Tervist, mina olen Urmas Vadi, meil kõigil on pangakonto isikukood. Me oleme liitunud Facebooki pensionisamba korteriühistuga, ühesõnaga me oleme põrgus ja me ei tea, mis saab, mis meiega toimub ja kes on kõige selle taga. Mingeid vastaseid siiski Ivar Põllu, sest Tartu uues teatris esietendus sisaliku tee. Marko Mäetamm pole aga paremas seisus ühtegi. Ainult et tema tegutseb koduste vahendite ja perekonnaga. Tema kahest näitusest ja hallist tsoonist räägime mäetamme endaga. Kivisildnik kuulab ühte õudsat jutu. EKi vilet, peab päevikut. Lülitage raadio välja või kuulake, ükskõik, niikuinii olete seotud. Marko Mäetamm, Sul on praegu avatud kaks näitust Tallinnas üks kunstihoone galeriis. Selle näituse pealkiri on 30 lugu ja neli prussakat. Ja, ja samal ajal on ka avatud hobusepea galeriis näitus on tamme, juuksekarv ja palju muud. Tuleb välja, et sa oled hästi produktiivne, et mis sind kui kunstnikku motiveerib. Jah, praegu juhtus jah, kuidagi niiviisi naljakalt kokku, et on kaks nihukest isiknäitust korraga, tavaliselt nii ei ole, kunstnikud teevad nagu ühekaupa ja ma olen ise ka harjunud ühekaupa töötama, neid näitusi. Puht tehniliselt ma tõesti olin taodelnud neid näitusi näitusepindu mingi aasta tagasi ja sattusid kalenderplaanis kokku, nii et tegelikult ma ei kavatsenud neid asju nagu koos teha, aga, aga juhtus ja siis ma võtsin selle nagu väljakutse vastu, et vahet ju tegelikult ei ole. Kui sul on kaks, kaks portsu töid, siis sa võid neid näidata ühel ajal või eraldi aegadel. Ja iseenesest mul see mõte isegi meeldis, sest teema, millega need näitused mõlemit tegelevad, on üks ja ja see teema kasvab välja minu enda personaalsest elukogemusest, igapäevasest isiklikud seigad ja isiklikud mõtted ja, ja need kuidasmoodi, minu isiklik elu suhestub ümbritsevaga, see on tegelikult see väli, kus ma neid ideid nagu saan. See, mis toimub ühiskonnas, peegeldub minu isiklikus elus ja see, mis toimub isiklikus elus, on mingit pidi alati mõjutatud sellest, mismoodi ühiskond parasjagu on, et kui toimub majanduslik langus, siis minu isiklik elu samamoodi muutub ja kui toimub, tõusis, ta muutub, kui ühiskonnakord muutub, siis muutub ka midagi minu isiklikus elus, eks ju. Tegelikult üks ja sama inimesed leiavad tihtipeale, et okei, isiklik elu ja ümbritsev elu on eraldi, aga ma usun, et nad ei ole üldse eraldi täiesti omavahel kuidagi hoolistiliselt üks tervik. Eks igasugustest asjadest räägitakse aga, aga see, et, et kuidagi enda perekond niimoodi mängu tõmmatakse, et arvatavasti seda väga heaks tooniks ei peeta. Sellepärast et ega sa mingi meeldiv inimene ei ole kunstnikuna. Need jutud, mida sa räägid ja näitad, et need on ikkagi päris karmid, et ja naljakad, õudsad ja kurvad ka. Miks sa enda perekonnaga niimoodi teed? Nojah, perekonnaga jah, minu käest küsitakse ühtelugu, et mis su perekond arvab ja mis suur lapse õpetaja arvab ja mis su lapse lasteaiakasvataja sellest kõigest arvab ja mis naine sellest arvab ja mis kõik sinna sõbrad sellest arvavad. Aga ma arvan, et kui kunstnike ainult sellele mõtlebki, mida inimesed sinu asjadest tavaliselt siis talle jääb üsna vähe tegevusruumi, et ma arvan, et kunstnikuna sa pead ikkagi võtma selle vastutuse, et kui sa tunned, et mingisugust teemat puudutades puudutad seda ja sõltub siis tõesti ühiskonna hetkelisest tundlikkusest, et kas see asi on nagu on see häiriv või ajab see nagu inimestel punaseks need mingisugused lambid või, või roheliseks. Miks ma seda teen? Ma arvan, et et ma teen seda sellepärast, et ma ei oska millestki muust rääkida kui enda kogemusest. Ma ei oska rääkida teiste kogemustest ja ma ei oska rääkida ka sellest, mida mõtled, ei koge ja üle ei ela või läbi ela. Ja ma leian, et need teemad on olulised, sest nad mulle lähevad korda. Ma elan ise jah, pere peremudelit, eks ole, noh, olen, olen ühiskonnas kui pereliige esindatud kahe lapse abikaasaga ja, ja, ja see on minu eluvorm või selline minu nii-öelda see kookon. Ja seda ma saan mõõta ja uurida seda msn urgitseda, sealt ma saan tõmmata seina seest välja mingisuguseid aineid ja vaadata, millest see koosneb. Et ma arvan, et kui ma elaksin rändur mungaelu, siis ma räägiksin rändrumuga elust. Paraku hirmasedamale. Aga mida siis ikkagi lapse õpetaja arvab? Lapse õpetaja oli arvanud sellest hobusega näitusest et seal mõned tööd olid hästi. Aga laps mulle seda refereerinud, nii et õpetaja oli, on siiski nagu noh, tal ei olnud nagu positiivne last nurka sellepärast pannud veel. Et noh, ühiskond on väike, selles mõttes võib-olla sellepärast on ka vahe olnud mul see näitustel, et ma tõesti ei ole oma näitusega isiknäitusi teinud kolm aastat ja ma olen väga palju esinenud Eestist väljas ja Ma tunnengi tegelikult seda natuke sellist ebamugavustunnet, kui sa siin