Tere hommikust, on pühapäev, 12. september, ilusa vananaiste suvise nädalalõpp ja jutusaate stuudios täna hommikul Margit Kilumets ja skulptor Tiiu Kirsipuu. Tere. Tiiu. Reimo räägib, kuidas sügise saabumine sinu meeleolule mõjub. See lugu, mida me just äsja kuulasime, oli sinu valitud selline igatsev? Jaa, jaa. Rääkisin just sellest, kuidas niisuguse nostalgilise loo taustal isegi tuletades sipelgad mööda selga jooksevad, aga aga sügise sina, kas te olete sõbrad või pigem mitte. Ja me oleme sõbrad küll, sellepärast et juba juba see seenehooaeg, mis, mis sügisega kaasas käib, on, on midagi sellist, mis paneb sipelgad jooksma, et ma olen niisugune niisugune fanaatiline seenel käia, kes tihtipeale oli isegi sellest, kui palju ma seeni saan, aga see metsas käimine ja, ja see nagu nagu seente otsimine ja leidmine, see on nii suur nauding. Mitu korda sel nädalal kolm. Aga ma saan aru, väga täpselt, ma ei hakanud. Raadiokuulajatele seletama, kus on Tiiu Sala metsa taga enam-vähem suurtes piirides, millised metsad on, kus sa seenel käid. Kuna mu suvekodu on Keila-Joal, siis ma käin seal suhteliselt seal sealkandis seenel. Klooga, Laulasmaa, Keila-Joa metsad. Aga ma olen käinud ka väga pikki aastaid. Hobu Heinikuid korjamas. Põhjarannikul aga hobu Heinikutega praegu on veel pisut vara, ütleb minu nina. Ilmselt küll jah, kuigi nad võiksid juba nüüd septembrist tulla, nii et ma ei ole ammu käinud ja, ja vaadanud neid aga kuskil septembri seened, need on ja mina võin öelda just värskelt Saaremaalt ja Muhus tulnuna, et kuuseriisikad on praegu sellised ponksud just välja tulnud, väikesed krõpsud, et et kõik, kellel sel nädalal on asja noortele, siis just õige aeg on korjata kuuseriisikaid ja ka nii palju seentest sa ütlesid, et sul on suvekodu Keila-Joal. Seal mööduvad sellised pikad nädalalõpud ja suvel ma saan aru, mida sa teed seal tööd ka või on see lihtsalt selline puhkus, puhkamise koht, mida sa silmas pead? Kultuuride tegemisi südama kategooriliselt. Tee tee seal, ma ei võta kunagi, see, see suvekodu on mul olnud 15 aastat ja ma olen seda tasapisi nagu nihukesest parajast putkast ja onnist üles ehitanud ja, ja sinna panustanud ja seda aeda korrastanud ja teinud. Ja see on see töö, mida ma seal teen ja, ja see on, see on selles mõttes, see on tõsine töö. Et ma töötan seal kogu aeg ja ma töötasin täiesti naudinguga ja ma ei taha mitte mingisuguse skulptuuri peale, kui sellise või teistsuguse tööpealsele üldse mõeldagi. Need asjad jäävad siia linna ja kui ma lähen sinna sisse, uks on nagu kinni ja need mured on, on siin linnas ja, ja ma ei taha neid üldse sinna kaasa võtta, et et seal on, seal on teised tööd. Aga kuidas sa saad selle, selle mures ja linna maha jäetakse, suudad, oled sa õppinud oma kõvaketast selles mõttes nagu tühjendama, et, et kui sa maale lähed, et siis sa ei mõtle õhtul voodisse minnes ega kuule ärgates tööasjade peale. See on üks kummaline lugu. Kui ma hakkasin seal alguses käima siis mul oli nagu tunne, et, et see koht ei võta mind omaks või, või kuidagi ma ei julgenud sinna tihtipeale öösiti jääda ja, ja, ja, ja ma isegi mäletan seda hetke, see oli umbes võib olla kolm aastat pärast seda, kui ma olin selle ostnud, kui ma sinna tegelikult esimest korda ööseks jäin ja tundsin, et see koht on mind nagu omaks võtnud, aga ma pidin sinna enne kuidagi panustama või seal midagi tegema või sinna sisse elama. Ja see oli kõik hästi räämas ja vajas ehitamistja korrastamist, katus 100. läbi, elektrit ei olnud sees ja nii edasi ja nii edasi. Aga siis ma hakkasin järsku nagu märkama seda, et et isegi kui ma olen mingisuguse murega või mingisuguste niisuguste mõtetega sinna läinud, et mul ei õnnestu seda seal jätkata. Et Ma ma tõesti mäletan neid kordi, kui see umbes nagu noh, mõtled, et no aga, aga mul on ju see probleem, eks ole, või või nagu isegi nagu üritad muretseda või niimoodi ja see ei õnnestu, need lihtsalt lähevad maha ja ma arvan, et see on selle kohaga seotud. Ma ei oska seda teistmoodi seletada, aga, aga see kuidagi jääb maha ja see tundub erakordselt väheda. Mingisugusel hetkel seal jah, et kui sa hakkad mõtlema, et siis sa saad aru, et see on, see ei ole absoluutselt tähtis ja, ja ma usun, et see on see loodus, seal on suured puud ümberringi. Ja, ja, ja see ei ole nagu tahtlik või teadliku, ei, see ei ole minu oskus tegelikult see lihtsalt juhtub nii. Kusjuures sind, no