Vikerkäär. Tere päevast, Valter ja Jaak Ojakärul on väga hea meel öelda, tere tulemast meie tänastele külalistele, neid on muide kaks. See on üks äärmiselt sümpaatne abielupaar kellest üks osapool on väga kõva tegija Eesti džässmuusikas ja teine eesti ballett ja tantsumaailmas ja nüüd juba enam mitte ainult Eesti, nagu me hiljem kuuleme, seda mõistagi. Aga tegemist on siis perekond Saarsaluga. Lembit ja ma ei tea hinge, kuidas, kas sina oled ametlikult passis Inge Arro Saarsalu hinge Saarsaluga, Inge Arro lihtsalt hinge, Saarsel hinge Saarsalu. Aga esined Arro nime all, esimene narraline, kergem. Kuigi Ameerikas praegu ma ikka olen Saarsalu nimel Ja ma olen kuskilt kuulnud sellist terminit abielude kohta, et kohtumise abielu, see on siis, kui mees ja naine väga harva saavad kokku. Ma tean, et Lembit on pikka aega olnud Saksamaal oma muusiku leiba teenimas ja praegu just hinge tulid tagasi Ameerikast, kus ta on pikka aega olnud, kas teil on ka niimoodi, et te saate suhteliselt harva kokku läks? Sellele eelnes ju ka üks teatud aega, eks ole. Et võib tõesti niimoodi öelda, et et see termin, mis sa ütlesid, on päris õige, et see oli niisugune kohtumisabielu ja saime vahetevahel kokku ja siis jälle reisile. Hingegi reisis Estonia balletiga küllalt palju mida seitse ringi ja ka hiljem juba lausa pikemalt tööd Euroopas. Aga ma arvan, et see on üks huvitav elu selles mõttes, et me vist ei tüüta, aga loomulikult hirmelile tõesti juristid, mõnikord minu emal lausa pisarsilmil, et mis see väike hirm oli küll teeb, et et neid ju pole kunagi kodus. See ei ole ju enam väga väikene, kui vana ta on? Ta on nüüd 15, varsti saab 16. Ja ta on päris iseseisev juba ja ma pean ütlema, et praegu ta on muutunud väga iseseisvaks tänu sellele, et mina olen nüüd pikalt ära olnud. Ja lähen jälle jah. Kuigi ma alati ütlesin juba meie perekonnaringis kodus, et mina tulin Tallinna linna 15 aastaselt ja alustasin iseseisvat elu. Et ega see 15 on ju minu arvates niisugune tõesti iga, kus võib olla inimesele anda rohkem iseseisvust ja raskemaid ülesandeid ja niimoodi elus toime tulla. Iseseisvust peab muidugi andma, aga samas vanemad ikka mingil määral kas või alateadvuses tahtmatult juhivad ja oma laste elu. Kas hirmeli puhul on juba ka teada, et kuhu poole tema edasine elu kaldub muusika, tants või midagi hoopis muud? Ei oskagi öelda, sest üldiselt talle kõik meeldib ja ja võin täheldada sellist positiivset tendentsi, et kõik need ütleme, raadiojaamad ja mis muusikat ta varem kuulas, on natuke muutunud ka minu stiili kasuks. Ja üks ühes möödunud aastal oli täitsa meeldiv üllatus, kus tuldi koju ja huvitus Beethoveni Viiendast sümfooniast. Et ja kuulasime ta siis koos läbi, noh, nagu öeldakse, et võtab isal pisara silma. No ma tahtsin just küsida, et, et noh, teatriinimeste lapsed on tihti teatris, kas tema on ka sinuga koos? Ja ta ikka väiksena oli ikka päris palju muga teadis, aga ta nägi ka muidugi seda seda balletiraskust ja sellepärast tal ei olnud niisugust tahtmist ja huvi hakata balletti tantsima ja talle meeldib väga stepptants. Ja ta juba mitmed aastad käib stepptantsu õppimas. Ja ma lisaksin kohe stepis stepi, tavaliselt on ju hea muusika, et noh, ikkagi ka džässisugemetega ja heas vingiga ja väga rütmiline see on, see on, ma arvan, et enne, kui tütre juurest vanemate ja nende praeguste tegemiste juurde läheme kuulamegi veidi muusikat. No ma ei tea, selle taustal step'i tantsida ei saa, aga ta on igal juhul üks kõigi džässmuusika austajate iidoleid. Pianist oskab Peterson. Lembit ja hinge on võtnud kaasa terve hulga plaate siia tänasesse saatesse, nii Lembitu, oma muusika kui ka teiste esitajate muusikaga ja vähemalt üks, mille puhul me leidsime kohe konsensuse, oli Oscar Peterson. Ja Ma ei tea, võib-olla mängimasid sellise pala nagu Tandžuriin, see peaks olema selliseid tuntud džässiteemasid, mida. Ma lisaks enne seda veel sedagi, et Lembit on ju oskab Piitersoniga koos mänginud, jah, 1974 aasta sügis ja Tallinna hotell ja öösel kell kolm või pool neli õnnestus ka kakskolm koorus pluusi koos meistriga mängida, mis, mis on veel suuremat rõõmu, eks ole, sellest ajast. Ja nüüd läheme edasi tänase saate järgmise teema juurde, see on siis Lembit Saarsalu ning Ameerika Me oleme tegelikult siin natuke ebavõrdses seisus, sellepärast et Valteri Jaak, tere, olen kumbki sinna tõotatud maale veel oma jalga saanud. Aga Lembit on seal korduvalt käinud. Lionel Hamptoni