Algamas on 11-st saade sarjast teatri sajand. Oleme oma jutujärjega jõudnud väike teatriteni. Eelmises saates rääkis Lea Tormis last Jaugalast. Täna peatume pikemalt Narva, Kuressaare, Võru ja Valga teatritegijate ettevõtmisel. 20.-te 30.-te taastati Eestis. Aga alustame saadet põgusa tagasivaatega töölisteatrite lühikesele eluloole. Stuudios nagu ikka, teatriloolane Lea Tormis. Niisiis teatrisajand. Jätkame Eesti väiketeatrite lugu. Tegelikult peab meelde tuletama, et olid olemas veel ka väikesed töölisteatri, tähendab, 20.-te aastate keskel, kui Tallinna töölisteater loodi, siis tal olid alguses oma haru teatrid mitmel pool mujal kes said repertuaari enamasti siis sealt keskusest ja püüdsid omal jõul läbi ajada. Nendest tegelikult elujõuline nii mõne aja jooksul oli õieti ainult Pärnu töölisteater, mis vahepeal isegi oma tasemelt olevat konkureerinud Endlaga. Ja siin vist on ka põhjus selles, et noh, kõigepealt, seal oli oma orkester ja oma laulukoor oli üks niisugune aktiivne Nikolai koltšmit, kes sellega tegeles nii Tallinnas kui ka Pärnus. Siis tegeles seal Christian Hansen, kes ka Endlas oli olnud, aga õieti Pärnu töölisteater sai jalad alla siis, kui sealt tuli Ugalast ära vastne ennast järele proovinud näitejuht Andres Särev. Ja ilmselt tema rässur suutis siis ka asja armastajatega saavutada. Selliseid tulemusi, et sellest teatrist üsna tõsiselt räägiti, nad isegi tegid mõne vabaõhuetenduse ja mängisid üsna mitmekülgset räpast rituaali ja muutusid konkurendiks, isegi võib-olla sellepärast taheti neist lahti saada. Ja see teater oleks vast suutnud edasigi eksisteerida ka väike toetus, mis talle anti, see võeti ära võib-olla ka just sellepärast, et väikses linnas ei oleks kahte konkureerivat teatrit. Aga siis töölisteatrid olid veel Tartus, Tartus ja Narvas. Ja Tartu töölisteater, kuigi sihikindlaks ei suutnud saada. Pigem üüriti seal teistelt lavastusi töölisteatri nime all, nagu ka Tallinnas alguses tehti, mõneks ajaks sidus ennast sellega, eks huvitav daam. Näitleja ja pedagoog, Lulu, Kitzberg, papp Bel, kelle juures üsna mitu meie head näitlejad õppinud on ja nende hulgas ka Karl lades ja Tarmo. Nähtavasti temal oligi vaja kohta, kus siis oma õpilastega esineda, nii et 30.-te aastate alguses ta natukene aega seal tegeleb. Aga mis siin kõik need organisatsioonilised ja eriti üüri probleemid, majanduslikud probleemid, need hakkavad käima talle üle jõu. Nii et see teater jääb jälle sellisesse letargilisse olekusse mõneks ajaks, kuni siis 30.-te aastate teisel poolel korraks muutub ta siis ainukeseks niisuguseks mingil põrandaaluste jõududega seotud töölist teatriks, mis aga siis kindral Laidoneri käsul kinni pannakse? Pidevat tegevust siiski sellel teatril ei ole inimesed, kes seal kujunevad, välja kasvavad, nad lähevad kas paremad nende hulgast siis kas Vanemuisesse või mujale teatritesse või lähevad isetegevusse tagasi. Ja Narva töölisteater võib-olla oli isegi kõige lühemat aega tegutses, sest Narvas oli niigi seltsi, kes seal omavahel võistlesid. Ja on teada veel, et 1928 anti veel töölisteatri nime all mõningaid hommik kontserte ja ja tehti ka mõned lavastused. Aga üldiselt see teatel suri väga kiiresti välja. Aga muidu on narva muidugi neist provintsiteatrilinnadest üks kõige püsivamate teatritraditsioonidega, kuna juba tsaariajal oli seal üsna palju teatritegemist, oli Peterburi ligidal, seal käis häid külalisesinejaid võis näha head vene teatrit või sisePeterburi sõita. Ja võib-olla sellepärast just on andnud ka Narva eesti teatritele terve hulga hinnatavaid lavajõude, kes on varem või hiljem sealt tulnud. Nii Alfred Salliku üksib kui Mari Möldre kui Salme Peetson, August sunne, Kald, Raimund ja veel mitmed ja mitmed, kes sealt Narva pinnalt on välja kasvanud. Aga seal oli võibolla viga selles, et vabariigi algusaastaiks olid siis jäänud peamiselt kaks seltside kutsema võitleja selts, mis oli kannud ka niisuguseid proletaarlased teatritraditsioone mingil määral. Ja siis ilmaline. Aga elu näitas, et kui lavajõud jagunevad kahetajate peale ära, siis on oht, et mõlemad võivad jääda kiratsema. Ja kui juba kultuurkapil tal olemas oli, siis Kultuurkapitali valitsuse nõudel hooajal 25 26 ühendati mõlemad teatrid püüti luua siis Narva ühisteater. Üsna laiadele alustel võeti sinna üsna suur juhtkond ja tegelaskondi etendusi anti siis mõlemas seltsimajas. Aga Narva sellist teatrit üleval pidada siiski ei suutnud, nii et üks aasta umbes pidasid nad vastu ja seltsidele jäiselt võlakoorem. Ja lõpuks, kui läheneb majanduskriis, siis 20.