Tere päevast, ülekuulamine alustab. Tänane ülekuulamise toimik küsib, kas Eesti julgeolekuasutused teevad poliitikat endale sobivat poliitikat. Ülekuulamine. Ülekuulamise toimik number 140 KAPO vari ühiskonnas. Ülekuulajad on Reimo Sildvee ja Urmas Vaino. Ülekuulamine alustab. Väljavõte toimikust kogutud materjalid. Ülekuulatav number üks Rahumägi Jaanus amet riigikogu julgeoleku asutuste järelevalve erikomisjoni esimees, erakondlik kuuluvus reformierakond. Jaanus Rahumägi lõppenud nädal eriti sellel nädalalõpp kandis sellist eriti silma paistnud julgeolekupitserit, vähemalt kõigile neile, kes Tallinnas ringi liikusid. Helerohelisi veste oli terve linn täis. Milline on aga tegelikult situatsioon, kui te vaatate oma ametikoha pealt, mis lisaks riigikogu igapäevasele tööle kohustab teid järele valvama selle osas, mis voodi julgemalt kasutuseta ennast üleval peavad, kuidas tegelikult Eestis seisavad, kui te paneksite mingi hinde näiteks 10 palli skaalal kui hästi Eesti julgeolekuasutused töötavad millise hinde? See hinne tegelikult alati tuleb sellest, kui palju on lõpetatud, kui palju on eesti keeles teise vormi pandud öeldud raha antud asutustele ja selle eelarve piires, mis on praegu ettevõte, siis asutused töötavad. Ma arvan, et see võib-olla kuskil mingi kaheksa, seitse, kaheksa, ma arvan, et see võiks nii olla, see on siis 10 palli süsteemis, mitte sajab? Ei loomulikult 10 palli süsteemis, aga kui me vaatame üldse üldist seisu, siis ega tegelikult seisan ju väga hea, meil siin ennem rääkisime, et 94. 93. teisel aastal, eks ole, elu hoopis teistsugune, hoopis teistmoodi, kui me täna vaatame, siis kõik see süsteem toimib nii nagu me tegelikult siis lootsime, et kunagi toimima hakkaks ja ja ega siin kurta, aga ma arvan, et oleks patt. No me rääkisime ennist sellest lihtsalt enne ülekuulamise algust, mismoodi Jaanus Rahumägi oli aeg nendel samadel mainitud aastatel Estonian Security tsentrijuht ja, ja, ja ülikonna all ja särgi all iga korralik mees sellel ajal ei kandnud mitte maikad, vaid kuulivesti, eks ju, tõepoolest hulkuva kuuliküsimus oli sellel ajal noh, et millisel marsruudil, aga praegu igal juhul tihedamini kui 18 buss, praegu linnaseks aga ikkagi väga palju. Meil on viimastel aegadel räägitud sellest, mismoodi ja ei ole rääkinud ainult õelad. Mismoodi Eesti on libisemas riigiks, kus asju kontrollivad ja omavad ka kohatut, mõjuvõimu, tegelikult need, kes on pandud järgima seadusi, ehk siis needsamad politseiasutused. Noh, ütleme nii, et see on tegelikult täiesti normaalne asutusega käitumine, kui ta võtab endale rohkem võimu ja laiendama oma tegevuse piire, see on olnud kogu aeg niimoodi sarju Ameerika Ühendriikides, kui te mäletate Edgar Uuveri ajal see on eriteenistuste politsei üleüldse selliste asutuste, kellel on antud rohkem võimu kui meile tavalistele inimestele täiesti selge, normaalne omapära nüüd igas normaalses temaks praktikas riigis on, selleks et seda vältida, laiendada on loodud erinevad järelevalvemehhanismid ehk et alates kohtus prokuratuurist valitsusest lõpetades riigikogu erinevate komisjonide komisjon, kus on antud eriõigusi selleks, et siis muuta seda, neid süsteeme, läbipaistvat mõtteks arusaadavamat, eks, et oleks nagu mingisugune ülevaade ja kui seal hakkavad mingisuguseid libastumisi toimuma, siis oleks võimalik seda öelda, et nüüd on mehed nata natuke liiale läinud või midagi sellist, eks ju, või, või teine, kui on juba väga tõsiseid rikkumisi, siis oleks võimalik algatada mingit menetlust neid asju hoida nii-öelda sellise demokraatlikku protsessi. Et keegi ei saaks öelda, et me tegelikult on küll üles ehitatud põhiselt see aga selle süsteemi sees tegutseb veel mingisugune hoomamatu, arusaamatu, mingisuguseid naljakaid sidemeid omavad mingisugused süsteemid, kes ajavad mingit oma rida mida tegelikult siis demokraatliku protsessiga läbi riigikogule või valimise valitsusele võimalik kontrollida. Ja see on, see on igas ühiskonnas, nii, see on ka Eestis, nii et Eestis ka eriteenistused, eriti peale seda, kui mingisugusel hetkel meil on väga palju hästi läinud, need on väga kiidetud, nad on, tunnevad ikkagi ka selliseks, lähevad nagu kotkataks ära, eks siis on, see on see koht, kus tavaliselt kiputakse natuke nagu laiendama oma oma oma volitusi, mis seaduse mõttes päris alati ei, ei olegi mitte riive, aga ta on pigem selline üldise maine, üldise eneseõigustamise või mingisuguse sellise sellise protseduuriga seotud. Toogem nüüd konkreetselt siis näited, mis küsimustes on siis mundrimehed Eestis tundnud, et nad võivad kotkana vabalt lennata ja jonn endale nii-öelda juurde hankinud neid selliseid õigusi, volitusi, ülesandeid, mis tavalises olukorras, kui ei tunta ennast nii kotkana või ei lähe nii hästi, nagu te ütlesite, ei võeta siis isegi seda kotka lendu, ei, ei ole vaja piirata, minu arvamus on, mida rohkem vabadust, mida rohkem selliseid avatud arvamusi ja seisukohti, seda parem. Aga need kotkad ei saa öelda kunagi seda, et kõik teised arvamused, mis on veel on, on viletsamad või et või et üleüldse arvake midagi, et see on, see on see, kus peaks nagu sekkuma, kus tulebki sekkuda. Ma ei arvagi, et mina peaksime, me üldse peaksime väga konkreetsetes mingisugustesse detailidesse langema, aga fakt on see, et avatud debatt ka nende samade eriteenistuste tegevuse tuleviku ükskõik mingisuguse tegevust suunavate karmidele, see peab olema täiesti arusaadavalt, mitte eriteenistuste enda selline prioriteet või, või siis ainuarvamuse koht, vaid see tegelikult peab olema ikkagi ühiskonna demokraatlikult valitud Te vastate, andke andeks. Nagu poliitik, see on tunnustust vääriv, sest oletegi poliitik, aga mu küsimus nüüd, kui spetsialistile on, siis see oli kõik, mis valdkondades on politsei kaitsepolitsei endale haaranud natuke rohkem, võib-olla siis nii-öelda volitusi või nõudnud neid, kui naga päris haaranud veel ei ole, oli eelmisel nädalal kergem veits väike niukene pinna Vibelus oli, oli mis oli ka otsapidi natuke vaeva ajakirjanduses oli selles, et kaitsepolitseinikud võtsid üsna üsna aktiivselt suhtekorraldus teha küll ajakirjanike seas küll oma nii-öelda tuttavat ametnike seas igasuguste muude polka poliitikute seas tegema, teha nii-öelda põrandaalust lobitööd selleks, et