasvab 20 25 protsenti. Poliitikud on negatiivne, uhtus televisioonile. Ei, ma ei ütleks niimoodi, lõppkokkuvõttes on ju läbi, nendega suheldes tegi, tekib üldse see eelarve ehk siis ehk siis lobitöö käib igal juhul Eesti televisiooni juhi ametikohaga kaasas. Räägime sellest lobitööst, räägime, räägi, mismoodi see lobitöö käib, kellele tuleb ühesõnaga põlve silitada, kellele tuleb pudel konjakit viia, kellel tuleb muidu jahil käia? Viimati ma viisin vist asja pärast pudeli konjakit ülikoolis esimesel kursusel, et saada kehalise kasvatuse arvestust. Siis on okei siis oli konjaki ilmselt rariteetsem tänasel päeval täna on mingid muud joogid või võiained. Ei, ei, see on puhtalt tõestamise küsimus, see on, see on, see on oma nägemuse. Kuulge, seda ei usu keegi, domineon tõestamise küsimus. On küll lobideon, tõestamise küsimus, see on, see on küsimus sellest, et sa võtad mingisuguse osa sellest, mida riik peab nagu, nagu nagu prioriteetseks näiteks Digital, see 2012 tuleb analoogtelevisioon välja lülitada ja kogu telemaastik peab olema digitaalsee, tähendab, saab riistapuid koju, see tähendab hoopis suuremaid võimalusi, paremat pilti, paremat heli ja nii edasi. Ilmselt ilma ka suure surveta ja uue sisuta ei ole võimalik see digitaliseerimine kogu Eestis läbi. Äkki, mis on need nupud ja siis ongi nupp, et kelle käes on see nupp kellelegi nukku peab ETV pealik käima ja vajutama, et need hakkaksid liikuma. Need nupud on valitsuse liikmed riiulit ja nii lihtne ongi. Vot ei ole lihtne. Aga halvasti ka ei ole läinud. Me oleme igal aastal oma eelarvesse ikkagi mõned kümned miljonid raha juurde saanud. Viimastel aastatel. Aga mis on selle taga, et Eestis ringhäälingul puudub stabiilne eelarvedistsipliin selles mõttes, et ei, Tsitriin on väga hea ja, ja aga ma mõtlen riigi poolt, ma mõtlen riigikogu poolt, sest iga kord tuleb uuesti üle, et ei saa kokku leppida nii-öelda kokkulepitud korras distsipliini, korras. Lepime kokku, et viie aasta peale on see eelarve selline ja tõus on konkreetselt. No põhimõtteliselt on olemas selline asi nagu Riigikogus heaks kiidetud Eesti Raadio ja Eesti televisiooni arengukava, kuhu need summad on sisse kirjutatud ja see ongi põhimõtteliselt heaks, aga ei mõtte, 2006 ja 2007 olid need esimesed aastad tõepoolest need summad, mis arengukavasse tõusvas joones ka sisse kirjutati, põhjendatud põhjendatult. Need summad ka Eesti televisiooni eelarvest tulid. Tõsi, mängukavas olid sellised asjad nagu ETV teise kanali avamine digitaalsel platvormil. Maksumus null ETV ja Eesti raadio ühise korrespondentpunkti avamine Moskvas. Maksumus null. Kõik need tegevused, kus olid numbrid täna. Need ka täidet, ehk siis nüüd seal lobitöö käib selles suunas, et nendes nullist nagu Moskva korrespondentpunkt või või teine kanal digitaalsel levil või mida iganes. Et nendest nullidest saaksid nüüd art. Mul on väideteks, lükake ümber. Kui oleks Juhan Parts olnud valitsuses ja tema valitsus oleks jätkunud, kasvõi siis oleks meeste ETV ja Eesti Raadio olnud ammu juba juba üks pere ja praegu kuskil rahumäel, kus iganes oleks juba auk valmis ja sinna pandaks vaiasid maasse, torganud tele-raadiomaja ehitada. Mina ei ole seda kuulnud küll ma võin rääkida midagi sellist, mida ma ei ole kusagil kunagi varem rääkinud. Raadiosse kutsutakse enne ühinemist, siis mul on teile ka väike komm. Tõepoolest, Juhan Partsi juhitavas valitsuses ja tema erakonda kuuluva rahandusministri ministeeriumi alluvuses sündis plaan nii-öelda erastada osa Eesti televisioonist ehk siis tehnikastuudiote poolt. Plaan oli tõepoolest olemas tollased rahandusministeeriumi ametnikud käisid ka korduvalt koos minuga ja Eesti Televisioonis ekskursioonil vaatama stuudioid vaatamas tehnoloogiaparki. See oleks olnud üks üks väga selge tee rahumäele, aga mitte sinna rahvusringhäälingumajale, vaid vaid natuke edasi. Teate, ma võin öelda, et meil siin räägitakse juba jutt, et me niikuinii lähme kalmistule. Jah