Tere hommikust, mina olen Neeme raud, tänase jutusaate külaline on Gert tiivas, mõtlesin kuidas sind kõige paremini tutvustada, ja kõige õigem oleks vist öelda rahvusvaheline mees. Sinu elu on kirev ja just väga rahvusvaheline. Tere hommikust. Mina pean ennast ikkagi endiselt eestlaseks, kodu on Eestis ja tõepoolest on kujunenud välja nii, et viimase viie-kuue aasta jooksul on tulnud nii töises kui isiklikus plaanis päris palju reisida. Ja minu arust see on väga meeldiv võimalus. Tegelikult juba kauem on tulnud sul reisida, sest et alustasid sa rahvusvahelist elu juba keskkooli lõpuklassis. Selles mõttes õige jah, et 89. juhtus esimest korda see, kus mul õnnestus Ameerikas minna. Ja siis tekkis võimalus minna kooli minna ülikooli ja noh, sellest nii-öelda esimesest aastast Ameerikas siis kujunes kaheksa aastat, mille jooksul sai siis nii koolis käidud kui töötatud Ameerika juurde tuleme hiljem tagasi pikemalt, kuid nüüd siis ka su ametlik ametinimi või tiitel. Lugesin Eesti ajakirjanduses detsentituleeritakse investeerimispankurit, sa ise päris sellega ei nõustu. Igatahes on see tiitel, mis on seotud finansiga rahaga tiitel, millest õhkub, või ametinimi, millest õhkub edukust, jõukust ja millel on kahtlemata sära. Kes sa siis oled? Noh, ma arvan, et Eesti ajakirjandus tuleb alati võtta läbi niisugune see eluterve huumoriprisma, et kuidas nii? Ei, ma arvan, et inimesed ikkagi peavad ju kuidagi asja huvitavamaks tegema ja üks siis asja huvitavamaks teha lisadagi niukene, väike huumori ja, ja, või irooniavarjund investeerimisega sa tegeled, jah, meie tänane põhitegevus siis käpp tal jäis kapitaliks floora firmad, et millega ma seotud olen, on ettevõtetesse investeerimine Ida-Euroopas. Mis tähendab, et teed nagu igapäevane töö on otsida toredaid huvitavaid firmasid, kohtuda firmade juhtidega ja vaata, kuidas me saaksime nende kasvule ja arengule kaasa aidata? Ist kapital idakapital eesti keelde tõlkides. See firma asub Rootsis, Stockholmis on meie peakorter 97. aastal kolm eraisikut, siis selle firma lõid Sokolmeis. Tänaseks oleme kasvanud natuke suuremaks, täna andmeid umbes 150. Ja siis lisaks Stockholm meile oleme kontoritega kohal ka Tallinnas, Moskvas, Viinis, Pariisis, Oslos ja Hongkongis ja sina vastutad siis Baltimaadest Balti suunal üksnes, et mu põhiline tegevus viimasel ajal on seotud siiski ühe osaga meie firmast mille nimi on neis kapital Explorer ja mille me siis kaks aastat tagasi viisime Stockholmi börsile. Nii et Baltikum, jah, ma pigem ütleks nagu niuke eralõbu või siis või siis nagu niuke vanast ajast jäänud huvi, et kuna ma ise olen eestlane ja kuna meil on firmas ka palju teisi inimesi Balti riikides, siis endiselt Baltiteemad on väga südamelähedased. Tänaseks on siiski faktse Balti äri, meie koguärist on väiksem kui viis protsenti. Ja enamus meie ärist. Siiski asub Venemaal, Ukrainas, Kasahstanis, Türgis, Poolas ja teistes suurtes Ida-Euroopa riikides. Ütlesite, et osa teie firmast on nüüd börsil, kuidas teil läheb, praeguses majandusolukorras? Jah, meie börsile tuleku ajastus oli selles mõttes päris huvitav jah, et me siis tulime börsile 2007. aasta novembris ja mis tähendab, et see oli sisuliselt vahetult enne siis finantskriisi, globaalse finantskriisi puhkemist ja minu teada me oleme senini viimane aip jõu Põhjamaades. Et viimase kahe aasta jooksul ei ole siis üks teine ettevõte börsile tulnud, kuna tõepoolest nagu me kõik teame, on olnud nagu päris keerulised ajad maailma finantsturgudel. Nii et seetõttu kuidas seal ta sattusime, kohe niimoodi päris tugevate tuulte tormide keerisesse. Meie õnneks oli muidugi see asjaolu, et me ei olnud investeerinud ära suurt osa oma rahast, mida meil õnnestus investoritelt kaasata mis tähendab, et veel selle aasta alguseks oli meil siiski valdav osa omakapitalist sularahas pangakontol. Ja ma vahepeal viskasin nalja, et mu töö on väga lihtne, et iga hommikul lähen kontorisse vaatan, kas raha pangakontol alles kui raha on pangakontole, alles siis lähen koju. Sest tõepoolest vahepeal oli ligi aasta või isegi natuke pikemalt selline periood, kus uusi tehinguid ei olnud võimalik ja ei olnud mõistlik teha. Ja me tõepoolest teinud ka seda ja veeringud uusi investeeringuid ja, ja see on ka see, mis aitas meid, eksju olla väga tugevas finantsseisundis tänases turuolukorras ja see aasta me oleme teinud rohkem uusi investeeringuid kui kunagi ealeski varem. Me põhjalikumalt finantsi ei süvene, sest täna on ikkagi pühapäev-pühapäev. On see päev, kui sa saad tavaliselt rahulikult Eestis oma perega Kallasest, et esmaspäev algab sul sellega. Et sa sõidad Stockholmi? Jah, nädalavahetused on nii palju kui võimalik ikkagi tore Eestis olla, et koos perega koos sõpradega ja seda me oleme üritanud teha nii palju kui võimalik. Sa tahad seda Eesti olukorda selgitama, kui sa sõidad esmaspäeviti Stockholmi rääkima, mis siis siin toimub, kuidas sa tänast Eestit siis väljaspoole müüd või selgitad, kuidas sulle tundub, mis siin