Ja nõnda, Tartus on meil telefoni otsas nüüd psühholoog Aleksander Pulver, tere südaööd. Tere. Tere. Võib-olla alustaksime sellest, et ma küsin kohe niimoodi kurikavalalt, et kas on üldse olemas tõepoolest rahvusliku iseloomu erinevatel rahvastel, mida saaks omavahel eristada või on siiski kõik üsna sarnased? See on väga niisugune, mitme mitmetähenduslik küsimus, sellepärast et Ta võtta niimoodi armu kõik ikkagi ühtemoodi, meil on kaks jalga pea ja ela veel mõned olulised kehaosad mis ikkagi on inimestel ühesugused. Küll aga küll, aga võib öelda niimoodi, et suurel määral see, mida mida omistatakse erinevatele rahvustele teatud iseloomujooned ja teatud käitumisviisid, need on rohkem nihukesed psühholoogilise päritoluga ja nad on nad on rohkem noh, sõna otseses mõttes omistatud see võiks tähendada siis ka nii, et nad on teatud määral välja mõeldud ja ja, ja mis tähendab ka kohe seda siis, et kas seal on väga palju mis, mis sugugi ei lähe kokku nende inimeste tegelike omaduste ja käitumisega. Kuid mis neid kõiki ühendab, mis kõikidel rahvustel ühesugune, see tähendab, mis siis iseloomustavad nende rahvuste käitumist ja nende tüüp protseedanu kindlasti kõik niisugused, mis on väärtustatud selles, selles kultuurilisusele rahvuslikuks, mis see tähendab siis seda, et need rahvusliku iseloomujooned, mida me ise endale omistame, kindlasti äärmiselt positiivse tähendusega? Nüüd ma tahakski küsida, et kes siis ikka omistavad neid iseloomujooni, kas kas on siis ainult niimoodi, et iga rahvusomistab ise endale neid jooni, mida nimetatakse rahvuslikeks joont, eks, või siis omistavad ehk naabrid ka ja teised. A tähendab naabrite ehk teiste teiste rahvusgruppide omistamine on alati negatiivse jõuga kaarti? Jah, sest vihur on väga lihtne. Selleks, et tunda ennast paremana on mul ju sisuliselt inimesena kaks võimalust. Kas tuttanal parema paremana seeläbi pateetiliselt halvemaks võivad, tõepoolest võrdlen ennast ennast oma minevikku ja muu sellesarnasega, aga rahvusgruppidel see valikuvõimalus praktiliselt puudub, nad peavad iseenda paremust tõestama seeläbi, et nad omistavad teistele rahvusgruppidele negatiivseid, lõppesid Jooria negatiivseid omadusi ja see on ju ka ajaloos väga täpselt näha olnud, kuidas, ütleme vaimseid võimeid omistati ainult eurooplastele või kristlased, muhameedlased mitmenaisepidamine on neil, aga tegelikult ei, ei ole see inimesele kohane ja nii edasi, nii edasi, nii et paraku on ajalugu siis asjad niimoodi meile demonstreerinud või näidanud, et rahvusgrupid saavad iseenda paremust tõestada ainult see seeläbi ja selle kaudu, et nad halvustavad teisi rahvusgrupp. Kas on ka nii, et naabrid on halvemad kui need, kes kaugemal elavad? Ikka niimoodi, et kellega on mingi kana kitkuda või, või kellega läheb mingisugune jagelemine, need on, need on ikkagi halvemad võrreldes nendega, kes on kuskil kaugel. Ja see on ka seotud sellega, et mida kaugemad rahvad on siis olnud selle ühe rahva seisukohalt vaadatuna seda imepärasemaid omadusi neil on omistatud kas siis noh, väga väga naljakaid ja väga kummalisi või siis vastupidi väga julmi ja, ja ka väga selliseid sadistlik geno näiteks seda, et nemad söövad seal inimesi või et nad hävitavad ja nii edasi, nii edasi tähendab. Kui väga lühidalt öelda, siis naabrite kohta on ikka need need omadused üsna negatiivsed ja üsna halvustavad. Kaugemate rahvusgruppide kohta on üsna nihukesed. Muinasjutulised Emetoloogilist. Eks see on ka täiesti selge, sest naabritega ükskõik, millised nad ka ei oleks, ikka tuleb ette olukordi, kus mõni kana on kitkuda ja midagi on sellist, mille pärast tüli on tõusnud. Eestlaste rahvusliku karakteri kohta. Ta on siin Eesti vabariigi ajal üsna palju kirjutanud. Oskar Loorits ja neid kirjatükke praegu küll eriti palju ei teata, aga eestlased ju ise on pidanud ennast ikka hästi töökateks. Kas ka teised rahvad peavad ise ennast töökateks? Jah ei ole ühtegi rahvusgrupi või kultuuri, kes väärtustaks tööd. See tähendab siis väga-väga lihtsat asja, et töö usk on üks nendest omadustest, mis on kõikide rahvaste jaoks väga oluline olnud ja siit muuseas tuleb ka välja see, et need omadused, ilma milleta läbi saa näiteks tarkus, mitte üheski rahvus grupis või kultuuris ei väärtustata lollust. See oleks noh, et ei ole päris see. Ja siit tuleb ka välja, et töökus on, on igal juhul kõikide rahvusgruppide rahvuskultuuride üks see omadus, mida nad omistavad endale, kuid mida nad mille puudumist nad näevad teistes rahvusgruppides, nii et see võiks olla üsna naljakas, aga nii ta on, et näiteks Ennast, pidades väga töö puruks igal juhul võrreldes teistega märksa töökamaks saame teada, et tegelikult teisel pool kas piir või seda nähtamatut rahvusgruppi või kultuuripiiri peetakse jälle vastupidi. Ja siin pole midagi imestada. Siin muidugi mõni terane kuulaja, võib kohe hakata vastu vaidlema ja ja väita näiteks seda, et meie naabrite muinasjuttudes, muinasjuttudes ilmselt peegeldub ka mingil moel rahvuslik omapära. Seal on ju üks persoon, on, kes istub ahjul ja kes on loll Ivan. Kuidas nüüd sellesse suhtuda? Nii ta on, aga siin on üks väike nüanss juures, nimelt see muinasjuttu niukene tüüpsüžee, mis on tõepoolest ida pool olemas on seotud õnneliku juhusega ja, ja selles selles variandis, kus see kõige rumalam leiab, selle õnne. Ja tal läheb kõige paremini, see ei tähenda seda, et seal poleks töökus väärtustatud. Lihtsalt nendes muinasjuttudes on mitte mitte niivõrd ja ainult töökusest juttu, vaid ka suurest meeste suurest juhusest, mis võib sülle langeda ja tõepoolest näiteks eesti muinasjuttudes sellist sellist asja ei ole ja tegelikult, mida lääne poole minna, seda enama ütleme muinasjuttudesse ja motiiv, kus tuleb ületada väga paljusid takistusi selleks et midagi saavutada. Ja muidugi on ka täiesti õigustatud see tähelepanek ja seda ampsühholoogias Cap tähele pandud ja ka otseselt selliseid tulemusi on kirjeldatud, mis näitavad, et need muinasjutuviisid, kui, kui need muinasjutu sellised kangelased, õigemini siis, kas nad peavad palju tegutsema, et kätte saada oma tulemus või see võib sülle langeda, see ennustab umbes 67 aastase möödumisega majandusliku heaolu ja majandusliku seisu, see tähendab siis seda, et need lapsed, kes siis on selliste muinasjuttude varal üles kasvanud kus on põhirõhk näiteks sellel samal õnnelik kuule juhus seal, et need lapsed, saades siis juba täiskasvanutena majanduses juhtivatel positsioonidel hakkavad ka sedasama õnnelikku juust ootama. Ja need lapsed, kes elavad selliste muinasjuttude najal, kus kangelanna peab igal juhul väga palju pingutama, et midagi saavutada, need sattudes ka majanduses juhtivatele positsioonidele. Muidugi. Loovad ka sellise majanduse struktuuri, mis, mis viib just nimelt selgelt seda kõik edule, kus tuleb tohutult palju töötada. See on muidugi üsna huvitav, kuid eks ju seesama lolli vann, kui nüüd ikka muinasjutt lõpuni lugeda, selgub, et osutub märksa targemaks kui need targad, nii et see loll tundub siis küll veidikese noh, mitte nii otseselt mõelduna nendes samades muinasjuttudes. Jah, sest seal võib näha ka mitte niivõrd seda lollust, vaid ühelt poolt kavalust ja teiselt poolt ka seda, et noh, ta on olukorra ohver olnud mitte niivõrd vaimset rumal, vaid tal, tal pole lihtsalt lubatud või lastud olla see, kes ta olla tahab. Ütleme nii. Aga mis sa arvad, millised konkreetsed iseloomujooned on näiteks eestlasele iseloomulikud? Noh ega ju seda kuskilt kirja polegi pandud. Aga me ju tegelikult meie käest küsida, seda me kõik midagi ju vastame sellele. Ja nii palju, kui mulle silma torkab kas, kas siis läbi läbi kirjanduse läbi erinevate tekstide ja inimese käitumist jälgides võib noh, näiteks nii-öelda, et ühelt poolt on, on eestlane oma käitumises kinnine see tähendab seda. Et ta ei näita välja oma emotsioone, ta näitab oma tundeid, see ei tähenda, et oleks küll, kui, et oleks kuidagi kuidagi väheste emotsioonidega. Hei, selliselt ütleb seda ei tohi igal juhul märksa rohkem kui teistel rahvustel ja rahvastel välja need oma tundeid. Seda esiteks, teiseks vaoshoitus, see tähendab siis seda, et puuduvad käitumises mused. Selles mõttes äärmused, et kas väga, väga nii energiline või vastupidi väga-väga noh, luid või väga-väga aeglane alati sinna kuhugi vahepeale. Mis muuseas tähendab, ega vist seda, et kui inimene ikka napsi võtab, siis, siis on seda, seda võimsam on see, see väljatulek sellest niisugusest rollist. Ja muuseas, see on sarnane ka soomlastega ja ega ilmaasjata ei ole see viinaviskamine, üks üks suur õnnetus nii soomlastele kui ka meile, sest need inimesed käituvad absoluutselt mitte nii, nagu run on kohar. Jah, siin Oskar Loorits näiteks 55.