Tere päevast, kodanikud. Tänase ülekuulamise taustahallide kaante vahelt vaatab vastu idee, kas vanemad ei peaks saama ehk valimistel oma laste pealt lisahääli. Ülekuulamine. Ülekuulamise toimik number 132 vanematele laste eest lisahääl ei andmisest. Ülekuulajad on Reimo Sildvee ja Urmas Vaino. Ülekuulamine alusta. Väljundite toimikust kogutud materjalid, ülekuulatav number üks vastu Andreil amet, kirjanik ja Eesti Ekspressi ajakirjanik. Ülekuulatav Hvostov, palju lapsi teil endal on? Mul on üks laps, kes on praegu juba täisealine, 19 aastat vana, nii et mina sellest ideest mitte mingisugust sellist isiklikku kasu lõikaks. Sel suvel veel rääkida, kas 19 aastase lapsevanemad võiksid seda lõigata või mitte, aga alustagem päris algusest. Mis on see, mida teie idee peaks Eesti ühiskonnas muutma ja teie idee on siis see, et lapsevanemal peaks olema õigus nii mitme lapse ulatuses, kui tal on lisahäälele valimistel? Ma formeeriks pigem selle niimoodi, et idee on see, et Eesti vabariigi kodanik saab valimisõiguse oma sünnihetkest alates sellest, kui me vaatame põhiseadus, siis tegelikult seal on formuleeritud noh, et tekib küsimus. Põhiseadus küsib, et kes on Eesti kodanik, Eesti kodanik on inimene, kes on sündinud teatud nõuetele vastavas perekonnas või teatud nõuetele vastavate inimeste ütleme loogilise tegevuse läbi ja see tähendab seda, et meil ikkagi kodaniku formuleeritaks ütleme, inimese sünnihetkest alates. Ja ta saab nagu ta sünnib, siis temast saab kodanik, temast saab kodanikke. Sellel kodanikul peaks olema ka valimisõigus. Realiseeriks realiseeriks, tema. Vanem või tema hooldaja seadusjärgne ehk siis see inimene, kes siis lapse eest igapäevaselt hoolt kannab. No kui päris täpne olla, siis Eesti vabariigis kehtib universaalne valimisõigus häält, et siin on teatav piirang sees, mis tähendab seda, et Eesti vabariigi praegu kehtiv kord ei ei tunnista, et isikud, kes on alla 18 aasta vanad, oleksid võimelised tegema vabalt oma valikut, siis valimistel. No paraku jah, me arvame küll, et inimene peab jõudma teatud küpsusastmeni selleks, et teha selliseid otsuseid. Tõsi küll, ma hakkaksin siit kohe-kohe õiendama, et et sealsamas printsiibist lähtudes, et me võiksime oletada, et inimene, kes on oma oma elu, elu loojakul. Ta ei pruugi ka enam olla oma otsustes, ütleme kõige adekvaatsem. No siin on olemas seaduslikud vahendid inimese siis teovõimetuks kuulutamiseks, et selles mõttes me võime arutada, aga see on üks juriidiline, teinekord meditsiiniline küsimus. Jah, aga ütleme niimoodi, et selle inimese, ütleme elukäigu tagumine osa, et kui kvaliteetsed otseselt seal langetatakse, et see nagu meid üldse ei pane muretsema, aga et see, see inimese elu esimene osa et noh, et, aga miks, miks üldse saab teise oleks inimene alles 18.-st eluaastast, et noh, Austrias on näiteks 16.-st eluaastast valimisõigus, et see, see kõik on küsitav. Aga noh, see on meie, meie idee seisukohalt, et see kõik on natukene teisejärguline nüüd ikkagi põhiline, mis meie. Meie idee, selline iva ilmasammas on see, et inimesel peab olema valimisõigus tema sünnihetkest alates ja siis lihtsalt kuni tema täisealiseks kuulutamiseni. Kas on 16 aastat, kas on 18 aastat kassal mad ja 21 eluaastat, siis kui ta tohib hakata alkoholi ostma? On just niimoodi. Et noh, see ja see on juba seadusega reguleeritav, aga põhimõte peaks olema, et alates sünnihetkest, kõigil meil on valimisõigus Selle me tegime selgeks, pärast räägime nendest finessides erisustest. Miks seda on vaja? Andrei, teie arvates? On vaja selle jaoks, et muuta meie erakonnad, meie poliitilised erakonnad lastega perekondade või ütleme, viljakas eas olevate perekondade, Tšertiise põlvkonna huvide eest võitlejateks. No siin ma kohe küsiksin vastu, et kas nad siis täna vähe võitlevad, tuletagem meelde näiteks Rahvaliidu loosungit viimastelt valimistelt kodust algab Eestimaa, tuletage meelde IRL-i loosungeid, kuidas õnn ei ole rahas, vaid räägitakse rohkem pereväärtustest. Tuletage meelde Reformierakonna ühte kõige suuremat postulaat. Ümberlükkamist nad mitte mingil juhul ei, ei luba, ehk siis emapalka kõiki ja nii edasi. Marteidud tegelevad pereküsimustega tegelevad laste küsimust. Nõus nad tegelevad nende küsimustega siis, kui on aeg püüda hääli, kui on aeg välja tuua mingid kõlavad loosungid mis peibutaksid valijat, andma oma hääle just sellele erakonnale. Ka see periood, mis meil jäänud valimiste vahele, kui me vaatame, mis seal toimub, noh, kuna need olid nüüd need suured eelarvevaidlused, siis me lihtsalt huviga oma oma võitluskaaslastega Noor-Eesti algatusrühma. Kui me vaatasime, et millised ettepanekud kõlavad siis selline üldine üldine tähelepanek oli see, et hakati kärpimisest rääkima, siis millest üks püha lehm, mis jäi, oli see, et, et pensionärid ei puuduta aga kärpima hakati kohe sealt, kus oli tegemist, kas lastetoetustega on mingisuguste huvialarühmadega midagi sellist, et mis, mis on otseselt suunatud väikeste lastega perekondade teatud teatud heaolu tagant. Rusudes raiunud püha lehm on seesama vanemahüvitis siis ka tegelikult, mis, mis on, on sotsiaaltoetusena viimastel aastatel sedasama pensioni kõrval, mis ka tegi läbi väikese kasu on tegelikult pigem kasvanud ülemmäär ja, ja, ja seda ei ole samamoodi puudutatud. Ühesõnaga tundub, et see süsteem, mis praegu kehtib, ei jälgi ja ei pane tähele neid vajadusi, mis Eestil on nii-öelda siis sellest loogikast, et Eesti peaks jätkuma eesti rahastaks ennast taastootma. No see on lihtsalt selline, ütleme poliitilise elu ütleme, raudne loogika. Nii palju meil kõigil on empaatiavõimetud, paneme ennast korraks