noh, see selleks, aga, aga selliseid asju või selliseid hoiakuid on olnud, näiteks pidime vastama korduvalt küsimustele. Kell kaks päeval näiteks kolmapäevasel päeval püsisid tollased rahandusministeeriumi ametnikud, kes uurisid siis võimalust panna müüki või erastada osaliselt või täielikult tehnikapark ja stuudiot küsisid mult korduvalt, et miks kell kaks päeval ei rendi välja AK stuudiost, et miks see seisab täiesti tühjana? See on ju loomulik, et, et aga peab viie minuti jooksul 24 tundi ööpäevas oleme valmis minema otse-eetris ja teatama erakordselt olulisest uudisest. Seal samal ajal salvestada tilulilu. Teiseks on AK stuudiokujundus selline, mida ei nihuta seal kogu aeg paigas, sest seda kasutatakse kella viiest õhtul hilisõhtuni välja ja nii edasi ja nii edasi, aga, aga see mõte oli. Väljavõte toimikust kogutud materjalid. Ruussaar, Ainar sündinud 30. oktoobril 1966 Tartus Ruussaar on lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna 1991. aastal. Oma ajakirjanduslikku karjääri alustas ta 1988. aastal Tartu postipoisis ja seejärel 1990. aastal noorte hääles. 1995.-st kuni 1996. aastani oli sõnumilehe peatoimetaja. Ruussaar on olnud ka uudisteagentuuri Baltic News Service toimet ja ja peatoimetaja. Aastatel 2003 kuni 2005 töötas ta ETV programmidirektorina ning alates 2006. aasta esimesest jaanuarist on Roo Eesti televisiooni juhatuse esimees. Ülekuulamine. Ülekuulamine jätkub. Mis päev ja mis kellaaeg on see, kus, kus madala reitinguga saatejuhid kogunevad truusele kabineti järjekordses peamise saama kehva esituse eest. Eesti televisioonil on programmijuht ja Eesti televisioonil on tema valdkondade eest ja ka tema ka, aga me mõtleme üldiselt koos, et me oleme Eesti televisiooni neljaliikmelises juhatuses jaganud nagu nagu tegevusvaldkonnad ära ja ma võtsin endale kõige südamelähedasem ehk siis programmi. Ehk siis selles mõttes kaudselt vastutan otseselt vastutama mina selle eest minu juuresolekul on, on olnud selliseid arutelu, analüüsi ja ka kritiseerimist koosolekuid tavaliselt enne ja pärast mingisuguseid suuri ülekandeid. Need on erakordselt olulised asjad sellest, kui eestitelevisioon seal vääratada, siis tuletatakse seda meelde veel aastakümnete pärast. Noh, ükskõik on tegemist George Bush visiidiga või laulupeoülekandega või või pingviinide paraadiga või millega iganes. Et siis on Ruussaar küll kohal, aga regulaarselt igakuistel saate analüüsi koosolekutel ma ei ole. Ma saan igakuiselt väga põhjaliku aruande koos numbrite ja kõveratega, mida üks või teine saade teeb, milline on konkurentsisituatsioon. Mida saade paar peaks selle jaoks tegema, et et Välba ja Reikop lõpus välja kutsutakse? Ma saan aru, et, et nii-öelda Seczpoe trip, see ei olnud ekse kalast, nagu rääkimata need on need asjad, mille eest millegipärast vestlema ei Ei, ma ma näen aegajalt Anu ja Marko, oota, aga me ei räägi nagu saate sisust ja, ja ma pean tunnistama, et on paar korda olnud olnud sellist asja, kus ma olen informeeritud enne saadet saate sisust või saates olevast probleemsest lõigust. Ükskord, kui ma istusin ise ka montaaž oli enne seda, kui kolmapäeval tuli välja pealtnägija teatega, et Kadrioru lossis on peetud teismelisi pidusid. Räägime sellest räägime natukene Pealtnägijast. Kas minul on väga lihtne televaataja ja istun ja veedame hoolikalt oma pikad õhtud televiisori ees ja suur osa sellest kuulub minu, minu, minu nii-öelda ajast personaalsest kuulub ka Eesti televisiooni jälgimisele teiste hulgast todasama Pealtnägijat, ka mulle väga meeldib see, mismoodi pealtnägija on minu jaoks muutunud otseseks väikeseks kalendriks. Mismoodi nii-öelda Observeerida elu, kui saab, tulevad lõigud, mis räägivad raskesse olukorrast Kambodžas mis räägivad põnevatest, seikadest, Austraalias või Kesk-Aafrikas räägivad lendavatest, saabastest, kellelegi korteris kuskil või, või räägivad naabrite vahelist tüliküsimusest, siis ma võin üldiselt olla rahulik, riigis