Tere õhtust, armsad vikerraadio kuulajad. Täna on stuudios küsija rollis Signe Kivi ja kutsunud olen ma enda kõrvale ühe mehe. Tegelikult ei ole raske arvata, kelle, aga kohe ta tutvustab ennast ise. Minu jaoks on ta kunstnik. Mässaja, ideede generaator. Popimaaletooja, maailmaparandaja rektar, Tallinna linnavolikogu liige, kultuurikomisjoni esimees Ando Kesküla, Ando, kuidas sa ennast ise tutvustaksid? Võib-olla ma jätaksin mõned asjad sealt välja, aga üldjoontes saab. Väga intrigeeriv, millised. Mulle kahjuks ei jäänud kogu see loetelu meelde, aga ma arvan, et minustki linnavolikogu liikmest ja kultuurikomisjoni esimehest on veel vara rääkida, sest see on roll, millesse ma ei ole päris kindlasti veel sisse elanud. Aga ometigi ma ei saanud sellest mööda minna ja ma ei mäleta nüüd hetkel, kas ma rõhutasin ka sõna mees, aga küllap ma ta välja ütlesin ja siit alustaksingi oma küsimusi. Ma küsin segamini, ma ei alusta nagu tavaliselt noorusest, ma küsin otse. Anda naised sinu elus. See on tõesti saate alguseks üsna intrigeeriv küsimus, aga mul ei ole sellele raske vastata selle pärastat. Hiljaaegu Jaan Toomik küsis minult ühe intervjuu jaoks sama küsimuse, vormistasime selle vastus ära siis. Ja ma vastaksin sulle, see on täpselt samamoodi. Naised on minu elus olnud äärmiselt olulised ja juba lapsepõlvest peale. Sellepärast et juba lapsepõlves eelistasin ma mängukaaslaste tütarlapsi. Mängisin koos nendega nukkudega mitte autodega. Ja suhtlesin peamiselt just oma kolmest õest naabritüdrukuga ja ma arvan, et see on jätnud mulle sügava jälje. Kas võid tagantjärgi tunnistada ka seda, et naised on sinu loomingut mõjutanud? Ma arvan küll, lahendate leiaksin otseseid sidemeid sest vaata, looming on igal juhul noh, teatud kirglik tegevust, kunstnik on tavaliselt tasakaalust väljas, kui ta läheb looma või kui ta hakkab looma, tähendab see, miks ta tasakaalust väljas on suures osas tõenäoliselt tingitud naistest. Miks ma seda küsin? Ma põhjendan, ma olen kuulnud naisi väitvat. Ja tõtt-öelda tundub mulle endalegi, et naised küll kiruvad, kannatavad sinu ümber, aga nad kogu aeg ikkagi armastavad sind. Nad lähevad küll hulluks selle töökoorma all, mida nad peavad tegema. Võib-olla suures osas teevad ka selle töö ära. Sina oled igatahes võitja, kas sa oled sellise arvamusega nõus? Mõnes mõttes on see mulle üllatav aga kuna see versioon ei ole nüüd ka mulle esimest korda ette ette esitatud, siis ma tahes või tahtmata tasapisi hakanud selle mõttega täiesti Harjumaa ja mitte harjuma mugavuse mõttes võtma hakanud, aga Harjumaal oli lihtsalt selles mõttes, et ma pean hakkama tõepoolest ennast välja ema, milliseid koormusi oma lähikondlastele panen, sest tõepoolest, kui me vaatame praegu akadeemia juhtkonda siis isegi viimase paari kuu jooksul me oleme võtnud avaliku konkursiga mitu inimest tööle ja ikka ja jälle annad naissoost. Ja kui ma praak, meenutan, siis meie administratsioonis andmist kokku kolm meest, ainult suurem osa nendest on kõik naised. Aga ma pean ütlema, et ma olen eluaeg töötanud koos naistega ja isegi meeldibki töötada nendega paremini, sellepärast et meie tööjaotus tundub mulle palju orgaanilisemalt, sellepärast et ma loen enda kohustuseks ikkagi ideid, algatusi, teatud teatud julgustena, asjade ülesvõtmisel ja ei ole midagi teha, ei ole paremaid täideviijaid kui naised, tõstke aga võimalik, et siin on kuskil, tasakaal on paigast nihkunud, ma ei oska selle kohta praegu täna õhtul midagi veel öelda. Ei, kindlasti ei küsinud ma seda sellepärast, aga, aga mul on hea meel, et sa ka ise mainisid, et sulle tundub, et sa oled projektide algataja. Mina nimetasin sind ideede generaatoriks ja ja mu meelest oled sa selles osas ületamatu ja võin naisena ka kinnitada, et sinuga koostööd teha on põnev ja erutav, tuttav, aga läheme nüüd veidi minevikku. Miks läksid sa õppima kunstikooli? Mis oli selle põhjuseks? Aga vastus on jälle väga lihtne. Sellepärast et ma otsustasin juba kolmandas klassis kunstnikuks saada. Ja ülejäänu tuli juba kõik nagu iseenesest, kuigi ma pean tõesti tunnistama, et minu vanemad ei näinud seda mitte hea meelega, kuna ma elasin juba. Ma arvan, olin vist 13 14 aastane, kui nendest lahus. Ja see, see harjutas mind tegelikult seal pisut võib-olla metsikuvõitu vabadusega. Aga vanemad saabusid õieti, nad ei saabunud isegi mitte aktusele vastu võtta aktusele, vaid nad said teada hiljem, et ma olen astunud kunstiinstituut. Nemad muidugi eelistasid tegelikult palju praktilisemat