Eestis esined, siis siin on nii väikese ühiskond ja kokku president, sinu isiklik toos tuleb kohe mängu sellega silmapilkselt tuleb mängu jah, et ei saa nagu vaadata, noh, väga raske on vaadata inimest, kes lihtsalt nagu üldistab mingisugust teemat või kirjutab, räägib lahti mingit teemat. Üldiselt kui ta juba ütleb, et mina ja minu naine ja minu lapsed, siis nad silmapilkselt juba näevad vaimusilmas neid päris inimesi, keda tänaval näinud. Ja noh, see distants on nii väike, aga samas mõtlesin, et jälle, et aga ma ei saa ju teha siin teistsuguseid töid. Nende kahe näituse puhul on hästi läbiv selline väline ja samas võib-olla ka sisuline asi on see loo jutustamine, praegu istume sinu veel avamata näitusesaalis, kus on üleval 30 lugu ja, ja samas näitad saaga nelja prussakad jooksevad kuskil karbis on sinu ja sinu pereliikmete nägudega ja samas ka seal hobusepea galeriis on lahti kirjutatud seinte peale lood peamiselt sinu unenäod, siis kui vaadata ka mingeid sinu videosid või, või, või siis muid töid, et need on kuidagi nagu mingid hetked ühest loost või et midagi käib ja sa jutustad midagi, et kas jutustamine, protsess iseenesest on sulle oluline või mis selles on? Ja ma olen vist tõesti pigem selline jutustaja tüüp, et ma ei mõtle selle peale niiviisi teadlikult, et ma nüüd jälle kirjutanud luu, aga tavaliselt mu ideed tekivadki mingisuguste lugudena minu peas konkreetselt nüüd 30 lugu samuti sünniprotsess oli neil ka niisugune. Ma olin resideerunud New Yorgis septembris ja ja noh, seal ikkagi kuskil ringi sõidad või oled mujal keskkonnastanud oma ateljeetingimusi siis erilisi vahendeid nagu ei ole, eks ütleme, kõndisin linnapidi ringi, istusin siin-seal maha ja kirjutanud pähe, tuli mingi lugu, kuskilt nad tulevad, eksinud, kirjutad selle loo üles ja siis kodus põhimõtteliselt või seal töö juures või seal stuudios siis pärast tegin selle loo ja pildi, nagu sümbioosi tekitasin, illustreerisin seda lugu. Põhimõtteliselt need lugu on alati mul tihtipeale on enne, kui visuaal tekib, see on olnud kogu aeg niipeaaegu, väga vähesed tööd, mis mul on tekkinud, lihtsalt visuaal on tekkinud ja siis umbes niimoodi, et lihtsalt on mingi mingisugune nägemus mingisugusest pildist. Üldiselt mul nii ei pea, ei tööta nii, muidu tekib ikka mingi lugu. Ja siis see on tõesti ta mingisugune algab ja kuidagi lõpeb, eks ju. Ja enamalt jaolt mu ideed on jah verbaalsed pigem kui, kui, kui abstraktsed, et ilmselt see on minu, minu minu aju ahju ehitusest tingitud lähenemine ja on lihtsalt on jumal meeldib kirjutada lugusid seal, ma arvan, et see ongi asja põhipõhiline punkt. Tungiks Wells hoiu- ja nendesse unenägudesse lugudesse. Et unenägudes, mida sa siis üles oled kirjutanud, näedsa, mingeid erinevaid asju, aga, aga viivad tegelased on, seal on tamme ja, ja siis on ka leida ka tegelased on sellised, noh, ütleme massikultuuri või meediast meile tuntud tegelased sul midagi, siis järelikult on nendega ka ajada, et kas, kas see on sinu mõjutaja, kas sa tahad midagi selle meedia kohta öelda või, või kes nad sul need Van Damme ja ledi koga on? Minu enda jaoks on see põnev, sest et Ma olin tööd ära teinud ja mõtlemata võib-olla nii väga sisuliselt, et mida, mida ma nende töödega olen nüüd üritanud kuhu poole vaadata või kuhu kuhu poole osundada ja mis iganes siis hiljem lugesin kusagilt. Mingisugune artikkel oli ajalehe artikkel, kus kirjutati meedia mõjust tänapäeva nii-öelda noh, kasvõi pereelule, eks ju, minu, mis tundus mulle just seesama adekvaatne võiks ju selle selles suhtes, mida ma ise praegu nagu teinud teen. Et noh, võrreldes näiteks varasema ajaga, kus meedia osatähtsus inimeste elus väiksem siis noh, kaks kas või selline väike mikroühiskond, perekond või kogukond või küla või olid isoleeritud informatsiooni tuli sisse täpselt nii palju, kui inimesed ise tõid ja sellektsioonidel inimeste poolt ära. Aga tänapäeval, kus meil on kõigil televiisorid, internet, et Facebook, eks ju raadiotelefon kogu aeg sees siis seda informatsiooni meil ei ole võimalik tegelikult väga palju enam selekteerida. Ja siis tuleb jälle ise tuppa, et me võime olla kodus kui ükskõik kui hästi turvatud väliste mõjude eest, aga me ikkagi ühel õnnetul hetkel midagi sisse, eks ju. Kiika kuhugi ja sealt tulebki see informatsiooni, mis võib, võib ka väga saatuslikuks osutuda. Ma lugesin kuskilt veel lehest sellist hirmsat lugu, kus kus see abikaasa lõpetas oma nii-öelda mees õpetas oma naise eluküünla sellel põhjusel, et ta oli näinud naise Facebooki kontol mingisugust noh, mingit lauset, umbes niimoodi otsin sõpra või olen avatud suhetele, eks ju. Ja mees tappis naisära seda välismaal. See on iseenesest hea innustuse illustreeriv näide, mida meedia tähendab tänapäeva ühiskonnas, eks ju. Ja mind huvitab see, ma