Teatrisajand see on uus saatesari, millega täna algust teeme. Oleme eetris iga kuu viimasel kolmapäeval, selleks, et jutustada teile peatükke eesti kutselise teatri ajaloost ja keskenduda tahame just sõnalavastusteatrile. Ühelt poolt saame kasutada Eesti Raadio arhiivis säilinud intervjuukatkeid omaaegsete kuulsate teatriinimestega. Teisalt on abiks teatriajaloolase tarkus ja selleks teadjanaiseks nõustus tulema Lea Tormis. Alustame sajandi algusest. Niisiis teatrisajand. Täna jutustame teile Estonia lugu. Lea Tormis. Tänavu tähistatakse Eesti kutselise teatri üheksakümnendat aastapäeva. Ja kuigi tegelikult Vanemuine Tartus alustas isegi mõne nädala võrra varem alustas oma kutseteatriaega uues majas kindlama programmiga räägime me täna siiski Estoniast enne kuna Estonia on just tänavu sügisel oma juubeli nagu avalikkusele teadvustanud. Ja Estonia juubelit on tähistatud suuremalt jaolt nüüd muusikateatri juubelina, isegi ooperi juubelina. Aga 1900 uus alustas Estonia kutse teatel siiski sõnateatrina ja alles hiljem tulid laulumängud sekka. Ja ooperi ja balleti arenesid alles pikapeale. Meie saade on sellepärast keskendunud just sõnateatri arengule, mis on jäänud nagu tähelepanust välja üldse see, et pea kõik lavažanrid ühe katuse all koos on nii nagu see sõjaeelne Estonia oma hiilgeajal oli. Ja nagu Vanemuine on tänini, tõsi küll, Vanemuisel on mitu saali, see nähtus nagu kõik siin elus on oma heade oma halbade külgedega sest välja arenenud sõna ja muusikateater ei taha ju hästi kokku mahtuda. Ja nii on Estoniast tänaseks saanud loogiliselt vaid muusikateater. Aga see sündis 1949 nõukogude kultuurielu kõige mustema najal. Ja sündis ühe parima eesti sõnalavastus trupikaotuse hinnaga ja ajaloolane isa sellestki mööda minna. Omal kombel tähistab Estonia juubelit praegu linnateatris mängitav ainus ja igavene elu. Ja see on väga huvitav, sest seda tehakse teatri mängu enda vahenditega, mis ongi teatrile omasem kui rääkimine. Ja mind selles seoses huvitab muidugi see vaik, et nad ei valinud regulaarselt läbimõeldult Karl Menningu poolt kutseteatrina alustatud vane mõist, vaid et nad valisid selle suurte näitleja isiksuste algselt üsna kaootilise teatri mängimise Estonias, mis nähtavasti on legendaarse põnevam ja romantilisem. Kui Estonia seltsitiival tegutsenud näitleja mängu harrastajad muide, üritati seal juba 70.-test möödunud sajandi 70.-test aastatest ja jalad sai Allase teate mängimine vast nii 90.-te keskel ja umbes möödunud sajandi 98.-st liikusid seal ringi siis need nimed, kes meile praegugi natuke tuttavad on verinoored Paul Pinna ja peti Jõgis ehk hiljem kuuskmann ja eestistatult Kuuskemaa siis uue sajandi alguses liitusid juba nende teatritegijatega ikka veel asjaarmastajad tena saksa lavadel mänginud Aleksandril drill järve ehk onu leks netti, aadler hiljem netti pinna Theodor Altermann ja mängiti veel varjunimede all, see näitas siis suhtumist näitemängu tegijatesse, esialgu seltskonna poolt. Lea Tormise juttu kinnitab Betti Kuuskemaa oma mälestustes, mis lindistatud 1958. aastal. Meil oli Tallinnas kolm seltsi, kolm muusikaseltsi, Muusika-Laulu seltsi, Estonia, pandurin ja lootus, aga mina muidugi valisin selle Estonian firma pärast ja astusin seal laulukoori, see oli 1800 98. aastal. Ja varsti ilmus seal peks mees Karl kihledelt tuli Pariisist oli rätsepaakadeemia lõpetanud, ilmus meie hulka ja tema tahtis hakata näidendisi tegema, siis valis omale laulukooris mõned sihvakad välja, nii sattusin ma peaaegu kättpidi tirides lavale hirmu täis, ise tead, sa, ehk ma küll juba kaheksateistkümneaastane olin, aga siiski pole kombeks mitte mängida, tol ajal oli miski inimene, siis aga siiski hakkasin pihta, esimene näidend oli mul Ilumäe piimatüdruk laulumäng, aga siis tuli varsti pinna pina oli orkestris siis üks aastat peale mind puus pasunad, korneti mees oli ja see tuli ka meie hulka, aga tema nägu oli kohe see jumala and sees. Nii teatas kohe tegutsema. Me julgesime eluviisiga, Altermann ilmus ja siis me saime juba mängida ikka selles väikeses saalis. Kolm korda nädalas kaks korda näitemängu ja laupäeval perekonnaõhtuid, nii segaprogrammiga, sega eeskavaga. Oh, publiku haaras kahe käega kinni, kui näidendid läksivad, see oli Tallinna siis ka esimene Eesti, veel oli olemas saksa teater, aga sinna me ei kuulunud ju mitte. Ja see oli esimene Eesti, mis minu teadis, olisestiaater ei hakka siis mehed tegema Karl Pihli juhatusel. Kas mees ta oli isegi nii julge, et juba järgmisel aastal ma ei saa seda aastal praegu öelda. Viis meid Peterburi ja, ja seal eesti selts ohvitseri käe peal. Ja seal olid Lemetti teater Moika peal Sandmeti teades Me andsime kaks etendustele eestlasi, küll Lipeedeeboisul