Tere taas kõigile filmihuvilistele. See nädala on eriline meie elus, sellepärast Tallinna Pimedate Ööde filmifestival hakkab otsi kokku tõmbama. Ja see filmisündmus, mis vaieldamatult on kõige oodatum, ehk me järgmises Eesti vabariigis on pakkunud väga palju erinevaid filmielamusi. Kui tihti? Me oleme, räägime tegelikult suurest festivalist, põhiprogrammist, säras tähtedest siis tegelikult on PÖFFil olemas ka väga tõsiseltvõetavad väiksed alafestivalid, mis iga aastaga muutuvad suuremaks ja tõsisemaks. Ja täna ongi meie saatekülalisteks kolme alafestivali lastefilmide festivali just film siis tudengifilmifestivali ja samuti ka animafilmifestivali esindajatele kõigile. Tere, hakkan ühest otsast peale, et minu kõrval siis istub Kadri saare, kes saab vedanud tudengifilmide festivali siis Heilika võsu, animafilmide festivali vedaja ja maris vahels. Sinu toel on valminud ka sellel aastal just film. Et teie festivalil on läbi saanud auhinnad, on ära jagada. Kuidas tunnete ennast? Pingelangus on ilmselt see põhiline ise loomustajad, eriti PÖFFil ei jõuagi. Pingelangus on jah nii mõjunud, et mina olen näiteks haigeks jäänud. Minul pole veel kõik krahhiga lõppenud, MINA TEEN SEDA PÖFFi saadet ka veel. Ja tegelikult on tükk aega veel pärast festivali igasuguste nii-öelda arvete klaarimist ja kõigi otsade kokkutõmbamist käsitöö, nagu festivaliga tegelikult läbi saab. Aga võib-olla alustaks jutuajamist tudengifilmide festivalist, kuna sellega tegelikult PÖFFi alguse saab, et see on esimene seegis oma tõrviku loidab sellel aastal taevas tudengifilmi festival kuuendat korda. Päris vana juba tegelikult jah, tudengifilmi festival ei ole päris minu algatatud, et selle eesotsas on tegelikult hoopis grupp meediatudengeid, kes 2000. aastal Te võtsid ja, ja tudengifilmifestivalil alguse panid. Aga meie enam ei alustamaid eksperti sellest aastast alates, et animeditriimson meie rolli üle võtnud ja tegi seda sel aastal väga edukalt, neil oli üle 600 vaataja. Jah, see sai nagu nendel kaalutlustel nii tehtud, et see animafestivali Coca-Cola Plazas suure pähkli sees jäi alati kuidagi väga-väga varju ja diisel kõige lõpus ja inimestel oli juba mingil määral nagu filmid, tüdimus. Et sai järele proovitud, kuidas siis võiks toimida ja sõpruse kinos ja kõige ees? Nii te kolisite teie meeskonna kõikide filmide külalistega sõprusegi. Ja, ja see tõestas ennast, ütleks, et 101 protsenti, et see samm oli nagu, väga vajalik, ma leian, et meie publik, täidis nagu meid palju lihtsamalt üles. Okei, aga võib-olla siis alustamegi tegelikult animafestivalist side nagu Tudengifestivalil, et animafestival on, on ühest küljest noh, marginaalne seal väga vale sõna, aga ütleme, animafilmid on marginaalsed võrreldes nagu mängufilmidega, kuna mängufilmid on alati tähelepanu keskmes ja kui me vaatame tegelikult Eesti animatsiooni, mis vaieldamatult on niisugune maailmaks, lipu laevasid tänu sellele, et ütleme, see animafilmide tootmine olnud järjepidev, et meil on sellised suurepärased režissöörid ja mitte ainult siin äsjases Priit Pärnaga vanemad tegijad, vaid ka, vaid ka väga palju uusi noori andekaid mehi on peale tulnud, kelle tööd siis alati igal pool maailma suurimatele animafestivalidel auhindu võidavad. Aga tegelikult, et inimesed ju teavad suhteliselt vähe animafestivalidest mujal maailmas. Et vast kõige tunnustatum on annesstsiifiline festival, mis juuni alguses Prantsusmaal aset leiab. Et seal näidatakse selliseid täispikki animafilme, mis võib-olla satuvad rohkem ringlusesse. Aga põhilised animafilmid on lühifilmid. Ja, ja noh, ütleme, et levivad siiski põhised, ütleme selliste kultuurselt telekanalite kaudu. Ja hea meel on tõdeda seda, et AEG PÖFF näitas võistlusprogrammi siis täispikkade mängufilmide ees ka animafilme ja kuidagi jõudsid ka ütleme, laiema publiku teadvusesse. Et kas nüüd headus enama tähelepanu järgi tingis selle, et ühest küljest kolisite sõprusesse ja kas te ei tahaks seda nagu privilegeeritud seisust, et saaks ennast võistlusprogrammi filmide eest taas näidata, taastada? No animafilmide näitamine PÖFFil jah, tõepoolest sai alguse sellest, et püüti, hakati need nagu publikut testima, et vaatame, kuidas nad üldse nagu reageerivad sellisele tundmatule kunstile ja pandi neid väikseid juppe, siis siis mängufilmid ette. Aga ühel hetkel jällegi tekkis piisavalt suur huvi ja hakati kokku panema eraldi programme nendest nendest filmidest. Ja sellel aastal tõepoolest nüüd esimest korda seda traditsiooni me enam ei jätkanud, et me oleks neid lühikesi filme näidanud pikkade ette, sest et see nii-öelda iseseisev üksus või iseseisev festival tõestas ennast piisavalt ja ja me oleme oma selle vajaliku publiku kätte saanud ja nüüd meil jääb ainult üle nagu haarata rohkem ja rohkem just nimelt sinna