praegu valitseb? Jah, ka see amet, kuigi see ei ole otseselt moment, on nagu osa osa mu elust, eks väljastpoolt ikka inimesed tunnevad huvi. Mäletan isegi seda, et kui me olime oma ettevõtte, siis selle börsile tuleku räutšeulle siis tutvustasime jah, seda meie plaane. Ta sihuke naljakas olukord, et sellega siis 2007. aasta novembris ja, ja tõepoolest said enamus investoreid olid Eesti ja Baltikumi suhtes ülinegatiivselt, et juba tollal meelestatud ja ma mäletan, et meil oli 30 lähedane presentatsioon, millest üks leht oli siis Baltikumi kohta. Ja kuidagi alati juhtus niimoodi, et presentatsiooni lõpuks tuli 80 protsenti küsimustes Baltikumi kohta. Investoreid olid tõsiselt mures juba siis meie majandusolukorra pärast, murelikud küsimused jah, pigem need olid ikka väga murelikud küsimused ja ma arvan, pigem siis oli ka veel aeg, kus siiski Eestisse see teema ei olnud veel kohale jõudnud, et Eestis kuidagi tundus, et kõik on nagu endiselt hästi. Et on küll tõepoolest mingi globaalne nagu finantstorm, aga see läheb meist mööda, sest me oleme kuidagi niukesed tublid ja erilised ja ja väga niimoodi andekad. Et saame sellest kuidagi niimoodi kõrvale hiilida, eks ju. Aga juba tol ajal olid investoreid väga mures ja ma arvan, et eks teema on siiamaani päevakorral. Et noh, nüüd on võib-olla võimalik väita, et viimase poole aasta jooksul on osad kõige suuremad murepilved natuke vähem hallid. Millised olid need kõige suuremad? Noh, ma arvan, et kui me mõtleme tagasi siiski selle aasta algusesse või noh, umbes aasta tagasi perioodi ja ka veel selle aasta kevadesse siis noh, paljud välisinvestoreid siiski arvasid. Ta on enam kui tõenäoline, et Baltikumis tuleb valuutade devalveerimine. Et osad võimalik, et paljud välispangad lahkuvad Baltikumist. Ja see kõik viib väga tõsise finants ja majanduskriisini. Ja, ja noh, kuigi me täna oleme ka päris tõsises finants ja majanduskriisis, et et tõenäoliselt eks miinus 15 majanduskasv või tavalised numbreid ei tee just nagu meilt rõõmsaks, siis fakt on siiski see, et seda totaalset kollapsi süsteemset kollapsi, pankade lahkumist valuutade kukkumist ei ole toimunud ja, ja noh, ma arvan, et see on pigem positiivne, kas see võiks veel toimuda? Ei noh, kõik asjad võivad toimuda, et ma arvangi, et praegu on juba natuke nagu see oht jõudmas kätte, et kui see kriis liiga kiiresti mööda saab, siis me jätame äkki kasutamata mõned võimalused, mida see kriis pakub enda majanduse tugevdamiseks. Et noh, teatavasti eks ju me olime hästi mitu aastat selles faasis, kus paljud neist nii nii siis erasektoris kui avalikus sektoris siin eestimaal patsutasid ennast õlale kiitsid, kiitsid ennast, et kuivõrd ikkagi targad me oleme, kuivõrd tublid me oleme ja kuivõrd hästi me oleme suutnud siin oma asju korraldada ja kuivõrd suur majanduskasv meil on ja noh, sisuliselt et me olime nagu niuke Ena omaenda naba imetlemiseks päris kaua hoos. Siis tuli see faas, kus hakkasid asjad juba natuke halvasti minema, eks ju, siis läks nagu mulle tundub ka veel ei läinud tähelepanu probleemidele, aga läks tähelepanu sellele, et noh, asjad võib-olla enam ei ole päris head. Aga ikkagi meil on oluliselt parem kui näiteks Lätil või Islandil või kellelegi teisele, et me oleme ikkagi kuidagi niisugused erilised. Ja nii et noh, selles mõttes me juba alguses minu arust kaotasime päris palju aega uue olukorraga kohanemiseks. Tänu sellele, et me olime liiga upsakad ja, ja nüüd on nagu tõepoolest seesama oht, millele näiteks ka siis sellesama nädala Economist viitas laual, eks ju eesti keelde on tõlgitud allkiri, Economist kiidab Eestit, et kas ma lugesin originaali, lugesin eestikeelset tõlget, väga jah, täpselt õige point, eks ju. Et Eesti ma vaatasin, kuidas Eesti meedia seda oli täna kajastanud, oli kõik, et niimoodi, et jälle, et korra, mis kiidab Eestit, et me oleme nihutanud, kuidas öeldakse viiemeelseks ja nihuke võrreldes Läti ja Leeduga võrreldes Läti ja Leeduga. Ja noh, tõepoolest ka see oli oluline osa ikonomeistri artiklist, et seal oli ka teine osa, mis rääkis siis eksju. Ühes suurimast riskist, mis on siis meie liigne kuidas tõlkida upsakus et jällegi oht selles, eks ju, et noh, me justkui nüüd jälle äkki hakkame tundma, et me oleme kuidagi erilised tänu sellele, et me oleme kuidagi eriliselt teistest paremad, eks ju, meid koheldakse siis eriliselt, et ma ei tea, kas see siis tähendab, et meid võetakse sinna eurotsooni või või meile kuidagi antakse nagu igasuguseid muid nagu toredaid asju, eks ju. Aga noh, mis mu point on nagu see, et ma loodan, et me ei lähe selles kriisis läbi liiga kiiresti ja ei jäta kasutamata neid võimalusi, mida iga kriis toob meie riigi ja meie majanduse tugevdamiseks. Millised need võimalused sinu arvates oleksid, mida me võiksime teha? Minu arust, mida me võiksime teha, on nagu noh, mõned päris lihtsad asjad, eks ju, et mida noh, seesama rahvusvaheline valuutafond, kes nüüd oli paar nädalat Eestis jälle tähelepanu juhtis, et noh, tõepoolest