arvan, et nii nagu sellest nii põhjused on samad, et miks sellest räägib meedia või miks sellest räägimegi ajakirjandus? Ma arvan, et sellepärast räägingi mina sellest, sest et see on ühine ja need probleemid on meile kõigile tajutavad. Tõenäoliselt ma tajun neid samu asju, et sa võid ükskõik, ükskõik mida mõelda, aga televiisor suudab sind siiski kuidagimoodi mõjutada. Uudised. Chadbuki c Se võimalused iga kell õhtul või hommikul rääkida inimestega, keda sa tegelikult ei pruugi isegi näha on ja ja see mõjutab meie elu ja mudel modelleerib ümber ja noh, see on huvitav nähtus, ma ei taha öelda, et see on hea või halb, eks on väga põnev ja sellest on huvitav mõelda. Mulle tundub, et sa, Marko Mäetamm, olete ise kunstnikuna täpselt samasugune tüüp nagu see Facebooki selle sissekande peale enda naise tapnud mees, et selline paranoiline, hästi kitsarinnaline ja isegi nüri. Ma arvan, et see ongi nii ja sellesse sellesse võtan see sinu lähtepositsioon, hea on jah, armas on õige. Ma olen täitsa nõus ja. Nii et sellist asja, et võrdsustada Marko Mäetamm inimene Marko Mäetamm, kunstnik ikka vist ei saa. Muidugi, ma arvan ka seda, et et kunstnikuna ma teen midagi, mis ei ole, tähendab, ma ei kopeeri elu põhimõtteliselt ma loon kirjutanud seda, ma räägin lugusid, Jamoloon üldistust. Aga aga jah, selles probleem ongi pigem vaata seisukohalt, et kui kerge või raske on tal seda lahutada, eks ju, minu noh, nii-öelda tõesti minu alter ego minu, minu päris persoonist tihtipeale. Neid on väga raske lahutada, sest ma tõenäoliselt eksponeerin nende alter ego. Nii, just nagu see ei oleks mina ise. Võib-olla noh, ma ei mõtle sellel tegemise protsessis, aga aga hiljem tuleb nagu väljani. Jah, need on loomulikult erinevad tegelased, et et kasvõi nendest 30. loos vaadata, siis siis noh, ma ei tunne otseselt ennast kuskil ära, eks. Aga samas ma räägin läbi enda tunnetusega Ja samas sa oled nende lugude alla, mis hobusepea galeriis on see van Damme ja kleidi kauga lugu, sinna all oled sa kirjutanud ikkagi Marko Mäetamm. Jah, sellepärast mina räägin selle, noh, see on väga tähtis, ma arvan, et see on tähtis, et sa julged alla kirjutada asjadele, mida sa räägid sellest, mis on nagu märgilise tähendusega akt iseenesest. Et ma seal on minategelane nagu räägib, eks ju. Ja sinna peab see minategelane oleme alla kirjutanud. Aga kas seal on, no minategelane, kes pärast tema lapsele lasteaeda ja ärge läheb, siis ma selles muidugi kahtlen, aga ja on jälle vaataja seisukohalt. Tegelikult polegi nii tähtis, tema temale peab jõudma kohale mingisugune idee sealt sellest tööst. Ja mingisuguse osa ma pean endast loomulikult loovutama selleks et talle see paremini kohale läheks, et minu idee just ongi alati tööde puhul olnud see, et sa pead tegelikult mingi tüki endast nagu laskma ära hammustada, et sinu sinu töö või teos nagu töötakse korda läheks. Vastasel juhul lihtsalt. Ta on liiga seif, on liiga ohutu jada klaasseina taga, nagu nagu Rooma paavst, kes sõidab ringi mööda mööda linna, eksju, klaaskapis ja ja keegi ei saa teda katsuda, eks ju. Palju põnevam oleks, kui me saaks 100 kaltsuda. Anjak oleks küll, jah, ma ei tea, kas sa katsuksid. Kui ta oleks, nagu ma ei läheks, pole kodus spetsiaalse selle mõttega välja tuleks katsuksinaga, kui ta mulle ligidale mööda sõidaksime, püüaks hülgatsuda pust puhtkogemuse pärast. Kas kuidas oleks katsuda? Viimase küsimusena mõtlesin küsida hästi olulise asja. Et noh, mulle tundub su töid vaadates et on ainult kaks võimalust, et kas sa oled koomik või, või traagik. Mul on võimalus seda sinu käest küsida, et kumb sa oled, Marko Mäetamm. Kui muu maailma nii mustvalgelt vaadata, siis noh, see on kõva, sind toimub praegu tugev üldistus, eks ju. Täiesti, ma arvan, et ma ei ole kumbagi puhtad õuliselt. Aga. Ma olen traagik, aga inimestelt arvamust, kohvik seal seal aus vastast kõlab kuidagi väga kurvalt. Aga see ongi kurb. Kurb muidugi, aga seal on saatnud need kõik need 20 aastat, kui ma olen kunstiga tegelenud, et et kõik mu tööd on nagu räägivad nagu sellest, et see on naljakas, eks. Ja kunagi mind tohutult häiris, see puht tõesti häiris aastaid tagasi veel üritasin sellele nagu vastu töötada ja aga täna tänaseks ma enam ammu ei ürita sellele vastu töötada, ma arvan, et see on hea ja häälestus iseenesest, kui inimene, inimene naerab, eks ju, ja kui inimene leiab, et seal mingit pidi nagu vabastav siis pole tähtis, mismoodi autor on tegelikult on mõelnud ja mida, mis loomisautor tegelikult on, eks ju. See on teine teema täitsa, et võib-olla poleks pidanud ütlema midagi, kuidas ma tunnen ennast, kuna sa küsisid, siis ma ütlen nii, nagu ma tunnen ennast jah. Mäletan ühest romantilisest komöödiast, mille pealkiri ei tule meelde üht seika. Seal oli mees, inglane ja