sinna eriseanssidele, sinna erifestivalile. Kes on teie publik? Seda on väga raske öelda, ma ei ole seda ise nagu hästi mitu aastat juba üritanud nuputada, et üks kindel seltskond on tudengit. Ja just nagu kunstitudengid, ütleme kunstiakadeemiast Tartu kõrgemast kunstikoolist kunstiklassidest põhiliselt küll Tallinnast Tartu programmidega meil tavaliselt ei ole nagu üldse kohe läinud, sinna on väga raske kedagi meelitada millegipärast, et Tartu inimesed pigem tulevad Tallinnasse festivalile. Ja loomulikult meie animastuudiote inimesed režissöörid, animaatorid, kõik, kes igapäevaselt nagu selle selle alaga tegelevad, aga neil ei ole noh, eriti animaatoritelt näiteks eriti võimalust reisida teistele festivalidele ja näha, mis mujal maailmas tehakse. Sest noh, reisib ju režissöör reisib see, kes kogu uhkuse ja au enda peale saab. Nii et meil on väga-väga tore koostöö olnud animastuudiote ja kes tulevad gruppi külastustega ja. Nii Heilikaga provokatiivne küsimus nagu see oleks odavam teha lihtsalt nagu läbi vaatasitleme anima stuudiatele üksikutele tudengitele. Miks festivalil? Sest et see, ma just tahtsingi sinna jõuda, ei ole ainuüksi meie publik, Ta on nii-öelda linnarahvast, ka inimesi, kes, kes juhuslikult võib-olla kuskilt kuulevad, aga kuskilt satuvad sellele seansile ja hakkavad seda kunsti armastama. Et meie nagu algne küsimus oligi see, et kui meil oli publik väga väike, et, et kuidas on nii, et Eesti animatsiooni üle kõik on nii väga uhked ja igal pool maailmas räägivad, et tõesti, see on ainuke osa meie filmikunstist, mis on üldse kuskil mujal tuntud. Aga samal ajal ei olda huvitatud sellest, mis mujal maailmas nagu tehakse, sellist, nagu võrdlust praktiliselt ei olnud, kedagi väga ei huvitanud ka, aga noh, selge on see, et see asi võttis nagu aega, et me saaks nagu mängufilmi külje alt välja ja saaks ennast rohkem tutvustada, ennast rohkem reklaamida ja ja nüüd see vist enam-vähem toimib. Kuidas positsioneeriksid Enimenditriimsi siis Tallinnas toimuvat animafestivali teiste festivalidega animatsioonist, mida sina oled külastanud, et kuidas sulle tundub, sest noh, meie ei ole seal käinud, et mis sa arvad, et kas see on tõesti selline väike marginaalne häppeningi kuskil siberi piiril või, või on, on see ikkagi ütleme, praegu tõsiseltvõetav filmitegijate jaoks animafilm. Tegijate jaoks, no tegelikult on kuidagi juhtunud, tehti nii, et näeme väga väiksed, aga keda iganes me tahame siia kutsuda nii-öelda tipptegijatest, animatsioonis, nad on kõik väga rõõmsalt nõus tulema ja kohe. Et kui neil vähegi aega, siis, siis nad ütlevad kohe oma jaa-sõna, et meil on olnud siin igasuguseid Oscari võitjaid ja väga-väga tuntud režissööre. Et see on mingi selline Tallinna Tallinna võlu või Ida-Euroopa või siin ei olda nagu väga käidud ja sellepärast vist ma arvan, põhiliselt tahetaks tulla. Pluss sellepärast, et kõik tunnevad Eesti animarežissöör ja kõigil on siin mõni sõber, nukufilm ja joonisfilmistuudiost ja nad tahavad stuudioid näha ja nad tahavad nende inimestega uuesti kokku saada. Et festivali seisukohast loomulikult seda ja nagu absoluutselt kõrvutada selliste suurte A-kategooria animafestivalidega nagu annesii või siis Kanadas tavafestival. Et see, see nõuab väga suurt tööd ja, ja palju suuremat rahvahulka sellises riigis nagu Eesti vist ei ole võimalik teha nii suurt, nii suurt animafestivali. Aga peale selle, et sa seda festivali korraldajad kindlasti on sinu käsi mängus ka filmide valikul on seni just järelikult sa oled võib-olla kõige õigem inimene küsida, et mis siis toimub animatsioonis üldse, et kas selline klassikaline kaks teeanimatsioon ehk siis joonistatud animatsioon on ikkagi prevaleeriv või on juba seda kolm teed märgata ka ütleme sellistest autorifilmile saime rohkem või ütleme üldse mingisuguseid vormi eksperimente või mis toimub? No nii palju, kui ma nüüd sellel aastal jälgisin neid režissööre, kes, kes just nimelt meie stuudiot külastasid, siis nad järjekordselt imestasid ja olid väga naljakad, tänud, et meil on väga palju käsitööd, et noh, üldiselt see peaks olema meie, meie pluss, et need sõrmejäljed on nagu veel niiviisi pildist ka paista ja meelega näiteks nukufilmi stuudios tehtud töödest sellist stabiilsust taga ja nad väga palju püüavad just nimelt ilma arvutita läbi ajada. Aga mujal maailmas jah, aina rohkem ja rohkem tehakse digitaalselt kõik arvutis ja kolm tee on jah, tõepoolest autorifilmides järjest levinum, aga mitte massiliselt. Pigem autorifilmis paistab endiselt silma see, et et selles nii-öelda kirjususesse paljususes, mis animatsioon pakub, püüab iga nagu uus tulija midagi uut välja mõelda, et mõeldakse igasuguseid veidraid tehnikaid, mõnikord leiutavad ise ütleme mingit kraapimist tuv alumisele pinnale või filmilindile mingil