Kuis kae ja põsu leive Särene kuis tal huuli ümber ehtena jäi. Ruttu lõugab lühikese räti otsa säi. Terven kehan häämil Leie herene. Kae imet. Läänest näete külalist, hõkvaatide hinnast, rikas sugulast, kelle viimast käiku ei mäletagi, vast? Tõmba kohe kasvõi Saina pääl helist. See tekst Merka esituses on Artur Hatsoni sulest. Tere kuulama uue saatesarja paiga vaim, esimest saadet stuudios toimetaja maris Johannes. Aga siia stuudiosse me kauaks ei jää, läheme külla Lõuna-Eestisse otsima teistsugust Eestit. Teine Eesti sellesse ütlemisse on ütlejad ise pannud üksjagu negatiivset. Ju on see eduühiskonna esikohaihaluse märk, aga teine võib tähendada ka teistsugust, teistsugust elu ja teistmoodi väärtushinnanguid. Ehk teistmoodi kõneldud keelt ja teistmoodi mõeldud mõtteid. Meie kõigi eksistentsi huvides on vajalik erineda üksteisest, mida liigirikkam, seda tugevam on ju kooslus. Selle saatesarja käigus tahame jõuda võru, mulgi ja tartumaale. Oleme eetris igal pühapäeval ikka algusega kell 13, null viis ja niimoodi esimese septembrini välja. Aga alustame Võrumaalt ja harjutame kõrvaga võrukeelse jutuga. No ma olen eluaeg elan navi küla navi küla siin Võro liina külje all, aga minu vanaemakeel on päriselt Vastseliina kihelkonna kiil. Vastseliina kihelkonna do jaogeemialatsin Haanja Rõuge kihelkonna sisse sõnakene Pusbury küla seal sealt Pusbury külastama, vana ime peri ja ma ei arva, et ma kõige rohkem Tuudki kõnele. Niimood kõnele hüva Sulev ehk eesti keeli Sulev Iva. Tema on võru-eesti sõnaraamatu koostaja. Et olengi suurema osa elust maal, ei läänega. Aga ma ei ole kunagisele peris põllu, mis on, et et ma aidapide jah, aias Uibit kasvatanud ploomipuid, pirnipuid, mina, mul seal homme ja no muidugi monokarduka nurm ja väikest viisi põllumees maale. Ja siis too läbiga maa miis lehma Meliks ja niiviisi, et ma Tiia kelmimaa Elom, aga ma ei ole kunagi olnud peris talumis. Tuhmate, ma ei saa ennast nüüd läbi ja lahki maamees Pitele täis, jah, ma oleks kõikaid, tegeleme andsigi. Mätselgi viisiliks keele asjaga. Ütlevad otsapite ja Tuut Pythiks. Liina Eloga, minu puututa, et, et keele asjaga õnnemaale Elle kuigi tegeleda ei saa. Ülikooli hol pidaja olla pidaja võiks linna elama nii et mahlasena kata paikna kodu elukutse pääle sõjopitus siis tuledeks. Aga Ella tahtnud Liina jaht ja parema meelega elanikel maal saastud tüüdlast maal ka teete. Kas lapsi on Meil perre tütreke, kooliealine käsama laste nagu seote maaga või sead linnaga. No üks asi, kuis ta alla kujunes, aga tahtnuks tahtnud maaga köitena. Ello, see, see sinu koduviht, see navi küla on võrule suhteliselt lähedal jaheda. Et siin on nagu sinu laste kool, pari Laandu Tartu, aga ma tahtnud homsele. Tartu on juba Tõne kant ja ma ei usu, et sinnake kunagi võro keele õpetust võinud tulla, aga aga jah, kui tulevikuplaane siis siis jah, võro vai Vaisis võro lähke, mõni mõni väikene maa, kuulja, kass. Traditsioonilist maaelu on võimalik veel elada ja kas sellel maaelul on nagu perspektiivi või, või noh, see on nii-öelda julmalt küsitud ja, ja ma ei tea vastata, mina küll ei oskaks. No ma ma näen, et sealsamas navi küla ei ole asi nii hukkamelon raekojas andsid tublisid talumehi väga väga rikit, talle omad ei jäeta muga väga vaeside kehvis võromaa peal ja mul mõnestki säänest Tiidmist ette anda ei ole, mida, mida tegema, pea aga võidud ütelda, et, et võro keele alale hoitumise jaoskonda traditsiooniline maaelu, eks esimese tähtsusega, et kõige parem vahes sahista keel alale maal. Liinaste hääs, hinnem värk. Dublast. Ma olen väga murratu pärast. Kui viiside traditsiooniline maaelu edasi kesta. Kultuur on ka ju see asi ja keemia. Ja muud Elo tukka siis toetab kultuur on toomia, tokke, muudello. Tuum on asja üks külg, aga muidugi kui ta tumma keelte kultuuri hoita siis hoiame igat traditsioonilist maaelu. Ma võin lihtsalt nii ületaside Sõnnoga niiviisi ütelda, aga ma väga täpselt juhiseid, kuidas majanduslikult toime tulla, ei mõista, anda. Olli mina inimeste aastateks on söök sõnu baasi Mullega ana, Anda, Ghana, mul munne. Tõid all siinitsid ja veereviit. Heiki Valk on ajaloolane, arheoloog, kellega koos kompame Lõuna-Eesti piire. Kas erinevus on lõuna ja põhja või ida ja lääne vahel, kuhu tõmmata eraldusjoon Eesti kaardil kus on Lõuna-Eesti algus ja ots? Alustame aga sellest, kas arheoloogi jaoks on olemas ka mõni spetsiifiline ese muinaskultuurist, mille kohta võib öelda, et see on nagu Lõuna-Eesti märk. Lõuna-Eesti asi. Heiki Valk. Lõunaasi kui nüüd natukene lähemast minevikust võtta tulla keskaega või ka Rootsi aega, siis on väga suur vahe Põhja- ja Lõuna-Eesti vahel selles mõttes, et Lõuna-Eesti naised kandsid palju ehteid. Ja neid ehteid on siis ka maa seest leitud. Põhja- ja Lääne-Eesti olid samas väga, väga vaesed ehete poolest, need Põhja- ja Lääne-Eesti läksid kuidagi nagu euroopalikule kultuurimudelile. Parem üle eksis õlgede kandmine ja see see ei kuulu keskaegsesse Euroopasse. Samas muinasaja jäänusena väe rudimendina vaid Lõuna-Eestis, Lõuna-Eestis