naine vist hispaanlane. Aga mees ei osanud hispaania naine inglise keelt. Mees oli aga kirjanike korraga vist tuul mehe käsikirja jõkke. Mees ja naine tormasid järgi ja said tilkuvad lehed käte pärast suuris, naine pooleldi kehakeele abil. Kas tegemist on õudsa hirmutava looga? Mis peale vastas mees, et jah aga peamiselt hirmutab see lugu halva tasemega. Kivisildnik ei uju jões, tan hoopiski. Akvaariumis. Akvaarium number seitse tere head vikerraadio kuulajad. Soovin teile igasuguseid häid asju. Tänases akvaariumis korraldame ühe eksperimendi, kas see katse on oma olemuselt mõõdukalt vastutustundetu, nii nagu on seda kõiki inimkatsed, kuid meie eesmärk on õilis. Paljastada taas kord kultuuri, meedia alatuid mehhanisme. Aga enne jubeduste juurde asumist refereerin tava kohaselt opi lugemisaasta kolumni, kus näitlejad piinlikkustundeta tõdevad, et pole midagi lugenud. Viimane isend hiilgas nagu varrennik hapukoorega ja sogas väikesest printsist lastest ning millestki möff võime laadsest. Oletatavasti oli sellel jutul mõte sees refereeritud info edastatud. Nagu näeme, oleme lugemisaastale soojaks köetud raamatukogudele ja maha müüdud raamatupoekettidele endiselt olukorras, kus rahvusringhäälingupildiosakonnal pole õnnestunud tuvastada kedagi, kes oleks mõne raamatu läbi lugenud. Hedi Pegratsus härra ja proua Askrofile. Heidi tegi nagu ema ja kuvernant olid õpetanud kuid vaadanud otsa vanale härrale ja prouale, kes näisid peaaegu ühesugustena olid vanad hallid ja koletuslikult korpolentsid, tundis ta äkki seletamatut hirmu ja ängistust. Proua scrow paistis seda arvatavasti taipavat, sest ta võttis oma käekotist kirevast pakendist tahvli tol 1907. aastal nii populaarsed šokolaadikalad Peeter. See, mida kuulsite, on Leo Sinilaiu õudusjutt abielupaar scrow Alo Kõrve esituses. Võib-olla kuulajad ei ole varem härra sinilaiu loominguga kokku puutunud. Seepärast laenan eksperthinnangu ulmekirjanduse baasist, kus ulme inimesed erialast kirjandust tutvustava diaarvustavad. Osundan. Legendaarse krahvomaani lühijutt kuulub eesti ulme absoluutsesse põhjakihti. Ei mäleta aga Algernani viletsamatest katsetustest midagi taolist. Selle taustal on Truija ikka tugev keskmik ja sepa viljeleb lausa kõrgstiili. Tsitaadi lõpp. Nii arvustab Silver Sära Sinilaiu jutustust 10. sajandil. Sinilaiu keskmisest tasemest räägivad juttu aktsiaselts, vampiirid, arvustused, keskmine hinne sellele jutule baasis üks, 33, viie punkti skaalal. Mart Sander ütleb otse välja. Tugev üks siinilaid omas elemendis halvimas elemendis kahjuks. Johannes Koit, hoia ennast samuti vaos. Igati nõus eel arvustajatega. Haige, sisutühi ja igav laast, mis ei vääri eriti lugemist. Koos emaga sõitiseedi voorimehed Roskas koju kuid järgmisel hommikul tuli kohutav uudis. Reisirong, millega isa oli eile ära sõitnud, põrganud öösel kokku ühe kaubarongiga. Enamik vaguneid oli purunenud. Haavatuid ja surnuid oli palju. Viimaste hulgas ka Eedi isa ja abielupaar scrow. Nagu punaseks nutetud näoga ema Heedile ütles. Kuid olgem ausad, esimesel pilgul vahet ei tee, siin on isa ja ema on šokolaad, on rongi paksud vanainimesed, siis juhtub kohutav õnnetus. Samas lihtne ja selge, ehk peakski taolises nullstiilis lühijuttudega alustama Teed kirjanduse mäetippude poole. Siin pole midagi, mis võiks üle jõu ja mõistuse käia sest jutus perekonskrohvidest lihtsalt pole millestki aru saada. Olgu pealegi, jutus puudub igasugune loogika, tegelased on olematute omadustega, detaili tundlikkuse ja psühholoogiaga autor ei hiilga, on tuim ja loogika, aga kellele seda suurt kunsti ikka nii väga vaja on? Tõenäoliselt on halb käsikiri odavam kui hea käsikiri ja tootmise seisukohalt on kaua ja kaunikesti kirjutatud lugu pesuehtne raiskamine. Eduard õppis juba kolmandat aastat keemiat Tartu Ülikoolis ja võttis agaralt osa ka elurõõmsast korporatsiooni tegevusest. Iseloomult unistustele kalduv, oleks Eduard meelsamini valinud kas kirjanduse või filosoofia. Kuid fakt, et perekonnale kuulus head sissetulekut andev keemiatehas, oligi põhjuseks, et Eduard otsustas ema ja onu Gerhard soovitusel õppida keemikuks. Kes pole ise analüütilist orgaanilist anorgaaniliste füüsikalist kolloidkeemiat õppinud neile ehk tõesti ei jõua õudus kohale, aga ma kinnitan teile, et keemia lepingud on kohutavad. Selles mõttes on sinilaiu jutt täiega 10-sse. Milleks raiuda liha ja närida surnute päid. Ainuüksi mõte keemiale paneb normaalse inimese hirmust värisema, kui me ei lähtu ulmekirjanduse parimatest traditsioonidest, vaid sellest, et üks lihtne inimene kirjutab teisele lihtsale inimesele jubejutu miks mitte? Pealegi oli juba antiigist tuntud sisu ja vormi ühtsuse põhimõte, seega kui on õudusjutt, siis olgu ka kohutavalt otse hirmutavalt halvasti kirjutatud. Abielupaar