Algab saade 60 aastat muusika põhiharidust Eestis, kus tuleb juttu muusikakoolide tekkimisest ja arengust, muusikakoolide osast, eesti kultuurielus kindlast vundamendist püramiidile, millest on võrsunud meie muusikatipud aga ka baasist, kohalikule kultuurielule. Arutleme ka muusikakoolide tänase seisu üle. Stuudios on Eesti muusikakoolide liidu juhatuse esimees Urvi Haasma Põltsamaa muusikakooli direktor Anne Kaus ja Keila muusikakooli direktor Andres Teppo. Saates kõlav muusika on salvestatud 30. novembril 2003 Estonia kontserdisaalis Eesti Muusikakoolide Liidu 10. aastapäeva juubeliürituste lõppkontserdil. Saate juhatas sisse fragment kreegi seatud rahvalaulust vanalinna muusikakooli tütarlastekoori esituses Maarja Soone juhatusel. Tänaseks on Eestis muusikakooli juba üle 80 tekkima hakkasid need aga tasapisi, 60 aastat tagasi. Millisest pinnasest need võrsusid? Tegin just hiljuti väga täpset statistikat, et omavalitsuse muusikakoole hetkel on 81 ja tõesti päris esimesed, nendest on isegi natukene vanemad kui 60 aastat, sest päris esimesed muusikakoolid tekkisid juba 44. aasta lõpus kohe pärast seda, kui rinnesid eemaldus, need olidki Tartu ja Tallinna muusikakoolid, mis tegelikult eraldusid Tartu ja Tallinna kõrgematest muusikakoolidest, aga kohe selle järgi hakkasid tekkima muusikakoolid väga mitmetes linnades, 45. aastal näiteks kohe Pärnus ja Rakveres ja neid on tulnud riburada pidi järjest juurde minu mäletamist mööda seitsmekümnendad teate, aastate lõpus oli neid muusikakoole kuskil üle 40. Nii et selle ajaga nüüd on see arv peaaegu kahekordistunud. Millised need kõige viljakamad aastad olid, kui muusikakooli kõige rohkem juurde tekkis, aga need olid ikkagi need sõjajärgsed aastad 45.-st kusagile sinna 50.-ni ja, aga neid on ka tõesti hiljemgi juurde tulnud, nagu ma ütlesin, on neid ikkagi jooksvalt kogu aeg juurde tulnud ja isegi praegusel niisiis ütleme viimase 15 aasta jooksul näiteks juurde tekkinud näiteks Koeru muusikakool. Ta on omavalitsusi, kes selles suunas nagu midagi ette võtavad. Põltsamaa muusikakool oli ka õnnelik kool, sellepärast et me olime siiski ka teise kümnendi sees. Kool asutati 59. aastal ja minule teadaolevalt oli see 15. muusikakool Eestis. Kuigi sellel hetkel oli tegelikult tõsine plaan teha Tallinnasse veel üks muusikakooli juurde. Aga kuna kohapeal leidus väga energiline pillimees Voldemar Lemmik, kes kulutas palju ministeeriumi uksi Tallinnas ja suutis selgeks teha, et, et parem on tehase kool siiski Põltsamaale siis jäetigi Tallinnasse muusikakool seekord tegemata avama. Ja Põltsamaal avati 59. aastal muusikakool ja esialgu võeti vastu 50 last. Võrdluseks nii palju, et praegu on lapsi 170 pluss veel eelklass, nii et üle 200. Ja sellel ajal hakati lõpetama siis seal klaverit, akordionit, viiulit ja mõningaid puhkpille. Ja esimesed aastad olid väga viljakad, sest Voldemar lemmik ise oli väga tugev pupilli inimene ja tema esimesest Pääsukesest Hannes altruism on saanud Muusikaakadeemia puhkpilliosakonna juhataja. Algus läks väga hästi, aga peaks õpetama hakati ikka seda, mida kõigepealt oli võimalik juba pillide osas ja õpetajate osas. Aga tänaseks on laienenud erialade valik, näiteks Põltsamaal juba jõuab ligi 20 eriala ligi Põltsamaal ilmselt oli ka väga soodne pinnas muusikakooli tekkimiseks, see on selliste vanade muusika traditsioonidega kant ja, ja ma pean ütlema, et see aitab tõesti palju kaasa ja mitte ainult muusikakooli tekkimisele, vaid kogu sellele tegevusele, mis praegu on, sellepärast et nibu pilliorkestrid on meil ju rohkem kui 100 aasta vanusetegevusega samuti segakoorireisidest, vanim on jo Põltsamaal, kes on pidevalt laulnud segakoor Heli ja muusikalinn tõsiselt. Nõukogude aegsed laste muusikakoolid, kas need töötasid üleliidulise õppekava alusel? Ja kõik töötasid üleliidulisi õppekava alusel ja isegi isegi venekeelne, kust me pidime näpuga järge ajama? Millal töötati välja meie Eestiga hakkavad need õppekavad kinnitati 97. aastal kui panemine või töö nende kallal käis juba muidugi mitu aastat enne seda ja kõikidele pillidele kõikidele õppeainetele ka 97. aastal veel neid ei jõutud, nagu koostada neid on ka paaril korral hiljem ministeeriumi määrusega veel nagu lisaks kinnitatud, kuidas hakkas muusikakoolide elu muutuma sinna uue Eesti vabariigi ajal? No olles nüüd ühe väikelinna kooli muusikakooli direktor, võin mõelda, et igasuguseid tuuli on uksest sisse ja aknast puhunud. Ja päris algus oli tegelikult raske. Ja meil oli ta kohe alguses juba veidi raske, sellepärast et muusikakoolid oma õppekavade ja õppeainete mahuga oli midagi uut kohalike omavalitsuste silmis ja sellega tuli ilmselt väga palju aega leida, et sellega harjuda. Ka meil oli algus väga raske ja tuli palju selgitada omavalitsustöötajat telemiks muusikakoolis peab lapsi ühekaupa õpetama. Miks see oluline on, miks ei saa 13 klaveri asemel 10 kohe ära müüa nagu üks spordiinimene leidis, et aitaks äkki kolmeste paneks lapsed ringis ümber klaveri ja saaks odavamalt hakkama ja võiks üldsegi olla tunduvalt vähem tunde ja jälle saaks odavamalt hakkama ja selleks tuli tegelikult väga palju vaeva näha, et see kõik siiski ära selgitada. Ja praegu aktsepteeritakse täiesti seda üleriigilist Ta kava, mille alusel muusikakool töötab ja nende ainemahtude juures me saame töötada ja saame töötada hästi ja on olnud võimalus