ta püsis märksa tugevamini ja siin võib täitsa paralleeliks tuua naiste ehted mis on tegelikult ühe vana vana nähtuse ilming. Jällegi, kus asi päevadel püsib kõige kauem, kui kindlalt saate teie, Heiki Valk, öelda, et on olemas selline lõunaeesti ja on olemas Põhja-Eesti, on ikka päris selge vahe Eesti sees ühelt poolt on Põhja-Eesti ja Lääne-Eesti, teiselt poolt on Lõuna-Eesti arheoloogilises materjalist tuleb see päris ilusasti välja. Ja kuna ta hakkab tulema kiviaja kohta, ma ei julge päris kindlasti ütelda midagi, sest Lõuna-Eesti kiviaega on on seni paraku väga vähe uuritud umbes 3000 aasta eest, see on siis ligikaudu 1000 aastat enne Kristust hakkab see kahe kultuuriala piir välja joonistuma ja päris selgesti. See on siis aeg, kui hakkavad eesti randadele jõudma uued kultuurinähtused, mille algupära peitub Läänemere ruumis. Skandinaavia maailmas hakatakse ehitama kividest matusepaiku või kivi kalmeid. Ja hakatakse tegema rändrahnude sisse väikseid lohke, ilmselt kultusliku tähendusega. Need kaks asja tulevad Eestisse meritsi. Neid on Põhja-Eestis, neid on Lääne-Eestis, aga Lõuna-Eestisse jõuavad nad märksa hiljem ja Lõuna-Eestis on need ka väga vähe või peaaegu üldse ei olegi. Minevikus on meri olnud ikkagi väga tähtis kommunikatsioonikanal. Ja eks üle mere on suheldud ja sealt on tulnud inimesi, sealt on tulnud ideesid ja just need läänepoolsed läänepoolse taustaga ideed ja mõtted ja kindlasti keel ja kultuur, need on hakanud siis Meie randadel kanda kinnitama, jõudnud järjest rohkem rohkem sisemaale ja liikunud ühe üsna selge loodusliku piirini veel praegugi praegugi maastikul. Looduses on ju selge vahe lõunaeesti ja põhja ning Lääne-Eesti vahel võiks tõmmata tinglikult joone läbi Eesti Kaardi Narvast kuni Häädemeeste või Iisakult Häädemeeste eni. Ja sellest joonest lõuna poolajaks siis see, mida võiks nimetada Lõuna-Eestiks põhja ja lääne poole, ehk siis Põhja- ja Lääne-Eesti. Ja nende kahe regiooni piir on siis looduses metsadena soodena on päris selgesti praegugi alles veel lihtsalt alad, kus inimesi ei olnud alad, mis ei olnud elamiseks sobivad ja sealtkaudu ka läbi ei liigutud. Ideed ja mõtted ja keel, inimesed sealtkaudu edasi eriti pääsenud. Kas me võime? Tuua ka mõne sellise perioodi, kus on toimunud see nagu ekspansiooni teistpidi, et mitte sealt mere poolt maa poole valesid sisemaa poolt ja Lõuna-Eesti poolt. Kahjutundega peab tõdema vähemalt Lõuna-Eesti vaatenurgast et selliseid ulatuslikke Lõuna-Eesti ekspansiooni aegu ei ole olnud. Lõuna-Eesti ajalugu on olnud ikkagi taandumiste ajalugu igas mõttes ja igas suunas. Bolton areaal kitsamaks jäänud lõuna poolt on areaal kitsamaks jäänud põhja, Bolton kitsamaks jäänud. Läänes ei ole nagu eriti midagi midagi jäädagi olnud, sest seal Mulgimaa ja mere vahel on kogu esiaja vältel olnud suured sood ja metsad. Saarde kihelkonna asustus on alles üsna hiline asi. Keskajal tekkinud. Sellel pikal-pikal ajalooskaalal vaadata, siis kas võib öelda, et ka, et ekspansiooni ore olnud, aga et, et nad on olnud nagu mingisugused? Paremad ajad või kuldajad, kandidaadi kuldaegu on vast olnud ka selliseid aegu, mis on olnud head ajad. Rooma rauaaeg on kindlasti teisest kuni viienda sajandini, kui kui elu on väga ilusasti püsinud või edasi läinud kus on siin oma oma asju välja mõeldud, tehtud ei ole kõrvale avatud on Omari aetud kolakat ruumis vaatama need kõige kuldsemaid piirkondi Lõuna-Eesti nurga alt, siis võiksid need olla just Võrumaa idapoolsed piirkonnad, setomaa. Need on siis need piirkonnad, mis on kõige puutumatuna säilinud igasugustest kaugemalt kõrvalt väljastpoolt tulnud mõjudest. Nii et nii, et Setomaa ja Võrumaa ida pool võiks olla just kõige puhtam, kõige kõige ehedam Lõuna-Eesti, mida, mida kusagil mujal tegelikult praegu enam alles ei olegi. Olli mina töist aastat seksmann sekselubaasi mulle tika anda. Pikas mullegi koorikugana mul munne lõi valg. Halle teenesid teaveelevit mullimina kolmandat aastat. Et eile oli ennem üks sala salalause, mida te arvasite, mitte keegi aru ei saa, jah, tütrekese lause me vaatame, kas saame aru. Huuh, apatsioon, Põhtidelan konkuli pääl. Ei saa aru, palun tõlget. Nii. See on nüüd niimoodi. Mõniste kandis öeldakse, hobune U. Ja hobuseid toideti kaebega, tähendab kaelas pandi niisugune kott oli tehtud, sinna kaelad sisse, pandi hobusele pähe ja see oli hoohapped. See on mu hapats ja, ja noh, Mõnistas lehe rehealune on põhkla. Pihtla ja niisuguse vaia tehti kuuseokstest, niisugused lõigati välja, pandi seina peale, kuhu hobuste tööriistad ja kõik niisugused rehe all seal saeti need asjad. Ja siis oligi niimoodi, et see Huhapats, Ombiftiberand Kumcoli pääl sel Kunkul, see vai seal seinas ja tuligi välja hu happed on põhib, elan Cuncoli pääl. Seda etnograafilist keele uperpalli keerutas pärja Voitka võluv vana ta Võru linnast, kõneleme temaga võru keelest. Kuna küsija on kirjakeelne, on vastajal oma võru keele lainel püsimisega veidi raskusi, aga üritame kas pärija oma lastega kõneleb võru keelt. Ei