me oleme sõitnud selle laine harjal, aga me ei ole teinud Ta ära paljusid olulisi reforme need ükskõik, noh, me teame, kõik haridusreform tervishoiureform, haldusreform, ka pensionireform, et, et noh, siin on võib-olla ühte koma teist on ära tehtud ja, ja noh, ma ei tahaks nagu olla liiga kriitiline, et aga noh, fakt on see, et tegelikult päris palju võiks veel ära teha. Teine asi, seesama riigieelarve tasakaalu teema eksamis mida on peetud kogu aeg Eesti üheks suuremaks eeliseks ja tugevuseks muude sarnaste riikidega võrreldes, et ka selles osas. Me lasime natuke siiski rihma lõdvaks, eks ju. Ja, ja noh, nüüd on küll üritatud, et ühes teises kohas niimoodi kiirkorras igasuguseid kärpeid teha, mis on iseenesest positiivne, et ta on hakatud üritama. Aga noh, jällegi oht on see, et ei piisa lihtsalt niukestest väikestest ühekordsetest meetmetest või trikkidest. Et peaks ka mõtlema siiski pikemaajalistele struktuursetele reformidele. Nii et noh, ma arvan, et see on täna põhiline võimalus, mida ma loodan, et me ei jäta kasutamata ja teine teema, eks see majandusinimesena, mis minul kõige rohkem mõtteainet pakub, on, on siiski nagu Eesti konkurentsivõime, eks ju. Me räägime nagu hästi palju, ma ei tea sellest e-küll eelarve kärbetest küll nagu euro tulekust ja noh küll igasugustest muudest asjadest, et noh, mis on ka olulised. Minu arust üks kõige olulisem küsimus on ikkagi see, et kuidas me tagame Eesti konkurentsivõime tulevikus, mis asju me suudame siin Eestis teha mida meie sõbrad kas Soomes või Rootsis või Ameerikas või Suurbritannias või Venemaal või Lätis või Leedus tahavad osta. Et noh, jällegi, et on oht, eks ju. Et satume tagasi sinna kohta, kus me majandusmudel on suhteliselt. Ta on suunatud eelkõige sisetarbimisele. Mina ehitan sulle maja, sina valvad minu maja ja maksame teineteisele raha, eks ju. Ja kõik tundub olevat justkui päris tore. Aga noh, siis me nüüd me oleme nagu aru saanud või ma loodan, et me oleme sellest kriisist aru saanud, et selline majandusmudel väga kaua ei tööta. Sest raha süsteemi juurde ei tule. Või kui tuleb, siis tuleb ainult pankadelt läbi laenude ja laenu tahetakse tagasi saada mingil hetkel protsendiga koos protsendiga ja neid tuleb ka tagasi maksta. Ja noh, see nüüd ma loodan, eks ju, et me oleme selle õppetunni kätte saanud, et ikkagi. Sisemaine ühest taskust raha teise taskusse tõstmine ei tee meid jõukamaks pikas perspektiivis, et me peame ikkagi sellele mõtlema, et kuidas me saame jõukamaks, kuidas me saame jõukamaks, sina otsid just neid firmasid, kuhu raha paigutada, mis oleksid tulevikufirmad, on sul orbiidil mõni Eestis? Eestis on palju toredaid firmasid, et noh, ma ei noh, selles mõttes ma ei lähe sellele libedale teele, et ei hakka nagu spekuleerima, eks ju, et kus, või kas on olemas Eesti Nokia et ma ei tea sellest mitte midagi. Et minu arvates on, võiks hakata peale siiski hoopis nagu lihtsamatest asjadest, et üks lihtne asi on jälle see, et iga ette võtta ja ettevõtja võiks enda jaoks järgi mõelda, et mis on tema põhitegevus. Et noh, mis, ma arvan jälle neid suuresti viimase paari-kolme aasta jooksul kraavikeskus oli see, et ükskõik, mis oli kellelegi põhitegevus alati oli hoopis lihtsam raha teenida kinnisvarast ja mis tähendab, et suur osa fookusest, ajast ja energiast läks sinna. Ja, ja võib-olla see fookus siis põhitegevuselt nagu hajus ära, et noh, ma loodan, et me nüüd jõuame tagasi jälle sinnani, kus ettevõtjad ikkagi väga konkreetselt mõtlevad, et mis on meie põhitegevus ja noh, teine on väga lihtne asi, millest on ka nagu hästi palju räägitud, eks ju, et nagu mida me suudame eksportida. Et noh, jällegi, et kui majandus kasvab siin 15 protsenti laenuraha toel, et siis noh, see eksportimine tundub nagu noh, niuke. Noh, mis seal ikka, kes seal ikka viitsib pingutada, et noh, välismaal on tore ju käia puhkamas ja noh ma ei tea, toredaid restorane nautima, sõi lõbustusparkides lastega, eks ju, aga noh, kes seal ikka viitsib pingutada, et midagi nagu müüa ja noh, see on jälle ikkagi asi, millest me ei pääse mitte kuhugi. Sa ütlesid, et Rootsis ja Lääne investoritel tekkis juba mure Eesti suhtelise balti riikide suhtes, enne kui see kriis algas, aga tuleme nüüd tänasesse päeva, kuidas täna Eestit vaadatakse, kas, kui suurt hädaorgu üsna metsikut ida, kus nutikad Rootsi ärimehed püüdsid ise ka kiiresti suurt raha teha, Rootsi pangad aga kõik kuumenes lihtsalt natuke üle? Jah, huvitav küsimus sealt, ma olen ise täheldanud tegelikult päris suurt muutust suhtumises, et kui me mõtleme tagasi, milline ta oli veel aasta või vähemalt kaks tagasi, siis oli siiski Rootsi meedias ja päriringkondades Baltikumi suhtes ülinegatiivne suhtumine. Et tõesti, et oli ainult negatiivne meediakajastus, üks häda teise otsa ja kirjutati täpselt sellest, kuidas noh, kõik asjad on väga halvasti. Ja ma arvan, et osaliselt aitasid sellele kaasa ka needsamad nagu Rootsi pangad ise, eks ju, kes ei seletanud ja ära äririske ei