Tere õhtust, hea vikerraadio kuulaja on pühapäev on hingamise päev mis hakkab lõpule jõudma ja nagu üle pühapäeva kombeks on hingamise päeva saade taas eetris. Seekord on saatejuhi rollis nii-öelda Toomas Vilosius ja minu vestluskaaslaseks on Tiina Mõis, kes ilmselt ei vaja laiemale publikule tutvustamist, kuid siiski olgu öeldud, et tegemist on eelkõige pangandusmaailmas seni väga tuntud inimesega, kes on Eesti suurim ja panga ülesehitaja meeskonda, kui nii võib öelda, kuulunud, kuid nüüd on toimunud pööre. Tere, Tiina, tervist kõigile. Ja tere sullegi toomas. Ma ja pööre nimelt selles, et sa oled asunud ühtäkki poliitikasse ja kohe nii edukalt, et vaated nõmmel kõige edukam. Mis otsus? No äkkotsus ja ma nagu ei tõstaks seda nii hirmsasti esile, et see oleks nüüd midagi väga tohutu suurt ja murrangulist. Kuigi sa oled ühes intervjuus apas, mida ma enne saadet ette valmistades lugesin, öelnud, et elus on sulle iga niisugune uus samm, pigem pigem mitte eesmärk, vaid pigem väljakutse. Kas see poliitikasse tulek teenib sama eesmärki? Seda kindlasti, aga ma arvan, et ma võtan selles mõttes rahulikult, et ma otsin ja ootan neid muudatusi, et teha need pöörded kaasa, kui sellised sujuvad liigutused, mitte et nüüd kuskile õhku hüpata sellega vaid pigem. Kuuenda veepinnal tasakene tasakene, jah, võtan asja rahulikult, teadis sinu isiksust, kas see on suutnud juba harjuda sellega, mis on, paraku Homaneb poliitika maailmale seal niuke keerutamine, kavaldamine, et mitte öelda veel halvemini, sest äris ei saa sõbrad nii-öelda, et vaadake, poliitiline situatsioon on muutunud ja see, mis ma eile rääkisin, kõik enam vett ei pea, kuigi meile lõime käed. See on vist küllalt ränk üleminekuoled, sa harjunud. Noh, eks ma rohkem jälgin ja vaatlen seda kõrvalt ja ja kindlasti ma ise ei oska seda tööd ja valetada ja keerutada ma ka ei oska, ma olen pigem vait. Poliitikaga käib kaasas siiski veel üks üks niisugune elu tahk ja, ja see on see nii-öelda avaliku elu tegelaseks olemine. Sa oled küll öelnud, et sa ei taha olla avaliku elu tegelane, aga paratamatult käib see selle eluga kaasas. Loomulikult on iga iga poliitikas oleva inimese või üldse avaliku elu tegelase nagu sisemise tunnetuse või sisemise küpsuse astet, näitab see, kui sügavale hingeajakirjanik lastakse. Tead seda piiri, on see piir, sell? Ma arvan, et sellised küsimused asjast, nii-öelda elust enesest on teretulnud, mulle ei meeldi väga, kui väga minu isiku kohta. Neid küsimusi esitatakse aga niimoodi ühise ürituse nimel ja ja asjadest ja teemadest, millega ma tegelen, nendest on alati nõus rääkida. Vaata, kui ilusasti tuli välja see poliitikamaailmas kehtiv reegel vist sellel nädalal, ma arvan, sa käisid reisil Tais, kui oleks Tai reisil käinud investeerimisfirma Gentel juhataja ei oleks sellest teadnud mitte kunagi mitte keegi. Aga, aga kuna seal käis nüüd siis poliitikasse tulnud Tiina Mõis, siis see ilmus, ma arvan, ma lugesin ta vist kuskilt lehest. Nii et see tuli, nagu öeldakse, kohe tuuakse niisugune asi avalikkuse ette, tõenäoliselt tõid selle avalikkuse ette sinu poliitikust reisikaaslased, ma vähemasti julgen kahtlustada selles See on iseenesest jah, päris naljakas fakt, et see niimoodi sattus lausa siin mõne ajalehe esileheküljele, aga ikkagi ma julgen arvata, et see ei ole seos otseselt poliitikaga sest ma ei ole kunagi ega ühelgi hetkel tajunud, et ma olen kuidagi ära kadunud selle avalikkuse tähelepanu alt, et see hansapangaga seotud, saad mind vähemalt siiamaani kandnud, nagu paraku sellel lainel, et ma, ma pean kogu aeg arvestama, kus ma käin ja mis ma teen. Kellega kohtunud ja mida teed, aga tühja sellest poliitikast jätame selle poliitika jutul selleks katki, jääme rohkem poliitikast, räägime, vahetame pisut teemat. Tegelikult saab alguse kõik lapsepõlvest. Tegelikult saab alguse kodust ja lapsepõlvekodust mis oli sinu lapsepõlvekodu. Lapsepõlvekodu oli lihtne kodu, töölisasulas Järvakandis suur maja, see oli korterelamu, Järvakandi oli kuulus oma klaasivabriku poolest, tootis lehtklaasi ja sinna oli vaja palju töölisi ja siis siis neid nii-öelda toodi sisse, nagu on need võhma Tootsi Järvakandi otsa järve ja ja siis sinu vanemad sattusid sinna samamoodi, nad olid mõlemad küüditatud perede lapsed ja siis niimoodi otsides oma kohta seal kuskil 20.-te, tähendab siis vanuses 20 aastat sattusid sellisesse töölisasulasse ja sinna need jäid nende oma pereleid ja kolm last olid meil kolm tütart, mul on kaksikud vanemad, õed, mina olen siis nende väike õde. Pesamuna, eks seda oli kodus tunda, kärsapesamuna olid selles mõttes, et kas pesamuna sai endale nagu üht-teist rohkem lubada suurema kommi ja rohkem jonnidele. Ei, seda küll mitte, ma arvan, et ma olin hea laps ja üldse jonnivad. Eks see maja, kus te elasite, seal oli nisuke, kus oli peale teie korteri, oli veel seal korteris Oovia Ja homotäpselt ja siis need puurid, aiamaa ja puuriidad ja kasvuhooned, mis kindlasti käivad Järvakandi pildi juurde ja siis olid oma hoovi seltskondades luurekalt absoluutselt hirmsad hoovimängud terve lapsepõlve läbi maja lastega ja ümber maja jooksmine ja kõik see värk. Ma tean. Et sinu täpselt sinu hea kaaslane ja ka minu ja ja sõber võib nii