Tere laupäeva hea vikerraadio kuulaja. Läbi tuisu on siia rahvateenrite stuudiosse jõudnud kolm meest. Tänased rahva teenrid on Võrumaa teataja peatoimetaja Sulev Valner, kes on meile jõudnud siis kaugelt Võrumaalt lumiste metsade mägede vahelt. Kaldre ETV-st ja Lauri Hussar vikerraadiost ja alustame lumiste teemadega. Olümpia on jõudnud poole peale, on olnud rõõmsaid ja traagilisi hetki, on olnud üllatusi. Turumisi eesti sportlase sportlaste esinemisest saab esile tuua kindlasti Kristiina šmiguni hõbemedali ja Peeter kümmeli 14. koha meestest sprindis ning Priit viksi esinemise meeste laskesuusatamise kahekümnekilomeetri sõidus sõidusega. Rohkem midagi meie sportlast olümpiaesinemisest praegu küll esile tuua ei oskakski. Nojaa, aga mis seal ikka imestada, sest need on ka need nimed, mille peale ju loodeti ja sa lugesid praegu, et neli nime, nii et kolm, kolm nime, kolm nime ei ole ju meie meie delegatsiooni kohta sugugi mitte vähe, kui me lisame veel sinna potentsi, reaalset head kohad, mis läksid kukkumise nahka, ehk siis meeste sprindisõidus, kus kus kaks meie meest kukkusid, ühele ennustati lausa finaali kohta, nii et mina küll ei ütleks. Maagiline, see nutt ja hala, mis on käinud see meie sportlaste olümpiamängudele lähetamise ümber, et miks sinna turiste on vaja saata ja nii edasi. Mina ei tea, minu meelest küll, minul ei ole eesti sportlaste pärast häbi olnud. Aga eks see, kes nagu seda võistlust niiviisi tähelepanelikult jälgib ja kogu seda kogu seda dramaatikat, mis ju ei taba ainult Eesti sportlasi, vaid ka kõiki väga paljusid teisi suuri favoriite, mõtleme siin Petter Northugi peale näiteks et kelle puhul lihtsalt ju veel kaks kuud tagasi, eks kõik kommentaatorid küsisid, et huvitav, kas talle Vancouveris üldse mingit vastast on, kas üldse mõnel distantsil keegi teine ka pildile saab. Et selles mõttes see kõik näitab, et seal tipus on nii tihe, et et pisuke, hästi vormi ajastamise või millegi muuga on asi viltu ja ja ei ole midagi kellelegi garanteeritud. Et selles mõttes pigem peab ütlema, et see Kristiina hõbemedal on ikkagi tõeline täistabamus, mida näitas ka eilne päev, kus ei läinud nii hästi. Ja sellisest asjast tuleb nagu rõõmu tunda, kui, et pidada seda kuidagi sest mõistetavaks, et umbes nii, et kui et noh, et kui kulla saab siis olema rahul, kui hõbeda saab, noh, enam-vähem ja pronksiga juba rahul, eks ole. Et oleme ikka vähe nagu realistlikumalt mõtleme, mõtleme, kui me, kui me näiteks ütleme, mingisuguse Eesti sportlase koht olümpiamängudel näiteks kolmandas, 10. on kohutavalt vilets siis mõtleks korra selle peale, et millisel elualal mõni eesti inimene ikka väga lihtsalt on maailmas 30 parema seas. Kas ajakirjanikena oleme maailma 30 parema ajakirjaniku seas? Et et kui me niiviisi nagu seda asja asja kõrvutame, siis me saame aru, et et juba kõik Need, kes seal ikkagi üldse nagu tõsiselt pildile pääsevad, päris häbi ei tee nad, need on tegelikult päris kõvad tegijad. Eino olümpiamänge ja, ja üldse spordivõistlus tuleks ikkagi võtta ka rohkem kui selliste noh, olümpiamängud on ikka tõeline galaetendus, see on ikka tõeline. Samas on tragöödia, see on paraku mõnikord ka komöödia ja, ja see, et see Eesti sportlased seal leeris on, loomulikult me hoiame nendele pöialt ja nõnda edasi, aga vaatame nagu seda pilti laiemalt. Siis noh, kes on kirjandussõber, kes on teatrisõber ja filmisõber, see saab ikka sealt päris häid elamusi. Kas või noh, võtame kasvõi Jevgeni Pljuštšenko nappi kaotust meeste üksiksõidus iluuisutamisest ja sellele järgnenud kohutavalt traagilisi kommentaare või võtame Petramaiditsi kukkumise ja pärast sõitmise murtud ja ja mõranenud ribidega pronksmedali peale. Võtame, noh, ma tea, Lätti Lätti see kummaline Skeleton või mis ta lapp, kaotus viimasel hetkel kullast ilma jäämine või võtame Venemaa superpunast jäähokiässade ootamatu kaotuse Slovakkiale jäähokis, eks ole, noh, selliseid asju on ja see, see on niisugune. Tuleb ainult pöialt hoida, et selliseid selliseid juhtumeid edaspidigi. Oleks sa räägid nüüd sellest nii innustunud, samas ma olen kuulnud ka seisukohta, et olümpiamängud on pisut devalveerunud ja kui vaadata, et alaalasid on nii palju enam ülevaadet, sellest ei ole võimalik väga hästi saada ja, ja, ja kui vaadata veel kõrvale ka seda, et, et ega siis noh, nii-öelda olümpiamängudest olümpiamänge on järjest vähem hakatud äkki maa ja, ja võib-olla sellist kaalu, kui siin paarkümmend aastat tagasi olümpiamängudel enam ei ole, siis siis püütaksegi väita, et olümpiamängud ei oma võib-olla enam spordimaailmas sellist positsiooni nagu seda aastakümneid varem. No kus ta siis jama, kui olümpiamängudele saadetakse ikkagi oma oma parimad esindajad ja toome jälle selle jäähoki, kus kõik kõike NHL-is mänginud või mängivad võõrleegionärid, olgu nad siis tšehhi, slovaki, Eesti Venemaalt koonduvad ühe mütsi alla tuleb rikk olümpiamängudel. Nii et selles mõttes on olümpiamängud kahtlemata sportlase jaoks kõige olulisem sündmus ja, ja see, kas nad on keerunud või mitte. No millega võrreldes milliseks ornad muutunud. Meie siin mäletame kõiki neid aegu, kui sa mainisid siin 20 30 aastat tagasi, et olümpiamängud olid siis tegelikult tunduvalt rohkem spordi mõttes devalveerunud et poliitiliselt, no vähemalt meie meie ju ei vaadanud seda, kui ainult kui me vaatasime ikkagi olümpiamänge kui, kui poliitilist sündmust või maailmameistrivõistlused jäähokis, kui Nõukogude liit lõpuks ometi kaotas Tšehhi Slovakkiale või kui Soome naissuusatajad said nendest Venemaa monstrum naistest lõpuks jagu sellena tagalojailka, riigi voori ja sellised asjad olid, olid siis nagu tunduvalt olulisem. Jah, et võib-olla seda laetust või pinget on, on tõesti vähem, et hetkel nagu tundub, et olümpiamängud eriti just taliolümpia ei ole nagu mingi tingimata koht, kus mõni riik tõestab oma võimsust või siis keegi kellelegi äratada, et riigina või seda riikide medaliarvestust näiteks tänavu minu meelest esimest korda üle pika aja nagu eriti ei tõsteta esile. Et tavaliselt on alati juba ikka olümpiamängude teisel päeval hakatakse hirmsasti lugema, et milline riik, mitu medalit ja kes on nii-öelda maailma võimsaim spordiriike, mille pärast sulle, aga no vot. Venemaale on kuulda ilmselt enese, ütleme, kuna, kuna, On olnud tõesti ajalooliselt