tol ajal eestlasi, küll teadvuses mitte laulumängus rohkem panna. Rahvas muidugi ergutada. Ja mängisime, meil ei olnud tol ajal mitte võtta neid eesti algupärandit, ei olnud lihtsalt kroonu, vanu ja 100 vakka tangusoole, säärased ei tule ja kumber koidule ja haige mõned joogid, aga me mängisime Soome asju minna, kanti oli väga kulusumegi, mängib Anna-Liisa, see oli juba mul nii-ütelda, tiitel osas oli väga siis südamel, aga draamad, ärge ütelge ühtegi, et me seal nalja palju tegime ja ei tea, mis kõik. Ja pakkavad, mängisin Ibseni Metspart põhjam Björn soni, mängisime suuderamanni. Siis Kaaveni kirjalikke korpid, korkid, mängisime koha pärast, Tolstoi oli pimeduse võimus suurepärane. Draamas on Tšehhovi Heyermanud saksa šveitslanna fosfos lihtsalt vorstitükk. Eeva, see oli väga kuulus, sellega ma isegi Vanemuises. Tartust pidin külalisetendust andma juba üsna alguses, kohe Rige prossi. Aga need olid kõik draamad. Ärge ütelge, meelevitasime kultuuri kohe algusest saadik ja. Kihlefeltaly suhteliselt lühikest aega. Tema Hodonel haiged vist oli Prantsusmaal viletsast, elan nagu need on need õppijad ja nii edasi, nii et ta kaks ja pool aastat, ütlesin temaga, aga siis tuli Wilhelm tahal tall kaarega julge mees, tema hakkas juba suuri asju temaga, panime siis kohe esimese koti tüki põhjas, tema lavastas seda siis. Ja siis oli pinna meil juba hulgas ja siis oli väga ilus koosseis juba. Olime siis ka ikka ilma palgata ka näitejuht, ilma palgad. Pinna oli tähtis suur mees, aga näe, ka töötas ilma palgata. Aastat neli vist mina töötasin ilma palgata kuus aastat Gorki põhjas, mis osade tegite? Anna pinna oli, oli parun Altermann oli ardist silindriga mäng ja see on muidugi. See oli kerge mängida, ta ei tarvita niukene härusi selga, ta oli põhjas keldrist kuradi kaval. Mängis siis Vassili ise, see oli see keldriperenaine, seda mängis Marcus pärast, ma olen mitu korda sellised männikud Marcus meilt ära läks. Aga mida ütleb teatriajaloolane selle Estonias 1903. aastal esietendunud korki näitemängu kohta? Lea Tormis. Aga võib-olla mingi niisugune esimene märk teatri poolelt sellest, et võiks nagu juba mingist kutselisest tasemest või siis ütleme professionaalsest tasemest pikapeale rääkima hakata oli Maksim kork põhjas, mis lavastati väga kiiresti, kohe peale selle, kui see oli Moskva kunstiteatris lavastatud ja ka mujal maailmas Berliinis ja siin-seal põhjas oli üks silmapaistvamaid lavastusi, väga head näitlejatööd. Ja Eduard Vilde, kes oli just Saksamaalt tulnud, ütles isegi, et Estonia olevat mänginud paremini kui saksa kutseline teater paremini just selles mõttes, et nad võib-olla tundsid seda keskkonda paremini, istamine keskkonda. Ja seal oli ka see vana maja. Jah, mille asukohta on praegu isegi raske öelda, kui inimesed tahaks mõelda. Sest Estonia selts oli ära tulnud laialt tänavalt ja ta mängis salas seltsimajas, mis kuulus pandorini seltsile. Ja see oli umbes seal, kuhu praegu läheb välja Maakri tänav peale teist maailmasõda ja pommitamise on tänavate süsteem natukene muutunud. See vana Tartu maanteekoht, noh see maja võis asetseda juudi sünagoogi kõrval umbes seal, kus on Tallinna Kaubamaja, aga Maakri tänava poole, kui nüüd tahetakse ette kujuta, kus see oli ja sellele väiksele puumajale oli siis vahepeal sajandi alguses juurde ehitatud üks kiviseintega saal ja seda peeti juba sel ajal väga siukseks heaks ja tubliks teatrimajaks ja seal oli püütud ka muid ümberkorraldusi teha. Ma jätsin kõrvale kõik selle, kuidas Estonia selts üldse vahepeal pidi peaaegu kokku kukkuma ja seal osteti teatrietendusel ainult üks pilet ja kuidas siis ennast ja ja mitme asjaliku inimese eestvõtmisel hakati seda teatrit siiski paremal tasemel tegema. See on kõik niisugune eellugu. Aga siiski see koht oli olemas, päris uut maja veel mitte. Ja kutseteatri sünd nagu on pärast ütelnud, kaasaegsed üldistajad sündis ilma niisuguse sihikindla eeltööd. Aga vajadus ja mõiste, et võiks juba olla Eestis ka kutseline teater oli muidugi sündinud varem sellest oli ka räägitud, selle ümber oli aru tatud just nende mitte ainult Eduard Vilde, vaid ka mitme teise inimese näol, kes olid liikunud maailmas ringi ja teatrit näinud ja jälginud ka meie teatriharrastajaid. Mulle meeldib, muide see sõna asjaarmastaja see nõukogude ajal sündinud ise tegevuslane on palju halvem, sest see on kuidagi niimoodi rõhutatult nagu, et pole mul teisi vaja, teen ise. Tähendab, et pole mul neid proff vaja. Aga asjaarmastaja, mis tegelikult laenuline sõna nii saksa kui vene keeles on ta olemas. Ta ikkagi rõhutab seda, et asja tehakse armastusest selle kunsti vastu. Ja see oligi oluline, sest muidu ei oleks meie kutselist teatrit kunagi sündinudki. Neid hulle