Tere hommikust, sõbrapäeva hommikust, kusjuures talv ei taha taganeda. Mängud on täies hoos, aga jutusaade pakub talve ja sporditeemale täna vaheldust. Mina olen Margit Kilumets ja minu külaliseks on viimase paari aasta Eesti vaated kõige viljakam dokumentalist kelle suhtes muide ka kriitikud on olnud üllatavalt leebed. Tere hommikust, Manfred Vainokivi. Te olete loomult tagasihoidlik mees selle paari vestluse järel, mis me enne seda intervjuud oleme pidanud. Ma saan aru, et ka ajakirjanduslembene te ei ole. Ma ise arvan küll jah, et aga miski edevus mind siia ajas, et ma ei tea, mis see täpselt on, noh, eks siis saab teada. Kas filmidest ja oma tööst rääkimine on filmimehele keeruline? Ma ei oska üldistada, mulle on, ma arvan, et meeldib väga rääkida. Ma, mul on tunne, et kui ma olen filmi ära teinud, siis siis ta kipub mul juba ununema, et ja muud tähtsamad asjad, et jah, on, on keeruline tõesti, minu jaoks ka, mis need muud tähtsamad asjad on järgmised filmid, ütleme näiteks. Viimase noh, võib vist öelda, paari aasta sisse mahub neli Eesti mõistes üsna edukat dokumentaalfilmi. Kas see arv üllatab teid ennast ka? Ei tähendab ei üllata. Meil on harjunud tegema tegelema mitme asjaga, et, et selles mõttes on, mul ei, see ei ole, tähendab, minu jaoks ei ole see suur number, et neid võiks olla rohkem iseenesest, et see nüüd jääb mitte ideede jagatavat raha taha. Et, et iseenesest võiks, võiks ka olla neid rohkem. Et see, et mitut filmi korraga loo moodsa sõnaga arendada, filmida üht plaanide, teist, võib-olla filmida isegi mitut paralleelselt, et see ei ole põhimõtteliselt ei oleks mingi probleem. Ei ole jah, seal tähendab lihtsalt ühte tehes sa teisest puhkada, et noh, et ütleme, et see annab mulle sellise võimaluse, noh, see võib-olla see on ka kuskilt otsast kurnav, aga, aga üldiselt üldiselt mulle meeldib mitut asja korraga teha. See. Kas peale filmi tegemise nende mitme asja sisse mahub veel midagi, et näiteks meeldib teha filmi ja siis ühtlasi ka käia suusatamas ja veel kolmandat ja neljandat asja teha? Ma olen küll tsiki lõpetanud, selles mõttes, et suusakahevõistlust tegin kunagi, et aga, aga pärast seda, kui ma kooli lõpetasin, suusad panin nurka ja ma ühe korra olen suuski alla saanud, nii et et panin endale alla. Kukkusin trepikoja ees pikali, siis maja nurga peal pikali, sõitsin ära, mõtles, et aitab, et minu jaoks on suusatamisega need ühel pool meelest ära minna ei saa, aga aga noh, tead, tähendab ta põhimõtteliselt ei lähe jah, aga, aga. Aga ma ei teagi, miks, miks? Ei, ma usun, et ta ei lähe ikkagi meelest ära ei lähe. No nüüd, kui olümpiamängude aekas, siis teleka ees vähemalt olete selline inimene, kes naudib sporti. Ma sellepärast spetsiaalselt telekate istu, aga aga kui ma juhtun olema ja parasjagu käib võistlus, eks ole, mis mind huvitab, siis ma kindlasti vaatan, aga, aga ma ei jäta kindlasti töid pooleli, et oot, et keegi võistlev, et kuigi ma noh, niimoodi hoian pöialt küll ja Veerpalule ja, ja sümptomineljaga. Aga Ma jah, ei ole fanaatik. Kas selles sportlase hariduses, mille te saite, on midagi positiivset, mille te olete praegusesse ellu kaasa võtnud? Ma ei, ma ei oska öelda, rohkem on nagu selline nali liigub, et et kui jumal mõistust jagas, sportlased olid trennis või et noh, et et ma ei, ma ei ole kindel, et, Selline väga tõsimeelne harjutaja või ja püüdlik, aga noh, ilmselt olime suhteliselt andetu, et mul see suurim sportlik saavutus on see, et main Levandi toanaaber, et seal. Ja, ja noh, ja agaaga treenisin ma muidugi tões ja vaimus ja isegi üle treenisin, nii et ütleme sihuke tunnist ära viilimine oli jah, selline asi, et et see nüüd hiljem annab tunda. Mis edasi sai, kuidas teist operaator sündis? See on puhas juhus, see on, ütleme niimoodi, et ma lõpetasin keskkooli ära ja ja sügisel isa ütles, et kuule, mees, kaua sa siin seda külmkapi ust kulutad, et aeg on tööle minna ja noh, mul endal nagu ei olnud ühtegi mõtet, kuhu minna ja meie perekonnatuttav oli Anton mõtte legendaarne operaator filmis. Ja ja siis vanemad panid mind Eesti televisiooni tööle, ütleme Eesti telefilmi, et see on vastu minu lootusi või tahtmisi või noh, ega ma ei Puigaldad, eks ole, sest et ja, ja ma ei teadnud sellisest ametist nagu operaator, mitte midagi, vennad, et ma läksin, läksin tööle telefilmi, kirjutasin avalduse dolomiidi tööle. Ta avaldas, see