öelda Riho Sibul on ju täpselt samal ajal elanud Järvakandis olite tuttavad? Tuttavad me oleme küll, aga tema elas natuke eemal, Järvakandist on veel üks koht nimega Burku, kus on nii-öelda Järvakandi kaheksaklassiline kool, tolleaegne ja tema käis seal ja elas eemalt, ei käinud nii-öelda Järvakandi keskkoolis, kus mina käisin. Siis siis sa läksid ja muusikakooli Riho mediga muusikul tulema ju ei tulnud, mina arvan, et teda õpetas tema ema, kes oli muusikaõpetaja. See oli emal, tema Järvakandi muusikakoolis ei käinud. Aga kuidas sinu muusika oli? Mina olin Järvakandis, tuli klaveriõpe, et ajalaste muusikakooli lõpetasid nii-öelda seal ära, ema, nii, nii kaugele jõudnudki, pean tunnistama ikkagi ainult, et käisin neli aastat, siis oli mul juba nii palju tegemisi, et ma pidin millegi vahel valima ja paraku muusika jäi mul siis katki edasi, ma olen ise. Mis tähendab seda, et ma tean seda, kuidas kevad tuleb ja sirelid õitsevad ja sina pead harjutama Kinski Poloneesi. Kõik karjuvad õues ja kutsuvad, et tule õue, Tiina, et sa ei saa sloginski Polonees. Jah, ei jõudnud jah, või ütleme siis nii, et küllap ma sain ise aru, et ma ei ole ka nii hirmus andekas selle asja peale et olin saanud juba oma pillimänguoskuse kätte, et sain sellest ise rõõmu tunda ja mõtlesin, et küll ma edaspidi iseseisvalt harjutada. Järvakandis, ma tean, oli tolle aja kohta igavene suur ja vägev bassein, ujumas käisid. Absoluutselt see on ju, oli jah, kuulus väliujula 50 meetrit pikk täismõõtmeline ja Järvakandi lapsed pandi kõik minu meelest esimesest klassist peale juba. Ujumistrenni. Käis seal saia, filmi iga väärsemaisel ja suhteliselt varakevadel, see vesi oli ju mingi jahutusvesi, ma täpselt eks ole. Ja see oli, see oli soe. Minagi olen seal selles basseinis ujunud, ma sellepärast tean. Aga siis siis hakkasin sporti tegema. Kassis sa olid siis, kui vana sa olid, siis kui saaksid sporti tegema. Ja sport on väga tähtis, mul needsamad vanemad õed, kaksikud, need olid mõlemad kõvad trenniskäijad ja noh, ma hirmsasti tahtis siis nende moodi olla ja unistasin juba sellest kooli minnes, et kui ma saan natuke vanemaks, siis ma saan ka trenni minna. Ja siis kolmandas klassis, siis kui esimest korda võeti neid väikseid lapsi, siis ma olin väga õnnelik, kui mind ka välja valiti, sinna trennis käima hakata. Et kes, kes vesti spordis eeskujud olid, oli Eesti spordis. Me teadsime suhteliselt maailmaspordist vähe, me oleme ikka üsna kinni sinivärgis. Sel ajal olid ikka need kohalikud eeskujud, arvan see oli Kassari sagedasti kaheksasadat tol ajal ja teadsin väga hästi niisugust eeskuju, kus hüüda polnud mul vaja kaugelt otsida, mõtlesin, ma vaatasin juba omaenda õdesid, see juba tõmbas mind. Nädalase vahe on kolm aastat ja natuke peale. Kas sa lõpuks said neist jagu? Ja selles mõttes sportlike tulemuste ei saagi öelda, see oleneb alast meid. Kergejõustik on selline, et on nii palju erinevaid alasid, kes mida teeb. Aga minu üks õdedest on nüüd pannud ikkagi üle kuue meetri kaugust majja, Uudmäe kuus 10 vähemalt kui mitte kuus, 13 või mingi selline number mina üle kuue ei küündinud. Minu ala, ütleme nii. Ja õde on ju tegelikult seal ava juurde jäänud. Serva pidi serva pidi tänaseni. Ja. Kus see otsus tulijat aitab kergejõustikutegemisest, Järvakandist tuleb minna spordiintress seal spordiinternaatkooli sinna Tondil, et see oli nii-öelda kodust äraminemise soov Järvakandist ärama inimeste soov või oli sporditulemus jõudnud sinnamaani, et Järvakandis ei olnud võimalik enam spordi mõttes areneda edasi. See sinu poolt pakutud kolmas variant, et ikkagi selleks ajaks olid juba päris head tulemused ja nagu need spordiinimesed lihtsalt tõmbasid enda poole ja pakkusid välja paremaid võimalusi ja siis otsustamishetkel nagu vaatasin, et polnudki nagu midagi eriti plusspoolelt, miks ma peaksin Järvakandis, jätkame et rasked oli otsustada, et oma vanadest klassikaaslastest lahku minna ja kodust ära minna ja see oli küll meil selline pereheitmise aasta, kuna meil oli kolm aastat vanusevahet, et need mõlemad õed lõpetasid keskkooli ja mina lõpetasin siis nii-öelda selle põhikooli kolm last kõik korraga, samal aastal lendasime kodust ära. Tühjaks. Kurb lugu jah, aga otsus oli ju sinu. Ja nagu ma tean, on sul see tunne natuke üle elatud ka praegu üks üks tütardest on noh, küll ajutiselt ikkagi kodust ära. Ja elus tuleb kõik tagasi ja ma arvan, et sul ei ole õigust, ei ole tagasi minut, pigem on see ikkagi edasi, et see näitab tegelikult kuigi tollal veel välja kujunevate isiksuste, aga ikkagi seda isikuomadustelt, see on otsustanud, kus on küllalt karm otsus. Emale on ta lihtsalt tagajärg, eks ole, aga võta mingi kaheksanda klassi, noh, ütleme välja plikana otsus vastu, et kõik koduga lõpp oma käe peale Tallinnasse sporti tegema, õppima elus edasi jõudma. See on üsna-üsna tõsine otsus. Ja nüüd tundub ju küll see vahemaa nii väike, mis Tallinn Järvakandi vahemaa on mingi 78 kilomeeter, 40 mintsi sõitu jah, autoga lähed lennates ja mõtled, kui palju aastaid ma olen seda maad sõitnud, ma tean, kõik need bussipeatused peast ära iga teekäänaku maks kinnisilmi seda sõita ja ma sõitsin seda kaks tundi 15 minutit, et oli see aeg, mis ta läbis seda maad