Tere, head kodanikud, avame järjekordse ülekuulamise toimiku. Möödunud nädalal ilmus Eestis erakordselt põnevaid arvamuslugusid, mis panevad küsima, kas Eesti erakonnad on elujõulised või kummitab neid ideede ja varade pankrot. Ülekuulamine. Ülekuulamise toimik number 128. Eesti erakondade murrang reaalsest majanduslikust pankrotist. Ülekuulajad on Reimo Sildvee ja Urmas Vaino. Ülekuulamine alustab. Tunnistaja Allar Jõks, endine õiguskantsler, advokaadibüroo Sorainen advokaat. Allar Jõks möödunud aasta lõpupoole teises pooles, kui ma ei eksi, oktoobrikuust, esinesid Pärnus ühel konverentsil ja ütlesite, et põhiseaduse printsiipide eiramine on tänapäeva Eestis igapäevane. Igatahes nüüd mõned head kuud, uus aasta on pihta hakanud valimiste aastal, kus kõik peaks ta joonud käima, näitama, kui head ja korralikult nad on. Kas jätkuvalt leiate, et põhiseaduse printsiipide eiramine on igapäevane, on siin midagi muutunud? Sellest oktoobrikuisest esinemisest on möödunud liiga vähe aega, et sellist üldistust teha. Aga ma jään selle juurde, et 2009. aasta, mis oli majanduses väga raske, näitas avatav on meie õiguskord, meie õiguskuulekus siis 2009. aastal erinevatel eesmärkidel, eelkõige eelarvepositsioonide parandamise sildi all, tegelikult väga paljudest õiguspõhimõtetest. Marcitilistatule. Nagu näiteks, mis nad olid, mis teil nagu eriti jäid sillumis kriibivad siiamaani hinge. Õiguskindlus, see tähendab õigusselgus, see, et kui mingeid õigusi on antud, siis nende äravõtmine peab olema vähemal või rohkemal määral põhjendatud. Õiguskindlus tähendab ka seda, et muudatus ei viida sisse kahe-kolme päeva Vaga jõustuda kahe-kolme päevaga, nii nagu siin näiteks käibemaksuseadusega toimus, siis tähendab üks põhimõttega seda, et et kõik otsused, mis vastu võetakse nagu läbipaistvad, miks tõsteti mingit toetust palju, miks üks või teine toetus võit ära. Aga kuna need protsessid toimusid mingil määral ka põhjendatult väga kiiresti, ma pean silmas eelarve lisaeelarvete menetlemist, siis need protsessid olid tegelikult nagu läbipaistmatud. Kui ühest küljest majanduslikus pooles võis seal olla ju nii-öelda vajaduslik põhjus olemas, miks seda kiiresti tehti, siis ära jäi see, mis on kohustuslik ikka siis ka sellistes olukordades, kus asja tehakse kiiresti, anda selgitusi tagantjärele, miks me tegime selliseid otsuseid, miks me tegime teistsuguseid otsuseid, sest tegelikult põhjendatud ei olegi. Neid kärpeotsuseid muud moodi, kui et euro nimel seletusega. Jah, täpselt seda diskussiooni või dialoogi ei ole olnud ja, ja debatti ei ole olnud tegelikult igasugune debatt, selline sisulisem debatt tapetakse ära lihtsalt sellega, et ühte või teist asja nagu vaja ja me otsustasime nii. Kui me võime majanduse puhul näha seda, et majanduses on juba praeguseks hetkeks masu teinud täiesti mingid sellised strukturaalselt muudatused, põhimõttelised muudatused selle kriisi kaudu on, on toimunud kasvõi suhtumistes inimeste suhtumistes asjadesse. Kas see majanduskriis on ka mõjutanud Eesti poliitilist süsteemi täiesti tuntavalt ja arusaadavalt, nii et me peame hakkama tegelema siis kuidagi kas selle nii-öelda olukorra endise olukorra taastamisega või siis mingi uue, uue Lootust täis mingi süsteem kasvatamisega? Ma arvan, et, et see masu ei ole poliitilist süsteemi poliitiliste otsuste vastuvõtmise protsessi väga oluliselt mõjutanud, ei kummaski suunas, ei muutnud seda paremaks ega halvemaks. Mis poliitilist süsteemi natukene raputas, oli möödunud aastal toimunud Euroopa Parlamendi valimised, kus Indrek Tarandi tugev esinemine tegelikult päris raputas sellist poliitiliste rahulolu poliitilise eliidi egotsentrilise ust. Ja see oli, see oli iseenesest positiivne, aga mulle tundub millegipärast, et sellest ei tehtud piisavalt palju järeldusi või ühesõnaga seda õppetundi nagu ei kasutatud kasutatud ära. Aga mida oleks olnud seal selgelt Eesti poliitilise süsteemi mõttes õppida, mida oleks pidanud järeldama ja mida muutma? Ainuke muudatus, mis tegelikult tuli, ju oli see, et. Järgmised Euroopa Parlamendi valimised ei toimu mitte kindlasti nimekirjadega, vaid lahtiste nimekirjadega avatud nimekirjadega, aga see ei olnud ju tegelikult ainuke põhjus, see ongi ainuke põhjus, miks rahvas hääletas erakondade vastu. Põhjusi oli tegelikult mitmeid, nad olid väsinud sellisest valimiskampaania irooniast sellistest lubadustest, nad olid väsinud erakondade poolt viljelev vastaja poliitikast poliitilisest kultuurist. Ja selles osas tegelikult ju mingeid muudatusi ei ole toimunud erakonnale rahastamise osas. Me tammume neljandat aastat sama koha peal poliitilise kultuuri osas. Me võime ka öelda, et ega pildile oluliselt halvemaks läinud, aga, aga ta ei ole paremaks läinud. Katsume siis hakata vaariuma vaikselt otsast tänase päeva seisu. Möödunud nädal tõi meile väga palju huvitavaid teateid selle osas, millises seisus ühest küljest on Eesti poliitikamaastikukujundajad ehk siis juhtivad jõud parteide hulgas, milline on nende rahaline seis ja teisest küljest lasi möödunud nädalal rääkida ka juhtivate parteide nii-öelda ideoloogid on sellest, millisena nad Eesti poliitilist näiteks valimissüsteemi. Milliseks te hindate Allar Jõks? Rain Rosimannuse ettepanekut, mida ta väga pikalt ja põhjalikult oma arvamusloos selgitas. Ettepanek siis ise, et viia kohalikud ja riigikogu valimised ühele ajalehes. Et Eesti pääseks