oli mul 13 kirjaviga. Ja telefoni peatoimetaja Endel Haasma oli vist endine eesti keele õpetaja. Ja ja siis muidugi. Aga vaatamata sellele mõtlesin, no eks ole, tööle võeti, sest et ilmselt asjade interoperaatori assistent oli vaja. Ja ja esimesed kolm nädalat nägite töö välja niimoodi, et ega mulle keegi öelnud, et mida ma pean tegema, läksin allomajas esimesel korrusel, õigemini keldrisse kirikute ruumide eesruumis istusin ja kolm nädalat isegi neli nädalat mõistasin seal, ootasin tööd ja mitte keegi mulle mitte midagi rääkinud, lihtsalt läksin hommikul sinna, istusin maha, vaatasin, et keegi mulle midagi ütle, õhtul tulin tulema ja kuni ühel päeval päeval üks üks operaatoris ütleb. Kroonika operaator ütles, et mul peaks olema assistent ka, et juba mitu päeva on ta mul siin kuskil tabelis kirjas, aga kus astent on ja siis ma ütlesin, mina vist olen. Aga keegi mulle ei öelnud, et üleval kuskil neljandal korrusel tabel seina peal, et kas ma pean vaatama. Ja nii siis noh. Aga kas need kolm-neli nädalat, enne kui ma tööle sain? Aga selle aja jooksul avaldus nii nagu mina asjadest aru saan, operaatori üks kõige tähtsamaid iseloomujooni ja see on kannatlikkus. Jah, ega ma, ega ma ei tea, sest et ega noh, ütleme, et üks, üks, kuus aastat ma olin assistent tegelikult, et see oli ka üsna üsna selline veider töö, ma saan aru, et osadele inimestele see tunnevad ennast selles rollis hästi, aga see assistendi töö oli kuidagi veider, eriti hoolikas, et makid tähendab ütlemisega siis Eli mehe makk ja kaamera omavahel ühendatud pilootjuhtmega ja, ja siis. Ja, ja minu asi oli hoida seda pilootjuhet põhimõtteliselt niimoodi, et see moosi vedeleks, et see poriseks ei saa ja mul oli alati väga piinlik, et kui kuskile võttele pidi minema, et ma olen selline täiskasvanud mees, seisan, juhe näpus. Kõikidel oli. Aga mina hoian juhet, et nad, et see oli kuidagi mulle, jah, selline noh. Ma ei saanud sellest tööst aru. Aga see oli see Kroonikat, me käisime kroonikat tegemas, aga kui, kui ma filmide peale sain, noh siis siis noh, siis ma sain aru, et, et sellega kaasneb ka midagi muud kui juhtme hoidmine. Aga muideks, me oleme ühe filmi peal koos töötanud, et see et teie tantsisite seal Oli niisugune asi oli aga see esimest korda läbi objektiivi maailma vaatamine. Kas see oli mingi kogemus, mis jäi meelde? No ma fotograafiaga oli ikka varem tegelenud kooli pimikus, me ühe oma klassivennaga tegime koos pilte siis me ei viitsinud eriti lugeda, et kuidas käib ilmutuse kinnitusprotsess ja noh küll paki pealt lugesime, et nii palju vett ja niipalju siis kemikaale ja ära segada. Ja, aga ma ei lugenud temperatuure, kraadiklaasi me ei võtnud ja siis pärast vaidlesime, kui pildid olid valmistatud, et kumb on pildi peal, kus on tema või mina, et, et see Põhimõtteliselt, et nad lõpuks siis, kui me füüsikaõpetaja juurde läksime, küsisime, et miks see nii on, siis ta ütles, et et kulla mehed, et lugeja ega mis paki pealkirjastada. Kas te tagantjärele olete oma vanematele tänulik, et nad tegid sellise sammu ja tõid telefilmi tööle, saatsid? Jah, muidugi muidugi olen, sest et ega ega, mida torkama siis ikka muud oleks teinud, et see noh läbi selle juhuse. Ma küll tõesti jah, tegelikult ütleme ausalt öeldes ma proovisin ka Tallinnfilmi joonisfilmi. Raamatul oli parasjagu, ma arvan, et põrgu on mingi selline asi oli parasjagu käigus ja ja siis ta kuulutas lehes, et tulge, animaatorid vajas. Siis vist nimetati muti mutifikaatoritaks näide. Ühesõnaga animaatorid oli vaja ja siis ma käisin seal katsetel, aga aga ma ei saanud sinna. Ja siis kunagi üks ütleme, et kas 89 või üheksa oli 82, ütleme, et kuskil 89 90 avas raamat Rein Raamat Sis stuudio B. Ja siis ja oli jälle lehes kuulutus, et tulge katsetama ja siis ma katsetasin uuesti, siis ma sain ja mis oli veider, et et katsetati, oli üks selline. Sa pidid joonistama. Lahendama ühe ühe ühe sellise stseeni kus noh, väike tüdruk on pakiga kükitab paki kohal ja siis on kaks bandiiti, üks on ühel pool, teine teisel pool, et mis, mis nüüd sellest loost saab ja, ja minu arust see pilt, mida ma pidin lahendama. See oli 10 aastat ennem seda oli täpselt sama pilt, et nad mitte midagi ei olnud muutunud, et ma lihtsalt vanemaks saanud vanad, aga pidin siis uuesti seda ülesannet 10 aastat hiljem lahendama. Ja sain selle siis siis ma sain stuudiadesse. Ja