scrow, karjatas ta õudusest väriseva häälega, kuid proua scrow lähenes talle naeratades. Võttis oma käekotist tahvli kirevast pakendi šokolaadi kala Peeter ja ulatas selle temale. Kas sa tahad šokolaadi Eedi, küsis ta. Samal hetkel kärgatas kõrvulukustav plahvatus. Toa lagi varises kokku ja prouas krohvi, saatanlik naeratus oli viimane, mida Eduard kaela langevate aampalkide ja kivilaviini all surres nägi. See kõik on väga õudne lugu. Tegelasele pakutakse šokolaadi, aga ta sureb ära. Seda juhtub Õhurünnak, lagi kukub kaela. Enne seda mehike muidugi laostub, raha ei ole enam üldse. Miks see, kuidas seda ärge minult küsige. Kui peab õudne olema, siis lihtsalt on ja kui pakutakse maiustusi, siis järgneb surm. Sõjamajanduskriisi või laulva revolutsiooni ajal võib iga inimene kirjutada oma elust õudusloo. Abielupaar scrow ilmus aastal 1991. See oli kole aeg. Riias tappis hormoon inimesi, meie tänavatel liikus ringi kõikvõimalikke monstrumeid, saiad, kooganid, rahvarinne, vene tankid ja märja asfaldi värvilaadad. Eksperiment on sellega lõppenud. Katsetasime õudusega ja lõpetame nüüd ära. Edasi võiksime minna eesti ulmega, meil on Indrek Hargla, meil on Tiit, arvab ka palju teisi häid ulmekirjanikke. Ivar Põllu eile neljapäeval esietendus Tartu uues teatris sinu kirjutatud ja lavastatud näidend sisaliku tee. See kuupäev 11 11 10 tundub ka justkui sinu jaoks Ivar Põllu oluline olevat, miks, miks? Miks see kuupäev selline? No sellel on palju põhjuseid. Me tegelikult valisime välja mitu sellist saatuslikku kuupäeva, milles võiks olla asi etendusega 20 10 2010. Lihtsalt vaatasime, et selleks ajaks me jõua lavastajatel valmis. Ja siis ta 11 null kaks kaks null 11 veebruaris näha ei saanud nii kaugele lisanud ka lavastust lükata, sest siis tuleb meil juba teine lavastus. A siis me mõtlesime, et teeme siis 11 11, kus on sees, mis on väga kurinumber ja kus on siis kaks paari kaksiktorne, siis on. Äkki käivitab inimestes selliseid mingeid seletamatuid, seletamatuid, asju tegelikult tihtipeale meis proovitakse käivitada, et meiega lihtsalt natuke kergemini hakkama saada. See manipuleerimise teema on üleüldse selles lavastuses hästi-hästi oluline, et miks ta sinu või teie trupi jaoks oluline on. Kui me tegime lavastusest Ird, K, siis me neeruga neurourkega koos otsustasime, et kui nii palju räägime nendest sellest maailmakorraldusest, manipuleerimisest ja kogu sellest kirjandusest, mis selle kohta on kirjutatud filmidest, mis selle kohta on tehtud. Et võiks siis teha lavastusega, mis sünteesib kõik need asjad kokku, vaata mis, kas see on üldse võimalik, et võtame selle ette ja siis me seda proovisimegi. Ja kas me ise seda kõike usume, mida sa seal teeme. Ja kas need kõik näitlejad seda kõik usuvad, mida nad seal teevad. Et see ongi selline nii ja naa küsimus, sest me läksime kõik seal täiesti selle teema sisse, kus ei ole enam võimalik kriitiliselt suhtuda. Et see manipulatsioon on üks osa sellest sellest asjast. Ja siis, kui me selle teemaga tegelesime, siis me nägime seda manipulatsiooni juba absoluutselt igal pool. Too näiteid, et me tegelikult soovime oma lastele kõik head. Aga kui tegelikult ka lapsed teeksid kõike asju täpselt nii, nagu me neile õpetame, siis nad muutusid täielikult manipuleeritavaks idiootideks. Vaata tegelikult lapsi ei ole võimalik kasvatada, tegelikult lapsed on väga tugevad ja üldse ei kuule, mida vanemad neile õpetavad. Et see, kuidas laps hakatakse juba maast madalast sundima kuidagi teist muidugi mõtlema, et, et lõpus nagu hakkama saada, kuidas me õpetame lastele tegema valikuid, et naril oleks normaalne elada, et siis tegelikult juba kohutava manipulatsioon ja kui nad suureks saavad, siis manipuleerivad nendega juba need, kes inimesi omavad riik, kes tegelikult omab meie meid, meie tervist, kes ütleb, et ei saa seda teha, tervis ei ole sinu enda oma, tervis on riigi oma, sest sa pead käima tööl. Sest see töö, mida sa teed, sinu panus riigile. Et tegelikult me kui nüüd vaadata, siis me Olemegi orjad. See on väga raske, ma kujutan ette niimoodi elada selle mõttega. Seda küll, jah, aga kui sa selle oled korra juba näinud, siis tegelikult on see ikkagi päris tihedalt sees meie maailmas lihtsalt, et nagu öeldakse, et kõige parem olukord on see, kus orjad arvavad, et nad vabad. Kõik need vandenõuteooriad, vabamüürlased, mingisugused pangad, Facebookid, kes meid omavad ja orjastavad, kuskil taga on mingi eliit, mingisugune väike grupp inimesi, kes teavad tõde ja kontrollivad neid ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga selline meeletu vandenõu, kas see oli mingisugune nali või, või on see nagu siiralt mõeldud või on siis asi hoopiski milleski muus? Ivar Põllu. Ta me proovisime teha seda lavastust niimoodi, et et need vastused saaks