eriala, mis ka poleks olnud ehk võimatuseni ehitusinsener millega me tahes-tahtmata tegelen praegu oma ametikohal. Seda olin taas huvitav kuulata, ma ei teadnud, et sa oled alustanud oma iseseisvat elu nii vara aga ma tulen tagasi oma iseloomustuse juurde, kus ma kasutasin sõna mässaja ja mulle tundub, et ka see läks järelikult b. Sul on disaineri haridus? Ma võin eksida ja kummuta mu arvamus ümber, aga alustasite oma sõpruskonnaga. Perfomance ite esitamisega. Oled maalinud viimasel ajal tegutsenud meedia vallas. Kuhu edasi? Vaat kuhu edasi, seda nüüd tõesti raske. Sellepärast et kui ma vaatan nüüd tagasi viimastel aastakümnetel, siis tõepoolest see on nagu determineeritud, et noh, aastakümnetevahetusi tegelikult ei tähenda mitte midagi seal kalendrinumbrite vahetus. Aga tahes-tahtmata ma olen iga kümnendiga mingil määral ka muutunud. Ja 90.-te aastate alguses algas tõesti loomingus kuus uus huvi, see oli just nimelt siis seedi asunud ja digitaalmeedia digitaalkultuuri alal. Aga kui ma nüüd ütleksin, et aastal 2000 kuni 2010, et millega ma siis tegelen, ega ma seda ei julge praegu päriselt välja öelda. Ainuke asi, mida ma tahaksin öelda, et, et ma tunnen, et mul on intensiivne huvi uute asjade vastu siiani säilinud, nii et võimalik, et sealt ikkagi midagi tuleb veel. Kas sa oled nõus, kui ma väidan, et sellest sõprusringkonnast ja võib-olla seda nimetatakse need liimised ise, keda praegu iseloomustatakse sõnadega popimaaletoojad, oled sa äkki just seetõttu kõige tuntum? Sind huvitab uus. Kas see on õige ja, ja kuidas sa suhtud väljendisse popimaaletooja. See sõna ise maaletooja on tulnud meie kultuuri palju hiljem, kui, kui pokud maale tood. Ja ma julgeks öelda, et ma oleksin nüüd kõige tuntum, ma arvan, et teoreetilises plaanis vähemalt tagantjärgi on Leonhard Lapin teinud, teinud märksa rohkem selle tutvustamiseks. Ja teine, minu väga hea sõber Andrus dolts nõnga kahtlemata oma kollaažidega, mis ta tegi kuuendate aastate lõpus, kuulub kahtlemata kunstiajalukku, nüüd rääkida on praegu, et kes on nüüd kõige tuntum, on suhteliselt suhteline. Aga ma arvan, et et meie kolme puhul võib sellest rääkida küll, et maaletoojad tähendab, kuigi noh, ma peaks ütlema, et see oli võib-olla selles mõttes kunstiajaloos tähtis etapp. Et seal ei toodud seda mitte puhtalt maale, vaid ta kohandati just selleaegse keskkonnaga. Ja sellest sai alguse niinimetatud Soviet Pope või nagu Lapin teda hiljem on nimetanud liit pop, mis tuleb siis, sõnas Nõukogude Liit, eks. Ja mis oli tegelikult omaste ajas võib-olla kümmekond aastat ees isegi rohkem kui kaheksandate aastate alguses, seitsmenda aastate lõpus ei, kaheksandate aastate alguses ütleme pigem keskel kui koos perestroika, aga kogu see vene avangard läks nagu laiema läänemaailma ja siis tuli see Soviet pop nagu uuesti. Aga tegelikult noh, mitte keegi maailmas õieti ei tea seda, et Eestis tehti seda oma 20 aastat varenema. Kas nendel hetkedel tunnetasid ja kannatasid selle all, et me ju elasime suletud riigis suletud ruumis või tagantjärgi võid äkki öelda, et mõnes mõttes tegi see sinust just selle isiku ja selle kunstniku, kes sa praegu oled? See viimane on päris kindlasti õige, sest teistpidi polekski mõeldav. Aga ma olen nendes asjades suhteliselt eksistents realistlik mulle ahvate sel juhul, kui seal sedalaadi küsimused tekivad või esitatakse tuleb meelde Paul-Eerik Rummo üks värss ja see oli midagi sellist. Vabandan ma täpselt seda tsiteeri, aga see oli, et armastada ja luuletada võib igal pool ja ära elasest, mitte kusagil. Ja kui me vaatame tänast ühiskonda, on see täpselt samamoodi. Nii et inimese eksistentsiaalne seisund on tegelikult suhtelise stabiilsem ja ta ei sõltu nii väga palju, tähendab ühiskondlikest oludest, aga jäi seal midagi väga olulist tegemata, jäi küll, ma ei saanud sellist haridust, nagu ma oleksin tahtnud ja mida ma praegu kahetsema. Aga sa oled ometigi ennast väga palju ise viimastel aastatel täiendanud, see ei loe. Või sa tunned, ta loeb, aga ta ei ole, ta ei ole nii süstemaatiline ja tal ei ole alla ehitatud nii korralikku vundamenti, nagu ma sooviksin ja mis kõige halvem ta minu keelteoskus ja suhteliselt noh, eks ma ajan oma asjad muidugi ära, eks ole, aga aga see ei ole see tase, millega ma võiksin näiteks uusmaailmas esineda, konverentsidel vabalt, esineda väitlustel vabalt ja noh, see on üks asi, millest ma tunnen praegu suurt puudust, sellepärast et ütleme, see, see ringkond või see, see, see maailm on nagu olemas, eks