hakkasin tegelema animatsioon filmidega. Aga, aga see on nüüd ilmselt juba miski muu juttu, et ma olen kusagil ette rutanud. Ei sugugi mitte selles mõttes, et vahepeal tegelenud mitte inimestega ka nüüdseks selleks perioodiks, millest me täna nagu tegelikult rääkida tahame nüüd tegelevatel inimestega. Jah, tegelen inimestega, jah, aga. No. See. On asjade loomulik käik, ma arvan. Ju jõud on jõud, on loomulik, et et aga jah, Youdons loomulik. Mitte kõikidest operaatoritest ei saa režissööre ja ühe teie filmi kangelased kaks operaatorit. Kristjan Svirgsden ja Eduard Oja vaidlevad filmis ka väga tuliselt selle üle, kas kas operaatoris tuleb hea režissööre, kas ta peaks üldse nii ambitsioonikas olema. Kuidas teiega juhtus? Väga lihtsalt tähendab, minul ei ole kunagi olnud režissööri ambitsiooni ja seemsete aga aga ma olin operaatorina üsna vähe hõivatud või et Ma oleksin meelsamini rohkem neile. Ja kuna kuna mul piisavalt rakendust ei olnud, siis ma mõtlesin, et mida lihtsamad kui hakata režissööriks, ega siis Kui kumerad suudad hoida, siis küll ma selle teise ametiga juurde saanud ja enne seda on meil, eks ole, produtsendina proovinud kätt kunstnikuna ja operaatorina ja ja noh, ilmselt oli ka see selline loogiline jätk, et et see nii pidi minema. Ka mingi tõuge, mingi konkreetne tõuge oli ikkagi ka see puudutasid seda valli baarifilmi. Noh, jah, tähendab, ütleme see ütleme nii, et see põhitõuge on siiski see, et, Et ikkagi ette, et mul mul operaatori tööd ei olnud, paariga oli, oli nii et napilt ma tahtsin teha, kunagi oli peldikubaar Tallinnas seal kõik väga selline kirju seltskond jadas, kohe seal oli, ma ei tea, kas see on ta praegu praeguse Vabadussamba all, ütleme niimoodi. Kuidas muuseum noh. Et kusagil sealkandis kusagil sealkandis ta oli, et seal käis väga kirju seltskond, seal oli kriminaalidest kuni tööliste mõtte hiiglasteni. See väike baar. Ja ma pakkusin seda ideed Peterbrambotile, et Pietro oli nõus ka sellega, et me võiksime seda teha, aga see jäi kuidagi jutuks, et et ega, ja siis noh, nagu film on, et selline sajajalgne sa venib ja venib, et ei saa ühest otsast ega teisest otsast liikumat ja selle ajaga jõutise paar ära lõhkuda, aga seesama seltskond käib, eks ole ka noh, Külli küll kukkus ja, ja valli baaris ja ja nüüd vist ilmselt ka puutustokis, et noh ja ma mõtlesin, et valli baar on ka väga peennähtused. Aga selleks ajaks Tundus mulle, et ma enam ei, ei viitsi läbi rääkida nii pikalt, et tuleb hakata tegema. Ja, ja kuna mul noh, ütleme, et mul ei olnud sellist nagu noh, kohustust seda filmi teha wet. Et ma, ma ei saanud sellele rahastust pikka aega, et siis siis mul ei olnud ka nagu noh, mul ei olnud ka pinget seda teha, et ma pean selle tähtajaks tegema, jalt oigas kas, kui see ei saa valmis või, või kui see ebaõnnestub, et siis, et mis siis saab, et ma lihtsalt käisin, vaatlesin seal inimesi ja ja mingil hetkel oli see film peaaegu valmis ja siis rahastajad arvasid, et võib rahastada küll. Vaatlemine Manfred on üks asi, kaameraga vaatlemine on absoluutselt teine asi. Kuidas need kunded suhtusid sellesse, kui äkki ühel päeval ilmus sinna meestehnikaga. Nad suhtusid sellesse üsna vaenulikult, sest ega vaata, see on ikkagi sinu olemist, segatakse, eks ole, noh, et see, see ei ole mingi mõnus olemine, et kui sul keegi seisab kaameraga kõrval ja ja eriti kui sa tahad vabalt olla. No see on seesama vana nali, et kui kaamera läheb käima, siis operaator-režissöör hüüab, et olge nüüd hästi loomulikud. Jah, täpselt nii see sa hetkest kohe, eks ole, seltskonnas jutt sureb ja noh, enamus hakkavad kätega vehkima, siiapoole, filmida ei tohi ja ja see, aga see oli selline noh, ütleme, et harjutamise meetod, et ma käisin seal kuude viisi. Lihtsalt istusid, mulle meeldib baaris istuda, tellerdada, juttu, rääkida inimestega tähendab õigemini rohkem kuulata ma ise väga suur rääkima. Aga, ja, ja niimoodi siis vähehaaval vähehaaval see asi seal arenes, et sõber Peeter Sauter on, on selline parem suhtleja. Et võtsin Sautori endale appi. Pärast Sautoris saigi keskne kuju sellel filmil tema siis tema siis rohkem suhtes, mina siis vaatasin, mis ümberringi toimub. Vahepeal näitasin näpuga, mine nüüd tarka, seda ka. Ise ta oli väga tore teha nii vähehaaval haaval naariusime seal ära ka, et nii rahvas kui, kui mõise, selle selle protsessiga, nii et ma siiamaani