džässifestivalil ja hinge on siis suisa elanud seal, kui pikalt juba. Pool aastat ma olen olnud praegu tööl Ameerikas, ma töötan nimelt Colorado balletiballettmeister, repetiitor, lina ja selline leping, mul on praegu selle hooaja lõpuni juunikuuni poole juunini. Ja ilmselt ka järgmine hooaeg, ma töötan edasi seal, mulle tehti puus, pakkumine. No kuidas see ameerika elu tundub siis lihtsalt seal elada, jätame esialgu veel selle töö kõrvale. No nad on natuke sellised, mulle on jäänud selline mulje, mitte meiesugused, inimesed. Nad on teistsugused Kell, tähendab see elutempo on absoluutselt teine ja väga niisugune kiire ja väga konkreetne, aga ma pean ütlema, et minule näiteks elutempo väga sobib. Minule meeldib seal. Ilmselt jah. Balletis Adaadiosid on küll vähe olemas, aga, aga aga see ei määra veel elutempot, aga ma tahtsin seda ka küsida, et et ennem oli meil sinuga juttu, et seal on tervelt 40 stažööri ootamas järjekorda siis mitte ainult elutempo ei ole kiire, aga see, see press või kaka, ainult võistluse konkurents. See on väga tugev täiesti ja sellepärast on muidugi tase väga kõrge. Sellepärast et no ma räägin lühidalt sellest meie kompaniist. Meil on umbes 30 tantsijad natuke üle 30 tantsija, kes on palgalised tantsijad, kes solistid tegelikult ja 40 tantsijat, nende nimede stažööri, kes siis aasta jooksul teevad kaasa Kompanii etendustes täiesti tasuta. Ja nende eesmärk on siis pääseda kompaniisse tööle. Aga muidugi see protsent on väga-väga väike, võib-olla pääseb tööle kaks inimest mitte rohkem. Aga jah, muidugi, see tantsimise rõõm on neil tõesti kui raha hulga. Seda küll jah, peab olema. Elad seal ja teed tasuta tööd. Kas seal on siis tegu nüüd ainult klassikalise balletiga või on see laiend? Tantsusee on laiem, see oleneb nüüd repertuaarist, aga repertuaari valib muidugi meie kunstiline juht. Aga on nii klassikalisi lavastusi, näiteks. Praegu meil tuleb, kui ma nüüd tagasisõit on, siis meil tuleb. Veebruari keskel tuleb sisel. Klassikil lavastus, mina lavastasin, kandsin üle teise vaatuse ja üks endine Kirovi teatri tantsija, kes töötab ja elab nüüd Los Angeleses. Tema tegi esimesena. Nii et see lavastus on meil kahepeale tehtud. Selle töö me tegime ära kahe nädalaga, mina tegin nädalaga ühe vaatuse, tema tegin nädalaga teise vaatuse. Uskumatu, see on uskumatu, tõesti, need tempod on uskumatud. Ja nüüd siis see etendus jäi kõrvale, Me alustasime tööd pähklipureja etendusega, mida me valmistasime ette kolm nädalat. Poolteist kuud. Me andsime etendusi. Peaaegu iga päev. Laupäeval pühapäeval oli kaks etendust päevas. 2000 on saal ja meil olid täismajad. Siis pähklipureja etendustel õppisid ära. Nüüd alustan ma tööd uuesti sellega, mis kestab kolm nädalat. Samal ajal paralleelselt me teeme New Yorgi kavame, läheme veebruari alguses nädalaks ajaks New Yorki kastrolli. Tuleme tagasi, 10 päeva pärast tuleb meil esietendus siis l tuleb vällja. Vot selliseid tempodon. Aga selliste tempude juures on ilmselt ka väga tähtis, et see materjal oleks hea, kellega töötada, need tantsijad just nimelt ja nad on head. Nad on tõesti head, nad on tõesti väga kõrged professionaalid ja ainult sellisel sellisel kujul, tähendab kui on selline professionaalne materjal käes, ainult niiviisi on võimalik sellise tempodega töötada, see on kahtlemata selge. Aga mul on nüüd niisugune küsimus. Ameeriklasel suu nii kergesti lahti kuku, aga üks asi, mille peal tal suu lahti kukub, on, on vene ballett. Kas sind kutsuti sinna selle tõttu, et tõenäoliselt, et sa oled vene balletikooli esindaja? Ja kohe täitsa kindlasti ja just nimelt veel Leningradi koolkonna esindaja. Sa oled ju omaaegne üleliidulise konkursile? Jah, just nimelt jamastaseerisin Kirovi teatrisse ja meie kunstiline juht Martin Friedman. Tema on ise ka kunagist ažeerinud aasta Kirovi teatris ja sellepärast on temal niisugune. No kuidas öelda, tema väga hindab ja pooldab just Leningradi koolkonnaga inimesi, tantsijaid, pedagooge. Aga ma peaks ütlema niiviisi, et tähendab, milles see on tulnud siis, et on nii palju neid vene pedagooge, vene tantsijad ikkagi Ameerikas üle maailma. Ma mõtlen, see on sellepärast ikka, et on sellised tugevad traditsioonid ja niivõrd sajandipikkused traditsioonid, et need alused on niivõrd tugevad ja Nived õiged. Aga kas võib-olla siin ei ole tegu ka mingil määral eelarvamusega, et kõik, mis sealt tuleb, peab olema hea, ma toon siin paralleeli näiteks iluuisutamisega, kus on