Tere, mina olen Kirile loo ja minu kordaminek sellel aastal on olnud ikkagi minu teine sooloplaat hällilaulud abikaasadele, mis on ilmselt tekitanud piisavalt palju kõneainet üsna mitmest plaanis ja mul on selle üle väga hea meel, et niimoodi on juhtunud, sellepärast et ega ma ise tegelikult sellest palju rääkida ei taha, sest kõik, mis seal peal on, on juba seal peal ja minu kommentaarid võib-olla sellele ei ole enam nii olulised. Ja muidugi on mul väga hea meel selle üle, et plaat on hästi vastu võetud Eestis ja samas ka terves Euroopas. Ja see, et see plaat jõudis nüüd maailma muusikaedetabelis märtsis kuuendale kohale, on ütlemata meeldiv. Loomulikult tunnen ma ennast väga hästi selle puhul ja on ka väga meeldiv kuulda Euroopa erinevatest riikidest oma oma tuttavate läbi, et tõepoolest plaat meeldib inimestele ja ja see ei ole ainult üks selline kirjalik tabeliseis, vaid on see muusika tõepoolest nauditav ja pakub paljudele huvi, nii et ma arvan, et see on, on väga-väga oluline. Kontserttegevusega ma tegelikult ütleme, suuremas plaanis praegu alles alustan. Sellel aastal olid nüüd Eestis siin mõned kontserdid ja praeguseks olen ma nüüd juba teinud ära suure sellise mänedžeri produtsenditöö ma olen ju kõik ühes isikus ja saatnud laiali kuskile 30-le festivalile ja erinevatesse riikidesse, siis muidugi üle terve Euroopa, aga ka Ameerika mandrile, kust on ka väga ilus tagasiside ja ma loodan, et mul on järgmisel suvel palju tööd. Konkreetsetest pakkumistest praegu ei taha rääkida, sest lepingute sõlmimised hakkavad pihta kuskil veebruar, märts nende kahe kuuga peaks minema, tahaks juba kõik selgeks saama, kus ma olen ja kuidas, kui tihesa kontserdielu on, aga olen plaani võtnud ka Eestis teha nii palju kui võimalik ja Eestis on tulemas päris päris palju minu just soolokontserte. Nii et noh, töö tegemine on üsna tõsine ja väga kulukas, muide ütlemata meeldiv on ikkagi see, kuivõrd positiivseid suhtumisi on läbi selle muusika minuni jõudnud. Ja see inimeste nisugune otsatu heatahtlikkus, kuigi selle kõrval on ka teistsuguseid ilminguid. Aga see on mulle eriliselt mõjunud hästi ja see on midagi sellist, mis mind nagu sisemiselt liigutab, et tekib selline nagu naistele ikka, väike nõrkusehetked. Et suhtutakse väga hästi ja ja mul on tegelikult väga hea meel selle üle, et meil hakatakse nendest krampidest ikkagi üle saama, mis on nüüd see autentne ja need kõik, kes räägivad, et see on autentne muusika, siis noh, ma arvan, et see on üks suur jama ajamine tegelikult. Me ei tea seda. Me elame siin, ütleme kasvõi linnakeskkonnas ja ei saa mitte keegi meist, näitab see kõik oli täpselt nii üks asi, omad, teine asi on elu ise, nii et raamatuid on hea lugeda, aga, aga elu elatakse ikka ise. Tegelikult mulle väga meeldib see, mida Rein Rannap teeb, mida ta on teinud ja just nende klaveri kontserdite näol olles siin Tallinnas ei saa nagu sellest vaatad telekast reklaami ja mõtlen, et no on ikka koju küll. Et kuidas ta jõuab ja, ja kuidas ta seda kõike noh, on läbi suutnud vedada ja, ja kui palju ja kas ikka on vaja ja, ja mida see maarahvas ikka teeb ja nii edasi, et kas ta nüüd läheb ikka sinna kontserdile või mitte. Aga olles ise selles situatsioonis sees ja näinud just Reinu kogu noh, kontserti ja, ja nii edasi, siis mul on õudselt hea meel, et ta on nii nii vapralt sellele asjale vastu pidanud, sest see on meie kultuuri suhtes väga oluline, et viia nii klassikalist muusikat kui ka siis ütleme improvisatsioonilist muusikat, selle, kas folgiainel või mille tahes edasi lähemale meie inimestele. Et see maainimene saab ka minna ja lõõgastuda ja olla ja Rein on õnneks üsna huvitav inimene, nii et üks asi on muusika kuulamine, teine asi on juba tema enda nägemine, mis võib olla kunstiringkonnas, nüüd võetakse rahulikult vastu, aga ma usun, et et maarajoonides on küllalt palju põnevust ja pinget tema ümber ja, ja see, mida ta on teinud, tähendab, sellel on üsna mitu tahku ja, ja see on väga positiivne. Oma põhiolemuselt jätame kõrvale siin klaveritehniline mängimine ja kõik sellised asjad, see on, on väga tore, et ta on võtnud siin väiksel Eestimaal üldse sellise asja ette. Kuna ma olen meeste suhtes üsna skeptiline inimene, siis ma ei ole neid eriti tundlikuks pidanud ja minu jaoks oli üllatus ühe meie helilooja äärmiselt tundehell ja habras maailm, tähendab ma ei, ei osanud arvata, et noh, eksmeeshinge endast kannab sellist tohutut ilu, sellist selliseid tohutult positiivseid tundeid ja see nüüd edasi ütleme see väljendub kõiki muusikasse, inimese sisemaailm, nii et minu jaoks oli vapustus Lepo Sumera. Olav Ehala. Ma palun teil nüüd heita pilk mööduval aastale tagasi ja mõelda, mida see aasta on teile toonud. Nii teile isiklikult loomingulises elus kui ka Eestile üldse. Koha pealt pean endalt kõige olulisemaks sündmuseks lõppeva aasta algusesse jäänud esietendust Estonia teatris, kus kunagi filmina võrdlemisi tuntuks saanud teosest nukitsamees sündis muusikalivariant, mis praegu teatrisõela edukalt ka lähedal. Poliitilisest elust peab ka ikka midagi sisse tooma, ei saa mööda minna balti keti 10.