ma käin seal või noh, käisin ka varem, eks ole. Aga nyyd rutiinist kriitika jälle aastat läbi vaatad. Aga see suhe musta materjali ja selle materjali suhe, millest film sünnib, see on niisuguse meetodi puhul kolossaalne, kohutavalt palju läheb nii-öelda prootsi. Tead, kui ma siin kuulen, mis mul kolleegide materjali hulk on, siis, siis ütleme nii, et mul oli 15 tundi materjali, eks ole. Noh, see film on 49 minutit pikk, aga siin siin kolleegidel on 90 ja 100 tundi materjali. Keeduse kohta isegi väga ei teagi, aga siin Montaažis koodi siis ma mõtlesin, et ma oleks hulluks peas, kui keset 100 tundi ära vaadata, see noh siin ju öit pead, sa järjest vaatame seda materjali suudan päevas vaadata, ütleme noh, niimoodi aktiivselt mõist niimoodi mõtestada oma tegevust tund-poolteist, mitte rohkem musta materjali. Ma siis noh, siis ma lihtsalt, noh, muidugi ma, ta võib mulle kõrva ääres tiksuda silma hääles, aga, aga, aga, aga ma ei noh, et ma ei, siis ma. Ühesõnaga, siis ta siis ta lihtsalt mulle tapeete. Et aga mõttega üks tunnikene paar tundi materjali, siis on 100 päeva, mõni päev ka terve aasta vaatad musta materjali, mina nii teha ei saa. Filmides mitte kõikides, aga, aga noh, võib vist öelda, et kolmest-neljast on üsna oluline roll on alkoholil. See on, see on nagu see mootor, mis muudab inimesed loomulikuks isegi siis, kui nad tahaksid võib-olla näidelda, teeselda, tegeleda etlemisega. Kui nad natuke aurused, siis tuleb see, see loomulik olek inimestel palju mõnusamalt välja. Kas see häirib? Mina ei tea, mind ei häiri, võib-olla üks kui ta vaatajat häirib, siis ma, ma küll ei ole teinud seda filmi, ei tee filme selleks, et kedagi häirida või, või kiusata või, või vaevatav, et noh ma tahaks ikkagi, et see jälg, mis, mis inimesele näeb, et seal on selline kerge, kerge ja mõnus. Aga no. Ma ei tea, tähendab minu, mulle svipsis inimesed ausalt öeldes meeldivad et mul ei ole nende vastu midagi, ma, ma olen ise üksvahe päris ohtralt alkoholi võtnud, et aga. Ja, ja nüüd ma pole mõned aastad võtnud ette ja mingipärast, millegipärast ei ole ma kurjaks ka läinud alkohoolikute suhteliselt. Las inimesed võtavad Aga sõbrad pole öelnud, et kuule, Manfred, sa oled nii nõmedaks läinud, küll seal nalja sinuga ei saaja. Ei ole, sest et nad, nad ei helista mulle enam. No mis sa, mis sa, mis sa ikka inimesega jah, täpselt nii, et nad, et tahaks, sedavõrd, on mul rohkem aega, eks ma siis teen filme. Aga kuna see pühapäeva hommikune saade meil on niisugune inimese saade, siis mõned söandan küsida, et mis asja otsustas siis, et enam. Manfred Vainokivi viina ei võta. Väga lihtne proosaline põhjus oli Tšehhis filmifestivalile. Röövlirahnu Martinit oleks lastefilmide kino kunagi ja 2005 aastal. Ja avapeoõhtul sai kõvasti napsu võtnud ja järgmine hommik oli hirmus paha olla. Ja, ja see paha ei tahtnud kuidagi üle minna, nii et pidi arsti kutsuma, siis selgus, et ei sapikivid mul lõigata. Ma läksin operatsioonile. Tšehhis oli kuu aega haiglas ja pärast seda, nagu arst ütles, et. Et ei ole väga tark võtta jook? No ei, ma mõtlesin, et okei, et et ega munitsipaal poole, kui ma ei võta, aga aga noh, ma saan ka ilma olla. Ja see on niisugune põhimõtteline otsus, et isegi mitte pärast saunameestega puder õlutega, mitte vana-aasta õhtul veidi šampust. Ei, ma ei näe põhjust, minu jaoks on alkohol selline lõõgastav vahendite, et ma siis tahan nagu muutuda, kas kellelegi, teiseks, kui ma olen või, või siis just tähendaks, et, et mida ma kaine peaga ei suuda olla, et et ma niimoodi alkoholi, noh, ütleme, et Mekutamisest me aru ei saa või noh, tähendab no kellele meeldib, aga noh, minu jaoks ei ole vaja kalleid konjakid, et mida mida noh, ma muidugi. Ma võin ka neid, eks ole, juua aga aga, aga põhimõtteliselt alkohol ei ole minu jaoks nauding ütleme, et siukseks nautimiseks. Et pigem ikkagi reaalsuse muutmiseks. Siis te olete pereinimene. Kas naisele ei õnnestunud sellele alkoholiprobleemile nii-öelda lõpu teha või kuidas te seda üldse talus? No, eks ma arvan, et noh nagu igav, alkohooliku naine. Kas ma saan, see on paras tüütus, vaata sa ise seda ei mõista, eks ole, kui sa võtad jookiat, siis endale kangesti lõbus. Aga, aga eks ma, eks ma üks paras tüütus, õnn, et ega ma, ega ma mingi kingitus nüüd küll ei olnud. Nii et koduses mõttes on ka läinud asi nüüd need viimased aastad tunduvalt mõnusamaks