Lugupeetud seltsimehed täna möödub 100 aastat suure eesti kirjaniku Anton Hansen Tammsaare sünnist. Päev, milleks pika aja jooksul nii tänuväärse hoole ja armastusega on teinud ettevalmistusi kümned organisatsioonid ja asutused, kogu meie rahvas see päeva Ta ei jõudnud erakordses pidulikuses soojuses ja ulatuslikkuses, mis siis iseloomustab juubeli ettevalmistust ja pidupäeva ennast leiab väljenduse meie rahva sügav tänu, armastus ja lugupidamine oma suure poja vastu ühteaegu polsed taaskordseks ilmekaks kinnituseks üldrahvalikust austusest, mis sotsialistlikus ühiskonnas ümbritseb rahvuskultuuri progressiivset minevikupärandit. Ilmekaks kinnituseks meie kommunistliku partei leninlik printsiipide suurusest ja üllusest ning nende kõrvale kaldumatust, järgimisest ja elluviimisest. Juba nõukogude võimu koidikul õpetas meid Lenin, pole tarnekultuur, peab olema nende teadmisvarude seaduspärase arengu tulemuseks, mis inimkond on välja töötanud. Ja sellepärast võime täie õigusega öelda, et Tammsaare kuigi ta varises manalasse mõni kuu enne sotsialistlikku pööret Eestis on meie Tamsar et tema looming saadab meid täna ja tulevastes päevades mitte lihtsalt päritud aardena, vaid elava väärtusena toimekalt, osaledes sotsialistliku kultuuri jätkuvas rikastumises ja üha uute põlvkondade vaimse ning kõlbelise palge kujundamises. Mäletades kirjaniku ausat ja õigustatud muret oma loomingutee kodanliku korra tingimustes jahta ja konarliku tee pärast lugeja juurde ja väljaspoole emakeelepiire võime nüüd erilise rahuldusega konstateerida, et Tammsaare vaimne pärand said tõepoolest rahva omaks ja rahvas ta omaks nimelt nõukogude ühiskonnas. Ja ka käesoleva juubeli kõige tähtsam sisu ning tulemus on just selles, et Tammsaare sõna ja sõna Tammsaarest jõuab enneolematu ulatuses lugeva üldsuseni laialdaste hulkade juurde nii Eestis kui ka kaugel väljaspool meie sünnimaal. Täna armastatud suurkirjaniku 100. sünnipäeval võime seepärast sügava rõõmu ja sisemise rahuldustundega tõdeda, et tema rahvas ja nõukogude võim on olnud ja on tema pärandi head peremehed. Sel pidulikul tunnil tahaks ma vabariikliku juubelikomisjoni nimel kõigi siinviibijate nimel ja kõigi Tammsaare austajate nimel pöörduda meie klassiku lähedaste tema abikaasa õetütrepoja ning teiste omaste poole avaldada meie siirast lugupidavust ja soovida neile kogu südames tugevat tervist ja õnne. Edu. Lugupeetud seltsimehed veendumalt kui kunagi varem tunnetame täna, et iialgi rohtu meie rahva tee Tammsaare juurde, tema targa ja rikka, sügavalt elulise ja igielava kestvalt kaasaegse loomingu juurde rohkemgi veel sügavalt tähendusrikas on fakt, et koos meiega tähistab suurkirjaniku juubelit kogu nõukogude maad. Meie siirad tänusõnad kuuluvad üleliidulisele juubelikomiteele eesotsas seltsimees tšakovskiga NSV Liidu Kirjanike liidule ja teistele üleliidulistel institutsioonidele, kes nii tähelepanelik toetasid Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee algatust ja on ära teinud väga suured eesti kirjanduse klassiku loomingu populariseerimiseks ja andnud tema juubelile Üleliidulise kõlapinda. Samuti on täna põhjust tänulikult meenutada NSV Liidu ja Valgevene delegatsiooni initsiatiivi, tänu millele Tammsaare juubel lülitati ÜRO hariduse ja kultuuriorganisatsiooni egiidi all rahvusvaheliselt märgitavate tähtpäevade kalendrisse. Miks on siis Tammsaare tema sõna tema looming täna nii elab, nii lähedane, nii tarvilik, nii aktuaalne. Kõige üldisemalt öeldes sellepärast et Tammsaare oli tõepoolest võimas talent. Suur kunstnik, sügav ja originaalne mõtleja, kelle looming on kasvanud välja rahvuskultuuri raamidest, hõivatus üha kindlamini Talle seaduspäraselt kuuluva koha paljurahvuselise nõukogude kultuurivaramus ja kogu maailma kirjanduses. Tammsaare looming. See on raamatusse raiutud ajalugu, avar, sügav ja värvirikas panoraam meie rahva saatusest töötava inimese igatsuses, taotlustest ja heitlustest sotsiaalse õigluse nimel oma õnne nimel. Tammsaare elujõud peitub asjaolus, et on välja kasvanud elust endast. Alati jäi ta ustavaks oma veendumusele, et kirjanik ei saa midagi muud kirjutada kui ainult seda, mis liigutab ja häirib kogu ühiskonda. Tema peab paratamatult olema ühiskonna meeleolude termomeetriks. Muidugi säärasema ei ole ega saagi Tammsaare elutöö olla vaba neist vastuoludest, mis iseloomustasid tolleaegset tegelikkust, nende sotsiaalsete kihtide vaateid ja maailmanägemist, kellega ta oli kõige tihedamini seotud. Ent ka siin on meil asendamatuks juhtmõtteks Lenin. Et sääraseid vastuolusid tuleb hinnata mitte tänapäeva töölisliikumise ja tänapäeva sotsialismi seisukohalt, vaid oma aja konkreetsetest tingimustest lähtudes selle protesti seisukohalt, mis on suunatud sissetungiva kapitalismi vastu. Niisuguse lähenemise korral saab meil täies ulatuses mõistetavaks nii Tammsaare vaadete vastuolulisus kui ka nende evolutsioon, mis lõppkokkuvõttes viis arusaamisele, et tööinimesed, tõde ja õigus