-st aastapäevast. Eks kandilise distantsis parasjagu selline, et tolleaegsed sündmused On mõistlik isegi silme eest läbi lasta ja mõlgutada mõtteid nende üle, sest olupoliitikas on väga palju asju raha unustatud ja endised nagu aatekaaslased on kõik eri paatides ja kisklevad seda natuke kurb pealt vaadata. Mis, mis siis veel? Võib-olla noh, ma ei tea, on see oluline ja kas ta on üldse rõõmus, võib-olla on minu jaoks kurb, koormav, aga mind valiti teiseks hooajaks tagasi Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali nõukogu etteotsa, see tähendab, et veel kaks aastat ei saa mina endale sealt raha küsida. Aga see on muidugi väga palju meeldivat kaasa ja üldse see avardab nagu silmaringi selle koha pealt, et näed, kui, kui palju muusikaelus toimub tegelikult aastaringselt üle Eesti, kui palju on igasuguseid erinevaid festivale? Jaa, jaa jällegi kurvema poole pealt. Rõõmsalt jällegi öelda, et, et me elasime selle kokkuhoiu ja, ja väga alla läinud Jetiga Kultuurkapitali aasta siiski üle niimoodi, et ükski oluline muusikasündmust maha jäänud. Küll tuli mõne festivali kava ja külalisesinejaid võib-olla kärpida aga rõõmustavat ka juba, et viimase kvartalil oli raha jällegi rohkem, nii et see on ehk vastavuses ka selle muusikaeluelamusega, mis, mis meil tegelikult aset leiab kohaga. Helilooja Raimo Kangro, kui te mõtlete nüüd lõppevale aastale tagasi, mis on selles juhtunute olulist või märkimisväärset, mis on mõjutanud teie enda loomingulist elu ja Eesti kultuurielu üldse? Noh, enda seisukohalt on muidugi kaks suurt teost minule olulised, mis sellel aastal valmisid kõigepealt märtsis esiettekandele tulnud teine klaverikontsert, mida Kalle Randalu kenasti mängis. Ja siis nüüd novembri lõpus Estonia teatris etendunud ooper süda, need on minu jaoks nagu selle vastu kõige suuremat tööd ja, ja ausalt öeldes ma lähen väsinud nendest, sellepärast et mõlemad olid ikkagi väga mahukad, kui mingit nihukest statistikat tehases siis näiteks ooperi partituur oli kuskil viis, poolsada lehekülge, klaverikontserti partituur üle 200 lehekülje, kui need kokku paned ja kõik need orkestri hellad ja muuseas lihtsalt sihukene, kurb tunne peale, et peab ikkagi parasjagu hull olewaterlasel hulk paberit täis kirjutada. Kas ooper võeti vastu ootuspäraselt? Nii aga kui nüüd rääkida Eesti muusikaelust üldse Noh, Eestis toimub nii palju, tähendab, see muusika on veel väga aktiivne ja jumal tänatud, et ta niisugune on, et ei jõua kõigega kursis olla, ei lähe niimoodi välja öelda, et vot just see asi nüüd kõige paremini see oli väga tore. Ma ei, võib-olla ei julgeks, aga noh, nendest, mis mis ma noh, nagu, kus ma ise olen osalenud, ainult, mis mulle väga meeldis, oli lüüdi ansambli ooperite projekt. See oli minu arust hiilgavalt ja väga hästi tehtud ja ma arvan, et ta teosed ise ja terve sõja no ütleme, et see muusikastiil ja, ja kõik sinna juurde käivad see võib-olla isegi noh, võib-olla see aasta veel ei mõjutanud eesti kultuuri, aga, aga ma usun, et ta, noh vähemalt oli midagi sellist, mis meie meie noortele komponistidele natukene silmaringi natukene laiemaks lükkaks paremaks, et kui ka sellest oli tõesti kasu. Ja teine sündmus, mis mulle ka väga meeldis, tähendab lihtsalt noh, võib-olla oma erilisuse pärast oli filharmoonia kammerkooriga Mozarti reekviem selles meie tondilossis seal see õhkkond ja kõik seerias teos ja need ettekanded ja see jättis mulle väga sügava mulje. Lauri väinmaa, ma palun sul nüüd mõelda lõppevale aastale tagasi ja meenutada, mis on selles aastas olnud oluliste, mis on toimunud niisugust tähtsat ja tähendusrikaste nii sinu jaoks kui ka Eesti kultuuril üldse. Pianisti jaoks on tavaliselt kõige tähtsam see, mis toimub laval. Ja nii on see harilikult olnud ka minu jaoks soolokontserdid, suured sooloprojektid. Aga mööduva aasta on olnud minu jaoks võib-olla tundlik selles mõttes, et tegevusel on olnud