Lõpp hea, kõik hea, jätkub. Arp Müller ja Riina Eentalu on nüüd vastu võtnud külalise. Tere päevast, Mihkel Mutt. Tere kirjanik. Ajakirja looming, peatoimetaja. Meie mõte kutsuda Mihkel Mutt jõulu teisel pühal külla hakkas tegelikult liikuma sellest, et sel aastal ilmus Mihkel mutil tema mälestust sarjast kaks raamatut. Ja need olid mõnusad lugeda. Aga kui nüüd Mihkel Mutt lubab, kuna praegu on ikkagi jõulupühad, siis alustame natuke sellest. Mida teie jaoks jõulud tähendavad? Te olete kirjutanud mitmel pool, et te usklik inimene ei ole, aga ikkagi, mis pühad need teie jaoks on? Kuna minus on igasugune igasuguste massiürituste vastu ikka protestivaim olnud ja massisteerijate vastu, siis ma ei saa. Ma ei saa teisiti, kui kui ma pean natuke distantseerunud maa sellest, mis jõulud ametlikult praegu on. See on ikka üks suur osturalli ja võimalus. Ühesõnaga, mulle ei meeldi see, kui kuulatakse väriseva häälega jutlust ja pärast tullakse Pugitakse ennast head paremad kodus täis. Kui oleks võimalus minna kuhugi katakombi või kus kogunevad algkristlased ja seal ainult tegelevad vaimse küljega, mis jõulusid puudutab, oleksin kindlasti nende seas. Aga praegu jah, vabandust, ma astun natukene kõrvale. See on eelkõige püha siiski laste jaoks see laste püha ja ütleme niimoodi, aga ma olen kõikide pühade poolt, kui need just ei ole millegi vastu suunatud, nii et minu õnnistus jõuludele Jah, nii et jõuluajal tõmbute kuhugi tagasi või. Ma ei tõmbu õieti kuhugi, ma olen kogu aeg natuke endamisi tagasi tõmbunud, aga ma lihtsalt. Ma ei saa väga siiralt kaasa teha selles, mis ümberringi on. Ma tahan iseendaga olla sellel ajal kui jõule võtta niimoodi, et see on iseendaga, iseendasse. Vaata, mis aeg see on, muidugi üks järjekordne klišeed end rahwaret. Aga noh, kui see on niimoodi, siis, siis jah, ja siis ma olen kahel käel poolt. Aga see paraku ei ole ju. Kui ollakse natuke rohkem tagasi tõmbunud või kõrval või, või iseendaga siis tegelikult on võib-olla paremini näha, mis Eestis ja üldse elus toimub, et te olete terane jälgija, aga mis pilguga ta seda Eesti elu ja maailma vaatate? On seal rohkem maailmaparandaja pilk või on see lihtsalt kõrvaltvaataja pilk? See on olnud nii ühte kui teist teatavas vanuses iga inimene maailmaparandaja ja ka teatava ajani. Minul oli mingi kihk ja siiras lootus, et üksik inimene võib ühteteist küllaltki palju korda saata Eesti-suguses väikses riigis, aga see on üle läinud. Sest need illusioonid purunevad kergesti, aga see ei tähenda, et huvi asja vastu ja, ja lootus või tähendab mitte lootus, vaid see teadmine, et, et kui sa ka väga palju ei looda, aga sa ikkagi teed seda, mida sa õigeks pead. Ja siis võib-olla muidugi võib ikkagi ka muutuda kunagi ja siis on see kahekordselt hea, see tähendab, sa oled jälginud seda, mis sinu, sinu sisemine sund, sa pead seda tegema, sa ei looda eriti palju selle kohta kunagi ütles ka müü, et tegelemine võitlusürituse nimel mis ei saagi täituda, et see ongi tõeline kangelaslikkus. Siiski ka lõppeval aastal olete päris palju kirjutanud Postimehes arvamusartikleid, mis teid ajendab, kas Postimehest helistatakse ja palutakse või, või tuleb teil endal mõne teemaga seoses alati mõte või sageli mõtte? Postimehega? Konkreetselt on ainult suuline kokkulepe, et ma kirjutan, see, millest harilikult tuleb ikka minu poolt ettepanek vahel küll ka teiselt poolt, aga mis mind ajendab alatine inimeses, palju põhjusi midagi teha on? Ikka no ikka tahtmine, tahtmine sõna sekka öelda, aga ma ei arva, et sellega laiad hulgad sellest midagi targemaks saaksid. Õpiksid, ütlen ausalt, ma kirjutan nendele inimestele, kes on natukene minusugused, need ei ole Eestis palju ehk tuhatkond, 2000 3000, ma ei tea, igal juhul neid ei ole kümneid, tuhandeid, sadu tuhandeid ja ma tean, et see on mingisugune vaimne, nimetame seda vennaskonnaga milleks tahes ja, ja mul ei pruugigi saada neilt mingit tagasisidet, ei pruugi ma nende kommentaare kusagil kommentaariumist kohata, aga mul on see teadmine olemas ja nendele ma kirjutan ja siis miks ma veel kirjutanud, niisugune on kirjutavas inimeses natukene harjumust. Ja, ja nagu ma enne ütlesin, et see see vajadus siiski asja natuke seletada, mõtestada, mis ümberringi toimub, asju süsteemi viia. Ja, ja kui sa oled midagi endale selgeks teinud ja leidnud, ahaa, see asi niimoodi, nii on ju ka ilus, kui sa midagi oled avastanud, taas sellega sellest kellelegi rääkida, sest nii nagu jagatud rõõm on kahekordne rõõm, nii on ka jagatud, arusaamine on kahekordne arusaamine sellepärast nii et põhjusi on palju. Ma tulen natuke tagasi eelmise küsimuse juurde. Miks need illusioonid purunesid? Te kasutasite just seda väljendit. See on jälle suuresõnaline, aga ma ma ei viitsi enam seda peenemalt ümber öelda, jah, illusioonid purunevad. Vaadake, kui inimene on elanud sellel laineharjal, mis oli 80.-te aastate lõpul ja ja 90.