iga kord laupäeval peale kooli sõita džikist õhtuks koju ja pühapäeva õhtul hakata jälle tagasi siia tulema. Kuidas tšiki seltskond tundus, noh, maatüdruk tuli, kohver käes. Aga seal olid kõik samasugused. Väga tore seltskond, tuli hea seltskond kokku ja see oli üldse, ma ütleksin, väga hea aastakäik, see minu aastakäik nii sportlikus mõttes, vahel niimoodi statistiliselt on vaadatud, et kuidas neid andeid siin Eestimaal sünnib ja kuidas on, siis, oli nagu iga mingi paari-kolme aasta tagant oli selline suurem laine või kus oli rohkem tõsisemaid tegijaid ja see minu aasta käikese klass, sealt on väga palju neid andekaid. Barnakest äralistile on ja ma ei mõtle mitte selles mõttes enam tegevsportlane ei saa enam lihtsalt keegi klassikaaslased listil olla, sest lihtsalt spordis ei saa olla. Edetabelites on sees seal küll saima, tiik oli mul klassiõde Heli Ulvi nautsid. Õed laulsid ja Ulvi Ljadov, Eli mägi, hiljem halliks oli kaks aastat minu taga halliks, aga me olime ühes trennis, käisime küll nii et tema oli ju seesama sell, noorena ma ja mitmekordne liidu meister 100 meetri tõkkejooksus Saima tiik on liidu meister 100 meetri tõkkejooksus ja no ütleme siis nendel üleliidulistel võistlustel, kus me siis nii-öelda Eesti noortekoondisega käisime, siis meie klassi tüdrukute teatenaiskond sai näiteks pronksmedali, mis Almata üleliidulise koolinoorte spartakiaadil. Nüüd sa võid sinna juhuslikult, meie võtsime järgmise küsimuse ära, aga tühja sellest tahtsingi sinna jõuda. Tegelikult vaata sind ka hirmus andekaks. Seal olid väga head eeldused ja, ja sellepärast sa olid ka ju Eesti koolinoortekoondis oliseni käisid koolinoorte spartakiaadil Almatas. Jah. Olin Kiievis ka vä? Järgmine, ja need olid väga pika aja tagant neljandatavad asjad, jah, just nimelt vanusepiiriga nagu saanudki rohkem kui ühe korra osaleda, sest enne oled liiga noor, pärast oled juba kooli lõpetanud. Nii et mulle juhtus jah, seal mata üleliiduline kooli nord medali said. Kahjuks ei saanud, aga Ma loodan, et me esikümnes olin. Mitmevõistleja nimelt, mis see mitmevõistlus tolle aja mõistes oli? See oli viievõistlus, see, mis praegune Seiduse hobusega peab ratsutama ja kindlasti mitte see, vaat seda peab alati selgitama, see oli see, et 100 meetrit käib kuulitõuge ja kõrgushüpe, kaugushüppaja 200 meetri. No kõik sulle sobivad peale kuulitõuke, mul tuleb kohe meelde pressid, sa ei ole üldse sarnane Irina pressiga. Jah, mulle selle kuulitõuke pärast isegi hüüdnimi Tiina baleriin sinu kasvuga ja sinu sinu kehaehitusega vist kuuli muidugi saab jälle kõrgemalt kaugemale tõugata, aga kuidas see välja tuli? Kuulge, mul tuli see väga hästi välja, ma isegi mingi eelmine Eesti kergejõustiku see edetabelite raamat, kus oli edetabel 100 parima kohta, siis, siis ongi täiesti anekdootlike maalin 100. kuulitõukes tulemusega mingi üle 12 meetri, neljakilost kuuli, nii et ma ei olnud väga paha. Ära ütle seda ei oleks uskunud, aga nii see oli, alati kurdetakse või ma tean ka paljusid oma häid tuttavaid, kes on praegu oma lapsed saatnud nüüd siis juba Tallinna Spordigümnaasiumi ja kellel on alati mure see, et kui tehakse kõvasti trenni, siis kipub nagu see hariduse pool nagu nagu pisut lõdvemaks jääma ja kui sinust ei tule, siis Gümnaasiumi lõpuks ei ole selge, et sa oled spordis tipp ja sinust võib saada korvpallis näiteks Johnson siis, siis nagu ülikooli ka ei kipu sisse saama. Hariduse tase on nagu suhteliselt nadi. Tol ajal seda hirmu. Meil nagu seda asja ei olnud, Järvakandist tuli nii-öelda puhaste viitega kõik klassid ja ainult ma ei tea, kas mul üldse mõned jooksvad neljad eksisteerisid, nii et mul on nagu selle õppimisega ei ole kunagi probleeme olnud. Pigem oli. Üllatus-üllatus, et mul isegi üheksandast klassist tuligi mõni neli tunnistuse peale seda ma ei suutnud ise ära imestada. See oli siis esimene aasta, kui sa olid spordintose neli, ei ole probleem, ma kujutan ette, nojah, mul sinu arvamine, et mul võiksid ju kõik viied olla, otse loomulikult tähendab ikkagi kõrge enesehinnang on väga elus edasiviiv asi ja siis, kui see otsa sai, ta lõpetasid juba siis ikka nagu öeldakse medaliga vä. Vot see oli selline aeg, et oli võimalik ainult kuldmedal ja hõbe ja pronks ei käinud nagu hõbemedal on minu meelest tänapäeval olemas ja meil mingisugused muud kiituse kirjeldama, lõpetasin küll kõik viitega ka selleks saada, kuldmedal oleks tulnud teha ka kõik eksamid aga seoses spordiga mul seda võimalust ei olnud ja ilmselt oleks mul tulnud teha mingi üheksanda klassi. Mingi ma ei tea, mingi vene keel ringi või umbes selline aine, mis mul seal neli oli ja noh, seda ma nagu ei pidanud tõesti oluliseks. Nii et lõputunnistusele on mul ikkagi puhtad viied kõik vägeva, miks sa siis Hartuselents õplime tüüpi läksid? Ohoo, ma arvan seda, et selleks ajaks ma olin juba täielikuks Tallinna fanaatikaks muutunud. Ja ausalt öeldes otsisingi eriala ikkagi Tallinnast. Ja millegipärast välistasin selle Tartu jah. No aga tegelikult oli ju praktiliselt seesama, mida sa õppisid tehnikaülikoolis, vaid tolleaegses TPI-s, eks ole, Tallinna polütehniline instituut, et oli Tartus ka olemas. Majandusteaduskond, eks ole, ja aga ei andnud, mis kitsas eriala oli. Teenindus