seletanud oma nagu ajaperspektiivi ja pigem oligi võib-olla mingil hetkel tundus nagu lihtne näidata näpuga Baltikumi poole öelda, et kurat, et nende pärast meil on mingid probleemid, et kui neid ei oleks, siis oleks kõik hästi. Siis õnneks loomulikult said sellest aru, eks ju, et tegelikult nad saevad sedasama oksa, mille peal nad ise istuvad. Ja nüüd ma arvan, on viimase poole aasta või aasta jooksul see toon muutunud siiski oluliselt konstruktiivsemaks. Mis tähendab, et rootslased saavad aru, et ka nad ise on teinud vigu. Nad saavad aru sellest, et nad peavad võtma pikaajalise vaate peavad võtma vastutuse selle piirkonna arengu ees, kui nad tahavad, eks ju, siinkohal olla oma suurte firmadega ja kui nad tahavad teenida siin raha ja teha siin äri. Nii et see on minu arust väga positiivne muutused, et nüüd on ikkagi see toon oluliselt konstruktiivsem ja, ja inimesed on ka oluliselt rahulikumad, et ei ole nihukest negatiivsed äsamist. Ma just tahtsingi küsida, et kas rootslased süüdistavad valedes, otsustas lõpuks ka iseendid või, või on ikkagi süüdi need baltlased, töötajad siin? Ei, minu arust tänaseks on ise ikkagi kõige kõige kõrgemal tasemel minu arust. Kas Rootsi peaministergi viimaste nädalate jooksul ja meil ärijuhid on ikkagi väga selgelt öelnud, et tegemist on nagu jagatud vastutusega nii mineviku eest kui ka siis tuleviku suhtes, et see on väga positiivne park, mis rootslastest räägid ja üldse lääne seisukohtades kasutad sa ikka sõna Baltikum. Kas Eestit vaadatakse eraldi riigina või vaadatakse neid kolme, siiski ühe tervikuna? Fakt on see, et enamasti vaadatakse siiski ühe tervikuna ja heana, kuigi ökonomisti lugedes on piirid, ma arvan, et ikonomesti lugeda, siis see on tegelikult üks võib-olla esimene näide sellest, et meie tublid diplomaadid ja riigiametnikud või keskpankureid on teinud kõvasti tööd selle nimel, et selgitada välismaa siis avalikkusele erisusi, eesti erisusi. Sest noh, selleks tuleb teha kõvasti tööd, et loomulikult et ei ole meie jaoks kasulik, kui Meid pannakse ühte patta ja vahepeal minu arust asile hakkas isegi minema juba nii kaugele, et meid ei pandud enam ühte patta ainult nagu Läti ja Leeduga, vaid pandi ühte patta Läti, Leedu, Venemaa, Ukraina kõikide nii-öelda probleemsete riikidega millest me oleme tahtnud eraldada ja eralduda, väga pikka aega saada, et noh, sai jälle näitab, et nii-öelda tahtmine on taevariik jah, et siin nagu siit vaadates tunduvad asjad nagu ühtemoodi ja kui sa istud nagu Londonis või New Yorgis, et siis siis paistavad asjad ikkagi hoopis teistmoodi ja minu arust üks asi, millest meil Eestis on tegelikult hästi palju puudu olnud, on just see nii-öelda väljastpoolt sissepoole vaade. Et meil tundub, ei ole nagu seda taju ja noh, täpselt. Me üritame kuidagi selgitada ja siis oleme solvunud, kui inimesed, kuidas nad siis aru ei saa sellest, eksju, aga mis noh, ma arvan, et me peame selles olema ikkagi väga nagu kannatlikud ja võtma ikkagi ka väga pika vaate, eks ju, et selleks tuleb väga palju tööd teha, et inimesed saaksid aru. Ja teiseks on ka see, et asi ei ole ainult siiski, eks ju siis sellest nii-öelda marketingis või, või siis nagu sõnumess asi on kas sisus ja jällegi olles enesekriitilised, siis peaksime mõtlema sellele enamus asju, mida meil õnnestus müüa edukalt väljapoole ja, ja luua selle Eesti positiivse reformi riigi imago. Enamus nendest asjadest juhtus viis või 10 aastat tagasi. Meie valuutareform, meie erastamine, meie edukas majanduskasv, meie maksureformi e-riik noh, mis iganes, et mida sellist on meil kõrvale panna, eks ju, mis oli juhtunud viimase paari-kolme aasta jooksul. Nii et noh, nüüd on minu arust jälle see nagu mõttekoht, et üks asi on tõepoolest selgitada seda. Me suudame ennast kokku võtta, Me suudame oma eelarve tasakaalu viia, me suudame seda teist ja kolmandat teha, aga lisaks sellele pakendile võiks ka mõelda jälle nagu sisule. Et kuidas me suudame inimesteni jälle viia selle pointi, et Eesti on tubli, et Eesti saab hakkama ja Eesti tõepoolest positiivses mõttes eristub? Seesama probleem on tekkinud mitmel korral ÜRO-s. See on organisatsioon, mis ühendab 190 kaht riiki maailmas globaalne organisatsioon ja seal on vist küsitud, et mida siis Eesti viimastel aastatel on teinud, et te räägite kogu aju Maie lahendus, sest me teame neid. Aga mida muud? Ja seda uut on väga raske nimetada, et me oleme tõesti nagu liugu lasknud selle eelnenud faasi peal. Kahjuks tõesti, eks jäime nagu mõneks aastaks oma loorberitele puhkama, vahepeal tuleb ka puhata. Ei noh, vahepeal tuleb ka puhata, eks ju, aga paratamatult seal natukese niuke alis imedemaal, et selleks, et üha kiiremini jooksma isegi paigal seista, sest fakt on see, et kõik teised jooksevad väga kiiresti. Ja noh, fakt on see, et eks ju, kui viis aastat tagasi oli Eesti mingi imelaps ja slovaki ja näiteks nihuke täielik kolme mees, eks ju siis viimase paari-kolme aasta jooksul need tabelid pöördunud või vastupidi, et kui oli