Kaunist keskhommikut ja head uut aastat kõikidele meie saate kuulajatele. Igal juhul kohe alguses ütlen seda ära, et loodetavasti 2010 tuleb tunduvalt parem kui 2009. Ja nagu me siin aasta tagasi rääkisime, siis. Arvasime kõik üksmeelselt, et, et see 2009, mis oli teada, et tuleb väga raske aasta, võiks juba olla selja taga, noh nüüd ta on selja taga, aastavahetus on ära peetud ja head uut aastat ka headele kolleegidele. Täna siin stuudios Heidit Kaio. Ja kohe kuuleme, kas hangede tagant Tartust on kuulda ka Sulev Valner. Poegade ja head uut aastat head uut aastat minu poolt ka see, mis, mis Tallinnas toimub, see on lausa müstiline. Õnneks me istume praegu vikerraadio stuudios ja mis asub viiendal korrusel, on Eesti raadiohoones. Aga mulle tundub, et hanged on juba aknani siin ka, kuigi see vist on petlik, et aga midagi kummalist looduses toimub, sest et lumi liigub ka siin vaadates alt ülespoole, mitte mitte vastupidi. Kuidas seal Tartus on? Tartus on väga ilus päikseline hommik, et täpselt vastupidi Tallinnale, et hoopis teine kliima eest, kui väga suur riik meil ikkagi. Meil on väga suur riik ja ühest otsast teise annab sõita ja, ja praegu on üldse parem mitte sõita. Mulle mulle tundub niimoodi. Aga, aga ilm ilmaks neid huvitab rohkem see, kuidas praegu nagu lumekoristajad oma oma tööga hakkama saavad ja, ja tundub, et et Tallinnas müttavad nad ööpäev läbi 24, seitse ja mingisugust vahet ei saa sisse tullagi, sellepärast et kui see vahe sisse jätad, siis on, on lumi ninani ja edaspidine raske Tallinna teed tänavad olid hommikul noh, enam-vähem sõidetavad. Aga loomulikult noh, olukord, kui nii jätkub, siis, siis me räägime juba teistes toonides. Ja esmaspäeval me võime hoopis teistes toonides rääkida, siis kui töö töönädal algab. Heidit igal juhul tuleb sealt nõmme kandistadele suusa seljast ära võtnud. Sama, sama palju läheb seda ka siin Tallinna südalinnas vaja. Absoluutselt, kusjuures ma isegi mõtlesin, ma võin natuke kohatu välja näha siin suusaülikonnas riikli liikudes Tallinna kesklinnas, aga astudes raadiomaja eesuksest välja autouksest välja, sain ma aru, et see on täiesti täiesti sobiv riietus. Jah aga mis me siis täna nagu jutuks võtame, räägime sündmusi on tegelikult olnud vähe. Uut aastat võeti vastu, kuidas teil uue aasta vastu läks, head kolleegid. Väga hästi, mina võtsin vastu suure munamäe, tipus oli üks väga ilus elamus, selline müstiline elamus täiesti öösel ronida küünalde ja tõrvikute valguses sinna suure munamäe torni jalamile ja siis seal tantsiti Kaera-Jaani kõigepealt ja ja siis Haanja valla rahvas ja, ja väga palju lätikeelset juttu oli ka selline väga mõnus rahva rahvas vaatas seal ilutulestik, kui ja väga ilus aastavahetus. Ma saan aru, Sulevi läheb ikka rahvatantsija veri välja. Ei, ma lihtsalt tõdenad, seal tantsiti Kaerajaan, okei, mõnel tervisejooksjal on tossud alati kaasas sulaviljon Tantsukingad, kus aga saableb tantsu? No igal juhul me ei, kuigi politsei ütles, et nendel olid käed-jalad tööd täis ja ja mehepojad lähevad ikka siis, kui nad napsitavad vähe agressiivseks ja tulid taltsutada mõndagi. Noh, vähemalt nii hulluks ei läinud nagu, nagu Prantsusmaal, kus Pealt 1000 auto maha põletati ja ja, ja mujal ka igasuguseid õnnetusi juhtus. Noh mul oli võimalus veeta vana-aasta õhtupoolik Helsingi lennujaamas. Parasjagu käis erakorraline pressikonverents Espo tulistamise asjus ja ma vaatasin neid soomlaste täiesti arusaamatuid nägusid, et mis ometi nende nende riigis toimub, et nagu koolitulistamisest on veel vähe, siis rahulikus Espoos, rahulikus kaubanduskeskuses, keset päeva tuleb üks vend, kellel katus on läinud ja, ja laseb lihtsalt neli inimest maha ja takkaotsa iseendaga. Ma tunnistan, et minu esimene reaktsioon oli üsnagi sarnane, et, et et see võib olla soomlastel tohutu kurbuse traagika aru saada, et mis meie riigis toimub, et tõesti noh, kas koolitulistamisest on vähe veel, et see ühe, ühe väikese riigi kohta on ikkagi tõesti tohutu õnnetus, tohutu õnnetused, sellised asjad järjest satuvad juhtuma või, ja ka samas küsimus, et kas midagi on lahti või kas midagi on, kas midagi saades juhtus kas, kas meie inimestega midagi juhtunud? Üsna arusaamatud on ja ega, ega vist seletust me võime siin oletada, aga ega me keegi ei näe sinna pea sisse, seda enam, et see pea. Ei. Et see pea ei räägi meile ega kellelegi enam kunagi midagi, et, et miks see nii juhtus? Jah, Soome neljas telekanal pani eile oma koduleheküljele üles ühe video. Nad olid juhuslikult saanud selle mehega intervjuu teha kaks aastat tagasi Kosovos, kui nad olid sperit Kosovos. Sealne Stone ja ta oli juhuslikult jäänud kaameraid ja ennäe imet, mees räägib soome keeles kõva aktsendiga küll aga täiesti arusaadavas soome keeles ja kiidab seda iseseisvust, mis siis kaks aastat tagasi Kosovosse tuli. Ja nüüd seesama mees, keda siis oli juba peaaegu paarkümmend aastat Soome kodakondsus, otsustas siis sellise sellise asjaga hakkama saada. Mul tekkisid sellised ka heietavad, mõtled, et, et ma olen mõnevõrra olnud seotud Taani ja Lõuna-Rootsiga ja siis taanlastele ja rootslastele on alati olnud ettekujutus, et soomlased on need, kellel on kiire käsi väitsa järgi. Et see on niisugune stereotüüp, stereotüüp, soomlasest teatavasti soomlased on olnud pikka aega nendesse Skandinaavia riikides selline noh, tööjõud, eriti pärast teist maailmasõda olid nad vaene riik, kus rännati välja just Rootsi ja ja Taani, et leida tööd ja siis nad olid sellise kuvandiga võõrtöölised, kes, kes väga kiiresti haaravad väitsa järgi. Et siis nüüd seostub see pigem haaravad kiiresti nagu tulirelva järele. No antud juhul ikka tegu nüüd rahvuse mõttes ei ole kindlasti soomlasena küll jah. Aga sa iseenesest, mis sa räägid, on väga huvitav meenutus, et kui mõelda, et meie tänane kuvand Soomest kui ühest maailma tippheaoluriigist võrrelduna siis sellise odava tööjõukuvandiga üldse mitte nii väga kauges minevikus Noh, ja siis need kommentaarid, mis selle teo peale tulid, niisugused traditsioonilised ikka küsiti kohe, et kas relvaseadusi peaks karmistama, sest see, see sead, see relv, millest see mees laskis, oli küll