üks neid riike, kes nagu on ennast noh, ütleme siis nii, et minu meelest, kui võtta vanema identiteet suuresti ongi vist olnud või Nõukogude Liidu identiteet esiteks võideti teine maailmasõda ja teiseks, et ollakse maailma kõige kõvem spordiriike. Et need on, ütleme peaaegu et Ühed, eks ole, peamised sellised identiteedi kandjad alati olnud, et tundub, et ta hetkel jah, võib-olla nad jälle spordi kaudu võib-olla isegi nad on natukese sellest noh, võiks ju tahta loota, et on, et hakkaks äkki sellest lastehaigusest üle saama kasvavad sellest välja üks kord, et et lõppude lõpuks neile ei lähe ju üldiselt nii halvasti, et nad võiksid võiksid nagu sellise ümberpööratud ümber piiratud kindluse kontseptsioonist hakata välja kasvama ja sealt osalema näiteks maailma spordis normaalsetel alustel, et lihtsalt sportlased saavutavad sportlikke tulemusi, aga mitte nad ei tõesta nii-öelda meie ühiskonnas korra ja meie riigi paremust teiste ees. Aga noh, selle selles osas kindlasti on, nagu on olümpia praegu väheke vähem politiseerunud, aga see vist on, ma arvan, pigem nagu hea, mitte mitte see puudus oleks, aga aga kui me nüüd vaatame ka sedapidi, et, et kas olümpia on noh, suur väike või et et, et tegelikult me peame ikkagi endale tunnistama, et meie näeme seda olümpiat oma mätta otsast. Meie jaoks on see murdmaasuusatamine, ütleme kõige suurem ala ja siis on seal kõrval niiviisi mõned, teised pääsevad ka pildile. Samas eks ole, näiteks meie peaaegu väga ei vaata noh ütleme kas või Eesti televisiooniülekandeid on suhteliselt noh, vaatame, millest tehakse, eks ole. Et paljude teiste jaoks nagu peamistel aladel nagu mäesuusatamisest või suusahüpetest või hokist, eks ole noh, ütleme, et need on tegelikult muu maailma silmis enamasti oluliselt suuremad alad, mille kõrval murdmaasuusatamine on üks, üks väike lisaala olid programmis. Et enam enamikust teiste riikide või vaatad hollandlase pilgu läbi, ilmselt, eks ole, kiiruisutamine olümpiamängude peaala ja peakangelased on kiiruisutamise võitjad ja ja Andrus Veerpalu nimi ei ütle neile näiteks midagi. See ongi hea igaühele midagi, nendega olümpiamängudest räägitakse kindlasti ka järgnevates saadetes, aga läheme nüüd nädala peateema juurde ja sellel nädalal toimus Riigikogus kaks arutelu, kus arutati teemal, et kuidas tuleks siis luua Eestisse töökohti ja millised peaksid tulema ning toimus ka teine arutelu, millel peaasjalikult arutleti siis samal teemal. Kuigi küsimuse püstitus kõlas teistmoodi, kuidas leevendada kasvava tööpuuduse tingimustes selle sotsiaalseid mõjusid ja arutelud olid, tuli seda ka välja, tuli jätkuvalt vastuolu, millest me oleme kõik teadlikud ja vast see vastuolu on üsna põhimõttelises küsimuses, et et jälle olime silmitsi probleemiga, et kas luua siis sotsiaalseid töökohti või soodustada ettevõtluskliimat. Nii see riigikogu aruteludest koorunud küsimus kahjuks kõlab. Ma ei tea, ma, ma pean tunnistama, et mulle tundub, et need arutelud olid nagu näiliselt tulised, aga, aga kuidagi mulle väga hea niisugune tunne, et, et see oli, et seal no see oli nagu niisugune mängult väga tuline arutelu. Ma ei tea, võib-olla ma teen kellelegi liiga, aga, aga, aga noh, et et kuna, kuna lihtsalt kõik poliitikud teavad, et poliitiliselt korrektne on rääkida murest tööpuuduse suuruse pärast, siis nad hästi palju sellest räägivad. Aga et iseenesest nagu intellektuaalselt või või nagu praktiliste lahenduste seisukohalt vist väga palju sealt uut välja ei koorunud ega, ega väga mingit nihedki mingisuguse kokkuleppe suunas, et pigem käib ka nagu vastastikku mingisugust nagu süüdlase otsimine, eks ole, et, et sina oled süüdi, et tööpuudus on, sina teed valesti. Et seda õhustikku nagu mida, mida peaks tegelikult sellises olukorras? Et et noh, et Eesti riigi tipp-poliitikud suudavad ühe laua taha istuda ja nahku ilma vastastikuste süüdistuste ta nagu milleski kokku leppida, et vot nii oleks tõesti mõistlik teha ja me kõik toetame selle tegemist, et seda, seda nagu ju vist ei ole nagu väga silmapiiril. Vot need kaks arutelu riigikogus tõestasid vähemalt minu jaoks juba seda ammu teada ja tuntud asja, mida ma olen ka siin saates rääkinud palju ja mida olete teie rääkinud ja mida on rääkinud ka teised on see, et no ei ole Eestis Riigimehi palju. Ja Riigikogus ilmselt vaata, et need on ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ma ei saa nagu sellest aru, et miks peab neid kahte asja teineteisele vastandama, tähendab, ma saan aru küll, miks peab vastandama, sellepärast et tööpuudus on räigelt rakendatud praegu poliitilise võitluse vankri ette. See, kes pakub sotsiaalseid töökohti, see on pildi peal, eks ole, tema selle sotsiaalsete töökohtade eemaga sõidab oma poliitilise vankriga see, kes räägib ettevõtluskeskkonna parandamisest. Ehk siis praegune valitsus pool, eks ole, see sõidab selle vankriga. Minu meelest üks ei välista teist. Miks ei võiks neid kasutada kombineeritult? Kui praegu on ikkagi, kui praegu öeldakse niimoodi, et hinnanguliselt võib töötud olla mitte siin kuni 100000 nagu ametlikud numbrid näitavad, vaid lausa 150000 olen ma kuulnud sellist aru. Et loomulikult ettevõtluskeskkonda on vaja parandada, ilma selleta me tööhõivet ei taasta, aga selle ajani lähedal ikka tükk maad aega kaks, kolm, võib-olla isegi neli aastat. Mis need töötud siis selle aja peale päevad tegema, näppu imema? Mulle meeldis täna väga. Me oleme siin saates väga sageli tsiteerinud Andrus Kivirähki kes ka tänases Eesti Päevalehes kirjutab, et et kui sa ikka ütled väga raskelt haigele inimesele, et sind oleks vaja opereerida, aga praegu me ei saa sind opereerida, et tee hommikuti tervisevõimlemist ja jo ravimtaimetaimedest tehtud teed. Et siis nagu sees, et haiget ju ei aita ega lohuta tabab nagu kohe saama mingisugust ravi. Nii et selles mõttes noh, ma ei tea, kui ma teaks, siis ma võib-olla ei istuks siin laua taga, istus kuskil mujal. Et miks ei võiks olla kombineeritud variandid, et senikaua kuni tööpuudus on ehmatavalt suur, rakendada rohkem ka riiklikul tasandil selliseid sotsiaalseid projekte, mis ei ole ju maailmas üldse uudne Ameerika ühendriikides peale majanduskukkumist, seda kõike on tehtud ju ja siis vaadata, kuidas, kuidas asjad edasi lähevad ja samal ajal paralleelselt õpetada inimesi ümber