Ma arvan, et mind viimasel ajal vihastab väga-väga vähe, sest et ma olen õnnelikus seisus olnud. Mul on olnud õnn musitseerida väga, vägagi erinevate kollektiividega. Olgu see siin kodus või, või kuskil mujal. Ma ausalt öeldes ei olegi tükk aega kellelegi peale orkestris vihastanud. Sest et enam ei ole nagu kombeks orkestrisse tulla vintis peaga või, või haigutada või, või teha nii-öelda nulli, nagu öeldakse. Ja eriti viimastel aastatel, kui sa juhatad orkestrit ümber maailma. Need sellised poisilikult ja huligaani tembud on ammu ära unustatud. Mis puudutab Aga orkestrit, et siis minu arust vahet ei ole, kas ma juhatan kuskil välismaal top orkestrit või, või, või kuskil kuskil väikses linnas orkestrit või meil kodus, sest et tegelikult ma näen ju nendes muusikutes oma sõpru ja kaasmõtlejaid ja nad annavad kõik selleks, et seda muusikat teha. Kui need nii siin, kui seal tahavad mängida Beethoveni sümfooniat, siis ma pean tegema kõik selleks, et see sümfoonia kõige paremini välja tuleks.