Seekordse saatekülaline on Estonia teatri ooperis solist Mati Palm. Mati Palm kõneleb oma loomingulisest teest kõigepealt aga oma viimastest kontsertidest jaama keegi viimasest kontserdist Moskvas. Selle saatekujunduses on kasutatud ka Moskvas tehtud helisalvestisi ja kuulaja loodetavasti vabandab nende salvestiste tagasihoidlikku tehnilist kvaliteeti. Nüüd aga Mati Palm. Koduste tööde kõrval on alati huvitav sõita välja Eestist. Ma olen Venemaal, millest nüüd juttu tuleb esinenud nad umbes 35 aastat tänase päevani veel mäletatakse Estonia teatri võidukate triumphaalsed Castrol nii Peterburgi sellel ajal Leningradi kui Moskvasse. Ja, ja kuna ma olen veel selle Estonia nii-öelda kuldaja viimane esineja ja noh, ma mõtlen seda aega, kui esinesid Tiit Kuusik, Georg Ots, Hendrik Krumm, Anugaal, Margarita Voites, samal ajal, aga ma olen Moskvas väga palju laulnud soolokontserte näiteks nüüd uuel ajal 97.-st Vastaste tänaseni olen laulnud Moskvas seitse soolokontserdi ja seda prestiižsed saalides Moskva konservatooriumi väikses saalis laulda soolokontserte, see ei ole mitte igaühele nagu käepärane ja teistes saalides Puškini muuseumis ja Vene kultuurikeskuses ja nii edasi. Nii et ma võisin oma kuuekümnendat sünnipäeva tähistada Moskvas Itaalia kavaga, niiviisi paluti, et kui juubelikontserdist laugumine ainult itaalia muusikat olen taastanud oma niiskuse tuntuse Moskvas. Ja nüüd viimane esinemine oligi mul siis rahvusvahelise muusikategelaste Irina Arhipova fondis õigemini fondi saalis restaureeritud majas umbes 200 kohalises ilusas ja akustikaga ja, ja maha klaverifirma kontserdisaalis, kus kaks väga head ja maha klaverit. Ja seal oli siis nii-öelda minu loominguõhtu, mis võttis kokku siis minu tegevuse tervikuna umbes 45 aasta jooksul, kui ma olen laval olnud, niiet kõik need niisugused minevikus tehtud teod, et siis nagu tuletati meelde publikule. Tähendab, see oli siis kontsert ja vestlus teiega, mingi õhtujuht oli siis seal mängus. Ja seal Õhtut juhtis muusikateadlane Nadežda, kus Jakova, kes te, kes ülevaatelõikude kaupa minu tegevusest jäämas, illustreerisin seda õhtut, aga see illustratsioon läks päris pikaks, sest kumbagi poole ma laulsin kaheksa Niiskust näidet oma tegevusest. Pluss lisapalad, nii et no enam rohke praktiliselt ei olnud võimalik sellesse kontserdisse kokku panna. Aga oma kuuekümnendat sünnipäeva tähistasid teed ei ka Moskvas ja ma tähistanud. Moskvas ja Peterburis mul oli 60 sünnipäeva puhul oli Peterburi filharmoonia suures saalis alles oli soolaõhtu täiskavaga ja arvuka publikuga, samuti Moskvas Moskva kunstide keskuses, kus siis oli ainult itaaliakava. Nii et need endised head sidemed on mul taastat. Itaalia kava, kas see oli nende soov, palve või nõudmine? Ja see oli nende palve jah, et, et noh, selge see, et venelasi venelased alati paremini kui mina ja noh, oleks võinud ju olla ka Eesti ja mingi muu muusika, aga see oli niisugune stiilne kava, paluti laulda ja nii ma tegin, alustasin itaalia barokiga ja läbi siis pelgantu kuni siis kuni siis Verdini ja teiste heliloojate välja terve õhtu. Ja, ja see oli väga edukas kava, sest et see mulle väga huvitav Nüüd barokkmuusika kui hästi see on juurdunud Venemaal, Moskvas näiteks. No ega ta nüüd nii ei ole nagu meil, et kus nüüd see barokkmuusika, ma ei tea, kas vaimustus või ma ei tea, mis ta nüüd on, et et nagu romantiline muusika ei olekski midagi väärt. Aga venelased millegipärast võtavad palju paremini vasta Bachi esitus, kui, kui Hendelist võtta endale natukene muusikaliselt jahedam. Bach on hingeline ja oma niiskus auväärsuses kuidagi venelastele hingelähedasem. No Venemaal on olnud suur majanduskriis, tõusud-mõõnad kuidas praegu läheb nendel nii palju, kui ta noh, kõrvaltvaatajana oskasite tähele panna. Tähendab kriis, võib-olla ja küllap ta ongi, sest et kasvõi minugi kontsert lükati kuu aega edasi põhjuse no ma ei tea täpselt põhjustada, seal olid mingid rahalised probleemid, et paluti märtsi asemel tulla aprillis. No ei ole just suur kadu, aga muidugi riik on suur ja kogu see nafta gaasiäri, see siiski toidab ka kultuuri nii uhkelt, et nad ei ole kokkuhoidlikud kultuuri pealt ja nende niiskune radarid ja, ja kulutused kultuuri peale on oluliselt suuremad kui Eestis. Nüüd, kui me räägime seda juttu, on Eurovisiooni asjad tulemas tulekul, nii et seda võimsat tulevärki ja, ja show'd juba kujutate ette, et see on neile omane. Noh, minu