kõik täiesti võrdselt seal sees olemas, et et kes tahab, sellele me jätame täiesti selge võimalused, nagu põgenemisteed ütelda. Vaatad, et see nii ei ole, et väga toredad tutvustasid meile igasugused hullusid teooriaid. Aga õnneks jätsite mulle alles minu usku, et see Samas on meil seal sees ka seevastu saarelt, et see tõepoolest ongi üks eliit, kes tahab lihtsalt kontrollida kogu maailma, teebki seda lihtsalt rahaliste hoobade kaudu. Kuna kõik suurkorporatsioonid on nende käes ja suurkorporatsioonide käes on tegelikult suurem osa kogu ettevõtlust ja ja niikuinii riigid on juba ainult ettevõtluse sihuke administratiivne pool, et nad inimeste elukorralduse korraldamiseks, aga tegelikult nagu et riik ei kuulu ju inimestele niivõrd, et riik, riik on ikkagi inimesed kuuluvad riigile. Ja et asi oleks nagu natuke kurvikam, siis lisasime sinna ka selle, et et tegelikult eliit ise ka ei tea tegelikult, kelle heaks nad nagu lõpuks töötavad, et et tegelikult on see kõik veel, on kõik veel väga kohutav. Suurema hüppega mõtlevad, need võivad mõtelda veel, vaat see asi, et selle taga on veel midagi. Et vandenõu on mõeldud selleks, et varjata vandenõud, mis on nagu päris vandenõu. Ja just, ja miks mitte, et kui me pakume välja ka selle vandenõu, et tegelikult ei ole sellel mitte mitte mingisugust mõtet üldse, meie elul ka ei ole mitte mingisugust mõtet ja siis, kui me sureme, siis suremegi ära ja siis lõpebki kõik ära. Et nad, kes siis tahab lõpuks seda uskuda, võib ka seda uskuda, kuigi see Tundub jah, aga üks hästi oluline või, või isegi selline peo teema, mis ikka jälle selles lavastuses midagi välja tuli, oli see, et et emotsioonid on ohtlikud asjad, mis segavad meid kainelt mõtlemast, et kas asi on tõesti nii hull? Ma ei ütle, et emotsioonid on halvad aga mõnikord on selline tunne küll, et, et see emotsionaalne kõrgepinge, mida igasuguste erinevate vahenditega, mis pidevalt esile kutsutakse, kunstid uudised ja ja toidud, joogid ja suhtlemine, et see et see ei ole nagu asi iseeneses, vaid see on tegelikult meie jaoks. Et kui mõelda sellele mingi teine plaan juurde, siis võib sellele leida isegi mingi selgitus, et miks me peame nii kohutavalt emotsionaalsed alati olema. Huvitav, et sa seda ütled, et tavaliselt räägitakse, et meie põhjamaalased tulevad üldse väga rahulikud ja vaoshoitud Ja siis öeldakse juurde, et võiks ikkagi emotsionaalsemad olla. Et, et olemegi emotsionaalsemad, joome palju kohvi ja energiajooki ja võtame toome ennast täis möllu. Oleme ikka emotsionaalsed. Elame ennast välja, tuleb ikka enda seest välja ja räägime, mis me tahame. Räägime, räägime asjad sirgeks. Et seda lavastust tutvustavas tekstis on palju küsimusi niimoodi välja visatud. Et kes me oleme, kuhu me läheme ja mis on kõige taga, noh, väga hea on seda nüüd sinu käest küsida, et mis on kõige taga? Et sellel ongi mitu vastust. Need vastused on kõik eraldi kõrvuti seisvana seal lavastuses sees. Ja need küsimused, mida me seal õhku viskasime, ongi selleks, et et seal lavastuses nendele vastata nende küsimuste kaudu siis näidata ka seda, et selline küsimine lihtsalt näeb kohutavalt banaalne, et järelikult on sellele küsimusele ka pandud meie pähe siis see manipulatsioon, et, et me neid ei küsiks. Et nad väga tobe on ju küsida, et et kes ma olen ja kuhu ma lähen, tundubki suhteliselt naiivne. Eks tegelikult täitsa normaalne küsimus. Küsisin Veiko märkalt, milliseid emotsioone see lavastus temas tekitas. Ma ootasin seda vandenõuteooriat rohkem ja neid emotsioone vähem. Aga mis puutub emotsioonidesse, siis alati on laval näha tore, kui räägitakse emotsioonidest ja need emotsioonid on ka inimeste. Ma küll ei väidaks, et need näitlejad kandsid need emotsioon, aga publikus tekitasid küll. Nii, et selles mõttes võib rahule jääda ja kui võtad, mis emotsioonid need olid, siis need olid teatud kahtluse tunne oma elu eksistentsi õigsuses, mille üle võib-olla panin mõtlema, kuidas nii sellepärast et seal ikkagi seda vandenõuteooriat natukehaaval välja tuli ja mis kõige rohkem mulle meelde jäi, oli see, et mingid teooria kohaselt, et see ongi üks vande nõuet varjata vandenõuteooriat. Jätkangini võib-olla tõesti jah. Kuidas sulle meeldis selle näidendi ülesehitus. Keskmiselt meeldis selles mõttes, et seal oli, võib-olla isegi ei, ülesehitus oli isegi väga hea, võib-olla et see nii-öelda dramaturgidele materjal ei olnud just kõige säravam. Aga mis seal head oli, seal ei osatud välja tuua küll minu meelest, et lihtsalt kuidagi nagu kippusid need, kuna seal oli suhteliselt palju rääkimist, suhteliselt vähe oli tegutsemist. Kuidagi need dialoogid vahetevahel kippusid minu jaoks liiga pikaks minema ja siis ma ei suutnud nendesse süveneda, sest tegelikult tahtsid vägagi süvenemist, need olid väga sellised