ebaseaduslik, aga loomulikult tekib küsimus, et, et kas, kas relvad ei ole liiga liiga kättesaadavad ja loomulikult teine küsimus, mis üles kerkis, oli kohe. Kas immigratsioonipoliitikat peaks kuidagi nagu tõhustama? Mida, mida ja mida, mida Soome nüüd siin immigratsioonipoliitikas eriti tõhustab, sest et nad on, nad on ikkagi riiki tulijaid väga pika hambaga vastu võtnud, võrreldes näiteks nende oma naabritega teistest põhjamaadest. Eriti just Rootsi, Soome või Rootsi-Norra-Taaniga. Kusjuures relva jutt käib ju selle koolitulistamisega läbi edasi ja tagasi, et kas on kerge saada soomes relva ja, ja ma sain aru, et see ei ole, et see on ikkagi üsnagi, üsnagi ebatavaline, keeruline ja tõesti selliseid registreerimata relvi leidub igas igas riigis, et loom ja loomulikult politsei võitleb nendega ja otsib neid, aga, aga see on noh, see nagu ei ole see teema, mida, mida teha seadusandlikul tasandil või mida teha nagu üldisel tasandil. Jah, ega relv ei tulista meest, tulistab. Kui te ainult üks vahelepõige neli päeva tagasi olime juhtumisi Andorra riigis just nimelt saab ka ennast riigiks ja juhtusin sinna relvapoodi minema. Ma ei ole elus sellist vaatepilti näinud, teab kõike, mida inimene võib ette kujutada, noh loomulikult mitte mitte tanke, aga, aga aga tankist, väiksemad asjad, kõik olid müügil alates kalašnikovi automaadist ja lõpetades igasuguste elektrišokirelvade, gaaside ja kõige muuga. Ma küll ei tea selle koha pealt Andorra seadusi. Et kas iga vend, kes kauplus sisse astub, näitab passi ette ja võib seda kõike osta või kuidas see asi täpselt käib, aga, aga see vaatajasse vaatepilt oli, oli ikka väga-väga uhke. Nii aga ka veel ja immigratsioonireeglite juurde tulles siis siis ka tõsi, on ju see, et, et, et see ei et tulistab, mees ja konkreetne inimene ei tulista rahvus, et, et pigem on jah küsimus, et miks see, miks just selle, miks, miks selle, selle inimesega selline selline vimka juhtus või selline mõistuse keerata? Käid seda on jah, seda on raske seletada isegi, isegi psühholoogid ei ole selles mõttes nagu nagu ühte meelt, kuigi see vist on nüüd kindlalt tuvastatud, et see mees läks ja laskis konkreetseid inimesi, tähendab, ta ei, ei avanud kaubanduskeskusest mingit mingit tuld, vaid tal oli ilmselt armukadedusest põhjustatud mingisugune afektiseisund ja ta läks, laskis konkreetselt kolm inimest maha ja siis oma endise tüdruksõbra ja lõpuks iseennast ka pealekauba. Et, et iga igavesti, kuhu on kahtlemata eriline, aga, aga loomulikult võib küsida, et mis siis on ikkagi lahti nagu Soome riigis, et nii turvaline, nii tore, nii paigas, nii nii hästi toimiv ja ometigi viimastel paaril-kolmel aastal sellised asjad. Kusjuures seal on viimasel paaril aastal, kui ma õigesti mäletan, ka päris mitu sellist äärmuslikku perevägivalla juhtumit olnud, kus kus tulistaja laseb kodustes oludes maha iseenda ja perekonna. Nii aga tuleme natukene rahulikumate teemade juurde, meie president Toomas Hendrik Ilves pidas aastalõpukõne nagu presidendil ikka kombeks, aga minu isiklik hinnang on see, et, et see oli viimaste aastate üks üks kaunimaid kõnesid poeetilisemaid ja samas sisuliselt Atsakamais. Jumal, ma lootsin, et ma saan originaalne olla ja öelda Ja mulle mulle tõesti väga meeldis see kõne, kusjuures samas peab tunnistama, et ta nagu ei ole üldse ilvese laadis, et isegi sõnavara nagu ei ole Ilveslik, et et mind huvitaks, et kas kes selle kirjutanud on ja kuivõrd ilves ise seda muutnud on, võib-olla ma panen täiesti mööda, võib-olla ongi ilves just see ongi see ilves. Võib-olla president on vahetanud kõnekirjutajaid, me me ei tea, aga see ei olegi tähtis ongi selleks, et esitada häid kõnesid ja häid mõtteid ja see oligi sinulik, head mõtted ja, ja oli üllatusi selles mõttes, et noh, meie poliitikuid naljalt ju keegi ei kiida ega ei kaitse president isegi ja tegi ta seda talle omasel niisugusel moel ja väga-väga kenasti. Jah, ja mulle meeldis ka see, et ta oli tegelikult oma sõnumit ja ülesehituselt hästi lihtne kõne, et ta on hästi arusaadav, see mõte oli väga selge ja hästi aru saada, mida president tahtis öelda. Jah, ja oli väga hästi esitatud ja kindlasti ma olen täitsa nõus, et väga kompaktne ja selge kõne ehkki nüüd jah, kas seal nüüd väga üllatavat ju midagi, eks ole, või väga uut, et selles mõttes olijat, ta kordas selliseid kindlaid tõdesid, mis mis iseenesest ei ole nagu väga uued, aga võib-olla meie praegune aeg vajabki seda pigem meenutada mingeid püsiväärtusi, kui et iga hinna eest originaalne püüda olla. Noh, ja mis seal ikka, originaalid sealt 31. detsembri õhtul kell 23 52 või kolm. Aga minu meelest see vot see, kui mis anna välja tõid, see, ta kiitis parlamenti riigijuhte, mis ei ole tõesti väga tavaline, aga, aga see on võib-olla üks märgiline teema, mida võiks, võiks lausa jätkata, et et mu meelest nüüd eriti selle aasta lõpus seoses riigikogu palkadega see, mis nagu parlamendi maine ümber on toimunud, see muutub täiesti juba ohtlikuks, et ühest küljest ka tahtmata küll kuidagi öelda, et nad ei ole seda ise ära teeninud, kahjuks oma mõningate sammudega. Siiski teistpidi peaks nagu ütlema, et Eesti riik vajab nagu sellist riigikogu mida me suudaksime austada. Et, et see, see on juba naguniisugune demokraatia. Põhiväärtuste küsimus. Et kui me nagu võtame selle hoiaku, et riigikogu ongi selleks, kui me seda saaksime kasutada peksukotina või või, või sellise kohana, mille poole noh, kuhu nagu välja valada kõik sapp, mis, mis inimestes koguneb, siis siis muutub ühel hetkel noh, kuidagi ma kardan, et ühiskonda lõhkuvaks Küllap ta nii on, aga president muidugi sellel teemal ei peatunud, ta ütles umbes nii, et otseteed õnneni ei ole ühelgi ühelgi inimesel ega, ega ühelgi riigil ja, ja, ja perekonnal, nii et ja pole ka valitsusel, nii et tihtipeale oma oleme oma poliitikutest, kuidas ta ütleski otsustajatega rahulolematud ja kurjad, aga tema tahab siis toll tahtis tol õhtul neid neid kiita, et noh, see on, see on arusaadav mõte, et see on natukene nüüd vastuolus sellega, mida näiteks tänases onlain meedias on, on üles riputatud Peeter Raidla artikkel, kus ta lahutab kõvasti küll tõsi, möödunud