Tänane teatri sajandi saade on pühendatud Velda otsusele, kes 24. augustil sai 85 aastaseks. Näitlejannast, sõbrast ja kolleegist räägivad Lea Tormis, Enekentryksia Ülo Vilimaa, niisiis teatrisajand. Ja millest me nüüd alustame? Võtke Puškin, luuletus kärnile, Leopold küll eriti ei armastanud uuemat luulet. Talle meeldis rohkem Shakespeari eelne lüürika, eriti nii joon. Te teate teda luuletust, mis ta kirjutas vanglas ööl enne seda, kui ta ülespidi poodama. Ma olen, olen prantslane, bar reisib kodanik ja selle üle üpris õnnelik. Ent homme nööri abil sülg, mis pekk saab teada, kael, mis kaalub tagumik. Tänane teatri sajandi saade räägib ühest elavast näitleja legendist, kes ometi seda on vähemalt väga paljude jaoks, kes on teda näinud ja minu meelest ka nende jaoks, kes teda võib-olla laval enam näinud ei olegi vaid lihtsalt juba teavad teiste mälestuste mälestusi. Aga sellel seal on imeline aura. Ja see nimi on Velda otsus. Inimene, kes elab meie keskel kes ei ole juba On taastat olnud laval, keda aeg-ajalt kuuleb raadiost ja kes kõigi jaoks, kes temast midagi teavad ja kunagi on teda laval näinud on midagi erilist, midagi võrreldamatut. Paul Pinna kunagi ütles, millega mõõta? Seda, mis näitleja peab olema ja ütles, et tema meelest kõige tähtsamalt näitleja peab olema usutav. Ja siis tuli mulle meelde, et Velda otsus on öelnud, et ma ei taha hästi mängida. Ma tahan õigesti mängida. Ja see on vist umbes madal, on see vältimatu tõetunne elus kaasa antud, ta tunneb. Mis on õige ja ei tee mitte midagi selleks, et meeldida tema kõrval kaob kuidagi tühine ära, kaotab mõtte. Kõik keeruline tundub äkki lihtne ja loomulik ja vastupidi. Kõik endastmõistetav ja loomulik tundub keerukas ja vastuoluline. Temas on saladus, see on kõige tähtsam, mis kunstnikust teeb kunstniku privaatsus, suveräänsus, eneseks jäämine tuleb meelde Ühest Vilde näidendist tabamata ime, kus ka Velda otsus on kahel korral kahes lavastuses mänginud. Üks niisugune kunstiinimeste vahel öeldud lühikene dialoog, kus üks soovib teisele, et jõudu siis ja palju au. Ja teine vastab jõudu tarvis haudu, läbise ja Velda otsus ei ole ka nagu tõesti midagi selleks teinud, et see autuleks. Aga siin ta on, meeldib talle või ei meeldi, et temast täna räägitakse. Aga see käib näitleja elukutse juurde ja ma loodan, et tal on niipalju huumoritaju. Seda on tal alati olnud. Et ta annab selle meile andeks, sest kardetakse küll, et ta on okkaline ja see on lihtsalt sellepärast, et ta on otsekohene. Kui tal on paha tuju, siis tal on paha tuju ja kui tal on hea tuju, siis ta särab nagu 1000 päikest. Lea tormisele sekundeerib nüüd Ülo Vilimaa, kelle lavastuses Velda otsus on mänginud nii Edit peahviku isarabernaardi. Ütlesin talle, et kuule, katsu aru saada, sa oled nagu eestiaegne, tabas mu uhkusega mailistajagna. Ma olen saare Aegna, ma ütlen, mul on niisugune hingeline kokkupuude temaga alati olnud. Ja mul jälle niisugune lapsepõlveunistus, rumal, aga ilus. Et äkki minagi saan lavastajaks. Ma ei mõelnud iialgi, et ma lavastajaks on. Et siis ma tingimata tahan Velda otsusele midagi lavastada, vatsa unistus mul täit. Minule see oli fantastiline periood, sillaks vanema põlvkonnaga, keda me ju ei tea nende tõekspidamisi ja ma mõtlen, et kolmekümnendad, kahekümnendad aastad on ikkagi sild sinna ja ütlen, et õppisin väga lihtsaid asju, mida me kõik elus teame uuesti tundma. Ja nüüd mul ei ole isegi ühtegi lavastust, kus ma Veldata ei meenuta mitte ainult lihtsalt kaudselt, kaugelt hea sõnaga, kuivõrd tema tõekspidamisi siis, kui näitleja natukene karastub või ei usu. Ja siis ütlen kohe paar Velda lauset ja ütlen ausalt, et Veldanemad ütles, mõnigi jääb mõtlema ja mõnigi on saanud, ütleme veel ta kooli võib-olla läbi minu veel, ta on selline huvitav näitleja sellele vaatamata nii tööelukogemustele ja mõtleme tema pikale tantsijakarjäärile. Ühesõnaga kõigile nendele kogemustele vaatamata ta usaldab jäägitult lavastajat. Aga see tööprotsess on selles mõttes põnev, et mitte ta ei allu jah-sõnaga lavastajale, kuivõrd küsib nii palju võimatuid asju kokku, et lavastab tihti, ütleme, et anna andeks, ma täna ei oska. Ja niisugused asjad lähevad, tahavadki lavastajat ja näitlejat kui nii näitleja on aus ja lavastan aus ja veel ta ei tee tõesti laval ühtki sammu ilma näitejuhita tallu, mingi respekt on autori ees, rahva ees. Ma arvan, kõige suurem respekt ja mitte Docartaks ennast avada, kuivõrd ta on nii mitmetahuline näitleja, et temast saab absoluutselt kõik kätte ja ta maksab kõik kee teha. Muidugi need tingimused peavad olema