sellisest permanentses valimiseelsest ja valimisperioodil olemisest. Täpsustuseks tuleb öelda, et tegemistele Rain Rosimannuse ettepanekuga on seda võib-olla kõige põhjalikumalt avalikkuses käsitlenud. Minu mäletamist mööda on peaminister Ansip selle ideega tulnud mõni aeg tagasi välja ja, ja Mart Laar ka mingis vormis toetanud. Kui nüüd rääkida sellest konkreetsest ettepanekust ühitada kohalikud ja parlamendivalimised, muuta põhiseadust selliselt, et need valimised toimiksid ja siis ma arvan, et see diskussioon iseenesest teretulnud ikka diskuteerida, arutleda, vaadata plusse ja miinuseid ja mina kasutan ka siinkohal võimalust selles diskussioonis kaasa lüüa. Tomat, seisukohad ja minu arusaamine on selline, et muudatus tuleb teha siis, kui selleks kaalukad põhjused, kond, sellised põhjused, mida mingite muude võimalustega ei ole võimalik. Kõrvaldada või rahuldada ja, ja vaatame siis need ükshaaval, millised need põhjendused on toodud. Üks põhjendus on selline, et et see hoiaks nagu valimis valimiskampaania kulusid kokku. Arvan, et see on põhjus, millele mina näiteks kirjutaks kahe käega alla. Mulle ka meeldiks, kui valimiskampaania kulud oleks väiksemad. Aga teiselt poolt vaatame, siis on ju selge see, et kas valimiskampaania kulude vähendamiseks ainuke võimalus on see, et me ühitan valimised. Seda on võimalik tunduvalt lihtsamalt teha, panna valimisreklaami daamile valimiskampaania piirangud erakondlik kasutada, ma ei tea, 10 protsenti saadavast riigieelarve eraldistest või mingid muud võimalused, et selleks ei pea valimisühendama. Teise põhjusena on välja toodud, et, et välistatakse siis peibutuspardid, et noh, naljakas on samal päeval nagu kahte kohta valida. Ma arvan, et see ei hoia seda peibutuspardi. Mõni ära valimiste ühendamine sellepärast et ega valija ei ole nii tark, et ta jõuab vaadata, et et kas see isik kandideerib eriti nüüd siin Riigikogus tol ajal ka kohaliku omavalitsuse volikogusse. Ja, ja isegi kui ta kandideerib ikka ju ei mõtle selle peale, et aga miks ma ei võiks teda sinna valida. Tark mees, valime ta mõlemasse kohta. Argumentides tundus see veel ebapädev seetõttu ka, et vastupidi, siis sellel päeval on vaja oluliselt pikemat nimekirja. Kui üks nimi võib-olla ainult või saaks olla ainult ühes nimekirjas, siis pagan võtaks, kellelegi nimedega tuleb täita see teine nimekiri noh, piltlikult. Ja siis on vastupidi just väga vaja näib peituvat peibutusparte juhuslikke staare või sporditähti, kes seda teist nimekirja tegelikult täidaks, vastupidi, see tooks tegelikult näid staarsena juurde. Ja siis kolmas argument, mis on toodud, on iseenesest ka väga õige või selline kaalukas põhjenduseta. Et mida vähem on meil valimisi siis seda pikemaks muutub see periood, kus poliitikud saavad neid otsuseid nii-öelda rahulikult teha, et nad ei pea mõtlema lähenevatele valimistele. Iseenesest väga hea, kõik me ju tahaks, et meie poliitikud, poliitilised jõud valiksid sellise tegevuskava ja mis, mis tooks mingeid suuri muudatusi, julgeid, julgeid muudatusi, reforme aga, aga siin ma jälle küsiks niimoodi, et meil on need põhiseadus kehtinud 92.-st aastast 18 aastat varsti. Siiamaani on ju neid otsuseid julgeid otsuseid tehtud. Kas me tahame öeldut 18 aasta jooksul ei, julgeid otsuseid tehtud või? Me ei oleks Eestiga seal, kus me oleme. Järelikult ei ole küsimus mitte valimissüsteemis, vaid selles, et riigimeestest rohkem on tekkinud nagu poliitikuid kes vaatavad seda oma tulevikku niimoodi päev päeva haaval. Et on tekkinud siis nii-öelda professionaalsete poliitikute põlvkond, kes pigem mõtlevad enda sissetulekule enda töö jätkamisele kui sellele, et nad riigimeestena peaksid riiki juhtima. Kas just enda sissetulekutele, aga Ma arvan, nad mõtlevad lihtsalt lühemas perspektiivis, kuidas võimule see, mida nagu teha, jääb tahaplaanile ja, ja see minu arvates ei ole nagu hea põhjus valimiste ühendamiseks, sest kuidas teisiti saab valija poliitikuga dialoogi pidada, millal teda kuulatakse, tegelikult kuulatakse ainult valimiste eel, oleme ausalt teisi selliseid otsedemokraatia vorme. Valimised on ainuke võimalus ja mis siis, et kohalikel valimistel või Euroopa Parlamendi valimistel kujuneb põhiteemaks umbusaldus näiteks olemasolevale valitsusele. Aga mis selles paha on? Mis selles pahan? Mulle tundus seda artiklit lugedes ja siis saame küsida, et kuidas teile, kas, kas teile tundunud, et, et Rain Rosimannus oli justkui nii-öelda pettunud ja natukene väsinud kõikidest asjadest ja lihtsalt see artikkel ja see arvamuslugu oligi soov leida lihtsalt mugavamat varianti, et mitte öelda bluffida ajada kogu aeg roosas udus. Ma usun, et Rain Rosimannus on tark mees ja loodab ja tahab teha riigi jaoks midagi head, aga pidev käojaaniajamine on lihtsalt poliitikud ära väsitanud, teisisõnu lihtsalt nad on läinud kaasa seda teed, et ainult populismi kaudu on võimalik saada endale hääli. Jah, see võib nii olla, aga ma soovitaks veel selle ettepaneku juures nagu mõelda sellele, kellele on see eelnõu ei või selline, ütleme, muudatus, kasulik. Ma arvan, et kindlasti on teatud erakondadele kasulik, sest see võimaldab neli aastat suhteliselt rahulikult ja muretult võimul olla. Ja kui me mõtleme näiteks, olgu see koalitsiooni peale, mõtlen praeguse koalitsiooni peale, mis on tegelikult nagu prints vähemusvalitsus. Et kui palju on see koalitsioon võimeline, ütleme, olulisi