ei saa enam nii palju sakkida ja ei ole tülisid ja. Ei, mul on hästi selline mõistlik naine, ta ei eriti noh, ta ei köida mulle etteheiteid ei teinud sellest. Aga, aga noh, mõise muutusin tülikaks, eks ole. Et ah, ma ei oskagi, sest nimega rääkis. No filmide puhul tõsielufilmide puhul kindlasti ka on muusikal hästi oluline koht. Midagi tuleks sinna justkui panna, mõnikord luuakse midagi, spetsiaalselt palutakse kellelgi kirjutada, mõnikord kasutatakse asju, mis on juba varem valmis tehtud. Kuidas teie filmide puhul käib? Ma ilmselt minu puhul, tähendab, ma ei ole küll lasknud ühtegi muusikat kirjutada dokkideleta. Ja ilmselt on see põhjus ütles, et et ma ei oska seletada seda, mida ma tahan. Et aga, aga, aga olen ära seda, eks ole, et noh muusika on meie ümber pidevalt, eks ole, raadiost, plaatidelt, kust igast telekast ja kust hoideks ja, ja siis ma minu valik on nagu see teed siis et ma võtan seda, mis, mis on ümbritsev. Et ma ei, ma ei oska, ma ei oska ühelegi heliloojale öelda, et tee seda või tee nii vedena vein vastavalt meeleolule. Võtan seda muusikat, mis mulle tundub õige vä. Tänasesse saatesse me mängime ka. Manfred Vainokivi kaasa võetud muusikat millegipärast need ei ole väga moodsad laudad, on laulud 50.-test ja 60.-test natuke niisuguse humoorika alatooniga. Jah, jah, on, et. Mulle jah, kuidagi kuidagi see nostalgia pool on see, mis, mis mind nagu köidab. Et muusikas väga moodsatest asjadest ei oska pidada või et noh, ja sõnum peaks olema lugudele, peaks olema sõnum, et minu jaoks, et see ainult Britney mind nagu iroolda. Siinkohal üks lugu kaunimate aastate vennaskonna Alt. Me jätkame pärast seda Mesilane kuradi Horizon mesilane, kõik on ju see. Mees ei ole asi Mis nad jooksevad? Saina meeste siin ei ole asi. See tähendab, et on näha, et, Aeg, kui sa jää nende kätte ei tule, reaaresotuna ei pea. Kuiv raekülas asuva suusaneil oli, kirjutatakse peagi, oled lõksus. See ajab segadusse. Tahad lolliks? Ei lähe. Omentalis kaduge. Kõik laureaadid ära ei pea. Kuigi südasuvi aastaks on see protees, pea ei ole mõtluse, ajavad kärbseid pähe ja lolliks ei taha niisama päris kange. Toriseb mesilane kohust täites kurja õite äkkilmus, putuk juugaykesi. Kelmid vallatumale läikel. Vastasel korral peoks otse ja isegi. Ala järsu peade hulgas kui pähe Tyleri nõiad ei päästa. Kui alles seda teatud, siis ei ole meil lahendusega paeaastatega paremgi. Jutusaate stuudios täna hommikul Margit Kilumets ja Manfred Vainokivi. Defilmide kangelased on peamiselt mehed. Võib vist nii öelda. Kas igavaks ei lähe? Ma ei tea, vot seda peab vaataja käest küsima, minul ei ole näinud, et ma olen ka mõelnud siin naiste peale. Aga aga siiamaani ei ole. Siiamaani ei ole see nagu teoks saanud, mul küll mõtteid on. Et aga mis neist varem ikka rääkida, kui, kui asi käes. Kas see on alateadlik olnud lihtsalt et meestega on kuidagi lihtsam kontakti saada või, või ma julgen küll öelda, et nendes filmides see kontakt peab olema väga soe ja väga niisugune isiklik, et see, mida me ekraanilt näeme, näeks välja täpselt nii, nagu ta näeb, et seal ei näitle keegi, seal ei teeskle keegi seal põhimõtteliselt keegi isegi ei küsi ühtegi küsimust. Inimesed lihtsalt räägivad, voolavad ja kulgevad nii, nagu nad oma päriselus kulgevad. Et kas see on äkki mingi hirm, et naistega ei saavuta sellist samasugust kontakti või või mis on? Ei, ma ei oska öelda, no ütleme Ma ei, ma ei, ma ei tea, ma arvan, et ikka saavutab, et. Küll, ma jõuan sinnamaani üks päev ka, et las las ta olla, eks. Et küll küll, ma jõuan naiste niga. Praegu praegu jah, ma. Ei, ma ei, ma ei oska seda seletada, et kui ütleme, et ma ei, ma tegelikult ka filmides kunagi küsimusi nii väga ei esita et ma püüan lasta või noh, rohkem olen ja lasen inimestel rääkida. Siin ükspäev käisin Baskinit intervjueerimas kuu aega või rohkem. Me proovisime aga jutule saada, eks ole noh erinevatel põhjustel lükkus see asi meil kogu aeg edasi ja ja siis, kui läksime intervjuud tegema. Eino Baskin räägib pikalt laiattis, ütleb, et küsige ka midagi. Ma ei oskagi midagi küsida. Vaikus majas. Ja et põhimõtteliselt on niimoodi, et ma olen pannud tähele, et kui sa esitad küsimusse, saad vastused heal juhul, aga sa ei saa seda olemas, ta ei saa seda elu, et noh, inimene hakkab sulle lihtsalt vastama, et ta ei, enam ei räägi, vaid ta mõtleb pingsalt, kuidas, kuid