ja õnn saavad reaalseks alles siis, kui ülekohtule tuginev eks pluataatorlik maailmakord on purustatud. Nii jõuame järeldusele, et isegi siis, kui kirjanik alati ja kõiges ei suutnud mõista ajaloo arengu sügavamaid seaduspärasusi. Holdem aus realism ja järjekindel humanism, tema ustavus, eru tõele toitnud ja toidab neid pürgimusi, mis juhtisid tema rahva uue sotsialistliku elu võiduka ehitamise teel. Tammsaare tark pilk kõrgeid eetilisi väärtusi toetab ja üldistab sõna saadab hea nõuandjana nii meie ajastu viis aastat puta töömehi kui ka neid, kellele saab osaks kanda edasi uutele kõrgustele. Õigluse, vabaduse ja õnne, punast lipp. Tammsaare teosed on meile kallid, kui haarab läbilõige mitme põlvkonna taotlustest, jõudsingutest tegudest ja igatsusest meie rahva ajaloolisest saatusest. Kuid nagu igasuguse suure kunsti niga. Tammsaare loomingu elujõud peitub eelkõige selles, et ta pakub aina uutele sugupõlvedele mitte üksnes tagasivaatavat huvi vaid jätk igihaljaks kui eluõpik mis on ka juba sootuks muutunud oludest paljudele ja paljudele asendamatult vajalik nende igapäevases enesekujunduses ja eneseteostuses. Meie suurkirjaniku kangelaste, sotsiaalses ja eetilises kogemuses on tallendad talletatud ammendamatult püsiväärtusi, mis jäävad töötavale otsivale ja loovale inimesele ikka oluliseks ja usaldusväärseks teeviidaks. Tammsaare sai suureks tänu sellele, et ta oli sügavalt rahvuslik kirjanik ja talle samas oli absoluutselt võrrast ning vastuvõtmatu rahvuslik kapseldumine. Marurahvuslikud eelarvamused alati aldis kõigele edumeelsele kandis ta läbi kogu oma elu siira austuse vene rahva ja vene realistliku kirjanduse vastu. Kodanliku Eesti ahistavatest tingimustes jätkas tal ühes oma viimastes avalikes esinemistes mehisust kutsuda oma rahvas taas pöörduma vene keele ja kultuuripoole, et nagu ta väljendus leida iseennast. Nii suubub Tammsaare vaimsus. Internatsionalistliku elu käsitlus, mis tänapäeval on saanud üldrahvalikuks, kujunevad meie elu kõigutamatuks seaduseks. Seda märkimisväärsem ja seaduspärasem on asjaolu, et Anton Hansen Tammsaare juubeleid tähistavad koos meiega kõik Nõukogude veenvalt vastavalt. Nii kujuneb see tänapäev veelkordseks elavaks tõendiks partei tähelepanelikkust ja lugupidavast suhtumisest iga üksiku rahvuskultuuriväärtustesse veelkordseks kinnituseks sellele, kuidas need väärtused üha enam saavad kogu suure nõukogude rahva ühisvaraks, teenides ühtse ning rikka sotsialistliku kultuuri. Tegelikult Ribrobleenis piss andili sajusa Esser tavalistele Vitšenka Leonid Nikolajevitš iilsest Inscavaga legaat Nikolajevitš. Tara kihtrus jäigis mask võigi Leningradi, Ukraina Belarus, Usbekistan, Kasahstan kruusi, Aserbaidžaani lipp, võigimaldaabi Latvi, Kirgiisia, Tadžikistan, armeeni, Idurtmi, Iskareeli diskrasvad Askava, Graya, Skowskai oblasti. Tradiemassi questi mõrasid Vassotsiastia peatan praasnike kak Jarkkaja praeglenja pookkama sotsialist inskava internatsionalismi Innaševa leniskava praks. Märgime tänutundega, et meie koosolekust võtavad osa samuti ka Soome kirjanikkonna Ütleme Anton Hansen Tammsaarelt on pärit kaunis muute Pole, sellest küllalt, kui isamaad armastatakse, võidame armastuse peab oskama ja suutma ka teoks muuta, sest armastus on tekk. Õige isamaa armastus ja luule on see, kui soode ja rabade asemel tekivad Laanet niidud ja nurmelt. Eks nõnda mõista patriotismi ka meie partei juhtimisel kommunismi ehitava Nõukogude maa töötajad. Ja selles suures töös ja üllas loomingus, mis muudab teoks minevikku. Eesrindlike inimeste julgemadki unistused, jääb Anton Hansen Tammsaare ikka meiega. Nende mõtetega lubage mul kuulutada avatuks pidulik õhtu, mis on pühendatud Anton Hansen Tammsaare 100.-le sünnipäevale. Sõna ettekandeks Anton Hansen Tammsaare elust ja loomingust on seltsimees Kuusbergil Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse esimehel, Eesti NSV rahvakirjanik. Lugupeetud seltsimehed. Tammsaare kuulub nende tõeliselt suurte kirjanike hulka, kelle looming säilitab ajas värskuse veel rohkem aeg nagu lisaks ta parematele teostele väärtusi juure. Iga uus põlvkond leiab Talle, leiab ta. Paremate teostest leiab ta loomingust midagi, mis kõneleb justkui temast endast, mis kõneleb probleemidest, mis ikka ja jälle inimesi huvitavad. Tammsaare teoste ülelugemisel avastab ka tema tööde hea tundja üha uusi, varasematel lugemistel varju jäänud väärtusi. Tammsaare teosed ei ole mitte põgusalt päevakajalised, vaid inimeksistentsi põhilisi probleeme käsitlevad. Need ei ole mitte sündmuste pinda mööda libisevad, vaid väga sügavalt inimese olemisse tungivad olemise mõtet otsivad mitmekihilised ja paljutahulised romaanid, näidendid, novellid. Tammsaare huvitab inimesi tänapäeval mitte vähem kui aastal 1000 926933. Millal nägid esimest korda trükivalgust tema peateose tõe ja õiguse viis köidet mitte vähem kui 1000 939. aastal, millal ilmus tema viimne erakordselt ideelise mõjujõuga romaan, põrgupõhja, uus