reforme läbi viima, kui me vaatame, mis juhtus haridusreformiga, mis suure joonega alustati. Kuulsime eile ehk reedel, et see kukkus läbi. Lucas võttis tagasi. Täpselt siin me võime rääkida veel mitmest reformist, haldusreform, noh, seda ei ole isegi nagu alustatud. Ja, ja miks me peaksime andma võimaluse noh, ütleme sellist vaikelu poliitilistele jõududele jätkata. Seetõttu ma arvan, et mida rohkem on vahepealseid võimalusi küsida valijal valitava käest, seda parem on ja ma ei tahaks alahinnata ka seda kaalutlust, mis selle ettepaneku taga on ühendada valimised. Nimelt kui kohalikud valimised ja riigikogu valimiste ühendada, siis millele läheb põhirõhk tähelepanu, läheb riigikogu valimistele. Kui need on samal ajal, siis valimisreklaami teravik läheb ka riigikogu valimistele. See võib kaasa tuua selle, et valimisliidud, mis kohalikel valimistel on lubatud, riigikogu valimistel, ei ole lubatud ja need valimisliidud, mis on tegelikult oma loomult erakondadel, päris tugevad konkurendid ja 2009. aasta näitas, et nende populaarsus oluliselt tõusis. Siis need lülitatakse sisuliselt tasa. Sest see massiivne reklaam käib lihtsalt, nii et valija jääbki mulje, et siin on ainult noh, ma ei tea, 203 erakonda, üks on roheline, kollane. Mis sa teed seal siis pärsiks kohaliku demokraatiat, ilmselt ma arvan, et see pärsiks kohalik demokraatiat, see oleks lihtsalt haldusreform. Teeks ära selle haldusreformi, mida Eestis ammu. Aga võib-olla ongi see varjatud eesmärk. Haldusreform sellisel kombel ära korraldada. Rain Rosimannuse artiklis muidugi oli üks mure veel, mis mulle tundus selge allaandmine ja küsin teie kommentaare, kuidas teile tundub, kas Rain Rosimannus ei väljendanud mitte pettumust tegelikult oma partei liikmeskonnas sellepärast et ta välistas absoluutselt selle, et riigikogu liikmed võiksid saada partei seest lugeda, ainult kurtis ja muretses selle üle, et riigikogu liikmel on ametnikena palju vähem abimehi kui näiteks ministeeriumides ministritel, kus kümned ja sajad ametnikud aitavad ette valmistama seaduseelnõusid, seda usku, et initsiatiiv võiks tulla tõesti rahva hulgast. Rahva esindaja Rain Rosim artiklis küll ei olnud võimalik leida. Jah, selline murelik toon tegelikult Rain Rosimannus artiklist kumab läbi küll. Mida see näitab, see näitab seda, et et taas kord on tekkinud nii-öelda võimueliit, kes omab küll erakonda, kelle liikmete arv võib ulatuda sinna 10000 taha ja rohkemgi veel. Aga ometigi neid inimesi kasutatakse ära vaid endale teatava legitiimsuse tekitamiseks ehk et nendega just nii-öelda valimistevahelisel ajal ei, ei suhelda nendega korjata infot, aga nende käest ei võeta nii-öelda baasmaterjali otsuste tegemiseks ehk siis nii-öelda ka eelnõude jaoks ja nii edasi. Ma arvan, et see on meie poliitilist süsteemi üks olulisemaid puudusi, et tegelikult seda nagu loogi nii valijaga kui ka oma erakonna lihtliikmega ei ole ja, ja miks ei ole, siin me jõuame nagu selle küsimuseni, et et erakondades napib sisedemokraatiat, mis selle sisedemokraatia tugevdamiseks ette võtan. Raske öelda, aga, aga, aga mida rohkem need otsused tehakse? Hind, otsus tehakse tagatubades väga väikestes ringides seda, seda, seda suuremaks barjäär tegelikult erakonna lihtliikme valija ja erakonna otsustajate vahel, nagu jääb. No siin panna panuseid, mitu uut liiget jõuab selle nädalavahetusel IRL-i juhatusse, ehk kui palju on siis seda demokraatiat, mis altpoolt võiks tulla partei nägu ja siis uuendama? Jah, jäme ja vaatama, mis, mida pühapäev toob. Aga tagasi tulles selle selle mõtte juurde erakonna nii-öelda tuumikladvik ei suhtle siis lihtliikmetega puudub erakonnasisene, selline selge demokraatia, et ja üks selline suur keedupott, kus lõpuks üks selline hea maitsev leem seaduseelnõu või ka ühiskonda riiki reformiv kava valmis sünniks. Eks selle kõige taga on see, et lihtsalt erakonnad on piisavalt äraostetavad. Neid on, on lihtne mõjutada ühe või teise mingisuguseid nii-öelda hüve, aga ehk valimiskampaania res kinnimaksmise või suurte annetustega ehk et otsused erakonda tulevadki väljastpoolt nii-öelda tellijatelt või, või annetajatelt, mistõttu otseselt liini ja sidet erakonna lihtliikmetega ei olegi väga tihedaks ajada, sellepärast et lõpuks erakonna lihtliige hakkab liiga palju asju ära segama, mida tahetakse muidu läbi rahastajate või rahastada, soovil korda ajada. See on kindlasti üks võimalikest põhjustest, aga ennem kui me selleni läheks, ma tooks välja teise põhjuse ja see on see, et erakondade siis on muutunud olulisemaks ikka see kuidas on sul nagu võimalik edasi liikuda, mida sa nagu erakonnalt saad. Ma tean väga palju toredaid, toredaid inimesi, kes on lihtsalt ühe või teise lubaduse võrgus, et ta saab ühe ametikoha või teise ameti, Kohavida saab ühe lepingu, pida saab teise lepingu ja seetõttu see võimalus ja julgus arvamust välja öelda, tegelikult seda ei olnud nagu väga väheks. Olen õiguskantsleri ametis töötanud koos nagu kolme riigikoguga 2001.