midagi olulist ei toimu ja, ja ilmselt ühtegi valimist lähedal ei ole. Siis ühel hetkel juhtub järsku nii, et ilmuvad sinna korteriskandaali lood, kirjanik, kes justkui võluväel võime mingi joogi mõjul tekib suur kogus uuriva ajakirjaniku töö tegemise verd ja siis tulevad siis tulevad needsamad korteri peod, siis tulevad maja tehingud kesklinnas, siis tulevad neljandad ja viiendad sellised lood, mis saavad päevalehtede esikaasi ja nii edasi. Ruusal, me ei ole teiega kumbki väga naiivne, kui palju. On teil tulnud tegeleda sellega, et öelda, et see informatsioon on nüüd liiga läbinähtavalt, kas siis selle teise või kolmanda parteiga? Istunud ei ole kontrollinud seda Pealtnägija, kui ma võin teha seoseid ja, ja ma olen nii pikka aega töötanud ajakirjanik, et ma tean päris hästi, millised on poliitilised nii-öelda provokatsioonid või mõjutamisvõimalused parteide poolt ja siis ajakirjandus on suunatud. Muidugi on, et periooditi aga mitte kõik ei ole, kõik, ei ole. Kogu see informatsioon või uuriva ajakirjanduse kanti minev informatsioon ei ole kindlasti mitte lekitatud, et erakondade komplekt, et et sõna otseses mõttes meie ümber on pealtnägijaid. On, on inimesi, kes on tõepoolest saanud petta ja kelle mõõtan täis, kes lihtsalt tulevad ja räägivad ajakirjanike asi on seda siis kontrollida, esitada arvamusi, küsida ja nii edasi. Ma pean sulle tunnistama, et mind ajab naerma see rahvaliidu endise juhi retoorikas, et struktuurides on kallutatud jõud, ta mulle ka seda. Või, või, või noh, jutud sellest, et üks või teine ajaleht või, või, või, või raadioprogramm kui televisioon on, on justkui kellelegi teenistuses. Et see on nagu kindlasti vale. Nii et ma, ma ei oska su küsimusele vastata, sellepärast et praegu ma ise nagu, nagu saate idee vaateid tegin mõtlen siis saadet aeg luubis, mis oli ju ka ikkagi nagu pretendeeris ajakirjandusele. Et siis muidugi oli muidugi oli päris palju vihjeid, aga, aga mitte mitte väga otseselt poliitilisi vihjeid, et ilmselt on ka poliitikud õppinud ja teevad neid kuidagi kuidagi teist kaudu, et, et see ei tule nii avalikud. Juhatuse saate aeg luubis puhul ma kujutan ette, et see on, need küsimused on endiselt õhus. Jah, muidugi, seda seda asja kuidagi juhib ja, ja, ja selleks hetkeks, kus kui saate alguses, kus keskerakondlased, ma olen täiesti kindel, mitte et ma saaksin mingitele faktidele toetuda ennast lihtsalt pühapäeva õhtuks niimoodi noh, ettevalmistavad ekse järgne järjekordseks hoobiks, mida nad tavaliselt sealt ekraanilt saavad. Seda te juhite seda saadet ikkagi endiselt ise nii-öelda suunata näitab, millised oleksid õiged arengud. Ma vaatan täiesti huviga igal õhtul Tiina Jaakson juhitavat saadet, aeg luubis. Ma, mul ei ole õrna ettekujutust, millesse saade koos Aga selles mõttes on meil hea meel, et ta läheb täpselt samas rööpas edasi. Nii et keskerakondlased saavad nimetada seda Keskerakonna vihkamisest. Mul on hea meel, et see on endiselt väga vaadatav saade ja saade, mis tekitab väga tõsiseid eriarvamusi, on ilmselt vajalik. Ma pean tunnistama, et ma olen ühe korra pärast aeglubi saade, et olnud selle saate koosolekul ja avaldanud arvamust, et ühe saatelõigu allikate valik ei olnud minu arvates korrekt. Sa ühe korra. Lutsar meie kuulajate hulgas on kindlasti praegu keskerakondlasi katsuks kuidagi nagu panna kahte või kolme lausesse selle etteheite, mis Eesti ajakirjanik, kes üldiselt valitseb selle seltskonna vastu ja mis on see, miks nad nii-öelda pääse. Nii nagu nad seda ise hindavad, pildile sõnas ja hääles, nii palju, kui nad tahavad Mina selle väitega nõus. Minu meelest on Keskerakond pääsenud tunduvalt rohkem pildil ajakirjandust kui väga paljud teised eramud. Ja kui vahepeal oli Keskerakonna retoorika see, et õukonnameedia on seljad kokku pannud ja teeb kõik, et neid hävitada siis ma olen alati meenutanud seda, mis juhtus kolmikliidu eelmise kolmikliidu valitsuse. Nii palju, kui kui ajakirjandus ründas