Tere laupäeva hea vikerraadio kuulaja. Kell on saanud 11 ja viis minutit ja rahvateenrite saade jõuab tänani teieni koosseisus Neeme Korv Postimehe uudistada Juht arvamustoimetus arvamustoimetus absoluutselt. Urmet Kook rahvusringhäälingu uudiste ja Lauri Hussar vikerraadio ja asume nädala uudiste juurde, see nädalane, toonud jätkuvalt uudiseid meile, ERSO, rindelt ka majandus ja kommunikatsiooniministeeriumist ja maanteeametist, kus valitseb siis suur segadus seoses suurte hangete kriminaaluurimisega. Ja oleme näinud kõht, värvikad lugu reformierakondlasest riigikogu kapo erikomisjoni esimehe luksuslikust elust, mida võimaldavad talle tema enda sõnul siis tema äripartner ja abikaasa. Aga nädala teisel poolel tutvustati ka ühte 90000 krooni maksma läinud uuringut, mis pidi justkui kinnitama, et ajakirjandus on Keskerakonna vastu. Aga mida me siiani täna näinud ei ole, on see uuring ise. Et võtsin ühendust Tallinna meedianõukogu juhi Allan Alakülaga ja, ja ta mulle enne järgmise nädala reedet isegi lootust ei andnud. Et me saaks selle uuringuga tutvuda. Ja kuna Keskerakond ütleb, et alati kõik uudised peavad lähtuma faktist, siis me seda uudist siinkohal võiks käsitleda ei saagi. Ega ei saa, et mis seal salata, et tegin ise katse seda kätte saada, natuke teisi teid pidi, aga, aga selgub, et enne tahetakse veel korraldada ridamisi üritusi nende slaidide põhjal mis meile on antud. Siis seda enam ei ole meil põhjust sellel teemal eriti sõna võtta, sest tõepoolest me ei ole selle uuringuga kursis, et üks fakt kogu selle uuringuga seoses siiski siiski on, on teatavaks teha ja tõenäoliselt olete seda kuulnud, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindaja Tallinna meedianõukogus Hannes Rumm ütles, et ta lahkub, selle meedia lahtub, lahkub meedianõukogust ja tõenäoliselt oli siis üks põhjus ka seesama uuring, et tal ei olnud enam enam hindu meedianõukogu töös osaleda. No minu teada tõenäoliselt ei olnud, sellepärast et vähemalt niipalju kui Hannes mulle ise ütles, lahkus ta sealt juba mõni aeg varem vähemalt olid andnud oma oma oma vastava paberi või taotluse selleks sisse. Nonii aga asume siis nende juurde ja nende uudiste juurde mille kohta meil on olemas ka mingisugust faktilist tõestusmaterjali ja, ja nädala peamised sündmused on meieni jõudnud riigikogust ja, ja seal on need vastu valimisi läinud üsna tuliseks ja olukord on mõneti lausa skisofreeniline, kui vaadata, kuidas hääletada võetakse, mis puhul hääletatakse, mis puhul ei hääletata kuidas ennast istungile registreerita, takse ja nii edasi, et see olukord on juba läinud väga tuliseks ja ja sellel nädalal on vastu võetud ka mitu väga laia kõlapinda tekitanud seaduse eelnõud ja üks neist on siis ajakirjandust reguleeriv allikakaitse seadus, vähemalt nii seda kutsutakse ja see on pälvinud tähelepanu mitme nurga alt. Tegu on siis eelnõuga, mis esimese astme kuritegude puhul kohustab ajakirjanikuallikat avalikusta või avaldama kohtule ja edaspidi võib siis eksliku ja vaieldava informatsiooni puhul kohus määrata ka info avaldajale nõndanimetatud ennetava trahvi ja ennetav trahv tähendab siis seda, et see tuleb parasjagu nii suur, et edaspidi selliseid karistatu enam eksida justkui nagu ei tahaks. Olgem terminoloogias täpsed, et tegu ei ole ennetava trahviga, vaid ennetava kahjuhüvitisega. See on natukene põhimõtteline erinevus. Nonii Sa sõnastasime nii-öelda