Eesti televisiooni 50 viiendat aastapäeva silmas pidades valisime teile täna kuulamiseks 2001. aastal kavas olnud saata, kus esineb Eesti televisiooni kauaaegne režissöör virve aruoja. Virve aruoja lõpetas 1953. aastal Moskvas, kiitis Eesti stuudio ning kolm aastat hiljem alustas ta tööd televisioonis. Ta oli väga produktiivne režissöör, temaga seal valmisid lavastused, saatesarjad ja muidugi filmid. Küllap on paljud näinud tema telemängufilme, näitleja Joller romantikud Ühe suve akvarellid tädi tõus kolme katku vahel või siis portreefilme Friedebert Tuglas Est Alberti üksipist Ants Lauter risti Evald Okase st ja Kristjan rauast virve aruojaga kohtus Marje Lenk. Virve aruoja, teis voolab saksa veri. Ei, vanaema oli sakslanna. Oli küll, ma olin väga heas kontaktis oma vanaema õdedega, nemad elasid Graylswaldis Ida-Saksamaal ja ma olen nüüd mitu korda külas käinud ja mu kõige vanem vanatädi suri 99 aastaselt. Hästi toredad vanad tädid olid mul. Aga vanaema läks mul 39. aastal Saksamaal ära teda pärast seda enam ei ole näinud, nüüd ta suri Saksamaal ja on sinna maetud. Te olite kolmeaastane, kui te jäite emast ilma teemiata oma ema peaaegu mitte. No mõned niisugused üksikud episoodid on meeles, on meil koolimaja põles ja siis ma mäletan, et ma olin ema süles ja vaatasime kuskilt aknast seda tulekahju. Niisugune asi on mul jäänud meelt ja siis ma mäletan, et ma olin isa laua pealt mingisuguse paberi võtnud, mida ma ei tohtinud võtta. Mu isa oli õpetaja. Ja Ma mäletan, et mu emal olid padjad süles ja ta panin padjad maha ja võttis minu sülle, ütles, et mis seal otsega riided, kus tema sinu pabereid teab, niisugused naljakad asjad, noh, paar episoodi kasvatas siis võõrasema. Jah, mul oli väga hea võõrasemaga, mina tegin ise ta elu algul kaunis kibedaks, Ma olin teise võõrasema välja valinud ja ja noh, lapsed on ju selle hirmus halastamatud, aga pärast kujul juba rohkem aru peas olime, saime väga hästi läbi, aga võõrasema suri ka võrdlemisi noorelt. Suri 39. aastal, siis kummalist kooli, lõpetasin isaga kahekesi. Ei, võõrasemal oli kaks poega, seal kolmekesi. Nii et saite varakult iseseisvaks. Jah, see iseseisvaks saamine kaunis julm sellepärast et ema suri võõrasema 39. mais ja isa arreteeriti septembris saksa ajal. Kaasõpetaja oli tema peale kaebunud, et ta noh, ta oli maal rahvamaja juhataja sel ajal. No see polnud mingi poliitiline koht, sest et noh, kolm õpetajat üldse oli, koolijuhataja oli automaatselt kohe ka nii-ütelda rahvamaja juhataja. Ta oli Tartus kinni ja siis viidi need Jalaka liinile ikka kogu aeg mahalaskmisele. Aga siis õnneks tal juhtus sinna üks oma kaitsemees, kes oli tema oma koolipoiss. Nii et ta sai poolteist aastat või kaks aastat, kui palju ta kinni istus. Poisid olid siis niisugused? 10 12 ja mina ei olnud veel 18, järsku olime iseseisvad ja pidime koolimajast ära kolima, kus me olime 25 aastat elanud ja et see oli kaunis, niisugune raske ja julm aeg. Läks mööda ja isa sai välja ja teie saksa ajal töötasite ka Pihkvas keele tõlgina ja see oleks võinud ka halvasti. Õudselt kartsin, sellepärast et mul oli üks dokument Tartu ülikoolist, selle paberiga sain nagu sealt ära ja sain Tartu Ülikooli sisse. Õppisin eesti keelt. Ja pärast ma hirmsasti kartsin, et kui see pabervälja tuleb, et siis on nagu sel ajal oli ikka 25 pluss viis. Aga õnneks selgus pärast. Hirmus suure tänu meile, kes viimsi peale mõelnud, üks arhiivitöötaja vanem mees olevat, korjanud need paberid välja, oli ütelnud, et ah, need on noortele inimestele väga ohtlikud ja oli ära põletanud, see läks nagu täiesti mind kutsuti küll hiljem korra ülekuulamisel, aga ma kartsin, et nüüd on, nüüd on see asi välja tulnud, aga ei olnud, see oli sellepärast, et mul oli ema vend oli Saksamaal ja tal suri naine ära ja siis tahaks nagu otsima, et kas tal on veel kuskil sugulasi ja siis ta kirjutas mulle üks 12 kirja ja mind kutsuti ülekuulamisele, mis te olete oma elust maha salanud? Ma oleks võib-olla lolli peaga hakanud sellest asjast rääkima, aga käin jubedalt hirmu täis, aga aga siis ma ütlesin, ma ei oska arvata, mis salganud, et nagu ei ole midagi ja seal ma ei tea, mind kutsuti üks, neli korda välja ja siis nad pärast mulle ütlesid, et et teil on onu Saksamaal ja te pole sellest midagi rääkinud, aga mul ei olnud aimu ka sellest onust. Ma ei ole kunagi näinud ka rohkem kui need kirjad. Kas te keskkooli ajal olite ka niisugune suur isetegevus? Ei olnud, ma ei olnud isetegevusninaga maali hirmus