ole, ma võiksin sellest tegutseda, aga mind õudsalt takistab sebinud vilets keele oskus näiteks. Aga selles ühiskonnas piisas sellest, et ma oskasin lugeda. Ma lugesin sel ajal, no mida toodi meile näiteks väliseestlased tuntud Eda Sepp ajakirju, raamatuid, mida ta tõi, piisas sellest, et inglise keelt lugeda, aga rääkimise kogemus ei, kohutavalt vaikses. Sa oled väga enesekriitiline, ma tahaks küll öelda, et minu meelest oled sa maailmas hinnatud kunstnik ja ja rektor, aga mida ise arvad, kas sina, nüüd olles rektor ja mulle tundub, et koolis õppides olid sa kindlasti vastaline? Kas sina oled kõik teinud, et need noored, kes meie koolis praegu õppivad nendel oleks kõik võimalused? Et nad saaksid selle hariduse, mille puudumist sa ise praegu tunnetad. Jah, ja ei, sest ühest küljest on päris kindlasti ma pean saavutuseks seda, et kui ma tööle tulin, kool internetiseeriti üsna kiiresti, et asutati e meedi keskus, tõsi, seal ei saa praegu veel, ütleme riikliku tellimuse alusel koolitust, aga on ka päris selge, et Eestis ei ole nii palju professionaalseid õpetajaid, kes võiksid seda ala õpetada just kunstispetsiifilises kontekstis. Samas on paljud tuntud nimed ala kas või võtame Kõresaare või võtame Mare Tralla just nimelt isehakanud sealsamas keskuses, noh, tööle, eks ole, ja ise ise ka seal õppinud väikeste näpunäidete varal, aga teisest küljest ma näen, et mida ma ei ole teinud piisavalt, et vaata, rektori amet on omamoodi nagu kojamehe amet tähendab, selles mõttes. Milline ei oleks? Pidevalt pidevalt selle eest, et kogu see keskkond oleks noh, enam-vähem kasutatav rattaga korra sealhulgas siis ka sellel majal oleks oma eelarve ja võimalikult suur, eks ole, see kõik ei tule lihtsalt. Samamoodi ka kõik need väikesed remondid või uue raamatukogu ehitamine, kõik see tuleb üsna suure töö ja vaevaga, aga ma pean ka saavutuseks seda, et see raamatukogu on nüüd noh, ütleme praktiliselt valmis, praegu monteeritakse riiuleid, varsti kolitakse sinna sisse. Me oleme üsna palju raha pannud uute raamatute ja ajakirjade ostmisele, selle raamatutase peaks tõusma ja see on ülikooli süda, tegelikult Akadeemia süda on raamatukogu, millele ma kahtlemata ei ole piisavalt tähelepanu pööranud või õieti noh, mis on ka rahapuudusel ära jäänud. On tõepoolest on ütleme, see teoreetiline tase ja vot selle sellest ma tunnen praegu suurt puudust ja siin ma jagan ka üliõpilaste arvamust, kellega ma vahetevahel kohtun, et siin peaks tulema mingi järsem murrak, saab tulla praktiliselt ainult nii, et neid inimesi tulema hakata väljast süstemaatiliselt kutsuma ja tuleb leida väga leebed tingimused, tuleb leida organisatsioonid, kes nendele nendele külades jõududele selle sõidu siia ja siin töötamise või vähemalt selle palgavahe kinni maksavad. Siin on võimalusi, võtame kas või Rootsi Instituut ja muud sellised, aga sellega tuleb intensiivselt tegeleda. Ja ausalt öelda sellega järgmiste kuude plaan ongi selline, kas sa ise ei anna praegu tunda? Ei anna, sellepärast et minu koormus on muutunud nii kaotiliseks praegu kogu tegevus minuga, kunstniku tegevuskorrektori tegevus kui ka nüüd linnavolikogu liikmena selleks lihtsalt praegu aega jää, aga tõenäoliselt ma pean hakkama seda tegema. Tundsid sammaste õpetaja rollis hästi? Noh, ütleme süstemaatiliselt ma olen õpetanud maaliaid 85.-st aastast tõenäoliselt kuskil 93. aastani ja ma tõesti tundsin sisest sama oma väiksed, niisugused programmid ja ja ideed olemas ja see läks päris hästi. On seal mõned õpilased olnud, keda sa võiksid kuidagiviisi nimetada nagu oma suuna jätkajateks või, või kes võiksid öelda, et, et sina oled nende professor, nende õpetajad, sina oled nende koolkonna rajaja. See on täiesti hämmastav, aga tõesti ei ole seda sellepärast, et vaata, kui mina õpetasin, õpetasin nagu rohkem üldisemalt üldist suhtumist kunsti või antud juhul siis maalikunstinägeva maalikunsti probleeme ja ma õpetanud nagu mitte oma ideid. Ja seetõttu noh, ma olen õpetanud näiteks Mare Trallat, Jaan Toomik, eks ole, ja aga kruusingut ja Kristjan soni näiteks kes tänapäevalgi oli maailmas nagu Eestis mingil määral ilma teevad, eks ole, mõned ka rohkem juba meedia kunstiliseks. Aga päris kindlasti ei saa öelda, et nad oleksid minu koolkonnad, et minu, minu õpilased, no tal on olnud jah, minu õpilased, aga ma ei ole õpetanud neile nii-öelda enda asju võetud püüdnud viia nagu teatud universaalsemate nägemisviiside juurde. Ja ma mäletan sellest ajast päris huvitavad vestlused, näiteks