vanapagan. Kuigi ta oli kolmekümnendail aastail kõige loetavam kirjanik Eestis loetakse Tammsaaret praegu palju rohkem kui tollal. Pea igal aastal ilmub mõni Tammsaare teos 10 20 korda suuremast iraažis, kui ta eluajal ja neid ostetakse kiiresti ära. Tammsaare on kirjanikele, teoste lugemine paneb meie hinged kaasa helisema sügavamini kui ükski teine kirjanik on Tammsaare suutnud tungida meie eesti rahva hinge. Ta looming on kõige paremas mõttes rahvuslik ühtaegu, aga ka üldinimlik, internatsionaalne. Tammsaare on ise küsinud, millest tuleb see, et mõni teos ajahambale nii kaua vastu peab. Miks tundub mõni vanaaegne lugu meile lähemana, kuni paljugi tuli uusi ja vastab, et seal peab olema räägitud inimestest, neist enestest, midagi niisuguste, nõnda, mis on meil tänapäeval niisama huvitav kui aastasajad isegi aastatuhandeid tagasi. Tammsaare ise suutis oma loomingus rääkida sellest, mis inimesi ikka ja jälle huvitab. Ja nõnda, et suvi ei rauge, vaid kestab, mitte ainult ei kesta, vaid kasvab. Ta suutis seda teha nii, et ta teosed ei paku huvi mitte ainult meile vaid ka teistele rahvastele, millest annab tunnistust tema teoste järjest elavamaks muutuv tõlkimine. Mis siis on Tammsaare loomingus see midagi, mis meile, ja ma arvan, et ka järgnevatele põlvkondadele huvi pakub? Kas pole siin midagi, kõigepealt see inimene, keda me tema teoste lehekülgedel kohtame, see inimese igavene heitlus oma nõrkustega ümbritsevate oludega see igavene eluväärtuste ja tõe otsimine, mis on ütlemata omaneda loomingule. Kas pole see midagi agaga, ta kordumatu omapära probleemide nägemisel ja kujutamislaadis, kus vaimukas paradokside pildumine vaheldub erilise sooja tunde, helluse ja ingestatusega, mis haarab lugejat kaasa. Kirjaniku loomingust peeneka peegeldub alati vastu ka kirjaniku kui inimese nägu, tema unistused ja püüdlused, tema vaimne mina isegi tema elu käib. Tammsaare mahukas tema ilmunud hakanud teostekogu võtab oma alla 18 köidet. Ja vaimselt rikas looming annab tunnistust autori sügavast elu ja inimese mõistmisest Vega avarast silmaringist, tema erksa sotsiaalsest südametunnistusest ja veendunud humanismist. Tema valmistõdesid trotsivast mõistusest ja kindlameelsusest tõe otsimisele kaitsmisel tema usus töösse kui kultuurialuste alusesse. Tammsaare elukäik ja tema kirjanduslik areng on kõige tihedamat seosest. Ta on ikka kirjutanud sellest, mida ta on läbi-lõhki tundnud, teadnud, mis on ta südant vaevanud. Ta erakordne fantaasia on toitunud elulistest, vaatlustest ja tähelepanekutest. Tammsaare ei olnud imelapsega saatuse lemmik, ta ei saavutanud midagi kergelt. Tunnustus ja kuulsus ei langenud talle iseenesest sülle. Olud ei hellitanud teda, kuigi ta oli väga õpihimuline. Vilista kuulide pikaks. Hugo Treffneri gümnaasiumi astudes oli ta juba täismees, sest õppimise aastad olid vaheldunud töö tegemisega isatalus. Perele ei jätkunud nii palju majanduslikku jõudu, et poeg oleks saanud pidevalt kooliski. Vähema visaduse ja töökusega. Noorik nooruk oleks kooliskäimisele käega löönud. Kuid Tammsaares peitus lapsepõlvest peale suur unistaja ja suur töömees, kes raskuste kiuste oma püüdlustele truuks jääb. Visaduse töökuse, aga ka hinges hõõguva võime millestki ilusast ja heast unistada. Päris Tammsaare ilmselt isakodust. Ta vanemate elu oli lakkamatu töömurdmine, lakkamatu maadlemine, kivide ja liigveega. Ka lapsed pandi maast madalast Trakkes. Tamsar, isa Peeter Hansen oli kogu hingest kiindunud maasse, mida tal oli korda läinud ränga tööga mõisniku käest päriseks vasta. Isa kodus sai tulevane kirjanik kaasa austuse ja kiindumuse maa ja töö vastu mis hiljem pingestas koguda loomingut. Küllap seegi mõte, et inimene ei saavuta midagi hõlpsasti. Et armastus, kas siis armastas maa vastu nagu ta isal või kiindumus hariduse teadmiste vastu, nagu tal endal tuleb ainult visa töö ja pingutustega, mis kujunes Tammsaare üheks juhtmõtteks, juurdus ta teadmat teadvusse juba nooruse kooliaastaid ja usk unistuste jõusse Kuiend jäägitult unistuste teostamisele pühendada. Tammsaare kirjanduslikud katsetused algavad juba Primli vallakoolis, kus ta Salmeri Ta seadis. Jätkuvad Väike-Maarja kihelkonnakoolis, kus ta hakkab katsetama kab roosaga, jõuavad Treffneri gümnaasiumis õppimise ajal sedavõrd küpseda, et ta esimene proosapala jutt Kilgivere Kustas näeb 1900. aastal Postimehe veergudel trikki valgust. Õppimine töö ja kirjanduslik looming põimuvad tal ühte nooruses jäävadki ühte, ainult selle vahega, et hiljem sulavad töö ja looming üheks kirjanduslik looming saata elutööks ja elude kirjanduslikuks loominguks ning oma teadmisi ei täienda Tammsaare enam koolipingis istudes, vaid paljudes keeltes raamatuid uurides. Elu lahtiste silmadega, jälgides nähtu ja kogetu üle. Vaibumatult juureldes ja mõeldes. Olgu öeldud, et kuigi Tammsaarel jäi ülikooli diplom saamata riigieksamite eel, haigestus ta tuberkuloosi, mis nõudis tollal ja järgnevail aastakümneil Eestis palju