Tere hommikust, te kuulate jutusaadet. Meie tänane külaline on lastearstina alustanud ning seejärel inimeste toitumise korrastamisele pühendunud doktor Adik Levin, tere hommikust. Helist. Naadike alustamegi sellest toitumisteemast kohe, et kuidas te selleni jõudsite, aga tavaliselt inimesed ei jõua mingite selliste oluliste asjadeni elus. Muidu, kui, kui endal häda käes pole. Ja see juhtus 2001. aastal. Ma olin päris mitu aastat probleemidega. Ma mõtlen oma terviseprobleemidega ja ravisin ennast nii, nagu kõik see asi käis. Ja nii nagu ta käib praegu, siis mu üks kolleeg soovitas läbi teha individuaalse toitumisprogrammi. Ma võtsin seda alguses sellise irooniaga ja üldiselt ei uskunud. Ja kolme kuu pärast. Ma järsku tabasin, et mis on minuga juhtunud, esiteks muidugi tunnetasin, et mul on energia tagasi, tulnd ma, ma ju üheksakümnendat aastat väga palju reisisin ikka mitu kuud aastas olin ma kogu aeg igal pool üle maailma ja ma pidasin vastu, aga siin järsku tuli see eluvaim tuli tagasi, võtsin kõvasti kaalus maha. Üle 10 kilo. Ja üldiselt. Ma ütlen praegu oma isikliku arvamuse, ma hakkasin aru saama, et pagan, ma olen eluaeg olnud tipparst juhatanud sellist keerulist osakonda. Ja ma ei tea toitumisest tuhkagi. Ja kui sa lubad, ma võib-olla natukene ka hammustaks. Ma arvan, et väga paljud arstid lähenevad igale inimesele harju keskmise süsteemiga. Ja siis ma hakkasin aru saama, et see, nõndanimetatud tervisliku toitumise kontseptsioon on stagneerunumas ja ta nagu ta nagu audis. Ja me rohkem temast räägime, aga tolku onud on temast olnud väga vähe ja siis tuligi niimoodi, et mul tuli pensioniga kohe peale ja ma sain aru, et see ongi see, kuhu need maa oma energia suunanud. Mis siis ikkagi tehakse toitumises kõige rohkem valesti? Vaat mina arvan niimoodi et ma tihti küsinud loengute ajal ma, mul on väga, mul on iga kuu üks loeng kuskil ma küsin auditooriumi käest, mida tähendab tervislik toitumine, kõik pastad, ühtemoodi balansseeritud toitumine, kõik asjad. Aga siis ma küsin, kuidas ma konkreetselt sööma. Sest kõik see, mida meile jutustatakse, et see toit on hea toon, see on kõik demagoogia, andke andeks, ühele inimesele see sobib, aga teisele ei sobi. Ja selles mõttes ma olen aru saanud, et see, kus me praegu oleme 21. sajandil Ongi praegu ummikseis, see viimane, 50 70 aastat ongi viinud meid selleni, kus meie praegu oleme ja oleme me just seal, et selline Harju keskmine lähenemine, et me kõigile soovitame ühtemoodi toituda, tema hakkab jalgu jääma. No aga võtame näiteks konkreetse näite hommikul võileib singiga, mille peale hapukurk lõunatoit, hakklihasoust, kartulid ja kaste ja õhtusöögiks siis näiteks pitsa, mis selles paha on see kõik ju kõik oli väga toredad, toiduaineid me kõik niimoodi tavaliselt sööme. Ja Toomas, sa oled vaba inimene demokraatlikus riigis sa võid süüa, mina nii ei, see ei sobi üldse. Aga mis seal valesti on? No mina ei söö sinki leivaga. Mina ei söö liha kartuliga. Ja, ja pitsa, pitsa ei ole üldse meie peres toit. Ja ma lihtsalt ütlen, kuidas mina sees. Aga miks, aga miks näiteks selline toit, nagu ma kirjeldasin, miks see inimesele hea jale? Vaat siis on vaja natukene. Natukene põhjalikumalt neid asju selgitada, vaat kui inimene, toitus, ütleme nagu eesti talupoeg veel 100 aastat tagasi toitus ja tal oli 10 15 toitu. 1000 aastat tagasi oli umbes sama siis tema fermentsüsteem, mõtlen seedetrakti fermendid ja immuunsüsteem olid kõigi sellega adapteerinud ja see süsteem võis töötada. Nüüd viimase 50 70 aasta jooksul toimub tohutu suur muutus, esiteks, plahvatuslikult suureneb toidu hulk. Me näeme, mis üldse toimub. Ja toiduhulga suurenemine loob keerulised tingimused meie seedetraktile. Muutub toidu kvaliteeti. Ma muidugi vabandan nüüd kuulajate ees, aga ma ütleks sellise julma lause välja see, mida meie praegu sööme. Me palsameerime ennast elusalt. Seal on nii palju igasugust muid keemilisi aineid sees. Et tegelikult see, see kahjustab kõik meie tervist. Ja ongi juhtunud, et üks, viis, 70 aastat on liiga lühike aeg, et kohaneda, et organismi fermentsüsteemi immuunsüsteem saaks kohaneda nende drastilistele muutustega. Ma tooks sellise sellise mõtte välja. Võib ütelda, et supermarketi sündroom supermarket on ilus koht. Ja kui me sinna lähme, me võime kõiki asju osta. Aga ma tahan ütelda, teiselt poolt me ostame sealt väga palju toitu, mida me tegelikult peaks ettevaatlikult sööma ja mida me peaks kontrollima, mida me sööme. Meil enam ei ole neid väikseid poodisid, kus me saime osta