Tere õhtust, tere tulemast. Üsnagi naljakas on öelda, et minu lugu on nüüd juba möödunud sajandi lugu. Noh, aga eks sellegagi harjume kui ainult käsi ei tõrguks. Uueks aastanumbriks kirjutamast 2000. Kuna täna tuleb minust loodetavasti juttu siis ma tahaks oma saatust tänada, et mul on olnud õnn olla ümbritsetud headest inimestest. Tänu kellele ma olen jõudnud tänasesse päeva just niisugusena, nagu ma olen. Jah, tänan teidki, kes te olete minu lugu kuulama tulnud või tänast õhtut minuga jagama tulnud, et teada võib-olla pisteid pidise. See tänane päev on kätte jõudnud. Ja endalegi on mõnevõrra huvitav, kas ma suudan kõike meenutada just nii nagu see kõik on olnud, sest elu on olnud üsna üsna kirju ja käänuline. Marge Rookäär, mis tunne on ühel õpilasel pärast seda kurijuhina, kui ta läheb juhatama koori, mille on ajanud aga tingimata ütleme nii, enne juhatanud tema õpetaja üldiselt ei ole headus. Sa tead, et sa oled väga suure luubi all ja õpetaja on andnud mulle klassis vot selle, tema sellise just täpselt see, kui ta tõstab pea, ütleb kuul. Ja see on tulnud sellest õpetajast ja, ja see on väga palju aidanud väga mitmeski mitmeski elujuhtumis. Ma tahaksin öelda, et need tunnid, mis mul seal klass 15 said mööda saadetud, on vist kõvasti tema närvirakke kulutanud. Aga ma peaksin ütlema seda, et need kõige suuremad tunnid on need kui õpetaja praegu käib kontserdil. Ja need tunnid, mis on pärast kontserti need jutuajamised. Need on kõige-kõige ja nende eest. Ma olen väga tänulik. Meie läheme nüüd jutujärjega edasi. Võib-olla oleks hea algatuseks küsida, miks lauliku lapsepõli just paljude väga heade laulude seas Sillu sulle kõige kallimaks lauluks kujunenud. Kuule, mul on üsna raske sõnadesse panna ja anda ühest vastust, aga ma tunnen seda laulu juhatades. Mul läheb süda soojaks ja ma tunnen heinamaa lõhna. Saured linnalaps ju tegelikult ainult poolenisti. Räägime sellest lapsepõlvest. Palun. Ma olen pärit perekonnast, kelle juured isa poolt ulatuvad Hiiumaale suurema isa valda. Emaliinid viivad Läänemaale Varbla valda. Isa oli mul elukutselt sõjaväelane. Ta oli pootsman, miiniristleja, Suuropide ema, õppinud õmbleja. Aga mäletan teda ikka kodusena kodu kaunistama ja iluloojana, sest ta armastas väga palju käsitööd teha. Ma olin peres ainuke laps. Isa oli mul väga musikaalne ja need olid õnnehetked, kui ta oli merelt kodus, istus klaveri taha ja mängis oma tantsulugusid, ilma et ta oleks muusikat kunagi õppinud. Aga ta suutis igavesti Pealtloo välja meelitada. Lapsepõlve üheks suuremaks sügavamaks muusikaelamuseks oli mul hommikused võimlemistunnid raadios. Mulle väga meeldis see klaverisaade, see oli nii reibas ja üks kuninga, ma olin, ma ikka tahtsin seda. Kas sina oled, vabandust, hommikuse varase ärkamisega oled sa niisugune hommikune inimene? Vaevalt küll, et siis maalin hommikule, siis oli see eriti hea. Ärgitas hommikul ärkama, aga mis oli esimene laul või muusikapala, mida sa nüüd nii mäletad? Ma mäletan seda, et ma olin varajases lapsepõlves üsna põdur tervisega, mul oli raske läkaköha ja selle tagajärjel jäid nagu kopsud nõrgaks ja arst soovitas vanematel mind maale viia, et sooja lehmapiima juua mis oli kaunis ebameeldiv. Aga meil oli harmoonium kodus, kui vanaisa oli. Pühalepa kiriku pöörmeid tädib igipõline kooli õpetajatädi Marta, tädi Marta ja ja tähistus sageli harmoonium ei taha koraaliraamat ees ja mängis ma muidugi. Väga sageli segasin teda ja püüdsin ka pilli pealt midagi kätte saada. Aga mul oli see häda, et mu jalad ei ulatanud Kedaalideni. Siis lahenes nii, et tädi võttis mind sülle ja tallas pedaale ja nii sain ma siis ühe näpuga ka oma lood kätte. Seda ma mäletan küll, et esimene lugu oli, hüüavad pasunad, tõuske üles, magajad. Üldse see aeg. Vanavanemate juures oli üks lõpmata ilus aeg. Mäletan laupäeva õhtuseid saunas käimisi, mu vanaisa oli pühamees, ei joonud, ei suitsetanud. Aga peale sauna ta andis igaühele koduveini ka minule millegipärast. Ja nii siis oligi, et pühapäeva hommikul enne kirikusse minekut olin ma ikkagi küsinud, kas täna lähme jälle sauna. Noh, oli siis teada, miks, miks see soo mul oli? Sa tundsid juusis ennast võrdsena täiskasvanute seas, see on üks alatoon ja ma olin ainuke laps ja, ja küllalt keskne. Perekonnas. Pühalepa kirik on jätnud mulle tõesti hinge väga tugeva tunde. Sest mulle tundus, et need kirikuväravad need olid nagu taevaväravad ja altar, see oli nii värvikas. Nii ilus. Aga kui ma ükskord peale sõda juhtusin sinna minema, kui sõja ajal oli Pühalepa kirik, panipaik ait ja ma ei tea, mis kõik veel. See oli siis see aeg, kus kolhoosi lehmalaudauksed