Ööülikool. Tuleb suhelda omaenda pereliikmetega just nii, nagu nad oleksid sinu kõige paremad külalised. Palud, tänad, vabandad ja nii edasi ja nii edasi, et räägid lihtsalt ilusti, ei ole niukene, kiuslik, üksteise torkimine kogu aeg. Ö-ülikoolil on külas California Ülikooli teadlane ja Tartu Ülikooli külalisprofessor Mare Taagepera kes seal olnud palju aastaid ka Metsaülikooli eestvedaja. Tänase jutuajamise pealkiri on üks heategu päevas. No kõigepealt ma olen Narvas sündinud Tartus elanud neli aastat, samuti nagu Rein Taagepera, ainult et me ei saanud kahjuks siin Tartu tänaval kokku, tema oli viis aastat vanem ja vist kuueaastast tüdrukut seal üldse ei vaatanud. Aga põhjus, miks me mõlemad tagasi oleme Tartus, on muidugi selles mõttes loomulik, et oleme mõlemad Tartust pärit. Meie põgenesime 44. aastal, mina siis emaga isa oli vägisi võetud Saksa sõjaväkke, kuidas seda viisakalt öelda, öösel tuldi järgi ja võeti lihtsalt. Ja olime siis Saksamaal Tippi laadis viis aastat ja esiteks istusime kõik kohvrite otsas, et noh, et homme lähme Eestisse tagasi ja see, et me nüüd 50 aastat väljas elasime, et see ei tulnud nagu noh, kellelegi pähe ka. No siiamaani on tunne, et keegi on meil kodu ära võtnud, tähendab et see on väike probleem, mida ei ole nagu ikka kuidagi lahendanud, aga muidu väljaspool seda on kõik asjad nagu hästi läinud. Saime Ameerikasse ja seal oli ka nii, et pidi leidma mingisuguse sponsori, kes siis tööd pakkus, aga tähendab, Ameerikas on nii, et kui sul endal võimeid on, siis võimalusi on ka ja ma arvan, et meil oli 20 eestlast vist ühes samas klassis, nii et minu, need lapsepõlvesõbrad on kõik enam-vähem eestlased olnud ja nendest vist 19 läksid ülikooli edasi, et oli täiesti selge tunnetus, et kui sul kõik ära võetakse, mis sulle siis lõpuks ikka jääb, on see, mis sa oled õppinud ja see, mis sul peas on, nii et see oli meil väga hea õppetund. Ja pärast seda ülikooli juhtusin gaidi skaudilaagris kokku saama Rein Taagepera ka. Tore lugu, et skaudilaager oli ühelt poolt TTK laager, teisel pool ei tohtinud siis üle tee minna, nii et see oli meile otse otsene väljakutse ja siis läksime mõlemad koos magistrantuuri. Helsingi Ülikooli. Tulime tagasi, abiellusime ja oli omavahel kokkulepe enam-vähem, et tema teeb doktorikraadi, mina töötan ja siis mina teen doktorikraadi ja tema töötab ja vahepeal sündis kolm last, nii et mul läks doktorikraadiga seitse aastat, aga lõpetasin siiski ära keemias. Ja olen California Ülikooli professoriks olnud viimane 30 aastat 35 aastat organeis keemiat õpetanud, teen praegugi veel uurimistööd ja õpetan ka veel praegu ja Tartu Ülikoolis olen külalisprofessor olnud ka üks mingisugune 10 aastat või ülesena. No mina ei ole isiklikult kunagi maha istunud ja analüüsinud, et kas ma olen õnnelik või ei ole, elu on lihtsalt põnev kogu aeg olnud, et ei ole nagu niisugust aega olnud, et õnnetu olnud olla ja ma ei mäleta, ma oleks kunagi depressioonis olnud, et niisugune tunne, et midagi on viltu, et lähed ja teed, võtab midagi ette ja on see nagu see elujõud olemas, et see on küllaltki oluline. Ja ma arvan, et psühholoogid ja muud targad inimesed on neid asju analüüsinud, aga peab mingisugune tasakaal olema siis oma kutsetöö, perekonna ja ühiskondliku töö ja heategevuse vahel. Kui see tasakaal on kuidagi olemas, siis ei ole põhjust õnnetu olla. Aga kas sellest piisab ainult ma mõtlen, et, et kui on korralik perekond ja on õnnestunud elukutsevalik võib-olla tuleme Sammel tagasi, et mis asi see õnn siis on, et kas ta on nagu rahulolu, on ta mingisugune vaimustus elust, et millest me räägime, kui me räägime õnnest? No tähendab seda analüüsima ei suuda teha, aga minu isiklikus elus on kõik need asjad tähtsad olnud. Ja ma arvan, et ma olen õnnelik inimene, kui ennast niimoodi defineerida. Kõige tähtsam perekond, meil on kolm last ja seitse lapselast. No teine asi siis oma elukutse, ma arvan siiamaani välja, et keemia on üks põnevam asi maailmas üldse. Katsud teistele ka selgeks teha just eriti, kui nad räägivad, et orgaaniline keemia on raske ja see on mulle nagu otsene väljakutse. Mul oli juubelisünnipäev, tegin keemiakatseid rahvale. Ja ma olen väga palju saanud ühiskondlikust tööst või üldse heategevusest. No tahes-tahtmata mingit organisatsiooni juhtinud, sellest ajast saadik, kui ma olin kümneaastane ja teostad ennast, saad aru, et teistel on sellest mingisugune kasu olnud ja see toob kuhjaga tagasi niisugust. Ja et tuleb välja nagu, et, et ma olen nagu südamega asja juures, et ükskõik mida ma teen, et 100 protsenti ja kirglikult, et paned kõik välja, mis sul on ja tavaliselt kui sa niimoodi tegutseda, et siis tulebki asi õnnestub. See kirglikkus on küll väga mitte-eestlaslik iseloomuomadused. On jah. Ja no ei tea, kust ma selle saanud olen, ma ei usu, et see on mul geenides, nii et ilmselt on kõikidel eestlastel geenides, et võib-olla lihtsalt