teatrihuviline, küll me käisime, mäletan kellelgil meie klassist oli ema riidehoidja Vanemuise teatris ja siis me saime ikka proovidele, siis saime saime etendust selle niimoodi hästi sisse, nii et ma olin hirmsasti tundsin huvi küll teatri vastu ja ma kujutasin ette, ma arvasin, et oi, ma ikka ei ole küllalt ilusega kena näitlejaks saada, aga et noh, ma proovin, et võib-olla hakkan kirjutama teatrist, aga no ükskõik, ma ütlesin, et ükskõik, et noh, umbes nii, et kasvõi lava koristama, aga hirmus tahtmine oli midagi teatriga teha. Noh, ma olen mänginud muidugi isetegevust. Nii et noh, nagu näiteks Ita Ever oli ju nii kuulus isetegevusnäitleja juba, mina ei olnud. Aga ma mäletan, et mulle üks õpetaja ütles siis, kui ma Tartu Õpetajate seminari lõpetama. See oli meie eesti keele õpetaja haigla ja tema ütles mulle, et et kuulge, et teil on nii head sulge teatriasjade kirjutamises, et kas ei taha proovida, et võib-olla just sellel alal edasi minna, mina ei julgenud sellest ennem kellelegi rääkidagi. Ja noh, siis pärast kama, Pihkvast tulin, siis ma olin Tartu õpperühmas, olin algses õpperühmas ja ma alustasin Vanemuise teatris ooperikooris laulnud Paiatsites ja siis olnud Karmenil kooris ja kõige esimese lavaletulek oli mul üks omaette nali. Oli balletis tõin lavale mingisuguseid. Ütleme nii, et mul on seal praeguseni meeles, ma ei mäleta, mis sügis või mis pagana ballett see oli ja siis pärast ma olin ooperilavastustes tegin ikka, ma ei tea ikka, kuus seitse ooperit tegin kaasa sel ajal Elo Tamul laulisel Carmenit ja pärit on, jääb nii kõvasti kõrva, millest sa ise oled laulnud kogu aeg, aga pidasin Vanemuise õpperühm, siis kõht seal oli, tähendab, Sünkro luges seal siis oli Karl Ader ja sats oli ka sats, andis Slava meisterlikkust. Ja noh, me tegime seal katkendeid, aga ma olen igale poole teatrikooli sattunud keskele kuidagi. Ja see oli ka juba ammu alustanud, siis kui mina sinna sattusin. Nii et ma olin seal vast üks aasta või natuke üle aasta. Ja siis meil olid ka niisugused lõpuetendused. Mina mängisin veel libauudis Marit. Ja siis ma sain võrdlemisi hea kriitika ja millal te jõudsite veel Paul Ariste juures ülikoolis käia? See oli siis, kui ma olin Tartu teatris. Ariste mäletas mind pärast veel siiamaani. Sõitsime Aristega, siis kui me tegime naabri visad, siis sattusime koos, mina lavastasin ühe naabri lisa Soomes ja siis sattusime arestiga koos sõitma, siis majas aga võttis jutud hirmus mäluda, mäletas kõiki mu isa ja mu onu ja onu oli Tartus kooliõpetaja. Hirmus kena jutuajamine oli, nii et kolm kursust õppisite temaga koos jah, kolmas jäi pooleli ja siis, kui sinna eriklassi nimetati seda, kus mandri ja teised olid vastu võeti, siis ma läksin sinna kah keskel ja sain sinna ka veel sisse, nii et ma selle sellega lõpetasin. Põldroos, mul on sealt väga hinge jäänud Põldros mind väga hoidis ja minu meelest oli ta väga hea lavastaja, ta oskas väga häid märkusi teha ja ta juhtis sind nii kindlad käega ja ta oli väga sümpaatne inimene pärast noh, mul on väga kahju, et nagu lõpetes õnnetult, aga mis temaga juhtus, siis viin viinaviga ja aga noh, sel ajal see ei olnud nii ja siis ma olen näinud tema lavastusi töölisteatris ja ma siiamaani mäletan kolmekrossiooperit minu meelest see on parim lavastus, mis ma kolmekrossiooperist kunagi näinud, ma olen ju õige mitmeid näinud, see oli väga huvitav. Ei ole palju neid lavastajaid, kes oskavad teha näitlejale nisukest märkust, mis teda tõesti aitab. Väga palju on niisugust, ma ei ole nüüd uuemate lavastajatega töötanud üldse, ma ei räägi nendest, aga ma olen olnud niisuguste näitejuhtidega ja lavastajatega, kes armastavad hirmus palju rääkida. Ja see on noh, kuulad ja kuulad ja kuulad ja nagu ei oska kuskilt midagi võtta, mis, mis sind aitaks, enne kui te Moskvasse läksite, töötasite Kaarel Irdi juures? Aasta Türk käis mulle armsasti peale ja tahtis, et ma lähen Tartu ja alguses mõtlesin, et sa ei taha, mind oli määratud Draamateatri koosseis, võldros oleks võinud sinna võtnud. Ja ma rääksi põldrassiga, Third kutsub mind hirmsasti ära, Põldroski keelas võldras, ütles, et ära mine, et sa lähed erdiga raksu, loll olin ikka lasin endale augu pähe rääkida ja siis põldroos ütles mulle niimoodi, et hea küll, et kui sul läheb tüliks, et ma võtan sind tagasi nii kaua kui mina olen Draamateatris suitsu tagasi tulla. Muidugi läksingi raksu. Ma arvan, et üks põhjus oli ka sellest, et ird armastas kangesti niimoodi küsida ikka, kuidas, kas, kas