olid palju suuremad ja avaramad kui Pühalepakirikuks. Ja altarit ei olnud enam üldse. Aga tunne jäi minusse. Aga ütle, palun, kust see onu Karla elas? See on üks huvitav lugu, palun, rääkisid hästi, läks väga hinge. Onu karnali ema vend ja ta oli küla pillimees, aga ta mängis lõõtspilli, aga aga ta, tal oli ka akordion. See oli 120 passiga suur. Kuna ma olin siiski lapsena klaverit õppinud, siis ma mõistsin seda ühte poolt kasutada, aga passi ei saanud kuidagi üles leida ja, ja onu ütles, et ei, ära riku pilli ära. Pole vaja. Aga kui onu peol kodus, siis mul oli ikkagi see kihk nii suur, et salaja võtsin selle pilli ja leidsin ka kolm passi üles. C, F ja G ja nii mängisin ma oma lugusid ja nii ma õppisingi akordionit, seal mäng. Ja pärast anti ülesandeks, see tuli võimule ütlemata. Aga rõõm oli suur, laps juba oskas mängida. Mis sai edasi? Mida tegi sõda? Sinu jaoks? Sõda oli meie perekonnas väga raskeks katsumuseks, kõigepealt neljakümnendat aastat, sest teatavasti isa oli sõjaväelane. Ja meil oli kogu aeg oht et arreteeritakse või, või teab, mis ette võetakse. Ja neid tõsteti 24 tunni jooksul korterist tänavale, sest oli pind vaja vabastada ohvitseride perekondadele. Aga me saime siiski ühe väikese korteri, kuhu me mahtusin ära. Aga see hirmutunne valdas meid pidevalt. Ja ma mäletan, et üsna sageli mu vanemad ütlesid. Mine vaata, kas ukse taga on püssimehi. Ma kartsin, ega ma ei tahtnud minna. Aga ma ikka läksin, sest ma tundsin, et minust oleneb väga palju. See oli raske aeg, aga isa suutis ennast siiski kõrvale hoida sedavõrd, et et me jäime siiamaile. Küll sa olid tubli laps ja küllap sa tajusid, et sa olid tõesti väga tähtis oma perele. Kandsid suurt koormust, kuidas õppimisega esimeseks kooliks oli 13. algkool, seal oli direktoriks üks kunagine muusikamees Mesi jäinen oli ta nimi, kus asus see kool, see asus püha vaimu kiriku kõrval, see oli tore kool, sellepärast et seal oli õpilasorkester mandoliinid ja Mondo mandolad ja ja, ja üks akordion ja see usaldati minule. Tänu onu siis Karla jaksab jah, et ma olin need kolm passi ka üles leidnud. Ja sel ajal meie õpetaja, lugupeetud Peeter Põder tegi ka Tombi klubis noorteorkestrit. Muide, kus mängisid tulevased nimekad heliloojad nagu Heino Jüri salu, Heino Lemmik, Hillar Kareva. Ja kui me esinesime, siis alati oli meiega põlvpükstes Neeme Järvi, kes mängis ksülofoni. Meil oli suur menu. Teiseks kooliks oli mul seitsmes keskkool. Selles koolis oli väga lugupeetud muusikaõpetaja Ludmilla Väinmaa pianist viiva Väinmaa ema ja Lauri väinmaavanaema. Muusikaelu oli selles koolis äärmiselt aktiivne, meil oli suur naiskoor, sümfonietta orkester, ansamblid, solistid ja kõike kõike, mida veel. Ludmilla Väinmaa töötas ju ka palju aastaid. Omaaegse see, ütleme siis Ellerheina eelkäija Tallinna pioneeride palee lastekoori juures koos Heino kallistega. Mul oli ka auh tema pedagoogioskusest osa saada, see on tõesti tore. Üheks meeldejäävamaks sündmuseks oli Gustav Ernesaksa 40. sünnipäev. Ja me koolis tähistati seda kontsertaktusega. Naiskoor laulis ja esimest korda elus. Laulsime Gustav Ernesaksa käel, Mu isamaa on minu arm. See oli 48. aastal. Juba siis oli Gustav Ernesaks väga kuulus ja meil oli tore klass, väga muusikalembeline me klassis õppis. Lilian Semper, Lea Rummo, Tormis Malmarss, Poola ja ja me käisime väga palju kontserditel, minu arvates ei olnud ühtegi meeskoli kontserti, kus meid ei olnud. Kas see mees, kuruli, ramm, jajaa, nii Ernesaks, aku, samuti oli meid alalõpmata näha teatris vaatamas rombergi operetti kõrbe laul, kus punaväeosas oli Georg. Tunnista ausalt, mitu korda sa seda vaatamas-kuulamas käisid? No pea igal etendusel istusin kalliorca peal. Aga kordi täpselt ei oska enam öelda. Siis ma ütleks, et see muusikaline pool oli küllalt oluline, sa ise kujundasid seda nii oma sõpruskonna kui ka oma huvialad olid tegelikult koondunud ümber teatri ümber muusika. Ja üheks meeldejäävamaks sündmuseks oli Well see, kui seitsmenda keskkooli naiskoor, teise keskkooli meeskoor ja Erich külari juhatatud koolinoorte sümfooniaorkester, Tallinna Tallinna koolinoorte sümfooniaorkester. Ja me esitasime Alexandra viga taadi Stalinist Estonia kontserdisaali lava saali laval. Repertuaar on muidugi eriline, aga aga esinemine ja hakkamasaamine ja esinemise koht seal. Kuidas teil läks? Suured suur tunne oli. Olla Estonia kontserdisaali laval, seda jah. Aga siis jõudis kätte ka auditoorium ja ja tekkisid uued probleemid, mis edasi saab? Ma pean ütlema, et lapsepõlves meeldis mulle väga apteeki, Lõhma käisin igapäevalekkis. Kas oli Hiiumaal? Ei, ei, see oli talvel