enam-vähem puhast toidukraami. Vaadake, kui te lähete taisse või, või Indoneesiasse või Indiasse, siis mina olen käinud ja ma olen vaadanud, et ümber supermarketite on järsku ilmunud hästi tüsedaid inimesed mida seal vanasti üldse ei olnud. Nii et siin on mõtteainet. Kui, kui meil natukene sellel teemal nüüd edasi läheme, siis toidupoodides ringi vaadates, siis me leiame suurtest kettidest justkui rääkida, siis me näiteks ei leia seal selliseid sümpaatseid väiketootjaid eriti, kes toodavad näiteks puhast liha. Tõsise puhas liha säilib vähe, aga ilmselt see on ka seetõttu tülikamad. Suurem osa toiduaineid sisaldavad hästi palju erinevaid säilitusaineid. Kuidas need mõjuvad? Vaat see on väga hea küsimus ja ma mõtlesingi, kui ma siia tulin, et ma pean kindlasti sellest rääkima. Vaid asi on selles, et ma vaatan ümberringi, ma elan suvekodus, mul on sümpaatsed noored inimesed, ehitanud ilusad majad neil on muru ja ma ei näe ühtegi peenart. Kõik asjad ostetakse nendes marketites supermarketites. Aga ma tahan ütelda seda, see, mida me ostame supermarketites väga tihti, me ei tohi süüa üldse. Ma ütleks veel nii palju, et kui ma ükskord söön, mitte midagi muga juhtu, selles mõttes see Euroopa Liidu lubatud kõik ained, mis seal on loomulikult kuma üks, kaks korda söön, mitte midagi ma ka ei juhtu. Ma pean pikki aastaid nyyd sööma. See jutt, et, et nad ei mõju. See on kõik nii-öelda lorajutt. Ma imestan, et meie rohelised tegelevad ainult kilekottidega ja energiaga, et nad ei ole hakanud tegelema toiduga, mida meie inimesed endale sisse söövad. Ma tooks sellise näite. Esiteks, kui ma tulen poodi ja hakkan midagi ostma, ma ei loe mitte midagi välja, mis seal on? Kus on tarbijakaitse, kes peaks välja töötama sellise seaduse, et iga täht peaks olema loetav? Mina võtsin osa üheksakümnendail aastatel rinnapiima asendajat reklaami määrusest ja seal oli kõik meil rahvusvaheliselt kooskõlastatud. Kui suured, pead olema tähed, et kui ema ostab selle rinnapiima asendaja peab lugema, mis seal pakis on? Meie ei saa midagi välja lugeda, seal on kolm-neli lauset. Ja mõni muidugi kirjutab ausalt, mis seal on, aga selleks on ju vaja prille. Supermarketis võiks olla üks putka, kus saaks laenata luupi. Et siis, kui lähen poodi, et ma loen ja ma kutsun üles kõiki meie inimesi hakkama nõudma, et kõik, mida me ostame, et me saaks lugeda, mida me suhu paneme, see on esiteks. Nii, ma toon näite tomatite kohta. Mina isiklikult enam neid ilusaid tomateid ei osta. Selleks et tegelikult oma poolnaljaga praegu ütlen, selleks et teada saada, kas see tomat on hea või halb, on olemas üks väga hea meetod, tuleb see tomat virutada vastu seina. Ja kui see tomat läheb katki, siis seda võib osta, see on veel normaalne, olgugi et ta on pritsitud ja töödeldud nii palju kordi, et, et seal on seda keemiat tohutult palju juba olemas, näiteks nii radikaalne ei ole, ma nuusutan ja siis on sul hea ninaga mina, aga mina ei tunne seda. Ja, ja siis see tomat, mis, mis nüüd katki ei lähe, seda ei tohi üldse suured ja kui me tomati lõikame katki ja me näeme, et tan seest valge ja igasugused sellised noh, nii-öelda valged osad, siis see ei ole üldse söödav. Ma arvan niimoodi, et On tulnud aeg, et me kõik hakkame sellest rääkima. Et millegipärast me oleme, nõustun sellega, me oleme rahul. Et meil on poes kõik olemas, aga me ei mõtle sellele, et tegelikult see, mida me nüüd sööme, see ongi väga paljust haiguste põhjus. Aga katsume taas olla konkreetsed, millised, millised need haigused on, mis näiteks pikaajalisel nimetatud toiduained on kasvõi sellesama valgseest valge tomatisöömisel näiteks võivad tekkida, et, et ega me ju tegelikult keegi ei mõtle selle peale, me lähme pärast tööd kiiresti poodi, topime oma kotid ja korvid asju täis, lähme koju, teeme kiire söögi ja siis vaatame, mis, milleks veel aega jääb. Kõik on õige ja, ja tavakodanik ei peagi mõtlema, selleks ongi institutsioonid, selleks ongi inimesed, kes siis tegelikult sellega peavad tegelema. Sel selleks ongi tervisekaitse, aga ma arvan, et need Euroopa Liidu direktiivid, mis lubavad sellist toitu nii-öelda turustada et nad on inimese tervisele kahjulikud, ma toon näited. Näeme, mis toimub diabeediga? Veel 100 aastat tagasi näiteks Taanis võis kirikuraamatus teada saada, kui palju on olnud selles sugupuus diabeeti, millal ta uuesti kordub ja nii edasi ja nii edasi. Nii et ei ole mõtet kirikuraamatut pidada, nüüd on iga põlvkond diabeediga, ma küsin. Miks meil ööhäirekella Eestis on 775000 diabeetikud, 