-te aastate lõpus Ilmarise truck tegelikult kapolemast. Nii et regulaarselt jääb tegutsema ainult võitleja lava kollektiiv ja siis osa näitlejaid ilmalisest läheb sinna üle, osa püüab teha veel aeg-ajalt mingite üksikute lavastustega, siis konkurentsi, aga sellest ei tule kuigi palju välja. Häda oli muidugi sellega, et võitle, oli olnud rohkem nagu karskusselts varem ja see teatrijuhtimise süsteem oli niisugune keeruline ja igasugused komisjonid, mis püüti luua, need ei suutnud ka kohe asja käima panna, aga igatahes mängiti edasi, nii et päris niisugust auku sisse jäänud. Ja 20.-te 30.-te vahetusel anti nii 16 17 lavastust aastas ja umbes kõige rohkem 100 etendust 70 kuni 100 ja esialgu operetietendusi väga palju ei olnud nii kolmandiku võrra. Ja 1009 29 tuleb siia juhiks Eduard Lemberg ehk siis lemmist eestistatud nimega. Ja tema teeb ka mõned üsna nõudlikud lavastused küll Ibseni peer küünti proovib isegi Kitzbergi libahunti ja raudseppa Miku Märdi. Nii et siis külastatavus tõuseb isegi natuke suuremaks aasta jooksul, kui oli Narva elanikkond, mis siis oli nii 25000 ümber ja tekib niisugune olukord, et peale näitejuhtide hakatakse juba üksikute näitlejatega lepinguid sõlmima. Esialgu on see poolkutselise osas ikka väga veel niisugusel asja armastajalikul tasemel, aga 1932 on seal lavastajana august Lääne, siis on seal lasta villmann. On Amanda, Lääne, Ross Teder ja Hugo ja Franz Malmsteniga tuttavad nimed, hilisemast Tallinna teatrielust. Ja veel mõned muide ka tulevane operetisolist, kes esialgu esineb pisiosades Kerdakalinski ehk hiljem Estonias tuntud nime all Kerdammurre. Nii et Narvast On tõesti paljud pärit ja kui keegi mäletab veel niisugust huvitavat meest Estonias nagu oli asedirektor Valgma, siis tema oli tookord Narvas, koomik valges nõulovi nime all. Nii et eesti teater on Narvale palju võlgu. Edward lemmiste ongi niisugune huvitav mees, kes on vaheldumisi töötanud kõigi kolme suurema maakonna teatri juures temast juba eelmises saates ja Narvas oli ta siis 20 esimest, 26. nii ja siis jälle 29.-st 33. aastani ja temal on tegelikult väga suured teened selle teatri jalule aitamisel. Kui tema lahkub, siis mõneks ajaks jäävad teatri ohjad Richard ehk Riks, nagu teda hüüti kuljuse kätte. Kes aga pöörab peatähelepanu muusikalavastusele, kuigi nii ta ise kui ta abikaasa adja koljus, kes tantsuga tegeleb, mängivad ka draamanäitlejatele muidugi kaasa. Aga siis hakkab nagu see oopereid eriti rõõm suuremaks tõusma. Ja kurjusele järgneb 34. 36. aastani. Bet Ta ei Vanemuises ja siis juba läheb operett päris tugevasti käima, nii et operetietendusi on rohkem kui sõnalavastuse tähendusi ja alles siis 30.-te teisel poolel hakatakse uuesti opereti osatähtsust vähendama, nagu muide kõigis väike teatrites, sest nähakse, et jah, publikule meeldib küll, aga ikka päris tasemel ei suudeta alati teha ja ja ta on parem püüda tugevama sõnalavastus repertuaari poole. 30.-te keskpaigas, umbes juba on siis teatris niisugused alalised jõud, kes on ka juba siis palgalised kutselised jõud nagu August jaamanda lääne, kes olid ka pärast sõda Nõukogude Teatris veel hulk aega raudvaraks, aga siis nad juba olid sunnitud minema Rakvere teatrisse, kuna Narva teatrit ei olnud enam. Ja siis Gustav ilmane Kustas viljur Eestist tuna Ants Berger, Ants Piller Aliide Alaküla veel mitmed. Ja 30.-te lõpul õieti hakataksegi Ants Pilleri juhatusel. Nagu seda Narva teatri organisatsioonilist külge, millega kogu aeg on olnud raskusi ümber korraldama, püütakse luua niisugune ühing. Just siis Ants Pilleri juhtimisel saab 30.