poliitiku seisukorda, kui ma tean, et minu kõige lojaalsem ja kõige distsiplineeritud valijarühm on näiteks pensionärid, nad seda on siis ilmselt ma hakkan töötama ka valimiste vahelisel perioodil täiesti niimoodi sihikindlalt selle nimel, et jääda just nimelt selle valijagrupi silmis kuidagi positiivselt pildile, et ma jääksin meelde, et ma nendest väga-väga hoolitsen. Mul on vaja nende hääli. Ja mismoodi mõned hääled saan, muudmoodi kuidagi ei saa või pidevalt sirutades huvi selle valijagrupi vastu sellel valijagrupile paraku on omad omad sellised teatud spetsiifilised huvid. See meie oponendid on küll väitnud näiteks minu kunagine kolleeg Barbi Pilvre, ta kirjutas isegi sellise vägagi kriitilise ja mõnes punktis isegi sellise nagu duellile kutsuva arvamusloo, kus ta väitis, et et kõik need abinõud või ütleme, sellised sotsiaalpoliitilised meetmed, mis On tulevad meie vanemale põlvkonnale ütlemist seenioride põlvkonnale tulevad kasuks, et see automaatselt tegelikult see kõik tagab ka väikeste lastega perekondade huvid. Et hoolitsedes vanurite eest tegelikult automaatselt hoolitseme ka lasteaiast. Kui ma nüüd loen näiteks näiteks ajalehte videvik, mida ma olen aeg-ajalt teinud, nende juhtkirjad näiteks, eriti kui videvikutoimetus avaldab selliseid artikleid, mis siis näitavad, kus on, kus on vanainimeste sellised murepunktid, siis seal on absoluutselt puudu näiteks sellised teemad nagu haridus noorte perede sotsiaalsed tagatised seal mingisugused see selline problemaatika, mis seenioride põlvkonnale täna me enam korda ei lähe. No ma ei ütle, et nad, sest ükskõiksed, aga nemad kui valijaskond kui valijaskond ka seal niimoodi tervikult ka võetakse, kui poliitik läheb nendega vestlema kusagile seenioride mingisuguses huvirühma kusagile kusagile nende nende päevakodusse siis näoline ta räägib seal pensionidest ja muudest sellistest asjadest, mis otseselt huvitavad ja otseselt puudutavad. Kas arvata seda, et kui poliitik läheb kohtuma, siis seltskonna, kus pigem on noored inimesed, lastega pered, et siis räägi seda juttu, mis pigem neile läheb korda ehk et see on nagu lihtsalt sihtmärgi valimine, et kui sa lähed kohtuma pensionäridega, siis sa eelkõige räägibki sellest, mis, mis nendele peaks korda minema ja kui sa valid oma sihtrühmaks oma auditooriumiga, toorid, pereks, lähedki, räägid noorte pereasjadest täiesti täiesti. See õige, aga kui me võtame demograafiliselt, siis võib öelda niimoodi, et seenioride seenioride grupp on kaks korda suurem kui fertiilses eas olevate inimeste grupp Nofertiinigamale praegu pean silmas neid perekondasid, kus on alaealised lapsed. Et neid inimesi on kaks korda vähem. Ma ei tea, kas need asja saab niimoodi otseselt niimoodi matemaatiliselt võtta, aga mul on millegipärast selline väike oletused, järelikult ka poliitikud, ütleme, valimiseelse maratoni käigus, et nad külastavad ka neid kohti, kus on neid, neid nooremaid inimesi kaks korda vähem. Et noh, see on kuidagi nagu ratsionaalne loogika, aga põhiline, mis ma tahan öelda, on see, et kogu see poliitiline tegevus, mis jääb nüüd valimisperioodide vahele No mis seal hästi lühikesed, sest me teame, kas nüüd hiljuti 100 näitel maksimum aasta miinimum mõned üksikud kuud. 11. asemel peaks põhimõtteliselt olema sätitud niimoodi, et noh, et see, see periood on umbes kahe aasta pikkune. Aga kuna see meie, meie idee on ikkagi jätame praegu kohalikud omavalitsuse valimised kõrvale, et see on ikkagi parlamendivalimised riigikogu valimistega seotud selle reformi ettepanek, et just riigikogu valimistel saaksid inimesed vastavalt oma laste arvule siis lisahääli juurde. Et see on ikkagi nelja aastane periood? No ootuse oletas, on selline, et esiteks me ei arva niimoodi, et selle lastega perekondade problemaatikat, selle selle monopoliseeritaks üks teatud kindel erakond. Sellel põhjusel, et mida on ka meie kriitikud öelnud, et tuues esile uskuda, et, et me ei saavuta sellega, on nagu mingisugust uut kvalitatiivset. Et sellepärast et lapsevanemate hulgas ongi täiesti erineva poliitilise maailmavaatega inimesi, kes siis valivad, jäävad erakondi ja tegelikult siis, kui neile antakse täiendav selline valija võim juurde, siis ütleme, selles selles erakondlikus struktuuris või siis sellises magalduse poliitmaastikul tegelikult midagi juhtu ei olegi eesmärk, et seal midagi juhtuks. Aga see, mis on eesmärk, mis peaks juhtum, on see, et Eesti erakonnad, nad hakkavad rohkem arvestama väikeste lastega perekondade huvisid. Et see pelgalt pelgalt ei oleks enam loosung, vaid selleks nende jaoks mingil määral nagu üleelamise taktika. Et see erakond ütleme, kes võtab sellise jäiga hoiaku, et võtavad põhimõtteliselt oma väikelastega perekondades, ta räägib, ta ei lähe näiteks noh, sellele keegi keegi võiks öelda, et see on nagu mingisugune väljapressimiskatse ütleme, ütleme Noor-Eesti poolt, kui see reform läbi ei läheks, et me ei lähe selle väljund väljapressimiskatsega kaasa, ignoreerime seda selleni erakond ta lihtsalt paari sellise valimistsükli järel ta lihtsalt sureb välja. Et selle, sellega peaksid tahes-tahtmata kõik erakonnad kaasa minema, et maa, oma valimisprogrammis pean midagi kindlate, sellist käegakatsutavat lubama nendele perekondadele, kus on väikesed lapsed. Selles on selline turuloogika, et nii-öelda võite siis selle omaettepanekute kaudu oma valimisplatvormi kaudu laste hääli omava inimese südame olema saanud lihtsalt paar et lihtsamini kätte, mis kehtib ka pensionäride puhul, nad on lihtsalt väga vanema generatsiooni puhul, nad on lihtsalt väga head valijad, maga, truud kohalkäijad ja seetõttu on neile kasulik