saali, kuidas näitemäng oli ja kuidas nii ja ja noh, ei rääkinud midagi halvasti kriitiliselt, aga ma ütlesin, et nii nagu arvasin, mitte mitte, et noh, ei kõlba kuskile. Absoluutselt, nii ma ei rääkinud, aga ma julgesin teha mõned kriitilised märkused TEMA etenduste kohta sisu ja sellest oli küllalt juba. Ma sain järgmisel koosolekul niisuguse saunad maal pärit kalmeti kirbutsirkuses, tead, minust ei saa kunagi midagi, umbes niisugune jutt oli õudselt löödud. Et ma ikkagi tulin ära sinna ja ma mäletan, ma kirjutasin talle pika kirja vastu ja nutsin ja olin nii õnnetu ja siis ma vaatasin, et teisest tule midagi erdiga ei olnud võimalik pärast enam rääkida, siis siis ta ütles pärast seda kirja ütles, et nüüd ma nägin, et mul oli õigus ja see kiri tegi asja veel hullemaks. Ma katsun natuke seleta, et ma ei saa aru, mis ma teinud olen, milles viga siis nüüd on, et ma järsku olen kirbutsirkus, sest ise ta mind kutsus sinna, see vahekord kujunes nii kehvaks ja jäigi niimoodi, nii et me meist ei saanud iialgi enam sõprunist. Kui ma tahtsin Moskvasse minna, siis mina ei käinud Kirti juures, aga ma ei tea, ma pärast kuulsin, et ird oli öelnud niimoodi, et et minusugust ei ole Eestit teatrile vaja ja tema mulle mingisugust saatekirja ei anna. Siiamaani ma imestan, miks mind vastu võttis, mina ei tea, ma ei usu, et ma talle nii sügavat muljet, et siis ma lugesin Sütiste röövlikutel eesti keeles, ma ei osanud üldse vene keelt. Me rääkisime saksa keeles ja ma ütlesin, et ma siiamaani imestan, miks ta mind vastu võttis, niimoodi poole kursuse pealt ja üldse ei olnud naisi vaja kani kangesti mäletan, me tegime Kaljo Kiisa ühte katkendit ja olime väga edukad. Populaarsed siis, kui ma sinna läksin, üldse. Aga hiljem siis kui me hakkasime lõpuetendusi tegema, siis noh, mina olin üks vanematest, mis ma siis olin juba 28 vist siis kui me lõpetasime. No teised olid ikka minust, Ita oli üheksa aastat noorem ja teised tüdrukud olid minust palju nooremad. Muidugi nemad mängisid noori ja meie mängisime siis neid sihukesi Endla Hermal oli veel, kes mängis nihukesi vanemaid ka ja ja me mängisime niisugusi. 40 aastaseid, aga mängida päris vana on kergem kui niisugust vahepealset vanust, mida sa ise ei, ei taju veel, seda oli väga raske kuidagi, ma hakkasin tundma ennast halvasti laval ja siis ma mäletan, kui ma olin kolm aastat teates olnud ja sel ajal olid siis need tükid kanisest hirmus ideoloogilised. Me mängisime mingit korki. Mis asi see oli, ma enam ei mäleta. Mitte neid suviti, et mis me lõpus mängisime, mingisugune ideoloogiline tükk oli ema olin Laal ja järsku ma tundsin, et ma enam ei taha. Ma olin nii unistanud ainult teatrist, teatrist, teatrist, kogu aeg teatris olla ja kõik, järsku ma tundsin, et ma enam ei taha. Te tahate öelda, et teile seal Draamateatris pärast kooli lõpetamist eriti istunud seal ei istunud ja aga tööd oli? Eriti mitte eriti huvitavat tööd, midagi ma ikka tegin siin ja seal taheti panna kunstide valitsus tuli sel ajal vara ammu. Ma ei tea, mis dramaturgi ala juhatajaks ja ma mõtlesin, et ma ei taha mingit juhatamist, ma tahan dramaturgiks, tahtsin küll minna ja et kuskile, mida võiks provintsiteatrisse või kuskile, seda ma ei saanud ja, ja siis nad määrasid mind ikkagi sinna kunstide valitsusse ja siis ma läksin advokaat juurde, et kas ma pean võtma selle koha. Öeldi, et ei pea, et mu kolm aastat on täis jääd, küsiti, kui palju palk on odavam, ma ütlesin, et palk on kaks korda kõrgem. Noh ja miks te siis ei taha, ma ütlesin, ma ei taha seda tööd. Ja siis läksin, pakkusin ennast ise televisiooni, sel ajal just televisioon hakkas olema ja see oli 56, jah? Jah. Vello Rummo oli seal ja nad ütlesid, et noh, et meil telemidagi muud pakkuda ei ole, kui lavastaja abiks võite saada, mõtlesin, et 100 aasta pärast sain režissööriks, mis need esimesed tööd olid siis aktuaalne kaamera või? Jah, ma olin Griša Kromanov Vi abi stuudios, vahetasime pilte, pidin neid pilt Te muretsema, et need oleks õigel ajal kohal, et nad oleksid sorteeritud, et kõik esinejad, kes olid kes diktoreid, kes lugesid ja, ja kui ka läks sisse mõni filmilõik, et need oleksid kõik omal kohal. Vahel oli ka nii, et vahetasime neid pilte ja järsku ma kuulen köisse oma, me ei saanud midagi ütelda, stuudiost, tagasisidet, tagasisidet ei olnud mingisugust, ainult et nemad said meil kõrvaklappidesse ütelda. Ütleb mulle, et vale pilt. Vaata nüüd, pilt on õige ja siis ma selle lusikat kaamera eest natuke aega