avaldamisvõimalust ei ole olnud või ei ole seda võetud. Muide, paar aastat tagasi just üks eesti teadlane rääkis sellest, et ongi avastatud nagu õnnelikkuse geene, et selles teatud ahelas ongi, et noh, need õnnelikud inimesed on nagu välja selekteeritud selle järgi, et ikkagi üks koodijupp ongi teistsugune. No ütleks nii, et on mingisugune potentsiaal, et kõik geenid on meile enam-vähem olemas, võib-olla mõnel on natuke rohkem antud, aga kui seda ei arendad, siis ei saa sealt ka midagi, nii et ma arvan, et see on mingisugune tasakaal. No mulle inimesed meeldivad, sellega on organisatsiooni töö on väga palju pakkunud, eriti tore on see metsaülikoolinoori juhatus, meil on kõik enam-vähem Tartu Ülikooli magistrandid, doktorandid, kes käivad ise tööl ja kasvatavad lapsi ja täitsa tasuta palka, keegi maksa teevad seda tööd ja noh, lihtsalt on niuksed inspireerivas. Kunnas on lihtsalt tore tegutseda ja ma arvan, et metsaülikool sellepärast alati on küllaltki hästi välja kukkunud. Ta on niisugused inimesed. Nii et see annab mulle jõudu terveks aastaks, peaaegu niisugune. Aga looduses meil on pühajärvel vana ait, kus jooksvat vett ega midagi muud. Kuna Rein Taagepera taha sisse panna mingisugust veetorustiku ja siis meil jooksev vesi siis kui renn kaevule jookseb. Aga noh, seal on suurepärane pühajärvelt ei taha üldse ära tulla, et need päikseloojanguid ja kõik teised ilusad asjad. Ja raamatut kah muidugi ja igasugune, no see keemia ise edasiarendamine, õppimine ja ma tegelikult teen praegu uurimistööd teadusruumiteooriast ja hoopis natukene asjas kõrval. Et küsimus, et kuidas üldse inimesed loogilisi struktuure loovad. Ja ma sellele juhtusin täiesti juhuslikult, et üks mu kolleeg California ülikoolis on matemaatiline psühholoogia on välja töötanud, tähendab selle terve loogika struktuuri. Ja ma hakkasin seda kasutama orgaanilises keemias, et see on ju nii lihtne, et kuidas mu õpilased aru ei saa, et sond kolm-neli põhitõde ja kui sa sellest aru saad, sa oskad tuletada kõik ülejäänu. Aga millegipärast rahvas õpib ikka Tubid pähe ja siis teeks pärast eksamit kõik kadunud. Aga see ongi vist üks suurimaid õnnetusi ka ütleme praeguses keskkooli õpilased neid mitte ainult ekskeemia enda sees ei suudeta luua mingisugust loogilist struktuuri, vaid et noh, et need ained ongi nii eraldi, et laps ei saa aru, et miks on füüsika, matemaatika, keemia, et mismoodi nad ometi, kui seotud on. Seda on kole raske murda, ma olen nüüd 20 aastat Ameerikas, tegelesin selle loodusteaduste avastusõppega, et noh, et las õpilased ise teha, selle asemel, et defineerida, mis saastatud vesi on, anna talle klaas saastatud vett kättekivid ja, ja natuke seal lehti ja midagi sees lasse õpilane ise puhastab selle saastatud vee, sul ei ole vaja midagi defineerida. Ja kui niimoodi loovalt õpetada, siis ei ole sealt loodusteadustes midagi rasket. Aga traditsioonid on nii tugevad, et õpetatakse just nii, nagu sind ennast on lõpetatud. Siis on kole raske sellest läbi murda. Kuidas te ise keemeni jõudsite, et seesama valik, et lähen õppima keemiat? Ma mängisin, ma ei tea, kas 10 aastaselt ema näokreemi ja puudriga ja keegi ütles, et see on keemia ja mõtlesin, hea küll, ma lähen keemiat õppima. Teine tähtis moment, mul oli väga hea keemiaõpetaja gümnaasiumis niukene noor naine, kes tegi iga loengu jaoks, olid mingisugused demonstratsioonkatsed ja tegime katseid kogu aeg ja mulle see asi ei meeldi, sest ta tegi mind enda assistendiks ja siis ma arvasin, et ma olen väga tähtis, siis hakkas veel rohkem meeldima. Ma läksin ülikooli ja pandi siis kah nii kõrgemasse keemiaklassi ja seal oli siis õppejõud, 70 aastane, kes oli ise raamatu kirjutanud, rääkis nii hele või tähendab õrna häälega, et mina üldse ei kuulnud ja raamat ei olnud trükitud, aga olin nats nihukeses sinise paberite peal, need, ma ei tea, kuidas sa nimetad seda tehnikat ennem, kui need koopiamasinad tulid. Igatahes seda sai vaevalt lugeda. Ja ma lõpuks hakkasin ise raamatukogus käima, et selles loengus kahjuks palju midagi ei saanud. Aga siis mul hakkas filosoofia meeldima ja siis ma läksin koju jõulude ajal ja teatasin isale, et nüüd ma hakkan filosoofiat õppima, keemia, ta noh, lihtsalt ei huvita enam palju. Ja siis isa küsis, et aga mis sa selle Frosofiga peale hakkad. Ja meil oli väga oluline, et saaks mingisuguse töökoha, kuna kellelegil raha ei olnud ja meil oli tuttav, kes oli seal DuPonti keemiatööstuses tegi nailonit ja isal oli muidugi selge, et sellega saab Ta kohe tööle ja palka kah ja ja ta on päris ära ei ütelnud, aga soovitas mul veel kaaluda. Ja no pärast seda ma siis ikka läksin tagasi ja hakkasin suvel, hakkasin uurimistööd tegema ja pärast seda oli noh, lihtne, et ma ei tahtnud enam midagi muud teha. Kas see filosoofia lihtsalt sellise romantilise unistusena või teil olid mingisugused konkreetsed olulised küsimused, millele te oleksite tahtnud vastust