kooli ajal ikkagi juba. Siis meeldis mu paberis nukkudele kleite joonistada, nii et ma igatsesin väga moekunstnikuks saada, aga vanemad laitsid nii ühe kui teise väga maha. Aga hinget olin ma ikka väga muusika juures, kuigi minu klaveriõpingud katkesid sõja tõttu. Sellepärast et klaver viidi maale. Ja ei olnudki võimalust mängida. Aga peale seda toodi ta ikkagi koju, kuigi ma enam mind enam tund ei pandud või see oli aeg, kus inimene mõtles ainult tänasele päevale. Vaevalt mõeldi järgmisele, peasid tuli siia ja, ja klaverit mängisin ma iga päev omi lugusid ja noot oli ka nii et ega pill võõraks mulle ei jäänud. Aga kust tuli tõuge, sa läksid muusikakooli? Noh, üks üheks tõukeks oli minu klassiõde mall Marla Poolas. Tema teatas pidulikult, mina lähen muusikakooli koorijuhtimist õppima. Mina mõtlesin, et et ega siin on minust paremini klaverit ei mängi, et ma võin ju siis ka minna. Aga igaks juhuks läksin ma ikkagi veel klaveritundi viimases klassis. Preili Eerika Franso juures õppisin selle nõutud kava sisseastumiskava. Ja ma olin muusikakooli õpilane. Uurisin koorijuhtimist ja minuga ühel ajal astus muusikakooli koorijuhtimist õppima Neeme Järv. Ja meie ühine esimene dirigeerimise õpetaja oli Helvi Voore. Ja muide, ta on praegu meie keskel, kas ma tohin teda tervitada? Palju tänu Helvi Voore tee pedagoogilise anda Eesti Stat, millised õpilased kogu aeg järjestik alguses põlvpükstes ja pärast juba mehe ikka valmiste vale. Neeme Järvi-le oli ka see ilmselt väga oluline. Nii siluv, lähme sinuga edasi. Jah. Aga ometi see aasta oli meie perekonnale raskeks. Anna andeks, sigade esimene kursus ja koolis nii. Ja. Kui septembris ma astusin muusikakoolis, siis novembris matsin oma ema. See oli meile raske aeg, isaga. Ja õpetaja Ants kiilasta, kes oli tunnustatud koorijuht helilooja ütles, et kuule, sul on vaja kiiresti elukutse kätte saada. Kiirusta esimese kursuse lõpetajad esimese semestri teise kursuse teise semestri ka tänu tema abile seni läkski. Peale kolmandat kursust ütles ta, et nüüd valmistu suvel sisseastumiseks konservatooriumi. Aga see oli lõpmata ilus suvi, ma olin Pärnus sõbranna Aino Merila juures. Päeval peesitasime, õhtul käisime tantsimas ja kuidagi seda õppimise aega ei jäänud nagu üle. Ja ma teatasin Ants kiilaspeale, et ma üldse ei soovigi kontserdil tormama minna. Ta oli maruvihane ja ütles. Kaks nädalat on meil aega võtta kokku ennast ja, ja teeksamid ära. Aga konkurss oli üsna suur. Aga siiski mul õnnestus need eksamid ja minust sai. Kui sa siiski otsustasid, et seal lähed sinna eksamitele ja kas sa siis pidasid ka Salawizy või päris julgelt kohe plaani pidasid nõuet, kelle juurde minna, õppima? Ei, mingit nõupidamist ei olnud, aga ma olin kiindunud. Ma lausa armastasin Gustav Ernesaks. Ma olin teda nii palju kontserditel näinud ja. Ja samal aastal lõpetas konservatooriumi Harald Uibo ja nii, et jäi Ernesaksa klassis jäi üks koht vakantseks. No ja ma siis võtsin oma julguse kokku läksin maestro juurde ja vargsi küsisin, et kas te olete nõus mind oma õpilaseks võtma. Minu üllatuseks ja ehmatuseks. Ta lausa karjatas, ütles jah. Ja kogu lugu, ema olingi, tema õpilane. Kadusid kiirelt suure teadmisega. See on tegelikult tõesti, ma arvan, et väga suur õnn ja määras ilmselt sinu edasises elus väga palju. Me oleme jõudumööda lugenud ja, ja teame sellest kui huvitavat rit, maestro Ernesaksatunnid. Mida siis sinule kui algajale, kui nüüd kogunevad kõik need õppurid või need, kes siis on ette nähtud klassitäis rahvast ja lähed siis ette juhatama olevad pärja näitamis oskad? Need olid muidugi fantastilised tunnid, mis algasid varahommikul ja kestsid nii hilislõunani. Ja talle meeldis, et kõik õpilased olid korraga tunnis ja kõik olid tegevusest ja need olid nii huvitavad, seal sain nalja, naerda. Ja muidugi äike kärgatas ka. Mitte just väga sageli, aga ikka oli aeg-ajalt. Seal juhtus mõndagi, igasugust, ilmastik oli küll üht kui teist, aga kokkuvõttes ma ikkagi olin küllalt hoolas. Jah, küllalt paid. Seda võib uskuda. Ja need tunnid ei andnud mitte ainult erialalisi teadmisi. Vaid Need õpetasid mõistma kunsti üldse aru saama, mis on hea, mis on halb. Ja eriti meenub mulle see, et maestro oli väga tundlik koloriidi suhtes. Tähendab, värvid olid talle väga olulised. Ka hääle värvilt ta mulle tundub, et tema loominguline protsess oli väga tugevalt seotud hääle tämbrite avastamise leidmise ja kättesaamise peale. Ja mis, mida peab veel väga hindama. Ta usaldas oma tudengitele üks ja vahel kaks korda aastas oma koorirammi. Näiteks naistepäeva kontserdid olid üsna traditsioonilised ja, ja neid kontserte