rohkem tasakaalustatud erinevate sfääride vahel. Olulisem loomulik ikkagi, loomulikult on esinemine Polo kontserdid Estonia kontsertsaalis ja teistes saalides. Alustasin oma uut projekti, mis kannab pealkirja elu kolm ravi. Mis siis peegeldab muusikas inimelu kolme etappi, kui nii võib öelda noorust, keski kaja, vanadust esimene kontsert on läbi, hooaeg on alles pooleli, teine, kolmas tulemas, mida te žesti saalides mängisin, nagu ikka Triox koosseisus on varem aja Andrus haavaga. Üks oluline osa minu tegevusest on õpetamine. Kõigepealt Eesti muusikaakadeemias ja eksõpetustöö on mingil moel saanud uue kvaliteedi tingimuste osas. Uues Akadeemia majas mis kahtlemata motiveerib paremini tööle tudengeid. Huvitav on olnud, sel aastal. On see, et ma olen saanud laiemalt tutvuda üldse klaverimuusika seisuga Eestis laiemalt just tema õpetamise seisukoha pealt. Erinevates Eesti koolides erinevates Eesti regioonides. Minu jaoks oli küllalt suureks alustuseks see tore ja hea töö, mida tehakse Narvas mis on ju üldiselt Eesti kultuurielust küllaltki eraldatud koht. Aga kuivõrd muusika on internatsionaalne keel, siis see, mida tehakse Narvas, mida teevad Narva klaveriõpetajad, kuidas nende õpilased on olnud meeldivaks üllatuseks. Nii olengi olnud konsultatsioone andmas täiendkoolituskursustega õpetajale, et selle nii-öelda täiendkoolituskursust andmas soodsatsiooniliselt Tartus, Elleri koolis, samuti sellel aastal olin Hiiumaal, kus juhtisin žüriid, kus mängisid Lääne-Eesti klaveriõpilased. Tore, seda mikrotasandil ütleks niimoodi klaverielu järgi jälgida selles mõttes mikrotasandil, et lastejooga algajate tööd just ka väiksemates kohtades. Lõpetasin ka meistriustel Soomes ja sinna lähen ahel tagasigi. Mul on nüüd juba üheksa teda traditsiooniks saanud ka korralduste üle aasta toimub festival klaver. Sellel aastal teda ei olnud, kuid asendas seda Bruno Luki mälestuspäev Bruno lukk, kes oli ka minu õpetaja ja eesti klaverimuusika klaveriõpetuse suurkuju. Tema sünnist möödus sel aastal 90 aastat ja õnnestus seda tähistada mälestuspäeva ka Eesti Muusikaakadeemia uues hoones, kus esinesid paljud Bruno Luki. Silmapaistvad õpilased, toimus väikekonverents. Samuti õnnestus välja anda, ütlen, õnnestus välja anda CD, kuna see oli küllaltki raske ülesanne. Minule ka uudne tegevus nii-öelda plaadi produtsendina. Aga suuresti missioonitundest seda tegin. Kuna ma leian, et see suur eesti muusik, tema mäng, soolomäng vääris jäädvustamist Tseedil ja nüüd on see Te kuulate saadet aasta ringi ja saadet jätkab Olari Elts. Muusikaelamuste poolest sellel aastal on kuidagi muusikateatriga seotud olnud rohkem ja mitmete etendustega. Paraku küll väljaspool Eestit, põhiliselt ja kõige rohkem just muusikaelamusi selle lasteaia saanud Soomest ja suheldi sama linnast kus siis õnnestus näha. Vello Pähn virigeerituna ja siis pajatseid ja kvarierlustikanud hiiglassi dirigeerimisel, mis oli ka lavastuslikult äärmiselt huvitav ja, ja siis muidugi Helsingi ooperis nähtud Ringkäik Friedrichi lavastuses, mis on siis ka noh, alati on kõikidele ooperimajadele suur pingutus, ringi lavale toomine ja see on igati ennast õigustanud. Praegu maailma Marwan juhtivaid Võib-olla isegi kauem kestnud juba mitu aastat. Tendents, aga et nüüd uunasse muusikasse puutub, siis see hakkab tulema jälle. Kuulajale publikule lähemale lähed. Ja seda maksmata lõivu siis kvaliteedi osas. Uus muusika tuleb. Järjest iga aastaga kuulajale lähemale ja ja sellise melootilisuse ja juba esmakuulamisel haavatavuse suurenemine on, on väga selge. Aasta lõpus kuulsime toredat uudist Olari Eltsi võidust dirigentide konkursil. Seal on seal on noorte dirigentide konkursi kindlasti mainima seda, et see, mille poolest see konkurss just teistest taolistest dirigentide võistuvehkimist erineb, ongi just see, et seal ei olnud vanusepiiri. Lihtsalt juhtus nii, et sinna lõppu jäid, sest kõige noorem osavõtjad korrigeerinud suuremad aga seal üldiselt oli 40 50 aastasi osalejad, mis üldiselt on tavaliselt 35, on piir ja mis võib-olla seda eristab teistest konkurssidest, on repertuaar, mis põhjamaine ja siis kaljugraafilise osavõtjate riikide arv on, ütleme niimoodi, selle Põhja-Euroopa Paldicumiga piiratud. Ja mis võib olla veel helistas, oli, see oli voor, tar viis voorupa, sorkistratsiooned, too oli nagu päris päris, päris pikk. Jah, muidugi. Mul on oluline loomulikult ja see aasta üldse minu jaoks oli rohkem selline kahtluste ja kõhkluste aasta ja endaga tegelemise aasta. Noh, ütleme