ka uutel noortel ja ütleme vähetuntud riikidel väga raske läbi lüüa, sellepärast et kõik teavad, et no vene iluuisutamiskool on hea, järelikult igaüks, kes sealt tuleb, peab olema hea. Ei, ma ei ütleks seda, sest ikkagi vaadatakse konkreetsed tantsijad vaadeldakse konkreetset inimest, kui ta võidakse tööle, tähendab, seal niisugust juhuslikkust ei ole. Kuna taga on rahad, eks ole, siis ei saa olla niiviisi, et võetakse inimene mingi juhuslik inimene tööle. Isegi kui satub võib-olla mõni juhuslik inimene siis oma selle tööga, kui tõenäoliselt ei näita, siis ta kohe vallandatakse, temaga enam lepingut edasi ei tehta, selles suhtes on väga lihtne. See paneb asjad paika. Aga kas sinul oli ka nii, et, et tehti alguses mingisugune lühem leping ja siis vaadati, et kas jätame kauemaks ja nii edasi või oli. No leping oli mul aastaks. Aga nüüd poole aasta pealt mulle juba pakuti järgmiseks aastaks leping, tähendab ma oma tööga. Ilmselt õigustasin neid lootusi, mida oli minu peale pandud. Ja nad tahavad kindlad olla, et sa kusagile mujale selle poole aastaga ei anna lepingut. Hirmeli võib-olla ei rõõmusta selle sa lepingut pikendanud ja Lembit ja Lembitu. Kuigi mulle mulle see rollide vahetus praegu meeldib, esialgu, sina oled kodus perenaine, mina selles rollis ja ma pean ütlema, et mis seal salata, võtsin esimest korda elus käin need potid-pannid välja. Mida ma tavaliselt nii eriti meeldivat pole teinud. Ei ole, sest mina olin põhireisija ja niimoodi perekonna perekonda, kes pidi üleval pidama, eks ole, noh, ega siis me kõik vajame selleks ju ka raha. Aga mul on niisugused head. Näiteks soovitan paljudele vokkpanni ja termose sees ma teen näiteks kaeraputru ja nii edasi. Uudset tehnikat kokakunsti alal peab, ütleb, et ma olen seda paljude tuttavate käest, et ma ei ole ise seda välja mõelnud. Kas sa seda mäletad, kuidas omal ajal vene artistid ja hinge kindlasti kõnetab ka? Sa oled ka palju ringi reisinud ju Vene balletiga. Kuidas tehti, osteti tükk liha ja triikmasinad seal praegu hotellis. Aga see oli võib-olla esimene, tähendab, masin ei olnud veel leiutatud veel, kuidas grillida, eks ole, niimoodi väiksem, väiksem grillaparaat. No ja seal oli tegu muidugi raha kokkuhoiuga, aga hinge, kuidas sinu selline tavaline tööpäev seal Ameerikas praegu välja näeb? Minu tööpäev on väga pikk. Ma elan treeningtundi, meil on seal niiviisi, et mitte päris iga päev majana treeningut. Me vahetame, meil on seal kaks pedagoogi. Aga pärast treeningut tulevad meil proovid vastavalt repertuaarile, kuidas meil on seal, eks ole, see repertuaar, aga proovid on kindlasti. Siis ma alustan, päeval alustan tööd. Vot nendest ta sööridega need äpp rentisid nende nimetusena, printsessid nendega treeningtunnid proovid ja see läheb mul välja umbes kella kuueni kell kuus, ma alustan koolitööd ja ma lõpetan pool üheksa. Ja kas see teeb ju välja kiirrehkendus 11 tundi päevas, tublisti üle kaheksa? See on umbes minu tööpäev, muidugi mul võivad olla seal mingisugused tunniajalised pausid, näiteks meil on ametlikult lõuna aeg, aga kuna ma töötan nende sööridega, siis tegelikult see lõunaaeg minu juurde ei kuulu, see kuulub ainult kompanime. Aga kuna ma olen nagu kolme Nagu öeldakse, kolme kollektiivi vahel jagunen eks ole, siis minu tööpäev siis selle võrra muidugi läheb tohutult pikaks. Aga nagu ma aru sain, sa ei ole ainuke eestlane seal. Ei liiale, tähendab, sa oled ainukene juhtiva koosseisu eestlane, aga teisi tantsijaid. Meelis Pakri on seal juhtiv solisti esitantsija ja on veel Igor vassinud, kes on ka Tallinna kooliga Tallinna balletikooli lõpetanud ja töötas Estonia teatris. Me olime kolleegid, temaga esitantsija. Aga üks väga kuulus nimi, mis mulle meelde jäi, oli see kuidas ta argnesteemill see mulle jäi, see nimi meelde. Ta oli vist Oklahoma tantsude seadja. No see on ju midagi, midagi võrreldamatut, kas te praegu ka midagi taolist seal? Praegu ta enam ei teinud, aga kes selle rodeo näitasid? Ja see oli meil esimene prodakse, mis oli sügisel, kui ma sinna läksin, tööle, see oli ühe vaatuslikud balletid ja selle kavaga me läheme nüüd New Yorki. Etendusi andma selle kandis üle tegelikult Pittsburghi balletitrupi direktor või kunstiline juht, temal on selleks autoriõigused, aga temal olid siis ühesõnaga Agnese, mille nii-öelda soovitus ja see oli kõik olemas. Kas nüüd selle kohutava töökoormuse juures jääb aega ka natuke lõõgastuda, näiteks kohalikku muusikat kuulata? Mis