ringkonnad, nemad niiskuse šõugaid tegele, ei ole soliidne üldse, milleks niiskust rääkida. Aga rääkida ikka võid rääkida võib jah, aga ta lihtsalt ei tule jutuks, sest on muid olulisemaid teemasid noh, klassikaline muusika pool või, või show. Nad, mõlemad peavad olema efektsed, suure joonega läbi viidud ja mitte kokkuhoidlikud ega nisu natuke näpu vahelt. Muidugi, mida ühte asja võib Venemaal panna tähele, aga see ei ole mitte majandusküsimus vaid see on jah, küsimus selles, et ka kultuuripealt peab kultuuriorganisatsioon teenima. Ja umbes viimase kolme nelja võib-olla ka viie aasta jooksul ei leia ei Moskva ega Peterburi suurtes kontsertsaalide seintelt enam välismaa nimest. Viimane, kelle nimi oli seinal paar aastat tagasi Nelson Lätist, dirigent, noor, väga andekas dirigent, sest et jah, seal on küll Gruusia ja muid nimesid, ainult et nad on siis kuidagi kas Vene kodanikud või siis välismaalt tagasi tulnud Peterburgi Moskvasse. Sest et saalide üürihinnad on nii kõrged, et seda ei taha ka mitte välismaal artistide enam maksta. Nii et kontserdile uhked seal juhatab tihtipeale kerged kes lubab tal Moskvas, kes on ju Peterburi teatri peadirigent, nüüd ta avas lihavõttepühadefestivali ja on seal, noh, jah, vene oma kuulsed ja need ei ole mitte vähe, kes siis esinevad, aga mitte välismaa nimest. Tähendab, et välismaa esimese järgu tähed Moskvas enam heli Nad ei taha maksta nii suurt üüri, sest tõenäoliselt mujal Euroopas saab odavamalt oma kunsti müüa. No me räägime nüüd praegu, eks ole, Venemaast ja, ja suhtlemisest Venemaaga, kuidas nad vastu võtavad oma külalisi? Tähendab venedatud traditsioon on ammu enne mind, mida ma kuulnud olen, ikkagi nii. Kui on külaline ja ta oma asja viib heal ja kõrgel tasemel läbi, siis venelased ei ole kitsid tänuavaldustega. Ja need tänu avalised, kui ma mõtlen nii oma paarikümne maa peale, kus ma esinenud olen, siis vene aplausiga igal juhul on vist küll maailma parimad. Nendega on üks asi veel see, et need number, see võeti väga hästi vastu itaaris, ainult et see on natuke. Mulle tuli, et ta puhkeb suure hooga ja ta võib üsna ruttu siis kohtuda. Aplaus, aga vene aplaus on niiviisi, et kui on väärt laulma, siis lisa palaste pääs. Te olete ühes intervjuus öelnud, et läänes on niisugune noh, komme, et kui lõpus ei aplodeerida püsti seistes, siis on etendust läbi kukkunud. Olete te niimoodi öelnud? Jah, aga seda ma ei ütelnud mitte oma kogemuste järgi. Ma olen sõitnud Leedu oopereid, teatriga palju Euroopasse ja ka Soomes jäävate nende teatrijuhid ütles küll niiviisi, et kui rahvas lõpuks püsti ei ole skandeeri, siis see asi ei olnud seda väärt. Lääne pool on see komme, et tõusta püsti, mida meil juhtub suhteliselt harv. Aga parimatel juhtudel, näiteks kui me peedeleljeega laulsime tobiase Joonase lähetamise, siis hüppas ka eesti rahvas püsti nagu vedruga. Teie Se esinemiste arv, ässitatud ooperite arv ja see on minu arvates aukartust äratav. Teie üks niisuguse kõige raskemaid ja koormavamaid esinemisi oli Saksamaal oli nii. Nojah, ma olen Saksamaal küllalt palju laulnud ooperite koosseisus seda eelkõige just Poola ooperikompaniiga proo muusika. See vrazzlawi ooperikompanii korjas kokku siis orkestri ja koori oma linna ja natuke võttis abijõude, aga solistid olid nii Viinist kui tšehhist kui Moskvast ja Leedust. Muidugi poolakad ja mina sattusin ka sinna hulka. Me sõitsime nii ümber Saksamaa, aga seda mitte nii et üks päev või mitu päeva ühes linnas oli just niiviisi, et nii kuidas Impressaari oli planeerinud ja temale oli sobil vam. Nii me siis pidime esinema, nii et vahel oli nii, et õhtul etendus, järgmine pool ööd tuli sõita bussiga kuskile Lõuna-Saksamaalt Põhja-Saksamaale ja hommikupoole õhtul jälle etendus, aga seal juhtus üks niisugune taps. Et minu Poola kolleeg, kes laulis lendavat Hollandast, ta jäi haigeks ja dirigent trass peadirigent, siis tuli minu juurde ja ja oli võrdlemisi kahvatu näost. Küsis, et noh, et mis nüüd saab, et Poola kolleeg on haige ja Ma laulsin Verdi Nabuccot ka Riiat, mis on küllaltki raske partii kahe Oktowne partii läbitüki ja samal ajal baritoni partiid lendavat Hollandast. Siis nüüd kellelegi kutsumine Saksamaalt oleks läinud äärmiselt kalliks. Ja nüüd ta küsis, et mis ma arvan, kas ma suudan mõlemad partiid laulda, no ma võtsin, lõikaks paar minutit tõsist mõtlemisaega ja ütles, et mis seal ikka, et hakka või püüame laulsin üheksa