siis, et, et see sündmus võib-olla mingil määral võib-olla lihtsalt sellist eneseusku, mis, Minu isiklikus plaanis sellel aastal vastu oli üks olulisemaid asju, aga muidugi mis teeb rõõmu, ütleme niimoodi tegemistest aasta lõpus, kui need kokku võtta, siis siis kõigi ansambli ansambli areng ja see, et see sari, millega me praegu sel hooajal tegeleme, on vast nendest sarjadest, mida me oleme õppinud teha vast kõige terviku mõttes, aga sisuliselt kõige õnnestunum. Et ma ei ole kindel, kas järgmisel hoo mul õnnestub sellist Darja üldse teha. See teeb väga rõõmu ja ansambli areng ja, ja ma loodan, et me areneme just sellise kammermuusika poole rohkemat, et järjest rohkem meie tegevuses suurem kaar on ikkagi väga selgelt just kammermuusika niisugusel, kus ütleme seal keegi ta lihtsalt festivalilt ei lähegi. See oli vahva hetk nüüd ansambli kontserdilt, kus publik osales, sunnib teose ettekandes Olari Eltsi juhatusel aga saadet aasta ringi jätkavad need muusikakriitikud, kes said lisaküsimused peale vestlussaate eilsest homsesse lindistamist ja arvamust möödunud kontserdihooaja kohta avaldavad Evi Arujärv, Igor Karsnek ja immo Mihkelson. Säravatest hetkedest tooksin välja nagu kolm. Mida esimese hoobiga ma nagu silme ees, nagu näen, üks kummalisel kombel, kui käis läti sümfooniaorkester tähendab Läti rahvusorkestri ja nad tegid Mozarti reekviem selline ebaharilikult. Massiivne, ma ütleksin, massiivne Reek sellise eetilise joonega vehklemise. See jääb meelde. See oli väga veenev ja teiselt poolt ma nimetaksin kohe kahte pianisti Vladimir askennaasid ja Peep Lassmanni, mis jaanilindude kataloogi esimese seitsmeosaga, mis nüüd hiljaaegu kõlas, see on tegelikult väga meeldejääv muusikasündmus. Aga mis puudutagentsidesse siis ma ühte asja nagu panin, nagu tähele, kui ma vaatasin ERSO kavasid, et ERSO kavade järgi ja seda, mida siis saalis Kallomikul kuulata võib on üks just nimelt tendents on tendents 20 sajandi muusika suunas kaasa arvatud Eesti muusika loomulikult tugin, teine, viies tegelikult kõik Tubina sümfooniad tulevad ja selle kõrval ka 20. sajandi muusika klassika, millel on suurem tähelepanu aktsent praegu selle lõppenud aastal, kui eelnevatel aastatel, tähendab see torkas kohe silma. Sa kunagi nimetasid, et meie muusikaelu on ülekuumenenud, on see nüüd nagu maha jahtunud? Noh, ütleme võrreldes seda lõppevat aastat eelmisega, siis küll siin on isegi teatud sellised puhtpraktiliselt Merkantiivsed asjaolud, ütleme Mustpeade majas enam kontserte ei korraldata, raekojas ka mitte, tähendab kaks kohta on nüüd alates sügishooajast nagu ära jäänud. Loomulikult ma seal siis ka kontserdid ära ja tähendab, et nad on üle kandunud niivõrd-kuivõrd Estonia kontserdisaali kaamerale lavale, kuid kontsert jäänud natukene vähemaks. Ja okei, ma võin ju kriitikud on selle kurvastada, aga ma ausalt öeldes ei kurvasta. Ja ma usun, et publik ka eriti ei kurvasta, sest aasta 98 oli ikka täielik hullumaja, võrreldes sellega, mis on nüüd 99 ülekuumenemine on küll ülal auru, ütleme siis niimoodi, et see kõlab täiesti idealistlikult, mõtlen kontsertide kohta, et ülearune aur, aga psüühiline koormus on, on üks asi ja kunst on teine asi, tähendab, need asjad mõnikord sündmuste tiheduse tõttu seostuvad Ma mõtlen nimelt, kui kunstisündmusi muusikasündmusi on palju, siis võib tekitada psüühilist voorust, mis omakorda toob Kaasa publiku languse. Paratamatult tähendab need tendentsid on õnneks möödas. Ei, mis sa arvad, kas meie kontserdielu on praegu nagu optimaalne, et on kõiki Sandreid ja sorte nagu piisavalt saadaval? Ma ei oska öelda, et ma millestki puudust tunned, sellepärast kui selline puudus tuleb, siis on alati võimalik võtta plaati sealt, kuulata just konkreetselt seda, mida millest puudus on, aga, aga minu meelest pigem ikkagi jääb midagi üle pigem kontserdielus. Kui ma vaatan seda, et mõned saalid on ikkagi tühjad, et siis tundub, et jääb üle muusikat veel ja samas kui ma vaatan, et mõned saalid, näiteks mõned Ronja kontserdid on näha, et nad on korraldatud ütleme niimoodi sihtpublikule mingite väga peente pileti levitus mehhanismidega, siis ma ei ole ka päris kindel, et kas see on selline yhe nõudlusega kultuurisündmus või on see pigem seltskonnaelu sündmus. Nii et see mõiste jah, et kas on puudu, jääb, vajab sellist täiendavat kommentaari igal juhul. Sina kriitikuna ei lähe siis nagu tingimata kohale, kui on palju inimesi esinema seto nik, orkester, koor ja et kes jõuab siis käia kõikidel kammerõhtutele ega