saada? Eksistentsiaalsed küsimused. Ei olnud tegelikult aega mõtelda pärast seda, kui pere tuli ja et enda seda kutsetööd tegin. Noh, niimoodi mõtlema hakata, et siis ühel ajal muidugi ta oli küsimus, et kui palju ma ise kontrollin, kui palju kontrollitakse kuskilt, et väljaspool mind ja mida tähendab see hingeline dimensioon üldse, tähendab, et kui vaadata Niukest ratsionaalselt intellekti ja emotsionaalselt intellekti, ma sellesse täiesti usun, et see on olemas või mitteolemas. Ja siis kolmas dimensioon, see hingeline taust on küllalt, ehkki oluline ja ma olen ühel ajal väga usklik olnud ja olen sellest natukene nagu väljapoole tulnud. Aga põhiväärtuste süsteem peab mõnel määral siiski paigas olema, et see aitab elada. Nüüd seesama see skaala on kusagil kõrval, et, et see ei saa olla nagu inimese enda. Ei no ta päris kõrval ei saa olla, sa pead sisse elama, aga tähendab, et annad endale aru nagu, et see dimensioon on oluline ja son olemas. Minu lemmikküsimus, kas te jumalat usute? Jah, ja ei ma noh, täiesti puht literaalselt ei, aga et seal mingisugune suurem mõiste kuskil on olemas, seda võib-olla küll jaa, puht väga lihtsalt, kui vaadata inimese keemiat, me oleme enam-vähem kõik koostatud neljast elemendist mõned natukene rohkem kui neli. Aga kui mõelda, et miks me kõik samad kehatemperatuuri juures oleme ja miks meie vere PH on täpselt sama, kes selle kokku pani mõtlevad mina, orgaanilise keemialaboratoorium, mis küll ei oskaks inimest luua, et keegi targem, orgaaniline keemik kuskil olemas. Aga keemikuna, oodates maailmale oma töös, mis seal tõeliselt äratanud nagu imetlust, et kuidas see on võimalik. Ma arvan, et see on peaaegu igapäevane, et noh, hämmastav on see, kuivõrd lihtne see on ja kuivõrd vähestel põhi tõdedel asi tegelikult üleval seisab. Ja kui palju see kõik ära seletab, et see on nagu eluelust arusaamise võti peaaegu. Näiteks tooge mõni näide, noh, kui hakata nikotinist peale, ma ei tea, kus sa tahad seal hakata. Ma tean täpselt, mis see reaktsioon on, kuidas nikotiin, ütleme, DNA geeni külge ennast riputab ja see on küllaltki algeline orgaaniline reaktsioon ja ma oskaks tagurpidi keerata, tähendab, et ma tean, mis samm on ja selleks, et sellest sõltuvusest pääseda või, või ütleme sellest nikotiinist kuidagimoodi lahti saada, nii et see geene ei mõjuta. Ja ma tean, kuidas seda orgaanilise keemikuna, kuidas seda teha, raskem on need ravimid välja mõelda, küsimus ei ole mitte, et, et me ei teaks, mida teha, et küsimus on, kuidas seda praegu teha, aga väga paljud niisugused päevased ilmingud, et neid saab väga selgelt ära seletada, ütleme kui natukene keemiat, füüsikat või midagi muud teada. Ja no mul juhtub olema abikaasa, kes täitsa uute ideedega välja tulnud, kuna tal on doktorikraad tahke keha füüsikas agada politoloogiasse üle läinud. No tema idee üldse loogiliste mudelite süsteem sotsioloogias. Ja see on ka niivõrd lihtne idee ja seletab väga palju sotsioloogiat. Nii et need kõige sügavamad tõed võib-olla on, on väga lihtsad. Ma sellesse tõesti usun ja see on mul gaidiajast, et noh, et on üks põhimõtetest teed ühe heateo päevas ja tuleb välja, et ega ei olegi vaja oma käitumist eriti palju muuta, et hoiad inimesele ukse lahti ja mul on mõnikord tunne siin, et pigem asi käib teistpidi, et lükatakse nagu see uks sulle otse näkku ja no jälle Teises skulptuurist tulles on, hämmastab natukene jälle draidi elust, et ükskõik kus sa oled, jätad sellep puhtamana. Kui, siis, kui sa tulid, tähendab, et katsud nagu asja korrastada või siis noh, trepikojas näiteks kui me tulime, me kutsusime terve trepikoja juurde kohvi jooma ja see oli siis 15 aastat tagasi. Praegu on väga sõbralik suhtlemine, aitasime alguses seda ühistut rajada seal. No teeme nüüd koos remonti, tähendab, ühistul raha ei ole, siis teeme ise oma trepikoja remonti, vahepeal tegi ainult Rein Taagepera, aga siis viimane kord, kui me tegime, siis olid juba, ma ei tea, üks vähemalt kuus, seitse inimest nendest korteritest tegemas, nii et hästi sõbralik, kui niisugune suhtlus hommikul lähed lehte tooma, inimene tuleb vastu, ütled tere hommikut ja et kuidas läheb ja niimoodi et tähendab, et seda sõbralik õhkkonda saab kiiresti luua ja sa saad sellest palju tagasi. Mul siin mõnikord tänaval käies on niisugune tunne, et noh, et vastutulevad inimesed on peaaegu nagu minu vaenlased, kurjad, tigedad siin ei ole üks kord päevas läbi sõimatud, siis on nagu natukene midagi viltu. Ja küsin, et miks ma läksin seda näitena läksin sedasama metsaülikooli kogumikust raamatupoodi viima ja paari päeva vahest juhataja ja tuli välja, et mitu eksemplari ja ütles, et noh, et viis, ma ütlesin ja me toome siis viisi. Jajah. Ja siis peab mingisugune leping kaasas olema, ma ei saanud aru, millest jutt oli, mõtlesin, et noh, et mis seal siis täpselt peab olema. Noh, et mis te siis arvate, et kui teie üles või kuskil ei ole paberil olemas, et trote