erilisel moel, et pigem ikka tahetakse midagi uut mõelda autorifilmis, mitte kommertsfilmis. Aga mis vahe on tegelikult üldse animafilmil ja ütleme sellisel nii-öelda laeveksin ehk siis mängufilmil tegelikult see põhjusenil suhteliselt lihtne, tegelikult on see küsimus kiiruses, kas pole nii? Kui kiiresti on vaja? Et mis vahe on põhimõtteliselt mängufilmil animafilm ja mina olen alati mõelnud nii, et seal on alati ei mingit etteantud tingimused või või mingi kindel lugu või maailm või kuhu see peab olema paigutatud. Aga animafilm on põhimõtteliselt alustad nullist, et sa lood selle maailma täpselt nii, nagu sa ise tahad. Noh, režissööri seisukohast siis et sul ei ole mitte midagi ja sa lood mitte millestki siis midagi sellist, mida võib-olla pole kunagi varem loodud. Ühest küljest on see kindlasti nagu kujundikeelt, nagu erinevus, sellepärast et animafilm on ikka oma pidustamis aadid äärmiselt tinglik, ta üritab nagu levi kujundit. Tähendab noh, see ongi läbi kujundite läbi sümboolika, et mängufilmis võib-olla lähed liigale raskeks, kui on ainult sümbolid ja publik peab kogu aeg ainult mõistatama, et mida see režissöör üritab öelda, aga nihukesi filme ikka on ka ikka vähem ja vähem kuu aega, aga ikkagi on, on animafilmide siis võib-olla kõige eripärasem pool on jah see, et see asi põhinebki sümbolite, Läsi, põhinebki, kujundite keelel ja publikut seest nagu intrigeeribki, et ta näeb nagu pildis ühte siis heli võib rääkida veel kolmandate lugu, sinna juurde midagi, midagi muud. Mulle tundub, et tegemist taarse kunstiga, meie lihtsurelikud sellest ikka aru ei saa vist, või? Tegelikult on animafilme igasuguseid on ju selliseid nii-öelda narratiivseid väga lihtsaid lugusid, lugusid, perekondadest, millest iganes siis teiselt poolt jälle selliseid tõelisi reaalsuse kompotte, millest noh, vaated ja ei saagi aru ei saanudki aru, võib-olla ainult režissöör, kes selle tegi. Samas on ka selliseid abstraktseid filme, kus sa näed lihtsalt värvide kombinatsiooni või või näed mingeid täpikesi liikumas ja kujundeid. Meie programmid on ka sellel põhjal kokku pandud, et igaüks leiab kas mõne filmi, mis teda nagu tõeliselt puudutaksin, vist oleks just talle. Igas programmis on tavaliselt 10 kuni 15 lühifilm ja ja loomulikult ei saa kõigega hakkama, et kõik ei võta nagu vastu, aga kindlasti on seal mõni, mis on just nagu sulle või mis sulle meeldib. Nii teie maitse, tee, festivali maitse ongi ütleme selline kõike seal, seal on vale sõna võib-olla selline, mis üritab tuua siis sellist läbilõiget animatsioonist, et ta ei ole nagu väga elitaarne kujundlikkusele kaldu väga siis ka vastavalt alatiivsusele. Ja kindlasti, sest et üks eesmärk ongi tutvustada ja näidata, mida maailmas tehakse, näidata erinevaid tehnikaid ja näidata erinevaid lugusid ja nii edasi. Et me ei saa teha sellist väga ühele kindlale žanrile või suunale pühendatud festivali just sellepärast, et meie publik on näitleja, praegu püüame neid haarata nagu kõige sellega, mida maailmas tehakse ja võib-olla ühel hetkel tabades ära siis juba nende maitset rohkem saame pakkuda midagi väga konkreetset, kuigi eriprogrammidega me oleme seda ka teinud. Et näiteks selline selline žanr, vaid temaatika nagu animadokk, animafilmid, segatud dokumentaalfilmiga, selle ma nagu n minu jaoks täiesti puhtjuhuslikult avastasin, et ma olen kaks aastat seda programmi pannud kokku ja tundub, et see, see rahvast väga huvitab, et ma võin nagu jätkata publiku pealt vaatama. Just, ja tegelikult on aina rohkem ja rohkem ilmumas animatsiooniga mängufilmidest noh, rääkimata sellest, lihtsalt on mingid kaks d animatsiooni kasutades ka näiteks suurtes stuudiotes tuuakse sisse mingisuguseid nii-öelda kartoon tegelasi, aga teisest küljest mina tegelikult näen seda, et mängufilmid on ka liikumas aina rohkem animatsiooni poole, sellepärast et kõik need eriefektidega filmid, mis oli uudistajad, ongi animafilmid. Enam ei ole, sest mängufilmi kõige odavam on ju joonistada lihtsalt mingisugune tegelane, et mitte võtta palgata mingi suur staari. Nii paidele, mann kui ka Batmanide siia aina rohkem tuleb tegelikult animaefekte sisse, nii et see on päris huvitav selline kunstide segunemine iseenesest, mis viimastel aastatel toimub. Ja kui rääkida animatsioonist, siis ma olen tähele pannud ka, jälgides nagu annessi, programmid ka seal, mis nagu kõige suurem festival ja mingil määral neid tendentsi näitab, et ikkagi selline tugev liikumine on arratiivsuse poole ka, et see lugu oleks nagu lihtsam, et võib-olla selline intellektuaal elitaarne, selline animatsioon kujunditega jutustamisviis on jäänud võib-olla vähemusse, mitte teda vähem hinnatakse, kindlasti mitte. Aga sellegipoolest tundub, et oli aastal vist olid siis päris palju huvitavaid filme, mille seast nagu valida, et