eesti imelaps ja Poola oli nihuke stagneerunud bürokraatlik naljakas riik, eks ju, siis tänaseks on see olukord jälle pöördunud. Täna vaadatakse väga selgelt, eks ju, et Poola on üks tõenäoliselt ainus riik Ida-Euroopas sel aastal kus ei ole negatiivne majanduskasv, eks ju, et noh, järelikult midagi nad on suutnud siiski õieti teha viimaste aastate jooksul. Jaa jaa, jälle meie oleme suutnud mingid võimalused maha magada. Kui teie oma investoritele pakute võimalusi raha paigutada Ida-Euroopasse või siis siia põhjamaadesse Baltimaadesse, siis kuidas sulle tundub praegu, kas vaadatakse suurema huviga näiteks Ukrainat, firmasid, kui Eesti firmasid? Ma arvan, täna vaadatakse kõige suurema huviga Venemaafirmasid ja ma tean, et eestlased nagu noh, selles osas tihtipeale kahetised, tunded aga ma arvan, et see on ka väga hästi põhjendatud. Et Venemaa ka on suutnud siiski selles kriisist vähemalt senimaani suhteliselt väikeste kadudega välja tulla. Nafta hinna taastumine ja tõusmine on Venemaa reserv jälle hakanud kasvatama. Ja, ja noh, võib ka öelda, et nafta hind on nagu nihukeses heas kohas, kus poolt, eksju Venemaad ei ohusta suur finantskriis, ta ei ole nii madal, eks ju, et Venemaa peaks hakkama muretsema oma finantsilise tervise pärast, samas ta ei ole ka nii kõrge, et venelased läheksid liiga upsakaks. Et ta on nagu täpselt nihukeses parajas kohas, sest vahepeal tundus, et Venemaa läks upsakaks täpselt, et kui sul on nagu, mis see nafta hind oli 140 ja osad siin ennustasid, et tuleb 200 ja tuleb 300 ja sul tuleb niimoodi aknast uksest raha sisse, eks ju, et siis sul ongi nagu liht minna upsakaks. Tekibki illusioon, et sa oled maailma valitseja ja raha tuleb lõputult sisse, sa võid endale kõike lubada. Jaa. Jaa. Noh, sa ei mõtle enam nagu realistlikult, et noh, eks nii-öelda väiksemal tasandil me oleme sellega siinsamas Eestis üle peal. Me oleme nüüd rääkinud rahast ja, ja majandusasjadest, aga räägime natukene sinust endast ka. Sest et nagu saate alguses märkisid algas sinu rahvusvaheline elu juba üsna noorelt keskkooli ajal ma tean, et kus Ameerikasse sattusid vahetusõpilasena, siis sattusid, saab väga teise keskkonda, kui see oli Rakveres, kus sa algul koolis käisid? Jah, ei noh, eks keskkond ja on erinevaid olnud näha, et esimene keskkool tõesti, kus ma tulin Rakverest, oli väga erinev selles koolis, kuhu ma läksin Ameerikasse, et ma olin ju seda enam-vähem üks kolmest nii-öelda valgenahalist õpilasest meie mustanahaliseks keskkoolis, eks ju. Ja minu arust see oli nagu väga hea kogemus, et et noh, päris selline külm dush siit eestist täiesti valges keskkonnast lahkunud inimesele sattuda täiesti täiesti teise kultuuri ja teised värvi keskele. Jah, ma arvan küll ja olis algul hirmutav ka või? Ma ei mäleta, nagu, et see oleks hirmutav olnud, et noh, pigem see on nagu oli niisugune väga hea õppetund, eks ju, noh nihuke kohanemiskoolitused, et noh, ma arvan, avaram jah, et üks asi, mis meil tihtipeale ka Eestis nagu vajaka jääb, ongi seesama nagu maailma nagu avaruse tunnetus, eks ju, et, et me ei ole ainult nagu nii-öelda Eesti ja siis kõik muu asi nagu pöörleb nagu meie ümber, eks ju, aga pigem ikkagi vastupidi, et on suur ja lai maailm, et meil on seal nagu väike eesti killuke. Ja noh, selles mõttes, et noh, see, et üks mustanahaline koolis käimine või see, et ma arvan, et esimesed kolm-neli aastat, et oli ikkagi enamus vestlustest algas sellega, et tuli inimestele selgitada, et Nõukogude Liidust, eks ju, või noh, siis endisest Nõukogude liidus tulevad inimesed ei ole kõik venelased ja ei ole kõik kommunistid ja noh, et selles mõttes, et see näitab, et noh, neid eelarvamused on olemas igal pool, eksju tulenevalt sellest teadlikkus on madal. Ja noh, jällegi õppetund meile endale, eks ju, et Eestis väikerahvana nagu me oleme, et me ei saa olla nagu väga kitsarinnalised ja me peame tegelikult olema väga avatud, et maailmale kuhu täpselt Ameerika sattusid, siis esimene kool oli Jini osariigis, eks ju, mis on tegelikult? Ühelt poolt võib öelda, et ainult nelja tunni kaugusel Ameerika siis pealinnas Washingtonist, aga noh, teiselt poolt siiski Ameerika mõtles niisugune nii-öelda sügav lõuna lõunaosariike, et kus on siiski enamus inimesi tegelesid tubakakasvatusega ja muu põllumajandustegevusega ja oli ikkagi niisugune väga maalähedane koht. Kas sa hakkasid kohe ka mustanahalistega aktiivselt sõbrustama sporti tegema või kuidas, kuidas omavaheline suhtlemine seal oli? Jah, ei, minu arust läks isegi üllatavalt üllatavalt sujuvalt, et mul ei ole küll meeles nihukesi suuri ektsesse, eks ju, et inimesed on inimesed ja noh, ma arvan, et noh, mul on ka nagu see olnud, et koolis näiteks ülikoolis mõned paremad sõbrad olid, olid venelased siiamaani, mul on mitu head vene sõpra ja noh, ma ei saa nagu kunagi aru, eks ju, selles kui inimesed kuidagi halvustavalt suhtuvad teise inimesse lihtsalt nagu rahvustunnuse või, või nahavärvi põhjal ja noh, mul on nagu aeg-ajalt ikkagi päris piinlik olla nagu eestlane ja näha, et ka meie, nagu seda teeme kahjuks liiga tihti. Edasi tuli ülikool, mul avanes võimalus minna siis Bentley kolledžis, mis on Massachusettsi osariigis bostoni linna lähedal ja seal ülikoolis just tekkis selle ülikooli presidendil niuke tore mõte teha. Kuidas kutsusid seda Eesti vabaduse stipendium? 