Jaan Toomiku kui tema enda kopli ateljees. Oli see siis budismist vaimustunud. Ma võib-olla üllatan, aga ehka rõõmustan sind, sest ma olen alati pidanud sind ka mingil määral oma õpetajaks, ehkki sa ei ole ju otseselt mulle tunde andma. Aga tundub sulle, et rektorina suudad ennast jagada kõigi nende erialade vahel, mida meie kool õpetab, siin on väikene alad on selles küsimuses, kool, alustas kuidas see nimi siis oli riigi kunsttööstuskool, rõhuga käsitööle, kuidas on üldse käsitöö ja uute tehnikate vahekord ja kuidas sa suhtud sellesse, on seal see probleem, tänapäeva? Minu jaoks korrektori jaoks ta praegu probleeme ei ole, sest prorektor on ise tarbekunstnik ja kogu selle valdkonna hoiab ta noh, päris ilusti, ise korras, aga tõepoolest, see on õpetamise puhul kunstialase kõrghariduse puhul üsna oluline võime igal juhul panna ka küsimuse nii, mis on, mis on siis ikkagi primaarne ta kas kunstniku oskus mõelda ja alles seejärel käsitööoskus eelkõige saama käsitööoskuse ja omandab oskuse mõelda kuidagi hiljem minu instinkt viiks küll nüüd selle selle järelduseni, et eelkõige oleks, tahtis õpetada noort inimest mõtlema kunstis ja jätta talle vahendite valik vabaks ja ka vahendite käsitööoskuste treenimise jäta vabaks saab, et seda ei pea tingimata tegema koolis nelja aasta jooksul täiuslikkuseni viima. Aga ega ma sajaprotsendiliselt selles veendunud ei ole, kuna oma kätega teen ise suhteliselt vähe asju. Milline on sinu arvates visuaalsete kunstide tähtsus? Kultuuriruumis Eesti kultuuriruumis on ta häbenemata väike, ta on palju väiksem kui, kui, kui nii-öelda valges või Lääne-Euroopa või või ütleme noh, ütleme otse valges tsivilisatsioonis üldiselt ja miks see nii on, on päris raske öelda, ilmselt võetakse paljud asjad valmis kujundajatena üle muust maailmast. Teiseks, meil puudub süstemaatiline haridus, ma ei pea siin silmas mitte kunstiakadeemiat, aga ühiskonnas peab olema haridusjaos jaotatud väga paljude instantside vahel. Sisuliselt meil puudub oma kunstimuuseum, sest need hädapärased ruumid, mis Toompeal praegu on, eks ole, ei võimalda ka sellel personalil teha kõiki täita kõiki neid funktsioone, mida maailmas kunstimuuseumid täidab. Et noh, me mõlemad teame väga hästi, eks ole, et et rahvuskunstimuuseum on alles esimene samm. Lääne-Euroopa riikides tekkisid nad isegi juba 18. sajandi lõpul mõnede üheksa, teist 10. sajandil, aga reeglina oli see tase muuseume juba 19. sajandi lõpuks enam-vähem kõikides riikides olemas. Paljudes riikides isegi mitmeid sajandi alguses ja eriline buum toimus kaheksandate aastate alguses, kus ehitati massiliselt maailmas moodsa kunsti muuseumi kaasaegse kunstimuuseume. Tähendab see tasand, millega need keskused ja need muuseumid tegelevad, see oli meie ühiskonnas täiesti olemata. Ja rääkimata nüüd uuest tasandist, mis sai alguse kuskil kaheksandate aastate lõpus, kus on juba elektroonilise kunstimuuseumid ja keskused ja kõik see töö, mida nemad teevad selleks et rahvast harida, viie rahvas nende protsesside juurde, mis ühiskonnas tegelikult toimub, kui me räägime siin infoühiskonna nagu moodustamisest, siis seda infoühiskonda ei moodustu, ilma, kui sellel ei ole humanitaarsed nii-öelda enesereflektsiooni, kui tal ei ole seda mõtestatus, tähendab, sest muidu vastasel juhul me tegeleme ainult tõesti nende e-kaubamajadega, eks ole, see ei ole ju päris see, millest inimene elab. Kas see murelikkus oli üheks põhjuseks tõukeks, miks sa otsustasid olla nende inimeste hulgas, kes ongi otsustajad või ehk hetkel oleks? Linnavolikogu liige ja kultuurikomisjoni esimees või eksima. Ma võiksin sellele vastata jaatavalt just nüüd eile siinsamas majas. Ma vestlesin noorte kolleegidega Anders Härmiga, Katrin Kivimaaga ja see teema oli umbes samad, aga mis on alternatiivkultuur ja missugused on teistsugused võimalused tahab ja noh minu sügav veendumus on, tähendab, et alternatiivkultuurid need tekivad, ise peavad olema, nad jäävad alati. Aga nendest ei tohi moodustada sellised getotan, et oo, ma olen alternatiiv, ärge mind torkige, ma olen eriline, et ma vajan kaitset, tähendab, ärge värvake mind kuhugi ja nii edasi ühesõnaga laskmul teha, mis ma ise tahan. Teine versioon on ikkagi see, et olla riigi kodanik ja kui võimalik, siis maailmakodanik ajada oma asju avalikus ruumis täie jõuga. Ja ma arvan, et see on see tee, mis mulle oleks nüüd kohane praegu vähemalt kuigi ma pean tunnistajat noorusse kaugeltki nii ei olnud. Kas sa oled kohanenud sellel uuel teel