panna nagu mingisugune seltskond samamoodi tema, nagu nemad asjadest aru saavad ja see oli see koht, kus me erikomisjoni arvamus, et nüüd oleks vajalik nagu reageerida, et siin on olnud tegelikult enne seda väga palju. See puudutas konkreetselt siis see, mida kaitsepolitseiametil vaja oli, vaikse politseil oli vaja seda, et et me ei arutaks nende teemade üle, milline või õigemini mitte milliarutaks, aga meie arutakse neid teemasid, mida tegelikult võiks arutada. Milline võiks olla Eesti kogu selle üldise julgeolekusüsteemi korraldus, millised võiksid olla funktsioonid erinevatel asutustel. Ja, ja mida sa peaksid lõpuks riigil nagu head tegema. Ma ütlen veel kord, see ei ole ainult Eesti omapära, see on, see on täiesti normaalne sellise eriteenistuses käitumine. Aga kui üks või teine, kas on ajakirjandus, kas on poliitikud või mingisugused kolmandad tegelased, mingisugused mittetulundusühingud või, või mis iganes seltskond arvavad midagi siis? Loomulikult kõikidel oma huvid samamoodi. Ajakirjanikud pistsid hirmsasti kisama siis kui räägiti allikad väiksest kasutasin enda kõikvõimalikke mõjujõudu ja võimekust selleks, et NATO protsesse ja ajakirjandus on õnneks või kahjuks on see täiesti lubatud seaduse järgi, siis siis tegelikult riigisüsteem alternatiivseid otsustusmehhanism ja see on see, mis komisjonile silma jäi. Ja praegu te tunnetate ära seda, et süstemaatiliselt on tekkinud energia jõud, et, et asjast huvitatud pool ehk keda see debatt puudutab, ise võtabki mingeid selliseid seisukohti, mis võiks ette seda toimuvat debatti suunata. Ma arvan küll, aga ma ei arva, et sa mingi süstimis süsteemne juba, noh tegelikult ma arvan, et me oleme tänaseks selles arenguetapis, eks ole, kus, kus me oleme jõudnud sinnamaale, kus ühelt poolt riik on stabiilne, ta tegutseb täiesti mõistlikult, arusaadavalt ja loomulikult kõik asjad arenevad, ka inimesed arenevad ja inimese sisemine veendumus mingis asjas areneb ka isegi sel juhul, kui nad on kaitsepolitseinik, eksib. Nii et ega seda ei saa ühelt poolt nagu etteheited, aga teiselt poolt peab ja tuleb ette heita kodanikuühiskonnas seda, kui hakatakse kasutama selliseid meetodeid, mis ei ole põhiseaduses kirjeldatud, mida kaitsepolitsei ametnikud siis juhtivad ametnikud kutsusid nii-öelda teisi riigiametnikke väikesele kohvile rääkisid, kuidas siis võiks olla korraldatud kaitsepolitseiameti tegevus tulevikus? Ma arvan, et see meetod, mis teile nii-öelda siis ei sobi või, või teie arvates ei ole õige, oli see, et inimesed omavahel suhtlesid nii-öelda ja otseselt kellelegi ju sõrmi sahtli vahele ei pandud, eks ole. No siin ongi see, see kõige-kõige selline delikaatse keeruline koht, ehk et erikomisjoni esimees on, mul ei ole päris õiguslik kogu seda maailma nagu avada, eks ole, tegelikult lihtsutatud ja lihtsalt öeldes on see, et kaitsepolitsei kasutas tõepoolest selliseid meetodeid, mis, mis, mida nad ei peaks tegema ja ma ei saa nimetada süsteemiks. Ma saan. Me saame erikomisjoni öelda seda, et selline kolme aasta jooksul, mis see komisjon on koos olnud, on olnud justkui esimene kord, kus kus on olnud põhjust nii-öelda näpuga näidata selle ja seda me oleme ka teinud samal ajal meil on ju olnud siin selle kolme aasta jooksul väga palju muid selliseid erutavaid sündmuseid, ehk et on hakatud menetlema väga palju korruptsiooni ja väga kõrge lennuga korruptsiooniasju ja siis on olnud ka komisjoni liikmetele üsna palju pressi tegelikult võtta sõna Kaitsepolitsei teemal võta sõna üldse uurimismenetluse teemal. Kui te olete tähele pannud, siis riigikogu selle eelmisel nädalal ka arutelul see, et prokuratuuri hakata kontrollima samamoodi nagu kaitsepolitseis, mis küll õnneks ja täiesti õigustatud lükati selles sellises sõnastuses riigikogu menetlusest välja tagasi oli õigusriigile kohases sõnastuses. Ja see kontrolli küsimus on, on kogu aeg aktuaalne olnud, ainult et selle erikomisjoni ülesanne ongi leida see tasakaal. Ühelt poolt peab erikomisjon kindlustama selle, et eriteenistused saavad tegutseda rahulikult, ilma ilma liigse ühiskonna või ajakirjandus, mis iganes pressita. Ja teiselt poolt peab olema erikomisjon, see, kes ühiskonnas seletab väga palju asju, mida erile ennast ise ei saa teha. Nii et tal on selline filtri roll. Aga ta peab olema õiglane ja ta peab aru saama nendest protsessidest ja siis ka sekkuma, kui üks asi hakkab näiteks natuke ära libisema. Nii et ma ei saa öelda, et midagi oleks halvasti, ei ole võimalik. Väga hästi on, kõik, küsimus on pigem selles, et kodanikuühiskonnast tulebki mitte ainult kaasa kiita, vaid mingisuguse ette tuleb nagu öelda, et poisina päris ärge nüüd liiga hoogu minge, eks ju, et vaadake, lugege vahepeal põhisead. Jaanus Rahumägi oma kaitsepolitsei 90. aastaga puhul peetud kõnes te peaksite päris pikalt demokraatial ja, ja rääkisite nii-öelda demokraatia võludest, aga veel rohkem muredest ja hädadest, mis tundus olevat üsna tähelepanu väärne selles kontekstis just et sellised tipptasandil julgeolekuasutused on tegelikult just need, mis panevad selle demokraatia nagu eriti teravalt teravalt nii-öelda proovile või kaalule toon näiteks väga lihtne delikaatne probleem või küsimus sisuliselt sellesama käsitletavate informatsiooni tõttu ei saa me mitte kunagi teada seda, kui julgeolekuasutus eksib või eksib rängalt, me kuuleme seda läbi inimeste nii-öelda n eneste emotsionaalsete lugude, kus on kas valesti välja kutsutud on valedes asjades süüdistatud, kui need asjad jõuavad ühel hetkel ajakirjandusse ja siis enamasti kui kaitsepolitsei neid asju ei kommenteeri ja nii ta enamasti käitub, ei kommenteeri neid lugusid, siis jääb seetõttu nendele inimestele külge pigem sellise noh, tühiklahvi ja, või, või haukuja roll. Mida tuleks selles süsteemis, mis praegu olemas on, muuta selle jaoks, et kaitsepolitsei siiski ka omaks reaalselt järelevalvet enam, kui ta seda omab praegu. No kõigepealt ma tahan öelda seda, et ega muutma ei peagi, alati maksab täiendada ja, ja me oleme teinud aga igasuguseid ettepanekuid küll valitsusele ja politseile ja nii edasi igasugustele instantsidele, mida võiks teha. Samal ajal tuleb öelda ja ma võin täna seda siin kinnitada, et Kaitsepolitsei ega muud julgeolekuasutused ka mitte kriminaalpolitsei