91. aastal, mille siis mina esimesena sain, Sprendil olid Eestiga päris tihedad sidemed, jah, tõepoolest, sidemed läksid pärast sõda päris tihedaks, agent list on läbi käinud, ma arvan. Kümneid kui mitte sadu Eesti üliõpilasi ja ma arvan üle 100 erinevat Eesti ülikoolide õppejõudu tõepoolest, Bentley siis koos Ameerika valitsuse erinevate organisatsioonidega töötas päris paljud Eesti inimestega. Sina olid esimene, kes sinna siis eestlastest pääses, edasi tuli elu Washingtonis. Ja pärast siis Bentley lõpetama, sest mul oli. Kuidas me naljatan, et kuna ma ei teadnud nagu mida teha ja ma ei osanud midagi teha siis juhtus niimoodi, et pidi veel kord minema ülikoolis, siis ma läksin magistratuuri Washingtonis ja noh, see oli ka osaliselt, et sai selline valik tehtud ja samal ajal ma läksin tööle siis maailmapangas maailma panka, mis asub ka Washingtonis, nii et kool oli kohe töökoha kõrval ja sai nagu mõlemat moodi sujuvalt kombineerida, teades Washingtoni linna, see pidi olema George Washingtoni ülikool ja õppisid seal. See oli ka rahvusvaheline majandus ja mingid asjad olid seal veel. Igatahes tundus, et su karjäär Washingtonis oli õitsemas maailmapangas töö. Perspektiivid olid kindlasti väga head ja siis tegid kannapöörde. Ma mäletan ise Ameerika eestlaste seas sosistati, et otsustas Eestisse tagasi minna. Ja seal oligi nagu tegelikult see valiku koht selles, et kaheksa aastat oli Ameerikas oldud ja noh, ma arvan, et kui oleks nagu teine kaheksa aastat otsu tulnud, siis oleks olnud. Tol ajal ütlesin naine ja 2,4 last ja auto ja maja eeslinnas ja koos koerte ja kasside kõikide asjadega ja noh, siis poleks nagunii-öelda taganemisteed enam olnud. Samas, eks ju 98. aastal oli jälle väga huvitav aeg Eestis ja, ja tõepoolest siis pakuti mulle väga huvitavat, et tööd tulla siis Tallinna börsile ja, ja noh, minu jaoks oli nagu super võimalus tulla tagasi Eestisse ja hakata tegema midagi oma kodumaal ja mitte lihtsalt börsile tulla, vaid tulla börsijuhiks. Jah, noh, tõesti oli niisugune olukord, et Nad Tegid mulle sellise pakkumise mu endagi üllatuseks, kuna ma tolles valdkonnas ka midagi ei teadnud. Sel hetkel oli börs siiski juba paar aastat töötanud. Helo Mäigas oli alustanud seda 96. aastal, et mina tulin börsile siis, kui oli just käinud üle nagunii-öelda, esimene suurem. Et teatas siis 97. oli meil nii-öelda börsikrahh Tallinnas ja siis 98. oli see aasta, kus siis läksid paljud juhtivad ettevõtted, pangad ja muud suur ette võtta Skandinaavia strateegiliste investorite kontrolli alla ja, ja üldse oli väga palju ebaselgust, et mis üldse siis Eesti majandusest ja ka siis Eesti börsist edasi saab? Börsil täitsa kui kauaks? 2005. aasta lõpuni ma arvan nii, et kokku tuli ka ligi siis kas kaheksa aastat, et see oli päris pikk periood. Edasi siis eeskätt on jah. Et siis 2006. aasta algusest läksin siis tööliskapitali Stockholmi. Ütle sina kui mees, kes tegeleb pidevalt rahaga raha paigutamisega, milline on su enda suhe rahasse? Enda suhe rahas, ma ei tea, ma üritan tema pärast mitte liiga palju muretseda, et. Mul on nagu kuidagi niimoodi elu sõdanud, et ei ole nälga pidanud kannatama. Ei ole olnud kuidagi jah, kuidagi niimoodi külmas või sõjaolukorras. Mis tähendab, et on nagu enamasti hästi läinud ja kuhu sa enda raha investeerida? Ma arvan, et ma investeeringut, ma liigitaks niukesse kahte kahte segmenti, et ühed on ma kutsun niukesed, emotsionaalsed investeeringud, näiteks meie suvekodu Eestis, mis on minu jaoks emotsionaalselt, et väga oluline koht kogu aeg olnud Juminda poolsaarel, jah, Juminda poolsaarel. Ja nüüd meil on üks teine projekt sõpradega käsilk Eesti ühes teises nurgas, siis ühe väikesaare peal Muhu ja mandri vahel kus me ka üritame siis nii-öelda ilu sinna saarele tagasi tuua. Et noh, need on nagu niukesed emotsionaalselt investeeringud, millest Ta tulu ainult pigem ootan seda, et mulle endale mu perel ja sõpradel oleks seal tore olla. Teised investeeringud on puhtalt siis finantsinvesteeringud, eks ju, mille eesmärk on tagada selle, seda, et kui ma kord pensionile lähen, et siis ma ei pea lootma riigile või tagada seda, et mu lapsed saaksid minna nagu heasse kooli ja nii et neid investeeringuid ma eelkõige olen teinud viimastel aastatel, siis läbi meie endakapitalifondide. Ja nüüd siis, kui meil on ka see börsifirma, siis ma olen osa oma säästudest paigutanud oma firma aktsiatesse ja, aga kui rääkida ohtudest raha paigutamisel vahepeal tekkis siin selline tunne. Mitmed tuttavad on märkinud, et ei tea, kuhu siis raha panna, osad inimesed tõid ta lausa koju omale madratsi alla, sest et pangad ei tea, mis nende pankadega