asjaarmastajaid oleks olnud, kes oleks kõige kiuste valmis seda alati tegema ka siis, kui midagi ei maksta ja kui endal tuleb peale maksta. Ajast rääkimata. Veel kord sõnajärg peti kuuskemale. Kui ma praegu tagasi mõtlen, siis mõtlen, kuusk naaseb, möödusid mõttelised küll pidi siia armastus selle asja vastu nii kole suur olema. Tsemendi taga kihutas tol korral, mina olin lillekaupluse müüjana. Ava ärituid lahti, tol ajal 12 tundi üheksast üheksani. Õhtu jooksul kuivanud siin-seal süüa, ema oli ammugi kadunud ja siis proovile kella 10-st üheni proovid. No aga see oli kõige rängem meile, et meil ei olnud ju riietust, ei antud, raha ei antud, kõik oma, minu palk oli tollal viis rubla kuus. Pat, ela sellesse tikkus, tiimid ka. Ja Soome tükid muidugi ei suumi rahvusriided ja mida ma õmblesin äris olles leti taga salaja natuke litrit peale tegin kõik, vaat niisugune niisugune suur armastus oli asja vastu kartnud vaeva? Jah, sageli tuli minul üle värava ronida, sett, vend oli väga selle vastu, siis ei tohtinud ju näitleja keegi olla, Nil kõlbate inimesed, mängisime isegi varjunime all. Kõik pinnadio, Altermanni kõik varjunime all ei tohi isiklikult hetkel Tallinna rahvas meid tundis, aga ta ei ja niisugune asi oligi ja Wendell ikka vedas selle vastu käin laulmas minuga akvat mängides peitis väravavõtmele, aga mina ronisin üle, värav ehkel kõrge olid siis ta nägi juba sellest midagi abi olnud Hain konstra mürki maitsnud ja läksin selles suhtes siis edasi. Ja kõige raskem oli selle riietusega, me pidime ise kõik tegema ja ei saanud nüüd klassikalisi asju võtta meil kostüümi, siis äkki ütleb mulle näit, juht, kihkudel ahveti, pane Kauks panet kord toime, no mina balletti juhatada. Siiski valisid nutikad plikad sealt välja laulu kunstlikke kaheksad, ripukud üksi muidugi vooruse pärast tead. Läkski, nihkus tiimikus võtta balleti kosteemisi, aga võtsime kätte, tegime krepp-paberist. Ma ilmatu uhked kostüümid, punusimisega laiad kübarad, krepp-paberist ja nii ballett oli täieline ja tegime siis ma nimetasin seda esimest balletti. Lillede valts, valts on kerge saada ja pärsman, see oli meie orkestri juht, see leidis vastava muusika. Tegime balleti ära, elulik käes nende tütarlastele suured, niisugust pilliroogu suured poognad, mille küljes palju lilli oli. Pilt oli ilus rahvale vaadata silmale, aga siis hakkas juba paari aasta pärast niivõrd suruma, tuli välja ehitada kivisaal vastu Maakri tänavat, suur kivisaal, ehitasime rõduga ja laval juba, noh, siis oli suurepärane ja see endine teatas. Ei riidevõiduks oli siis niivõrd väikene, kus me pihta hakkasime Eestist ka pinnaga. Altermann leppisime prillergi, kleepisin suured rattad, mehed, aga leppisime selle väikse ruumi, et aga jalad alla saada. Kui siis kini seal valmis sai sisse meeste tööd jäigele naiste hooliks, esiVaisi raskes müüb, leides tumepunane, moderaldan mõlemat külge, käsitöö, kõik meil ei julge masinad akna eesriided ukse port käärib, ajasin jälle talgute korras naised kokku ja öös öösel vaata Ecali suuremas osas ei vasta, ikka ei me saanud tasu ja näeni Decureerismilises esimese värgi ära. Lavamööblit ei olnud miskit puust mööblit tehtud, ka tugitool ja siis sai sitsiriidega üle kaetud. Järgmisest tekkis, panime teisesitseid, värvisime ära, jälle uus mööbel oli. Lava, seinad olid niisugused puuraamid, mida tapeet kinnitati järgmises tükis, tapeet oli odav järgus tükis, teine tapid üks Tartus ja Eesti ei suuda nimetatud, määras meelisi tervet näiteseltskond, üks õhtu. Ja aga rahvas maru komplegi sisse, võib-olla kõrgendatud hinnad ka, mis me sest teadsin, et kas sa ei kuulunud ju meile Ada tol õhtul jagati meile ära nina pealt sain neli rubla. Teate ka, kui suur raha see oli, sest mul ei hakka troopse pihu peal pisikene Šmikimise peegel. Aga siis mina läksin, ostsin ühe peegli oma neljarublast ja see peegel oli poolteist meetrit suur. Puurammer nii ilus ja saime Kadriorus riputada veel kudepõlvest särgedega, vaatasin ennem kui lipsasime näitelavale. Niimoodi, aga ega see ei tähenda veel, et koos sellega, kui leiti võimalus Estonia seltsi poolt ja kui Tallinnasse koondunud nii-öelda eesti ühiskondlik, seltskondlik ja poliitiline elu, poliitiline majandus, kõik elu, see võib-olla ongi tähtsam, sellepärast et kui vaimu oli Tartus ehk rohkemgi, nagu seda alati on väidetud siis sellist majanduslikku põhja ja poliitilist keskkonda selleks, et mingid eesti üritused areneks sellist olevast Tallinnas sel ajal rohkem. Ja ma ei hakka üles lugema neid tähtsaid poliitikuid sotsidest ja Mihkel Martnast kuni noore Konstantin Pätsi, nii kes kõik ju tegelikult mingil määral koondusid ka sinna Estonia tegemise ümber ja Estonia maja oli üks koht, kuhu ei tuldud