seda kampaaniat teha. Mis asjad need tegelikult on, mida riigi tasandil peaks lastega perede suhtes tegema rohkem mida, mida siis, mida siis praegu ei tehta ja mille osas valimislubadusi nendelt samadelt erakondadelt on vaja oodata. Tundub niimoodi, et kui me räägime lapsevanematega, siis kõigil paistab olema ühine mure ja see on nimelt hariduskoolisüsteem on niisugune noh, me teame, et alates Eesti vabariigi taasloomisest, et meil koolisüsteemis kogu aeg käib mingi selline permanentne reform, mõtlesin seal kogu aeg midagi, tehakse ümber midagi, midagi meil täiustatakse midagi mõeldakse selle välja ja nii, et paljud ongi sinna pist õigustatud kaaslased, lapsed on muutunud nagu mingisugusteks katsejäneseks. Tundub, et tundub, et neil koolisüsteemi suhtes on päris mitmeid pretensioone. Ja näiteks, kui tekiks Eesti Vabariigist poliitiliste erakondade vahel noh, mingisugune konsensus või ma tean, mingisugune kindel nägemus, et kuhu me tahame lõpuks välja jõuda. Näiteks noh, olles selline natukene maksimaalistet, miks mitte soovida, et neil oleks sama hea haridussüsteem, on see Soomes? Miks mitte selline suur suur eesmärk panna. Ja ma arvan, et kõikidele vastutustundelist lapsevanematele, et noh kui ta teaks, et selle selle küsimusega tegeldakse, et meie kool on näiteks maailma üks kõige paremaid, kui on võimalik meie ressursside juures selline süsteem üles ehitada. Siin tekib kohe, see oleks, oleks. Täpselt see, mis me räägime, kui me räägime nüüd natukene nagu kõrgemas kõrgemal tasandil suuremast Austriasse süsteemis, siis see ongi see see jätkusuutlikkust, millest, millest nii palju räägitakse jätkusuutlikkuse tagamine, et see on haridussüsteem, haridussüsteem, haridussüsteem, õppida, õppida, õppida, ütles üks teine mees. Minu küsimus on, on selline, kas siis tänu sellele, et Eestis praegu lapsevanemad ei saa riigikogu valimistel anda, ühtlasi hääl oma laste eest on põhjustanud või siis pidevalt põhjustab seda, et haridussüsteemi osas ei suudeta kokku leppida ja pidevalt leitakse mingeid uuendusi, mingeid parandusi ehk käib pidev reformimine. Ja kui olekski süsteem olemas, mis tagaks selle, et leitaks poliitiline konsensus, milline peaks olema haridussüsteem ja et jätkuks pidevad reformid? Siin ei saa ilmselt otseselt niimoodi noh, see on juba selline, ütleme, spekulatsioonide valdkonda kuuluv oletused, et kui vajutame sellele nupule, siis juhtub vaat see ja kui me vajutame tollele nupule, see juhtub, see. Et sellele spekulatsioonidele jaamu tuletan praegu meelde, teile püstise panite, te ütlesite, et see on üks asi, mida läbi selle teie ettepaneku siis, et vanemad saavad oma laste hääle, saaks muuta. Võiks võiks eeldada, võiks oletada, et hakkab juhtuma täpselt positiivseid muudatusi selles valdkonnas. Et ma sellesama spekulatsioonide rea lihtsalt ehitan ülesanne väga lihtsatele eeldustele väga lihtsatele oletustele. Ja nimelt kui me räägime vastutustundelise lapsevanemast, siis tema, selline noh, nagu põhi põhisoov on see, et tema lapsed, tulevik oleks kindlustatud, tema laps elaks paremini kui tema isa. Ja kuna me oleme selline hariduse usku rahvas siis tundub, et lapsele hea hariduse andmine, et see on noh, ma tea, iga iga iga normaalse, iga vastutustundelise, lapsevanema, selline südamesoov Ma arvan, selles ei ole kahtlust, et kui tal see mure Tahaks näiteks poliitiliste erakondade poolt ja see poliitiline erakond, kes suudab võimalikult parema sellise mingisuguse süsteemi või mingisuguse uuenduse välja pakkuda, selles valdkonnas siis mina lapsevanemana ilmselt annaksin oma hääle meelsasti talle. Aga see tähendab seda, et see ettepanek vähemalt meie demokraatlikus süsteemis, kus me ei räägi ühe või kaheparteisüsteemist, vaid meil on neid terve käputäis tähendab seda, et peaks olema nii-öelda absoluutne üks hea ja kvaliteetne haridussüsteemi arusaam, mida siis kõik saaksid toetada. Pigem ütleme siis, loogika loogika oleks selline, et mitte lapsevanemad ise ei organiseeru kuidagi selle oma uue, uue, sellise enesemääratluse ajel, et me oleme, me oleme neid juhtumisi võtame, kui see reform on läbi käinud, see ettepanek läbi läinud, et me oleme juhtumise, need inimesed, kellel on vastavalt oma laste arvule siis selline noh valija, võimu võim on juures, et või ette kujutada, et inimesed, kellel on valimiste päeval lisaks oma häälele veel kaks või kolm lisahäält, et tema eneseteadvus on tõusude ja siis me hakkame nüüd teiste inimestega, kellel analoogne selline valimis valimisvõimu juurde tuleks sündinud, et me hakkame nendega kuidagi kokku hoidma ja siis ma ei tea, et neil tekib nagu selline uus lastevanemate klass. Olen kusagil väitnud, et see võiks tekkida uus lastevanemate klassiline klassi klassikuuluvus aga see teki mitte selle tõttu, et need inimesed, kes on lapsevanemad, ulatavad teineteisele käe vaid see tekib selle tõttu, et poliitiliselt erakonnad, kes vaatlevad neid kui valijaid poliitilised erakonnad, hakkavad neid ise väljastpoolt tulev jõud hakkab defineerima lapsevanemaid, kui ühte poliitilises klassi. No aga siin on ikkagi see eeldus, et kui te tahate midagi midagi muuta ja eeldate, et siin on mitmeparteisüsteem, et siis suudetakse leida äkitsi absoluutne üks lahendus, mille osas siis poliitilised jõud saavad kokkuleppele ja mis siis on nii-öelda mahamüüdav enamustele. Lase olevatele, sest need nii-öelda seisukohad võivad olla ka täiesti absoluut b, c ja d ja need hääled jagunevad võrdselt ära kõikide vahel maailmavaatelisel alusel, millel jagunevad ka praegu ja ongi jälle moosisai ilma moosist. Sest keegi ju ei ütle, et on olemas ainult üks hea hariduse