juhatasid alati Gustav Ernesaksa naistudengid. Aga ka eksameid tegime rammiga ja riigieksamist rääkimata. Kas sa mäletad, mida sa juhatasid riigieksamit ja kavas? Lepnurme emakeel, koday garaadi, laulud lätte pilvedele, aga emakeelega oli küll niisugune lugu, et et ma sain oreliga kokku üks kord ainult Rolf Uusvälja oreli. Ja seal olid vahemängud oreli vahemängud. Ma olin kooriga rohkem tööd saanud, teha kanne toreli vahemängud ma neil nagu teadsin, aga järsku mulle tundus, et see vahemäng on juba läbi. Tõstsin käed ja vaata, mehed on kõik nagu Hiina müür minu vastu. Keegi ei mõtlegi laulma hakata. Vaata, mis lahti, tõstandeist, koht. Ana algo Railon talaga teeb mulle niimoodi. Siis ma järsku tulin maa peale tagasi, et kaks lehekülge veel oreli vahemängu. Aga Ma arvan, et ma olin küllalt taibukas, et ei näidanud publikule seda Okso. Ja mul ikkagi eksam õnnestus. See on nii nagu margirooga ärgi enne ütles. Kyll oli palju õppida sellest juhusest, siiamaani räägime ja kõike saame sellest osa, kes me oleme kaudseltki niisugust situatsiooni läbi elanud. Lõpetamine oli tol ajal tol ajal seotud sellega, et kuhugi suunatakse. Kas suunamine käis nii, et sa said ka ise avaldada soovi, kuidas sinu jaoks toimus? Minu käest küll väga ei küsitud, et kas ma tahan tartu elama minna ja Vanemuisesse tööle või ei, vaid öeldi. Et nii on vaja. Jasmiin oli vaja tagantjärgi ja seal ei olnud koor, meistrit ja ird palus enne saksa, et kui sul mõni lõpetaja on, keda sa saad suunata Vanemuise teatrisse koolmeistriks, siis tee seda ja ma mõtlesin ka veel nii et kas sinu poolt lähtuvalt tagantjärgi mida see andis jaoks see väga oluline tõepoolest periood. See hirm oli mul väga suur minna professionaalse kollektiivi ette. See on hüppamine tundmatus kohas vette tohutu vastutus, kohutav vastutus. Aga minu õpetaja lahkumisel ütles mulle nii palju tarku häid sõnu ja nõuandeid, et ma kuidagi vabanesin sellest hirmutundest. Ja läksin siis vastu saatusele. Ja ma pean ütlema, et tööteatris Kui pikk see periood oli? See oli siis 1958 kuni 62 62 ja õige mitu aastat ja siin on üks huvitav nimekiri. Mis on Iivi Lepik on sellega sinu jaoks kokku pannud. Silvia kosk, Mellik koormeister Vanemuises ja siin on tõepoolest suur nimistus 17 erinevat nime nimetust selles ajavahemikus, mis kõik on valminud. Siin on sõnalavastusi, milles on osaliselt vaja koore ette valmistada. Siin on väga tõsiseltvõetavad ooperid. Kui ma annan selle nimekirja sulle korraks ette Toomile paar näidet ja ütle, mis siin oli kõige olulisem sinu jaoks, palun. Palju huvitavat ja uut oli minu jaoks kõigepealt muusika ja siis inimesed, kellega kokku puutusin, lavastajad lauljad. Ja minu esimeseks tööks oli Eugen Kapi lasteooper talvemuinasjutt. Mäletan seda vaimustust, kuidas ma seda tegin, teiseks oli Mozarti Cosi fan tutte. Ja kõik laabus hästi. Aga ma pean ütlema, et vahel mul oli hinges pettumuse tunne. Ja miks. Kui ma olin kooriproovisaalis ilusat kooristseenid lõpuni kujundanud teinud nad tõesti nauditavaks Läksid nad lavale, lavastaja pani kellelegi pikali, kellelegi seljaga dirigendi poole, kellelegi tantsime hüppama, kargama ja minu hing jäi rahuldamata, aga dirigendid olid kõigega päris, sest ega nad valesti laulnud. Aga see mõtestatus kadus, selle laval olek aga vana hirmus ehk Karl Ird, Kaarel Ird, jah, vabandust, oli tõepoolest üks võimas ja andekas valitseja tol ajal seal teatris ma loen siin Kadeisi kasutajanimesid Udo Väljaots ja Epp Kaidu. Aga kuidas vana hirmsaga olis kuidas läks, Sa läksid ikka siiski noore dirigendina täiesti omamoodi. Kogemusteta tasu, suhtlus väga hästi minusse. Jaa, jaa. Ma ei mäleta ühtegi arusaamatust temaga ja ühegi lavastajaga. Ja mäletan, oli ka raskemaid hetki. Esimene, kes ulatas abistava käe, oli Kaarel Ird. Ja kui ma siis kuidas see käis, oli see niisugune noh, nihuke hea moraalne toetus või kuidas sa tajusid, seda ma ei oska sõnadesse panna, aga see lihtsalt toimis. Ma mäletan seda, kui ma teatris pidin lahkuma, ma olin väga haige. Ird oli see, kes võttis mind käe kõrvale viis professor rauda juurde. Et selgust saada, kas minust asja on veel või ei ole. Professor ütles, et küllap on, aga teatritööst peaks ta aasta-kaks vähemalt eemal olema. No see oli meile minule löögiks, sest ma olin harjunud juba seda tööd tegema, mulle meeldis. Ja ird oli ka pettunud. Ta ütles, et sa võid minna ainult siis, kui sa leiad asendaja. Aga kellel ma ütlen, tule üheks aastaks, koor meistriks. Ma tulen järgmisel aastal tagasi, nii et seda võimalust ma pidin kardinaalselt oma elu ümber kujundama. Ja nii ma läksingi, 62. aastal. Tallinna tagasi kesin asendajaks jäise Tartusse Vanemuise juurde ja sa ise leidsid siis omale asendaja, kuidas sile käis? Ma leidsin, aga ta ei olnud nõus ja see oli minu kursusekaaslane, higi sirmass palu. Aga siis läks Ernesaks ja ütles, et te olete koos õppinud koos rõõmu ja muret kandnud mitte beat 11 aitama. Ja, ja helgi nõustus ja ta aitas mind ja ma sain niimoodi vabaneda ja imetlema peab ikka jälle kord õpetaja aretaja Ernesaksa ja temal oli asja oma õpilaste edasise saatusega ja ta tundis ennast kohustatud olevat sellesse heaga sekkuma. Mis edasi sai? Ma tean, et siis sul olid suured plaanid, ega rahu ei olnud. 