ei riku seadust Eesti vabariigis ta ei riku seadust, kuula kedagi pealt ilma kohtu loata ei tee midagi sellist, mis oleks juriidiliselt tõlgendatav. Siis seaduserikkumisena, see, millele me oleme tähelepanu juhtinud, on see, et nad võtavad endale poliitiliste protsesside nii-öelda lobi korras mõjutamist ja siis ühtede nii-öelda soosimistajad ja teistele teistele siis mitte soosidest ja aga ka see on demokraatliku protsessi sekkumine poliitikasse sekkumine sellisel moel, mis ei ole kohane ühelegi riigiasutusele. Palun selgitage, et lahti, mis mõttes Kaitsepolitsei vaid tugineda, elulised näitajad on kellegi soosinud üht või teist poolt, see oli praegu päris huvitav väide, saate öelda, et siis ikkagi süsteemis on nii-öelda kallutatud. Ma pidasin ühe Poolal silmas ametnik endid ehk et kui me näiteks räägime mingisugusest protsessist, sest et iga iga asutus, iga riik, iga iga süsteem, mis luuakse, on pidev, arenev organism, see on pidevalt kasvab, see on pidevalt arenev son, saab uut informatsiooni. Tookord, mille järgi kujunemise kogu aeg muutub, ei saa tekitada sellist olukorda, et nüüd on kõik hästi, nüüd on lõplik, nüüd on see asi loodud, ärme midagi enam see kõik on, kõik ongi nii, seda nimetatakse stagnatsiooniks. Ja kui ma nimetasin seda, et on olemas üks pool on teine poolt, mida nimetasin just nimelt mõtlesin seda, et on olemas üks positsioon, mis ütleb, et et kõik on väga hästi, ärge torkige ja see on täiesti normaalne, arusaadav. Ametnike positsioon teiselt poolt kõik muutub, ümberringi lastakse metroosse, homme õhku, eks siin sõidetakse tornidesse lennukitega. Endal meil aga see kõik tähendab see, et tegelikult kõik need sündmused, mida ma ei hakka siin praegu üles lugema, on mõjutanud kogu maailma julgeolekuteenistusi seaduse mõttes struktuuri mõttes prioriteetide mõttesse, on poliitikuid on, on mõjutanud kogu see see teema, aga nii-öelda suhtumise mõttes eriteenistus nad on saavutanud viimase 10 aasta jooksul hoopis teistsuguse positsiooni volikogule, 90-le kas ma saan teie jutust õigesti aru, et kaitsepolitseiamet või meie julgeolekuteenistused peaksid pigem keskenduma siis rahvusvahelise terrorismiohu tõrjumisel Eestist kui korruptsiooni, kes muuhulgas ka nii-öelda poliitikutega seotud korruptsioonijuhtumite uurimisele? Ei ma, ma mõtlen, ei vastupidi, ma jõuan sinna ka siis kõigepealt see küsimus on selles, et me peame tegelikult jälgi, mis ümberringi toimub, järgime seda, mis meil siin kodumaal toimub, pean vaatama, pole meil selleks raha ja siis vastavalt sellele me peame endale prioriteedid sättima. See on nagu esimene asi on see, millest, millest tegelikult see debatt käib, et millised on need prioriteedid, mis järjekorras, mis asja ajada. Joome selle korruptsiooni juurde, ehk et tegelikult ei ole ju keegi täna kaitsepolitseile ette heitnud seda, et nad on teinud head tööd just korruptsioonivastases võitluses. Nad on teinud suurepärast tööd ja tuletage meelde ja ma olen ka seda ise erinevatel ajakirjandusväljaannetes raadios telekas öelnud, selliseid protsesse, nagu viimase viie kolme aasta jooksul on juhtunud, Eesti vabariigis ei ole enne terve iseseisvusaja jooksul juhtunud. Jumal on võetud kohtunike kin, tähendab, kogu seda õigusruumi on tõhustatud, oluliselt on mindud väga julgelt väga kõrgete poliitikute ja väga suurte ärimeeste nii-öelda kapsaaeda neid asju tegema. Ja see kõik on väga suur väljakutse ja siin on seda, sellest tuleb tunnustada kogu seda süsteemi, mitte ainult kaitsepolitsei, mis on tegelikult Eesti enda poolt kasvatatud noorte meeste, koolitatud, noorte meeste loodud õigussüsteem väga paljuski ja üleval peetud. Aga samal ajal. Peame vaatama, aga mis on see üleüldine tulevik ehk et meil on täna olemas politsei, piirivalvekodakondsus-migratsiooniametis on kokku pandud. Me oleme muutnud kogu seda olemasolevat korraldust. Samal ajal meil on kaks julgeolekuasutust, kelles Ühel kaitsepolitseil on olemas nii-öelda repressiooni õigus selles mõttes, et tal on kohtueelse menetluse volitused. Mis tegelikult, kui me vaatame laiemalt Euroopat väiksemaid riike, siis sellist selliseid volitusi ühelgi vastuluurega luureasutused ja põhjus on selles, et tavaliselt see luureasutuse ülesanne on koguda informatsiooni, koguda informatsiooni, koguda informatsiooni riigi kaitseks riigi heaoluks vaja informatsioon ja kui sellele inimesel, kes peaks nüüd ma seda informatsiooni on, kuna hirm, et peale seda, kui ta midagi näiteks räägib, liiga palju, tulevad mingid järgmised mehed Panatav käeraudu ja hakkavad ta ümber menetlema, siis tavaliselt seda informatsiooni antud ja seetõttu on väga sageli ei ole ühelgi luureasutusel menetlusõigust, ehk et seda repressiooni õigus, et ei tekiks seda hirmu, et ma julgen rääkida, äkki mind pannakse ikka sellest kinni? Nad ei pane siis võib-olla tulevad mingeid järgmised ja seetõttu on luureasutustel ei ole üldjuhul menetlusõigusvõime rääkida FBIst, me võime rääkida venelastest, aga me ei saa võrrelda ennast suurte riikidega ja samal ajal, kui me räägime näiteks kas või f ja eks siis on loodud samal põhimõttel. Nii ei, ETF, kõik need asutused, kes eraldi jätavad uimasteid tubakat, relvi ja alkoholi, ja kõike seda just nimelt sellel põhimõttel, et nad saavad keskenduda nendele asjadele. Ja need pätid, keda nad püüavad, annavad neile informatsiooni, kartmata, et nad mingisuguste muude asjadega Kinni pannakse, teisisõnu te näete, et kaitsepolitsei on muutunud liiga paljude tegevusharudega töötavaks asutuseks ja pikas perspektiivis tegelikult lihtsalt halvab nende töövõimet. Ma esiteks, ma tahan kraatia seisukoha pealt just mingi, esiteks ma tahan öelda seda, et mingisuguseid suuri äkilisi muudatusi ei ole, ei ole, ei tohi teha ja ei saa teha, see tähendab seda, kui me tahame midagi muuta. Me peame seda muuta niimoodi, et kui me näiteks viime sellesama korruptsiooni Nonii uurimise kuriteod, kui me tahame viia need kuskile mujale, näiteks politseisse siis kõigepealt tuleb luua aastate jooksul see võimekus sinna, see on aastate jooksul, tähendab, sinna tuleb teha mingisugune arengukava, sinna tuleb investeerida ja need inimesed tuleb välja õpetada, koolitada tekiks samasugune võimekus või veel suurem võimekus. Ja alles siis me saame hakata rääkima