-na, lastel tsiteerib Rootsi antropoloogi lündmanit ja see mees räägib soomlastest niimoodi et soomlased on endassesulgunud, juurdlevad põikpäised kangekaelselt vähese elurõõmu ja mugavustundega, kuid nende jonn sisaldab tugevat sitkust ja tubliduse. Nende meditatsiooni haigus on sageli kordse intensiivsusega ja kultuuriväärtusega loomingutegur ja omavad üldse tugeva loodustunnetusega ja eestlastest ütleb sama autor on niimoodi, et, et vananeme soomlastele aga sisaldab endas ida ja Lääne vastuolu. Kuidas sa selle viimase pool lauset lahti mõtestasid? Siis lääne vastuolu ja mulle ju võetaksegi leheteid, et äkki pole päris nii või teisiti, aga mulle tundub küll, et et Eesti eesti kultuuris nendes väärtustes, mis moodustavad selle kultuuri järelikult ka inimeste käitumises ja nende isiksuses on sees kaks väga vastandlikku mõju. Läänepoolne, kultuuri mõju ja idapoolne. Noh, kasvõi juba tänu oma geograafilisele asendile on see nii. Ja see vastuolu oma jääksime psühholoogid sihukesele pilgule truuks või seoloogi positsioonile truuks väljenduks minu jaoks selles, et on ühes ja samas inimeses koos erandlikud vastandlikud väärtused, ühelt poolt äärmine soov olla MINA ISE üksi teha seda, mis mulle meeldib, käituda nii, nagu ma tahan. Ja teiselt poolt see soov olla samal ajal ka Koos omada ühtsustunnet omada niisugust tunnet, et meid on palju, Me oleme tugevad ja nii edasi. Ja selles mõttes võib ju ka seda lääne ja ida vastuolu just just sedamoodi näha, kus selge Ma ei saa ühel ajal olla kõikidega koos ühtne ja samal ajal olla äärmiselt põikpäine, iseseisev. Et mingisugune sisemine vastuolu siin juba on selles sees. Loorits ütleb veel niimoodi, nagu see ennegi rõhutasid, et enesevalitsus on eestlasel nii tugev, et jaksatakse vältida viha või meeleheite välja plahvatusi stseenides, kokkupõrgetes ja korralageduste, nii et me oleme selline peaaegu nagu rahulik rahvas, aga, aga mis sa arvad, kui see on natuke selles suhtes võib olla petlik, et eestlane peidab selle selle meeleheite endale sisse ja nüüd ta jah, no viina mõjul teine kord tõepoolest lahvatab. Aga pikapeale see ju koguneb ja koguneb ja koguneb. Ja kahtlemata siin on, ongi ongi see asi, mis. Nõuab psühholoogiat, mis tavapsühholoogiat märksa rohkem kui võib-olla teistest ühiskondades teistes skulptuurides, sest milles on asi? Asi on nimelt selles, et ükskõik kust psühholoogia valdkonnast Me ei hakka tulema, me näeme, et eksisteerib väga kindel reegel. Kui inimesed ei ole kohta ja võimalust välja elada oma viha, oma kurbust, oma nukrust ja nii edasi siis paratamatult väljendama, kas kehaliste seisunditest ase tähendab siis varem või hiljem ka teatud haiguslikke asju või see väljendub sellises noh, kogunenud viha, ühekordses, väljalöögid, mis saati tähendab siis seda, et seda enam ei kontrollita. Ja nii edasi ja nii edasi Meie ütleb, et psühholoogiliselt on sellises kultuuris või, või sellises keskkonnas olla inimestel märksa raskem kui seal, kus võimalik noh, ela elada välja märksa lihtsamini inimeste suhted vähem keerulisemad, kui nad on siinsest. Noh, kujutame ette seda, kuidas vaoshoitud ja niisugused ennast kontrollivad, inimesed suhtlevad kumbki pool mängib seda mängu, et teine pool peab aru saama poolest poolesse nähtu jäänud pilgust, mis toimub minus. Ja, ja mida ma tunnen seal aga väga raske ja selle tõttu me võimegi tükk aega niimoodi nuriseda ja vaata teineteisele silma ja arvata oma arust, et me nüüd saime aru, mis seal toimub, tegelikult ei saagi aru. Ja nii edasi ja nii edasi. Ja selle tõttu muidugi muidugi on, on eestlase eestlase oleks selles selles julmas maailmas märksa komplitseeritum, märksa raskem kui võib-olla teistel teistel rahvastel ja teistel rahvustel. Küllap on siis tõesti nii, et rahvus, kes on ajaloo tõmbetuultes jäänud siiski püsima, kannab endaga kaasas oma ajalugu. Aga ma arvan, et me võtame sinuga ühendust veel ja nüüd siis kuulame telefonikõnesid, mis vist juba ootavad, aitäh, helistame sulle. Nii telefon neli, kolm neli neli üheksa üks kuulab teid, rõve. Et kere Eda Paukson tervitab kõiki eestimaalasi, kõigepealt on selline lugu, et astroloogia järgi saab ka väga hästi nii-öelda rahvuseid, iseloomustas tegelikult igale nii-öelda märgile on nagu mingid rahvusgrupid, nagu nagu omistatud rahvustel mingit. No näiteks eestlane on Kaljukits, jaga inglane ja tegelikult mingisuguseid ühiseid jooni on, mõlemad on traditsioone järgivad mõlemad, mõlemad on eeskujusid, tekivad siis samal ajal natukene peetud, on mõlemad mõlemil on väga tähtis nende kodu, milline see teistele paistab. Ja igale rahvusele niimoodi, sest sakslane näiteks on neitsi oma, sellised täpsuse ja pedantsusega, kaksikud on prantslased ja ameeriklased on kaksikud prantslased oma armastusega, nendel on siis naise kõrval veel armuke ja kõik niimoodi kõik juba kaks olema ja armeenlane, jäär ja venelane on Veevalaja, kui kõik on sõbrad igal pool. Nii et igale märgile on seal niimodi omistatud ja praegu on Linda Goodmani päikesemärkide raamat liikumas niimoodi sealt saab täiesti lugeda ja vaadata, et tõepoolest, näiteks kui Kaljukitse märki lugeda, siis on seal ikka niimoodi, kui Eestil rahvust võtta, niimoodi tervikuna tunneb täiesti ära, kui niimoodi mõttega lugeda, seda Andresele võiks pakkuda sõnni sellise aeglusega niukse, noh, nagu siin oli öeldud, et nad natuke põikpäised ja ja siis, kui nii-öelda alkoholiga alkoholi võtavad, siis lähevad nii-öelda väge täis. Ja näiteks sakslast võiks täitsa lugeda niimoodi lugeda, neitsid, seal leiab nii palju ühiseid jooni. Aga kas see eestlane ongi siiski nii väga puhas eestlane, sellepärast et ajaloo käigus on ta ikka tohutult segunenud teiste rahvastega. Vot sellepärast ei olegi nii tüüpilist, aga siiski kui tervet rahvust võtta, ta ikkagi niimoodi peaks olema. Kui nad ütleme jah, ütleme, põhjarahvad kui nad on, ütleme seal, ütleme seal soomlased, pakkuda Tõnni ja niimoodi ütleme, kui seal nihukest segunemist on olnud, siis noh, mingil määral nagu niuksed maised iseloomujooni, nagu tuleb juurde. Oskar Loorits on ütelnud meie rahva kohta päris rängalt, näiteks ta ütleb, niimoodi leidub orjaliku hingelaadiga, lipitsejaid, lömitajaid, pugejaid, eriti haritlaskonna. Ja aga jah, üldiselt siin tuleb rohkem võib-olla isegi, et jälgida mitte linnarahvast vaid võib-olla külarahvast rahvast rohkem, sest need on nagu rikkumata niimoodi üldiselt tervikuna näiteks me ei saa võtta, aga