teha igasuguseid orkestreid, ansambleid, sest õpilaste õppetase on sellisel kõrgusel, et nad on võimelised mängima orkestrites ansamblites, kes ja ilma selle tugeva individuaalõpetuseta see kahjuks võimalik ei oleks. Aga algus oli raske, nüüd läheb kergemini, need probleemid tekkisid kõik seoses sellega, et omavalitsustest hakkasid muusikakoolid sõltuma just nimelt, kuna see rahakott, Ta läks täielikult omavalitsuse kätte ja riigi toetus ju ei tulnud muusikakoolidele peale ja pole ka siiani tulnud, välja arvatud mõned ühekordsed mõnel aastal, mis on iseenesest küll toredaks abiks olnud, aga need ei taga kindlust muusikakoolidele. Probleemi tekitas just nimelt rahastamise pool ja kuna raha pole kunagi palju, omavalitsusel on palju kohustusi ja mitte ainult muusikakool ei ole tema üleval pidada, siis läbi vaidluste need sellised tõed sündisidki. Nii et ka praegused muusikakoolid töötavad väga tihedas kontaktis ja suhtlemises omavalitsustega, et see on selline pidev koostöö ja, ja selgitamine väikestes kohtades kindlasti tihedalt. Sest et hea on omada lihtsalt palju infot nii endal, aga ma arvan ka igal omavalitsustöötajal või on ta siis lausa volikogu liige või mõne volikogu komisjoni liige, mida rohkem ta omab infot mingi asja kohta, seda parem on ju läbirääkimisi pidada ja seda selgemini saavad asjad ära räägitud. Infopuudus on ehk see kõige esimene asi, et mida rohkem omavalitsus inimesed tõstavad jalga üle muusikakooli, uksepakkuja teavad, mis kool endast kujutab, seda kergemini läheb see selline koostöö, ma arvan, mil määral on muusikakoolide funktsioonid avardunud. Eks muusikakoolide üks põhifunktsioon on siiski olnud selle muusikalise põhihariduse andmine, mis oleks nagu võimaluseks või eelduseks ka nende muusikaõpingute jätkamiseks. Ja võin tuua niisuguse näite Tartu esimene muusikakool just hiljuti tegi oma vanemate seas küsitluse, mis puudutas siis vanemate ootusi muusikakooli osas. Ja 70 protsenti vanematest vastas, et, et nad sooviksid, et selle kooli lõpetamisel oleks nende lapsel võimalus jätkata soovi korral muusikaõpinguid võimalus, mitte kohustus, ega ka mitte kindel soov. Sest seda on sageli last muusikakooli pannes raske ette näha. Aga selge see, et tegelikult, kui me oleme ka omavalitsuse rahakoti peal omavalitsuse eelarves, et me püüame ka kohapealset seda kultuurielu edendada nii palju kui võimalik, et muusikakoolide õpilased ja vilistlased osalevad kohapealsetes kestrites ansamblites, sageli need orkestrid, ansamblid tegutsevadki muusikakoolide ruumides. Samuti on, ütleme, viimane 10 15 aastat, toonud kaasa just koolide enesealgatuslikult kahe teise paralleelse õppekava kasutusele võtmise, mis küll tugineb üleriigilisele Ta kavale sellesse olevale tunniplaanile. Aga ta on pisut väiksemamahulisem, kui on see tüüpiline pilliõpetus. Ta kava ja seda mitte ainult sellepärast, et nüüd ka võib-olla vähem andekad lapsed saaksid muusikat õppida, vaid ka sellepärast, et üldiselt on lapsed väga hõivatud, on üldkoolis nendel suured koormused, laste huvid on väga mitmekülgsed, ka vanemate huvid oma last arendada väga mitmekülgselt on väga suured ja seetõttu on lastel suured koormused. Ja et ka siis lapsel, kellel on suur koormus väljaspool ülikooli, et ta siiski saaks natukene pillimuusikat õppida, et tal oleks siiski ka võimalus edaspidi veel otsustada, mis temast saab ja mis ta teeb. Sellepärast ongi mitmed koolid juba võtnud selle paralleelse õppekavaga näitusele. Samuti püüame me muidugi avardada ka oma tegevust näiteks ka nende eelkoolilaste osas. Meil tegutsevad koolides rühmad, eelkooli rühmad ja samuti on siin viimasel ajal uus tendents tegeldakse siin-seal täiskasvanute koolitusega, aga sellest võib-olla räägiks selle Annega. Värsked kogemused, nii nagu ma ütlesin, on hea, kui omavalitsustöötajad leiavad üles muusikakooli ukse muusikakoole omalt poolt väga paljuks valmis olema ja meie oleme püüdnud ennast hästi nähtavaks, linnas teha. Ei lisaks tõepoolest sellele pilli peale, mis on andnud tublimatele andekatele õpilastele võimaluse astuda edasi kas keskeri või kõrgemasse õppeasutusse, mida on ka väga usinalt tehtud. Sest just enne siia tulekut ma vaatasin, et muusikakooli on välja andnud 533 lõputunnistust ja nendest siis 110 teenibki muusikuna endale leiba, mis ei ole üldsegi halb tulemus, rääkimata kõigist isetegevuslastest koorides ja orkestrites. Aga see pole ainult üks põhiasju, millega väikelinna muusikakool tegeleb, teine ongi seal kõrval see, pakkuda noortele seda mitmekülgset tegelemise võimalust ja leida variandid ja võimalused neile lastele, kellel ei ole tahtmist ennast nii suure tundide mahuga koormata. Tegeleme ka eelklassiga ja seda juba mitu aastakümmet ja uudse nähtusena siis on leidnud, et muusikakooli üles ka juba täiskasvanud, kes juba mõned aastad tagasi tulid majja maad kuulama, millised võimalused oleksid neil just sellel aastal me liitusime täiskasvanud õppija nädala raames korraldatud üritustega oktoobrikuu sees ja osalesime ka selles Tõnni programmis Jõgeva maavalitsuse kaudu ja tegime terve nädala siis täiskasvanud telelahtiste uste nädalaks ja tõepoolest, meile saabus üle 10 täiskasvanu ja kõige eakam neist oli 69 aastane proua, kes praegusel hetkel proovibki siis natuke klaverimängu saladusi avastada. Aga on veel 60 aastane, kena proua ja on seal 50 kolmeseid metsamehi, kellel