15 aasta pärast pidin saama olema ligi 200000 kulge, haigekassa hakkab ainult diabeetikutele tasustama või siis inimeste akad ise ostma neid ravimeid? Tähendab, asi on ju väga tõsine ja kui me praegu sellele ei mõtle, siis pärast oleme lõhkise küna ees. Võtame edasi, võtame liigesepõletikud, kui palju on liigesepõletik? Ma tean seda, palju inimesi on saanud abi, kui nad on hakanud teisiti sööma. Võtame ülekaalulisus. Ma arvan, et kolm näidet on juba midagi. Aga kui me räägime, ütleme nendest juba haigetest inimestest, kellel on kõrge vererõhk ja nii edasi siis nemad võiks aidata ennast mitte ainult ravimitega, aga korrigeerida oma toitumist. No allergikute ka arv kasvab meil ka iga aastaga, et täna me oleme ise samas seisus nagu kunagi olid välismaalased, keda me isegi võib-olla natukene nagu naersime, et iga asja peale on allergia, et kas selle vastu ka mingit rohtu, kuidas näiteks kasvatada oma lapsest inimene, kellel ei ole allergia. Keed allergiaga niimoodi vate, mina olen selline stagneerunud inimene. Ma olen vana arst juba ja nõukogude ajal, kus poed olid tühjad siis oli ju niimoodi, et kui ema toitis oma last rinnast, siis võib-olla ühel lapsel oli allergia. Nüüd on ju 50 protsenti, no võib-olla natukene nüüd paisutasin üle, aga ikka väga paljud lapsed on emapiimatoidul, aga neil on allergia. Kust see tuleb? Ega see siis ei tule ainult nii-öelda tolmust ja sellest tuleb kõigepealt sellest toidust, mida ema sööb. Tähendab see, mida me siiski sisse sööme. See on väga mõtlemapanev. Ja, ja siin on vaja midagi muuta kardinaalselt. Kas võib siis öelda täna, et vale toitumine on käesoleva sajandi katk? Ma arvan küll, et. Kahju on, et me unustame ära, et tervise alus ei ole mitte liikumine. Ja siis toitumine. Aga kõigepealt on toitumine ja siis on liikumine. Ja mina viskaks praegu kapsaaeda nendele spaadele kus tõesti on kõik ilusti võib-olla seal ja käia ujumas ja saunas ja nii edasi. Aga need rootsi lauad, mis seal on, see ei ole kyll õigele tervisele, ma tean inimesi, ma mõtlen juba vanemaid inimesi, kes on seal käinud ja peale seda on nad ikka päris mitu kuud ennast ravinud, kuna kõvasti sporti tehes isu tõuseb, Rootsi laud ja siis aetakse endal kõik sisse, mis vähegi võimalik. Aga muidugi nii-öelda noor inimene peab veel sellele vastu, aga vanemale inimene tähendab, vanem inimene peab olema väga ettevaatlik. Nii et ikka kõige tähtsam on toitumine ja kui toitumine pannakse paika, siis juba tuleb liikumine. Seal on ka mingeid lihtsaid võtteid, mis on mõeldud kõigile inimestele, kuidas oma enesetunnet ja tervist tervist parandada. Kuigi me teame, teie eelistate. Seda individuaalset lähenemist. Ma arvan niimoodi, et kõigepealt tuleb maha istuda ja hakata mõtlema kas inimene saab ennast aidata või ei saa. Ja mis on kõige tähtsam, on see et, et inimene saab ennast aidata, praegu ma sõitsin siia ja tegin lahti Postimehe, seal terviseleht on sees. Ja ma vaatasin niimoodi, et väga, väga targad, sümpaatsed tohtrid, võtavad kõik sõna. Aga tegelikult ma tahan ütelda, et arstiabist sõlt veel kaheksanda aastatel tuldi selle selle kontseptsiooniga välja. Sõltus 10 protsenti, praegu öeldakse, et 15 protsenti, aga tegelikult 50 protsenti sõltub inimesest endast. Ja selle pärast kõige lihtsam mõte on see, et inimene peab maha istuma ja hakkama mõtlema, mismoodi tema hakkab edasi elama. Tähendab, kui on juba 35 aastat, kel löönud, siis on see juba väga tõsine, sest kõik, kõik need need reservid, mis on olnud kuni 35 aastani, need hakkavad enam-vähem ammenduma. Ja siis siis see niimoodi on, et hakkab kaal tulema, siis hakkab vererõhk tulema, siis tõuseb kolesterool selle peale muidugi plaksutab farmaatsia, kuna kõik inimesed peavad ju olema farmaatsianõelal. See tähendab, mida see tähendab, seda, et kõik kõik peavad kasutama farmakoloogilisi preparaate, arsti ravimeid. No inimesed võivad ju praegu meil kuulata ja öelda, et see on ju täiesti tavaline, et kui mul ma ei tea, pea valutab, siis ma lähen ja ostan omale peavalutabletti, võtan kaks tabletti ära ja pea enam ei valuta. Vaata, sa oled juba selle selle tsiviliseeritud maailma tervishoiumudeli õnge sattunud. Vaat võib-olla ma selgitan natukene, kui me võtame tervisepüramiidi sellise ja tervisepüramiidi tipp, need on väga haiged inimesed, see on intensiivravis, on kirurgia, see on kõik need inimesed, kes on haiglas kus noh, loomulikult ilma ravimiteta läbiza. Selle püramiidi all on terved inimesed, mõni ütleb, et terved ei ole, terved on ikka väga palju. Aga see püramiidi