võib juhtuda. Jah, ma arvan, et aasta aega tagasi olid hästi, hirmu tase oli kõrge ja noh, see näitab jälle, et kuidas tegelikult eks ju, majandusteadlased, kes on aastakümneid või sadu üritanud kirjeldada seda, et inimesed on ratsionaalsed ja majandus lähtub ratsionaalsetest reeglitest. Tegelikult sihukestest pöörde momentidel ja kriisihetkedel selgub, tegelikult on asi siiski ratsionaalsus väga kaugel ja, ja tihtipeale olemegi lihtsalt inimesed kogu oma hirmude, oma komplekside, oma oma muremõtetega ja, ja noh, see on minu arust väga hästi, näitab niisiis nagu selle tsükli tipuosas kui ka siis selle tsükli põhjaosas, kuidas ikka keeratakse vintaeg-ajalt täiesti üle ja need hirmud lähevad täiesti nagu irratsionaalseteks, kus on rahal ohutu olla praegu? Mina olen seda alati niimoodi vaadanud, et sa kunagi ei tea, kus on rahal ohutu olla. Ainuke asi, mida sa saad teha, on panna ta võimalikelt erinevatesse kohtadesse, et, et ei oleks see, et tuleb mingi suur jama ja siis sa kaotad kõik. Et noh, meil meilt tihti küsitakse, et kuidas te julgete Venemaale investeerida. Et seal on ju nii suured riskid ja ma ei tea, mis kõik, eksju, varastatakse seda ja teist ja kolmandat ja noh, tõepoolest eks ju, et investeerimisega kaasnevad alati riskid. Ja noh, meie oleme, et 11 aastat siis olnud tegutsenud selles piirkonnas ja noh, me oleme enda jaoks selle selgeks saanud, et ega me päeva lõpuks kunagi ei tea kust võib mingi jama tulla. Et noh, ainuke asi, mida me saame teha, on võta ta siis oma munad investeeringute mõttes võimalikult paljudesse erinevatesse korvidesse. Täna on meil siis investeeringud, eks umbes 500. ettevõttes tõenäoliselt kõik maailmafirmad või kõik firmad Ida-Euroopas või Venemaal ei kao järsku maamuna pealt ära. Kes ei riski, ei joo šampust, see on finantsmaailma üks kuldreegel ja see on ka tõsi, et selle nagu ei ratsionaalsete hirmude oht on see, et jäävad kasutamata jälle mingeid väga head võimalused. Et tõepoolest, et ega niimoodi siis madratsi all raha tavaliselt ei kasva. Börsi üks kuldreegel ütleb ka seda, et osta alati odavalt ja müü kallilt, mõne aegadel saab odavalt ostad. Selle reegli kohaselt peaks praegu Eestis raha paigutamiseks olema üpris soodne aeg. Noh, siin ma natuke siiski eristaks seda, et nagu mõõnaaeg on tõesti, ma on kohal, aga ma ei ole kindel, kas on nagu soodne aeg raha paigutamiseks Eestisse, et need on kaks erinevat asja, eks ju, et noh mis, ma tahan öelda, et igal asjal on nagu omahind? Jaa, tõepoolest viimasel ajal on olnud võimalik ka Eestis leida ettevõtteid, mis, mille hind on oluliselt mõistlikum kui ta on olnud viimase kolme-nelja-viie aasta jooksul, et meil oli näiteks vahepeal selline periood, kus me üle kahe aasta ei teinud ühtegi uut investeeringut Baltikumi. Osaliselt oli see seotud sellega, et meile tuldi pakkuma eelkõige pingeid suhteliselt optimistlike eeldustega kinnisvaraprojekt. Aga osaliselt oli seotud ka sellega, et inimeste ootused hinna suhtes olid täiesti ebarealistlikud. Nii et nad nüüd tõepoolest seal need asjad natukene paremini paika loksunud. Aga ma ei ole veel kindel, kas kas lõplikult paika loksunud. Praegune kriisiaeg on alati tõmmanud ka paljud rahaturgudel opereerinud petised, kõige kurikuulsam neist New Yorgis tegutsenud Pennad, Meidoff, kes praegu on 150-ks aastaks vangi mõistetud, kelle fondis hävis 65 miljardit dollarit. Kui palju siinses regioonis samalaadseid skeeme on paljastatud? Noh, ikka on paljastatud, eks fakt on nagu Warren Buffett on öelnud, et kui hoovus läheb välja, et siis alles siis selgub, kes on niimoodi ilma püksata ujunud, et et mis tähendab, et kui turud lähevad üles, siis eks paljud meist käivad ringi ja tunduvad niimoodi väga hea tervise juures ja hea tuju juures olevat ja noh, nüüd alles on selgunud siis, eks ju. Et osad niukesed, oligarhid või siis, sest need kohapeal, kui sind kutsutakse mini Karhideks. Võib-olla ei olnudki niivõrd briljantsed ärimehed või niivõrd jõukad inimesed, et võib-olla neil lihtsalt õnnestus nagu palju laenu võtta. Ja noh, nüüd kui nagu pangad seda tagasi tahavad, et siis on neil natuke keerulised ajanud. Aganast nende pettuste osas, on jah, ma arvan, et siin on jah, tuleb vaadata nagu kahtesse asjal on alati kaks osapoolt, eksivad, eks. Ma ei usu noh, enamus fondijuhte ja ma arvan, enamus investoreid ei ole siiski peti, seletan tegemist heatahtlike inimestega. Aga tegemist inimestega, kes võivad eksida, kes võivad eksida ja seda on ka tõepoolest juhtunud, nagu need on ka mõnes kohas välja tulnud. Ja eksimine on selles mõttes inimlik ja eriti kuna on tegemist noorte inimestega, paljudel neist ei ole kogemust, eks ju, maailma turgudel paljudel neist ei ole eelnevalt kriisikogemust, mis tähendabki, et mingi idee, mis tunduda väga hea kolm aastat tagasi võib-olla ei, ei oleks pidanud tunduma nii hea inimesele, kellel oleks olnud teistsugune kogemus. Aga ikkagi kaitsta investeerija huve. Tuleks siiski vist meenutada, et kõik, mis hiilgab, liiga