Tere laupäeva hea vikerraadio kuulaja ning tänasel sombusel päeval on rahvateenrite stuudiosse kogunenud kolm meest. Sulev Vedler Eesti ekspressist, Peeter Kaldre ETV-st ja Lauri Hussar vikerraadiost ja räägime ikka nädala olulisematest sündmustest. Ja aga aeg edasi, seda rohkem hakatakse rääkima kuningas jalgpallist, sellepärast et alates eilsest on siis kuningas jalgpall oma õigustesse astunud ja ei saa ka meie sellest sündmusest kuidagi üle ega ümber, sellepärast et võta või jäta nii palju põllul või nii palju on inimesi, kes muidu sporti ei vaata, aga jalgpalli MM-i paratamatult vaatavad ja naelutavad ennast tundideks ja tundideks telerite ette. Teiega. Öeldakse ju, et jalgpalli MM on ju kõige vaadatavam sündmus üldse televiisoris seda vaatab üle maailma kõige rohkem inimesi. Ei ole ühtegi teist sündmust, mis, mida sinna kõrvale saaks panna isegi olümpiamängud minu meelest mitte. Minuga selline lõhestatud olukord, ma olen suur vormelifänne, näiteks homme õhtul toimub vormelietapp ja samal ajal on ka siis vutimaid. Et ma ilmselt eelistan küll vormel, et vormel on muuseas seal olümpiamängude kõrval siis top kolmes vaadatavuse poolelt poolest. Aga jah, siuke tugev tugitooli nühkimise Kuusat. Saab ees ootamas, aga mis puudutab jalgpalli, siis on, on äärmiselt huvitav, et kui me vaatame jalgpallikandepinda Eestis, siis eesti klubi mäng käib. Samas suhteliselt väike arv inimesi. Jalgpalli rahvusmeeskonnamängija vaadatakse sõltuvalt sellest, kellega Eesti parajasti just mängib, sellise teise või kolmanda järgu riigi meeskonda minnakse vähem vaatama. Kui siia jõuab kohale maailma esikümne meeskond, siis on ikkagi lilleküla staadioni tribüünid täis. Kui me nüüd räägime jalgpalli MM-ist, siis korraga selgub, et neid jalgpallisõpru on, on kordades rohkem kui neid, kes, kes staadionil mänge vaatamas käivad, et mis võib-olla see põhjuseta. Ta on ikkagi staarikultusinimesed, tahavad näha suuri tähte ja see on ka põhjus, miks tugevad klubid ostavad mujal Euroopas mujal maailmas tähti sisse. Ja minu meelest oli eriti pentsik vaadata meistrite liiga finaali, kus üks üks osapool Itaalia klubi ja väljakule siis marssis mitte ühtegi itaallast, kuna kõik olid sisseostetud. Et noh, me jõuame sinnani välja, aga nad olid jällegi tähed. Selles mõttes. Inimesed tahavad näha suuri staare. Ma mõni aeg tagasi tutvustasin ühte dokumentaalfilmi rubriigist Välisilm esitleb, mis rääkis Itaalias televisiooni mõjust inimestele, no seal on televisioon, on täielik kultus, vaatavad kõik televiisorit ja siis oli seal selline huvitav nüanss selles filmis, et väga palju värvatakse televisioon. Me noori ilusaid naisi, tüdrukuid, nad on siis sellised taustategijad, nad ei, nad ei räägi seal, vaid nad ainult esinevad jada väga kaunid kõik. Ja siis, kui vesteldi nendega kaamera ees, et nad, miks sa tahad televisiooni, et mis, mis on sinu sinu põhiline unistus siis kõikidel tüdrukutel, kes vastasid, oli see minu unistuseks on lõpuks saada nii tuntuks, et ma saaksin abielluda jalgpalluriga. Ja ma hakkasin mõtlema, et huvitav, kui palju on Itaalias jalgpallurid, kes veel vabad on, sest neid tüdrukuid oli hordide kaupa seal ikka tuhandeid. Aga me oleme siin jõudnud seisukohale küll, et jalgpall on suurem kui see mäng ise, aga aga, aga, aga käesolev jalgpalli MM-i kohta tuleb küll öelda seda, et, et seal on, seal on nagu neid meetmeid veel rohkem või mõõtmeid veel rohkem juures, sellepärast et kui me vaatame, kus kohas toimub. Kui me oleme vaadanud neid dokumentaalfilme ja uudiste kajastus ja selle kohta, milline see kohapealne olukord on. Ja, ja kui me vaatame seda, et jalgpalli MM toimub siiski üleaastat, et riigis, kus, kus on totaalne vaesus, mõne koha peal tööpuudus 80 90 protsenti ja tegu on ikkagi selgelt arenguriigiga, et siis homme, mille nüüd rahvusvaheline jalgpalliliit on ette võtnud, on ikka, on ikka väga-väga julge, et kuidas teie hindate, et mis võib sellega kaasneda, et et kuu aega siis Lõuna-Aafrika vabariigis toimuvad mängud kogu maailma pilgud on suunatud sinna, aga samas noh, on teada, et, et seal on probleeme kuritegevusega, kõige muuga. Kas see oli ühe mehe siis Sepp, Blatteri lubadus vihmapealikuks sai, ta viib jalgpalli MM mustale mandrile. Ja ta täitis oma valimislubadust. Ühtlasi ta täiesti selgelt laiendab jalgpalli, siis kandepinda ülemaailmselt ja Aafrika jalgpall on tõusuteel. Sellel talvel märkasin üllatusega. Ohoo, ma jälgin Aafrika meistrivõistlusi, jalgpallis on, tavaliselt ma seda ei tee, aga Eurosport kandis neid mänge üle ja õhtuti oli päris tore vaadata. Ka Eesti uudistes oli ju päris palju juttu sellest, kuidas Togo võistkond langes terroristide ohvriks. Et see Aafrika meistrivõist jalgpallis üle ületasid sellist rahvusvahelist uudiskünnist, mida näiteks veel 20 30 aastat tagasi oli võimatu oodata. No see on selge, et siin on nagu nagu tegemist mitme otsaga asjaga, et loomulikult tuleb jalgpallikandepinda laiendada ja, ja kuidas seda muidu ikka teed, kui kui sa viid, nagu öeldakse, jalgpalli suurvõistlused sinna, kus, kus see ala eriti populaarne ei ole. Nüüd siis Lõuna-Aafrika vabariiki või siis kunagi ütleme seal panin sisse ja, ja, ja Lõuna-Koreasse ja nõnda edasi. Aga ma lugesin täna intervjuud jalgpallitreeneri ja jalgpallikommentaatori Arvo Sarapik ja olen täiesti nõus sellega. Nii et tegelikult on see asi natukene selles mõttes läinud jälle kiiva, et kuna see valiktsüklite süsteem on selline, et peab maailmameistrivõistlustele pääsema teatud arv riike seal Aafrikast, Ameerikast, Aasiast ja nõnda edasi, siis tänu sellele jäävad ju välja või jäävad eemale väga tugevad Euroopa riigid. Lihtsalt noh, mahu sinna sisse, sest süsteem on selline, et selles mõttes mitmedki Euroopa riigid, kes on tunduvalt tugevamad kui paljud need Aafrika riigid, kes seal osalevad ju langevad selle noh, nimetame seda siis poliitilises korrektsuseks ohvriks. Aga süsteem on selline ja aastal 92 näiteks tuli Euroopa meistriks Taani võistkond, kes siis pääses finaalturniirile ainult tänu sellele, et Jugoslaavia lagunes ära. Ta võitis esimese asendusena ja võitis meistritiitli, et midagigi parata, reeglid on loodud. Ja loodetavasti on seal