poliitkorrektselt selle teema ära, aga, aga seda on, seda on ka teistpidi sõnastatud ja mis kõige olulisem, selle puhul on öeldud, et, et sõnavabadus Eestis on saanud tõsise hoobi ja me võime siinkohal veel pisut sellel teemal arutleda. No nüüd rohkem ma ei teagi, ma ei teagi, millest, millest peaks alustama, et võib-olla sellepärast, et öelda, et näiteks siin on ka meie leerist, kui ma pean siin meie all silmas ajakirjanikke on kõlanud just kargama, nii et ajakirjandus on selle teemaga kõvasti üle soolanud alates kõigist nendest valgetest esikülgedest ja ja, ja kogu sellest ikkagi selle teema nagu väga jõulisest tõstatamisest läbi kogu selle aastaga. Aga minu arvates on nagu põhjust ikka tõsiselt mures olla. Ja, ja nii palju, kui ma olen rääkinud inimestega, kelle, keda ma pean Eestis päris hea Läks ekspertideks meedia ja, ja võib-olla ka sõnavabaduse, arvamusvabaduse, pressivabaduse küsimustes, siis, siis ka need inimesed on mures. Võib-olla saade huvitavam oleks, siis ma võib-olla natukene Poponeeringa neemele, et et kahtlemata on sõnavabadus üks olulisemaid väärtusi, et et aga kui oleks olnud natukene just ajalehed selle teema kajastamisega üle pingutanud, et kui, kui vaadata kas või seda, et et kuivõrd suur maht ja, ja kuivõrd noh, ütleme hinnanguliselt ühepoolne on see kajastus lehtedes olnud, et et annaks jumal, et oleks lehtedel sama palju jõudu ka teistel teemadel sama jõuliselt pedaali panna, et et võib-olla mõne mõne mõne probleemi puhul seda üldse nagu ei tehta. Et ma ütlen ausalt, ei näe selles allikakaitseseaduses nii suurt tonti, et. Mul lihtsalt oli võib-olla ka see, et hiljuti ühe vähema tuttavaga oli üks, üks kokkupuude üsnagi ebameeldiv kokkupuude Eesti ajakirjandusega. Nimelt hakkas üks Eesti noh, nimetame seda siis kollaseks väljaandeks teda mõneti fantaseerima, et tahtis temast kirjutada artiklit, mis puudutas tema eraelu. Ta keeldus sellest kommentaaride andmisest ja siis saadeti talle nii-öelda eel valmis kirjutatud artikkel, mis täielikku jama täis. Ja öeldi talle, et kuule, et kui sa nüüd annad meile oma kommentaari selle teema suhtes siis sul on võimalus jama. Kahjuks allus sellele Santaažile ja, ja see lugu koos tema kommentaaridega ilmus. Aga teisalt ma mõistan ka seda, et kui oleks, poleks seda teinud, oleks jama ilmunud siis mis oleks tulemus olnud tulaarseks olnud, see, et oleks võinud kohtusse minna. Ma ei kujuta ette, kas tal oleks olnud piisavalt raha seda kohtuteed ette võtta ja isegi kui ta oleks selle kohtuvaidluse võitnud siis vaadates senist Eesti kohtupraktikat, noh, oleks saanud sealt 5000 maksimum 10000 krooni hüvitist. Aga, aga sellega Juhul, kui ta oleks suutnud seda oma kahju tõestada Kahju tõesti teine asi on teine asi, mis selle puhul ongi see, et ta oleks pidanud tõestama oma kahju oma, milliseid hingelisi või füüsilisi hädasid selle materjali avaldamine talvel on põhjustanud. Et, et selles mõttes, kui me jälle võtame, noh, ajakirjandusvabadus on kahtlemata ja sõnavabadus on ülim üks väga kõrge nagu väärtus ühiskonnas. Aga me kohati natuke nagu kipume, nagu unustama seda, et seda väärtust on ka pahatihti kuritarvitatud. No see ongi minu meelest üks kõige selliseid, et nii-öelda jälle minu meelest halvemaid viise, kuidas seda asja kritiseerida, ehk siis see, et võtta üks selline näide, hakata seda nii-öelda esitama kui, kui mingisugust üldistust. Tegelikult on minu