päeva järjest. Ühel õhtul siis karje partii järgmisel õhtul kuskil paar-kolmsada kilomeetrit eemal, siis Hollandisse partii ja nii siis üheksa päeva järjest. Noh, ega ta kerge ei olnud, aga ma olin äärmiselt ettevaatlik, ma laulsin ennast korralikult lahti ja iga etenduse eel ja keskenduseni katsun kuskil mitte raisata ennast, vaid laulda maksimaalselt hästi, aga kokkuhoidlikult. Ja kuni seitsmenda etendusel läks hääl paremaks ja kogu olukord nagu paranes siis kune kindlus, julgus nagu kasvas. Aga siis hakkas vekene tagasi. Noh, niisugune käel hakkas ikkagi väsima. Siis sain paar päeva puhkust, läks kõik edasi, noh, poldiga omale ka laulnud Itaalias. 17 päeva järjest erinevaid partiis, aga need ei olnud nii rängad partiid, noh, seal nagu näiteks laulda kuus päeva järjest ühes, aga see on ühes linnas ühes kindlasti jäädes, no nihkus selline suurus või natuke suuremas teatris laule laulda ühes linnas ühes teatris järjest kuus päeva. Putšiini puhevil Lewis kolleri, see ei olnud eriti raske tegevus. Nüüd see nimetatud Nabucco, seal on see kuulus orjade koor mis tihti läheb kordamisele. Kas Estonias juhtub tihti, et mingi soola või, või koor läheb kordamisele? Ma olen Nabuccot palju laulnud tervikuna. Kaks alla 100 aga, ja neist pooled Estonias panete kirja kõik jaburam Peevik. Ja ma ei mäleta, et ollakse Estonias kordamisel läinud. Vastuvõtt on vahelduv, kuidas õnnestub, aga arenes Poola oper kompaniiga oli niiviisi Euroopas. Praktiliselt iga kord läks kordamisele ja asja juures külg see, et lavastaja oli niiviisi, et kui koor lõpetasama oma laulmisse, siis mina pidin lava tagant saabuma ette lavale ja hakkame laulma, aga vot nii-öelda hakkas selle kordamine peale, siis ma seisnes seal ei saanud midagi teha. Kuulasin jälle teist korda selle koorile, igatahes hakkasin oma lauluga peale. Kui juhtub tõesti, et lauljal ei ole häält, õhtul on etendus, no mis sa teed, mis on teie salarelvad? Kahjuks on seda ette tulnud. Ja mitte ainult hääl ei või ära minna vaid võib ka näiteks tulla radiku liit. Ja teatavasti kest radiku liidist midagi teab, siis sellega ei ole ju garantiid ühelgi sammul. Aga mul tuli selle hirmus kõvardiku liidiga kõndida Soomes Savonlinna ooperifestivalil mööda treppi alla ja tagurpidi veel üleses jälle alla ja teha seal niuksed. Jänesehaake laval hiljem. Vot see on nii, et jääb eluks ajaks meelde. Artist, ega ta ei, mõnes suhtelises mõistes ei ole inimene? Ta on artist. Kui sead laval, siis andestust ei ole. Ja kui häälte, kui häält ei ole, siis tuleb, tahan leida. Ja kaks eri asja on lauluhääl ja kõnehääl. Jah, mul oli niiviisi Buenos Aireses. Et olles üksi rolli peal, see on siis Renee osa Tšaikovski laantes, kui mul ei olnud kõne häält, dirigent Peeter lee, ega ma ei saanud rääkida lihtsalt sohistamidega. Tema lahkus siit ilmast, temale jäi arusaamatuks, kuidas oli see võimalik, et ma laulsesse partii, nii et võib-olla tema sai aru, et ei olnud päris see sära, aga publikul ei olnud küll mingit aimad, mul häält ei ole. No seal on mõningad asjad, tuleb olla. Oma laululisi oskusi maksimaalselt kasutada, et mitte koormata häälepaelu, vaid maksimaalselt kasutada häälersonaatoreid ja laulda võrdlemisi kergelt, aga kõlavalt. Ja see on niisugune oskuslik ja psühholoogiline komplekt koos. Aga noh, enda kohta ma jah, fakt on ja päris mitugi niiskust, fakti, et ma olen laulnud ilma kõne hääleta. Aga kolleegid nagu Jevgeni investeeringu oli tõesti hääletu ja ta laulis ma kava korralikult. Irina Arhipova laulis seal Savonlinna lähedal, ret reetis samuti kõne häält ei olnud, aga laulis mitu lisapala. Nii et mingitel juhustel soni koordi. Irina Arhipova ütles meie ühe soprani kohta, keda mina vabandasin, et seal ei olnud häälte talleke halvasti. Ja ta ütles. Mati, ärge rääkige juttu, kui inimene haigestub õigemini laulma ja see on ka minu elu moto. Kui ele häält, siis sa pead oma häälte absoluutselt ökonoomselt kasutama. Aga te olete teinud ka füüsilisi harjutusi, et te olete sellest rääkinud intervjuudes üks oli, kuidas te spandriga ennast vormis hoidsite, kui olite selili voodis ja teine oli, kuidas te tooli tassi. Mul ka garderoobis olid hiljaaegu veel hantlid 10 kilone Antlaya jää, kui neil rasked asjad laulda, siis ma tõstsin hantleid enne etendust, aga see ei ole mingi ime, sellepärast et näiteks maailma kuulutnikule, keda ütles, et tema jalutab umbes tund ennem suurte etenduste, panna organismi