oli. Vaikus. Vabandust, pilt oli õige. No igasuguseid nihukesi asju juhtus ja muidugi juhtus ka vale pilt tema, et see oli väga õnnelik aeg, kui meie sattusime, sest kõik oli uus ja värske ja kõik oli huvitav. Mis meiega kõik tegime kõik terve stuudiovaatesse, kõik tundsid huvi ja see aitas hirmus palju kaasa hääletama. Üks vana-aasta õhtu, kui me neid sea sabakesi tegin, mida siiamaani räägitakse salvestusi ja seal olid kõik vanad näitlejad, seal oli Ruut Tarmo ja Hugo Laur ja Olev Eskola. Isegi Jaan Saul oli selles, Martin Taras ja Salme Reek. Kõik olid seal sees ja me tegime seda etendust otse väikesest stuudiost, seal oli 12, platsdarmi nimetati sel ajal, nii et see, see läks kõik, me ei saanud ju mitte midagi lindistada ja kui oli vaja korrata, siis tulid jälle jälle kõik tulid kokku ja tegid, aga kõik tegid niisukese sardiga, et see oli tõesti üks hirmus lõbus etendus just sellepärast, et kõigil oli niisugune tahtmine seda teha ja kõigile meeldis. Ja see vot see niisugune ühistöövaim seda ilmselt enam ei ole. Praegu noh, hirmus palju tuleb igalt poolt mujalt saateid sisse ja. See ei ole enam nagu kellelgi lumi. Ütleme nii kangesti sel ajal olid ju operaatorid vaid Vaarandi Raudmägi armi püsse ja noh, kõik nemad aitasid ka igate kanti kaaskellest nüüd muidugi mööda ei saa, on Anton Mutt, tema oli meil alguses aktuaalsele kaamerale, Nad tegid pilte. Ja hiljem oli Anton siis see, kes hakkas filmima. Ja näiteks, kui me hakkasime tegema Jollerit siis ma pean tema küll tagantjärele, et seal on suur osa sellest Jolleri, et, et ta meil ikka noh, suhteliselt hästi välja tuli. Ma nii uhked ta kuulub siiski veel 10 parema hulka ka praeguseni ja et ta on meil niimoodi välja tuli, selles on väga suured teened Anton mutil, sest mina ei teadnud filmis sel ajal suurt midagi. Anton valis kõik need rakursside, kus, kust kaameraga ja mida teha ja kuidas teha. Ja selles mõttes noh ja väga palju oli muti tööd seal, kui paljude proovi tegite, üldse on kaunis palju, tegime proove, sest see pidi kõiki olema täpselt nagu teatris, kõik peas näitlejatele, ka seal ei saanud kuskil midagi paberit kasutada. Ja me tegime ikka kaunikesti ikka vähemalt kolm tahavad kuni kuu aega mõni Jolleriga me tegime päris kaua proove ja ei olnud, oli meil ju niimoodi alguses, et me mõned episoodid filmisime, mida me ei saanud seest teha. Korjasime teiste asjade pealt filmilinti, kui niimoodi hoidsime kokku ja juba tükk aega varem nagu valmistasime, ei ütelnud kellelegi, et me filmi teeme lavastust ja siis filmisime kõik need osad ära, mis olid väljas, jätsime need tegemata, mis olid stuudios sees, neli pikka episoodi niisugust, mis olid üks oli haiglas ja üks oli seal. Linda Rummoga 58 vanast õhtul vastu 50 üheksat Läks ta esimest korda sisse ja siis läksid need neli episoodi läksid stuudiost siis võeti vastu otsus, tuleb teha film. Siis tegime filmi stsenaariumi, kirjutasid siis järvete Tansa. Jah, Panso jutustus oli see ja Järvet tegi sellest jutustusest Sis stsenaariumi. Ja meil oli volliga juttu ka alguses ja ma ütlesin, et kuule, lollid, sina oled suur lavastaja ja mis mina tühi ei ole, et, et noh, et et kuidas me seda tööd teeme. Volli ütles mulle, et mina olen siin näitleja, mina ei tea filmimisest mitte midagi. Sina teed silmi ja mis sina ütled, jääb ükskord, ma mäletan, et me vaidlesime ka, kui Järvetil on seal üks episood, kus ta on haiglas. Ta ütleb, et kits maksis 500 rubla ja tõmbab teki üle pea. Ja siis me hakkasime palli, vaatas seda episoodi kõrvalt, ütles, et kuule, ma ei ole kunagi vahele segada, et see peab olema karjatus, hingepõhjast, see, see ei ole õige jüriöö minu poolt ja ma ütlesin, et kuule teeme nüüd ühe duubli nii nagu sina. Et ta karjatas hingepõhjast ja mina olen rahul sellega, nagu Jüri tegi, nii nagu me kokku leppisime. Ja siis pärast, kuidas stuudios vaatas neid duubleid, siis ta ütles, et sul oli õigus. Jah, et ikka film on teine asi kui teater. Aga rohkem ei olnud meil kunagi mingeid probleeme. Kui suur näitleja Panso oli? Ta ei olnud eriti suur näitleja, ta oleks tahtnud olla suurem näitleja, kui ta oli, ta saksa, seal mängis küll üsna palju saksa keeles. Aga minu meelest sellesse Jolleri osasse ta sobis seda osa minu meelest ta tegi päris hästi. Kuidas teil kombeks olid, kastile meeldis ka natukene ette näidata või? Ei, ei näidanud. Just üks põhjus ka, miks ma teatrist ära tulin, oli, et sel ajal oli see hirmus analüüsimine, ideoloogiline analüüs kõigi asjade juures ja see