ka kolleegide mõistmatust? Kahtlemata, ega, ega ma ei ole eriline instituitsionalista või selles mõttes, et et mul oleks nüüd eriline kirg kunstimuuseumi kui sellise vastu. Aga mul on eriline kiri kultuuri kui süsteemi vastu ja see kunstimuuseum on selle süsteemi üks vältimatu osa. Võimalik, et ka seepärast eesti ühiskondlik teadvusta endale kunsti rolli kultuuris päris selgesti tähendab, seda näeb juba Eesti Kirjanike, noh avaldustest see on päris häbiväärne, kuidas täiesti tuntud kirjanikud, tuntud poeedid ja, ja nende käsitlused kunstist on nüüd see, see mõtteviis pärineb ausalt öelda 19. sajandi lõpustan. Aga ma näen selle põhjus ka selles, et tõepoolest, aga kus nad peaksidki seda teadma, sest siin siin ühiskonnas, selles kultuuris tegelikult kunst toimub ainult aktsioonina, aga tal puudub tegelikult institutsionaalne toetustel, puudub reeglipärasust, korraldame näitusi, korraldama ühte või teist üritust, eks ole. Aga meil puudub pidev töö alates lastest, eks ole, lasteaiast ja nii edasi, me kõik teame, eks ole, kui me oleme käinud kasvõi kaasaegse kunstimuuseumites läänemaailmas, kus lapsed istuvad klasside viisi põrandale, neile seletatakse mõnda modernistliku, ütleme siis abstraktsionistliku tööd, eks ole, praegu juba kontsert, realistlikke töid, võtame kasvõi dokumente, 10., kuhu viidil lapsi üritati neile seletada, mis asjaga tegelikult dokumente kassale dokument tegeleb siis meil kogu see töö tegemata tsunami ja siis pole ka imestada, et inimesed, kes on seatud selleks, et otsustada kunstimuuseumi saatuse üle, et nad ei pea seda vajalikuks. Meil puudub sisemine tunne, et siin vajalik Kas see on sinu arvates meie kultuuriruumi kõige põletavam, kõige valusam probleem? Eesti kunstimuuseumi puudumine, sellel võiks olla kaks vastust iseenesest muidugi ei ole kõige põletavam, minu jaoks on kõige põletavam eesti kultuuri probleem nimelt see, et meil ei teki ega ei teki kodanikualgatust, ei teki kolmandat sektorit. Ja seda ma pean tõesti selle viiekümneaastase okupatsiooni kõige rangemaks tulemuseks. Just see hoiak, ta olen omaette, eks ole, ja need inimesed, kes on nüüd poliitikud, las nemad tegelevad poliitikaga, eks ole, paljusid asju on võimalik kodanikusurvega kodanikualgatuse korras läbi viia, näol. Aga meie ühiskonnas see ei ole ja see on tegelikult kultuuri probleem. Sest ühest küljest aktivism kui selline, eks ole, on äärmiselt põlastusväärse, me kõik mäletame, noh, ma tean pioneeri ja komsomoli ja kui kogu seda valdkonda on, võib-olla see on kõige suurem puudus, aga, aga teine puudus on muidugi ka see, et kuna puudub siis ühiskonnas selline süstemaatiline, nii-öelda hajutatud haridus, eks ole. Siis inimestel puudub ka ettekujutus, kuidas kunsti ikkagi reaalselt mõjutab ühiskonda, kuidas ta mõjutab kultuurile. Väga vähesed inimesed näevad, et neil on küll kohutav kirg uue automudeli vastu, eks ole, see, kuidas ta on seotud avangard, kunstiga, seda sidet enamasti nähtena ja see on hariduse küsimus. Samamoodi Mootan, kõik töötatakse välja tegelikult palju varasemal tasemel, need hoiakud, mis tegelikult lähevad hiljem moodi, lähevad hiljem disaine, lähevad hiljem reklaamikunsti ja nii edasi. Kas osalemine poliitikas pärsib loovust, mis sa arvad või on võimalus, et poliitika on ka midagi loovat? Kuidas sinuga juhtuma hakkab? Väga raske öelda, sellepärast minu esimesed kogemused on muidugi minu enda jaoks üsna kurvad selles mõttes, kuigi ütleme need ideed, mida ma tahtsin, eks ole, et eelarves oleksid sisse läinud. Need on enam-vähem sellisel kujul ka läinud eelarvesse, võiksime olla rahul nende läbirääkimiste ülemus, selleks tuli siis pidada. Aga teisest küljest ma näen, et poliitiliste kompromisside saavutamine on niivõrd pikk ja keeruline tee. Et see ilmselt ei ole küll minu teele. Harjunud suhteliselt otse ja autoritaarsuse oma taotlustes käituma nagu tõeline poliitik. Seal saab sellel kevadel toimuma välja öelda. Ma arvan, et ma ei häbene seda 50 aastaseks. Kas see on probleem seal või on see võimalus? Õige suur võimalus, ausalt. Aga ma ei saa päriselt öelda, et probleem oleks, aga kahtlemata on see üks selline number, mis sunnib mõtlema, palju siis möödas on, mis siis tehtud on ja mida sa seal teha nagu annaks ja sunnib hindama kuitahes-tahtmata oma jõuvarusid oma aega ja sunnib teatud ratsionaalsusele ja sunnib palju korrektsemalt tegema oma valikud elus üldse, millega siis tegelikult veel tegeleda, millega mitte, ma pean tunnistama. Ma just tahtsin küsida, et aega