erilised, temal on ju väga tähtis see, mis on maailmast kadumas ja mis on näitledes kadumas. Näitleja eetiline aspekt. Ta laseb endale ligi küll aga teatava piirini ja ta oskab kõike mõista. Ja kui ta hukka mõistab, no siis on ta väga hirmsat. Aga see peab siis hirmus asi maailmas ka olema. Ja nüüd meie saate teine külaline, Eneken Priks. Mul on tõesti olnud õnn Tolda Velda otsust juba 30 aastat ja Draamateatris koos töötada 15 aastat. Peale selle on olnud suur õnn olla veel ta lähikonnas ja ma olen täiesti õnnelik, et ma olen saanud olla tema sõber. Ta on valinud mind oma sõbraks. Kas on kerge või on raske olla. Vellale sõbraks? Oh, kõigepealt see nii suur õnn et ma ei oskagi muud öelda olla niisuguse inimese läheduses ka siis kui sa ei ole laval, see on tõeliselt suur endisest. Ma võin öelda, et mul on üks ema, kes mind sünnitanud, kasvatanud ja õpetanud ja teine ema, kes mind on kujundanud. Ja see on tõesti olnud sõnulseletamatu, millega veel ta on õpetanud, mis on see vahetevahel ma mõtlen, et kui on olnud mingi ebameeldiv sündmus või mingi värske momente elus ja ma lähen sinna, ma oleks tahtnud nagu seda rääkida. Aga veel ta silmadesse vaadates äkkimattalit, oh issand jumal, sellel kõigel ei ole mõtet. Et ta nagu, nagu annab elule hoopis kõrgema määranguid. Kõik see niisugune oli imeline ja tõsine. Milles me siin igapäevases elus elame. Et see nagu tõuseb sellest kõrgemale Veldaga suheldes. Ja tihti ongi niiviisi, et, et ma sellest probleemist ei räägigi, räägime hoopis muudest asjadest ja äkki hakkab nii kerge ja nii hea. Ja noh, loomulikult öelda on mulle õpetanud väga-väga-väga palju mõistmist maailmaga toimetulekut, kompromiss iseendaga. Jaa, paljudesse asjadesse võib olla väga filosoofiliselt ja mõistvalt suhtuma. Ei peale selle Velda otsus on õpetanud mind kuduma. Sest see on vapustav, kuidas veel ta ise koob, tal on praegugi igal hommikul kella kuuest alates, Vaardad näpus tulevad sealt nii uhked sokid ja kindapaarid ja imeilusad kampsunid ja ja nagu selles laulusalmis, et ära koo mu käpikuisse päikest, siis seal ta kudumite seal minu meelest kohutavalt palju päikest sees. Ja nüüd läheb sõnajärg jälle Lea Tormise kätte. Aga nüüd minu elukutse nõuab seda, et ma paari sõnaga räägiksin neile, kes on nooremad, kuidas Velda otsus alustas ja mis tema laval mänginud neist rollidest, mida võib-olla paljud enam ei ole näinud. Sünniaastaga niisugune ilus 1913 Eesti kultuuriajaloos oluline aastani tantsu mõttes kui ka Estonia teatri avamise, kes oli aastane laps, kui isa suri, oli perekonna pesamuna, Ma suutis korralikult koolitada ja ära toita kolm õde. Ja millegipärast selle tüdrukukest viis ta tantsu õppima. Kuigi peres üldiselt niisugust kunsti soont nagu ei olnud nagu Velda otsus ise on meenutanud, viis vist juba üheksa-aastaselt, igatahes varsti satustada tus tol ajal üsna kuulsasse Tiina Kapperi tantsustuudios ja siis, kui Vanemuisesse oli vaja tantsijat 1932. aastal, siis Tiina Kapper omakorda Viista kättpidi Vanemuisesse, nii nagu öelda otsus on meenutanud. Samal ajal Velda otsus ei luba endast rääkida kui tants, sest aga ma räägin siiski sellepärast, et see on paratamatu. Sealt kõik algas. Kuigi õige on see, et ma ei tea, kas ta on rohkem tantsija või on ta rohkem näitleja, ta on lihtsalt kõik, aga ta lihtsalt on. Ja kui ma teda tantsimas nägin, ega ma selle üle ei mõelnud, kas tal on hea tehnika. Ta ise ütles, et ma õppisin ju nii hilja vana inimesena alles varvastel seisma ja et mis tehnikat mul üldse olla sai, mina polnud mingi tantsija. Aga ma olen näinud tema kahte minu meelest suurepärast rolli, son Juulia, Prokofjevi Romeo, see jõulias ja sell. Ja mina ei mäleta, seisis ta seal hästi varvastel või ei seisnud tema üldse varvastel? Ma lihtsalt mäletan neid kujusid, neid inimesi pärast seda ta võib küll öelda, et mina ei olnud tantsija, aga mina julgen vastu vaielda, kõigi oma austuse juures, et oli küll, oli lihtsalt üks tantsiv näitleja, võib-olla, kui sa talle rohkem meeldib. Ja tegelikult mõise 30.