ohvreid, oli ta omandanud hea hariduse. Ta valdas kuult võõrkeelt, millede hulka kuulusid vene, saksa, inglise ja prantsuse keel mis võimaldas tal osa saada väga rikastest kultuuridest. Aastatega olid õppinud hästi tundma nii vene kui lääne klassikalist ja kaasaegsest kirjandusest kirjandust rääkimata eesti kirjandusest, mis oli tolleks ajaks andnud juba küllaltki kunstiküpseid saavutusi. Meenutaksin näiteks seda, et ilmunud olid juba Eduard Vilde ajaloolise triloogia kõik kolm romaani mis olid rajanud meie pikemale prosale tugeva aluse, et uusi tuuli toonud kirjandusse Noor-Eesti, mis ei jätnud puudutamata ka Tammsaare. Mis puutub loodusteadustesse filosoofias ajalukku, siis neis valdkondades olid ta teadmised laialdased ja küllaltki põhjalikud. Ta tundis huvi ja orienteerub hästi kultuurielu väga mitmesugustes valdkondades. Tammsaare kirjandusliku tegevuse algus- ja kujunemine selleks, kellena me teda tunneme, see tähendab tema kirjandusliku tegevuse kaks esimest aastakümmet langevad ajajärku, mis oli tiine suurtest ajaloolistest sündmustest ja sotsiaalsest murrangulist. 1905. aasta revolutsioon esimene maailmasõda, veebruari oktoobrirevolutsioon, Nõukogude võimu kehtestame Eestis ja sellel ämmatamine välismaise imperialismi abiga. Sajandi algul levisid Eestis uued loodusteaduslikud sotsiaalsed ideed, mis mõjutavad ka Tammsaaremaailmavaadet ja ellusuhtumist. Ta elu mõistmine kujuneb materialistlik materjalistlikuks. Ta eitab kiriku ja usudogmasid natsionalistlikud levikaalsete ideede suhtes jätta immuunseks. Ta sotsiaalsed vaated muutuvad järjest radikaalsemaks. 1000 905. aasta revolutsioonile elas Tammsaare poolehoiuga kaasa. Tema lühijutt päästmisel on esimene teos Eesti kirjanduses, mis kajastas 1905. aasta revolutsioonilist võitlust. Jutustuses rahaauk kujutatakse revolutsioonilise liikumise julma mahasurumist. Selles teoses avaneb selgesti Tammsaare erg sotsiaalne südametunnistus. 1914. aastal alanud esimene maailmasõja ajal avaldab Tamsar artikleid, mille keskseks teemaks kujuneb Euroopa kultuuri ja tsivilisatsiooniga kaasnevate pahede avamine ja hukkamõistmine. Ta kirjutas, seal on selgelt sõjavastane hoiak. Tammsaare mõistab, et sõjast lõikavad kasu kapitalistid artiklis sõda ja rahu, kirjutab Tammsaare. Et kapital on valmis isegi sõda välja üritama, et oma protsenti tõsta. Ta rõhutab, et Vabligandid saavad sõjatööstusest suurt kasu. Väike vaene, lihtne inimene, aga kannatab ja valab verd. Neis kirjutustes avaldub ala avalduvad Tammsaare humanistlikud ja demokraatlikud vaated, mis on kandnud algusest peale tema loomingut ja jäid talle omaseks kogu eluks. Viibinud tervise parandamise eesmärgil 1000 912. ja 13. aastal Kaukaasias ja elanud hiljem mitu aastat venna juurde. Venna juures maal koitjärvel asub Tammsaare 1919. aastal elama Tallinna, kus ta töötab kutselise kirjanikuna kuni oma elu lõpuni esimesel märtsil 1940. aastal. Tammsaare elas suhteliselt endassetõmbunud, hoidus eemale ühiskondlike organisatsioonide tegevusest. Ent poliitilisi ja kultuurielu sündis ta sündmusi jälgida tähelepanelikult. Oma artiklites kritiseeris ta teravalt ja vaimukalt mitmesuguseid väärnähtusi ja kaitses kindlameelselt demokraatiat. Ta ei varjanud enda opositsiooni diktaatorliku režiimiga, mis Eestis võimul oleva kodanluse poolt. 1934. aastal kehtestati. Tammsaare loomingu kõrgperiood algab kõrgperiood algab kahekümnendail aastail. Sel ajal oli ta jõudnud juba üle 40 aasta künnise. Dali omandanud rikkalikke elukogemusi. Selja taha oli jäänud rohkem kui paarikümneaastane kirjanduslik tegevus. Ta oli kirjutanud rohkesti jutte ja jutustusi, aga ka meie tüüria, kunstmuinasjutte ning artikleid. Ta oli kasutanud nii traditsiooniliste külajuttude laadi kui ka laadi, mis oli lähedane impressionismi. Ta oli jätkanud traditsioone ja toonud eesti kirjanduse uusi värvitunde do tonn tundetoone kuid hilisema-ga võrreldes tundub see kõik olevat alles hoo võtmine. Ta ei olnud veel näidanud oma täit jõudu ei kunstnikuna ega mõtlejale. Nüüdsest peale keskendub ta kirjanduslikule loomingule. Varem oli küll pikaks veninud õpingud küll ajakirjanduslik töö toimetustes, küll haigus ikka teda ohjeldanud. Olgu tähendatud, et hea tervisega ei saanud Tammsaarega hilisemaid aastail kiidelda ja kirjandusliku töö kõrval pidid aga nüüd ajakirjandusele kaastööd tegema ning tõlkima. Esiteks ei toonud puht ilukirjanduslik loometöö nii palju sisse, et perega enam-vähem lahedalt ära elada. Teiseks tõukas teda ikka jälle sulge pihku haarama. Veendunud humanisti, demokraadi süda, mis ei lubanud vaikida olukorras, kus valitses majanduslikke vaimne korruptsioon kus süvenesid ühiskondlikud vastuolud, kus reaktsioon kõikidel aladel järjest peale tungivamalt tegutses. 