oli nii. Kuidagi nii tüütas nii ära, kui ma ise hakkasin juba lavastama ja siis ma mõtlesin, et ükskõik, las ma tundun näitlejatele lollina, aga räägi, kui mul tõesti ei ole midagi ütelda. Kui ma tõesti tunnen, et ma oskan näitlejale midagi ütelda, siis ütlen. Ja muidu ei räägi mitte midagi, sest ma mäletan, kui me lautoriga tegime. Doktor Murke kogub vaikust. Lugesime selle stsenaariumi läbi ja mina ei olnud rääkinud mitte midagi sellest. Siis Lauter ütles, et ma tean, et sa ei armasta rääkida. Aga vaata nüüd tee oma nokk lahti, sest mina ei saa aru, miks me siin peame mängima. Siis ma rääkisin, mismoodi mina seda asja näen ja miks ma seda teha tahtsin. Siis lautor mõttes tükk aega. Jah, jah, nii võib seda teha küll. Jüri Järvet ütles kunagi, et sa oled, oskan täidised valida. No ma ei tea, võibolla mul tõesti on olnud näitlejate valikuga on nii, et mõned asjad nagu õnnestusid, kas teil olid ka omad lemmiknäitlejad, keda te kindlasti tahtsite kasutada? Ei olnud, ma tahtsin üldiselt kasutada vanu häid näitlejaid, et neist jääks midagi järele, eriti kui me filmisime. Siis oli nagu niisugune tahtmine albiina kausi ausalt öelda, mulle selle idee andis Astrid Lepa. Tema oli ainult pinnaga koos mänginud ja mina tundsin ainult pinnalt vähem. Ja tema luges selle stsenaariumi läbi suve paaril ja ja ütles mulle niimoodi, et kuller, räägi kausiga. Et minu meelest kausis sobib sellesse rolli ja siis ma läksin kausiga rääkima. Ma üksipite kausid, tundsin küll varem, ka nemad olid abielupaar ja ja läksin nende juurde, hakkasin kausile rääkima, et ma tahan Ära räägi üldse minuga, mina ei ole 16 aastat mänginud ja mina ei tea enam midagi, teaduste, mine kohe minema. Ära kohe sellest jutust, ärme. Kohe rohkem räägi, istu maha, joome kohvi, aga ärme sellest enam räägi. Emamist käisin ta juures kolm-neli korda ja siis juhtus niisugune assid, üksik suri ja siis ma mõtlesin, et noh, nüüd on täitsa, ta juba peaaegu oli nõus. Ja siis ma mõtlesin soo. Seda ei tule ja oli nii õnnetu, olin noh, käisin matusel ja, ja surnuaial tuli kaussi minu juurde ja ütles, et las ma nüüd põen üks nädal ja räägime siis uuesti. Nähtavasti isegi mintse üksipi, surm aitas seekord sellepärast, et kausi nagu tundis, et tal oli vaja kuskil midagi, nad nendel oli väga ilus abielu ja kaussi väga aitas seda asjast. Meil oli astma, Nad elasid nõmmel ja noh, tal oli värsket õhku ja kõik toitumise suhtes olid tal väga kindlad reeglid ja need kausi väga palju hoolitses tema eest. Ta oli tükk aega haiglas olnud ja me ikka lootsime, et ta paraneb. Ja see surm tuli nagu ootamatult ja ja muidugi ta oli õudselt õnnetu. Kui ta mängis, siis see tuli seal kõik väga südamest ja see kuidagi oma isiklik õnnetus. Mul on niisugune tunne, et näitleja mängib oma isenda, tunneb, et iseenda peal need, see aitas teda seekord väga palju ja see oli väga tore film. Jah, kena film oli. Kaussi oli ideaalne küll, ta oli vahepeal õnnetu, kui tal mõni sõna teksist jumal alati noortel ei jäänud tekst meelde ja nad ei teinud sellest suurt välja, kuid teeme uue duubli. Kausi oli nii õnnetu, kui tal midagi nurja läks. Ta ütles, et oi, ma olen ikka kuuled, miks sa mind üldse võtsid ja näed, nüüd ma ei saa teksti päha ja ma olen nii vilets ja siis rääkisime jälle, läksime, kõndisime metsal Käsmus, tegime filmi ja veel tegi edasi ja pärast seda oli üsna rahul ja õnnelik selle, et ta selle filmi tegi. Te, tegite temaga veel ühe ja ma tegin selle tädi Rousid, Tennessee Williamsi tädi Roosi tegin. Ja siis ta juba tuli üsna hea meelega ja sellest mul oli nii hea meel, et ta võttis selle filmiga, sai Nõukogude Liidu parima telenaisnäitleja rolli eest sai preemia. Noh, need preemiad olid sel ajal väikesed, ei olnud niivõrd rahaline, aga noh, see oli ikka suur au, et kogu liidu ulatuses, mitte Eesti, aga liidu ulatuses parim naisnäitleja. Noh, see oli ikka suur suur au temale, näitleja Joller oli Nõukogude liidus esimene Telefilmne, te saite selle ka preemia? 