Mul oli õnn temaga koos mängida. Näidendis õnn algab lamme, Poola kirjaniku näidend. Mina mängisin tütart, tema ema ja seal oli üks väga põhiline raskes stseen ema ja tütre vahel. Siis ta tuli kord minu juurde, minu istus laia diivani peale, ta armastas nagu kaskerafistuda, mina istusin talle kõrvale ja siis hakkasime teele sellist stseeni kallal, ilmselt ta ei olnud rahul minuga, sest see oli juba tööl perioodil. Ja siis minule üllatuseks ta leidis sellest stseenist minu jaoks ja minule väga palju ja ta püüdis alati minna sügavuti otsida. Osa tuum pidigi juba käes olema, täita veel lisaks midagi. Warm otsis, kuidas sisu paremini välja tuua ja ma pean ütlema, et ma olin väga tänulik. Nii palju, kui mina taipasin, tol ajal tundus, et ta lähenes rollile väga ettevaatlikult. Ta oli ise väga palju reisinud, väga palju teatrit näinud. Eriti kiitvalt mainis ta Moskva kunsti teatrit ja võib-olla teinekord näitejuht ei rahuldanud teda. Siis ta püüdis muidugi kõik ammutada kirjanduslikust materjalist näidendi materjal, see on peamine. Ja väga aeglaselt lähenes ta rollile. Räägitakse ka, et ta teksti omandas raskelt, aga minuga koos töötades ma pean ütlema, et vama abiks, et temal oli roll peas, kui oli minul. Sest ma kartsin, mitte, et mul ei oleks pähe jäänud, kartsin, et ma valesti midagi teen. Ja töö, töö ja veel kord töö tundub mulle tema juures töötas oma hääle kallal, ta töötas noortega, noored vaatasid küll tema poole üles, aga tema noortele alla ei vaadanud, ta pidas meid võrd võrdseteks väärseteks partneriteks. Ainult ta vihkas laiskust, Deletantismi andetust. No ringreisil koos olles. Võib-olla ilmnes kõige selgemini pärast lendus ringluse etendust õhtul häma kupees, ta hammustas teed või kohvi juua, kutsuda noori enda juurde. Ja siis analüüsida möödunud etendust, kus vigu nägi, kus kiita. Ja see oli niisugune õpetlik õhtu meile alati. Minu arvates ta noortesse suhtus väga hästi. Kust ta midagi lootis? Laadist tuleviku jaoks. Ta on väga palju mänginud Salme Reegi ka koos kahjuks salme ei saanud täna siia tulla, võib-olla seda põhjalikumalt jutustanud. Praktilistes asjades olid. Reisile võttis ta kaasa ikka kolm korda rohkem asju, kui vaja läks. Siis oli ta lõpmata hädas nende pakkimistega, mis meile jälle nalja tegi. Ise naeris ka sealjuures. Mälestused igatahes on temast head kui suurest kunstnikust ja suurest inimesest. Mitte iga kord ei saa öelda kunstniku kohta suure kunstniku kohta, et ta on ka suur inimene, aga tema kohta maksab see kyll täiesti.