-te alguses, kui tekkis oma riik, see midagi ainukordset ja need lootused, mis siis tekkisid vähemasti paljude loo haritlastelt ja kuhu need tegelikult välja viisid siis seda, sellel on teatav tagasilöök. Muidugi me kõik olime naiivsed, mina kaasa arvatud kõige naiivsema, lootsin millegipärast, et eesti rahva näol on tegemist mingisuguse erandliku rahvaga, et nad suudavad õppida teiste vigadest, et nad ei lähe sinna, kuhu kõik on läinud. Aga mis tuli samm-sammult, kõik on üle võetud igalt poolt, mis läänes on ees olnud ja kõige halvemad, kõigepealt kõik asjad, kõik harjumused, kõik tavad, ma ei hakka nende üles lugema siin podcornist peale, kuni kuni ma ei tea tänava siltideni välja ja mõttelaadini välja. Ja kui sa seda kõike näed, saad, saad aru, tagantjärele ei saanudki teisiti minna. Imerahvaid ei ole olemas, Eesti ei ole mingi ime, rahvastan lihtsalt tubli rahvas, aga lootsid väga palju siis muidugi väike tagasilöök on samas jälle. Kui nüüd vaatad kõrvalt, mis teised rahvad veel teinud on, siis on sul ikkagi uhkus, siis paneel, uhke Eesti peale, nii et nagu elus kahelt poolt tuleb vaadata asja. Te olete väga otsekohene, ma mõtlen, et neid viimaseid lauseid vaid, vaid üldisemalt, kas ta üldse kunagi olete rakendanud enesetsensuuri või mõelnud selle peale, et kui ma lehes avaldan arvamust nõndamoodi, mida nemad minust küll võiksid arvata? Noh, nüüd ma ei saa kunagi öelda, et ma ei ole midagi teinud, sest ma ei mäleta ju kõike, aga kindlasti kunagi mida noorem inimene on, seda rohkem ta orienteerub väljas poolsusele, sellele, kuidas teised temast arvavad. Aga mida edasi, seda vähem. Ta hakkab sellele mõtlema ja praegu ma tõepoolest eriti ei tunne selle pärast muret, mida, mida keegi. Vaat mis ma kirjutan või, või see ei lähe mulle korda. Mõistagi ühest asjast ma küll juhindun, see on ikka see, et et, et inimesele, kes praegu on ümberringi veel elab ja teeb ja isegi minuga läbi käib, et et sellele mitte nüüd mingeid kannatusi põhjendada. Sest see tõde, mida ma välja ütlen, see kuradi efektselt uhkesti ja väga peenelt, vaimukalt, aga kui ma tean ikkagi, et kes teisele kannatusi valmistab, talle ebameeldiv on, siis ma surun enda alla, sest selles mõttes jah, eetika minu jaoks praegu prevaleerib, on ülekaalus esteetilise üle. Ja ma arvan, nii see peab olema, aga noorest peast loomulikult siis mõtlesid, et et rõõmsalt plärtsud, mõtlesin, et küll on tore vaimukas olla ja kõik sind imetlevad, milline suur, irooniline ja, ja tore Mihkel Mutt ja et sellega sa tegelikult jama kokku keerasid. Noh, piinlik on natuke tagantjärele ja ka siis tekib küsimus jälle. Kas kunstid kunsti loomise puhul saab arvestada ja kunsti puhul võib-olla ei saa, aga ma ei pea ajakirjandust selles mõttes, ma ei pea kitsamalt kunstiks, eriti Eestis, kui kõik on teada, kes ja mis on omavahel seotud. Mihkel Mutt, kui palju te ikkagi mängur olete? Ma ei mäleta, kes seda on kirjutanud, aga ma tean kindlasti, et ma olen seda lugenud, et Mihkel Mutt on mängur, aga talle meeldib ka kõrvalt mängu jälgida. Noh, see on seesama asi. Mängu kõrvalt jälgimine lülitub, noh kui me räägime nüüd juba semiootiliselt sisse, lülitub laiemasse mängu see mängu kõrvalt, jälgija ei ole mingi mendamisest küll mängur ei ole olnud. Ei, ma olen praegu lõpmata lõpmata ahvuse lõhn. Fatalism mis see aeg siis teiega on teinud need aastad, et te juba nimetasite siin arrogantse ja iroonia Nii et aeg on võtnud maha aktuaalsuse pindmise säragi, siis ütleme niimoodi peenest ahhaa läinud vaikselt sügavusse ja, ja seda enam, et see on, see on äärmiselt tore. Sest mind ma naudin seda. Naudin seda, kuidas sa võid olla see, mis sa oled. Ja ei pea esinema kateisklema. Külon, noorus, kohutav aeg. Sa pead kogu aeg olema löögivalmis, kogu aeg pead, sa mõtle, mida teised minust mõtlevad, küll ülemused, küll küll vastassugu, küll küll kõik, küll kõik, see on asi, miks ma. Miks mulle meeldib minu, minu elu järjest rohkem? Jah, see on küll väga väsitav, see kõik, mis te praegu ütlesite Aga ega noorusest ei saa ju kuidagi üle hüpata, oleks jube, kui inimene oleks kohe 50. See oleks katastroof, kõik asjad, mis on ette nähtud, peavad tulema. Aga jama on see, kui mingi asi kestab liiga kaua või kui mõni asi tuleb vales järjekorras. Kui keegi hakkab viiekümneselt tegema seda, mida ta oleks pidanud olema 20 viieselt, kui ta hakkab siis ainult välispoolsusele orienteeruma ja hakkab mõtlema, mida temast mõeldakse. Senini naeruväärne. Aga äkki vaatame nüüd siis sellele rajalõigule ehk siis lõppevale aastale tagasi, mis teie aastas teie jaoks on kõige olulisem olnud? Tiina juba mainis aasta jooksul, teil on ilmunud kaks esimest osa plaanitud kuueosalisest mälestuste raamatust pikemast pikemast mälestusteraamatutest ja seda siis on Eesti avalikkuses toimunud erinevaid asju, aga mis, mis teie enda jaoks kõige olulisem on? No minu jaoks kahtlemata ongi see, et ma hakkasin neid lõpus kirjutama, ma jäin hiljaks, sellega mul oli see plaan juba, ma ei tea, millal 10 aastat tagasi ja ma muudkui venitasin ja venitasin ja muudkui kaaguta