Vahelduseks senistele rohkem hingehädasid puudutavatele teemadele nende saadete reasse veidi pipart lisada ja olgu tänane selleks pipra tehaks. Räägime mehiselt teemal, Eesti kaitsejõududest ajendas seda ka puudutama see siin-seal kohtad meeste seas tugevat psühholoogilist vastuseisu teenimisel Eesti kaitse juures avaldub see mitmel moel. Küll püüavad lapsevanemad leida vahendeid oma võsukeste armeest ärasummutamiseks ja küllap püüavad ka noormehed ise kõrvale hoida kaitsejõududes teenimisest. Miks see nii on? See huvitab mind ja küllap ka kuulajaid. Ja täna selle teema ja mitme teisegi teema lahkamiseks abiks kaitseliidu ülem Johannes Kert. Einar Laigna Kaitsejõudude peastaabist. Einar Laigna tunneb raadiokuulaja rohkem küll kiriku ja üldse kultuurialustes saadetes esineja täna. Täna on aga sügavate militaarsete huvidega mees teinud kannapöörde ja selle asemel teht teenida. Katoliku kiriku vaikuses istub minu kõrval Eesti kaitsejõudude leitnant peastaabis teeniv mees. Ja ma küsingi Heinerilt kõigepealt küsimus, et milles selline kannapööre? Kui sõjaväetermineid kasutada? Tere, kesköötundi raadiokuulajad. Tänane saade ei pea siiski olema minu personaalküsimuse arutamine, meil on palju tähtsamaid küsimusi, kuid niipalju siiski puudutab minu sinu poolt nimetatud kannapööre tänast teemat. Et ma lihtsalt täidan oma kodanikukohust Eesti vabariigi ees. Kuna mul varem ei ole selleks võimalust olnud Eesti vabariigi puudumise tõttu siis tuleb seda teha nüüd, kui selleks võimalus on. See on iga mehe kohus. Seda enam, et kui ma olen kaitse idee, jänesekaitse idee propageerija, siis on täiesti nõuetav minu arvates tegudega kõigepealt ise kinnitada oma nõudlusi, mida ma esitan teistele ja see annab minu nõudlustele võib-olla suurema kaalu, et ma teos püüan teha seda, mida ma teoorias olen ammu programmeerinud. Teiseks kartulid, sism ja sõjavägi läbi ajaloo olnud lahutamatult üks tervikvaim ja vägivägi ja vaim on alati koos, see on kirik ja sõjavägi. Nii on Euroopa kultuur tänaseni püsinud, aga see on omaette teema, mida me käsitame kindlasti mingis muus saates. Nii et lühidalt üks asi, väga lihtne on teha kriitikat. Hoopis teine asi on minna kogu selle olukorra keskele ja ise püüda sellest raskest tööst osa võtta. Ma arvan, et sellega vist peaks olema minu isiku probleem, selle saate raamides olema vastatud piisavalt. Võib-olla teeme väikese ja lühikese ülevaate Eesti kaitsejõududes, millistest osadest see koosneb? Rägelt? Eesti kaitsejõud koosnevad Eesti kaitseväest Eesti kaitseliidust. Me Eesti piirivalvest. Päästeametist ja sisekaitse operatiivrügemendist tähendab, kaitseministeeriumi haldusalas on nendest täna. Kaitsevägi kaitseliit ja siseministeeriumi haldusalas, siis ülejäänud. Kaitsevägi tänases Eestis ilmselt ei saa olema kuigi suur ja ta ei saa oma vähese arvukuse poolest olla põhiline lahinguvalmiduse funktsiooni kandja. Et kaitsevägi ja tema põhiülesanne on olla suur õppekeskus Eesti meessoost elanikkonna jaoks, kus antakse baasväljaõpe ja selline teenistus, kaitseliidus ja reservis saaks siis olema selline põhiline. Põhiline selline riigikaitset tagav lahinguvalmiduse vorm ja kaitsejõudude juhtkond on seisukohal, et et piirivalvesse ja politseisse ja päästeametisse valitakse edaspidi tööle need kodanikud, kes on läbinud kaitseväeteenistuse baasväljaõppeprogrammi edukalt ja saanud siis vastava sellise võib-olla isegi soovituse ühe, ühele või teisele alale. Ja nüüd üks väga otsene küsimus, mis huvitab paljusid ja ja mida ikka siin-seal on esitatud ja see on, öeldakse, et meie riik on väike. Kas meil on siiski kaitsejõude vaja ja kas selle peale on vaja kulutada nii palju raha, sellepärast et see agressor sealt igalt poolt, see võiks mõne lennukiga mõne tunni jooksul Eestimaa vallutada ja nii edasi, nii edasi. Mis teie arvate sellest? Tähendab, kui me räägime riigikaitsest, siis täiesti loomulik on, et ma alustan juttu Eesti vabariigi välispoliitikast. Eesti vabariigi välispoliitika peab olema. Tugev seda peavad tegema targad mehed. Just sellised nagu Jüri Luik Pärast seda järgmisel järgmisel kohal võiks olla võib-olla majandusliku majanduslikke garantiide loomine Eesti vabariigi iseseisvusele. Ja kui me räägime päris relv käes riigikaitsest, siis selle asetaks võib-olla hoopis hoopis viimasesse pingereas viimasele kohale, nendest kolmest aga. Ka, et üks riik on väike ja tänu sellele ei maksa seda riiki kaitsta. Siin peitub selles väites peitub konflikt. 88. 89. aastal me ju nii väga tahtsime, et meie väike riik siiski tekiks ja saaks, olen ma. Nüüd on see riik olemas, me peame selle riigi üles ehitama ja ära seisma jäänud rasked ajad. Ja ka edaspidi riigikaitsele mõtlema tervikuna mõtlema kõigi nende kolme peale. Tänasin, mikrofonide taga istuvad just need mehed, kes tegelevad otseselt kaitsejõududega. Ja kui me räägime, kui me räägime sellest, et et maa on väike ja meil on jõudu vähe siis me peame eriti mõtlema, kuidas seda jõudu just ratsionaalselt ja maksimaalselt ära kasutada. Peame mõtlema kõik riigikaitse vormid hoolikalt läbi ja ühte ühte kohe päris kindlasti väita et riik, kes iseennast, siis ta ei soovi, seda ei tule ka teised aitama. Ja kui me rääkisime enne just majanduslikke ja välispoliitiliste garantiide loomisest, siis need garantiid saavad siiski püsida ainult sellel, et et selle riigi rahval on ka tõsine kaitsetahe. Relv käes. Et see väike rahvas on võib-olla praegu suhteliselt vaene võib-olla meil on vähe võimalusi, aga tähendab päris kindlasti peavad meie võimalikud vaenlased teadma, et et siit saab nina veriseks. Vaevalt tasub siia siia meie õue peale kaklema tulla. Niipalju lisan kohe, et need ajad on ammu möödas, kus räägiti, et Eesti on vallutatav paari lennuki dessantväelastega. Mis siis siia tulevad, Eesti kaitsejõud tugevnevad pidevalt ja see pilt paraneb ja me ei tohi kõigepealt