mingisugustest muudatustest, need ei ole mitte üle ühe öö tehtavad asjad üldse. Eesti riik ei ole enam selles arenguetapis, kus me mingisuguse laksustame, mingisuguse muudatuse ja siis vaata, mis nüüd edasi tegema hakkab, et küsimus pole üldse selles. Küsimus on selles, et millisena Läheme kogu seda pilti kogusada kaleidoskoopi näiteks viie või seitsme aasta pärast ja selles on küsimus ja nendes küsimustes on eriarvamused ja siin on mingisugused tegelased läinud väga aktiivseks. See on see, mis me neile ette heidame, et mehed, et nüüd oleks vaja nagu mõelda, istuda laua taha omavahel rääkida, läbi ja vaadata, mis on riigi riigi jaoks kasulik, mitte ühe või teise ametkonna jaoks kasulik. Rahumägi minu pina sooles elav paranoia närv laseb juba tükk aega siin kellukest, et et reformierakonnal on mingi mingi asi seal Tõnismäel siis soolased, et, et niimoodi muretseda tuleviku pärast. Aga see on nii primitiivne, primitiivne hirm, ehk et see on, ma saan aru, et see on nagu 90.-test ja kuskilt moodsam, see primitiivne hirm on nagu pärit, et noh, et nii kui midagi tahetakse teha, tahtis kellelegi kätte maksma. No me ei ela enam üheksakümned. Me elame tegelikult juba ju selles laiali teist kümnendit meil on, riigikord on niisugune, meil on ka ajakirjandus selline, eks ole, meil on, me ei saa enam teha selliseid asju isegi siis, kui kellelgil oleks mingisugune kuri selline mõte, eks ole, kedagi midagi sellist võiks teha siis see, see praktiliselt isegi nii-öelda pahatahtlikkuse korras ei ole võimalik tehases. Ja eriti enne valimisi ei ole võimalik selliseid asju teha. Aga samal ajal ja nagu võtta endale sellist positsiooni, et nüüd on meil aasta pärast valimised, ärme üldse millestki enam räägi, oleme nüüd hästi vakka. Siis pole mõtet rääkida nelja-aastasest perioodist parlament, siis on mõtet rääkida kolmeaastasest perioodist parlamendis ja ühe ühe vastast sellisest vedelemisest seal parlamendis, eks. Ja saamegi, ühesõnaga ma veel jätkan sedasama eelmise küsimuse nii-öelda lainete rida, teisisõnu teie Reformierakonna liikmena näete, et kapo reformimise küsimuses on praegu kõige õigem hetk võtta aeg maha. Absoluutselt ja küsimus ei ole reformimise sellel, sellel sõnal on ka mingisugune selline noh, halb maik, eks ole, ma ei räägi üldse reformimisest. Me räägime pikemast perspektiivist visioonist. Et tuleb aeg maha? Ei, ei tule võtta aeg maha, kui te mäletate, siis eilsega eelmise direktori mina seisin ehk et minu isiklik sisemine veendumus on, on see, et tuleb hoida stabiilsust asutustes ehk juhi vahetusega kaasneb kohe vähemalt pooleaastane võib-olla aastane mingisugune stabiilne olukord, mis tegelikult kogu üldisele pildile ja väga halvasti. Ja seetõttu igasugused muudatused, selliseid naalsel muudatuse puhul on väga läbikaalutud ja, ja planeeritud pika aja peale ette, mitte nii-öelda uisapäisa uisapäisa teha. Aga mis puudutab aja mahavõtmist igasuguste vormidega seoses, siis, siis see reform peaks olema tegelikult täpselt samasugune kui me sõna kasutama, nagu tehti kolme ameti ühendamisel piirivalvekodakondsus-migratsiooni ja ja politsei ühendamisega väga pikka aega. Väga paljud inimesed väga põhjalikult arutasid läbi kogu protsessi kogu kogu selle pildi ja lõpuks jõudsime mingisuguse tulemuseni. Ja kui me täna tahame julgeolekusüsteemi täpselt samamoodi kaasa siis siis ega siin teistsugust võimalust ei ole, mitte nii, et mingisugused poliitikud otsustasid ja nüüd me teeme, see ei ole võimalik, siis on Eesti riigile kahjulik ja seda juhtu nii kaua, kui mina selles komisjonis olen. Unustame hetkeks ära nii-öelda selle debati faasi, sellepärast et vastasel juhul te peate lihtsalt vastuseks ütlemegi, et arutame ja mõtleme ja räägime kõik koos tegelikult, milline on Jaanus, teie enda konkreetne nägemus, mis on need võtmeküsimused, mis aitaks hoida julgeolekuasutusi, neid, kelle tegevust ikkagi lihtkodanik ei näe, ajakirjandus räägime ikkagi ainult sellest, mis kusagilt läbi lekib, mis läbi tilgutatakse, sest selge on see, et, et kabinetivaikus on, on, on selles majas niivõrd suur ja nii-öelda tuvastatav ka seeläbi tilkumise faas, et et informatsioon, see, mille me saame, on planeeritud, see, mida me meil ei ole ette nähtud, näha seda, me ei näe, mismoodi neid asju tuleks edendada. Et et kontroll püsiks ja et nende töö, mis kõige olulisem oleks efektiivne, ainsad mõned detailid, nüansid, mida peaks tegema. Igas demokraatlikus ühiskonnas on see järelevalvemehhanism ainus võimalus muuta seda natukene nähtavamaks, seda ei ole võimalik. Seda süsteemi ei ole võimalik muuta läbipaistvaks. No ei ole usutav, väga usutav ei ole see, kui komisjon, eks mille juht teie olete? Ta koosneb erinevate parteide ja siis erakondade liikmetest, nii on paratamatu. Teisest küljest see, mida see kapo muuhulgas uurib, ongi ju ka korruptsioon, mis on jälle seotud nendesamade parteide ja erakondadega. Konflikt on absoluutne olemas. Konflikte ei ole sellepärast, et ega uurib, ei uurise komisjon ju lõpuks uurib ikkagi politsei jälgib seda uurimist, prokuratuur lisaks kohus ja kõigele sellele lisab, lisandub veel tegelikult valitsuse ja avalikkuse, kui seal tekkisid sellised olukorrad, kus poliitikud sekkuvad mingisugustesse kriminaalmenetlustes. Kas sa kujutad ette, milline kisa sellest siis võiks, peaks ja võiks ja igal juhul olekski vaja, et tekiks ja see on see, mis hoiab ära sellise, sellise üsna, üsnagi jõhkra sekkumise. Ja, ja lõppkokkuvõttes ega erikomisjoni ülesanne ei ole mitte kontrollida menetlust erikomisjonide, ükskõik mis riigis ülesanne on jälgida protsessi, et nad oleksid õigel rajal, et ei tekiks mingisuguseid väärnähtusi, on mingisugune oht, sest tavaliselt erikomisjon on ka mingisugune instrument, näiteks meil on Eestis on õiguskantsler pluss prokuratuur, kelle poole võime pöörduda, et nüüd oleks vaja seda täpsemalt vaadata, et meile tundub, et seal on rikutud mingisuguseid menetlus Norra või inimeste põhiõigusi. Aga tekitada kunagi sellist olukorda, et mingisugune poliitikute grupp sekkub juba menetlusfaasis mingisugustesse protsessi. Seda ma kardangi, et see, et see, et see juba ongi olemas ehk teisisõnu see, kui te praegu siin meie juures räägite üle poole sellest, mismoodi toimuvad mingid kohtumised, aga nendib samas, et