on omal mitu pilli juba kodus ja miks mitte. Las nad proovivad enda tarbeks ja ütles küll toredasti se akordionist 53 aastane metsamees, kes ütles, et enne ma julgesin kodus pilli mängida, neid ma enam ei julgegi, sest tuli välja, et kõik on valesti, aga küll need asjad koos õpetajaga õigeks saavad. Tahtmine on kõige tähtsam ja praegusel hetkel ongi muusikakoolis õppimas 11 täiskasvanut. Praegused võimalused väga palju avardada seda ei luba, aga ei tuldud ainult kitarri ja klaverit, nagu arvatakse, tuldi just nimelt väga palju näiteks akordionit õppima. Kas kitarr ja klaver on muidu praegu kõige populaarsemad pillid? Muusika, klaver on üldiselt muusikakoolidesse üleüldse valdavalt kõige rohkem õpitav pill ja ega ta ülearu pole kellelegi seda õppida. Aga kitarr on need viimaste aastate selline buum olnud seda võimalust õpetada klassikalist kitarri ei ole väga paljudel koolidel, sest õppejõudude puudus on lihtsalt suur. Aga meie oleme suutnud oma majja meelitada kaks õpetajat ja on hetkel võimalik õppida lastel ja on ka mõnel täiskasvanul siis võimalik õppida kitarriga. Kuidas teil muudel aladel kaadrit jätkub? Muude pillide õpetajaid ja ma arvan, et need on väga erinevad piirkonniti ma usun, et suuremates linnades ei ole see probleem võib-olla nii suur ja küllap seal on ka nii-öelda töötuid klaveriõpetajaid, kes hea meelega endale koha saaksite ja ma arvan, et mitte ainult Tallinn ei ole siin, vaid too piirkond ja ja ka mida väiksemalt töökohad ja kaugemale minna suurte linnade südametest, siis ma arvan, et mured on suured. Põltsamaal on see eelis, et me siiski oleme Tartu külje all ja me saame sealt nii teatri poolelt kui Elleri kooli poolelt abi ja meil on päris mitmed õppejõud on mitme kooli peale. Nii et hetkel meie nagu mures ei ole, aga kindlasti väiksemates kohtades on need mured suured. Üldiselt on küll see mure tõesti, et kui klaveriõpetajaid jätkub ja jääb pisut ülegi, iseasi on see, kas nad just väikestesse kohtadesse tööle tahavad minna, siis tegelikult ikkagi orkestripillide õpetajatest on meil suur puudus ja selle taga seisavad ka väga mitmed kooli ja kohalikud orkestrid ja bändid. Teatud villide osas ikkagi õpetajate puudus on päris suur. Millise haridusega on muusikakoolide õpetajad? Muusikakoolide õpetajad on kas siis keskeri- või kõrgharidusega, üle 60 protsendi on meil kõrgharidusega õpetajaid ja põhimõtteliselt on muidugi Muusikakoolide soov, et see kõrgharidusega õpetajate hulk nagu suureneks. Aga vaat siin ongi see küsimus, et kuna praegu neid noori spetsialiste muusika alal kõrgkoolides nii palju ei tule, et neid jätkuks ja siis on üks 40 protsenti ka keskeriharidusega õpetajaid. Kui palju on neid pille, mida üldse Eesti muusikakoolides õpetatakse? Ei oskagi öelda, ei ole kokku lugenud, aga see pillide arv või nimetus tõlkes ikka pidevalt tõuseb ja nüüd uued liinid meie muusikakoolides ei ole niivõrd seotud konkreetsete pillidega, vaid on seotud kahe niisukese valdkonnaga pärimusmuusika. Ja see popmuusika, et just väga värskelt hiljuti eelmisel õppeaastal valmis pärimusmuusika näidisõppekavas on nüüd tõesti näidisõppekavas, ei ole ministeeriumi poolt kinnitatud. Ja on valmimisel jätsi, papposakonna õppekava, et õpilastel, kes asuvad mingit instrumenti, õppima, et nendel oleks hiljem võimalik, ütleme, vanemas astmes pisut nagu spetsialiseeruda jätsi ja popi peale. Et me püüame selles mõttes oma võimalusi nagu avardada. Aga suuremates muusikakoolides on klassikaliste pillide osas ei ole pilli, mida ei saaks õppida. Kuressaare muusikakooli vanamuusika ansambel rondo Tiiu Maripuu juhatusel mängib meile ühe loo keskajast. Muusik mängib kuulajale kus saavad meie lapsed esineda. No laste esinemisvõimalused on küll lõpmata suured, just eile koostasin oma linnavalitsusele ülevaadet muusikakooli tegevusest, noh, kõigi allasutuste kohta plaanitakse välja anda eraldi raamat, kus ma just märkisin ära, et aastas selline väikese linna kool nagu meie, meil on võimalus esineda umbes 50. erikontserdil või lüüa kaasa mõnel üritusel. Me oleme alati kutsunud väga paljudesse kohtadesse, pigem tekitab vahel täiesti muret, paneb kukalt sügama, kas me jälle leiame kedagi nii ruttu ja just nii, nagu soov on, aga me oleme ikka leidnud. Rääkimata nendest kontsertidest, mida me oma majas korraldame. Rääkimata võimalustest esineda kirikut, kes, mis on sellise muusika jaoks nagu meie lapsed tahaks mängida, on ju vägada head repertuaari, mis sobibki tõesti kirikus mängimiseks. Meie linnas on kiriku olemas igal pool, muidugi ei ole. Aga võimalused laiemad, avaramad. Meie oleme oma kooliga käinud palju kordi Soomes, Rootsis, Taanis, Šveitsis, Norras, Peterburis plaanime sõita Ungarisse. Nii et haare on päris suurim ja arenemas on sõprussuhted Lätiga. Linn on leitud ja koolid on omavahel juba kontakti võtnud, nii et rääkimata oma piirkonnast, oma linnast, oma maakonnast ja Eestist ainult tuleb asjadest kinni haarata. Kõige taga on muidugi ka rahaga, selleks on fondaja, selliseid projekte tuleb palju kirjutada ja esinemise võimaluste puudumise üle küll kurta ei saa. Nii lahe muidugi ei ole. Kõigis esinemise võimaluse koha pealt on oluline seesama Euroopa muusikad eliit, kust meie muusikakoolide kollektiividel osa võtnud juba vist kolmel või neljal festivalil. No meie oleme kolmel käinud. 