teenindusökonoomika, see oli selline väga populaarne koht tollal ja kõikide tõmbenumber ka. Kõrtsu raamatupidaja, noh, seal oli ikka turism ja hotellimajandus ja muud ilusad nimetused seal taga, aga põhimõtteliselt ma otsisin tegelikult ikkagi sellist reaalkallakuga ala, mis oleks ikka matemaatika ja füüsika ja sellised sisseastumiseksam. Need olid vaatamata sellele on sul kõik, olid viied ikkagi tugevamad või noh, reaalkallakuga vist ma ikka olin rohkem jah. Ja sisse said tüüpi nagu läbi või. See oli minu meelest esimene aasta tookord, kui oli võimalik isegi nii, et tehti kahe esimese eksami järgi juba otsus ära, et kui oli väga hea keskmine hinne keskkoolis, siis liideti kahe eksamitulemused ja kui need olid ka neljad ja viied, siis olid kohe sees, nii et ma tõesti mingisuguseid elamusi sisseastumisest ei mäleta, tegin füüsikeksime, tegin matemaatika eksami, olingi sees. Mis aastal see ülikooli astusin 1975 kuni 80 olid minu tippisiidimise aastad, jah, kuidas malev hakkas siis juba nagu kergelt kääbuma. Tegelikult ta oli siis olemas, oli olemas, ei ole muidugi ja hääbuma ei hakanud üldsegi, ma arvan, et need olid ühed kuldaastad, mis seal veel viis 70.-te lõpus kõrgaeg, küll seal, õigus, aga kus sa maailmas olid peale Moskva rongi, mille ma tean, aga polegi rohkem olnud, ma ütleksin, et ja sellest on mul isegi kahju, aga siin on natukese spordi tegemine mängus. Suveti olid võistlused, ringi sõitmised ja ma nagu ei pidanud väga siis võimalikuks, et siis läheks kuskile maale ja ehitaks või heinategu tegid ülikooli ajal sporti edasi. Tõsisemalt tegin küll väga vähe, aga ütleme niimoodi võistlemist. Kas siin küll ülikooli lõpuni tähendab ta käisidki ülikooli ajal kogu aeg trennis vä? Ei käinud. Käisime esimest kursust pärast, elasin vana ja absoluutselt õige. Seda ideed sul ikkagi ei olnud, et see oleks võinud spordiga jõuda kaugemale tõsisemalt trendi tehes. Ei, ma oleks tahtnud küll, aga noh, selline triviaalne asi nagu vigastused tulid vahele ja lihtsalt kuskilt põlv haige ja pöid valus ja jälle seal trenni teha. Ja siis siis nagu vaatasin, et ma peangi hoidma ennast, ma ei tohi trenni teha ja ma siin ma siis hoidsin, käisin ainult võistlustel. Ja Moskva rongi peale läksid sellepäraselt õppisid teeninduse ja värki, et seal saaks nagu teed laiali kanda ja linu vahetada. See on sarnane jah. Aga see andis mulle vaba aega, seal oli hea rütm ja, ja oli ka põnev see. Ei, see oli niimoodi, et järjest ei sõidetud üks reis, mis kestis, sul läks Moskva rong välja, hommikul oli tema Moskvas, siis see üliõpilane vagunisaatja sai terve pika päeva Moskva linna peal ringi käia, kus ta tahtis õhtul tuli tagasi oma vagunisse, võttis reisijad peale, sõitis tagasi Tallinna ja siis oli see järgmine periood, mis oli siis kaks ööd-päeva kui järgmine vagun saidil, eks ole, kõik vabakupeevagunid ja vahel sai edasi. Esimesel aastal mõni platskaartvagunis, kus oli 56 reisijat Me oleme kindlasti kohtunud, sest mina sõitsin tol ajal ka ülikooli vahet ja mina sõitsin viimased aastad aastaid, aga 16 10 väljus Tallinna Tallinna vaksalist Moskva rong läbi pihta, aga sa oled selle teise ja ma olin see, mis valgete kardinatega ilusam. Kui see ülikooliaeg otsa sai, siis ja siis ja siinsel ja valisid selleks siis või suunata, kuidas onkoloogia sinna tuli, siis see oli ikka suhteliselt vette hüppamine. See oli sundkäik, see oli 1980. aasta oli olümpia-aasta, Tallinn oli olümpialinn ja parimad lõpetajad. Kõik tahtsid mingit olümpiaga seonduvat, et tööd või objekti ja kuna see Pirita purjespordikeskus sai valmis, siis mind ka sinna suunati, suunamine käis aasta ette juba ära. Nii et 79 olin ma juba sinna suunatud. 80 olid olümpiamängude kevad, jõudis kätte ja siis selgus, et seal meeskond töötas ja tegelikult ei olnud noort spetsialisti vaja. Nii nad mulle ütlesidki, et tore küll, aga et kas te ikka väga tahate siia tulla tööle, et parem, kuid ei tahaks, võiks saada vaba diplomi nii-öelda ega mina siis vägisi pressinud, kui ei ole vaja, siis noor spetsialist otsib ise omale töökoha. Küsisin Hankosse sokutas, ega tollal tuli natuke sokutada ka, ei saanud ju päris nii, et sa läksid onkoloogia disbanzer uksest sisse ja öeldise. Tere, mina olen Tiina, mina noor spetsialist ja mina tahan tulla teile pearaamatupidajaks. Ei noh, nii pidi ta ei ole, aga, aga kuna tollal läksid kõik inimesed tööle, eks ole, suunamistega siis selliseid vabu inimesi oli, tead alati, et jääb ka üle siis, keda siis nagu kas ei tahetud või noh, ükskõik mis asjaoludel ja siis ikkagi ettevõtet, kellel oli hädasti väga hädasti vaja jällegi spetsialisti andsid siis nendele kõrgkoolidele teada, et kui teil tuleb või kas teil on sellist sellist eriala ja samamoodi siis ikkagi oli seal TPI-s ka teada, minu meelest oli see isegi tollane komsomolisekretär Raivo Pihkva linn, kes siis seda nimekirja näitas ja ütles, et jah, et tema teab, et seal on vaja ja sealt saab ka ametipinna. Vot see oli see, see maasikas minu jaoks selle asja juures, sellepärast et muidu maalt pärit, et noor spetsialist ei saanud Tallinna üldse tööle jäädagi, kui tal ei olnud elamispinda, siis me oleks pidanud kuskile Rapla maakonda tagasi minema. No see oli ju tavaline, seal oli mitu