ma ei saa rääkida, et mis kohtumised ja kellega, eks ju siis. Ei, ma võin rääkida kohtumisest, kellega tähendab, on olemas mingid ametnikud omavahel, saavad kokku ajakirjanikega, valetavad selles mõttes neile või annavad õigemini pooltõdesid. Aiagnanud helistavad poliitikutele ka mulle küsivad, kas see vastab tõele. Esimest korda kuulen, eks ole. Anna teada, kus kohas on räägitud, on see mis, mis, mis ei ole õige, see on see, mida, mida ei peaks tegema politseinikud praegu tehakse? Ütleme, on, on üksikuid juhtumeid. Ma ei, ma ei ole üldse massiline, nagu. See on nagu vihmasaju, esimene faas, kus praegu mõned tiivad tulevad. Me kõik saame aru, et kohe hakkab sadama. Just ehk et just, aga see ongi komisjoni ülesanne on pööratud tähelepanukomisjon, on, kes siis komisjon on inimesed, kellel on antud seadusega see õigus. Kui teie Riigikogusse kandideerite te saate ja visatakse fraktsioonist sinna komisjoni, siis teil tekib täpselt samasugune õigusseadusega uurida, asju rääkida, see ei ole ise eriteenistuse süsteemi osa, te olete esindajad, kellel ongi antud volitus väga väiksele grupile on antud volitus olla kursis nende asjadega. Ja loomulikult ei tohi rikkuda seadust ja kasutada näiteks endale teada saadavat informatsiooni. Siis mingisuguseks eraotstarbeks. See, et praegu selle siin ülekuulamisel räägiti, ongi see ainus mõjutusvahend sisuliselt ma saan aru, mis teil on võimalik siis avalikul kombel nendesamade julgeoleku asutuste juhtidele hoiatuseks korraldada. Räägiti, et mingid sellised asjad toimuvad kullajuhid vaadake järele, sest sest noh, teravamad asjad jäävad kõik juba telgitagustesse. Asjad jäävad sellesse hetkesse, kus kas pikendatakse või pikem ta ta asutuse juhile õppinud. Kui päris ausalt öelda, siis ma tegelikult arvan, et ega see veel kui selline, millest ma siin rääkisin, on, on tänaseks ammendanud ehk see, see nii-öelda avalik tähelepanu juhtimine mõnikord eriti sellisel juhtudel, kus see kipub nagu sellise liiga, kuhu minema võib-olla on õigustatud, see ei ole, ütleme, tavaline instrument tavaliselt peaks piisama sellest, kui lihtsalt juhitakse tähelepanu, eks. Aga kuna antud juhul oli tegemist Ütleme, erutusseisund oli, ilmselt mõned inimesed on liiga kõrge, siis, siis noh jah, see oli nagu olime selle komisjoni valitseja juurde. Ei ole mingisugune tavaline instrumente ja ma arvan, et ka see ilmselt ka viimane kord, kui selline asi juhtuma. Ja sest, et me oleme tänaseks väga paljude inimestega tegelikult, kui lõplikult aus olla siis ega tegelikult kõik inimesed, asjaosalised saavad asjadest ikkagi üsnagi ühtemoodi aru, ega seal mingisuguseid erimeelsusi ka tuleviku mõttes planeerimise mõttes ei ole. Ainult nagu ikka takerdatakse mingisugustesse detailidesse, kus inimesed leiavad mingisugusest detailist mingisuguse tõelise teema, mis ei ole isegi antud hetkel arutluse all ja siis hakkab sealt kanduma mingisugune oma maailm, mis üldise planeerimise tegevusega pole nagu kestmises. Kas ma saan siis aru üle kulatav Raamägijate kutsute olukorras laias laastus, kus ei esine väga palju probleeme julgeoleku asutuste töös lihtsalt avalikult arutama selle üle, milline võiks olla nende tulevik? Ei, see ei ole üldse avaliku arutelu debatt, mis on, mis on julgeoleku asutuste tulevik, eks ma kasutan ka seda tribüüni siin selleks, et selgitada. Ma mõtlesin, mis asi on üldse parlamentaarne järelevalve, miks ta on, millised on tema võimalused ja seadusest tulenev võim? See on üldine ühiskonnaga kooseksisteerimise mingisugune üks, üks osa, eks ju, ehk see ühiskond peab teadma, mis toimub, see, me ei saa võtta eriteenistuse nii nagu oli KGB nõukogude ajal, eksju nagu, nagu on mingisugused salateenistused, kes on mingisugune seltskond, keda me kõik nagu natuke justkui kardame, me ei tea, mis nad teevad. Aga ikka usaldame ka natuke, aga ikkagi tegelikult natuke kardame. Normaalne positsioon, normaalne positsioon on see, et see ei ole mingisugune salajane norasutusse, on Eesti riigi Eesti demokraatia poolt loodude sünnitatud asutus, mis allub tegelikult rahvakontrollile demokraatlikul moel läbi parlamendi läbi valitsuse läbi läbi erinevate Instant sinna nagu kohus, prokuratuur ja teeme koos, eks, ja kui ma tänase rahanduse istun, siis ma üritangi seda kogu seda maailma nagu seletada, et aga siia istuma ma saan aru, sellepärast teie nii-öelda ideoloogiline baas on see, et, et teil on ikkagi nagu solvumisenoot hinges, mulle jääb mulje, andke andeks, et teist on mingites küsimustes selles komisjonis laias mõttes nagu möödaminnes, et, et ühesõnaga see kaitsepolitsei on läinud nii-öelda nii-öelda nende, nende arutelude või nende nii-öelda ideede ajamisega, et milline võiks olla tuleviku, nende areng. Solvumine, kui selline asi riigisüsteemis ei ole, niuksed terminit ei oleks ja see on selline kodanike omavaheline asjaajamine ja see on see, mis on. Räägime Kaitsepolitsei, eriteenistuste üldse politsei, mis tahes eriteenistuste ja komisjoni suhete sisse mingisugused solvumised ei maksa midagi. Ehk et siin Ei mööda ei ole mindud, tähendab, küsimus on selles, et meie arusaamist mööda komisjoni arusaamist mööda ei peaks eriteenistuse töötajad politsei mis tahes asutuses, et hakkame tegema nii-öelda sellist põrandaalust, mitte kirjeldatud põhiseaduses poliitikat. Ehk et meil on ikkagi olemas mingisugune poliitiline protsess, kas see meeldib meile või ei meeldi see, on see riigikorralduses, on see maailmakorraldus, mille järgi me täna läheme, eks ju. Ja, ja see on kõik kontrollitav ajakirjandus saab tümitada poliitikuid. Poliitikud saavad teha otsuseid, ametid saavad teha, kuna neil on vastavalt põhimäärused, nad teavad, mis nad teevad. Aga kui hakkab toimima mingisugune, mis ei, mis ei ole nähtud ette põhiseaduses, seda ei ole kirjeldatud siis solvumisega midagi, siin tuleb lihtsalt tähelepanu juhtida, et et siin ei tohi libastuda ja see ongi komisjoni ülesanne anda signaale. Ja kui nii-öelda jutust ei piisa, siis tuleb anda kõvem signaal, eks ju. Ja ongi kõik, ega siin see on, nii ongi järgmine komisjon ja tema tegutseb täpselt samade põhimõtete järgi, sellepärast et see on seaduses nii etena. Ülekuulatav number kaks Tabur Lauri amet sisekaitseakadeemia teadus- ja arendusdirektor. Lauri Tabur, kui me vaatame