ütleme venelase puhul, et ütleme siin me võib-olla näeme neid siin miitingutel ja niimoodi, aga kui me läheme sõidame näiteks kuskile Venemaale, Venemaa küladesse, siis me näeme tegelikult Niukest südamlikkust ja sõprust, mida nagu Veevalaja pakutakse. Kas v palajale on siis iseloomulik ka selline tugev alluvusinstinkt ühele isikule nagu venelasele omale? Tegelikult ei ole ja vot siin on, vaat siin ei oskagi nüüd öelda, võib-olla mingil määral. Nad on natukene isegi taltsutamatu, ma mõtlen siin olgu nagu v tegelikult jah, Veevalaja puhul isegi ta nagu tunnetab äratama tuleb liiale niukene väikene moment on juures küll. Aga siin niimoodi selle järgi saab tegelikult väga toredasti lugeda muidugi kõiki rahvusi nagu ei oska öelda, sest ta on väga paljudes materjalides pakutud nii pidi ja naapidi, aga siin tuleb lihtsalt inimesi jälgida ja vaadata. On ka päris põnev teema, aga mõned tunneb kohe väga ilusti ära. Aga mis teie arvate sellest mõttest, sellest kontseptsioonist, et meie rahvas on hingeliselt sisemiselt lõhestatud just selle ida ja lääne kultuurivahepeal olemise tõttu me oleme tulnud kaugelt idast aastatuhandeid tagasi ja ja segunesid siin teiste rahvastega, nii, et mees on ühendatud mõlemad pooled, nii lään lääs kui ka ida. Nojah, aga kui tegelikult hakata niimoodi mõtlema, sellepärast et võib-olla vot see võib-olla sellepärast ongi ta kaljukitse kitsele, sest Kaljukits on iseenesest ka nagu natukene lõhestatud, ta nagu ei saa päris hästi endast aru ja tegelikult ta nagu järgib just nimelt autoriteedid on natukene väikene enese kindlusetus, kuid samal ajal niuke edasipürgiv nagu kaljukits looduseski on. Et ta niimoodi läheb järgi autoriteetide ja samas ta tunneb, et tal võime võimu, nagu on, niisugust kahtlusi võib-olla annab see, et niuksed segunemised on olnud? Ma ütleks, võib-olla niimoodi Jajah näete panitegi asja paika. Ma ütlen kuulajatele, et jumala pärast, meil ei olnud ju kokkulepet, et teie just helistate. Sattus niimoodi. Ma lihtsalt ütleksin inimestele, võib-olla nad tahavad niimoodi uurida ja vaadata siis lihtsalt lugeda ja natukene analüüsida ja võib-olla isegi ja elusündmuste järgi isegi ja ja lihtsalt niimoodi vaadata rahvast tervikuna, mitte siin üksikuid indiviide niimoodi. Ja rohkem võib Niukest lihtrahvast isegi. Ja, ja laste puhul muide väljendub ka väga puhtalt see näiteks me võime isegi vaadata seda, et seal tantsukultuurides venelastel on või niimoodi see on nüüd puhtalt nagu Veevalajad vene laps tantsib hoopis teisiti kui eesti laps, kui me vaatame ka siis, kui nad on kasvanud näiteks nad tunnevad ennast palju vabamana või näiteks, ütleme seal, ameeriklased, prantslased, nende, see noh, nad on üldse käituvad vabamini, nende liigutused on juba vabamad. Ja näiteks ka riietumisel, venelastel on ju selline lugu, et noh, nagu nad on vabamad selles osas. Ja ka inglased ja eestlased need jube kavatavad ja isegi eestlane ja inglane riietuge natukene konservatiivsemat, eks ole. Sama alarmi armeenlane armastab punaseid toone ja niimoodi, mida võiks täitsa jälgides nüüd huvitav jälgida. Lihtsalt. Ma olen pannud tähele, et armeenlased kanad, väga palju musta Võib küll olla, aga vaat seal on, neil on äärmused, nagu nutijäära puhul pakutakse, nad on väga temperamentsed. Ja, aga siin võib-olla veel see nagu värvide moment, sest tegelikult on tihtipeale niimoodi, et võib-olla neil on punane nagu üleküllastunud, nagu psühholoogid ütlevad, punane ärritav ja kuna nad ise väga impulsiivne rahvas, siis nad vajavad tasakaalustamist teise värvivoolt. Sest see värviteraapias on ju nimaliku mingi värv, inimesed muudavad oma värvi värv elu jooksul üks periood kannab ühte tooni, teine periood teist tooni ja võib-olla see punane, noh, jääravärv on neil nii üleküllastunud temperamentsemad ja nad vajavad rahulikku tooni, selleks et ennast tasakaalustada, saab ikka täiesti nii olla. No tõepoolest, armeenlased ja grusiinlased üldiselt ka vist armastavad läikivaid asju. Ma mäletan, kui ma nende tänavapilti ükskord vaatasin huvi pärast lihtsalt hotelli aknast siis autodeni ikka nii ära mukitud ja läikima löödud läikivaid asju täis riputatud, et no kuskil mujal ma pole seda tähele pannud. Aga see on puhas jääramoment, näidata välja mina, minu auto, mina, nii et see on täiesti sil selline selline enese nii-öelda tõstmine või kuidagi. Aga kas meie märgiga selle kaljukitsemärgiga on seotud ka üks niisugune Loorits, ütleme, eestlasele on iseloomulik vastast ei materdati primaalses afektis umbropsu vaid seda tehakse nii-ütelda rafineeritult kaalutud salakavaluse ja õelusega. Muide, Kaljukits on kulissidetagune nööritõmbaja. Ja ta ise ei tõepoolest avalikult nii-öelda ründama ei lähe ja välja ei astu ja ta on tegelikult jah, kulissidetagune niiditõmbaja küll. Aga muidugi see ei tähenda kaljukits, praegu võib nagu väga kaugele jõuda, vot kaljukitse kulmugi öeldud niimoodi, et ta on nii-öelda, läheb autoriteetide järg jälgedes, võtab temast õppust, aga tihtipeale isegi riskantseid samme mingil määral ei või riskantseid samme just nimelt ei võta ette ja läheb nii-öelda teiste nii öelda kogemusi järgides ja tihtipeale jõuab nendest teistest ette. Vaat nii, on isegi öeldud Kaljukitse puhul. Et eestlaste puhul võib ka nii, vaikselt-vaikselt-vaikselt läheb ja siis ühel heal momendil teised äkki märkavad, näete, kuhu nad on jõudnud. Selline moment on täiesti olemas. Ja te andsite lootust. Ma väga tänan teid. Halloo nii telefon 44 üheksa üks kuuleb neid. Ma sain aru selle, et tahtsid ütelda, et rahvusiseloomu võib määrata ka puhtteaduslike meetoditega. Keele abil. Tähendab, ma tahaksin raadiokuulajate ja toimetuse tähelepanu juhtida saab piir või Eesti hüpoteesile mille kohaselt inimese mõtlemist ja sotsiaalset käitumist naerab tema emakeele, leksikaalne ja grammat grammatiline ehitus. See saab piir. PÖFFi hüpotees on ka selles esimeses laani meelses enese sees. Ja ei olegi nimetatud, et see on mingi rahvavaenulik, kui vale teooria. Ma veel korra kordan, tähendab tropp viiruse hüpoteesi kohaselt inimest mõtlemise ja sotsiaalse käitumise paraku see keel, mida ta räägib. Ja sellega on ka seletatav, see eestlasi on tahetud venestada ja faksostada just sellega, et on keelatud Lentic rääkimine ja on siis tahetud ele peale suruda kas siis vene keel või ka või ka saksa keel. See on nagu nende okupantide intuitiivne käitumine. Sest selle vastu jälle, kui eestlased pole seda oleks võtnud, see on nagu nende intuitiivne vastuseis, sellele ei tule neid hävitada. Aga huvitav, millised struktuurid need siis on, mis selle asja lõplikult paika panevad? No tähendab teatavat keeled erinevad joome oma lingvistilise struktuuri ja ülesehituse poolest. Ja ka oma nii-öelda psühholoogilist iseärasuste poolest ja otsese piir, vööstus, hüpot, Keyes väidabki, et just keelestruktuur räägib, see määrab ka tema, tema mõtlemisviisi ja iseloomujooned. Järeldub, kas see, et Vene poliitikud meil räägivad siinse venekeelse elanikkonna integreerumisest eestlaste hulka tähendab neli eesti keele selgeks õpetamine ja ja siis laguneb suvaksid eestlaste hulka. Teisest küljest see on jälle genotsiid selle siinse vene rahvakillu vasta kui, kui need vägisi eestistatakse. Tuletame meelde, et eestlased küüditati Siberisse ja püüti seal venestada, et need hävitada. Kas nüüd siis Aetakse Siila siia tulnud või siia siia saadetud vene inimesed samuti hävitada genotsiidi teel, et neid integreerida eestlaste hulka? Vaat ma arvan nisukest integreerimist eestlaste hulka, see on lubamatu, isegi nisukesed