meelest küsimus selles, et aga enne kui ma küsisin, kas põhimõttelise asja, kas inimene, kelle kohta on täna ajakirjanduses kirjutatud mingi jama, hakkas see nagu iseenesest normaalne, et ta peab hakkama ka põhjendama või õigustama, milliseid või tõendama, milliseid moraalseid või füüsilisi kahjusid talle nagu tekitada, see on nüüd minu arust see nagu nonsens selle asja juures. See võib mingil moel olla nonsens, aga, aga tegelikult on küsimus selles, et see küsimus on palju laiem, et kui me vaatame seda, et et ega siis ajakirjandus, meedia tegutseb mingisuguses eraldi mingisuguses suletud ruumis vaid vaid ajakirjandus tegutseb ikkagi ühes teatud keskkonnas ja mul on tunne, probleem on selles keskkonnas ja nüüd üritatakse nii-öelda seda keskkonda muuta ajakirjandust survestades. Mina arvan seda, et, et tee olukorda paremaks. Tegelikult. Sa tõid sellesama näite juures välja, et kas tal oleks olnud raha. Mina väidan seda, et need inimesed, kellel on raha ja kellel on võimekus, näiteks juriidiline võimekus, eks ole, ja, või siis või siis nii-öelda vahendid selle juriidilise võimekuse ostmiseks. Need tegelikult saavad sellest seadusest justkui nagu võitu nii-öelda või, või võivad saada võitu nii siiani ühtegi sõna ja tegelikult keskkonda ja keskkond ja seda keskkonna muutmist, mida meile nagu presenteeritakse ei muutu sellest paremaks. Ma arvan, et see muutub halvemaks. Aga kas siin ei ole nagu kaks poolt, et ühelt poolt me oleme nagu mures uuriva ajakirjanduse pärast, mis mõnikord peab tuginema anonüümsetele allikatele selleks, et selleks, et üks või teine lugu välja tuua. Võib-olla see väide jääb, jääb pisut õhku, aga, aga faktid on tõesed, aga samas on see, kellest konkreetne artikkel räägib, kaebab kohtusse ja kui kohus nüüd leiab, et kui tema huve on seal kahjustatud, siis määrabki päris kopsaka ennetava trahvi lihtsalt ka põhjusel, et ütleme, see teine pool ei ütle tegelikult välja oma allikad, kuna, kuna ta tugineb allikakaitsele ja ütleb, et ta ei saa seda teha ja, ja samas väidetakse, et, et mingisugused laused või väited on õhust võetud, et siin nii-öelda uurivale ajakirjandusele tõenäoliselt võib probleeme tekkida. Mis puudutab lihtsalt siin mingisugust laimumasinat, mis, mis tööle pannakse kõikvõimalikes onlines, ühe allika loodi ja nii edasi, siis nende puhul on tõenäoliselt jälle pisut teistsugune olukord, nii et siin on tegelikult nagu kahetine probleem. Et ongi, selles ongi selles, et üks pool on salliti kaitsepool ja teised on siis laimukool. Et noh, minu meelest allikakaitse lõppvariandis seda poolt ikkagi saidi nagu kompromiss, millega tegelikult meediaväljaanded on ju lõppkokkuvõttes rahul just et et see, kuidas see saavutati, siin on neid erinevaid variante, on yks üks arvamus, et justkui IRL oleks sisse surunud. Mina olen kuulnud ka teist varianti, et tegelikult oligi kohe alguses olemas, aga pandi räigem variant lauale, et et algselt justiitsministeeriumi poolt, et et tulemus oligi see nagu olema pidi. Aga noh, see selleks, et diskussioon oleks rohkem on. Ja, ja, või seesama asi ju tegelikult ju aeg-ajalt ju tuuakse ju välja ju mingite valimiste järel öeldakse, et see või teine inimene võib saada ministriks, siis see tundub nii jube kandidaat ja siis kui pannakse see järgmine, kes tegelikult saab, siis ta tundub juba väga normaalne sama taktikaga. Aga noh, küsimus ongi ju selles, selles, selles teises