ikkagi maailma kõige parem meeskond on seekord kohal. Vähemalt ma täiesti usun sellesse selle mänguga. Ta küll on kõlanud ka kõlakaid. Et taanlased mängisid finaalis kergelt, napsas peaga, aga jäägu see kõlakas sellesse aastasse. Üks segadus tuleks ka tõenäoliselt ära klaarida ja see puudutab jalgpalli MM avalikku näitamist. See on siin viimasel kahel päeval päris palju kirgi kütnud. Ja loen tänasest päevalehest, et Eesti jalgpalliliidu pressiesindaja Mihkel Uiboleht on siis öelnud, et et siit suure tõenäosusega trahvi kartma ei pea, kes tahavad siis jalgpalli MM-i näidata ta ja ja ta ütleb, et kui teleülekandeid on tellinud 214 riiki ja 360 telekanaleid, siis võib vaid ette kujutada, kui palju on pubisid ja muid avalikke asutusi, kus televiisor sisse lülitatakse ja jalgpalli peale sätitakse ja ta ütleb, et see on väga metsik kogus ja ja iga pubi kontrollida on väga keeruline ja ta ütleb ka, et FIFA ei tunneks end väga riivatu, nagu üks seltskond pubis MM vaatab. Tõsi on, on kindlasti ka selliseid punkte, mis, mis FIFA kindlasti tegutsema panevad ja FIFA on mõista andnud, et jalgpalli MM ärakasutamine kommertseesmärkidel ehk siis, kui sa reklaamid ennast jalgpalli MM-iga või müüd pileteid lausa jalgpalli MM ühisvaatamisele, et sellisel juhul sanktsioonid võivad olla küll karmimad, et, et sellisel juhul nad tahaksid saada ka selle ühisvaatamisest tulu ja see tulu läheb küll heategevuslikul eesmärgil, miks, aga, aga sellele on küll wifo nagu mõista andnud, et sellisel juhul nad võivad midagi võtta. Mina olen vaadanud ise sellise nii-öelda baarist tuleb kohe, et Saksamaal olen vaadanud mänge, olen, ma tahan tshehhi olen vaadanud Maltal igal pool on rahvas läinud pärast mänge tänavatele pidutsema. Eriti kui veel on juhtunud mängima siis kodumeeskond mees on üks uuring silla Price Waterhouse, Coopers tuntud audiitorfirma räägib sellest, missugune globaal Hannes sporditurg aastani 2013 siin ka mainitakse, et nad tegelikult IFA organiseerib, jusid fännide festivale, need toimuvad nii Lõuna-Aafrika vabariigis kui ka viiel kontinendil suurlinnades. Tegelikult FIFA on huvitatud, see kandev oleks võimalikult lai ja siin on toodud mitmesuguseid näiteid ka sellest, kuidas Teele õigusi näiteks müüakse. Kuni selleni välja, et Argentiina valitsus otsustas erafirma käest jalgpalli näitamise teleõigused ära võtta, sisuliselt riigistada ja maksab klubidele kolm korda rohkem kui erafirma lihtsalt selle pärast, et mängijate palgad saaksid makstud ja, ja et inimesed oleksid rahul või näiteks on ka näide sellest, kuidas saksa kartellikontor siis võttis ühe telefirma käest õiguse ära ja andis selle siis teise kätte teise telefirma kätte, selleks et oleks telejaamadele normaalsema hinnaga jalgpall kättesaadav. Ja vaidlused lähevad paljudes riikides välja selleni, et kas näiteks jalgpalli MM peaks olema avalik-õigusliku televisiooni või siis eratelevisioonirida. Ma ikka jõutakse sinnani välja, et noh, see on selline üritus, mida peaks näitama siis avalik-õiguslikus televisioonis nagu olümpiamängud. Juba paari tunni pärast saab saab juba tänaste esimeste loenguga rahvusringhäälingu vahendusel nautida, aga mitte kõik ei saa rahuliku südamega jalgpalli vaadata, sest. Laura, ja kes siis võidab jalgpalli MM-i? Ma loodan, et parim meeskond. Aga jah? Oi, kui ma ütlesin, et mitte kõik ei saa rahuliku südamega jalgpalli vaadata, siis on lausa sümptomaatiliseks kujuneda. Näed, et vähem kui aasta enne valimisi peab siis järjekordne parlamendierakond sattuma korraliku juhtimiskriisi ja nädala alguses tõid sõnumeid siis selle kohta, et sotsiaaldemokraatlikus erakonnas ei olda Jüri Pihliga rahul ja tahetakse teda välja vahetada ning põhjuseks on siis laialt levinud hinnang. Pihl ei saa oma tööga hakkama ning et Tallinna koalitsioonis on sotsiaaldemokraadid kuidagi lahustunud või muutunud, nagu isegi mitte puudliks, vaid lihtsalt Tallinna koalitsiooni juhtiva jõu Keskerakonna ja Keskerakonna liider Edgar Savisaare mängu kanniks. Aga ma mäletan, need saated küll, mis me siinsamas rahva teenerites tegime siis kui seda Tallinna koalitsiooni kokku pandi ja siis me ju ka arvasime ja arutlesime selle üle. Et kui sotsid oma noh, ikka väga tühiste kohtadega lähevad suure venna rüppe, nagu öeldakse, et siis nad lahustuvad, nende hääl kaob ära ja, ja siis tehti ka meile ju sotside poolt väga palju etteheiteid, et no mis te nüüd, mis te räägite, et kui me oleme Tallinnas, oleme ikkagi võimul, et siis me saame kaasa rääkida ja, ja siin me saame keskerakonda igasuguste sigaduste eest hoida ja tagasi tõmmata, pidurit tõmmata ja nõnda edasi. Läks nii, nagu me siin arutasime, et tegelikult juhtus see, mis, mis juhtuma pidigi, sotsid on seal lahustunud. Tallinna abilinnapeadest ma kuulen ikka uudistest ühtteist, aga Jüri Pihlist Tallinna abilinnapeana ei kuule nagu mitte midagi, tema. Tema viimane uudis oli ikkagi selles mõttes ju uudis küll, kui lasti lahti Henrik Normann või ta lahkus ise. See oli vist see oli vist niisiis oli siis, oli ka Jüri Pihl meedias vähemalt. Ega me ei ole midagi, päev oli see nüüd tõsine uudis, eks, et noh, ta, ta ei ole ka Parlamendi liige, mida võiks nagu parlamendierakonna. Juhiltki oodata Mart Laar ei ole valitsusliige vähemalt parlamendis ja saab väga hästi hakkama. Jüri Pihl on täiesti pildilt kadunud. Millega ta tavaliselt seostub, on see, et sotsid on nõrgalt juhitud. Sotsid vajavad uut juhti. Nüüd on, need on asjad, millega ta sõbrad vaatame tegelikult, mis on partei esimehe ülesanne. Partei esimehe ülesanne on esindada oma parteid, sõnastada oma partei programmi ja seda veenvalt esitada. Milliste programmiliste seisukohtade Jüri Pihlilt või sellist programmiliste jõulist ülesastumist ta Jüri Pihlilt viimase poole aasta jooksul mäletab? Viimane jõuline ülesastumine oli ministrite süüdistamine riigireetmises, mis pildi väga Pihli vägagi pildile tõi. Paraku küll negatiivses valguses ja ma arvan, et sotside sotside probleemid paljuski on sellest avaldusest pärit. Minule meenub Eesti Ekspressis tehtud selline. Meil sügisel oli kahe mehe intervjuust kaks ajakirjanikku käsitsi, sest poliitikud pommitamas Jüri Pihl esines seal nii