keskmine osa, kus on siis need inimesed, kes käivad perearsti juures need inimesed, kes käivad alternatiivmeditsiini igal pool, need otsivad abi. Ja mina olen aru saanud, et 21. sajandi alguses ongi praegu tsiviliseeritud maailmas selline tähtis point, et kõik inimesed peavad olema võetud, kellel hakkab midagi toimuma, noh, nii-öelda tervis hakkab, hakkab normist välja tulema. Kõik, nad peavad olema võetud farmaatsia või toidulisandite nõelale. Vaat see on see mudel, mis on tõesti tsiviliseeritud maailmas olemas. Loomulikult ta töötab, ta töötab, vaadake, minu sõbrad Saksamaal, nende, nende emad on 90 ja rohkem. Ja eluiga tõuseb. Meie, meie võime ütelda, et mis siin viga on, et see on ju hea mudel. Aga tegelikult, kas inimese eluiga on ikka 85 90 aastat? Arvatakse, et ikka peaks palju rohkem olema ja kui me oleme, 90. et siis elukvaliteet peaks olema ka palju parem ja tervise kvaliteeti. Ja siin ma tahangi ütelda, et siin ongi see reserv, millest ma praegu jõu püüdsin rääkida, et tegelikult inimene võiks hakata ise mõtlema, kuidas ta ennast aitab, aga mitte ainult lootma sellele, et läheb arsti juurde ja arst kirjutab välja ravimid. Talik, te ütlete meditsiini- ja farmaatsia puhul on siis selline asi, et et ühest küljest me oleme nende farmaatsiafirmade laootsas ja teisest küljest need ravimid, mida me saame. Need ravivad küll siis ühtegi konkreetset asja, näiteks peavalu. Aga see kõrvaltoime, mis selle ravimiga kaasneb, see võib näiteks pahasti mõjuda mu neerudele. Ja see ongi niimoodi ja see oleks tõesti ühe teise saate jutt hakkama lühidalt ütleks nii. Loomulikult, ravimeid on vaja, et kellelegi ei jääks muljet. Ma nüüd ajan hoopis teist juttu, mida ma olen 10 aastaselt veel tagasi rääkinud. Ravimeid on vaja, aga neid on vaja seal, kus need tõesti on vaja. Aga ma olen aru saanud, et viga on selles, et see tõenduspõhine meditsiin võtab inimest kui ühte auto mootorit. Et kui üks lüli on nüüd läinud katki, et nüüd tuleb seda remontida ja parandada. Kolesterool tõusis, me võtame selle kolesteroolivastase ravimi ja niimoodi me siis ennast ravimi. Vaat see ei ole õige. See on küll selle selle lüli mingisugune remont, aga muidugi seal on kõik igasugused teised tühised. Aga kui me räägime nüüd nii-öelda alternatiivsest meditsiinist, Hiina meditsiin, Sis, Hiina meditsiin läheneb hoopis teisest vaatevinklist. Tema vaatab energeetiliselt kõike seda süsteemi ja plussenergia miinus energia. Aga ma tahaks ütelda seda, et siin ongi see suur viga sees. Et meie mõtleme, et see tõenduspõhine meditsiin on need maailmavallutaja, tema on nüüd kõige tähtsam, ta on enda kätte võtnud võimu. Tema nüüd ütleb, mis on õige, mis on vale. Aga tegelikult ma ütleks nii, et tõenduspõhisus on ka müüt. Ma praegu tegelen sellega, et ma mõtestan lahti seda sõna tõenduspõhine meditsiin, mis tegelikult valitseb maailma, kes maksab kinni selle tõenduspõhise. Mis paganat tõendus põhineda on, kui ma võtan selle ravimi ja ma saan palju tüsistusi? Tähendab see ei ole päris õige, miks tõenduspõhine meditsiin nii kiiresti muutub iga kahe, 20 30 40 aasta jooksul ta ju muutub. Loomulikult tõenduspõhine meditsiin on noor, ta on 100 120 aastat vanad. Aga Hiina meditsiin on tegelikult ju 6000 aastat vana, nii et tema on kõik oma muutusid juba läbi teinud. Selles mõttes me peaks olema väga tolerantsed kõikide nende asjade suhtes. Ja, ja me peaks hakkama mõtlema, kuidas me panime kukkusele tõenduspõhise meditsiini ja, ja alternatiivse meditsiini mõte posi, mis ma mõtlen praegu just neid, ütleme, homöopaatia ja Hiina meditsiin ja veel mõned teised. See ongi praegu, mõtlen tsiviliseeritud maailma üks tähtsamaid probleeme. Ma ütleks meie, meie, meie põhjanaabritel on probleem, ma käisin seal loengut lugemas ja seal oli niimoodi kirjutati alla üks dokument, et lubada alternatiivset meditsiiniga soomes kasutada. Seal pidi väga range, see ajab. Aga Saksamaa näiteks on võtnud naturu, paadid ja tõenduspõhise meditsiini esindajad on koos ja ja püüavad teha kooslust. Vaat mina arvan, et Eesti peaks jõudma ka selleni, et, et kõik need asjad peaks käima. Koos tegelikult siis võib öelda seda, et see sel hetkel, kui me lähme ja saame juba mingi ravimi siis me tegeleme juba tagajärgedega, ehk siis. Ja tähendab, Me kustutame tulekahju, vot see ongi see moment. Ma ütleks niipalju, et siis, kui ma pensionile läksin nüüd ma olen palju lugenud. Ja Arceeniorina, ma olen aru saanud, et sellest, mida ma praegu räägin, tuleb rohkem rääkida. Ja inimesed peaks ise hakkama