mitte küll väga lähedalt tundva inimesena, aga ikka mingi ettekujutus või pilt ju ju mul sinust on. Ma olen alati mõelnud, et sul on selline väga hea kõhutunne, väga hea vaist, et kuidas siis üldse juhtus nii et sa ostsid sellise koha mille suhtes sul tegelikult oli nagu väike tõrge, et tavaliselt inimene ostab just selle koha, mille ta esimesest hetkest alates kas tunnistab, võib-olla ma natuke väljendasin valesti, aga tegelikult ma tundsin selle kohe esimesest hetkest ära. Aga lihtsalt nagu olles ma kuidagi mul olid mingisugused niisugused seletamatud hirmud või, või noh, niisugune ma ei tundnud ennast mugavalt seal seal majas sees olles, aga ei, selle koha ma tundsin ära, ma tundsin selle kohe esimesest hetkest ära ja ja mulle meeldib eesti keeles väga üks sõnad, taotlemine, millel on tegelikult väga-väga tõsised, minu arvates nii filosoofiliselt kui ka väga eluliselt tagamaad ja olles lugenud sellest küll, kas ta nii edasi ja tolteekidel, raamatus ja kus iganes, ma arvan tagantjärgi, et ma taotlesin selle koha endale, et see oleks nagu kõik täpsem vaste sellele, kuidas ma selle sain. Millised on need kohad Eestis, mis sulle veel väga olulised on? Geograafiliselt ma mõtlen. No kindlasti on Tallinn sellepärast et ma elan siin, see on minu minu kodulinn. Ma olen sündinud Tartus ja kui ma olin Tallinnas ühe aasta ära elanud. Ma käisin viimases klassis Tallinnas koolis, ma tulin siia kunstiakadeemia tookordse kunstiinstituudi ettevalmistuskursustele ja käisin keskkooli viimase klassi Tallinnas ja kui ma olin aastasin ära olnud, siis ma teadsin, et, et ma jään siia elama, et see on minu linn, et ma ei lähe Tartusse tagasi, aga Tartu on jätkuvalt minu jaoks väga oluline. Eriti meeldib mulle Tartus kevadel, et kui ma lähen sinna tartus kevadel, siis ma kohe tunnen, et, et see kevad on nagu kuidagi nii täiega ja võib-olla on siin minu kooliaegadega või millega iganes seotud, ma ei tea. Ja, ja, ja siis on veel üks koht, kui nüüd kohe hoobilt, mis tuleb pähe, siis Sagadi mõis, sest seal ma olen korraldanud selliseid skulptuuri üritusi ma ei mäletagi palju, viis, kuus aastat järjest ja, ja kogu see, see Lahemaa kant seal alt ja Vergi ja, ja kõik need, need kohad aga loomulikult Keila-Joa, eks ole, seen. Ma ei ole neid eriti originaalne, aga ei saa kuidagi üle ega ümber sellest küsimusest, et kuidas naisterahvast habrast tütarlapsest saab skulptor, see on tõesti noh, tehniliste oskuste poolest ikkagi väga sellist suurt jõudu ja meheliku tugevust nõudev eriala. Noh, mina ei ole ei väike ega ka väga Ikka oled selles mõttes, et inimesed ei kujuta endale ette, et sa oled selline sajakilone, kellel on nagu tohutud osalikes, kuvaldad käes. Jah, see on tõsi küll, aga, aga nüüd, kui ma mõtlen siin väga paljude teiste naisskulptorite, pealegi ta on tegelikult väga palju, siis siis on ikka, meil on ikka väga-väga hapraid ja väikesi naisi loolgu jah, aga skulptori töö tänapäeval ei tähenda seda ei meeste ega naiste puhul, et nad hommikust õhtuni haamrite peibutavad ja kivi raiuvad. Et see, see töö on nagu hoopis hoopis teistsugune, et mina ja mina olen väga vähe eluskivi raiunud, mis on niisugune füüsiline töö ja ka tänapäeval on igasuguseid masinaid ja teemantkettad, mis lõikavad ja, ja niimoodi keegi käsitsi nagu meisliga väga ei raiugi. Aga mina sain oma kiviraiumise isu täis ja väga täis. Siis, kui ma õppisin ja meil olid kolm aastat Kaarmale Saaremaal kiviraidumist praktikad ja tookord ei olnud korralikke tööriistu ega ka ammugi mitte oskusi. Ja ma viskasin selle kiviraiumist, ma tegin oma tööd ära ja sain, sain nagu selle punkti kirja, aga sellest saadik ei taha ma tegelikult, et nagu kivi, raiuda füüsiliselt, et neid võimalusi oleks olnud küll ja küll, võtta osa sümpoosion intest või midagi teha. Aga kui mul on mingisuguseid kivitööd, siis ma lasen selle kellelgil teisel teha. Ja, ja tellin, sest. Neid materjale, millega ma nagu töötan, on nii metsikult palju ja need kõik nõuavad erilisi oskusi, tehnoparki et mul on head sõbrad ja tuttavad, kes teevad mulle nii kivitööd, metallitööd, puidutööd mida iganes, et selle jaoks on lihtsalt inimesed, kellel on palju suuremad oskused ja ka vahest teadmised mingites konkreetsetes valdkondades. Sa ütlesid, et sul on palju materjale, millega sa töötad, kas sul on üks absoluutne favoriit praegu hetkel materjalide hulgast, mis, mis sulle on eriti selline