kavatseda. Huvitav, kus selle piiri tõmbaks, siis millel on genotsiid ja millal on eestisõbralikkus? Noor-Eesti sõbralikkus on ikka kultuurautonoomia et rahvakild. Lubatakse tal ikka truuks jääda oma kultuurile ja nad näitavad üles sõbralikkust eesti rahva vastu. Jaa. Kuule, muidugi vist vaidleksin teile natukene vastu just selle kandi pealt tarvitate paar korda sellist mõistet nagu rahvakild ka neid ei ole ju sugugi vähe. Seda rahvakildu. No tähendab selles mõttes, et nad moodustavad Vene rahvastik ainult killu. Seepärast nimetatakse rahvakilluks, ta oli omaette rahvas siin või mingi rahvusvähemus, vaid nad ainult kild suurest rahvast, kes viibib siin. Ja no see Keeleteooria järgi rahva iseloomu või keele järgi rahva ise lugu määramine, see on huvitav ja ütelge, kas teil on mingi jama. Ma mõte ka, mis võiks näiteks konkreetne näide olla? Oskate seda teooriat nii populaarses vormis lahti seletada? Tähendab kui nüüd vaadata vaidlusi ka, noh, ma tooksin näite rahvaste iseloomujoonte erinevusest, kui jälgida neid vaidlusi, mis toimuvad meie ülemnõukogus võisin meie Eesti parteide vahel sellega sõnavõttudega vaidlustega, mis toimuvad Vene Föderatsiooni sealses oleks parlamendis, on nõnda edasi siis on kohe ilm, loogika ja psühholoogia erinevus. Muidugi me ei saa ütelda, et kui on kiirette antud, me ei saa selle põhjal ütelda, et vaat, iseloom on selline. Just, aga tähendab järeldus nii-öelda keele järgi me ei saa, ma usun ette ennustada iseloomu, aga saate teha järeldused, tor, sapiovjeefi hüpoteesi, väljatöötajad lihtsalt empiiriliselt. Väitsid, et art on erinevused sele. Minu isiklikud kogemused on küll sedalaadset jah, tõepoolest, et kui selle teise rahvaesindajad on hakanud kuskil koosolekul kõnelema ja siis ma olen imetlenud, kui surevalt ja hästi ja kui pikalt nad oskavad rääkida. Ja kui suurte loogikavigadega meie, meie, meie loogika järele ots, suured loogikavead on sees. Jah, seda küll. Seda küll. Aga nemad, nendel ei tundu see nende nende loogika järgi veidi tundu vigadena. Nojah, eestlane ütleb selle kohta, ajab vahtu välja. Ja tähendab aga muidugi see Sapir Whorf hüpotees on selles mõttes kardetav, et see näitab, kui eestlased jäävad ikka truuks oma keelele, siis nad jätkavad ka oma iseloomujoonte edasist kasutamist ja need iseloomujooned ei muutu nagu fataalselt ajatud selle keelega. Ja muidugi muidugi kõigi rahvaste kohta. Aga võib-olla see on isegi hea. Tähendab ongi öeldud, et mida rohkem erinevaid rahvuseid erinevad iseloomud, ega see vaid rikastab maailmapilti. Tänan teid kuulamise eest, aitäh teile. Nii ja nüüd on siis telefonil psühholoog Aleksander Pulver tartust, sa oled nüüd neid kõnesid kuulnud? Kas sul siin on, on tekkinud ka soov teha mingisugune üldistus või või kuidagi nii? Torkab ikka see et loomulikult ummistama ise endale kõik paremaid asju ja mis on alati mind hämmastanud, isegi see, mida nimetatakse negatiivseks praegu miskipärast kõigile väga kõrva ja silma jäänud see õnnetu ülemnõukogu koos oma nii-öelda kemplemistega, aga ta selleks ongi loodud seal kembeldakse ja midagi seal imestada polegi. Aga, aga seda öeldakse alati niisukese tooniga, millest võib järeldada, et on kihvtid poisid, et vaadake ütlevad umbes midagi niisugust. Ja selles mõttes on, on ikka ikka seesama, et iseendale. Tahame näha neid omadusi, mis on head ja muidugi tuleb ka aru saada sellest, et mida väiksem on arvukusele tatud rahvusgrupp, seda tähtsam on omada just nimelt selliseid positiivseid jooni omistada seda endale ja mis veelgi tähtsam, seda, seda rohkem püütakse meid suuremaks ajada, seda seda nii-öelda paremaks tehakse ennast võrreldes teistega ja see on see, mis hoiab koos otseda rahvusgruppi. Et see on, see on ühelt poolt, aga mis alatud selliste teemade juures kaasas käiv, see on see perejutt geenidega. Vot siin on nüüd küll niisugune asi, et et kui juba sellest teemast rääkida, siis muidugi kõige tähtsam aru saada sellest, et nii rahvusniga, rahvus, jooned, iseloomujooned, seal psühholoogilise päritoluga see tähendab seda, et ma võin sündida kas või rohelisena ta nahavärv, roheline, kuid kui ma hakkan rääkima selles keeles, siis ma omandan ka selle rahvuse, see tähendab seda omandan selle viisi maa omandamise või käitumisviisi maailma nägemisviisi ja nii edasi, ma puutun selle rahvuse esindajad, selle tõttu pole midagi imestada. Et võib-olla ükskõik millise geneetilise päritoluga, aga saad nimetud ikka ennast selle rahvuse esindaja, eks ju, see on äärmiselt tähtis aru saada, sest vastasel juhul hakkame otsima biokeemilisi aluseid oma käitumisele. Mis aga viib varem või hiljem üsna naljakate tulemustele, sellepärast et nagu selgub, sellist puhast tõugu ei ole. Ei saagi olla sellepärast, et seos geenide ja rahvustüübi rahvus ise loobu vahel. No küllap ka sellepärast, et eks me oleme siin vähemalt Euroopas ikkagi üsna kõvasti segunenud geneetiliselt. Jah, loomulikult ja muuseas lihankaalid huvitav asi, vot see paljusus paljusus, mis see tähendab näiteks Ki genofondi paljusus, nagu öeldakse, või genofondi variatiivsus, see tähendab, et on väga erinevaid voolusid väga erinevaid kombinatsioone olnud täpselt nii nagu käitumise eripärasused, mis eksisteerivad koos, niisugune erinevad erinevate inimeste kooslused ja nii edasi, see suurendab alati tõenäosust kui võimalust, et tekivad äärmused. Ja jutt on mitte niivõrd käitumuslikuste, sest vaid vaid vaimsetest äärmustesse tähendab seda, et sellises keskkonnas, kus on näiteks ida ja lääne mõjud seal peab sündima inimesi, kes selles keskkonnas arenevad maksimaalsete sihukeste vaimsete võimete piirini välja ja see tähendab seda, et siin peaks tekkima üsna palju andekaid ja ülivõimekaid inimesi näiteks võtta sellest lääne ja ida Visukesest vahepealsest olekut, muidu võib jääda mulje, et seal ainult niisuguste negatiivsete tagajärgedega nagu seda korduvalt näidatud kultuuride segunemise ja jaga geenide segunemise. Ta avaldas sellise võimaluse. Nojah, ehkki on olemas ka terve rida teooriaid, mis jällegi väidavad, et just sega verelisus loob eeldused igasugusteks pahedaks ja halbadeks asjadeks. Jah, äärmuste äärmuste tekkimine tähendab palju vaimuhaiguseid, palju väga madala vaimse potentsiaaliga, kuid samal ajal ka väga kõrge vaimse potentsiaaliga ja ja sedamoodi. A tähendab, see üks teooria ei välista teist tähendox ega see nüüd noh, näiteks kirjanik Moom ju räägib segaverelistest niimoodi halvustavalt. Üsna palju lugusid on segaverelisi, peetakse reetlikkuse põhjuseks ja nii edasi. Et see on siis jälle äärmus, millest sa räägid? Nii, aga ma tahtsin küsida. Tähendab, sa väidad siis, et keel keele kaudu inimene omandab rahvusliku iseloomu, kas nii rahvuslikud jooned? Ja veel, ma tahtsin küsida. Tähendab me ju väidame, et soome-ugri rahvad on ka ütlemas samani rahvas ja eestlased sealhulgas kas tuleneb siit ka see, et eestlane on üsna kergesti Zuckereeritav, noh, selliste massiliselt nootiliste vahendite abil Või siis ühesõnaga üritusi. Ja noh, me võime ju laulupidu teatud mõttes ju pidada ka selliseks asjaks näiteks mida, mida teeb šamaan oma rahvaga, kui ta läheb ise ekstaasi ja viib kõik ekstaasi. Kas, kas eestlastele on selline käitumine üldiselt omane? Jah, sellepärast, et mitte niivõrd Sama aluse tõttu kuivõrd just nimelt selle üsna suure ida pool skulptuuri mõjuga sele kollektiivsuse kollektiivsuse mõjuga, kus on alati omane olnud sellele kollektiivsusele, kollektiivsele, kultuurile, võimuga inimese ülistamine ja võimuga inimese tema austamine, temale allumine. Ja selles mõttes on, on kõik õige, tähendab