Ameerikas praegu selline kõva sõna võiks olla või mis sulle meeldib? Minule endale meeldib kunstiteos. Aga temaga väga kõva nimi, Ameerikas praegu. On olnud vist juba sellest ajast peale, kui see Michael Jackson'i triller välja tuli, muidugi džässiringkondades kaua vare ON kuuekümnendates. Aga. Ka muidugi, ma olen olnud tõesti tööga väga hõivatud, aga siiski mul on õnnestunud ühes džässklubis käia, kuulata muusikat. Säärased mõistate ka mullan kergeid šansse. Aga praegu, no üks näide siis Kunsitsioonzi loomingust see pole küll tegelikult tema pala, aga tema käsi on muidugi selle produtseerimise juures ja selle sessi teema esitab ei keegi muu, kui kuulus popstaar Phil Collins koos big bändiga. Meie külalised on hinge ja Lembit Saarsalu hingega oli juba juttu sellest kui kõva töö ja pingeline töö seal Ameerikas on, aga, aga no kuidas on üldse see sealne elu selles mõttes, et on seal tekkinud mõni seltskond, kellega aega Ta või, või, või kus käia ja kuidas üldse see ümbrus seal välja näeb, kus sa elad? Denver on väga niisugune kaasaegne linn, tegelikult. Ta asub mägedes ja 1500 meetrit üle merepinna, niiet. Kas seal muidu tekib ka probleeme? Alguses natukene ja tähendab, suua kuivab eriti, kui palju räägid niiviisi, siis tähendab ava hästi palju vett juua üldise töö töö ajal väga palju, muidugi ma joon vett tõesti harjumatult palju, võrreldes sellega, mis siin kodus. Aga sellega harjub kiiresti ära. Üldiselt kliima on väga hea. Väga, väga palju on päikest ja kõrgrõhkkond, niisugune kliima on soe ja meeldiv. Aga linn on selles mõttes niisugune, kaasaegne, koos eeslinnadega on viis miljonit. Ja no siis pole ime ka, et on kaks suurt teatrisaali, üks on 2000 kus meie olime ja meil olid täismajad ja teine on veel suurem saal. Suur kontsertsaal on jaa, tähendab ütleme. Suurlinn on ta ikkagi ja ta niisugune arenev linn, et sinna praegu väga palju tuleb. Sõpruskonda siis meil on meie kompanii juures on ju administratsioon Daff, kes 12 inimest, kes tegelevad ainult meie kompanii tööga, kes otsivad sponsoreid kes siis kavasid teevad reklaami kõike, tähendab. Ja ma pean ütlema, et seal muidugi inimesed on sellised, et ega nad ei jätta sind üksinda ega ripakile niiviisi, et sa üksinda jääd kuskile nüüd nädala lõpuks seal. Kui sa neid teiste oled väga väsinud ja sa ütled, et sa tahad üksi olla siis küll jäetakse sind rahule loomulikult, aga meil on ikkagi, tavaliselt oli selline komme, et me nädalalõppudel kogunesime ütleme nüüd see staff, et me kogunesime kellelegi juures, kas kodus või me läksime kuskile restorani näidis. Üks laupäeval me käisime, et selline täiesti vahvale pill, kus oli siis bigbänd mängis. Ja, aga kahju oli muidugi see, et seal olid kõik piletid välja müüdud, nii et me olime sunnitud istuma paaris. Aga me muidugi kuulsime seda muusikat, aga noh, plaanis oli just, et kuna Lembit on, eks ole, Jets muusik, siis kõik seda teadsid, et mu abiga seal on jazzmuusika, siis nad viisid mind just sellisesse kohta, mis oleks mulle huvitav. Muide, ma üritan praegu silme ette manada seda Ameerika kaarti. Tähendab, sina töötad Denveris? Lembit on käinud seal Lionel Hamptoni džässifestivalidel, Jutas soolt läikeid. Just, just see on tegelikult mägedes ja praktiliselt kõrvuti. Kuulge, 45 minutit, need möödunud aastal, kummaline on, see võib ühe niisuguse vaherepliigi korras öelda, et möödunud aastal, kui ma olin utas mind kutsuti ka Denverisse esinema, aga kuna see oli seotud Nad palusid kolmeks neljaks päevaks, siis me tahtnud Cityst ära lennata. Et huvitav on see kellegi käsi nagu juhib seda asja siin praegu tuleb niimoodi välja, sest see on nii niivõrd lähedal, nii et see, need osariigid on mulle ka, ütleme, Jutasis edasi, aida, hoia Oregul kõik, et see kant on mulle väga tuttav, kuni Seattle'isse välja, eks ole. Kui mu mälu ei peta, siis Denver on Colorado pealinn. Jah, aga vahepeal kõlas sinu jutus üks niisugune võlusõna, mis paneb kõigil kõrvad kikki siin Eestis vähemalt sponsor. Kuidas niisugune kompani nagu teil seal on, kuidas elus püsib? Ta püsib elus sponsorite toetusel. Ja loomulikult ma ei ole muidugi päris teadlik sellest, sest vot seal on ikka niiviisi, et igaüks tegeleb oma asjaga, keegi ei topi oma nina, näiteks mina ei topi oma nina administratsiooni asjadesse, ma ei ole päris kursis nende, ütleme asjadega seal, aga ma olen kindel linn ka on üks toetajaid loomulikult. Aga meil on väga palju sponsoreid ja ütleme seal staffi koosseisus