-te aastate lõpuks niisugune organisatsiooniline ümber eraldus teoks. Kui tavaliselt teateid kuuluvad ikka veel seltsidele siis siin nüüd püütakse luua niisugune sihtasutus on pisut teine vorm. Mis siis haldaks seda teatrit. Mitmed näitlejad, kelle anne ja võimed Narva teatris avastati niisiis siirdusid hiljem kas teistesse maakonnateatritesse või otse Tallinna ja Tartu lavadele, enamus neist on siin juba nimetatud tooni kroon, veel siis made Lemberg ehk nüüd varango nime all Rudolf ala maa ja mitmed teised. Narval oli ka veel üks niisugune voorus, mis muide oli ka Kuressaarel, tähendab voorus Tallinna näitlejate meelest nad olid ju kuurorti linnad, tähendab, Narva-Jõesuu oli ju ligidal. Ja üsna meelsasti Tallinna näitlejad. Suvel, kui nad olid vabad, Nad esinesid seal, kas siis ütleme, Narva-Jõesuus mingite kavadega, kus Paul Pinna sageli oli tegev või siis pandi kokku mingi truck vabadest näitlejatest, et suvel natuke lisa teenida ja ühtlasi puhata. Ja sõideti Narva mängima, nii et agulüüdik tegi üksikuid operetilaval astus isegi Narva teatrisse, Paul Pinna käis esinemas ja lavastamas mitte ainult siis eestlaste juures võeti isegi kohalikus vene trupis. Nii et see teate, elu oli siin vaheldusrikkam ja siin oli ka üsna tugev vene truck paralleelselt kogu aeg olemas, mis siis võitleja ruumides mõnikord esines chowski juhatusele, nemad mängisid ka üsna palju vene klassikat, mida muidu sel ajal Eestis vähem mängiti. Mis on huvitav, võib-olla et nagu kõigis väike teatrites niga Narva teatris lavakujundus ikka loodi ju, enamasti sobivaid detaile kokku pannes ei olnud ju võimalik alati teha uut kujundust. Aga sellest ajast, kui Narva teatrisse tuli 30.-te aastate alguses Pallase kasvandik Voldemar Peil siis hakkavad Narva lavakujundused erilist tähelepanu äratama. Ja ma isegi võib-olla loeksin mõne kirjelduse, kuidas ta seda tegi. See kirjeldus on nüüd pärit siis 38.-st aastast, kui meil oli juba kuus hooaega tööd teinud ja hinnatakse kokkuvõttes, et ta saavutab alati visuaalseid teatrielamusi, eriti kui arvestada väike teatrilavatehnilisi piiratud võimalusi. Aga tema on neist üle saanud päris algupäraste tehniliste võtete tega. Lavapiltide rikkamaks ja kiiremini vahelduvaiks tegemiseks tarvitab ta ohtrasti projektsiooniaparaat. Negatiivid klaasile maalimiseks on tal juba meisterlik vilumus ja nende valmistamisel tarvitab ta oma leiutatud tööviisi, millele ta võiks võtta. Patendiprojektsiooniaparaadi kasutamisel saavutas ta erilise pildi rikkuse lipud tormis lavastuses andes revolutsioonilise Moskva pildi ja väga meeleolulise taga perspektiivi provotseerides väeta toa dekoratsioonide puhul üle tagaseinapaistvale foonile pahaendelise võllas puudute siluett ning häda ja viletsust sümboliseerima veetava risti. Mälgu õitsvas meres oli ta ka esmakordsete uudistena saavutatud projektsiooniaparaadi abil huvitav merevirvendus ehk õitsemine vihmasadu ja loomulikult jäljendatud sähvivad välgujoad. Ka tammlaanevalges Ragendikus jätsid suurepärase mulje, jää lagendikku ja öise maastiku projitseerida. Neetud pildid. Esiplaanil olevat papile maalitud jäälahmakat olid loomulikult pandud sätendama sellega, et nad olid lihtsalt sellofoniga kaetud. See vajas väga suurt leidlikkust. Ja ma pean, et ma olen ise ka veel näinud niisugust projektsiooniga tehtud teatritausta ja ta on igal juhul palju väljendusrikkam kui maalitud taust, seal tekib kohe niisugust õhku ja ruumi ja kui see on hästi tehtud, siis see Narva väike teater pääses sellega täitsa maksvusele eesti teatrite hulgas ja temast kirjutati, räägiti, võib-olla natukene keerukam oli siis teistel lõuna, poolsematel, linnakestel, kus ka püüti teatrit teha, aga kus oli vast vähem jõude, vähem toetust selleks, et ellu jääda. Gaasiu sädeme selts loodi juba ammu sajandi alguses ja nende eelis oli see, et neile kuulus üks maakonnalinnade kõige paremaid teatrimaju. 1911 ehitatud aga siiski, kuni 1922. aastani piirduti niisuguse seltskondliku tegevusega ja kui laval midagi mängiti, siis oli juhuslikke kirev. Kitzbergi näidendeid mängiti siis kohalik kuulus tegelane Virk, Haus juhatas operettide ettekandmist, mõnikord aga niisugust väga regulaarset tegevust ei olnud, kuni tuli Karl toimunud sinna 22 24 ja siis prooviti natukene niisugust pool kutselist teatri tegevust algatada. Toda asjaarmastajate trupi ja professionaalist juhiga mängiti jälle Kitzbergi neetud talu, enne kukke ja koitu mängiti Kärnerit Metsanurga vagade elu ka, nagu sageli juhtub, trupis tekkisid lõhed ja trupp lagunes. Niiet et päris tükk aega ei toimunud seal suurt midagi. Oli veel mingi töölisisetegevus, mis kippus konkureerima, aga mis ise ka ei suutnud teatrina püsima jääda, nii et umbes 10 aasta jooksul nisu järjepidev ja kunstiliselt arvestatav näitemängu harrastus õieti sädemest puudus. Ja oli isegi üks niisugune aeg, kus seal vaheldumisi mõnel hooajal Endla, Vanemuine lausa lepingu alusel andsid külalisetendusi põhiliselt operett, et lihtsalt, et midagi oleks siis vaadata ja olukord muutus 1933, sest teate, algatus tekkis siis noorte inimeste hulgas väljapool seltsi. Ja nemad lõid Valga teatriühingu, kes astus siis sädeme seltsiga koostöösse hakati uuesti järjekindlalt etendusi andma. 