-st aastast kuni 2008. aastani ja on väga kurb tõdeda. Tendents on selline, et et mingil hetkel oli palju riigikogu liikmeid, kes mõtlesid oma peaga, Allad ei julgenud seda mingil põhjusel nagu välja öelda. Aga nüüd nüüd asi, aga kui on jõudnud nii, et, et ka neid inimesi, kes tegelikult nagu oma peaga mõtlevad, nii jääb tegelikult vähemaks. Ja, ja see on asi, mis, mis meie demokraatiat minu arust ohustab rohkem kui see, et meedia valimatult riigikogu peksab. Aga tagasi nüüd selle teooria juurde, mida ma üritasin püstitada, siis et et nii-öelda erakonna tuumik ei tegelegi lihtliikmetega, sellepärast et erakonnad on, on lihtsalt nii-öelda äraostetavad või tuumik tegutseb kellegi teise huvides. Ma ei tahaks kasutada sõna äraostetav, sest poliitika No ma lihtsalt tõin, sellesama sellepärast, et kunagi olid meil poliitikus olemas äraostmatud kes väätvalt tulid nii-öelda uut poliitikat tegema, et, et sellepärast see paralleel Kui nüüd lühidalt küsimusele vastata, siis on selge see, et erakonna töötajatele antud lubadusi tuleb kuidagi realiseerida ja see realiseerimine, lubaduste täitmine võib toimuda teinekord antud valimislubadusi eirates mõtleme kasvõi viimasele nädalale, mis meil on nagu meedia tähelepanu keskpunktis. Riigikogu tegevusest on elektrituruseadus piisavalt informeeritud selleks, et hinnata, et kas ühe või teise toetuse ümbermängimine ühelegi teisele poolele, et kõik, kes sellest võidab aga, aga, aga ettevaatlik ja ma olen natukene hirmunud, kui ma näe nagu neid kaalukaid nagu põhjendusi ja kui need muudatused toimuvad niimoodi, et meil tuli mõte, et meile paistab see õige pool aastat hiljem moodustame natukene teistmoodi jah, et siis siis ma hakkan mõtlema, et huvitav, et mis selle või teise otsuse taga tegelikult. Seda enam, et kui argumendina öeldakse põhjendusena, et see on hea mõte, see hea peaks olema see, mis kõiki veenab. Jah. Allar Jõks möödunud nädal tõi kaasa ka loo, mis rääkis sellest, kui palju on erinevatel erakondadel võlgasid. Kuidas teile tundub, kas see on loogiline ja arusaadav, et Eestis kolm kõige mõjukamate erakonda on ühtlasi ka need, kellel on kõige suuremad võlad ja, ja kõige suuremad kohustused raha eraldades. Iseenesest on see kurb uudis, aga, aga samas on see asjade loogiline jätk, sest ettevõte, kes kulutab rohkem, kui, kui ta sisse toob, siis tema saatus on väga ühene. Pankrotimenetlus ja praegu on tegelikult need võlad ei kujunenud selle tõttu, et valimiskulutused, mis tehti kaks valimistel ühel aastal, siis need olid suurusjärgus, võib-olla väiksemad kui varasematel valimistel, aga mitte märgatavalt. Aga erakondade sissetulekud annetuste läbi tegelikult ju oluliselt vähenesid. Ja, ja nüüd on see vahe päris suur ja nüüd on järgmine küsimus selles, et erakonnad on muutunud üllatavaks, haavatavaks ja see on ka nagu sellise erakonna demokraatia seisukohalt ohtlik, sest me ei tea, kuidas neid võlgu ajatatakse, kuidas neid võlgu, milliste vahendite arvelt likvideerima hakatakse, sest see tekitab tegelikult Teaduse täiendavate allikate järele. Ja kui need allikad ei ole avalikud, siis siis on põhjust muretseda. Kui seda enam, et kui need rahaallikad on, on avalikud, ma mõtlen avaliku raha eest, siis makstakse kinni ühe või teise erakonna tehtud kampaaniat lihtsalt tellides ettevõtetelt läbi nii-öelda riiklike süsteemide riigihankeid ja nii edasi. Täpselt seda tegelikult see tendents minust viimastel kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel paistis välja, et, et, et niivõrd julgelt maksumaksja raha eest erakonna valimiskampaania käigus minust reklaami ei ole tehtud. Ma, ma ei taha neid palju korratud puurida ja kartulikoti näiteid tuua, aga, aga, aga siin tegelikult seos maksumaksja raha ja valimiskampaania tegemise vahel on tegelikult ikka päris tugev. Et siin on selgelt Tallinna, aitas vaheliselt, aitas ühte erakonda, mitte Tallinna elanike, võib olla palju. Ja tal oli, näitas ja selge on ka see, et kui on üks kord näide ees, siis seda küll tambitakse, aga, aga tavaliselt kipuvad sealt tekkima standardid, kas teil on peas olemas mingi oma kujutus või nägemus selle osas, mismoodi peaksid olema erakondade rahaasjad reguleeritud, sest selge on see, et isevoolu teed reguleeritud tohiks olla, sest vastasel juhul tekibki selline olukord, kus erakonnad paremate positsioonide nimel peale valimisi on valmis tegema kulutusi, mida nad tegelikult kanda ei suuda. Ühest küljest, teisest küljest ma tahan näha, kes julgeks välja kuulutada ühele või teisele erakonnale. Pankrotiavaldusi on sisse viidud, tavaliselt tulevad nad sama kiiresti tagasi ka. Ma ei ole väga süsteemselt enam tegelenud sellega, milline võiks erakondade rahastamise kord ja selle järelevalve olla, kuna see ei kuulu enam minu tööülesannete hulka. Aga aga käimasolevat diskussiooni olemasolevaid eelnõusid ma ikka jälgin proovin ühteteist kaar, vaata, seetõttu ma võin öelda, et see eelnõu, mis justiitsministeeriumi poolt on ette valmistatud valitsuses, on heaks kiidetud ja minu arust 12. jaanuaril algatatud Riigikogus see on tegelikult hea alguspunkt, see ei ole täiuslik seadus, aga see on hea alguspunkt ära defineeritud, mis on lubatud annetused, mis on keelatud annetused. Ja seal on ka teatud kontrollimehhanism. Selle üle võib vaielda, kas valimiskomisjon on kõige parem kontroll? Ma arvan, et tegelikult ei ole. Ja, ja ma arvan, et ka need vahendid, mis sellel kontrolli organil on, on tegelikult küllaltki küllaltki väiksed, noh, see on umbes selline kontrollivõimalus, kui, kui näiteks liikluspolitseile öelda, et liikluspolitsei ei või maantee autosid peatada, korda pidada, et ta võib seda teha ainult läbi, ma ei tea, mingite signaalide näiteks ma sõidan, helistan, helistan, et teate siin Mäo ristis üks auto sõitis noh, väga kiiresti ja siis politsei