täiendkoolitus ja nõnda edasi. Hästi, kui sa selle teema sisse tõid, siis võiks tegelikult otsa vaadata numbritele et kui meil on praegu sõlmitud kokkulepe 1500 töökoha loomiseks selle palgatoetusega, kus siis palgatoetust makstakse 50 protsenti töötaja töötasust või teenistuja palgast aga mitte rohkem kui kehtiv töötasu alammäär, mis on siis 3005 3000 4350 krooni. Ja, ja kui me vaatame nüüd sotsiaalsete töökohtade loomist, siis sotsiaalseid kohti on loodud 1000 ringis, mitte rohkem. Siis, kui me kõik need kokku liidame, siis on kaks ja pool 1000 töökohta ja kui me vaatame praegu töötuse määra, mis on sadanud 1000 töötut siis me võime öelda, et et riik ja, ja ka Tallinna linn on suutnud oma meetmete kaudu ühelt poolt ettevõtluskeskkonnatoetuse kaudu teiselt poolt sotsiaalsete töökohtadega luua kaks ja pool protsenti vajaminevatest töökohtadest. Võib-olla riigil puudubki võimekus ja omavalitsustel puudubki võimekus paremini esineda. Nojah, aga fon siin Peetriga täitsa nõus, et, et või kui me nüüd niiviisi võtame muidugi näiteks 1000 sotsiaalset töökohta 100000 töötu kohta ei ole lahendus. Aga teisest küljest, siis kas peaks ütlema, et, et parem kui neidki poleks või vaid kas, et ikkagi on nagu parem, kui seda ikkagi üritatakse midagi? Jah, aga mina tahan, mina tahaks hoopis teistmoodi küsida, et kas selle probleemiga ei ole lootusetult hiljaks jäädud? No sul on ilmselt õige retooriline küsimus mis me selle tarkusega siis nüüd teeme, et nüüd on hilja, nüüd ei tee midagi või et et ma, ma siiski pigem jah, arvan, et kasvõi sõites siin Tallinnas trollibuss, siis mina ei halvustaks seda reisisaatjat, kes seal kaasa sõidab, et võib-olla on see siiski ütleme, et noh, ütleme, tema tootlikkus ei ole just suur, aga aga vaat, kui need inimesed õpiksid naeratama, ma ei tea, kas neile ühesõnaga, minu meelest, kui selle reisisaatja nagu ameti juurde käiks, selline koolitused reisisaatja tõepoolest seal, trollis või bussis on see, kes nagu loob meeleolu, eks ole, inimestel on parem olla kuidagi siis siis võib-olla sellel on mingi väärtus ja võib-olla on see parem, kui, et seesama inimene oleks noh, lihtsalt töötuna kuskil frustratsioonist ja teeks ei teeks midagi või lausa, eks ole, ma ei tea mida, mida ta siis teeks. Aga samas olles nõus, et see ei ole lahendus probleemile kui sellisele, aga samas mind ikkagi hämmastab näiteks noh, peaministri aeg-ajalt selline natukese noh, nagu täiesti arrogantselt öeldud, mingeid väljendeid, et noh, mingite tema küll ei ei noh, mingi kollaste vestidega inimeste umbes niiviisi töölepanek, et seal nagu mõttetus ja rumalus ja kuidagi see suhtub. Meil on nagu noh, on nagu natuke arusaamatult selline üleolev Ei no sa tõid, Reisisaade on hea küll, reisisaatja on kujunenud juba selliseks sümbol, sümbol, eks ole, paraku sellise negatiivse märgiga, et ega, ega reisisaatja ja mingisugust väärtust ei tooda, no olgem ausad, ei toodanud, istub seal ja jah, tegelikult kusjuures suuremas osas magada. Kusjuures ma imestan lihtsalt ühe detailina, eks ole, et, et kui see reisisaate sinna bussi juba pandud, et miks sa siis ei müü pileteid, et miks, miks siis tõepoolest kui öeldakse, et, et miks siis seesama sõidukijuht peab neid pileteid müüma, kusjuures kõik siis räägivad, et ta sellepärast on see pilet, ütleme seal trollibussis ostes nii kallis võimalikult vähe segataks, sest tal on väga ebamugav neid pileteid müüa, temaga peab juhtima siis on seal bussis, eks oleks ametis üks, teine inimene, kellel ei ole mitte midagi teha. Aga noh, et see on, see on nagu huvitav küsimus detailides. Ei, no aga me oleme rääkinud sellest, et Eestimaa on ju tegelikult lagastatud maa väga paljuski ja tuleks väga palju teha selleks, et seda lagastus kuidagi ära koristada. Siin tõesti teeme ära, kampaaniatega, on seda sellise hoogtöö raames tehtud, aga aga miks mitte leida nendele kümnetele tuhandetele töötutele rakendus kas või selles sfääris, et on ju öeldud, et need kohutavad kolhoosi ahervaremed, mis seisavad üle Eestimaa lagunenud laudad ja nõnda edasi. Kevad on tulekul, palun väga. Riik võiks teha programmi suunaku, siis need töötutega, osa nendest töötutest, kas neid lammutada, ma usun, et sinna saaks isegi Euroopa Liidu rahasid taga taha, et see on niivõrd unikaalne projekt, Euroopa ei teagi, mis asi. Ei no siin Euroopa Liidu rahasid saab nii või teisiti. Ei taha, kas või nende samade palgatoetuse programmi raames eraldatava vahenditega, no tegelikult ju võtta ka hooajalisi tõelisi tööle, nii et see ei tohiks üleüldse mingi probleem olla. See on täiesti võimalik, aga selleks peab olema jälle keegi, kes hakkab seda konkreetset korraldama. Kui me vaatame, et varsti on kevad käes ja me ei ole kordagi kuulnud, et keegi oleks sellist sammu tahtnud astuda või midagi midagi siin ette võtta, seda tegelikult praegu tundub, et on juba hilja rääkida, sellepärast et tundub, et selles vallas ei muutu mitte midagi. Või siis metsakoristus? Natuke midagi on RMK-l mingi väike. Ja ma ei oska öelda, väike või suur samamoodi. RMK on saanud palgatoetuse raames mingeid töökohti luua. Metsa koristatud mehed, kusjuures olete sellest valesti aru? Saanud ma olen seda asja natukene uurinud, seda RMK asja seal on niimoodi, et kui uudised tulevad välja, siis on öeldud niimoodi, et RMK RMK loob töökohti, et 300 töökohta on juba loodud ja nüüd veel 151 töökohta. Ehk siis need istutustööde väikese koristuse põhiliselt põhinevat käsitsi tööle. Ja, ja noh, inimestele võib jääda mulje, et noh, see on tore, et 300, pluss 151, et see on juba 451 inimest, kes saavad tööd. Aga see ei ole niimoodi, see on tegelikult niimoodi, et RMK-le välja kuulutatud riigihange, konkurss ja need töökohad saavad väikesed firmad, kellel juba on inimesed tegelikult tööl. Nii et see ei ole mitte uue töökoha loomine, vaid senistele töökohtadele otsitakse lihtsalt rakendust. Et see ei ole see, et RMK likvideeritud No aga Toomega vastupidise näite, et kui luuakse neid sotsiaalseid töökohti pargi vahtideks, kelleks iganes võetakse need inimesed tööle siis praegu on ju linnal lepingupartnereid nendes valdkondades olemas, mis juhtub siis nende lepingupartneritega, kas nende lepingud lõpetatakse ja võetakse tööle siis need sotsiaalsed inimesed võib-olla odavama rahaga tööle linnu jääb natukene raha