1936 37 jõutakse siis palgata juba kutseline näitejuht, seesama bet tai, kes vahepeal jõudis ka Narvas olla ja lavapilte hakkab kujundama kohalik joonistusõpetaja Rotberg ehk rooleid hiljem eestindatuna. Ja siin tekivad mõned päris huvitavad karakternäitlejad asjaarmastajate hulgas, kes on pidevalt tööd, tänud nagu Marie päiv. Näiteks siis tuleb siia tööle Ants Toi ker, tuleb see tööle mahti, söödor. Ja veel mõned selleaegsest eesti teatrist üsna tuntud nimed. Ja 30.-te aastate lõpul juhib üsna edukalt sädeme teatrit valt Valter Sooserv. Nii et enamasti ikkagi 30.-te lõpuks juba võib rääkida ka kõige väiksemate teatrite puhul niisugusest pool kutselisest regulaarsest tegevusest ja võruseltsis kannel oli samuti see asjaarmastajalik näite mängimine juba möödunud sajandi lõpust peale kestnud ja sõdade revolutsioonide ajal see soikus, kahekümnendatel ärkab uuesti ellu kohalike näitejuhtide käe all, ainult et ei suuda veel olla väga korrapärane. Alles 1927 muutub Kandle teatri tegevus siis järjekindlamaks kuna seal asub alalise näitejuhina tööle Erich Bergmann ehk jällegi eestistatult Eero Pärgmäe. Ja tuleb sinna tööle ka August Torop, mõnikord lavastades näitlejatest pikemat aega veel agad hiieloo. No ei tea tammisaar ja Elar kuus, kes on ka näidendeid kirjutanud ja veel mõned teised. Isegi väikest toetust saab kümnendite vahetusel kannel, erinevalt mõnest teisest väiksemast trupist. Aga lavastuste etenduste arv on siiski vanemate maakonna teatritega võrreldes õige väike, nad suudavad näiteks seal 20.-te lõpus anda hooajas umbes 20 etendust, mitte rohkem. 30.-te keskel, nii umbes 44, ainult üks etendust, nendest siis umbes 15 operetti. Ja repertuaar enamasti ikka on ühesugune, mängitakse Kitzbergi, mängitakse teisi populaarseid eesti autoreid siis kui tulevad Hellavooljoe näidendid, mis vähegi kannatavad ka siis väiksemas trupis mängida, ka need püütakse ära mängida. Ja aeg-ajalt tekivad siis üksikud niisugused katsetused millegi tõsisema ja keerulisem, aga enamasti võetakse siiski repertuaar üle Tallinna lavadelt. Täna räägime väiketeatrite rollist Eesti kultuuripildis, kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel repertuaarivalikust. Kuivõrd mõttekas oli väiketeatris kavva võtta tõsisema koega lavastusi, Lea Tormis. Selles suhtes, kas nüüd tasub niisuguses asja armastajalikus või pool kutselises teatrikeses mängida tõsist või suurt maailma klassika repertuaari, on ju alati olnud erinevaid arvamusi ja oli ka sellel ajal. Muidugi alati ei tarvitse siis tulla nii palju publikut kokku ja näitlejad ei ole võib-olla alati võimelised päris tipptasemel mängima. Aga ma usun, et siia võiksid tsiteerida Eduard lemmiste, kes siis mitmes provintsiteatris töötanud on, tema arvamust ta nimelt sõitspiri juubelihooaja puhul kirjutas ajakirjas teater ühe niisuguse artikli TÖÖ sexpyriga provintsiteatrilaval. Ja ma usun, et tema argumentidel on ka kaalu ja, ja võib-olla isegi suuremat kaalu kui nendel, kes pelgavad rasket repertuaari mängida. Olen veendunud, et töötades Shakespeari lavateostega tõuseb nagu äripäevast kõrgemale kuhugi, kus inimeste peidetud tuimad tunded, mitmesuguseid avaldusi silmuvad selgelt vaimusilma. Kõnelused näitlejatega, vaidlused, otsingud, teoste osade tõlgitsuste uurimine ja kuulsate lavakunstnike käsitlusviis kirjanduses, see rikastab tegelaskonda enam kui töö, kümnekonna tänapäeva lavateosega oleks aga aega. Seda on meie provintsi oludes vähem kui napilt. Siiski on tarviline ja peabki võtma vahel Seksperi teoseid, repertuaari hoolimata muigeistmisse esile kutsub. Esimesena lavastasin Sekspirist tema hotello Narvas võitleja teatris 1931. Hotellot mängis Franz Malmsten Desdemonat Amanda Lääne Jaago Tansbergel. Tüki tõeliseks aluseks seadsin saatuse temaatiliseks armukadeduse. Ja nii räägib ta veel mitmest provintsis tehtud Shakespeari lavastusest. Ja ma usun, et tal on õigus selles mõttes, et näitleja tahab kasvada hea repertuaari peal. Ma võtangi lihtsalt kätte praegu repertuaari nimekirja 1939. aasta sügisest. Siit me näeme kõigepealt, kui vaatame lavastuste mängukordi. Et nendes väikestes teatrites, kellest