1921. aastal ilmunud Tammsaare sulest neljavaatuseline draama Juudit kus vanale piiblilegendile, mida maailma kirjanduses on kasutanud mitmed autorid on antud väga omapärane tõlgendus, mis pani näidendi ütlemata kaasaegselt kõlada. See tugevate isikupäraste karakteritega mõttetihe draama on siia jäänud siiani jäänud eestrid dramaturgia üheks tipuks. Aasta hiljem jõuab lugejate kätte Tammsaare esimene romaan Kõrboja peremees kus külaelu realistlik olustiku kujutus ja tegelaste psühholoogia sügav avamine sulab suurepäraseks tervikuks. Nende teostega tõuseb Tammsaare eesti kirjanikke esiritta. Põld, mida ta on ehk talupoeglik visadusega kündnud. Rohkem kui kaks aastakümmet hakkab andma rikkalikku küpset saaki. Aastail 1926 33 ilmuvad üksteise järele Anton Hansen Tammsaare peateose. Tõde ja õiguse köited. Seda mõtte ja probleemid probleemide, rikaste EPO pead on väga raske lühidalt ja ühise ühtselt iseloomustada. Ikka kaldub iga niisugune katse lihtsustamisse. Ühelt poolt on siin kujutada kujutatud, kui kasutad Tammsaare enda sõnu. Seda romaani esimeses, aga viiendas köites inimesi, igipõlist, võitlus maaga, võitlust, mis käib elule ja surmale. Talupoja kiindumust, oma maasse, töösse, niisugust kiindumust, mis täidab koguda elu. Teiseks suureks filosoofiliselt rikkaks teemaks on inimese eitus jumalaga, mis moodustab teise köitekeskse telje ja lõpeb inimese kõiki viit köidet ühendava tegelase maalt linna õppima tulnud talupois Indreku jõudmiseni jumala ehitamiseni. Kolmandaks, läbivaks teemaks on inimeste suhted ühiskonnaga. Võitlus ühiskonnaga, nagu seda Tammsaare on ise iseloomustanud, mida on väga mitmeplaanilised, kujutad romaani kolmandas osas. Ent inimesi, võitlus iseendaga, eriti neljandas köites, aga ka teistes osades leiab siin kunstiliselt haaravat kujutamist. Kõik need kesksed teemad põimuvad kogu romaani ulatuses omavahel sest nagu Tammsaar on ise öelnud, peab inimene võitlema ühel hoobil küll maaga, küll jumalaga, küll ühiskonnaga, küll iseendaga. Kesksetele teemadele liituvad paljud teised teemad ja probleem. Probleemid. Romaan tervikuna annab laiahaardelise pildi elust maal ja linnas möödunud sajandi 70.-st aastast kuni käesoleva sajandi 30.-te aastate siin kujutamist leidnud ajastu väga mitmesuguseid nähtusi. Sügavalt ja teravimini, kühiskut kui üheski teises eesti kirjaniku teoses antakse näiteks tõe ja õiguse neljandas köites pilt linnakodanluse elust, kes oli maailmasõja ajal äritsemist sahkerdamisega rikastunud. Kirjanik suhtub hukkamõistvalt kodanliku moraali, kodanliku seltskonna mentaliteeti, elu mõismisse, elulaadi tõe ja õiguse sisu sisurikastes köidetud, palju kunstiliselt läbi tunnetatud karakterid. Inimesel on Tammsaar ikka tahtnud kujutada mitte niisugustena, nagu nad olema peaks või olema ei peaks, vaid, nagu nad tõeliselt on ning selles on tal suurepäraseid maailmakirjanduse tippteoste tegelaste tasemeni tõusvaid saavutusi, tõe ja õiguse kaks vastandlikku kuju, Andrese ja Pearu, kes mõlemad omal viisil püüavad teineteise võidu võidu võit, oma armastatut, maad, üksurmlikku tõsiduse, uskliku harduse, pühaliku kohusetunde ja väsimatu tööga. Teine mitte ainult tööga, vaid edvistamise suurustamise kemplemisega lakkamatu protsessimisega tõusevad tõelise monumentaalsuseni. Need kujud on saanud Eesti rahvale nii lähedasteks, nagu nad elaksid praegu meie hulgas meie kõrva. Kui Tammsaare peateose köited ilmusid, siis kiputi nii mõnigi kord neid tegevusaja koha ja tüübistiku mõttes liialt lokaalse innovaatlema talupojaromaan maalt linna tulnud haritlasi, romaan, nii öeldi ja nii kirjutati. Ent kuigi tõe ja õiguse paljude tegelaste elupaigaks või sündmuskohaks on soode keskel välja väljamäel asuvat talu ja paljud tegelased talumehed, kasvavad nad üle oma ajast ja sündmuse paigas muutuvad üldinimlikult haaravateks kujudeks sest neis on kehastanud midagi inimeksistentsile, põhilist ja põlist. See muudab töö ja õiguse väga kaasaegseks romaaniks nii meile kui ka järvel järeltulevatele põlvedele. Pöiaõigusele järgnesid psühholoogilise põhikoega ühiskonnakriitilised romaanid, elu ja armastus ja Ma armastasin sakslast. Mida aasta edasi, seda teravamaks muutub Tamsar ühiskonnakriitika. Teatavasti iseloomustab 30.-te aastate alguses fašismi pealetung reas Euroopa maades. Ka Eestis oli kodanus läinud avalikule diktatuurile. Veendunud demokraadina paljastas Tamsar oma arvukas artiklis kodanluse demokraatia vastaseid samme. Ta võttis korduvalt sõna vaimuvabaduse kaitseks 1936. aastal avaldatav vaimuka säravas sõnastuse ja huvitavate tegelaskujudega. Näidendi kuningal on külm, mille satiirinooled on sihitud fašistlike riigi valitsemismeetodite vastu. Näidend naeris allegoorilise vormis lõikavalt väljaga kogu diktatuur diktaatorliku valitsemissüsteemi, mis oli Eestis kehtestatud nõndanimetatud vaikiva oleku ajal, kus õhkkond riigis sumbus. Iga päevaga mõjus Tammsaare näidend värske ja elustava tuulepuhanguga. Näidend ei meeldinud valitsevale võimule, nii nagu ka mitmed muutamisele väljaastumised kuid avalikult teda rünnata ei söandata. Rahvas aga tunnustas teda ikka ja rohkem. Kodukandi algatusel püstitati Tammsaarele juba ta eluajal 1000 