kuidas sulle seletada midagi, eks ole, saadama. Ja sellel hetkel sureb nagu see see loomuliku sära või? Vähemasti minule tundub. Aga, aga kuna ma ei küsi, siis ilmselt ma ka targemaks ei saada. Praegu me võiksime nüüd proovida eksperimendi korras, et mina jään lihtsalt vait, eks ju, viimase järgmised 20 minutit. Kas vaataja kuulaja saab lihtsalt. Selle kohapeal saab saade läbi ja ja me vaatame, kas tuleb nagu midagi automaatselt. Ei ole, ei, saate puhul ma üldse ei vaidle vastu selles mõttes, et saade saate eesmärgid on hoopis teised kui filmi eesmärgid, et selles mõttes siin ei ole, nagu ütlesin üldse seda teematki, et et tunne, aga noh, ma tuleksin ja et vaba mikrofon on ja ma räägin siin võib-olla saaks ka nii, ilmselt, aga aga aga filmi puhul filmi puhul mul on küll tunne, et, et kui kui inimene alustab juttu, siis tihtipeale pilt sureb või et sellest hetkest peale et see, et lihtsalt me näeme rääkivad pead ja filmitakse rääki, jutustab filmi ikkagi läbi pildi eelkõige. Et minu jaoks, et kui ACME, kui hakkab rääkima inimene, siis sellest hetkest peale Siis sellest hetkest peale minu jaoks nagu film seiskuda, et küll ta võib mõtet edasi kanda, see jutt aga, aga film iseenesest seiskub tegevusena. Aga miks Eino Baskinit ei ole ikkagi ju film Eino Baskinit? Film on Vladimir Sappoosnelist et. Ja, ja Eino Baskin temaga no Venemaalt kastroleerinud päris pikka aega või mõnda aega, siis noh, ühesõnaga ta vist ütles, et nad olid kas 800. kohas esisena esinenud üle Venemaa, et see 800 linna või 800 või 800 esinemist ma nüüd ei mäleta, kumba pidi seal. No ühesõnaga, see oli duaalne number igatahes. See on jälle hoopis teistmoodi kogemus teha filmi inimesest, keda enam ei ole. Jah, jah, aga noh, see on selle tähendab ütleme, Vladimir Sopoosnen, nii elulugu on nagu muinasjutte. Mõtlesime selliseid, selliseid muinasjutte nagu väga harvade kohtade. Et see, kuidas kuidas ütleme nii, et siis Vladimir Sappoosin ehk pooba Rooba, vanaisa viis siis tema isa tsirkust vaatama see oli no ütleme, et 19. sajandi lõpus ja Tartus Tartusse venematuid, tsirkus Tartusse? Jaa. Jaa. Ja sellele see poiss oli siis kolmeteistaastane see tsirkus, need meeldis sedavõrd, et ta kui tsirkus oleks Tartust vanematele kirja laua peale, põgenes tsirkusesse ja kuskil Rainast mehikesi Tambovi kuskilt linnast. Üks aadlipreili käis ka tsirkuses ja avastasin, et talle ka meeldib ja põgenes ära, eks ole, sinnasamasse tsirkusesse ja need said kokku ja nende laps on siis Vladimir Sappoosnen. Et see, noh, see on niuke imetabane lugu. Ma saan aru, et tollel ajal reaalsellist tsirkusetsirkusega ühinemist on ilmselt palju või noh, on nagu räägitud, aga tänase tänase päeva mõistes on see, eks ole, erakordne sihuke kolmeteistaastane poiss ja umbes sama vana tüdruk, siis kohtuvad tsirkuses. Ja Bobo siis on tsirkuses sündinud-kasvanud, eks ole, imelapsena ekspluateeritud noh, mul multiinstrumentalist imetada. Mis ekvilibristid köiel käia siis step ja ksülofoni mängijat tähendab, mida vaided Nata laulja. Et see noh, ikka väga see andev diapasoon oli ka väga lai talle selles mõttes, et noh, erakordne kuju. Ja, ja see ja ütlesite väga uskumatu elu, ma ei, ma ei oska seda seletada, ma loodan, et, et seal filmis jookseb ise. Aga see seal tõeliselt põnev. Aga sellise filmi jaoks on olemas stsenaarium. Ma loodan, et Eesti filmi sihtasutuse eksperdid need ei kuula sellepärast, et nemad tahavad saada pabereid. Ei tähendab mul miskisugune, paber on olemas ka selle jaoks ja ja noh üldiselt olen vilets kirjutajale. Mitte kirjavigade teema on ka ikka. Jaajaa maanikates graafik täielik, et seal on lihtsalt siin ei ole, noh, mina võiksin nagu arsti käest vabalt vabastuse võtta kirjutamise koha pealt, et et noh, see on üsna piinlik, jah, aga, aga noh, mis teha, nii ta on, eks ole. Et aga ei, ma siis ühe paberi kirjutasin sinna ja tundus, et isegi nad mõistsid seda, kuigi mulle raha ei antud. Aga, aga noh, sellest ei ole ka midagi, sest et ega Noh küll ma selle raadio kunagise Anvar Kas kõikide nende praegu valmis olevate filmide puhul on olnud nii, et raha tuleb tagantjärele? Jah, on küll olnud praegu siiamaani aga see mind ei ole seganud seda ka kellelegi ette heita või noh, et sellest ma saan aru, et, et see on sellest tingitud, et ma paberi Jaanson lihtsalt viletsad, et noh, et, et ma ei oska neid stsenaariumit kirjutada. Et