kokku, aga samas need, kes varem töötasid nende lepingupartnerite juures, peavad arvestama sellega, et nad peavad oma töötajaid koondama hakkama. Kas see on nii-öelda selle asja teine külg? No see võib veel jah, nii ka välja kukkuda, kuigi ma tahaks uskuda, et siiski seda tehakse parimate kavatsustega ja et vähemasti mõnevõrra suhteliselt madalapalgalisi töökohti ikkagi juurde tekib. Et, et, aga, aga muidugi jah, et see, see võiks olla ka palju, kuidas öelda mastaapsem. Ja kogu see suhtumine, et ikkagi see on nagu väga sellised üksikud märgikesed. Milles küll suurenemise teha, võimelist, järeldada seda, et meie poliitikutel hoolimata sellest, mis erakonnast nad on, kas nad on võimul või on nad opositsioone, kas nad on Tallinnas, võimulujana Tallinnas, opositsioonil puudub igasugune konkreetne nägemus, rääkimata manist selleks, kuidas seda tulekahju vähemalt esialgu kustuta. Aga samas vist peab nende suhtes ausaks jääda, ütlema, et ega seda plaaninud kuskil maailmas liiga hästi ei ole. Ilmselt ma ei tea, kas kui palju siis Ameerika või, või mõni teinegi suurriik on suutnud väga-väga suurt edu saavutada. Lase näiteks, et kuidas Ruusvelt ikkagi? Ei, seda küll jah. Aga ma mõtlen täna. Roosevelti näide kõlab igast diskussiooni. Nojah, aga ma mõtlen tänagi, eks ole, et on ju paljud riigid sellega hädas ja üldiselt maailma parimad pead, eks ole, lagistavad ajusid ja ja kui need lihtsad lahendused oleks olemas, oleks nad ju üldteada ja üldkasutatavad. Et selles mõttes, ega neid väga lihtsaid lahendusi pole, aga noh, selle eest muidugi poliitilises mõttes muidugi pole midagi öelda, eks ole, üks poliitik Eestis on suutnud sellest vähemasti enda hoolivusest teha tõelise sellise noh näitlikku ürituse seal on rääkida sellest pildist. No kahtlemata, see oli kahtlemata ütlemegi reaalselt tehtud tehtud asi. Aga noh, muidugi, mis samas mille, mille sa sai põhjustada ainult see, et olukord on tõesti küll, et ega selles mõttes keegi ju ei toonud nii-öelda vägisi kedagi järjekorda lauluväljaku juurde seisma nii-öelda töö töökohtade sappa. Need inimesed tulid reaalselt väga ja sellest, seda ei saa üldse naeruvääristada ega ega kuidagi noh, inimestel on väga praktiline mure ja, ja kindlasti tee need inimesed ütleme ka tunnetavad, et vähemasti üks poliitiline jõud no justkui üritas midagi nende abistamiseks teha. Kuigi teiselt poolt peab ütlema, et sellega kukkus nüüd küll natuke samuti välja nagu valimiste eel kartulite jagamisega, eks ole, et et küttepuid ja kartuleid jagati nii-öelda noh, umbes suurusjärgus poole miljoni eest ja reklaami sellele tehti mitme miljoni eest. Nüüd nagu kipuks omamoodi olema, et, et näpuotsaga oli töökohti, mida mida jagada. Aga nagu sellist poliitilist reklaami ja selle ümber oli nagu mitu korda rohkem, eks ole. Isegi kui see jutt on tõsi, siis ometigi selle ürituse korraldajad põhjendavad seda väga lihtsalt, aga seda üritust oli ainuüksi vajas selleks, et probleemi teadvustatakse, probleemi jõuaks pildile ja see pilt on parem kui 1000 sõna. Aga mis on tõsi, aga mida, mina arvan, et selles mõttes tulebki öelda, et see on tõsi. See üritus oligi ilmselt väga vajalik meie kõigi silmade paremaks avamiseks. Et me tõesti nagu saaksime aru, et, et see probleem ei ole mitte teoreetiline, mingi protsent tööpuudust, mis Eestis nagu on ja ja me räägime mingitest makromajanduslikest noh, nagu numbritest või räägime isegi abstraktselt mingitest tuhandetest ja kümnetest tuhandetest, vaid et näed, need on konkreetsed inimesed, kes kes on valmis tulema ja seisma külma ilmaga pikas järjekorras lootuses, et äkki saab midagigi seal väga meeleheitlik olukord. Vaata kui meiegi siin saates oleme rääkinud, et väga raske on nagu tänavapildis seda tööpuudust näha. Et noh, endiselt autod sõidavad, kaupluste vanklevad järjekorrad. Nädalavahetusel parkimisplatsi sa kuskile kaubanduskeskuse juurde ei saa, et seda tööpuudus nagu pole kuskil nagu näha reaalselt kui on ikka 100000 töötut, see peaks olema kuidagi näha. Kui meie seda juba näeme väga suurte raskustega, siis need inimesed seal elevandiluutornis, kes seal istuvad, võib-olla nad pole elu sees ühtegi töötut näinudki veel kui selles mõttes selle pildi tekitamine, et võis nagu sellist teraapilist mõju avaldada küll. Ja aga kas teile ei tundu, et, et et kui nüüd jälle siin see pilt tehti Tallinnas, need olid Tallinna sotsiaalsed töökohad, jagatakse tallinlastele ja nii edasi. Et kas teile ei tundu, et kogu see töötuse diskussioon on justkui nagu koondunud siia Tallinnasse, aga tegelikult on mujal olukord veelgi tõsisem, kui me vaatame Võrumaa numbritele otsa. Kui me vaatame Ida-Virumaa numbritele otsa, siis need on ikkagi kordades tõsisemad kui siin Tallinnas ja, ja see, milliste probleemidega on silmitsi kas või noored pered Võrumaal me võib-olla veel päris hästi peagi tegelikult, et kuivõrd tõsine see on, sellepärast et ka nende, nende kulud võivad olla elamisele oluliselt suuremad ainuüksi juba sellepärast, et kui nad elavad linnast väljas kulud transpordile, söögi muretsemisele, millele iganes on oluliselt suuremad kui, kui Tallinnas, kus võib-olla inimesel on puud maja kõrval. Nojah, Tallinnas lihtsalt on, võib niivõrd rikkaseta võib lubada endale sellist luksust sellist meedia show'd korraldada, sest ega see läks ka midagi maksma. Ja nii et noh, ma ei usu Võrumaal, kes oleks kes sellise sellise sellise pakas uha võiks nagu püstitada. No aga küsime kohe mis pilte Võrumaalt? Töötusega seoses otsa vaatama. No eks ta ole samamoodi ju tegelikult varjatud, et igaüks oma tutvusringkonnast teab inimesi, et kindlasti ütleme täna tööpuudusega, kui parafraseerida ühte, ühte varasemat tuntud ütlust, kus oli see, et keegi ei tea kedagi, kes ei tea kedagi, eks ole, siis täna on nagu vastupidi, et ilmselt igaüks meist teab mitut inimest, kes teab väga mitut inimest, kes on praegu ilma tööta, et noh, ma omaselt lähedasest tutvusringkonnast Võrumaal tean ikka mitut inimest kes on töötud, Ta ja kes ei ole sugugi nii-öelda tööta, mitte sellepärast, et inimesed ei tahaks midagi teha või et oleks kuidagi alla käinud või ma ei tea mis iganes, vaid lihtsalt, et noh, olukord on selline. Et selles mõttes see ongi võib-olla ka selle tänase nagu olukorra nagu ma arvan, ka mõttes ilmselt poliitikutel see nihe peab