kvalid, muret, neid võib olla väga mitmeid. Praktika näitabki, et neid on väga erinevaid riikidest. Ja tegelikult, eks ole, aga mingisuguste sotsiaalsete garantiide suhteliselt võiks täpselt samasuguse sellise sellise vastuväite esitada, et aga mis sellest kõigest siis muutub. Aga minu jaoks, et noh, et see kõik on kunagi selline kaugem muusika, mis siis täpselt juhtuma hakkab, muuseas, meil on seda etteheidet, et me võime sellest pärast pärast natukene rääkida, et miks, miks me ei suuda midagi nagu ette prognoosida või mingisuguseid, ma tea, analüüs ette anda, et mis siis kõik juhtuma hakkab, kui seal see asi läbi läheb. Aga esimene eesmärk, mis on praegu, on see, et ühiskonnas ütleme järgmisel aastal kaks, et toimuks mingi selline tilga see debatt, kus kõikidele taolistele küsimustele, nagu täna on kõlanud esiteks sellised küsimused, mis esitatakse ja teiseks, et neile püütakse leida mingisugune vastus, sest juba see iseenesest on väga minu jaoks positiivne, et neid küsimusi üldse hakatakse esitama. Seoses selle küsimuste esitamisega, et noh, et kui me esimest korda noor eestlane viskasime selle selle mõtte õhku, et lasteaia pealt võiks saada nagu lisa hääli. Sest kohe küsiti neilt, et näiteks mis nendel juhtumitel saab, kui lapsel on olemas laps, sest need tüdrukud, kes on 16 aastat vanad ja neil on lapsed, tegelikult Eestis on et mis siis selle sealhulgas läheb siis vanavanematele mis saab lastega, kes on lastekodudes. Ja nad on kõik väga õiged küsimused, aga kui me nendele küsimustele hakkasin vastaseid otsima, siis tuli välja, et et mina näiteks, no ma ei tea seda statistikat, et kui palju on meil selliseid juhtumeid, kus laps on sünnitanud lapse. Et kas me räägime sadadest või tuhandetest, et ei ole numbreid, miks numbrid ei ole sellepärast et seni kuidagi ebahuvitav olnud see teema? No ma ei tea, mingisugused inimesed sotsiaalministeeriumis, kes töötavad selles valdkonnas, nemad võib-olla neid numbreid No lett on olemas, vastavad keskused, kus näiteks noored emad käivad koos 11 toetavad ja neile nõu antakse, et see, see ilmselt ei ole päris marginaalne number, statistika on olemas, inimesed tegelevad siin küsimus võib-olla on nii-öelda teadmispiirides, eks ole, et kes, millise infoga on kõige rohkem. Ütlesite siis, mis neist saab näiteks nendes olukordades kellele sa läheb? Et kas siis kas siis tõesti vanavanematele kes siis nii oma oma, oma, selle lapse kui ka lapselapse eest võiks, võiks hääletada. Et see on kõik sellised, mingid tehnilised noh, minu minu jaoks mingid tehnilised küsimused, millele kindlasti leiab mingid vastased, leiab mingisugused, sellised mõistlikud lahendused. Kas sellele maid tahe, kas sellele on vastus olemas, kuidas hääl jaguneb siis kui peres on üks laps kaks vanemat, üks laps. Noh, see, Kuna me oleme ikkagi jumal tänatud, e-riik ja kuna meil on, me oleme kõik kusagil andmebaasides, sealhulgas mees sealhulgas sotsiaalministeerium, sotsiaalministeerium jagab inimesed üldiselt kahte lehte, lapsevanemad, et ühed lapsevanemad saavad toetust, mis on praegu vist 300 kroonika veel iga kuu ja teine No seal on automaatselt meremehe perekonna sees on selliselt See on lihtsalt põhimõttel, et kes selle taotluse ära teeb, see võib olla väga nii-öelda juhuse asi, aga see võib olla ka väga kaalutletud otsus. See võib olla väga kaalutletud otsuse tavaliselt selle, selle toetuse saab ikkagi inimene, kes elab lapsega tavaliselt enamasti on see ema siinsed peab tagama selle, et noh, et kui isal on näiteks eraperekonnaga ja tal on võib-olla hoopis mingisugused muud huvid. Ja jõhkralt öeldes võib-olla ei saa seal kusagil poe taga, kummutab sarvikut või mingit sellist muud muud jooki nagu lapsega ja perekonnaga üldse tegeled. Toetust ei saa ja siis ilmselt ka valimispäeval, kui selline lapsevanem lähebki juhtimise valimisjaoskonda, siis noh, kindlasti talle peaks olema seda täiendavat täiendavat valija valija jõudu küll, aga kindlasti sellel inimesel, kes tõesti lapsega tegeleda Aga kujutage ette, et on, on perekond, kus mõlemad vanemad tegelevad lapsega absoluutselt võrdselt lihtsalt laekub ühe vanema arvele, too ta lapsetoetus, mis siis saab ikkagi, kui on nii-öelda võrdle situatsioon? Hääle. See kõik on väga lihtne siis, kui nad otsustavad või perekonnas hääletavadki ühe sama partei poolt. Aga see ei ole mitte alati sugugi nii, on ka niimoodi, kus on üks konnas elav täiskasvanu, on selgelt parem. Teine vasakpoolne. Või või näiteks ema usud sellesse, et laps peaks käima Tallinna kesklinna eliitkoolis? Isa ka ütleb, et kõige parema hariduse saab näiteks mõnes maa waldorf Sis õpetusega kooli sisaldab kumb on nüüd siin õigem valima? Siin me siin usume seda, et kui kaks täiskasvanud inimest on otsustanud, et nad sünnitavad lapse, kui nad suudavad kokku leppida, mis saab selle lapse nimeks meil on, meil on tunne, et nad suudavad leppida kokku omavahel mõistlikult ka ka muudes küsimustes. Et meil on, muuseas, on on sellised asja küsitud meie käest noh, sellised kiuslikud küsimused ja et kas me tahame nüüd oma sellise ettepanekuga. Perekondade sisse nagu mingit tüli seemned külvata või mingeid segaduse tekitada, et ma ei arva, et see asi peaks kohe niimodi traagiliseks minema, et et nüüd ongi siis permanentne mingi kodusõda perekondade sees selles küsimuses, kelle poolt me hääletame. Küll aga on meil selline selline visioon on meil silme ees, et teades meie lapsi teades laste kommet väga tähelepanelikult vaadata, mida nende asjadega ette võetakse, nende õigustega võime seda ette kujutada valimiste eellaps, kui ta teab, et ta valimist õiguslik ja tal on, tal on õigus valida, aga