mõtlema. Meie probleem on ju see, et meie poliitikutel ja kahjuks mõnedel tohtritel on selline haigus nagu kõverkaelsus. Tähendab, pean keeratud Ameerika ja Euroopa poole, mina tihti loengute ajal püüan ütelda, et tuleks teha neile ortopeedi operatsioon, pea paika panna, et meie ei hakkaks nii tigu tegema, mida nemad on teinud. Te vaadake, Ameerika ühiskond, ma tunnen nendel inimestel kaasa, ega neil ei ole ju ohtlik Bin Laden ega neljale ohtlik aatompomm. Nad on söönud ennast haigeks ja sealt tulevad farmakoloogiliselt hirmad oma ideedega, sealt tulevad ju suurem osa toidulisandid, mis on kõik bioloogilised, mis on kõik väga head. Võib-olla mõni toidulisand ongi hea. Aga ma tahaks ütelda, see mudel, mis on seal välja töötatud see juba on hakanud poksima. Ja meie Eestis selles väikses Eestis, kus meie inimene on tõesti nii-öelda kuldaväärt, me peaks hakkama mõtlema, kuidas me ise ennast aitama. Et me võtaks selle kõige parema üle, mis seal on nii-öelda lombi taga. Ja, ja teeksin ära seda, mida meie võime teha. Adik, ma kujutan ette, et nende mõtete avaldustega te ei ole väga populaarne ravimifirmade hulgas ja ilmselt ka on terve rida arste, kes kes nii-öelda suhtuvad mingi distantsiga sellesse. Ja see ongi õige ja selles mõttes noh, keegi peab ju välja ütlema. Ja muidugi noh, meil meil ilmus raamat, diakirjastus andis välja, üks põhjus oligi, oligi see, et, et ma püüdsin selles raamatus lahti kirjutada, kuidas ma kõigi nende asjadeni jõudsid. Ja loomulikult seal liivakastis on ju kõik olemas juba. Kõik mängurid on olemas, seal on kõik farmaatsiafirmad, seal meditsiinitehnikafirmad, seal on ju arstkond, kes saab süüa, juua nendelt firmadelt, seal on biotehnoloogilised firmad ehk rinnapiima asendajat. Näiteks seal on toiduainete tööstus kes siis meile valmistab ette toitu, mida mina ütleks nii, et kunagi oli see toit oli ikka meil ei olnud poes toitu. Aga aga see toit oli ikka toidu moodi praegu nende normatiivide järgi, mis, mis seal siis Euroopa Liit lubab. On ju mõned toidud väga ohtlikud. Võtame näiteks tavalise vorsti, ma käisin paar päeva tagasi poes ja ei ostnudki vorsti. Sellepärast ma hakkasin vaatama, kui palju on e-tähega märgitud aineid, seal on mingid e 200 kuu, see 216, vaimselt eksin praegu nende numbritega, aga seal on ühes vorstist võib olla. Kuni ma vaatasin kuus seitse e aine. Et kuidagi ei tahtnud ja no siis sa siis see ikka arened edasi ma vaatan ja sa oled hakanud aru saama ja ma ütlen sulle niimoodi, et meie, meie pere ei osta juba üks, kuus-seitse aastat ühtegi vorsti kui me saame kusagilt vorsti, mis on kodus valmistatud kellelegi poolt, see on hoopis iseasi, aga neid asju ei tohi süüa. Ma ütleks niimoodi, et need, kes räägivad, et e-ained ei ole kahjulikud siis ma ütleks, nii, et loomulikult, kui ma söön praegu selle vorsti ära, ma ei lähe haiglasse, ma ei satu, olgugi et ka selliseid juhtumeid on olnud. Aga tegelikult mõned põhjamaa riigid on juba muutnud konstitutsiooni. Seal inimene enam ei kõdune, kui ta siit ilmast ära läheb. Ja kuskil 30 aastat on see tehtud pikemaks. Aga mind üllatab see, et nii ratsionaalsed ja nii targad riigid nagu Rootsi, Norra ja Taani ja kõik need, et nemad ei ole kand, seda asja ikka õiges kohas. Nad on selle 30 aastat ümber tõstnud. Aga nad ei ole hakanud mõtlema, miks see niimoodi toimib. See toimib ju sellepärast, et me sööme ju sellist toitu. Et noh, nagu ma ütlesin, et me palsameerime ennast. Aga lähme ikkagi toidu juurde, et kõike seda võib-olla raadiokuulajal üsna raske uskuda praegu, mida me räägime, nad ei ole seda ennem kunagi kuulnud. Küsimus on ju selles, et me oleme 100 aastat seal sousti ja kartulit, eks ole, koos hakklihasoust, see on ju selline põhitoidus, eestlased ja tänane, te järsku ütlete, et see ei ole meile kasulik? Ja vot mina nimetaks, on, on olemas selline termin, et õige toitumine, mitte tervislik toitumine, õige toitumine. Ma arvan niimoodi, et lihtsalt seletada võib seda selliselt, et kui meil oli piiratud toidu hulk, nagu ma juba enne ütlesin, siis meie seedetrakti fermendid saidil hakkama kõigi sellega kui meile tuli nüüd see, see toiduhulga plahvatuslik suurenemine ja toidu kvaliteedi muutus. Tegelikult on suures jaos tulnud ikkagi viimase, ütleme siin 20 aasta. No meil aga ütleme mujal maal võtame tsiviliseeritud maailma 50 70 aastat. Sellest tol ajal, kui need konsermont ei olnud, siis oli, ju siis oli toit palju kvaliteetsem. Ma ütleks, niipalju, matkame, vaatame teineteisele otsa, siis me näeme, et meil on silmad, nina, suu