pika aja vältel Isamaaliidu ministrit Jürgensoni sellepärast, et too soovis piirata raudteeliiklust. Või niipalju kui tookordne ajakirjandus ründ ründas. Mõõdukad, Pärnamäe minister Pärnu ja selle eest, et müüa maha Narva elektri. Nii palju ei ole saanud Keskerakond kunagi meediakriitikat nende aastate jooksul kokku. Nii et see väide ei vasta tõele. See väide õukonna meediast välja sellest, et struktuurides on kallutatud jõud või väide sellest. Rahvaliidu valimistulemuse vormistas tegelikult ajakirjandus. Need väited ei vasta tõele. Peeglisse tuleb vaadata. Lõppenud valimised olid muidugi teie jaoks on ka teatud mõttes nagu kergendus enne veel, kui ta lõppenud valimistel on alati kergem ja andma seal on muidugi absoluutselt selles mõttes, et enam nagu palmaru ka koos töötama ei pea, palmaruga vist ei ole nagu olnud selline hea töösuhe ju kunagi, eks ju. Juba sõnumilehe saad sa niimoodi, väike asi on ikkagi susi teie vahel nagu kogu aeg. Me oleme sina peal ja me räägime ikka omavahel vahel rahulikumalt, vahel kirglisemalt. Muidugi minister palmaru noh, on meedia huvi ja ta on, ta on kraadi kaitsnud just nimelt meediat uurides, et selles mõttes mul alati huvitav vestelda olnud meedia teemal. Nagu Heimar Lenk, kui ta oleks saanud eksju ringhäälingu nõukogu liikmeks? See siis oleks ka väga huvitav olnud, siis oleks ka väga huvitav olnud. Ette Mul oli minister palmaru kui loomulikult igapäevaselt või iganädalaselt tihedam side kui ükskõik millise teise ministrile või ükskõik millise teise poliitiku. See, see on, see on küll õige, aga tõepoolest olgem ausad. Naljakas, kui see ka ei ole, aga just nimelt Raivo Palmaru oli see, kes 91. aastal noore Ruussaare ajakirjanikuna televisiooni kutsus. Ja minu esimene telekogemus oli pooleteisttunnine, otsesaade poolenisti vene keeles. Ja, ja nii naljakas, kui see ka ei ole, Raivo Palmaru oli selle taga, et minust sai omal ajal sõnumi, läheb peatoimetaja. Nii et elu on meid ikka väga pikka aega kokku viinud. Meil on suhetele tekkinud, mina sinu lõin mina sinuga tappa. Ei, ei, ei, ei, ei, kindlasti mitte, kindlasti mitte. Aga, aga oli väga palju neid hetki, kus me ei olnud teineteisega üldse nõus. Seda hetke mäletate, kui palju ta 93. aastal kuningriiklaste nimekirjas kandideerides hääli saite? Ei mäleta, ausalt öeldes ei mäleta, aga teate, ma mäletan küll seda, ma elasin tookord Lasnamäe ja ma mäletan seda, et ma olin, ma pääsesin linnaosa. Linnaosa mingis halduskogus. Ei kujuta ette, palju. Tookord kandideeris terve BNS. Väljavõte toimikust kogutud materjalid. 1955. aasta esimene mai algas telemasti montaaž, mis kestis 45 päeva. Masti tarbeks kuluva terase kaaluks hinnati 200 tonni. Kõrgus koos antenniga oli 192 meetrit. Brigadiriks Ivan Belov. 23. juuni Tallinna kauplustesse ilmusid müügile esimesed televiisorid. Kaheteistkümnes juuli esimene kaameraproov. 19. juuli esimene ametlik proovisaade kestis kaks tundi ja 35 minutit, et kell 19 30 pärast avamarssi alustasid teadustajad Ofelia Mikk Zinaida Madissova esimest saatepäeva. Kõigepealt tehti eesti ja vene keeles lühike ülevaade Tallinna telekeskuse valmimisest. Seejärel näidati Ringvaadet Nõukogude Eesti number 18 ja 1955. aastal valminud Eesti mängufilmi Andruse õnn. Esimese proovisaate tunnistajateks oli 238 teleriomanikku. Seitsmes august 1955. Esimene televaataja kiri. Kodanik Satural soovis multifilme ja saadeti arvu suurendamist. Ülekuulamine läheb edasi. Räägime veel sellest, mis rolli ETV ja mitte ainult ETV, räägime siis koos sellest uuest kehandist, mille nimi on. Mis ta nimi ongi, Eesti rahvusringhääling, Eesti rahvusringhäälingu uhke nimi, kas pole, mis uhked ülesanne? Eesti rahvusringhääling tega Sa pead, sest me oleme enne siin praegu ülekuulamisel kuulda ainult negatiivset kriitikat ETV suhtes peaaegu vähemalt negatiivsed suunatud küsimusi, aga tegelikult head asja. Too rahvusringhääling peaks tegema. Meedia on ajakirjandus, samamoodi on