59. aastal. Ma tundsin, et ma peaks veel õppima. Ja ja nii ma pöörduksingi Leningradi. Et teha sisseastumiseksamit aspirantuuri? No see oli üsnagi raske, sellepärast et ega mu vene keel ei olnud küll perfektne, aga sisseastumiseksam oli vaja ka filosoofiast teha. Minu meelest need sõnad nagu Asnaaniepas näen, jessas, näen ja need on kõik ühesugused, aga ometigi kõik diametraalselt erineva tähendusega. Ma lausa tuupisin neid ja mul on praegu häbi öelda, aga ma sõitsin, Leiksime viie. Keegi minult palju ei nõudnud, aga need olulised olin ma pähe õppinud, mis, mis vaja oli. Ja. Ma läksin konkursiga üldkonkursiga, sul ei olnud vabariikliku kohe tol ajal oli ja sa läksid statsionaaris ei kaugõppesse kaugõppesse. Õpetajaks oli minu õpetajaks sai legendaarne professori Jelizaveta Petrovna kutselt. Tänu taevale, tema elab veel siiamaani ta kõrges eas, aga siiamaani isegi loomingu juures on ju ninja võlgneme talle selle tähelepanu ja suure austuse. Sest Jelizaveta Kudrjavtsevi oli tol ajal Eesti koorijuhtidele kõige tuntumatele väga tähtis inimene. Õnn, et tema juurde saadeti täiendus õpetamisele või kuidas seda siis nüüd nii nimetada. Ta noh, igal juhul ta oli niisugune õpetaja, kelle juures käisid Kuno areng ja Arvo Ratassepp. Eks, Olga lisavee ajal nimesid nüüd, Nathan Uueliustani. Tõnu Kaljuste on tema juures täisstuudiumi lõpetanud, on nii, minu arvates küll nii kaugõppes kiust, aga kuidas sinuga läks? Mind lihtsalt määrati tema juurde. Ja see oli minu õnn. Sest tõepoolest nii palju kogemusi, teadmisi, aru saa saamisi. Kui palju mina temad sain, see on hindamatu väärtus. Ja ta oli suurepärane inimene. Ma võin ühe näite tuua. Mul oli juba tervis halb. Aga ma ikka mõtlesin, et ma üritan veel oma kandidaadimiinimumi mingisuguse ära teha. Sõitsin Leningradi. Ma olin õppinud. Aga ma tundsin ennast nii halvasti, et ma läksin professori juurde, ütlesin, et ma sõidan koju tagasi, ma tunnen ennast halvasti. Ja ma ei tee eksamit. Ei Silboska nüüd tuleb minu juurde, oled paar-kolm päeva puhkad, magad ja küll sa siis alles mõtled, kas teed seda eksamit või mitte. Ja see suur inimene, kellel oli nii palju töid ja tegemisi võttis mind vahel käe kõrvale viis jalutama, ma tõesti läksin tema juurde, viis mind jalutama, et värsket õhku saada, mäletan, pesi mu pead, sest ma ei saanud mõisanud kummardada ise et ise pead pesta. Noh, see ütleb juba kõik loomulikult. Ja samal ajal peab toonitama. Jelizaveta Kudrjavtsevi juhatas ühel kontserdil ka koorijuhtide segakoori ja ja siis me laulsime ka naiskooriga natuke tema käe all, aga ta on suure sisendusjõuga jõuline dirigent. Kui vahetevahel arvatakse, et peab võrdlema meheliku jõuga, siis energeetiliselt energia poolest ilmselt oli seal kohe mitme mehe jõud sees ja ta on eluaeg juhatanud väga suuri koore ja see vähki sellest plaadist ka siis me oleme ausad kohe lõpuni. Ma olen temaga kontaktis tänini ja hiljaaegu saatis ta mulle oma siidiplaadi mis oli alles paar aastat tagasi lindistatud väga väärtuslikku Kristjani Nani vaimuliku muusikaga. Muusika meieni ei ole jõudnud. Sest see oli kaua aega, keelab tal keelanud just Jane. Aga see on äärmiselt keeruline mitmehäälne muusika, politsioonin, mata ilus väga heas ettekandes, õnneks on jäädvustatud ja, ja meil on ka Eestis olemas, nii et võimalik seda kuulata. Nii. Mis kuuennissa otsustasid? Kas katkes õppimine? Oli see nii hea? 62. aasta sügisest olen ma Tallinnas tagasi ja astusin siis muusikakooli. Sedakorda nüüd õpetajana dirigeerimise eriala õpetajana. Kange kiusatus on küsida, kuna nüüd tagantjärgi tark olles, see õpetaja töö on ju kestnud palju aastaid ja oli vist nii, et seal on 72 lõpetanud olnud omal eri Almen, kaks lõpetada 37 aasta laslik arv. Aga kiusatus on küsida. Kui sa läksid sinna muusikakooli, siis võtsid uue raja ette. Kas sa tundsid suurt huvi ja võib-olla ka vajadust pedagoogilise töö järele? Ei, esialgu küll mitte, mulle tundus, et, et see töö on vähepakkuv teatritööga võrreldes teatris, kõik käis kiiresti, palja tuli teha