-te aastate teine pool oli väga paljus just eriti, mis puutub opereti ja ooperit tänu võlgu just öelda otsusele, sellepärast et siis tuli juba varsti ta Ulbel Vanemuisesse tantsujuhiks ja Need tantsud, kus Velda otsus kaasa tegi, need tulid sageli kordamisele, neid meenutati alati, kui lavastustest kirjutati. Tema puhul on öeldud, et temas võlub Se vaoshoitud temperament. See ongi see, mis on kunstis kõige tähtsam, mitte see, et sa plahvatad kõik välja, vaid see, et sa tunned, mis seal kõik võiks veel olla ja mis seal kõik veel võiks tulla. Tähendab see sügavus. Ja siis juba olid hakanud tulema sinna sekka ka mõned lasterollid, näiteks esimest korda lumekuningannast mängista geid, seda poisikest. Ja hiljem, kui seda tükki uuesti lavastati, siis mändista Gerdat tüdrukud, kes läheb oma venda seal lumekuninganna jäätunud kuningriigist päästma. Üldiselt tale istusid poiste rollid hästi, seda ta on ise öelnud. Aga Kerdata mängis meelsamini, võib-olla sellepärast, et Kerdas on nii suur see süda, see vajadus aidata see vajadus päästa. See on minu meelest üks teema, mida ei ole veel ta sõnades kunagi rõhutanud, aga mis tema loomingus on alati olemas olnud. Tal on tulnud väga palju mängida negatiivseid rolle ja ta on teinud seda huvi vastavalt ja põnevalt ja ja saatuslikult igat moodi, kuidas soovite. Aga ta on ise mõne kohta neist öelnud, et seda rullida ei armastanud üldse, ei saanudki talle lähedaseks, kuid see võis tal kuulus roll olla. See käib näiteks lillelleti kohta mida ta mängis kõigepealt. Kuulsas Epp Kaidu lavastuses, mis käis sure edu Kääraga, Moskva dekaadil ja ja kus võib-olla Moskva kriitikute esimestena märkasid seda tselillele, et ei ole mitte alati läbinisti paha ja vastik, et tal on ka mingeid inimlikke momente, kus ta ise tajub, et et kõik ei ole korras, kus ta nagu korraks ära langeb. Ja hiljem siis Panso lavastuses veel kord lilli jälle niisugune intensiivsem ja, ja jõulisem. Aga seda rolli ei armastanud, kuigi see oli tal üks kuulsamaid rolle ja ma mäletan, see oli väga efektne nii väliselt kui ka olemiselt. Jaa, jaa, jõulisuselt. Teineteist mõista peab, algab kunstnik, kes oma geeniuse kohta kindlusel on kõik abinõud tarvitusele võtma, mis teda eesmärgile, see on. Avalikule tunnustusele tõotavad viia, sest tee sinna. Auk jäi järgi. Mida ta hakatusest peale marjaks tarvis on kellad, mille kuradi küljest tema nimi ripub neid peatav varbaid nõutama hakkama. Ja. Kahjuks ei ole minu arust mitte kunagi armastan. Ja ma ei tahtnud teistpoolt mitte teha. Ma ei tea, on rolle, mida ei suuda armastama hakata. Siis tähendab, ta ei leidnud selles rollis midagi endale südamelähedast. Täitsa võõras. Aga hingelähedasemad nähtavasti olid ikkagi inimliku atrollid või siis ka kohe algusest peale karakterrollid näiteks oli üks niisugune ballett, mis oli tehtud koldooni kahelisata teenri järgi ja seal ta tantsis Smeraldiinat, seda, kes on paaris nüüd siis kahe isanda teenriga, keda Udo Väljaots tegi, see oli niisugune lustlik ja, ja lõbus paar, aga tema viimaseks tantsija rolliks õieti laval jäigi Krõmski korsakovi Shere saades seal ta tegi ühte niisugust idamaist rolli muide idamaine temaatika noh, võib-olla ka ta välimuse ja olemuse poolest aga on Talegist alati meeldinud ja endale hästi sobinud. Aga seal ta juba varastel enam ei tantsinud ja see jäigi nagu viimaseks ralliks tervise pärast, sest mitte ainult jalgade pärast, vaid tal oli seal veel ka tuberkuloosiga tegemist ja jäi siis nagu see tantsukarjäär kõrvale ja täiesti loomulikult ja sujuvalt, kuna ta varemgi teinud, läks ta üle sõnalavastus rollide peale ja tookord seal Moskva dekaadil veel 56. aastal. Paljud mäletasid teda Kriitikutest, hiljuti olles tantsis ja imetlesid üht, et mis inimene see on, et operetis ta laulab mingisugust kergemeelsetest laulu linnukest ja erguta ei annat ja teisel õhtul mängib keerulist psühholoogilist rolli ja alles ta tantsis juhtivaid baleriini osi. See inimene ongi Velda otsus, kuule, ta oligi. Ja niisugune on ta siiamaani. Siinkohal jätkame katkendiga intervjuust Velda otsusega, mis on lindistatud 1982. aastal. Sul lihtsalt meeldis tehtud lapsi, mängida maid, yks poissi on ehk kergem mängida kui väikseid tüdrukuid tüdrukuid olema, vähem, mäng. Haarab laste siirus. Laste publikut ka ei peta ju. Hirmus südamelähedane oli mul kevade kusla keda ma väga armastan. Oh, siis on neid veel olnud, ei mina mäleta, mul pole miskit arvepidamist. Kevade Kuslap, see on ju pisike roll ja mul on ta meeles niisugune kaitsetu kuidagi see, kuidas ta, kogu see, tema ühiskondlik seisund ja kõik, see käib temaga kaasas, aga see ei ole niimoodi lihtsustatult rõhutatud, vaid tan sitke. Ta on umbusklik, ta on kusagil hirmunud ja tõmblev kokku pigistatud huuled ja see niisugune samal ajal enese eest väljas olek kuidagi sellest lapsest hakkas nii hirmus kahju ja samal ajal nägid nii kange vaim sees, et tema siiski ta tuleb endaga toime. Hoopis teist laadi roll Jakobsoni piirastustes majja niisugune keeruline tüdruku roll perekonnas, kus isa ema suhted on sassi läinud. Ja võib olla. Eriti on meelde jäänud nii ammu nähtud 1955 