selle realiseerib keegi tema lapsevanematest, siis teades meie lapsi võin ette kujutada, et lapsed hakkavad oma vanematelt väga pingsalt uurimat. Millisele erakonnale teen minu hääle, mulle kuuluva hääle annate ja miks te seda teete? Ja mul on tunne, et siit võiks oodata mingit sellist kvalitatiivset. Ühiskondliku teadvuse tõusu ka veel, eks ole, selles mõttes, et need lapsevanemad, kes praegu Kui palju on meie hulgast eestlased, inimesed ütlevad, et uhkelt isegi ütlevad, et ma olen selline poliitikakauge inimene, tegelikult isegi apoliitiline. Mind poliitika üldse ei huvitavat, ärge tulge minu käest üldse mingeid selliseid asju küsima. Et vähemalt, mis puudutab isased isadele, meeldib oma laste silmis jääda maailma kõige targemaks inimeseks, nii kaua. Ning mõtlevad välja selle ja siis lähevad hääletama, see on väga hea ilmaga, ideed tegi ühiskondlik aktiivsus, aga vaatame seda süsteemi veel korra, kes võiksid olla need teised huvigrupid, kui me teeme juba ühe korra ukse lahti, anname lastega peredele laste arvelt hääle juurde, kes võiksid olla need Eesti huvigrupid, kes meie ühist elu veel valvsa pilguga jälgides ja rohkem hääli omades paremaks võiksid muutuma ana Andrei lihtsalt edasiarendamiseks veel ühe mõtte, ikkagi ettevõtja, kes on loonud aastas 30 töökohta rohkem kui teine ettevõtja, kes on ainult koondanud töökohti ja on kuidagi maksudega slikerdanud, on ka justkui valimistel tegelikult rohkem hääli väärt. Nojah, et kui selle selle ideega minna tahad absurdne, edasi, siis tegelikult ütleme, inimene, kes elab kesklinnas. Et ta on võib-olla selline võimekam kui see inimene, kes elab kusagil. No ma ei tea, kui me räägime. Tallinnal on ökoloogilisem jalajälg väiksem, sest ta käib jala kogu aeg kesklinnas ringi. Ei, ta on ka sellel lihtsalt kuidagi nagu osavam olnud endale. Aga seal, jah, ma seda, kas me teeme seda, seda juttu nüüd absurdini ajama, sest kui me räägime nii-öelda ettevõtjatest, kes reaalselt majandust edendavad, loovad töökohti, loovad riigile maksutulu, seega loovad ka võimalusi tagada teatavaid sotsiaalseid garantiisid ükskõik millisele inimgrupile, olgu nad siis räägitud pensionärid ja lastega pered siis tegelikult sedasama haridusreformi läbiviimise kasvõi näiteks siis tegelikult neil võiks olla pea samadel eeldustel, nagu te räägite, et lapsevanematele tuleks anda juurde üks hääl saada ka lisahääl, sest nad on tegelikult riigi elus üsna olulisel kohal. Millal maksuraha üks hääl? Sellest argumendist saan ma ratsionaalselt täiesti hästi aru, aga meil siin tuleb mängu selline faktor, millest me ei saa mitte kuidagi mööda ka üle. Et see ettepanek, millest teie praegu rääkis, et see oleks äärmiselt ebademokraatlik sest tegelikult selliseid süsteemid ajaloos on olnud ja noh, demokraatia pidevalt arenenud ja lemmiknäidend on see, et Inglismaal ühendatud kuningriigis oli veel kuni 47. aastani oli selline süsteem, et Oxfordi ja Cambridge'i lõpetanud inimesed, et neil oli valimistel kaks häält. No ma, ma, ma täpselt ei tea, mismoodi oli see põhjendatud, aga igatahes veel 47. aastal see kehtis niimoodi ja seda isegi sellised sellised, sellised just nimelt kultuuriinimesed, inglise kirjanik, seitsmendad aastaid nimetasid seda briti demokraatia mingisuguse häbiplekiks. Noh, 100 aastat tagasi Belgias oli põhimõtteliselt valimisõigus sellistel inimestel. Ta pidi olema perekonnapea, tal pidi olema ilma teatud teatud ulatuses kinnisvara. Ja selle põhjendus oli see, et, et inimene, kellel on teatud ulatuses kinnisvara ja on ka perekond toitu, et on niivõrd vastutustundeline, et ta teeb valimise päeval noh, täiesti niimoodi teadlikult. Kõlab loogiliselt ei osanud sellest, et seal seal Pole mingisugust sellist noh, seda kurikuulsat fenomeni, mis meil on, et et valimiste päeval veel, kas 20 25 protsenti inimestest ei tea täpselt, keda nad eelistavad nad siis nad seal valimiskabiinis teevad? Jumal teab, millise hetkeajendi mõjul tõukel noh, oma otsuse. Et selles mõttes noh, demokraatia, eks ole, areneb ta on arenenud pidevalt selles selles selles suunas rektor on selline, et valimisõiguslike inimeste ring laieneb pidevalt. Kunagi oli valimisõigus ainult meestel, siis tulid naised ütleme kunagi oli valmistanud rikastele. No arusaadav, nii teie kui meie ettepaneku puhul ma tuletan meelde, me kellelegi tähele ei võta ei ole just, vaid pigem vastupidi tegelikult ju laiendame siis häälte arvu ja hulk. Ühiskonda antud panus on see, mis toob lisahääle, olgu see siis laps. Kahju, et ma last võrdlen nüüd rahaga, aga siiski ka maksumiljon olla ühiskonnale nii palju kasulik, et selle eest on ühel hetkel mõistlik ettevõtjale lisahääl anda. Kasvõi selleks, et motiveerida neid paremaks. Võtust loome-ettevõtjatel, no jumal tänatud, vist ongi ettevõtjad neid sellised päris päris korralikult. Perekonnainimesed. Kõigel on jah, kui ma mõtlen siin Urmas Sõõrumaa, siis temal on ikka väga-väga palju lapse. No hea küll, ma mitte mingil juhul, ma ei taha hakata ironiseerima. Aga see, ütleme ettevõtjate kuidagi eelistamine, et see oleks täpselt see mingisugune varanduslik tsensus, et see on nagu demokraatia ajaloos. Ei see tule varandusliku pealt selles mõttes, kui papp seisab lihtsalt kuskil pangakontol ja on tootnud lihtsalt juurde ainult intressivaral raha siis lisaks ei tule. Aga kui on loodud sellel jooksval aastal nii-öelda positiivses bilansis töökohti maha arvatud seal siis need, mis äpardunud äridus kadunud on, eks ju, siis siis see näiteks 100 lisatöö kohta võiks ühe. Ja panuse eest kasvõi SKT-sse, eks ole, seda arvutusviisi saab siin nagu välja mõelda, erinevaid viieni öelda täpsuseni, et