möödunud vigade eest, ehk siis need vead, mis olid mitte mitte eelmisse aastasse, vaid lausa üle-eelmise ja üle-eelmise, kus kus, kus me valitsuse, palaval heakskiidul elasime üle oma jõu ja korjasime vähe ja säästsime vähe, nii et mul ei oleks siis tehtud teistsuguseid otsuseid, oleks, oleks täna kindlasti palju palju kergem. Nojah, aga samas võib öelda, et valitsus tegi ka sel ajal tegelikult seda, mida rahvas temalt palavalt soovis. Ütleme nii, et kui valitsus oleks aastal 2007 öelnud, et me oleme hirmus säästlikud ja kokkuhoidlikud, siis enamik inimesi, kelle meelsus oli see, et raha on ja elu on ilus. Ütleme siis, ei oleks seda valitsust väga mõistnud. Tagantjärgi võib öelda, et muidugi siis oleks valitsus olnud ettenägelikum, aga pidi võib-olla seda on liiga palju neilt tahta, et nad suudaksid rahvast nii mitu sammu. Praegu nagu ikkagi välja treenitud tundma ära, et mis on õhus, mida inimesed tahavad ja selle järgi ju teevad, et mingis mõttes meie valitsuse ja valitsejate professionaalsus ütleme, inimeste soovide äratundmisel, mida võib küll nimetada, aga populismiks on ju ilmselt aasta-aastalt kasvanud. No ma, mina ei oleks päris sinuga nõus, et ka nendel priiskavatel aastatel sai pandud üsna palju kõrvale, et, et ja, ja kusjuures oli ka oli ka tõesti poliitikuid, kelle poolt oli väga tugev surve ju, et seda säästus ja stabiliseerimisfondi laiaks lüüa, et seda siiski ei tehtud, et et majandusprofessor Janno Reiljan kirjutas, ma mäletan äripäevas mitmeid ja mitmeid artikleid selle kohta, et, et on naeruväärne selliseid reserve koguda nagu sa tookord tehti ja ometi tehti ja, ja praegu me oleme nagu võime rahul olla sellest, et sellega, et, et tookord neid laiaks löödud, nii et, et ma ei saaks öelda, et, et valitsus tookord täiesti nagu allus avalikkuse survele raha õhku loopida. No, ega me keegi vist väga hulluks tegelikult ikkagi või noh, ütleme niiviisi, et ühiskond tervikuna ka ei läinud, et kokkuvõttes ma arvan, et, et Eesti inimesed koos valitsusega mingi kaine meele siiski on kõigest hoolimata säilitanud, ütleme, et toimus mõningaid liialdusi. Jah, toimus mõningaid liialdusi ja, ja nüüd me näeme seda, kuivõrd väike on Eesti ja kuivõrd tundlik on selle majandusmismoodi isegi mõningate liialdustega me suundume kohe Ameerika mägedele, et et sööstame üles, siis stame täpselt sama suure hooga kohe ka alla põhja. Nojaa, eks roll oli ka inimestel endal, et oleme ikka ausad, kui perekond võtab arutult laenu, mida, mida küll lahkelt pakuti, jah, ja kõik oli väga soodne ja kõik oli väga tore ja toodi koju kätte ja iga kolkapanka läksid, küsiti aga laenu tahate ühe, ühe, teise või kolmanda nimega laenu, siis noh, oli ju palju neid, kes ahvatlusele järele andsid ja ei, selles mõttes ei saa öelda, et, et riik on kõiges kõiges nagu selles süüdi, et et paljud inimesed on tänaseks oma kodudest ilma jäänud, on raskusi laenumaksetega, et noh, endal on, peab olema ka midagi kõrvade vahel, et neid otsuseid langetab. Kusjuures see, millega juhus sel aastal valitsus põhiliselt on hädas on, on, on täiesti selline keeruline asi, nagu eelarve struktuur on liiga palju püsikulusid ja et nendest ei saa loobuda, et seda ma ei noh, ütleme, et seda oleks võinud mingisugused spetsialistid analüüsida, et me istume sellise ohuotsas nagu see eelarve struktuur on, aga aga samas noh, kuna sellega on praeguseks nagu hakkama saadud selle struktuuri lammutamisega ja, ja uue struktuuri ehitamisega, siis võib-olla isegi häda ei olnud väga suur. No ütleme nii, et valitsus kangelaslikult terve eelmise aasta lahendas probleeme, mille ta kõigepealt üle-eelmise aasta lõpus ise eks ole või eelmistel aastatel Tal tekitas, sest noh, veel 2008 lõpus võeti vastu sellesama valitsuse poolt ülimalt ebareaalne eelarve, mida siis nüüd kangelaslikult on kärbitud. Et võinuks ju, eks ole, seda algusest peale natukese realistlikumalt teha võib tagantjärgi öelda, aga hea, et niigi läks. Kuigi ma võrdleksin meie valitsuste täiesti keskmise ettevõtjaga selles mõttes, et, et, et seda languse kiirust ja sügavust ei osanud mitte keegi täpselt ette ennustada, võib olla ettevõtjad olid ette natukene ettevaatlikumad, aga siiski toimus kõikide jaoks eelmise aasta jooksul selline mäest alla laskudes käigu pealt nagu suuna valimine ja, ja kiiruse valimine ja raskuse valimine, et, et see, see toimus kõikide jaoks siiski ülisuure kiirusekiiruselt otsuste tegemine, et, et selles mõttes ei olnud valitsus kindlasti ainult erand. Et see toimus tervesse terves ettevõtlussektoris. No ma ei tea, mina natukese oleksin siiski kriitilisem, et nii palju kui mina mäletan, siis 2008 kas sügiseks oli ikka enamikule ettevõtjatel suhteliselt selge, et järgmise aasta eelarvet väga optimistlikult teha ei saa, et ei ole mõtet 2009.-ks aastaks mingeid plussmärgiga eelarveid teha, et igal juhul tuleb miinusmärgiga. Ja selles mõttes noh, ma arvan, valitsus siiski jäi üldisest arengust kvartal või paar maha, no nad on nagu omaettekujutustes ikkagi kogu aeg olnud nagu natukese järel ja ja tegelikult tegelikult on muidugi Andrus Ansipi optimism, seda on kiidetud ja ma kiidan teda aeg-ajalt, et selle eest, aga mingit pidi on tal lihtsalt ka ropult õnne olnud. Et, et, et sellise optimismilaine pealt ikkagi on nagu õnnestunud ka ka ütleme püsida raamides, et kui veel mõelda, et eelmise aasta kevadel Andrus Ansip ju siin just värskelt on aasta kokkuvõtetes ju meenutatud, ütles, et pole mingeid lisaeelarved vaja teha, me saame täiesti hakkama ilma nendeta. Ja pigem tema valitsuspartnerid pidid veenma, et, et tegelikult ikka on vaja kärpida. Ma ei tea küll, mida sa Andrus Ansipi raamide ümber või selle all silmas pead, mulle tundub, et ta ise on küll püsinud raamides, aga retoorika on aeg-ajalt väljunud nendest raamidest. Nojah, aga eks ta, eks ta õpib, selles mõttes jälle, peab kindlasti valitsuse ja peaministri kiituseks ütlema, et et muutumisvõime sellises praeguses ajas on kindlasti positiivne, et, et inimene ei ole liiga kinni selles, mis ta on näiteks pool aastat tagasi öelnud. Absoluutselt üks üks lõik presidendi aasta lõppu pöördumisest pani mind mõtlema. Minu