öelda maksimaalselt tööle ja saada hapnikku ja nii edasi. No ma ei tea, ma ei viitsi kõndida juba kaua, aga, aga hantleid tõsta see on, ma olen sellega ennast hoidnud. Aga kui hantlid Pariisis k s ei olnud, no mis ma pidin tõstma, võtsin tooli ühe käega jalast kinni ja vana spordimehe kuulitõukeharjutused toolijalast ühe käega kinni ja seda siis piitsad tõstjana päris sygajevitaks, tegelikult kui etendus on veel palju aega, ta lööb füüsise üles, tunned endas füüsilist jõudu ja kui on enesetunne, noh, hea siis on ka, julgen minna lavale, need. Minu meelest ei ole see midagi erilist, aga paljud seda muidugi ei kasutanud võtteta. Ma olen, sellega, tegelesin siis vahetevahel, kui tuli Attila laulda, nahadjale pidi olema ju väljanägemiselt tugev. Mulle muidugi joonistati ka lihased juurde. Musta tindi või selle musta Krimmiga tehti mulle veel suuremad musklid, et oleks toredam. Vahemärkusena Mati Palm, noorena olite kergejõustikus, kuulitõukes ja kettaheites kõva tegija, vist. Noorte rekordid kuulusid teile ja Eesti noortevõistkonda voorust. Nojah, ma olin Eesti noortekoondises 58 kuni 62, on siis A-klass ja, ja noorteklass. Ja ma tulin Eesti noortemeistriks 62. aastal paides. 58. aastal olles kuueteistaastane, viskan Tartu ülikooli kevadel 56 14 sellega ma viskasin endale Jassi rekordi 97 sentimeetriga üle. Aga pärast ühekilone ketas võeti poisteklassist ja pandi poolteistkilone ja nii, et seda ei saa enam keegi üle visata, et jäigi minu nimele igaveseks. Aga see ei tähenda seda, et no mingi eriti kõva tegija oleks olnud, aga tähendab seda, et suht Sa oled noorena, ma olin füüsiliselt ja sportlikus mõttes küllalt arenenud ja selle baasilt oli hea minna siis laulmise peale, edasist laulmine, tegeleta on füüsiline tegevus. Ja minu õpetaja seni Simon palus mul teha hingamisharjutusi ja et hingamine saaks korda. Ja kõhulihased oleks tugevad ja see oli mulle kõik niisugune meelepärane tegevus just laulu algaastatel, füüsiline tegevus laulu nimel. Ja no võib-olla mõni teine. Aga mina igal laulsin püksirihma pooleks ja see käib sedasi, et itaalia keelesõnana podcio venekeelse Napora eesti keeles on see tugi, mis tähendab seda, et laulmisaeg peaks olema nagu püksirihma võib ööalune pinget, täispinge oleks väljapoole ja Pavarotti käest ma küsisin, et kuidas selle asjaga on, kas see pinge peab minema kõhu poole või külgede poole või selle poole temast, ah, tühi jutt. Peast oleks püksirihmaalune täis pinget, kui võtad kõrgeid noote või nii ja mina siis laulsid hollandlaste Estonias ja mulle andiks plastikrihm peale. Väga kõrgeid noote oli palju laulda. Proovis laulsin ja laulsin ja ei oleks ka plaksti üks rihmali pooleks. Mati Palm, tulemas on juubel, 28, oktoober oli see aasta, oli 66 ja esinesid lavaAga operetis. Mammernitussolis operett. Kuidas sattusite operetti? Lihtsalt sellepärast, et meie ooperistuudio õpetaja oli selleaegne Estonia pealavastaja Udo Väljaots ja vaatasin noor pikk poiss ja ja et võiks nagu õppida, siis seda operetti osa ära ja Estonias teha oma kursusetöös oli neljanda kursuse õppeülesanne. Ma õppisin seal ära kõik, mis tarvis oli ja käisin Estonia teatris. Proovis olin Voldemar Kuslap oli siis juba teatris palgaline töötaja ja kogenema temalisusliku peamees alistama nagu dublant või asendaja. Ma laulsin umbes 30 35 korda seda matma selleni dushi, opereti pärast, seda mul on kaks korda veel pakutud opereti, aga ühel korral ma sõitsin vist Viini konkursile, teisel korral ma tean, mis tähtsamat oli tegemist ja pärast vist loovutajat sellest kooperitaks asja ei saa. Siis tuli varsti esimene ooperiroll kassani Rigolettot. Jah, see oli 68. aastal male Estonia kooris juba üheksa aastat töötanud ja konservatooriumi lõpetamine oli ligi ja Estonia teater võttis mängukava Rigolettot. Pea laulsid Tiit Kuusik, Georg Ots, Hendrik Krumm muidugi jaa. Siis Anu Kaal oli lõpetaja ja mina ja veel teised kaasõpilased. Nii et igal juhul Sparafitsiil oli mu esimene roll ooperis, laulsin seda siis juunis 60 kaheks koos Anu Kaaluga, nii palju lilli, võimu, et mõnikord Malin Estonias näinud, aga seal oleks niisugune päris noh, laud. Ja see oli Anulil täitsa täis ja minu oma ei ole ja see on ka üsna palju. Ja siis ühesõnaga et esimene, no niisugune tulemus oli, tagasiside oli siis võimas. Ja siis hakkas tulema ridamisi rollani, kaks suur rollivas taastas, vahest ei olnud kahte. Aga 71. aastal lavastati Verdi Don Carlos, kus