viis eksemplaris, tulete tagasi, tahate saada 10 eksemplari raha? Ma ei saanud üldse aru, kust see tuli. Tähendab, miks, ja Ameerikas on see täiesti võõras, et miks on vaja nii negatiivselt suhelda. Ja ma olen ise mõelnud, et noh, et kust see tuleb ja tähendab siia ühiskonda tagasi tulles on selge, et on see nõukogude mõju on siiski olemas. Et nagu ei usaldada teist inimest, ei taheta suhelda ja sel ajal ei saanudki usaldada see teine inimene, võõras inimene, võis minna KGB-sse ja rääkida kõik ei tea, mis asjad ära. Nii et noh, saab aru, kust see tuleb, aga selleks, et elujõuline olla ja õnnelikum õnne skaalal, ma arvan, et eestlased Euroopa Liidu uurimuste järgi ei ole eriti kõrged. Ehk kusele, niukse negatiivsus kriitikaga ja, ja muuga, tähendab, oleks õnnelik, oleks kõik korras, aga tundub, et ei ole ju, ometigi saab ennast ise õnnelikuks teha. Üks asi, mida ilmselt paljud eestlased ka ette heidavad, ütleme Ameerika puhul on see, et, et see kõik on nii pealiskaudne, et just need sama inimesed tänaval, eks ju, et kuidas käsi käib ja siis ludistatakse nagu oma eluga edasi. Vaat lugu on, et see ei ole niimoodi. Pealiskaudsus võib Eestis täpselt sama tugev olla, et miks sa selle morni näoga ringi käid, et see on täpselt sama pealiskaudne kui katsute, rääkida mulle, et te tegelikult olete rõõmsalt seest, aga teete lihtsalt niisuguse näo ette. Ma arvan, et mida rohkem sa naeratad, et lõpuks ma ei tea, mis keemiasin. Eima läheb aga, aga midagi on, mis sind ennast rõõmsaks teeb? Kas Eestis võiksime kohata võhivõõraid inimesi tänava nurgal rõõmsalt vestlemas? Ei ole märganud. Kujutan ette Ameerikas või, või Indias kusagil mujal, kui on bussijuht, kes müüb pileteid, laulab küsimus, et kuidas sul läheb, siis see on väga loomulikeks. Ei on küll Itaalias veel rohkem. Itaalias on päris naljakas, ma olin kuskil seal hotellis ja tõusen hommikul üles, inimene on, käib tänaval, laulab, hakkad juba mõtlema, siis on midagi viga või mis? Oleneb kultuurist. See on võrratu just seesama suhtlemine, et, et see on ka üks õnnelikkuse võti, et saame kokku ja räägime. Aga me katsume seda metsaülikoolis näiteks saavutada, et lähme kohe sina peale ja ja on põnev, tähendab, see on nagu kooslaulmine, et saad niisuguse kuidagimoodi lisaenergia kuskilt sünergia, et Tatum laguneb, pea hakkab töötama, mõtled koos tegutsed koos. Et see on niisugune suurepärane tunne, kui, kui seda saavutab ja ja ma arvan, et kah jälle, kui katsud ennast õnnelikuks teha, et see on üks võimalus, tulge metsaülikooli, ühesõnaga. Samas jälle mõnikord mõtlen, et näiteks kui seda väikses väiksel ruutmeetri arvul seda suhtlust saab korraga liiga palju, liiga tihedalt. Kohati väga raske, ma mõtlen näiteks omaenda pereelu peale minul sündisest, teine poeg. Me elame neljakesi 30-l ruutmeetril ja mõnikord ma tunnen ennast väga hästi sulgedes näiteks vannikardina taha või siis ma ükspäev lugesin osso raamatut. Armastus, vabadus, üksindus, tsitaat sealt lapseta. Kodu on nagu vaikne tempel. Ühe lapsega kodu on hullumaja. Kahe lapsega kodu on veel suurem hullumaja. Jamasid tuleb veelgi rohkem. Lapsed tohutult palju annavad, aga see aeg, te ütlesite, seitse aastat tegite doktorit? Väga raske on vist lastega. On küll jah ja eriti öösel magada ei saa, nii et see on, annab teha. Aga muidu tuli nüüd järsku meelde, et see pere suhtlus on ka väga oluline. Ja keegi kunagi ütles ja ma olen nüüd jälginud, et tuleb suhelda omaenda pereliikmetega just nii, nagu nad oleksid sinu kõige paremad külalised. Palud, tänad, vabandad ja nii edasi ja nii edasi. Noh, et räägid lihtsalt ilusti, ei ole niukene, kiuslik, üksteise torkimine kogu aeg. Jah, tähendab, seal on lastega küsimus on, et terve teema nüüd metsaülikoolis. Et lapse ja vanema vaheline usaldus, kas sa kohtled last nagu inimest või on ta sul lihtsalt tüliks kaelas. Ja siinsamas metsaülikooli kogumikus on Rein Taageperast üks lugu sellest, kuidas hea isa olla. Kus sa pead kamandama, kus sa ei pea. Tiia Tulviste võrdles lapse kasvatust Rootsis ja Eestis, Eestis on 50 protsenti ajast või rohkem läheb käskimise keelamise peale ei ole vaja. Et, et ei kuula seda last ja lapse maailm on väga huvitav. Näiteks tütrel on viieaastased kaksikud ise kah Californias ülikoolist on meil õppejõud ja elab samal tänaval, nii et on õnn olla kuuseumal lastega, lastelastega, mis Eestis on palju tavalisem või Ameerikas. Ja see viieaastane küsib mu käest umbes niimoodi, et millal sa sured. Hiljuti keegi küsinud ei ole mõeldud ka umbes nii, et kas oled õnnelik? Ja mis oskad ütelda, ma ütlesin, et mitte niipea veel, et noh, varsti, et kõik inimesed surevad ja nii siis küsib, et millal mu ema sureb ja ma ütlesin, et sul tuleb endal pere ja lapsed ja et noh, et siis kunagi sureb ja. Aga kellega ma abiellun, et võib-olla oma vennaga Taavi oli siis noh, kas kolm aastat vanem ei, mitte vennaga, et ma tahan kedagi, kes on just nii nagu mina