toimuma ja kahju tegelikult, et selle nihke toimub. Meil on nii kaua aega on võtnud, et et saada aru, et tööpuudus ei ole mitte laiskade ja saamatute inimeste probleem. Et noh, varem on kogu see Eesti riigi selline sotsiaalpoliitika või tööturupoliitika ikkagi lähtunud mingist sellisest, ma ei tea, kas varakapitalistlikus või liberaal reaalsest või, või kuidas seda nimetada või lihtsalt nagu sellisest, ütleme mitte nagu empaatilisest arusaamast. Töötud on põhimõtteliselt oma saatuses ise süüdi, nad ei ole piisavalt pingutanud, nad on noh, sellised ütleme, et noh, et, et pingutage rohkem, küll siis saavad ka tööd ütleme, jämedalt võrreldes on Eesti kogu see ka see poliitika ka töötutoetuse ütleme üliväikemäär on nagu lähtunud sellest, ärgu laiselgu otsigu tööd, eks ole, ärgu üldse lood, et need mingi sotsiaalpoliitika neid mingitki aega korralikult ülal peab. Et sellest on nagu, et minu meelest on nagu viimane aeg ja ammu oleks olnud viimane aeg juba mõista, et, et see olukord ei ole nii, et praegu on ikkagi kümned tuhanded väga korralikud inimesed, kellel ei ole lootust lihtsalt tööd saada, mitte pärast, et nad on kuidagi kuidagi laisad või isegi isegi et nad ei ole kvalifitseeritud vaid et no lihtsalt on olukord selline, et ei ole. Sa Sulev ütlesid, et üheski riigis ei ole leiutatud sellist toimivat ja efektiivset mudelit, kuidas tööpuudusest jagu saada. Nõus, aga noh, me ei saa nagu siga ja kägu ka päris võrrelda, et me ei saa võrrelda näiteks Eestit ja Soomet. Et samas on kõrge tööpuudus, siis noh, vaata, et keegi tuleb seal välja ideega, et hakkame kolhoosil autosid lammutama, sest seal lihtsalt pole näinud. See riik on niivõrd korras, see riik on niivõrd rikas, et ta võib ka nendele töötutele maksta täiesti soliidsed ja elamisväärset abiraha. Aga Eestis on asi natuke teistmoodi, me oleme kogu aeg, meie poliitikud on uhke olnud, uhked olnud selle üle, et me saame teha kiireid otsuseid. Me saame teha kiireid suunamuutusi tänu selle, et nad on väikesed. Me oleme väga Flyksibiilsed, nagu öeldakse, meie rahandusminister taob vastu rinda, ütleme niimoodi, et me oleme Euroopa rahanduspoliitika, Euroopa meistrid, eks ole. No aga kes siis takistaks olla näiteks Euroopa meister või teha midagi selleks, et olla Euroopa meister tööpuuduse likvideerimiseks, mis väikese riigi puhul peaks olema ju väga lihtne. Ideid on vaja, punkt üks ja tahetuma punkaks seal pole, ma arvan, et isegi väga kõlab küll väga ilusasti. Aga eile täpselt sellesama laua taga, siin esines reporteritunnis Indrek Neivelt ja Indrek Neivelt ütles Eestis puudubki näiteks korralik statistika, et mida töötud teha oskavad ja millised on nende ootused. Ja ta ütles, et kui olukord on selline, siis ükski investor ei tulegi siia sellepärast et tal puuduvad väga olulised andmed selleks, et üldse tööturule siseneda, sest ta ei tea, kellega ta peab siin midagi tegema hakkama ja milline on nende kvalifikatsioon. No kes seda statistikat peab korras hoidma, siis? Ma arvan, et kui me räägime töötukassas, siis töötukassas võiks selline statistika olema, ehk siis ikkagi riik. Kirik, ja et aga noh, just, et ma mõtlen sellele situatsioonile, me teame ju, et väga paljud inimesed on raskes olukorras just selle tõttu, et ütleme, et peale koondamist noh, pool aastat, eks ole, on korralik töötukindlustus ja pärast seda nagu see sisuliselt, eks ole, meil ju kümned tuhanded inimesed praegu nii-öelda langevad nagu registreeritud töötusest välja seal, mitte sellepärast, et nad oleks tööd leidnud, vaid sellepärast, et nii-öelda aeg saab täis. Ja see on suuresti ka selline nagu peidetud probleem, et me nagu meil justkui tööpuudus nagu ei suurene, eks ole, nende inimeste, võib-olla isegi registreeritud töötute arv hakkab varsti kiiresti vähenema, sest lihtsalt nad langevad nii-öelda nagu sellest nimekirjast välja. Aga nad sellepärast ei, ei ole nad tegelikult nende jaoks midagi lahendatud. Kogu selles diskussioonis on jäänud tähelepanuta see, et väga paljud noored inimesed sisenevad peagi tööturul ja kui neil ei ole töökohta, kui nad ei kui neil ei tekigi seda töö tegemise harjumust. Kui vanematel on raske vanemad, ei suuda need piisavalt toetada, nad ei, ei saa ka tööd, mis siis nendest edasi saab, heituvad kohe ja neile tekkinud töö tegemise harjumust või lähevad üldse Eestist minema, et see on tegelikult selline probleem, millega ei ole üleüldse tegeletud. Ja tahtsin neid arutelusid, mis sellel nädalal Riigikogus toimusid siis tõepoolest roheliste ühel juhil Marek Strandbergi on tuline õigus, kui ta ütleb, et nendega tuleb midagi ette võtta ja ta ta pakkus seal ka kõikvõimalikke variante välja, et milliseid soodustusi võiks luua ettevõtjale. Kes võtab siis selle noore, kes esimest korda tuleb tööturule tööle. Ja tõenäoliselt maksusoodustused ettevõtjale on üks teema, mis, mis järjest rohkem päevakorrale tuleb, et kui me vaatame ka, milliseid ettepanekuid on kõlanud, siis tõepoolest see palgatoetus on üks väga selge maksusoodustus. See kestab pool aastat ja, ja see on märkimisväärne tuge ettevõtjale selle töökoha loomise küsimus on selles, kas ettevõtja suudab seda tööga Ta pidada. Teine ettepanek, mis on kõlanud, on, on sotsiaalmaksuvabastus aastaks. Sisuliselt ei ole suurt vahet, kas on palgatoetus või on see sotsiaalmaks, maksuvabastus aga sotsiaalmaksuvabastuse puhul on, on küll probleem, pigem selles, et kui see palgatoetus tuleb Euroopa Liidu sotsiaalfondi rahadest siis sotsiaalmaksuvabastus peab tulema riigieelarve vahenditest, seega me ei saa neid sotsiaalfondi rahasid kasutada, seega oleks mõistlikum kasutada seda palga toel. Et selles mõttes on jah õige, et tuleb rohkem panustada tõesti nendele, kes, kes praegu õpivad ja kes, kes hakkavad justjust omandama oma eriala? Mulle meenub küll, kui, kui see masu algas, siis kõik väga paljud majandusspetsialistid ja ka poliitikut ütlesid, et praegu on kõige õigem aeg noortele tööta niikuinii leiab mingi õppima. No me saame teid jalust ära mingiks kolmeks-neljaks viieks aastaks, aga see aga hakkab ka läbi saama ju. Et, et selle peale tuleks nagu väga intensiivselt mõelda, et kui see õppimine ära lõpeb, et siis on vaja ju tööle hakata, kus see töökoht siis leitaks. Aga eks siin peab ikkagi uskuma ja lootma sellele, et et kui jälle nüüd natukese