2000 2002 2004 tuleb Ungari 2007. Need on suured projektid, need on suured käimised, selleks peab aegsasti hakkama mõtlema ja, ja pillimänguga ka raha teenima ja nii see raha korjamine käibki, et lähete esinema laionsitega näiteks ja Sagurjadki esinemistasu ja nii see projekt rahastatud saabki. Ja lastele on see suur stiimul. Lastele on sellised sõidud suureks stiimuliks. Juba aastaid ette tegeldakse sellega. Sellised mõtted ei sünni üleöö, need mõeldakse mitme aasta peale, et sellised suured sõidud, aga kohapealsed esinemised ja kutsed meid ei kutsuta ju ainult mitte linnaüritustele. Meid kutsutakse täpselt samamoodi ka igasuguste klubide ja seltside esinemistele ja mitmesuguste autasude ja tunnusmärkide kätteandmisele ja vabariigi aastapäeva tähistamine on juba mitu aastat muusikakooli õlgadel. Jah, eks nende esinemistega on nii, et on esinemisi, kuhu tõesti kutsutakse ja on esinemisi, mida ka võib-olla ise tuleb natukene otsida, et õpilastele anda nagu rakendust nendele mänguoskustele. Minul näiteks on sellised kogemused, et meie orkestrit esinevad nüüd juba teist aastat 30. detsembril Harjumaa ballil Estonia teatris. Ja samal ajal näiteks nüüd kohe selle nädala lõpus on meil ühisüritus sõpruskooliga Soomest tuleb siia Läns jõuden, ma muusikakooli orkester, meil on ühisorkestri esinemine metodisti kirikus. Võib-olla peaks seda ka mainima, et väga paljud muusikakoolid oma siidiplaadi välja andnud kus on väga korraliku tasemega esitusi siin üle Eesti, paljudel on need tegelikult minu arvates esinevatele valdavad laps professionaalide timmida. Klassikaraadio võiks ka mõnda paati omada. Jah, ja eriti tore oli tegelikult aasta 2003, kui me tähistasime väikest viisi eesti muusikute liidu kümnendat, taasta päeva selleks sündmuseks me saime nagu kingituseks ka pisut haridusministeeriumi käest rahampse raha ei olnudki nii väga pisut, see oli miljon, see oli niisugune esmaja ainukordne otsene toetus muusikakoolidele, millest me 60 protsenti jagasime koolidele just nimelt inventari ostuks. Ja siis pisut kasutasime seda raha ka meie muusikakoolide liidu juubeli tähistamiseks ehk siis üldiselt muusikakoolide tutvustamiseks üle Eesti. Ja see meie juubelisügis koosnes siis väga mitmest kontserdist üle Eesti ja väga tore oli tegelikult, et neid üle Eesti toimuvaid kontserte kuulata. Meil juhatuse liikmed viibisid mitmetel kontsertitel kohal ja tegelikult see tase, kust me siis omakorda valisime esinejaid siia lõppkontserdile, mis toimub Estonia kontserdisaalis. Et see tase oli üllatavalt meeldiv ja kõrge ja väga tublisid esinejaid oli väga toredaid kollektiive, oli selle tõttu, noh, on mul head mälestused ka sellest Estonia kontserdisaali kontserdist, et siia said nagu parimad nendest regioonide kontsertidest kokku valitud. Meie õpilastega tehti Eesti televisioonis niuksed, väiksed muusikaklipid, igal õhtul oli üks väikene muusikat pärast aga, et kus siis meie parimad just konkurssidel võitnud õpilased mängisid ja need olid väga toredad videoklipid. Schopeni eemali valsi mängib Narva muusikakooli õpilane keeleenamat Veevskaja. Muusikakoolide puhul peaks ka silmas pidama seda, et möödunud aastate jooksul väga paljud kultuurimajad ja klubid sulgesid oma uksed ja on mitmetes väikestes kohtades, kus muusikakoole ongi see ainukene kultuuriasutus, mis seda kohapealset kultuurielu üleval hoiab ja toetab ja üles ehitab. Ja tee muusikakoolide osas me ei tohiks unustada ära seda nii-öelda suvist õppeaega. Meil toimub väga paljudes koolides väga palju niisuguseid suvelaagrid, kus me siis anname ka lastele suvel võimaluse natukene vabamas õhkkonnas ja ühismänguga tegeleda, et selles osas on väga pikaajalised kogemused Põltsamaakoolile, et äkki Anne räägib. Kõne nendest jah, asja algus on päris kaugel juba, kui vaadata tagasi, siis 93. aastal esimest korda käi proua Inge Raudsepp meile ühe norra dirigendi, kellel oli tõsine huvi kusagil Eestis panna õlg alla suviste muusikalaagrite korraldamisele. Ja ega ta nii väga laager ei olnudki, tuli välja, et ta on ikkagi täiesti kuul, tan, suvine kool. Ja asi läkski käima 94. aastal, mil me esimest korda kutsusime kokku siis ühe vahetuse jagu puhkpilliõpilasi, moodustada puhkpilliorkester ja hakata mängima ja dirigendipulti asuski, seesama norra dirigent ja sellest, et rohkem kui 10 aasta tagusest 46 lapsega nädalasest suvekoolitusest on tänaseks välja kasvanud, meil siis rohkem kui 300 lapsega suvekoolituste oma vorm kohe, kuhu siis nüüd on meil juba aastaid kogunenud kahe vahetuse jagub pillilapsi üle 200 lapse Eestist igal suvel esimeses vahetuses nooremat, teises edasijõudnumad. Ja nädal aega on veel laagris meil kuuskümmen, keelpillimängijat ja kaks aastat on olnud nädala jagu laagris ka ligi 50 kitarristi. Ja me ei saa rääkida ainult sellest, et, et lapsed on suvel toredasti oma aega kasutamas vaid tegelikult selles suvekoolis on ikkagi väga kõrgetasemeline õpe. Sest õppejõud tulevad meile kõik mujalt. Me teeme, projektid on osalustasud ja meil on õppejõududeks Eesti Muusikaakadeemia õppejõud, meil on Otsa ja Elleri kooli õpetajad, meil on Eestimaa muusikakoolide tublimad, õpetad, et aga meil on ka välisõppejõude ja näiteks kitarristi telgi oli tänavu ju tore võimalus kuulata hoopis Soomes töötavat Hispaania kitarristi ja tema pedagoogi kogemusi. Meil on, norrakad on väga tihedad, et suvekoolis osalejad mitte ainult dirigendi näolga maid mitmete õpetajate