missugune oli siis see otsus sinu jaoks ja kes teil žürii oli? Žürii. Koos on meil alati kolmest liikmest ja seekord oli meil Chris Robinson Kanadast kes ongi nii-öelda selle ühe suurima animafestivali, Ottawa festivali kunstiline juht. Ja kõigele lisaks uurinud väga põhjalikult Eesti animatsiooni ajalugu. Teisena sismika, ela Pablaatava tšehhist kes on üks tuntumaid Ida-Euroopa naisanimarežissööre ja kuigi nii-öelda tšehhi animatraditsioon seal Nõukogude Liidu kukkumisega kukkus kaakov, kui, siis ikka elan üks väheseid, kes on suutnud kuidagi kuidagi jalul püsida ja just nimelt autorifilme edasi teha. Ja kolmandana Janno Põldma Eesti joonisfilmist, meil on alati üks eestlane kambast, see on aus mäng, žürii oli teil topsada Pops nii-öelda kõik kõvad tegijad olid ka siis see on alati nii, et püüame saada nii-öelda ühte väga head režissööri, kes võiks näidata oma filme ja näidata oma retrospektiivi, tutvustada, mis ta on teinud. Sest meie nii-öelda tudengitele, sest noh kuigi ametliku animatsiooniõppeks siis see ta nokitsetakse ikka nukufilmis on terve hulk EKA tudengeid, kes igal aastal teevad väga põnevaid filme ja, ja mis oli selle festivali žürii nagu valiku tulemus. Tulemus oli täiesti ootamatult neil väga ja väga ühtne, väga kiire. Ehk siis need otsuse tegid, ma pakun, et poole tunniga öeldised film, mis sai Grand Prix, on täiesti teistest niivõrd palju üle. See oli siis Igor Kovaljov i filmil piim ja ma arvan, et tegelikult, et seal on natukene ka saatuse käsi mängus. Janno Põldma kui kaela Pablaatava ilmselt tundsid mingit, et sellist hingelist sidet Igor Kovaljov on nii-öelda Venemaalt pärit režissöör ja, ja väga friik pärnaliku joonega ja tegeleb võib-olla teemadega, mis meile siin Ida-Euroopas on päris lähedased. Kuidas Chris Robinson sellesse valikusse suhtus? Iga nõus. Eile olid kõik nõus, et see on lihtsalt väga hea film ja see on tõesti väga mitmetel suurtel festivalidel Grand Priit, korjanud juba sellel aastal, millest lugu on. Lugu on lapsepõlvemälestustest ühest poisist ja nii-öelda kildudest kokku pandud selline lapsepõlve lugu, tore. Siin veel täienduseks öelda, et sellel nädalal nii suur sündmus ka toimunud, et on linastunud dokumentaalfilm Priit Pärnast mis valmis ja Hardi Volmer on filmirežissööriks ja loodetavasti meie head kuulajad, seda näeb ka üsna pea Eesti televisiooni vahendusel näha ja ma tean, et ta on juba Hollandis nagu linastunud ja selle filmi vastu hästi suur huvi on. Ja teine huvitav informatsioon on see, et Rao Heidmets teeb ka ühte dokumentaalfilmi animatsioonitehnikas räägib siis eesti rahva saatusest ja kannatustest ja põhineb sisem eesti rahva elulugudel, mis on iseenesest väga-väga huvitav projekti peaks ka millalgi järgmisel aastal ilmselt linastuma. See ongi nüüd nii-öelda sees, on, mida ma mainisin animadokumentalistika et on võetud mingit dokumentaalset materjalide dokumentaalset lood ja pilt sinna peale animeeritud. Et see saab olema see raaprojekt ilmselt üks esimesi anima ka Eestis. Kuigi on üks väike väike katsetus tehtud just nimelt EKA stsenograafia film nimega lapse suur mis oli just väga, väga nagu nutikalt üles ehitatud, et ta oli võetud intervjuud tehtud, sest ega teemal hirm ja sinna peale siis pilt animeeritud. Nii et võib-olla see ei ole ikkagi päris esimene animadokk, aga selline suurem projektki Ja seda siis ilmselt näeb järgmisel aastal näha ka anime tütreamsil. Loodan eriti suur-suur, aitäh sulle ja jõudu edaspidi animafestivalile. Aga nüüd, Katrin, meie lähme klaasi tudengifilmide festivaliga, mis minu arvates on ka väga huvitav, sellepärast et seal näeb töid inimestelt, kelle järgmised filmid võivad linastada PÖFFi põhiprogrammis. Kas nii on juhtunud juba päris Need filmid on, isegi meie võistlusprogrammi filmid on jõudnud PÖFFi põhiprogrammi ja isegi eesti filmilevisse on jõudnud üks meie võistlusprogrammis osalenud režissööritöö. See näitab seda, et teil on väga hea maitse. Aitäh, jah. Aga räägi lähemalt, et mis neist kuue aasta jooksul ära teinud? Päris algusaegadel oli meie võistlusprogramm muidugi suhteliselt napp ja kitsukene ometi olid seal juba ka mõned Eesti tudengifilmid. See sellel aastal oligi eriline see. Meil oli väga palju Eesti tudengifilme ja kõige erilisem võib olla ka see, et väga paljud neist said auhinna, aga pöörduks tagasi korra Eestis filmiõpe, et minu andmetel on see toimunud pedagoogilises instituudis põhiliselt ja, ja see on ka väga hüppeliselt toimunud, et iga aasta meil küll ei tule selliseid andekaid ja toredaid filmitegijaid nagu välja, et kuidas, kuidas see valik on need toimunud, kas oli mingi kursusetööde valik, siis mida te võtsite ja festivali on, tegelikult, on filmiõppega ka niimoodi, et kui seni prooviti iga kahe aasta tagant koolitada välja mingisugune teatud