on vähe. Ja vaevalt, et ma seda ka teen, sest noh, ma olen selles mõttes suhteliselt impulsiivne. Mäletan kunagi, et sa olid üpris kriitiline enda ja looduse vahekorra suhtes. Kui ma ei eksi, siis sa lausa ütlesid mulle, et ma vihkan loodust. Ja, ja minu meelest oli see huvitav, ma ei võtnud seda sugugi nii, nagu ma arvan, väga paljud inimesed. Tõmbuksid kohe küüru ja mõtleksid, et mis õudne tüüp, see küll selline on. Kas sa oled endiselt sama meedia ja, ja mida see tegelikult tähendab sulle? Ta oli paras selline irriteerin poosetama siiski oma oma taust olemas, sellepärast et tõepoolest, inimese kui teadlik olendi suhe loodusesse ei pruugi olla just nii harmooniline, nagu ütleme, meie igapäevateadvus ja meie igapäeva nii-öelda filosoofia, seda nagu noh, käsitleb, et me oleme kõik üks ja nii edasi. Nii et ma tunnen ausalt öelda siiani sageli suurt ebamugavust looduses olles oma, ei saa öelda, et ma teda nüüd laseb vihkaks, eks ole, aga pigem ma naudin seda teatud tundlikkust, et, et miks see nii on, miks tekivad hirmud näiteks ütleme, kui ma käin sügavas rohus. Kogu aeg kangastub, et ma võiksin näiteks leida laibaselt, tähendab, ja noh, ütleme noh, paljud muud sellised tiivid, rääkimata sääskedest, kelle suhtes ma olen eriti Allech Kas on mingi kartmis ei, armastuse suhe? Võimalik siin võib-olla peaks siis juba psühhonalüütikatega kohta. Kardad sa pimedast? Ausalt öelda ma ei karda, aga kui ma vaatan, mis siin praegu toimub, tähendab ausalt öeldes tüütab ära küll väsitada samuti linnaruumi noh, linnas ja ka aastaaeg üldse tähendab see see, kui lumi ei tule maha, see valgus lumi ei peegelda uuesti tagasi, eks ole. Ja, ja kõika must, porine vara läheb tihedaks, on kahtlemata kurnav. Ja mulle tundub, et, et ei ole nii palju aega toota endasse vastukaaluks nii palju valgust, et see üle jääda. Ja ometigi oled sa minu meelest väga positiivne inimene, kus sa saad energiat. See on hea. Toitun nagu elektrist, mis õhus on plusside miinustest. Ja, ja nüüd sobib raadiokuulajad ka selgemaks, et kui siis ümberringi on naised, et mis siis Ando Keskküla ümber toimub, siis oli üllatav mulle praegu, aga sina ja Eesti ja Euroopa? Ma tean, et sul on ka siin veidi teistsugune nägemus ja arvamus, kui me oleme võib-olla harjunud kuulama kultuuriinimeste suhtes. Oma häbiks tunnistama, et et Euroopa liit ei veetleb mind karvavõrdki, tähendab, aga võib-olla sellel on noh, kaugemad põhjused, kui poliitika on, sellepärast et 90. aastate alguses oli Eestil tegelikult majanduslikult väga suured väljavaated olla tõepoolest noh, tiiger tähendab tõepoolest majanduslikult väga kiiresti areneda, seda on tunnistanud ja kui paljud lääne investorid tähendab, et Eesti huvitaks neid just nimelt sel juhul, kui Eesti ei kuuluks Euroopa liitu, kui siin valitsesid liberaalsemad majandustingimused ja teine asi on loodusseadused. Tähendab, looduses toimub kõik, kõik on elus ainult selle peale tänu sellele, et kõik on erinev mida sarnasem miski on, seda enam läheneb ta oma soojussurmale ja Euroopa liidul on see suur oht olemas, räägime kõik tõmbas või demograafilistes probleemidest, eks ole, ja nii edasi ja nii edasi toodab võõras tööjõud ja kõik, mis sellega kaasas käib. Miks sa alustasid oma selgitus sõnadega, et ma pean oma häbiks tunnistama, kas sulle tundub, et säärased arvamused Eesti ühiskonnas on kuidagi põlastusväärsed? See on ju teistsugune arvamus. Ma isegi möönsin oma küsimuses, aga, aga. Kõik arvamused on arvamused, võimalik, et kellelt riskikale. Ega ma seda eriti häbeneda, sellepärast et ütleme, see, see erinevuste teooria, aga ütleme, see mõtteviis on mulle sügavalt omale nii kultuuriökoloogiast kui ka ühiskonna suhtes tähendab aktsepteerida neid erinevusi ja pigem neid isegi stimuleerida. Selles mõttes ma kuidagi tunnetan üsna isiklikult seda praegust kloonitud kultuuri, nagu kuskil üks avastus tuleb, kas, kas üks, üks hea kunst ehk siis järgmine päev on terve maailma juba seda täis, sellepärast et see info liigub juba nii kiiresti, see, see kloonitakse nii kiiresti, ühetasaseks laevu skulptuuris, ega me ei saagi maailmas enam rääkida suurtest nimedest, sellepärast et see läheb, see läheb kõik laiali, saab kõik ühisomandiks kohe. Sa soovisid liberaalsemat majandust, oled sa ise liberaal, oled sa konservatiiv, kes sa oled? Ando Kesküla. Kuna ma ei ole poliitik, siis ma jätan endale vabaduse manipuleerida erinevate poliitiliste doktriinide vahel või õieti ma pean seda isegi tänapäeval vajalikuks. Sest ma kuidagi