seal kõnela Põlvan, kuna Ladze ei taha võru keelt üteldakse mulle kohe, et. Aga miks, kas nad ei saa aru, saavad küll, aga nad ei taha, aga mitte ise oma sõbrannade, oma tuttavatega võlukeeles kõige aeg. Ja kõik töö juures ka ikka meil vanasti, ega siin Võru Võru, Võru rahvas ikka omavahel venelased, kõik võru keelt, aga poes poodi olemas, määne müüa on, on sõbralik müüja, ma kõnelasin poodi võru keelt. Mõistvaiu õlu, kild kõik siin, kohaliku ega võru keelt ei saa õppida, pead olema sündides juba inimesele sisse pantu. Kus te olete sündinud, kus teie kodukant on Rõuges, rooksu külas Rõuge kooling ja leeve ja lehma piinaga üles kasuma sellepärast jagada. Mis on rukkileib rukkileiba, aga siis, kui teie koolis käisite, mis keeles te siis õppisite? Meil õpetaja vägas keelav võru keelt kõnelda, aga tunnen, pidid vastama kirja keelen. Aga üldiselt ikka prooviti kirjakeelt, õpetaja lastele Dani matsisse jää. Seda peeti nagu matslikus. ESA on mul selline põhimõtteline võrukas, et absoluutselt kirjakeelt tohigi kõnelda kirjakeelt, keegi tema pidi ainult võru keele kõnelema ja kui mul tütar veel pisikene too kuuliasse kaduda, vanaisa juttu, mõtlesime kartulid ja mis võis olla nelja-aastane või ütleme, et mine ütle vanaisale vankrit täis lapsega pidime ikka kirjakeelt kõneleva ja siis. Ta läheb, läheb, läheb üle vagude, keerab ümber, tuleb tagasi. Aga vanaisale peab nii ütlema vankri oma talvis. Kuis vanaisaga peabki. Vaat niipidi selle vanaisaga kõnelema, aga niisugune asi rada. Tallinna mees on Võrumaal suvitama. Maga plakas rehe all peremees sulasega hommiku saavat linna minekut, nii läheb linna minema ja tema kuuleb juttu. Ega ta ei näe tegevust. Sulane tuleb suure sületäie heintega ja paneb sinna ja küsis, kas naissa peremees ütles A küll. Kozma, pane pane taha. Ja Tallinna mingis mõttes Tom helde Brennis küll. Aga puhtalt võru keeles jutt neist vaid üks nendest aitas, tuiskas naist saa, kus ma panen ta kuulisega, ta ei näinud, mis seal tehti. Teiega on siin ohtlik. Lõhel ohtlik. Aga kunagi oli hoiak nendel noh, haritlastelt Leon kui tema sõbrad kõik käisid koos, seal oli kommunisti kõik see Eisen ja, ja, ja siis Tolk ja nendel oli võetud mood kõnelda võru keelt. Ja Meliva võlu, keelen omavahel nad kõik Võrumaa mehe sellepärast nägenneliva, aga siis võetigi hoiak ja ma nüüd lugesin toda, mis too põldu näed, kui sa ütelda, siin siirus mingi või kirjanikud, Kiuru, Siuru, Siuru, see oli ka ükskord niisugune hoiak. No Hatson oli ju ise tegelikult ja Adriani luulet on ju, on väga hea lugeda seepärast, et too eestikeelne kirjutatu, aga mis praegu see võlu Uma leht on, talle ma ei saa lugeda, miks ei saa lugeda sellepärast et võõra, oma seen need kuu tähed ka need segavad. Ega see ongi see asi, et ega nemad ju ei oskagi sellegipärast, eks hääldada seda asja, kes lugeva, neid ei oska hääldada, aga Miheldami ilma nende YT kuudegetagi seda võlg eestika. Aga kui teie nagu kirjutate, siis teie, see võrukeelne kirjapilt näeb teistmoodi välja. Või te kirjutate kirjakeeles ei kirjutata võru keele neil kirjutada kunagi midagi? Ei võrukeeleni kellutata. Kunagi, kui ma töötasin, tule tärgen, vaata seal, Tallinn on olnud tuletõrjevabatahtlik tuletõrjevalitsus ja seal oli väga toreda inimesed, kui me seal koos kuskil vallinesismi Kruusamäe õpetaja kõnelda, kas tõldsepp oli sealt, siis oli lillmaa ja ilma siis ütlevad mulle, kirjuta mulle vana Žanna sõna, issand, külma näivad olla kirutamisega trükkida. Aga ikkagi sai ilma nende kuudetaja ja iga lekitada sai hakkama ja saidki selle. Jancilia Haadsonil on ju kõik kirjutatu harilike tähtiga. Polli mina kolmandat aastateks mann seksluubaasi mulle paaretzi anda. Mulle rikku pragoogikas mulle pikoorikuga ana mul munne. Tõi Halle seerisid teaveerevi oli mina neljandat aastat säkk, saamann. Ja vähemusgruppide all ei tuleks mõista tegelikult siis ainult neid inimesi nii-öelda, kes Eestis räägivad mingit muud keelt peale eesti keele vaid eestlaste endi hulgas on olemas ka inimesi, mässajad, kes määratlevad ennast veel teisiti kui lihtsalt eestlased, olgu nendeks siis hiidlased, saarlased, mulgid, võrokesed, setud ja nii edasi. Jääks Ruubaasi mulle CA anda. Mulle lihasay Hani Mulleri. Kõneleb keeleteadlane Marju Kõivupuu ja see laul, mis meid siin saates saatnud on, see on lastelaul Hargla kihelkonnast 10 aasta tagune lindistus ja lauljaks enne üllatust teadjanaine kõivupuu ise. Täna õpetab ta pedagoogikaülikoolis ja on uurinud ka Võrumaalt lahkunud võrokeste sidemeid oma kodukandiga. Kas mulle tikku reid puuga ana mulle munne lõi? Valge või hall seenitsit ja veereri olli, mina seitsmendat aastat saksa. No põhimõtteliselt selliseid seltsi ju tegelikult on olemas Tallinnas nii eestlaste hulgas kui ka tegelikult erinevad vähemusrahvaste seltsid kes tundunud, kes edendavad seal oma kultuurielu, kellel on laste jaoks pühapäevakoolid, kes saavad seal oma keelt rääkida ja Tallinna võrokeste selts on ilmselt üks paljudest ja seltsi liikmed on praegu küll tõesti võib öelda, et valdavalt