vaadata selle pilguga, ütleme siis ma ei tea, kas riigi õigustuseks või, või mõne, mingis mõttes paratamatuse tõdemiseks, et et tegelikult nii nagu kogu sellest masust nii kaua ilmselt tööpuudusest kokkuvõttes peavad meid välja viima mitte nii-öelda riiklikud tarkused, vaid ikkagi see, et Eesti ettevõtjad suudavad need töökohad, tekiksid teada, et Eesti ütleme kümned ja sajad ja tuhanded firmad suuremad ja väiksemad suudavad olla konkurentsivõimelised maailmas. Tegelikult on see, mis kokkuvõttes selle selle Situatsiooni lahendus on väga ilus, väga ilus jutt. Aga Eesti ettevõtja on praegu ära hirmutatud, ta on äärmiselt konservatiivne. Ta ei taha ühtegi uut töökohta luua. Ta ütleb küll jah, et, et meil oleks vaja luua uusi töökohti, aga ta ütleb, et mina ei loo, sest ma ei julge riskida, sest ma olen vahepeal kaotanud väga palju raha. Järelikult Eesti ettevõtjal puudub praegu julgus neid töökohti piisavalt luua. Ei tea. Neid ettevõtjaid on erinevaid, et on väga palju ettevõtjaid, kes esiteks, et esiteks ajud ragisevad, mis, mis hirmus, eks ole, selleks et midagi välja mõelda ja teiseks inimesed rabelevad, otsivad võimalusi ja teevad. Ja lõpuks noh, lihtsalt peab nii-öelda noh ühesõnaga inimesed saavad, ütleme, kui sa küsisid, et mis erinevus on võib-olla vaadates asjale nagu Võrumaal ja Tallinnas minu meelest ongi erinevus selles, et seda, seda nutujoru on Võrumaal palju vähem. Sest esiteks ilmselt inimesed nii-öelda on natuke harjunud sellega, et elu noh, nemad ei ole, ütleme keskmiselt maainimene ei ole ka läbi elanud seda kohutavat tõusu seda kohutavat buumi, eks ole, kõik seda, et peres on kaks autot ja ja noh, nii-öelda tohutud laenud Peale nad mäletavad tõenäoliselt paremini ka 10 aasta tagust aega, kui oli sama palju. No ütleme, et nad on nagu, nad on nagu harjunud pigem sellega, et, et see selline noh, keskmiselt raske olukord vaheldub natuke paremate päevadega, aga sa pead alati valmis olema selleks, et raskem olla. Pigem on, peavad sul mingeid torud olema selleks. Ühesõnaga ei ole sellist olnud vahepeal sellist eufooriat. Aga teiseks, ma arvan, et ka ütleme et tõesti inimesed saavad aru, et, et seda mingit poliitilist onu, kelle poole nii-öelda alt üles vaadata, lihtsalt ei ole ja midagi pole teha, aga sa pead kokkuvõttes ise välja mõtlema, kuidas selle olukorraga hakkama saada või see kogukond peab ise välja mõtlema. Ettevõtted peavad ise mõtlema. Ma tean, näiteks Võrumaal on hästi palju selliseid väikesi firmasid, kes tegelevad puiduga mööbliga. Nad otsivad igasuguseid variante, kuidas ekspordiks leida mingeid võimalusi, nad ei käi seda kaebamas kuskile Tallinnas ega, ega kohalikele poliitikutele ilmselt otsimas abi Nende ees, seda teeks, nad otsivad ja, ja nad leiavad. No ütleme, mõned leiavad, mõned ei leia ilmselt, eks ole, sellest olenevalt ka kellel noh, kes jääb ellu, kes ei jää, eks ole, oma oma ettevõtmisega. Aga aga kindlasti, T noh, ütleme, et inimesed on nagu mõnes mõttes võib-olla olla isegi rohkem kui linnas nagu häälestatud sellele, et et noh, et ega siis need sõjaaeg ka ei ole, et on, on olnud ka raskemaid aegu ja et peab hakkama saama, peab hakkama saama lihtsalt, eks ole, et, et ühest küljest me võime küll öelda, et meil on kohut, ütleme, võib-olla taasiseseisvumise kõige raskem aeg, järgne aga teisest küljest noh lõpuks peab hakkama. Ma siiski ühes aspektis ei ole sinuga nõus, et kui sina ütled, et need uued töökohad tulevad kohalike ettevõtjate pingutuse läbi, siis ma ütlen, et et suurem lootus on ikkagi sellele, et Eestis hakkavad tulema välisinvesteeringud. Ja kui rääkida veel eilsest reporteritunnis, siis Indrek Neivelt rääkis sellest, et tema hinnangul tulevad uued töökohad Põhjamaade väikeettevõtetest, mis ei ole veel tegevust Aasiasse kolinud ja mis seetõttu leiavad Eestis soodsa pinnase ja toovad oma oma mingisuguse osa oma tootmisest siia. Et tõenäoliselt need välisinvesteeringutel baseeruvad. Et uued töökohad võivad olla siis lahendamiseks, aga nad ei tule üle, need tõenäoliselt ettevõtluskeskkond peab olema ka nende jaoks piisavalt soodne, tõenäoliselt võib see olla seotud euroga, see võib olla seotud ka veel mingisuguste riiklike otsustega, mida või mille üle siin ka arutletakse, me teame ka seda, et räägitakse sotsiaalmaksu laest, küsimus on selles, kas see nüüd suudaks luua töökohti või ei suuda. Nii et noh, need diskussioonid tuleb kõik läbi pidada ehk siis, et ettevõtluskeskkond oleks piisavalt soodne, et välisinvestorid tahaksid oma raha siia paigutada ja siin töökohti luua. No, ega pigem ju kui vaadata enamiku välisinvesteeringute tulekut Eestisse, siis mulle tundub nii, et see ei ole pikk, pigem mitte see, et nii-öelda, et on olemas mingi lage plats, eks ole, ja siis sinna tuleb välisinvesteering. Et pigemini ikkagi suurem enamus on sedaviisi, et siin Eestis on juba midagi keegi midagi toimetanud ja siis tuleb nii-öelda välismaalane, ostab selle ära firma ja paneb sinna, ütleme omalt poolt investeeringuid juurde. Seal on ikkagi see tüüpilisem skeem kindlasti Läti välisinvesteeringuks. Et mistõttu väga suur roll on ka tegelikult selle kohalike inimeste siis on seal nii-öelda seda, seda me mõnes mõttes ka siia meelitada. Et seda kellegiga koos nii-öelda midagi teha sisuliselt noh, et saada endale siis vastu ütleme, töökoha andes küll võib-olla ära omandi. Et ikkagi ju pika aja jooksul Eestis ilmselt parem äriidee ju ka inimestel on olnud see, et ikkagi luua oma firma, töötada mingile tasemele üles ja müüa siis edukalt maha. Me võime küll öelda, et see on nagu küüniliselt sõnastatud, eks ole, niiviisi. Või on see asi tegelikult käinud Eesti majanduses? No väga paljud müüsid oma firmad õigel ajal, aga siis investeerisid valesse kohta. Aga rääkides Irollist ja rääkides siin üldse kohaliku võimu rollist, et mis teie hinnangul siis oleks mõistlik, et kui palju üldse nii-öelda oleks mõistlik neid sotsiaalseid töökohti luua, sellepärast et kui siin lugeda nüüd nagu hinnanguid ka sotsiaalsetele töökohtadele, siis lugesin sellel nädalal ka üht arvamusavaldust, kus öeldi et ega inimeste tööharjumust see sotsiaalne töökoht nüüd väga palju ei kasvata ja tegelikult ega see ei kasvata aga temas mingisuguseid oskusi ja, ja tegelikult toimub nendel töökohtadel mitte inimeste oskuste teadmiste kasvatamine