Tere hommikust. Loen täna lõigu heebrealastele saadetud kirja 11.-st peatükist kus räägitakse, mida on korda saatnud usk vana testamendi sangarite elus. Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti siirduma paika, mille ta pidi saama pärandiks ja väljus, teadma, Ta, kuhu ta läheb usus, ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrale maale elades telkides koos Iisaki ja Jaakobi ka, kes olid sellesama tõotuse kaaspärijad. Toyotas alusmüüridega linna, mille meister ja ehitaja on jumal. Usus sai isegi saar väge oma suguvõsa rajamiseks ja seda eakusest hoolimata, sest ta pidas tõutajat ustavaks. Seepärast ka sündis sellest ühestainsast ja pealegi närbunud mehest hulgalt, nii palju nagu tähti taevas. Ja nagu loendamatu liiv, mererannal. Need kõik surid usuga, saamata kätte tõotusi vaid nähes ja tervitades neid kaugelt. Ja nad möönsid end olevat võõrad ja majalised maa peal. Kuid kes sääraselt kõnelevad, annavad mõista, et nad taotlevad kodumaad suure hoolega. Kui nende meeles oleks olnud maa, kust nad olid väljunud. Küllap neil oleks olnud mahti pöörata tagasi. Ent nüüd nad ihkavad paremat tähendab taevast, kodumaad. Seepärast ei ole jumalal nende pärast häbi ennast lasta hüüda nende jumalaks, sest ta on valmistanud neile linna. Sõnade tähendused ei jää samaks. Linn tähendas mõist eesti keeles kindlust, linnust nagu praegu veel Saaremaal, kus on maalinnad Tõi siis soome keeles. Linn oli kaitsemüüriga ümbritsetud kindel elupaik. Aabraham oli pärit Mesopotaamias vägevast uuri linnast kui ta läks tõotatud kaanoni maal elastaabeeduini telgis. Ta oleks võinud tagasi pöörduda esiisade kindlasse linna. Ent ta oleks ka seal saanud elada vaid mõõdetud aastad. Tema ootas aga alusmüüridega linna, mille meisterehitaja on jumal. Ta ihkas paremat, see tähendab taevast kodumaad. Seepärast ei ole jumalal nende pärast häbi ennast lasta hüüda nende jumalaks, sest ta on valmistanud neile linna. Ka meid julgustataks asuma teele jumala linna jumalariiki testimises antakse meile taevariigi kodakondsus. Me tohime kogeda ka teel olles jumala kaitset ja toetust. Aga siin oleme võõrad ja majalised. Kus me ka ei elaks, on see ajutine. Kuid me teame, jumala rahval on hingamise aeg veel ees. Rabendranta kuur ütleb ühes oma laulus. Visad on kammitsad, kuid mu süda valutab, kui katsun neid kiskuda, katki. Vabadus on kõik, mida vajan, aga loota temale ma häbenen. Olen kindel, et hindamatut varadon sinus. Oled mu parim sõber. Kuid ma ei söanda pühkida välja kassi kuldamist, täidab mu toa. Lina, mis katab mind, on põrmu ja surmalina. Ma vihkan teda. Aga ometi hellitan teda armastuses. Võlg on palju jama, äpardused, suured, häbi, salajane ja ränk. Aga ometi, kui tulen paluma oma parandust, vabisem kartuses ehk mu palvet võetakse kuulda. Palvetagem. Issand Jeesus, anna meile jõudu taluda kergelt oma rõõmu ja muresid. Anna meile jõudu, tõsta oma vaim kõrgele üle igapäevase tühja-tähja. Anna meile jõudu alistada oma jõud armastusega sinu tahtele. Aamen.