näol. Ja järgmiseks suveks oleme omale saamas ka keelpillimängijate suvekooli Soomest dirigenti ja arvan, et need varsti vaatame ka sinna Läti poolele päris rõõmsa meelega. Praegu igal suvel on meil kolm nädalat maja muusikat täis. See on tõsine kool, kus on individuaaltunnid, kus on ansamblitunnid, kus on orkestritunnid, kus kuulata takse muusikat ja kus väga palju õhtuti esinetakse üksteisele ja suve jooksul antakse kaheksa kontserti tee linna kirikus ja kultuurikeskuses, sealhulgas on meil kõigil aastatel ka välisorkestrit esinemas. Viimasel aastal olid meil puhkpilliorkestrid Soomest ja Rootsist, varem on olnud Taanist, Hollandist, nii et see on päris suurüritusi ja koos õpetajatega kokku siis suvel musitseerib tõsises koolis 400 muusikut, igal suvel, aga me ei ole ainukesed. Ma tean, et selliseid suvekoolitusi teevad ju ka teised kohad, Haapsalus on pikad traditsioonid keelpilliosas ja paljud väiksed koolid ja mitte ka väga väiksed teevad oma lastele eraldi veel laagreid, suviseid muusikalaagreid. Aga ma arvan, et meil on see juba on selline traditsioon, millest nüüd enam tagasiastumist ei ole, ka ei tule, sest lapsed ootavad ja ja eks sellel on ka kaval nippe, et kui laps on ikka suvel nädal otsa pillikastist välja võtnud ja teda mänginud, siis tema tase sügisel kooli tulles on hoopis midagi muud kui see, kes küsib 31. augustil tolmu pillikasti pealt. Et meile pakub see rõõmu. Kuigi ta on väga koormav ja küllaltki raske, aga süsteem toimib juba 12 aastat ja see on üks muusikakoolide suur roll, et nad järjest rohkem ja rohkem hakkab. Selliseid koolitusvõimalusi on ju ka veel värska keelpillilaager ja neid on üle Eesti. Nii et mitte ainult koolis ei olda talvel, vaid on võimalus olla ka. Suvel Põltsamaa muusikakooli noortekoor ja kammerorkestri esituses reetsest Re juhatusel kuuleme Edvard Griegi laulu kevad. Kuidas muidu elab tänane muusikakool siin mõningates koolides on kaadriprobleemid, aga mis probleemid veel on? Muusikakoolides? No probleemid on alati natukene seotud rahadega. Iga aastaga on see läinud kergemaks pillide ost. Kõik nõukogude aegsed pillid on peaaegu et välja vahetatud, kui nüüd klaverid välja arvata. See olukord on läinud paremaks ja see peegeldub ka konkursside tasemes. Et minu arvates on võrreldes 20 aastase taguse ajaga on konkursi tase oluliselt tugevamaks muutunud. Aga samas on probleem ka õpilaste suur koormus koolis. Et see pühendumise aeg pilli õppimise läheb iga aastaga lühemaks ja lühemaks. Näiteid on ju igasuguseid, aga need, kes on võtnud tõsiselt endale südamesse muusikaga edasi tegelemise või muusiku elukutse, need ma usun, et leiavad ikkagi selle aja maksimaalselt võtta muusikakoolist, mis võtta annab ja, ja meil on ka näiteid selle kohta, et kui tõesti, võib-olla mõnel õpilasel on see koormus natukene liiga suur, aga teine, kellel on tõsiselt huvi muusika vastu ja plaan minna edasi õppima, ta soovib tegelikult aineid hoopiski veel juurde saada, küsitakse väga palju improvisatsioonitunde ja selliseid aineid, mida edaspidi ilmselt vaja läheb ja soovitakse võtta erinevaid lisapille juurde ja ja sellega tegeldakse ka päris tõsiselt, nii et need võimalused peaksid kindlasti koolile jääma. Et anda nendele lastele, kes on sügavalt huvitatud ja kes on eeldustega ja kes on töökad ja kellel on siht silme ees, et nad saaksid ikkagi nendest kohapealsetest muusikakoolidest maksimumi. Millist koostööd muusikakoolid omavahel teevad. Muusikakoolide koostöö on. Päris pikaajaline ja päris tugev ja see tegelikult ulatub juba nõukogude aega, kui me olime veel kultuuriministeeriumi haldusalas. Meil oligi koos nisugune, ühiskondlik direktorite nõukogu, kellega väga palju kultuuriministeerium arvestas, kuni palgaastmed Tanja palga määradeni välja ja väga sageli meiega peeti igasugustes asjades. Nüüd kahjuks praegu meil nagu ministeeriumipoolset niisugust suurt abi ei ole olnud siin viimasel, 15 aastal, aga kuna õnneks muusikakoolidel see koostöö oli juba päris tugevatel alustel, siis 93. aastal me vormistasime selle ametlikult mittetulundusühinguks eesti muusikuid. Ja sellest alates ongi siis muusikakoolid nii-öelda ise püüdnud iseendaga tegeleda ja muusikakoolide liit. Ta on andnud välja eestikeelseid õpikuid, sest nagu me meenutasime siin nõukogude ajal olid kõik õppeplaanid, jaga õpikud venekeelsed. Et me oleme välja andnud solfeisi õpikut kõigile seitsmele klassile, noorematele klassidele juba mitmeid variante, samuti muusikaloo materjale. Muusikute liit korraldab õpilaskonkursse, et ühtlustada natukene koolide taset ja hoida sellel silma peal, et vaadata, kuhu need asjad liiguvad ja püüab lihtsalt tegeleda siis muusikakoolidega, nii palju, kui me tarkus seda lubage, kui palju me oskame. Eesti muusikakoolide liit on aastast 2001 ka Euroopa Muusikakoolide Liidu liige. Mida see meie muusikakoolidele annab? Eks ta annab siiski selle tunnetus, et me oleme osa Euroopast ja, ja kui me seal nendel aastakoosolekutel nüüd oleme käinud, siis me kuuleme, mis probleemid ja mured on teistel ja saame natukene justkui teiste ideid jagama, Moody ka kuulatakse, meedia võib-olla saadakse, meeldis, kui test ideid näiteks hiljuti just Me käisime viimasel aastakoosolekul, siis oli seal küllalt. Ta on aktuaalne, oli muusikakoolide seaduste küsimus, et väga mitmed riigid tegelevad praegu nende niisuguste asjade kokku panemisega. Ja