kokku mitte ainult teatrit vaatama, vaid üldse ühiskondlikku mõtet arendama. See kõik on oluline, see lõi mingi pinna ja see pani mõtlema sellele, et siin võiks siiski olla üks kutseline teater. Ainult et ega siis see ei tähenda veel, et see kutseline oli ka näitlemise poolest kohe professionaalne. Lihtsalt mängiti enam-vähem niimoodi nagu osad. Ja isegi see, kuidas Paul Pinna, kes oli muidugi üks juhtivaid jõude sel ajal kuidas ta üldse sattus kutselist teatrit tegema, oli ju tegelikult ka puhas juhus, aga muidugi selles juhuses väljendus võib olla seadusepärasus. Ta oli parajasti Haapsalus ja seal põles üks maja maha, kus teatrit tehti ja üldse oli ta juba sõlminud lepingu ühe saksa trupiga ja ta oleks läinud saksa teatrisse sel ajal kui ta ei oleks äkki saanud Tallinnast teadet, et kuule, siin nüüd liiguvad mõtted, et võiks kutseteatrit ikkagi hakata seda tegema. Ja ta selle peale siis oma noore naise netipinnaga Tallinnasse sõitnud nad ei olnudki vist ei ole ametlikult abielus sel ajal vaid ainult lavapartnerid. Et niimoodi pool juhuslikult see asi algas, aga see põhi oli olemas, tüüpiline on, see. Avati see nii-öelda kutse, teate, esimene hooaeg, kui selts oli leidnud mingisugused võimalused vähemalt mingile väiksele rühmale inimestest palka maksta, sedasi kutseteater esialgu tähendaski. Et nad ei teinud enam puhtast entusiasmist, vaid osale inimestest maksti palka ka ja osa siis palgati nii-öelda punktitasu peale, nagu praegu räägitakse, tähendab ainult konkreetse esinemise eest. Ja pidid kusagil mujal siis juurde teenima. Et see avati Mait Metsanurga näidendiga päikesetõusul ja et see näidend oli küllaltki nii kiirustuses juhuslikult vist kirjutatud, et isegi ühtki eksemplari säilinud ja siis, kui hakati meenutama seda algust, siis ei mäletanud enam Paul Pinnaga autor isegi, millesse näitamegi täpselt rääkis ja mitte ühtki eksemplari olnud alles. Aga no olgu peale, võib ka öelda Jaan Kärneri, kes oli selleaegne inimene. Et mis puutub näitlejate mängu, siis oma stiili poolest erines vähe endisest asjaarmastajate teate tegemisest. On ju selge, et üleöö ei saa ju midagi kohe kiirelt muutuda. Ent kui ka Estonia näitestiil kutseteatriks saamisega põhjalikkust muutunud, kirjutab Jaan Kärner, siis iganenud vana romantilisele laadile oli siiski antud surmahoop. Olles sunnitud pakkuma ajakohaseid küsimusi käsitlevaid teoseid, pidid näitlejad tahes-tahtmata harjuma loomutruu Mamenguga. Põhitoonilt jäi pinna ja ta kaaslaste mängustiil romantiliseks kuid selles hakkas juba vahetumalt väljenduma tõeline elamus. Näitleja loomupärane temperament. Ja vahepeal oli siis sinna kutselise trupi lisandunud või sinna võeti juurde, kust võtta oli teistest seltsidest ja mujalt. Uusi jõude lisandusid Eduard kurnim, väga heaga interkoomik Anna Markus, tolleaegse ampluaad süsteemi järgi dramaatiline ema ja mängis mõnikord ka näljaosasid. Vahepeal laenutatakse soomlastelt silma Rantaneni, kes on üks niisugune võimas kangelannade osade seltskonnadaamide mängija ka niisuguses veel natukene vana romantilises stiilis, aga no esialgu see klapib. Ta on võimeline ka lavastama ja õpib ära eesti keele, muide selleks et mängida siis tuleb juurde niisugune peenekoelisem näitleja, kes hiljem välja areneb, aga kahjuks varakult sureb toomas tondu. Viljandist tuleb lavastama juba Taara seltsi staar. Ennast uuema näitekirjanduse tõlgendajana näidanud just Ibseni ja selliste autorite tõlgendaja näidanud Carl Jung Holt. Siis tuleb 1910. 11. hooaja vahel näitusele Erna Vilmer, kes on paar aastat juba tõelist niisugust läbielamist teatrikooli saanud Moskvas. Kunsti teatri juures tuleb vaimukas ja võluv Alfred Salliku, kes hiljem hakkab operetti juhtima, aga mängib ka sõnalavastuses. Tuleb Greete Timme, Grete sällik, hiljem tuleb üks kena kaunis noor naine Eerika Tetski jällegi varakult surnud Estonia legendi hulka kuulub just palju neid andekaid ja noorelt surnuid. Kes mängis väikseid sõnalavastus roll aga kes pani alusega tantsimisele Estonias oma Meri, August Michelson ehk mihklisooga, kes mängib niisuguseid väikeseid karakterrolle sõnalavastuses. Ühesõnaga läheb see asi selles mõttes edasi, repertuaari siginevad juurde laulumänge operett, sest on vaja ju raha teenidega. Siis kutselise staatus iseenesest midagi ei anna. Palgatakse selle jaoks aeg-ajalt mõningad asjaarmastajad lauljat sinna, opereti näitlejate kõrvale mängiti muide kolm korda nädalas ja üldse oli hooajas 32 tükki tähendab 32 uut lavastust, kuigi meil ka praegu on hakatud nüüd jälle hirmus palju mängima, natukene, võib-olla liiga palju uuslavastusi. Aga noh, see on ikka üsna hullumeelne arv väikse trupi peale. Ja seda vähe mänginud ja näitab ka see, et ikkagi hooaja