ei saa leppida sellega, et kui näiteks ühe partei doktriin näiteks majandusküsimustes on ütleme selline, et sellele tingimata peab järgnema ka sotsiaalpoliitikas või kultuuripoliitikas, täpselt sama loogika alusel käitumine on aga pigem olen nõus sinna ühe Poola dissidendid marksismi uurijaga, kes kolis Poolast õigel ajal Ühendriikidesse, õpetad seal minu meelest tänaseni seda näitas üsna veenvalt enda veendumuste baasil. Et mõnedes küsimustes olid äärmuslik konservatiiv ja mõnedes küsimustes täiesti sotsiaaldemokraat. Ja need konkreetsed küsimused, millega ta esines, seal ei olnud mingit vasturääkivast. Nii et ka tegelikult poliitilisel maastikul. Me ju teamegi näiteks Clintoni fenomeni. Clinton tõi esimest korda ajas sassi tegelikult vabariiklaste demokraatlikul platvormil. Tegelikult oled sa ju kogu aeg olnud huvitatud poliitikast, hetkel oled sa sõltumatu, mis sa arvad, kaua sul lastakse või kaua sa saad olla sõltumatu? Tuletan meelde iste Leonhard Lapini artiklit pealkirjaga kunstnik olla tähendab olla sõltumatu. See oleks üsna idealistlik, sellepärast et ka kunstnik ei ole mitte mingil juhul sõltumatu ja ma võin tuua ainult ühe näite, näiteks ma ei ole näinud inimesi, kes riietuses oleksid nii konservatiivsed kui kunstnik. Eks ole see vastupidi levinud müüdi, eks ole, aga tegelikult, kui vaadata seda erisuse kultuuri, siis erisus, see on palju rohkem reglementeeritud, vaatad kui ärimeeste lipsu värv, tähendab nii, et selles mõttes noh, see on lihtsalt üks näide, eks ole, rääkimata sellest mis puudutab noh, kunsti konjunktuuri ja on ju selge, et see, see ei ole kaugeltki nii idealistlik vabaduse maailm, eks ole, kui seda romantikud on nagu käsitlenud. Kui sul oleks valida, kas jääda muutumatuks, loojaks, ehkki poole jalaga sees poliitikas või asuda ministritoolile, näiteks kultuuriministritoolile, mis tähendaks poliitilist siduvust. Missugused oleks su valikud? Minu valik praegu oleks selline, et see on nüüd see, mida Ma olen jaanuari alguses päevadel nüüd vähemalt selle 50 aasta tähtpäeva saabumise puhul välja mõelnud, et minu jaoks kõige loogilisem tegevuskava on siiski jätkata rektorina, ühesõnaga seada enda kandidatuur uuesti üles rektorina jätkata samal ajal ka loomingulist tegevust. Sest ausalt öelda viis aastat on rektori jaoks suhteliselt lühike aeg, et teostada kõika programme. Seda alles kuskil teise aasta lõpuks saab selle amet enam-vähem, noh, mida sa üldse hõlmab ja see tähendab teada, eks ole. Kuskil viienda aasta lõpuks oled juba enam-vähem nagu kala hakata nagu tegutsema juba ka. Aga noh, see sõltub jälle kolleegidest. Senine ajakulg on näidanud, et sa oled tõepoolest suurepärane muutja lammutaja, aga siis läheb elu edasi, sa oled juba järgmise koha peal ja, ja seda valuliste muutuse toimimist saavad maitsta ja nautida. Teisalt elame-näeme. Mis on sinu arvates Eesti märk. Pakume need variandid, kui üks ongi raske. Loomulonsult udu kukkunud, jooksime Eestit kusagil märgistama. Aga mul ei tule pähe sellist konkreetset märkida, mis, mis see Eesti on? Sa kujundasid minu meelest suurepärase Lissaboni maailmanäituse Eesti paviljoni ja seal oli mitmeid märke. Aga kui peaks visualiseerima või kirjeldama ainult ühte Mõnusad on üsna raske teha, sellepärast et noh, see, mis meid praegu erutab, eks ole. See on pigem kuulub sotsiaalsfääri või kultuuripoliitikast päris poliitikasse see on, ütleme, eestiku keskkond, kas meie loodud keskkond, kas meie kultuuri isegi mitte kultuuri, vaid ütleme, tuiskas, meie sotsiaalne keskkond on piisav selleks, et toetada näiteks innovatsiooni. Aga kas ta on innovaatiliste projektide suhtes, Ta on ta soodus selleks stel räägime kogu aeg või siiamaani räägitakse palju, eks ole, Nokiast panugi ei ole mitte mitte see mobiiltelefon, Nokia on tegelikult soomlaste võime saavutada ühiskonnas selline konsensus, et Nokia oli üldse võimalik. Et oli võimalik Soome arhitektuur, soomedisain, sellises mastaap selles ulatuses, nagu ta maailmas tänapäeval tuntakse ja see eeldas tegelikult ühiskonnas teatud võimet konsensusele jõuda. Selle konsensuse puudumine on pigem minu jaoks praegune Eesti Eesti märk, aga ma ei tahaks ristida Eestit praegu negatiivse märgiga. No ütleme nii. Ja kui me võtame aktiivselt poolelt, eks ole, siis kahtlemata on see Eesti rannajoone, Eesti, Eesti rand, Eesti energia on ka see, mida on Lissabonis noh peamiselt välja mängiti, et kuidas eestlane suhtleb veega, olgu see siis nõiaks kuskil Alutagusel või olgu, olgu see siis