jaoks oli võib-olla isegi nagu see selle kogu, selle tekstikogusele pöördumise kõige kõige olulisem lõik ja see kõlas nii, et lihtne, ahvatlev olnuks raskuste saabudes öelda, et viga on mängureeglites, et viga on demokraatlikus riigikorralduses, mis on meid varsti 20 aastat truult teeninud. Majandusraskustest ülesaamiseks pole ükski poliitik selline jõud teinud ettepanekut loobuda liberaalsest turumajandusest või piirata kodanikuõigusi. Ei ole tõesti. Aga kas, kas selline oht on olemas, kas, kas, kas keegi läheb silmapilkselt sellist ohtu, et kui näiteks läheb veel hullemaks, kui kui tööpuudus sel aastal suureneb, kui kui näiteks tuleb veel teha mingisugune lisaeelarve taas negatiivne. Et kas siis, kas siis on mingisugune noh, alati on inimestes sees kuskil sügavas pimedas tupikus sellise tugeva käe ihalus ja, ja reeglireeglite muutmise nagu, nagu nagu soov ja tahe. Aga praeguses Eesti ühiskonnas ma küll seda ei näe, sest et noh, tegelikult ei ole ju need kõige hullemad ajad. Jah, ütleme, et reeglite muutmist ei ole suure häälega nõutud, aga valitsuse vahetust, sest küll eks ole, ja selles mõttes teatud määral reeglite vahetust siiski ka, et et nüüd, kui nüüd mõelda, et mida nüüd defineerida selle liberaalse turumajanduse all, mille, millega kõik justkui nõus on, siis ma julgeks siiski öelda, et see, mida Keskerakond on nagu nagu mingiks alternatiiviks pakkunud, võib-olla ei ole päris sama liberaalne turumajandus, mis on praeguse valitsuse kurss. Kusjuures ma juhiksin tähelepanu, et viimase kuu detsembrikuu on toimunud ju väga ägedad debatt põhiseaduse muutmise ja valimiskorralduse muutmise ümber, et mis, mis tõsi küll, oleks demokraatliku süsteemi raames, aga, aga siiski on see ju märk millestki ka olulise millegi millelgi väga olulises, rahulolematu selles, et et, et tahetakse muuta põhiseadust. Aga tõsi on see, et sellist märki tugeva käe või tugeva korda korda loova käe järgi seda praegu õnneks ei ole. Viimasel ajal on ju tegelikult ajakirjanduses väga palju olnudki sellist sellise tüübilisi suunalisi artikleid, et mitme seaduse, sealhulgas ka valimisseadus tuleks, tuleks muuta ja see on just seotud selle sellega, millega, millest tuleb enne rääkis ehk siis selle riigikogu maine ja ja kogu selle töökorralduse ja, ja lõppude lõpuks palgaasjadega, nii et riigikogu, riigi parlament peab olema autoriteetne ja tema renomee peab olema laitmatu, mida, mida meie meie 101 100 ühene kogum kindlasti praegu ei oma. Võib-olla on ka siin selles, et, et me nii veider, kui see ka ei ole, oleme olukorras, kus pole seda üht autoriteetset tüüpi, et aga siis oleks, oleks rohkem neid, neid kindla käesoovijaid. Et traditsiooniliselt meie sellises poliitilises diskussioonis tuuakse välja kuvand Edgar Savisaarest kui võimalikust autoritaarses juhis siis tegelikult ma arvan, et, et ta on siukse laiema seltskonna jaoks laiema hulga inimeste jaoks tegelikult üsna üsna sarnane teiste teiste poliitikutega, et, et see, see, see vahe on rohkem võib-olla ajakirjanike ja poliitikahuviliste peades kui, kui suurema seltskonna suurema rahvahulga peas, et nad, et teie, Savisaar, Savisaart ei näha sellise suure ainukese isana, et et Keskerakond on siiski toimivad erakond, kes toimub väga samasuguste või täpselt sarnaste põhimõtete järgi nagu, nagu kõik teised parlamendierakonnad. Ma arvan ka, et küsimus on rohkem, nüanssides meeldib üks, teine või kolmas nägu või, või see, kuidas ta räägib või, või missugune on tema nii-öelda enda taust ja, ja kõik, kõik see, aga mis tegelikult ei ole ju üldse oluline, et ma arvan, et tegelikult Sulev, sa ütlesid enne, et et Keskerakond pakub nagu praegu olemasolevale võimuliidule mingisugust alternatiivset poliitikat, siis ma usun, et see poliitika suurtes piirides tegelikult praegusel ajal jääks ikka üsna üsna samasuguseks, ma arvan, et need eelarve kärped oleksid olnud suhteliselt sarnased. Kurss eurole oleks olnud suhteliselt sarnane, et et noh, võib-olla siin jah, mingisugused mingid mingid varjundid võime Maksu maksuerisused, võib-olla tuleks? Jah, aga mis ei ole, mis ei ole nii, nii põhimõttelist laadi No pigem jah, ütleme, teatud solidaarsuse märgid lihtsalt, kellelt rohkem ära võtta ja kuhu rohkem jagada, seda sõda pisut ikkagi ilmselt oleks suudetud näidata küll. No aga kas sa kujutad ette näiteks, et ma ei tea, kui, kui Edgar Savisaar oleks peaminister koos täie täie võimuga, mis tal, mis tal oleks väikeste koalitsioonipartneritega, et ta näiteks kõikidele pensionäridele üle terve riigi jagaks nüüd seda iga-aastast toetust, nii nagu ta Tallinnast või või noh, siis, siis tuleksid ikkagi raudselt rahakotirauad vastu, et ei, ei saa selliseid žeste teha, noh alates eilsest tõusis siis Tallinna pensionäride summa, 1000 tähendab 200 krooni, need hakkab tõusma iga aasta vähemalt vastavalt sellele lubadusele. Kas tegelikult ka hakkab, see eales paistab? Jah, ega seal ei ole vist väga suuri võimalusi muidugi selle riigiga ütleme toimetada niiviisi oma väga-väga oma tahte järgi. Jah, ja võid või kas tuleks astmeline tulumaks nüüd sellest hetkest alates, kui kui Keskerakond oleks, oleks tüüri juures, noh, ma ei usu. Ei usu, sellepärast et, et need piirid on, on ikkagi väga-väga jäigalt ees ja ja, ja mänguruum on, on ikkagi suhteliselt väike, noh, võin põigata kas või meiega vaieldamatult riiki, aga noh, näiteks Ameerika ühendriigid, eks ole, kus kus Barack Obamat loeti. Loodeti, sellist piima, jõgesid ja pudru pudrumägesid ja, ja, ja tegelik vastus temalt aasta jooksul on, on praktiliselt nullilähedane, nii et, et noh, ei isegi isegi tema käed jäävad jäävad lühikeseks, et, et maailma asju nagu, nagu paremuse poole keerata. Võib-olla me teeme praegu liiga ülejäänud kolm aastat noh, annavad mingeid paremaid tulemusi, aga, aga igal juhul ma arvan, et need et need, et need piirid on, on niivõrd kindlalt paigas selles selles ruumis, kus, kus meie mängime, et väga raske on ühel või teisel hakata mingit kardinaalset hoopis teistsugust poliitikat, aja. Ma just kusjuures noh, Keskerakonnaga suurem märgiline erinevus on see, et nad on lubanud seda astmelist tulumaksu ja lõppude lõpuks pole see