hingelähedane? Ei, sellist ei ole. Kui see oleks seda küsinud 10 15 aastat tagasi, siis võib-olla ma oleksin öelnud puu. Aga praegu juba väga Mul ei ole, sest siis see maailm on kummalisel kombel skulptorite heaks niivõrd avardunud. Ja, ja muide, nagu hästi teadvustasin seda millal meil see Anton Starkopf näitas, nüüd oli umbes kevadel KUMUs vä, või ta oli pikalt lahti suvel ka, et vaadates ja käisingi seal näitusel märsku nagu teadvustasin endale, et et kuivõrd see pilt on muutunud. Ja Starkopf elanud ju nii väga ammu lõppkokkuvõttes ja tema tööd olid kõik praktilised, kas puust või kivist nihukesed, traditsioonilised skulptuuri materjalid ja nad olid ka väga nihukese traditsioonilise teemaga, mis oli siis inimkeha lõpuks aktid, portreed, pead püsti, mis iganes. Et aga tänapäev val skulptorite kasutada on absoluutselt kõikvõimalikud materjalid, mida üldse vähegi annab ette kujutada. Tekstiil, plastik, metall, kell kõikvõimalikes vormides võrk, isegi lumi, jää. Absoluutselt kõik, et see, see pilt on noh, nii metsikult avardunud, et redimeid või niukse objekte kasutatakse ju valmisolevaid objekte hästi palju erinevates vormides töödeldakse mida iganes, ühesõnaga see pilt on skulptuuri jaoks nagu. Ma isegi ei oska öelda seda aega, millal aga ütleme viima viimaste kümnendite jooksul niivõrd avardunud. Ja, ja noh, see tööpõldu sai neid ideid, mida realiseerida või teha on nii palju, et siis ma nagu olen proovinud tükike siit ja sealt ja erinevate tellimuste erinevate Seaduste puhul, nagu on mingisugused näitused mingite teemadega, olen kasutanud hästi palju erinevaid materjale, kõikvõimalike mida ma tahaksin veel tööde kohta öelda, on see, et et mul on üks hea tuttav, kes on insener kallediis maanda nimi. Ja tema on teinud koostööd hästi paljude kunstnikega, nagu näiteks Ando Keskküla ja Anu juurakkia ja kindlasti paljude teistega, kes mul praegu meelde ei tule. Ja tänu temale on saanud minu jaoks võimalikuks teha nii sihukesi natukene teistmoodi skulptuure, mis kas liiguvad või, või räägivad või millel on mingisugune tehniline nisugune nüansson juures. Praegu hetkel on arhitektuuri ja disainimuuseumis väljas kus tuleb auru ja ja, ja see on see, mida ma erakordselt kaifi ja see avardab nagu minu piire ka väga see on, ma ei, ma ei taha juba ammu teha selliseid skulptuure, mis lihtsalt nagu on, aga ma tahaksid, seal oleks filmitud sealjuures kas mingisugune valgusnipp või, või, või nad teevad midagi, nad liiguvad, viinad häälitsevad või, või nagu ma ütlesin, sealt tuleb auru või noh, see, see see, see tööpõld on nii hästi lai, neid võimalusi on metsikute metsikult. Aga ma nüüd nopin neid lihtsalt välja erinevateks puhkudeks ja, ja see on minu enda jaoks hästi hästi huvitav jaa, kellega koostöö on hästi meeldiv, sellepärast et ega mina ei tea neid tehnilisi võimalusi, see on ikka tõsine niisugune inseneritöö, need on programmeeritud asjad tihtipeale, need on keerulised asjad. Ja ma tihtipeale ütlen talle, mida ma nagu tahaksin või ma kujutan ette, et kuidas see võiks olla. Ja siis ka tema pakub erinevaid lahendusi selle käigus võib-olla vastavalt tehnilistele võimalustele ja rahalistele võimalustele ka need ideed natukene muutuvad või saavad konkreetsemaks. Et vot see on see, mis mind hästi huvitab. Praegusel eluetapil. Nii pikk vastus tuli. Selles ei ole midagi, ma tahtsin siia otsa öelda, tegelikult. Et mulje taas kord ühe mulje sinu loomingust tegelikult mulle tundub, et sulle ikkagi väga meeldib teha inimesi ehk et selliseid skulptuure, mis on ikkagi kas just otseselt seotud mingi konkreetse inimesega lähevad sul lihtsalt hästi välja, et sa tunnetad inimeste hästi. Kas ma eksin? No ma loodan, et sa ei eksi, aga see on nüüd tegelikult niisugune kummaline lugu, et kui ma lõpetasin siis ma nagu üritasin teha nagu kõike muud minna nagu kaugemale sellisest realistlikkust vormist ja ma usun, et see põhjus võis olla selleks, et me kuus aastat õppisime tegelikult ainult niisugust realistlikku vormi, modelleerima, figuuri portreid. Kompad, mis me tegime, olid, olid realistlikud. See oli see aeg. Pärast seda mulle tundus, et ma olen kõigest muust ilma jäänud kogu sellest tapp abstraktsest vormist, sellest vormikeelest, sellest õpetusest. Ja, ja mul oli erakordselt kahju tookord, et, et meil nagu seda valdkonda nagu peaaegu ei puudutatud. Meil oli üks aine, mida kutsuti, ma arvan kompositsiooni aluseid ja mida