nüüd praegu siin jutt, too on on mängimine 10 korda, saati siis veel 19 korda väga suur ime. Enamasti mängitakse ikka noh, seitse korda või üheksa korda, kui hästi läheb. Ka viis korda ei ole paha ja on küllalt tükke, mida saab mängida ainult üks, kaks korda või neli korda. Nii et seda peab arvestama. Nende linnade publik on ju väga väike ja mõnikord öeldaksegi, et nad kõik vaatavad teatrietendused ära. No see tähendab muidugi jälle siis, et umbes sama palju inimesi või isegi natuke rohkem, kui linnas elab käib siis hooaja jooksul ka teatris ei tarvitse muidugi kõik linnainimesed olla, vaid mõni korduvalt ja vaatamegi, mida nad mängivad sellel hooajal algusel Narva teater mängib mõnda. Siis mängib ta vooliokid, siis mängib ta väga populaarselt, läks nii Narvas üks tšehhi autori tšeki näidend, võitja ahi, niisugune värvikate karaktertüüpidega aga püütakse Narvas näiteks jõudu ka Andrese ja Pearu ka. Muidugi Hugo Raudsepp läheb Enn viguri kergemat näidendid ja mõned opereti tsekk ka kandleteatris Võrus on jälle seesama juuraku Hulda, mida ka Narva mängis samal hooajal Voljokilt. Siis nendel on oma autor, see on üldse üks eraldi punkt, mõnedel teatritel on oma töid ja neid vaadatakse päris suure huviga, sest ikkagi oma linnainimene ja võib-olla ka puudutab mingeid probleeme, mis on ligemal. Kandleteatris oli selleks autoriks Ellor. Tema näidendit mees maanteelt sai mängida isegi seitse korda. Ja üsna populaarne on muide ka ühe läti tuli Tseeveltsi näidend mülkas soo. Seda autorit on meil ka hiljem pärast seda mängitud ja ta kuulus pagulaslätlaste hulka, aga meie tsensuursed õnneks ei teadnud, vist üsna populaarsed läheb ka üks mõnus Soome jant, Joduni mehe küljeluu. Ja muidugi mängitakse üsna palju August Mäelku ja kammelgu dramatiseeringuid Särevi poolt nagu taeva palge all näiteks kandleteatris. Kandleteater püüab jõudu proovida isegi voolio niiskamäe leivaga. Ja alati on kavas mõni lasteetendus jõuluks vähemalt ja püütakse ikka mõni operett või vähemalt laulumäng kaera mängida. Valga teater mängib Tammlaani valget lagendikku Metsanurga vagade elu ikka jälle juura puhul tatsan nüüd juba kolmas teater, kes samal ajal mängib seda kooli populaarset näidendit. Ja siis läheb veel Tallinna teatrite repertuaarist üle võetud Lutsu-Särevi Äripäev. Läheb kaamel, läheb läbi nõelasilma üks niisugune langeri populaarne näidend. Lätlastelt võetakse Plaumannise rätsepat sillamatsil ja kummalisel kombel Valka teate, rääki lavastab ära Aino Kallase Bernhardt, riive see üldiselt neid Aino Kallase lühinäidendeid on väga vähe mängitud. Ja nüüd ma tahaksingi jõuda Kuressaare teatri juurde ja selle teatri puhul peab rõhutama just kõik meretemaatilised asjad läksid seal muidugi eriti hästi, eriti Mälgu näidendid ja dramatiseeringus küll õitsev meri ja küll ka mitmed teised. Nii et Mälk oli neil nagu oma autor ja isegi märgumets humal, mis on suhteliselt nõrgem näidend. Selle nad ikkagi mängisid ära. Raudseppa lipud tormis muidugi ka Siiversi mülkas soo Kitzbergi neetud talu ja Kuressaare on üks neid väheseid, kes annab ka tantsuetendusi, sellepärast et kohe ütlen, et sinna on jõudnud selleks ajaks parajasti 30.-te lõpuks siis eriva kuljus oma abikaasa adja kurjusega, kes ise on küll ka draamanäitleja, aga kes ka hästi tantsib, kes peab oma tantsustuudiot ja siis sellel tantsustuudio lastega annab siis ka. Ja nüüd vast räägiksingi natukene Kuressaare teatrisse Saaremaal olid õige vanad juba möödunud sajandi 80.-test aastatest pärit Kuressaare Eesti Seltsi teatri tegevuse traditsioonid ja asjaarmastajate trupp organiseeriti pärast sõja ja revolutsiooni aegu üllatavalt ruttu. Ja kohe niisuguse väga võimsa avalöögiga nad 1919 proovisid jõudu Marjääriga mängisid mulje Kihnust. See oli üsna üllatav tuttav ja Kuressaares ja seda peab muide ütlema ka peaaegu kõigi nende väiketeatrite kohta, millest ma rääkisin. Et korraldatakse näitekunstikursusi ja võetakse niisuguseid stuudio õpilasi, tähendab nad kõik kui nii halvasti või hästi, kui nad suudavad ise töötada, aga nad kõik püüavad endale kasvatada ka järelkasvu, kuna nad näevad ja paremad lähevad ees rajal suurematesse teatritesse ja ja ega kusagilt näitlejaid juurde ei saa, neid tuleb ise kasvatada. See niisugune oma kursuste korraldamine seal ka külalislektorite kutsumisega ja, ja oma stuudiote töö, see kestab nendes väiketeatrites peaaegu igal pool. Võib-olla hakkab natukene soikuma siis, kui alates 1936.