ma laulsin Philipi ja Rossini türklane Itaalias, kus ma türklane, need olid minu niuksed tõsised suured rollid ja ma sain nende ees üleliidulise noortel lavale jõudude ülevaatuse kolmanda järgu. Blume te nimetasite ka Georg Otsa nime, milles seisnes tema erinevus, milles ta teid toetas, milles ta teid innustas. Te olete teda nagu nimetanud ja välja toonud. Georg Otsa kogu olemus oli väga sõbralik ja eelkõige noorte suhtes. Ta ei kartnud, et noored hakkavad teda kõrvale lükkama. Ei, ei, ei, vahel ta võttis mind auto peale ja ütles, et kui Tartus kontsert ja siis ta ütles jahmati, et mul taga mingisuguse eespingis istudes. Ma olen nagu naine ja kutsus mind kaasa, et naised on seal tagapingis, deebeke, ajasime juttu, rääkisime kõiksugu asju. Ja Georg oli üldse väga niisugune sümpaatne ja tore mees. No näiteks nii, et me olime seistkümne teisel aastal Moskvas kast rollis ja väga edukalt kõik läks. Ja samal ajal ka meid filmiti, üks filmimise päev oli, aga selle ajaga filmimine oli nii, et ühte mingit paari lõiku tehti seal päev otsa, prooviti nii ja naa. Igav oli igal juhul ja kergus maitset, sinna tema garderoobi talle seal pudel mingit valget, lahja veini, istun seal selle veinipudeli taga ja ja noh, laulmistöö teols lauldud lindi pealt ja ma küsin tema käest hingamise kohta, mis mind vaata huvitanud. Ja ta ütles, et jah, et, et kui ma tean seda oli seitse pool liitrit oli kopsumaht ja mul oli parimatele aastal viis ja pool ja aga ta tõesti laulis pikki fraase, hingamini olnud talle probleem ja miks siis ta ütles, et jah, ma olen kaks korda alustanud, aga on mõlemal korral pooleli jäänud ja vist jääbki pooleli. Hingamise harjutamine, harjunud polte vaja harjutada hingamist, aga kõike muudki. Meie vanuse ja klassivahe oli ju tohutu, aga sellele vaatamata ma võin teda nimetada kolleegiks, temaga töötasin laval Leedust ikkagi üheksa aastat otsaga oli niiviisi, et kuna tema hääl ei olnud niisugune noh, eriti võimalusega suurega, nii et ta oli niisugune normaalselt kergelt laulis kõiki asja siis noh, tuli lausa niikuinii tema kõrval maksimaalselt, aga kuusikaga oli küljes, ma võtsin absoluutselt kokku, et saaks nagu kuusikaga kuidagi tasakaalus laval olla. Ja hiljem laulsime matile, siis need on muidugi meelde igaveseks meelde jäävad momendid, kui me seda ateljeed duetti laulsime, ikka suurte kastrollide alguses ja lõpus ja ka etendusel. Aga kuusika oli nii-öelda vana kooli mees ja seda enam, et nooruspõlves palju olnud Saksamaal, Viinis. Ja kui siis endine kateedri juhataja ja lõpus esimeses vaatsetavati lõpus pidi laskuma põlvili ja minu suure sõrmusega kätt suudlema kuningal noh, see oli asja üks efekt, aga teine oli see, kui eesriie läks kinni. Siis enamus kordadel kuusik andis inimliku käe ja tänas. Kuusika oli niisugune suhteliselt nagu range, aga tegelikult ta oli väga niisuguse tähelepaneliku olemisega kui temale kolleegist vastasmängija oli sümpaatne. Läheme edasi, Te olete nimetanud, et kaks aastat las skaalas, kus te olite ennast täiendamas, see oli nagu niisugune pöördepunkt. Pärast seda tulid ei arengus teie näitlejakarjääris, teine pool, teine etapp. Te sattusite sinna Moskva kaudu, Moskva suur teater vist korraldas selle sinnamineku. La Scala teatri Hector kiringelli keska taastaslaskala sõja pommitamise järgi siis temal tekkis idee, et võiks nagu suure teatriga vahetada balletitantsijad siis Itaaliast, Moskvas ja Moskva lauljat skaalasse stažeerima suhteliselt võrdsetel tingimustel. Ta käis minister furtseva juures ja force võttistada küllalt jahedana vastu. Ta rääkis seda isikut meie väiksele grupile, kes me olime tänarust kodus külas. Ja ei tulnud sest esimesel korral midagi välja, kui ta läks uuesti 60.-le aastal furtsev juurde spurtsevali nagu ümber sündinud, võttis seda väga sõbraga vastu. Mis see põhjus? Ei, seda ei tea tal ümber mõelda, ju ta oli aru saanud, et see asi on seda väärt. Ja niiet kiring helil oli kodus suur furtseva pilt ja ta suhtus furtsevasse kui inimesse. Sellel ajal seitsmendad. Nad saatsid selle kokkuleppele ja hakkasid vahetama neid gruppe vist viis-viie vastu, aga sinna võiks minna mõni lauluõpetajaks õppiv inimene, kelleks oli korra Pavel lihtsalt aga tuli Moskvas käia ette laulmas, siis kõrge komisjon valis seal siis need vastavalt viis inimest välja. Ja minuga oli niisugune asi, et kuna ma olen siis kole vana, ma olin 31 aastat vana ja siis mind algul valiti