asjas, selles ennetavad kahjuhüvitised, et, et mis selle olukorra kaasa toovaks tegelikult muutus oli ainult üks. Et kui seal aimasid, siis on ja siis on sul ju praegu ka võimalik sind laiumises. Aga aga Urmet, aga ma mängin uurimaga uurivate lugude. Seal selles ka hüvitisest, et nüüd on lihtsalt see, et kohtunikul on võimalus määrata suurem trahv. Kas ma olen valesti aru saanud? Neeme? Jah, ja sa ei pea oma, sa ei pea oma kahjusid tõestama, sulle lihtsalt määratakse või ütleme nii, et et lihtsalt sinu kasuks määratakse trahv. Kuule, aga esmane juba pikem olema, see, et kohus peab ju leidma, et kedagi on laimatud. Näiteks mul aga me tahame, et kedagi laimatakse. Ja ma küsin, lihtsalt ei taha, et me ei taha maha jääda. Aga sina justkui väidad tuletatud selle väitega lagedale, et Eestis on ajakirjanduse eneseregulatsiooni ka väga suuri probleeme, mina arvan seda, et, et, et see on, see on ülepaisutatud ja teatud inimesed tahavad meelega seda üle üle paisutada ja korduvalt rõhutada, et, et sellega üldse tegeleda. Eesti ajakirjandusväljaanded sellega üldse ei, tegelikult ma ei ütle, et probleeme ei ole, aga ma ei ütle, et probleemid on nii suured, kui need välja paista lastakse. Ja ma räägin veelkord sellest keskkonnast, et, et kui kevadel siin Isamaaliit oli tegelikult Isamaa ja Res Publica Liit oli selle allikakaitse ma ütleks, et kui mitte vastu, siis vähemalt nad olid nii-öelda väga kriitilised selles suhtes, siis näiteks Andres Herkel kirjutas, et, et ka pidades silmas just neid väidetavaid ennetavaid trahve, et liiga lihtsad võimalused ajakirjanike ajakirjandusväljaannete trahvimiseks võivad viia pressivabaduse allasurumisele riikides ja nüüd on ta ise tegelikult andnud nagu poolthääli. Ma lihtsalt küsin, et ma, need on liiga lihtsalt oskama, jutt on selline ilus üldine jutt, et kohus ja tegelikult alati kui kohtusse jõudnud konkreetsest kaasusest sõltuvad. Et ma küsingi, sellest näeme, et kui inimesest saab praegult laimamise eest süüdi mõista samamoodi saab ka edasipidi laimu ja kui ta ei laimata, siis ta süüdi mõisteta et ma ei saa nagu sellest sinu nagu retoorikast, nagu aru, et, et kedagi laimatakse sisse, siis kas, kas see on hea või halb? Ei noh, see ei ole hea, aga küsimus on selles, et küsimus on selles, et see, see suudab võimaluse määrata senisest suurem trahv. Aga see, aga see iseenesest läheb see protsess hulga lihtsamaks. Jah, inimene ei pea kohaldama tõestama oma kahju. Ei, see on nagu mõnes mõttes ju täiesti normaalne, et sa kujutad ette, et sa ütled, et ei tohi rääkida üksikjuhtumist, aga kohus, kohus ongi üksikjuhtumite põhil, töötad kohuside keskkonnaga. Kuuske seda muidugi märkuga läbi pretsedentide, luuakse keskkond ja mõjustaks seda keskkonda, aga ma väidan, et see ei ole. Seda vaadatakse igat juhtumit eraldi, võtame näiteks sedasama sel nädalal palju kõneainet pakkunud selle Jaanus Rahumäe juhtumi ET et iseenesest ütleme nii, et et kui Jaanus Rahumägi oleks selle kaasusega leidnud, ütleme, et kehtib siis see uus kord läinud kohtusse viinud teda laimatakse. Ja teine asi, et on rikutud tema eraelu, noh, see on see, millega saab praegusel hetkel selle seaduse valguses nagu võiks, võiksid ju diskuteerida. Kas äripäeva äripäevas esitatud faktid. Äripäev ei ole öelnud, et, et Rahumägi petis, kelm, varas, teine asi, kas Äripäev rikkus kuidagi Jaanus Rahumäe? Eraelu? Ma arvan, et ei rikkunud. Jaanus