ja kõrvad, kõik, et me oleme selles mõttes ühesugused. Aga me oleme erinevad. Miks siis arvatakse, et meie seedetrakti fermendid on kõigil ühesugused? Ma tean inimesi, kes võivad siia raudnaelu, söövad torti heeringaga ja nendega mitte midagi ei juhtu. Ma tean inimesi, kes natukene söövad midagi, mitte nii. Ja nad kohe hoiavad kinni kõhust ja sapipõie juurest seal käega ja lähevad otsivad tabletti, tähendab, me oleme kõik erinevad. Ja seedetrakti fermentidele tuleb luua komfortne situatsioon seedimiseks. Seedimisprotsess saab alguse suuõõnest ja siis läheb kõik edasi. Ja, ja selles mõttes toit peab, peab lagunema lõproduktideni. Ja kui tema lõproduktideni ei lagune, ma ei taha siin teooriat palju rääkida, aga siis võtab kõik selle hoobi enda peale immuunsüsteem. Ja selles mõttes siin on kah oma võimalused veel oma kompensatoorsed võimalused, aga ükskord on, need on need ka ammendatud. Ja siis, ja siis hakkavadki tulema igasugused haigused, sellepärast õige toitumine on see, mis aitab inimest. Noh, selliselt, et et need asjad, mida ta suhu paneb, tähendab, suu ei ole konteiner, kuhu kõik visata. Aga need, mida inimene suhu paneb, et need seeditakse lõproduktideni. Aga mitte, ütleme, kui võtame aminohappe seal lõpp-produkt, aga kui, kui, kui jääb järgi mitu aminohapet koos peptiid ja see imendub, see on juba täiesti võõras aine meie organismile ja siis hakkavadki kõik need hädad peale. Aga ma ei taha siin praegu teooriat rääkida. Aga see on tegelikult ju põnev selles mõttes, et me kõik tahaksime toituda hästi-hästi õigesti. Me tahaksime toituda nii, et meil ei oleks halb, et meie tervis oleks hea, et oleksime kenad ja saledad ja nii edasi. Aga, aga ometi me selleni ei jõua isegi need inimesed, kes ütleme, on reeglina ülekaalulised, nad võib-olla peavad mingi dieedi läheb mööda noh, kellel vähem, kellel rohkem pool aastat, võib-olla aasta maksimum ja nad kukuvad uuesti sellesama asja otsa. Nad hakkavad uuesti niimoodi sööma, nagu nad on kogu aeg söönud ja see kõik on läinud, et et mis siis ikkagi, kuidas ikkagi saavutada see, et inimene, et inimene nii-öelda ei murduks, et inimene suudaks olla see sirge seljaga ja et ta suudaks teha seda, et tema tervis on ka vanas eas veel väga-väga hea? Vaata Toomas, väga paljudel inimestel on motivatsioon kõrge ja see on loomulik, kes siis ei taha ennast paremini tunda, igaüks tahab. Küsimus on selles, et inimese iseloomus sai väga ilusti, ütlesid, et lähed poodi ja pole aegagi seal mõelda ja lugeda, eks ole, paned kõik korvi ja siis vot siit hakkabki kõik peale, et turg, kes tegeleb nende probleemidega, ta tegelikult läheneb inimesele kui potentsiaalselt vägale laisale. Väga laisk olemus. Ta pakub inimesele, mida ta pakub, toidulisandi tabletti, Vodommiku, võtad tableti sisse, oled ilus ja kena. Või siis ta pakub sulle plaastri. Või ta pakub sulle ühe kõhuväliste. Ja kui kohe ostad, saad kaks. Sa saad seljale ka ja noh, võib-olla või, või siis ostad sauna, istud kodus teleri ees ja vaated istusid seal saunas. Noh, ma olen reklaami näinud, tähendab kellele on see kõik mõeldud, see on mõeldud Meie kahase laisale inimesele. No ja me astume ju sellesse auku selles mõttes, et me ostamegi need väristajad, selle sauna ja need kõik need muud asjad Ja vaat ma tahangi ütelda seda, et miks ma tegelikult tulin siia saatesse ka. Ma tahakski ütelda, et niikaua kui inimese ajupea ei hakka mõtlema sellele, et ta võib ennast aidata, ega ma ilmaasjata ei toonud välja, et 50 protsenti sõltub ju kõigepealt inimesest. Nii kaua ei juhtu mitte midagi. Ja need, keda, kes on meil käinud ja kes ei ole saanud tulemust, Me oleme veeretanud ütleme, inimesel selle palli. Aga palliga peab tema mängima. Ja need, kes mängivad selle palliga kogu aeg ja ei unusta ära. Nendel on hea tulemus, mina ütlen niimoodi, et mul on juba kaheksa aastat ja ma tunnen ennast väga hästi ja mul on, näed, mul oli julgust ja energiat ja tulla siia saatesse ja jälle otsida nii-öelda vihavaenlasi, kes hakkavad torkima selliste alguses, kui me hakkasime sellega tegelema, siis Delfi kubises ju kõik selles. Aga keegi pidi ju sellest seda peale hakkama. Tänase jutusaate külaline on doktor Adik Levin, endine lastearst ja täna toitumisse toitumisega väga süvitsi tegelev arst. Ja me jätkame seda juttu siin jutusaates sellisel teemal. Et kui, kui me mõtleme selle peale, et veregrupi dieet on see, millest on räägitud Läänes juba aastaid, et see on väga populaarne. Ja teie olete töötanud välja süsteemi, mis ei ole veregrupi, dieet, mis