elitaarsed. Minul jäi selline tunne, et seda näidendit lähevadki vaatama, need valitud, kes ei ole sisalike poolt manipuleeritavad ja kes tunnevad ennast seal siis vabale, naeravad oma võib-olla kaaslaste üle või noh, mingil määral võib-olla ka iseenda üle, sest seal on ikkagi tarbimissellest maaniast juttu ja väga raske oled sa üldse mitte millestki sõltu. Ja siis, kui seda sõltuvust nimodi hakatakse võimendama siis sa nagu hakkad tähele. Ma arvan küll, et seda sõltuvust on maailmas rohkem, kui sa tahaksid, et oleks. Aga ma arvan, et see rahvas, kes ta etendust ootama tuleb võib suhtuda naeruga ja lõbusalt sellesse välja Mõldiste teooriasse. Et üks asi, mis mind isiklikult kogu aeg teatri juures on häirinud, on see, et juba lapsest saadik olen ma vaadanud, et on kahte sorti inimesi neid, kes poevad kuhugi tahanurka, sellepärast et neil on hirm, et keegi tõmbab neid kuhugi lava peale küsivad näitlejad küsivad, et kus hunt on ja siis sa pead kõigi kõigi ees seda ütlema, teised inimesed ei olegi sellised, mis kohe rõõmuga tormaks lavale, räägiks pikalt, kus hunt on ja nii edasi. Et noh, natukene sellist asja oli ka selles selles lavastuses ja samas oli ka sellist noh, iseenda kommenteerimist. Et praegu ma vaatan seda lavastust kõrvalt ja, ja räägin siin mingit jutu kõrvale ja siis me läheme jällegi lavastusega edasi, et mida sa sellise nõksu kohta arvad, et kuhu sina, Veiko märka, kuulud? Et kui see hundiolemasolu mind ikka väga huvitab, siis ma läheksin kaaslasele, aga aga kui väga ei huvita, siis ma oleksin pigem nurgas. Aga mis puutub sellesse etendusse kõrvalt kommenteerimisse näitlejate poolt, siis see oli, iseenesest oli see tore trikk, aga minu arust seda oli liiga palju. Elus võiks võtta kõik üldse rohkem mänguna ja see vandenõuteooriat võiks ka ikkagi sellised toredad, huvitavat mänguna. Kõik, kes ootavad, et lavastuses sisaliku tee kõlab Tõnu Tepandi poolt esitatud sisaliku tee, laul peavad pettuma, seda ei kuule. Aga te ei pea pettuma kultuurikajas, meie kuulame ikka. Deemonlik. Ka siis oli. Seda ei näe. Igavate kuule peal. Rada. Saadi. Läheb akna ja kuna nad on mõõt Ja kuhugi tallele. Kui ta muidu meil kes vale saaks slaid A ja Kuidas muidu üks silma abil paigal Neetna põlevkivi Maiga. Ta. Lastekirjanik Heiki Vilep on üks väga usin mees. Ta käis raamatukogus tuuril ja pidas kultuurikajapäevikut. Postkast sajab kohe hommikul kirju täis Jukka suvamalainen kirjutab, et Helsingi raamatumessil räägiti Eesti lastekirjanduse kakskeelse kogumiku väljaandmisest ja kaks keskmise suurusega ja kaks väiksemat kirjastust oleks sellest huvitatud, et kas ma võiksin selle kogumiku koostada. Helilooja Piret Rips tahab saada veel jõuluteemalisi luuletusi. Nii lastele kui suurtele. Helilooja Alar Salurand on valmis teinud ja Ursuja laululastega lindistanud plaaditäie laule minu sõnadele. TEA Kirjastus soovib järgmise aasta jõulukogumikku paari jõulujuttu ja mõnd luuletust. Tartu kontsert eesotsas Väino landiga tahab välja lasta audioraamatuid Liisu juttudega ja nõuab pildifaile. Andres Rõhu kirjutab, et Betti Alveri muuseumi direktori Toomas Muru koostatud Alo Matiiseni raamatu nädala pärast valmis trükkiminemiseks Boriss paljast tõlkis ära jõulumuinasjutu. Kadunud jõulud. Loodab, et tänan selle venekeelse õhukese ja suures A4 formaadis välja. Pärnu bluusiklubi ootab mind oma bändiga Pärnu jahisadamasse esinema. Jaan maalidaabetrykeksin laupäevaseks lastepäeva hommikuks plakatid välja ja viiksin ühe Reiniku gümnaasiumisse kulutuste tahvlile ja nii edasi ja nii edasi. Sirutan jalad laual välja ja mõtlen, et kust alustada. Reaktsioon sellise hulga tegemiste peale on ettearvatav. Lähen rõdu peale suitsu tegema. Eesti Rahvusraamatukogu ja Eesti raamatukoguhoidjate ühingu korraldusel toimub teisest kuni neljanda novembrini traditsiooniline kirjanike raamatukogu tuur Eesti kirjanikud, Eesti raamatukogudes 2010 Kirjanike tormijooks Eesti raamatukogudesse. Olen sattunud ühte punti Aapo Ilvese, Jüri Kaldma, Hannes Varblase, ka. Meil tuleb läbi sõita neli kohta saue linnaraamatukogu. Viimsi raamatukogu, Kohila raamatukogu ja Käru Põhikool. Ööbimine Rapla külje all krantsi kõrtsis. Auto on minu poolt, juhin samuti ise. Eesti Kirjanike Liit maksab kütusekulu kinni. Paneme homse graafiku paika kell kaheksa 30 Hannes Varblase pool 845 Jüri Kaldma pool Edasi otsese hauele. Aapo Ilvese võtan ööseks enda poole tõttu. Et ei peaks hommikul 120 kilomeetrilist Tartu-Räpina-Tartu ringi tegema. Kella 18 paiku sõidame apole bussijaama vastu. Sealt ta tuleb, seljakott üle õla, kitarr käe otsas, juuksed tuules lehvimas. Minu pool joome kohvi, valmistame tunnikese teise esinemiste ette. Me ei tea veel, mis meid ees ootab ja kellele esineda tuleb. Hommikul joome apoga kohvi, korjame härrased kirjanikud