ja säilitamine, vaid hoopiski mõneti kahaneda. Ma lugesin ka arvamust, et olevat lausa ohtlik sellised sotsiaalsete, aga ma siiski nii ei arva, et et kui sul on ikka vaidled selle üle, kas sa istud nurgas, vaatab televiisorit ja tõmbad salasigarette ja sul sissetulekut ei ole, siis oled kas või ma ei tea kalmistuvaht pargivaht mis iganes. Et siis ta ikkagi hoiab sind käigus ja, ja, ja kui sa küsida, kui palju peaks olema, kes seda teab aga tuleb vaadata ringi selle pilguga, et mis on vaja, siis on vaja teha, mis on selline avalik avalik asi, mis on hädasti vaja vaja korda teha ja siis tuleb sellega rehkendada ka töökohtade arv, sotsiaalsete töökohtade arv. Nüüd kevad tulekul, ma arvan, et võimalused inimeste rakendamiseks on tegelikult ikkagi päris suured. Ma leidsin ka selle arvamusavalduse autori üles, tegu on siis Janno järvega rakendusuuringute keskuse sentar vanemanalüütik. Kui ma ei eksi, siis tegu on olnud kui vist ka sotsiaalministeeriumi asekantsleriga. No võib-olla ma arvan, et kui nüüd natuke filosoofiliselt läheneda üldse küsimusele, mis asi on nagu sotsiaalne töökoht, et, et võib-olla, kui seda nüüd hästi kitsalt praegu vaadata tõesti nii-öelda reisi saatjatena nagu, eks ole, see sümbol on praegu nagu välja kujunenud. Et siis võib-olla noh, seda saab nagu ühtemoodi vaadata, aga ilmselt Eesti riigis on kogu aeg läbi pika aja olnud, et töökohti, mille puhul võib öelda, et nende nende nii-öelda olemasolu on teatud mõttes selline sotsiaalne, et mitte niivõrd otseselt siukse puhta, kapitalistliku efektiivsuse mõttes nii-öelda ei, ei ole see nagu põhjendatav, vaid pigem teatud sellise sotsiaalse võrgustiku hoidmisena, eks ole, üle üle Eesti näiteks. Ja võib ka väita, et mõnes mõttes isegi on öeldud, et parim regionaalpoliitika on tegelikult omada riiklikke regionaalseid töökohti teatud kohtades ses mõttes, et lihtsalt kuigi see jälle sellise puhta, ma ei tea, sellise Jüri mõistliku efektiivsuse juttu pinal tunduvad nagu tarbetud, et tulge kõik Tallinna kokku, eks ole, ja ja, ja on hästi, selline kompaktne, efektiivne moodustis, mida riigiks nimetada. Ma käisin paar päeva tagasi teatris väga tore, tore tükk oligarhe etendus, vabatid käisin vaatamas Draamateatris ja vaatasin üllatusega, et et hästi palju oli selliseid aga soliidseid valvuri tädisid, kes oli iga korruse peal, kes jälgisid, kuidas inimesed käisid, kontrollisid pileteid, müüsid telekavu või need vabanduste, teatri kagu ja nõnda edasi. Kui sa niimoodi küsida, et kas need on ka sotsiaalsed töökohad, siis, sest noh, ma arvan, et kui, kui oleks selline padukapitalistliku teater, siis vaevalt, et ta neid inimesi seal tööl hoiaks, aga, aga seda oli väga kosutada väga niisugune tore vaadata, et noh, ma ei usu, et nende palk väga-väga suur, seal on, ma arvan, pigem nendes on väga väike. Aga miks mitte? Jah, inimene tunneb ennast vajalikuna, eks ole, ja täidab mingit rolli, ütle, mis, mida, mis oleks ikkagi tühimik? Ma pigem arvan, et paljudes omavalitsustes, sealhulgas ka Tallinnas, on väga palju selliseid sotsiaalseid töökohti tähendab selles mõttes sotsiaalseid töökohti, et neid inimesi sinna pole vaja. Näiteks pressiesindajal on vaja, pesin avaldas peaspetsialist. See oli üks markantne sotsiaalne töökoht, oli jah, esilasena nädalat. Et kui töökohta on lihtsalt vaja selleks, et nagu öeldakse, vabalt töö ajal juua saab, siis palun. Ma siiski tahaks öelda, et et tõenäoliselt on kõige mõistlikum ikkagi riiklikult seda palgatoetuse meedet võimalikult palju rakendada võimalikult palju ettevõtjatele tutvustada. See võiks julgustada lähemate kuude jooksul ettevõtteid, töökohti loomadest. Kui kõik prognoosid paika peavad, siis suvest võib juba natuke paremaks minna ja kui need töökohad on loodud, need ettevõtted on võib-olla seeläbi konkurentsivõimelisemad ja suudavad neid inimesi juba pärast seda, kui palgatoetuse meede on lõppenud isa üleval pidada, nii et et see palgatoetuse meede on kindlasti kõige efektiivsema, aga midagi ei ole öelda, kui kui enam muud midagi ette võtta ei ole võimalik, siis tuleb neid sotsiaalseid töökohti juurde luua ja antud juhul tõenäoliselt see see Toompea ja Tallinna terav vastasseis kindlasti ei ole lahenduseks. Me nägime, et, et püütakse läbi rääkida kasvõi näiteks ka linnahalli küsimuses said kokku siin rahandusminister Jürgen Ligi ja linnapea Edgar Savisaar. No ei ole mitte millestki võimaliku kokku leppida, et nende nägemused on ikkagi niivõrd erinevad sellest, kuidas kasvõi seda üksikküsimust lahendada. Ja, ja väga paljudes palju tõsisematest küsimustes on, on need vastuolud veelgi suuremad. Mina kalduks arvama ka seda, et mis on jälle väheke tagantjärgi tarkus juba, aga et et lihtsam ei ole mitte uusi, ükskõik sotsiaalseid või mitte sotsiaalseid töökohti luua, vaid lihtsam oleks olnud ja oleks ka praegu olemasolevaid kohti võimalikult hoida. Et kui ikkagi veel noh, ütleme tänaseks on ilmselt Eesti riik on nagu üle saanud sellest vaimustusest, et kõige nagu efektiivsemad paremad ettevõtjad on need, kes sadade kaupa oma töötajaid lahti lasevad. Aga kui mõtleme ajale näiteks mingi pool kolmveerand aastat tagasi, siis me lugesime kusjuures nagu kusega raporteeriti, et meie oleme efektiivistanud oma tegevust ja laskunud, eks ole, 100 inimest ära koondada ja valitsus tegi ju ka toreda töölepinguseaduse, mis seda hästi lihtsaks tegi. Et selles mõttes nagu, et see on tegelikult ikkagi ka üks nagu asja võib-olla pool, et et miks me ikkagi täna üldse selles olukorras olema, et võib-olla oleks pidanud üldse rohkem olema, noh, selline ühiskondlik kokkulepe selles suunas, et pigemini olgu rohkem inimesi tööle väiksema palgaga mitte seda, et lase. Et kõige lihtsam lahendus on, et, et laseme hulga inimesi lahti, siis ei pea olemasolevate palka kärpima ja nii-öelda ja, ja firma nagu saab kuidagi efektiivselt edasi toimida. Et, et see on nagu olnud ka üks selline teatud mõttes, see on muidugi iga firma enda valik ja siin ei saa valitsus öelda, et tehke nii või tehke naa. Aga, aga see, ütleme see teatud üldine õhustik ilmselt mõjutab seda, seda, seda suhtumist ja sellel oma konkreetne nagu tulemus lõpuks. Või sellist ühiskondlikku kokkulepet Sulev kell ei saavutate, võtame toome näiteks mingisuguse 50-st inimesest koosneva ettevõte ja korraldatakse