teab mis terve demokraatiast, et et on, on küll riike, kus on astmeline tulumaks ja, ja kui nüüd kui Eestis nagu ka Sulev Tartust tähelepanu juhtis, et, et võib-olla me me me hakkamegi nüüd natukene võtma kurssi kõrvale selliselt seniselt väga reaalselt majandussüsteemil, siis siis võimalik, et, et me siin viie aasta pärast näemegi astmelist tulumaksu ja hoopis suurema konsensusega, kui, kui arvata võiks. No ma arvan ka jah, et selle tulumaksutõusu osas võiks tulevikus tekkida mingit suuremat konsensust küll ja ja egas ausalt öeldes ei tundu ka mingisuguse väga kattu probleemina, et et pigem on ju see, et, et seda tulumaksu langetati viimastel aastatel mõne protsendi võrra. No ausalt öeldes me keegi kui see oli lihtsalt ühe erakonna valimislubaduse, nad viisid selle ellu ja mingit pidi väga tore, et valimislubadusi ellu viiakse, aga aga ma arvan, et me keegi ei oleks väga nukrad olnud, kui see tulumaks oleks jäänud sellele tasemele, mis ta oli mõni aasta tagasi. No minul siiski on hea meel, et tulumaks langes, sest et kui riik oleks selle selle raha kokku kogunud, siis nad oleksid sellega sama hooga laiaks löönud, et et see tulumaksu langes just nimelt sellel ajal, kui kui oli väga-väga head tarbimisja, tarbimisaastad. Et jumal tänatud, et riik seda raha siiski kogunud ja jättis selle inimeste endi kätte. Nüüd see, kas inimesed oma omakeskis käitusid sellega targalt, targasti see jääb juba. Kuulge, head kolleegid, me läheme oma jutuga õigel teel, sest isegi loodus ütleb, et meil on õigus, päike tuli Tallinnas välja, nii et laseme samas sedasama joones edasi eesti keeles on on niisugune ütlemine, et kes minevikku mäletab edasi mina tahaks küll siit stuudiost kella 12 ajal kahe silmaga välja minna, nii et räägime nüüd nagu tulevikus ka ikkagi aasta teine päev ja täiesti paslik aeg vaadata natukene ettepoole. Selles mõttes kindlasti tuleb hea aasta, noh, kui me räägime poliitika aastast. Et sel aastal ei ole Eestis valimisi, mis, mis on suurepärane, sellepärast et valimiste aastal on alati halvad aastad. A priori on seni, või tahad sa, Sulev vastu vaielda? Ma kardan, et sa, et enamik sellest aastast kujuneb vägagi valimiseelseks aastaks, võib-olla see aasta esimene ots, ainult et on veel nii, et see märts 2011 on veel kaugel, aga aga aasta teine pool on kohe kindlasti selle tähe all, et, et märtsis 2019 on valimised ja, ja kõiki liigutusi tehakse seda silmas. Minu väike provokatsioon õnnestus täielikult, sest et ma arvasin, Ta vastab ja hakkab mulle vastu vaidlema. Aga jutt jumala õige, sest et 2011, et siis ei ole enam tegu nii-öelda teisejärguliste valimistega, vaid nende nende päris valimistega ja mis, millest sõltub ikka väga, väga palju meie riigi, meie riigi elus ja, ja siin mõnele erakonnale on lausa tegu ellujäämiskursusega pimedas metsas ilma kompassi ta ja, ja tundub, et, et kahel kahel neist läheb ikka väga-väga raskeks, nii et selles mõttes toimub Eesti poliitikamaastikul ka mingisugune korrastumine kui need, kui need kaks erakonda noh, ütleme vähemalt kaks erakonda ei liitu ja rohi rohelisem ja iga seniseid parlamendiparteisid Teistpidi võib öelda, et võimalik, et toimub ka vaesustumine, sellepärast et kui nüüd mõelda, et kui palju siis valijal nagu tõsiseid valikuid jääb, siis eks ole, Savisaar, Ansip, Laar, Pihl ja kõik vä? Et, et äkki tahaks kedagi hoopis muud valida, aga vot siis selgub, et nagu polegi. Et, et ei tea, mina nagu mina nagu hirmsasti pöialt ei hoia näiteks sellele, et rohelised pildilt ära kaoks mulle pigem kurbusega, et nad ei suuda kuidagi leida ennast, kuigi võib ka öelda, et, et vähemalt nende seas erinevalt rahvaliidust tundub olevat vaat et toimus mingi otsing. Kas nüüd õiges suunas läheb, aga nad vähemalt üritavad mingit muutust, eks ole, et et Strandberg tõrjuti kuidagi kõrvale ja ja see, mis seal küll asemele tuleb, see vist, et noh, on veel natuke ebaselge, aga aga ütleme, et vähemasti kui rahvaliit otsustas kuidagi jäärapäiselt, et Karel Rüütli läheb ikka edasi, mis sest, et ta kahtedel valimistel hääli ei kogunud. Et siis rohelised vähemalt on nagu üritanud midagi muuta, ehkki noh, saab näha, et kas see, kas edu toob Roheliste puhul on mul kahju sellest, et, et nad ei nagu ei tunneta enda valijaskonda. Et nad on, nende maantee on keskealiste meestepartei, mis on partei nagu iga teinegi, aga ma millegipärast pakun, et seda rohelist maailmapilti jagaksin väga paljude naised. Ehk noh, ma ise lugeda lugedes erinevaid foorumeid, siis ma näen, et on täiesti olemas Eestis väga-väga tugev selline radikaalne liikumine ja eriti just just naiste seas. Ja, ja see on seltskond, keda see natuke düsenevate kõhtudega mees, seltskond seal absoluutselt ei taba, et nad ei tunneta seda, seda, seda valijaskonda üldse. Kuigi mina seksistlik suhtumine roheliste erakond vastastikune. Näe nagu naisvalijat, nii nagu naisvalija ei näe, nagu nendesse enda asjade eestkõnelejat. No mina nagu jälle ütleks, nii et minu meelest ei ole põhiline probleem mitte võib-olla isegi ökoradikaalide mitte leidmises, aga täiesti enamik meist, ma arvan, inimestena on sellised normaalsed ökoinimesed, kes tahaksid ka tegelikult, et noh, prügiga korralikult hakkama saada ja mitte vett raisata ja mitte loodust reostada. Et, et meile nagu see sõnum kuidagi, et see, et see ongi see õige õige seltskond, kes meid võiks esindada, et see olevat. Jah, ma olen kõmasin, võin ironiseerida, siis on need linnast maale läinud sellised intellektuaalid, kes on täiesti täiesti arvestatud. Jutt pole, sinust käib jutt just. Lükka oled sa ka seal oma Haanja kuplite kuplite vahel ikka pead olema, et sa lihtsalt ei saa teisiti. Just aga, aga keda just väga täpselt roheliste seltskond ei taba, et nad ei kõneta. Jah, täpselt samamoodi. Või nagu ütleme, võib-olla küll juba on, Jaan Kaplinski on teises seltskonnas ehk sotside leeris ära, aga, aga ma kujutan ette, see jutt näiteks, mida tema räägib, oleks ka täpselt see, mida minu meelest rohelised võiks rääkida. Jah, aga lõppude lõpuks on see roheliste enda asi, kas, kas ja kuidas nad oma oma rihma pingutavad, praegu igal juhul rohelist värvi õue vaadates ei näe, on