ja kuna ja alati on ka see, et, et et see, mis on kirjas, sa võid seda mõista mitmeti, eks ole. Et noh, ütleme, et igalühel jookseb eripilt või, või oma pilt, et kui ta, kui ta loeb teksti sa filmi vaatad, siis naljalt juba teist pilti jookse, eks ole. Kui on väga palju kihistusi, siis sa saad aru, eks ole, nendest nendest hoovustest küll. Aga aga põhimõtteliselt ikka pilt, kui ta on olemas, seda jõuab ikka kõigile enam-vähem sarnaselt kohale. Et aga teksti puhul seda, seda ei ole, see, see on nüüd oleneb sinu fantaasiast, eks ole. Kes selle Puuba idee välja kaevas? Mina kaevasin, ei, tähendab selles mõttes, et seda temast on tehtud juba niigi paar, filmisin, Põldre tegi temast kuskil 68. aastal. Ei, las ma mõtlen. Vabandust, see on seal pidi seotud miski juubeliga, et see võib-olla siis äkki. 1906 on ta sündinud. Vot siis 71 oli see film näiteks tehtud. Ja üks film on tehtud siis selle Timi poobasis, mida Põldre tegi. Ja teine film on, on Heini, Troy film on artist, seal kuskil kas 86 tehtud, et ilmselt ei ole juubel, ehk siis 80. juubel tõenäoliselt, et näete. Et aga need on, need on, need tähendab üks on siis kontsertprogramm. Telefinaal tehti selliseid 10 10 15 minutilisi. Eetritäiteid või ma ei oskagi öelda. Ma ei taha ütelda halvasti nende filmide, mõlemad on väga toredad, mulle, mulle tõesti meeldivad niisugused head lihtsalt pretensioonid, ted, asjad mulle väga hea vaadata. Näete ja ma kasutan neid mõlemat filmi nagu materjalina. Sisenda filmis ka, et et kuna elavad pilt on oja ja seal on see mees täis elujõus ja toimetab, eks ole. Kas veel midagi jookseb paralleelselt me sain juba intervjuu alguses teada, et, et on hea, kui teil peas on mitu asja korraga. Jah, jah, on, on, on küll. Mul on siin veel seda ka, ütleme, et ma ei ole seal veel kaamera käima pannud, ma ei julge ära sõnaga ei tahaks olla. Täna, kui meie saade on eetris, olete te ise tegelikult Berliinis. Kas on filmifestivaliga seotud sõit või muidu? Too on seotud jah küll filmifestivalile ma sõidan, aga, aga, aga, aga iseenesest liigume seal filmiturul filmiga pangarööv, et ma siis üritan seda müüa, seal, seal on, seal on meil siis selline noh ütleme siis selline linastus, mis siis nagu müügilinastuse. Vaatame siis, kas, kas meil õnnestub ei või ei. Maimiku müümise kunsti olete ära vaadanud, ennem seda ütlen, et seal tuleb nüüd kõvasti seda rakendada, teadmisi filmil. Ma aga ma pean tunnistama, et ma olen ka ääretult vilets müüa, kuigi ma olen raamiga tegelenud juba 18 aastat, oleme teinud reklaam reklaamklipp, eks ole. Et ja vaatamata sellele, kui mul on vaja endal müüa, võin teistele teha, aga mul vaja enda asju müüa, siis siis ma olen üsna saamatuses. Keegi sõpradest kolleegidest ei ole ka abikätt ulatanud. Ei noh, ma arvan, et kõikidel on oma asjadega tegemist, et noh, et mis täiskasvanud mees kuidagi hakkama saab. Inimesel on ju peale töö peale kodu veel mingid asjad, millega talle meeldib tegeleda mida ta armastab teha, kuigi ma mäletan ühest intervjuust, mida ma äsja lugesin, et et see filmi tegemine polegi nagu töö, et sellest ei pea puhkama, et seal nagu seisund rohkem. Jah, ei pea asjast tõesti puhkama, mai, nagu ma ei oska seda tööks nimetada kuised tööks tähendab, ütleme või ma ei teagi, mis asi töö on, astudes May. Filmimüümine Berliini filmiturul, vot see on töö, see on kohustus, see väsitab ja tüütab ära. Ma saan aru. Vaat, ma isegi seda ei oska tüheks tähendavat. Sa oled mind nüüd üks olukord, et ma peaks kuidagi seletama Teeennseenilist makstakse raha reeglina jah, tegelikult isegi jah, töö eest isegi maksta sularaha, tähendab, sest et see Esttööga saad sa ennast kuidagi elus hoida või? Töö tegemine tihtipeale segab rahateenistujat, näe see et ega tööd tehes, nagu sa seda raha ei saa, sa saad endal hinge sees hoida, et et selleks, et muidugi sellel läheb näiteks selle teise teemaga seal raha teema peale nagu ei mulle minu jaoks muutub asi tööks siis, kui, kui ta on. Kui ma ei tegele enam asjaga, mis mulle meeldib, et, et, et see, see on töö. Et sinnamaani maid sa autoga sõidad, eks ole, tulid täna hommikul tööle autoga tööle. On see sinu jaoks? No vot. Aga mingil inimesel on seal üheksa, taksojuhil on see töö, et ta sõidab, eks ole, päevast päeva roolis istuma, eks ole. Kedagi ei ole, raha ei ole midagi, ei ole, noh, et see tema jaoks on see töö, minu jaoks ei ole ta