ongi meil kohe konkreetne inimene, kes on palgal selleks, et otsida sponsoreid ja vot mul on siin ees see üks programmeie Kompanii programm etenduse programm ja siin on ära märgitud absoluutselt kõik sponsorite nimed, kas nad on eraisikud või on nad mingid kompaniid? Ja on ära märgitud, kui palju keegi on annetanud raha siis Colorado balletile. Ja siin on, ma ütlen, täis trükitud julgelt neli lehekülge. Hamptoni festivalile on muidugi sama süsteem ka, et seal on isegi kuni 500 dollarini on kõik inimesed ära mainitud ja see hiljem käib ka kavaleht. Näiteks ma käisin ära lehtede saates käisin ka Arumäe Juliat vaatama, siis mul noh, oli ikkagi huvitav balletist endiselt, eks ole, peale džässi kõrval ja, ja siis seal täitsa summad, noh, kuni viiesajane oli seal umbes nii me täna mängitud nimed ka, kes on andnud, ütleme, selle etenduse selle etenduse jaoks ütleme, et me tahame näha jõuluaeg seda pähklipurejat ja et oleks ikka niimoodi ilusti laval ja see tšakovski ilus muusika kõik ja siis inimesed saavad selle, seal tekib mul jälle nihuke inetu mõte, et kas nad kõik need sponsorid on kirglikud, balletisõbrad või lihtsalt meeldib põnel näha oma nime trükituna seal selles elegantses seltsis. Kas võib olla ka seda, aga ma ütleks niipalju, et näiteks on sponsorite nõukogu kellel on väga kõva sõna. Näiteks kui võetakse keegi uus inimene tööle konkreetselt minu puhul, kuna ma tulin ikkagi juhtivale positsioonile, tähendab siis. Sponsorite nõukogule miks on vaja kutsuda mind, kes ma olen, mida ma endast kujutab, millised minu professionaalsed võimed millised on minu teened olnud? Kui ma tantsisin ja minu pedagoogilised teened ja minu pedagoogilised võimed tähendab nende sõna siiski loeb päris palju. Sponsorite sõna loeb päris palju. Lembit, ma ei tea, kas sinul on sponsorit vaja selleks, et järgmisel aastal näiteks uuesti sinna Lionel Hamptoni festivalile sõita, et siis kohtuda juba Ameerikas oma abikaasaga, mitte helistada talle kodust hommikul kell seitse soovida head ööd, kuidas see oli meie elu viimasel ajal käib me ärkame ülesse hirmeli kooli saata mida siis loomulikult hommikusöök ja ma ei väsi kordamast, eks ole, et kaerahelbed on ju Eesti parim toit. Või kindlasti võin öelda ka jõutoit, et siis me helistame ja soovime hingele head ööd, eks ole, ja kuidas sul päev läks, eks ole, siis õhtul on jälle vastupidi, tema ärkab magama minema, siis helistama, et siis soovime sulle head päeva ja nii see käib. Aga noh, loomulikult ma lootsin salamisi, et ma isegi sellel aastal saaks ka Anthony festivalil mängida, aga tehti ka igal aastal ikka sellel festival mängida ka ei saa, eks ole, need nõia, me oleme praegu 2000. aasta jaanuaris, aga möödunud aastal jah. Ma olin just seal, ei tea, juba kuues kord kuues kord ja see on ikka erakordne, et vanahärra peab sind meeles ja, ja jätkuvalt kutsub, noh nii nagu hinge ütleski, et üks asi on sponsorid, aga selle festivali loomulikult ütlevad kaks meest, kes tulevad loomulikult laino hantud Hämptori käest. Küsitakse, kes tulevad esinema ja loomulikult meie ja tuttav doktor Lind, Skinner, kes on siis selle festivali mänedžer, kes kohapeal töötab aasta otsa ja selle festivali on alati ongi nii, et kui 24, see on alati veebruari viimane nädal. Kui viimane pühapäev on siis viimane päev, festival on läbi, siis esmaspäeval ta juba helistab. Jal helistab muusikutele, ükskord olime meie Leoniidiga need õnnelikud, kes helist linskine reisijaid meil küsis, et kas teil on järgmises, on teil aega tulla festivalile? See oli muidugi väga meeldiv, et festival Just sai läbi ja järgmise päeva järgmisel päeval juba küsiti meie käest, et kas me oleme vabad järgmisel aastal? Nojah, nii see käib, sellepärast et seal ei saa tulla üllatusi, et ikkagi niisugused asjad peab hirmus vara ette. Seal on tõesti see festival, just et see põhimõte ongi, et kui ta lõpeb ja samal ajal järgmisel päeval ta juba algab. Balletis on sama, tegelikult meil on praegu teada enam-vähem, mis toimub järgmisel hooajal. Nii et tähendab, seal ikka planeeritakse väga-väga konkreetselt väga pikalt ette. Hinge, kuidas sulle tundub, tänases Vikerkaare saates võiks ikka Lembitu muusikat ka kuulata või Lembitu mängitud muusikat, ütleme, et sa ei ole nii kaua aega kuulnud, kuidas ta mängib. Ja muidugi ma ei ole kuulnud, aga ma pean ütlema, et mul olid Lembitu. Mõned plaadid olid kaasas ja ma kinkisin seal. Nii tantsijatele kui muusikutele ja väga head vastukajad