hakkab nagu reageerima praegult olemasolev või kavandatav erakondade rahastamise kontroll natuke natukene, nagu seda sedamoodi paistab. Aga aga miks see on, kas te näete siin kellelegi konkreetset huvi või mingit sihti, et, et miks nii-öelda tegelikult siis politseile kumminuia kätte ei antavaid, antakse telefon, mida ta tahab siis vastu võtma ja ootama, et keegi ehk helistab ja kurdab mõnest kuriteost. Ma ei taha olla paranoiline ja seetõttu ma ei arva, et näiteks justiitsminister on seal andnud ametnikele mingi korralduse, et tehke selline nagu nõrk süsteem, ma arvan, et isegi nõrk kontrollorgan on parem kui mitte üldse kontrolliorgan, et alati saab asju nagu paremaks. Sisuliselt praegu praeguse, jätame selle kuulajale kaera praeguses süsteemis peaks seda kontrollima sisuliselt ainult riigikogu komisjon. Riigikogu enda komisjon ja, ja sinna komisjoni teadupoolest kuuluvad erinevate erakondade esindajad ja mina olen selle komisjoniga eel eelnevate koos teistega koostööd teinud ja nemad on õiguskantslerile kirjutanud, et et kuidas teie saate ühest või teisest normist aru, kuidas me peaksime kontrulli teostama. Esiteks, neil ei olnud endale arusaadav, kuidas ja mida nad võivad erakondade rahastamise kontrolli all teha. Siis teiseks, enne ei olnud neil mingeid volitusi, kui nad ühelt või teiselt erakonnalt küsisid, et kuidas üks kena tütarlaps sai teha televisioonis öeldakse 200 tuhandese reklaami. Aruandes esitati, et 17000 krooni läks selle nagu noortelaskmise peale. Peale erakond ütles, et aga mis see teie asi on sellele parlamendi parlamendikomisjonile ja selge on ka see, et kui asjad lähevad nagu päris tõsiseks, siis hakatakse mõtlema selle peale, et et ärme tee teisele seda, mida me ei taha, et meile tehakse. Nii et ringkaitsete kahtlustada Ei, siin ei ole isegi küsimus ringkaitses, lihtsalt lihtsalt ei ole maailmas loodud selliste kontrolli süsteemi efektiivselt, kus, kus sa iseennast nagu kontrollid. Et see on selles mõttes kristlik, põhimõtteliselt ära tee teisele seda, mida sa ei taha. Sulle teeksid. Teie nägemuses kelle kompetentsi võiks olla, et erakondade rahaasjad oleks kontrolli all, ma olen püüdnud vaikselt mõelda peas, et miks nad ei või olla üldse täiesti absoluutselt igaühe jaoks avalikud asjad, milline on see nii-öelda see konkurentsisaladus, mis on rahaasjades nõuaks selle salastatud olemist, et miks, miks ei võiks olla see süsteem selline, et tõepoolest igaüks A, B ja C, kes ülekuulamiskambris istume, saavad rahulikult kontrollida ja vaadata, kuhu on kuulunud 2008. aasta oktoobrikuu sees. Näiteks reformierakonnas saadud annetused? Ma arvan, et nii tihti seadus kui ka kui ka kavandatav seaduseelnõu ütleme seal ta nagu valimiskulutuste avalikustamist, aruandlust reguleerib tegelikult päris hästi, kui me, kui me lähme erinevate erakondade kodulehekülgedele aastaaruandeid tegelikult valimisaruanded on kättesaadavad, aga küsimus on selles, mitte sellest, kas me nyyd andmeid näeme vaid selles, mida sinna nagu kirjutatakse. Kui, kui rääkida totaalsest avalikustamist, siis peaks ju olema niimoodi, et kõike pangatehingud oleksid tegelikult nagu online'is nähtavat ja ma arvan, et see juba on. Samas erakonna puhul oleks natukene utoopia, et kõik näiteks MTÜ just raamatupidamine Üks, nii-öelda kättesaadav kõigile, kes seda soovivad. Erakond MTÜ mingit, kuidas nad iganes, millise nimetuse taha siis näiteks Reformierakonna puhul kujunenud kõik pangaülekannet ongi avalik informatsioon seal ei saa olla ju mingit nii-öelda konkurentsi infot, mis keelaks seda teha, mida, mida justkui keskerakonnal on näiteks, saaks teada ja siis ta suudaks otsustanud ahhaa tellivad pastakad, me võtame ka. No see on absurdne, poliitilise parteidel. Et ma arvan, et, et see idee oleks selleks liiga julge, see läheks vastuollu mitmete printsiipidega, siin on nagu see ettevõtlusvabadus ärisaladus ja, ja, ja, ja iga igasuguseid teisi teisi õigusi ja ma arvan, et see ei oleks ka lahendus, sest no ma ei tea, Ta ei viitsiks ausalt öeldes, mina ei viitsiks iga päev käia ühe või teise erakonna noh nii-öelda sellel nagu koduleheküljele vaatad, et mida nad seekord ostsid. Teie me ka ei viitsiks, aga tõenäoliselt kusagil on keegi, kes siis käiks ja kontrolliks ehk keegi selleks ajaks ülesandes. Jah, aga sellele, kes kontrollib, temal peaks tema nagu see õigus nendele andmetele juurde pääseda, pangatehingutest väljavõtteid küsida, neid võrrelda nõudeid, teatud ekspertiise hindamaks, kas ma tea ühe reklaamiklipi eest, mida näidati, võib olla olevat verest print taimel, et kas sellest 10000 krooni maksta, et noh, kas see on nagu turuhind ja, ja kui oleks sellised nagu võimalused, siis siis ma arvan, et see organ ja või, või ametnikud saaksid selle küsimusega päris hästi hakkama. Aga Eestis käibki valimiskampaania rahastamine ka nii, et siis kandidaadid, erakonna liikmed rahastavad nii-öelda ise oma kampaaniaid, mis ei lähe, nagu ma olen aru saanud nii-öelda üldisesse erakonna rahastamise poti, mistõttu väga palju võib liikuda, andke mulle poliitikud andeks ka nii-öelda musta raha ehk et et otiga sularaha transporditakse, seda on Eesti poliitikud ka siin moel või teisel kujul või teisel ka väitnud, et aeg-ajalt nad liigutavad sularaha kilekotiga, et et siis nii-öelda must raha ja selle võimaluse kõik alles. Pean tunnistama, et eelmise aasta üks selliseid suuremaid üllatusi minu jaoks