kontsentreerunud ja tegelikult olemas seda meelt, et kui Eesti Raadio, Eesti Televisioon oma jõud ühendanud, mis on lõplikult võimalik tõepoolest ühises hoos siis tekib, tekib senisest suurem selline tõsiseltvõetava ajakirjanduslikku meelelahutuse ja haridusliku programmi kogu. Ehk siis raadio televisioon toetavad teineteist. Toon väga lihtsa näite, kui on rahvusringhäälingu uudistetoimetus, noh, näiteks 500 ruutmeetrit uudisteruumi, kus töötab 100 ajakirjanikku see tähendab, et kui on rohkem ajakirjanik on rohkem allikaid, on rohkem informatsiooni, on rohkem võimalik informatsiooni jagada, on rohkem võimalik ülesandeid delegeerida ja nii edasi, ehk siis see on suurem jõud, see on suurem võimsust. Ja, ja Mul on üks neid. Rahvusringhääling on siis üks neid tõsiseltvõetava info- ja tõsiselt tehtav ajakirjanduse alustalasid selles roosamannamaailmas, juhul kui selle, see majandus kas peaks jätkuma ja, ja, ja heaolu jätkub ja, ja ilmselt eestlastele omaseks saanud hedonistlik käitumine, et, et kui BMW, siis ma pean kindlasti koos endaga neli inimest surnuks sõitma. Et, et siis me seisame sellele vastu, me, me, me me ikkagi veel senisest suurema jõuga ühendades oma jõud, raadio ja televisioonijõud, võitleme mingite väärtuste eest, mis on elus tõeliselt oluline. Aga te ju annate endale aru, et eks ole ühend, nii-öelda firma loomine võtab teiesugustelt töö või töökoha selles mõttes, et inimesed, kes on kes on spetsialistid, kes on alt üles kasvanud, kes teab, mismoodi asi käib, ei saa mitte kunagi juhtima rahvusringhäälingut, need inimesed tulevad alati partei kupudalt. Jah ma olen endale ka aeg-ajalt öelnud, et huvitav, kas mina olen nüüd viimane poliitiline telejuht või, või mitte, et tõepoolest Ilmar Raag oli ka Aare Urm, oli seda ka? Võimalik, et see on nii võimalik, et see ei ole nii, ma ei oska ette ennustada, aga, aga see on küll õige jah, et et rahvusringhäälingutekk võtab minult töökoha. Mis tähendab see, et viimane parteitu juht, Ma mõtlen selles mõttes edaspidi hakkab olema siis nii, et kes on Toompeal, see on ka raadios, televisioonis on võimalik riigitelevisiooni raadiot. On võimalik, on võimalik, et rahvusringhäälingujuhiks määratakse erakondliku taustaga inimene, mitte kindlasti parteil, on võimalik, et seda ei juhtu, mina ei oska seda ette ennustada, tõepoolest ei oska. Loogiline kulg on ju selline, et kõigepealt peab. Võtame kõigepealt koalitsioon, sünnib, koalitsioon on sündinud, siis tuleb paika panna riigikogu komisjonid. Meie jaoks on kõige olulisem raadio, televisiooni jaoks on kultuurikomisjon kultuuris. Komisjon paneb paika rahvusringhäälingu nõukogu, mis asub ametisse hiljemalt esimesel mail. Rahvusringhäälingu nõukogu, kus on siis igast fraktsioonist üks esindaja pluss neli eksperti mille määrab samamoodi kultuurikomisjon kuuldavale konkursi ja nimetab ametisse rahvusringhäälingu uue juhi, kes omakorda nimetab ametisse neljaliikmelise juhatuse, niimoodi läheb. Vot vot nüüd valib välja nõu, kelle koosseisu ei tea selleks uueks juhiks. Seda on erakordselt keeruline. Nii et kuskilt siiski jookseb mingi filter, millest kõik kõik lood, kõik uudised, kõik asjad, mis lähevad eetrisse ükskõik kas pildis või helis käivad läbi, sest et on teada, kogu süsteemi juhib ja tegelikult ohjab komisjon Toompeal. Nii et tuleb mõelda enne, kui öelda. Ei seadusega ei ole tegelikult ringhäälingu nõukogul õigus. Aga telefoniõigus on ju olemas seal? No igatahes on ju olemas? Aga ükskõik millises väljaandes ajakirjanikuna töötades on telefoniõigus kogu aeg toiminud. Kui ma olin uudisteagentuuri BNS ülduudiste peatoimetaja ja, ja, ja elasin väga palju Lätis ja Leedus aastaid tagasi, siis see toimis seal samamoodi. See toimib ka siin samamoodi. Ainsaks erandiks on minu Soome kolleegid, kellega ma räägin, toimib Sloveenia, ma olen rääkinud, Ungaris toimib eriti õudsalt, see oli prantsuse ajakirjanikud, kurtsid mulle surve. Neile on tohutu, rääkis nendega just