filmi eriala tegelaskond näiteks dokumentalistid või operaatorid või helirežissöörid siis kolm-neli aastat tagasi tehtud otsused võtame vastu trobikonna tudengeid ja siis need saavad ise aja jooksul välja valida, milline filmi herilane parasjagu sobib. Ja see muidugi tekitas olukorra, kus kõik tahtsid režissööriks saada ja kohe hakkas ka väga palju filme tulema, kes meist ei tahaks selle režissöör, no see on ikka kõige uhkem muidugi, et oli loomulikult ka päris palju opera, patareid ja Monteerijaid nende hulgas, aga kuna sellega kooli pakutav valik piirdus, siis teisi erialasid nagu ei olegi esindatud, kas teil on mingeid piiranguid ka, et peab surema mingi lõpufilm või, või see poole kursusetöö seal ei ole vahet, püüan mingi pikkuse, mille järgi filmi valida. Põhiline piirang on see, et meie programmis saavad osaleda ainult meedia ja filmitudengid. Et kui sa õpid ajalugu ja arvavad, sinust saab väga hea filmitegija, siis meile see ei loe, et siis tuleks ikkagi minna amatöörfilmide festivalile. Ja päris mitmed amatöörfilmifestivalil osalenud inimesed ka sel aastal meega nagu kontakteerunud ja küsisid, kastab filmi teda, aga, aga nagu meie vastus selles osas oli suhteliselt resoluutne. Niiet põhiline kriteerium ongi see, et kas filmi või meediatudeng ja 45 minutit on selle filmi lagi siis pikkuse lagi, et pikemaid filme me ei saa aktsepteerida, tehakse üldse tudengite poolt. Pikemaid filme. Tehakse küll tegelikult, et kunagi kolm aastat tagasi on slipp pool klassi võistlusprogrammis, isegi üks täispikk film erandkorras linastunud oli nii hea oli küll, see sai hiljem Euroopa filmiakadeemia auhinna Nonii, aga mille poolest siis see aasta erines eelnevatest aastatest ja kas erines üldse? Sellel aastal oli tegelikult natukene nõrgem võistlusprogramm. Et me vaatasime esimesed 50 60 filmi ära, mõtlesin, et me sinna programmi paneme aga siis hakkasid tulema ka väga tugevat filmide meie nii-öelda püsikoolid, kellega me alati silme vahetame ooperis, seal on välja kujunenud selline umbes kolmekümnekooliga iga-aastane püsisuhe. Et need filmikoolid saadavad meile oma paremat tööd ja no muidugi, see parem on selline vaieldav nagu sõnad alati palume neil koolis ka oma kuulutus niisama tahvlile välja panna, et mõned tudengid, kes ei ole valitud kooli poolt, et nii-öelda nagu esindustööde autoriteks, et nemad saaksid oma töid kasvavate sellepärast et tihtipeale on koolide valikud sellised väga konservatiivsed ja igavavõitu. Et vaadatakse ilusat käsitööd ja, ja huvitav idee võib jääda nagu peitu. Aga kes need koolid on? Mul on huvitav teada, missugused on maailma sellised juhtivad paremad filmikoolid? No põhiliselt me suhtleme tihedalt Euroopa koolidega, et väljastpoolt Euroopat on meil Iisraelist. On olemas Sam Spiegel filmikool, kellega me iga aasta töid vahetame ja Mehhikost me saame nende riiklikust filmikoolist teid samuti Ameerikast, disFilms koolist, mis on nagu üks tuntumaid tegelikult samuti Lõuna-California ülikoolist, aga Euroopas on ikkagi põhiliselt Saksamaal. Filmikoolid on Berliinis, Ludwig sburgis ja Münchenis, samuti Kölnis, viimasel ajal ka Dortmundi, siis on Põhjamaadest loomulikult Taani filmikool. Rootsis on jätte pari Ülikooli filmiosakond ja Norras on oma filmikool, seal on isegi tegelikult festivalide inimene, on eestlane, nii et temaga on nagu väga tore alati. Nagu arutada, et mis filme siis nüüd sellel aastal saame hakkama. Aga Ida-Euroopast ja Ida-Euroopast tegelikult Ta on meil väga püsivad suhted Poola riikliku filmikooliga lutsis. Ja esimesed neli aastat selle filmikooli õpilased, kas lippolkesse alati kinni panid ja tšehhist loomulikult hammu filmikool on meie partnerite hulgas ja, ja Venemaalt kick ja Peterburi Kunstikool hakkab nüüd vaikselt tõusma ja sealt tuleb järjest huvitavamaid töid. Nonii. Kuhu oma sugulasi ja sõpru filmi saatma õppida? Ma räägin mõne sõnaga, võib-olla nendest filmidest, mida oli võimalik vaadata ka pöhja avamisel, siis ta on selline traditsioon, et alati tudengifilmide festival on lõppenud, detanud PÖFFi avaõhtul ja ühtlasi on antud auhinnad üle sellel aastal küll lihtsalt näidati, ütleme läbilõiget nendest filmidest, et missugused on sinu enda muljed ja kas sa oled nagu žürii otsusega rahul. Ja mulle tuli muidugi suure üllatusena, et nii palju Eesti filme nende väljavalitute hulgas oli. Aga võidufilm oli muidugi just see, mille puhul me isegi arvasime, et ilmselt Rootsis see võit see aasta läheb ja ilm oli ka väga sellisel aktuaalsel teemal laste vahelisest vägivallast. Et üldiselt peab ütlema, et tudengifilmidel on küll oma kindlad teemad, aga mida kaugemalt on võetud peategelane, nagu kui ta on väga palju varem või väga palju vanem kui kui filmitegija ise, siis seda andekam on tavalised film, et siis on see distants suhteliselt