-st aastast hakkavad toimuma niuksed kesksed teatripäeva Tallinnas, kus siis on natuke pikemaks ajaks sõidavad teatrit Tallinnas. Selle ajani oli küllalt provintsiteatritegelasi, kes ei olnudki võib-olla kunagi elus Tallinnas käinud. Ja ka neid ei olnud eriti kriitikutestsid juhtivamatest keegi vaatamas käinud, see oli ikka üsna eraldi maailm. Nii et kui ükskord Voldemar Mettus sõidab Võrus Kandle teatrit vaatama, siis seda eraldi märgitakse ära kui suurt sündmust ja selle üle ollakse väga rõõmsad. Aga Mettus ongi just üks nendest, kes neid kursusi ja niisuguseid päevi näitekunsti sihtkapitalitiival korraldab. Ja 1938 tehakse kohe üks terve niisugune kõigi teatrite mängimise nädal, kus igaüks siis kannab midagi ja Kuressaarlased võidavad eriti suurt edu just mängides Mälku. Nii et seal nad torkavad kohe silma ja vaadatakse, et ahaa, mis seal provintsis kõik olemas on ja loomulikult lihtsalt neile väga sobib see meretemaatika, aga võib-olla näitlejad ei olegi nii väga palju tugevamad kui mujal. Aga mis nüüd Kuressaares oli võib-olla ka veel omamoodi huvitav. Nemad palkasid kahetuhandendate aastate keskel endale Tallinnast ühe niisuguse väga huvitava ja mitmekülgse teatrimehe vana teatrimehe Jaan meetoa kelle nimega on seotud üks Eesti teatrites kõige just niisugustes suurtes teatrites vaid väikestes ja külateatrites. Suure eduga mängitud naljakas Rummu Jüri lugu. Tema koostas esimesena selle näitemänguvariandi Rummu Jürist, mida kõik teised on mingil määral hiljem arvatavasti ka kasutanud. Aga kutsuti ta sinna siis teatrijuhiks palgaliseks juhiks, et hakata ka siis poolkutselist teatrit moodustama. Aga Jaan metal oli ka muid häid kogemusi, ta ei olnud mitte ainult kirjamees, vaid ta oli töötanud lühikest aega Pinna rahvateatri juures Stahli olnud Estonias mõnda aega, ta oli õppinud deklaratsiooni tegemiste dekoratsiooni maalimist Estonia kunstnike juures. Nii et ta oli väga kasulik inimene ja sõjapäevil oli ta ka vene provintsi teatritest mõndagi õppinud ja ta oli tohutu suur entusiast ja väga töökas. Nii et kirjutataksegi selle aja kohta, kui nüüd tema sinna tuleb, et kui varem näitemängu tegevus oli ikkagi piduõhtu, kus oli lõpuks tants siis Metva tulekuga algasid teatrietendused, tähendab, tarvitati juba teatri nime ja pärast etendust ei olnud enam lõpuks tants, välja arvatud mõned harvad juhused. Ja siis koostati enam-vähem kindel truck, kes töötas küll armastusest asja vastu tasuta. Aga allus, teati valjule, distsipliinile ja Metuaali justkui loodud Kuressaare jaoks, sest ta on väga mitmekülgne, kirjutab ise näitemänge, lavastab, mängib kaasa, valmistab dekoratsioone. Ta oli vajalik mitte ainult Kuressaares, vaid kogu Saaremaal, iga Saaremaa nurga tegelased tulid ja küsisid temalt nõu ja juhatust. Võib arvata, et tolleaegse elukutselise teatri paremast tasemest ehk meto enda näidendite tase hakkab nüüd juba maha jääma ja tema auks peab ütlema seda Rummu Jüri lukku. Ta ei proovinud seal lavastada. Vastupidi, tema püüab Justapettus nagu pinna rahvateatris, et seal on liiga palju lihtsaid jante ja püüab võimaluse piirides mängida ka tõsisemaid tükke. Ta saab aru küll, et peab opereti laulu mängu ja näljalugusid ka tegema, aga ikka ta lavastab näiteks Tolstoi pimeduse võimuses. Siis lavastab nii keerulise sümpolistliku impressionistliku maiguga tüki nagu Surkuitšovi sügise viiulid kus Tallinnas Liina Reimann mängis peaosa. Ja ta püüab alati hoida kavas eesti näidendeid, küll säärast mulki, küll kosjasõitu Püvedalus, Miku Märdid. Isegi Kitzberg ise kiidab ja käib vaatamas 1925 metoa lavastatud libahunti Saaremaal. Kahju oli ainult sellest, et vana teatrimees 20.