andis Jaak Soans kes oli tookord noor ja töötas disainikateedris. Siis uksest sisse ja välja ja temal oli kiire, sest ta oli täies elujõus ja tegi oma skulptuure. Ja seda kõndil hästi vähe seda, seda ainet nii-öelda, et ega me selle käigus nii kohutavalt palju ei õppinud või see areng toimub ikkagi läbi praktilise töö, seda lihtsalt oli vähe seda väärtustatud tollel ajal. Ja siis läks mingisugune aeg mööda, ma ei tea ka, kui pikk see aeg oli, aga see oli, need olid ikka väga-väga pikad aastad. Kui ma hakkasin aru saama, et tegelikult, kui suur Tartus oli sellel modelleerimiskoolil, mida ma tookord sain selliste vanade professorite nagu Enn Roos ja Aleksander Kaasik, kelle praktiliselt viimased üliõpilased me olime. Et kui suur väärtus sellel tegelikult on ja võrreldes seda praeguse haridusega, mida ma siit nagu pool kõrvalt vaatan. Ma saan aru, et see on, see on olnud tõeline väärtus. Aga pärast kooli lõpetamist ma tegin ühe portree mingisugusel hetkel ja see oli Guido Kangur. Ja see oli erakordselt keeruline protsess, sest ta ei käinud mul väga palju ees istumas, aga iga kord, kui ta käis, siis ma tegin selle portree nagu ümber. Ma olin täiesti ahastuses. Ära läks, siis ma olin täpselt samamoodi ahastusesse, tegin jälle selle portree ümber siis ilma temata. Ma olen hakanud tagantjärgi nüüd, kus mul on selles vallas nagu rohkem juba kogemusi ja seda praktikat ja ma olen hakanud aru saama, miks see nii on ja see on üks hästi kummaline asi, ma räägi sellest kohe. Aga see Guido Kanguri portreega lugu lõppes sellega, et ma tegin selle lõpuks valmis ja panin selle nurka seisma, sest mulle tundus, et see on täiesti ebaõnnestunud ja ja ja läks aastaid mööda ja Tartu kunstimuuseumis oli üks näitus, kuhu ma selle ja otsustasin siis tookord välja panna, aga see oli tõesti aastaid, oli seal vahel ja Tartu kunstimuuseum ostis selle ära, tookord olid niuksed riiklikud ostud. Ja siis oli täiesti täiesti aastakümneid ilmselt või, või noh, jumal teab kui palju, aga igatahes väga pikka aega täiesti tühja maad. Ja siis tuli nagu siis tulid Vilded noh siis aastakümneid ei olnud, aga ikkagi see oli tükk aeg ja see oli nagu järgmine niisugune figuraalne töö praktiliselt. Ja, ja võib-olla märgilise tähendusega on olnud mati miiluse kuju, mille ma tegin ükskord kunstihoone ühele näitusele. Sest Mati käis mul nagu aastaid nagunii, kui ta mind nägi, ta võttis kohe nööbist kinni. Tiiu, millal me minu koju teeme, millal me minu koju teeme? Kohe niimoodi käis ja käis mulle peale Eestis välja, pressis välja ja siis ma mingisugusel hetkel mõtlesin, et peaks ikka tegema küll, sest ta on niivõrd värvikas ja niivõrd eriline kuju. Ja pärast seda ma olen teinud Tõnu Aava figuuri. Andres Dvinjaninov, Vi, Kaarin hallase pole teinud igavesi pillase, kes ei ole küll konkreetselt kellegi nägu, aga tehnikaülikooli juurest, et vastupidi, see on täiesti selle, selle Juulise nägu, sellepärast et see on nüüd natukene erandlik selles mõttes, et see oli nüüd väga konkreetne tellimustöö. Täpselt sellise näoga, neil on selline niisugune maskott, eks ole, neil on tehtud konta randa selline suur pea, mis kellelegi siis nagu pähe tõmmatakse. Ja siis ta on väga konkreetne. Aga kõikide nende figuuride ja portreede puhul on olnud seesama probleem, mis oli algselt selle Guido Kanguriga. Et kui modell on ees, siis ma teen nagu seda savist, seda, seda pead nagu seda nägu teen nagu ümber modelli järgi. Ja kui ta ära läheb, siis ma hakkan seda jälle ümber tegema. Ja Ma nagu ju hästi pingsalt vaatan, ma, ma olen nimetanud Sceneerimiseks, ma olen aru saanud, et see on tegelikult skaneerimine, mida ma teen. Et ma nagu imen kogu seda asja, seda, mida näen, mis läbi silmade tuleb seda visuaali nagu endasse. Ja mul on tunne, et see, mis ma tegelikult teen, on nagu mingisugune kokkuvõte sellest inimesest, kusjuures ma annan endale väga täpselt aru, mis tegelikult on. Noh, selle näo puhul ütleme selle portree puhul, mida mina teen, erinevalt reaalsusest, reaalsest inimesest, ma annan endale väga täpselt aru, aga ma ei saa sinna midagi parata. Ta ütles, et tuleb teistmoodi. Ja tegelikult ma ei tulnud ise selle peale, üks inimene ütles mulle seda, et üks inimene, kes on ise kunstnikke, kes on kunstiga seotud, ta ütles mulle, et talle tundub, nagu ma paneksin midagi olemuslikku, kui sinna sisse. Et see mamma nagu väljendan selle inimese olemust. Ja ma