siin igal pool, et ma kirjutan mälestusi, kirjutan mälestusi ja siis sattusingi praegu sellele tere harjale, kui kõik need eluloo raamatut on hakanud tulema ja lugeja paneb mind intuitiivselt nendega ühte patta ja ma kaon sinna küllaltki palju nähtavasti ära, kuigi minu raamatut minu mälestused ei ole üldse mitteeluloo raamatut, kui, kui nüüd lähemalt vaadata, need ei ole minust niivõrd palju, kui need on kõikidest teistest, keda ma olen näinud, keda ma kohanud ja mida ma neist arvan. Me kohe lähemegi teie mälestuste juurde, aga kui te juba ise ütlesite, te sattusite sellesse elulooraamatute harjale iste kogu sellest elulooraamatute asjast Eestis praegu arvate, kus ei jaksa enam järjel püsida, kes kõik on kirjutanud? Sellest võib mitut moodi arvata. Üks on muidugi see kuulus mälu vajadus kõike säilitada ja taastada, muide üks mu hea tark kolleeg hiljaaegu kirjutas, et see vajadus üleskutse et peab mäletama ja mäletama, et see ajab juba iiveldama. See, see võib niimoodi olla, iga asi võib ajada iiveldama, et Eesti ühiskonna puhul rääkida liigse mäletamise kahjulikkusest, see on umbes sama, kui, kui rääkida bangladeshi näljahädalistele liigsöömise kahjulikkusest. Eestis küll seda mäletamist veel liig palju ei ole olnud. Aga ütleme, mäletame seda, kuidas oli need need Eesti elulugude üleskirjutamised kuidas seda kõike on tehtud teatavas mõttes võistlused, elulooraamatuid praegu võtta kui nende elulugude üleskirjutamise laiendatud varianti. Varem saadeti ju kirjandusmuuseumisse sinna neid ja Merle karusookogus neid. Nüüd on see veel noh, mitte nabiks kitsas väike elulugu, vaid on terve raamat tehtud. Aga ma arvan siiski, et nii ilus ja õilis värk ei ole. Pigem on siin ikka tekkinud kaubanduslik aspekt. Lihtsalt inimesed on äkki aru saanud, et, et see on väga minev värk on olemas nõudlus lugejate poolt ja teiselt poolt on olemas pakkumine inimliku edevuse näol. Ja see on, see oli ikka päris kohutav, tegelikult hea küll, näitleja, et ma saan aru, valdav osa neist on ju näitlejaid praegu küljest raamatut tehtud, aga ega see sellega asi piirdu, mul on andmeid terved kontorid, praegu tegutsevad nende elulooraamatute kallal algul näitlejad ja siis hakatakse teisi inimesi võtma ega siis pidama. Isa, kellel on juba veremaik suus, maurab edasi. Lõpuks tulevad juba linnavalitsuse nõunikud ja tulevad need väiksed niinimetatud ksenoon, bravuurikad, tarid, ilusana, bravuuritar tulevad ja siis tulevad kõik kõik kõik. Ja lõpuks igaüks võib oma endast raamatu lasta kirjutada, siis pange tähele, ega tavaliselt see inimene, kellest raamat on kirjutatud, ta ei saanud minu minu teada sentigi. Väga vähe saab, kõik läheb ikkagi ju sellele, kui oleneb kokkuleppest, aga enamik inimesi ei saa kindlasti mitte midagi sellest, nad lasevad endast teha. See võib olla nende äri või nende edu hüvanguks. Näitlejale, kes on veel laval, see võib kindlasti tema karjääril promoda, aga teistel ma kahtlen, mis see neile annab. Edevus on niivõrd suur, vaadake, vahepeal oli. Mul oli selline tunne, et kõik inimesed tahtsid olla arvamusliidrid, et nad saavad sõna sekka öelda, et mis, mis inimene sa oled, kui sa kusagil kolumne kirjuta, suured ülemused lasid oma oma nõunikel kirjutada ja avaldasid olema, sa pead olema arvamusliider, see oli väga tähtis, aga nüüd mul hakkab paistvama paistma, et see ei ole ka enam kõige tähtsam, tähtis on see, sinust oleks raamat olemas ja siis siis muudkui treitaksegi. Aga eks, eks lugeja poolt see ole ikkagi seesama asi, see on see noh, nii nagu Loomingu Raamatukogu on olemas kroonikaraamatukogu ja see on. Mul on kurb, kuna need inimesed, kellest neid elu elulooraamatuid tehakse mõndav tunnemanest isiklikult ja noh, küllaltki hästi ja, ja kurb on, kui need tehakse härraseks ühemõõtmeliseks ikka ainult see, et kes on kellega olnud ja, ja, ja mis on tal kõhu peale ja mis on tal selja taga ja keda sa nii väga huvitab. Õige elulooraamat on, oleks säärane. Et ma ei teagi üldse, kes see inimene on, aga see, mis ta on tal kõhu peale, mis on tal selja taga ja kelle kontol suhe olnud see nii põnevalt ja nii ütleme mind avardavalt kirjub kirja pandud, et ma loen seda mõnuga. Aga see, kas see on aga see, et kui ma jah, loen oma kolleegi endise kolleegi kohta ja ja saan teada, et ta on sellega olnud ja tollega teinud, siis see jätab mind täiesti külmaks, aga no mis inimene on niisugune? Jah, aga teie mälestused, nagu te ütlesite, ei, ei ole sedasorti kirjandus ja kahe esimese põhjal saan ma aru, et see on tunduvalt laiem kui tegelikult teie enda pere või suguvõsa või et see on laiem, nii oli mõeldud. See on nii mõeldud, aga ma pidin leelo ära kirjutama, et siis saaks aru kes on see inimene, kes kajastab järgnevat, et miks ma saan asjadest nii aru, nagu ma aru saan, et kõik ju peegeldub läbi autori nagu mingisuguse prisma, aga noh, millesse prisma on tehtud, selleks ma pidin seda oma tagapasi natuke valgustama. Eelmälestused ehk siis mälestusteraamatute seeria esimene raamat. See