võimalust. Kas, kas sa olid Tallinnast päri või sa läksid Tallinnasse mehele? Mingid niisugused võimalused olid? Ega tegelikult muud ei olnudki, see oli tegelikkuses õudne see hullumeelne, hääline kaadri, mis, mis tegelikult mõjutas kaadri valikut üldse mitte kõrvade vahe ega alli aine olemasolu, vaid see, et kus sa olid seal pärit või olid sa kellegagi abielus või? Uskumatu, ma ei tea, kas tänapäeva noored veel üldse kujutavad, et ilmselt mitte Tartu hakkas, ma tean, sel ajal hirmsasti sumbuma just tänu sellepärast et Tartust sai täpselt samadel tingimustel, kas tartus, laad, sinu vanemad elasid Tartus, töötasid ülikoolis või kus iganes, ma lähen eriti oma eriala arste, siis sa läksid nii-öelda naisele või mehele Tartu inimesega, see oli ainuke sans Tartusse jääda, muidu pidid ju minema kuskile mujale. Muidugi, neid tahtjaid oli aastal, sina lõpetasid seitse, sellepärast ma räägin, et, et me võime. Moskva rongis käisime ju seal tee juures kohtuda, aga Honka siis said kohe pearaamatupidajaks. Jah, toojuda selline amet kohe vastu. Kas õppisid ka tegelikult eelarvelist raamatu, mida me tol ajal nii nimetati, see täpselt nii oli? Jah, Aid laste, mis oli väga range eelarvega Majandusinseneridele loeti ühe aasta jooksul raamatupidamise kursust see oli kogu minu teadmine raamatupidamisest. Midagi eelarvelise tekkepõhist ei loeta Teie ettevõtete raamatupidamist ikkagi nullist tootmisettevõtte suunaga tollal oli ju, see oli kõige tähtsam midagi toota teha, ettevõte on suur ja kuidas siis? Suhteliselt erinev sellest asjast ta oli suhteliselt erinev, aga eks ma siis õppisin seda algul kogemuse najal. Mis periood sinu elus jonka on noh, ütleme siis onkoloogia. Kuigi haigla see on väga kena periood selles mõttes, et esimene töökoht väga sümpaatsed inimesed ma ütleksin, et ka niimoodi tervishoiuasutusena ta oli väga eesrindlikum mõtlemisega, toimekas, tahtis ikka midagi paremat saavutada ja teha, seal oli selline, ütleme organisatsiooni struktuur täiesti funktsioneeriv, eesrindlik, olemas. Seal olid tugevad juhid, jõugav Rillo asjade liitjuhte ja, ja kes, kes tol ajal olid ka, ütleme siis korrifeedeesti Eesti meditsiinis üle peakirurgias, eriti, eks ole, olid tollal veel kõik tegevad. Mäletan tollest ajast isegi Viloosuse nime hel tihti nimetati, kus ja mis ta oli. Onkoloogia. Ma ei olnud seostvat, asi oli selles, et mina olin ju, läksin ju Haapsallu tööle ja olen ja elan siiamaani seal. Ja minust sai 85 Läänemaa haigla peaarst 85 olid seal veel Hankos ja siis pidi seal käima ja aastaaruanded ja, ja mida iganes, nii et jah, õieti kokku ja onkosaalis oli mida iganes nõupidamisi ja need onko oli, sinu jaoks on tähtis periood, lapsed sündisid siis sul on kas perioodil ja esimene korter ja vägev ja ametipind oli see ametipind või päris oma. Ei, see oli ametipind, see oli ühiselamu tegelikult, aga seal loengul Ilmarise tänaval ja see oli selline ühiselamu, mis oli täis ühetoalisi kortereid. Kahemeetrised ja 18 ruutmeetrised, poeme, majad, poed ja siis hakkad sakste maju sinna taha. Saksamaad olid siis juba olemas, mina sinna tulin, aga see umbes samas rivis oli see ühiselamu ka. Ja minul oli pisem variansse 12 ruutmeetrise toaga ma ka sellesama korteriks juurde käis ka see imepisike köök ja vannituba. Seda ikkagi teatud privaatsus oli olemas. No ei, see oli ikka tõeline õnn ja rõõm. Seal nagu Ancost siiber sai või lihtsalt elu läks edasi. Ütleme, ma jäin sinna nii erialases mõttes isegi liiga kauaks, ma olin seal peaaegu üheksa aastat 89. jah, ilmselt selle normaalse vahetus mudeli järgi ju, kus öeldakse, et viie, seitsme aasta tagant peab vahetama, et siis üheksa oli juba juba kindlalt liiga palju. Ja siis, kui mul oli esimest korda võimalus sealt siis nii-öelda ära minna, et ma ei olnud enam seotud ka elamispinnaga, siis oligi see 89, esimene võimalus ja, ja noh, ma ei läinud sealt küll kuidagi põgenedes, et ma nüüd saan siit minema, ma ütlesin juba, et mulle tegelikult et meditsiiniga seotud inimesed on äärmiselt sümpaatne, tsed ja, ja noh, see süsteem tervikuna mulle meeldib, aga siis ma mõtlesin, ma pean proovima midagi muud ka, kui ma kord juba olen majandust õppinud, siis ma oleks pidanud tõesti Tartusse minema arstiks õppima. Ooey enam, miks arst Eestis niigi küll see haigla on siiski ka mõneti natuke erinev ta on noh ütleme siis nii, et ka täna tuleb tunnistada, et arstid ei saa ju kõigist seal ravitavatest haigustest jagu ja ja kuidas sinu suhe surmaga üldse on sinu suhe kuidagi selles haiglas, kus ei olnud ju surm mitte väga haruldane või haiged, kes paratamatult oma haiguse tõttu olid määratud lühem või pikem periood järgselt surma kolilisel olemas, neist räägiti, sinna sattusid inimesi, keda noh, nii-öelda üldsus tundis, et vaat nüüd see tuli mähiga meile sisse, noh ma tean, kuidas haiglas jutt liigub. See muutis sinu suhet või kujundas seda kuidagi. Noh, selle haiguse olemust ma nagu jah, olen kuulnud igasuguseid lugusid sellest ja nagu see valdkond, kus nagu minul ei ole küll midagi parata, aga ma ei saa öelda, et see oleks mind kuidagi rohkem harjutanud sellega. Samas minu oma isa suri samuti vähki 91. aastal, nii et see isiklik kogemus on ikkagi nagu nagu kõige tugevam kogemus. Isiklik