teagi käima. Ma arvangi, et kontserdielu ongi selline diferentseeritud nähtused, peakski olema väiksema publikuga üritusi ja võib-olla meie probleem on selles, et mõned kontserdid, mis toimuvad suures Estonia saalis ja selle tühjuse nagu esile toovad toimuvad, et ei ole väiksemaid saale. Esiteks on see üks põhjus, aga teine asi on võib-olla see, et, et mingites väärides võib-olla kontserdikorraldus sfäärides elabki selline teadmine. Ja ma tean, et selline teadmine on seal olemas, et et üks õige kontsert peabki olema väga suure publikuga. Mina isiklikult nii ei arva, ma arvan, et ainult, et kontserdikülastaja motiiv peab olema paigas, et see, see arv või või see ruumi suurus ja selle ürituse nagu tähendus peab olema paika pandud. Sul ei meenu sellest aastast mõnda sellist, aga eredat hetke kontserdisaagist? Mulle meenub külg minu selle aasta kauneim elamus, ma võin ka öelda, kauneim elamus oli Grigori Sokolov ja ma ei oska seda kuidagi ja argumenteerida, see oli tõepoolest selline erakordne muusikaelamus. Ma räägin täiesti personaalselt isiklikult ja noh, vastutan oma sõnade eest, sest ma mõtlen isiklikke muusikaelamusi, need võivad olla tihtipeale seotud niisugustega, millest teised inimesed ehk lugejad ei tea. Aga see ei olegi tähtis. Ma mäletan väga seda elevust, mis minu arust püsis päris pikalt, aga kui ma märtsis kuulsin esimest korda seda tormise plaadi salvestust, mille oli teinud kallista koor, issi emmele, Platise ilmus sügisel septembris. Aga kuna märtsis oli see plaate ja nii-öelda tooriku kujul valmis, siis ma kuulasin seda alguses pool plaati ja siis palun mõne aja pärast kuulsin teise poole plaati ning see tekitas teate sellise kummalise elevus ja mina ei oska seda siiamaani päris põhjendada. Miks see oli nii. Aga, aga ometi see elevus püsis minust tükk aega. Ma oskan ainult põhjendada seda, et q seal siis ehk oli tabatud seda mingisugust nii-öelda powerit, kui seda inglise keeles väljendada. Väga lihtsalt noh, ütleme kas või popmuusikaliselt, miks mitte inimesed mõistavad seda terminit küll. Ning see oli üks olulisi elamusi. Mäletan veel ei olnud küllaltki hästi neid hetki kontserdisaalis, kui päriselt ta algupoolel, kas oli veebruaris, millalgi esitati Arvo Pärdi uut teost kontserdisaalis Estonia kontserdisaalis mis oli küllaltki publikut täis kooli palju inimesed olnud ja kus solisti rolli kandis briti sopran partrisse rosaaria, India päritoluga raami partali teinud ühe niisuguse küllaltki enda kohta tavatu teose, kuhu oli siis seda endist nii-öelda laiale üldsusele tuntud pühaliku, Pärti segatud küllaltki ilmalike ja selliste hädanistlike heli risustustega, kuidas öelda ja too sopran seal ma mäletan hetke, kus võttis nagu tooli peal nii-öelda tooli servale sedasi ootel, et kas ta nüüd tõesti kas ta nüüd tõesti suudab eksida, ei suutnud, ta laulis siiski ära küllaltki keerulise oma partii, aga see koguteosega kui selline see kummaline vastuolu, mis selles muusikas valitses, see mulle meelde. Heiki märtlik homsel näärimuusika kontserdil küll annab Eesti Raadio peadirektor selle üle aasta muusiku tiitli. Kuid ütle, mida see aasta 1999 on sinu jaoks tähendanud? No võiks öelda, et iga aasta on tegelikult muusikule üsna suur ja töörohke aasta, aga 99 lõi selles mõttes märkimisväärne, et ma vast sain ühe väga suure tööga valmis, mis on kestnud. Paar aastat ja see on siis Johann Sebastian Bachi lauto süütidel salvestamine, helirežissööriga, Maida maadik kellelegi. Siinkohal kasutan võimalust ja ütlen suvilad, tänud ka eetri teel. Ja see on selline märk, mis, mis ühele muusikule annab nagu filosoofilisega oma, ent on tutvutud sellise suure loomepärandiga ja, ja son Bachi nägemus 99, see kahtlemata paistab ka hiljem aastate tagant, kuna seda on maailmas üsna vähe tehtud. Andis välja plaadifirma Alba Records, kelle distributsioon on on kuskil 15. Mahas põhjamaa Belgia, Prantsusmaa, Šveits, ja panna et ma loodan, et sellest on ka vastukajasid ja, ja hiljem ka rahvusvahelisi kontakte. Ning teisalt sai veel paar heliplaati välja antud koostöös Arvo leiburiga ja Terje Terasmaaga viiva Hispaania, mis on meile südamelähedane teema. Mitte ainult sellepärast, narr on käes, vaid ka sellepärast, et hispaania muusika on üldse populaarne kõikide unelmates ja teisest küljest ka unustatud hispaanlase Hulja narklase kitarriteosed said sisse mängitud, mis on esimene selle helilooja plaat mis on ilmunud siis nüüd 20.. Kui aga kokkuvõttes, siis seal on ikkagi õnnelik, et Eesti muusikaelu on, on nagu