kui ikkagi kui ka keegi suur, väga tark ja väga võimas ja väga ilus ja nii edasi midagi ette tähendab, siis me allume kõik ja koos üheaegselt sellele mõju. Selline enese allutamine kellegi tahtele on just nimelt selle kollektiivse kultuuri või siis idast tuleva Ui tüüpilise ida kultuuri omane tunnus, nii et selle tõttu pole ka midagi imestada, et kui me oma nendest muredest, vaevadest koogi kokku kobarasse koguneme ja, ja Me tunneme seda ühtsustunnet, siis siis me tõepoolest tõenäoliselt teeme väga-väga kummalisi asju. Sellepärast et me allume nendele tunnetele, emotsioonidele, mida meisse süstitakse. Jah, aga niipea, kui saab noh, see ühine vaenlane kaob, eks ole, või või rasked ajad just nagu mööduvad. Siis tekib kohese lääne poolt tulnud individualism, eks ole, väga teravalt. Ja, ja see võib olla annabki võtme seletamaks. Miks asjad üsna kummalised tähendab, kummalised olnud selles mõttes, et siis, kui asjadega kehvaks lähevad, ümber eksisteerib või tehakse valmis välisvaenlane siis, siis me tunneme ennast ühtsena, siis meil on kõik selge, siis me oleme, me räägime meie mõistes ja meie mõttes, meie teeme, me ehitame. Ja siis, kui seda veris vaenlast ei ole ja pole jõutud veel uusi vaenlasi luua siis on meil aega küll rääkida sellest, et eksisteerivad igal inimesel õigused, inimõigused ja, ja igaüks tehku seda, mida ta tahab. Ja võib-olla see niisugune kahe mõjumis, kuna korrub esiletulek ühelt poolt ja siis jälle tema alla surub ja seejärel jälle teisel pool tuleb võib-olla seletabki selliseid hämmastavaid jõnksu, mis mis, mis meil toimuvad kogu aeg. Nojah, aga kuidas sulle tundub, kas see on see, mis teeb meid tugevaks või hoopis teeb see meid nõrgaks? Vot sellisele küsimusele vastata peaks vist jumal olema, sellepärast et me keegi ei saa endale võtta vastutust ütlemaks, mis asi parajasti hea niukses. Küll aga võib öelda nii et inimesed alati targemad kui ükskõik millised meie mõtted või arvamused ja järelikult see niimoodi käitutakse, et niimoodi on, on mingil põhjusel olnud väga otstarbekas. Sest muidu me oleksime ehk siit maamunalt juba kadunud. Jah, arvatavasti ongi, ongi just nimelt põhjus selles, et, et kui niimoodi käitutakse ju siis see on olnud väga otstarbekas käitumine ju siis ta on säilitanud need inimesed. Ja tänu sellele on välja kujunenud selline käik enne kombinatsioon mis on siis neid säästud päästnud ja tuleb nõustuda, et ükskõik mida me ka selleks on ikkagi ülim, mida inimene peab taotlema, kui ta taotleb, kui inimene, kui bioloogiline oled see, et ta jääks ellu ükskõik mis, mis ka muud sinna juurde ei tuleks ikkagi esmane ellu jääda. Nõnda siis on vist nii, et ärgem ahastagem, et me sellised oleme, vaid rõõmustagem, et me sellised oleme, sest just sellistena oleme me ellu jäänud. Loomulikult sellepärast, et, Vaatame seda mastaapi uiseda joonlauda, millega meid mõõdetakse. Kui hakata niimoodi mõtlema, siis püha jumal miljonilise suurusega rahvusgrupp, kes on võimeline eksisteerima, säilitama, edasi arenema nii edasi ja nii edasi, see on ju üsna üsna üles öelda üsna unikaalne. Sest mis kunst või, või, või mis, mis probleemid võiksid olla näiteks 200 miljonilise elanikkonnaga rahvusgrupil? Sellepärast et seal üks sõda 60 miljonit surma saab, see pole ju probleem, eks ole. Tähendab seda, et mastaap on hoopis erinev ja see on ja see asjaolu ise juba tingivat siin pead olema mingid väga erilised põhjused, väga erilised viisid, kuidas säilitada ise naiste, kuidas säilitada rahvuskultuuri, rahvusgrupi ja rahvusmeeleolusid ja nii edasi, nii edasi. Et selles mõttes on, on see ju ikka üks väga oluline väga oluline näide. Ja noh, ma ise oma jutuga ka parim näide selle kohta, kuidas Mobistan unikaalseid, eriti unikaalseid omadusi, aga kui nii väga kaine pilguga vaadata, siis nad tõepoolest nii son ei saa ju võrrelda miljonist ja 200 miljonilised inimeste grupp. Nojah, aitäh, sa andsid nüüd küllap nii, minule ma siin näen stuudios olijate nägusid ja ilmselt ka raadiokuulajatele sellise võimsa positiivse impulsi. Et seda nüüd annab lahti mõelda, aga me võtame sinuga veel ühendust ja eks siis kuulame, mida arvavad raadiokuulajad, aitäh sulle. Registri optimismiks ei olegi mingeid palju põhjusi. Mina ütlen nüüd eestlaste kohta tähendab meie kohta nii. Kui me oleme grupisco laulupeol Balti keppis, siis me ajame selja sirgu, siis laulame, eestlane olla on uhke ja hea. Nii kui aga me läheme laiali ja jääb eestlane nüüd üksipäini endaga. Nii on kadunud kõik see ja toon ühe näite, ma, ma, ma töötan sellises kohas, kus on nõutav kakskeelsus. Ta hakkab rääkima eesti keeles. Talle vastatakse nimekiri. Ja nüüd kui on keeleseadus välja antud ja kõikus eestlane, võiks täitsa kohe skandaali nii välja minna, nõuda, et teda teenindatakse eesti keeles. Ta sageli poolest ei saa aru, mis talle öeldakse kuidagi puterdavad ära ja seal päevast päeva ja kui nüüd siin psühholoog andis nõu, et meie peaks läänes iga päev hommikust õhtuni karjuma, rääkima, mis meiega on tehtud, kuidas meid ikka kõik, nii ja naa. Aga siinsamas. Me võiks oma maal omal maal oma õigusi kaitsta eelnevat siis ei ole. Vot vot see niisukene orjameelsus, see on kõige vihastama meie rahva Jah, see oli Einar Laigna, kes sellel teemal Ja ja, ja, ja, ja see on niimoodi pääs, uskuge veel üks härra, rääkisin raadiused ja genotsiid ikka vene rahva vastu, kes siin elavad, aga, aga ta ei rääkinud, aga meie vahtumis toimub ikka edasi ja me laseme selle selle toimida ja me oleme nii alandlikud. Peab kohe meie rahvast ässitama kohe iga päev ajalehtedes, eestlasest keeleseaduses tuleks rohkem rääkida. Ma mäletan, kui see keeleseadus tuli, venelased sattusid alguses pabinasse. Hakkasid ruttu õppima eesti keelt. Aeg läks edasi, nad nägid, et see sellest ei tule midagi välja, kõigi nendelt midagi lõua. Ja siis nüüd nad nüüd nad on nii uhked, ütlevad, aga õpetage meid, korraldage meile kursuseid. Aga võib-olla see siis on meid, säilita. Ei ole, vastupidi, mina ütlen teile seda, et meid, meie ei ole ennast ise säilitanud, vaid mõni tund säilitab sellepärast, et meid on kõik 700 aastat ikka peetud halvemaks kui, kui ajaloos teame väga hästi eestlane, kes vähegi järjele jõudis, kas sai natuke rohkem haridust või, või ma eriti need, kes varalduslikult natuke paremale järjele said? Nad tahtsid kohe sakslast saada. Et kadakasaksad, aga nendel ei tulnud sellest midagi välja, sest sakslased pidasid meid ikka halvemaks ja nad ei võtnud meid oma hulka. Säilituski, meid ennast säilitanud, vaid meid on säilitatud, meie ajalugu oli selline lihtsalt. Tervist hilja ööd juba. Ma võib-olla sooviks pöörde isegi saatejuhtide poole sellise otsese küsimusega. Kas räägi sageli rahva iseloomust ja sellistest probleemidest, rääkides mööda ühest sellisest elementaarsest küsimusest, et me kõik oleme inimesed, indiviidid ja kas või põle, ei ole Eesti rahvast inimese jaoks sageli jäänud lahendamata. Üks selline võtmeküsimus. Ideaalne, aga väga elementaarne nagu elu. Ja mis on surm, mis on sünd mille puhul tasub ennast ohverdada. Kas see on kõige tähtsam säilimine või on üldse inimeksistentsile mingi sügavam mõte? Hea meelega ma tahaks kuulda ka teie vastus selles suhtes ja võib-olla veel mõnede teiste raadiokuulajate vastaseid või arvamusi. Võib-olla võiks sellest kunagi päeva ajal rääkida? Ma ei taha oma arvamusi peale suruda, nii et olge hea, võib olla, jätkake teemat. Siin ma pean teiega nüüd teil on natuke vastu vaidlema, ma ei taha ka oma arvamust peale suruda. Sellepärast et selle saate eesmärk on võimalikult palju ning kätte