puhas valge, nii et ehk siis kui mätas hakkab jälle haljendama, siis rohelised võtavad ka midagi ette, sest iseenesest on ju muidugi sümpaatse nišiparteiga tegu tegemist ja, ja parlamendis võiksid nad rahumeeli olla. Mina erinevalt heiditist ei pööraks nagu tähelepanu sugudevahelistele erinevustele ehk meestele ja naistele, vaid pigem sellele, kuidas nad käituvad. Ja see praegune vähemuskoalitsiooni ripats, eks olemine meile teadmata tingimustel on, on võib-olla see mis, mis paljudele roheliste valijatele tegelikult ei meeldi. Kusjuures kui sule kurtis siin, et, et Eesti noh nagu poliitika pilt vaesub, kui, kui partiisid jääb vähemaks, siis kindel see vaesukski. Aga praegune elu on ikka näidanud seda, et keegi ikka tõuseb tuhast või isegi prügi ei pruugi nagu tuhast tõusta, vaid tuleb mõni uus jõud, et ilmselt nüüd selleks nendeks valimisteks ei jõua, aga küllap siin küllap me näeme siin uusi nii-öelda Tarandeid, ka partei täna tulemast hinnangu, kunagi Res Publica tuli ja rohelised on tulnud ja. Ei, mina arvan küll, et ka, et keegi tõuseb ja, ja miks, miks ei võiks jõuda, mis aastane aeg on, täitsa pikk aeg, et et minu meelest on väga kosutav ja ka kasulik nendele neljale siis praegu suuremale erakonda Annale, kui neile keegi ikkagi kuklasse hingab ja et, et kasvõi seal joone all oleks ikkagi olemas ka paar sellist tõsist potentsiaalset tõusjat, et et juhul, kui need nii-öelda suured parteid jätkavad sellist pimedat, et niisugust kinnise ruumipoliitikat siis et siis nad, neil on vähemalt oht kellelegi, ka toda. Ehkki see ei pruugi realiseeruda, aga et vähemalt on potentsiaalselt teisi valikuid, et ilma selleta noh, kõik need jutud, et nüüd Eesti parteimaastik on välja kujunenud, need parteid jäävadki ja see ongi kõik, nemad omavahel nii-öelda jagavad seda potti. Niisiis selline selline hoiak nagu muudab kogu selle asja väga kinniseks konnatiigis, kus võib-olla parteidel on ka liiga suur selline kiusatus saavutada edu üksteisele jala taha panemisega, sest kuskilt kõrvalt konkurente nagunii ei tule, et, et piisab, et ma panen, ütleme oma kahele konkurendile jala taha suudan nemad piisavalt poriga üle määrida ja küllap ma siis võidan, sest kedagi teist pole ju valida, et, et see situatsioon minu meelest on halb ja parem oleks, kui, siis oleks kõrvalt võtta keegi neljas, viies ja kuues kellel vähemalt potentsiaalselt on puhtam maine. Nojah, et see, et aastaga jõuaks uut jõudu tulla, see on tõsi, et jõuaks tulla lihtsalt päris päev valgelt lehelt alustavat jõudu, aga me ju räägimegi siin just tegelikult rahvaliidust ja Rohelistest, kellel selline aastaga jõuaksid päris palju teha, aga aga ma tunnistan, et rahvaliitlased on praeguseks käitunud nagu argpüksid, ehk nad ei ole julgenud mitte mingisugust mingisugust uut sammu astuda. Tõepoolest Karel Rüütli jätkamine rahvaliidu esimehena ei anna nagu julgust. Samas jätab see mulje, et, et võib-olla seal on hallide kardinalide armee, kes, kes hauvad uusi ja huvitavaid plaane sel ajal, kui seal noor poiss seal ees üritab midagi tõestada, mis seal hästi välja ei kuku. Et noh, võib-olla võib-olla tõesti, kusjuures räägime ju mõlema erakonna puhul just nimelt valijaskonnast, kes on maal kes ja kes võiks olla vägagi, vägagi hästi püütav. Arvestades praegust, nagu praegust valitsusliit. Jah, ma arvan, et selle lähema aasta üks märksõnu saab olema tegelikult maainimeste tähelepanu võitmine, millega hakkavad tegelema nagu paljud parteid, et kui et võib-olla ka näiteks Kesk ja reformi erakonna huvi hakkab suuresti olema, püüda saavutada, kallutada enda poole näiteks senise rahvaliidu potentsiaalset valijaskonda maalsest. Noh, ütleme, et kui Tallinnas, Tartus noh, võivad nad eeldada, et enam-vähem on turg jagatud. Noh, iseasi, et seda annab ka, eks ole, muidugi Ta ta kõvasti, aga, aga et võib-olla isegi veel suurem suurem hulk valijaid on, on tegelikult ikkagi maal, et et üks lihtne rehkendus on, mida, mille peale tihti inimesed ei tule, et, et kui palju Tallinnas elanikke umbes 400000, kui palju on Eestis elanikke 1,3 miljonit? Et noh, mis on vahe, eks ole, et järelikult 900000 inimest vähemalt elab kusagil mujal kui Tallinnas. Et tihtipeale Tallinnast vaadates tundub, et Eesti ongi Tallinn ja siis natuke veel. Toompealt vaadates tundub, et Toompea ongi kogu Eesti mõnele tüübile seal päris kindlasti. Te mõlemad nimetasite poriloopimist mulle seoses sellega tuli meelde, et, et uuel aastal on on ka meie online meedia natukene muutunud eriti muutunud Päevaleht, kes on esiteks oma kujundust muutnud, aga, aga veel veel olulisem sellest on see, et seal anonüümne kommenteerimine on ära lõpetatud. Mis on üks hästi sümpaatne, üks igavesti sümpaatne asi, et et selles mõttes üks poriloopimisega Maal on, on jälle kinni pandud ja, ja selle selle üle on küll ainult siiralt hea meel. See on, see on tõesti juba üks esimese aasta esimese kahe päeva kindlasti kõige tähelepanuväärsemaid sündmus Eesti elus, eks see, eks see protsess ju algas juba eelmisel aastal kõik selle Delfile ta protsessi ümber, eks ole, tasapisi on kanalid ju võtnud tööle inimesi, kes kommentaarium vähemasti mõnevõrra kustutavad kõige ropumaid ja kõige solvavaid väljendeid välja võtavad. Aga, aga see on nüüd ikkagi selge samm edasi ja mu meelest selles õiges suunas, kuhu peabki minema, sest sest üldiselt hästi palju on anonüümse kommentaariumi puhul räägitud sellest ohust, et ta, et ta solvab inimesi, eks ole, inimestega kohta öeldakse seal roppusi, et inimesi isiklikult solvatakse, see on, see on hästi oluline ja see on väga tõsine probleem. Aga vähemalt sama tõsine ilmselt veel tõsisem probleem on ikkagi see, et seda anonüümset kommentaariumit on võimalik manipuleerida. Et see ja see on isegi demokraatiale päris tõsine oht, et, et seal on võimalik vale nime all kirjutada nii-öelda esineda 10 erineva isikuga. Esineda tähendab manipuleerida nii-öelda seda, et kuhu suunas nagu arvamus kaldub. Ja ma noh, üldiselt on nagu räägitud, et anonüümse kommentaariumi probleem on selles, et vot mingid inimesed elavad seal välja oma mingisuguseid komplekse ja ängi mis on probleem, aga mina kardan, et veel suurem