kogemus on kõige lähemal ihule, see on õigus ja hingele seal täpselt nii. Ja kui Honka periood otsa sai, siis tuli juba peaaegu niisugune mõiste, mis sobib tänasesse maailmas on Kaubandus-Tööstuskoda ja ja see oli, kes seal ees ohe tol ajal oli. Peeter Tammoja, aga see oli just see periood, kus siis see Kaubandus-Tööstuskoda, mis enne oli nimetatud see kaubandus-tööstuspalati, nii nagu venekeelses tõlkes allus otse mosse, Pole sai oma rahad Moskvast ja ja kõik oli nagu Moskva ripats, aga siis Peeter Tammoja võttis selle asja kätte. Ta ütles, et nüüd me oleme Eesti ettevõte ja teiega enam ei tegeleja, ajame ainult Eesti asja ja noh, selline periood just 80 90 91 oli siis põnev aeg sealjuures olla ja sellest ajast on see praegune Kaubandus-Tööstuskoja logogi. Nägin justkui seda tehti ja kuidas siis uuesti ikkagi on võimalik sellest nii-öelda Moskva ripats, siis te hakkate jälle nii-öelda esimese Eesti vabariigi õigusjärglaseks. Ilus esimene tegelikult sinu elus niisugune esimese organisatsiooni üle ülesehitamise juures olemine. Ja kindlasti oli see moment sealjuures, küllap see andiski edaspidiseks kaasa, aga üks minu hea tuttav rääkis, et tema oli ka Kaubandus-Tööstuskojas tööle, aga tema oli maa rajoonist tol ajal. Ja siis ta pidi käima tollasele pearaamatupidaja või kuidas tiitlaseloni see oli ilusa finantsdirektorina finantsdirektorile aru andma, et kus puikas bussipiletid on ilusti kleebitud lehe peal. Sa pidid aru andma, kui sa kulutasid raha, bussipiletid pidid tooma ja kui sa komandeeringus käisid kõik paberid ja tema jäi alati selle kätte. Tema ütles, et Tiina Mõis oli erakordselt range ja erakordselt täpne raamatupidaja. Ma tean küll Jürgen Ligi, kes seda juttu võis rääkida, tema oli tolla õigus, kus Saaremaa esindaja? No ma ju mäletan, see oli just see periood, kui kaubanduskoda hakkas siis oma neid esindusi maakondadesse rajame siis noor ja andekas aktiivne spetsialist Jürgen Ligi sai meil seal välja valitud. Ja seda asja kestis siis nüüd 91. aastani, kui otsustasid, otsustasid noored mehed. Ja sina, Cross Development vist oli see nii vist olid, nad tahaks rasse juhuslik sealjuures, aga igal juhul. Aga kõiki olid kogu Hansapanga nii-öelda siis sünni juures, ristiisad olid ju enamuses olid krossis tööl? Jah, tervelt kaks tükki. Jah, noh, ega, ega seal alguses olnud ka väga palju ei olnud ju kes osa ütles, et aitab kappide kokkupanemisest ja nii edasi ja nii edasi ja osa neist ju käis ka nii-öelda esimesel Estonian Business kooli koolitusel. Kanadas oli Ameerikas ja, ja siis tuldi Eestisse, öeldi, et poisid aitab, üks tuba tuleb lauda täis panna ja hakkame Hansapanka tegema. Olini. Igaüks räägib natukene omamoodi seda lugu, et kuidas seda panka siis alustada, aga noh, seda mõtet ja ideed ja see meeskond oli töötanud ju juba peaaegu aasta otsa ja ikka käis vaatamas neid olemasolevaid Tallinna Panka ja olemasolevat EVEA Panka ja ikka ise ei saanud kuidagi alustatud. Kui siis lõpuks minu meelest tollane Tallinna panga pearaamatupidaja pilvi energia ütles, et poisid, mis te ootate, et teil on siin tuba olemas. Et siinsamas alustategi ka. Ja siis poisid mõtlesid, et jah, et kaua me seda ideed veeretame, teeme ja teeme nüüd hakkamegi pihta ja siis leidsid veel, et nüüd on meil ainult pearaamatupidaja, puuduks, siis hakkaks arvet pidama kõige selle üle ja siis teemegi ukse. Laske tähendab, sina tulid siis, kui otsus oli tehtud või Dakari tegema. Jah, siis, kui pilvi nirgi oli nendele öelnud seal toas, et nüüd tulebki pihta hakata, siis, siis oligi nii, et kutsuti, mindi hakatigi pihta. Tartu kommertsiga oli, oli just sealmaal, kus oli filiaal, oli ja siis oli vaja pearaamat pidada, aga see oli hoopis teine raamatupidamine, tegelikult pidid palju õppima. Juurde, ma mõtlen, see läks kuidagi ka nii sujuvalt, et ma ei saanud aru, eks elu on kõik üks õppimine ja juurdeõppimine ja silmad lahti ringi käimine, et et ma olin pankasid näinud, kliendina tolleks ajaks küll ja veel ja mis moodi see asi põhimõtteliselt käib? Olin aru saanud, aga ma polnud seda köögipoole pealt näinud, nii et siis asusin huviga asja kallale ja hakkasime pihta. Ja siis tuli Tallinnasse sama palju panku kui Frankfurdi. Siis tuli see periood. Iga endast vähegi lugupidav inimene tegi panga. Palju see kõrghetkel, mil pank oli. Ma arvan, igas külas 33 panga nimetust oli tollal, kui Hansapank alustas 91, siis oli juba 43 ees, jah. Ja siis nad natuke seal, võib-olla mõni kadus ära, aga ikka üle 40 panga oli jah. Ja väga hästi võis olla ka selline pisike Hansapank ühes väikses toas Pärnu maantee 22, kus järgmine tuba oli seal Pärnu maantee 22. Me pidasime vastu üheksa kuud. Järgmine oli juba Liivalaia 12 kööki või hekimaja, eks ole, jah, just nimelt selle maja teisel korrusel, siis sai esimene pangasaal tehtud sinnamaani käisidki kliendid nii-öelda kabinetis, kirjutuslaua taga, pangas. Me tol ajal ju tegelikult niisugust Hansapanga jaepangandust kui niisugust ei tegi, kas nisu, tavakodanik sai ka oma arveldused teha siis seal toas või seal ikka rohkem firmade jaoks? Sai ikka 91, siis kui me panga avasime, siis oli suur tõmbenumber meil päästehoius, see oli selle ette panekuga, et kodanik sai teha endale nii-öelda valuuta