külgkorviga sõitev Kihnu, väidan. Minu meelest oli see ilus ja ääretult hari. See, mida sa vastasid, kas on midagi, mida sa loojana kunstnikuna, inimesena, mehena tõsiselt vihkad? Kardad? Mida sa tahaks vältida? Kindlasti on tähtis, kuidas nüüd hakata esitama. Üks asi on päris kindlasti, Izminud ajab ka paljude inimestega alati tülli. On see, kui ma näen, et inimesel puudub entusiasm. Et ta teeb kõik ainult enda huvides. Ta saabub sulle kohale ette valmistatud struktuuri või ettevalmistatud kohta, hakkab seal tasapisi, ajab oma asju. Kui talle teha ettepanekuid, teeks ka midagi nüüd, mille eest nüüd otseselt seda senti ei saa, eks ole. Ja siis siis keeldutakse tegemast, hea olla, ajanud minu vahekorrad sageli kolleegidega umbe. Ma tulen tagasi saate alguse juurde. Ma tutvustasin sind lausudes ridamisi omadussõnu ja sa ütlesid, et mõned nendest jätaksid sa välja. Ma tuletan sulle meelde, et vastates minu küsimustele ei jätnud tegelikult Ühtegi välja. Sa oled mees. Sa oled kunstnik. Sa oled ideede generaator, sa kasutasid ise peaaegu sama sõna. Sa oled mässaja. Sa oled popimaaletooja rektor, poliitik. Viimase suhtes jään küll kahtleval arvamusele, on siiamaani, vähemalt seda kindlasti ei ole. Ja ometigi ühes vastuses sa nii vastuse sisuga kui ka seda sõnastades kasutasid mitu korda enesekindlalt ja minu meelest ka väga õigelt seda sõna. Ja ikkagi küsin. Mis jäi puudu selles reas. Laiskus. Laiskvorst. Mismõttes. Võib-olla arvestades seda koormust, mis on nüüd igasuguste ülesannetega tulnud kulub liiga palju aega unistamisele. Sa oled kaval aga jättes kõrvale kõik kõik ametid ja kohustused. Sina kui mees. Mis on need tugevad ja nõrgad küljed selles mehes, kes saab kohe-kohe 50 aastaseks? Eks see on ikka väga keeruline küsimusena. Kindlasti. Ei, ma vaatan seda võib-olla selle pilguga, et kui mõni inimene peaks minuga koos elama, eks ole. Et kuidas ta ennast võib siis tunda. Kahtlemata suudan ma mõnikord ette manada, esile manada üsnagi intrigeerivaid ja erutavaid stseene ja samas. Samas mõnikord ilmselt on see kohutav piin, eriti siis, kui mul haka tööperiood, eks ole, kus ma hakkan mingi tööga tegelema, ma eriti siis ei, ei suhtle enam kellelegiga. Olen, olen vaka üsna sünge ja ma kujutan ette, et see võib olla noh, kohati üsna väsitav. Nii et need oleksid võib-olla need kaks, kaks poolust teeb hästi süüa. Ma ise ei ole päris kindel, sellepärast ma olen näinud inimesi, kes selle ära viskab. Eelkõige küll minu tütar, ma olen kollas naisuse. Nojah, ma ei oska selle kohta muud midagi öelda, kui see on suhteliselt hiline harrastus, aga tegemist on puhta improvisatsiooni ka võtta kokaraamatust ühe retsepti etega, ma rikun selle nagunii. Et panen sinna midagi muud juurde ja nii edasi ja nii edasi. Kas sinu jaoks on ka oluline, kuidas? Kuidas see, mida sa oled teinud välja näeb? Ma arvan, et see on üks minu kui kunstniku üks suuremaid puudusi ma eriti ei hooli sellest, mis tehtud on. Mul on väga palju pilte ära kadunud, koliniste käigus hukka saanud, ma ei ole neid korralikult hoidnud. Ja ausalt öelda neid ongi nüüd üsna vähe järele kas ostetud või siis kuskil kadunud ja põhimõtteliselt on eriti tänapäeva kunstisituatsiooni, arvestades, kus tegelikult tuleks koguda iga oma artiklit iga oma kataloogi ja, ja kuna ma seda ei ole teinud, siis maanteetööd on tõesti arvan, et tunnen ennast kohati nagu mitte professionaalina. Sa tegid projektile ruum ja vorm ülevaate pealkirjaga kuidas eestlane elab, kuidas sa ise elad, milline on sinu kodu, on see kunstniku kodu, selle mõiste üldises tähenduses on see boheemlaslik kodu. Nii ühte kui teist maraton, boheemlane kodu, sellepärast et ta on kogu aeg lõpetamata. Noh, ütleme kodus oleks minu eesmärk küll sumbutada nende esemete terror nii ära kui vähegi võimalik, suruda nad kappidesse, hoida see keskkond kuidagi puhas, et ma sealt suurt midagi ei peale kapiuste või riiulit, ütleme raamaturiiulit ei näe. Aga see ei õnnestu mul esiteks sellepärast, et mul ei ole piisavalt järjepidevust selle korraldamiseks ja teiseks, see nõuab päris kena kopika ja, ja ma ei ole mitte alati veenduda, et see kõik tuleks sinna panna, ta on, ütleme nii, et ta on neomodernistlikes sugenes, et aga, aga lõpule viimata projekt Armas raadiokuulaja. Meie saade hakkab jõudma lõpuni. Stuudios oli kunstnik, mees, ideede generaator, mässaja, popimaaletooja, rektor, jutumärkides, sinu soovil, aga ma arvan küll ka poliitik ja küsija rollis eelmise saatekülaline Signe Kivi. Head ööd. Joodud.