probleem on see, et mingeid inimesed ja mingid jõud manipuleerivad selle selle kommentaariumiga esitades teatud seisukohti, mis, noh, mille, mille taga selgelt on mingid kampaaniad, mingi propaganda ja see võib olla täiesti ohtlik isegi sellises kontekstis, et kui viimasel ka Eesti päevalehe vahel oli see riigikaitse info sõdadest, dissõjalist Raul Rebane tõi välja sellise mõtte ka, et et me ei ole analüüsinud, aga see võib olla väga ohtlik, mis seal anonüümsetes kommentaariumites toimub ka täiesti infosõdade seisukohalt. Eks ta ole, sest et viimased, kui me kas või meenutame ainult koolitulistamisi ja siin muid massimõrvu, mis Euroopas Ameerikas on toime pandud, siis enne on ikka mingisugune mark märk mahajäetud veebiavarustesse ja, ja alles siis mindud nii-öelda tegu tegema. Muidugi, seda võib võtta ka vastupidi, et, et kui sul see enese rahuldamise võimalus ära võetakse noh, mis on ju iseenesest süütusest, et sõna sõna võib küll tappa, aga sõna on ikkagi ainult sõna. Ja, ja kui, kui need need tüübid lähevad kuskile, midagi muud tegema, siis, siis on see muidugi kahetsusväärne. No aga tegelikult keegi ei võta ära seda kommenteerimisvõimalust, sa lihtsalt pead seda tegema oma nime all. Aga sa ei tee seda oma nime all, kui sa tahad neid roppusi kirjutada. Me ei pea ka tegema ja oma nime all, et tähtis on sinu nimi on teada administraatoritele foorumites, et mul on tunne, et et need kommentaariumi ruumid on oma oma elu ära elanud, et olen seda, mismoodi inimesed elavad väga aktiivset elufoorumites ja Twitteris ja Facebookis ja need neid kohti, kus ennast välja elada on küll ja küll, et, et minu meelest jälle komment see kommentaarium nagu marginaliseerub, et see, et see on mingisuguste noh mingisuguste raevukat, mingi raevuka seltskonna omavaheline asi, kui ma vaatan ka näiteks Delfis, kes on väga agaralt kaitsnud just neid anonüümseid kommentaare, vaatan kommentaaride hulka, ma ei viitsi neid kunagi lugeda, aga aeg-ajalt vaatan kommentaaride numbrid teemade taga, mis justkui annaks märku sellest, et, et missugune teema inimesi üles kütab. Siis ma näen, et, et need, need kommenteerijate numbrid vähenevad täiesti silmnähtavalt, et kui, kui mõnda aega tagasi oli täiesti tavaline ühe kuuma teema peale oli 400 kommentaari, siis nüüd juba on, ütleme, 100 täis saada ikka on üsna üsnagi ebatavaline. Mul on mulje, mis mul on jäänud. Aga samas ma ei taha just öelda, et see oleks kuidagi halb, et on kommentaarium, et ja, ja on väga hea, et Päevalehe puhul see kommentaarium, kui printsiipi jätkub. Et inimestel on võimalik, eks ole, esiteks kiiresti reageerida, kui, kui tõepoolest näiteks artiklis on midagi valesti või, või mingi seisukoht ei meeldi ja teiseks annab, eks ole see kommentaarium võimaluse nagu laiendada palju mahukamaks seda käsitlust, mida, mida artikkel ise ei tee, et, et selles mõttes seal väga palju häid külgi, mida, mida ei tohi ära võtta, sellest, selle võimaluse tagant ja mida oleks imelik nagu ära lõigata, et lihtsalt, et paneme kinni ja kommentaare ei luba. Aga ikkagi, näiteks kui ma ise kirjutan mingi artikli ajale siis mina ju autorina nagu võtan selle julguse öelda oma nime all mingeid asju ja miks peaks keegi teine inimene sinnasamasse kõrvale nagu justkui samal tähtsasse kohta samal samadel alustel anonüümselt saama pritsida mingeid sapi, ütleme selle teema kohta nende käsitlevate asjade kohta ja ka ütleme minu kui autori kohta, sest see käib ka alati sinna juurde. Jah, aga me ju teame kõik ajakirjanikke ja eriti Vabakutselise inimeseks, kes on seadnud nagu isegi oma artiklite avaldamise tingimuseks selle, et, et neid ei saa kommenteerida. Sest et avati, lipsab läbi mingisugune olgu see administraator kui hoolas tahes või olgu neid kui palju tahes, alati lipsab läbi ja, ja niisuguseid rumalusi, mis ei ole nagu asjakohased roppuste rõvedalt hõimust ma ei hakka üldse rääkimagi. Nojah, aga ega iseenesest. Ja muidugi ka see, et, et kui inimesed kirjutavad neid kommentaare oma nime all, see ei välista seda, et keegi ropendab ja keegi sõimab aga noh, siis on lihtsalt oma nime all tehtud ja siis on see ka vastavalt vähemasti see avalik vastutus kohe näha, et ja teiseks on näha, et kui ikka üks ja sama inimene kirjutab ühe kommentaari, siis järgmise ja siis sealt edasi veel kolmanda, eks ole, siis noh, lõpuks tekib ju ka lugejal küsimus, et mis inimesed nagu viga on, et mida ta kogu aeg siin kirjutab. Aga kui need anonüümselt, siis tundub nagu, et erinevad inimesed kirjutaksid. Kuulge, see oli meil praegu on nagu väike vaheteema tegelikult Me oleme tänase saate saanud hakkama, nii et me ei ole kordagi sõna euro suhu võtnud, mis oleks ju väga suur patt. Sest et selle aasta esimene pool on siis täpselt just see aeg, kui kui langeb see otsus, otsus tuleb ise küll kevadel, tõenäoliselt hiljemalt juunis. Ja siis, kui otsus on positiivne selles mõttes, et euro tuleb esimesest jaanuarist 2011, siis üle ülejäänud rohkem nagu tehniline töö. Aga, aga praegu praegu märgid ja planeetide seis näitab küll, et et, et, et ta tuleb. Minu meelest on tekkinud Eestis täiesti uus rubriik, on see euro? Teie ennustatud ka, et ütelda, küsitakse üksteiselt, et ja, ja erinevates raadiosaadetes ikka, et, et kas te usute, et tuleb tabades on inimesed, kes ennustavad ja avaldavad oma uskuja mitte uskuvat. Ja samas on ju Aarne väga õigesti formuleeris, et see otsus langeb. Et ega meie tegelikult ei langeta seda otsust, otsus langeb. Nojah, selles mõttes ta langeb koos meiega, et et kui sõltub meie müügimeestest meie turundusspetsialistidest, kes on siis riigi president ja peaminister ja kõik ministrid ja ministeeriumid ja väiksemat sorti ametnikud, et kõikide ühistööna see lobi lobitööst, noh, ma pakuks välja, et sellest, sellest lobist sõltub praegu vähemalt mingi veerandi jagu mitte rohkem kui mitte rohkem jah, et ülejäänu on, on siis puhas statistika. Aga, aga, aga siis just see ärarääkimise oskus peaks olema, peaks olema meil suurem ja siis sellest, kas vastavalt siis sõltub, et et kui see, kui see lobitöö jääb ikka nõrgukeseks, siis on teatav võimalus ikka olemas, et teda ei tule. No kindlasti on