hoiusest, rubla kukkus siis iga päevaga nagu jube ja peale selle oli minu meelest Eesti rahvast ette hoiatatud, et et kõik nende rublad lähevadki kaotsi ja tuleks kõik Eestisse kokku koguda, mis kuskil laiali on siis hansapank, kes oli siis vaevalt kaks kuud vana, otsustas, et meie aitame eesti rahvalt seda raha, pääste kuulutasime välja toote päästehoiuse tähtajaga kuni viis aastat, intress oli ka soliidne. Kes seda nüüd peast enam mäletab, aga ma arvan, et ikka selline 18 ja 13 sõltuvalt perioodi pikkusest ja see kogus kogu aeg juurde ja seda sai siis pikendada. Ja see tõi meile väga palju eraisikust kliente. Need esimesed eraisikust kliendid tulid. Septembris kindlasti on võib-olla üksikuid seal enne ka, aga sealt hetkest hakkas juba eraisikute juurdevool ja millegipärast selline ka usaldus. Ma ei tea, kas see päästehoius ei, mis see oli, no minu meelest igal juhul see toimis meil väga hästi. Kuidas toimis suur naisülemus, Tiina Mõis meeste maailmas? See oli, see oli tollal ikkagi suhteliselt meeste maailm, palju nüüd selles esimeses tiimis, kes üles ehitavaks pagas peale sinu seal ülepea naisi oli? No sekretärid olid, no selge, aga selles nii-öelda ajutrustis tol ajal Ma igal juhul ei tellinud, väga erandlik oli ikka naisterahvaid ka igaüks tegi mingit oma lõiku, seal valdkonnad olid ju nii kiiresti arenevad, et noh, ma ei oska öelda, et ma nüüd päris ainuke naisterahvas, olin seal nii mõnigi nägu praegu silma ette, kes olid ka seal Pärnu maantee 22 toas täpselt silma ees, kuidas me seal olime ja kes ka tänasel päeval töötavad edasi ja noh, ütleme siis ka vastutavatel ametikohtadel. Ja palju sul siis alluvaid oli, kui sa hansapangas nii-öelda tegev elu lõpetasid, ehk ma mõtlen juhtimise poole peal. Ma arvan, et mingil hetkel, kui ma olin administratsioonidivisjoni direktor kõige suuremas selles allosakondadega, siis mul oli 120 inimest kokku, kelle eest ma nii otseselt või kaudselt siis pidin vastutama valdkondade mehi liinis, arvan, et enamus neist olid naisterahvad, muuseas aga otse alluvaid noh, oli kindlasti naisterahvaid rohkem kui mehi. Aga ka mehed elasid üle selle, et nad naisterahvale alluma pidid, sest selle struktuuriskeemi järgi solid ja ülemus järelikult ei ole nagu sellel allumisele ja allutamisele rõhku pannud. Võib-olla see on mind päästnud. Kas hansapangas tehti soo vahet, ma küsin seda täiesti tõsiselt. Ma tean, et kui on tõsised, et ajad tõsised tegemised ja väga raske aeg näiteks mingis haiglas, siis üldjuhul ei tehta soo vahet. Ei ole tähtis, kes jookseb, kes tormab, kes läheb appi, on see mees või naine, sellega käitutakse väga sarnaselt. Kas pangas on ka millegi sarnasega? Ja kindlasti ma arvan, et ei tehtud vahet aga see torkas silma küll, et mehed on edasi püüdlikumad või nad on rohkem huvitatud sellest ametinimetustest ja ka siis mõnest uuest väljakutsest, et kui organisatsioon kasvab ja areneb, siis mehed nagu on kiiremad seda magusamat kohta ära napsama on niuksed, riskialtimad. Kas sa tahad öelda seda, et kuna sina oled väitnud, et iga uus asi on olnud sulle väljakutse ja kui sellega midagi kaasneb mingi materiaalne hüve või mis iganes siis see on nii-öelda kaasnenud, see on kõrvalprodukt, aga mehed mõtlevad eelkõige kõrvalprodukti peale ja siis tormavad sellele ametikohale, mis selle kõrvalprodukti tagant Noh, paraku ta nii on jah. Naised ikkagi, nad on väga tublid minu meelest medi töös usaldada selliste lõikude peale kindlasti palju rohkem kui meesterahvaid aga samas kuigi näed ka kõrvalt, et ta võiks juba liikuda kuskile edasi, siis noh, nagu sa pead ise seda alluvat ergutama, et ei tule ise sinu juurde, et ma juba tahaks teha ja nii seda või teistkümnendat alati tuleb nagu neid toetada ja aidata ja arendada sellest. Missugune on sinu suhe muusikaga täna pärast nelja-aastast õppimist algab ju seepeale esimene pala klaveripala mingid lapsed, muusikakoolis käinud Anioosik suudetakse kahe käega niimoodi juba peaaegu ära mängida, aga õnneks kokku ja lahkus. Joosiksina mängisid ka Joosikut kindlasti. Ja missugune tänane suhe on? No ütleme siis nii, et pill seesama klaver, mis mulle siis tookord osteti, see on mul minu praeguses kodus elutoanurgas ja, ja kergitanud tagant vahel niuke, must ja niuke päevinäinud välimusega, kangesti Groznõi aktsionär. Ei annabellarus ka väga tuntud-tunnustatud firma praktiliselt nagu Steinway saanud mängid. Noh, ega ma ennast nüüd klaverimängijaks küll ei pea ja kui keegi nõuab, et ma nüüd mängima, siis ma kindlasti ei mängi nii häbeliku end, ma küll mul on tütar selle jaoks, kes kes klaverit selles mõttes, tema on rohkem pisut haritum jah, ta nagu ka suurem huviline, kui mina omal ajal olin. Aga ütleme siis nii, et see klaver meil tolmu alla küll ei lähe. Kahe peale. Nagu ilus lillevaasi panna, hästi sobivad krüsanteeme sügisel nurga peale. Ja ta on ikka mängimise jaoks. Spordiga. Spordiga on ka väga hea suhe kergejõustikuidee kuuli tõuka, tõkkeid, jookse, aka tennist mängin. Ja aeroobikas käin ja ja, ja kui vahel väga vaja, on Swinooto kolmikut ka hüpata, näiteks õe. Kogu auhinnavõistlustel. Ühesõnaga hoiad ennast trammis, aga mis, mis muusika see on, mida sa kuulad, panen õhtul plaadi peale ja ka siis kui tuju