ära unustada Ühte asja. Kogu Eesti riik üldse esimese maailmasõja pul selle järel sai sündida ainult selle tõttu, et võeti kätte, pingutati ennast ja nimelt sõjaliselt hakati vastu ja võideldi rindel Eesti riik endale. Läksid kooli õpilased läksid kõik põlvkonnad ja oli neid, keda oli vaja saata sinna. Nii et Eesti riik sündis siiski vabadussõjas ja mitte mingisugusel muul teisel teel. Kes ütleks, kus on selle riigi tärid, tooriumi ja rahvaarvu piir, millest alates need, kes väidavad, et väike riik ei saa ega pea ennast kaitsma siis missugusest suurusest alates siis oleks vaja ennast kaitsma hakata. Absurdne väide. Ja selle taga on terve rida küsimusi, mis meid tänases saates huvitavadki. Ja sellega seoses meil on huvitav vaadata teisi, samuti väikerahvaid, kes on suutnud oma iseseisvust, sõltumatust ja riiklikku puutumatust säilitada ka siis, kui on olnud vaenlastest ümbritsetud olukordi, näiteks nagu Šveits, millest viimane sel ajal meil üha rohkem juttu on. Ja Šveitsi üks kogemus lisaks sellele üldisele rahvaarmeele, kui rahvas tegelikult on armee on üks väga oluline poliitiline moment sealjuures ja Šveits kui vastuvaidlematult Euroopa demokraatia selle sõna õiges tähenduses mitte naer tähenduses, võltsdemokraatia mõttes on Šveits tõelise demokraatia kants juba oma ajaloolise traditsiooni tõttu, mis ulatub kaugele sügavale keskaega siis šveitslased võtavad selle kokku järgmises tsitaadis. Relvastatud rahvas on demokraatia garantii. See on niivõrd oluline mõte, mis meie poliitilises olukorras peaks eriti omama suurt kaalu ja peaks olema meie eesmärk relvastada rahvas täielikult, siis alles hakkab mingit mõtet omandama. Meil samuti väga üldiselt räägitav totaalkaitse, kusjuures keegi täpselt ei tea, mis totaal on. Et esimene eeldus selleks on rahvas, kellel on totaalne tahe ennast kaitsta. Seega algab kõik ikkagi inimestest, inimeste psüühikast, nende valmisolekust, nende sisemisest väärikus, tundest, sisemisest uhkusest ja tota. Reaalne üleüldine kõikehõlmav kaitsesüsteem on võimalik kõigepealt ainult siis kui kogu rahvas oma psüühikas armastab vabadust ja see on lihtsalt niivõrd vaba. Et aga väliselt ei ole nõus orjaks hakkama. Ja ajalugu on näidanud ja näitab üha et füüsiliselt võttes ja arvuliselt võttes ka väikesed jõud, kui nad on varustatud väga tugevad tahtega ja kustumatu vabadus ihaga ajavad hirmu nahka päris suurtele jõududele. See on ajaloopraktika ajalookogemus. Ja ma arvan ja usun, et meie rahvas on piisava intelligentsustasemega mõistmaks seda ja sellest tegema vastavaid järeldusi. Veel mõningad lühiandmed näiteks Šveitsist 6,8 miljoni elanikkonna kohta on rahva käes päris sõjarelvi laskerelvi üle kahe miljoni ühiku. Ja iga aasta veetakse Šveitsi sisse 60 tonni relvi, mis müüakse eraisikutele. Siis on kõik Šveitsi mehed omavad kodus varustust, relvad ja kogu Šveitsi rahva mobiliseerimine totaalkaitseks on tegelikult tundide küsimus, sest kõik on niivõrd ettevalmistatud. Ja teise maailmasõja ajal oli Saksamaal valmistatud ette Šveitsi vallutamise plaan. Koondnimetusega. Merelõvi kummaline nimetus, Šveits on maa riik. Aga kui tehti arvestused ära, mis võib šveitsi hõivamine maksma minna, siis loobuti sellest. Samal ajal ei olnud mingit küsimust sõdida Saksamaast kümneid stardi suuremate jõududega, kus mindi selle peale välja, aga Šveitsi siiski ei puudutatud. Nii et see näitab, mida tähendab ka väikese rahva otsust. Igav ja viimseni otsustav tahe ennast kaitsta. Šveitsi konstitutsioonis on minu teada punkt sees, et Šveits ei kapituleerus iialgi. Tähendab mõtlemisest, on väli välistatud juba üldse see võimalus ja ka see on väga tähtis, see tähendab, on tehtud ära võimas psüühiline sisendus endale sellest, mis on võimatu. See juba naerab ja seadistab ise inimese hoiaku. Ja nüüd vaatame, kui Šveitsis tulles Eestisse, siis on kurb. Näeme, et meie rahva enesekaitsetahe väga nõrk ja et meil on kummaliselt palju suisa haiglasi hääli mis suures paanikas ja hirmus püüavad väita, et ei tohigi ennast kaitsta. Me ei jaksa ennast kaitsta. Ja see on väga kurb, niisugune hoiak. Näiteks toon ühe näite. Enesetapud 1993. aastal oli Eestis üle 570 inimese. See on rekordarv vist kogu ajaloo kohta. Ja see puudutab kõigepealt mehi 30 ja 50 aasta vahel ja selles on ilmselgelt näha, et eesti rahvas põeb mehe kriisi. Mees on kriisis ja mees on kriisis selle tõttu, et õigel nooruse ajal me ei kasvata poistest poisse ja mehi vaid meie kasvatussüsteem produtseerib meessoost naise psüühikaga noori. Ja on loomulik, et sellised mehed ei ole suutelised elus teostama ennast nii nagu värvis. Ja täis osaliseks saades kogevad väga sügavaid kriise mille õigeid põhjusi Nad ei teagi seal mehelikkuse kriis. Me ei kasvata mehi, kasvatame kesksoost kummalisi olendeid, kes ei ole ei naised ega mehed. Seega peaks algus algama koolist ja koolid peaksid olema poiste koolid, tütarlaste koolid eraldi ja poistest tuleb kasvatada meesõpetajat rajal mehi ja tütarlastest tuleb ette valmistada tulevasi emasid selleks, et rahvas püsiks. Rahvas säiliks põlvest põlve. Et oleksid perekonnad. Selleks on vaja kahte eripoolust, meest ja naist, mis koos moodustavad täiusliku inimese perekonna. Seega on siin meil kogu küsimuste kompleks, üks suur terri ja kaitsejõudude teema ja kaitsetahte teema on tihedalt seotud mees olendi kasvatusega. Ja praegu meil valitseva mehe kriisiga. Näiteks kui kirjutada, milles ja meil on kogemused sellest, kui me koos kaitseliidu ülema Johannes Kerdiga kirjutasime kord Rahva hääles siis mitmed vastused olid väga ägedad, kusjuures väga puudutas ühte inimest just see, et me rääkisime mehelikkusest ja esimene reaktsioon oli, see mees ei tohtivadki olla mehelik, vaid mees peab olema naiselik. See oli kummaline reaktsioon. Ja muidugi kui mõelda, et selliseid avaldusi teevad inimesed, kes ise on kasvanud ilma meeselemendid Ta