saada kuulajate arvamusi. Aga siiski tähendab, jätkame samal teemal. Ehk Me kontakteeruge, palun. Tähendab Te, ütlete niimoodi, et ma saan aru. Et kas eesti rahvas on natuke liiga hoitud rabas või, või, või ta on niisugune punase raamatu eksemplar, mida peab hoidma või. Kuidas te täpselt tahtsite seda formuleerida? Et võib-olla meid on nagu haiglaselt surutud sellise mõtte alla, et me peame ennast pidama punase raamatu eksemplarid ja et kogu meie elu mõte rahvana ja ka indiviidina on ainult seid säilida, säilida, olla nagu üks igikestev loomakene, mis on selline haruldane ja aga et me nagu jätame selle oma positiivse inimelu mõtte, jätame sageli enda jaoks lahendamata. Me ei ole ju lõppude lõpuks hingepõhjani ei kristlased budistid, kommunistidega, soomeugrilased. Kas ei ole see, see kõige olulisem küsimus, mis on meil lahendamata, millest tulevad kõik vastuolud, millest tuleb tohutu hulk probleeme ja me ei leia endale kohta Euroopas, Aasias põhjas ega lõunas. Ja muutsime, me otsime. Ja muidugi nagu ma ütlesin, võib-olla sellest teemast parem rääkida, kunagi päeva ajal. No palun väga, võib-olla ma muutun igavaks seal, et keegi teised raadiokuulajad soovivad ka midagi rääkida sellel teemal. Ma arvan, et kindlasti kindlasti võib, arvate, et tuleb sellel teemal võib-olla vastuseid aga siiski tähendab, ma mõtlen praegu seda kanti puudutada, te ütlesite, et igatahes igal inimesel on mingi siiski sügavam, miks ta siia ilma tulnud. Tähendab, see ei ole muidugi, see ei ole muidugi tema tema isiklik mõte või nii, aga aga aga kui tervele rahvusele seda nüüd laiendada. Ma arvan, et selle rahval on siiski õigus ikkagi selle päikese all elada. Loomulikult on see õigus olemas, meil kõigil on õigus. Kuid kui võrrelda ennast teiste Euroopa rahvastega, mul on täiesti tänu jumalale olnud võimalus ka natuke reisida, näha Euroopat nii põhjast kui lõunani välja. Ja paljude rahvaste juures on olemas kultuuritraditsioon, mis põhineb ristiusul, mille juures sellised eksistentsi probleemid on juba nagu ammustest aegadest lahendatud igapäevane elu, kuid äritegemine, või kui ta on ükskõik, mingi aktiivne elu, siis tugineb teatud nii-öelda mõõt skaalal teatud normidel teatud seadustel. Inimese jaoks on ka sügaval sisimas lahendatud küsimus, milleks ta elab. Ja mis tuleb siis, kui ta ükspäev sureb. Kõigist teemadest räägitakse loomulikult. Aga meil on sageli nagu kõik kontsentreeritud ainult sellele, et me peame säilima, peame säilima. Ja see on nagu kramp. Ma arvan niimoodi, võib-olla ma eksin. Aga siit ma küsin kohe edasi. Mis te arvate, miks eesti rahvas siiski säilinud nii kaua? Kui me oleme üks rindejoone rahvas sest tegelikult me oleme ühelt poolt lääne kultuuri, ütleme, läänekiriku kultuuri teiselt poolt idakiriku või riigi kultuuririndejoon on olnud juba ligi 1000 aastat. Ja me oleme nende kahe vastaspoole ohtumise sõdimise kohal olema lihtsalt jäänud alles, sest me oleme pidevalt kord ühte kord teistega osanud kuidagi läbi saada, kuidagi kannatada neid välja. Ja meid on ka säilitatud kui oma eelväge. Nii ida kui lääne poolt sageli. See daam, kes enne teid kõneles, tal oli umbes samasugune mõte et meid on just säilitatud, sellepärast. Ja me oleme lihtsalt tänu ajaloo sellisele kulule säilinud rindejoonel eikellegimaal tegelikult ja selleks, et saada rahvaks, selleks võib-olla me peame kõigepealt enda sees lahendama sellised põhilised elu küsimused, milleks me elame. Eesti selle üle ei ole üldse moodne rääkida, sest praegu on ikka see üldine moraal, et nagu dollari peale on kirjutatud. Seal on in koordi trast seadus ei, cache on vist selline moraal ja tähendab jumalasse, ma usume, teised maksavad sularaha. Vaat neil läheb gaasi vist sinnapoole varsti välja, et dollar on ainus, mida me usume. Ja püüame säilida säilida, aga ma kardan, et see ei vea välja kaugele. Aga ma olen ju väga pikalt rääkinud, nii et võib-olla keegi soovib midagi vastu öelda või muid mõtteid. Olgu nii tegijatele. Ja nüüd on telefoni otsas, Hiiumaa kaugekõnemees pidi küll kaua ootama, et te tahtsite ka kellegagi nõustuda ja kellegagi mitte nõustuda. Nagu me siin enne rääkisime. See on täna küll niimoodi, et suurem jagu inimesed on kõik üsna erksa, erksa mõtleva ja eestlane ehk mõtleva eestlase närviga vaimuga ja võib-olla psühholoogid juht on nimelt, on need, kes on püüdnud veidikene inimesi territeerida ka teiste teemadega. Aga, aga siin viimane härra, kes kütkestas mõtte maha, et et inimene peaks kõigepealt jõudma selgusele milleks ta siin ilmad on. Ma olen ise selle üle ka kunagi arutlenud teie saates juba teise teema puhul siis siis see on sulatõsi, aga sinna juurde ma lisaksin seda, et et siiski minu jaoks isiklikult on rahvus, on, on siin maailmas on ta bioloogil neli. Ja kuna kõikidel bioloogilistes riikidel on õigus siin maailmas elada, siis inimene küll mõtlev bioloogiline liik, rahvus kui mõtlev bioloogiline liik peaks siis mõtlema just sellel tasandil, et tema kui selline rahvus siin maailmas on. Ja mida teha selleks, et ta siin maailmas säilib sellisena, selle rahvusena. Ja, ja minu jaoks on veel ka keel, on, on suurim, mida inimvaim üldse oma oma inimajaloo ja siiski üles kirjutatud ja teada saadud inimajaloo vältel on, on nii-öelda leiutanud on suurim leiutist inimesel inimkonna ajaloos. Tähendab siis seda, et rahvuse säilimiseks on vaja säilitada keel, eks ole. Päike rahvuse säilimiseks ilmtingimata. See on näiteks selliste sünteetiliste nõndanimetatud rahvustega nagu jänkid näiteks või, või homo sovetikudes. Noh, neid ma ausalt öeldes homosovjetlikud ei saa rahvuseks pidada, jänkid on mingisugune inimeste kogum, millel, kellel mingisugused omadused juba on, eriomadused aga aga, aga noh, jänkide puhul jah, on niimoodi, aga muidu kõik muud rahvused küll niimoodi rahvuslus üks rahvuse Nähtus on minu jaoks tingimata keel ja kui ei ole, keel hääbub ka rahvus ei ole mõtet enam rahvusest rääkida, on, on rahvus ja kellel on keel, on peaaegu hääbunud, iirlastel näiteks, aga neil on pidi olema isegi teist protsenti. Ma eeldan, et kui 15 protsenti rahvusest räägib keelt ja ülejäänud kindlasti tingimata identifitseerib ennast selle rahvuse hulka ja hoiab selle rahvuse punt identifitseeritud nähtusi elu siis võib ka veel rahvussäilida, aga muul juhul filmid ja Eestis päike rahvuste puhul ja eestlaste puhul on selleks ainult, kes ütles, et meil ei ole muid identseid. Kogu meie rahvapärimus on ju pärit ju sattunud. No nõnda, aga nüüd küllap see keele hoidmine on ju paljudele keelemeestele väga tõsist muret teinud, Mati Hint on sellest üsna palju kirjutanud, aga öelge vot me ju räägime ja muretseme ja nii, aga kas tõesti see äritegemise laine on siis nii võimas, et kui me nüüd vaatame ikkagi kasvõi Tallinnas kaupluste silte ja tõepoolest kas või neid ansamblite nimesid, siis noh, võib küll öelda, et vanasti meid püüti venestada ja nüüd me püüame sellest siis eemale hoida, aga asi on läinud hoopis teises suunas. Tundub niimoodi, et me ise tõepoolest Ausalt öeldes lahti, mõtestada või, või ära, ühesõnaga mina nimetan seda üheainsa sõnaga orjameelne. Ja see on seesama orjameelselt ühele või teisele poole ja nii nagu siin keegi varasemates nagu kunagi ajakirjanduses on öeldud, et eesti rahvas on loll, kes on alatasa kummardanud omavalitsuse poole ükskõik millise valitsuse poole. Ei, seda võib-olla isegi Einar Laigna mainis ära, et eesti rahvas on olnud valitsuse kummardaja üks jubedamaid orjameelsuse nähtus ei ole üldse mitte rahva juures kes kummardab omavalitsust, ükstapuha, milline valitsus ka oleks ja