hiljuti just kinnitati muusikakoolide seadus Taanis ja see on nüüd jällegi üks meie jaoks väga aktuaalne teema. Kuna praegu on kooskõlastusringil huvikooli seaduse eelnõu, mis siis peaks asendama praegu kehtivat huvialakooli seadust ja milles on muusikakooli jaoks mitmed ebameeldivad momendid sees? Kõigepealt ajaloost võib-olla see, et tegelikult on päris raske siiski panna aga ühe seaduse alla kõiki neid erinevaid huvihariduse nähtusi huvitegevusest kuni, ütleme huvikoolini välja, aga kuna haridusseadus, mis 92. aastal Talle koostati, lööb selle hariduse nii suures plaanis, kaheksa on üldharidus- ja huviharidus ja huviharidust omakorda püütakse jälle ühe seaduse alla mahutada siis siit väiksed kärisemised tulevad ja kui praeguses huvialakooliseaduses on siiski muusikakoolide osas teatud meie tööd soodustavad erandpunktid sees kõige olulisem nendest on siis riiklikult kinnitatud õppekavad, mis on siis kooli õppekava koostamise aluseks ja millest tõesti meie muusikakoolid ka püüavad kinni pidada ja mis on ka meid aidanud tegelikult meie muusikakoole praegu siin nii-öelda ellujäämisel, sest et see on olnud meie töö, piibel ja need ainete mahud ja tundide mahud, mis seal kirjas on, need on optimaalsed selleks, et pärast seda muusikalist haridust jätkata. Aga praeguses eelnõus tõesti selle kohaselt meie suhtes mingeid erandit tehtud ei ole ja neid üleriigilised õppekavad eelnõu kohaselt kaotavad oma tähtsuse ja need tühistatakse ja tähendab kooli õppekavade kinnitamine jääb täielikult kohaliku omavalitsuse otsustada ja see nüüd küll on natukene raskem moment, sest vaatamata sellele, et me oleme siiamaani ellu jäänud ja kohalikud omavalitsused on muusikakoolide elus hoidmiseks raha leidnud, võitsin tekkida siiski kiusatust selle pealt ka natukene raha kokku hoida. Kui need õppekavad ei ole enam niimoodi täpselt piiritletud ja täpselt paika pandud, et see teeb mind natukene murelikuks. Siit on oht sellele, et kooliteelt kaob siis eraski ühtlane tase, mis kindlustaks välja töötatud ja põhilised nõudmised muusika põhiharidusele. Jah, seda küll ja ma pean ütlema, kas või konkursside näite põhjal ma vaatasin selle aasta kevadiste konkursside tulemusi siis tegelikult konkursid olid veel väga mitmetel erinevatel instrumentidele ja ma vaatasin, mitme kooli õpilased siis tulid auhinnaliste seal oli üle 40 kooli tähendab üle poole, sest meie eesti koolidest andsid konkursile välja niisugused õpilased, kes olid kõrge tasemega ja tulid siis esimesele teisele või kolmandale kohale oma vanuserühmas. Ja ma arvan, et selline taseme ühtlus on ikkagi tagatud suurel määral nende üleriigiliste õppekavadega. Ja te ütlete, pass on muusikakooliseaduse väljatöötamisel, et, et seal nagu siiski on kaaned ühtsed, õppekavad olemas. Osades riikides võib-olla praegu ei ole, aga nad tahavad just selles suunas liikuda, et need ühtsed õppekavad oleksid olemas. Ja nüüd, kui lähimat naabrit Soomet vaadata, siis nendel on küll tõsised õppekavad olemas ja nendel on ka omaette muusika ja kunsti põhihariduse seadus olemas. On olemas ka riiklik rahastamine osaliselt, et mis siis nagu tuleb lisadokumendina lisaks sellele muusika ja kunsti, põhihariduse seadusele? Milles teie näete praegu seda lahendust, sest Eesti riigi huvides on, et lõpuks võetakse vastu seadus, mis kõiki osapooli rahuldab ja tagaks muusika põhihariduse vajaliku taseme et ka edaspidi meil tõuseks muusika tippe, et oleks kohalik muusikaelu, et säiliksid laulupeod ja eestlased oleksid musikaalsed, kultuursed, inimesed. Selleks oleks vaja välja töötada muusikahariduse seadus või siis muusikakoolide seadus mis lähtuks konkreetselt muusikakoolidest endist ja et me ei oleks niimoodi ühe joone all siin tehnikaringide ja kudumisringidega, nagu see praegu kavas. Ma arvan ka, et olles Tallinna või Tartu või Viljandi või Pärnu muusikakooli õpilane, on erinevad võimalused rohkem tagatud uue seaduse järgi kui näiteks väikese linna koolidel, kui me jääme väga omavalitsuse rahakotist ja nende meelevallast sõltuvaks, siis me ei tea kunagi, kas meil on selja taga see siiani väga hea üleriigiline õppekava, millele me siiani toetume. Ja see võimalus saada esimene õppemuusika alal just oma kodukohast. Ma ei pea siiski õigeks, et kui on oht väheneda näiteks tundide mahul ainega vaataja lähevad vähemaks, võib see juhtuda tegelikult me ju ei tea kunagi, kui palju sellel omavalitsusel hetkel raha on. Praegu on meil siiski oma kindel üleriigiline õppekava ja tundide maht, millele me toetume ja mis just nimelt tagab selle võimaluse sellele noorele, kes tahab minna muusikuks edasi tema kas ega siis nii jääb, ei saa praegu küll kindel olla. Aga ma pean siiski õigeks, et kodukohtades on piisavalt häid pedagooge, on muusikakoolid, jalgadel tugevasti, on instrumendid, on tugevad pedagoogid ja on lapsed, kes seda tahavad. See peaks kindlasti säilima. Üks valupunkt on tänase eesti muusikakoolide elused, et need 80 muusika oligi eksisteerivad, nad eksisteerivad tänu selle kohaliku omavalitsuse kultuurilembusele ja hea tahtlikkusele aga kindlasti on kümneid ja kümneid omavalitsusi, kes ei taha maksta isegi oma õpilase kohamaksu naabervalla muusikakoolis ja see on nüüd probleem, mis võtab suurel osal Eesti lastest üldse muusika õppimise võimalused. Jah, kuna kõikidel omavalitsustel ja muusikakool ei ole ja seni naabervaldade lapsed