seeniorid ja ma pean need küsitlusandmeid küllaltki usaldusväärseteks, sest ametlikult on registreeritud liikmeid 150 aga ankeedile vastas mul seal 100 ümber inimesi. Et teatava pildi sellest, miks inimesed koonduvad, et järelikult neil on kas üksteisele midagi öelda, nad järelikult tunnevad ka vajadus seal koos käia. Ja üheks siis identiteedi nagu määratlemise põhiPalameetriks ikkagi. Küsitluse põhjal selgus, et oluline on see sündimispaik, see tähendab koht, kus ta on inimene, pärit koht, kust on pärit nende vanemad või siis mõningatel juhtudel ka näiteks ühe abielu poole vanemad või abielu poole sünnipaik. Et see seotuskohaga on väga tugev, seda enam, et need on vanemad inimesed, seda ma jõudnud küsida. Kas väga valjud on pärast Hruštšovi sula nagu noh, lihtne arvutus näitab. Ma olen Tallinnasse tulnud, kas nad on tulnud omal vabal tahtel või on olnud eile avaldatud ka mingit survet, miks nad ei ole näiteks saanud oma kodukohta tagasi pöörduda. Ja sealt paistab ka väljas natukene võib tõmmata paralleele. Ma ise nägin nagu sarnasust teatud mõttes väliseesti liikumisega, et neil ei ole enam vahetut kontakti oma kodupaigaga ja ühesõnaga see ühistegevusse. Võrumaa kihelkondadest rääkimine, Võrumaa inimeste kutsumine sinna rääkima keelevõru keeles rääkimine, näitemängu tegemine, küpsetiste pakkumine, vahetamine, et see loob vähemalt sümboolse sideme Lõuna-Eestiga. Ja kui ma nüüd nooremate inimeste käest küsinud, miks nad nagu seltsiga ei ole liitunud, vaid mis põhjus seal ütlevad väga kenasti nende jaoks ja ka minu enda jaoks ei ole need vahemaad enam märkimisväärselt, sest sisuliselt on võimalus kaks korda nädalas Võrumaasaunas käia, kui vähegi soovivad ja kui rahaline seisund seda võimaldab, siis et see vahemaa autoga sõita praegu enam ei ole nii pikk. Aga seltsi liikmete hulgas on arvukalt neid, kes võib-olla kord aastas külastavad ainult Võrumaa kalmistu, kuhu on maetud nende vanemad. Ja kuhu siiski nagu küsitlus näitab, paljud neist sooviksid ise maetud saada, kui et, et just nimelt ikkagi kodupaika, et just seesama noh, ilmselt eestlastele üdini omane identiteeditunne on väga tugev seotus maakodupaigaga, missugune siis iganes ka ei oleks ja kui palju me seda siis ka hiljem mütologiseerimisest tähendab, et ma ise mõtlen sama moodi, et mis, mis on lapsepõlve Võrumaal puhtpragmaatiliselt minu jaoks, eks ole, üks pisikene kolkaküla, kus ei olnud veel kuuekümnendatel elektrit, kuhu seitsmekümnendatel jõudis elekter kohale et oma vanematest aru, miks nad sealt 60.-te lõpus ära läksid. Aga minu kui lapse jaoks ma ei ütleks, et see ollakse õnnetu, aegunud, pigem vastupidi. Et minul ei olnud need probleemid nii teravad kui minu vanematele, kes ei saanud raha palka. Noh, ma julgen öelda, et väga paljud tänapäeva noored, kellel on lapsed majas, ei kujuta ette, et et ei, elektrit ei ole ja ei tule ja selleks, et välja saada talvel suure maantee peal või ka mitu kilomeetrit teed lihtsalt oma jõududega lahti kaevata. Aga lapsena ma mäletan seda, et lumehanged olid väga kõrged ja mütsitutt ei paistnud lumehangede ja olid igasugused muud võlud mida laps näeb hoopis teistmoodi, Te ütlesite seal uuringus olid teil vanemad inimesed, järelikult siis neid inimesi, kes praegu Võrumaalt ära tulevad, te nagu kombanud ei ole ju nende küsitlustega vähemalt mitte kes noh, niimoodi Tallinnas elavad sellepärast et seltsi liikmete hulka neid arvatud ei ole ja kes on Tallinnasse tulnud nendega me saame kokku kõikvõimalikel muudel üritustel, olgu selleks kasvõi praegune seminar siin Tartus, meil on olemas e-postid, on olemas kaika suveülikoolid, tähendab, me ei kannata veel vist selle suhtlemisvaeguse all ka, mis ma kaldun halva, võib-olla tuleb seal kuue seitsmekümneselt kus on, lapsed, on laiali võib-olla, kui, kui läheb halvemini, siis on sageli ka inimesed juba üksi koju jäänud. Ja seda enam tekib ilmselt nostalgia koduste paikade ja lähedaste inimeste järele. Sest et praegu oled noor ja on pigem on niimoodi pole, et ei ole aega, see tähendab seda, et vahetpidamata on tunne, nagu Tšehhovi novellis magada tahaks ja, ja pigem on noh, nagu suhtlemise üleküllastatud seda probleemi ei ole, et oma emotsioone nagu selles plaanis välja elada, seda enam, et noh, väga paljude noorte jaoks nooremate inimeste jaoks on mingil määral on ka see vist ikkagi ka põhja pool on, kes on seotud nende Võrumaa paikadega ja võib-olla ka nende nii-öelda Võru ja Lõuna-Eesti kultuuri arendamise, aga see on nagu eluviis, et see kuulub olemise juurde ma ju ei mõtle, tähendab selle peale, et ma hingan ilmselt, kui ma nüüd praegu koju helistasin, et ma hilinen tunnikese, küsin võru keeles, ma ei mõelnud selle peale, niisamuti kui ma töö juurest helistan, ma lähen sujuvalt ülema, tean, kellega, kuidas ma suhtlen. Et see ei ole nagu minu jaoks enam probleem. Aga see võib kunagi olla probleemiks, kui ma näiteks ei saa, ma ei tea, mis tunne on olla ära lõigatud oma kodumaast, ma ei tea, mis tunne on see, kui ma näiteks ei saa minna oma kodumaadele tatsama. See