oli see kui riigiprokuratuur ütles, et kui erakonna nimekirjas kandideerinud Erakonna liige rahastatakse teda ebaseaduslikult, siis see ei ole erakonna ebaseaduslik. Rahastamine on 18 aastat juristi tööd teinud ja, ja see oli üks minu selliseid suuremaid üllatusi üldse minuga juristi juristi karjääris, et kuidas on selline asi võimalik, kui me võtame ettevõtte ettevõttes? Mõni mõni töötaja teeb midagi prisma, müüja müüs laiali seal alkoholi, mis juhtus. Prismalt võetakse luba ära, mitte ei karistata. Maksupettus, keegi on teinud kõrgema juhtkonna, ütleme, et juhatuse teadmata midagi ettevõttes. See rikkumine omistatakse, kellele? Ettevõttele. Meil on seda, et võib-olla seadus ei ole täiuslik aga seaduste teevad inimesed ja rakendavad inimesed, seetõttu peab, nagu seda minu arust nagu tervet tervet mõistust ka natukene olema ja on kadunud, siis need tuleb viivitamatult täita. Aga mida ma tahan öelda, on see, et seadusi, linnu, millest me siin praegu arutame, väga hea. Aga me võiks praegult kihla vedada. Kas see seaduseelnõu hakkab jõustuma enne 2011. aasta parlamendivalimisi. Te tahate väita, et ei hakka. Ma julgeks selle peale päris suure panuse panna vähemalt sellisel veenvalt kujul, et aga toimiks. Seda sellepärast, et kahjuks tuleb teiega nõustuda, tõenäoliselt see nii vähe räägime natukene sellest poliitilisest kultuurist ka natukene laiemalt, kas see riigikogu, kes praegu istub, kas ta? Ma ikkagi usun, et inimesed, kõik on head ja olen selles olen selles praktiliselt siiralt veendunud, kuidas te näete nende igapäevases töös, kas, kas riigikogu täidab talle nii-öelda ta ise vastu võetud vastu võetud kohustusi ja, ja, ja ülesandeid, mida nad on lubanud teha? Kõigepealt ma näen, et me peaksime mõtlema, et mis asi, see poliitiline kultuur on tegelikult poliitilist kultuuri all peetakse silmas igasuguseid asju, poliitilise kultuuri võib pidada silmas seda kõnepruuki, kuidas parlamendidebatt käib, kuidas valimiskampaania Haanjas valijate kõnetatakse ja poliitiline kultuur võib tähendada ka midagi muud ja minu minu jaoks poliitiline kultuur tähendab sellist nagu väärtushinnangute väärtushoiakute tundmuste kogemuste. Vaat mis iseloomustab siis konkreetset poliitilist protsessi. Ja kui me nüüd vaatame Eesti poliitilist protsessi, siis see väärtushoiakud on, kuidas me nüüd ütleme, ütleme nii, et ei veel oma tipu saavutanud. Need väärtushoiakud ei ole veel oma tipu tipu saavutanud, siin võib muidugi küsida seda, et et kas see, et kas kriitikakriis või poliitiline kultuur on, on nii all või see ongi meie tase, võib olla eetilised hoiakud, väärtushinnangud on nüüd viimase viimaste aastate jooksul nagu tegelikult muutnud. Aga, aga kui küsida, et millest see poliitiline kultuur seisneb, siis üks on kindlasti see, et. Oma lubadustest nii pidamine, mida valijatele antud õiguse ja õigusetuse või seaduspärase käitumise ja õiguspärase käitumise vahel keerimine, ehk nii-öelda see jokk jokk-poliitika, selle ärahoidmine tegelikult poliitilise kultuuri üks osa ja neid neid tunnuseid võib veel nagu mitme tuua. Kas te näete, et riigikogu on, on järjekindel, teete ära neid asju, mida ta ise on aktsepteerinud, mida ta ise on tunnistanud, et jah, peaks tegema. Noh, nii ja naa, kindlasti palju paljusid lubadusi on täidetud, ega, ega ei saa öelda, et nüüd riigikogu ei ole üldse midagi midagi teinud, aga nagu ma juba eelnevalt ütlesime, siis selliseid olulisi reforme tegelikult ei ole ju läbi viidud. Sellised seadused võetakse vastu, mis otseselt ühegi poliitilise jõu noh, nii-öelda nagu seda huvisid väga palju ei puuduta, seal, kus huvisid hakkab, hakkab üks veidi meenunud puudutama nii teenuseid väga hästi, tegelikult ei taheta menetleda, rääkida nagu sellisest järjepidevusest või lubaduste andmisest, siis tuletan meelde sedasama elektrituru seadust. Eelmistes fraktsioonides olid teatud õigused antud nüüd lihtsalt suhteliselt suhteliselt kiiresti läbi paistmatult, need võetakse ära. Kriitikud on pidanud sellele ka, mis puudutab riigikogu liikmete poliitikute, just riigikogu liikmete osalemist ettevõtluses, ettevõtete nõukogudes, juhatustes. Kas see asi on, on jäänud täiesti täiesti soiku, sest aeg-ajalt räägitakse, visatakse üksteisele nina peale aga siis vaikselt minnakse laiali lihtsalt. Siinkohal oleks mul hea meel tervitada riigikogu tunnustada selle eest, et täpselt kaks aastat tagasi, 29. jaanuaril 2008 riigikogu absoluutne enamus või noh, ütleme, et suurena 26 saadikut hääletasid selle poolt, et riigikogu liikmed ei saaks kuuluda riigi äriühingute nõukogusse vähemalt sellisel moel, nagu nad praegult kuuluvad ministrite poolt nimetatud ministrite ees aruande kohustuslik Ena kodukord Riigikogus nad ette, et kui see otsus on vastu võetud, siis vastav komisjon algatab eelnõu ellu viiakse kooskõlla põhiseadusega, praad on kaks aastat möödunud ja, ja minu arusaamist mööda ei ole isegi selles küsimuses imiteeritud tegevust. Mis siin taga on taaskord see, et see on nii-öelda erakondade enda huvivastane, sellega ei taheta tegeleda ja kuivõrd seaduses ei ole mingeid sunnimehhanismi sees, mis ütleks, et selleks kuupäevaks peaks olema ära tehtud või et see küsimus tuleb lahendada kahe või, või kasvõi kolme aasta jooksul ei ole, siis seal lastakse olla. Jah, ma arvangi, et küsimus ongi selles, et see puudutab otseselt erakonnale erakonna liikmete huve, ma arvan, et sellist nagu