elandunud ja sellist kontserdite rida, kui me lööme ükskõik millisesse lehe, millisel päeval lahti. Ma ei ole täheldanud nagu varasematel aastatel. Ja Ma võiks öelda, et see muusika on rahvusvahelisel tasemel, sest neil ikkagi külastavad rahvusvaheliselt väga tuntud kunstnikud mõtlen muusikaga helikunstnikud ja me saame osa sellest selleks, me ei pea sõitma Londonisse või Pariisi. Kuhu need kunstnikud siis peale Tallinna kontserti sõidavad. Tavaliselt olen selle üle kõige rõõmsam. Et just muusikaline rikkus on meile kõigile kättesaadav ja me võime tulla kas Otepäält või Võrust või Kuressaarest ja tulla kuulama siis Barbara Hendrixit või ükskõik keda. Vaadates tulevikku äsja mainitud Nimetus muidugi. Kohustab võib olla palju kuskil noh, mitte ainult seda, et esimesel jaanuaril peale pallil käimist varem märkama ja meie mõtlema selle peale, et mida pakkuda huvitavat raadiokuulajad jälle sellel tunnil, kui ta on raadio juures vaid ikkagi ka uusi ideid ja uusi mõtteid ja uusi noote tellima või hankima. Tänapäeval on see võimalus olemas, et elavdada seda, võiks öelda nihukest alternatiivset, et muusikaelu kitarriga. Sest paraku on nii, et, et kitarriga on see muusika natuke teisem mida mängitakse, sest meile kahjuks ei kirjutanud Šostakovitši, Prokofjevi ma tean küljes. Kuits pidi kunagi kirjutama Andrese govia tellimusel ja vist isegi mingid rahad olid ülekantud talle, aga kahjuks jäi pooleli. Et selle võrra on meil oma publik ja, ja tihti ka see publikes tavaliselt kontsertidel ei käi. Nii et ma tänan kõiki kuulajaskond, tänane raadiot selle kõige eest ja loodan, et tulevad aasta tuleb uus aasta. Siis annab uusi ideid, uusi vaimusähvatusi ja mida me saame siis oma sõprade kolleegidega realiseerida. Tervitused ka siinkohal neile. Aitäh. Eesti rahvusmeeskoorile oli möödunud aasta juubeliaasta. Peadirigent Ants Soots, mida see aasta koorile kaasa tõi? Aga see on tõesti huvitav ja juba mitu aastat me oleme rääkinud, et hooaeg tuleb pingeline ja, ja siis, kui ta tegelikult pingeline kujuneb, siis ei oskaks õiget sõna leidagi. Selle aasta jooksul me oleme umbes 80 kord üles astunud ja. Kõik ei saa olla täpselt ühtemoodi õnnestunud ja meeldejääv, aga see teostaja kontserdid on niivõrd suured. Siit eristuvad ka siiski. Sellised meeldejäävad õnnestumised. Peaks kohe aasta algusest peale, et väga hea vastuvõtu leidis meie kontsertkava Itaalia muusikast. Siis jääb meelde Joosep Prince'i tehtud hispaaniakava. Hea vastuvõtu leidis ka keelepäeva kontserdid märtsis. Siis sügisel hooajal jääb loomulikult meelde meile kolmenädalane USA mõõda Dormee Neeme Järvi orkestrit ega millest on juttu olnud hea vokaalsümfoonilise teoste ettekanded ja oma capella kontserdid ja kuller vad, laulsime Saksamaal ja kolmeteistkümnendat sümfooniat ja rubiini reekviemi. Laulsime Eri Klasiga. Jeruusalemmas. Ja suvel olid veel Joonase lähetamise ja Artur Kapi Hiiobi kontserdid nii Tallinnas kui Saksamaal. Ja tõesti selline positiivses mõttes pinge ja. See omakorda on koorile teatud piirini on see kasulik ja võib-olla see, et Me ise arvame, et meie aastapäeva kontserdid, nii solistide ansamblite kontsert kui ka oma koori a cappella aastapäeva kontsert. Nad õnnestusid hästi ja leidsid kuulajatelt väga meeldiva vastukaja, mille üle me oleme väga tänulik kõigile kuulajatele. Aga ma arvan, et, Selline süvitsi töös minek. Nüüd. Annab võimaluse vähemalt kooripotentsiaal sellega kasvab. Ta suudab. Suudab anda? Võib-olla õnnestunumalt ja, ja. Sellised sisukamad ettekanded, võib-olla kui mõni aeg tagasi. Niimoodi laulis RAM ja te kuulate saadet aastaring olukorrast Eesti popmuusikas oli see hea aasta ja millised on üldse lood eesti popmuusika, sellest mõtiskleb Mihkel raud. Nojah, kuigi nad aasta lõpud kipuvad olema sellised hetked, mil nagu üritatakse tagasi vaadates minu alati aasta lõppedes kipun nagu edasi vaatama ja võib-olla natuke tagasi vaatame üldse eriti nagu ei ei istu ja ei meeldi, aga, aga kui nüüd lõppevast aastast nagu midagi enda jaoks olulist märkides võib-olla see, et nii-öelda loomingulises plaanis ma sain paari-kolmeaastase töö lõpuks nii-öelda kaante vahele ja, ja matriaalsele kujule. Ma pean silmas siis meie ansambli mister Lorenz kolmandat kauamängivat pealkirjaga spinn, mis ilmus selle aasta juuni alguses, aga mida me tegelikult lindistama asusime, kui ma õigesti mäletan, kas üsa kolmandal jaanuaril, vist selle aasta alguses. Ja, ja eks see, nagu minu muusikukarjääri või sõna küll kõlab väga ebameeldivalt, aga ikkagi seisukohast on see vast kõige olulisem, mis lõppevast aastast meeldejääv. Ja ma olen nagu jätkuvalt arvamusel, et see plaat kukkus kaunis hea välja ja need reaktsioonid, mis sellele on tulnud nüüd selle poole aasta jooksul, on ka olnud kaunikesti positiivsed, nii et selle lõppeva 99. aasta väga isiklikus plaanis nurisemiseks põhjust ei olegi. Võib-olla isegi lastesse, mis nagu, mis mulle tõelise elamuse pakkus. Lõppeval aastal oli koos hiljuti, 12. detsembril Helsingis näha bändi, millel tegelikult 99. ja 90.