Rahumägi on avaliku elu tegelane, need mõneti koomilised pildid, mis lehes avaldati suusbedala rahumäest. Ma arvan, et noh, sellise ametipositsiooniga, riigikogu liige veel teatud järelevalvekomisjoni esimehena ta peab arvestama, et, et see ei olnud, tungiti tema koduõue või sinnani oli sõbra õue, vaid oli tehtud kusid tänavalt. Et ma arvan, et mõlemas kaasuses ei muutuks pärast selle uue seaduse vastuvõtmist mitte midagi. Selles suhtes selles suhtes ma olen muidugi sinuga nõus, et, et, et iga iga pretsedent saab olema siin nagu selles mõttes väga suure suure kaaluga, et kui, kui ja tõenäoliselt väga suur avalikkuse. Et noh, nii-öelda kui, kui tekib selle selle alusel, et kui president selle välja kuulutab ja kui tekib selle sellesama uue sätte alusel nüüd mingisugune esimene esimene kaasus, siis see saab olema kindlasti Ja aga kas teile ei tundu, et võib-olla selline eneseregulatsioon ühel hetkel ikkagi käivitub, oletusi hakkab olema oluliselt vähem. No kui me räägime sellest, et mis ma nagu ütelda, mis ma ei ütle, et sa olidki, õitses niinimetatud allikakaitseseadusest nii pika pika pealkirjaga seadusemuudatus, et seda keegi ei oska öelda, võin sulle. Sest see jah, et on kõige lihtsam nõus ei ole. Et kui mina näen selles ühtegi negatiivset asja, mis sellega võib tekkida, on see, et et sellest on räägitud teatavas sellises võtmes. Ja ma arvan, et mitte sugugi kõik Eesti ajakirjanikud ei ole seda seadust just läbi lugenud. Et see mõnes mõttes võib ajakirjanikke tekitada ja enesetsensuuri ja see on halb. Et see on kõige-kõige halvem asi, mis sellega kaasneda võiks, et mina nagu iseenesest seda muud seda maalitud. Halba poolt nii mustades värvides ei näe, kui, kui seda näiteks on läinud. Eesti, lähed oma juhtkirjades. Aga see minu arvamus, isiklik arvamus, vähemalt minu isiklik arvamus on see et kui ma esindava isiklik arvamus, siis ma Eesti, et Eesti ajalehtede ajakirjanikud lähevad niivõrd põleva niivõrd kurjaks pahatahtlikuks, et nii ebatolerants igasuguseid teistsuguse arvamuse, suhteliselt koomiline Aga muuseas ma selle konkreetse eelnõu menetluse kohta veel nii palju, et riigikogu komisjonis oli üks opositsioonierakond muuseas nõudnud veelgi karmimaid karistusi, aga, aga õnneks vähemalt see ettepanek ei läinud läbi, et ei hakka siinkohal rääkima. Ma pole minu meelest, kuna pole, pole see, pole need karmimad karistused sinna seaduseelnõusse jõudnud. Kas sa pead silmas Riisalu esitatud parandusettepanek? No ma ei, ma ei pea midagi praegu silmas, sest need ei läinud läbi, aga nõuti karmimaid. Nii et, et see oli kindlasti seal üks, üks koht veel hääletamata ka rääkida. Ma tahaks, ma tahaks siiski hääletuse juures ei olnud väga hea ja räägime sellest et, et ma tahaks siiski öelda urvet nagu, et et mul on tunne, et siiski selle seadusega on, on natuke pisut, on mures ka selle vastu võetud, sellepärast et kui ma olen näinud siin mõningaid kommentaare, mida on küsitud nende inimestelt, kes, kes tõepoolest ajakirjandusest päris palju teavad seal oli mitmeid endise tippajakirjanikke, kes hääletasid selle Postimehe endist peatoimetajat Täpselt nii ja endist pea toimet endist peatoimetajal ma rõhutasin just endist. Ja, ja siis nad ei olnud väga-väga-väga selged oma väljaütlemistes, otsisid justkui vingerdasid justkui kõrvale nendest vastustest nägin siin mitmel pool, kui neid nendelt küsiti, võib-olla tõesti ei ole