auto peale ja juba kell üheksa tiksume läbi vihmasaju Johnny Cashi muusika saatel Tallinna poole. Paneme kokku esinemiskava ja järjekorra. Kõik on igati kena ja tuju ja enne Jüri ringi läheb jalg automaatselt raskemalt gaasipedaalile. Siin on ju sadakümme lubatud. Jutu sees ei tule üldse meeldegi, et mingisugune nädalapäevad tagasi on uueks normiks 90 kilomeetrit tunnis. Peatselt tõstabki kõrvalt, et väljastanud politseinik saua ja teeb mulle 1440 krooni trahvi. Nii esinemistasu on kolmveerandi ulatuses kantud riigikassasse. Hannes Varblane arvab, et riik on tõbras kellel on neli magu, mida tuleb pidevalt toita. Mis seal siis ikka toidame? Sauel ootavad meid ees vanemate klasside õpilased kuulavad esinemise kenasti ära, plaksutavad ja mõtlevad oma mõtteid edasi. Kooli sööklas toidetakse meid kandiliseks. Viimsisse jõuame kaks ja pool tundi varem kena vestlusraamatukogu tädidega ja lõpuks valatakse kohvi kõrvale isegi pits kallist Hennessy konjakit. Selline asi tõstab muidugi tuju lakke. Esinemine läheb hoopis lõbusamalt. Vähemalt pool publikust on vanema põlvkonna esindajad, osalt vist ka, seetõttu läheb meist igaühe sõnum teiega kohale. Väga ilus kohtumine. Apo kirjustab Udstocki esinema ja meie sõidame Rapla külje alla kantsi kõrtsi ööbima. Pool tööd on tehtud. Neljapäev, neljas november, Hommikusöök ööbimiskohas on kuninglik ja kell 10 oleme juba Kohila raamatukogu parklas. Nii uhked raamatukogu annab igatahes otsida. Mulle kui lastekirjanikule tuuakse kohale terve väikese saalitäis lasteaialapsi. Apo, Hannes ja Jüri saavad täiskasvanute ees jalg üle teise mõnusalt ja rahulikult vestelda. Teaksid mulle sellest välja tegema, kingin mõne raamatu lasteaiale raamatukogule ka. Lastega vedas, kuulasid kenasti ja sain neilt kohati isegi südantkosutava naerulaginal kätte. Selle eest olin valmis teistele kirjanikele nende mugavuse andestama. Raamatute tahtjaid oli pärismitu, mis oli taas positiivne punkt. Kell 12 15 jõudsime viimasesse esinemiskohta. Käru põhikooli fantastiline kool, fantastilised pedagoogid, fantastilised lapsed ja fantastiline vastavad. Läksime nii käima, et esitasime suisa midagi popuri taolist. Üks laulis laulu, teine luges luuletuse, kolmas jutustas lühikese vaheloo. Lapsed laulsid kaasa, õpetajad neelasid osavõtlikult toolidel. Esinejad särasid ilusamat, lugejatega kohtumist ei ole mul nende kirjanike dessantide jooksul veel olnud. Sama öeldi lõpuks ka kohalike pedagoogide poolt. Nii jäigi viimane kohtumine soojendava, tervet koduteed. Trahvi enam ei saanud. Reede, viies november tegelen raamatute kodulehtedega rauda, kirja saadab müügiaruande Trükikoda. Greif teatab, et naki lemberaamat on kella kolmeks valmis. Peab koostama päringud hulgifirmadele. Majaomanike ühing tahab kodulehele muudatusi Luunja valla kodulehele vaja uudised üles panna. Jürgen Rooste tahab, et kirjutaksin tuurist Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes trepist sirpi artiklit. Vahepeal õnnestub autoga turul ära käia ja korralik entsakas liha osta. Siis helistatakse bluusibändi esinemise asjus Pärnu bluusiklubis. Tõlkija Boris paljast tunneb huvi venekeelse jõuluraamatu käekäigu vastu ja kukungi raamatut kujundama. Kell 15 Toomenaki esindaja kalender raamatu trükikojast ära. Õhtul tuleb raamatupidaja paberimajandus korda looma. Kõikide tegevuste vahele mahub lõpmata arv laste küsimusi. Jälle üks päev, mille jõudnud ridagi ilukirjandust kirjutada. Laupäev, kuues november. Hommikul joon ainult süüa ja kirjad üle lugeda. Kella 10-st kella 14-ni tegelen laste hommiku ettevalmistamise ja läbiviimisega pärast koristamisega. Jaan maalin oma trupiga esitab Kirjanduse maja saalis trumme etenduse Ats elus saatemuusika ja puha. Vahepeal lubama endale kiire lõunasensenis ja siis pean autoga ringi sõitma. Lapsed tahavad lõunakeskuses uisutada ja naine asju katsuda. Õhtul kutsutakse mitmele üritusele, aga lihtsalt ei jõua enam. Teen kõige kiiremat veebitööd arvutis ära, vastan kirjadele ja siis lihtsalt puhkan. Vaatan üle pika aja telekate, lasen silma looja. Jumalik. Pühapäev, seitsmes november. Üle pika aja heidan lihtsalt kõhuli maha. Jälgingutes lapsed kolmekesi poodi mängivad. Lõuna paiku läheme kogu perega Vanemuise tänava parki parte söötma ja sügislehtedes kahlama. Seal ei ole programmeerimiskeeli hulgimüügifirmasid ega raamatupidamist, ainult ilu ja rahu. Mõnus on pühapäev, tore päev. Tore päev. Õhtul äkki kirjutan veel midagi. Homme algab kõik uuesti, postkast sajab kirju täis. Tänase kultuurikaja tegid Kivisildnik, Vivika Ludvig ja Urmas Vadi järgmise vandenõu paljastamine nädala pärast kuulake Kultuurikajaga internetist vikerraadio koduleheküljelt ja kirjutage meile aadressil Urmas Vadi ät r-r e kes on kõige taga ja mis tegelikult toimub. Kohtumiseni.