nõrgalt, et praktiliselt nagu ükski teema Tema mõtetest ei jäänud mulle meelde. See on täiesti õudne. Jumalast, ta ei suutnud seal eriti midagi välja öelda, see, see oli väga naljakas, osutas sellepärast, et ta seal korduvalt hätta, mida, ütleme. Sellise korraliku erakonna juhi puhul on väga haruldane Lukad. Ma olen kuulnud Tallinna koalitsioonist selliseid huvitavaid arutelusid, et kui on mingisuguse tundliku teema arutelu, siis on korduvalt Katrin Saks, teine Tallinna sotside juhtiv jõud ja Jüri Pihl omavahel lausa tülli pööranud ja on, nad on nad sageli olnud vastukäivatele seisukohtadel ja, ja siis on Edgar Savisaar olnud väga soodsas positsioonis, et tal on võimalik valida, et kas ta valib siis Pihli poole või saksa poole või kuidas ta siis sellisel juhul otsustab. Nii et, et see Jüri Pihli nagu nagu käitumine Tallinna koalitsioonis on ka tinginud selle, et tema kõige kõige tugevamad liitlased tema enda erakonnast sees on, on hakanud temast ära pöörama ja see on ka põhjus, miks ta nädala alguses erakonna juhatuses, kui ta tahtis, et, et need, see erakonna kongress või suurkogu toimuks siis pärast valimisi, et ta ei suutnud seda omaettepanekut kuidagi läbi suruda ja pidin nõustuma sellega, et erakonna kongress või see, kuhu toimub see sügisel ja oktoobrikuus ta jäi seal, ta jäi seal ilmselgelt nagu häältega vähemusse. Kuuldavasti oli see oli see olnud isegi üks neljale tema kahjuks, nii et, et noh, selles erakonnas vaatuses Jüri Pihlile kuigi suurt toetust ei ole, nüüd on küsimus selles, et mida sotsid ette võtavad ja nad tõenäoliselt on, on põhjalikult analüüsinud seda, et et milline on siis suurem kahju, kas jätkata koos Jüri Pihliga kuni valimisteni või vahetada poolel teel hobuseid ja minna neli kuud enne valimiste valimistele minekut vastu siis valimistele uue juhiga. Mis puutub nüüd Katrin Saksa, siis mina mäletan küll seda aega, kui olid need vaidlused, kas sotsid lähevad Tallinnas koalitsiooni või mitte, siis Katrini see oli just üks häälekamaid, selle koalitsiooni õigustajaid, Jüri Pihli kõrvale, aga see selleks. Aga Lauri, ma kuulasin paar päeva tagasi. Kui sa tegid uudis plussis, intervjuud Mark Soosaarega kaheks prominentsemaid, sotse meil siin siin Eestis, siis, siis tema väitis sulle, et mingisugust juhtimiskriisi sotside leeris ei olegi, et tegemist on lihtsalt, nagu öeldakse, juhtimise parandamise ja parendamisega. Et saaks riigikogu valimistel ja võimalikult palju kohti ja nüüd räägitakse lausa 20-st kohast. Okei, tsiteerin sulle ajakirjanik Tuuli Kochi, kes selle kõige esimese artikli kirjutas Jüri Pihli teemal esmaspäevases Postimehes, tema väikest repliik repliiki tänasest lehest ja, ja kirjutab siis. Tuuli Cohni Pihl tahab olla juht. Aga kipub ise Savisaare vihmavarjult iga Savisaare vihmavarju langev vihmapiisk tema rolli vähendama. Kindlasti ei taandu Pihl võitluseta. Tulised olukorrad sobivad talle ja piike ei hakata murdma Sven Mikseriga, Indrek Saarega vaid nende meeste halliga kardinali utsitaja Eiki Nestoriga. Ehk siis on selge, et, et rünnak tuleb Eiki Nestori vastu ja kui me juba teame, et et vist oli täpselt nädal tagasi või, või pisut rohkem tagasi saadeti kõikidele sotsiaaldemokraatliku erakonna riigikogu fraktsiooni liikmetele Jüri Pihli poolt sõnum, et võiks ikkagi Eiki Nestori välja vahetada nooremana tegusama mehe vastu, siis on see tema rünnakusuund küll väga selge, aga kui nüüd hakkavad sellised isiklikud rünnakud ajakirjanduse vahendusel, millest juba vihjeid on olnud ja mida me oleme natukene ka eetri vahendusel näinud, siis siis mis asi see on? See on, see on väga selge juhtimiskriis, sellepärast et kui erakonna esimees tahab riigikogu esimehe vaidlus ja samas tahetakse esimeest maha võtta, no kuulge, see on ju, see on ju tõsine probleem ja samas erakonna esimees peab olema selline inimene, nagu ma ütlesin, kes sõnastab erakonna eesmärgid ja, ja suudab neid ka meedias esitada. Et kui, kui me ei kuule neid seisukohti, siis on ju tegu juhtimiskriisiga? Ei noh, ma olen sellega täitsa nõus. Ma lihtsalt räägin, ma räägin, mida ma avalik-õiguslikus eetris ühe juhtiva sotsi poolt kuud ei olnud, minu asi temaga seal sellel kõigel vaidlema ei mõistnud, aga ma arvan Kui otsida ka niimoodi edasi läheb, et nad ajakirjanduse vahendusel oma suhteid klaarivad, siis tulevastel riigikogu valimistel ei saa mitte parlamenti neli erakonda, nagu siiamaani on kindlalt väidetud vaid ainult kolm. Selles osas ma ei ole sinuga nõus, ma arvan, et sotside toetus on piisavalt suur ja, ja tõenäoliselt nad ületavad ka ka kriisi kiuste kindlasti valimiskünnise, mis on aga, aga huvitav on see, et, et võib-olla võib erakonna juhi vahetamine neli kuud enne valimisi isegi neile kasuks tulla, sellepärast et kui me vaatame, mis toimub praegu sumbunud poliitmaastikul, siis siis mitte midagi eeskätt ei ole ja uut värsket jõudu ka peale ei tule. Võib-olla värske erakonna esimees, kes võib ette astuda ja kes võib inimestele meeldida, võib ühel hetkel need kahevahelolijad kallutada sotside kasuks ja seetõttu selline värske tulija võib, võib must hobune olla mina. Mina ei välista üldse sellist võimalust, et, et see erakonna juhivahetuse neli kuud enne valimisi võib, võib õnnestuda. Mis sa arvad, et Indrek Saar võiks olla see värske tulija? Indrek Saar on tuntud jah, seriaalist Õnne kõigile eestlastele, aga kas see on piisav argument? Tegelikult Jüri Pihl oli siiski enne parteipealikuks hakkamist siin väga hea mainega mees. Teda kardeti ja tal tundus alati olevat komprat teadvale kompetentne igati, et tema langus on niimoodi olnud väga äkiline, suht kiire. Noaga Juhan Parts enne peaministriks saamine ja saame ka väga, väga tunnustatud ja lugupeetud inimene oma koha peal, mis temaga juhtus siis, kui teie ministriks. Aga mida see meile ütleb, mõneti ütleb see meile seda, et et need sissetoodud juhid või kopteeritud juhid ei pruugi olla erakonnale kõige parem lahendus, sest sest juhi kodustamine toob paratamatult kaasa mingid probleemid, mis ei arvesta erakonna sisemist ülesehitust, inimestevahelisi varasemaid suhteid, kogu seda kogu seda laiemat pilti ma ideoloogiast ja, ja selle kujundamisest või sellest, ma