samamoodi, ma tegin remonti kodus, et näed et inimene, kes läheb hommikul, hakkab remonti tegema. Tema jaoks on see võib-olla töö, aga minu jaoks ei ole selles mõttes, et ma ei oska neid nagu kuidagi registreerida töödenavet. Et sellest hetkest peale, kui, kui asi, mida sa teed, sulle ei meeldi muutuda tõeks senikaua kuni kuni ta sulle meeldib sa tegeleda asjadega, mis sulle meeldib ja sa ei loe tunda siis, et noh, et, et kas ma olen kaheksa tundi või 10 või 12 tundi tööl, eks ole. Noh, ma ei, olete mu mu haavad võivad olla ka 14 ja 16 tundi, aga kuna mulle meeldib seda teha, siis, siis miks ma peaksin sellest loobuma? Et mul on kahju inimestest, kes kelle unistus on reede? Tuleks reede õhtu? Tuleks laupäev, tuleks palgapäev, et mul, mul ei ole neid unistusi, et nad selles mõttes see on minu minu mõistes on see suhteliselt kurb elu toodata reede reede õhtut, et pigem on, on mul seada, et nüüd on laupäev, pühapäev vahel, et ma tahaks midagi teha, ma ei saa teha, sest et. Või või on, või on või on noh, punased päevad, eks ole kalendris et meil on siin mingisugune jõulude midagi selleks ajaks mul pikad asjad takerduvad, millega ma tahaks tegeleda, aga ma ei saa nendega tegeleda, sest et et on kohustuslik viina võtmine. Aga suvi, Manfred, see kauaoodatud suvi, see on ju tõeline õudus, siis. Siis üldse mitte midagi ei toimu, inimesed sõidavad ära, grillivad muutuvad täiesti mõttetuks keegi kontoris istu, ühtegi asja ei saa ajada ju. Jah, sul on õigus ja sul on, sul on õigus, jah. Aga aga filmi jaoks on muidugi suvisele kõige parem aeg, eks ole, noh et ütleme, et, et siis siis on ju enamus Eesti mängufilmid, lükatakse sooja suveaega. Talviseid filme on ka, aga noh, suhteliselt vähe ikka, kui me vaatame, siis ikkagi ikkagi suve, et, et noh, et need filmid ja on, on ikka, on puhas puhas suvetööle. Dokkide puhul on täiesti kama ausalt öeldes, et et kuna need on mul sellised kammerlikud gaasis siis sõltun, ma ütleme suhteliselt väikesest arvust inimestest. Kui nüüd tuleks mõni režissöör ja ütleks, et ohoo, Manfred, mul on super kihvt stsenaarium, hakkame mängufilmi tegema. Tule mulle operaatoris. Mul on praegu jah, selline töö või selline asi alamseal, tähendab Valentin Kuik temaga siin arendama filmi nimega. Ma olen ilus. Arendusraad me oleme saanud ja eelmine aasta me küll käiku ei saanud minna, aga noh, eks paistab, kas see aasta saame. Ka päeval pärast seda, kui siin pangarööv kõvasti peksa sai, eks ole, siis, siis mul oli küll tunne, et ega ma rohkem mängufilmi teha ei taha enam, aga aga ja saatsin polentiinile sõnumi, et kuule, Valentin, et mulle aitab, et mina selle jama sees enam ei taha olla. Siis ma olen siin, arvasin, et mul on vaja arst kutsuda, et, et ja, ja oli, oli mu vaimse tervise pärast väga mures. Et äkki ma peaksin minema ravile, kus äge ja, ja yks ta mind ümber rääkis, nii et nüüd me siis ikka jälle jälle üritame filmi teha. Siinkohal muidugi parimad tervitused Valentin koigile valentinipäeval. Me ei saa rääkida inimesest, eks ole, tegemata välja sellest, mis on tema nimi. Ega neid Eestis polegi nii väga palju neid valenti. Aga millest film räägib? Kaks sõna me saame veel lõpetuseks öelda. Film räägib. Ühest naisest nagu nagu see kipub ikka olema eesti naistega. Et välismaal on parem. Ja siis nii õnnistada ei tohi. Ei muidugi tooja selges selgel. Mina istun siin, tõeline kodumaa patrioot. Noh, sina ei ole naine, mina küll kahjuks. Ja vaata, kuidas me sujuvalt oleme nüüd juba sina peale üle läinud, et kui me alustasime, siis me ütlesime hästi püüdlikult teie, aga nüüd me juba sinatame. Ja aga filmi kohta kaks sõna veel, et välismaal on parem midagi muud ei, rohkem puulajatel väike isu tekitamine. Ma arvan, et seda peaks rääkima režissöör, ma arvan, et, et see minu jutt täpselt piirdubki sellega. Olgu suur aitäh stuudiosse tulemast ja ma loodan, et selleks ajaks, kui meie jutusaade on ühel pool, on see film pangaröövifilm Berliinis ka juba edukalt maha müüdud, et siis saab selle selle müümise raha eest jälle uusi häid dokumentaalfilme teha. Ilusat pühapäeva kõikidele kuulajatele jutusaate stuudios olid Margit Kilumets ja Manfred Vainokivi. Kodanikud reisijad, elektrirong pääskülla väljub kolmandalt veel kell 20, null. Pärna nüüd lauto hinna andes. Aga vaata pulgake neidu. Nii ta on ja neiuga elektrirongiga ilma Vabara Vabara, elektri, Iraagina.