ainult naistekasvatusel siis me saame nendest tagamaadest aru. Ja see peab aitama mõist mõista meil mida meil tuleb teha selleks, et uuesti meil mehed oleksid, mehed-naised, naised ja ühiskond ja perekond funktsioneeriks normaalselt. Kaitsejõudude ülesehitustööd on nüüd üle kahe aasta kestnud ja väljast poolt on ju lihtne ja kerge kritiseerida seda, kui ei ole kõik korras. Seestpoolt ma näen, millist ränka vaeva ja võitlust on see nõudnud ja missuguse ennast salgavusega need inimesed töötavad. Selleks, et eesti rahval oleks oma kaitsejõud ja eesti rahval oleks koht, kus ka mehekasvatust antakse, sest kaitsta oma maad, oma kodu, oma perekonnaliikmeid ja iseennast. Normaalne ja loomulik, iga elava organismi eksistentsi yks vajalik hoiak. Igal päeval tuleb lahendada kaitsejõududel igapäevaelu raskeid probleeme. Need on seoses nii vana pärandiga, mida on raske ületada ja vanapärandi juures uut luua. Ja siin tuleks tõesti tänulikult mõtelda nendele inimestele, keda küll nii tihti kritiseeritakse kõikvõimalikke põhjustel, mis leitakse. Aga nüüd, nähes, kuidas need inimesed töötavad, missugused pikad tööpäevad missuguse väsimuse piiripealse toimub siis tekib sügav aukartus nende inimeste vastu. Kaitseliidu peastaabist, kaitsejõudude peastaabist kõik need, kes iga päev täidavad seda kohust ja püüavad lahendada raskes olukorras ja rahapuuduses neid küsimusi, mis meie kaitsejõudude loomise ees on. Seega me peaks olema pigem tänulikud, et on mehi, kes seda teevad. Kui me omalt poolt omaenda iseenda vaenlastena veel veel esineme ja neid, kes meid tahavad, kaitsta neid, siis urjutame nendel ainult vigu, leiame Nende kallal närimine ja kõikvõimalikke puudusi, otsime igalt poolt, mida meie elus kahtlemata igal pool on. Aga neid puudusi ei lahenda sellisel teel, vaid ainult pideva ja visa ennastsalgava tööga. Ja siia juurde kuuluksid nii paljud küsimused, nagu suhtumine eesti ohvitseri idesse eesti ohvitseridel puuduvad elutingimused, neil puuduvad korterid. Võõrriigi lahkuvate ohvitseride korterid, mis jäävad tühjaks, lähevad kahjuks oma teed. Öeldakse, et linn näritseb nendega ja eestiohvitseril puuduvad need elementaarsed elutingimused, mis tal olema peaks sellest, et kaitsejõudude igapäevast vastutusrikast tööd teha, mis nõuab ka seda, et inimene ennast saaks välja puhata, läheks oma perekonda, oma lapsi. Aga see on omaette teema, mis puudutab ohvitseride elutingimusi. Ja sellele saab saates raadiosaates vastuseid seitsmeteistkümnendal veebruaril kell 14, null viis, kui saates esineb ka kaitsejõudude peastaabist. Jurist helina tamme ja üldine mehe kasvatus, mida meil tarvis eluks on, on samuti seotud kaitsejõududega ja ka välispoliitika on sisuliselt sellega seotud. Sest kui kõik mehed on saanud sõjalist ettevalmistust ja on läbinud kaitsejõududes vastava koolituse, siis nende eluhoiak kahtlemata muutub. Ja eriti väikeriigi välispoliitika peab olema väga agressiivne ja ründab ainult siis võit, edukas nagu turtsub, kas ja mul tuleb meelde üks lugu, kuidas jõe ääres ma kohtusin jalgrajal valge nirgiga imepisike loomake, ta paljastas oma lumivalged, vihased esilõikehambad sisisest nii vihaselt, et ma põgenesin hirmuga. Ja see näide näitab, mida tähendab võitlusvalmidus. Ja niisugune Raevu ilmutamine, see ehmatab teise ära ka suure ja vägeva ehmatab ära. Ja meie eelmise või juba üle-eelmisega ei teagi enam kaitseministri Hain Rebase ilus ütelus Eesti kaitsejõudude kohta, et millised nad peaksid olema. Ta ütles, et Eesti kaitsejõud. Peab olema vastik nagu rästik. Ja see on kena ütelus. Ma olen nõus sellega. Kuidas lahendada siis seda mehe kriisi Eestimaal, mis praegu siiski on olemas? No siin on, siin on kui päris asjade algusesse minna, siis kindlasti meie lagunenud perekonnad, üks üks põhjuseid, kus. Kus mehed ja naised, tulevased mehed ja naised kasvavad võlla eraldi oma ühest vanemast või pole eraldi mõlematest vanavanematest, isegi vanavanemate juures. Sealt jõuame edasi kooli kus. Kus? Väga palju lahendamata probleeme. Ja. Üleüldse on võib-olla kujunenud ümberlikke mehe ideaal sihukse nihilistlikuks nende aastate jooksul. Sellise konkreetse ja täpse ja jõulise mehe asemele on tulnud tihti selline libe vennike, Schnicerzmann. Kes äri, äri, äri, ärimees ei tähenda alati seda taliga vennike. Aga noh, praegu praegu siiski on. On kujunemas ka välja juba sellist sõjamehe moodi võitlevat meest. Mul on päris hea meel meenutada neid esimesi Eesti sõdureid ajateenijaid 92. aastal kes tulid Kuperjanovi pataljoni teenima. Nad jäävad mul ilmselt elu lõpuni meelde, need olid mehed, kes tulid sisemisest vajadusest, mitte sunni järgi. Tol korral oli võimalus veel keelduda tulemust. Nad tulid nad, enamus nendest olid maapoisid sellised tervetest kodudest, tervetest, peredest. Ja nad teenisid puhta südamega ja ja ilmselt, et Eesti kaitsejõudude kõige raskemas faasis. Ma mäletan, kui nad käisid esimesed nädalad oma erariietega, siis nad sõid selged töötunked. Ja alles võib-olla kuu aja möödudes hakkasime saama sõja mundreid. Aga poisid ei nurisenud ja ja väeosa läks kiiresti edasi. Praktiliselt ühe aastaga jõudis Eesti kaitseväe esimene väeosa. Keskeltläbi sellise. Keskeltläbi tasemega jalaväe Ta oli nii tasemele. Kaitseliit on loomulikult hulga suurem suurem struktuur ja hoopis hoopis diferentseeritud. Hoopis keerulisem. Ja ma julgen väita, et 94. aastal. 93. aastal on kaitseliit teinud läbi tõsise progressi. 