vahetult enne, kui France 24 käivitas oma kolmekeelse telekanali ööpäevaringse Euroopas siiani nii-öelda. Nad kurtsid täpselt sedasama, ainult ainsad, kes minust aru ei saa, kui ma räägin telefoniõigusest, on minu Soome kolleegid. Sest nemad väidavad, et neil ei ole küll nagu sellega nagu mingeid probleeme. Nii et tegelikult telefoniõigus telefoneerige. Mingi filter on olemas, mingi ükskõik, kas ta on seaduses kirjas ja suure või ei ole see kuklasse tunne, et keegi kuskil on kirvega valmis, kui sõna ei ole õige virutama. On olemas. Ei ole, ei ole, sest kui oleks võimalik virutada, siis oleks ilmselt ammu-ammu virutatud ja, ja peab lennast, et päid ju enam ei ole. Tegelikult sinu kirjeldatud stsenaariumi järgi oleks pärast presidendilossiskandaali ilmsikstulekut rahvustelevisioonis oleks ma ilmselt ammu rahumäel ja kõik oleks mu juba unustatud. No raha, mõned olid põhimõtteliselt saadetegi sama koalitsiooni poolt küll Allikuga koos avama uue maja kohta, eks ole, sa said aru, mida mõtlesin, miks ei võiks Eestis olla telekamaksu. Ja maksud jah, võiks, võiks muidugi olla, aga maksude tõstmine tänases Eestis ei ole eriti. Maksude suurendamine ei ole tänases Eestis eriti eriti aktuaalne, nii et on erakanalite loamaks. Ja see raha ei tule mitte Eesti televisiooni eelarvesse, vaid läheb riigieelarvest. Ehk kaudu läheb ta kuskile sinna tundmatu ja veel valmimata tantsuansambli tarbeks. Kui ETV tantsu saadaks Kaude võib öelda, et see raha tuleb veidi tagasi ka raadio kahe saate ülekuulamine tegemiseks. No näete, me kasutame siin praegu selle protokolli kirjutamiseks Jüri ratta nimelist Keskerakonna harilikku pliiatsit, et seda teha. Palju õnne, kas või käed, higistan tohutult, higistan. Tahad sa sellest rääkida, ei taha sellest rääkida, ei taha sellest rääkida, küll aga tahame rääkida ikkagi sellesama, sest loamaksust kas lubamaks loa lubaks näiteks selle, et eestile visioon saaks teha lisakanali juurde, kas see võiks olla lisarahastust, kas võiks olla see koht, kus näiteks ütleme meie muulased saaksid enda endakeelse kanali? Kindlasti kindlasti ei ole Eesti riigi viimaste aegade poliitika suunatud sellele, et eraettevõtteid rohkem maksustada ja läbi sealt jätkuva maksu, siis siis seda raha nagu laiali, aga ma arvan, et Eesti televisiooni teine kanal selleks vajaminev raha, raha tuleb ilmselgelt majanduskasvust ehk siis igal aastal suurenemist riigieelarvest ja selle jagamisest. Ja teiseks tuleneb vajadusest tõepoolest digitaliseerimist protsess läbi viia, et lihtsalt inimesed ei hakka lihtsalt digiboksi ostma, paremaid telekavaatamise riistapuid endale koju tooma lihtsalt pelgalt sellepärast, et Eesti televisioon peegeldama praegust põhikanalit digitaalselt, kus on siis veidi parem pilt ja veidi parem heli. Selleks on vaja uut, uut eestikeelset sisu. Mis puudutab ainult venelastele rulatajatele kanaleid, siis muidugi kõik on võimalik, aga aga vot see on nüüd küll erakordselt kallis. Äkki peaks reklaami tagasi tooma või tõsi, siis tekib see oht, et reklaamiandja ütleb, et teeme saated ka nii, nagu vaja. No nii ongi, nii, ongi ja ma olen igal juhul selle vastu, et reklaam tuua tagasi ekraanil. Jube mõnusam teha reklaamivaba loogikaga programmi ja ja ilma reklaamiandja või reklaamiosakonna surveta teha ajakirjanduslikke saateid. Näete, seal erakraam oli ETV-s, siis ei olnud tegemist avalik-õigusliku ideaalis avalik-õigusliku. Just sa tegelikult see saate, saate planeerimise või see programmi loogika oli hoopis teine, ta lähtus hoopis teistes taludes, alustas, nagu kõik kõik reklaamitelevisiooni või ka reklaamimüüvate raadiote programmi loogika tegelikult lähtub. Aga küll olen ma seda meelt, et üha rohkem tuleb nii raadio kui televisiooni teha oma tegevusi näiteks uue meediakeskus. ETV 20, need on läbikukkunud projekt. Ei ETV 24 on erakordselt unustatud projekt, erakordselt odav, erakordselt õnnestunud projekt. Palju selle loetavus on. Tema loetavus ei ole suur, tema