kohta oli ainult 87 etendusse 1907 908. Aga sellest hoolimata üritatakse näiteks maksta, kui võimalik on, see ei ole mitte igal hooajal ka suvel suve eest näitlejatele palka, et nad saaksid ennast täiendada, sest vastasel korral oli ainus võimalus neil elu üleval pidada suvel teha ringreisi mööda Eestit, mis võeti muidugi väga hästi vastu, millest natukene ka teenib. Aga siis ei saanud enesearendamise peale sugugi mõelda. Ei saa sugugi öelda, et näitlejad oma professionaalseid oskusi ei oleks püüdnud arendada. Küll käidi Berliinis Raisheri juures õppimas ja otto praami juures käis pinna käis Altermann võib-olla isegi natukene liiga pikalt. Erna Vill, meri õppimisest ühes parimas Moskva kunstiteatri juures oli juba jutt. Ja muidugi oldi ka väga julged, võeti repertuaari, väga nõudlikku klassikat, küll Seicespirisel kuningas Liir, jaotello Jekülshillerit, küll Götet Gogoli revidenti mängiti ja veel paljusid väga nõudlikke asju ja hakati juba nii-öelda arenenuma publiku nõudel, keda küll oli väga vähe mängimuga nõudlikumad kaasaega küll Leo Tolstoi, kes sel ajal ei olnud klassik, vaid veel kaasaegne tema pimeduse võimuses ja, ja sakslastest Haust smanni suudermann ja eriti tähtsa muidugi poliipsem. Jon Gabriel Porkmanni Metspart ja kummitused ja kõik selline, aga ka Bernard Shoo, aga Tšehhov, kes kõik olid ju sel ajal kaasaegsed autorid strindadelt niisugused väga keerulised autorid ja muide just nende viimastega võib-olla ei saadud eriti hästi toime ja pinna ja Altermann seda ka tunnistasid, aga neid vähemalt üritati mängida, sest see oleks eeldanud juba niuksed, psühholoogilised süvenenumatja, ühiskondlikult teravamad mängulaadi, mida alles hakatud omandama selle romantilise stiili asemele. Ja lavastavad pinna ja Altermann muidugi kui näitlejad täiesti lavastab, Carlyuncolskes püüab natukene põhjalikumat lavastajatööd juba teha. Aga igal juhul see kutseline Estonia oma esimesel järgul, ütleme niimoodi uue Estonia maja avamiseni on ikkagi silmapaistvate näitlejate teater. Koos Alfred säiliku Erna Vilmeriga tuleb 1910. aastal teatrisse Olga Mikk-Krull. Minu jaoks esimene lavaproov elus tegime suure ärevusega, ma ei teadnud, mida teha. Osa oli muusikaalselt pähe õpitud. Aga mäng sellest, mul ei olnud aimugi, ma ütlesin seda pinnale ka pinna ütlesin, pole häda midagi, niimoodi on kõik meie tegelased lavale tulnud kõik needsamad tegelased, kes siin praegu kõik on ja saate teiega edasi. Kas see oli veel vanas Esto? 25 ja, ja siis pinna kas mulle näitama, seletama ja siis ta peatas ainult mõned korrad, ütles. No see on esimene proov, järgmine proov on hamme ja teine selles vaimus edasi püüame ja meil usku selle vastu ilma usuta ei saa midagi teha, aga ei tulnud kaua aega ei osanud mängida. Ma ei saanud ennast lahti. Ei olnud, ei olnud julgust. Mõtlesin, ma ei tea, kuidas see välja kukub, kas ma võin nii või naa või aga pikkamööda pinnad tuleb iseendast. Ma ütlesin, et mind huvitas ooperi ja nüüd muudkui tee opereti ütleb sa sobid operetti, võib-olla paremini, mesilased ooperis, nii kangesti ootad. Missugused olid, tema näpunäited seletas ära iseloomu, et mis sellest arvata, kui inimesel on niisugune iseloom, kas tuleb ehmatada, poliiduleb rõõmustada või midagi, kuidas seda harilikus elus tehakse, nii tuleb seda laval kade. Kas ta ei öelnud, et vahel tuleb seda teha natukene teravamalt? In inimesel on üldse laval teistsugune tunne, seda ei tarvitse, ei näiti juhtega teegi üteldagi, see on teine maailm. See on hoopis midagi muud. See audikteerib, see õhkkond ja see koht dikteerib teile ise kätte. Väga palju. Kahjuks muidugi, meil ei ole kusagilt võtta Paul pinnad, selleaegsed, Paul pinnad, millest praegu räägiti aga meil ei ole ka võtta niisugust päris temale iseloomuliku jutulaadi ja, ja stiiliga. Paul pinnad on ainult üks väike lõik, kus ta räägib tõesti selleaegsetest rollidest, aga ta räägib neist niisuguse kuiva raamatupidaja häälikuaruandluse toonis, mis temale muidu iseloomulik ei olnud. Aga kasutame selle siiski ära. Rääkisite Paul Pinna häält, jääte kuuleksite ka tema aktsenti sellepärast et selleaegsed, näitlejad, väga paljud rääkisid kas saksa või vene aktsendiga või mingi murdemõjudega. See käis ajastu juurde ja see ületati võib-olla alles pärast teist maailmasõda lõplikult ja kolmekümnendatel aastatel. Osaliselt. Vähemad Leo Tolstoi pimedus võimuses kui revident. See oli Estonia teatri esimestel aastatel. Iga hooajaga suurenes teatri tegevus ning palgati suurte rohkem näiteid. Nüüd juba Estonia seltsi poolt. Ja siin ma küll tahaks siiski kasutada natukene Hugo Raudsepa natukene Jaan kärneri tsitaate, et lihtsalt inimeste sõnadega, kes ise nägid seda teatrit, seda üldistust anda, mis siis oli