suur ja on tehtud rohkem tööd karakteri avamiseks. Aga missugused teemad üldse noori filmitegijaid huvitavat tudengid, ma mõtlen, mis on nende jaoks aktuaalne tavaliselt need ikka kipuvad oma lapsepõlveprobleeme lahkama esimestes filmides ja keda on seal lapsepõlves nagu kiusatud ja, ja kes on ise teisi kiusanud, et tavaliselt need teemad on sellised või siis esimese armastuse teema on nagu väga aktuaalne aga üldiselt niimoodi, et mida kauem seda tudengifilmifestivali nüüd vedanud olen, seda, seda nagu põnevamaks on tegelikult filmid läinud, teemad muutuvad järjest mitmekesisemaks, tudengifilme ei ole üldse enam tudengifilm, vaid tihtipeale on see produtseeritud professionaalses filmistuudios. Seal on nagu siis kasutada olnud nii filmistuudio kui koolivahendit ja fantaasiat on ka päris korralikult lennata lastud, nii et ma küll ei tahaks kuidagi tudengifilmidele sellist nagu õpilasmärki külge panna. Sa rääkisid enne Eesti tudengitest ka, et võib-olla sa tooksid mõned nimed esile, et me kuulajate leiaksid ka nimed meelde, et pärast nagu filmikavadest otsida üles nende tegijate autorite nimesid, siis sellel aastal žürii tõstis esile kolme tudengiideid. Kristin Raudtee sai auhinna parima dokumentaalfilmi eest. Devon dokitegija, põhised, ega tema on lõpetanud operaatori kursuse tegelikult ja õigupoolest rebimine oli kahe dokumentaalfilmi vahel, üks oli Venemaalt ja siis teine oli Kristjani filme. Ütleme niimoodi, et see žürii andis selle auhinna nagu välja nii-öelda agadega, aga tunnustas ikkagi seda, et Kristina täiesti õigel teel ja peaks nagu jätkama tegelikult samas suunas paari sõnaga, millest lugu oli. Lugu rääkis Kaagvere kasvandikest, nende elust seal ja sellest, kuidas nad omavahel läbi saavad ja kuidas need sealt nagu väljagi puhuvad nende portreena just minu enda lemmik oli. Ekke Vasli film, nagu ikka. Eke on teist aastat filmikoolis ja kui me vaatasime seda filmikooli eelmise aasta esimese kursuse tudengite kasseti, siis tema töö tõusis nagu täiesti teiste seast esile, et ta oli mänguline, kõik üritasid teha sellist nagu valmis filmi, proovisid kopeerida mingeid teisi filme ja siis järsku oli seal vahel üks selline tõeliselt eksperimentaalne töö. Praegugi tulevad külmavärinad peale. Kui selle filmi peale mõtled, see oli tõeliselt hoogne ja, ja tore. Kordame lavastaja nime Ekke Vasli. Ja parim animafilm. Selle auhinna sai Elizabeth, salmin tema nüüd kunstiakadeemias ja tema film viimane minut, tegelikult esilinastus hoopiski animendid. Reamsy raames. Sai oma filmiga nii-öelda kahele avamisele nii animendi, Trintsi kui kuis lippolkessi avamisele ja ja ei olnud ka üllatus, et Elizabeth sõlminud selle auhinna ära tõi, et seni on Sleep Volker sil saanud auhindu ainult Eesti animatsioonitudengid, kuigi nad ei õpigi animatsioonid õpivad nagu midagi muud, siis peavad justkui tegema animatsiooniga samast stsenograafia õpingute või filmi õpingut raames, et eelmisel aastal sai meil eriauhinna Piret Saarepuu ja, ja Meie esimese kahe aasta parima animafilmi auhind on läinud Kaspar Jantsisele, kellest tänaseks on tõusnud täitsa korralik vanimat ja mitte ainult. Aga kas publik on teid leidnud ja, ja kes on teie puhul tudengid, see on selge, aga palju teil vaatajaid on? Meil on vaatajaid käputäis 300 ringis ja olemegi tegelikult ennast kui mitte just positsioneerinud, aga kuidagi harjunud sellega, et me oleme selline nišifestival ja pigem selline PÖFFile järelkasvu kasvatav festival. Teeme suurt koostööd koolidega filmikoolidega. Filmi õpetatakse meil suhteliselt vähestes koolides, et Tallinna Ülikooli filmi ja video õppetooliga siis ja samuti meedia pedaaliga, mida praktiliselt vist praegu ei eksisteeri enam Tartu kõrgema kunstikooliga. Seal on siis nii meedia kui fotograafiaosakond natukene Concordia ülikooliga, Eesti Kunstiakadeemiaga, seal on siis samuti meedia ja siis stsenograafia õppetoolid ja õige väike on koostööga tegelikult Viljandi kultuuriakadeemiaga, kus on midagi teatri, õppetoolilaadset, kus tegelikult Eesti filmiinimesed ka koolitust annavad. Põhimõtteliselt on võimalik, et järgmisel aastal situatsioon muutub, kui tuleb see uus balti meedia- ja filmikool. Et te saate ka, ütleme veidi laiema kõlapinna, sest see on ikkagi ühendab kolme riigi tudengeid ja eesmärk on nagu tuua sisse ka väga palju rahvusvaheliselt õppejõude. Ja me oleme väga põnevil tegelikult, et mis sellest kooliprojektist nüüd saab ja ja ootame, et nad nii-öelda valmis küpseksid, et me saaksime nendega nii-öelda partnerlusse astuda, et seni kuna kooli eestvedaja põhiliselt on olnud Martin Aadamsoo, Eesti filmi sihtasutuse juht, siis mina olengi põhiliselt nagu tema kaudu balti filmi ja meediakooli ka ennast nii-öelda kursis hoidnud ja olen aru saanud, et ka nemad on koostööst huvitatud, see