seda, mismoodi teostatakse Eesti riigis järelvalve, et siis nii-öelda jõuasutuste üle siis milliste stiilide või milliste riikidega see eesti mudel sarnaneb, kellest me Twitter on võtnud? No ma ei ütleks, et oleks otseselt kellelegi niimoodi ühest šnitti võtnud, sest et üldprintsiibina demokraatlikes riikides on vähemalt kaks sellist põhilist järelevalve mehhanismi. Üks on parlamentaarne järele valve ja teine on kohtulik järelevalve, täitevvõimu tasandil on väga erinevad institutsioonid, kuidas täitevvõimu tasandil elik siis riigi haldusaparaat ise seda järelevalvet teostab. Eesti on valinud endale meetodi, et on vabariigi valitsuse tasemele moodustanud julgeolekukomisjoni, kes siis peaks nii-öelda esindama seda julgeolekuasutustele tehtavat tellimust jaga koordineerima siis Eesti julgeoleku asutuste vahelist tööd, et ei tekiks ei valitsemist, et ei tekiks nagu maksumaksja ressursi asetust tuttamist heliks, siis Eestis on olemas need kolm seadusandja tasemel järelevalve valitsus tasemel järelevalve jaka, kohtu järelevalve siis, kui konkreetsed operatiivselt ülesanded, operatsioonid. Mis mõttes lähtun printsiibist topelt käriseb, mida rohkem, seda uhkem? Ta pigem isegi ei dubleeri teineteist, sest et Eesti noh, mis, mis seal salata, Eesti on tegelikult ka niisugustel üleminekuriikidele, oma järelevalvemehhanismiga ja aparaadiga ka näiteks toodud siukseid positiivseks, näiteks kus kõik need institutsioonid on olemas ja nad ka. Ma otseselt ei dubleeri teineteist, nagu ma ütlesin, igalühel on oma konkreetne funktsioon selle järelevalve teostamisel erinevas, siis selles ajaperioodis, kui seda julgeoleku asutuste tegevust läbi viiakse. Teile kindlasti tundub, et see on piisav ja nii see süsteem võiks ka edaspidi toimida. Noh, on ta piisav või mitte, eks seda peab nagu seadusandja ise ütlema. Seadusandja kinnitab seaduse seaduslikud raamid, milles julgeolekuasutus saab tegutseda ja seadusandja peab siis teatama ka seda järelevalvet oma parlamentaarse komisjoni näol, vaatama, kuidas seda seadust täidetakse. Kui palju tuleb sinna mingisuguseid kaebusi selle kohta? Akadeemias töötava spetsialistina, kuidas te seda hindate, see, mismoodi seadusandja noh, osaliselt iseenda järel ka järelevalvet teostavate, eks ju süsteem kavatseb omakorda kontrollida, see on omaette ooperit natukene. Mina akadeemilise spetsialist ja ütleme, et tegelikult süsteem Eestis on tänasel päeval hea. Iseküsimus on see, kuivõrd palju peab selle süsteemi sees täpselt reguleerima seda, mida mingi institutsioon peab tegema, sest et ühest küljest regulatsioon on hea, siis ta nagu selge, kõik saavad aru, millised sammud millalgi peab tegema. Teisest küljest jälle peab olema ka julgeolekuasutuse mingi diskretsiooniõigus selles mõttes, et vaadata olukorda lähtuvalt siis olukorrast, valida neid meetodeid ja nüüd on tõesti valvemehhanismi küsimus, on ta siis parlament, on ta siis valitsus, kes vaatab, et need meetodid oleksid seaduslikud, et ei ületatakse oma volituste piire? No kui palju, kui me tuleme nii-öelda sellest paragrahvi maailmast ära ja kui me vaatame nii-öelda reaalset elu, siis kui pikad on järelevalvajate käed tegelikult reaalselt süsteemide suhtes, mis ju otseselt või vahel kaudselt vahel otseselt on seotud nende enda tegevuse kontrollimisega. Päris niimoodi see ei ole seda, et Eesti on parlamentaarne demokraatlik riik ja, ja kui keegi kahtleb selles, et näiteks parlamentaarne mehhanism ei tööta siis peaks iga inimene vaatama peeglisse, et miks me sellise Parlamendi endale valimised valisime ja siis mõne aasta pärast nagu teistsugused otsused tegema. Elik siis tänasel mehhanismil on täpselt nii pikad käed, kusemehhanism ise ette võtab. Nüüd ongi seesama küsimus, mida ma ennem ütlesin, et kuivõrd me peame sellel mehhanismil Te kirjutama seda, mida ta tegema teab, sest et sellel on kahesugused tulemused, et ühest küljest ta ei saa siis tegutseda ka julgeolekusituatsioonis muutuvas julgeolekusituatsioonist piisavalt efektiivselt. Detallar, raamid Taisia raamidest välja minnes seda, et riik ei saa tegutseda väljaspool seadust aga teisest küljest jälle kontrollijal, võib-olla on see efektiivsem vaadata, ahah, sellised sätted sedasi teete. Sedasi peate tegema nii, et noh, seal on selline läbirääkimiste kompromissi küsimus, kahtlemata. Mis on need hetked, kus üks nii-öelda julgeoleku tagamisega tegelev asutus muutub muutub iseendale reeglite soojaks, see on ju tegelikult, mõnes mõttes on see loomulik, kui me vaatame, kui me vaatame natukene kaugemale või kõrvale, kui me vaatame näiteks ühte põllumajandusasutustes, selge põllumajandusasutus uue poliitika kehtestamiseks peabki ettepanekuid tegema selle osas, mismoodi seda, seda, seda, seda reetset probleemsituatsioon kuhugi suunas edendada ja lükata nüüd iseasi on olukorras, kus võim on oluliselt suuremaks, nagu, nagu nendel julgeolekuasutustel on. Mis, mis on need hetked, kus peaks olema ühiskond kodanikud, tähelepanelik selle osas, et julgeolekuasutuses nii-öelda toimub omaette elu selle nimel, et tagada endale jätkusuutlikkus. No see on väga keeruline küsimus, et ka Euroopa riigid juba tänase päeva olen ka Vana-Euroopa riigid tegelikult diskuteerivad selle üle, milline see täpne ettekirjutus peaks olema. Kindlasti ettekirjutus nende julgeoleku asutuste jaoks, ütleme selline ülesannete täpsem lahti, kirjutus on hea, sel hetkel kataks eelarvet läbi rääkima, siis on olemas konkreetne seadus, ütleme ka seaduse alusel antud mingisugune dokument on ta avalike salajane seal on kirjas, millised ülesanded tuleb täita konkreetse aasta jooksul aasta jooksul ja siis saab selle peale küsida ka tegelikult riigikogu eest seadusandja käest rahalisi vahendeid, et neid ülesandeid täita. Üle jää nud valdkonnad mõtlengi seal on, noh, on nii ja naa võimalikud tegelikult variandid, et kas see julgeolekuasutusele oleks vaja midagi rohkem lahti kirjutada või mitte, sõltub päästiga riiklikust ülesehitusest. Nagu ma ütlesin, Eesti puhul, kes me oleme, demokraatlik parlamentaarne riik. Seal valvemehhanisme tänasel päeval kolm ja kui siin kodanikuühiskond veel juurde panna, mis meil hetkel testis on küll suhteliselt nõrk selle koha pealt aga, aga sellegipoolest tegelikult ka nii-öelda kodanikuühiskonna