ei ole, see ei ole, ma ei ole ise isiklikult läbi läbi elanud, läbi enda lasknud aga ilmselt väga paljudel ka nendel inimestel, see probleem on. Oli mina viiendat aastat Saksamaal seks, Rooba, see mulle CA anda. East mulle lihasay Hani emul rikku raku parts mulle preid kuubragoogikas mullegi koorikuga ana mulle munne lõi. Valgöid olla see neitsit ja veere rit hollimina kuuendaks. Taastateks oman seks Ruubaasi mulle lamba anda lammast. Mulle villa Antsiast mulle lihasay Hanni mulle rikku raku parts mulle Brickuubragoogikas, mulle tikku ripuga ana, mulle munne lõi. Valgöid hal seenitsit ja veerevi olli, mina seitsmendat aastat säkk, saamann. Ikkagi tänase päeva jooksul ka igalt poolt välja tulnud, et on nagunii-öelda, eksisteerib see kaks Eestit ajaloolasena, kuidas te prognoosite, kas see omapära või see kahe Eesti joon, mis sealt Iisaku pealt tulema hakkas, Häädemeestel läks või noh, umbes seda suunda, et kas joon nüüd tänasest päevast ta jääb eksisteerima või kuidas see tulevik on või, või see globaliseerumine on juba nii kaugele, et erinevused nagu hakkavad kaduma? Sellist joont, mis läheks Narvast kuni Pärnuni Häädemeeste, nii seda reaalses elus enam kunagi ei tule. Sest olud ja kultuur on väga palju muutunud, Mulgimaa on ikkagi praktiliselt kaotanud oma identiteedi tänu suuresti nõukogude ajale ja küüditamist selle, kui sealt inimesed ära saadeti ja, ja ära põgenesid. Tartumaa on muutunud Tartumaa moderniseerunud. Et kui nüüd midagi päev ja ma siiski usun, et jääb, siis on see Võrumaa ja setomaa kõige kagupoolsem nurk. Seal või siin on keel alles, inimesed kasutavad seda igapäevaelus. Ja on ka eneseteadvust, on eestvedajaid, on neid, kes julgevad ütelda, et iseendaks olemine võib ka hea asi olla ja et ei peagi kõik olema täiesti ühesugused eestlased, kes ühte keelt räägivad väidet. On ka väiksematel kultuuridel, natukene teistsugustel on ka õigus oma elule ja olemisele, et kohati tundub Et ainus võimalus säilitada eripära, on see Oledki seal metsade keskel, et ei, ei tulegi sealt välja, et, et noh nii kui sa pisutki nina pistab majandusse, kas haridusse nii oled sa hukkalisest tükib niimoodi olema küll, et kui sa lähed keelekasutusalast välja, siis sa enam oma keelt jõu ei kõneleja, tartus ei, Tallinnas võru keelt kuuleb ikkagi väga vähe, ainult teatud kontekstides. Väga vähesed inimesed, kes seda kasutanud. Aga keeleala piirides, kus ta on säilinud, seal ma olen ikkagi optimistlik, Eesti riik on ka hakanud hakanud natukene teise pilguga asjadele vaatama, maailmas tervikuna on, on vähemused ja lokaalsed identiteedid on, on kuum teema ja Eesti käib siin maailmaga mõned aastad juba ka ühte jalga sellest aru saama, et oma keel ka väiksem keel kui see, mis on normeeritud kirjakeel. Võib olla väärtus. Võrumaa koolides hakkab tasapisi tulema ka võru keeleõppe hakkavad tulema tasakesi. Õpikud võru kirjakeel on teinud suuri samme edasi viimase viie või 10 aasta jooksul, nii et siin perspektiivid on olemas. Pärit olete põhja või lõunajuur? No ikka lõuna, juura ei räägigi võru keel võru keelt kõneldusse. Vall köid all see nüüd siit ja veere rit. Olli mina katsendate aastat saksa man seks luuda, asi mulle others anda. Hopen mulle lei päädek, lehm mul läbi, ime ainult lammas mulle lilla seast mulle lihaseid, hani mulle rikku, raku parts, mulle briku pragoogikas, mulle tikku rikuga ana, mulle munne lõi. Valgöid hall. Mainisite jutu sees, et kodukandi murre on Hargla, mis sidemed teil praegu oma kodukandiga on kõgepealt selline asi, et, et seal on väga olulise hauaplatsi. Kas tule käe Tõses saadu, nüüd vist juba ma julgu viidud aadava üteldud Marvuta ratsi VR 14 aastat ega suvi nädalit kattis rahvaluule või ütleme siis vanavara korjamine ja ka nüüd viimatise viis-kuus aastat siis kunstiülikooli õpilasi, etnograafiliste esemete korjamine. Ma olen seal karisop, kari sugulaisi ja kahtlemata on või sääne tunne või haiged suveks peas saama igne fotose läbi seal suvel. Kas Eesti filmiklassika ütleb etetet? Talviti peab ta seal hullumajas olema, kas hoitika lastaks koju käima? Minu viimane kodu on kindlasti Võrumaal, kindlasti seal, kus on mu sugulased, kõik teised ka, keda ma olen tundnud. Et see side jääb, nad on kõik seal, mamma, kes mind kasvatas ütles niimoodi tali, Marvutame neli, 70, kui ma sündisin, päriermas, veendunud, et tema hakkab mu lapselaps või tähendab minu lapsi hoidma nii kaua ta ei elanud, aga sa toonud iga suvilas, nad jooksevad hauaplatsi peal ja ma olen sellest lubadusest kinni pidanud. Kui te nüüd vaatate neid oma sõpru ja sugulasi ja siis, mis on see, mis teeb nende elu nagu praegu keeruliseks, põhimõtteliselt on jälle sotsiaalsed probleemid, ma julgen öelda, et kõik see asi sai alguse, hakkame küüditamisest ikkagi Nõukogude okupatsioonist pihta, kui terved, elujõulised talud, kama oma sugulasi, kas mingil ühel või teisel viisil hävitati. Nüüd on selline lugu, et, et ühismajandite ega inimesed üks põlvkond on kasvanud Diaal, kes ei ole harjunud tööd tegema, talupidamist ei saa õppida. Ja