riiklikke huve selle süsteemi ümberkorraldamine kindlasti ei riivaks. Ja kuna ei ole ka vastavalt korda või sellist noh, sanktsioone Riigikogusse ei saa ju saata täitureid või Tallinna Sadama nõukogus või Eesti Energia nõukogus ei saa ju saata politseid, et nad need riigikogu liikmetelt ära tooksid. Aga võib-olla peaks, sest tihtipeale räägitakse ette, tähendab poliitilist kultuuri öeldakse aeg. Küürakat haud politsei skulptuuriaegsest. Jah, aga, aga kui küsida nii, et kas liikluskultuuri parandaks ainult aeg parandab see, kui võetakse vastu seadused, seatakse teatud piirangud, karistused viiakse Teie pidevalt ellu, ütleme oma oma laavelt, sa tegelikult teed nagu järeldused täpselt samamoodi nagu maksukultuur. Kui 10 aastat tagasi oleks hakatud neid arvevabrikuid ja kõiki skeemitamisi maksuamet jõuliselt jõuliselt nendega võitlema, siis ma arvan, et noh, siis me võiksimegi veel oodata, maksukultuur tuleb nii, et me meie optineerimaksime, korralikud maksame ja täpselt sama küsimus. Noh, positiivse näitena ma tahan tuua, on, on seotud pangandusega. Vaadake, kui palju oli meil rahulolematuid selles osas, et seal võeti raha inimestelt investoritelt seda pööritati kuhugi, see kadus, väärtus, väärtus hinges ja mitte midagi ette võtta. Aga praegult on inspektsioon tegelikult ju päris jõuliselt reageerinud ja see kindlasti parandab ka pankade suhtumist. Nii et ma tahan öelda, et poliitilist kultuuri ainuüksi aeg ei paranda, sest nii kurb kui ka see ei ole aga aetud tegelikult juurde. Kuidas me ütleme, et need, keda hellitavalt nimetatakse poliitbroilerit, eks tegelikult see süsteem toodab neid üllatavalt kiiresti juurde. Ehk loogiline on see, et siin aeg mitte ei paranda seda olukorda, vaid vastupidi ta tegelikult lammutab, ta muudab veel halvemaks neid inimesi, kes on sellega süsteemiga harjunud juba väiksest peale nii-öelda noorest poliitikupõlvest peale. Tegelikult tuleb ainult juurde, et vastupidi, aeg siin võiks hoopis tegelikult seda süsteemi palju raskemaks muuta. Täpselt, ja, ja, ja, ja see on juba teine küsimus, et miks poliitikas ei tule uusi inimesi kõrvalt inimesi värsket jõudu see võiks muuta poliitilist kultuuri, aga aga olukorras, kus me praegu oleme siin erinevaid põhjusi seda uut uut liikumist või noh, ma ei pea silmas uut erakonda, aga kuusi, inimesi tuleb tegelikult väga vähe juurde. Kas üks sellise poliitilise kultuuri parandamise mehhanism võiks olla ka riigikogu liikmed tagasi kutsuda, et kui sa oled sõna andnud ükskõik millisel valimiskoosolekul või kui, kui suurelt siis kui sa seda ikka ära ei tee ja näha on, et sa pigem kas istud niisama või või tegeled muude küsimustega, siis sinu ringkond, sinu inimesed, kes sulle on hääle andnud, saaksid suuga tagasi kutsuda. Ma ausalt öeldes sellesse, see kõlab väga ilusti, aga, aga ma, ma ise sellesse väga ei usu, sest esiteks praegune valimissüsteem nagu ka ei võimalda seda selgeks teha, et kes, kelle poolt hääletas ja siis peaksid olema kuivemaks taadilised ringkonnad, et üks inimene sellest valitud siis on nagu võimalik, võib-olla siis tekib ka küsimus, et võib-olla teda kutsuksid tagasi need, kes seda üldse ei valinud. Jah, asi läheb tegelikult siis segasemaks, mina näen nagu ühe võimalusena poliitilist kultuuri tõsta nagu Meinud, ütlesin väljastpoolt. Õigus, õiguskaitseorganid, võrdne kohtlemine nii ettevõtluses, erakonna rahastamispoliitilises kultuuris, aga teiseks alahinnata ka seda, et valija kvaliteeti peaks tegelikult tõstma. Sest küsimus on ju lõppastmes, me võime ükskõik milliseid valimissüsteeme välja mõelda, otsustab see, mida see inimene seal, kuhu ta oma ristikese tõmbab. 2009. aasta põnevamatest debattidest valimiste juures oligi just see, mismoodi võiks muuta valijate õigusi, kellele anda juurde valijate õigusi, kas nendes aruteludes või ideede vahetamist, sest tundus ka teile selliseid, mida, mida võiks kaaluda ja mis võiksid Eesti valimissüsteem natukene rikastada ja valija kvaliteeti parandada, nii nagu ta praegu. Mina mäletan seda diskussiooni, mis oli seotud sellega, et lapsest said ühe hääle valimistel juurde, et ma ei ole küll sellesse väga süvenenud ja seetõttu ma võib-olla olen natukene pealiskaudne oma hinnangus, aga aga ma ei arva, et see kuidagiviisi valija kvaliteeti parandab või, või seda võimukvaliteeti parandab. Sest ma arvan, et toetusteks või, või lapsesõbralikuma ühiskonna ülesehitamiseks peaks olema mingit nagu selgemad otsesemad meetmed, sest samahästi võib küsida, et miks me anname nendele, kellel on lapsed. Võib-olla me peaks andma nendele rohkem hääli, kes on rohkem loonud töökohti. Suuremad firmad, kelle Nad loovad töökohti, nad toovad otsest rikkust, võideldakse nendele andma. Mõtlete sellise aruteluga? Ei jõua eriti ratsionaalselt. Millal tulevad ikkagi võiksid olla, mis siis sellisel juhul valija kvaliteeti võiksid parandada? Ma olen jällegi võib-olla liiga lihtsakoeline, aga minu arvates valija kvaliteeti annaks parandada sellega, kui, kui välistada või vähendada neid võimalusi, kuidas valijat saab. Lollitamine, lahutusena, uinastamine, oinaks pidamine kõik seesama, mis on seotud valimisreklaami raamidega, valimisreklaamile on võimalik piiranguid panna erinevates riikides on seda proovitud. Ja need viimased tuleb kasutada rahalised piirangud siis on võimalus panna kanalite lõikes näiteks telereklaamklippe näiteks Leedus ei tohi olla valimisteemalisi, seal