järelevalve on olemas, siis mai No seda kindlasti mehhanisme on meil nagu muda nagu riskides väljendused, brutaalselt väljendudes aga aga Jaanus Rahumägi siinsamas tänases ülekuulamisest nendib, et julgeolekuasutus, pidades silmas konkreetset kapott, on hakanud elama oma elu ja teatud läbirääkimisi pidama selleks, et nii-öelda poliitilised otsused poliitilised suunavalikut saaksid noh, nii-öelda tehtud teatud eesmärgi nimel. Ta ei nimetasin küll ühtegi märki konkreetselt, aga, aga, aga see ei ole väga oluline, sest see nähtus iseenesest on juba oluline. See on selgelt sellise asja vastu. Põhimõtteliselt ei saa, millisel hetkel see muutub ühiskonnale tegelikult kahjulikuks. Puhtprintsiibist ta tegelikult riigile kahjulikuks selles õigusruumis, kus Eesti praegu on, muutuda ei saa, sel juhul tuleks küsida tegelikult vabariigi valitsuse julgeolekukomisjonile, et millega see asutus tegeleb. Sest et julgeolekukomisjon on see, kes kirjutab asutusele, et milline tema nii-öelda aastane tegevusprogramm on, millised on need valdkonnad, milles ta peab riiki toetama, infot hankima võib-olla mingisuguseid protsesse suunama kuidagi seaduses lubatud meetoditega kõike sinna juurde heliks siis see on puhtalt vabariigi valitsuse julgeolekukomisjoni ja siis tegelikult valdkondliku ministrina on ta siis kaitseminister kaitseväeluurekoha pealt siseminister kaitsepolitseiametikoha pealt defineerija, millega asutus tegeleb ja kui kellelgi on tõesti kahtlus selles, et asutus tegeleb mingisugust poliitikat elluviimisega, mis ei ühti vabariigi valitsuse poolt telliks vabariigi valitsuse julgeolekukomisjoni poolt vahendatud Ta ei pruugi isegi mitte ühtida, vaid ta tahabki suunata seda poliitikat, et see, et see nii-öelda toetaks teatud noh, nii-öelda seaduse ettepanekute või mingite muudatusettepanekute osas toetaks seda poliitikat Aga poliitikat ikkagi täitevvõimu asutus loomulikult ise tema täidab vabariigi valitsuse poolt, et või siis riigikogu poolt defineeritud poliitikaid ma ütlengi, et kui kellelgi on selline selline hirm või selline kahtlus on, et asutus täidab mingisuguseid muid ülesandeid, kui on kehtestatud riiklike poliitikatega, siis see on tõesti küsimus vabariigi valitsuse julgeolekukomisjonile, seal on oma aparaat olemas, kes seda asja üle vaatab. No millised nad noh, unustame selle, et siin konkreetselt käis jutt nagu kapos praegu meie pealtkuulajate huvides, millised võiksid need, millised võiksid need spetsiifilised huvid olla, te teate ju ka asutusi päris hästi, kriminaalpolitsei olete juhtinud teate, mis nii-öelda maja sees täiesti mõistetavad, asjaajamishuvid, millistes kohtades nendes küsimustes aga tekkida, kus tahaks natuke niimoodi sättida ja, ja asja suunata? No mis seal salata, nagu ütlesin, Eestis selline järelevalvemehhanism on Euroopa mõistes päris elitaarne, nagu ta mitmeid kordi ka näiteks toodud, et vot selline peakski olema tegelikult ühe demokraatliku riigi järelevalvemehhanism. See on omakorda tinginud kahtlemata seda, et jälitusametkonnad üsna sageli on oma ülesannetes ka seotud sellega, et pigem tehakse vähe selleks, et mitte sattuda üldsegi selle konflikti piirimail, et võiks tekkida mingisugune ülemäärane inimeste õiguste riive jälitustoimingu läbiviimisega. Pigem tehakse. Aga selleks, et hoida ära konflikte, hoida ühiskondliku rahu, et keegi saaks sind süüdistada selles, et sa panid toime mingisuguse seadusest üleastumise või, või veelgi äärmuslikumad kuriteo. Elik siis ühest küljest järelvalvemehhanism on nagu väga hea ja, ja Eesti inimesele kindlasti öelda, et arvata, et keegi kuskil kokku lepib ja tehakse mingisuguseid vandenõuteooriaid, siis Eesti ühiskonnas on seal tänasel päeval võimatu. Pigem tuleks mõelda tänasel päeval selle peale, et muutunud julgeolekusituatsioonis, kus julgeoleku ohud muutuvad tegelikult päevade ja tundidega vaadates siin tehnoloogia arengut ja kõike, et siis äkki varsti peaks ka julgeolekuasutustele andma mingi hetk natukene rohkem vabasid käsi selleks, et valida neid meetodeid, et riiklikke poliitikaid, riiklike ülesandeid, mis nendel on seadustaja strateegiate poliitikatega pandud efektiivsemalt täita, aga see on jällegi selline dialoogi küsimus ja ei saa öelda, et nagu kellelegi oleksin rohkem sõna õigustada, vähem sõnaõigust, pigem on see see koht, kus poliitikud ja julgeoleku asutuste juhid peaksid nagu laua taha istuma, need teemad läbi rääkima lahtistega juhtidega, et mis on ühe poole ootused ja teise poole valmidus. Tegelikult tähendab parlamendi poole pealt inimeste sellist avalikkuse ootust tegelikult täita, et mingisuguste asjadega üle piiri ei mindaks ja samas meie inimesed tänavalt oleksid kaitstud ja saaksid turvaliselt käia. Oleksite valmis nimetama mõned konkreetsed näited ka selle osas, mis need vabadused võiksid siis olla, millistes valdkondades, millistes küsimustes mis praegu protsessi loomulikku läbiviimist takistavad? Kuna ma ise selles protsessis niimoodi väga täpselt sees ei ole, siis ma ausalt öeldes ise selliseid noh, konkreetseid näiteid võib-olla ei hakkakski välja toomast, et töö tegelikult käib, on nii justiitsministeeriumi poolt olemas inimesed, kes hetkel nagu üritavad analüüsima hakata seda teemat ja ma tean, et ka siseministeeriumi poolt on tegelikult omad ideed olemas, aga nad on hetkel veel sellised läbirääkimiste staadiumis, et noh, midagi sellist reetselt tehnilist, et kas seal mingi asjade kuulamised, vaatamised tuleks kuidagi muud moodi reguleerida, et sellest on natukene vara rääkida, pigem ta ongi hetkel dialoogi küsimus, kui, kui mingisugust konkreetset ettepanekute välja pakkuminetu mõttekohtunik. Laagi Jaanus Rahumäe ülekuulamise kambris salvestatud toimikut sirvides jääb mulje, et, et võib olla Jaanus Rahumägi näeb ka nagu puudega ilvest, ehk siis siis hirmu lihtsalt tunneb asjatult ja, ja see on nagu puht lihtsalt sellel põhjusel, et et üks ametkond, juhul kui ta teeb oma igapäevast tööd, puudub kokku nende probleemidega on kindlasti oluliselt paremini kursis kui näiteks teise või kolmanda ministeeriumi ametnikud ja siis ongi selge, et teatud hetkel tulebki nii-öelda käia informatsiooni anda selle jaoks, et tehtavad otsused mitte ei gängistaks, vaid aitaks edasi protsesse viia nii-öelda loomulikku arengut. Aga