94. aastal. Me jätkame investeerimist kaitseliidu juhtide haridusse. Ja tõsine tõsine efekt võib olla. Peaks kaitseliidus avalduma alles 95. aastal 96. aastal siis kui, siis, kui meil on juba koolitatud juhid ja, ja kes tunnetavad lõpuni välja vastutust, mida tähendab relv, relva omamine relvaga ümberkäimine ja nii edasi ja nii edasi. Väga palju probleeme. Siia võiks lisada veel väga paljude arvamuse ja nimelt mulle on nii paljud inimesed öelnud, mida nad ometi närivad kaitseliidu kallal, nagu see hiljutine kampaania oli, eriti Päevalehes. Et Eesti nii korrumpeerunud ühiskonnas, nagu meil on, on kaitseliit kõige vähem korrumpeerunud kõige tervem ja kõige paremini funktsioneeriv võrreldes kõige muuga. Ta on kaugel ideaalist, kuid võrreldes kõige muuga. Ja siin on ka üks põhjus, miks kaitseliidu kallal On oldud, sest üks põhjus on see, et kui omal king pigistab, siis on ikkagi hea näidata mujale ja otsida viga mujalt. Meie kaitseliidu kiituseks peab nimelt seda mainima, et selles üldises korruptsioonis, mis meil vohab, on kaitseliit üks kõige niisugune puhtam ja õilsam võrreldes teistega. No võib-olla siin on siiski ka üks selline selline Selline hirm, mis mida ei ole võib-olla selliselt sõnastatud ja välja öeldud, nagu minul. Mina seda. Paljudes inimestes, kes kes on omal ajal olnud piruka juures elab mingisugune selline kahtlus või kartus sees, et püha jumal, et nüüd on kaitseliidul relvad ka, mis siis saab, kui venelased tagasi tulevad? No püha jumal, londi hakkavad vastu. Ja siin on tsiteeriksin võib-olla kolonel Laaneotsa 90. aasta 91. aasta kevadel kirjutatud kus ta Toon sellise võrdluse, et me peame, õigemini toob sellise näite, et me peame murdma lõbunaise psühholoogia, et ükskõik kus ja ükskõik, kelle ajal peasid, kõht on täis. Või siis hiljuti kindral Einseln ütles. Ka ajakirjanikke küsimusele vastates, et küsimus kõlas umbes nii, et aga, aga me võime ju saada surma, kui me hakkame sõdima, keegi meesterahvas küsis, siis kindral Einseln vastas lakooniliselt, et aga vabaduse eest pole kunagi palju surra. Ja, ja ma siin julgen väita seda, et. Nendele sellistele uhketele väljaütlemistele lisaks, et. Et me ei saagi vabaks ja me ei saagi, jagub ka sellest vohavast kuritegevusest seni kuni me ei hakka iga inimene vastu seda kuritegevust, mis meil vohab, seda ei saa murda politsei, seda ei saa murda kaitseliit või mõni teine organisatsioon. Seda saab murda rahvas. See. See tahe peab tulema rahvast endast. Aidata saab ikkagi seda, kes aitab ennast ise. Mitte mingil juhul ei tohi maksta kellelegi välja pressi all. Vaatamata kõigile võimalikele jõhkrustel Noh, siin ongi kohe see, et et see, kes maksab, see nori, see on argpüks, see, kes ei maksa, see on uhke mees, vaat seda on võimalik aidata. Praegu paljud nimetatud maksjad, kes on sunnitud maksma, põhjendavad asja sellega, et vastasel juhul Taga ja nende poed ja nende ettevõtted saavad viga ja plahvatused toimuvad siin-seal ja nii edasi ja nii edasi. Kuid ma tahtsin pöörduda uuesti kaitseliidu juurde selles suhtes, et kaitseliit on viimasel ajal väga tõsiselt alustanud oma ridade puhastamist ja ja minu teada ajakirjanduses käis läbi ka see, et 200 meestest on peaaegu et välja heidetud kaitseliidust. Siit on jupp maad rohkem kui 200 meest, võib-olla rääkida kahest 1000-st. Ahaa ja, ja ilmselt leidub kaitseliidus veel inimesi, kellele, keda see saatus on võib-olla hiljem tabab, kes lihtsalt praegu pole nagu orbiidil kasvõi seesama viimane Tanhammeri lugu. Jah, selliseid selliseid asju on olnud ja, ja ma julgem. Või õigemini ei julge väita, et selliseid asju rohkem ei tule. Tähendab, 93. aasta jooksul Me selle protsessiga alles alustasime. Tähendab, sellist kaitseliidu. Kaitseliitu kuulujate. Inimeste. Kontrollimist, või õigemini elu kontrollib neid ise. Ja mingil hetkel jääb ikkagi vahele elu kontrollib neid ise ja, ja see elu peab lihtsalt seda natuke aega. Tervist. Ja noh, loomulikult, kus, kus viga näed laita, seal tule ja aita. Tule. Raadio, kuule, ütle kui sa tead ja näed kuskil viga ja kõige kõige targem, mis on võimalik teha. Kõige targem on, kui sa pead ennast selleks meheks, kes vigu ei tee ikkagi tulla ja teha ise. Ja panna eksijale käsi õlale ja peatada ta sõber, eksid. Tee hoopis teistmoodi. Tükk aega, meie telefonid siin stuudios juba helisenud ja me oleme 40 minutit rääkinud. Nüüd natukene muusikat ja kuulame ühe mehise laulu. Ja siis selle aja jooksul võtame juba telefonikõnesid vastu. Meie telefon siin stuudios neli, kolm, neli neli, üks neli, kolm, neli, neli, üheksa, üks. Ja ongi esimene telefonikõne Saaremaalt. Proua, teile vastab Einar Laigna sel. Kuulake nüüd. Kas millegipärast ei ole kuulda? Kahjuks on telefoni telefoniaparaadis jah, katkestus toimunud. Midagi, ma võtan praegu siit teise telefoni. Halloo. Proua. Kas kuulete mind? Nii härra härra Kert, vastab. Siin muidugi härra ligne oli ise, kellele minu minu sõnum nagu oleks adresseeritud mina, naisterahvas, tunnen ennast puudutatuna ja tunnen puudutatuna, sellepärast just et mis pärast ema roll ei ole samasugune kasvatus roll oma perekonnas kui, kui teistele meestele. Ema kasvatab ju täpselt samuti poeg ja peab kasvatama. Minu arvates on see ikka väga oluline, et ema kes hakkab lapsepõlvest peale tegelema oma maimukesega suudab teda selles suhtes õigesti kasvatada. On olnud neid üksikemade poegi, kellest on väga tublid inimesed saanud väga mehelikud mehed ja väga julged mehed. Ma ei saa aru, mispärast peab ema jääma ainult, no hea küll ta võib-olla selle supipaja juures ja koduse kasvatuse ütleme, suuna ja niimoodi, aga temal tähendab ema ideoloogia. Ema mõtted on need, mis peaksid kõigepealt alustama mehe kasvatamist, kodumaa kaitsja kasvatamist, inimese kasvatamist. Kas ei ole seni? Tähendab kindlasti on ema roll väga tähtis ja, ja ilmselt olete puudutatud ilmaaegu. Oleme võib-olla ja tahtnud rääkida sellest isarollist nimme rohkem selleks et isaroll kipub tagasihoidlikuks jääma. Ja, aga siin on ka, vaat siin ongi sellesama, ütleme koduse kasvatuse viga. Eks ole, kui hakkame nii võtma, siis ikkagi tuleb välja tema roll siiski peab olema, tähendab ema niisugused mõtted, tema soovi ja tema tahtmised, vaadake, vanasti oli niimoodi, ema saatis poja suta oma õnnistustega. Oma lootustega. No seda kindlasti ei