keegi ei saaks tõesti slikerdada. Aga põhimõtteliselt, kas see oleks vale idee, et ainult ei eelist inimesi, kellel on lapsed, vaid me anname sellele lisavõimalusega inimestele, kes teistmoodi panustavad ühiskonda? No tegelikult tuleme ikkagi, nüüd ütleme alglätete juurde tagasi ikkagi põhimõte on see üks inimene, üks hääl. Sedasama kehtiks ka põhimõtteliselt, ettevõtjate puhul. Aga oleks veel üks inimene üks hääl pluss veeks. Töökoht töökoht ühele inimesele annab hääle. See ettepanek on jah, nagu on kombeks öelda, intellektuaalselt huvitav. Aga ma absoluutselt ei kujuta ette, kuidas seda oleks võimalik noh, põhiseadusesse kirja panna. Ütleme see meie ettepanek, et see on tegelikult väga lihtsasti sõnastatav põhiseaduses on tegelikult kõik juba olemas, tuleb lihtsalt üks rida juurde lisada. Ja selle kuni vanuseni see realiseerib lapsevanem ehk teisisõnu Selle Eesti vabariigis on kodanikul valimisõigus alates tema sünnihetkest ja selle realiseerib lapsevanem või hooldaja, seaduslik hooldaja. Aga see, millest teie praegu räägite? No see on mitte kuidagi olla või nelja rida kuskil seaduses järgmises paragrahve, ma arvan, et see on, see on võimalik, see, see Ridaga koostamisse. Tehniliste küsimuste juures väga konkreetse elu juurde, millal Andrei võiks juhtuda teie nägemuses ja millised on need sammud, mida teie ja nagu te olete sel korral siin niimoodi salapäraselt nimetanud võitluskaaslased kavatsete astuda selleks et Eestis realiseeruks olukord kus 14. oktoobril sündiv laps annab 16. oktoobril toimuvate valimiste jaoks oma vanemale juba lisahääle. Nii. Kui ma nüüd hakkan meenutama oma oma kunagist vestlust Allar Jõksiga, kes kunagise õiguskantsler on nendelt väga pädev nendes küsimustes, mis puudutab põhiseaduse muutmist siis see ei ole praegu otsene tsitaat, aga ta umbes rehmas käega ütles, et unusta ära, et Eesti põhiseadust on nii keeruline muuta, et tead, seda on siiski paaril korral tehtud. Ma tuletan meelde, väga selline väike väike, selline lisandus preambulit. Midagi sellist sellisest, et Eesti riik on loodud selleks, et sissikultuur kestaks, kestaks igavesti ja kuidas, kuidas on formuleeritud mul praegu täpselt ei tule meelde muuseas, muuseas sellest preambulasse lisatud sellest sellest rahakesest lähtudes, noh, meie mõte hakkaski liikuma, et aga kuidas seda täpselt siis ikkagi niimoodi Aga millised need sammud on? Sellised praegu on väga tehnilised, ütleme, et idee sai välja hõigatud sellisel kujul, nagu praegu siis ringleb ühiskonnas välja hõigatud eelmise aasta mais. Täna me jõudsime selleni, et me käisime oma võitluskaaslastega notari juures ja me andsime siis avalduse sisse mittetulundusühingu Noor-Eesti registreerimiseks. Viis päeva aega. Nüüd olete nagu kõik läheb hästi, siis viie päeva pärast me saame positiivse vastuse. Siis on meil olemas juriidiline, selline keha on olemas teatud postiaadress. Ja siis võib hakata otsima inimest, kes hakkab selle projektiga töötama kaheksa tundi päevas viis päeva nädalas. Praegu ta ise oli plaan ennast selle koha peal plaanida. Ei plaani sellepärast et no vot, kui võtame näiteks mind, siis mul on nii palju muid kohustusi. Töökoht on, ma saan aru juba praktiliselt olemas, inimesed, kes tunnevad, et tööd praegu ei ole, võivad hakata ettepanekuid saatnud, mina soovin seda ideed realiseerima tulla. MTÜs. Seal peab olema inimene, kes on Eestis ees Eesti oludesse kõlab natuke hirmuäratavalt selle projektijuhtimise kogemus. Aga ikkagi, mis hetkeks see projekt on valmis, mis hetkel 14. oktoobril sündinud laps 16. oktoobril toimuvatele valimistele lapsevanemaks alanevad. No kui me räägime näiteks viie aasta perspektiivis, siis kui, kui ma pakun välja, et viie aasta pärast võiks see juhtuda, et kas ma ei tea, kas see on nüüd väga, väga optimistlik muidugi, kui ma mõtlen, mõtlen ülejäänud maailmakogemusele, siis ikkagi Saksamaal on 200 Bundestagi koosseisus selline ettepanek tehtud seal Bundestagis käib see asi ka niimoodi, et saadikute grupp, muuseas saadikute grupp oli ka selline, ta koosnes erinevate erakondade esindajatest. Esimene kord tehti selline katseaastal 2003 ja kui mu mälu ei peta, siis tookord andis oma allkirja 47 Bundes Taagi saadikut ja nüüd teinekord tehti see aastal 2008, kui ma ei eksi. Kas asi praegu 2008, antud ettepanek, kas ta kusagil marineerin või mis temaga juhtunud on? Ei vist juba lükati tagasi. Muuseas huvitava põhjendusega lükati tagasi nimelt Bundestagi põhiseaduskomisjon ka neelu muidugi olemas selline selline, selline valvas valvas silm, mis jälgib, et ettepanekud oleksid kuidagi põhiseadusega kooskõlas. Nende põhiargumendiks kujunes see, et mitte keegi ei suuda tagada, garanteerida sellise noh, ütleme valijate käitumise, et inimene, kes on saanud valija võimu juurde et oma seda jõudu tõesti realiseerib oma lapse huvides. No ma nüüd praegu natuke ironiseerida, aga noh, seal umbes kahtlustatakse lapsevanemad selles, et kui ta on saanud õiguse oma lasteaias ka valida, siis ta näiteks Hääleta mitte selle poolt, et tasuta koolilõunad oleks, vaid ta hääletab. Ma tean näiteks, et las lastel oleks õigus suitsetada näiteks vahetunni ajal või siis üldse midagi ainult oma huvidest lähtuvalt. Ma tea, tasuta porno kõigile, selline selline lapsevanema, lapsevanema kahtlustan minna selles, et ta hakkab, hakkab ajama mingisugusest kitsast, ma ei tea mingisugust omaenda huvi. Ta jätab oma lapse huvid täitsa kõrvale, et noh, et see oli Saksamaa puhul näiteks selle, selle ettepaneku tagasilükkamise juures oli mingisugune selline argument, mis, mis mind täielikult hämmastas. Et siin on, kui me räägime, räägime sellest, et