ei hakka üldse rääkima, et, et võib-olla see sisse toodud juhte ei ole üldse hea mõte. Erakond Erakond pigem kaotab, kui võidab. Ma olen, ma olen täiesti nõus, aga see, et, et sa võiksid olla edukas erakonna juht, selleks pead sa olema poliitiline loom. Ehk sa pead kasvama selleks erakonna juhiks sealtsamast erakonna sees aastaid, nii nagu on kasvanud Edgar Savisaar, Mart Laar, Siim Kallas omal ajal ja nüüd ma lisaks sinna ka Andrus Ansip, aga kõik need sissetoodud või ametisse pandud juhid, noh, võtame kas või rahvaliidu ja Karel Rüütli, no ei olnud temast juhti. Sama korduka Pihli puhul. Karel Rüütli kasvas ikkagi erakonna sees ja ka kasvuaeg jäi väheks. Kas liiga vähe kasvas? Äriettevõttes on see võimalik, et sa tood juhi sisse ja siis kui ei meeldi, vahetatava vupsti välja ja tavaliselt investorid, nagu on selle peale rõõmsad Aga surev, meil armastatakse ju Eestis võrrelda erakondi igasuguste firmadega ja öeldakse, et erakonda juhitakse nagu firmat, et, et siin on, siin on kerge vastu olla. Mina arvan, et sotside juhiks, noh ma tean, et see inimene ise vist ei taha saada juhiks ja ta ütleb, et ta ei viitsi. Sotside ööks sobiks väga hästi Eiki Nestor, kes on selline vapimärk, rääkimata Marju Lauristini, kes ka ilmselt ei viitsi ega ei taha. Aga Eiki Nestor oleks hea valik. Vaata nüüd vastuseks sinu eelmisele küsimusele, et jah, nad on sageli nagu äriettevõtted ja mõnes mõnes erakonnas on väga kindel nii-öelda tuumikomanik, justkui olevas mõtlen siin ETK-tähega erakonda. Aga, aga siiski selles mõttes Peetriga nõus, et ta peab olema see poliitiline loom, et ta, et siin peab see juht nagu sellest ilma seest välja kasvame, edutama sinna tippu, et need katsed, mis Eestis on tehtud, toome väljast juhi sisse, noh korraks on küll hurraa moment, aga väga kiiresti alla on surra üle läinud. Rahvaliidul ei oleks tegelikult häda praegu midagi, kui Reiljani oleks kaela saanud seda kohtuasja, seda kohtuotsust. Reinol oli ka selline tõeline poliitiline loom, siis neile Et oleks võinud seda olukorda lahendada hoopis teistmoodi ja kui rahvaliit oleks, jätka, oleks tulnud valitsuskoalitsiooni ja kui nad oleks distantseerunud Reiljanist, oleks tõenäoliselt olukord selles erakonnas olnud ka hoopis teine. Nojah, aga õiget juhtinal ikka poleks olnud, ma arvan, see selleks. Rahvaliit ei ole meil täna teemaga. Aga ma siiski esitan teile selle küsimuse, mulle tundub, et see on kohane esitada sellepärast et seda on nädala algusest helist algusest saadik esitatud, et kas on mõistlik neli kuud enne valimisi erakonna juht välja vahetada. Et mis on sellise otsuse plussid, mis miinused? Miinus on kindlasti avalik sõna, saad ajakirjanduses. Ei, no avalik sõnasõda ei ole selles mõttes ju paha, et sellel juhul me kuuleme nagu valija kui selline kuuleb ju tunduvalt rohkem. Mis mõtted selles erakonnas valitsevad? Selles mõttes tema on isegi teatud plusse, sellel, ta saab nagu paremini rohkem infot ja mõni vana sotside valija võib selle tõttu tagasi tulla. Noh, mõni võib ka ära minnakse. Aga igal juhul on infot rohkem nendest meeleoludest, mis seal ladvikus on? Kõik sõltub sellest, kes juhtunud, kindlasti Eiki Nestor oleks, noh, suurendaks usaldusväärsest selle partei vastu. Ma ei tea, millega Jüri Pihl hakkama võib saada, et mine sa tea, äkki äkki teda ei vahetata siiski lõpuks välja. Et me, temast võib ju edasi uskuda. Kui sinna etteotsa satub mõni nõrgem juht testib nõrk, siis on kindlasti suur miinus. Pluss on jälle see, et seal on natukene. Kui on kindel nägu, siis suurendab usaldusväärsust kõik usalduse küsimus. Poliitika ju, millega ta tegeleb, ta tõesti nagu, kui me räägime ettevõtlusest on nagu pank, ehk ta müüb usaldust. Ta müüb sulle midagi ette, ta. Ta müüb lubadusi. Väljavahetamise pluss vähemalt seda mulle öelnud päris mitmed juhtivad sotsiaaldemokraadid oleks siis selles, et saaks natukenegi sellest Keskerakonna varjust välja. Sotsiaaldemokraadid praegu on on selle Tallinna olukorra tõttu sattunud ja see oleks selle väljavahetamise üks väga selge plus. Ma tean, päris hästi, ei saa aru sellest suurest hädakisast, mis käis selle üle, et noh, et niivõrd vähe aega enne valimisi ei tohiks erakonna juhti vahetada, kui leitakse sobilik juht ja kes suurendab erakonna usaldusväärsust, siis miks mitte sellepärast et ma kardan lihtsalt seda, et et kui sotsid Pihliga eesotsas lähevad valimistele vastu, siis ega need skand maalide ega need ei kao kuskile. Need valimistega seoses veel võimenduvad nii siseskandaalid kui kui ka erakondadevahelises skandaal maalide ja ma arvan, et Reformierakond ei unusta iialgi seda, mis mis pihtegi Ministrite padi ja langi vastu. Kuigi karismat oleks vaja selles uues ühis Hästi, aga võtame siis kandidaadid ette, Indrek Saar. Karisman täiesti olemas. Kuigi Peeter ütles, et nemad tuntud seebiseriaalist Indrek Saart rohkem kui poliitik. Kuna ma ütlesin, et terve Eesti rahvas teab, siis mina peaks ütlema küll, et nendes debattides, milles Indrek Saar on osalenud, on, on ta jätnud väga, väga positiivse mulje ja ja ta on suutnud väga selgelt ikkagi oma seda oma, seda sotsiaaldemokraatlikku agendat esitada ja, ja peaks ütlema, et, et ka see, kuidas ta suutis lõpuks lahendada selle suhteliselt ebaõnnestunud liitumise rahvaliiduga, et, et see ei olnud ka nii-öelda nagu kõige halvem lahendus, et, et selles mõttes. Ta sai selle ülesandega hakkama hindele neli miinus. Indrek Saar peab tunnistama, on väga kõvasti arenenud, temast on juba saamas poliitiline, loob ma mäletan seda, kui ta tuli sotside ridades ja kandideeris siis valimisdebattides. Ta ei jätnud eriti sellist sügavat, tugevat muljet. Aga tänu sellele, et ta, et väga palju sõna võtnud, väga palju korda saatnud, on temast saanud, et väga hea poliitik tegelikult. Mulle tundub, et Sven Mikser on selline noh, ta tuli ka ju Keskerakonna ridades meil poliitikataevas, siis ta tundus selline täiesti roheline ja Ženja selges millegagi hakkama ei saa, aga tegelikult on ennast igati tõestanud. Võib-olla tan liialt kuiviklik, tundub vähemalt väliselt, et temas on seda külgetõmbejõudu tunduvalt vähem kui näiteks Indrek saares. Kui, kui me mõtleme keskmisele, vali valijale. Aga