raske, võib olla näiteks lume sees sõita parasjagu autoga või mis iganes. Aga näiteks ma sattusin lugema ka selle kuulsa kuulsaks saanud Marek Strandbergi hääletamisega kuulsaks saanud Marek Strandbergi veebipäevikut. Ma ei tea, kas te olete seda lugenud, et Ma olen teatud blogida ja selline selline pidev lugeja ja vaat seda, kuidas ta, millist stiili ta on kasutanud nüüd oma viimastest sissekannetes? Seda oleks väga huvitav kellelegi analüüsida, sellepärast et nii närvilist Ikka ikka totaalset niimodi kirjutav inimene, kellel käed värisevad, sellepärast et igas lauses peaaegu all on. On mitu sellist ortograafia viga, täheviga hüüdja küsilaused on vaheldumisi ja, ja see on, see oli minu meelest nagu märkimisväärne, et minu meelest ikkagi mingisugune pinge nende vastuvõtjate sees oli, oli ka olemas. Ma arvan, et see pinge ei ole mitte seotud allikakaitse seadusega, vaid kliima kliimaagentuuriga. Põhjast tuleb sealt, aga see selleks. Saarlased ütleksid selle kohta kena kena, aga aga kui, kui me, kui me ikkagi veel korra puudutame seda, seda hääletust, mis siis nii-öelda 50 pluss üks häältega vastu sai võetud, et siis noh, siin on kõlanud ka argument, et miks, miks Strandberg ega kõik tegelevad, et võiks ju kõikide poolt hääletanutega pisutki mainis siin needsamad ja Res Publica Liit eravestlustes ütleb, et noh, me püüdsime siin vastu sõdida, aga ei õnnestunud ja koalitsiooni huvides, et meil ei jäänud muud midagi üle, et see on ikkagi Reformierakonnaseadus ja langi seadus ja ja koalitsiooni huvides ja nii edasi, et see on nagu vastu võetud, et sellisel juhul kui kui ikkagi ajakirjanike käsi hakatakse väänama, siis ei ole ju vastutav ainult Strandberg, eks ole, siis on vastutav liberaalne erakond Reformierakonda konservatiivne. Nädala lind, me võime seda siin rahulikult veel veel arutada, nagu Argo Ideon tänases Postimehes kirjutab, et et poliitiku tegutsemismotiivide avaliku kahtluse alla seadmine pole õnnestunud Diskeelatud jah, aga kui sa vaatad, mida rohelised ütlesid kolmapäeval, siis nad ütlesid kolmapäeval, et sõnavabadusega ei mängita, aga neljapäeval Strandberg vajutas rohelist nuppu. Ja, ja noh, tundub, et, et selle puhul mängib ikkagi veel siin nii-öelda Strandbergi puhul natukene rolli ka see, et et, et need üleöö muutuvad otsused ja selline üsna närviline põhjendamine. Et mõneti võib-olla ta ei ole päris kindel oma nii-öelda kohas riigikogu valimistega seoses või kuidas teile tundub See saab olla ainult tunnete kirjeldamine praegult, et ei tea tegelikke põhjuseid, päris täpselt seda teevad tema ja võib-olla mõned veel, aga aga roheliste seis ei ole kiita, et EMORi BNS-i tellitud viimases Emori uuringus on roheliste toetus kukkunud vist oli kolmele protsendile, mis on madalaim näitaja selle erakonna loomisest saadik, et et rohelised on väga selgelt täna selle piiri peal, et kas nad pääsevad järgmisesse riigikogusse või mitte? Noh, mina isiklikult leian, et jättes kõrvale võib-olla need roheliste kummalised hääletused koalitsiooni toetuseks ja selle eest väidetavalt saadava mingi vastuteened. Et mida vähem erakondi meil Riigikogusse pääseb, järgmisse riigikogusse, seda seda, seda halvem see Eesti demokraatiale on, et minu veendumus on küll see, et Eesti-suguses väikeriigis on kahe partei suunas liikumine halb. Aga paraku nagu kõik märgid, nagu sellele viitavad, et me sinnapoole oleme teel. Vaadates, mis juhtus