kummardad selle valitsuse poliitikat, ma mõtlen, et eesti rahvusel praegu oleks, noh, see on küll teatud mõttes võib olla veidikene demagoogiaga, aga minu ideoloogia järgi oleks Eesti rahvale praegu õnnistuseks, kui nad mõte, või kui see ükstapuha, millistel tingimustel saavutaksid näiteks rahvuslased valimistel võidu ja, ja uus valitsus moodustuks. Ja riigikogu moodustuks ERSP lastes rahvakee seal nendes Ma ekret ja nii edasi. Sõnaga rahvuslased ja sellisel juhul saab siis näha nii nagu metsavendade laulud on need sinimustvalge lipp, volbriöö, kes meist on õige eestlane, eks ole. Nojah, eks me siin libise meele sellel teemal, et kes siis ikka on õige eestlane, ehkki teisest küljest Eestlane on see, kes säilitab ennast ennast, enda keelt ja ja saab lahti orjaorjameelne. Ja küllap see on õigus. Ei saa aru, et tal on see orjameel sees, noh see on tema enda vigadest. Kuid teisest küljest, kui nüüd vaadata siin ida poole, näiteks me võiksime ju valitsuse jumaldamist või iidoli kummardamist seal näha siin endistel aegadel ehk ehk veel rohkem kui, kui eestlaste puhul. Kõik on suhteline. Jaa, seda küll, aga see on asi ka teistmoodi, nad on valmis ka alati selle valitsuse maha võtma, pealegi seal teised kriteeriumid, see rahvas on lihtsalt niivõrd suur. Ja raske on lihtsalt niivõrd suur, et nendel on alati teatud hulk või teistpidi mõtlevaid inimesi kes on võimelised suuri asju korda saatma ja ümber lükkama ja ära tegema. Nonii, aga siiski, alati kui me millegi üle kurdame, siis tekib see küsimus, et mida teha ja kas teil ehk on pakkuda mõni mõte, mida siiski teha selleks et Me ei püüaks nii väga püüdlikult nüüd oma keelega lääne poole ja kõigi oma nimetustega sinnapoole, vaid ikkagi oleks tõesti uhke selle üle, et, et ta räägib eesti keelt ja et ka kõik need sildid ja kõik see, mis meid ümbritseb, oleks eesti keeles ennekõike ja siis alles võib-olla inglise või saksa keeles. No nii, mina, nii palju kui ma olen 34 aastane, ma olen omal käel õppinud, veidikene või uurinud, tähendab, mitte muidugi ajaloolaste tasemel, ma ei saa omavanuste noorte ajaloolaste ka sammu pidada või selles mõttes vaielda ega, ega diskuteerida, aga midagi ma tean, ma arvan, ma tean rohkem kui, kui teised lihtsalt tavaliste ametite pidajad. Ja minu ajal koolis käijad, minu eakaaslased. Üldiselt ma tegin asja selgeks juba algklassides, ma tean seda, et Eesti riigis olid vabadussõja ajal. Ja peale seda olid sellised mehed, said võimule, kes suutsid panna korra maksma eesti rahva hulgas, muidugi meil oli ka rahvusliku koosseis oli riigis lihtsalt teistsugune. See oli, see oli ka üks nähtus ja see siit tuleb välja, et meil on puitu, tööd, meid on Nikalt. Mina olen veel sinna juurde ka, jumal on meid hoidnud. Meil on lihtsalt olnud õnne. Meil on lihtsalt olnud õnne, et me oleme praegu säilinud veel nii palju, nagu meid on järgi. Ja, ja just nimelt on õnn olnud ja meid on hoitud, et meil ei ole vastu võetud ühele ega teisele poole, kusjuures üks muidugi on lasknud vastu võtta ühesõnaga ide endasse sulatades. Aga aga siis oli 18-l tsoonil ja sattusid õiged mehed olevat pukis, kes tegid ju seadused, joonid seaduslikke eestlane võimualdis ja, ja omavalitsuse noh, nii-öelda tallalakkuja, nagu ta on olnud, ka siis tehti seda ja kuulati ja kui on õige ja tark inimene kui on südametunnistusega mitte endised punased inimesi seal seal valitsus eesotsas, ma sellepärast ma ütlengi, et mina, mina loodaksin praegu ausalt öeldes rahvusvahelised ja ja mina põlatakse neid, nii nagu kõlatavaseni senise savisaari austajad ja selle klipitajad sellelegi, et lihtsalt sellepärast, et ajakirjanduse kaudu on vastavate inimeste poolt küpsetatud, seda suur sellest ja vahtu aetud niivõrd pargis No aga siis võib juhtuda niimoodi, et ka uut valitsust hakatakse jällegi jumaldama ja tekivad jälle need hädad, mis valitsuse jumaldamisega kaasas käivad. See on piisavalt demokraatlik, siis eesti rahval on niipalju siiski vaimset potentsiaali, millest Einar Laigna rääkis, et et meie hulgas on küllalt olnud, oli seda kuuekümnendatel aastatel Eesti see on alati olnud tugev intelligent baas. Nii et leiduks küllalt Hilkujaid ja monitajaid, kes, kes meestel aru pähe paneksid, on piisavalt demokraatiat ja sõnavabadust. Ahaa, nojah, me rääkisime siin enne eetrisse minekut üsna pikalt ja mulje jäi küll selline mulje, et te olete pigem pessimist ja sarkastiline, kuid te olete siiski küllalt optimist, selles suhteliselt meil võimalus siiski on. Ja potentsiaali on potentsiaali, on ainuke asi, et kes põimumine. Ma ei taha öelda seda, et need võivad jälle nüüd siin katvaid. Et muudkui need rahvuslased tahavad jälle võimu juurde saada, mis nemad teeksid? Rahvuslased teeksid seda, et rahvuslased seaksid üles või seaksid jalule eesti rahvuse õigused oma omaenda politseil maad, mida ei ole suutnud senised valitsused ega senised mehed julgenud teha. No küllap iga valitsus teeb seda, mida rahvas tal lubab ja laseb teha, eks ole. No praegu, kui ka jälgida seda, mismoodi see poliitika siin viimase kolme aasta jooksul on käinud seal ikka niimoodi, et et valitsus rahvas vaatab rohkem seda, kuidas kõhu täis saab ja, ja, ja kuulab seda, et kui mõni mees ütleb, et ärme mehka plaavlasi või ütleme, venelasi siin pahandame ja kuulatakse seda, mis Läänes ütlevad, et ausalt öeldes. Vambola Põder oli väga ilus jutt oli jälle rahvahääletusel üleeile sees kus näitas ära, et kõik need suurriigid ju, kes meid hoiatavad. Tegelikult samasugused ebaeetilised nagu Vene riik on olnud. Nad on olnud omamoodi imperialistlikud riigid kõikjale absoluutselt korda siin, kes täna sotsiaalselt küllaltki läbi, et neil ei lähe absoluutselt korda, mida need pisikesed teevad, kõik vaatavad oma omakasu taga, nad teevad seda ainult enda kasu pärast. Miks nad meid aitavad ja ja meile takso kiidavad tegelikult neile läbisi rahvused absoluutselt. Nendes samades riikides on ka hääbunud ja ja kasvassimineeritud või välja surra. Küllap täpselt samuti vaatavad pisi rahvusedki sinna, kus neile on kasulik, nii et eks me oleme kõik ühesugused. No tore, Ma tänan teid. Huvitav oli rääkida, aitäh. Jah noh, võimalik, et see on ühisest ajast tingitud, et nagu nagu ei ole põhjust eriti väga agressiivne olla. Küll aga küll, aga mis, mis võib-olla silma torkas, õigemini küll kõrva torkas oli see, et hämmastaval kombel see tendents on hakanud süvenema ja nimelt see, mis on minu jaoks väga hirmutav, hirmutavad mis asi? Kui ei ole enam juttu sellest, et rahvas ise säilib vaid säilitati, olid õnnelikud juhused, et niimoodi läks. Ja see tähendab siis seda, et kui psühholoogia nii-öelda kiire sööda, siis see tähendab, et lammutatakse seda identsuse alust, ammutatakse seda, mis peab koostatud, isegi kui ajalugu oli teistsugune peab olema identsus, selline, kus me ise tegime, me saavutasime, me läksime edasi-tagasi, kus me isegi tegime, vot see tendents on hakanud süvenema. Ja, ja see olla, et noh, kuidas teile nüüd öelda. Seda on näha näiteks sellest, mis on ida pool toimunud sellepärast et et naljalt ei leia praegu sellist rahvust, kultuuri või rahvust, kes iseennast nii halastamatult hävitaks just sellena. Vaimses mõttes süüdistatakse isend pidevalt, see on hukutav ja see ütleme viib selleni, et kaob ära see, see ühine, mis ühendab kõiki erinevaid inimesi, aga see ongi seesama rahvustunne, mis pea saab olema üles ehitatud positiivsetele väärtustele. Sellele, et ise tehtud. Nojah, aga kas seda ei võiks kirjutada lihtsalt selle arvele, et on erinevaid arvamusi, sest sedasama härrasmees Hiiumaalt, kes