samas ta hästi asjalik inimene. Jah, ta on äärmiselt intelligentne, ta on väga terava ütlemisega, maga pigem arvaks, et laiadele massidele ta võib-olla jääb natukene kaugeks. No ega Jüri Pihl ei ole ka laiadele massidele tegelikult mitte kunagi väga peale läinud. Temas seda sära ei ole, küll Annanidele mõne teise olid. Tal on särama, naerata. Ja aga see Jüri Pihli fenomen ongi selles, et, et kõik on, kõik on vaadanud ja öelnud, et mees teab. Ja ja selles on olnud ja Jüri Jüri Pihli fenomen. Napsu vaatame, ootame need lahendused ära, tõenäoliselt on see asi ja olukord kiiresti lahenemas vähemalt oktoobri oktoobrikuuks on pilt selge, kuidas sotsid valimistele vastu lähevad, aga aga huvitav teema, mis, millele ajakirjandus ei ole sellel nädalal kuigi palju tähelepanu pööranud, aga, aga mis väärib ometigi, arutelu on, on valimisreform ja see, mis puudutab neid eelnõusid, mis neid riigikogu menetluses on, millest üks siis muudaks valimissüsteemi laiemalt ja teine muudaks presidendi valijameeste valimise korda. Et mõlemad on äärmiselt põnevad. Neist esimene on loomulikult kantud siis nii-öelda jutumärkides nende, kes ennast nimetavad, valgetaks jõududeks soovist presidendivalimistel oma positsioone parandada. Tallinna linnast ei nimetaks Keskerakond kümmet valijameest valijameeste kogusse, vaid et see oleks või presidendi valimiskogusse, kuidas seda siis nimetatakse, vaid et see arv oleks pisut väiksem, et ka opositsiooni hääl saaks siis kuidagi kuuldavaks tehtud, et noh, see on, see on päris huvitav, huvitav lahendus, aga, aga see lõhnab ühelt poolt jälle selle järgi, mida siin Tallinna suunal on kogu aeg tehtud, et pisutki nagu seda Keskerakonna positsiooni nõrgendada ja et natukenegi natukenegi seda oma positsiooni tugevdada, et seda tahetakse jälle seadusandlikul tasandil, siis ära teha. Mulle kogu aeg seda, seda kuuldes kangastub mõte, et kas sellist eelnõud Me näeksime sellel juhul, kui näiteks Reformierakond ja Isamaaliit oleksid Tallinnas võimul. Võin kihla vedada, et me ei näe sellist asja. Et siin ei ole küll midagi sellise häälte võrdse jaotamisega tegemist, et see on ikka puhtalt keskerakonnale ärategemise soov. Täpselt sama ja nahal on näha näiteks ideest, et kaotame ära müügimaksu ja kaotame ära paadimaksa. Et kui tuletame meelde, siis rehv Reformierakond arutas seal üheksakümnendatel aastatel, et äkki võiks Tallinnas ikkagi selle müügimaksu kehtestada. Ja nüüd, kui siis Tallinnas on müügimaks kehtestatud ja see on võetud noh, sisuliselt on tegemist Toompealt antud suundade rakendamisega selles mõttes, et kogu aeg on meie valitsused rääkinud, et maksustame rohkem tarbimist, mida ju Tallinna müügimaks isenesest on, siis tahetakse seda ära kaotada. Ehk igal juhul üritatakse kogu aeg keskerakonnale ära taastada. Aga samas teiselt poolt räägib jälle selle ettepaneku poolt see Meil ei ole Eestis majoritaarse valimissüsteemi, aga see konkreetne valijameeste nimetamise kord tegelikult soosib sellist majoritaarse lähenemist, et see, kes on võitnud, see võtab kogu koore ja teistele ei jää mitte midagi. Et mõneti see ettepanek arvestab justkui nagu rohkem selle rahva tahtega ja arvestab ka selle valimistel vähem hääli saanud rahva tahtega, et, et siin on see, see nii-öelda üks üks argument väga selgelt juures. Jah, aga see rakendub, millal see peaks rakenduma seal aegade aegade tagant. See ei hakka, see konkreetne muudatus rakendub juba järgmiste presidendi selle konteksti ja kuigi minu arvates kogu selle presidendivalimistega seoses on liigselt tähtsustatud valijameeste koguma tasakaal on, ma tahaks ja meenutada, et president valitakse kõigepealt riigikogus ja kui riigikogu see ei õnnestu saada kahe kolmandiku koosseisu toetust, siis valijameeste kogus. Ja, ja kui me vaatame nüüd seda praegust poliitilist pilti, vaatame seda et järjest rohkem räägitakse sellest, et järgmistel Riigikogu valimistel suudab künnise ületada vaid neli erakonda praeguse kuue asemel siin on kahe erakonnaga seoses väga tõsised kahtlused üleval siis, kui Keskerakond peaks saama vähem kui 35 kohta ehk 34 kohta võib olla üsna tõenäoline, et need teised erakonnad ehk siis IRL, Reformierakond ja sotsid suudavad kokku leppida. Tõenäoline on, et nad koonduvad sellisel juhul praeguse presidendi selja taha ja riigikogus valitakse esmakordselt president ära. Selline on täiesti reaalne stsenaarium, aga sellest ei ole siiani räägitud. Ei hakka mul õieti meeles, te võite mind parandada, siis on kuskil olemas ka eelnõu nimega presidendi otsevalimistest, millele on kõik erakonnad alla. Mis seal aateid seisma jäänud, rakendab lahet millegipärast sellega ka, nagu ei minda kuidagi edasi. Ma tahaks hoopis seda näha. Aga seda kummalisem. On on see, et selle asemel on lauale pandud mingisuguse mingisugune kahtlane valimisreformi eelnõu, millega need Riigikogus palehigis tegeletakse, mis peaksid algama 2000 seitsmeteistkümnendast Vastaste ja siis peaks esimestel aastatel ta tekitama seal üsna suure segaduse, et vahepeal on seal valimised, kohalikud valimised kolme aasta järel ja ja siis lõpuks iga nelja aasta järel ja ideed oleks justkui siis selles, et need valimised ei, ei oleks või et Eesti ühiskond ei oleks siis nagu nii-öelda üle aasta kogu aeg, nagu valimistsüklis väidet oleks, oleks selline nelja-aastane tsükkel, mille jooksul siis valimisi ei toimu ja siis toimuksid valimised enam-vähem kõik nagu ühes perioodis ja siis jälle nii edasi ja nii edasi, et et saaks natuke aega rahulikumalt valitseda, selle kavakse, selle kava poolt on, on, on peaasjalikult räägitud siis sellest, et, et siis on siis on seda valimiskampaania olukorda riigis vähem ja see valimiskampaania olukord on, on siis nende eelnõu esindajate sõnul see võib negatiivselt mõjuda poliitilisele debatile otsuste kvaliteedile. Ja ütlevad nad ka seda, et kestev valimiseelne olukord võib põhjustada surve lühiajalistele huvidele orienteeritud eelarvepoliitika läbiviimiseks ja niiviisi kumuleerides ohustada Eesti vabariigi pikaajalisi strateegilisi huve. Nii seisab siis eelnõu seletus. Et teatavas mõttes on see õige, aga nüüd vaatame, et kuidas need valimised toimuma hakkaksid siis edaspidi