Ramilda üks tolleaegseid sõjajärgseid esimesi tõe ja õiguse teise köitelavastusi kus Velda otsuse mängitud rammis. Ta õpetas isegi kirjandusteadlasi, kes tavaliselt eriti ei arvesta sellega, kuidas teater ühte või teist rolli tõlgendab. Ja küllap ta oli ka näitlejale endale lähedane, sest ega muidu seal samas umbes lähedasel ajal sündinud poeg ei saanud nimeks Indrek. Sellel samal aastal, kui ära, mil ta lõi lauliski ta seda Bibit kõrveri operetis, ainult tunnistus oma huvitava niisuguse natukene murduma madala eripärase häälega mulle kuidagi siiamaani meeles laulis, ei olnud. Ei midagi keerulist, oli üks laager, aga aga ta oli efektne ja ta oli ja ta oli kaunis ja kõik need liikumised sealjuures. See jäi meelde, ta tuli mängida selliseid nõukoguderolle nagu Ljubov vaja, mille kohta ise on öelnud, et mina kangelasi mängida ei saa. Aga mul on meeles see, et just seal ei olnud mingisugust niisugust raudset kangelast, mingit Nahkuues naiskomissar oleks võinud ju ka kujutada, see oli üks õnnetu inimene, Velda otsus mängis seda ilma mingisugusel sotsioloogiatavaid, ta mängis tõesti, kuidas võib ennast tunda üks inimene, kes on jäänud niimoodi revolutsiooni ja sõja ja kõigi keeruliste aegade hammasrataste vahele ja kes kaotab oma armastatud inimese ja püüab elus täita seda rolli, mida ta peab vajalikuks. See oli keeruline vastuoluline roll, võib-olla seda endale ei istunud, aga meelde on ta jäänud. Ja sealsamas kõrval jälle üks lauljanna Julia Joeli väga huvitavas Schwartzi näidendis vari, mida Panso külalisena lavastas 59. aastal Vanemuises. Sealt on meeldejäänud lauset hirmus on olla ilus ja lühinägelik, tähendab ta mängis nagu niisugust kohaldunud kunstnikku, kes teab, et elus saab läbi ainult siis, kui sa kohaned ja kohaldud ja, ja püüad mitte näha asju, mida ei ole soovitav näha täielikku risti vastupidist karakterit iseendale, aga ta tegi seda väga kuidagi veenvalt ja meeldejäävalt. Ja siis seal 60.-te algusega saabki tema Vanemuise aeg otsa ja ta tuleb üle Tallinnasse draamateatrisse esialgu see ei ole eriti lõbusega nii rollide poolest eriti huvitav aitäh aeg kuni siis tuleb roll, mida ta ise on väga vist armastanud ja mida mäletavad vähemalt kõik naisvaatajad, kes seda nägid seal ühes niisuguses võib-olla mitte jumal teab kui geniaalsus näidendis Gibsoni kahekesi, kiigel, aga psühholoogiliselt huvitavas näidendis, kus nad mängisid kahekesi koos Ants Eskolaga. Ja kui ta on rääkinud oma partnerlusest, siis ta on öelnud, et, et jah, et võib-olla Eskola alguses kohe minuga ei harjunud mind ei märganud. Aga et kui võimas oli siis mängida, kui ta hakkas mind laval nägema, milline hea siin tal oli. Juba pärast tasus tulla sinna teatrisse, et saada mängida koos Ants Eskola, Ants Eskolaga koos mängisid, aga siis veel tabamata imes muidugi skonnali le osaleb, siis mäletavad kõik muidugi seda kuulsat ropsi tema järge, kus nad Salme Reegi ka kaks võimsat poiss olid. Velda otsus Sis Jürina Salme Reek ropsina mida siis küll Moskvas, küll Soomes, küll mitmel pool mujalgi näidati Eesti selleaegsed, lapsed siiamaani. Mäletad, võtavad. Ja siis tuleb mõned nihukesed, kummalised, omapärased rollid, võib-olla neid rolle nüüd hakkab olema vähe, neid on palju vähem, kui tema tippvorm seda lubaks, aga kui nüüd Panso tuled tagasi noorsooteatrist draamateatrisse siis teeb ta musta komöödia, mis on niisugune populaarne ja seal on imeilus niukse vanatüdruku preili roll Velda otsusel, kes ei mäleta seda näitama, kui, siis seal on asi selles, et et elekter läheb ära laval muidugi on kõik vastupidi, tähendab meie näeme kõike seda valguses, mis tegelikult toimub pimeduses muidugi sellega seoses on, on väga palju siis kommikat ja see niisugune per ja natukene pudelist julgust juurde võtta vanatüdruk siis, kes seal ühe suure monoloogiga maha saab, see oli nii naljakas ja vastakas natukene kahju ja ta oli niivõrd efektne. Ja seda rolli näinuna tahtis Adolf Shapiro pakkuda talle külalisrolli oma noorsooteatris tehtud kirsiaias seda šarlotta rolli, mille puhul on teada, kus öeldud, et see ei ole kellelgi õnnestunud kunagi. Aga otsuseta igal juhul õnnestus võib-olla just sellepärast, et otsese ütles küll, et ma ei saa aru, mida saab piirangut, ütles kui ta ütles, et on Chaplini, et mina olevat Saplindik. Aga see ongi just see, et ta on korraga kõik tähendab naljakas ja ta on korraga traagiline, ta on korraga kurb. Ja see kõik on samal ajal. Ma olen näinud mitmes sarlotasid, aga ei, mitte ühtki sellist, kus on olemas aga mingi eneseiroonia, selle oma kasutu ja, ja pidetu seisundi tajumine