vaadatavus on päris suur ja tema tsiteeritavusega päris suur päris suur. Mul ei ole neid andmeid käepärast, ma oleksid need võtnud, kui ma oleks ette teadnud. Aga see kasvab ja, ja ETV 24 fenomen on tõepoolest see, et neid inimesi, kes vaatab netist üle uudistesaateid või otseülekanded on suhteliselt võimas. Ma toon ühe näite, mis me olime kõik piltlikult öeldes selja peal, kui me need andmed saime veerpalu kullasõitu eelmisel aastal vaatas ETV 24-st seda viimast otsa viimast viit minutit finišit. Seal kolm miljonit klikki. Ma mõtlesin, et kuidas on võimalik, et ma algul nagu ei uskunud veel, mikser tegi tööd ja siis ma vaatasin ja siis ma vaatasin, kuidas kolm miljonit kokku tuli. Kodus vaatasin mina netist kaks korda üle, naine vaatas kolm korda üle, nuttis siis vaatusel laps. Ja sealt tuligi kohe juba lapste seitse kliki ära. Et ETV 24 on, on minu meelest väga väga oluline projekt. Räägime sellest, kuidas üldse mõõta ajakirjanduse ja rahva raha eest ajakirjanduse efektiivsus, kas rahva raha, kroonid on mingisugune rahulolu, tuuriku võrdusmärk olemas, saab mingisuguse korrelatsiooni luua, mida rohkem inimene rahanasse, rohkem ta rahul või, või mismoodi me saame aru, kuidas me saame teha programm, mis kõigile meeldiks. Seda me ju ei saa teha. Et vot see on selline igavikuline küsimus, et milles, mis on õnn? Sõna õnn on see, kui me tahame tööle minna. Seda küsimust esitavad endale kõik Euroopa riigid ja kõikide Euroopa riikide rahvusringhäälingut, raadiod, televisioonid. Milline on see mõõdik, millega oleks võimalik tõestada, et maksumaksja raha, mis on eraldatud, on täitnud kõik oma eesmärgid ja seepärast tuleb eraldada järgmisel aastal veel rohkem maksumaksja raha? Mitte keegi ei ole seda, seda selle mõõdikuni jõudnud mõlemad, kuidas seda mõõta? Sisuliselt ei ole olemas, meie saame siin endale vastu rinda taguda koos Eesti Raadio ka, et raha on ennast õigustanud, sest et 87 protsenti Mei siis Eesti televisiooni puhul ja ja 79 protsenti raadio puhul usaldada. Et see on üks taolisi kriteeriumid. Eesti televisiooni puhul on üks kriteerium, on see, et, et me oleme turuosalt kolmas jälgitavuselt esimene kanal, ehk siis kõige rohkem eestlasi ikkagi nädala vältel käid korra Eesti televisiooni pealt läbi või vaatab vähemalt 15 minutit Eesti televisioon. Kuivõrd argumendid selleks, et stabiilset rahastamist kehtestada kolmeks-neljaks viieks aastaks, seda ma ei oska öelda, aga igal juhul on need argumendid. Nii, et nii ei saa küsida, mitu, võib küsida ka nii, multan mitu poliitikut selleks küsinud, mitu televaatajat? Ma ühe maksumaksja krooni SA? Vot sellele küsimusele võin, ta ei ole, vot selle sellele küsimusele ei saa vastata, sellepärast et kui me teeme parimale vaadatavuse ajal lastesaadet mis maksab summa x maksumaksja raha siis ilmselt on sihtgrupp lapsed. Kui me oleme praeguste viimaste mõõdikute järgi saanud ikkagi 60 protsenti Eesti lastest, eestikeelsetest lastest, seda saadet vaatab ja turuosa on ainult seitse protsenti, siis justkui halvast. Aga ma ütlen, et suurepära Nii et kokkuvõttes võib öelda, kui võtame aluseks puhtalt need usaldatavuse protsendid, et Eesti Raadio, Eesti Televisioon on siis vankumatu ja tõelise ajakirjanduse kantsid. Tänases Eesti ajakirjanduses küll muidugi ma tahaksin, et Eestis oleks eesti televisioonis samamoodi palju kõrgema väärtusega aeglaslike saateid, mis ei tähenda seda, et Eesti televisiooni siis peaks olema veelgi paremat meelelahutust, veelgi intelligentsemad meelelahutust. Need kõik käivad käsikäes ja siin ei ole vaja jalgratast leiuta informeerida, harida ja nalja teha. See ongi see põhimõte, mis ilmselt avalik-õigusliku televisiooni ja raadio alustavad, on. Väljavõte toimikust tunnistajate ütlused. Palju te vaatate Eesti televisiooni? Aktuaalset Kaamerat, püüan ikka vaadata ja praegu ei tulegi meelde. Kui on võimalik, siis paari saadet ka vaata jaa, terevisiooni muidugi olete rahul Eesti televisiooni, muidu