-te lõpul raskelt haigestus ja hakkas jääma teatritegemisest kõrvale. Ta küll püüdis kaasa aidata ja tegi üksikuid lavastusi ja tegi veel mõnikord spekulatsioone ja vahepeal oli seal üks niisugune ülemineku aeg, kus lavastasid Heinowaks ja teised aga Metva enam täie jõuga teatrisse tagasi tulla ei saanud tal amputeeriti jalad, nii et ta küll vaimus oli. Aga kaasas kõigi nende teatriasjadega, aga ta ei saanud enam otseselt kuigi palju aidata. Ta siiski jõuti nii kaugele, et 1935 pandi alus pool kutselisele Kuressaare teatrile. Ja kuni selleni oli ikkagi ka igal hooajal antud järjekindlalt etendusi. Ja ikka nii, et valdavalt kergekaaluline repertuaar, aga aeg-ajalt prooviti kas Vilde pisuvenda või isegi Gogoli revidenti. Siin on sama asi, mis narvalased Kuressaares esinevad külalistena, eriti suviti siis kui aeg on vaba. Sageli ka Tallinna näitlejat, sällid kehardsus, Mölleri, lillaznevia Ruts, Bauman ja nii et nad isegi annavad mõnikord niisuguseid üsna järjekindlaid, suveteatrietendusi. Aga nüüd, kui Kuressaare teater saab poolkutseliseks esialgu ta suudab pidada palgalistele ainult siis Riivo ja adja Kuljust, kes siis on näitejuhid, tantsujuht saad ja kuljus ja teevad kaasaga näitlejatena kuni siis pikapeale ükshaaval, tekib võimalus hakata juurde võtma ka teisi kutselisi näitlejaid. Eriti suur roll on 30.-te aastate Kuressaare teatris mari puude suguvõsal. Seal on mitu andekat maripuud kes teevad teatris kaasa ja mul on tunne, et üldse Kuressaares on see teatripisik nii sügaval, et ma ei imesta, et praegu aastaid juba räägitakse, et tuleb uuesti Kuressaares teha ikkagi kutseline. Sest tõesti, seal on olnud mingi eriline teatrivaim ja kui operetipoole see repertuaar ka vahepeal kippus kalduma, siis kaalukamaks muutub ta 30.-te teisel poolel nagu muide enamasti kõigis neis väike teatrites. Ja siis lisanduvad ka mõned uued lavajõud, tuleb nooruke Helend Peep, kes on siin-seal juba natuke jõudu proovinud, et tuleb Tallinna töölisteatrist Matti Hammer. Ja veel mõned, nii et Kuressaares hakkab teater käima ja teda võib juba nimetada poolgut selliseks nad rõõmuga teatavad, et nüüd me saame väiksemaid tükke nii mängida, et saame juba hommikupoolikut proove teha. Te ei pea tegema ainult õhtupoolikul, kui teised on. Enamus näitlejaid on kusagil mujal tööl. No Rakvere on üks niisugune koht, kus kogu selle perioodi jooksul õieti oma teatrit valmis ei saadudki. Kuigi nüüd õnneks on kirjutanud Rakvere patrioot Toomas Suumann oma pooldokumentaalse näidendi liivad, kus ta näitab seda suurt entusiasmi kirjanik Jakob Liivil, kes selle maja ehitamise ja selle teatri käima panemisega hulk aega tegeles. Maja sai ju vahepeal katuse alla 30. aastal, aga siis rahapuudusel seisis tervelt 10 aastat ja valmis alles 1940. aasta veebruaris. See ei tähenda, et Rakveres üldse ei oleks teatritegevust olnud sel ajal, kui käis võitlus ja maja ehitamine, oli üks niisugune näitlejate ring Artur Rummi juhtimisel, mis andis ka üsna järjekindlalt käsitööliste seltsimajas etendusi. Ja nad tegid ka mõningaid kursusi, nii et kuna rakvere oli ligidal Tallinnale, siis käisid seal mõnikord silda kleenzeri Ants Lauteri, Eduard Tüür, kirud Tarmo ja kursustel veel avastasid seal midagi ja hilisematest juba sõjajärgse Rakvere teatri näitlejatest töötas siis selle näitlejate ringi juures esialgu küll dekoraatori jumestaja Roman Varts, võib-olla mõned mäletavad teda veel Rakvere teatrist. Nii et me näeme, et need eesti väiketeatrid, nad on visad ja nad on vaprad. Ja sisuliselt kujunevad nad juba 30.-te teiseks pooleks, kindlasti ka maakonnateatrid, eks sellepärast. Kuna publikut ju ainult nendes väikestes linnades piisavalt ei jätku, siis teevad nad ka ümberkaudu väljasõite. Sedasama Kuressaare teatergi näiteks sõidab Hiiumaale ja sõidab Saaremaa, teised suuremad kohad läbi ja ja nii kõik need teatrid mängivad ka oma ümbruses, väikelinnades ja maakohtades. Nii et sisuliselt nad on maakonnateatrid ja kui 30.-te teisel poolel ka majanduslikud olud lähevad juba paremaks siis hakkavad nad ka väikest toetust saama. Meie lugu 20.-te 30.-te aastate eesti teatrielust hakkab jõudma lõpule kokkuvõtteks sõnale Adormisele. Kuna nüüd nende väiketeatritega tegelikult jõuab üks teatrietapp sõjaeelne eestiaegne teater lõpule siis võiks ju ka teha mõned kokkuvõtvad laused siia lõppu. See ei olnud ju kuigi pikk aeg. Kutselise teatri algusest on möödas alles natukene üle 30 aasta, kui siis eestiaegne teater juba ühele poole hakkab saama, aga need olid olnud väga kiire edasimineku ja mis on just tähtis professionaliseerumise aastad. Kui meil 17 18 hooajal ütleme siis, kui vabariik algab, oli olemas ainult kümmekond aastat kutselistena töötanud Vanemuine ja Estonia selleks ajaks parajasti just poolvarjusurmas Endla siis 1939 seal veel viimasel nii-öelda natuke rahulikumal aastal töötas juba seitse kutseliste kolm poolkutselist teatrit, rääkimata muidugi siis mõned lühemad aegsed üritused, mis olid seal olnud ja kadunud ja asjaarmastajate trupid ja saksa ja venekeelne teatri tegevus, mis kõik ka olemas olid ja just nii 34 40 hakkab aineline seis paranema. Toetussummad teatritegevusele kasvavad ligi kahekordseks. Kultuurkapitalilt omavalitsustelt ja juba suuremas osas otseselt riigieelarvest tulevad nad 30.