ja, ja samal ajal mingi niisugune uljus ja köie kaasa elada ja siis niisugune täieliku elu tühjuse tundmine ja see, et, et keegi sind ei mõista, sa tegelikult oled üksi. Kõik need asjad olid korraga ja samal ajal võis ta olla ka väga naljakas ja ta võis olla väga traagiline. See on muidugi tal olnud üks rollide roll. Ja siis tuleb üks roll, mis on nagu väike, võtke niimoodi mahult. Aga väga meelde jäänud nad veel mängisid seda paralleelselt Salme reegiga ja Velda otsusele endale on jäänud mulje, et, et kas ta seda üldse mängiski või palju ta seda üldse mängida sai, millegipärast mingi niisugune kõrge on jäänud, kuna seal oli paralleelselt seal teises teatris, šarlotab proovides käimisega. Aga see on Iida roll inimeses ja inimeses tähendab tõe ja õiguse viimase köite dramatiseeringus, mida Panso Sis traumade, Tris teki ida on siis Pearu minia. Ja Ta on laval nii niisugune nagu märkamatu. Nagu endastmõistetav liigub, seal talitab, me ei märka, teda, märkame siis, kui ta millegi eest väljas Me nagu laps, kel silmad peas Aga kui saab kätte, siis kas purustab ära või viskab muidu minema? Sa ei oleks pidanud aida ustava, kuulasin Heleene nõu ja nüüd kuulab minu nõu. Kannate ilusasti, aga ootame, vaatame, mis ta. Ta on väljas oma laste eest ja Tammeljas oma mehe eest ja siis me tajume, kuidas sellest tähelepanematus tavalises talu naises, kes nagu vaikselt seal teiste varjus liigub milline sisemine jõud on temas lõpuks ida, on see, kes paneb Pearu kavatsuse minna oma testamenti ümber tegema, paneks seisma, paneb seisma mitte ainult oma headusega, mis on temas ka väga suur vaid ka oma tugeva sisemise jõuga, nii et Pearu tunneb lõpuks ära, kus veast veri tegelikult on. Panamera Valkreti sunni inetu, kui sa lähed teistelt inimestelt Küütida mõnda teemendi ilma naeruks. Isa, kas sa tõesti taha koju tagasi tulla, kui ma sulle hobuse ette rakendada võiks? Noorim ära panna vana juba liigat, sellega ei jõua ju miljoneid. Pealegi vana mära muidugi hea vaikne, nurjunud. Ja. Igal majaperemees, mina kuulen ainult Laguna. Poegade ema, tütarde käskija, emane haige, lagedal vanaisal hobused käivitada ei tee. Nõnda võis ometi inimeste hulka minna, laseb natuke kohendanud. See oli üks roll, millega seoses Velda otsus on öelnud, et tal on meeldinud mängida maa naisi, kuigi ta ise ma naine ei ole ja maatöid teha ei oska. Aga et selle rolli puhul tema pidi tulema varem teatrisse istuma vaikselt lava taga, et tal oli seda vaja tabletti sellesse sisse elama. Ja siis tulevad mõned niisugused rollid nagu Griša Kromanov ikka tehtud õhtusöök viiele, kus ta mängis nagu niisugust traditsioonilist väikekodanliku emaga aga tegi seda väga huvitavalt ja omapäraselt. Ja muidugi üks eriliselt poeetiline ja kaunis roll Moldaavia näidendis külalislavastuses. Meie nooruse linnud, kus oli niisugune Rutsa tädi, kes oli ühest küljest tohutult konkreetne just üks niisugune maa tädi, nagu ta võiski olla, kes kogub mingisuguseid arstirohtusid seal ja kuivatab ja, ja kelle käest käiakse nõu küsimas ja kes kõike samal ajal Tallinna mindi, sümbol, need meie nooruse linnud, kõik see niisugune lendav sümboolne vaimne poolus temas. See tuli nii iseenesest kuidagi välja tal tarvitses tulla tühja lava keskele tühja lava ette tõsta korraks nagu diiva löögiks oma käed. Ja me olime väljaspool seda tava tegelikkust ja tundsime ennastki nagu lendamas ja iseloomulik on, et kõige paremini sujus tal koostöö Juhan Viidinguga. Nendes oli üks mingi ühine närv, mingi ühine, niisugune väga hõrk ja väga puhas ja karge, niisugune poeesia, taju, mis kunagi ei lasknud minna sentimentaalseks ega ilutsevaks. Aga mis oli väga poeetiline. Meie nooruse lindudes mängis kaasaga Enekenbriks. Selles ajas, milles me tol ajal elasime, võib-olla ei räägitudki nendest probleemidest, sest kõik pidi olema ju hästi, kõik pidid olema õnnelikud. Ei olnud nagu mingit põhjust analüüsida inimeste elusid sügavuti. Aga Jon korjanu tõi Jon Trutse näitemängu, mis väga sügavalt puudutas mitte ainult Moldaavia rahva elu, vaid sama palju ka Eesti inimeste elu ja saatust. Ja Velda otsus mängis seal, Rutsa tädis oli peaosa. Aga kummalisel kombel tekkis selle etendusega niisugune õhustik. Et nagu ei olnudki kõrvalrolle ka kõige väiksema rulli suutis Velda otsuse Rutsa tädi võimendada nii suureks, et nad on meil kõigil osalejatel ja ma usun ka publikul, kes saalis oli siiamaani meeles. See on üks väheseid etendusi, kus kogu trupp, kes oli selle tükiga seotud oli algusest lõpuni peaaegu laval, jälgis tegevust, siis lava kõrvalt kulissidest kuni lõpuaplausi