30 rubla üks jagasime ära selle, mis selle raha eest osta sai, siis ükskord sai võib-olla kohvikus käia, võis, võib olla klaas veiniga juurde osta ja niimoodi ega noh, see ei olnud mingi, aga au oli suur pärast. Moskva kinkis mulle reisi Bulgaariasse. Tähendab, ma pidin selle eest maksma, aga et ma sain selle reisinud, sel ajal oli ju raske üldse saada kuskile. Kas sellest Jolleri filmist midagi välja ka kästi võtta või läks kõik nii nagu oli? Ei, sellega ei ole, teiste filmidega tuli ette seda oi, armas jumal. Mis oli selle värviliste unenägudega, mida tegite koos, Jaan Tooming. Sellega olime ilme, jant, algul oli nagu kõik oli hästi ja kõik oli tore ja Monteerisime koos Jaaniga järsku tundsime, et midagi ei klapi. Ja just siis, kui me võtsime nagu selle otseheli alt ära ja kuidagi film mäki kaotas järsku midagi ja Jaan ütles, et ah, tuleb ikka tunnistada, et ei tulnud välja. Lähme laiali ei ole midagi teha ja mina mõtlesin, et jumal hoidku nad aga et me ei saa ju niimoodi, et filmi peal on ikka raha pantud ja et kuidas me niimoodi teeme ja olime veel seal Harju tänavas, Jaani vend elas seal tegelikult Peeter elas seal. Jõime kohvi ja mul tuli äkki mõtlesin, et kuule, et kas ei ole sellest, et me võtsime heli ära. Et sellega nagu film hirmsasti muutus. Ja siis Jaan jäi nõusse, teeme veel ühe katse, panime selle heli uuesti alla, tegime uue niisukese uue variandi täitsa. Ja äkki tundsime külmaks, uuesti elama. Ja tõesti, see oli heliviga, et me võtsime laste jutu, võtsime alt ära ja see oli sorry, välja, tal ei olnud enam seda elu, mis seal ennem oli olnud ja me panime selle otseheli tagasi. Nädal aega tegime tööd, te teate, siis tuli suur komisjon kokku, et nüüd vaadatakse see film üle ja siis otsustame, mis me teeme stani lovitš ja mina katsusin natukene toda, siis hakkasin nagu rääkima, et et ei maksa seda filmi varianti veel võtta nagu täiesti valmis filmi. Et me katsusime teha niisuguse variandi, mille üle juba saaks natukene midagi otsustada. Ta lõikas mulle vahel, ütles, et ärge seletage, hakake näitama. Ja siis vaatasime filmi ära ja ma tundsin, et saal oli kaasas. Filmiga meeldis, film meeldis, et film läks hinge. Ja esimeseks süttis sõnani Klaus Mikko. Klaus Mikk oleks ette välja ja ütles niimoodi, et mind kutsuti siia filmi tapma. Täpselt nii, mul on hea meel, et mina ei hakka tapma ja rääkis sellest päris ilusti, siis rääkis pärast seda Paul-Eerik Rummo ja üldiselt nemad andsid nagu selle tooni sisse ja siis hakkasid järsku kõik rääkima. Hästi noh, ja jälgida siis meil kavasse, saime ta valmis ka, aga pärast muidugi oli, anti Moskvaga. Moskva ütles, et lapsed ei saa sellest filmist aru. Ma ütlesin, et noh, et aga kutsume lapsed vaatama oma laps, oli sel ajal kuue aastane, ma näitasin talle, küsisin tema käest pärast, mismoodi ta filmist aru sai, et noh, kas ta sai aru, et üheksanda korruse uksest läheb tüdruk jookseb välja ja ta kujutab ette seda, need täpsed said väga hästi aru kõigest ja matsin Moskased tagant. Vaata, naudid tasse auditooriumi ja laseme neil vaadata. Selle peale öeldi mulle, et see ei ole argument, aga see, et tema ütleb, et lapsed ei saa aru, see on argument. Ja ma ei tea, siis mul läks juba nisuke griva hinged ja teine asi oli muidugi see lõppematu päev, mida tegite ka Jaan Toominga ja lõppematu temaga oli niisugune lugu, et Mati Unt kirjutas, et mina laenasin oma nime sellele filmile. Ma ei ole sellega nõus. Ma ei laenanud ainult nime, ma ikka tegin seda filmi koos Tooming, aga me tegime seda filmi koos ja film on koos meil monteeritud ja kõik liimikohad on ka minu tehtud, nii et ei saa ütelda, et ma ainult laenasin oma nime. Esiteks, filmi oleks üldse tehtud, kui mina ei oleks seda stsenaariumi kaitsenud. Neljas väga nõmeda komisjoni ees kolm korda öeldi, et teid ei hakka seda tegema, jälle hakkasime tegema, jälle öeldi, et ei, see ei lähe läbi ja ma kaitsesin teda neljal korral ja siis läks töösse ja siis me vahepeal seda üldse ei näidanud. Ja siis, kui see film sai valmis, siis me saime teda näidata üks ainult Word, ainukene, mis mulle on meelde jäänud, on Paul-Eerik Rummo sõnavat. Paul-Eerik Rummo läks kohe välja, nagu film lõppes ja ütles. Mina kirjutasin selle stsenaariumi ja kui teda filmiti, mul oli kogu aeg niisugune hirm, et see, mis ma olen sinna sisse kirjutanud, et see ei tule välja. Nüüd ma nägin seda filmi ja ma ütlen, et see tuli absoluutselt välja ja rohket stsenarist ütles Paul-Eerik Rummo ja pärast seda hakkas, et ja ma ei hakka neid nimesid enam nimetama, aga aga siis tuli, et noh, nii ka ei tohi ja nii ei saa ja film panti otsekohe nii kinni. Et mu vend oli operaator. Tema sellel esimesel vaatamisel ei olnud tali mingi teise tööga väljas ja ta ei näinudki seda filmida, suri hiljem, nii et ta ei saanudki seda filmi näha. Noh, kui see film oleks sel ajal välja tulnud, ma usun küll, et me oleks selle filmiga midagi siiski saavutanud, ta oli väga-väga uudne ja noh, omapärane. Ja siis see lugu läks edasi. Film pandi kinni ja