räägib paljuski enne teise maailmasõjaaegsest ajast ja teie sugulastest ja eellastest, kes elasid siis? Minul on alati tollest ajast natukene ängistav lugeda, sellepärast et tiba enne lugema asumist ma võin aimata ja hiljem muidugi ikka loen, et paljud need inimesed Nende saatus oli väga traagiline. Nad lõpetasid Siberis. Nende elu lõpp oli vägivaldne. Kuidas teil seda kirjutada oli? Ega ma väga palju uurima ei pidanud, sest neid lugusid oli minu ümber räägitud varasest lapsepõlvest peale küll vihjamisi ega keegi laste kuuldes tollel ajal väga-väga otse minule ei räägitud, paratamatult laps kuuleb pealt, mis vanemad räägivad, nii et ega seal väga palju uut mul uurida ei olnud, mul ikkagi oli selle kõik mingisse süsteemi viimise töö ja vaev ja siis noh, üht-teist oli muidugi vaja juurde otsida, aga ei, ma ei saa öelda, et ma oleksin midagi väga põrutavat avastanud, kui no mida ma saingi nii väga palju põrutavat teada, kui kõik see, mis on toimunud kulaagides ja mis on kusagil kõiki, on loetud ja mujalt ja kui sa tead, et, et noh, seal neid nendega inimestega käituti niimoodi laagris kasvõi seda näpin raamatut oled lugenud neid üksikasju. Ja noh, siis saad teada, et sinu vanaisa noh võib-olla oli ka laagrist, aga mida see sulle rohkem juurde annab? Suurt pulkade masside kannatuste najal. Üksikinimese saatus ikka muutub statistilise, eks on paratamatus, nii et ma ei saa. Jah, ma ei saa öelda, et ma oleksin mingeid väga suuri hingelisi elamusi selle puhul kirjutades enam tundnud, see aeg on kõik möödas juba. Igast raamatust võib-olla igale lugejale jääb mõni üksik selline küsimus õhku või asi, mida tahaks teada. Mind huvitab see, mis sai Kiidjärve garaažis olnud vanast kodarratastega Fordi sõiduautost, millega küll harva sõideti, aga ikkagi sõideti. Selle kohta ei oska mitte midagi öelda, ei ole kusagilt pärida, ka. Arvata on, et kohalik värskelt loodud täitevkomitee võttis ta nii-öelda eks proprieeris rohkem ei ole selle kohta kuulnud ja ei ole kuskilt pärida. Kui me siin eksisime juba sellega, et kuueosaline minagi teadsin, et kuueosaline Mihkel Muti ütleb, et pikem, see on teil muutunud, nüüd pikem. No ei tule midagi välja, ma pean kuidagi seda ainet. Just nüüd ma lõpetasin täna hommikul, tegelikult isegi see mind puhas juhus jälle, aga see tõesti mängurlik lavastus, ma enda mehest panin Punkti viiendale osale, aga ma olen sellega jõudnud sinna hetkeni, kui ma esimest korda lahkun Loomingu toimetuses 86. aastal. See on üldse elus tähtis aeg, mu isa suri sellel aastal ja, ja üheksa aastat loomingu karjääri lõppes, aga sellega on viies osa on läbi ja see algab sellega, kui ma läksin tööle Eesti raamatusse pärast ülikoolinoore toimetajana, noor, kõik, mida ma nägin kirjastuses, seni on niivõrd huvitav, kes seal kõik töötasid ja siis läksin loomingusse. Täielik provintsi nolk, nagu ma olin tegelikult tartlane ja sattusin äkki Mati Undi salongi sealtkaudu Loomingu toimetusse, kus käis koos tõepoolest sekremm seltskonna koorekiht vaimses, minu mõttes. Ja mida ma seal nägin, kui palju huvitavaid inimesi. Ma lihtsalt ei pea vastu, ma kirjutan paljudest isikutest näiteks Aleksander Kurtnas või ka Uno lahest, keda minu meelest on väga imelikult koheldud, tagantjärele kirjutan väiksed lühiportreed, seal 10 lehekülge ja nii edasi ja nii see kõik tuleb kokku. Kõik mis toimus, sest see oli ikkagi, see oli huvitav aeg, 77 kuni 86, see oli see puhas Brežnevi aeg ja mismoodi siis? Koli vaimuinimeste olukord ühiskonnas, kuidas ma tahan jäädvustada, sest muidu hakkavad tekkima mingisugused imelikud müüdid, mis tegelikult oli ja mis rolli mängisid, need need, need kirjanikud ja kunstnikud ja see on väga põnev ja see võtab kõik ruumi. Ja nii ma olengi seal ja viies osa on valmis. 86, aga see on ju kõik, mis pärast seda veel tuleb. Ma just tahtsin veel küsida, enne kui me teeme väikese pausi ja küsime. Sest ma alati mängime ka külalise muusikat siin ma küsin veel, et missugused need eluperioodid või missugused sündmused või juhtumised peavad teie mälestusteraamatutesse saama, kuidas te seda valinud olete? Nad peavad saama kõige kõige huvitavamad sees, mingisugune telg peab ikkagi olema, kuigi see ei ole autobiograafia ja ma jätan küllaltki palju eraelulisi asju lihtsalt kõrvale, ma ei taha neist rääkida. Kuigi ma mainin neid. Loomulik, aga telg peab olema siis need tähtsamad elujaamad, noh kui ma olin noorsooteatris kirjandusala juhataja, mis seal, see oli täiesti omaettemaailmse teatrimaailm, kuigi ma sealt väga sügavalt sisse ei elanud, aga siiski ja siis tuli ju välisminister seerium sellest mõne terve romaani kirjutanud, aga ega siis romaan ei ole see, mis tegelik elu oli. Mul on väga hästi meeles, mis siis oli, mis juhtus ja ma tahan nüüd, et oleks romaani kõrval ka fikseeritud, see, mis tegelikult toimus. Ja siis edasi algas ju minu karjäär, sõltumatus ajakirjanduses ja see jääalad siis juba sirp ja, ja nii edasi ja nii edasi, ma ei, ma ei ole kindel, kas ma