välja kui lauluõpetajaks õppija. Aga siis, kui minek oli, siis öeldi, et ärge sõnakestki öelge selleks, et te olete lauluõpetajaks õppija lähete tavaprogrammiga läbi ja üks aasta öeldi mulle, aitab küll. No ma mõtlesin, et hea küll, olgu see üks aasta, et ma teen sellega, mis ma jõuan oma, kas ta, aga tegin siis kahe aasta töö? See tähendab Ma õppisin noh, tavalise kolme, nelja partii suure partii asemel ära kuus suurt partiid ja terve kontsertkava itaalia muusikast, noh ka laulukesi ostja teiste tellijate laulukesi. Ja selle tagajärg on see, et kui ma 75. aasta kevadel laskala suures teatris lõpueksamil siis see läks nii edukalt, et kutsute kohe teiseks aastaks tagasi. No ma olin seal vormigati ajanud õpetajate abiga ja ja asjad läksid nii, nagu nad olid ette nähtud. Kas keelebarjäär oli oluline, kas ta segas tõsiselt? Ei, mind ei seganud, sest ma olin meie kontsert krib saanud itaalia keeles viie. See viis on niisugune lahja viis, et sellega ei olnud midagi peale hakata. Sest see, mis on niisugune raamatust õpitud ja õpetajaga pähetuubitud keel. See on asja üks külg, aga õnneks hääldus ei olnud viga. Aga ma esimese nädala-kahe jooksul õppisin ära üks paarkümmend sõna, mis hõlmavad siis laulmise aparaati, see tähendab kurkjanina ja resonaatorid ja hingamine ja kõik need niisugused sõnad, ma õppisin ära sidesõnad, vahesõnad, need olid niikuinii teada. Nii et mul ei olnud algusest saadik mingit takistust keeleristaks. Muidugi aja jooksul keel paranes ja no nüüdsel ajal ma võin teda rääkida. Seda atmosfääri on raske kirjeldada, mis selles teatris valitses ja valitseb. Te olete öelnud, et ta on tõesti eriline võrreldes ka näiteks Pariisi või Londoni ooperiteatrit. Jah, eks ju, suured teatrid, kõik uhked teatrid, head lauljad laulavad, aga see itaallaste ooperimaailmas elamine vähemalt hetkes, ooperid armastavad, see on midagi erilist, nad nagu, nagu midagi muud üldse ei olekski maa peal olemas, kui see niisugune ooperi ettekanded ja nende edu ja mitte edu ja, ja lauljad paremat ja kehvemad ja et see just niisugune atmosfäär, mis seal la skaalas valitseb seda mitte ainult lava peal üksi, vaid seda ka lava taga, ütleme seal sööklas või, või lihttööliste hulgas või ka need mehed, kes on seal ka ranged karabineerid, kes musta kuuega siis valvavad teatrit need briljantide, Kaljuste kasukutega või karusnahkadega publik oleks kaitstud. See on kõik üks niisugune nagu üks perekond. Kas see, mida hakati lõpetama, erines ikka väga sellest, mis tarniti Tallinnasse? Õnneks mitte minul niiskus nii-öelda ümberõppimist üldse ei olnud, sest tänu õpetaja sünnisiimadel minu asjad olid niiviisi, et nüüd sai parandada ja sai täiendada ja eelkõige ma sain sealt niiskust. Noh, tehnilist kindlust, tehnilist oskust, interpretatsioon, Elist arusse vaatamist ja kõike, mis ühe niisuguse professionaalse operaale juurde käib. Aga ei mingit ümberõpet, minu alused olid täitsa küllaldased, et jätkata enesetäiendamist. Kas erinevate maade ja noored on omavahel konkurendid või kolleegid seal? Ei, see on üks sõbralik perejaht rätärit koju tagasi ka. Selles mõttes ei ole ka konkurents. Ja muidugi, eks igaüks tahtis viia sealt oma kodumaale parimat, mis sealt saada oli. Kahjuks seal juhtus küll niisuguseid asju, et niukse talvise esimesena talvise emissiooniga põrus kahel korrusel kuuendal ja viiendal korrusel klassid. Viienda korruse klassist kukkus läbi vist neli-viis õpilast ja minul sellega jälle vedas. Tavaliselt seal jäi kontsertmeestel tunde vabaks ja ma sain veel topelttunnid ja oma repertuaari suurendada veel selle arvel. Kas eksamil läbikukkumine tähendab kojuminekut? Jah, sest kui komisjon näeb ja kuuleb, et üks või teine inimene ei ole, pole aastaga mingit edu saavutanud, siis noh, tal ei ole mõtet, nagu seal enam olla agrest. Te olete ka öelnud, et kasutust, aega, et Itaaliat näha, raha oli küll vähe, kõigest oli kokku hoida, aga te tegite pikki reise nädala lõpus küll lõuna poole, ma ei tea siis kagu poole püüdsite seda Itaaliat ahmida sisse. Jah, ma hoidsin seda vähest stipendiumi kokku ja see oli täitsa võimalik. Ja laupäeval pühapäeval tegin väljasõite ja võttes pileti edasi, asi ei ole väga kallis ja siis nagu ühe pika päevaga ära vaadata, kaks vahel ka kolm väikelinna. Ja noh, tänaseks päevaks, kui ma olen ka seal väga palju planeerinud Itaalias ma olen umbes 70. linnas laulnud mingitel põhjustel siis ma arvan, turistina ja