ole. Andsid oma nõuanded jõuga kaasa ja, ja eks, et kuidas peab olema? Ka siin on niisugune asi, läksid tihtipeale poeg ja isa koos. Ja nüüd ütleme aga praeguse põlvkonnal peaks ju olema niimoodi hea küll, kodu annab selle, kõige aluskool peab seda lihvima. Vaat see võib olla Don, tähendab, peaks ikka hakkama sellest kodust kõigepealt peale, ma saan aru, ma olen ise ka ema, eks ole, ma hirmsasti närveerin teinekord oma poja pärast ja kõik ihad. Aga kogu lugu on selles, et kõik need asjad peavad lõppude lõpuks ikkagi. Tähendab, on teatud moment, kus rahvas ja emad peavad kõik selle üle mõtlema, mis sellest tulema tähendab, mida on võimalik teha selleks, et ennast kaitsta rahvust. Räägin ühe hästi tõsise eesti naisega, kes on üsna hästi enda jaoks ja üsna sügavalt läbi mõtestanud ema rolli mehe kasvatamisel. Tähendab või võib-olla on üldse Saaremaa selline kant, kus vägevad naised ja ja sellised tõsised inimesed. Aga on ju ka olemas selliseid perekondi, kus pojukest peetakse nagu luksuskassi üleval. Jah, seda küll, aga mina ei ole üldse Saaremaa inimene. Põline tallinlane Saaremaa kõne katkes ära, selge ja, aga, aga just sellepärast, et noh muidugi, väga raske on praeguses olukorras midagi õieti teha, kui kõik terve see terve see, ütleme, see riigi olukord on äärmiselt segane ja raske. Ükskord ta peab hakkama muidugi selgeks minema, aga siin peab olema ikkagi see, see rahva tahe, see, mis kõige rohkem tähendab ikka ikka kodust hakkama peale see, et vatsa ka kasvavad, selleks, et kaitsta iseennast. Iseendale kui ka teisi Ei no ütleme, tähendab, see on sinu sinu eesmärki ja praegu meie niukses küllaltki raskes olukorras tuleb ikka väga selle peale mõtelda, et enesekaitse ikka on väga tähtis. Ja siin on, siin on noh, ma ise mõtlen, mina olen oma poja lapsi ütelnud või, või kasvatanud niimoodi, et ja kui nendest juttu on olnud, siis ma olen ütelnud, ise lüüa ei tohi. Aga kui sulle kallale tullakse, siis tuleb vastu anda. Tähendab, ise ei pruugi norima hakata. Aga üks asi on veel nõrgema kaitseks tuleb alati ka väljas. Ja aga nõrgem, teinekord võib-olla isegi tugevam kui niisugune noh, ütleme füüsiliselt tugevam. Sellepärast et niisugune mingi vaimne jõud teinekord läheb üle. Jah, sellest me ju rääkisime kogu saate esimese poole. Ja vot selles ongi see asi ja seda tuleb kasvatada. Aga see peab hakkama kodust peale, kool peab selle lihvi andma. Mina saan asjast nii aru, seda kindlasti ja. Igatahes ma soovin teile edu selles ja loodan, minu vanaisa, muide oli kaitseliitlane üks niisugune, ma juhuslikult leidsin arhiivist ükskord selle üle seal kus tema oma kahe pojaga tegi, tähendab, see oli esimese või siis, kui issand, mis oli siis 18. aasta jah. Jah, just vabaduse. Just ja siis oli niisugune lugu, et nemad siin ühesõnaga Tallinna sadamas viimased hästi need need äraminejad või kus see oli, ma ei mäleta täpselt, mul ei ole seda praegu alles isegi. Tegid nende punastele säru ja tegid sellega säru, et nad ajasid hirmu nendele nahka, ütlesid issand jumal, sakslased on juba praegu siin, mis te ootate ja läksid. Kibekiiresti läksid. Aga ise, vanaisa oli mul kaitseliitlane ja teda tema. Ma tean, et teda isegi autasustati. Pojad õppunud, tal neli poega oli ja nad olid kõik sel ajal niimoodi aktsioonis, kaks tükki oli päris päris niuksed, poisikeseohtu, teised olid juba natuke vanemad. Aga mis tähendab teinekord teate, niisugune psühholoogiline moment. Selle peale võib välja minna ja teinekord väga hästi välja mängida, palju suurema jõuga teha, teha maa tasanad. Nad lähevad minema sellega, kui sa suudad nendele selgeks teha, et kuule, et kui sa ei lähe, siis lõpu käsul. Me oleme müts maha nende meeste ees. 18. 19. aastal julgesid Eesti riikluse mõte. Võib olla riikluse idee huulil, seda riiklust kaitsta ja, ja riiklust hakata ehitama. Selleks et tookord ju puudus varasem kogemus meil tänastel Eesti riigi kaitsjatele riigi üles ehitajatele, on ju selle 20. 18.-st 40. aasta vabariigi 40. aastani vabariigi kogemus ju olemas ja, ja siiski on olemas veendumus, et seda on võimalik teha. Ja siin ei, siin ei olegi nii palju. Kahtlusi võib ta nagu tookord oli. No tegelikult seda peab ainult tahtma, see peab endale selgeks tegema, aga meil on väga palju neid segaseid aegu olnud vahepeal, mis seal rikkunud lihtsalt ära nisukesed. Tokio mehed läksid 18. aasta lõpus, 19. aastal rinnetele. Eestile ei olnud isegi põhiseadust, tollal veel. Vanne anti Eesti riiklusele kui sellisele. Mitte sellist või teist või kolmandat süsteemi riigi korraldusel. Seda ja mehed veel ette ei teadnud. Mehed läksid sõtta Eesti omariikluse ideaali eest. Jah, ja kusjuures tihtipeale ilma relvastuseta. Ka seda oli vähe. No alguses oli kindlasti relvastust See see aeg, kui tähendab, noh, seda on mul isa on rääkinud ja kõik see on, et mismoodi nendel oli tõesti, see oli lihtsalt ainult nupukus. Oli tarvis natuke pea panna tööle selleks, et mõnest niisugusest jagu saada, lihtsalt. Kuid siiski pärast seda, kui vabadussõjas evad, toimus murrang. Siin eestik, tollaste kaitsejõudude rahvapäev, tule võimsus ületas tema vastaseid tunduvalt. Nojah, no see oli juba hiljem natukene, aga tegelikult on ikka niimoodi ikka väga raske aeg oli, aga siis oli noh, ma ei oska ütelda ikka, need mõtted olid hoopis teistsugused kui praegu praegu ikka minnakse väga ja väga paljud pered on ikka selle peale väljas, et mitte jumala pärast seda oma järeltulijat lasta sinna sõjaväkke ja kõik. Noh, võib-olla see niuke mugavus lihtsalt umbes nii nagu esimest korda kevadel ei julge vette hüpata midagi taolist heinad, jääkülm ja paha. Ja siin on ikka niisugune asi, et no päris tundmatus kohas vist enam vette ei hüppa, selle, selle selle teema. Nojah, seda küll, jah, siin on juba niimoodi, et see on ikka teada, mille nimel juba välja minna, siin ei aita midagi. Ja kui seda ikka ei tehta, siis ikka