tähendab siis seda, et järgmisel aastal alustada uue hooga, aga mis mulle on alati väga imponeerinud tegelikult tudengifilmide festivali juures, see tee on oma kool ka olemas. Ja minu meelest on see äärmiselt põnev, need teemad, mis iga kord tulevad, et külastage meie loenguid tekitavad minuarust küll suvi jah, et filmikooliga Läti see asi, et me proovime teda hästi uhkelt ja vingelt korraldada, aga kunagi ei tea, kuidas see läheb, sellepärast et tihtipeale esinejad on tõelised staarid ja me ei tea, et kas nad tulevad nagu hakkavad staaritsema või nad tulevad ja teevad nagu väga vinge loengu, et sellel aastal läks nii ja naapidi. Tegelikult kokkuvõttes tuli väga tore kool ja need, kes seal käisid loengutel, oli 20 kuni 50 inimest, olenevad loengutest, et need jäid küll tegelikult päris hästi rahul eelmise aasta miinimumi pidas pika loengutsükli maha nagu jah, selline nii-öelda meie pikendused tuli poolteist kuud hiljem, et loodetavasti ka sellel aastal välja kuulutatud kasvansant tuleb eraldi loengusarja tegema, et eks me räägime edasi, sellest leival ei jõudnudki kohale vist? Jah, eile ei jõudnud, aga, aga asemel toimusid meil midagi täiesti müstilist. Kinosaalis tulid Peeter Simm Rein gooto ja, ja Artur Talvik ning rääkisid maarjamaal toimuvast katastroofi siis ja see oli üks igavesti tore loeng. No jõudu teilegi Katrin üliõpilastudengifestivali korraldamiseks ja loodame siis järgmine aasta kuulda jälle põnevaid uudiseid, aga nüüd läheme kõige nooremate kuulajate juurde ja nimelt neile on mõeldud siis just film siis filmifestival lastele. Nii nagu mina aru saan, loodise festival just selleks, et PÖFFile publikut kasvatada. Maris, kas see vastab tõele? Ja see festival loodi siis selleks, et oleks PÖFFile peale tulevad publikut, aga see festival ei ole ainult mitte lastele, vaid on ka noortele, et meil ei ole mitte ainult lasteprogramm, vaid tegelikult on ka täitsa täiskasvanutele sobiv 100 festivali. Vaat seda ma mõtlesin, mis see siis nüüd on, need on olemas, kata ühtepidi ühte värvi, teistpidi teist värvi ja siis, kui hakkad vaatama, siis nagu poolkataloogi on ühtepidi poolteistpidi. Aga see vist niiviisi, et tegelikult sellest, et lastefilme teha on äärmiselt raske ja see on niisugune suhteliselt varjatud tõde, sellepärast et väga paljud filmitegijaid üritavad teha filme lastele, aga siis lõpuks kukuvad välja need filmidena lastest, need ei olegi filmid lastele. Ja kas teil on ka niimoodi, et taloogian, filmid lastele ja poolgataloogian, filmid laste eest või ei ole nii? Ei, see päris niimoodi ei ole, aga tegelikult kui me seda kataloogi poolitama hakkasime, siis seda on üsna raske teha. Et kunagi ei tahaksime ütelda, see film on nüüd lastele ja see film on nüüd noortele. Aga kuidagi me peame selle programmi pooleks tegema, et millised filmid on siis lastele, millised noortele me teeme, nii et vaata enam-vähem selle peategelase vanuse järgi. Et kui ta jääb sinna kuskil 12 13 juurde, siis ta jääb veel lasteprogrammi poole peale ja kui ta jääb natuke sinna üle, siis ta läheb noorteprogrammi. Aga oleneb muidugi ka sellest tõsiduse astmest, et päris raske on tegelikult teha seda pooleks, et millised on need siis lastele, millised noortele. Eks meie sisetunne ütleb kuidagipidi, et kuidas me selle kokku paneme. Nojah, ega need lapsed ju suurt halbasid, lugusid vaadata ei taha, ikka neid paelub rohkem seiklus siis mingi komöödia animatsioon muidugi. Ja et kui on juba niuksed, kurvemad filmid laste raskest saatusest, kas neid siis vaatavad noorukid, eineid vaatavad ikka lapsed ka ja? Meie lastežürii siis vaatas ka hästi palju noortefilme. Aga need filmid, mis meil võitsid, on tõepoolest komöödia seiklusfilm. Et ei võitnud ükski tõsistest filmidest lasteprogrammis. Kui palju teil üldse programmis filme on? Sellel aastal oli meil kokku 32 erinevat filmi. Ma olen päris palju, see iga aastaga meil tõeliselt kasvab ja meil on ka publikuarv. Tõsiselt, kas on selle aastaga see hooaeg on toimunud siis nukuteatril, nüüd viimased aastad on toimunud nukuteatris, aga meele hakkab juba nukuteatrisaal väikeseks jääma, et me peame vaatamagi, et kuhu me siis nüüd edasi läheme. Et meil on publik kõvasti suurenenud ja meil oleks vaja kuskil mujal veel ennast näidata. Nukuteatrisaal on kahjuks mitte kummist. Nojah, kuhu te siis lähete koguval plaasanginny sõpruses toimuv animiiditriims, kus teie tujund siis tudengifilmide festival ka sõpruses ja oleme kunagi toimunud kinomajas ka, et tagasi küll ei taha. Nii et te peate ootama tõesti, millel uus Sakala keskus valmis saab, et siis saate ilmselt ruumid või on võimalustel natuke nihutada ennast? Tegelikult meil on võib-olla võimalus ennast natuke nihutada, aga eks me peame oma pead kokku panema ja mõtleme, mis me siis edasi teeme? Jah, sest