hakkasin mõtlema, et võib-olla see tõesti ongi nii, et võib-olla see ongi põhjus, miks ma miks ma seda niimoodi kogu aeg ringi teened, kui modell on ees, siis, siis ma teen nagu kõik ümber ja kui ta ära läheb, siis ma tõin jälle kõik ümber, et et võib-olla ongi see, see mingisugune soov tabada seda olemuslikku, sellepärast et inimene on erinevatel aegadel erineva näoga hommikul niimoodi natukene õhtul on teistmoodi kui juuksed, habe, mis iganes on lõigatud, on nägu täiesti teistmoodi ja nii edasi ja nii edasi, et me võib-olla igav päevaelus ei torka niivõrd silma kui, siis iseenda puhul. Mina näen küll, kuidas ma hommikul olen täiesti teist nägu ja õhtul ka täiesti teist nägu. Aga, aga inimeste puhul on täpselt samamoodi, fotodel tuleb sega välja, eks ole. Kui sa pead fotod järgi kedagi tegema, siis inimestel on nii erinevad erinevatel aegadel ja see ei sõltugi alati ainult vanusest, seal on veel midagi, ma ei tea mis iganes. Aga kui sa vaatad enda ümberringi, Meie suuremates linnades Tallinnas, Tartus, millest me oleme täna rääkinud? Mulle tundub, et Eesti on monumente skulptuuride mälestusmärkide poolest väga vaene, riik. Tunduvalt rohkem maailmas ringi käies olen ma vaadanud, et on, on, on linnu, kus see linnaruum kuidagi nagu kõik need skulptuurid, mis seal on, need need kuidagi elavad ja, ja noh, võtame Barcelona või Rooma, kus see ajalooliselt juba nii, aga, aga, aga Eestis on seda kuidagi nagu, nagu väga vähe. Miks see nii on? Ma arvan, et selle taga on ühest küljest raha loomulikult, sest kõik see maksab. Noh, Tartu on mingis mõttes Eesti linnadest erand, eks ole, ja Tartu on küll midagi, midagi sellist, mida me kõik suure sellega kõik skulptorid kiidavad. Ja, ja Tartu korraldab igal aastal konkurss, paneb üles skulptuure. Ma olen küll kunagi avaldanud tõsist arvamust Hannes Astok-ile, kes oli tookord veel Tartu aselinnapea. Et ei peaks korraldama ainult selliseid nõndanimetatud monumendi konkurss või, või, või selliseid nagu ka mingitele isikutele nagu väga konkreetseid, selliseid nagu mälestuskujusid tegema vä? Linnaruumis võiks olla palju rohkem sellist kõige paremas mõttes ilusat dekoratiivset, tänapäevast kunsti ja see on see, millest kõige rohkem puudus on. Vahepeal oli Tartus periood, kus ainult nagu figuure üles pandi ja see hakkab ka nagu lõpuks kuidagi liiga ühte väravasse minema. Noh, Tallinn on täiesti kurb lugu, see on, see on uskumatult kurb lugu ja kui Mul on nii kahju sellest, aga kui siia midagi üles pannakse, siis see on, see on lihtsalt niimoodi, et hoia peast kinni ja mõtle, et kuidas see on võimalik. Et see on, see on täiesti eri ooper, siin on igasuguseid tagamaad. Aga ja igasugused põhjused erinevad, miks see nii on, aga muidugi ikkagi põhipõhjus on see, et sellist selline kunst maksab, ei maksa sugugi vähe ja küllap seda ei oska ka piisavalt väärtust ei osata piisavalt väärtustada. Aga noh, me kõik loodame, et nüüd, kui esimesest jaanuarist hakkab tööle see avaliku ruumi kunstiseadus, mis on vastu võetud, et, et siis ajapikku midagi muutub seda lootust, vähemalt minul, et see läheb lihtsalt ja, ja et see kohe kõik nüüd hakkab tööle täie rauaga, seda nüüd seda nüüd küll ei ole ja kindlasti hakkab selle seaduse raames selle, kõige käigus hakkab tekkima suur hunnik kõikvõimalikke probleeme, mis ilmselt siis peavad nagu leidma lahenduse ja küllap see seadus peab ennast sisse töötama. Aga vähemalt lootus on, et midagi hakkab muutuma. Kas Tallinnas on sul oma lemmikskulptuur? Kuidas sa tunned, et oh, et vot see on tõesti üks õige asi õiges kohas? Minu enda skulptuur Estonia monument, kusjuures täna just muide märgiliselt Tunni aja pärast natukene vähem, natukene jah, vähem kui tunni aja pärast on sealsamas selline pidulik sündmus ka, kus avatakse järjekordset Estonia legendide jalajäljed, mida sa ju ka aasta-aastalt juurde teed, eks ole. Ja tänavatakse seitse, seitse tahvlit jalajälgedega. Georg Ots meda ei vabandust, Akulüütikulisel ei mäleta neid kõiki isegi praegu peast disainikavandi või need. See juba tükk aega tagasi kõik ära tehtud, aga neid on seitse ja, ja see on kõik tänu Aarne Mikule ja Estonia seltsile. Kelle mõte see oligi, selle algatasid juba, ma ei mäleta, kolm, neli, neli aastat tagasi vist need jälje jäljerida saab alguse sealt selle monumendi juurest, mis Levala Puiestee otsas ristmikul seal kaubamaja taga. Ja selle kaubamaja vana kaubamaja taga