ikka on see noh, ühesõnaga nisugune omariikluse tunnetamise ja vaja tähendab vajaduse puudumine lihtsalt. Aga no ma usun, et küllap teda on võimalik kasvatada ja loodan ka selle peale, et et ega need emad, kes praegugi hakkavad oma lapsi kasvatama, ükskord ikka jõuavad nii kaugele. Nad näevad ju. No tuleb lihtsalt inimesi aidata mõista seda, et, et meil ei ole teist väljapääsu. Me peame selleks valmis olema. Ja kui me seda ei ole, siis tõepoolest Eesti riik ei ole, see rahvas ei ole enam midagi väärt. Ta peab olema selleks valmis. Kahjuks see on raske, väike rahvas, aga ta on ennegi on näidanud tõesti seda ajalugu, et rahvas on võimeline ennast kaitsma, jaga suurele andma vastu nina, nii et vähe pole. Selge, ma olen teiega täiesti nõus. Ei, ma soovin teile edu. Aitäh teile ja teed jäädedele. No ma. Ei. Võtame selle laulu praegu niimoodi taustaks ja Einar Laigna on telefonil ja üks meesterahvas ometi liinil palun. Tere, tervist. Ma olen siin viimasel ajal mõelnud teie saadetki siin kuulates, kas ei peaks taastama rahvamaleva põhimõtted, nagu ta oli siin vene ajal küll niisugune kohati niisuguseks Ruseks minev asi juba ütleme, kus käisid pensionärid koeri jalutamas, ütleme aga ütleme, meie kuritegude või kuritegelike tänavate kaitseks sobiks ka kui, ütleme näiteks noored mehed tuleksid tänavale välja patrullima niimoodi noh, vabatahtlikkuse korras. Annaks nendele võimalustele, mis ühesõnaga mingit kogemust ja see oleks ka ükski võiks kaitseliidu mindi osa või olla peale seda võiks neile anda ka ju relva ja väljaõpet. Kodanikukaitsmise kohustus on ju riigil riigi valitsusel? Naised, minu meelest ütlete, et et politseigi on ainult korda, majja ei saa. Seda praegune praktika näitab Ja see oleks, ütleme ja see oleks praegusel ajal tulevikus. Võib-olla ei ole sellist asja vaja. Selle üle on ju siin kogu aeg, need suured pahandused ongi, et kuritegelik maailm kardab ja ei taha, et kaitseliit tuleks tänavat. Ma ei mõtle päris kaitseliitu, ütleme, ta oleks sellisel kujul inimesed vabatahtlikkuse alusel, kes ei ole kuskil, ütleme niimoodi kirjas. Kaitseliit on vabatahtlikkuse alusel rahva enesekaitse. Milleks on tarvis veel mingeid uusi? Tähtis on jõud koondada, mitte killustada. No minu meelest näete, ikkagi on teatud hetkel ka ütleme, koondatud koondatavad sest nad on, ütleme, jõud, eksisteerivaid. Ja inimestel, ma usun, oleks turvalisem tänaval igatpidi liikuda, kuritegevus isegi vähem, eks. Ma usun Praegu paistab, et kuritegevust liigub selles suunas, et hakatakse maksustama mitte ainult poode ja ja aktsiaseltse ja, ja kauplusi, vaid hakatakse õige varsti maksustama lausa korterist korterisse, inimesi. No see asi näiteks selline võimalus, sellised patrullid võib-olla aitaks sedakorda natuke hoida. Siin küsimus on sügavam, siin tuleb mujalt ka peale hakata. Me ju kõik teame, kuidas tegelik olukord on, ega see pole kellelegi mingi saladus. Et küsimus siin ongi, kas me tahame tõelist demokraatit, saatjad, see tähendab rahva võim ja kui võim on rahva käes, siis see, kellel on võim, sellel on ka relvaõigus. Või tuleb meil niisugune võltsdemokraatia, kus on siis kriminaalsel elemendil erilised õigused ja võimalused. Teisalt siis küllaltki niisugune kummaline politseiriigi idee. See valik praegu Eesti rahva ees on ja rahvas peab siin ise näitama oma initsiatiivi ja seda, et rahvas käitub rahvana, see tähendab sellena, kellest võim tuleneb ja kellest võim lähtub. Et kas selline idee on siis politseiriigi idee? No ta on tegelikkuses olemas, ta lähtub lihtsalt inimpsüühikast, juba iga võim pürib totaalsusele, igav inimene püüab laiendada elus oma mõjupiirkonda, see on loodusseadus, ütleme nii. No minu meelest see pakuks kaitset sellised patrullid ajutiselt. No väga tore, siis astuge kaitseliidu liikmeks, tehke õppused läbi ja siis on midagi tehtud, sest mõtet on minna juba olemasoleva organisatsiooni juurde, aga mitte hakata uut jälle tegema. No praegune kaitseliit näiteks ei garanteeri tänavate turvalisus politsei ka teda ei tee. Kaitseliit oma tegevuses on samuti piiratud meie vabariigis kehtivate seaduste ja korra ja korralduste ja kaitseliidu käed on samuti küllaltki seotud. Aga ma tahtsin öelda, et vanem, muidu teie ideedega igatpidi päri, Eestil on sõjaväge vaja, aga aga juhul kui tõesti otsustab Venemaa tulla ja ära võtta Eesti, kas me tõesti suudaksime, siis? Ma mäletan vist, kas oli see Mati Talviku saade väliseestlastest ja kas seal ei olnud mitte kolonel Einseln, kes praegune kolonel tollel hetkel ta oli kuulus. Ma ei tea, kas ta oli juba erru läinud Ameerika sõjaväes taga? Tema esitas mingi niisuguse idee, mille pärast inimesi tappa ütleme tuhandete kaupa, kui saata paar meest püssidega piirile ja mõned paugud ära teha, et siis oleks, ütleme, et juhul kui ikkagi eesti ära võetakse ajaloos tõestada võimalik tõestada, et me ei andnud seda jälle vabalt niimoodi käest ära. Ma võin muidugi eksida, ma ei mäleta, kas oli. No seda on üldiselt palju välja öeldud, kui oleks teise maailmasõja eel juletud paar pauku teha, et oleks olnud vastuhakkamise fakt olemas, aga seda ei olnud. Ja mitmete arvates toimus isegi Eesti vabariigireetmine, on nisukesi seisukohti. Seda küsimust ma siin ka praegu ei oska arutama hakata, see on omaette spetsiifiline teema. Millisena te konkreetselt näeksite seda kaitset, kui ütleme, otsustab nüüd Venemaa siiski ütleme ära võtta Eestis. Niimoodi see peaks välja nägema. Kui see muidugi ei ole saladus. Meie asi pole arutada seda, vaid meie asi on püüda teha maksimum, mis me võime ja saame. Ja mitte mõtelda negatiivses suunas, vaid mõtelda alati positiivses suunas. Positiivses küll, aga kas kas ei ole näiteks realistlik? Realdaga seda varianti. Realism on see, et me oleme kord riigi loonud siis kui me võtsime ja oskasime momenti kasutada. Aga moment ise ei anna veel midagi, vaid peab olema valmis