plusslaulmised, ma olen näinud umbes itaalia 100 linn. See on ikka uskumatult suur arv, aga noh, nii ta on läinud ja ma olen tahtnud sõdaja. Kas mingil hetkel tekkis ka tunne, et võib-olla mõnesse väiksemasse ooprimajja palgale saada? Sellel ajal ei olnud niiskud plaanimale üldse, sest aeg oli hoopis teine. Mul oli perekodus ja nii edasi. Ja küll ma tahtsin võtta osa tootidel Monte konkursist ja eks teine kaasõppija tahtis minna Verdi konkursile ja siis me helistasime Moskvasse, ütlesime, et niisugune plaan on, et maksma midagi ei lähe, ise maksan polt, pall viis dollarit, maksan ise osavõtu maksu ja, ja õpime repertuaari selgeks laulma. Oli kindlameelne, ei. Nii et põhjendus ka ei olnud. Aga Moskva käest ei saa põhjendus küsida. Ja siis, kui me jõudsime tagasi, siis ministeeriumi esindas too jää, vaat et ma helistan teile tagasi, et oleks võinud ikka konks seal minna, sest me olime juba rongis. No siis oli jumala hilja juba. Anu, tänu sellele ma tooksin sel Basilio partii Rossini Sevilla habeme omale. Nonii, taktihaaval sisse, ta ei kõigu kuskile. Kas on mõnikord olnud ka, et tõesti läheb meelest ära tekst ja, ja noh mis ringutad käsib ja mis sa siis teed? Ei noh, seda juhtub ühe kui teisega isegi väga hea mäluga Georg Ots oli, tema kohta võiks niisugune nali, et et siis oli veel Estoniasse žonglöörija. Georg oli laulnud, ta tuli auk sisse ja Georg vaikselt ühtletailed. Flowers ma juba ütlesin, mis veel tahta? Lihtsalt tee, mis tahad seal laval ja eks neid asju võib ette tulla ja mul oli niiviisi, et mul läks, keeled läksid sassi. Ma olin harjunud laulma hollandlaste oma keeles ja saksa keeles ja oli talle veel eesti keelt ka, taru väljake tuli meile laulma ja mina kordasin saksa keeles illust ära, et arvu ka ikka, et laulame saksa keeles originaalis eesti rahva ees ja tarust õier, laulame ikka Viroxi, et siis noh, rahvas saab ehk aru ja või sooviksid, et soome keeles, et siis, et noh, virulased saavad ka midagi aru. No siis mul läks küll järg käest ära, vaheteval läks, siis läks selle eestikeelse päris naljakas oli. Aga mis tunne on laulda Savonlinnas metsikud mõõtmed vabas õhus? Jah. Küll on, ta natukene võtab tõsiseks. Aga mul oleks niisugune naljakas omadused, mida suurem saal, seda suurem kokkuvõtmine, sest et kui ta on ikka tikutoosi suurune, no mis sa seal ikka nii väga. Aga kui on ikka saali pikkust, siis tuleb ikka võtta enesest ka maksimum ja Savonlinnas üks hea asi, et ega see hääl kuskile kao, ta jääb kõik sinna müüride vahele. Ta peab ainult olema õieti suunatust, tähendab saali poole, seal ei tohi kuidagi põiki viltu laulda, peadega võib-olla laulma ja vaikne laulmine peab olema kõlav eelkõige kõlab. Ja ega siis hääl ju olemas ei ole siis? Kontrasti on rohkem nagu. Muidugi tore on samal ajal selle siis, kui ei olnud veel katust peal. Lihtsalt tõmmatav katused, linnud laulsid kaasas, võis seal nendega laulda. Teie karjääri üks huvitav etapp oli see, kui te käisite Buenos Aireses. See oli väike eesti võistkond, seal kolm meistri väljas. Millest on praegu jutt? See suur maailma suurim hoburauakujuline teatrakse tähendab ümarteater, sest et metropol tääl uus Metropolitan on veel suurem, ta on 4200 kohta, aga Buenos Airese teater on 3600 kohta kuue rõduga kusjuures tema põrandal nii avar, et seal ei pea ja noh, ridade vahel oma kohale minnes teised püsti tõusnud võid vabalt astud oma tooli poole. Raiskamine ruumi. Ei ei, ei ole. See on üks korralik teater. Seal raiskamist ei ole, seal ei, lihtsalt tehakse inimese heaolu ja selle piletihinnad vääriliselt kõik, mis on võimalik, son, traditsioon ja, ja kuidas seal 1908 vist ehitate siis ei mõeldud niiviisi. Lihtsalt tehti parim. Ja siis nad tahtsid esimest korda Ameerikas lavastada. Tšaikovski ei alanud. Selleks korraldati üleliiduline laulita võistlus kõigi pearollide peale. Tulin siis kahe parima hulka, üks siberi noormees hirmus ränga häälega oli. Ja siis mina. Ja septembris tuli nende pea Impressaariu kohale ja kuulas siis need topelthääle nagu konkurente. Ja muidugi Vene pass näitas kõva häält, aga tal on üks väikene asi, et kui ta laulis keske kõrgele kestnud hirmuks kõvasti, siis alt kadus päris ära. Oma lauluvõistluse kogemustega tegin jälle vastupidi, et ma ei hakanud seal üleval nii ülearu kõvasti laulma, vaatsed ikka igale poole jätkuks. Ja muidugi laulsid madalad noodid, mis on passile faa all küllalt madal ja sandid kõlama taas laulsemad