ja siis küsis, et noh, et kui kõik ära surema, et kus me siis oleme ja noh, mis oskad rääkida järvi aastasel taevas seal ta käib niisuguses luteri lasteaias koguduse lasteaias, kuna noh, teist võimalust ei olnud ja siis et kas me oleme kõik koos taevas ja me oleme kõik ost taevas ja siis ütles, et, et see on niuke tore lugu, et räägi uuesti. Nii et noh, kui niimoodi lastega koos mõtelda, et seal on väga palju toredaid võimalusi Aga teid ennast, see surma teema ei ole kunagi ahistanud või painanud või. See on mõeldud, ei ole aega lihtsalt selle peale üldse mõelda ja see oli esimene kord, kui nii tõsiselt pidin mõtlema, kuna ma pidin kuidagi vastama, noh umbes nii nagu et kas jõuluvana on olemas, et ei ole vaja väga keerulist vastust, aga no et viieaastane laps siiski ma ei tea, kas oli mingisugune loom surnud või, või võib-olla minu ema. Et oli emast pilt, jaa, ja ma ütlesin, et noh, et vanaema on surnud ja, ja siis siis tuli see Arvuti, aga see niimoodi ei või olla, et inimene läbi oma erinevate tegevuste justkui põgeneb selle oma isikliku surma teema eest. Ei, ma ei usu, et ma kuskilt eest ära jookseb, et, et need asjad on tehtud, on tore, et said tehtud ja rohkem tähendab seda faasi ei taha läbi elada. Ja Ma arvan, et kui midagi, siis mul on praegu rohkem aega. Võib-olla enda jaoks meeldib endaga muidu olla, mul ei oleks lahti teisi inimesi vaja. Ja suudab rahulikumalt kuidagimoodi nagu rohkem nautida, nii et mul see praegune elu väga meeldib. Üks oluline teema lihtsalt enne me saime kokku, siis tuli jutuks põdemise teema minu meelest seal mina olen näiteks elus väga suur põdeja. Alati elan üle, kui midagi läheb valesti, siis ma isegi mõnikord halvab nagu edasise tegutsemise. Ei, see on Eestis eriti väga tähtis teema. Pidevalt keegi räägib, et põeb midagi ja ingliskeelset vastet ei ole. Ta Sis vaimselt põdema selles mõttes, et ma olen nagu kurb selle üle, mis juhtunud. Ja aga ei ole niisugust tähendab asjade eneses hoidmist ja marineerimist et oleks pidanud ikka teistmoodi tegema. Kuidas ma seda asja ikka teen, lihtsalt tee ära? Tähendab, see põdemine ei anna sulle elujõudu juurde, see on selles asjas väga negatiivne. Ameerikas on, on turumajandus, aga 80 protsenti ameeriklastest käib kirikus, mis on peaaegu täiesti hämmastav. Nii et see üksteise aitamine andeks andmine, mis on väga oluline usus üldse. Et vabandad sulle, antakse andeks ja enam ei põe, lähed edasi? See on ilmselt ka kõikides teistes religioonides zen-budismi kohalolek, mis tähendabki seda, et, et sa ei ole ei minevikus ega tulevikus võid, sa oledki selles hetkes ja annad kogu oma jõu sellesse hetke. Et see on ka ilmselt universaalne. Oledki õnnelik. Kas õnnelik olla tähendab seda, et seal on palju häid juhuseid või on õnn selline rohkem nagu programmeeritav asi, et sa saad ise palju asju ära teha, et olla õnnelik, või mõnele inimesele, et on rohkem juhuseid, ta saab olla õnnelik ja teisel inimesel on vähem. Üks oleks selline küsimus ja teine küsimus on selline, et et rohkem nagu keemikule, et et mis te arvate, kas juhuseid üldse olemas on või on lihtsalt olemas sellised asjad, mida me ei tea. Et mida rohkem nagu teada saama, et seda vähemaks jääb nagu ka juhuseid, et siis me oskame neid asju nagu ära seletada miks mingid asjad toimuvad. Huvitavad küsimused. No muidu eesti rahval on väga palju tarkust just vanasõnades, see, et igaüks on oma õnne sepp, on minu meelest täiesti õige. Selleks et õnne või ütleme, mingisugust juhust ära kasutada, õnnelikuks saada, pead sa olema ette valmistatud, tähendab, see õnn ei kuku kuhugile sülle ja juhus ei kuku sülle, kui sa ei saagi aru, et see mingisugune võimalus või või juhus on. Ja meil oli noh, minu gümnaasiumi haiskuli siis motoks klassi motoks oli, et life smatiividžuustiumeikett Distsipliin töö tegemine ja emotsionaalselt sisseelamine, see peab absoluutselt olema ja kui siis mingisugune juhus on kuskil olemas, oskad seda ära kasutada. Nüüd küsimus, et kas juhuseid on üldse olemas, tähendab noh, see kaose teooria peaaegu, et kui palju on juhusliku ja kui palju ei ole, et mida rohkem me teada saame, seda vähem on niinimetatud juhuslikust. Ma arvan, et me, et see on nagu see paradiisi õnne kui õunapuu või mis see on, et kui me kõik teada saame, olemegi kuskil lõpus, et ma ei usu, et lähedalgi oleme veel. Sa rääkisid väga huvitavalt sellest, et kuidas Eestis on vähe usaldust vanavanemate ja laste vahel ja, ja tõenäoliselt mitte ainult tänaval poemüüja ja ostja vahel, vaid ka töökohas või kuskil erinevates elusfäärides, et kuidas sina arvad, et kas see võib olla tingitud ka sellest, et tegelikult inimesed usaldavad vähe iseennast. Et see algab peale sellest, et kui ma võrdlen seda, mis sa räägid nüüd Ameerika ühiskonna kohta, et inimene usub ja siin ka jaaniküsimus selle põdemise kohta, et ma arvan, et see on tegelikult seotud, et see, kui sa ise väga palju põed ja oled väga