suudan selle kõik ühte köitesse ära mahutada, ma kardan, et mitte. Nii et mälestusteraamatute köiteid tuleb veel mitu aastat. Ja ma kardan, et lõpuks tuleb täiendusköide kus on kõik see, mis on välja jäänud ja veel see, mis on tagasiside lugejate poolt. Mul on ikka, ma pole ühegi raamatu puhul, ma ei saa nii palju mingeid kõnesid ja meile ja kaardikesi kui nüüd, kui vanad kähisele häälega inimesed ütlevad vaat-vaat, ma lugesin ja teate, selle asjaga oli tegelikult niimoodi, see teeb südame äärmiselt soojaks. Ma täna neid inimesi kõiki, aga ma ei saa kõik ära trükkida järgnevate köidet sa kuskil eessõnas ei ole lihtsalt võimalik. Võib-olla ma kunagi tulevikus kirjutanud ära nii, et see romaan, mis teil oli plaanis, lükkub veel paraku edasi, midagi ei ole teha. Las ennesse elu olla tehtud ja siis on ajaga kunstiga jamada. Te võtsite ühes saksa ansambli Rammstein plaadi ja kuulame selle pealt kuuendat lugu. Mutter ehk ema. Üks lause palun selle ansambli ja selle loovaliku kohta. Kogu saksapärastsõjaaegne elu on ühe suure kompleksi väljaelamine taevast põrgusse langemise ja patukahetsuse kompleksse, kuna seda on väga raske avalikult tehase Sublimeerub teisiti ja Rammstein on kindlasti üks selle kompleksi eredamaid väljendusi. Mulle see väga meeldib. See oli Mihkel Muti valitud pala Rammsteini-lt, mis kandis nime mutter ja jätkamegi juttu Mihkel Mutiga. Mälestustega sellest võiks ju rääkida veel pikalt ja pikalt, aga me ootame ära, kuni need raamatud ilmuvad. Sellel aastal olete lubanud või järgmisel aastal, mis tuleb? Ja mina olen aus kaupmees, aus lubaja. Las ta tuleb kaks raamatut natukene hullumeelne ja võib-olla ma päris lõpus ei suuda iga aasta kahte kirjutada, kuna need köited lähevad ikka pikemaks ja pikemaks. Aga järgmine aasta tuleb kindlasti kaks köidet. 30 märts ja 30 september muna isegi kuupäevaliselt täpselt teada, et on valmis need köited. Esimene märtsi lõpus räägib minu kooliajast kaheksandas keskkoolis, praegusest Forseliuse gümnaasiumist ja ainult koolielust, mitte millestki muust, õieti minust kui väiksest tennisist-ist ja kirjandite kirjutajast ja, ja säärasest asjadest. Esimene kõige esimestes kirjanduslikes katsetest. Ja pearõhk igas köites on olnud ka üks inimene, kellest kõige rohkem räägin. Esimeses raamatus oli see minu vanaisa. Teises raamatus on minu isa ja nüüd on kirjandusõpetaja Vello, saage üks legendaarne inimene temast, ma räägin kohe äärmiselt palju. See on ka äratundmisrõõmu minule, sest mina puutusin temaga ülikoolis kokku. Isa oli teie jaoks väga tähtis inimene, tuleb siit raamatust välja. Ta oli tähtis inimene, jah, ta oli komplitseeritud, tähtis inimene, mitte traditsioonilises ja üheses mõttes mitte imetluse mõttes tervenisti, vaid Ma ei saa ühtemoodi öelda, ta oli erakordne inimene, aga mitte säärane, keda ma oleksin nüüd ja 100 protsenti tahtnud olla temasugune või pigem ma näen seal väga palju. Ma näen enda juures, kuidas kõik avalduvad samad küljed, aga kuna ma tean seda, siis ma, ma katsun mõnesid iga hinna eest vältida. Võib-olla see fakt oli varem ka avalikkuse eest läbi käinud, aga mina sain mälestuste raamatust teada, et kodus isa rääkis perekonnaga inglise keelt, kuna ta oli kasvanud Ameerika Ühendriikides elanud diplomaadi käes. Mida see kodune inglise keel, inglise keelekasutus? See oli nõukogude aeg ja viiekümnendad aastad, mida sa teile tähendas või andis? Sellest ma toona aru ei saanud, praegu ma saan muidugi aru ja see Göte ütleme, need, kes ühtegi teist keelt ei oska, ei oska õieti ka enda oma see mulle nüüd selgemaks saanud iga keele olgu see kunstlik keel või loomulik keel, olgu see autojuht, testimine või võimuusikamängimine või, või arvuti, käsitsemine võiks kõik, iga keele õppimine annab sulle erakordselt palju juurde, ta arendab sind seesmiselt väga palju. Ja nii ka see inglise kee, see, et ma kas või lapsena näiteks mulle ei lauldud eestikeelseid hällilaule ja ja ma kuulsin inglise laste mütoloogilisi jutuke kõik, mis nende nendesse puutub ja, ja see, kui ma tagantjärelevaataja siis ma tunnen, et ma olen natukene paremas seisukorras mõnes suhtes olnud võib-olla kui need, kes kasvasid päris Eestil Eesti keele najal, mul on pisut mul teine, mul on olemas teine justkui mitte teine elu, see oleks nüüd täiesti suureline öeldud, aga, aga, aga mingit teine variant on ka veel olnud. Ja see, see on ääretult huvitav, kuidas kõik omavahel suhtlevad ja, ja suhestuvad ja mida ma selle tagajärjel justkui tunnen, et ma olen nagu rohkem saanud ja mul on väga hea meel ja teadvus on laiem. Tänapäeval räägitakse just palju inglise keelega kaasnevatest negatiivsetest aspektidest inglise keele pealetungist eesti keelele ja eesti kultuurile. Kuidas teie sellele vaatate oma taustast tulenevalt? Üks asi on keele õppimine, oskamine ja keelearmastamine keeltega, nii nagu inimestelegi rahvustega, et teisi tuleb austada, ka enda oma tuleb armastada. Üks on see, kui sa keelt õpid ja, ja sa loed selles keeles ja