on nüüd see koht, kus see esimene Estonia teate nagu asetses see maja seltsi. Ja sealt hakkavad need jalajäljed minema. Lähevad mööda Rävala puiesteed. Lauter tuleb Lauteri tänavalt ristmikult aga nyyd jala jäljed, mida me täna avame, tulevad. Siis mis tänav see meil on, kas ots saada, no mis see on, mis tuleb draamateatri juurest sealt Estonia juurest draamateatri juurest ja läheb, läheb Estonia puiesteele, on tema nime, mis iganes. Aga me saame vähemalt aru, mida, mida sa mõtled? Et sinna tänavajupi peale ja ma arvan, et see on ikkagi vist otsa tänav ja ja, ja üks jalajäljepaar tuleb Pärnumaa. Nii et, aga kõik lähevad nagu suunaga Estonia poole. Itaanemiku mõte on see, et, et kõik need jalajäljed, kõik need kõik teetiivad Estonia poole, Estoniasse. Pühapäeva hommik ei ole kindlasti see koht, kus hakata skulptorite omavahelisi arveid klaarima, aga ma ikkagi küsin. Ja vastad siis, kuidas vastad, et mis tundega sa lähed mööda viimasel ajal väga palju kirgi kütnud korstnapühkija eest? Ma vastan täiesti ausalt, ma ei taha sinnapoole vaadata. Ja kui sa põhjendama peaksid, siis. Põhjendus on see, et mulle ei meeldi see skulptuur. Ma arvan, et on oma tasemelt väga nõrk. Manisin Eestist sära juuli keskel ja võtsin kaasa enne ärasõitu Ekspressi, mida ma ei olnud jõudnud lugeda. Ja kui ma lugesin sealt Veel siis olles pea toimet veergu, siis ma olin küll täiesti siiralt jahmunud sellest, mis seal kirjutati. Ja, ja mulle nii õudselt ei meeldi, kuidas pall käib kogu aeg ühte väravasse, et kolleegid on kadedad küll, mis iganes põhjusel, küll keegi töökas, küll keegi kellelegi rohkem tööd kui teistel ja nii edasi ja nii edasi. See ei ole nii. Ja ma täiesti vaidlen sellele vastu, et kunsti nagu ei anna mõõta. Ka see on, see on vale, ainult et see mõõt on tunnetuslikult tasandil. Kui kunsti üleüldse mõõta, mitte millegagi, kui mingeid kriteeriumeid ei oleks, siis ei oleks võimalik seda ka õpetada, seda ei oleks võimalik nagu väärtustada. See kõik on võimalik, ainult see sõltub inimesest. On head kunsti on halvemad, kunsti on rohkem professionaalselt, vähem professionaalset. Skulptorite leksikonis on selline termin nagu vormikeel on väga tugeva ja hea vormikeelega skulptorid või vormi tajumisega. On on teistsuguseid, et see, kui keegi on lõpetanud skulptuuri eriala, see kui keegi see ei tähenda seda, et tema võimed on võrdsed, tema oskused on võrdsed. Tema anne on võrdne, need on kõik erineval tasemel ja see, kui inimesed sellest aru ei saa, ei ole veel näitaja kolmemõõtmelisest kunstist aru saada ja selle nüanssidest aru saada. Ma arvan, et see on keeruline ja see on võib-olla võrdluseks ma ei tea, mingisugune sümfooniline teos või oopus või. Ma ei usu, et inimesed julgeksid ja öelda, et nad saavad aru sellest kõigest, et nad nad tunnetavad sedasama hästi, kui kui heliloojad, näiteks, kellel on teine kuul minegis oskavad, oskavad seda teistmoodi lahata kuulda. Sama on tegelikult skulptuuriga, kuigi, kuigi võib-olla see on nagu inimestele tundub, et mis seal siis on, aga, aga see on nii. Need skulptuurid võivad olla väga-väga erinevad ja, ja ka inimeste Anne on väga-väga erinev. Sa seal see sellist tüüpi kunstnik, kes püüab heas mõttes kogu aeg ajaga kaasas käia ja ennast arendada ja ja sa ei taha ühe koha peal seisma jääda, sest sa oled ka õppejõud ja õppejõud ei saa ju olla selline noh, oma oma sellistes vanades krampides kinni kogu aeg korrutada ühte ja sedasama, millised on nüüd lähema tuleviku sellised võimalused sul maailma vaadata ja ennast arendada? Kõigepealt ma tahaksin öelda, et ma ei tea, kas ma seda tahan, aga see lihtsalt kujuneb nii, sest elu on nii põnev ja, ja neid võimalusi tööd teha erinevates materjalides, erinevate vajadustega erineva nagu programmiga on nii palju, et, et sellest ei saa ju loobuda. Kohandavad mõned inimesed saavad, no ma ei tea jah, aga kui. Pakub nii palju erinevaid võimalusi, täiesti fantastilisi siis siis, noh, ma ei saa sellest kuidagi ära öelda. Ma ei, mul ei ole endal sellist tunnet, et ma neid ise kogu aeg tekitan, et ma neid nii kohutavalt otsinud taotled ja ma taotlen, et see on õige, ma taotlen neid ja nad tulevad mu juurde. See on absoluutselt õige. Ma arvan, et need asjad tulevad, nagu ka reisid tulevad õigel ajal. Kahe nädala pärast ma sõidan Koreasse Lõuna-Koreasse loomulikult jaa. Nad kutsuvad seda resident uuriks. Ja see, kuidas ma selleni jõudsin