Estonia enne seda, kui avati tema uus maja, öeldakse niimoodi, et Estonia teater on õieti katsete näitelava, kus üksikud näitlejad harjutusi teevad ilma kindlamini mittejuhi õpetajata. Kõik need kolm näitejuhti ei anna valdavat ilmetega määra arenemissuunda. Paul Pinna on näitleja siiski rohkem kui näitejuht. Suur ja võimas temperament, kes võib olla jõhker, aga majesteetlik, kes otsib Endale hiilgeosi, millega võita südameid ega küsi, palju ansamblist loob näitlejana oma kooli, saab eeskujuks nõrgematele annetele ja määrab esialgu Estonia mängustiili. Temalai spontaanne kujutlusvõime ei sobi realistliku draama igapäevaste inimeste hingeelukujutusega. Talle meeldib rohkem teatraalne romantiline paatos. Ta on kõige elurõõmsam avameelsem karakter, koomik lõikab oma suuremat loorbereid kerge sisulises farsis. Aga võib ka heas komöödias draamas endale tähelepanu pöörata. Raske teatraalse žestiga ajaloovalitsejaid poolioni Joan hirmsat ehk siis Ivan julma mängida ja Shakespeare'i kuningas leeri, kuigi ta on noormees samuti Teodor Altermann käib meistri jälgedes, kuigi ütleksin nüüd oma sõnadega vahele ja meenutades Panso kunagist üldistust, et tegelikult noh, oleks võimalik selle pinna spontaansuse ja näitlejalikkuse ja temperamendi ja samal ajal seal siis niisuguse noh, ütleme kas siis Ants Lauterliku või Karl Menning kliku täpsuse ja läbi mõelduse vahepealne nähtus ja see oleks olnud Altermann, aga kui ta on olemas, siis sureb ta noorelt ära. Üldiselt ikkagi on kahte tüüpi, kahte põhitüüpi teatritegijaid, need on nüüd minu sõnad tantsule toetudes. Aga veel ütleb näiteks Jaan Kärner, et eks kõik need suured nimed seal Estonias on näitlejad jumala armust, kes mängivad ja teevad teatrit, ilma et nad suuremalt küsiksid, kas see on kõrge kunst või mitte. Ometi ei küsinud ka kirjanikust kirjanduslikust väärtusest, vaid valivad seda, kus võimaluse välja paista, publikut kaasa tõmmata, kiitust teenida. Ja Estonia repertuaar oma esimesel järgul siis kuuendast kuni 13. aastani. On teil on piiramatu, nii mitmekülgne kõikehaarav kirju kui üldse võib kujutel arvestab Tallinna kui ärilinna kõige mitmekesisemat maitsetega, seda ei juhi muu põhimõte, kui tahe hästi läbi lüüa. Ja kui iga tõelise teatri olemus on ikkagi teatraalsus, siis on see õige põhimõtte. Küsimus on selles, kuidas viimase küsimusega ei tee Estonia veel palju tegemist. Ta ei murra pead näite lavaliste probleemide kallal ei püüa kedagi juhtida ega kasvatada vaid kasvab ise ühes publikuga ja laseb ennast publiku poolt juhtida. Ja võib-olla on see hea, et ta ei tee üle jõu käivaid katseid mis aitaks, kui ta seitse aastat järgi mööda pakuks ainult kõrget kunsti ja kirjanduslikud raamat, aga teeks seda halvasti ja tühjale saalile. Sel kombel mängiks ta surnuks nii kirjanduse kui iseenda. Ka nüüd jantide operettide varal harjutab ta oma lihaseid, kasvab pikkamööda ja võtab hoogu uuteks ülesanneteks. Nii, aga vahepeal, kui need kõik see toimus, millest ma siin põgusalt püüdsin mööda latvu rääkida ehitati uut maja, uute Estonia maja, sest et Tallinna linnavalitsusse olid uue sajandi alguses tulnud eestlased ja et Tallinnas oli juba jõukaid inimesi jääd laiemalt rahva hulgas toetati seda uuemat ehitamist. Sellest on räägitud, masin sellel pikemalt ei peatu, aga see ehitamine käis. Maja sai valmis. Ja 1913, nagu teada, hakati seda maja avama. Hamleti lavastamise lugu sedapuhku Betti Kuuskemaa Salme Peetsoni silme läbi ja kaaringase tarkusega. Muidugi uue teatri avamise etendusele 1900 13. aastal. Süda värises siis, kui astusid esimest korda. Ei tea, mis kohtu järeldustega, nagu pühakoda meile menetleda selle hoone avamise päevast midagi rohkem. Elekter ei olnud korras, kustuse raietuudi, ruttu küünlad laval mängisime küünaldega puul etendus, pärast läksin valgeks, avaidel. Sest meie tegime viimased proovid, me kõik proovid, tegime vanadest tooniad, viimased proovid tegime öövli, laastati palkide vahel. Sest see oli kõik, oli veel nii korratu niimleselmalist peaproovi teha. Ja kui tuled ei tulnud, see oli kah ei, oli tehniline viga. Näitlejad olid kõik valmis, tükk oli korrald, rahvas oli saali ja esimesel samm. Betty Kuuskemaa oli kuninganna Hamleti ema jääkuninganna. Tolleaegne arvustus ei võtnud kuigi hästi vastu Altermanni osatäitmist. Nii et kui me peaksime hindama selle järgi, mis on kirjasõnas Theodor Altermanni Hamletit siis me saaksime jõuaksime eksliku seisukohale. Selline hinnang tekkis sellest, et arvustus nägi Hamletist teist kuju, kui Altermann sa tahtis anda. Nimelt selgub see sellest ühes Hugo Raudsepa artiklist kus Raudsep kirjutab sellest, kuidas Altermann tuli tema juurde toimetusse ja rääkis suure nördimusega, et arvustus nõuab midagi