Mul on kehv mälu, siis ma püüan aeg-ajalt üles tähendada, kui mingid mõtted käivad seest muidugi pahandusi tulnud, sest kui ma istun näiteks kohvikus ja äkki tuleb mõte pähe, siis mõtlevad kaaslased, et ma nende jutt üles kirjutan. Või noh, arvet pean nende suhtes. Aga teiselt poolt, kui kõik kokku võtta, mis ma kirjutan põguse lehekülgedel, no siis on see noh, võib-olla üle keskmise, mis eesti kirjanik praegu teeb. Ja see tuleb sellest, et ma kogu aeg ja kirjutan mõnda arvustust, tõlgin midagi. Eemalda teatriarvustust ja ise ka kogu aeg kirjutanud mingit juttu, aga noh, kogu aeg kõik siis niimoodi tulevad välja ja siis jääbki mulje, võib-olla, et et on üksjagu seda eesti kirjanikuna pagana laisk ja kui vaadata iga päev kirjutaks inimene ühe lehekülje ühe ainsa lehekülje mingit romaani, siis tal ju tuleks aastas välja vähemalt 300 lehekülge puhkepäevad maha võtta, siis ta ei tööta, võib olla. Kas kolmesajaleheküljeline iga aastaraamat. Aga keskeltläbi avaldab eesti prosaist. Nii, et kahe aasta jooksul ilmutalt üks, 200 leheline raamat, see systeem midagi. Noh, ma ei tea, kui palju, üks, üks, üks, nii palju umbes päevas kirjutab, viis sentimeetrit. Järgmine laiskus, ma arvan. Sest jah, kui aastas kolmesajaleheküljeline, no oletame, et ta kirjutab, kas 30 aastat, siis ta seksikaks pool meetrit ju ära kirjutada. Nii laiuti, aga kellelgi ei ole ju nii palju.