mina ei näeks diskussiooni tõstatamises mingisuguseid mingisuguseid hirmusid, seda diskussioon tegelikult on hea, kui on tõstatatud parlamendi poolt diskussioon julgeoleku asutuste järele, valvekomisjoni poolt, mingisugune probleemipüstitus on ta julgeoleku asutuste poolt tõstatatud teatavates raamides probleemipüstitus heliks, diskussioon selles valdkonnas on hea. Nüüd ongi küsimus see, et needsamad inimesed istuksid laua taha tegelikult räägiksid läbi, nagu ma ennem ütlesin, lahtiste kaartidega see, et mis on need järelevalvet käigus tekkinud etteheited, probleemid, küsimused ja siis ka julgeoleku asutuste poolt, et mis see julgeolekusituatsioon tänasel päeval on, et miks sellised meetodid tahetakse kasutada, et see on puhtalt läbi rääkinud sedasi parlamentaarses riigis need asjad peavadki käima, et inimesed räägivad. Lauri Tabur, kas see, et Eestis on viimasel ajal, noh, ma pean silmas seda ühe suure ühendasutuse tekitamine, seda on võimalik ka väga mitme mätta otsast vaadata. Ühest küljest koondub justkui üks suur osa nii-öelda võimust väga konkreetsetesse kabinettides ja sellega tegelikult läbipaistvus mitte ei suurene, vaid tegelikult mõnes mõttes väheneb, sellepärast et tõesti ongi võimalik ainult seda ühte kabinetti läbi vaadata. Kuidas teile tundub, kas, kas ja on Eestis veel põhjust kusagil näha mingite kokkuliitmist ja küsimusi selle suure efektiivsuse tagaajamise vaimus ja tuules? Noh, ega informatsioon iseenesest ei ole ohtlik, et riigis tegelikult hästi palju erinevaid andmekogusid, alates siin tervist puudutavaid ja ja kõike muid, et mis riigis on olemas ja mis ühel või teisel hetkel tegelikult administratiivaparaadi kokkuliitmisega võivad sattuda mõne suurema asutuse töövaldkonda elik siis selles võib-olla niivõrd tont ei ole vaja isegi näha. Kuivõrd jällegi ma tooksin sisse selle kodanikuühiskonna teema, et kui inimestel on mingisugused küsimused selle kohta, et arvavad, et nende suhtes on läbi viidud ebaseaduslikult mingeid jälitustoiminguid siis kahjuks Eesti ühiskonnas inimesed ei ole veel nii teadlikud, et nad pöörduksid asutuste poole, kes neid jälitustoiminguid läbi viivad, kes seda järelevalvet teostavad ja esitaksid õigeid küsimusi. Tegelikult seejärelvalvemehhanism ja see inimestel võimalus teada saada, sekkuda, küsida on tänasel päeval olemas, aga ääretult vähe kasutatud mehhanism. No meil on praegu praktiline võimalus anda kohe muretsejatele nõu, mismoodi tuleks siis käituda, kui nad satuvad sellisesse olukorda, kus nad tunneb, et on, on nii-öelda riivatud nende õigusi. No sõltub, mil, mis iseloomuga ja nii ta on, et mis see, mis see nagu inimese jaoks tähendab, et mis, kus kohas ta seda tunneb, kahtlemata seadus ütleb seda, et iga jälitusametkond andma inimesele informatsiooni selle kohta, kas tema kohta peetakse mingis andmekogudes mingisugust teavet või mitte, kui see ei puuduta konkreetseid menetlusi. Loomulikult, kui inimene on toime pandud mingisuguse õigusrikkumise, siis iga iga hetk tema kohta seda infot välja ei anta. Aga kui tõesti on juhtunud see, et inimene tunneb, ta ei ole mitte midagi toime pannud, aga tõesti tema suhtes on mingisuguseid toiminguid toime pandud, siis tal on õigus jälitusametkonna, kes seda küsida. Vabandage, mulle tundub, et minu suhtes on sellised toimingud toime pandud. Ja ma usun, et kõige lihtsam on nende asutuste enda kodulehekülje pealt see mehhanism üle vaadata, millisele telefoninumbrile, millisel emailil, millisel posti aadressil päring saata, asutustel on kohustus vastata, kasutus seda ei tee, on olemas järgmised instantsid, on olemas prokuratuur, kes teostab konkreetsete menetlustoimingute üle järelevalvet, elik siis kasutus tõesti midagi võib-olla on kahe silma vahele jätnud, siis on prokuratuur see, kes vaatab, et asjad toimiksid hästi, aga prokuratuur seda ei tee. Siis meil Ongi parlamentaarne järelevalve tegelikult vaadata, et kas need jälitustoimingud kõik asjad on nagu asjakohaselt tehtud, sest et ka tänasel päeval inimesed kirjutavad üsna palju ka riigikogu julgeoleku asutuste järelevalve komisjonile, kes siis inimeste avaldusi läbi vaatab ja vastavaid suunisemana. Kogu järgneva aasta jooksul riigikogu valimiste eel me kindlasti räägime ühiskonna erinevate debattide käigus rohkesti sellest, mismoodi Eesti riik Ta liigub ühes, teises või kolmandas suunas. Lauri, kuidas teile tundub, kas praegu on mingeid märke sellest, mida teatud poliitilised jõud armastavad esile tuua, et Eesti oleks justkui teel või juba oleks politseiriik ja sellise kontrolliga riik, mida politseiriigi all silmas peetakse? See politseiriik ja luuramine ja igasugune jälgimine on selline mõnus tont tegelikult, millega annab alates lastest kuni täiskasvanud meestoni kõiki hirmutada ja see on ka väga hea selline manipulatsiooni allikas, et mul on informatsiooni, mulle tundub ma vist arvan sellise selliste vabandust, aga välja käia siis kasutada nagu siis julgeoleku, asutuste, mingisugust kuvandit, selleks, et nad kindlasti midagi teevad. Eesti riigis tänasel päeval ebaseaduslik jälitamine on praktiliselt võimatu selliseid valvemehhanismi juures. Pigem on küsimus selles, et kas julgeolekuasutused, kas riik suunab oma ressursse õigesse kohta heliksis, kas kogutakse majandusspionaaži kohta informatsiooni terroristide kohta mis iganes need valdkonnad võivad olla, pigem on tänasel päeval dialoog see, et kas need valdkonnad, kuhu riik oma sellist eriteenistuste ressurssi suunab, on õige ja sellel tasemel peaks dialoog käimastelt. Aga tõesti arvata seda, et keegi kuskil luurab kõikide järele ja kuulab kõike pealt, et noh, ütleme Eestisse ei ole võimalik võib-olla kuskil kaugel maal, raamatutes, kirjutatuna, seda võib niimoodi näha ka Eestis. Et ja seda ohtu ei ole, et näiteks kaitsepolitsei ametnikud, juhul kui nad kusagil ministeeriumis ametnikega kohtuvad, ehitaks üles süsteemi, mis kontrollib kõiki ja, ja mida, mida meie kontrollida ei suuda. Ametnikuga kohtuda saab igasuguseid jutte rääkida, aga ikkagi on parlament see, kes peab riigis vaatama, et asjad seaduslikud oleksid ja selle üle järelevalvet teostama. Ja mina isiklikult usun küll sellisesse valvesse. Ülekuulamise toimik number 140. Kapo vari ühiskonnas, toimik avatud uurimine jätkub. Ülekuulamine.