selleks, et kui moment tuleb, siis tehase ära, mis vaja teha on. Ja see tehti korda ära ja ilma selleta meil ei olekski mitte midagi. Nii et siin on ikka põhiliselt on meelsuse ja hoiaku küsimus, sest võtame niisuguse näite ka passiivne vastupanu okupatsiooni all ja ajal on väga oluline ja me oleme näinud seda, et väga-väga paljudel ei jätkunud sisemist jõudu isegi passiivseks oma sisemaailma säilitamiseks vaid ka see reedeti ära. Ühesõnaga sellel reetmisele ei ole siis piiri enam, puhu maale, minnakse selle piiri peame me ise pane. Et säilitada ennast ükskõik mis olukorras, mitte muuta oma mõtlemist, mitte omandada uut maailmavaadet, mis peale surutakse vaid jääda iseendaks, oma mentaalsuses, oma kultuuritüübis, oma psüühikas, säilitada oma selle puhtust, ka see on ideoloogilise 101 rinne. Kui võitlev meelsus puudub inimesel, siis ta annab kõik käest ära, annab keele käest ära, risustab oma keele võõrsõnadega, muudab oma mõtlemist või juhtunud ja vaat-vaat, siis kust see piir on siis nüüd. Aga kui inimene on sisemiselt psüühiliselt kindel ja oskab sisemist rinnet pidada, siis ta elab ka okupatsioonide üle. Pea kogu maailm on muutumas selliseks võrdlemisi halliks, ühetaoline. Seda tahetakse ka sellega ei tohi kaasa minna isegi siis, kui seda ajupesuga meile niimoodi moena püütakse peale suruda. Et tänapäeva maailmas käib nii, nüüd peavad kõik. Moereklaamidega inimene pestakse nii põhjalikult läbi, et ta ei saa isegi aru Muidugi ka siin on vaja sisemist iseloomu, karakterit ja selgroogu omale selgeks teha asjad ja mitte niisuguste moodidega kaasa minna, ainult sellepärast, et nüüd on niimoodi moes. No siis ilmselt tuleb ka vastu reklaami teha ja teadvustada inimestele iga päev ütleme üsna tihti seda korrutada, millele me oleme minemas. Peab lihtsalt olema isik, tugev isik, kes suudab vastu panna igasugusele niisugusele päibutusele ja sotsiaalsele hirmule, mida oskuslikult kasutatakse. Te ütlete, et peab, aga inimene ei teagi õieti seda. Miks ta enamikud ei tea kuidas vähemus teab? Aha, nii et siis jõudsime ikka sinna, et on tugevat selgroogu vaja. Tugeva põlema. Teistele ka seda teadvustatakse, sest meistrist vähemused kasu on. Kui ta on vait ja enda teada hoiad, seda siis tuleb hakata, ma ei tea, ilmselt ka samamoodi ütleme, kui meile söödetakse seda jama, siis ütleme reklaamidega, siis tuleb reklaamidega seda välja ajama hakata. Ega siin mingisugust muud võimalust ei ole. Vastupanujõud on tõesti kahjuks väga paljudel väga väike ja inimene ilma mõtlemata. Lihtsalt näiteks mul tuleb meelde omal ajal ajakirjas siluett kuulutati välja autoriteetsel toonil, selle suvemood on järgmine. Ühesõnaga, see on nagu käsk, et vaat nüüd sel suvel peavad kõik nii riietuma. Ja tavaliselt inimene ei aruta üldse, ta on moes S kõige niisugune alistuvam ja ilma igasuguse kriitikata veel tegev. Nii et eks mul tuleb meelde üks film piibli teemadel, kus Loa laev veeuputus algab ja väljaspool Noa laeva, inimeste appikarjed, hüüded ja Noa naine küsib noalt, et mis see on. Ja noa vastab rahulikult, tuul puhub aganaid. Vaat see jäi mulle väga teravalt meelde. Kahjuks enamus inimesi, kord on tõesti nagu tuul või tuule poolt puhutavad aganad meid nagu oma kaal puudub vaid nii nagu tuul puhub Liinat siis lendlevad. No kuidas niisuguste inimestega Eestimaad kaitsta? Sellepärast ongi vaja et oleksid need, kes, Tuleb ümber koolitada. Või siis ütleme sellest sellest sugupõlvest või nendest saab neid asju, tuleb loota jälle järgmistele. Kõigest saab asja, kui me tahame. Selleks on vaja tahta tugevat tahet, on vaja. Ja teadvustamist, mille poole Õige mõistus, teadmine ja tugev vaba tahe ja vastutus need on olnud Euroopa kultuuris. Meie isiksuse põhialuseks. No kõike head ja jõudu teile sel tegevusel. Aitäh teile ka. Ja härra Kerte vastab teile, härra, seal teiselt poolt telefoni, palun. Koledaid. Olendeid halo jagan kurgi ja ma olin kunagi direktor. Pöialt ja soovin teile edu jõudu. Ja kui ma kuulasin, Mul tekkis terve rida mõtteid. Kõigepealt paar aastat tagasi, ma tuletasin meelde, võtsin ka Toompeale ühenduse ja ütlesin, tuletasin meelde, 40 esimest aastat. Mul isa võitis ka, langes verivorst oli kaitseliitlane ja ja onukaitsest, kaitseliitlasena ja nii edasi. Ja need tekivad küsimused, kas me suudame ennast kaitsta, kuid asi muidugi suudame. Me peame, me peame ennast kaitsma ja kui me iseennast ei kaitse, loodame, et meid tuleb siini soomlane või rootslane või taanlane kaitsma. Ja kaks aastat tagasi, kui ma ütlesin, et vot tuleb midagi moodustada sama, mis oli. Näiteks 41. aastal kui algas küüditamine, olen Ville verest pärit kabala vallas turvajuurest siis meil oli küla vahel relvastatud valve, ei olnud vaja. Käes oli relv. Ja olid mehed väljas. Ja siis, kui ma ütlesin, et tuleb anda rahvale relvad kätte. Toimiste, nüüd räägite interneedsamused, internatsid ka relvastust, vaat siis läheb kohe löömaks. Mitte midagi lööma. Relin tuleb anda mehe kätte, kes oskab relva käsitleda ja kes on normaalne mees kes eaka rasva ei koera ega kassi või inimesest rääkimata suudab ennast kaitsta. Noh, praegu näiteks ja küll ma olen nüüd 64 aastane mees, ma läheks. Poole ma pöördun kuhu mul ei ole kuhugi pöörduda. Belgias ja ma ei taha minna. Eksole. Mul on paar head koera ka, ma võin ju siin nõmme vahel jalutada küll kahe koeraga Mulbani kallale ei tule. Tähendab, mis puutub-Nõmmes siis nõmmel on, kaitseliidu malev kond. Sinna kuulub ligi 300 meest ja nõmme. Kaitseliidu malevkonna kohta saate kindlasti informatsiooni kaitseliidu peastaabist ja selle korraga, kui ta number on 44 50 78 44 50 78 ja tähendab kaitseliit on korraldanud ja korraldab ka edaspidi. Vali patrullteenistust. Tähendab, mis puutub Tallinna linna siis Tallinna kaitseliidu malev on suhteliselt väikesearvuline, kuid sinna kuuluvad küllalt tublid mehed. Ja sellistel momentidel, kus politsei