kui reformi niikaua läheks käiku, siis toimuksid kohalikud valimised ja ja siis riigikogu valimised ühel ja samal aastal ehk sisuliselt tsementeeritakse selle käigus võimu teatud erakondadele ehk praegu näiteks on Tallinnas võimul Keskerakond ja siis Toompeal Reformierakond, siis me pigem nagu näeksime selle asemel, et kvaliteeti valijate eelistused olid erinevatel aastatel erinevad. Siis võimalik, et me näeksime hoopis praegu oleks Reformierakond võimul nii ühes kui teises või vastupidi, Keskerakond oleks nii ühes kui teises ehk aasta jooksul need valijad eelistasid siiski võivad muutuda, aga aga selle reformikava puhul, nagu mulle tundub, vähemalt, et et mängitaks rohkem kätte ühele erakonnale. Huvitav, miks näiteks Saksamaal või Ameerika Ühendriikides ei tunne tunne keegi ennast ohustatuna, sellepärast et kohalikud valimised ja, ja, ja siis riigi tähtsamad valimised toimuvad eri aegadel, Saksamaal toimuvad Liiduva valimised suvalistel aegadel, põhiliselt peetakse näiteks testiks. Valitsuskoalitsioon saab, valitsus, saab kohe vaadata, et kuidas neil kohalikel valimistel ühel või teisel liidumaa läheb, et kas nad on midagi valesti tee midagi õieti teinud, kas on vaja midagi korrigeerida ja keegi ei räägi, et Saksamaa demokraatia on ohus ja permanentne valimiskampaania, eks ole ja neid riike on teisigi, ega siis see süsteem ei ole niimoodi, et et nõndanimetatud tõlgetes riikides on kohalikud valimised ja parlamendivalimised ühel ajal, aga need ava arenenud, et nendel on erinevatel aegadel, see on juba väga-väga kirju palett tegelikult. Ei, see kava on toores ka selle poolest, et, et see oli vist Hannes Rummi blogis oli kirjutatud, et on, on, on tulemas selline aasta, kui, kui see eelnõu jõustuks. See oli vist 2039, kus kõik valimised toimuma. Selliseid ühel aastal neli valimist presidendivalimised pluss ka Euroopa liiduvalitsusele. Kui, kui Europarlament sellisel kujul aastal 2039 üldse koos käib, et, et mulle tundub, et siin tegeletakse nagu nagu, nagu mingi tegevusega, millega praegusel ajal võib-olla ei peaks nii nii põhjalikult tegelema, ma olen nõus Sulev sinuga, kui sa ütled, et presidendi otsevalimiste eelnõu tuleks välja võtta ja sellega tõsiselt tegeleda, selle asemel, et tegeleda siin mingi kahtlasevõitu reformiga, mis ei ei tugevda niivõrd palju, võib-olla isegi erakonna positsioon, aga selle erakonna tagatoa positsioone võib selline reform küll väga tõsiselt tugevdada, et kõikvõimalikud spinndoktorid saavad võimu juurde. Ja, ja sellisel juhul me hakkaksime veel oluliselt rohkem kuulma sellistest kahtlasevõitu, seades andlikest algatustest, nagu monopolide ohjeldamise eelnõu menetlemise puhul me seda kuulsime. Tegu oli siis kaugkütteseadusemuudatusega, mis oleks hakkepuidukütjatele andnud õiguse müüa oma sooja viis protsenti üle turuhinna ja oleks sellisele ettevõttele andnud ka 12 aastase eksklusiivõiguse sooja müügil, et et olgem ausad, ettepanek, millest siin nädal tagasi veel räägiti, oli, oli pehmelt öeldes kummaline. Ja, ja seda enam on ta kummaline, et hakkepuit on odavam kui kaaset. Et selle ettepaneku õigustamiseks me kuulsime küll uskumatuid argumente Vene karust ja kõigest veel, aga, aga mulle tundub, et need, need spinndoktorid küll siinkohal keerasid nagu selgelt vindi üle. See oli jah, kõige toredam, kui Reformierakonna esindajad süüdistasid IRL-i, kes on üks kõige rahvuslikumaid erakond Eestis selles, et nad toetavad vene kaasa, see oli eriti naljakas. Jah, aga ega see 12 aastane periood ei ole kuhugi kadunud, et seda, see on jätkuvalt jõus, ainult et sinna on juurde tulnud tsed prügist võib seda siis seda energiat toota, millel lasub selliste eksklusiivsed lepingud, selged, et. Põlevkiviõlist toodetud kaasa on ka sinna lisatud, nii et see on vastu tulebki justkui nagu Viru Keemia grupile. Nojah, firmadel on erinevad huvid ja siin esimene hinnang muidugi oli näiteks konkurentsiamet ütles, et sõna-sõnalt öeldud konkurentsiameti hinnangul on ettepanek sisuliselt suunatud üksikjuhtumi lahendamiseks aktsiaseltsi Tallinna Küte või on koostöötootmisjaama kaitsmine konkurentsisurve eest. See oli, see oli siis esimene hinnang, mille konkurentsiamet andis sellele. Ja selle ettepaneku tegi vandeadvokaat Kaja Kallas, Siim Kallase tütar. Et sellest oli muidugi suur jama. Aga. No mida siin muud oleks oodata, niuke üldse viimasel ajal vaatan siis kõikides seal aasta saadetes, kus ma olen osalenud. Me räägime elektrist. Et energeetika muutunud sellel aastal eriti tähtsaks valdkonnaks ja mida me siin ütleme, et tegemist on väga poliitilise äriga kõige poliitilisem äri viimasel ajal üldse. Ja, ja mida me tavaliselt siin arutatakse, on küsimus selles, et ilma toetusteta seda äri millegipärast teha ei saa. Et igale poole, kuhu tuleb investeerida, see käib alati toetuste abil. Ja see teebki selle asja poliitiliseks. Aga kui me vaatame nüüd, milline on selle sinu poolt mainitud Väo elektrijaama tootlus, siis varade tootlus on üle 20 protsendi, saan väga kasumlik äri tänasel päeval, kuigi siin Euroopa liidus mitmeid lahendeid, kus on räägitud sellest, et kui tegu on ikkagi monopoolses seisundis oleva ettevõttega, siis varade tootlus ei tohi ületada sealt kümmet protsenti, isegi veel väiksemast mõistlikust tootlusest on Euroopa Liidu puhul on räägitud, et, et siin on küll nagu, nagu midagi nagu väga selgelt paigast ära ja noh, kui Tallinna puhul veel rääkida sellest, et milline on siin Tallinnas sooja hind, siis see on mitmetest Eesti piirkondadest ikkagi 20 30 protsenti kallim. Ja kõige kõige totram on selle juures see, et Tallinn on üks piirkondi, kus reaalselt toimub tegelikult konkurentsisituatsioon, ehk siis siin on kaks soojuselektrijaama, mis mõlemad peaksid müüma soojus Tallinna linnale. Ja mille vahel siis Tallinna linn võiks justkui nagu valida, et millist jaama eelistada. Jah, ja kui siia tuleks näiteks veel ka tuumajaam Paldiskisse sisse tuumajaam, oleks täiesti reaalselt hakata kütma Tallinnat väga-väga odava energiaga. Et see ta ei ole sugugi kaugel. Käisin hiljuti Loviisa tuumajaamas Soomes, ega seal on näiteks idee, et et see tuumajaam võiks hakata kütma Helsingi linna. See idee oli juba