on midagi muud, kuid mis on natukene veregrupidieedile sarnane. Kuidas võtta kokku see teie toitumissüsteem ja lühidalt ära öelda, miks see on inimesele kasulik. Nii et meil ei ole veregrupi dieediga midagi pistmist, need on erinevad asjad, ainuke asi, mis on nii-öelda võib-olla noh, ühesuunaline on see, et veregrupi dieet ei ole Harju keskmine, et ta kõik inimesed paneb siis nelja gruppi. Et noh, on on ju neli, aga tegelikult veregruppe on väga palju seal ligi 100, nii et siin võib lõõpida ja norida palju. Meie kasutame monoloogilisi testi ja mis kruvida mõnedele kolleegidele, on see kõik, ei meeldi nemad ise, allerkoloogid, see oli nende jaoks loodud test ja nemad ise kasutavad. Aga nemad tõlgendavad seda testi hoopis teisiti. Meie tõlgendame seda selliselt, et need toidud, kui ütleme, me võtame antikehade tiiter kus on antikehade tiiter kõrge, siis need toidud, Me lülitame kolmeks kuuks välja ja pärast toome suurem osa toitusid tagasi menüüsse. Ainult et ütleme, need, kus oli väga kõrge antikehade tiiter, Need toidud jäävad välja. Tee toitumisse. Teeme eripära on siis see, et tehakse vereanalüüs, vaadatakse, millised ained nii-öelda veres ei seedu ja siis siis pannakse toiduained erinevatesse gruppidesse. Ei, ei, ma, ma ütleks lühidalt niimoodi on kolm asja, millega me tegeleme, esiteks Me teeme imonoloogilise testi ja määrame ära need toidud, mis sobivad menüüsse. Ja need toidud, mis ei sobi nii seal. Esimene teine asi, mis me teeme, need toidud, mis sobivad. Me paneme kastidesse süsteemi, et inimene õpib ära, mida, millega süüa. Tähendab kui esimene asi kestab kolm kuud ja sealt pärast tuleb päris päris palju toitu tagasi menüüsse sisse, teine süsteem ongi see, mida me soovitame seks ajaks, vot mina näiteks juba elanud kaheksa aastat niimoodi. Ja ma pean ütlema, see on see kõige raskem. Näiteks kiluleiba, ma ei söö, ei tohigi süüa, mitte kunagi. Ma ei söö, ma ei taha, mul on raske peale, seda. Ma ei taha. Tähendab, ma olen selleni jõudnud juba. Kilu eraldi võiks muidugi võib ja leiba eraldi võib ka muidugi või, ja peab. Eksiste sööte, te sööte nii, et te sööte liha ja siis läheb paar tundi mööda sisse sööta näiteks kartul. Ei jaa, jaa, muidugi võim, kui ma tulen koju, ma söön kartuli või midagi, kartuli ka seal juurvilja ja siis tunni aja pärast söön liha, aga liha ma võin süüa ka näiteks paprikaga, kurgiga ja nii edasi on olemas teatud toidud, millega võib liha süüa. Tähendab, mina tahan tõusta laua juurest üles, et mul oleks kerge olla. Ehk ei ole siis seda noh, sellist nii-öelda peojärgset täiskõhutunnet ei ole teil. Absoluutselt õige, vaat asi on selles, et me räägime narkomaaniast. Me räägime sõltuvusest. Et on olemas ka hea tunde sõltuvus, ma olen aru saanud sellest, et just selle see hea tunde sõltuvus ongi see jõud, mis aitab sul kogu aeg nii-öelda mõelda, miks inimene läheb sauna. Ta tahab seda head tunnet saada. Miks ta läheb, ütleme, spordisaali selleks, et sealt tulla ja, ja tunda seda tõesti head tunnet. Miks ta istub nii-öelda jalgrattad seal täpselt samuti on ka toiduga endorfiinid kud ja midagi teha pole, tähendab see on ka sõltuvus, see on ka sõltuvus. Aga, aga kolmas asi, mida meie veel soovitame, meil on üldised mängureeglid, tähendab mida me ütleme kõigile, kuidas toitu valmistada ja nii edasi ja nii edasi ja missugused toidud, missuguste toitudega peab olema ettevaatlik ja missugust õli kasutada ja missugust soola kasutada ja nii edasi ja nii edasi. Nii et nüüd on meil ju kuueaastane kogemus. Ja ma ütleks nii et tegelikult tegelikult noh, jah, praegu muidugi inimene mõtleb mitte sellele, kuidas süüa ka, mida süüa. Et see majanduslik olukord on praegu keeruline. Aga sellegipoolest, inimesed on hakanud mõtlema, et, et tuleb ennast aidata ja mis on veel huvitav on see, et erinevalt Lääne-Euroopast meie peamine kontseptsioon on see, et me püüame ennetada kõigepealt igast haigusi. Aga loomulikult me näitame ka haigeid inimesi. Läänemaailmas on niimoodi, et see individuaalne lähenemine on kõigepealt haiguste ravi. No kui meie hakkasime peale, siis mina tundsin kohe seda, et oleks tulnud välja sellise jutuga, et me ravimihaigu siis oleks öeldud, et no siin on küll katus läinud, eks ole. Et siin on küll midagi psüühikaga, et kõiki asju ravil. Aga nii imelik kui see ka pole, väga paljudel juhtudel inimesed saavad meie ravi, aga nad saavad palju parema tunde. Võtame sellise jämeda näite, et kui, kui 100-st inimesest mõelda 100 inimest, kes näiteks teie juurde tulevad, kui paljud