lühikese ajaga. Aga pean ütlema, et kogemustega aastatega olema väga hakanud armastama oma tööd ja teen seda tänini suure rõõmuga. Sest minu arvates kogemused annavad pedagoogile just oskusi oma tööd teha. Kas sa tahad natuke oma õpilastest ka rääkida üht õpilast, me kuulsime siin mulle rääkimas õpilasi, nagu ma juba ütlesin, 72 olnud mõned andekamad, mõned vähem andekad mõned töökat, mõned vähem töökad. Aga mul on kõik head õpilaseks olnud, kellest ma olen ikkagi rõõmu tulnud. Ma võiks nimetada Hirvo Surva, Marge Rookäär, Jaan-Eik Tulve, Linda Gardna, Riina Roose. Ja 72 rida teisi ja, ja 64. aastal. Ma abiellusin arhitekt Tõnu Meliku. Neil on kaks tütart, tütredist siin Triinu ja Kadri ja nii ma olen juba kolmekordne vanaema. See on nii ilus ja nii tähtis avaldus, meil oli ju tegu emaga, me räägime ju kõigest muust, aga, aga kuna Silvia Männik on põhiliselt ikkagi siiski naiskoori dirigent, tõsi, me näeme lauljaid näost näkku, aga teate, kui arvame. Möödaminnes räägime need kudu asjad ära, aga aga üldiselt on kurijuhid ju ka emad ja koduperenaised ja seda peab ka tegema, siis on väga tähtis. Ma tahaksin korraks tagasi tulla sinu kodujuuste sinu pere juurde ja ja tahaksin paar lauset pühenduda Tõnu Mellikule. Teate, mis mida me saaksime naiskoorijuhid. Kui meil ikka nii haruldast tagalat nagu Tõnu meil ikka oli. See on niisugune eeskuju mulle. Ma arvan, kogu meie perele, minu perele. Kuidas saab ka elada. Tänu meeliku näol oli tegu väga intelligentse inimesega. Arhitekt, tunnustatud arhitekt, tegus arhitekt. Juhtivtöötaja. Suur kirjanduse teadja andekas keelemees, mitmete keelte tõlki oli, tema on nii, et kui läksid sinna teie koju ja ei saanud midagi aru, siis ta oli võimeline tegema praktiliselt sünkroontõlget mitmes keeles. Jaa, poliitikateadja inimene oma arvamusega inimene. Kes kui vaja, oskas aidata oma lastel kuni käsitöötunnini kõiki asju, mis oli vaja, sest ta sai aru ja ma olen seda ise kuulnud ja see ei olnud mingi poos. Siis on vaja teha tema kuuri tööd, sest see on sillu, elu sisu ja see on ka, see on ka väga tähtis. Nii see on. Ma lihtsalt pidin seda rääkima sil ja ma olen oma abikaasale tõesti siiralt tänulik, sest tema toetas mind kodustes tegemistes töödes laste kasvatamisel. Mind oli vähe kodus ja samuti ka loomingulises töös, nagu sa juba ütlesid, kui oli vaja mõne laulu teksti tõlkida, siis oli Tõnu see, kes tõlkis ja isegi mäletan, et et oli vaja temaatilist laulu, mõtlesin Tõnu, palun kirjuta üks, üks tekst, kus ei ole sõnad sees, Stalin, Lenin, partei, aga et on temaatiline. Ja ta tegi selle hoobilt ja meil oli kontserti avalaul olemas. Linuxi oli täidetud ja edasi, muusika. Mäletan Raimund läte sellel. Nii et et tõepoolest tema käsi minu elus on väga olulist rolli mänginud ja külasuur õnn, kellel meil oli võimalus käia seal sinu juures sinu peres ja me täname teda väga mäletame. Aga sina, nüüd on just asjakohane rääkida, kõik need tegemised siis ma küsin, noh, Tallinna kammerkoor, Me teame, missugust Toredat ööd ja mida see kõik meie kultuuriloos tähendab ja sina tingimata puudusid seal. Kuidas see siis nüüd niiviisi, et sul oli vaja sinna ka veel minna? Ma mäletan, et Uno Naissoo kutsus, tal oli vaja lauljat, kes nooti lugesti oli algul heliloojate liidu eksperimentaalkoor ja ja kõik kurijuhid seal Laine, Karindi ja, ja Eri Klas ja mitmed teised, kõik laulsid, teeb heliloojad koorijuhid. See oli väga põnev aeg tänu huvitavale staarile, mis me, mis me õppisime, laulsime ja ma laulsin kümmekond aastat, nii et ma tegin kaasa Need võidud, arretzos kõige periood tegelikult Myanmar koori ja see oli huvitav aeg. Ma muusikakoolitöö kõrvalt ju töötasin ikkagi kooride juures. Ja mäletan, et no sa juba nimetasid neid koorima, ei hakka kordama, aga mäletan, et oma esimesed naiskoori kogemused sain ma haridustööliste naiskoorist professor Lembit Verlini käe all. Nii et aitäh. Ja kui ma nyyd räägiksin oma elu 70.-test aastatest, mis olid ka pöördelised pöördelised, sellepärast et Alma Tamm kutsus mind TPI siis see oli see Tallinna Polütehnilise Instituudi akadeemilise naiskoori juurde koorijuhiks. Kahjuks sain ma alma tammega ainult kaks aastat kõrvuti töötada, hiljem olin ise teha dirigent. Ja Me koostöö oli kolleeg ene Kangraniga. See oli üks tihedama päevakavaga aegu mu elus aga üks huvitavamaid kahtlemata loomingulises töös, siis siis oli pedagoogitöö siis loomulikult väga tähtis koor tuntud ja tunnustatud koor. Ma kujutan ette, sa oleksid ilmselt vastan sama, mida Martin Roger ütles meile töötades nii heakuuriga. Aga siis oli veel Tallinna kammerkoor. Aga Tallinna kammerkooris sa laulsid