ma tean väga paljud oma tuttavaid ettevõtjaid, kes ütlevad, et mul ei ole tööjõudu. Väga paljud on oma tööd likvideerinud seetõttu, et ühesõnaga tuleb teha väga täpsed hooajatööd. Ja siit on üks õpetlik lugu. Noh, see on, ütleme Võrumaalt mõned aastad tagasi. Ma olin ühe grupiga grupiga, olime Võrumaal ja niisugune vana inimene küll läheb hommikul vara, uni, härang ja jalutamas käia, siis oli tädi, kes küpsetas mulle pirukaid ja kuna tal oli kange jutu häda, tuli pealist, hakkas kurtma, et ta elu on ikka hirmus rasked. Näed, kuidas peremees, et hommikul kell viis pirukaid küpsetada, pesu peab olema väga puhas ja triigitud ja mis, hakkasin küsima, et mida te enne tegi, et talikolhoosja ellips siis oli viis aastat töötu. Ma küsin, kui palju neid gruppe käib, et noh, kui palju kordi sa pead nädalas siis üles tõusma. Koon, üts, kõge rohkem Katzgaldata, nuriseb, ta ei ole rahul sellega, et ta peab tegema munadest inimestest kahju ja arvestades nende iga, ma arvan, et nad ei suuda kohaneda. Ja nad harjusid sellega ära, et tegelikult ütleme, maainimene nõukogude ajal oli eliit tali tegelikult elas hästi võrreldes Inteli klientide linna inimestega. Ta sai hästi makstud, aga riik oli suur ja lai, sellel ajal riigil oli raha. Seal kujunes ilmselt ettekujutus sellest, et et tööl käimine ongi töö tegemine, on kaks ise asja täiesti. Ilmselt on asi ka selles, et kõik inimesed lihtsalt psühholoogiliselt ei sobi peremeheks sinu või ei sobi juhiks. Aga ilmselt ka maal ei taha keegi olla teise mehe sulane, sest on otse öeldud, et vot selle juurde ma sulaseks ei lähe. Et need on omavahelised hierarhia. Selline küla normaalne arheon rõhutab, meile on õpetatud ju nõukogude ajal, et me kõik oleme võrdsed oma vaimuannete poolest, aga kahjuks küll ei ole, seda, tähendab mõni inimene sobib talu majandama selle peale mul rääkida perepärimusest tuttava loom. Ta kohtasid. Aga ühesõnaga lugu järgmine. Tähendab eestia lõpul, kui Vene väed tulid pärast teist maailmasõda, siis sisse hakati maad ja loomi jagama siis kohalike ihvik sai nõukogude võimu poolt ka kolm lehma. Ja kevadeks olid need lehmad surnud ja heinad otsas ja siis ta ei käinud kaebamas, et ühesõnaga nõukogude võim ei hoolitse töölisest piisavalt. Inimene, ma ei tea, kas ta enam veel on elus, aga ühesõnaga see selline legendaarne sell ühes Võrumaa kandis teda räägitakse, meenutatakse ja noh, aeg-ajalt, kui kurdetakse, et riik meie eest ei hoolitse, siis tuleb see lugu mulle meelde lihtsalt, et et selge on see, et ise tuleb, et riik peab toetama, aitama ja üks asi on sotsiaalhoolekanne. Aga loota, et keegi su lehmadele heina ette viskab, et keegi peab tulud kulude arvestust. Ja ilmselt et alati ei ole võimalik nii palju tarbida, nagu tegelikult tarbida tahaks. Sellest tuleb endale lihtsalt aru anda. Sellepärast, et on öeldud vist piiblis ka, et seitse kehvajaja ja seitse natukene Rammusamate aastat. Teed kõik ja, ja täpselt samamoodi olid sulased, kehvikud ja peremehed olid olemas ka selles Eesti vabariigis, kus nagu Ivan saab, ütleb, et kaskede küljes rippusid apelsinid. Kollimina 10.-te aastate üheksa man seaks Luubaasi mulle maa ja anda majas. Mulle elu sai poisist mulle, niisiis sai koppel mulle leibade lehmul läbi, ime ainult lammas mulle villaitsiga mulle liha. Hani mulle rikku rakku. Tegelikult enemise ei saa päris hästi. Ma arva, ei siin Võromaal ja Vilveide mujal Eestis, mis Saisusta võro kiil Parhila. Seal võro keeles ais on Parile väega rasse. Ta on või olla veidikese parem kui Karjala keelel seal vinne veere pääl vai-vai mõnel Tõselgi väikesel soome Suku keelel. Aga kiil on siiski häämise veere pääl. Tähendas toodet, et nii oma imekiilu, muutunu õnne kümnekeeles õnne kõneldavas keeles. See on siis nii-ütelda köögikeeles. Mil keel on väga vaeses muutunud, nii mõista oma keele säänest targemat juttu aiaga lööva Sõnno viad võtma aitama muu keele Sõnno, kas võõrsõnu eesti keele sõnakooli mingilt praktiliselt jopata? Kui ta sõnaraamat on nüüd välja tulnud sistaminikovitš väikene tilgakene, muukeelsed, mattide mere. Et kui meil tulesin viis raamat raamatut aasta kolm võrogeevitasid eestikeelseid tule, mitu Ta kumite tuhandet yld aeguma kai ütlest eesti keeles pealkirjast. Et kate aasta jooksul on eesti keele sõnaraamatuid, on 14 tükke. Kate aasta jooksul 14 igasuguseid peenikesi sõnaraamatut, eesti-inglise inglise-eesti, igasuguseid eri allo, sõnaraamatuid, kõikvõimalikku. Õigusalase sõnaraamatu kõik võimaliku terminoloogia sõnaraamatuga meil põneda üts, võro-eesti sõnaraamat. Meil ilmus nii veidrat kirjandust, keeld opatas, nii veider kooli. Ja kõige hullem on too, et platsel vanem ei kõnelomilatsigainab võro kiilt. Võromaa pealt lööd vaevalt mõne ime noor naaseb Kiievi lummilatsiga kõneles võro kiilt kõik kõnelase eesti kirjakeele ummilatsiga. Nii et keele sai see väga rasse. Ja too asi väga tõsine edu pärast. Ta matse kihi tasakaalusaamises eesti ja võro keele vahesin Võromaal. Vaja väega Palol tüüted. Olesi vaja, et televisiooni näidata võro keevitasite