olid. See oli väga tore kingitus. Mulle öeldi, et see oli väga tore kingitus. Sa lavasta seal, eks, balleti miniatuursete ballett, kus, kus üks üks niisugune ümarik tenorsaksofonimängija seisab laval tantsijate keskel ja mängib pilli ja tema ümber kõik õhulised sünfid. Valter, ma täiendan, ma võin ka hüpata ka mõningad veel saksafondiga niimoodi mitte eriti kõrgele, eks ole. Sest ei õige, eks ole, eriti kõrgele ei ole soovi. Aga noh, teatud piirides loomulikult ka seda me täna sinu käest ei nõua, seda enam, et saju oled siiski juba auväärses eas, pühitsesid oma esimest juubelit ja kas see plaat või see ei ole vist see ongi seesama. Just juubeliks ja laviodi käes, seda sa kindlasti olete peale hinge loomulikult eelkõige hinge ja siis ütleme niimoodi kõiki kõiki, kes kuulevad džäss ja nii edasi, eks ole, armastan nagu Kellingtorite salati-i lavionäädli, iga kontsert. Võib-olla Valter mööda, et kui ma käisin Minskis abis, käisid Leningradis kuidas ütles ilusas vene keeles, et jaa, peos personal. Aga see lugu ei ole nüüd Wellingtoni jama, see on lugu nimega aim getting, sentimentaalne, over jõu. Ja siin on autorid, vot me Walteriga üks kord vaidlesime tükk aega ja ei saanudki selgeks, kas Veisman või pääsmann nagu eine mees on need Washington, kui, kui kirjutatakse instrument v a s s ja hääldatakse veis siis loogika ütleb, et Veisman, aga kuskilt ma olen kuulnud, et hääldatakse George pääsman. Aga ilus loo, aga ilus lugu ja hästi mängitud. Siin on muide peale Lembit Saarsalu siis veel Leonid Winskeevitš vennad Andrei ja Mihhail Ivanov ja Dmitri Sevastjanov, kes on ansamblis tegevad ja. Kui me enne tänase Vikerkääru saate algust siin stuudios neid mikrofone paigaldasime, siis mina muidugi üritades džentelmen olla, lükkasin hingesaarsalut võimalikult lähemale mikrofonile, et selline õrn ja habras naisterahvas, et et tema hääl on kindlasti nõrgem kui neil tüseda Nendel meestel siin ümberringi aga hinge väitis vastu, et ei olegi asi päris nii jaak või kohe öelda, et see pole sugugi tõesti niimoodi, et seda häält meil kodus jätkub, eks ole, pikemalt juba olnud. Seda ma mõtlen niimoodi üldse. Meie koos abi loega seal. Noh ma ütleks, julgen, julgeksin väita, et sellel aastatuhandel me saame ikka oma esimese niimoodi hõbepulmad kätte, eks ole, nii et see siis on teada, et 25, aga noh, niimoodi huumoriga võiks öelda tõesti, et me alati sõidame marsruut taksosse õismäele, siis minu häält ei kuule keegi bussis peale peatust hinge üle bussi kuulda. Hinge naeratab ja. Ei ütle midagi. Asi on selles, et eks, eks mu hääl on nüüd ikkagi arenenud ka sellepärast, et ma olen kaheksa aastat olnud repetiitor, pedagoog, topsik, jama. Peod üle saali. Ma pean olema ju kuulda, mängib pianist või mängib klint. Ja minu hääl on ju saksofon tegelikult ma olen palju olnud niisugusel väikestel workshop idel ja isa tund andnud ka Ameerikas ja siis ma olin viimati kolin ken Peplovski on üks laena kaija klarnetimängija, Benny Goodmani mängib ja siis tema tunnis oligi niisugune huvitav seik, ta rääkis, noh, alguses sellele, kuidas ta siis ikka klarneti leidis ja noh, mis ta siis mängis, aga üks fakt oli see, mis mul endalgi on ammu niimoodi peas ringi tiirutanud. Tegelikult on tõesti need pillid praktiliselt tegelikult nagu võimendid, eks ole, tegelikult see heli tekib ikkagi nagu lauljatelt häälepaelad annavad kaaslase tämbriküsimus on ikkagi individuaalsuse, kõik tekib siin ikka kurbus meil tegelikult ta ütles ka, et pill on nagu võimendi, need siis tenor Saksamaal lihtsalt ka minu häälevõimendi. Et võib-olla sellest on ka siis, et mul seda sealt ei olegi nii palju, et muidu oleks laulnud. Ja ega see pole ainult nüüd huuliku või, või siis keelesüü, et me tunneme ära. Pen Websteri, stan ketsi, pool Konsalvesi, ükskõik kes mängib sulle 10 takti, sa ütled kohe, et vot see on see täpselt õige nagu me ütleme, tämbri järgi inimese kõne. No vot see ongi see, meie hääl ongi see, et see on lihtsalt läheb edasi, ütleme selle pilli kaudu, aga ma peaksin ütlema, et Valter, väga huvitav teema, sest ma viimasele olengi mõelnud, et miks me näiteks noori muusikuid mina enam ei eralda. Kenny Garrett, teame, eks ole, aga seesama seltskond on juba New Yorgis seal veel kümneid kümneid uusi nimesid ma ei erista ja hakkasin, hakkasin mõtlema, et kas tõesti võib-olla see digitaalhelisalvestus tekitab, nivelleerib kuidagi seda soundi või nivelleerib. Sisemine, kuulnud, et kõik tahavad tema moodi