ini välja. Ja kui lõpuaplaus kõlas, siis siis niisugust saali lava kokkukuuluvust mina näiteks oma teatrimäluajal ei mäletagi. Ma ütleks isegi, et see oli nagu katedraali tunne. Mingi mingi pühalik rituaal, mis oli toimunud. Ja mulle meenub, et Velda otsus on öelnud, et selleks, et palvetada, ei olegi vaja minna kirikusse võib minna metsa või mere äärde. Tähtis on see, et altar oleks sinus eneses ja minu meelest see etendus ehitas. Aga ma arvan, et on alles jäänud meloodia, sellest etendusest selle imekaunis meloodia. Flöödi meloodia ja ma mäletan seda stseenis oli üks üks võrratu stseen noore mustlase viiuldaja ja Rutsa tädi vahel kooliõpetaja Tokitse abiellumisel ja tema isakodust ärasaatmisel. Seda noort viiuldajat mängis unustamatult Juhan Viiding. Võib-olla vähesed teavad, et üks siiamaani armas meloodia mida nüüd lavakunstikateedris mängitakse lendude pühalike sündmuste pidulike sündmuste puhul, et see on pärit sellest avastusest Meie nooruse lindudest selle kaudu kuidagi kõik järgmised näitleja põlvkonnalt ka siis, kui nad on ainult kuulnud Velda otsusest on nagu seotud selle Velda otsuse motiiviga. See on kassimäng, kus laval olid Aino Talvi, Ellen liiger, Velda otsus ja laval olitega teieneken, Priks. See kassimäng on minu meelest üks, üks võrratu näitemäng ja Velda otsuse. Harri oli tragikoomiline roll ja see on žanr, mida Velda otsus valdab. Vast üks vähestest näitlejatest, kes tõesti nii sügavalt tunnetab tragi koomikat. Ja, ja see kooslus Aino Talvi, kes mängis tema ratastoolis olevat õde Kiisat kes oli siis niisugune raamides ja kõike oma elus alati ette arvestanud ja väga täpselt teadev ja ja väga jäigalt otsuseid langetab ja siis vastukaaluks Arci, kes elas nagu vulkaan, nagu purskkaev oma emotsioonidega oma vastu olulisusega oma lõputute armumiste ja, ja kirgedega. Et see oli niisugune võrratult tore duett ja muidugi need mänguvahendid, mida Velda otsus kasutas. Need olid tõesti üks kaskaad lihtsalt lõputuid vaimukaid lahendusi ja, ja niisuguseid mõtteuper, palle ja, ja kohandumisi. Mina mängisin selles etenduses Velda otsuse tütrele, et niisugust tänapäevast inimest, kellel nagu ei ole aega suheteks, kes ainult pürgib oma karjääriredelil edasi, kes õpib inglise keelt, et saada palgalisa. Ja stseeni temaga olid niisugused ka tragikoomilised ja kogu see traagika oli selles, et tärsi nagu oleks oodanud oma oma tütrelt juba järeltulijaid, aga, aga sellest teemast nagu ei saanud üldse rääkida, sest nii tema väimees kui tütar olid pühendunud ainult oma elule, et kuidagi karjääriredelil tõusta, aga üks kummaline stseen oli, meil oli üks etendus, see oli kuskil väljasõidul ja mul oli väike tütar oli kaasas. Ja kuna etenduses oli just traagika selles, et ei ole last, siis äkki Lähen maid kulissis, roomab minu väike laps lavale ja on juba käpukil. No täiesti stseenist sees, mina olin niiviisi poolküljega Velda otsus märkas seda varem ja siis ehmatusega ütlesin. Oh heldeke, ene, need naabrid ei suudagi ikkagi oma laste järele valvata. Võttis mu väikse tütre ja viis selle lava taha ja ma naerukrampides siis püüdsin kuidagi stseeniga tahtis mängida. Niisugune üsna tore punkt tuli sellest Tseenile. Siis üks üks naljakas stseen oli meil veel, see oli küll draamateatrilavale kujunduse tegi Mari-Liis küla nihukesed maast laeni, kõrged seinad olid ja need siis olid kruvitud põrandalaudade külge, aga ilmselt olid nad halvasti kinnitatud ja ühes stseenis siis eks seina Erki vajuma Velda otsus märkas seda ja haaras kahe käega seinast kinni, katkestas stseeni ja lava taha, karjusid tänapäeva ehitusmeistrid ehitavad nii halvasti seinu, et need kukuvad inimestele pähe siis ehitusmehed sealt lava tagant tulid ja kruvisid need vaikselt kinni ja siis Velda otsus kaklusstseeni jätkata hoidis kogu aeg siis seda seina püsti. Saal muidugi väärisjastseen jätkus, midagi ei jäänud seisma Velda otsuse oskus reageerida ja need ütleme niisuguseid ebameeldivaid olukordi lahendada naljakalt ja ütleme, et isegi sellesse tüki sobivalt, see on väga, väga suur oskus ja muidugi see ärsi oli, oli tõesti vaimustav ja Velda otsuse loomingus ka üks, üks säravam roll. Mulle väga meeldib üks lause, mida Velda otsus ka tihti oma isiklikus elus kasutab. Mida härsi ütles selle üle, mida ei saa muuta. Ei ole mõtet kurta. Meeles on väike roll Kõrboja matki Kõrboja perenaises. Omapärane huvitav niisugune natukene uudsena ja nii täpsena tunduv roll Ireene kui me surnud ärkame lavastuses. Ja väga meelde jäänud Püha Susanna. See on ju meie toa. Kuid tore üllatus. Ei, ei, jätke mask ette, nii