ma olen küll rahul. Lähen, vaatan, on ka mõni lemmiksaade Õnne 13 uudised aktuaalset kaamerat ka, vahel on teil silma jäänud ka mõni sugune halb saada? Ei ole igale maitsele midagi paljutõotav Eesti televisiooni üsna palju. Kui palju on üsna palju? No ikka on neli-viis tundi kõvasti, isegi rohkem teinekord. Palju sa vaatad Eesti televisiooni päevas nädalas, siis. Uus vahest ikka, mida sa vaatad sealt? Uudiseid näiteks, et need on nagu kõige usaldusväärsemad seal? Ma ei tea, mingi üks, kaks korda nädalas või esmamingi koodi, eseme, midagi taolist, kui noort valik on Eesti televisiooni. Väga saade võiks ikka see 15. Samas sõnastuses. Ta võiks tagasi tulla, on mõni saade, mis seal nagu eriti tarvis ei ole poliitika Eesti televisioonist, mis seal ikka arvata on, vaatan, mida ta täpsemalt väärtused, mida või no leian huvitavat saateid uudiseid ja, ja huvitavaid muusikasaateid, mitte mitte mingisugused need hirmsad filmid mulle ei meeldi. On ka mõni selline saade, meister üldse veel? Ei, seda ei oska ütelda, noh, kõike üleüldiselt ma noh, väga vähe, ma ei istu televiisori ees. Päevas võib-olla no iga õhtu tund kindlasti hommikuti vaatan ja lapsed vaatavad see 17, mis on, seda vaatavad, toimetamisi on, ei ole nii palju aega vaadata. Jah, aga ja, ja siis neid noh, seal teadussaateid, niisuguseid neid, need on hästi toredad üldse väike teleka inimene suht palju Eesti televisiooni, väga palju häid filme on päeval prantsuse filme näiteks siiani inglise omad on väga hilja öösel, et aga üldiselt küll jah, väga hea. Näiteks, seal on niisugused ütleme, ajaloolisreisisaateid, ütleme Matvere ja, ja siis nüüd Tätte saade on külla, aga Kersna maa on ta kontsentreeritum, ütleme nüüd natukene palju venivad, eks. Et kunagi nägin minusse CNNi peal oli maailma kaunimaid kodud ja tegi see printsess Diana vend, see Charles Spencer. Hästi huvitav, et, et mingisugune ütleme, loss oli võetud. Sa said sellest perekonnast teada, kuidas see perekond ajalooliselt oli, eks, ja mingit hästi toredat sain, majad olid kuskilt Vancouveris mingi klaasi, siis on vaja hästi huvitav saadet, seda, seda nagu tasuks osta välja ja siis ma arvan, Etelets harva, harva mitte kunagi, peaaegu mitte kunagi keset ei tule midagi, mis sind huvitab seebikat. Need on sellised lähedalt seriaali nägu, et kes tahab saada superstaariks või teisel Eesti otsib superstaari. Muusika nagu Emmdeeviilan, Entivile on veel vähe musketeid, võiks rohkem olla. Tõsivisioonist viimati ma ei tea, kas Pealtnägijat vanaemaga või Eurovisioni Eurovisiooni. Mingi isa vaatas seda Aktuaalset Kaamerat. Iga päev pealtnägija, mis tuleb uudiseid Pealtnägija võiks rohkem olla, võiks olla, kus näidatakse noorte elu või kuidagi nii, müüdimurdjad võiks rohkem olla. Õhtul filme, siis uudiseid vaatan kõige rohkem. Lemmiku te siis spordisad. Eriti veel meeldib daamid, andekad, need sellised, ma ei tea mingi kunstnik, kes teeb neid huvitavaid reklaame, sõnagend marata, ainuke normaalne selline televisioon, mis kannab selliseid toredaid väärtusesin. Siis ma ei mõtle seda, et kanal kah kae järgi peaksin tegema mingeid väga meelelahutuslik järgi minema nii kollaseks nagu kanal kaks on aga võib-olla natukene sellist meelelahutuslikku juurde tuua. Et mingi seltskonnaelu noh, natukenegi tõi, peab täpselt olema kanal kaks reporteri kopi vest, aga midagi huvitavamat, sellist kohatu. Vaatan lehitsen lõimunud protokolle, praegu. Mulle jääb kuidagi mulje, et sa oled eriliselt mures sellepärast et varsti tekib üks ja ühine nii-öelda rahvusringhääling. Tead olen küll, siin on konkreetne põhjus. Mis, mis, mis, mis vaevab nurgas? Ei, aga mind vaevab see, et kui pannakse ühte majja kokku, see tähendab, et ka sööklad pannakse kokku Muidugi muidugi pannakse sööklad kokku, sa tahad käia kuskil mujal söömas? Ei, sa. Sa vist ei taba, sa, sa ju oled söönud teleseljankat, oled. Kas sa mõtled? Jah? Kuule. On tõesti õigus, vot mis ma räägin siis. Ülekuulamine.