-te isegi 80.-te aastate pistmist pläks avati juuni on või, või siis taasühinemisturnee käigus toimunud kontsert Helsingis, mis tõeliselt vapustav. Aga mis puudutab eesti muusikat ja lõppevat aastat, siis ma kasutaksin siin seda niisugust kulunud käibefraasi, et käesoleva aasta oli kindlasti kehvem kui eelmine, aga oluliselt parem, kui järgmine. Ma tea, muidugi me räägime sellest nõndanimetatud legaalsest ametlikust popmuusikast, mida Eesti meedia eksponeerib ja mida ta armastab, sest sellest muusikast, mis väljaspool seda meediat ja, ja meie kõigi nii-öelda üldist tähelepanu elab. Me teame tegelikult suhteliselt vähe ja isegi häbiväärselt vähe. Ja ma arvan, et tegelikult olulised on, sellised asjad toimuvad just nimelt seal, aga, aga nii-öelda ühelt poolt laiskuses teiselt poolt teatud hõivatusest ei ole olnud mahti nii-öelda andeka raundis või maal toimuvat aga väga jälgida ja ja seetõttu ei julgeta nagu suud ses küsimuses nagu täis võtta. Aga mis puudutab legaalset popmuusikat, ametlikku popmuusikat, see nagu vajub minu nägemuses aina sügavamale ja sügavamale sohu. Paar aastat tagasi oli veel vähemalt häbeneta seda, kui mõni lugu või laul kõlas täiesti äravahetamiseni noot noodilt otsast lõpuni identselt mõne tuntud välismaa pop hitiga, siis sel aastal on see juba täiesti tavaline praktika ja kedagi nagu ei vastagi, väga huvitavad see ja siin muidugi, või nagu viisi apelleerida apelleeritaksegi sellele, et ega ega Eesti inimesed teagi midagi, mis, mis nagu väljaspool Eestit ja, ja maailmas vähemalt popmuusika osas toimub. Ja noh, kui me suhtume oma kuuladesse niimoodi, siis me oleme ikka väga tõsises kriisis. Teisest küljest muidugi ikka süveneb niisugune minu jaoks täiesti käsitlematu fenomen, et noored inimesed kuulavad järjest enam ja enam sama muusikat, mida kuulavad nende vanaemad. Ja ma arvan, et see räägib ikkagi ainult seda keelt, et rock n roll või pop või mis iganes nii-öelda noorte mässumeelsuse ühe väljendusena ei eksisteeri Eestis ja seda ei ole olemaski. Mõistete tähendused, mida popmuusika siin kannab, on minu nägemuses kuidagi väga niisugused ohutud ja, ja hambutud. Minu jaoks on see tõesti väga-väga kummaline ja arusaamatu, miks peaks üks noor, 15 aastane inimene kuulama seda muusikat, mida nende vanaemad kuulavad, nostalgiast? Ma arvan, see ei ole mingi väga üldistada. Kindlasti on noori, kes seda mõttelaadi jaga, aga pilt, mida meil on nagu meediast peale pressitakse, kõneleb väga selgelt ikka seda keelt, et popmuusikas vähemalt selles popmuusikas, mida meil nagu justkui näidakse, armastatud tavat valitseb ikka täpselt sedasama õhustik ja täpselt seesama olukord, mis võib-olla kusagil seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel Eesti NSV-s. Mis on, on väga imelik ja noh, väga raske on uskuda, et see kuidagi niimoodi geneetiliselt on põhjendatav. See on midagi väga veidrat, ma ei, ma ei ole sellest aru saanud ja ma olen ausalt öeldes loobunud selle peale mõtlemisest ja sellule juurdlemisest. Ma pean tunnistama, et ma olen loobunud selle Eesti popmuusika ümber toimuva niisugust vaga intensiivsest jälgimisest. Selleks on mul ka nagu rohkem võimalust, kuivõrd me enam ei tee Eesti televisioonist täiesti popmuusika edetabelisaadet ja, ja noh, see oli vähemalt üks niisugune koht, kus kord nädalas nagu pidid seda nägema ja bilitseda silmitsema. Aga nüüd, kus seda nagu kohustust lugu ehmatusega tõdeda, et ka, et ka erilist huvi enam mitte. Aga üldiselt jah, see niisugune Eesti legaalne või võime, ametlik popmuusika jätab mind nagu suhteliselt ükskõikseks, sellepärast et motiivi, miks seda tehakse, on liiga läbinähtavalt. Seal on ainult ainult majanduslik seal seal minu meelest puudub loomingulisus puudub põhjus, miks, miks just ansamblit või nagu meil nimetus artisti üldse vaja on. Just praegu ma sain kätte ühe, ühe vana niisukese ilmselt eetrit, mitte kannatava nimega plaadifirma poolt välja antud kogumiku Eesti pump kogumikku niisugusele on muidugi omal arhailisel