-te lõpus ja esindusteatrist. Tartus on Estonial endiselt, aga ühtki riiklikku teatrit siiski ei looda. Toetuste peale vaatamata. Enamasti säilib see traditsiooniline teatriseltside süsteem ja peale pinna rahvateatri lõppemist eravõi kommertsteatreid ka ei olnud. Nii et teater saab omadega küll väga visalt ja vapralt võideldes ja mitte eriti rikkalt, aga ta tuleb omadega toime. Sellel hooajal 1938 39 moodustavad toetused pisut allapoole ja teatrite omatulu pisut üle poole kõigist sissetulekutest. See on nüüd siis keskeltläbi muidugi kõigi teadete peale kokku üksikute teated, kaup on see natukene erinev, aga siis jõuavadki kätte juba tõsisemad ajad, õieti juba 1939. aastal. Huvitav, et siis juba mõnda aega ilmunud professionaalne ajakiri, teater, mis oli ju ka üsna erandlik nähtus, et nii väike kultuur üldse suutis üleval pidada spetsiaalselt teatriajakirja, mida paljudes suuremates maades ei olnud olemas. Ühest küljest kriitikud räägivad mingist stagnatsiooniohust ja sellest, et teater on võib-olla liiga enesega rahul, jääd jälle, publikuarv on kasvanud. Aga teisest küljest on tunda siiski, kuigi seal maksab mingil määral tsensuur. Sellel vaikival ajastul kõigest ei saa enam kirjutada, aga on tunda siiski niisugust tõsiste aegade taju ja alltekstina vaoshoitud murelikkust. Kui toimub Müncheni sobing ja vabasurma läheb tsehhi kuulus kirjanik, kirjanik Karel Čapek keda meeldi suure eduga mängiti tema valged taud ja ema, siis ilmub väga murelik järelehüüe temast üsna kibe küll poliitikast hoidumist, tsensuuri pärast, ülevaade antakse soome teatrist sõja päevil, kuna siis käib juba Soome talvesõda. Ja siiski öeldakse 1939. aasta sügisnumbris. Et kui läinudaastases repertuaaris olid aktuaalsed Čapek ema ja Kivikas, Annisti nimed marmortahvlil Just valitseva sõjaõhkkonna tõttu siis nüüd oleme jõudnud otseses sõja ärevusse. Tähendab maailmasõda oli juba hakanud, olgugi ise erapooletu kõrvalejäämist nautides. Tähendab ikkagi on inimlik uskuda ja loota, et meie jääme kõrvale. Pealegi, kui meie riigijuhid sel ajal rahvale seda toimuvat üsna napilt rahustavalt valgustada püüdsid. Ja teate, elus on selleks ajaks just niisugust rõõmustavalt tulemusliku ju millele võiks keskenduda, korjunud, isegi publikuarv ei ole ärev aeg kuigi palju veel vähendanud 39. lõpux sügise poole vast suurlinnades ja Narvas siiski. Ja huvitaval kombel kriitika nentida, et ohusituatsioonis on meie teatripublikus hakanud kasvama huvi tõsisema repertuaari vastu draama vastu. Seitspiriga lõigatakse loorbereid isegi väiketeatrites. Estonia muusikalavastused on publikust tulvil. Ja just selleks ajaks 39 40 saavad teoks ka paljud kauaaegsed püüdlused, mida läbi terve selle lühikese vabariigi aja oli taotletud. Lõpuks ometi on avatud riiklik teatrikool. Mõne sõnalavastus käib Helsingis, Valga ja Kuressaare väiketeated isegi mängivad Lätimaal. Viljandi loodab saada omale uut teatrihoonet, ajab krundi saamise asju. Võru Kandle juhatus kirjutab alla teatrimaja krundi ostulepingule. Valmib siis lõplikult õnnetu olnud Vanemuise hoone ümber- ja juurdeehitus, mis annab ajakohase teate kontserdisaali ka väga kauni maja. Vabariigi valitsuse toel ostab Eesti Draamateater lõpuks ära endise saksa teatri hoone ja pääseb siis 39. aastal allüürniku seisusest ja avab vastremonditud maja Tammsaare Juudit. Iga töölisteater tahab oma maja tulevikus ehitada Tallinna moodsasse keskkohta, aga seniks kohandatakse seda vana ajaloolist seltsimaja teatrile vastavamaks. Ja see on siis just Aecus, saab katuse alla Rakvere moodne avar teatrimaja, mis avatakse vabariigiga 22. aastapäeval 1940 Kitzbergi draamaga Tuulte pöörises. Ja ei osata vist elus ja veel vähem teatris ette näha, kui ligidal on tegelik ajaluutuulte pööris. Selline sai XI saade sarjas teatri sajand. Esimese iseseisvusaja lõpp tähistab ka ühe teatri epohhi lõppu meie lavadel. Järgmine kord kohtume juba novembri viimasel kolmapäeval ja siis oleme eetris erisaatega, mis pühendatud lavakunstikateedri 40.-le. Sünnipäevale. Aga täna ütleb telehead ööd Sid raadio stuudios saatesarja toimetaja maris Johannes.