asju. Tinemisi säält kaudugi saanuks, istad omagi raadio, kõlan võro kiil, mitte midagi, tuut Parila ei ole. Võro raadio hom, üts, viieminutiline saatagene uudistesaade, suure läbi häda saad. Ega draiv tule. Kõik viis päeva tõdesegi kõrrata. Pütskord päeva televisioonist tule aasta jooksul tuleb paar paar saada, kui vaadata, ütleme viis kuni 10 saadetum siiamaani kõik. Et, et nii ole väega ebavõrdsesse seisukorra ja suur ime, kui Zurokiv siiani üldse on saanud nii hästi, nagu ta ongi pahille. Niiviisi oma kõnekeele päält. Oma keelemurest kõneles Iva, Sulev mees, kes ise elab võru keelekeskkonnas ja sõna otseses mõttes ka keeleloomega ametis, on Meie saate teine keeleteadlane Marju Kõivupuu on Tartumaalt ära Tallinnasse tulnud. Ja kui Võrumaa legendaarne laulumees ja maamees Pulga Jaan Marjut Tartus oma plaadi esitluselt rehvama juhtus pidas ta tarvilikuks seda Võrumaa kadunud tütart tervitada. Niimoodi. Küüsroos. Panda Bay Spray. Ei. Tee. Oma loom, kõrv. Ja kui Ma ei. Kui isa aga uti ei See ole äkki mees. Kaardu ei vees. Puskar. Käes. Kar. Neis. Kaarge. Selle varaga heledam sääne asi, et oma teata teema, mida ma kõnelähe meelega Varo keeleni tunduv, kus oma tiimi võro keele kõnelemise haig see tähendas, minul õppis ära, orienteeruvalt kuskil näed võõras sõna ja et siis, kui vana enemise tähendas mu mamma ja sugulase järk kooli maali umbes kattekümnenud ma tuli juba keskkoolitart, kus sa selle keelekeskkonda, ma olen oma hariduse ja kõik saanud, tähendab keskkõrgema kraadihariduse ma olen saanud eesti, inglise kõikides muudes keeltes ja kui ma räägin teadusteemadel, mul ei ole seda sõnavara, seda ei ole ka võru keeles olemas, samas kui ma hakkaks seal kramplikult punnitama, siis ma ilmselt noh, tunduks võõras, aga kui ma räägin lihtsatest argistest asjadest, millest koosneb võru keele sõnavara, mul on väga lihtne rääkida, ainukene asi, mida võru keeles teha ei saa, sõimata vaata, kui ma sõimama hakanud, siis ma näen ka eesti keele peale maakeel, et ma ei saa halvasti öelda, et kui ma tahan kellelegi midagi nirust öelda, siis ma valin mingisuguse muu sõna. Kui me paneme tähele, siis tegelikult me kasutame ka inglise keeles noh, niisuguseid väljendeid, eks ole, mida me eesti keelde hea meelega ei tõlgiks, aga oma põlguse või pahameele väljendamiseks, kas noortekultuuris varjultuurisime neid kasutada? Aga lihtsalt teaduskeel on minu jaoks eesti keel, kahjuks on ka inglise keel, on vene keel, on soome keel, aga ei ole võru keel. Nii piinlik, kui see ka ei ole, kui juba keele peale jutt läks, siis sellest teie uurimusest tuli ju ka välja, et need inimesed, kes on Võrumaalt ja üldse Lõuna-Eestist välja rännanud, et nad ei selle keele ega nad nagu ei seo ennast. Nii, see ei ole nende jaoks. Identiteedi algus ja ots. Jah, see oli mulle isegi üllatav, sellepärast et Võrumaal analoogsed uuringud väidavad, vastupidi, et inimene tunneb ennast võrukesena, seda enam, et ta räägib võru keelt. Aga ma ei oska arvata, tähendab võimalik, et, et seal on ka olemas niisugune sügavam kultuuriline taust nende koolihariduse saamine, saamise aeg langeb Eesti vabariiki ja vot kui keegi on juhtunud lugema Jaan Lattiku mälestusi teekond läbi. Ta räägib sellest, kuidas 18. aastal istuti Tartus koosi arutleda, kuidas Eesti vabariik moodustada, kas moodustada ühtne tervik või kaks osa eraldi tähendab Lõuna-Eesti ja Põhja-Eesti. Ja pärast pikki vaidlusi, mis Lattiku mälestuste kohaselt kestnud umbes 24 tundi otsustati Eesti kui terviku jaoks ja seda tervikut hakati kultuuriliselt ka kujundama. See tähendab ikkagi üks keel, üks kultuuri kontseptsioon. Ja need inimesed on sündinud sellel ajal saanud sellise hariduse ja mingil määral nõukogude kultiveerituse tegelikult murdele rääkimist kui harimatuse tunnust. Minu jaoks on see habemega lugu, aga kui Tartus oli niisugune kena mees, lavastajaks nagu Linnar Priimägi kes lavastas näitemängu hurmav Hermann Göring, mille tõlkis eesti keelde Aino, laabus, kes palus mind appi. Seal oli üks tegelane patsifist häne murda, niisugune mees, kes ei tahtnud sõda, kes ei tahtnud sõtta sekkuda ja kes lavastuse lõpus paneb ennast põlema. Osatäitjaks oli Rain Simmul noor näitleja, kes õppis selle osa siis nii-öelda minu ümber pandud võru keelde ära, siis ta rääkis just kummalist, ma mäletan, oli see Häme murre või midagi. Et me panime ta siis minu kodu murrakusse Hargla norra keelde ümber nii hästi-halvasti, nagu ma oskasin. Ja tähendab, noh tegelaskuju oli üdini traagiline, järgmised filosoofiline ja rahvas naeris paaris südamest ka siis, kui vend valas ennast bensiinikanistri bensiiniga üle ja tõmbas sümboolse tikkus tuld. Sellepärast et ta rääkis seda keelt. Ja ilmselt ma ei oleks mitte kunagi hakkanud võru keelega tegelema, kui ma oleks selle esietendusel käinud, sest see võru keele rääkimine lähedaste sugulastega minu jaoks nii loomulik tegevus nagu see, et ma hingan, söön. No ütleme, et pärast tualeti kasutamist pesen käsi või hommikul õhtul pesen hambaid, et ma üldse ei saagi nagu aru, miks