teo nagu tõesti lastele suunatud ja ilmselt väga palju käib klasse koolidest, vaatamas teil filme või, või on selliseid aktiivseid lapsi, kes tulevad ka ilma õpetaja vanemate sundisite, enamik meie publikust on ikkagi siis üksi tulnud, et väga vähe on meil klassidega ühiskülastusi, aga kuigi meil on neid, aga meil on väga aktiivsed üksikud lapsed, kes tulevad ja saavad kokkusaalis ja lõpuks on meil saalitäis publikut, et see võiks välja kujuneda kohe niisuguses vaba aja veetmise keskuseks tegelikult, eks ole, mitte ainult nagu filmide vaatamine midagi veel neile pakkuda. Seda küll, aga Meil on väga tihe filmiprogramm, et väga paljud külastajad me tunneme nüüd juba kaugelt ära, et nad tulevad hommikul meil lõuna ajal meil juba kinno ja lahkuvad kesköösel, et meil on fännid, suured fännid. Aga vaatame siis, missuguseid lastefilme tehti sellel aastal, et kas saaksid järeldada mõne sõnaga, et ja missugused olid lemmikud ja missugused olid need teemad, mis juba sellel aastal üllatasid ja ja ei olnud märgatavad eelnevate aastate filmides. Väga raske on öelda oma lemmikuid, et loomulikult mul on need olemas, aga ma ei tahaks väga subjektiivne olla, sest lastele meeldivad ikkagi ühed teemad ja minule kui juba natukene lapse east välja saanud inimesele meeldivad natuke teised teemad. Kuidas te siis filmi valite? Me valime ikkagi Elen Lotmaniga kahekesi neid, aga eks me natuke katsetame ka oma väikeste õdede-vendade või sugulaste peale, näitame neile ka enne seda filmifestivali, et kuidas neile see film meeldib, et kas meil on mõtet seda programmi võtta või mitte. Aga no eks minu Heleni sisetunne peab olema, mis ütleb, et kas võtta ja väga paljud pöörame tähelepanu sellele, et kas need filmid on ka olnud varasematel teistel festivalidel mujal maailmas ja et kas nad on võitnud mingeid auhindu, et see on ka väga suur abimees meile nii-öelda kvaliteedi näitaja. Aga kas teil on ka Eesti lastefilme olnud? Sellel aastal me näitasime lastefilmi programmis mets, luikeseid, mis on nüüd uuesti Helle karisel kui pandud väikeste muutustega ja pildikvaliteet on tehtud paremaks. Aga muidu meil lastega programmis sellel aastal ei olnud ei röövlirahnu Martinit ega ühtegi teist Eesti lastefilmi. Agame mõtlesime selle peale, et järgmisel aastal, kui tuleb midagi huvitavat, siis me kindlasti võtaksime, aga Eesti filmiprogrammi. Aga mina, sina, mina oli, sellel aastal oli see film, jäi meil juba siis noorte filmifestivali programmi, et et see on küll Eesti film ja, ja ka esmakordne dokfilmis meil festivali programmis näitamisele tuli. See on selline päris huvitav uurimus nagu noorte seksuaalsusest ja, ja selle nagu teadvustamisest, see võeti väga hästi vastu, meil oli täis saal ja publik jäi väga rahule. Meie ise ka vaatasime seda filmi heldimusega. Teraga missugune oli kõige populaarsem film vaatajate poolest. Juba enne filmifestivali avamist oli meil välja müüdud 14 sakib, see on siis Rootsi film noorte režissööride poolt tehtud ja teine on lumelaudurit, mis oli meil juba väga pikalt välja müüdud ja meil käisid ka lumeLauderi külalised, et nii üks peategelane, hoitocoteid kui ka tema produtsent siis, ja nad jäid väga rahule, nad olid väga meelitatud, et me võtsime neid väga hästi vastu ja pakkusime neile suurepärast filmikülalisteelamust. Aga tegelikult ei ole palju filme, mida valida, ja lastefilmide festivalil. Ega see valik ei ole nii suur, et kui me tegelikult räägime põhiprogrammi koostamisest või noh, igianimas, onju, ja ma tegelikult võrdleks seda nagu tudengifilmifestivalide valikuvõimalustega, sest ega lastele ja noortele tehakse maailmas suhteliselt vähe filme. Mul on kotis praegu Taani filmifestival, lasteaia noorte filmifestivali kataloog, mis on põhimõtteliselt võrdne suure PÖFFi festivalikataloogiga, et ma ei ütleks, et lastele noortele tehakse vähe filme. Aga no see, mis meil on praegu festivalil need filmid, et noh, meil on tõesti vähe sellega võrreldes, mis mujal maailmas näidatakse. Aga eks me jõuame veel kasvada, aga eks me peame mingi valiku tegema ja kui me oleme Elleniga ainult kahekesi, siis me ei jõua ka väga palju neid programmi võtta ja kuna me näitame ainult nukuteatrist, siis meil programm lihtsalt ei saa ka suurem olla. Ma arvan, et me kasvame veel ja Meil jõuab väga palju veel rohkem ja paremaid filme. Üldiselt olete te kõik kolm uskumatult tubli inimest, tõesti, teete tööd, väheste vahenditega, aeti suurt asja ja mis on kõige toredam, et teile on veel kõvasti arenguruumi. Ma tänan enda ja ka meie kuulajate poolt selle töö eest, mis te olete teinud ja soovin teile ühtlasi head vana aasta lõppu, mis vaan tohutu kiirusega lähenemas ja häid filmielamusi järgmisel aastal. Tänan kuulamast. Meie saadet stuudios oli Riina, sildas Katrin Ojasaare helika Võsu ja Maris Vals.