ammu kavas küll 70 kilomeetri kaugusel, aga, aga see pole suur takistus. Idee oli juba ammu kavas, aga sellel oli Helsingi linnavõim vastu. Ja väga lihtsal põhjusel, sellepärast et Helsingi linnavõimule kuulub ka üks soojatootja ja la linn. Linn ei tahtnud lihtsalt, et tema ettevõttelt võetakse. Siin Eestis me näeme samasugust asja, et ikka väga-väga tugev turuvõitlus käib. Et mis puudutab seda konkurentsiameti seisukohta, siis vaadake, nende lepingute puhul räägiti sellest, et siis turuhind võiks olla ka viis protsenti kõrgem. Kõrgem siis turuhinnast. Sellise reformierakonna või jõujaamade ja kaugkütte ühingu ühine seisukoht aga aga, aga sindel? Natukene matemaatikasse süveneda tundub küll keeruline, aga, aga tegelikult siin on väga lihtsa matemaatikaga tegemist, et ma loen ette teile ühe lõigu konkurentsiameti esialgsest hinnangust ütleb, et et näiteks kui mingi taastuvatest energiaallikatest soojuse tootja osakaal kaugküttepiirkonnas on 25 protsenti võiks muudatusettepaneku kohaselt sellise tootjahind võrreldes konkurentidega olla kuni 20 protsenti kallim. Sellisel juhul tõuseksid hinnad tervikuna umbes viis protsenti. Ehk tegelikult need hinnad võivad tõusta rohkem kui viis protsenti konkreetse tarbija jaoks keskmiselt, nad jääksid ikkagi viie protsendi sisse. Ja vot see on selline vastik asi. Aga iseenesest ja monopolide ohjeldamine on igati tänuväärt asi. Tuletan meelde, mis selle seaduse esialgne mõte oli, ikkagi esialgne mõte oli Tallinna vett ohjeldada, kes kes tõesti tegutseb nagu väga-väga räigelt linale kallale. Aga selliste eelnõude välja ujumine näitab ikka kujukalt seda, millest rahvas ja ka meie teame, võib-olla kõige vähem teame seda kõige vähem seda, et kui palju siiski on neid majanduslikke mõjugruppe, kes mõjutavad meie poliitikat, erinevad erakondi, erinevate erakondade liikmeid, tagatubasid nende juhte ja nagu sai mainitud energeetikas liiguvad vist Eesti jaoks kõige suuremad rahad üldse. Mis tähendab seda, et energeetikaga tegelevad, et majandusinimesed, majandusettevõtted meil on väga head hoovad, ehk siis meil on lihtsalt väga palju raha mõjutada meie poliitikat ja, ja sellest paraku minema poliitiku käest küsima, mis ta vastab sulle selle peale, et kas oled mõne majandusgrupiteenistuses või mitte, vastab sulle loomulikult eitavalt. Et ta on Eesti riigi huvide eest väljas. Aga selliseid seaduseelnõud näitavad seda, et need vaata, millega poliitikud nagu öeldakse ja need need nöörid, millega need hüpiknukke natukene liigutada, et need on ikka täiesti olemas. No see on muidugi huvitavat, see 12 aastane eksklusiivõigus on, on praegu jätkuvalt selles versioonis sellisel kujul sees, eriti kui me arvestame, et tegelikult Tallinna mõistes me räägime jätkuvalt konkurentsisituatsioonist ja kas ei ole siis võimalik, et arvestades prügi põletamise puhul noh, nii-öelda sellega kaasnevast jutust, et 70 protsenti prügist, mis ahju läheb, on, on taastuvenergia ja 30 protsenti justkui seda nagu ei ole, et sellisel juhul tegelikult tekib jätkuvalt see olukord, et ühel hetkel saab Eesti Energia konkurente öelda, et see prügipõletustehase, et see ei ole ikkagi päris see ja ta ei allu nüüd päris ikkagi selle kaugkütteseaduses mõistele ja võib-olla peaks ikkagi meile andma selle 12. aastase eksklusiivõiguse sooja müümisel. Et, et selliseid võimalusi, see konkreetne seadusemuudatuse ettepanek ikkagi annab ja, ja ma ei välista, et sellised diskussioonid võivad ka tekkida niimoodi, et tegelikult on jätkuvalt see oht, et et Tallinnas põlistatakse üks monopol 12.-ks aastaks jätkuvalt nende muudatuste valguses olemas. No aga, ega seda konkurentsisituatsioon on ka mujal, näiteks Kohtla-Järvel, et kuule, praegu räägime Tallinnas, justkui oleks võitlus Eesti Energia vastu, siis Kohtla-Järvel jällegi vastupidi, pigistab seesama Eesti energia VKG kes siis Viru Keemia gruppi, kes saaks odavamat energiat müüa. Müüa siis Kohtla-Järve tarbijatele. Et kui me vaatame ka Reformierakonna tegevust, siis noh, see erakond on ju päris ammu Eesti Energia kallal olnud päris tugevalt. Kahe meenub aasta 2004, kus Meelis Atonen majandusministrina tahtis Eesti Energiat ära lammutada ja ta ilmselt olekski hakanud seda tegema, aga tema võitlus Vjatšeslav Leedo ja praamimonopoliga viis sinnani, et Atonen astus tagasi. Aga see oli päris tugev kava ja kui nüüd mõtleme, missugune on Eesti energia, siis ta ongi väga suur monopol ehk tegelikult mille ees seisab Reformierakond, mille eest siis on need ettepanekud ka teatas mõtestan ühe suure monopoli murdmise katse. Ta tõstab konkurentsi, juskui peaks tõstma. Aga samas jällegi, mis on, nagu me olime kõige selle taga näha ka pankade huvisid, mis on pankade huvi, pangad tahavad saada kindlat tulu, nad on andnud laenu näiteks Swedbank. Ma arvan, et Swedbanga üks kõige suuremaid laenusid, mis ta üldse välja andnud, ongi sellesama Väo elektrijaama ehitamiseks ja ta tahab saada seda laen igal juhul tagasi ja ta tahab, et need tulud tuleksid, et oleks kindel tulu. Täitsa selgelt on seal tegelikult panga huvi. Ja pangahuviga on pühendatud jällegi omakorda. Ja siis sa vaatad, et kui palju On Eesti Energia viimasel ajal lahinguid kaotanud, siis neid on ikkagi märkimisväärselt pool aastat tagasi jäädi, jäädi ilma suurest osast hakkepuidutoetusest, mis maksti siis Narva jaamades uutes kateldes põletatud hakkepuidu eest pärast seda enam hakkepuidust elektrit enam keegi ei tooda, toota võivad nad ainult nii palju, kui kulub Narva jaama kütmiseks, selleks on siis hakkepuidu kasutamine uutes kateldes lubatud. Siis noh, Eesti Energia vähemusaktsiate börsile viimine järjekordselt ei tulnud sellest mitte midagi välja, nii et ega see Eesti Energia positsioon on kogu aeg halvenenud. No ei tea, siin praegu ei saa Eesti Energiat nüüd küll nimetada täiesti selgelt kaotajaks tõstu pidi Eesti energia suutis ka selle prügi prügiettepaneku sinna sisse suruda. Ei ole see Eesti energia positsioon sugugi väike ja minu meelest see ettevõte on päris jõuline ja kui me vaatame, mida teeb majandusministeerium, siis majandusministeerium ikka kiidavad seda Eesti Energiat võimsalt takka. Ja siin on veel igasugu toredaid