mängida või ma ei tea, millest hinge, mida sa tantsijate kohta ütled, kas on ka mingit nivelleerumist toiminud või toimunud? Ikka tõeliselt andeka tunned kohe ära. Loomulikult ja individuaalsus ikka loeb väga palju. Ja ma ütlen, et näiteks mis ma võin öelda julgelt, meil on ju Eesti tantsijaid, Eestist on tohutult, praegu ütleme protsentuaalselt võib öelda, et pool peaaegu v Estonia trupi töötab välismaal. Meil on 15 inimest, kes tantsivad juhtivate solistidena üle maailma, praktiliselt. Mis me järeldame, kinnad, au eesti balletikoolile? Ja aga see, see on, see on ka individuaalses küsimus, ma mõtlen seda, et nad ei ole mitte ainult niivõrd ja tehnilisel tasemel, kui nad on ka. Individuaalsed, millega nad on silma torganud, miks sa neid kutsutud, eks ole, see ei ole mitte ainult ütleme nüüd tehnile paska. Aga jäetud kuradi jaapanlastest kestvat metsikut tehnik, tehnilisi. Muide, ma olen tihtipeale mõelnud selle peale, et näiteks kui me räägime džässmuusikast, siis improvisatsiooni on seal väga suur osatähtsus, aga näiteks klassikalise balleti puhul vähemalt minul on selline ettekujutus, et seal on kõik need sammud ju, et planeeritud ja näidatud juba seal, kui palju seal üldse improvisatsiooniline ruumi jääb, et sa saaksid seda oma individuaalsust välja tuua. Kuidagi. No see improvisatsiooniline momente võib-olla ainult ülakeha ja käed jalgades. Kätega võid teha, mis tahad. Ei, ma ei taha teisi ravite anne, tähendab, seal on vabades olemas küll selles mõttes, et seal võib leida midagi omapärast või midagi individuaalset, mis sobib just sellele tantsijale. Aga see on ka teatud raamidesse teatud piirideni, eks ole. Aga seda aitab nüüd otsida ja leida nüüd repetiitor või pedagoog, kellega sa töötad. Ja nüüd teine küsimus sealtsamast, kui sa töötad nüüd seal ühe tantsijaga ja igalühel on oma tugevad ja nõrgad küljed, sul on võimalus ka varjata tema pisut nõrgemaks. Loomulikult ongi minu ülesanne just tuua välja tema tugevad küljed ja varjata tema nõrku külgi. See ongi pedagoogi ülesanne tegelikult repediitori ma mõtlen. Kui sa töötad juba kompaniisse, töötajad valmis, artistide koolis, on teine asi koolis, sa pead arendama tehnikat. Saarendad tehnikaaegsele teatud tasemele, et nad on võimelised pärast tegema juba kõike, aga ütleme näiteks seal Ameerikas mul praegu oli neli juhtivat solisti paari, kellega ma töötasin pähklipureja siis ma valmistasin ette, et kõik olid väga erinevad, aga nad kõik, kui olid väga kõrgel tehnilisel tasemel, tehnilised olid väga tugeval tasemel, kõik. Aga oligi nüüd huvitav, oli töötada just sellepärast nendega, et igaühe jaoks oli vaja leida mingi niisugune nüanss või midagi, mis, millega nemad just olid tugevad ja tuua see välja. Et see oli huvitav, hästi. See oli põnev. Minul oli väga huvitav. Ma võib-olla patustan ja esitan ühe väga banaalse küsimuse minu jaoks ballett Ta on mingil määral lootusetu võitlus, raskustungiga. Tähendab ükskõik kui kõrgele sa hüppad, sa kukud ikka tagasi ja vot siin on jällegi see pettemoment altariga, kui ilus sealne. Vot siin ma tahangi seda küsida, et, et mõni tantsija puhul sa märkad seda, kuidas ta potsatab maha, aga teise puhul jääb tõesti mulje, et ärgu hõljuks. No kas see on ainult tehnika küsimus või on see lihtsalt oskus vaatajat petta. Nii kenasti? Ise on tehnika küsimus, kas see on ikka no loodusest midagi kaasas kahtlemata, vot see ongi see individuaalsus, mis on igale igale ühele antud looduse poolt midagi, eks ole. Aga ma mõtlen seda, et see siiski on see tehniline tase, millest ma rääkisin. See on see, see level, see on see tase, mida kõrgemal tasemel sa oled, seda vähem publik saab aru, kui raske see on. See kõik tundub nii lihtne, siis. Käin seal täpselt oma pillimänguga, kui sa näed, kuidas mees vaevleb laval selleks, et mängida, see ei ole enam mõnu. Sa pead tulema kõik muusena, vot see ongi see tehnika, kõik see ongi see. Muidugi see vahe peab olema sõbraktsionaalses. Muide Valter on tihtipeale öelnud niimoodi, et ükskõik millises Vikerkääru varem või hiljem ma võin jutuga spordi peale, ma ei valmista sulle pettumust. Ma tahtsin hingega viisid iluuisutamises korraks väga korraks, aga ma tahtsin hinge käest küsida, et kui näiteks korvpallis, kus on hüppevõime, tagada diskergejõustikus nii edasi, seal on ju mustanahalised on tegijad, aga balletis see ei ole nii, seal. Vene koolkonnas ma ei tea ühtegi mustanahalist tantsijat näiteks. Või. Ja ka on, on mustanahalisi