neist reaalselt tulevad tagasi ütlevad, aitäh, haadik, Te muutsite, mu elu, see, mis see toitumine, mis mul täna on, see enesetunne, mis mul täna on, see on rohkem väärt kui miljon dollarit. Ma arvan niimoodi, et kuskil neli 50 protsenti ja no meil on ju olemas asitõendid, meil on olemas paksud raamatud, kus inimestel oma oma inimesed ise on kirjutanud, siis see nagu öelda, dokumenteeritud. Aga vaat asi on selles, miks ma hakkasingi, tervislik toit nagu kuidas ma seen tervislikud, aga sees nii sõna. Vaat see ongi see asi, et kui öeldakse tervislikult toituda, siis keegi siis kõigile öeldakse ühtemoodi. Meie siiski anname inimesele suuna. Me oleme suuna, mis toidud talle sobivad ja mis ta ei sobi, te annate õngekala, peab ise ja, ja inimene ise, vahest on niimoodi, et mõnel mõnel inimesel on see kõik rohelises reas, et ta võib süüa, aga ta iiarma seda toitu, noh, ta on vaba inimene demokraatlikus riigis, siis ta ei söö seda. Aga põhimõtteliselt inimene saab teada, mis talle sobib, mis talle ei sobi ja teiseks, kui ta hakkab õigesti toitusid kokku panema, siis tal ei ole seda probleemi, ta tõuseb üles ja ta tunneb ennast raskelt. Ja veel. Ta ei olnud kunagi näljane. Näljatunnet ei tule, ei tule, 20 minutit võib inimene olla ainult näljane. Aga millised on need tulemid veel, mida see teie toitumissüsteem annab et, et mis, mis, mis reaalselt paraneb veel inimesel lisaks sellele, et kaal väheneb, et enesetunne on parem? Vaadake huvitav on, see, tähendab me tegime ühe uuringu, tegime uuringu ja sai esinetud Taanis. Kõik see muidugi maksab raha, aga no seda oli vaja teha, sellepärast me võtsime meie inimesi. Kes siis enne seda meie programmi ja peale seda programmi. Ja siis tuli välja. Tähendab, Me uurisime aminohappeid, mis siis juhtub pärast ja, ja tuli välja, et need aminohapped, kelledest moodustub NO ehk elu molekul, neid oli palju rohkem peale seda kui inimene meie programmi läbi, siit ka see energia juurdevool. Aga see on tegelikult nii-öelda tulevikumuusika. Ja ma arvan, et neid asju peaks hakkama uurima nii-öelda mitmes riigis ja, ja see tuleb kõik tulevik, kus praegu asja algus. Öeldakse, et igaühele see, see programm siiski. Või kas see on nii või see ei ole? No mina arvan nii, kui inimesel ei ole iseloomu siis pole mõtet proovida, ei ole mõtet, aga mina arvan, et tuleb selline mõte praegu välja ütelda. 21. sajandil on inimkonnal kolm võimalust. Esimene võimalus elada nii, nagu nad elavad, söövad tervislikult ja ühesõnaga ostavad kõike, söövad jogurteid ja neid tomateid ja nii edasi ja nii edasi. Nad on vabad inimesed demokraatlikus riigis. Pagana pihta. Meie toiduainete tööstus toodab ju nii head toitu ja need tomatid on kõik nii ilusad. No miks ma pean midagi, palun, see on inimesele üks võimalus ja niimoodi kahjuks elab suurem osa inimesi. Teine võimalus, et ma tunnen neid inimesi juba, kes lähevad elama maale kes ostavad, talu, ise kasvatavad, võtavad kitse ja ma tean, missugune elu ja tervisekvaliteet on neil. Selline võimalus on ka olemas. Aga loomulikult neid inimesi ei ole palju. Ja kolmas võimalus on siis 21. sajandil käia nendes supermarketites ja hakata mõtlema, et kuidas ma ikka sööma hakkan ja, ja hakata võitlema selle eest, et inimesel oleks õigus lugeda kõik, mis on seal toidus sees, et ta oleks teadlik, et hakkaks valima ja et ta teaks, mis talle sobib ja mis tal ei sobi. Ja ma arvan, et see, mida meie teeme, see ei ole ainukene asi, on üks võimalusest elada 21. sajandil ja tõesti noh, nii-öelda hakata mõtlema natukene teisiti. Loomulikult ma ei taha ütelda, et see, mida meie nüüd teeme, see on absoluutne. Ega meil on oma probleemid ka, aga me oleme siiski samm ette läinud ja püüdnud praegu inimesi neid inimesi, kes tahavad ise ennast aidata vaat seda viitekümmend protsenti ära kasutada, mis on neil olemas ja ära kasutada mitte sõnadega, aga tegudega. Ja selles mõttes ma arvan, et igal inimesel peab olema mingisugune valik. See, kes ei taha, ei taha. Viimane küsimus. Kuidas te tavaliselt pühapäeva hommikuid ja elate, kas pannkoogid moosiga tuleb kõne alla või ei? Üldse mitte pannkoogid vahetevahel, aga muidugi väga harva. Minu hommikutoit on veebel keedetud pudru, 15 minutit. Ma muidugi kasutan erinevaid putrusid, aga kindlasti monopuder mitte, nii et neljavilja putru. Ja, ja siis ma teen iga hommikusporti. Ilma spordite ei ole ükski hommik täna hommikul, enne kui siia tulin, tegin ka sporti. Aitäh Adik Levin selle mõnusa jutu eest. Minu nimi oli Toomas Luhats ja te kuulasite jutusaadet.