läks mööda, vist üks poolteist nädalat öösel kell 12 tassi minu ukse taga kella. Ja tulid poisid, kes filmilintide eest hoolt kannavad ja poisid tulid minu juurde üles, ütlesid. Kuule. Meile anti käsk filmi negatiiv ära põletada. Et meil on see film kaasas. Kui sina võtad selle filmi omale, võtad kõik need 36 linti ja oled vait. Siis me anname selle sinu kätte ja mõtlesin muidugi võtan ja viisin ta oma keldrisse 36 karpi. Ja need olid minu keldris siis, kuni ma ära läksin ja siis ma viisin nad oma venna keldrisse ja tekkinud need poisid sellest sõnagi ei rääkinud mina sellest sõnagi. Ja 19 aastat hiljem siis Enn Säde, Peeter Tooming ja väga toredad poisid otsisid siis selle negatiivi uuesti üles, viidi ta sisse Leningradi, sel ajal Leningrad viidi Leningradi restaureerimisele ja tegid siis selle. Meie täpselt kõik meie variandi järgi negatiiv montaaži. Ja siis panin talle eli alla, nii et 19 aastat hiljem ma nägin seda filmi uuesti, ema on praegu ka veel ikka uhke, et see film sai siiski tehtud, sest ta on omamoodi tore nüüd teda näidatud teles ja, ja minu meelest teda võiks ju veel näidatud. Ei ole nii paha film, kui toomikaga koostööd tegite, siis Jaan Tooming oli kuskil 25 26 aastane mees. Milline mees ta siis oli? Oi, ta oli tore mees, väga tore mees. Röögatult andekas ja noh, muidugi hundil on selle koha pealt õigus, et et selle filmi autor ja selle filmi hinge andis Tooming. Aga meilgi koostöö on väga hästi klappis. Sellepärast et Jaanil oli ideesid rohkem, kui ta suutis ühes asjas ära realiseerida ja mina aitasin tal valida, ta tuli hommiku välja, jutustas mulle siis kõik, et võtet võime teha niimoodi niimoodi, niimoodi niimoodi niimoodi mõtlesin, et ahaa, et aga teeme, võtame need kaks varianti ja ta oli alati sellega nõus. Ja Ahme, vaidlesime, kaklesime ka igasuguste asjade üle, aga, aga Jaan vaidlematult õudselt andekas poiss. Te töötasite koos Georg Otsaga, tegite filmi? Mis sellest ajast meeles on, kui ma lugesin läbi selle russo, vis stsenaariume minule Russo tundus, et ta on väga niisugune vitaalne inimene. Ja mõtlesin läbi kõik näitlejad, mitte kedagi mul ei hakanud silma ei hakka, ma mõtlesin, et see on Georg Ots. Ja noh, ma hakkasin talle rääkima. Tule kõne allagi ja ma ei mäleta ka, mitu korda ma tema juures käisin ja lõpuks ta ikka jäi nõusse. Ega kõik selles filmis ei õnnestunud, aga minu meelest otsa osa on seal väga hästi tehtud. Georg Otsaga oli jumalik koostööd, ta oli väga hea näitleja ja teiseks, ta oli väga-väga kena inimene, ta oli nii abivalmis ta, ta võis oma autoga meil vedada, teinekord valgustajaid ja kui vaja oli ja no igatepidi taliabis. Ma ei mäleta ühtegi korda, et ta oleks kunagi sirtsutanud või kuidagi teate niimoodi näidanud, et tema on suur laulja. Et noh, et mis te nüüd, kas te olete teinud ka mitmeid portreefilme näitlejatest olete teinud Tuglase kunstnikest ja Tuglase ka oli mul niisugune lugu, et mina tahtsin Tuglas jäädvustada Leelugensiimis kättegi, selle stsenaariumi ei osanud midagi muud paremat välja mõtelda. Kui ta loeks Illimari sissejuhatuse. Filmisime terve selle sissejuhatuse Tuglase ka niimoodi ja pärast ma sain riielda, et mis televisioonipärane ikka pead midagi ekraanil jooksma ja sunniti meid sinna panema, üksikud pildid, vahe kaadrit vahele. Aga ma üldiselt sain ikkagi siiski selle jätta ja nüüd ma tean tagantjärele väga hinnatud, et siiski Tuglas jäi niimoodi järele. Tuglas oli ka väga armas ja kena inimene, ma käisin sel ajal nende juures kodus ja Tuglas jäi ise ka filmiga väga rahule. Nägi filmi. Ja ka meil ei olnud mingisuguseid probleeme kunagi, nii et väga-väga meeldiv oli temaga just ma pean ütlema, televisiooniajast on mul nagu kõige paremad mälestused sellest, et puutusin kokku väga paljude väga toredate inimestega laud, see oli nii tore töötada, ma tegin laatoriga selle suure sarja parkinsonist Lauteri mängisin selles peaosa. Ants Eskolaga, tegin puuninit. Ja ka mul on noh, kõige kõige paremad mälestused Ants Eskolast ja mul oli nii hea meel, kui ma teda hiljem siis, kui ma hakkasin ära minema, Rootsil sain temaga, jah, ma sain temaga kokku. Ta ütles, et näe nägu, kahju, et ära lähed, et me oleks võinud veel töötada. See oli mulle nii meeldiv kompliment, sest ma nagu kartsin temaga tööd teha, ei olnud temaga palju teinud ja. Aga temaga oli hiilgav, lihtsalt ma pidin kodus mõtlema, pea paks, et mis ma talle veel võiks ütelda, et etav mida ta veel teeks, me leppisime kokku, et me teeme proove nii kaua, kui