on palju põnevam. Ah, tulite mind, vanainimest lõbustama? Seda disiani ennist Antoniga plaanitsesid tegi ka vallad näod ees. Ma mõtlesin ja natukene nalja või? Mul oligi natukene kurb, ei tulnud und. Jäeti vana hea kombe järgi oleksin mina pidanud diili voodilinadest köie sõlmima. Ma oleksin seda kindlasti teinud, ainult et mai kuuluti serenaadi. Oh, kui kahju, et Leopold enam ei ela. Asi oleks talle nii palju lõbu valmistanud. Murritel kõrge hulgesisi, häbelik. Võtke istet. Mai 1000. Kuidas soovite, võite ka püsti jää. Millest me siis nüüd alustame? Ja niimoodi ta mängiski seda rolli, et kuni lõpuni ei saanud aru, mis siis tõsi, tõsi, olid mõlemad korraga nii see ülim pühadus ja, ja naiivsuses, see on ju loomulik, inimesi peab usaldama ja ta usaldas. Ja samal ajal kusagil see niisugune pilk, see mingisugune kuues meel, mis ütles, et ta tegelikult näed neid kõiki läbi ja peenelt pilab neid. Aga samal ajal kusagil naiivsuse pühaduse aura tema ümbert ei kao. Vot see on Velda otsus. Ja muidugi samasugune kummaline, aga nukralt kummaline roll Panso viimaseks jäänud lavastuses Roosiaed, melu, siine, kus ta laulab seda vana kuulsat laulu. Ma kingi mulle hobu. Ja kus kõik need sõjavalud ja vaevad selle imeliku ja natukene nihestunud psüühikaga naise kaudu nagu uuesti ellu ärkavad, sügaval rahu ajas mängimas näidendis. Ja veel üks roll, millest partnerid on rääkinud ja mida kõik, kes on näinud, mäletavad, see on jällegi võib-olla tükk ei olnud jumal teab mis häravide mood. Aga tähtis oli see, et seal oli roll Velda otsusele ja seal oli muidugi ka teisi häid rolle, üks neist siis Urmas Kibuspuu oma kalju arrogenud, mängisid paralleelis. Partner, vana Väine jaa, jaa. Nooruke poiss. See oli ilus, lukku, ta oleks võinud minna käte sentimentaalseks, aga ta ei läinud. Ja asi polnud mitte ka selles seal Merle karusoo lavastuses Velda otsus seisis peapealsest ta sel ajal võimles veel palju ja tegi Yocat ja see oli talle täiesti jõukohane. Sellest räägiti palju ja Kuusalu kolhoos kinkis talle jalgratta 70 aastasena vist, kui ma ei eksi. Millega ta õppis esimest korda sõitma, sest pidi õppima, kui juba ratas oli kingitud. Et see on üks niisuguseid meeldejäävamaid, võib-olla rolle, mis näitab, milline jõud, milline võluv võib-olla ühes Heatus ja igavesti noores daamis. Aga tema viimased rollid, mis läksid kümneaastase vaheajaga, need olid siis kuulus lauljanna eedid, peaff, kus ta ise ei laulnud, kuigi ta oleks võinud laulda, sest tal on sedalaadi hääl nagu Beachil. Aga kus ta mängis ja oli ehtne, titav ja nii olulise pealkirjaga, tähendab, mis räägib teisest kuulsast näitlejannast salaBernaarist, kes muide inimesena oli täielik vastand otsusele, sest ta armastas ennast igatpidi demonstreerida ja küll magas kirstus ja küll käis seal mingisuguste metsloomadega tänaval jalutamas, et ainult oleks temast juttu ja ja et see diiva kuulsus ei kaoks. Aga kes kahtlemata näitlejana oli sugulane otsusele oma võimsuse, oma sisemise jõu, oma naiseliku võlu kõige selle poolest. Seni on see jäänud viimaseks rollis 1988. Kuidas algas Ülo Vilimaa Koostöö Velda otsusega ehk Beachi lugu? Tükk oli valmis, saatsin veel tole selle ja jäin ootama avariisid Essex. Ja siis, kui ta mulle helistas, mis esimene lause oli, loomeid visatakse kividega surnuks. Minul pikk paus, nutt kurgus. Ja nii et, et vildakas teegis seda tema poolt pikk paus, ütleb. Kes teile ütles, et ma ei tee. Nii, läks töö lahti ja muidugi mis tegelikult selle töö väga vaikselt kuskil tagaruumides ilma kõlakata ja ilma teadmata mis saab edasi? Ei olnud, oli see tore inimene, kes ütles, et ei, mitte väiksel lavale ja mitega kontsertsaali, kuhu me tahtsime suurele lavale ja no siis hakkasid need kivid tulema. Ja aga räägime, vedeles prooviperioodil kas või seegi, et jumal hoia, ta oli ju ise juba Tallinnas. Tartu vahet maal oli ju väga palju mälestusi selle Tartu linnaga seotud ja need toitsid hoidsid teda. Ja ega tal ei olnud lihtne periood tol ajal ka, ah ta, ma ei taha ütelda midagi pahasti nende kuulsate režissööride kohta, kes käristada. Ma enam ei vajanud. Aga igale näitlejale son ränk hoop. Kui sa oled ikka tippvormis ja tippnäitleja. Ja siin ta enam ei vajata. Ja siis kee, mingi poisike võtab, korjab süles ja teeb oma peaaegu esimese draamalavastuse. Ja siis 10 aastat jälle ei vajata sisse meeste peal. Need, võib-olla see on normaalne nähtus, aga see on erand, mis kinnitab reeglit. Ta oli ikkagi suur autoriteet, kas te kartsite kadeda? Loomulikult Mõivasse prooviku valmistasin ennast korralikult, et aga palju sa oskad