on kaitseliidu appi kutsunud on kaitseliit alati ka appi tulnud. Õnneks on viimastel nädalatel alanud uuesti selline siseministeeriumi ja politsei juhtkonna ja, ja kaitseliidu juhtkonna u tõsisem läbini läbikäimine ja, ja siin on jõutud mõneski küsimuses teineteise mõistmisele. Ja ma arvan, et need, need struktuurid arenevad ka üksteise suunas. Need palavikuhood, mis eelmisel aastal on meie ühiskonda rin mõneti vapustanud, isegi on siiski andnud ka oma tervendava efekti ja mõnedest asjadest saadakse täna paremini aru kui varem. Muidugi oma teel me Omariiklusele Me kindlasti Peame tunnistama, et me oleme teinud vigu ja vaevalt, et et ka edaspidi kõiki vigasid, on võimalik vältida. Aga täna on õnneks läinud. Ma ütlen võib-olla, et meie rahva tükele, tervele tervetele vaistudele ja ja sellistele ainetele suhtumistele ikkagi küllaltki tasakaalukalt kõik need protsessid mis oleks juhtunud siis, kui näiteks kaitsejõudude asemel oleks Eesti riigis 50 aasta jooksul puudunud oma eestikeelne kool. Ja täna me organiseeriksime eestikeelset kooli ja meil oleks võtta mõned üksikud õpetajad Ameerikast, mõned üksikud õpetajad, eestlased, Venemaalt, kes on seda teinud inglise või vene keeles Venemaa või Ameerika koolides. Ja, ja enamus kooli õpetajate kaadrit oleks meil koolitatud kolme kuni kuuekuulistel kiirkursustel. Ja kui me organiseeriksime täna koolide võrku sellise kaadri abil, võib-olla see näide illustreeriks kõige paremini ka olukorda, millest kaitseliidud tähendab kaitsejõud peavad välja rabelema oma väeosade moodustamisel ja kaitseliidu malevate moodustamisel. Aga ma näen, et siin teevad mehed seda tööd säraga silmis. Sihuke sihuke viigingile omane omane filmis ja ja teinekord hambad ristis, aga mehed teevad seda püstipäi küllalt meelsasti ja järjest rohkem ja rohkem mehi tekib, kes usuvad oma jõusse. Müts maha nende meeste ees, kes täna piiril seisavad. See on ilmselt kõige raskem lõik. Ja, ja siin on põhjust tõsiselt mõelda, kuidas piirivalvele oma abi saata. Selleks, et kui veepiir kinni ei saa, siis loomulikult ei saa. Pelgasin sees korda, May. Õnneks on piirivalve juhtkonnas väga tõsised mehed ja, ja on loota, et selliste ohvitseridega nagu härra kõuts ja härra Saar ja See töö tehakse lõpuni. Ja härra Kert, ma soovin teile tõsist jõudu ja edu ja veelkord ütlen, tuleb võtta rahvast maksimaalselt. Me suudame ennast kaitsta. Andke meile relvad ja Me kaitseme endid. Aga kahjuks on nii palju veel sedasama arusaamist, et keegi Eime arvab meie heaolukorras seda ja teist ja kolmandat ja keegi teine peaks meid oi ja kaitsma me ise peame kaitsma. Kui sa iseenda kodu naabrikodu ei kaitse, siis ei kaitse mitte keegi kelle edu ja jõudu selles tõsises töös. Ja andke teada rahvale, kus ennast registreerida. Meel, kes soovivad ja kes oskavad relva käsitleda. Ja kellele võib anda relvad. Kas mõtlen, kasutage koeri ja pange tänavatele patrullid liikuma. Vabanen nendest ideedest jaagu, mis on temal, see on ju, ma ei tea, mis asi mis praegu toimub? Kaitseliidul ja politseil siin ei ole mingisugust konflikti, kui me niivõrd, see on tekitatud, ma ei tea, kellele see kasulik on. Meil kõigil on arvata, kellele on kasulik kunstlik, toetame teinud. Seda kindlasti. Nii et ma soovin teile edu ja jõudu, see on raske töö, see tuleb luua, see tuleb uuesti taastada, see enda kaitsmine, ma mäletan neid mehi, kes 40. aastal nutsid, et nad ei saanud minna piirile eesti riigi kaitsma. Niivõrd tugev oli rahva tahe. Ja me oleks löönud täpselt samuti soomlased talvesõja ajal. Võib-olla ei oleks kaks kuud vastu pidanud, aga ikkagi oleks pidanud, kaotused oleks olnud sama, mis olid hiljem niikuinii selles veendunud ma lugu õppinud ja lugenud. Nii et ma soovin teile edu ja andke rahvale teada, kus kellega sidet. Andke rohkem endast informatsiooni rahvale te annate liiga vähe infot, infot. Selge me katsume selle vea parandada, eks tänanegi raadiosaade on, teenib seda eesmärki, et inimestele lahti seletada, mis on, mille jaoks ja kuidas teha. Mis puutub sellesse teise maailma sõjasse, siis kõige kahetsusväärsem selles teises maailmasõjas oli see, et saavutati olukord, kus eesti mehed võitlesid üksteise vastu kahel pool rindejoont. Ja isegi kui me oleksime kaotanud, aga kõik mehed oleksid olnud ühel pool rindejoont ja koos vastuhaku moment, see oleks meid liitnud ka ükspuha millise okupatsiooni ajal palju kindlamini kui seekord. Praegu suudeti siiski saavutada see, et ühed Eesti mehed olid teiste üle võitjad ja nendele olid privileegid teiste üle ja nii edasi, nii edasi, nii edasi. Ja, ja siin sellega on võib-olla saavutatud see kõige-kõige suurem lõhe mida vabadussõjajärgses Eestis ju praktiliselt ei olnud. Ei saa me sellest üle ja andke endast rohkem infot rahvale. Ma tänan teid informatsiooni eest täna ja tänase saate. Soovin teile südamest edu ja jõudu. Ja see ei ole mitte ainukene perekond, sa ütlesid, on kindlasti meil vabariigis palju. Mina leian, et niisugused mehed nagu Eind, Öövel ja paljud teised taoliselt peaksid hakkama suuresti tegelema Meie noorte kasvatamisega, ma mõtlen juba 10 11 12 aastaste laste kasvatamisega koolis. Ma arvan, et niiviisi tulid ka vabaduste sõtta tulid noored koolipoisid, aga praegustest keskkoolipoistest seda ei ole loota. Seda on loota, ma arvan siis, kui kasvavad uued noored peale minu lapselapsed kasvavad. Ma ei kavatsegi hakata siin midagi peega polemiseeriv, lihtsalt tahtsin oma arvamuse avaldada. Ma ütleks kõigepealt nii, et kui te arvate, et ema patriootilises kasvatuses, et ei saa kõike anda, et saab küll. Vanaisadest vanaemadest saadik on olnud väga eestimeelne perekond, aga isa vist saaks seda asja paremini. Mees saaks siis seda paremini teha, näiteks ma ei saadaks, saaks ennast mingil kombel kõrvutada, ütleme ööbeli sõnavõttudega. Mis teda ägedalt kindlasti noortele väikestele poistele suuremat mõju.