mühkisto proloogi peale, mis on karakter, laulmine igal juhul ma jäin selles kahevõistluses peale. Ja dirigendiks kutsuti Pieter Lee ja lavastaja, ma arvan ikkagi, et olimegi kolmekesi, aga minu noh, dublant või, või nende kohalik mees oli üks armeenia päritoluga mees juba seal välismaal sündinud ja vere, kellel on päris hea. Ainult Tal oli uhke suur hääl ja ainult et ta oli algul ikka kohale ja võttis proovilist osaga, mida ligemale tuli vähendada, näha oli lõpuks kolid etendus, siis pole teda üldse täis, ainult kõrge nootidega hakkama, see tegi talle hirmu ja, ja kadus tema ära. Ja teistki enam võtta ei olnud, nii et ma jäin üksi. Või no vot seal siis juhtus niisugune aeg, et neil on niisugune suve lõpp. Ta oli väga vahelduvad ja soe, külm päike ja jahe segamini ja siis ma ei mäleta, mitmenda kas viiendal või seal oli ära kadunud kuskile avarustesse ja, ja siis mul tuli üksipäini laulda seitse etendust järjest ja tagavara ei olnud, no jääb meelde eluks ajaks. Aga siis see asi läks päris hästi ja mulle pakuti, et järgmiseks lastakse. Mul oli valida kas uno wifi Stoffelles muidugi prantsuskeeles Stahlis või Wagneri kuningas Heinrich loengris. Kuna prantsuskeeles olen päris dumdum siis ma kuigi ma ja Kristo partii oli ära õppinud skaalas itaalia keeles, aga see neile ei kõlvanud. Kas inimesed üldiselt võtavad selle hästi vastu, et lauldakse originaalkeeles, tähendab keeles, mida sa ei valda, millest sa aru ei saa, kas tõlked jooksevad ka kuskil lava? Sellel ajal veel ei olnud, siis noh, eks ju, kavalehed kirjeldasid, mis seal laval toimub ja noh, prantsuse, hispaania, kelleks nad on nagu sugulaskeeled, küll nad seal ikka aru saavad. Noh, intelligents niikuinii valdab ju teisi keeli. Aga sellel ajal tiitrid veel ei olnud. Aga selle lavastuse kohta oli huvitav asi see, et sellel oli mingi seal mõningas tähendab loengrillele kotermann sees. Soprani oli hääl ära läinud, kes oli Saksamaalt ja noh, läks ära. Ja siis kohalik neiu pidi sistada asendama nii, et ta laulis lavanurka igast mikrofoni siis lava peale, laulus, dirigendi järgi, aga see ilma hääleta sopran sisse näitlas ja tegema armastuse näitemängu siis laval. Nii et läks tema lops lihtsamini. Üks lugu, mis te olete ka rääkinud, on see, kuidas lavale oli vahtu. Oyster i ja ta oli selle asjaga. No õnneks juhtus küll peaproovis oli niiviisi, et noh, proovid olid laval ilma täis dekoratsioonid, ta hakkas peaproov, siis tehti lumi sinna Saksamaale maha ja pandi sinna mingit puru või vahtu midagi. Jumala valge, aga mul tuli see suur mõõk nüüd mingil momendil lüüa maasse nii sümboolselt. Ja seal lava sees on üks auk koosemaks parasjagu läks aga nüüd kui oli seda vahtu peale keegi ei mõtle, et see minu peale ma pean ise mõtlema ja mina siis oma laulmisega ei hakanud kõlama, pole kuskil lüüa. No ma siis ma leidsin Viljandi, et tegin mul pikk saba, oli mantlil taga jess, tegin mantliga suure tuuri siis sabaga pühkida selle platsi puhtaks ja sain oma augu siis kätte lõin selle mõõga natuke oma diiler, selle lava, siis nalja, te võite praegu teha või naerda selle üle. Naljakas oli. Aga siis võttis tõsiseks. Nonii selle väikese lookesega sobib meie jutuajamine lõpetada, aitäh Mati Palm, stuudiosse tulemast. Aga lühikene vastus lühikesele küsimusele, mis on järgmine töö ootamas? No päris tõsistest töödest, mul on. Riia konservatoorium kutsub mind juunikuus kohe pärast jaanipäeva kolmeks päevaks meistriklassi läbi viima. Soomest Tampere lähedane linn, Tampere lähedal viiakse läbi ka ühed meistrikursused, mida ma peaksin siis itaalia muusika alal õpetama. Aga vast ehk tähtsam ja mitte päris järgmine on mai, 19. ära Peterburis soolokontsertorkestriga, mis peaks toimuma septembris. No see oleks nüüd niiskune tähis minu praegusel ajal ja au üldse laulda orkestriga Peterburis, soolokontsert. Nii ja selles saates me oleme kuulanud teie esinemist, kas see on ikka see jutuks olnud, Mostova? Ei, jah, need tänased lood on siis Moskva konservatooriumis töö ümber võetud. Laulud, mida seal publiku ees esitasin, Guinede tehniline kvaliteet ei ole 100 protsenti, siis vähemalt ma loodan, et see niisugune kontserdihõng hingus ja vastu võtta on siis selle asja niisugune mõte, miks neid lugusid laulda, mitte aga nüüd steriilsed plaadivõtteid. Kuuldud saate külaline oli Estonia teatri ooperisolist Mati Palm. Teda küsitles Martin. Piiranud saate helirežissöör oli viivist, kalu trikk.