936. aastal Albu vallakeskusesse ausammas. Tammsaare viimaseks romaaniks jäi 39. aastal ilmunud põrgupõhja uus vanapagan. Me võime seda romaani vaadelda kui omamoodi kokkuvõtet kirjaniku aastakümneid kestnud mõtisklustest inimese situatsiooni üle ühiskonnas, kus ta elas, see tähendab kapitalistlikus ühiskonnas. Sotsiaalsete vastuolude avamisel saavutab Tammsaare erakordse kunstilise jõu kirik ja tema õpetuskogus ja seadusandlus, ametkondade kultuurisüsteem. Kõik langeb siin kirjanikku terava kriitika halastamatu pilke. Kaval-Antsu näokirjanike elu ehtsa tüüpilise hallparuni kuju, kelle silmakirjalikud, jutud rahvast ja Isamaast varjavad ainult tema saagi iha ja aitavad Jürka taolisi töö murdeid vaos hoida. Ühiskond ühiskonnakriitiliselt jõudu, jõud on see romaan, väljapaistvamaid teoseid üldse Eesti Kirjanduses, aga ta on seda ka palju laiemalt võttes. Oma karakterite loogika probleemi käsitluse struktuuri ja lahendusega, juhib romaan lugeja kokkuvõttele, et rahva turjal kükitavad tantsudega ei tohi leppida, et nendele tuleb vastu astuda kas või põrgupõhja Jürka moodi. Kui tõe ja õiguse viimases osas läheb Indrek maale, et seal uuesti ennast leida, enda pettumusest üle saada. Kui maa on kirjaniku silmis kohaks, kus inimesed sisemist jõudu ammutavad, siis põrgupõhja uues vanapaganas vaatab Tammsaaremaa ühiskonda juskui uute silmadega. Inimene siin enam õndsaks ei saa. Rügagu nii palju kui tahes ei sa õndsaks seepärast, et maa on kavalantsude võimuses. Niisugusele kokkuvõttele jõuab Tamsar oma aastakümnete pikkuses mõtisklustes maa ja inimese suhete üle. Ajal, millal diktaatorliku võim püüdis eesti rahvast isoleerida Venemaast ja vene kultuurist, küsib Tammsaare. Võib-olla peaksime ehk vahepeal jälle vene keelega lähemalt tutvuma, et leida iseennast ja vabaneda sellest, mis koitanud ammugi ajast ja arust. Tammsaare ise hindas kõrgelt vene kirjandust. Meenutaksin sedagi, et oli tõlkinud Komissarovi Obloomu viia Dostojevski kuritöö ja karistus. Olgu märgitud ka see, et kuigi Tammsaaret nimetatakse õpetajateta kirjanikuks ja seda põhjendatult sest ta ei ole kedagi jäljendama kippunud, vaid ikka on iseendaks jäänud, on tema loomingus tunda Dostojevski mõju. Igatahes on ta Dostojevski kõrgelt hinnanud, niisamuti nagu Tolstoi Cooperit. Tammsaarel on suuri teeneid mitte ainult eesti proosakirjanduse, vaid ka näitekirjanduse teater arendamisel. Kuigi ta ise on kirjutanud ainult kaks näidendit, Juudit ja kuningal on külm, on ta kirjanik, keda on eesti teatrites kõige rohkem mängitud. Ta proosateoseid on dramatiseeritud ligi 25-l korral ja neist on tehtud umbes 70 eri lavastust. Tammsaare teost haaravad sageli väga keerulise sügava hingeeluga karakterite kehastamine. Laval on meie teatrile ja näitlejale suurepäraseks kooliks jõuprooviks. Viljaka ilukirjandusliku loomingu kõrval tegeles Tamsar oma ajakirjandusliku aastast peale publitsistikat. Ta sulest on ilmunud umbes 300 artikk. Nii nagu romaanides jutustustesse näidendites käsitles kaduma artiklites esseedest mitte kõrvalisi, mitte juhuslik vaid väga olulisi ühiskondlikus ja kultuurielus suurt tähendust omavaid sündmusi. Sõda ja rahu, inimene, usk, inimene, tsivilisatsioon ja kultuur, kirjandus, rappas, inimene ja ühiskond, inimene, töö ja unistus. Niisugused olid Tammsaare probleemid ja teemad. Taastuskindlameelselt vastu aja viitalise kerge pseudokultuuri pealetungile. Nii oma romaanides kui artiklites paljastas ta kodanliku kultuuri ja tsivilisatsiooni. Vohavad vesivõsusid nendes süvenevat inimvaenulikust. Ta mõttekäigud on vahel üpris pessimistlikud. Kõigist on näha, et ta tajus järjest sügavamini selle kriisi süvenemist, mis oli haaranud kodanliku maailma majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurielu, kodanliku elulaadi ja kodanike väärtussüsteem. Siit Tammsaare pessimismi skepsis, mis ilmneb nii tema kirjandusteostes kui ka publitsistikat ent täielikku lootusetust ta ei langenud. Tema elu mõistmise põhihoiakuks jäi usk töösse, mis on kõikide väärtuste, sealhulgas kultuuri aluste aluseks. Tammsaare loomingu suured sisulised sisulised kunstilised väärtused avasid ta teostele tee ka teiste rahvaste juure. Juba 1977. aastal tõlgiti ta raua rahaauk vene keelde, järgnesid tõlked soome keelde, läti keelde. 30.