toimuv võivad toimuda ainult valimisdebatid. Iseasi, kui palju inimesi jälgib, aga aga, aga see on midagi muud kui, kui, kui selline puhas valimisreklaam. Samamoodi on võimalik keelustada peibutusparte või vähemalt nende nende vohamist vohamist piirata. Et sellised piirangud, mis seda valimiskampaaniat tegid sisulisemaks aitaks ikka valija kvaliteedi tõsta, loomulikult seda ei saa teha seadusandlike vahenditega sinuga tegelikult meedia roll, päris oluline. Põhiküsimus on see, kuidas seda vähenõudlikud valijad teha, et, et oleks nõudlik. Noh, üks võimalus näiteks, kas oleks tõepoolest see ütleme, et riigikogu valimistel saab erakonna nimekirjas osaleda erakonna liige, kes on olnud erakonna liige vähemalt kaks või kolm aastat, kes on nii-öelda olnud asjas sees, kes ei saa tulla kolm kuud ennem või seda perioodi, kus tuleb nimekirjade esitada, eelmisel päeval lülitatakse staar sisse ja, ja see hakkab tooma lisahääli. Ma arvan, et seda õiguslikult reguleerida oleks väga riskantne, sest see piirab jälle erinevaid erinevaid õigus, aga aga selline kokkulepe tegelikult kokkulepe erakondade vahel võiks olla, et me ei too häältemagneteid. Me toome neid, kellest me arvame ja usume, et nad sisuliselt hakkavad. See tähendaks ka seda, et me peaksime, kui me räägime siin valija kvaliteedi tõstmisest, peaksime kuidagi tõstma, aga siis nende valitavate kvaliteet ehk ma peaks neile seadma teatavad tingimused, nad ei oleks mitte lihtsalt ilus nägu ja kuulus seal vaid et nad oleksid ka teatava kvaliteediga, kes suudaks tõesti otsustada kasvõi läbi siis murda ennast elektrituru seadusest millest iganes, et et kas. Diktori viktoriinid, testi testi aga ei, nali naljaks, aga näiteks Gruusias on ju selline kord, et kui sa oled nagu valitud, siis sa pead läbima teatri juures nagu sellise testi ja siis tehakse sulle ka sellist, et et kas sa oled narkomaan või ei ole. Noh, ma ei ütle, et seda peaks Eestis rakendama, et see on nagu see natukene kahtlane, kahtlane ettevõtmine, aga see näitab vähemalt seda, et seal üritatakse seda valija kvaliteeti nagu tagada. Kurb on muidugi küll sellist sel juhul see, et gruusia näite varal, et et need, kes vähemalt üks, kes seal selles testis nagu läbi kukkusid, ta on tihtipeale on tänu opositsiooni liige AV, kas, kuidas teile tundub, 2011. aasta toimuvad taas riigikogu valimised ehk kohe mõne hetke pärast ja sellega seoses kindlasti juba selle aasta lõpus hakkab poliitiline elu elavnema ja väga tõenäoliselt need, kes peaksid tahtma uute jõududega sellesse riigikokku pääseda peaksid avalikkusele selgeks saama hiljemalt selle aasta kevadel. 2011. aasta riigikogu valimistel osaleb erakondi, kelle nimesid me veel praegu ei tea. Ma ei julgeks seda väita, sest aeg uue erakonna tekkeks on meeletult ebasobiv. Kui me võtame nagu seda majandusolukorda, seda, et erakonna ülesehitamine nõuab lisaks suurele NAGU organiseerimistööle ka väga palju raha, siis riigieelarvest ei ole seda võimalik loodavale erakonnal saada. Juriidiliste isikute annetused on meil teadupoolest keelatud, jäävad ainult füüsiliste isikute annetused ja kui arvesse võtta ka seda, et valija ei ole võib-olla veel 2003. aasta valimisest ei ole sellist pettumusest nagu üle saanud, siis ma arvan, et 2011 ei ole. Ei ole sobiv aeg veel uue erakonna. Kaheksa aastat on pikk aeg ja suvel Indrek Tarandile antud üle 100000 hääle on piisav ja priske kogus raha polegi vaja, kui on teada, et 100000 potentsiaalset häält võiks kusagil varnas olla. Aga aga, mida tõsiselt tasuks kaaluda, on see, et muuta riigikogu valimise seadust ja lubada riigikogu valimistel sarnaselt kohaliku omavalitsuse volikogu valimistega. Valimisliidud? Noh, ma möönan, et mingis mõttes on see tagasiminek 90.-tesse aastatesse, kus riigikogus oli päris kirju ja kohati isegi naljakas seltskond aga samas, kui me mõtleme seda, et inimeste usaldus erakondade vastu on tegelikult jätkuvalt madal siis peaks olema mingi vahend, kuidas inimesed oma tahet poliitikas kaasa rääkida saaksid realiseerida, sest kui alternatiiviks on see, et inimesed ei tule valima. Ja, ja teine alternatiiv on see, et nad saaksid valida valimisliite, siis ma arvan, et tasuks valida seda. See võiks mõjuda tervendavalt selliseid poliitilisi kultuurile, see natuke natuke raputaks. Seda rahulolu, mis poliitilises eliidis võib-olla seisiski Ja see võimaldaks kiiremini ühiskonnal ma mõtlen siis nii-öelda kodanikuühiskonnal ka kiiresti reageerida mingite ühiskonna ees olevate küsimuste lahenduse pakkumisel, et kui erakonnad on piisavalt aeglased, piisavalt sellised süsteemid, kus otsusele jõudmine võtab aastaid aega, siis kähku kokku pandud valimisliit heade lubadust heade plaanidega võib-olla suudame midagi ära teha. Jah, ta võib suuta, aga ta võib osutada mulliks, aga, aga ütleme niimoodi, et ega paljud erakonnad peale valimisi oma lubaduse kõiki ellu viinud, nii et selle skaala järgi ei ole võimalik nüüd öelda, et valimisliit on ohtlikum või mitte. Aga selleks on vaja, nagu mõtlesime riigikogul muuta seadust ja me võime jälle kihla vedada. Ma summa peale, nüüd oleksin mina seda kihlvedu pakkuda, et vaadates neid, kes on need kolm juhtivat erakonda Ta ja nende võlakoormat, siis kahjuks tõenäoliselt see ettepanek läbi ei läheks. Ülekuulamise toimik number 128. Eesti erakondade moraalsest ja majanduslikust pankrotist on avatud uurimine, jätkub. Ülekuulamine.