Kui niisugune lahke lubadus on antud siis ei oskagi kohe alguses midagi küsida, aga kõige kõige parem, mis luuleta käest võib küsida või paluda, on see, et ta loeks oma luuletusi. Ja mina palun lugeda neid uuemaid luuletusi, mis tuleb vaat nüüd selles kõige uuemas kogus, võib-olla see kogu on sel ajal juba valmis ja laua pääl inimestel käes, kui me räägime neid arbujate aja luuletusi tahaksid neid lugeda? Arbu jääb peaaegu 11 Polmetsi teispool relvi. Teispool rabasid, mis roostevärvi, teispool merd, kus murdub mõttetüür, kerkib müür, teispool müüri, mitte keegi neile laternat ei süüta üle müüri mitte iial. Neid ei hüüta müüri taha ükski värav, neid ei, sinna sinna lendab luule läbi öö ja ärkab üles musta ummiknööri unest. Uue looja süles. Miks tundub su saatus nii salalik? Miks Datab sind poodnik ja Parisnik? Miks löödi su laubale häbimärk? Miks taevatselt särab su hullusärk? Nix paistad sinika pillav, poeet, nii. Kui kerkiv komeet nii jultunud vahel kui valguskiir miks puudub sul pidurdav silmapiir? Kas ei selgu iial su rännuplaan? Oh jutusta, jumalik huliga. Miks hulgud nii huupi? Miks hoiad Jäniaad oma ime? Ohtlikku sulepead? Millal need luuletused on kirjutatud? Need on 86. aastal, aga nad lähevad sinna minu korallidesse. Aga missugune on kõige viimane tooletes kõige viimane luuletus on üks pisikene asjakene kõnehäire. Kui sa kadunuid kohtamas kaugel une hämaral ääremaal käid siis nemad ütlevad välja kõik sinugi hellad sõnad, mis kunagi kurku