ja naivistlikul vahel üritab pakkuda nagu mingisugust alternatiivi, mingit mingit teistmoodi mõtlemist, mingisugustki protesti muidugi seal üsna niisugune omamoodi nagu saamatu ja naiivne, aga, aga no vähemalt on olemas. Vaadates seda teist nii-öelda rindejoont, kus on sama vanad noored lauljad, laulu autoreid, kes nagu eos aktsepteerivad suletuse ja halluse tuleb siiski nagu kaabut kergitada nende inimeste ees, kes ei soovi sellega leppida, mis ümberringi toimub. Jällegi tahan nagu rõhutada seda, et kuna noh, midagi väga põhjapanevat olen veendunud, et see elu, mida, mida elatakse tavaliselt žesti kodudes ja ja väikestes Eesti linnades ja külades on oluliselt teistsugune kui see, mida president suured meediakontsernid. Aga jällegi noh, teadmata, mis see täpselt on, see teistmoodi elamine ei julgema selles küsimuses väga sõna võtta, ma isegi teatud mõttes olen ennast ümbritsenud sellise illusoorse kardinaga. Küllap kuskil on kõik tegelikult väga hästi ja ja, ja küllap asjad edenevad Ast samamoodi nagu selle andekamad muusikaga, et küllap küllap seal toimub huvitavaid asju ja, aga samas sisesuhteliselt laisa aja nagu ma ennem eemal nimetasin, suhteliselt hõivatud inimesena ei ole olnud veel väga aega seal nii-öelda ringi kaevata ja tuuseldada, mistõttu ei oska nagu täpselt öelda, mis seal siis täpselt, on see teistmoodi. Aga mulle tundub, et midagi on. Tiia-Ester Loitne teid pärjati hiljaaegu aasta naise tiitliga ja see on tõesti põhjus, et see aasta 1999 ahah teile mällu sööbiks kuid usun, et selle ümber on palju toredaid muusikaga seotud silmusi. See sööbib. Ja peab ütlema, et see naise tiitel tekitas elevust tüdrukute hulgas ja nad olid rõõmsad ja see kergitas minu rõõmuga rohkemaks. Ja nagu ärinaised ütlesid, et nad ei looda aga minu arust rohkemat, kui et ma naisele viin selle kõik nende tarkused ja ettevõtmised läbi muusikamaailma. Nii et nad olid sellega rahul, et, et see muusikas Need on jäänud laulupidu, kuna nagu me praegu rääkisime sellest, et me oleme laval ja praegu käibe käivad proovid. Ja te ise ütlesite selle kohta väga huvitavat, kuidas te ütlesite? Lastekoori ellerhein on proffide kõrval tõeline millenniumi. Sest me laulatasime ennast meie armsa rammiga, kes on mul armas ikka ka läbi Gustav Ernesaksa keel, õpilane, ma olen. Ja me laulsime laulupeol eri segakooride kava ja me saame seda teha Neeme Järvi käe all, kes oli nagu vuhiseb mägi. Ühe käpahoobiga pani kõik paika, mis puudutas orkestrit ja kõiki neid teoseid, mis me laulsime siis tema kõrvale tuli kui heerid lass, kes on nagu särisev kadakapõõsas ja tuli endasse väga suur kontrast ja seal oli siis ka meie Tõnu Kaljuste, kelle käe all me alustasime. Ja praegu me siis iga päev temaga koos neid proove teeme. See oli laulupidu. Laulupidu tõi meile kaasa ka tagasi väga palju külalisi Jaapanist. Ja see oli väga pikk kontsertreis 95.-le aastal. Väga tihe sõprus, väga tihedad sõprussidemed eesti jaapani sõprusühinguga ja nad uudishimutsema siiamaani Eesti üle ja toovad uusi inimesi siia ja laulupeol oli jaapanlasi väga palju. Ja meeldejääv kontsert oli siis kuma oma tammepärja jätsin Rocca al Mare vaikse kiriku suure roostes naela otsa. Sulgesime selle kiriku ukse, 100 jaapanlaste Me külalised tema külalised ka, Mahtasime sinna sisse niisugune väikene loojuv päikesekiirtuli nagu hiir selle altarini ja me andsime seal kontserdi, kui me välja tulime, päike, loojus, jäme, tõstsime oma käpa üles lubadusega, et me tuleme juulikuu sees uuesti Jaapanisse. See on väga kuum aeg. Ja ja 23 kontserti on ka üks kuum tegevus, aga me püüame. Ja minul on ka muidugi kogemused jaapanisõiduga. Pärast laulupidu läksime kohe juuli kuuses Austraalia sisse ja nüüd, kus esimest korda oli suurem rahvusvaheline festival Sydney ooperimajas siis me otsustasime oma viimased mitte mitte viimase raha, aga viimase mõistuse kokku panna need, et sinna sõita, me võtsime osa sellest väga suurest festivalist. Ja meil oli väga suur kontsert Eesti majas, see Austraalia sõit, see oli küll midagi enneolematut. Niisugune sai saade aastaring tänavu Eesti muusikute kokkuvõtteid aastast 1999. Vaata koostasid Kersti Inno, Tiina kuningas, Liina Fjuk, Margit Peil, Hedvig Lätt, immo Mihkelson, toimetaja oli Tiia Teder ja helioperaatoreid Helle baasia Katrin maadik. Saade kordub esimese jaanuari hilisõhtul esimene tund kell 21 ja järgmised kaks tundi saate fantaasia ajal kella 23-st. Aitäh, et kuulasite ja ilusaid lusikaelamusi uuel aastal soovib teile klassikaraadiot.