enesekeskselt, aga samal ajal nagu kardad asju, mis sünnivad, siis sa oled nagu sellises kaevikusituatsioonis, et sa oled enesekaitseks kogu aeg valmis ja sageli ma arvan, õpetajad koolis karjuvad laste peale, sellepärast et nad ei ole endas väga kindlad, nad kardavad, äkki neil ei ole autoriteeti või nad ei saa hakkama näiteks ja küllap on vanematega kogudused kõika pubekas üldse jagu ei saa siis parem karjud selle pubeka peale, kui proovid kuidagi teda teda veenda, aga, aga need küsimus on muidugi tõesti selles, et kuidas seda muuta. Ta ei ole olemas mitte ainult biotehnoloogia, vaid ka on olemas sotsiaalne tehnoloogia, kuidas inimeste käitumist nagu muuta, kuidas nende suhtumist. See hinnangut muuta kah jälle huvitav küsimus ja meil oli usalduse teemal neli päeva juttu nüüd kuu aja eest metsaülikoolis ja, ja mitmel tasandil algab kindlasti eneseusaldusega, siis on, ütleme, inimestevaheline usaldus siis on ütleme, riigisisene usaldus, kodanikud usaldavad või ei usalda oma riigiasutusi ja rahvastevaheline riikidevaheline usaldus, Marina Kaljurand rääkis väga toredasti, et kas noh, ütleme Venemaa ja Eesti vahel ja siis Matti Maasikas Eesti ja Soome vahel, et kas on usalduslikud õhkkonnalt, kus saab 11 usaldada või ei saa ja kuidas diplomaatiat näiteks mõjutab aga nüüd vastusena kui hakata vaatama, kuidas laps kasvab ja kuidas teda kasvatada. Positiivne tagasiside on väga oluline ja mulle tundub, et siin juba Eesti algkoolides pigem kurjustatakse, ma ei tea, kui palju neid häid sõnu üldse eesti keeles on. Tubli ja hästi tehtud. Ja Ameerikas öeldakse kah ilusti ära, et oh, et mitte, nii et sa oled lolli, sa millegist aru, miks sa seda kooli tulid, miks su vanemad sulle süüa ei andnud ja, ja ma olen muidu istunud, noh, see oli 20 aasta eest, ma tahtsin näha, kuidas siin koolis asjad käivad ja mul oli seal ebamugav olla. Kui mõni õpilane oli vale vastuse andnud, siis võeti niimoodi läbi, et kurb hakkas kohe ja ma ei saanud kuidagi vahele segada, aga aga et seda positiivsust natukene rohkem mõjutada ja no ma vaatan, kuidas nüüd mu tütar Salme siis oma lapsi kasvatab. Me kasvatasime enam-vähem selle vana autoritaarse korra järgi, et teed niimoodi ja, ja punkt ei olnud üldse mingit valikuvõimalust. Aga salme ütleb umbes niimoodi, et, et seda sa tegid hästi, aga et proovi nüüd natukene niimoodi, et võib-olla läheb veel paremini. Ja selle positiivsusega Eestis on mured, rikutakse, laps ära ei rikuta, rikutakse äras negatiivse tagasisidega ja kui sa positiivselt oled midagi teinud, keegi on ütelnud, et on hästi tehtud, siis teed jälle uuesti ja see enesekindlus kasvab. Ja see on maast madalast, väga varakult tuleb seda sisendada. Aga enesekindlus kasvab ta sellega, kui võtad kätte ja teed midagi, ütleme noh, nii ühiskondlikult kasuliku või mina tegin metsaülikooli, ma ei teadnud, mis sellest asjast saab või ei saa. Läksid välja ja tegid oma parima ja hakkab vedama. Ja jah, minu enesetunne sellega on kah kasvanud, kuigi selle aja peale nüüd olen enam-vähem enesekindel. Lihtsad tõed ütleme, mille järgi mina elanud olen ja on jah 10 käsku ja kõikides võib olla kinni ei pea, aga ma ei valetama, ei varasta, teed seda teistele, mida sa tahad, et sinule tehtaks, aitad inimesi iga päev, siis no Kaidluses on ükskõik, kui raskeks läheb, kui sa oled midagi lubanud, sa teed selle ära ja lõpetad ära jälle Eesti vanasõna vanast ajast, et meest sõnast, härga sarvest. Ma ikka mõnikord satun siin täitsa naljakas olukordadesse. Kui me nagu kokku leppinud ja rääkinud ja ometigi ei juhtu, et siin on niisugune tunne, nagu, et see sõna ei loe, midagi sõna ei soosinud. Ja see tuleb ka jälle võib-olla nõukogude süsteemist, kus pidid tõesti ühte juttu rääkima, teist asja tegema. Läänes see asi niimoodi ei ole, nii et see tundub nagu väga imelik, et oled usaldusväärne, oled aus. Ma ei suudagi palju suuremaid väärtusi välja tuua. Kas seda saaks üksinda olla, kas saab olla üksinda ühiskonnas aus, olla usaldusväärne sõnapidajad, tähendab, see ilmselt ongi nagu see, et kas on vaja mingit kriitilist massi inimesi, kes samamoodi toimiksid, sest muidu sa ei teki nagu sellist tunnet, et sinu tegudest mingit head tagajärjed. Ei, aga mul on see nii sügavalt sees, pulm peab säilima, respekt iseenese vastu, mul on ükskõik, mis teised teevad. Tähendab, olen aus. Ma ei valeta. Ilus käsk on kah kuskil, et ei riku abielu nagu näiteks ja no see on nüüd nagunii moest välja läinud, aga ma usun sellesse. Tähendab see ei ole mitte kerge seda abielu säilitada. Aga suurem pahandus on, kui sa ei säilita, tähendab, et, et ükskord usaldad inimest, usaldad lõpuni? Mulle väga meeldis just seesama respekt iseenda vastu paljud jamad nagu sellest algavadki, et miks inimesed on tänaval nii kurvad. No teine probleem, mida me nüüd oleme siin täitsa märkanud ja teadlikult metsaülikooli sisse viinud et ei arutata asju ja ei argumenteerida Athomine, tähendab, sa