noh, kes kõigepealt sõltub ka sellest, kuidas ikkagi eelmise aasta tulemus kokku loetakse, et seal kuna, kuna ilmselgelt ta on ikkagi suhteliselt lähedal sellele kolme protsendi eelarve defitsiidi piirile, et noh, kas eks ole, me võime siin ka ennustada või ma ei tea mida, et kas tuleb need kaks koma see või, või midagi, see tulemus siis siis seal jääb ka teatud selline tõlgendusruum ilmselt, et, et mida loetakse sisse, mida loetakse välja, kas seda loetakse jätkusuutlikuks? Et kui, kui selles mõttes ikkagi valitsus noh, võib öelda, et ega nende kärbetega ilmselt rohkemaks jaksu ei olnud ja tehti mis võimalik, aga teiselt poolt, et ütleme, kui valitsus juba püstitas nagu eesmärgi, et me tahame olla sihuke kriipsukene alla selle kolme protsendi, siis minu meelest oli see tegelikult liiga väheambitsioonikas eesmärk, et see, see, see, ütleme, see tulemus oleks pidanud olema, et on kindlalt alla kolmeprotsendise eelarve defitsiit ja nii kindlalt, et isegi kassa seal natukese tõlgendada asja niiviisi või teistpidi, et ei annaks ära tõlgendada. Aga no mis, see on juba läinud ja noh, loodame jälle parimat, loodame, et nagu ma ütlesin, et Andrus Ansipil taas kord poliitikuna on õnne. Härra selle lause teist poolt ütleb, loodame parimat, aga välja välja kukkus nagu alati, loodame, et seekord kukub, kukub hästi välja, sest vaieldamatult euro annab kindlust, enesekindlust nii meile kui kui siia investeerijatele ja, ja euro ei ole omaette mingisugune seas, aga, aga ta on meile praeguses maailmas vaja. Nii kahju kui meil ei ole ka oma kallis kroonist Koidurvatest Jakobsoni-test, et nad, et nad ajalukku lähevad. Tuletame meelde, et Liiride frangid on, on palju palju vanemad ja Margad on palju vanemad rahad, kui, kui meie kroonia ja ometi suured rahvad võtsid, võtsid selle omaks ja ka nutsid krokodillipisaraid, aga, aga praegu on sellega ära harjunud ja ja, ja loodame, et ka meie taskud täituvad eurosentide kuhilatest. Järgmise aasta esimesest jaanuarist. Ta saab olema, et kas nüüd siis, kui see otsus langeb ja euro tuleb, et et kas siis saabub ka mingi seltskond, kes hakkab ikkagi nagu krooni matuseid korraldama, kes ütleb, et tegelikult on ikka hirmus kahju ja tahaks nagu. Ja hirmsasti hakkab nagu valitsus süüdistama, et miks me ikkagi seda üldse tegime? No see sõltub sellest, et kas on olemas kusagil mingisugune seltskond, kes sellest kroonist ka tõsiselt teab, et mõtlen laiem seltskond et siis siis võib ilmuda nagu areenile ka kitsam seltskond, kes sellele laiemale seltskonnale tahaks meeldida. Ei krooni matuseid ei tule, seda, seda ma ei usu, sellist erakonda ei väikeste ega suurte, ei paista, küll aga tuleb pidev ähkimine ohkimine sel teemal, et no näete, euro nimel te pigistatud öö nii kinni, et hapnikku enam juurde ei pääse, kuramuse vereimejad ja, ja nii edasi, et, et see tuleb küll ja see, see on päris kindlasti valimisvõitluse üks osa. Et just just võimulolijate süüdistamine selles, et, et, et see euro noh, väidetavalt on nende jaoks nagu omaette eesmärk ka valimisvõidu saavutamiseks ja nii edasi. Et, et see, see saab olema küll mingisugune argument Ei tea, vaata ma olen kindel, et Eestis on päris suur hulk inimesi, kes, kes võib-olla elus kordagi pole välismaal käinud, vigu on korra käinud, siis nendel ei ole ka mingisugust plaani lähimal ajal minna, nendel nagu sellist praktilist väärtust eurole ei ole ja kui sellega kaasneb siiski mingisugune hindade kallinemine, siis see on väga-väga mõnus virisemise objekt. Jah, aga see on ka tehniline küsimus, ka seda saab väga hea tahtmise juures kontrolli all hoida, mida, mis ma olen kuulnud, et juba on ka ettevalmistusi tehtud, et, et need kaupmehed eriti just praeguses praegusel raskel ajal ei, ei tõstaks euro tulekul niimodi sündsusetud hindu, aga eks need ainult ülespoole. Tõusnud, eks ole, müügimaks on peale tulnud ja siis tuleb veel nüüd see euro ka ja siis kõik kogu aeg, et olge nüüd nii kenad ja ärge siis ikka siin käituge ilusasti ja tema teha, tehke kraapson. See kõlab küll natuke juba jah, Putinlikult, et hoiame leiva hinna kontrolli all, et ega ei tea, kas ikka Eestis väga läbi läheb. Venemaa tõusis viina hind muidugi tahtsime täna rohkem vähemalt Venemaast rääkida ja üldse välismaalt, aga nagu ikka aeg jääb napiks, aga aga kes, kes huvi tunneb, väga tähendusrikas, lausa niisugune väike väikse märgiga lugu on, täna Postimehes nägin teda mina, ta võib olla ka mujal. Vene ajakirjaniku Dmitri hirmulajevi artikkel. Et finantseerimisega on nüüd lõpp ja aitab sellest ja Vene valitsus peab asuma oma pealetungile, nii et kahjuks jah, ei jõua seda rohkem kommenteerida ja kuna tegu on kremlile lähedal seisva ajakirjanikuga, siis need, need mõtted on, on kindlasti suuresti ka kremli mõtted ja ja see see teeb, see teeb väga ettevaatlikuks ikkagi, et ikkagi see seerium, ihalus. Ja, ja NSV Liidu lagunemine kui ajutine nähtus elab, elab nendes nendes peades jõudsalt edasi. Aga kas seal ei ole ka nagu natukese? Seda märki jätta perestroika meelde tuletada, et ongi erinevad jõud, kes seal Kremlis ka erinevaid asju. Tahad teha küll erinevad jõud, aga, aga selles mõttes ma arvan, on nad kõik ühel nõul, et neil on tähtis missugune, kumb jääb peale, kas, kas FSB üks esimene-teine või viies osakond. Täiesti suvaliselt panin need numbrid aga, aga, et, et põhimõtetes ma arvan, ei, ei tingitaja ja selles mõttes noh, nimeta üks, üks endine nõukogude liiduvabariik, nüüdne suveräänne riik, kellega, kellega Moskval on, on head suhted kellega Moskvat tõeliselt head partner ja liitlassuhted. Mitte ühtegi, nii et see on, see on teadlik poliitika ja, ja see, see, see vedru alles praegu surutakse kokku, nii et millal ta välja paiskub, see on, ma arvan, ainult aja aja küsimus. Kuulge, aga me oleme sunnitud tõesti lõpetama. Heidit Kaio. Aarne Rannamäe olid Tallinna stuudios, Sulev Valner oli roninud üle lumehangede Tartusse oma Haanjamaa kuplite alt. Soovime teile kõikidele uuesti head uut aastat, et ta tuleks kindlasti parem kui, kui eelmine. Ja minge välja, väljas on tõeliselt ilus, natukene külm küll, aga, aga täielik talvemuinasjutt. Aitäh kuulamast ja kohtume jälle.