paljude heliloojatega koos ja küllap see sellele ka osaliselt tänu mitte ainutrid kammerkoorile tuli palju huvitavat repertuaari. Uudis Eesti uudisloomingut siis, kui sai ka edaspidi käidud TPI akadeemilise naiskoori kontsertidel, siis alati oli seal midagi huvitavat. Ja kahtlemata. Oli see eluperiood mul üks huvitavamaid ja, ja tegusamaid. Kõigepealt ma ikkagi oleks tänulik kogu hingest alma tammele, kes oli üks eriline inimene oma hingesuuruse, oma Eriudeerituse, oma peenetundelise poolest. Ja kes jäägitult pühendus muusikale. Aga tema headusest tahaks ma tuua ühe näite. Me töötasime koos ja lauljad olid kuidagi väga rahutud. Alma Tamm palus neid rahuneda. Aga millegipärast keegi ei reageerinud sellele. See on üsna tüüpiline koorilauljatele. Ja ma võtsin julguse, tõstsin häält, võib-olla lõin jalaga vastu maad täpselt ei mäleta. Ja tõepoolest lauljad ehmatasid peale proovi tuleb tammekene nagu Me teda hellitades kutsusime minu juurteta, teate, Silvia, püüame ikka heaga asju ajada. No vot, see on näide, mis annab selge pildi inimesest, kellega on, oli tegemist. Ja rääkides üldse tööst, tipina, akadeemilise naiskooriga ja kogu sa töötasid selle koori juures 83. aastani. Väga suuri Hassis sai laulda huvitavat repertuaari meeskooriga koos akadeemilise meeskooriga koday laudes orkaani, mis helilooja kirjutas vahetult enne surma 66. aastal väga komplitseeritud vormi- ja helikeelega suurteos ülistuslaul muusikale orelile. Siis laulsime akadeemilise meeskooriga veel Tormise kantaat, kodumaa sünnipäev, Lenini sõnad. Ja ja siis Carlorfi karmina Borana. Esialgu pidi Neeme Järvi juhatama, aga siis ta 80. aastal emigreerus ja, ja Peeter neljeeg lõbuks juhatas seda. Ja Neeme Järviga oli meil ka huvitavaid koostöid, näiteks Kloote pisii nokk Türnidest viimane osa sireenid oli koos naiskooriga ERSO ja Neeme juhatusel. Siis Sekspiri suveöö une. Hällilaulud jällegi palusta meid laulma neid Need olid huvitavad ülesandeks ERSO koos Neeme Järvi juhatusel. Aga siis üheks suuremaks tööks oli ikkagi ja raskemaks plaadistamiseks. Midagi tegime koos meeskooriga aga 34 rahvalaulu seadet naiskoorile oli teinud Mart Saar ja tema 100.-le sünnipäevale. Siis pühendati see plaat Need laulud 34 laul oli kolme koori vahel jagatud Teaduste Akadeemia naiskoor haridustööliste naiskoor ja, ja siis tippi akadeemiline naiskoor. Raske oli, aga, aga tore oli, jääb 30. aastapäeva kontserdile. Saime palju uut ja huvitavat muusikaks. Näiteks Ester Mägi kirjutas oma neljaosalise neiu laulutsükli neiu laulud. Siis kirjutas selleks puhuks Ernesaks sarapuud on tore taga pühendusega meile Uno Naissoo kõlagu laulud Raimondajate luule ja ühe kapitaarsema. Teose kirjutas väga, noh, ma ütleksin tugevate nõudmiste ja palvete peale Anti Marguste. Ja see oli ka tsükkel homostuudioos. Paar sõna, ega Gustav Ernesaks ilmaasjata sind ei võtnud oma õpilaseks, küll ta teadis, et mis sinu sees on, kui ta selle jah-sõna hüüdis, nägi sind ja sinu seda sisemust töötas kahe jah. Ja kindlasti sinu lauljad, kes on laulnud sinu käe all, nemad tundsid seda sinu Tartu ja väga hingestatud sisu, samuti sinu õpilased, kes praegu õpivad ja kõik need neli, 72 ja neid tuleb ilmselt juurde, nemad tunnevad seda. Vot see on hea sõna mõtestatus, nii et sinu tegemisi iseloomustab väga palju niisugune sügav tekstis tungimine ja selle tõlgendamine, noh vot siin ma täna ka, kui sa juhatasid, ma panin tähele, sa võtad ühe sõna tähtsast sõna ja sa joonistad selle nii välja, kohe. Üldse ei tule selle peale, et seda niisa laulda. Et sa paned selle meie vaese laulu nii elama, kahe mis keskpalun, laul pärast Kuulat täitsa tip-top lugu. Nii et mul on väga hea meel jälle trepi peal see muusikakoolis jälle kokkusaamine, tunnen kohe seda head aurat, kui sa tuled sealt kohe tuju läheb heaks. Märkamatult annad jah, oma lastele minule näiteks isiklikult hästi palju Energiat tänu sellele ettekandele mis on meie laulude, kes samuti tundnud seda olevat. Ja Eesti lööd, kõik, sa oled elama pannud muidugi, mis on omamoodi vaikeluga, sina tood selle asja, õed? Täna sulle teedest? Suure juurde jõutakse ikka niiviisi astmeid pidi ja ikka on nii, et laulupidudest räägitakse alati kõige lõpus. Niisugune tunne on siis, kui nagu aega juba kõige vähem on. Aga enne veel kui hakkas pihta see laulupeo jutt, kas sa soovid veel tähelepanu pöörata? Akadeemilise vilist tähendab akadeemilisest naiskoorist hulgaliselt väljunud vilistlaste ehk vilistlaste naiskoorile. Kas sa sooviksid veel midagi kindla sellest koorist? See koor on mulle väga armas. Ma enam ei tööta nendega juba viis aastat, aga, aga meie sidemed on tugevad. Ja