ettevõtteid, kes kas täiesti monopoolset laamendada. Torudele okei, sõbrad, saate lõpuni on kuus ja pool minutit. Räägiks pisut naabritest ka sellepärast, et valminud on üks äärmiselt põnev raport. Koostanud on selle hea kolleeg Anvar Samost ja Läti välisministeeriumi büroo juhataja Andris Razans jaa. Ja püüate siis analüüsida Eesti ja Läti suhteid? Milline üldse meie koostöö võiks Lätiga olla, millised on suuremad vajakajäämised ja millised millised on need eelarvamused, mis meil takistavad tihedamalt suhtlemast, äärmiselt põnev lugemine ja toote välja mitmeid huvitavaid asju, huvitavaid ettepanekuid aga, aga ühe kindlasti väga olulise probleemina toob ta välja selle, et meil on lätlastega suheldes keele probleem probleeme. Me ei, ei tea enam isegi, kuidas lätlastega suhelda. Vanasti suheldi lätlastega piirialadel läti keeles. Nõukogude ajal räägiti omavahel vene keeles, tänasel päeval püütakse rääkida rohkem inglise keeles, aga väga paljud seda ei oska. Ja toob raport välja ka ka selle, et et meil on. Meil ei ole tegelikult eesti läti sõnaraamatut, isegi meil ei olegi võimalust nii-öelda korralikult seda läti keelt. Ei, see oli tore lugemine ja see on väga tore ettevõtmine ja minul ei ole ka selle vastu mitte midagi, et naabritega oma suhteid parandada. Aga mul ikkagi tekkis küsimus, et milleks seda raportit vaja? Milleks oli seda eelnevat eesti soome raportit vaja, kas me siis tulevikus hakkame tegema nüüd ka raporti Eesti ja Venemaa kohta või hakkame tegema raportit Eesti ja NATO kohta Eesti Euroopa liidu kohta ja kõikide oma naabrite kohta, et suhteid saab ikka arendada puhtalt pragmaatiliselt, et kui on vajadus Lätiga suhelda, kui inimestel on vaja omavahel suhelda, siis suheldakse, kui ettevõtetel on vaja Lätisse minna ja, ja suhelda ja seal äri ajada, siis aetakse. Aga noh, see raport on tore asi, see näitab seda, et mõlemad riigid on huvitatud, teine teises vil taaskord eks ole, pärast need 90 esimest aastat esimest korda niimoodi ametlikul tasandil. Aga tundub mulle natukene selline. Paka suh, aga samas kui selle raporti tagajärjel tehakse ära see sõnaraamat, on see raport juba ennast kuhjaga ära tasunud. Nojah-sõnaraamatu saaks niisama ka ära teha ilma raportit. Küll, aga mis see siis on, väike mõtteharjutus minu meelest oli seda väga tore lugeda, oli, oli, ma ütlesin alustasingi tore lugemine siiski tsiteerima ei üle ega, Anvar Samost. Postimehes Ta ütleb, et võrreldes Eesti ajakirjanduse huviga Läti vastu, siis Lätis räägitakse Eestist väga palju ja seda mitte ainult viimastel aastatel, vaid pidevalt, et Eestil on. Eestil on siis valdavalt positiivse eeskuju rolli ja, ja ta heidab veel Eesti ajakirjandusele ette seda, et meil ei saadaks ükski telekanal, raadiojaam või ajaleht kedagi Lätti kajastama suure haigla avamist. Ent Läti teleuudistes oli Tartu Ülikooli kliinikumi uus hoone väga suur uudis. Ja Eestis Eestist ei räägita ainult uudistes. Eesti on ka ühiskondlikus ja poliitilises arutelus nende jaoks oluline mõõdupuu. Aga see on täiesti loogiline, sellepärast et läti tunneb ju tänu oma ümbruskonnale ennast suhteliselt üksinda, kellega tema siis sõbrustada, meie juba ammu oleme võtnud suuna sinna Põhjala poole ja eriti Soome pool. Me oleme Lätit ikkagi pidanud selliseks. Noh, on ka Läti, eks ole, kui võime suhelda, aga see ei ole meie prioriteet. Selles mõttes on Läti Eesti vastu, et ta suurem on mõistetavam. Selle raporti üks väga positiivne punkt on veel see, millele viitab siin Anvar Samost oma intervjuus, et see Liivimaa kujund eestlaste teadvuses elab edasi ja lätlastel täpselt sama moodi, et seda liivimaad, seda Liivima kujundit võiks oluliselt paremini ära kasutada selleks, et toimiks ka paremini see piiriülene koostöö. Liivimaa konföderatsiooni oli omal ajal teisti olemas. Mina olen pärit Lõuna-Eestist, ma käisin näiteks pisikese poisina ennem Riias, kui sattusin Tallinnasse. Olin mitu korda Riias käinud selle aja peale täitsa selgelt, nagu Lõuna-Eesti inimesel on, kui on valida, kas sa lähed Riiga või Tallinnasse, siis sageli valitakse Riia. Ja praegu lennuühendus on see, mis meid ikkagi Läti nagu päris ees tihti saadab. Mina käin tihti Iklas ja sealt heinastesse on ainult paarsada meetrit ja kui, kui varem eestlased, lätlased käisid seal tihedalt läbi ja sõlmiti piiriüleseid abi, elusaid noored suhtlesid omavahel ja nii edasi, siis nüüd on see kõik kõik kuidagi soikunud. Lätiga suhtlemine ei ole enam enam loomulik, et mõneti on see piir, nagu seal vahel olnud ja seda piiri ületada on äärmiselt keeruline, aga võib-olla just selliste piiriasulate küsimus on, on selles, et Nad võiksid oluliselt rohkem sellest sellest üksteise kõrval elamisest võita, et see on ka üks, üks näide, et kus, kus võiks nagu selge. No mul ka majanduslikku sundi, jalad vaatame, miks Soome turist siia tuleb, siis hinnatase on siin tunduvalt erinev. Siin on ikka meeletult odavam, aga, aga Läti ja Eesti vahel seda ei ole, lihtsalt ei ole lätlasel vajadust tulla Eestisse ostma, eestlasel minna Lätti meeletult ostma. Et juba see surve kaob ära või siis teine variant, eestlased sõidavad Soome selleks, et sealt tööd teha. Aga seal on palgatase tunduvalt etem, aga eestlane ei lähe Läti ja ometi tööd tegema. Nojaa, aga seal on paljuski eestlaste puhul ikkagi tegemist ka sellise natukese üleolekuga või prestiiži küsimusega, et me tahame minna läände, medamen teisele poole, me ei taha minna sinnapoole, kus me kunagi oleme olnud nende juurde, kellega ma olen koos sellega hädas olnud. Geograafiliselt nagu pigem kujutleme lääne poolt tehtud Läti vahel, mitte Soome poole kuigi muidugi põhi ja lõuna, aga raport viitab muidugi. Õigesti ka sellele, et, et lätlased on, on vähemalt me ütleme seda üsna tihti välja, et lätlased on justkui ka meie konkurendid ja et me peame pidevalt nendega võistlema ja, ja kui me vaatame sind, millises vallas konkurents kõige tihedam on, siis siis üle päeva räägitakse Eesti ajakirjanduses Baltic ust, nii et et siin on kindlasti arutlusainet kuhjaga. Nii, aga meie saateaeg on kahjuks otsa saanud ja täna olid siin rahvateenrite stuudios Sulev Vedler, Peeter Kaldre ja Lauri Hussar. Soovime teile kõike kaunist.