ei tee inimest lolliks. Tähendab, suhtumine on umbes niimoodi, et ma respekteerin, sinu arvamust aga ei nõustu. Ja siin on riigitegelasi, kes räägivad ajakirjanikega umbes niimoodi, et kui te oskaksite lugeda, siis oleksite aru saanud püha taevas seal allpool igasugust väärikust. Et riigi probleemid on küllaltki tõsised ja need tuleb arutada, mitte isiklikul, aga täiesti absurdselt objektiivsel pinnal. Aga ilmselt see on niivõrd magusam, teist alandada, sest noh, selle võrra sinu ego saab ju niivõrd hästi toitunud. Ei, aga see on kõik negatiivne, tähendab, sa ei suuda ennast välja elada ainult sellega, et vaatad, et teisel inimesel läks veel halvemini. Tähendab see, anna sulle mitte midagi tagasi, natuke kahjurõõmu on, et hea küll, et läks veel hullemini kui minul, aga sa saad palju rohkem tagasi, kui sa lähed ja aitad seda järgmist inimest. Tuleb mingisugusesse põhilis, võitleme põhilisemasse voolu sisse suunduda, et, et on midagi suuremat kui sina ise ja just täpselt nii, et kui sa hakkad teiste probleeme lahendamas, unustad enda probleemid ära ja ma tunnetasin seda. Ma olin ühikas. Noh, ma ei teagi, kuidas see korravalvur ei olnud, ma olin administraator tegelikult ja selle eest ma siis ülikoolis sain vaba toa ja, ja toidu. Aga siis igasugused need esimese aasta õpilased, kes tulivad siis mulle oma pisikeste lastega ja ma mõtlesin, ma sellest makstud ei saht sisamaatilis saator, aga vaatasin siis seal nõustama neid ka. Ja täitsa tore oli, et hakkas nagu just tähendab niukseid väikeste asjadega endast väljaspool elama ja niipea kui sa hakkad teiste inimeste probleeme lahendama, need sinu enda pisikesed probleemid kaovad ära nagu. Ja see praktiline tegutsemine vaimusilmas kujutasin seda väga elavalt ette, kuidas professor Rein Taagepera võtab pintsli kätte ja läheb oma suure maja koridori värvima ja see ei ole toimunud, eksju, 30 aastat tagasi vaid kaks aastat tagasi. Ei, no toredam on veel alguses ja tulime seal nad suur tagaaed ja keegi nagu muru niitnud ja võttis kätte, hakkas niitma ja, ja hekki pügama seal ja siis tuli. No rahvas ikka vaatasin akendest, et noh, et üks loll tööd või ma ei tea, mida nad arvasid. Kõige toredam volikogu laagrimajast tuli seal üks ühistu tegelane küsis, et, et kas saaks seda meest meie aedaga pügav. Aga tähendab, Ameerikas on niisugune tunne, et see on sinu asi, ka see on sinu aed, sa kasutad seda, see on sinu trepikoda, sa kasutad seda, tähendab tuba või sinu kodu ei lõpe mitte seal oma korteriuksega. Võib demokraatliku riigi luua võib kõik need asutused kokku panna, seadused kirjutada, aga kõige raskem on seda käitumist muuta, et demokraatia, sealt mitte ainult vabaduse, aga ka kohustused ja nendest kohustustest on raske aru saada, et demokraatia on ainult nii tugev, kui ütleme, iga kodanikuteadmised ja ainult nii tugev, kui hästi otsuseid tehakse. Ja ei saa häid otsuseid teha, kui inimesed ei võta sellest, ütleme, et ei võta seda riiki tõsisemalt, kui praegu võetakse. Aga ma arvan, et palju noori eestlasi eriti on reisinud ja kui mul on võimalus, ütleme, ühe aasta kuskil teises ülikoolis välismaal olla, et see tuleks kindlasti kasuks. Mul on siiamaani hea meel, et me olime aasta otsa Soomes ja mul on sellest ajast seal tuttavaid ja kuidagimoodi saime selle Soome elust paremini aru ja me läksime 10 aastat hiljem tagasi, õpetasime Helsingi ülikoolis läheb nagu selle soomlase perspektiivis maailmaelu, ma olen seda nüüd ameeriklaste silmis näinud ja nüüd eestlaste, nii et tähendab, see niisugune multikultuurne tagapõhi on mulle ainult kasuks olnud. Kui sul juured on, tähendab see, kui sul kaks juust on, minul juhul see eesti kultuur, Ameerika kultuur ja võib-olla isegi soome omad on kolm juurt, see teeb sind tugevamaks. Et sa tunned, et sa oled osa palju suuremast laiemast maailmas, kus sinu pisikene mina. Ja nüüd mida ma päris ei mõista nüüd eestivenelase olukorda ja kuidas nendele terves Eesti asi tundub. Me tegelesime sellega nüüd kahe aasta eest, metsaülikoolis tähendab üldse lõimumise probleemid. Et Ameerikas on see väga tõsine lugu. Kui ameeriklased ei suuda integreeruda, siis riik ei püsi koos. Aga ameeriklastel on see ainult kasuks tulnud, selles mõttes, et nende esimese põlvkonna immigrandid teevad kõige rohkem tööd ja ma tean, et mul õpilased vietnamlased peamiselt õpivad rohkem, teevad tööd tõsisemalt, kodutööd paremini kui tavaline Ameerika blondi peaga surfar meil. Me elame seal mere ääres, et ma vaatan 300 õpilast, et kõik, kellel on blondid juuksed roheliseks, natuke pleekinud või käivad basseinis ujumas, ei ole lootust ka. Et poeg Jaan on noh, üldiselt tark, aga distsipliin ei olnud ja sai gümnaasiumis läbi, ilma et oleks pidanud ennast pingutama. Aga siis kuskil mingisugusel tunnis sai mingisuguse halva hinde. Ja tema ütles, et jah, et kõik teised, kes paremad hinded said, olid hiinlased. Nii et nagu ei lugenud käest et tema