ühiskonnas on, ma ei tea, kõik, kõik on kõigist võõrdunud, valijad on võõrdunud poliitikutest poliikus võrdle vanematest. Naised on võõrdunud meestest ja nüüd juba räägitakse täiesti niimoodi k avalikult, et tõenäoliselt on lapsevanemad võõrdunud oma lastest. No ma ei tea, kas sa tõesti niimoodi on, siis on inimkonna lõpp käes, sellepärast et noh, ei ole enam seda, seda, seda, seda vundamenti valust üldse, millel kõik see asi meil on püsinud. Tunnistaja, number üks, Kalev lõi amet Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituudi direktor riigi teooria ja riigiõiguse dotsent. Leif Kalev. Andrei Hvostovi idee valguse eest tahaks teilt kui eksperdilt küsida, et millistel alustel üleüldse tähendab ka demokraatlikus ma mõtlen siis sellises demokraatlikus ühiskonnas, nii nagu seda tihtilugu öeldakse, läänelikus demokraatlikus ühiskonnas omistatakse ühele inimesele üldse õigus valida või või hääletada siis erinevad esinduskogude valimise puhul. Noh, eks õiguse aluseks klassikaliselt ikkagi kodakond. Et kuidas kodanik täie õiguse kohustuse mahuga riigiliige siis on ta täielik hääleõigus. Mõned riigid on nüüd juurde toonud seda, et ka elanikud, ütleme, alalised elanikud saavad teatud valimistel osaleda, on need seal kooli hoolekogu või kohaliku omavalitsuse ja Euroopa Liidu tasandil, on see see üldine Euroopa Liidu liikmesriikide kodanike, europarlamendi valimisõigus? Mitte üldse kaugel ajaloos tagasi vaadata, siis me teame, et on olnud olukordi, kus mitte kõik ei saa hääletada, vaid näiteks on tehtud selline varanduslik vahe sisse, et linnades kas või saanud hääletada vaid need inimesed, kellel on, on kinnisvara, kellel on maja ehk nii-öelda majaomanikud. Tähendab siis seda, et, et sellist vahe on tehtud, kas seda ka tänapäeval veel kuskil tehakse? Teatele? Noh, tal on rohkem niisugune ajalooline tähendus muidugi, et see algne kontseptsioon oli, et ainult maaomanikud saavad ma käekäigu üle otsustada ja hiljem, et seal peab olema mingi vara, mida sa riskid kaotada, et siis õiguskaasale otsustamises nüüd siiski laialdaselt tsensused on kõvasti taandunud üldisele õiguse teelt. Samas isegi kui me võtame Eesti, siis tuleb maksta kaudu see nüüd riigikogu valimistel, nii et teatav varaline tahk on isegi Väim olemas. Tõsi, seda kaudsemalt muidugi ei maksa, need, kes hääletavad, vaid need, kes kandideerivad, et aga mis sellise siis süsteemi õigustuseks õigupoolest on, et saavad osaleda vaid need, kel on teatav varanduslik seisus olemas? Noh, nagu ma ütlesin, et kaks vana arusaama üks on see, et kui sa maad omad, sa võid maa käekäigu üle otsustada. Ja teine see, et kui sul on midagi kaotada, et selle teise käsitluse idee on selles, et kui inimesel ei ole midagi kaotada, ta võib väga juhuslikult oma valikuid teha, sest tema heaolu see eriti ei mäega. Aga kui riigi otsused võivad tema omandit ähvardatud, tal on nii palju omandit, siis ta mõtleb rohkem järele, enne kui valib. Kas sellel süsteemil on olemas ka teine pool, et kui me vaatame siis riigi tasandit kõrgemana isata alla tulevaid otsuseid, siis ilmselgelt kui valida ja hääletada saavad vaid need isikud, kes omavad teatud vara, siis siis pigem võib ju oletada või, või lükake ümber mu oletused, et ka riik teeb otsuseid, mis pigem soosib inimesi, kel on vara. Noh, eks ikka valitsused vähemalt mingil tasemel peegeldavad demokraatias valijate eelistuste suunda, nii et selles mõttes, kes hääletada, saab, hääletamas käib, sellele lõikab, pööratakse rohkem tähelepanu. Aga millistest piirangutest või lubadest sellise hääletamise õiguse puhul me veel saame rääkida nüüd nii-öelda ajalukku tagasi minnes, majanduslikust poolest me rääkisime, aga mis veel? Noh, kõigepealt me võiksime läbi käia selle, mis tänapäeval on laialt levinud ja aktsepteeritud. Üks on siis mittekodanikud ei saa hääletada, mis Me mainisime, teine on see, et teovõimetud inimesed ei saa hääletada või siis teatud piiratud teovõimega see tähendab, kui sa ei saa täpselt aru, mida sinu tegevuse tagajärjed endaga kaasa toovad, siis seal tavaliselt hääleõigust ei ole. Ja siin on hästi erinevat tüüpi võimalused. Ühelt poolt muidugi siis sellistest hullumeelsetest ja nii edasi, aga teiselt poolt see on ka argument, näiteks alaealiste hääleõiguse piiramiseks nad omandanud täit vastutust oma tegude eest. Ja nüüd kolmas mis on kaunis laialt levinud, on siis vangide hääleõiguse piiramine, mida väga paljud riigid kasutavad vangimääras piirang on pigem sellised spetsiifilised, neid on veel kuskil viis, aga neid kõiki riigid enam nii laialt ei kasutanud. No kui nimetada mõnda piirangutest ühest viiest, siis mis need on? Üks, mida kasutatakse ja ka Eesti kasutab, on, ütleme, paiksus nõue, see on meil siis kohalikele. Sa pead olema teatud aja elanud selles piirkonnas, et seal kõik hääleõigust ja päikesest endiselt võib nii hästi tekitada hääleõigust, mis ta tavaliselt kui ka, kui sa elad teatud kohas just ei saa hääletada, ütleme USA-s, kui sa oled Puerto Ricos, siis sul kombeks siis esindatust ei saa olla. Mida veel kasutatakse? Mõnes riigis on usund, see nüüd ei ole eriti õnnelik piiranud, aga näiteks siis Maldiividel on selline süsteem, kus ainult usku inimesed saavad hääletada. Aga ega eurooplased sellest paatost ja ameeriklased ise puhtad ei ole, et nemad jälle omal ajal, sest viitasid mittekristlaste õigusi sageli. Mida kasutatakse, on mõnikord elukutse kassis sõduritel piiratakse ametnikel. Aga ka siin on vastunäit, tõi näiteks ju on üsna teada, et Iisraelis on just sõjaväeteenistusest tekkinud poliitikas osalemise õigus ja sealse sõjaväeteest saab positiivse tulemuse mida on veel