tantsijaid kyll jaan kohe harjumi ballett, kes on klassikaline ballett, kohe mustade palit, see selleks, aga mul tuli praegu, kuna sa puudutasid sporti. Denver on muuseas väga suur spordilinn ja ja meil niisugune seal on ju see Denveri Siliga pronkose. Just see on ju Denveri meeskond. Ja, ja siis on väga-väga hea meeskond. Korvpallimeeskond, sa tuletasid mulle meelde, et, et meil oli ühel pähklipureja etendustel tantsisid vere tantsu näiteks kolm korvpallurit rockis komandost just. Ja see oli nisu reklaaminipp, päev, mis oli reklaam nendele kui ka Colorado balletile tantsis. Nende jaoks lavastati spetsiaalne number ja nad tulid ja tantsisid selle numbri. Kee tegid. Ja siis olid muidugi nende fännid olid saalis ja, ja siis oli televisioon ja igal pool, tähendab, see oli vastastikune reklaam selles mõttes, et sellest oli kasu nii meile kui oli ka neile. Kahtlematult neil on hea hüppevõimega tantsijaid. Ei, no loomulikult aga muidugi nad olid päris päris naljakad. Sepp on jõudnud siiamaani ainult laulja Teele, laulja Teele jah, aga arenguruumi on. Vaat kui tuled nüüd järgmine kord puhkusele, siis viime sind müürsepaga kokku ja ja paneme ta tantsima. Aga miks mitte hinge, sa rääkisid, et sul õpilased on ju väga andekad, need, kes mängib ja kes laulab ja kes teeb step tantsi selle klassika kõrvalt. Klassiga kõrvalt, jah, no seal, ütleme selles koolis on natuke teine printsiip kui meil, esiteks nad kõik maksavad selle eest, et nad õpivad. Aga, aga nad kõik tegelevad ka kõrvalt millegi muuga. Üks, õpilane, ma usun, et tema hiljem tahab minna muusikali kuskile ta võtab näiteks laulutund, tal on haruldaselt kena hääl, nad tegid mulle nisu, Valkampaati. Kui ma olin juba kaks kuud, tänud ja siis nad tegid mulle üllatusena, tegid sellise vastuvõtu peo, kus siis nad esinesid. Siis näitasid, tähendab, mina ju ka ei teadnud, eks ole. Millega nemad väljaspool ütleme, kooli tegelevad. Üks iiri tütarlaps mul tee piiriiiri steppi seal käitusse, rive seal just just täpselt seda tema teeb, ta on õppinud seda ka üks seitse aastat vist. Fantastiliselt tantsis. Vot see on selline huvitav tantskus, kätega ei saa üldse midagi teha, ainult kaladega. Ja muuseas, rive tants oli just seal, kas trollis ka? Paralleelselt meiega andis etendusi? Seal on neli eritrupijuht. Minnes tagasi nüüd muusika juurde, siis Lembit Saarsalu siin veidi aega tagasi ütles, et tema jaoks viimasel ajal saksofonistiga hakkavad kuidagi nivelleeruma ja enam ei erista üht teisest. Aga sinulgi on ikkagi tihtipeale mõningaid üllatusi ja muusikamaailmas, tõesõna, keda sa pole enne kuulnud seda ja see oli unikaalne lauljad, minu arvates ma leidsin selle plaadi just möödunud aastal turneel Ameerikas, kuigi ma seda nime tean juba mitukümmend aastat, aga ta kadus, mul üldse kadus nagu ära, ma ei leidnud enam sellest kunagi, üks plaat oli Gustav Oras Silveri autoriplaadi peal laulis ja selle mehe nimi siis andi Bei ja ta laulab ballaade ja ma lihtsalt kommenteerin, kuidas me olime, solkisid sidusus väga suures kaupluses, kus oli raamatuid ja plaate kõiki ja siis plaadid välja. Et oli üks 50 plaati, et noh, paned kõrvaklapid pähe ja nupp peale ja kuuled ära. Me olime siis just kümmekond plaat juba läbi kuulanud seal noh, esimese numbri või teise, kuidas, mida sa valisid ja Leonid Winskeevist tuli siis minu minu järel seal kuskil niimoodi ja mina panin selle paadi peale kohe esimese selle loo ja mõjus ja siis ma just vaatasin, et Leonid tuli minu järel ja palun panin sama plaadi peale ja esimene, mis ta tegi, ta vaatas minu poole kohe, et umbes nii, et kas sa kuulsid juba? Väga hea, et teie tuua ala on siis ühine muusikaline mõtlemine. Ei no ma arvan, et see pole ka ainuainuüksi mitte minu maitse, vaid temast on kirjutatud viimasel jätsi, kriitikud on väga palju temast rääkinud ja teda üldse peeti viimase viimase kahe aasta niimoodi üllatus. Laule laulis, kuigi me teame ju esikohal Daumpiidis oli siis Kevin Michigani ja aga ta on ka seal kolmas või neljas, mis number ma arvan, et see tabel on tabelis, aga võiks ühe loo kuulata. No see ballaad, mis nii sinul kui Leoneedil pani kõrvad kikki, kohe on siis George Ženja erakörschwini samu antu vuhh aurermi. Ja selle palaga ütlevad Walter, jah, Jaak Ojakäär, suur tänu ka tänase Vikerkääru külalistele hinge ja Lembit Saarsalule. Suur tänu ja tore, et kuuel aastal see aastal 2000 saada jätkub, palju jõudu teile. Ja Me täname kutsumast. Aafrinud. Siis. Hääl. Laas.