üldkoosolek. Öeldakse niimoodi, et nii nüüd on valik. Kas koondan ära 15 inimest? Ülejäänute palk jääb samaks või jätame kõik tööle, aga kõigi palk väheneb 20 protsenti. Mis sa arvad, kuidas hääletatakse? Salajane hääletus? Ma ei tea, kuidas hääletatakse, aga ma olen eelmisel kevadel Maalehe juhina täpselt umbes sama analoogsest olukorras olnud ja valik oli, et vähendada kõigi palku 10 protsenti ja kedagi ei koondatud sel hetkel. Ma võin öelda lihtsalt väga lihtsa vastuse ja kõik olid rõõmsad, et me tegime selle valiku. Nojah, see on võib-olla jah, aga ma ei usu, et seal sellist üldist kokkulepet välja kannaks. Ja aga no kui riigi tasandil, kui ei tule meil Toompealt kokkuleppeid ja kui vaieldakse selle üle, ma peaks ütlema, et tegelikult on piinlik, et selliste asjade üle vaieldakse, et et milline meede siis on parem, kas sotsiaalmaksuvabastuse, ettevõtjale või palgatoetus, siis noh, andke andeks, ei ole mitte mingisugust vahet, et see on riigipoolne toetus, ütleme, seal ei ole vahet, kas see on sotsiaalmaksu vabastus või palgatoetus. Kui ettevõtja suudab seeläbi töökohta luua, on kõik hästi. Et siin nagu vaielda, et üks meede on selline ja teine on selline, no suurt vahet ei ole ja kui see raha tuleb Euroopast, las ta siis tuleb ja võtame selle kõik tänuga vastu ja loome võimalikult palju töökohti tähendab mingisugused mõttetud kemplused. Ja, ja selliste intriigide kütmine poliitilise kasu eesmärgil ja üleüldse tasuks hoiatada küll kõiki poliitikuid ja ma arvan, et siinkohal tasub tsiteerida ka Edgar Savisaart, kes esines riigikogu ees ja ütles, et seda töötuse küsimust ei tohiks valimisvankri ette ja nii-öelda poliitilise võitluse vankri ette rakendada. Temaga täiesti nõus, seda ei tohi teha sellepärast et see kütab ühiskonnas veelgi kirgi. Sellega tuleb tegeleda tõsiselt ja arukalt ja, ja iga töökoht, mis luuakse selle üle, tuleb tänulik olla. Selle loeme tänase selle teema lõppenuks. Vabariigi aastapäev on lähenemas ja loodetavasti jõuab president Toomas Hendrik Ilves õigeaegselt Vancouveri olümpiamängudelt tagasi 24. veebruari õhtul peata. Vabariigi aastapäeva raames oleme juba tagasi, ma küll lugesin, et, et veel alles äsja oli ta lohutanud Kristiina Šmigun. Selle pisut ebaõnnestunud võistluse puhul aga ikkagi 24. veebruari õhtul peab president aastapäeva kõne, mis teie hinnangul selles kõnes nelja päeva pärast võiks ja peaks olema. No päris kindlasti see teema, millest me siin enamiku saadet räägime, ma arvan, et on teema, millest oleks tal väga raske mitte rääkida mis pigem, ma arvan, et ta räägib empaatiast, mitte konkreetsest, nii-öelda tehnilistest küsimustest, kuidas luua töökohti, kuivõrd pigem sellest sümpaatiast ja poliitikud südametunnistusele koputamisest, et leida mingeid kokkuleppeid. Et see on tõenäoliselt üks teema. Iseasi muidugi, tõtt-öelda ei ole seal ka muidugi nüüd presidendil väga palju uut tõenäoliselt leiutada. Pigem on selliseid nagu meenutada nagu asju, mis peaks olema enesestmõistetavad, aga millegipärast tuleb neid üha uuesti korrata. Nojah, ja kindlasti, kuna tegemist on vabariigi aastapäevaga, siis president Ilvese üks lemmikteemasid, mida ta on rõhutanud oma viimastes kõnedes, on see, et Eesti julgeolekuolukord ei ole vist kunagi nii hea olnud kui praegu. Hoolimata skeptikute arvamusest, et NATO meile appi ei tule ja nõnda edasi, et selles mõttes julgeolekukeskkond on turvaline ja, ja ma ei tea, millegipärast on tunne. Et võib-olla president mainib ka hiljuti meie seast lahkunud, aga suuri eestlasi kes on, kes on väga-väga tublisti andnud meie vanu varasse, oma parandus oma panust just just mõne hetke pärast hakatakse ära saatma soosaart. Ja, ja hiljuti oli siis ka Linnart Mälli ärasaatmine, nii et võib-olla võib-olla sealt midagi mingi mõttetera on ka presidendi kõnes. Ma arvan, et president keskendub kindlasti hariduse temaatikale, sest kui me vaatame, viimase kuu aja jooksul, on jälle see debatt soikunud. Me räägime kogu aeg sellest, et hariduselus on vaja, muutusin, midagi, on vaja teha teistmoodi ja ometigi debatt sumbub. Ja, ja mitte midagi ei juhtugi, et, et me oleme seda nii palju näinud, kuidas kuidas kõik õppekavad lähevad lõpuks jälle kalevi alla, kuidas õppekavad kinnitati, kinnitati seekord, jah, aga, aga, aga millise võitlusega, kuigi jälle me näeme, et õppekavadega ei olda rahul ja ma ei ole üldse kindel, et need õppekavad sellises sellisel kujul ka koolidesse jõuavad. Kui me siin räägime edasi sellest, et koolireformiga on asi asi toppama jäänud ja nii edasi, et, et haridusega seonduvad küsimused on kindlasti väga tõsised asjad ja kui me siin räägime sellest, et kümne-viieteist aasta pärast oleks meil Meil on vaja hoopis teadmistepõhisemad majandust hoopis parema ettevalmistusega spetsialiste ja nii edasi, siis tegelikult nendele küsimustele oleks juba tulnud vastata või tuleks vastata vähemalt lähemalt lähemate kuude lähema aasta-paari jooksul, et kui neid küsimusi ei lahendata, siis, siis meil ei olegi lootust põhjamaadele mitte kunagi järele jõuda. Aga ma arvan, et president kindlasti lisaks kõigi nende murede ära nimetamisele tuletab eesti rahvale meelde, et et põhimõtteliselt päike paistab ja et nagu et kõigest kõigest nii-öelda raskusest hoolimata ei ole ilmselt tõesti Eesti riigil praegu sugugi nii-öelda laiemas plaanis vaadates väga halvad ajad, vastupidi, et me elame. Me elame sellist aega endiselt, võib ju öelda, et 20 aastat tagasi me sellest ainult unistasime. Nii ma arvan ja tõenäoliselt president. Ka sellest, et me ei ole veel päris lumme ära uppunud ja võib-olla puudutab ka pensioniea pikendamise teemat. Jah, ja võib-olla pärast meie saadet läheb presidendi kantseleis, lähevad inimesed kohe laua taha, istuvad ja klõbistavad arvutisse, äikeseteesid. Koostasime presidendile kõnet. See siin on ilmselt valmis ja nii homme siis Tartu maraton. Jälgime huviga vapraid eestimaalasi, kes on otsustanud siis 63 kilomeetrit jalge alla võtta. Mina kahjuks nende hulgas ei ole. Aga on mul plaanis kindlasti tõsisemalt suusatamisega tegelema hakata käesoleva talve all ja see on peaaegu lubadused. Talv on märtsis on lumi sulanud, käesolev talv on igal juhul inspireeriv. Tänane rahvateenrite saade lõppenud ja siin stuudios olid Sulev Valner, Peeter ka Peeter Kaldre ja Lauri Hussar.