räägitakse. Teine asi on see, kui sa muutud, kui keel on sinu jaoks sotsiaalse sümbolismi tähenduses, kui see on tõusiklikus. Kõik see, mida, mis praegu seoses inglise keelega Eestis toimub, kõik need tänavanimed ja poed ja need laulsid ja, ja kõik need asjad, mis seal kõik on, seda nipli räägitud. Seda ei saa isegi mitte nimetada orjameelsuse avalduseks, sest orja ja isanda vahe oli tegelikult ikkagi päris suur. Aga sain toa poisilikus, sen lakeilikus, lakeilik mõttelaadi on see kõige ehtsam labane tõusiklikus. Ja see ei ole kuhugi kadunud ja see on üks põhjus jälle, miks ma miks ma olen, miks mu illusioonid, nagu me enne rääkisime, natuke purunenud läheb lihtsalt hinges ja see piinlik mul vaadata, miks peavad olema need toidunimed kõik üle võetud kuskilt ma ei tea, mis Pariisi köökides ja miks peab iga Mik, miks ei ole kusagil õieti enam seda sõna kõrts? Ma tean, kõrts pole ka mitte-eesti sõna, aga no ikkagi teatavast alast ai ajast peale on need sõnad ikkagi eesti sõnad juba ja miks ei ole ühtegi kõrtsi õieti Eestis ja kõik on mingisuguseid, ma ei tea, mis asjad, ma tõin näite sellest elusfääris, mida ma nii hästi tunnen, mina kui kõrtsikammi. Ei lähe autor ja aga tulemegi siis Eesti elu juurde sellel aastal, kui me nüüd natuke ringiga tagasi jõudsime, et Mihkel Mutt on olnud ikka jälginud teraselt elu, nagu nagu te ennegi, tunnistasite kindlasti ka sellel aastal, kus on olnud meil igasuguseid üllatavaid ja vähem üllatavaid sündmusi. On teil mõni asi, millest te tahate praegu kohe ära rääkida sellest kirevast poliitika ja muude seikluste aastast? Ausalt ütelda ei ole säärast, sest ma ei pea arvet nende üle ja mulle tundub, et ka midagi väga kvalitatiivselt uut ei ole olnud. On käinud edasi seesama, mida nimetatakse tavaliseks võsis, normaalseks korruptsiooniks ja tavaliseks normaalseks poliitiliseks lehmakauplemiseks. Et midagi muud eriti ei ole ju olnud, ei saa ju öelda, et oleks kvalitatiivselt uut uut taset saavutatud, kõik on niimoodi aste astme kaudu läinud ja mis need valimised siis nüüd nii väga palju erinevad olid? Kõik see oli ju ette teada, et see nii läheb. Lihtsalt natukene natuke asjad muutuvad veel, rõvedam maks natukene veel räigemaks, aga, aga samas sa ei vihasta enam nende peale, mina ei vihasta, nende peale. Vihastamine on, on ära kadunud minu hoiakute võtmise arsenalist, imestan, ütlen, et kas tõesti järgmine aste on see, et ma stardin ja ma ütlen, et see ei ole võimalik, kas tõesti nii, labaselt nüüd mängitakse, mäng käib, siis ma ütlen ja tuleb välja, et ikkagi on võimalik ja aga ma vihastasin selle peale, no mida ma ikka vihastan asjade üle, mis sinust ei sõltu? Kuhu sina ei saa midagi parata, vaata su vaimsele tervisele on kasulikum, kui sa ei vihasta, kui sa, sa võid neist kirjutada, sa võid öelda, mis arvad, aga vihastamine sisul jääb, inimese energia on üks. Kas see kulub positiivsete või negatiivsete väljundite peale, see on, see on ikka see jama kõik. Nii et parem, parem katsuda ise midagi viisakat korraliku teha midagi positiivset, selle asemel, et, et ainult noh, vaid selleks on olemas kaitsepolitsei ja teised organid. Aga kes tegelikult natuke ei ole kole, kui kui me kõik väsime ja enam ei vihasta. Ja lähebki. Ja siis keegi mängib seal üleval väikses ringis mingeid mänge ja meie oleme väsinud ja ei vihasta. Väsida muidugi ei tohi, aga mina ka ei väsi, ma kirjutan kuus kolm korda Postimehes, et ma ei väsi, aga ma ei, ma ei hakka neile hammastega kaela, ma ei sõima neid ja neid ei kasvata ümber ja ei saagi ümber kasvatada. Kui sa teatava süsteemi seda eriti palju muuta on teine võimalus kõrvale astuda ja teises süsteemis tegutseda. Avatud ühiskonna tore asi, sellepärast. Siin pole ainult üks mänguväljak, siin on palju minu meelest lihtsam on ise positiivsete tegudega, et elu meeldivamaks muuta ja rikastada seda ükskõik kas oma kirjatükkidega või, või, või lihtsalt korralik inimene olles. See, see loob mingi vastukaalu ja seda on endal meeldivam tunne hinges. Sest kui seal kellelegi korruptandi või, või poliitikule selle koha kätte näidanud ja tead, et kurat küll ma nüüd ikka panin talle kõike, kõik, sa oled hingelt tühi ja mis siis sellest muutub. Ega see korruptant ikkagi muutuse poliitika ikka väga palju ei muutu. Nii et minu arvates inimeste huvi langus selles mõttes kitsamalt poliitilise parteipoliitilise tegevuse vastu ega sellest midagi väga halba ei ole. Ütleme niimoodi, kui see huvi jääb kusagil 30 40 protsendi piiridesse, sellest piisab. Las ülejäänud inimesed tegutsevad teiste asjadega, peaasi, et nad tegutsevad, tegutseb kodanikuühiskonnas või, või kunstimaailmas või millegagi tegeleda eneseteostusega, kas või saagu paremaks, ütleme lihtsalt mati hunt ikka ütles, et saagu paremaks, mulle see asi väga meeldib. Aga kas midagi on ka läinud sel aastal teie arvates paremaks aasta alguses ju maaliti väga tumedaid koledaid pilte siis räägiti pidevalt ju krooni devalveerimist ja sellest, et see praegune majanduskriis