muud, kui tema on tahtnud tõlgid seda, et tema ei ole kunagi näinud Hamletis niux plaseerunud tahtejõuetud elastiini Est kuju vaid et tema on tahtnud anda annetti kujus noort idealisti kelle unistused jäidiaalid purunevad kokkupõrkes tegelikkusega. Mina leidsin, et see on tema karakterid lähedasem osa temale. Just see melanhoolne, mitte mitte, neelas tehnik, ta ei olnud. Aga meie arvustajad tol ajal nimetavad Moisid Hitelegi, kes võis peale automani poisid olla näinud. Võib-olla Tiidualt linde, kord täismassiajal, meid lugesime temas palju ja, aga me ei pääsenud tema ligi peale Alt, Theodor Altermanni. Nüüd ei saa ju mitte nõuded nõnda mänginud, ma olen pärast seda palju Hamlet ei näinud, kes kõik räuskavad, räuskavad, õigus, aga seda ei ole Hamlet, mitte. Juurdleb olla või mitte olla? Aga ma tahaksin lühidalt öelda, et enne seda veel kui Hamleti mängimiseks ees lahti läks tuli lavale Gustav suits ja luges oma Estonia avamiseks kirjutatud proloogi. See on suurepärane luule ja see ütleb väga palju selleaegse kunstiseisundi, aga üldise ühiskondliku seisundi kohta. Aga see siia ei mahu. Ma loeksin ühe väikese katkendi. Uus hoone, Kunstikoda, ehtiv maad, jõupingutused, olge tervitatud, kõik suurem, kõrgem, valgem vaimulaad ka meelde tuletatud, olge patud kui nägemine elust sügavalt siin Hamlet üksildane äratatud on teisel rannalt teise taeva alt. Meile avataks nüüd geeniuse häda ja paist elu hiilgus tumedalt, kui miski säras, miski oli mäda. Nii et Gustav suits on kriitiline, aga samal ajal ka väga lootusrikas. Ja muidugi neil lootustele alust, kui läheb ees lahti ja sünnib Eesti Hamlet, muidugi see on legend. Ja üldse ma ütleksin, et see uue maja algus need vähesed aastad, mis Theodor Altermanni Ta jäävad kuni 1915, eks nad on seotud selle Altermanni legendiga paratamatult tagantjärele. Sest mitte ainult Hamlet, vaid ka tabamata ime Saaleb vaid ka pisu hänna piibele, et juba haige ja juba ära mineva häälega Altermann loob need rollid ja muidugi kõik teised tema kõrval sünnib siis ka ju tegelikult eesti dramaturgia siin Estonia poolsel laval. Veel kord Theodor Altermannist räägib Ants Lauter. Teine tuleb tahtmata meele paralleelselt saksa suure näitleja Aleksander Moissei Hamlet, mida juhus oli näha 23. aastal Prahas. Altermann tuli 13. aastal tagasi sakslast kus ta oli pikemat aega töötanud näitlejana. Moissei Hamlet oli sel ajal saksa laval juba omamoodi muutunud oma tõlgenduse poolest klassikalisi kuid Altermann Wales ometi kujusse selle tõlkimisel palju suuremal määral härral ütleme peamisel määral siiski oma arusaamist suhtumist Shex piiri mossi Hamlet oli palju passiivsem, palju tahte jõuetum Hamleti omaga läbinisti palju, tulisem palju vähem teginerveerunud ülim minekutes, märksa teravam. Ma usun, et eriti pärast viimaseid etendusi Altermanni oleks võinud päris rahulikult ütelda, hoolimata määratu suurest nõudlikkust enda vastane, kui tal oli. Et ta sai kätte ja andis publikule edasi täiesti suure huvitava haarava lavakuju pele Hamleti Anniste sellel hooajal veel terve rea huvitavaid, sügavalt realistlikke. Lavakujusid tuleb meile näiteks tähendris põhja vaimult kellas ja eriti Leossaa lepp. Vilde Mode'i mees. Ei usu näiteks et oleks võimalik viimases vaatuses tabamata, imes Leosalepi osa kulminatsioonis seda viimast stseeni anda veel haaravamalt, sügavamalt ja masendava malt, kui seda tegi Altermann. Altermann oli selles osas otse vapust. Kuid minu arust ületamatuks on seni meie laval jäänud Altermanni Piibelehe kehastus Vilde pisu Hannas. Seos on märkimisväärne veel selle poolest, et selles osas Altermann viimast korda oma elus. Esimeesnäitlejad. 1000 914. aasta sügisel. Altermann oli juba tõsiselt haigeid oli hääle peaaegu täiesti kaotanud. Ta töötas Altnäide juhina. Kuid talle anti siiski tuluõhtu, nagu tol ajal kombeks oli. Ja Altermann otsustas tuluõhtul siiski katsuda mängida veel oma koosa lehti. See oli isesugune etendus etendus väga isesuguse õhkkonnaga, kui võiks niiviisi ütelda. Altermanni istes oma osa nägu läbinisti sosinal. Tal oli väga raske teha ainest kuuldavaks, kuid seda rohkem püüdsite ennast teha nähtavaks. Publik teadis, kuidas lugu on tema lemmikuga ja püüdis Altermanni iga sõna. Nii nagu päikesekiirt pärast pikka vihma ja Alderland unistada ja artikuleeris ääretu püüdlikkusega. Nii teravusega ja selgusega. Piiblile osas on teatavasti väga palju huumorit ja publik naeris, kuid ta naeris väga kummalist naeru. Ühest küljest ta tahtis naerda, aga teisest küljest tundus, nagu ta ei oleks julgenud naerda ja ometigi saalist kostsid väga sagedasti väga tugevat rõkkavad naeru lagineb, mis aga nii murdsekundi jooksul vaimusid summa Vaitmiseks, kui Altermann muutis pisemgi määral