-te aastate keskel muutub, muutub ta tõlgitavaimaks eesti kirjanikuks. Ta tõde ja õigus ilmus kõigepealt täielikult läti keeles, siis saksa keeles ja prantsuse keeles. Viiekümnendail aastail algas Tammsaare elav tõlkimine vene keelde. Kuueköitelise teoste kogu ilmumine vene keeles mis sisaldab kogu Tammsaare loomingu paremikku, võimaldas Üleliidulisel lugejal tutvuda suure eesti klassiku mõtterika kunstiküpse loominguga. Üleliiduline kriitika on kõrgelt hinnanud ta teoste väärtusi. Tammsaare looming on muutunud Nõukogude rahvaste kultuuripärandi lahutamatuks osaks. Tammsaare kuulub nende 20 sajandi suurte realistide, suurte kunstnike ja mõtlejate hulka. Kes suhtusid maailma, see tähendab kodanliku maailma kriitiliselt, kes polnud rahulolevaga, ei sotsiaalse ebavõrdsuse, ei elulaadi, ei majanduslike suhete, ei kultuuri arengutendentsidega, kellel inimene ja tema olukord olid tähtsaimad kõigist, kes püüdsid võimalikult sügaval inimhinge tungida, kes lakkamatult uurisid inimese ja ühiskonna suhteid ja paljastasid kirglikult kirglikult seda, mis vaevas ja muserdas inimest, kes ei masindanud vorpinud illusioone, vaid kiskusid illusioonidelt maske. Tõsi, kuigi Tammsaarel oli veendunud materialist ja loomupärane dialektika, kuigi ta mõistis kapitalistliku ühiskonna karjuvaid vastuolusid, ei jõudnud ta sotsialistliku revolutsiooni vajalikkuse mõistmiseni, nagu seda paljud teisedki suured realistid. Kuid oma elutööga lõhkus ta vana ja iganenud ning aitas uuel aluseid rajada Tammsaare jäägitult sõjavastane hoiak. Meenutaksin siinkohal ülimalt tänapäevased kõlavaid sõnu. Loogem ilmakord, kus rahu pole, ainult unistus. Religi ja religiooni ja kiriku väsimatu kriitika, kodanliku ühiskonna vastuolude süvenev avamine, meelekindel, vastus, astumine fašismi pealetungile, pseudokultuuri sarkastiline väljanaermine, tema humanism, tema demokratiseerimine, vaimuvabaduse kaitsmine, tema inim, inimese kontseptsioonide elektriline sügavus, tema suhtumine töösse kui kui kultuuri ja inimlike eluväärtuste aluste alusesse. Need ja paljud teisedki jooned Tammsaare vaimses pärandis toimuvad toimivad edasiviivat meiegi päevil. Oma tähtsusest ja tähendusest pole ajas midagi kaotanud Tammsaare suur tema elutööd läbiv tema loomingut ingestab veendumus, et oma töösse oma maasse, oma kutsumus pead sa anduma kogu oma tahte kire ja kiindumusega. Miski ei tule kergelt. Ainult seda hakkad sa armastama, millel oled oma elu oma südamevere ohverdanud. Tammsaare pühendas end inimese ja inimsuseteenimisele inimese paremaks muutmisele, kuigi et inimese paremaks muutmine on raskeimas raskem ülesanne tõe ja õiguse teenimisele, kuigi teadis, et teletõde pole ühtselt mõistetav kõigile. Ja tema ajal oli tõde see, mis tõi kasu ja protsente kavalantsudele pühendas end tõelise kultuuri loomisele, kuigi oli väga hästi teadlik, et ühiskonnas, kus tema elas, oli aus ja hinnatud tühine ajaviide, naudingute tagaajamine, see, mis ülistas hinge. Ning hoolimata oludest, ühiskondlikes tingimustes, suutis ta palju suutis luua palju niisugust, mida me tänapäeval kasutame uue elu rajamisel. Jah, uut sotsialistlikku ühiskonda ehitav rahvas hindab kõike väärtuslikke minevikku, kultuurikultuurist ning kasutab selle paremaid traditsioone ja väärtusi nõukoguliku kultuuri edasiarendamisel ning Tammsaare looming sisaldab rohkesti väga rohkesti niisugust, mis, mis aitab rikastada meie tänase päeva vaimukultuuri. Tammsaare on kirjutanud miljonite eelkäijate pärandajana. Jätkan nende tööd, luues neid uusi lülisid, mis peavad minu kadumisel ühendama järeltulijaid olnud püüeti tahtmistega. Tammsaare ajas kustumatu väärtusega. Suur ja mitmepalgeline looming on tugevaks katkematuks lüliks, mis seob meie rahva minevikku, paremaid püüdmise ja tapmisi tänase päeva ja tuleviku paremate taotlustega. Tammsaare elab oma teostega neid kandvate mõtetega tänapäevas meie keskel elab koos meiega, aitab meid paremini mõista inimese elu põhiväärtusi, võtab aktiivselt osa kaasaja inimeste vaimsest kujundamises oma teoste kaudu. Tammsaare elab ja võitleb koos meiega inimkonna kaunima tuleviku nimel. Siberis Stonski krai jah. Sõnad kirjaniku kodumaalt räägib Paide rajooni Tammsaare-nimelise kolhoosi esimees Jaan Nõlve. Lugupeetud tõe ja õiguse austajad. Tänade tähistame meie Albu kandist võrsunud suure eesti kirjaniku Anton Hansen Tammsaare sajandat sünniaastapäeva. Tema kirjandusliku loomingu tõttu on rahva hulgas väga populaarsed kirjaniku nooruserajad ning tõe ja õiguse tegevuspaigad. Siin mägi, seal mägi kaugemal, kolmas paremat kätt, neljas paremat kätt, viies nende taga, kuues seitsmes Javier rohkemgi mägedel, põllud, jooned mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba kaetud kidura võsa rikuga. Nii kirjutas kirjanik Anton Tammsaare oma kodukoha looduse kohta. Siinsed vargamäe kandi mehed midagi kergelt kätte ei saanud, panud tehti palju tööd päeva tõusust päikeseloojanguni hoolimata rähklemisest solisesid ikkagi heina ja karjamaad ning ader leidis tihti kivipõld, andis kasinad saaki. Saadi neli kuni kuus seemet, vilja ja kartulit kolm neli seemet. Lehm andis soisel heina ja karjamaad kogutud söödaga lüpsi piima nii palju, et sellest jätus perele leiva kõrvaseks. Vahelduseks rängale tööle olid. Maa jagamisel naabritega kohtus kirikus ja kõrtsiskäimised. Möödunud aastakümnete jooksul on siin palju muutunud ja mitmed kirjaniku unistused ja ideed saanud tänase praktilise tegevuse koostisosaks. Kirjaniku kodu koos loodi kolhoos 1949. aastal, millele rahvas andis Anton Hansen Tammsaare nime. Pärast mitmeid ühinemisi naabritega on kolhoosi üldpindala praegu üle 7000 hektarini. Kolhoosi algaastatel oli muresid palju. Põllu viljakust ja loomakasvatus olid madalal järjel mahajäämusest hakas Anton Hansen Tammsaare nimeline kolhoos lahti saama pärast Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee 1965. aasta märtsi ja 1966. aasta maipleenumi. Partei ja valitsuse otsusest tulenevate soodustuste oskuslik ärakasutamine ja kolhoosi rahva tubli töö võimaldas meie kolhoosil edukalt toime tulla tootmise arendamise ülesannetega. 