või kuidas see minuni jõudis, oleks palju täpsem öelda selles mõttes nagu ootamatu natukene, et koreas toimuvad hästi suured rahvusvahelised maa kunstibiennaalil ja väga kõrgel, väga kõrgel tasemel, tähendab maakunst, vabandust, nad kutsuvad seda lendavat, see tähendab seda, et, et seal kuidagi loodusega maaga looduslike materjalidega seotud. Aga need on väga suured objektid ja nad korraldavad seda niimoodi, et nad saadavad üle maailma need teated laiali. Kunstnikud saadavad oma kavandid, nad annavad kavanditest välja raamatu, noh, kus on kõik kavandid, mis on laekunud selle organisatsiooni nimi on do kirjutatakse y-iga, seda, kui internetti sisse lüüa ja too siis ma kujutan ette, et sealt sealt veel ühte koma teist leida, see on nagu tattoo, ainult et ees on y just. Ja, ja, ja see on hästi suur organisatsioon, nad võtavad oma asja väga tõsiselt ja mulle tundub, et neil peavad ka olema väga suured rahad seal taga. Kust iganes need tulevad, et anda välja selliseid raamatuid, suid, katalooge, korraldada neid asju. Ja siis nad valivad nagu välja. Ma pakun, et ma ei ole neid lugenud Arvoga 15 kunstniku ringis, umbes, keda kutsutakse sinna biennaalile esinema ja kes teostavad oma tööd nüüd nagu nii-öelda reaalsuses. Mul on paar tuttavat, kes seal osalenud ja eelmisel aastal Prantsusmaal olles nägin mased Ta seda suurt paksu kataloogi, mis oli nendest töödest, mis oli seal magusti, biennaalil teostatud ja need olid vinged tööd. Aga kutsuvad nagu kunstnike residentuuri. See on üks küla, mis on ühe linna lähedal, mida ma arvan, et ma võiksin hääldada Konju, aga ma päris täpselt ei tea, kuidas see on, nagu ma arvan, et selle nimi on konsou mis on umbes tunni kaugusel sõidu kaugusel, solist, aga nüüd residentuur asub veel sellest Kondžuust omakorda umbes mingisugune tund või poolteist sõitu kuskil külas. Ja nad kutsuvad sinna kümmekond kunstnikku aastas, nad on seal paralleelselt, aga nad on kevadsessioonil nagu ja sügissessioonil. Ja siis neile kunstnikele valida seal kas kuu kaks või kolm olla ja residentuur makstakse neile kinni, välja arvatud sõidupiletid. Ja nad peavad selle aja sees tegema seal tööd ja lõpetama selle residentuuri näitusega. Ja siis ma oma suureks üllatuseks sain kutse. Kas ma tahan osaleda seal residentuuris, minna sinna ja, ja ma olin sellest ülimas vaimustuses. Aga ma ei suuda olla Eestist ja kodust ära üle kuu aja, ma lihtsalt mitte kuidagi ei taha. Nii et ma valisin selle kuu aja, valisin selle aja oktoobris, see oli juba eelmise aasta lõpus. Ja, ja sinna ma nüüd lähen. Kas sa teed seda residentuuri seal üksinda või keegi teine töötab sinuga seal samal ajal paralleelselt või kuidas? Ma võin eksida, aga mulle on jäänud mulje sellest kirjavahetusest, et kolm kunstnikku on samal ajal, üks nendest on vist Indiast, teine vist Inglismaalt või Suurbritannias, tähendab aga ma ei ole sellest 100 protsenti kindel, aga, aga nendest meilidest, mis on tulnud siin kolmele inimesele nagu paralleelselt, et mulle on jäänud selline mulje. Aga see on põhimõtteliselt üks väike majakompleks kuskil pärapõrgus millev nõue kus on internetiühendus ja kus pood on näiteks tükk maad, nii et ma ei kujuta ette. Me peame seal ise süüa tegema. Et siis saab kõik olema omamoodi põnev ja seiklusrikas, ma arvan, aga see üksi mööda ilma reisimine, see on sulle nii ehk teisiti omale, et sa käid väga kaugetel reisidel vähemalt korra aastas Ladina-Ameerikas ja Indias ja kõik kohad, mis sulle südamelähedased on ja sa lähed reeglina üksinda. Ei, see ei ole ikka päris ei ole vaja, mulle tundus absoluutselt mitte ma tegelikult ikkagi nüüd päris üksinda ei armasta üldse reisida. Ma olen ühe korra ja see on üks suuremaid viimaseid reise, mis oli Mehhiko, Guatemala, Veliis, maiade maiade maadel oli niimoodi, et mul ei olnud reisikaaslast ja ma ma läksin nagu üksinda, aga see grupp oli umbes tsirka kümneliikmeline ja seal oli teisigi selliseid, kes olid tulnud üksinda nüüd ka selles mõttes ma ei olnud üksinda, vaid mul oli seal toas kaaslane. Me sõbrunesime kõik seal grupis suhteliselt kiiresti ja oli üks, üks niisugune tore väike grupp. Tegelikult mõtlesingi nagu üksinda üksinda, selles mõttes, et grupp grupiks, aga oma mõtete emotsioonidega olla omaette. See on ainuke kord olnud, kus ma olen selles mõttes olnud üksinda. Kõikidel muudel kordadel on olnud nii, et kas ma sõidan kuskile ja mul on seal sõbrad ees, kes