käisid oma kusagil naabervallas või linnas muusikakoolis. Aga kuna nüüd muusikakoolid on tõesti selle kooli pidaja ehk kooli omaniku omavalitsuse rahastada, siis on need niuksed rahalised küsimused küll valusalt üles kerkinud. Mõned aastad tagasi olid nad veel eriti teravad. Nüüd on natukene see asi nagu paranenud, aga siiski on meil olnud muusikakoolides lapsi, kes on pidanud oma õpingud pooleli, et ma selle tõttu, et tema elukohajärgne vald ei ole olnud nõus maksma seda pearaha naabervallale, mida see naabervald nagu taotles või küsis. Ja see on tõesti üks üks valupunkt küll. Muusikaõpetus on kallis ja kuigi õppemaks on suurenenud siin aasta-aastalt, kui suur see protsent on tegelikult, mida õpilane ise maksab õppemaksu, nalja, mis tuleb nagu mujalt. See protsentist kõigub erinevates valdades ja linnades, aga see peaks olema kuskil viie ja 20 protsendi vahel, mis on lapsevanema tasuda. Miks see kõigub, on tegelikult seletatav ühe teise asjaga, muusikakoolide eelarve koosneb suurest osast töötasudest ja sellega kaasnevatest maksetest. Ja kui muusikakoolil eelarvest 20 protsenti jagub muuks tegevuseks õppekuludeks, pillideks, koolitusteks, siis on väga hästi, kui see on selline suhe. Üldjoontes kipub ta olema ainult 10 protsenti, sest õpetajate arv on ju suur seoses individuaalõppega ja meil on ju selliseid tundigi, kus kaks õpetajat, õpilase päralt, teatavasti orkestripillide puhul vajatakse ka klaverisaatjat tundi. Niiet see teebki õpetuse kalliks ja eelarves ongi põhiliselt palgad. Miks see nüüd protsent nii erinev on, aga see tulenebki sellest, kuidas on omavalitsus oma õpetajatele suutnud palgad maksta. Kui omavalitsuses on õpetajatel suhteliselt head palgad, siis see tähendab ka kohe eelarves selle osa suurt tõusu. Ja sealt tulenevalt on ka kohamaksud väga erinevad. On olnud selliseid juhtumeid, kus ühe ja sama valla lapsed käivad erinevatesse muusikakoolidesse ja vallaametnikud võrdlevadki, et ahah, et seal muusikakoolis millegipärast kohamaks, väga kõrge, aga vaat teises väga madal, aga suuremalt jaolt on see tingitudki sellest, millist palka suudetakse maksta. Sest räägime ikkagi sellest, et kui meil on 81 muusikakooli, siis ma julgen arvata, et vähem kui 10. on õpetajate palgad samaväärsed, mis on riigikoolide ja üldhariduskoolide õpetajate palgad valdavas enamuses on need sealt kõvasti allpool. Ja ma arvan, et keskmiselt 20 30 protsenti madalamad kindlasti. Ja kui üldhariduskooli õpetajate palgad suures plaanis ikkagi igal aastal jaanuaris jälle tõusevad, siis muusikakooli õpetajad ei ole selles küll kunagi kindlad. On omavalitsusi, kes sellest püüavad seista ja, ja tagavad igal aastal mingis osas palgatõusu, aga on omavalitsusi, kes ei ole suutnud aastaid muusikakooli õpetajate palka tõsta. Ja selles osas on küll kurb lugu, sellepärast et, et esiteks loomulikult puudub seal pidev riigi toetus, nii palkade osas puudub riigi toetus ka koolituse osas, mida tegelikult lasteaedadesse juba saadakse ja alushariduse õpetajad. Teil on selles mõttes parem seis, et nende koolitusvõimalused on tänu sellele suuremad rääkimata õppevahendite toetamisest, mida üldhariduskoolid siiski saavad. Õpikute ostmiseks ja muusikakooli puuduvad need read täielikult. Ja sellest tulenevalt oleme me ikkagi oma omavalitsusega, kes täiesti ja nii hästi või halvasti kui metsis üleval takse, on kohti, kus läheb kenasti ja oleme juhatusega käinud ka palju väiksemates koolides, kus asjad ei ole hästi ja suhted omavalitsusega on keerulised. Ma ütleksin selle muusikakoolide õppekavade ja programmide kohta veel nii palju, et nii nagu siin eelpool juba ka sai öeldud, nad on tõesti optimaalselt selle põhihariduse andmiseks, et inimene saaks jätkata oma õpinguid keskastmes. Samas me võiksime ka sellele pilliõpetusele läheneda ka sellest seisukohast, et see on see muusikaõpetus, mis ütleme, võiks olla ka iga õpilase põhihariduse osa, aga mida praegu tõesti selgetel põhjustel ülikool ju teha ei saa, et üldkoolidesse muusikaharidus keskendub laulmisele koorilaulule, et seda pilliõpetuse vajalikkust just eesti kultuuri säilimise seisukohalt, seda me ei tohiks nagu ära panustada. Et seda ei tee praegu keegi peale muusikakooli. Ja teine asi on see, et selle muusika ütleme, pilliõpetuse, põhihariduse paratamatult kaasas käiv asi on õpingud, kestvus, see võtab aega, ei ole võimalik pilli õppida ära kahe ööga ega kahe päevaga kahe aastaga. Et see vajab nii-öelda nagu pillimängijad ise ütlevad, tagumikutunde, mis sa pead selle pilliga istuma ja harjutama, sellest ei ole võimalik üle hüpata, see protsess tuleb läbida, on, et õpilased võib-olla, kes pisut kiiremini seda suudavad, kelles on võib-olla pisut rohkem võimeid või füüsilisi võimeid. On teisi, kellel see võib-olla mingis etapis võtab kauem aega ja see avanemine toimub hiljem. Aga see protsess, see käik on kõikidele ühesugune, sinna ei ole midagi teha. Selge see. Õpilaste võimed on erinevad, eeldused ja ootused on erinevad, aga nagu ma aru saan, on teil kaks erinevat programmi, et mis siis ongi nendele, kes võib-olla näevad perspektiiviga tulevikus muusikuna töötamise ja teised, kes tahavad lihtsalt pilli mängida, kas mõnes ansamblis osaleda, aga nende põhienergia läheb mujale. Nendele kahele õppekavale peaks muidugi paindlikult lähenema, sest väga raske on alguses kohe väikse lapse puhul öelda, kas tema