1965.-st aastast alates on põllumajandussaaduste tootmine ja riigile müük suurenenud kolm korda. Viljasaagid on jõudnud 35 36 tsentnerini hektarilt, kartulisaagid üle 200 tsentneri hektarilt. Iga lehm lüpsis möödunud aastal 4452 kilogrammi. Piimasaagid ja toodang on muutunud stabiilseks. Riigile me müüsime 100 hektari haritava maa kohta, 1200 tsentnerit piima ja 220 tsentnerit liha. Käesolev, 1978. aasta on löök aasta Meie kolhoosile ka juubeliaasta oleme kavandanud täita riigile müügiülesanded konstitutsiooni esimeseks aastapäevaks. Tänu meie inimestele, kes on vargamäelikus visad eakaid, on meie Tammsaare nimeline kolhoos jõudnud Paide rajooni parimate hulka. Meie inimeste tööd on kõrgelt hinnatud, kümned neist on autasustatud kõrgete riiklike autasudega, ordenit ja medalitega. Nii nagu Anton Hansen Tammsaare oli inimeste hindamisel mõõduandvaks armastus maa vastu. Visamaa töö. Nii võime hinnata tänast kolhoosniku tänaste tegude järgi põllul ja farmis. Viisaastaku lõpuks tahame saada veelgi suuremaid saake ja kõrgemaid toodangut. Julge unistaja, väsimatu töömees, Vargamäe Andres tahtis muuta Vargamäe selliseks, nagu ta seda teda oma kujutluses nägi. Soo kuivendatud vargamäe jõgi süvendatud maa kasvamas head saaki. See oli kirjaniku isa unistus Gülbeeti kodanlikul ajal. Dusi kõnesid anti lubadusi kodanlike võimumiste poolt kuid kõik jäi samaks, sest nemad ei olnud huvitatud kõrvemaa inimeste elust-olust. Anton Hansen Tammsaare ei saanudki näha oma kodujõe süvendamist, mis oli tema suur soov. See jõud, mis laskis alla Vargamäe Jägala ja teised meie maakasutust läbivad jõed, oli nõukogude võim. Meie kolhoosis on tehtud maaparandust mitmel 1000-l hektaril. Käesolev viisaastak annab juurde veel üle 1000 hektari. Tammsaare kolhoosipõllud ja rohumaad vabanevad liigveest ja kividest. Rajatud on avarad põllud, mis võimaldavad töötada kaasaegsel tehnikal. Oleme pidevalt püüdnud parandada inimeste töötingimusi ning praegu on meil ligi 2000 pealine veiste ja 2500 pealine seakari paigutatud uutesse ja jälitud hoonetesse, mis on ehitatud viimase 15 aasta jooksul. Kolhoosipõldudel ja farmis töötab 100 autod, traktorid ja komboy, paini ning palju teisi keerulisi masinaid. Inimese töö tootlikkus võrreldes 1940. aastaga on kasvanud viis korda. Kolhoosingute töötasu 1977. aastal oli ligi 10 rubla päevas. Suurenenud on hoolitsus tööveteranide eest. Kolhoosnikud on seadnud kordama kodud ja sisustanud nii et kõige vajalikuga. Tuleb märkida, et 14 aastat tagasi ei olnud üheski kolhoosi peres veel elektrit, televiisorit, autost rääkimata. See kõik näitab meie töötava inimese heaolu ja elatustaseme kiiret tõusu. Kõrvuti tootmise arendamisega oleme püüdnud lahendada kolhoosi liikmete olme elamistingimusi. Albus kolhoosi juhatus. Hoones on sidejaoskonda, arstiabi, juuksur, teenindustööde vastuvõtu punkt. Rohket kasutamist leiab juures asuv söökla ja kilupunkt, ehitama uut kauplus sööklat. Aasta pärast valmib majandite vahe line lasteaeda. Aravete kolhoosi töötajate jaoks on leidunud elamuid, kus elab ligi 200 inimest. Käesoleval viisaastakul ehitame veel 40 korterit. Kõik see, et kirjaniku mälestust au sees hoida on toonud ja toob veel hulgaliselt tööd meie kolhoosile, heakorramaastikukujunduse, teedeehituse ja metsahoolduse ja muu alal. Kirjanik Anton Tammsaare. Kodukandi rahva nimel lubage südamest tänada EKP Keskkomiteed, Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi, Eesti NSV Ministrite nõukogu vabariikliku juubelikomisjoni, looduskaitse ja metsamajanduse, ministeeriumi, Kultuuriministeeriumi ja teisi asutusi, kollektiive ning seltsimehi, kes osalesid meie majandi territooriumil asuva Anton Hansen Tammsaare memoriaalkompleksi rajamisel armastada ja armastatud kirjaniku mälestuse jäädvustamisel ja säilitamisel. Omalt poolt soodustamaks Anton Hansen Tammsaare mälestuse jäädvustamist autasust asust asustas Anton Hansen Tammsaare nimeline kolhoos kirjandusauhinna, mis igal aastal. Anton Hansen Tammsaare sünniaastapäevaks määratakse eesti kirjanikule kirjandusteadlasele või kriitikule kaasaja elu ja probleemide tugeva eetilisi kõlaju kujutamise Anton Hansen Tammsaare elu loomingu käsitlemise eest. Loodan, et soosil tammsaarde nii rohtu rohkete külastajate jalge all. Anton Hansen Tammsaare-nimelise kolhoosi kollektiiv teeb omalt poolt kõik, et olla suurkirjaniku nime vääriline. Histilissee naševa Stalid ja see ju säri imina veedemulooni on Abrjov sajumastiersto sajubism, eriti. Estons käik, Savitski, ratturid.