valmistada niisuguse daami ees, kellel tagataskus alati niisugune küsimus, millele vastata ei oska. Nii et muidugi kartsin. Jõhviga seoses meenub ka muidugi see kriitika teerull, mis, mis selles lavastustest üle sõitis. See vist oli üsna selline vastik, ebameeldiv. No loomulikult, aga me oleme süüdi, siin on ajaloos üks väga kindel reegel. Peole näit lähevad või kunstnikuks, kõik hella tuntud isiksuse surma 20 aastat peale surmavõime rääkida tegelikest asjadest, mis toimusid. See on üks väga ilus asi, aga eirasime seda fakti ja siis Urmas Tali ainult 14 aastat möödas kui sedagi. Ja sellepärast ma võtan ajaloo silmis oli täiesti normaalne nähtus. Aga mis puutub konkreetsesse kriitikas, siis, siis need olid ikka konkreetselt minu niisugused olulised-elulised vaenlased seal kõik nii rumalad, sellele ei taha peatuda. Loomulikult lavastas abinurka, minna nurgas olla, aga näitleja peab iga kord lavale minema, ta kannab seda vastutust. Ja nagu kriitika halva kriitiku puhul tol ajal vähemalt oli küll. Ega meil publikupuudust ei olnud, aga siis tekkis niisugune lukuaugust piilumine. Uudishimu mida on näitleja, on väga raske taluda, tunneb seda saalist ära ja öelda oleks ennem kui Velda otsus lavale publik ta väga armastas, siis juba noorem põlvkond juba kahtles, kas ikka on hea näitleja ja nii ja veel ta kohtas mitu korda, sest köhivad ja külmas oli. Aga mis velt auk, selle peab ütlema, kui ta tundis ka küll. Aasta mängisime sõda ju kogu aeg täismaadele siis ta ka mulle helistas, ma enam ei tule. Ja ma suutsin vist rääkida veel kolmeks etenduseks, kui sedagi, et kui kolm olid ikka täiesti ebajälle välja müüdud. Ka ta ütles, et kui näitleja tunneb ennast saba ja sarvedega, siis ei ole vaja enam lavale minna. Ta tegi väga õigesti, ta tegi järsu lõpu ja seda efektsem see oli. Et lugesime kokku, meile, lisab Annemet süsteem 22000 inimest, kes olid tellinud veel seda etendust, jäid sellest etendusest ilma. Nii lõppesse küllaltki traagiliselt resoluutselt. Ühe telefonitalaga lavastused juba elasid oma elu, kuivõrd teie siis sekkusite või kuivata vahepeal arutasite, rääkisite protsendiliselt moodulid, loga täpsed, isegi mitu sammu siiapoole, mitu sammu sinnapoole ja ma mõtlen praegu saksa teatri peale. Tegelikult vihkan, kuivõrd ja nad tulevad seest see ainuvajadus ja kui näitlejad tuleb sinuga kaasa, siis režii kujuneb läbi näitlejana niivõrd täpseks ta ei kao kuhugi ja vastupidi. Lavastus küpseb. Kui need parameetrid jäävad ära, mida ma nimetasin, siis laastus hakkab lagunema, lagunema ja siis hakkab näitleja mängima. A ta, kui ta mõnikord tunneb, et ta ei, et. Ja need on päris põhi, see, see lakkamatu huumorisoon ja samal ajal tõe väljaütlemine niisugusel viisil. No see on Sonson ime, see on lihtsalt ime, et niisugune näitleja. On olemas mis on ka minu jaoks väga oluline lõhnade maailm. Ja kui sara Bernaaris veel ta valmistada väga kaua ja põhjalikult lavale minekuks. Mina tulin ikka natukene 10.-st kohale, kui ma vaatasin vist kõike tantsu nagu Beff etendused ka. Siis ma teadsin, kui ma läksin trepist üles, et veel ta läks juba lavale ja istus seal pimedas laval lava taga, kaua-kaua, enne etteastet akust ma teadsin, ma tundsin lõhna, ta armastab väga lavendlit ja lavendlilõhnalised majades. Aga millegipärast on niisugune tunne, et ei. Et Velda otsus nagu ei tohiks päris kadunud, aga nende hulgast, kes, kes veel elavas teatriprotsessis või olgu siis kasvõi kuuldemänguprotsessis kaasa teevad, aga noh, see on juba lavastajate rääkida. Mul on meelde jäänud, On veel üks öelda otsuse ütlemine, see ei näita mitte tema paha ega jonnakad iseloomu, vaid näitab just täielikku suveräänsust ja täielikku üle olemist kõigist nendest ilusatest ja võib-olla rumalatest sõnadest, mida me tema järjekordse juubeli puhul kokku võiksime rääkida, et ta ütles ükskord, et mis te siis mõtlete, et kas vabadus on see, et ma võin teha kõike, mida on, ei, et vabadus on see, et ma ei pea tegema seda, mida ma ei taha. Ja kui ta nüüd ei taha seda juttu kuulata, mis siin kokku on räägitud, ta võib raadio lihtsalt kinni panna. Aga kes teda mäletavad ja õnnitlevad, need teevad seda ikka. Soovime meiegi siit raadioteatrist näitlejanna le ergast vaimu ja palju tervist ja loodame kohtuda, kui mitte mujal, siis kuuldemängu stuudios kindlasti veel. Ja annaks jumal meile kõigile seda Velda otsuslik, otsustamisjulgust ja kindlust. Tänases teatri sajandi saates rääkisid Lea Tormis, Eneke Priks ja Ülo Vilimaa. Kasutasime ka Eesti raadio arhiivimaterjale. Kõike head soovib teile saatesarja toimetaja maris Johannes.