ka ühes eelmises saates, nii noh, tundub, et üsna lammutavalt rääkis Eesti rahvast, tema väidab küll niimoodi ja ka täna, et igal juhul keelt tuleb säilitada ja nii, aga samal ajal oli ta väga kriitiline. Tähendab, kas selline ülim kriitilisus võib nüüd öelda küll, et võib-olla see on objektiivne, aga kas see on äraelamiseks soodus, kui me niimoodi ülimalt kriitiliseks muutuma ja hakkame rääkima oma orjalikkusest ja kõikidest oma nendest halbadest omadustest? Ei, mitte mingil juhul, sellepärast et noh vot, milles on sellise sellise positsiooni või, või sellise sellise lähenemise oht. Kui seda ütleksid keegi, kes ei ole meie sekka kuuluv siis me annaksime talle automaatselt ja vastuvaidlematult tohutu umbes üks vastulööki temast saaks vaenlane, temast saaks kohe vaenlane, kuid inimene, kes kuulub meie sekka, tal on luksus öelda meie kohta halvasti. Ja me oleme kohustatud seda ära kuulama, sest me ei saa meie vastu kätt tõsta. Ja selles mõttes Kuigi ma ise olen äärmiselt niisugune skeptiline, üsna mürgine kõikide autoriteetide suhtes ja nii edasi tuleb siiski aru saada, et on asju, mis mida ei tohi puudutada, mis pühad tähendab ükskõik mis asi, ma võin autoriteetide ja kõikide kohta võima nii, ja teisiti arvates on minu isiklik lõbu ja minu isiklik arvamus, kuid see, mis ühendab ja on vundamendiks inimeste ühisele, sellisele seosele, vot seda ei puutuda. Ja, ja see on ka loomulik, sest et see on see, mis saeb seda oksa, millel kõik istuvad selle tõttu. Ükskõik kuidas ka ei oleks, kui poliitikast räägitakse ja poliitikutest, siis võib neid tampida nii või teisiti kuid mitte selles mõttes, et nad on kuidagi nii meiega seotud, võetud, millised me oleme ja mis me kõik endale, mis meiega lastakse kõik teha ja nii edasi, siis on konkreetselt sellenimeline see ja see on nii ja naasugune ja vot vot see positsioon selles mõttes mõttes hukutav. Mitte aga sellepärast, et noh, põhimõtteliselt ei tohiks midagi halvasti öelda, aga, aga lihtsalt on asju, mis on pühad. No selge, kuid siis ma tahaksin ikkagi edasi urgitseda sedasama kriitilisuse kallal, tähendab väidetakse ju, et tunne iseennast. Siis sa oled tugev tunnega ise Enda halbu külgi, aga vaat kus läheb ikkagi see piir. Ja kas seda piiri üldse on võimalik määrata, millal selline kriitilisus muutub lammutavaks ja millal on ta konstruktiivne? Kas see see oleks nagu jälle rahvuse kohta? Nojah, ma mõtlengi kriitilisus oma rahvuse suhtes tähendab ilmselt mingisugune kriitilisus mingil määral siiski peaks olema, aga vaat kus on see piir, millal see kriitilisus ja selline enese haletsemine muutub lammutavaks ja millal ta on veel konstruktiivne. Vot kõige naljakam on see, et ta ei saa olla põhimõtteliselt kriitiline, peab, et ei saa olla positsioon, lamp ei saa opositsioon, et ma kritiseeriks halvustaks rahvusidentiteeti või neid omadusi, mis rahvusele kuuluvad ja väga kummalisel põhjusel. Pus põhineb ainult sellel ja sellel, kui talle omistatakse ainult positiivsed omadused, mida rohkem talle omistatakse saamatuste negatiivseid omadusi hakkab levima. Seda enam lammutatakse kõike, seda, mis ühendab teiste sõnadega, see on niisugune unikaalne mõiste rahvusiseloomujooned ja nii edasi rahvuslikud iseloomujooned, mida põhimõtteliselt ei saa kritiseerida. Kõike muud seda ei saa, sest muidu hävitatakse ta. Ta peab olema ülimalt positiivne. No selge, kuid samal ajal kas liigne ülistamine ei võiks kuidagimoodi rahvuse eksis, printsile hukutavaks saada või vähemalt esile kutsuda noh, ütleme selliseid sotsiaalseid plahvatusi minu pärast, kas või see, kui noh, ütleme Saksamaal enne teist maailmasõda seati sakslased teistest kõrgemaks. Noh, see on pigem seotud poliitilise süsteemiga, tähendab selline iseeneseülistamine, see on ta peab olema, ta igavesti jääbki olema, kui, kui tahab üldse rahvusest rääkida. Kuid küsimus on selles, kas seda kasutatakse ära poliitiliste ees parkide võimu jaoks. Kui võimul võimutaotlejate nimed ja nende soovil siis ta muutub lihtsalt üheks vahendiks oma võimu teostamiseks ja Saksamaa Saksamaa või ükskõik milline teine riik võib endale lubada sellist luksust. Ajalooperioodil satud sellisesse poliitilisse süsteemi või režiimi, mis viib ta sellisesse seisundisse, ta hakkab vaeva vallutama ja üheks, millega ta saab endale rahva selja taha tuua on loomulikult see rahvuslik roosaka rahvusliku ülerõhutamine, aga põhimõtteliselt on need kaks erinevat asja ja muidugi neid tuleb lahus hoida, et poliitika ja rahvuslikud asjad ja, ja neid kui need hakata kokku panema või kuidagi segama omavahel ära ja need ühes ja samas katlas keepa, siis saame tahvli Stahli siukesed, naljakad asjad. Kibeda kokteili, nagu kunagi ütles akadeemik Bronstein väga tabavalt selliste asjade segamisel. Kuid siiski ütleme siis nii noja, et rahvuslus iseenesest on vägagi ülimalt positiivselt, kas nii? Jah muidugi annab tuge tõepoolest nendele, kes väidavad, et eestlane olla on uhke. Aga kuidas siiski teha seda, et vähem oleks neid püüdeid kalduda? Ma olen mitu korda täna öösel rääkinud just sellest kaldumisest näiteks inglise keele poole. Kuidas teha, kuidas saavutada seda, et, et me ei püüaks originaalitsuse originaalsuse tuhinas noh, kõike nimetada inglise keeles ja oma kauplusi, oma ansambleid ja nõnda edasi? Mulle tundub see ju tõepoolest sellise orja meelsusena, nagu siin väideti. Jah noh, võimalik, et, et seda võib ju ka niimoodi vaadelda, et see et see tekitab sihukesi kurbi mõtteid, et kuhu siis jääb see oma aga, aga sedasama asja, sedasama keele sissetoomist ja võib ju vaadelda ka kui mingit vormi, mida saab kasutada, mille oma oma rahvuslike asjade pakkimiseks. Ja, ja selles mõttes noh, võib olla ja see asi kaldub liiga liiga abstraktseks ja nii edasi. No ma võin öelda niimoodi, et minul ei ole mingeid probleeme, tähendab oma erialas Või ma väga kindlalt väita, et on üsna vähe selliseid professionaalseid inimesi, kes võiks mind üllatada oma teadmistega ja selles mõttes ma näiteks ei painuta ennast ei inglise, ei saksa ega prantsuse teadlaste ees, sellepärast et ma oman väga kindlalt ees märkinud sedasama Eesti Eesti psühholoogiat või eesti teadust viia maailmakaardile. Ja see tähendab siis seda, et ükskõik, kas, kas seda tehakse inglise keeles või mingis muus keeles tähtis ei ole mitte seebikiires, seda tehakse, vaid tähtis on see, kes seda teeb, õigemini, mis kohas see inimene, kes seda teeb. Ja ma mõtlen, et see ei olegi nii hirmus, kui ilmuvad siia mingid muud välised mõjud puhul, kui soovita nii väga seda kummardama hakata, mis, mille vastu saab ka üsna lihtsalt tegutseda vaid seda kasutatakse ära Nende oma mõjude väljaviimiseks, seda esiteks. Teiseks on lugu selles, et niipea kui tekib, rebis mõjutus, nii hakkavad toimima teatud sellised protsessi reaktsioonid sellele rahvusest, mis tekitavad just vastupidise reaktsiooni ja selle tõttu hakkab liikuma. Ahaa, nii et üks lootus on see, et rahvus on isereguleeruv süsteem, eks ole, mis seisab vastu noh, lammutusele. Loomulikult need, kui ikka oht hakkab tulema, hakkavad igast asjad toimuma ja toimima ja mille tõttu see asi muutub. Edasi arenevaks ja siin midagi, nii et kuskilt keegi tuleb ja toob meile mingisuguse mõju ja me kõik läheme ja ta alandlikult ja rivis selle järel edasi ei niimodi. Vaevalt juhtunud. Ja see on nüüd tõepoolest suurepärane, sest see teadmine et noh, asjad tõenäoliselt lähevad just nii, nagu sa ütlesid, eks seegi teeb meid tugevamaks ja annab lootust. No tore aeg hakkab läbi saama. Ma tänan sind ja loodan kohtuda järgnevates saadetes, aitäh. Head ööd.