kestab võib-olla aastaid viis või 10 ja me ei hakkagi niipea tõusma. Praegu vähemalt mulje on justkui meedia vahendusel jäänud, et siiski lootust paistab, aga kuidas teile tundub? Mina arvan ka, lootus, paistab, mul on väga hea meel, et see suurim Borja, mis viimased viis aastat vähemasti on ühiskonnas olnud, et see õigel ajal ära kadus, ei saanud hästi lõppeda, minu meelest. Ja praegu ollakse kainemad rahulikumad inimesed on endale selgeks teinud või vähemasti hakkavad selgeks saama, mis on võimalik, kes me oleme, ei saa hüpata, ajas edasi väga palju, kõik peab tulema ikka enam-vähem normaalset raha. Et me ei ole selles mõttes ime, imeinimesed. Me ei suuda nii palju, et kiiremini minna. Ja mulle üks asi küll meeldinud ja miks ma olen hakanud jälle oma oma oma rahvas hästi suhtuma. Paremini kui vahepeal vahepeal armastus kadus nagu ära natukene on see kuidas ikka eestlane on, niisugune ta ei ole mitte. Võiks muidugi öelda, et ta on tuim loom ja, aga ta ei ole tuim loom, ta on arukas selles mõttes ta saab aru, et ega selle mässamisega ja, ja tänaval meeleavaldamisega ega sellega midagi paremaks ei tee. Ja kui tuleb natukene, tuleb vaikselt rühkide, tuleb veel raha seda püksirihma pingutada, et see euroga kätte saada ja noh, siis tuleb see ära teha ja nad. Ma ei tea, kui palju nad kannatavad oma hinges, seda ma ei oska öelda. Aga igatahes nad on kuidagi mõistlikult käitunud. Võib-olla et see, see kannatamise võimet on ikka sajandite vältel ka nii suureks tehtud inimestes et nad ka praegu veel suudavad kannatada. Aga mulle see mulle see jätab väga sümpaatse mulje. Ma ei tea, kas tuimus või on see lihtsalt võime kannatada, aga minu meelest kannatused praegu ütleb, peaks väga suured olema ühiskonnas. Kui me Lääne-Euroopas kasutame sõna intellektuaal, siis kindlasti öeldakse kohe sinna juurde vasakpoolsusest intellektuaalid on sageli vasakpoolsed, te olete just konservatiivne intellektuaal, aga kas te võiksite natukene konservatiivse intellektuaalsuse olemust lahti seletada? Et kuidas on nõnda läinud ja miks Eestis pigem nõndapidi on? Ei, ma ei ole padukonservatiiv. Püüan olla avatud kõigele kõigele, mis on väärt olla avatud, olla seni tuntud tõde, et kes ei ole noorena olnud revolutsionäär, seal on süda vale koha peale, kes, kes on vanana revolutsionäär, seal pole mõistus õige koha peal. Nii et paljudel Lääne-Euroopa intellektuaalide pole mõistus kohale jõudnud Ma ennist ütlesin, et see, kui inimesel need järgnevused on sassi, siis on see koomiline ja minu jaoks on mõned noorte hullutajad alates alates noh, ma ei tea, kui ammusest ajast peale Kasemarkuusestaminu ajast võttes see tahtmine pugeda üliõpilaskonna ees ja teistes nende nendega võrdsustatud ühiskonnakihtide, see seon natuke koomiline. Ma ei saa aru, kui palju on nende puhul tegemist subjektiivselt ausa retoorikaga, nad mõtlevadki niimoodi ja kui palju on ikka tahtmist see, et oma ideid müüa ja olla populaarsed? Ma ei ole kunagi aru saanud. Subjektist ausale inimesele võin ma peaaegu kõik andeks anda, aga, aga konjunkturistile ei taha ma õieti, kes ennast teadlikult müüb, sellele ma ei taha õieti midagi andeks anda. Me ei ole veel üldse jõudnud loominguni tähendab ajakirjani looming, mille peatoimetaja Mihkel Mutt on. Et kui kultuuriväljaannetega seoses räägitakse Eestis aegadest aegadesse seda ellujäämise juttu siis kust king teie jaoks pigistab? Kui üldse? Selles mõttes ei pigista mu suss kingastma, siin praegu ei räägiks. Ei pigista ses uss mul kusagilt, kuna kultuuriväljaannetel jumal, paraku ei ole vajadust lugejaid kosida, nad on Eesti riigi ülalpidamisel võime nii-öelda. Ja sellepärast me võime avaldada seda, mis on väärtuslik igas mõttes. Aga kas inimesed raamatupoes või, või ajakirjandusleviputka juures leiavad üles selle, mis on väärtuslik muu kõige muu pakutava vahelt. No vaat siin on see asi, et kui Ühte liiki teoseid hakkab tulema liiga palju siis see ahistab publiku vastuvõtuvõimet publikuna olemas see vaimne vastuvõtuvõime ja on olemas ka materiaalne vastuvõtuvõime lihtsalt kui on, kui on nende äripatareid ja elulooraamatuid ja kõike muud, on niisugune suur hulk, siis isegi kui lugeja tahaks midagi osta, siis ta leiab, et oi, ma olen juba raha ära kulutanud ja mulle ja niikuinii aega enam lugeda midagi paremat. Mis kultuuriväljaandeid puudutab, siis, siis suhteliselt ei ole midagi eriti muutunud. Just vaatasin andmeid praegu eelmine nädal, et nende tellijate arv on kahanenud tervikuna minu meelest oli kusagil kolm, neli protsenti umbes ja eelmise aastaga võrreldes ei ole suur arv. Muidugi absoluutne, arvudes pole üldse see eriti suur see meie regent loomingust, ma räägin kõikidest nendest Õpetajate lehest sirbist diplomaatiasse, kõik rääkige, kaasa arvatud see arv ei ole väga suur. Aga ta on siiski suur suhteliselt võrreldes teiste riikidega kui loomingu, ütleme ettetellijat, see arv on ikkagi stabiilsed 1200 ringis. No see kõigub, võib-olla nüüd see aasta tõi 30 või 40 väiksem, aga