oma ilmet või hoiakut või tegi mingi liigutuse märku andis, et ta tahab edasi rääkida, tõesti ei mäleta kuski või kunagi. Et üks näitleja sel määral oleks valitsenud punkt Altermanni kõrval Estonias tol ajal paistis silma ka Ärnavilmer, kelle anne tol ajal juba silmanähtavalt kasvas. Härra filmer oli Altermanni peamine naispartner tol ajal ja tema ande põhi laadiks või ütleksime põhivärviks oli üürik. Tõesti, kui meile tuletada sellist ehtsat ja tundeküllast armastajapaari, nii nagu see oli Altermann ja Vilmer siis tõesti neid tahaks veelne. Ja kui nüüd veel põgusalt öelda, mis siin üldse toimub selles uues majas, siis muidugi, eks tegevus jätkub ju mingil määral samas liinis, ega siis ka uus maja ise veel ei muuda näitlemise stiili. Küll aga püütakse nüüd siis mängida võib-olla rohkem sõnade raamat ja toimub niisugune uus Algatus rahvaetenduste süsteem, kus hakatakse odavate hindadega siis mängima, et teatrisse saaks tulla rohkem inimesi, aga algab maailmasõda, teatrihoone rekvireeritakse, nüüd on ilmunud pinna mälestus, et sealt on väga huvitav lugeda, mismoodi nad siiski saavutasid tänu pinna populaarsusele ka vene seltskonnas selle, et lubatakse üldse teatrit edasi teha. Sest seal on ju haigla seal teatrihoones ja kontsert seal oli hoones. Sellest siin rääkida ei jõua, teatrit tehakse edasi trupi enda vastutusel, selts tõmbub vahepeal tagasi, sest ta ei julge enam majanduslikult toetada, ainult saab siis neid ruume seal kasutada, haiglaga pooleks. Aga teater käib edasi ja kuna selts, et näitlejad on selleks võimelised, kuigi Altermann on juba haige. Ja teisel sõjatalvel tähendab selts siiski teate enda kätte, palgatakse taas Jungolt näitejuhiks pinna silma randa ning sellest oli juba juttu. Operetti kutsutakse Soomest seal abilisi ja püütakse teatrit edasi teha, kuigi muidugi sõjaolud mõjutavad seda võimalust ja järgnev revolutsioon veel seda enam. Ja muidugi Altermanni kaotus 1915. aastal määratu matuserong, mida Tallinn ei olnud näinud 1905. aasta ohvrite mõõtmisest saadik. Herna Vilmer lahkub vahepeal ja tundub üldse, et nüüd nagu on Estoniaga läbi, saadi uude majja ja, ja nüüd olud lihtsalt ei võimalda edasi teha. Aga siiski kõik jõud, kes vahepeal on nagu isegi ära läinud, sest siin oli esimesel sõjatalvel, läheb pinna vahepeal ära Venemaale mängima, karjum, gold satub seal vastuolu seltsiga, läheb Pärnusse Endlasse ja mitmed operetijõud lahkuvad. Aga Altermanni surm on niisugune vapustus ja tullakse uuesti tagasi, kes vähegi saab ja võetakse uuesti see teater enda kätte ja püütakse edasi tegutseda. Nüüd ma olen meelega kogu selle pika ajaga pealiskaudse jutu jooksul püüdnud vältida seda, mis sel ajal kogu aeg seisis nii-öelda selja taga, see Estonia ja Vanemuise võrdlus söötnud kaks kutseteatrit algasid ju ühel ajal. Ja kuna Vanemuine oli süstemaatilise ja läbimõeldud ja Menning oli hoopis teist tüüpi põhilised lavastaja tüüpi teatrijuht, kellel oli oma kindel programm, on siis muidugi see võrdlus, mitte alati ei tulnud Estonia kasuks ja Paul Pinna on sellest ka kirjutanud ja sellest aru saanud ja samal ajal ka solvunud olnud. Seda võite lugeda, kes huvilised on. Aga ma tahaksin nüüd saate selle järgu, sest et kui me järgmine kord Estonia juurde jõuame peale Vanemuises rääkimist ja võrdlemist, siis on juba hoopis teine ajajärk ja, ja teised ühiskondlikud tingimused. Ma lõpetaksin selle järgu siiski Tammsaare sõnadega. Tammsaar oli sel ajal väga huviline, teatrivaataja ja teatrikriitik. Sest ta on siin midagi olulist võtnud oma artiklis, mille avaldasid muide just need Eesti ühiskonna teatrihuvilised vaimsemad inimesed niisuguses kogumikus nagu teatriraamat, mis ilmus ka 1913 sest samal ajal kuus hoone avati. Tammsaare ütleb siis niimoodi tükk meeldivust taanlaste logedates ettekannet mõttes sest üksiknäitleja on siin maailmapere. Kui jõust puudu ei tule. Oled valmis nii mõndagi andeks andma, sest korralagedusest kaoses tundub suure sündimise ja kasvamise võimalusi. Ja nüüd tsiteerib Tammsaare omakorda niitsed. Et tantsivad tähte, sünnitada, peab sinus kaos segu olema ja ütleb, edasi saab see suur, aga tulnud. Küllap ta siis oma esimese ülesande ära tunneb, endale raudvaljad pähe paneb. Tuleb siis seest, mitte väljast. Ja järgmine saade, mis Estoniast räägib, hakkabki rääkima sellest seest sündiva korra tekkimisest. Selline sai esimene saade sarjast teatri sajand. Kutselise Estonia teatri algusaastatest rääkis teatriloolane Lea Tormis. Kasutasime siin mälestuste katkendeid saadetest, mis lindistatud Ivar Trikkel, Valdo Pandi lemmid Rimi poolt. Jätkame oma teatriloo jutustamist juba kuu aja pärast ja siis räägime Vanemuises. Head ööd siin stuudios soovib teile toimetaja maris Johannes.