läheb edasi õppima muusikuks või, või ka isegi siin ei mängi alati mitte võimed kaasa. Sest meil on siin kindlasti direktoritel kõikidel oma kogemusi õpilastega, keda võib-olla kunagi muusikakoolis on nii-öelda läbi v see, et ta kuidagi selle kooli lõpetaks ja üldse mitte ette nägemata oma muusikuteed jätkab. Ja ometi on nii juhtunud, et me peame nendesse kahte õppekavasse suhtume tõesti väga paindlikult ja mitte üritama väga varakult neid õpilasi selekteerida. Sest anded arenevad väga erinevalt, mõnel avaneb anne kiiremini, teisel aeglasemalt. Nii ta on. Kui palju praegu õpib üldse õpilasi kokku, Eesti muusikakoolides. Ma arvan, et see arv võib ulatuda kusagile 11 12000-ni ja miks ma niimoodi ütlen umbmääraselt, sest et nende statistika vaadates, mida need igal aastal haridusministeerium on meie käest nagu tahtnud saada nendes Me peegeldame seda õpilaste arvu, kes õpib meil seda põhiprogrammi esimesest seitsmenda klassini, aga selles hulgas ei ole tavaliselt eelkooliõpilasi, seal ei ole ka juures neid õpilasi, kes meil õppivad võib-olla niinimetatud, ütleme, vabaõppe korras, kes tulevad vanemast peast meile või ütleme, kolivad teise linna, tal ei ole ennem olnud võimalus muusikakoolis õppida, ta asub alles gümnaasiumiklassis pilli õppima, et nende laste arv selles statistikas ei peegeldu. Aga nüüd statistikas peegeldub kusagil 10 ja pool kuni 11000 õpilast, aga ma kardan, et tegelikult õpilaste arv, kes muusikakooliga on seotud, on suurem. Seda enam, et nendes kooliorkestrites ja bändides mängivad kaasa ka juba vilistlased, kes enam kooli õpilaste nimekirjas ei ole. Aga ometi nad on selle muusikakoolieluga seotud. Milline on teie nägemus, mis suunas peaks muusikakool edasi arenema? No ma arvan, et üks muusikakool peaks olema mitmekülgne. Ma ikka vahel võrdlen, et muusikakool ei tohi küll äri olla, aga ma ikkagi leian, et, et väike niukene ärinippe asjal juures olema. Et märgata seda õiget tühje niši ja see endale haarata. Võib-olla teinekord ma ikka armastan öelda, et astuda mõni samm tagasi, et selleks mitu sammu edasi minna ja õigel ajal teha midagi sellist oma majas, mis tooks lapsi juurde, aga mitte unustada seda, mis on põhiline, et ikkagi see hea muusikalise hariduse andmine oma kodukohas ja see peab olema antud igaühele, kes seda vähegi soovib ja andma võimaluse valida muusiku elukutse. Aga kõik muud sinna kõrvale. Põltsamaa ongi üks selline koht, kus on olemas ka kaks erinevat programmi muusikakoolis. Ja on võimalik õppida kahe erineva programmi järgi. Ühinen väga Urvi Haasma arvamusega, et seda ei tohi hakata väga vara selekteerima ja meie oma koolis seda ei teegi. Esimesse klassi me üldse ei võtagi, selliseid lapsi, kes hakkaksid õppima selle kergema programmi järgi ka mitte teises klassis alles peale kolmandat klassi. Me hakkame vaatama, kellel võib-olla on veidi raske, kes ei tule sellega toime peale neljandat vaatame jälle peale viiendat ja väga palju on viimasel ajal neid lapsi, kes alles lõpuklassis tunnevad, et see programm on talle liiga tiheda, on jõudnud vanematesse klassidesse ta ei suuda nii sellise õppeainete mahuga hakkama saada. Aga samal ajal on ta väga tubli, ta on väga musikaalne ja meie selle kergema programmi alusel kooli lõpetanute hulgas on neid, kes on edasi läinud Elleri muusikakooli sest tegelikult eeldused edasi õppima muusikat on tal täiesti olemas ja kui ta kuus aastat õpib näiteks tugevama programmi alusel ja ainult viimase aasta deebeedi kergemaks, kuna tal on küllalt suur koormus, siis ei vähenda see tema teadmisi palju. See on väga väike osa. Ja meil on ka näiteid, selliseid, kus me tõepoolest oleme mõne lapse no tõsiselt ikka läbi vedanud, sest tal ei ole neid eeldusi nii häid. Tüüpiline näide on juba lõpetanud isegi eestimust. Akadeemia õpib Soomes edasi. Tahe on kõige tähtsam ja see võimalus peab kodukohas jääma. Ja ma arvan, et ta on, rääkis väga ilusasti selle ära, et tõepoolest meie soov oleks, et muusikakoolid saaksid oma tööd jätkata sellisel kujul, et see muusikalise põhihariduse andmine, mida me ise peame väga oluliseks, et see funktsioon meile jääks. Ja ühtingaani arvamusega selles osas, et tõepoolest me peame neid mitmeid erinevaid, vaid töövorme ja, ja variante veel leidma selleks, et muusikakooli kohta selles kohaliku omavalitsuses nagu õigustada ja tema haaret võib-olla laiendada ja me oleme rääkinud muusikakoolide endi direktorite vahel ka, et võib-olla korraldada muusikakoolis mingeid üritusi just nendele lastele, kes ei olegi muusikakooli õpilased, aga et see oleks nagu nendele mingi niisugune väike sisse vaata, mine muusikamaailma ja mine tea, võib-olla sealt tõesti ka keegi hiljem ikkagi selle muusikakoolitee jalgade alla. Muusikakoolide elust ja tegevusest, aga ka probleemidest kuulsime täna kolme muusikakooli direktori vahendusel rääkisid Põltsamaa muusikakooli direktor Anne Kaus, Keila muusikakooli direktor Andres poe ja Viimsi muusikakooli direktor Urvi Haasma, kes on ühtlasi ka Eesti Muusikakoolide Liidu juhatuse esimees. Muusikakoolide käekäik uute seaduste keerises jääb jätkuvalt meie tähelepanu orbiiti. Praegu jääb üle soovida vaid selget pead sooja südant ja koostöövalmidust nii meie laste muusikaõpetajaile omavalitsustele kui seaduste vormijatele. Saadet jääb lõpetama kelgarymarsi viis Nõmme muusikakooli kammerorkestri esituses Jüri-Ruut Kanguri juhatusel.