selle üle peab nii palju rääkima. Miks ta otsustama, et noh, see ei võta tükki küljest ära, aga ta laseb mul olla, mina ise ei suuda nagu seletust leida või mõtlen kogu aeg sellele samale Göringi loole ja sellele, et, et inimesed naersid, mis loogiline seletus sellel saab olla kaheksakümnendad ja tuletage meelde, sellel ajal naerutasid rahast kärnharnid ja kõik muud sellised tegelased, kes pilosid riiki ja valitsust. Ja nad rääkisid mingit kummalist muretseda, tähendab, murre oli harimatuse sümbol, murre oli kohtlasematslikkuse sümbol, aga me Meie Matsi Matsi minevik on piisavalt pikk ja ma arvan, et eestlased on ka selles suhtes teatud kompleksid. Meie minevik on eelkõige talupojaminevik ja meie päris minevikku ulatub talupojakultuuri. Ja iga hinna eest me tahame sellest vabaneda, aga praegu tegelikult tänases Eesti ühiskonnas et seda nii-öelda kõrgkultuurikihti on suhteliselt vähe ja siis kasutatakse selliseid noh, ka teinekord kosmeetilisi võimendatud vahendeid. Ühesõnaga, kui keegi hakkas murdekeeles rääkima, siis see oli stereotüüpselt naljapala. Ühesõnaga, see on see, et, et on kohutavalt lõbus head ajalehte, eks ole, seljatanud eriti sellises segapudru murdes, noh kes meil siin kõik olid, eks ole, Elizabeth jõhvid ja ja, ja, ja kes noh, praegu hetkel niimoodi ei meenu, aga ma usun, et kui, kui sorida, siis küll, et see oli naljakas, see oli niimoodi kohtlane läkiläki ka vend, kes siis arvustas riiki või nii-öelda panija ära ja rahvale kohutavalt lõbus, et teeb, teeb nalja ja? Noh, mingil määral isegi võib-olla kuna ma tulin mitte võrukeelsesse keskkonda vist natuke, ma tajusin seda keskkoolis ka, kui noh, mõned grammatilised väljendid, tähendab, kui ma hakkasin rääkima, noh ei jälginud ennast alati, et siis ma tegin niisuguseid, selles mõttes apsakaid, mis olid varjumatud ja vaieldamatult need pälvisid tähelepanu ja ka mul on noh, samas on ka meeles see, et ma noor inimene on kohutavalt, teravneb jälle koolis õpiti kirjandustunnis kodav kirjanikke, siis minagi sealt tagant pingist ikka tegin häälitsusi küll kuisele Hatsoni luuletuste ettelugemisega jäädi natukene hätta, neid niimoodi võõritia kummaliselt ja kangelt häälda. Et aga suhtumine oli selline, et ühesõnaga, et tuleb rääkida kaunist emakeelt iseenesest on see ju kena, et me räägime hästi ja puhtalt, aga me lepime kokku, milles on see milles see hea ja puhtus seisneb, et vägisõnade tarvitamine võib-olla ei ole sünnis. Parasiit ültse parasiit väljendit, et meie leksikon vaene üliõpilaste puhul ma vaatan ka, et see 12 tooli Ellotška vist oli, kes piirdus 13 sõnaga, neist on valdavalt kaheksa asesõnad. Et meie keel ei ole enam rikas. Aga keel saab rikas olla siis, kui kasutada ära ka murde või siis piirkonna keele erisusi. Keelejuttudega me oma esimese saate lõpetame et järgmisel pühapäeval sama teemat edasi arutada ja jääme ikka Võrumaale truuks. Tänases saates kõnelesid Sulev Iva, Heiki Valk pärja Voitka ja Marju Kõivupuu. Saadet aitas ette valmistada Maristomba. Hea aitäh kuulamast, ütleb toimet. Maris Johannes. Saatesarja toetab riiklik programm, Lõuna-Eesti keel ja kultuur. Aga lõpetuseks kuuleme, kuidas Adsoni külaliste lugu. Merca esituses lõpeb ilusat päeva. Kuis kae ja põsu leiva, Särele kuis tal huuli ümber rähteme, jäi ruttu lõuga, pühkse räti otsa säi tervel kehal milleye herene. Kae imet. Läänest näete külalist, hõkvaatide hiinlast, rikas sugulast, kelle viimast käiku ei mäletagi, vast. Tõmba koekassas aina väelevist. Kerkuseid uhub võsaga ettelask. Juba luugas tunda üle, ütlesime meest. Ning siis jään, uhke sõiduriist puha kõik lageerid, puu ja kalu, kask, vai-vai, vaene naisterahva lesk. Vahtimisega toonule, tiit, meele hääd, paisagavas imetlema, jääd käest ning jääst läbi vurata biokäsk. Mitte käsk, ei 10 käske. Vittu pehed Holos mõtlemisest kippust vaja nüüd läänist hinnedytte Rututsematüüd, mille vastuvõtmisest Etesed, tarre kõrda, liita lasteaiale puhta rõiva jummal, Teeennet Hiimast kõrd, muula jäive müümete, nüüd sedavõrd panuskitum soolal jagastele. Eiminaka võtma pike jutule, mis kõik Timedeek ning veelgi paradiis, naisterahvas, saine kunsti niis, pidulikku toimendus, harutule, niida, keerus, kõlen, Tälgaaiga jäi mõtet seke ütelda, salajast püüde välja mõistatada, kavalast. Hisk hülg, üleline, kostis, süten tõi. Ega see nii rikas summatugi tühje käega söand kaema tulla, vaest Vildel perenaine lõiga saida, laest sinki, sugulasele, vaimudki Tõi, Ligil kulusse, teedeki püksi oodakio ammu noorem plats, vast ka kiis väe suurimitoobi, paiga kats, kindlas rohkem, ega neid Käsmõõdaki. Roog on valmis balle Plauda tulejat, süü vestotalikult helistajate löömete endid, hele naine jääb peaseemnete nägu lahke tähen, intsilmin murebat. Vahti peab, et oma pere leili emsi viis. Homjo võõrajaos parem mokkadewis. Vasta võtmini tulla härs. Ning nii lähebki hästi kõik kui sooning, püüs. Teeennerr, sugulane, sõidab ideesi, käentsi siia jäingi vabast puhkama. Juba länni, tuues kunstist ohkega. Lootus nädiden Lalli vedesi. Paiga vaim.