kasutatud, on siis kirjaoskuse testimine, mingi seisuse nõue ja mõnel pool ka natu realiseerumise nõue, ütleme Need riigid põhiliselt Ladina-Ameerikas piiravad naturaliseerunud kodanike kandideerimisõigust näiteks ütleme seal Nicaragua, Peruu, Filipiinid ja nii edasi. Nii et neid spetsiifilisemaid piiranguid terrorikimp aga väga suures osas nad jäävad väljapoole nii-öelda läänemaailma selle klassikalises mõttes ehk Euroopat ja. Aga Leif Kalev on teile teada, et ehk on seda sarnast süsteemi, mille valguses ma täna teiega siin üldse juttu ajame, ehk siis, et vanemad saaksid oma laste pealt nii-öelda lisahääli või lisavõimaluse hääletada, kuskil ka rakendatud või hetkel rakendatakse näiteks. Naastu riiklike valimiste osas ma ei oska küll välja tuua, et kuskil oleks jätkusuutlikult seda või üldse kasutatud. Idee tasandil on seda arutelu ei olnud, et meil ikka tekib erinevaid lennukeid, itL, et debateeritakse, tõusevad jälle üles ja võiks uuesti. Aga praktika kohta mul info puudub. Kas sellesamase süsteemi nii nagu iga teise, mis eelistaks siis mõnda seisust või mõnda nii-öelda ükskõik millise kriteeriumi alusel olevat isikut või isikute grupi kas selle süsteemi nii-öelda üks põhiline viga ongi see, et kui üks seisus saab nii-öelda lisa hääle juurde või lisavõimaluse siis mõjutada neid, kes hakkavad valitsema ja, ja otsuseid tegema, siis see süsteem, kokkuvõttes, riiklik süsteem läheb selle lisahäälesaanute poole kaldu? See on nüüd niisugune õigluse küsimus, kus seisukohad see on hästi erinevad, et võib ju argumenteerida, et näiteks seal ma ei tea, targemad, haritumad inimestel või rikkamatel inimestel seal võisid ka rohkemate laste inimestel on kuidagi ühiskonnas suurem mõju ja vastutus ja selle tõttu, et üheksakümneil vähemalt rohkem hääli. Et lõpuks me võiksime ju teha mingit väga keerulised süsteemid, kus ütleme minimaalselt ning veel üks laga maksimaalselt võetud seal 83 häält. Paractic selliste nagu oluliste uste kaalumine ei leia lahendusi, mis oleksid laialt aktsepteeritavad. Et ikkagi need vaidlused selle üle, mis on õiglane, ei jõua, ja konsensuseni mistõttu praktikas eelistatakse ikkagi üks inimene, üks hääl põhimõttelt lihtne. Võib-olla need siis väga nagu tublid ühiskonna liikmed on natuke alaesindatud aga samal ajal nad suudavad vaata ennast nagunii kehtestada, et kui inimene on ikkagi aktiivne, mõtle, ta suudab ka selle ühe hääletingimustes ennast kuuldavaks teha. No aga see samane põhimõtet üks inimene, üks hääl peaks ju tähendama ka siis seda, et kui, kui inimene tõesti juba nii-öelda kaela kannab ja suudab hääle kasti lasta, et siis võiks tal see see õigusi hääletada olla, mis tähendab seda, et et ehk näiteks sellele süsteemile, mida siis Andrei Hvostov välja pakub, vastukaaluks võiks lihtsalt alandada seda 18. aasta piiri, mis meil praegu Eestis on, et ka siis nooremad inimesed saaks hääletada oma valikut teha. See on nüüd tegelikult võib-olla jah, natuke lootustandva või sisukam debatt, et siin me ju jääme ikkagi üks inimene, üks hääl piires. Ja tegelikult ajalooliselt ei ole see 18 aastat sugugi kuule aetud. Et tegelikult 18 aastat tuleb kasutusele põhiliselt pärast teist maailmasõda ja lääneriikides üsna palju, pigem seitsmekümnendatel. Kuhu me selle piiri täpselt tõmbame, on otsustamise küsimus, kas ütleme, me leiame, et noored saavad kiiremini varal küpseks. Võrdleme seal talupojaühiskond, tööstusühiskond on meie aeg ja infoühiskonda. Kas siin on mingeid arenguid ja need osariike on liikunud edasi? Ütleme siin Brasiilia, Austria on näiteks läinud 16 aasta peale või ida Timo või, või seissellid näiteks seitsmeteistkümnenda aasta peale. Aga tõele au andes on väga vähe demokraatlik riike, kus siis sellest valimisest tõsiselt midagi sõltub. Läinud 18-st alla. Et siin on võib-olla tõesti Austria teatud juhtudel, siis inimesed saavad ennast ise arvelevõtt Austraalias, mõned juhtumid on veel, aga seda siiamaani nii ei ole eriti peetud vajalikuks allapoole viia. Samas on täiesti pateeritav küsinud. Aga leid kalastajate hakata meie juttu kokku võtma, siis milliseks üldse hindate sellist käiku, kui mõtleme demokraatliku süsteemi ülesehituse peale, et selleks, et tuua teatud teemasid siis nii-öelda ja poliitilisse agendasse või võis nendesse debattides, mida peetakse riigi arengu ja edu üle et tuua sinna mingit teemat sisse tuleb muuta siis valimiskorraldust või teatud määral valimissüsteem, et on see õige lähenemine üldse. Noh, siin ma poliitika teadlasena küll arvan, et ega niisugune reeglitega mängimine tavaliselt väga palju tulemusi Ta ei anna. Et kui me just demokraatiast ei loobu või niisuguseid suuri muutusi ei tee siis selline pisikene sättimine, mis kellelegi annab väikse ajutise efekti tavaliselt ei suuda. Kui me vaatame nüüd sellele, mis meil, ütleme, Eesti kontekstis praegu on põhiline väljakutse siis ei ole sugugi see, kas me natukene kit häälte teisend valemit või ligipääsu parameetrit sätime. Küsimus on ikkagi viis, kuidas poliitikat nähakse, kuidas poliitikud toimivad, mida valijad üldse neist ootavad, kuidas nad tegutsevad ja mis on oskus ütleme, valitseda, oskus poliitikast aru saada. Ja sest mina kulutaksin auru küll palju rohkem selle peale, et tuua ühiskonda avalikku debatti, tõsta inimeste arusaama, kuidas praktiliselt ratsionaalselt ennast poliitikas kehtestada võib-olla eliidi oskust, poliitikat teha üldse ja mitte nii palju nendel meile juba igihaljaks saanud teemadel, nagu ringkondade piirid, vaatlused ja kõik võimalik selline üldine Ülekuulamise toimik number 132 vanematele laste eest lisahääle andmisest. Toimik avatud uurimine jätkub. Ülekuulajale.