tarvis on, üheksa proovi meile lubati, selle eest maksti ja ülejäänud tegime ise nii-ütelda oma ajast ja otsisime kuskilt trummi ja tegime, proovinud niimoodi mandri ja noh, olime kolmekesi mulle omale jäi see väga hinge nii, kuidagi ma pean seda väga oma üheks paremaks lavastuseks, kuidas see pealkiri oli öisel merel söörile, teie viimaseid lavastusi, jah, öisel merel ja hämarad alleed, kaks puunini juhtustest, teises oli Olev Eskola, Liia Laats ja siis, kui te pensioniikka saite, siis otsustasite, et aitab ja televisioonist ära. Jah, ma läksin televisioonis seal, ma olin juba varem, ma olin kolm aastat televisioonis, seal ma olin Tallinnfilmis vahepeal ma tegin Tiit kuusikuga filmi ja siis ma tegin ooperiballi ja Mai Murdmaaga teles läks töö seal nagu ebahuvitavamaks, kui tuli Moskvas kõiki asju kinnitada. Ja noh, üks asi oli muidugi see lõppematu päev pärast mul oli griva hingelised. Et nad niimoodi käitusid, et nad tahtsid raha põletada. Ei olnud enam see see televisioon, mis ta nagu vanasti oli, mida me nii kangesti armastasime, kõik koos töötasime ja siis tegite kannapöörde Läksite mehele ja sõitsite loots Se Läksin, läksin mehele, see oli niisugune juhus. Sattus niimoodi, ta oli minust palju vanem, mina olin ju küllaldaselt vana sel ajal, aga tema oli minust palju vanem, see oli rohkem niisugune abielu, et ma saaksin ära minna. Aga noh, sel ajal ikka Rootsis. Mul on üks suur tööpuudus, ma ei oskand ju keelt. Kui ma sinna läksin ja mõtlesin, mis asja ma tegema hakkan. Juhuslikult Raimond Kolk, kirjanik andis mulle nõu, et mine proovi, et sa oskad vene keelt, pilte, mine proovi slaavi instituudis. Et vast neil on midagi, noh, vedas muidugi õudselt, et neil oli isikuvaba. Seal oli Raimond draak, kes nüüd on soome-ugrist rektor, tema isa, ma tundsin Villem raami kaudu ja ma helistasin tema isale ja tema ütles, et ta läheb küsib järgi, et, et ma ei ole nii suur tuttav selle professor Gustav soniga, kas ma küsin, aga ära suuri lootusi hellita, et ma ei usu, et neil midagi on ja järgsel päeval helistab mulle, ütleb, et jah. Et nad on valmis sinuga rääkima ja siis käisin intervjuul ja saingi sinna kohe töötlesin kõik 10 aastat ühe koha peal ja ma töötasin veel kolm aastat üle 65. Ma püüdsin ka väga, et ma olen usaldust kurjasti ei tarvita huvid ja siis olite ka üliõpilane. Jah, ma õppisin rootsi keelt, edasime alguses õppisin rootsi keelt ühel niisugusel tavalisel kursusel. Ja siis ma õppisin rootsi keelt. Algul ma mõtlesin, et ma saan rootsi keele õppimise eest hakkan raha saama, aga siis selgus, et ei saa, kuna mees oli rootslane. Et sa pead tööd tegema, et sul on tööluba ja seda seda ei anta niisugustele, kellel on sidemed, noh, niimoodi Rootsis käib niimoodi, et peab olema 120 vähemalt 120 punkti. Noh, see oli umbes 62 eksamit, mis ma tegin ja nii, et mul oli tehtud juba midagi 28 punkti või rootsi keelega. Siis kui Raimo Raag ütles mulle, et kuule, et diplomit ei tunnistatud Õpi juurde, tuleb ka eesti keelt tegema ja tead, see on seal alguses ju väga kerge. Tee eesti keeles juurde ja teated, lõpeta eesti keel ära, et sa saad kraadi omale siinsest palka juurde. Nojah, teema praegu imestan ikka juba ligi 60 täis, kui ma seda tegin, 62 eksamiteks lihas annate, ükskord kukkusin läbiga. Ja teie tütar lõpetas ka Rootsis ülikoolis, jah, millal te tagasi tulite? 90 94-l ema olin korra varem käisin tagasi siis, kui mu vend oli väga haige, Teie rind oli operaator, ta oli vaata et pea iga teie filmi juures tegev, ta oli tegelikult elektriinsener, aga tema oli väga hea fotograaf, ta väga palju pildistas ja suur fotohuviline oli. Ja mina mõtlesin, et võib-olla, et tal oleks mingi šanss televisioonis midagi teha. Siis ta katsetas ja pärast sai temast päris kena operaator, ta tegi pärast filme ka ise aedniku kehade aedniku suvi, aedniku sügis, mis ta tegi ja ta oli mul mitme filmi juures tädi Rouci juures ja õige mitme filmi juures me tegime koos mutiga ja oma vennaga ja Peeter Tooming, aga ega ma teistega ei ole, kes teinud. Nii et tema oli iseõppija nagu teiegi, olite filminduses ja õppija olin ainult üks paar nädalat oli Mosfilmi juures kunagi noh, mis ma seal suurt õppisin, vaatasin kõrvalt, mis nad tegid, noh natukene niimoodi sai nagu aimu, kuidas tehnika üldse käib, aga ega ma ei teadnud midagi filmide tegemisest, aga filme vaadanud eluaeg midagi, noh, nagu oli meelde jäänud. Kordasime 2001. aastal salvestatud keskööprogrammi telerežissöör virve aruojaga, vestles Marieli.