ta on ikkagi kõvasti üle 1000 seen ühe miljonilise lugejaid potentsiaalse lugejaskonna kohta on see ikkagi väga suur arv, nii sellega selles suhtes ei ole midagi muutunud ja paistab, et kuna see arv on enam-vähem sama siis, siis võib-olla see jääbki niimoodi. Ega seegi ei ole võimatu. Kui aeg on muutunud mõnevõrra rabelevaks minu jaoks selles mõttes, et kõik videoklipid lähevad aina kiiremaks ja vilkuvamaks ükski raadiosaade või, või telesaade ei tohi olla liiga pikk ja, ja kõigeks on vähe aega ja, ja inimestel tõenäoliselt öeldakse, on lugemiseks aega, siis kas kultuuriväljaanne nagu looming näiteks kuidagimoodi peab muutuma selles hirmsas kiirustamises või ei ole see üldse vajalik? Loomingu pärusmõte on avaldada Eesti kaasaegset ilukirjandust ja esseistikat, mis räägib, mis on seotud eesti kultuuriga üheselt fikseeritud, see on ka põhjus, miks ma ei avalda seal huvitavat esseistikat näiteks läänes, mis on ju igalt poolt kättesaadav, aga selleks olemas Vikerkaar, selleks on olemas tuna. Selleks on olemas kõikvõimalikud muud muud. Akadeemia muidugi, ja nii, et seda ma teadlikult ei tee. Ja no ma ei saa öelda Mats traadile või, või, või Ene Mihkelsonile. Kuulge, kirjutage nüüd lühikesed lookesed, et lugeja tahab lühilühikest asja, seda ma õnneks teha ei saa. Loomingu selles mõttes eesti ilukirjanduse peegelda nii ebahuvitav või nii huvitav, kui ta paraku on. Millised on teie kõige suuremad lugemiselamused eesti ilukirjandusest lõppevast aastast? Teate, kui kriitik on juba kretiinlikama lugemise poolest toimetaja, mina olen teate nagu kirjanduse arst varsti selles mõttes mitte et paremaks teeksin jumala eest, vaid vaid see, et ma puutunud aga niivõrd palju kokku, et mul kaob vahel ära see, see üldiste pingeridade tekitamine oma teadvuses, nii nagu arst kui arsti käest küsida, et kes on kõige tervem inimene, kõige haigem, esimene, keda te nägite eelmisel aastal maailma, seda ei oska öelda. Ta oskab iga konkreetse asja kohta öelda, et teil on see viga ja vaat siin läks viltu ja seda poleks pidanud niimoodi tegema. Seda oskab analüüsida. Minuga on ka niimoodi. Me ikkagi äkki oskate öelda, milline oli kõige imelisem tervenemine. Suurim areng? Selleks ma peaksin ees hoidma nimekirja eelmisel aastal ilmunud, aga, aga panete siis, kui me hakkame umbes kahe kuu pärast loomingu eelmisena lasta laureaate välja selgitama. Nii et ma jään praegu küll vastuse võlgu ja, aga seda ma võin küll öelda, et kõige suuremad elamused on mul siiski olnud seotud mitte niivõrd ilukirjandusega, kuivõrd see esseistika ka sinna alla kuuluvad mälestused. See teadlik poliitika ja kui mul üldse olnud mingisugust missiooni või millegi mingi liini ajamist loomingus nende nelja ja poole aasta jooksul on see, et mõned teadlikud avaldanud mälestusi, kõikvõimalikku mälestusi ja neist lasknud lasknud toimetajatel tellida, need on tõesti huvitavad ka selles viimases numbris või on see nüüd mõlemad sassi, mis on praegu töös ja mis tuleb järgmine aasta Tartu ülikoolist. Mälestused Daniel Palgi ja ülikooli kauaaegne raamatukogu direktriss Laine Peep on kirjutanud 50.-test aastatest sest minu jaoks on see nii, on, minu jaoks on see huvitavam kui, kui, kui, kui kes keskmine jutt või novell. Saamegi ringiga tagasi sinna mäletamist Eestist ei saa olla liiga palju. Te valisite üheks looks meie saatesse välja Leonard Goani pala tõest Teik Manhattan, mis jääb ka meie saadet lõpetama. Mis mälestused teil selle Logan? See on osa minu kuldsest ajast. Viies mälestuste köide, kõigil on tähenduslikud pealkirjad, selle nimi on päikesepoolel, see on. Kuigi see oli, see on paradoksaalne, see oli see stagnaaeg, aga minu isiklikus elus oli veel kõige huvitavam aeg see noorkirjanikust küllaltki tippu jõudmise aeg ja see oli suhtlemise rikkalik aeg. Ja see on üks muusika, mis oli sellel ajal erakordselt populaarne. Nendes ringkondades, kus ma levisin, läbisin ja levi siin mõlemat, võib öelda ja see oli ka Kuku klubist, ma ei räägi, aga seda mängiti ka erakorterites, nagu te mäletate, et väga suur osa suhtlemisest ei toimunud tookord üldse mitte kõrtsides käidi külas 11, et see, mis praegu palju vähemaks jäänud ja kõvene oli üks see, mis seal, mis seal kuulata oli ja mulle meeldivad kõveni puhul sõnad kõige rohkem. Ja sel puhul ka säästu sheik Manhattan. Ei tea, mis see tähendab tegelikult, et miks me peame selle Manhattani ära võtma, aga teades kõvelit muud kogu tema legendi ja kogu tema mõtlema maailma, ta ikka mõtles seda, et see, see Tšeikmen hätne kõigepealt võtame Manhattani, see kõlab minu jaoks huvitaval kombel, mul tuli see mõte just nüüd praegu see on umbes sama nagu Mati Unt ütles kollases kassised. Rindejoon läheb läbi nende madalate majade sest seal on palju pilvelõhkujad. Suur tänu, Mihkel Mutt tulemast, lõpp hea, kõik hea saatesse Jõulu, teisel pühal. Leonard kõven, jääb lõpetama meie saadet ja Mihkel mutile. Soovime head. Vana-aasta lõppu ja küsitlejad selles tunnis olid Riina Eentalu ja Arp Müller.