oli valgete või ma ei tea, kuidas ta elas, nimetas hulgas kõige parem. Nojah, ja mul head tuttavad on hiinlased, jaapanlased ja Eestis on üldse väga igav, et liiga palju valgeid inimesi. Kui me tuleme, õnne teema juurde tagasi, et kas see on oluline näiteks õnne jaoks, tunnetada oma juuri oma kokkukuulumist või aitakse, et ma tunnen, et me oleme kõik võrdsed kodanikud, kõik armastame oma maad, teeme siin koos? Ei no raske on, ma arvan, et igal inimesel on vaja niisugust väiksemat, et ringi, kuhu ta kuulub, mitte ainult Suur-Ameerika, aga kas see on siis ütleme, kultuuriline kuulumine Los Angelesis on Eesti maja? Me käime vabariigi aastapäeval seal ja jõulude ajal ja nii edasi ja lapsed käisid seal igal laupäeval eesti koolis. Et meil on see tõesti see eesti kultuur on, on selleks väiksemaks ringiks, aga võib võtta ükskõik mis tähendab, võib võtta mingisuguse sportlastest kogukonna, kellega sa identifitseerib või, või midagi muud. Selle varjuküljeks võiks olla see, et samastumine mis tahes ringiga noh, rahvuse või, või siis kitsama ringiga, et see on ka mingis mõttes nagu iseenda ego laiend, et sa tunned siis uhkust, et noh, ma olen nüüd eestlane, sa oled iseenesest juba kõvakotte Mitte eriti uhkust, tähendab see uhkuse mõiste on kah Ameerikas nagu peaaegu kadunud, et ei olegi vaja uhke olla, et sa lihtsalt oled. Noh, ütleme kui see trepikoja värk hästi töötaks, no nii nagu see uue maailma seltskond teil, et on mingisugune ringkond, kes omavahel hästi läbi saavad ja nagu kuidagimoodi tunned mugavalt ennast seal, mitte et sa nüüd eriti uhke oleks, ma, mul see metsaülikoolivärk väga meeldib, ma olen juba 20 korda kindlasti käinud seal alates Kanadast ma ei ole mitte uhke selle üle uhkuse mõiston, noh, mulle natukene raske meeldib seal olla, aga, aga tähendab, et see on niisugune. Ma ei ole kindel, misse uhkuse moment oleks. Millised väärtused olid need, mida teie vanemad näiteks teile püüdsid edasi anda siis kas läbi eeskuju või läbi mingisuguste lugude? Ei, no kindlasti igasugune töökus ja vastutus, ma mäletan, mu isa ikka ütles, kui sa julged midagi, tehase julgeb mulle rääkida, aga kas oli, mõnikord on rasked ja midagi läks viltu, ta peab minema ja vabandava ausus tähendab selles mõttes, et see küsimus ka, kui sa midagi lubasid tõesti tegid, tähendab sedasorti ja nõudlikkus. Ei mul oli, tuleb meelde, et olin vist kolmandas klassis seal tippi laagris Eesti koolis ja sain koti, tegin 300 peale, noh, nii mugavalt kolm. Ja ema küsis, et noh, et kas sa paremini ei taha õppida, mõtlesin, et ei taha. Põhjustab siis isa tuli sealt vangilaagrist tagasi, ise matemaatikaõpetaja ja küll ta sai kurjaks. Et mis see tähendab, et kolmest koguaeg ja siis pani mind nurka seisma elu peale tiiv läbi mõtlema, ütles, et milles asi seisab. Ja pärast seda mul hakkasid nagu kogu aeg viiet tulema. Ta oli niisugune moment ja ma kartsin teda kah nii vastavalt, nii et selle jaoks on natukene vaja karta kah, aga tähendab see põhirõhk peaks olema siiski positiivses suunas. Ja noh, see õppimine oli kohutavalt tähtis, sellepärast et me olime kõik teised asjad kahtanud. Ja seda sõda ei tahaks kellelegi soovida, aga see paneb niisugused põhiväärtused paika on pandud. Kui sa tõesti midagi tahad teha, sa pead täie südamega asja tegema ja püüdma umbes niimoodi nagu olümpiaadil, võistlejal. Ma olen elus palju sporti teinud, kruvid ennast nii üles kui vähegi võimalik, et paned viimase välja ja siis see asi õnnestub ja see tähendab annab väga positiivse tagasisideme just nii, et mul ei ole niisugust suurt elu probleemi olnud, mida ma ei ole suutnud lahendada. Ka mõni selline noh, nõrk külg on olnud, et mis on nagu vajanud tööd iseendaga. Häda on, et ei ole aega mõelda üldse niisuguste asjadega. Vaat, ma ei oskagi nagu ütelda, üks positiivne asi oli mulle, ema pani mind klaveritundi ja sel ajal meil klaverit ei olnud, siis pidi kuskil mingisuguses rahvamajas pidime üürima veel pool tundi tuli iga päev klaverit mängida ja see maksis, ma ei tea, mis, missugune viis dollarit. Aga noh, mul muusika meeldib, mulle meeldib laulda, aga see klaverimäng oli noh, nii nuh. Praegugi veel jõulude ajal mängin jõululaule klaveril, aga noh, rohkem sealt ei saa praegu enam. Aga mis oli oluline, oli see distsipliin? Lihtsalt pool tundi istudes klaveri taga ja mängid seda nii et, et distsipliini küsimus, ma arvan, et ma olen sellega nagu kuidagimoodi lahendanud, et on mingisugused ootused, et saad nende asjadega päeva lõpuks hakkama ja saab ka, kui ma midagi teen, aktiivselt midagi teen. Ma lahendan selle probleemi ära, sa tead, et sul on probleem, hakka sellega tegelema. Noh, see nagu iseenesest lahendab terve probleemi niimoodi. Sarjas Õnne õpikoda kõneles California Ülikooli teadlane Mare Taagepera. Muusika autor Robert Jürjendal. Ülikool tänab koostöö eest Tartu Ülikooli eetikakeskust. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2008.