palju, võib-olla on ikkagi võlts kuldjah, see on hea point, et ja noh, sinna ma tahtsin ka teistpidi öelda, et vähemalt osade fondide puhul me peame rääkima siiski ka nagu investori vastutusest. Et kui on tegemist professionaalsete investorite ega siis tuleb tõstatada ka see küsimus, et kas nemad küsisid õigeid küsimusi, kas nemad hindasid riske, nii et kui on tegemist muidugi erainvestoriga või tavalise inimesega, kes kogub endale pensionisääste pensionifondi, siis ma arvan, tõesti ei saa eeldada, et see inimene väga põhjalikult asju uurib ja seal peab eeldama, et on riik läbi oma seaduste läbi oma järelvalve, kes tagab sellele investorile tema raha, ei varrast ta ära ja ei, ei kasutata seda kurjasti ära ja noh, ka selles osas tõesti tundub, et meil on nagu siin paar õppetundi olnud, palju sa üldse pühapäeval ise mõtled rahale, tööle, majandusele kuidas anud sellest asisest keskkonnast materiaalses keskkonnast nädalavahetuseks välja lülitada suudad ja oskad? Minu arust kõige parem retsept on see, et kodus pooleteist aastane tütar, et ma arvan, et ma olen mitu korda oma abikaasale öelnud, et see on tõenäoliselt kõige parem asi, mis sai juhtuda keset finantskriisi. Tõepoolest on olnud niukesed päris keerulised aastad ja, ja, ja noh, võib-olla on ka lihtne täpselt minna niukestest ratsionaalselt, hirmude maailma. Jaa, jaa, aga öösel kell neli üles ja karta on, et täpselt, et võib-olla on inimesi, kes ärkab neli üles, eks ju, mina ärkan öösel kell neli üles, sa pead lennukile minema kella viieni. Jah, või siis seetõttu, et mu tütar ärkab ylesse, eks. Öised hirmud, mis kindlasti on paljudel inimestel tuleviku ees oma raha ja ei noh, eks ma arvan, kõikidel inimestel on, on hirmud. Et noh, küsimus ongi, et noh, millal need hirmud on nagu ratsionaalsed ja fakt on see, et enamus hirm on ei ratsionaalselt. Et noh, selles mõttes minu arust üks kõige paremad asjad, mida, seda on ka aeg-ajalt küsitakse, nagu mida sa soovitad teha sellistel hetkedel ja mina, mida ma ise teen, on eks see täpselt nagu tegeleb päris asjadega. Et nagu oma pere oma laps on nagu kõige päris asja asi, mis saab olla, eks ju, teine asi jällegi meie maakodu ja nagu võimalus looduses olla mere ääres, käia metsas lõhkuda puid, tuua puittuppa, kütta ahju. Et need on päris asjad ja nende Tartus ei ole kuidagi väiksem tänu sellele, et nagu börsiindeks on võib-olla kukkunud sellel päeval, eks ju. Et nende väärtus on sama või on isegi suurem. Ja kolmas on täpselt, et aega nagu oluliste inimestega ja, ja noh, harida ennast selle käigus, et noh, mida meie asju tihti teeme koos pere ja sõpradega reisime ja noh, me oleme ka väga palju tähelepanu pööranud sellele, et vaatamata sellele, et ta on nagu väike laps, mis nagu mõnevõrra täpselt reisimiskeerulisemaks, et me ei loobuks sellest, et me endiselt käime kohtades, et me õpime uusi asju, et me näeme uusi inimesi. Ja siis asse ilus nädalavahetus läbi, kohati on see argielu üsna peadpööritav. Noh, tööelu on, ma arvan, eks meie enda kõigi valik on, et selles mõttes nagu kurta oleks patt, eks ju, et ega ma arvan, et tänapäeval sunnitöölisi ja nagu ori enam ei ole, et eks me kõik ise valime selle risti risti, mida me kanname. Ma ühelt poolt võib öelda, et et see on nagu väsitav, tav reisida palju ja olla erinevates kohtades, aga. See nädal on esmaspäev, teisipäev Stockholm Eestis kolmapäeval korraks Tallinnasse. Tere õhtust Pariisis neljap Ta val hommikul Pariisis, õhtul Luksemburgis ja siis Brüsselis. Nii et seal keerleb niuke tavaline lõbus nädal ja noh, jällegi mina võtan seda nagu positiivselt, eks ju, et ma ei kujutaks ette oma elu ainult nagu ühes kohas ühes linnas, et ma arvan, et see võib olla nagu teistpidi hoopis väga rõhuv. Ja väga noh, mulle meelde nagu niuke kapseldumise tunne. Et nad täpselt see, et ma näen nagu erinevaid inimesi, et ma tean juba ette, et ma kohtun nagu mõndade väga huvitavate inimestega kellel on kogemusi, mida mulle ei ole, mida meil kellelegi Eestis ei ole. Kel, kes võivad võib-olla küsida küsimusi, mis tõesti panevad liikuma mõtted, mida ma ise ei oleks leidnud. Et see on nagu need võimalused. Ja siis nädala lõpus saabutsa tagasi ja tead, et kell neli hommikul väike nutt jälle ja tütar on üleval ja selline nagu sa ütlesid, irratsionaalsetest hirmudest, vaba oma pereelu, mis sind ootab. Enamasti küll jah, nädalalõppudeks Me saabume siiski Eestisse ja püüame olla oma suvekodus nii palju kui võimalik ka talvel. See nädalalõpp, jah, oleme küll ka, tuleb pere ja oleme koos siis Luxembourgis ja Brüsselis sõpradel külas. Aga muidu olete siis, püüate ikkagi olla kodus? Jah, jah, et ikkagi üksi põhimõtteliselt üürisid, tööreisid, ma reisin ikkagi üksi loomulikult. Aga kui on hea tulla nädala lõpus? Gert tiivas oli meie tänase jutusaate külaline. Head pühapäeva jätku sulle ja head uut nädalat, ärme sellest pikemalt räägi, selleni on veel aega veel terve päev. Veeda ilus pühapäev, suur tänu. Mina olen Neeme raud ja jälle kuulmiseni.