kehv. See on ka ajas muutuv, aga, aga pigem ma valin ikkagi siis klassikalise poole pealt või mingi niisuguse rahulikuma variandi mitte midagi siis nii-öelda popmuusikasarjast, kui juba on aega lihtsalt kuulata muusikat, siis kasvõi Vivaldi aastaaegu. Aga selle nii-öelda kergem ja Eesti poole pealt, kes siin Eestis sulle külge jäävad? Ma arvan, seda eesti muusikat tuleb raadiost juba nii, raadiost tuleb muusikat. Kas sulle ei tundu, seal on mingi märk, mingi mingi diskor lällab küll seal, aga kas see on ikka kõik muusika, mida ta laseb? Oled sa venelane? Nii-öelda eesti muusikast loomulikult armastan Ultima Thulet nii palju kui tal neid naabri küla poistelt naabri külapoissi just nimelt mul need Riho Sibula plaadi. Riho Sibul tegi, andis viimati välja koos Jaak Tuuksamiga. Jah, laadi meelega minu, mina ütlen, et see on Eestimaal sellel aastal välja antud parim plaat, kui sul ei ole, mine osta, aia kuulas, on tõeliselt hea. Gustanza olemas ongi ja oled sa on hea plaat. On hea plaat ja vot seda võib ka õhtul peale panna ja kuulata vaikuses rahus. Mis on Eesti vabariigis ei meeldi, või on Eesti vabariik kõik nii nagu sa ette kujutada, 91 tuleb Eesti vabariik ja, ja ükskord on kõik hästi ja kas nüüd on juba käes? Vara veel, ma arvan, et see on muidugi väga pretensioonikas küsimus, nüüd meie suhteliselt kerge eelneva jutu peale arvan seda, et seda otsest vaesust on liiga palju ja me võiks olla nagu paremal materiaalsel järjel, et oleks suurem see riigi rahakotile, linna rahakott ja igaühe isiklik rahakott ka. Kui ma oleksin võitlev sotsialist sinu vastases, ma ütleksin, aga Tiina Mõis, see tulebki sellest, et käputäiel on liiga palju. Ma arvangi, et peaks olema nagu sellised tingimused ja võimalused. Et ma just eile kuulsin, et näiteks Eestis on mingisugused 20000 peret, kes saavad toimetulekutoetust, see tähendab, et neil on pereliikme kohta vähem kui 500 krooni see pere sissetulek siis see on just see, mis ma ütleksin, et see tundub mulle hirmus suur arv. See on sul õigus, kuigi samas ma tean ka kindlasti nende perede hulgas on teatud hulk neid peresid kes ei kavatsegi selleks midagi ette võtta, et nii-öelda loobuda sellest, sest see raha tuleb ju iseenesest, tuleb nagu, nagu muidu kätte selle eest, nagu ei pea liigutama, reisimist suhtub. Me rääkisime alguses mingist muud, ärme nägime nii pikkadest, räägime sellest, mis siin Eestis toimub. On sul Eesti läbi käidud Soomaa ja kõik see, mis soomaale jõudnud, aga kanuumatkal käisin ma küll just nimelt Eestis on ka veel avastamata kohti, ei pea minema sugugi alati väga kaugele reis maailma otsasoomaale on kavatsus minna kevadel suurvee ajal kanuuvärk, see hakkas mulle väga meeldib ja me sõitsime selle ühe päevaga 32 kilomeetrit. Meil ei olnud neid ööbimisasju rohkeid isiklikke asju, et seda kogu elu eest ära hoida, seda ümber minemist. Me läksime ikka lustiga ja lõbu pärast. Just just neil sinuga on raskuskese, vaata on suhteliselt kõrgel, me oleme lihtsalt pikad inimesed ja kanuus peaks olema niisugune madal ja maadligi, siis on nagu, siis on nagu lihtsam sõit veel. Võib-olla lõpetuseks räägiks sinu kõige viimasest ettevõtmisest. Rocca al Mare koolimajas ei läinud, kui see tuleb, mis seal täna selle platsi peal olnud. Täna on seal platsi peal juba kooli välismõõtmed ja kuju täiesti näha, see asub Rocca al Mares vabaõhumuuseumi territooriumil kõige linnapoolsemas nurgas. See kool on täiesti nähtav inimestele, kes autoga või bussiga sõidavad mööda Paldiski maanteed põlispuude all ja praegusel ajal, kui ka loodus rohkem läbi paistab, siis on see valge maja ilusti seal nurga peal juba näha. Millal sarikapidu on sarikapidu? Ma ei tea, ma võin öelda, et eile oli nurgakivi panemine ja see oli nii-öelda selle koolimaja viimane nurk sest kõik ülejäänud nurgad on juba ehituse alla sattunud, see oli siis tähetorni neljas nurk, millele me siis panime selle nurgakivi ja see kool kerkib ja, ja ma olen täiesti veendunud, et esimesel septembril avab uksed, miks sa seda teed? See on jälle kuidagi juhtunud niimoodi. Ja, ja minu meelest on see üks väga ilus idee ja üks asi, mis jääb kindlasti kestma. Nagu meeldib mõelda, et siin maailmas on selliseid asju, mis kestavad, kumb saab papa Mauruseks tammjärve mõis? Mauruse kool ei mõisega tammjärv kumbki, ma arvan, selle paneb elupaiku. Kas see on heategevusnon-profit krohvita? See on puhas heategevuslik ettevõtmine on ikkagi erainvestorid panevad kokku selle raha ja nii-öelda kingivad selle kooli, selle pealt ei taheta midagi tagasi ja see kool ise, kes siis hakkab nii-öelda selles koolimajas asetsema, et noh, tema ei pea nagu selle Eestis midagi maksma, toon selle kingituseks. Kas see tähendab seda, et õppemaks peab korvama ainult kooli üla ülalpidamiskulud ehk siis nii-öelda profid? Just täpselt nii jääb sealt ära. See on ilus Jon mälestussammas, Tiina tegelikult noh, kui kõik välja tuleb, siis on see mälestussammas ja vot selle selle nii ilusa koha peal lõpetavad Tiina Mõis, Toomas Vilosius, kes head vikerraadio kuulajad teiega veetsid siin selle peaaegu tunni minu arvates väga mõnusasti juttu ajades, aitäh teile ja väga-väga ilusaid saabuvaid jõulupühi. Aitäh minugi poolt ja aitäh sulle, Toomas, mind kutsumast.