Kui Tartu Ülikooli akadeemilise naiskoori, Rebalia meeskoori, segakoori kuigk ja Põltsamaa leelokoorilauljad proovis suu lahti tegid, oli kohe selge, et laulmise pärast täna küll muretsema ei pea. Ühtelaulmise produtsent Artur Talvik ütleb, et tema jaoks oli kõige põnevam panna kokku kaks Eestit maailmas kõige enam tutvustanud kaubamärki. Need on Eesti laulupeod ja Eesti kui e-riik. Aga muuseas, mis on väga huvitav on, et, et see, see, meie tagasihoidlik eesmärk on jõudnud välismaale ja, ja välisinfoagentuurid on väga jõuliselt mind pinninud täna, nii et ma pean siin hetke pärast jälle BBC. Ta andma, et sellised väikesed huvitavad ideed jõuavad väga kaugele ja selle kaudu saab jällegi Eestit tutvustada positiivsest küljest. Rivaal ja meeskoorilaulja Jaanus Väljaots ja Põltsamaa leelokoori dirigent hinge Peterson seda meelt, et Eesti rahval on vaja aeg-ajalt kokku saada ja laulmisega oma ühtekuuluvust kinnitada. Minu jaoks ja ma arvan ta kõikide jaoks on Eestil kaks sümbolit, see, et me oleme iseseisev rahvas ning meil on nii tugev traditsioon kui seda laulupidu. Ja, ja minu arust on imeline see kaks-ühes nüüd pühendada. Need laulmised on nisukesed asjad, mis inimestele väga meeldivad, mis, mille nimel nad elavad. Nad on täna kõik kohal. Nad on veel 101 protsendiliselt kohal. Mitte kedagi ei olnud vaja veenda, see on väga-väga ilus üritus. Just sellepärast, et tuntud dirigendid on meile kohale tulnud. Nad on meile koju tulnud. Et see on, see on harukordne sündmus tegelikult. Põltsamaa ei valitud ühtelaulmise keskseks kohaks sugugi mitte juhuslikult sõpruse pargi looja Ants Paju. Siin on 20. augustikangelastele pandud püsti tagasihoidlik sammas. Teiseks, siin on kõikidele 69-le saadikule istutatud puud ja kui see laulu kokku laulmine või ühtelaulmine on kavandanud nagu pühenduda iseseisvuse taastamisega 19.-le aastapäevale, siis mis veel paremat, kui mitte Põltsamaal siin selles noores pargis. Rahvusringhäälingu raadiouudistele Olev Kenk, Paide.