mind vastu võtavad või vähemalt väga head tuttavad. Või siis mul on olnud reisikaaslane, kellega ma olen käinud, nagu oli näiteks Peruu ja Ecuador ja puhkusesaared, see siis oli mul üks üks sõbranna, üks tuttav oli kaasas, kes, kellega me koos nagu läksime, nii et ma ei ole ikkagi päris üksinda käinud, aga sa teed selle retke ära ja mis see siis on, mis sind koju kutsub? Sa ütlesid, et mitte üle kuu aja. Ei oska ma seda öelda neljanadesse? Jah. Ma arvan, et see on selle koduenergia mingisugusel hetkel ja samal ajal need sõidud on ka kõik kohutavalt väsitavad. Minul ei ole personaalselt mitte midagi grupiga sõitmise vastu, sellepärast et kõik need riigid mis mind tõeliselt huvitavad, on väga keerulised riigid, et sinna saab sõita ka üksinda osadesse nendesse, aga sugugi mitte kõigisse. No ma kujutan ette, et Mehhikosse saab üksinda sõita põhimõtteliselt, mitte grupiga. Ma mõtlen selles mõttes, et noh, ka väikese seltskonnaga, aga sa ei tunne keelt, sa ei oska seal liigelda. Peruus on see täpselt samamoodi väga raske, võib-olla sa sõidad Cuscosse ja siis võtad sealt mingisugused reisile, sõidad aga need minu reisidel olnud sellised, mis annavad ülevaate sellest maast ja nendest kohtadest, mida on ise väga raske leida, sinna minna Endale organise seerida. Ilmne näide oli sellest viimane reis, mis oli see Mehhiko, Guatemala jääb Eliis, mis on eriti Beliis ja Guatemala on väga ohtlikud riigid, need on kõik narkoriigid. Seal on sul vähe sellest, et sul on siit, et saatjad kaasas giidid, reisijuhid, seal on ka kohalikud kohalikud sugugi ei luba sul minna igale poole, nad, nad isegi valivad teid, kus pidi sõidetakse gruppidega ja nii edasi ja nii edasi. Et. Sisendid on väsitavad, aga siis tulla koju ja et on just aitäh mõttele mõtteiva, jooksis igale poole mujale. Need reisid on kohutavalt väsitavad, sellepärast et seda infot, mida sa saad, mida sa endasse ahmid on nii palju. Ja, ja mingisugusel hetkel on nagu see kõvaketas on täis selleks korraks, et see on üks asi, et ma tunnen, et ma ei jaksa enam ja ma ei taha enam ja mis iganes, ma tahan nüüd koju, et ilmselt on see mingisugune ka kaitsereaktsioon, sest sest see on niisugune. Kui mul ei ole igapäeva muresid, et kus ma järgmine kord peatun, kus ma süüa saan, eks ole, kus on järgmine hotell, kui see kõik on ette ära organiseeritud, siis ma saangi võtta seda viimast sama absoluutselt teen ma nii-öelda skännin seda kõike endasse, ma võtan seda endasse, ma tunnen selle kõige vastu huvi, ma võtan sellest viimast, aga see infohulk on tohutu niiviisi reaalne, kui ka, kui ka verbaalne, mida sa kuuled ja, ja juurde küsid veel ja nii edasi, nii edasi. Et see, see väsitab, see väsitab metsikult ja siis on hea tulla koju ja, ja siis on hea tulla koju ja, ja üritada jälle taastuda, hakata seal Keila-Joal puid maha võtma. No seda juhtub harva, juhtus eile. Aga seda iseenesest, seda juhtub harva, aga need sõidud on väsitavad ja, ja, ja seedimise aeg on ka üldjuhul hästi pikk, suhteliselt reisidelt kaasa, noh kindlasti sa tood mitmesuguseid asju otseselt reeglina ka muusikat ja see muusikapala, mis tänase saate alguses kõlas, kes seal hääletab ja, ja siis selle sellega kuidagi kaasa läks, siis oligi Beliisist, aga aga see lugu, mida me tänase saate lõpus kuulama hakkame see tegelikult sinu sulle reisilt toodud, aga seal sulle ehkki üllatavalt palju mõju avaldanud elu jooksul. Ja ma sattusin seda seda fantastilist. Ilmse ja aga ma tahtsin öelda siinset afroameeriklast, et valida poliitiliselt õige sõna praegu. Täiesti fantastilise väljanägemisega vana, ma julgen öelda, vana, sest ta on vana, eks ole, aga kõige paremas mõttes fantastilist vanameest ma kuulsin teda laulmas siin siin Tallinnas ja Villu Veskiga on teinud koostööd ja andnud välja vähemalt selle ühe, aga ma ei tea, võib-olla ka rohkem plaate ja mulle nii kohutavalt see muusika meeldib selle mehe nimi, vööd ja tema jääb meie tänast saadet lõpetama ja kõik, kes täna või ka lähemate päevade nädalate jooksul satute kõndima näiteks sinna samma Estonia iroonia ausamba juurde, siis vaadake jalajälgi, mis viivad Estonia poole ja mõelge, et keegi on need teinud ja see keegi on meie tänase jutusaate kangelane Tiiu Kirsipuu, aitäh Tiiu ja ilusat loomingulist sügist ja seda uut avastusretke ka, mis algab juba kahe nädala pärast Koreas. Aitäh jutusaate stuudios täna Margit Kilumets ja seda jääb lõpetamata ööd.