ma olen lõpmata rõõmus, et minu õpilane Marge Rookäär on seda koori edasi viinud ja, ja edasi arendanud. Algul ma me töötasime aastaid koos. Viktoria Jagomägi, see oli üks tore töö, mis me tegime siis hiljem Mait männikuga, kes oli ka minu õpilane olnud, kes on nii Cheuro naiskoori peadirigent ja, ja ja nyyd töötab markerooger selle kooriga ka selle kooriga sai päris huvitavat repertuaari tehtud, eriti võiks nimetada Artur Lemba merekuninganna. Erzoga sai lauldud Roman Matsovi juhatusel, siis oleme me laulnud Helen Tobias tõlkimis Sabreelist ja palju palju muud. Ja koor on väga tegus olnud, väga palju sõitnud ringi küll saksa Oll, Šveitsi, Taani, Rootsis, Norras, Hollandis, saame igal pool on andnud ikkagi kontserdid. Jaa jaa. Olen väga tänulik. Koor on alati mind kaasa kutsunud kõikidele üritustele ja, ja, ja need sidemed on ikka olnud tänini tugevad. Et ma olen midagi siin ilmas jõudnud ära teha omal erialal, siis ikkagi ma tahaksin veel nimetada, et seda kõike tänu oma perekonnale. Kes on mind toetanud minu tegemistes. Aga 93. aastal lahkus minu kõrvalt igavesele unele minu abikaasa. Kuna ma olin valitud 94. aasta laulud peole, naiskooride üldjuhiks siis võtsin ennast kokku ja tegin selle teo ära. Aga samas tegin ka otsuse, et ma lahkun tegevkoorijuhi ametist ja täie õigusega, sest mul on juba nii palju aastaid. Asi oli siiski eelkõige sinu otsuses sest kiirem ei räägiks ei aastatest ega millestki muust. Sina ise panid endale need otsustavad piirid, nagu sa ise arvasid, õige olevat. See on küll selge. Ja nii ongi nüüd ja minu tööd jätkavad minu õpilaseks. Ja muusikakoolis olin, ma olen ma tänini dirigeerimise erialaõpetaja. Ja see mind rõõmustab, et saan omapoolselt anda uute andekate noorte koorijuhtide kasvatamisele. Õige jutt, aga ikka nii lihtsalt ei tohi sellest laulupeole sattumisest mööda minna. Me teame küll tõsi, et üle 90 protsendi koorijuhtidest Eestimaal on naised. Ja me teame ka, kui vähesed neist on pääsenud suure üldlaulupeo dirigendipulti. Need on nii üksikud, et kogu ajaloo peale pika ajaloo peale aitab ühest kämblaste jääb ülegi. Ja küll on õiglane, et Silvia Männik on üks vähestest, kes on seal saanud ära käia ja osa saada sellest tundest. See on olnud siis kaks korda, üks oli 1990. aastal ja teist korda 1994, seda sa juba ütlesid. Aga enne seda peale kõige muu, et sai tegutsetud nii aktiivselt ja, ja väga tõsiselt muusika nimel olid saju kuus aastat siis enne 90. aasta eelsalu pidu juba nõnda öelda instruktor või kuidas seda nimetati tol ajal, aga igal juhul see koorijuht siitpoolt, kes hoidis sidet Hiiumaaga ja kõige selle koorilaulus koorimuusikas toimuvaga, mis seda saart puudutas, oli ju nii, seal oli mitte ainult üksikud kontserdid, kus sa käisid aeg-ajalt kas osalemas või viisika meid koorina sinna kaasa. Hiiumaal toimusid ju laulupäevad ja hallid alati kutsutud ja oodatud dirigent seal ja, ja ka ettevalmistus, mis puudutas siis juba suuri laulupidusid. Kõik see, mis Hiimad sidus. Jah, seda küll, ja alates 69. aasta laulupeost alates olen ma pidevalt olnud Hiiumaa kooridega sidemetes neid aidanud laulupeo eelrepertuaari õppimisel ja ja tuli ka teinekord koore kontrollida. Ja see oli nii omamoodi tore, hea võimalus, mida elu pakub seal, kus sa oled saanud oma elu. Siiski lapsepõlveaegsed, väga kirkad muljed, kõik see, millest sa meile alguses rääkisid ja siis on, avaneb võimalus, see on ka huvitavat elu võimalused anda midagi omalt poolt juba küpse muusikuna. Ja tehase tahab teadlikult kogu hingest. Ja enne, kui me nüüd lõpetaksime tänase õhtu, me tahaksime vaadata nimelt kahte katkendit Nendest video kassettidelt. Nendest kahest laulupeost. Oli Silvia Männikul üks niisugune tahe ja palve. Et me kuulasime ühe laulu veel. Ja see laul peaks olema Gustav Ernesaksa kuju igatsus Ernst Enno sõnadele. Seda laulu kannavad ette siis kolm kuuri, seon, TTÜ akadeemiline naiskoor, TTÜ vilistlaste naiskoor ja tütarlaste kurssi Juuru. Ja miks sa seda soovisid? Ütle palun ise. Ma tahaksin oma õpetajale teha sügava kummarduse selle laulu, kas mulle ka väga hingelähedane laul. Ja see lindistus on Gustav Ernesaksa 90. sünnipäevakontserdilt otse lindistus. Nii et kui kvaliteetne kuulalevalvastalku. Suur aitäh sillule, meil oli nii hea küll, siin külg külje kõrval. Me istusime kaunis tihedalt kokku, et teineteist toetada, sest ega see rull pole kellelegi kerge, aga eriti talle. Ja kui me nüüd siis kergendust tundega asume vaatama kõik koostajaid viimaseid kaadreid, mis siinses tulevad laulupeolt siis on tänane õhtu tõepoolest lõpule jõudnud ja ma arvan, et tänu sinule oli meil siin huvitav olla.