eelmisel nädalal ja, ja ka seda, et rahvaliidu kongress suutis siis lõpuks valida erakonnale uue esimehe ja nüüd viimane nädal ei ole toonud selliseid väga jõulisi avaldusi enam rahvaliidu rindelt, kui siis võib-olla see endise esimehe Juhan Aare seisukoht välja arvata, et jätkuvalt juhib või tõmbab niite rahvaliidus endine esimees Villu Reiljan et noh, siis me võime ju tegelikult öelda, et nii-öelda see, see, Kompott või, või võisett või ükskõik kuidas me nimetame seda, seda kooslust, kes hakkab riigikogu valimistel kandideerima, et see hakkab enam-vähem kokku jooksma. Me enam-vähem juba teame neid nimekaid üksikkandidaate, kes hakkavad kandideerima, me teame, millised erakonnad ja, ja kuidas nad kavatsevad Riigikogu valimistel esineda. Me teame neid esinumbreid, me ei tea küll ringkondade kaupa, kes kus kandideerib, aga midagi on see pilt nagu kokku joonistanud ja, ja selles mõttes, kui Urmet rääkis siin eesti alati mitmekesisusest, siis siis selle pildi põhjal küll. Eesti demokraatia mitmekesisus on väga selgelt ohus. Kui Urmet rääkis sinirohelistest, siis mäletatavasti rohelised tulid ju eelmine kord ka päris hilja sellesse mängu piss detsembri alguses oli, neil oli neil see nii-öelda löögirusikaks formeerumine lõplikult, kus siis avalikkusele anti see täiesti jõuline signaal, et me tuleme ja meie esindajad on sellised ja, ja nii edasi. Et noh, ega tegelikult ju seda ei tea, et võib-olla rohelised on öelnud ju ette, et nende nimekiri on lahti. Mine tea, võib-olla veel mõni selline nimekas Meil on, sinna lisandub ja kui rohelised ikkagi seda löögirusikat võib-olla pisut suudavad niimoodi ühtla ühtlasemaks ja selgemaks ajada, võib-olla võib-olla see see protsendi lootus meil siiski veel on nagu pisut pisut kerkida, et see lävend ikkagi. Rahvaliidu puhul Rein Toomla ütles, et tõenäoliselt sellised väga nimekaid kandidaate neile ei saa olema ja seetõttu suuri hääle häältepüüdjaid ka, et seetõttu peaks iga kandideerija tooma seal 500000 häält, et, et ainult sellisel juhul on neil võimalik riigikogu valimistel kuni 1500 kuni 1000, mis kõlas nagu 500000. Otse-eetris olnud aga aga jah, tõepoolest, et see on nagu küsimus, et kas see on üleüldse võimalik, et noh, kui me vaatame ka, et kui pannakse võibolla mingi väikevallajuht kandideerima, Ta toob sealt väikevallast küll väga hea tulemuse, toob oma 200 häält ära, aga ühel hetkel lihtsalt sellest ei piisa, sest see ei jõua sinna 500-le ligilähedalegi, et et see on küll selline noh, nii-öelda maailm ja, ja kui ma vaatan siin tänast Postimehe väikest arvamus nupukest kolmandal leheküljel, siis väga positiivselt kirjutatakse uuest esimehest andus plokist öeldakse, et see on inimene meie seast või meie keskelt. Selles mõttes ta minu jaoks oli ta küll väga sümpaatne need intervjuud, mis ta on andnud, et niisugune lihtsa otsekohese jutuga mees, et mul on natukene hirm, et et kui ta tuleb nendesse valimisdebattides, seda ei ole meediasse karastunud mees, et kuidas ta seal nagu hakkama saab ja kas teda hakatakse nii kaasa debateerijad või hiljem kõikvõimalikes kommentaariumides nagu mõnitama selle eest talle nagu meediakogemust ei ole. Aga tema väljaütlemised on selles mõttes sümpaatsed, need paistavad olema sihuksed, siirad ja, ja, ja tõesti nagu kantud mõnes mõttes nagu murest. Et mis, mis saab nagu maaelust ja inimeste esindaja. Ma ütleks, et üle pika aja üks tõeliselt stiilipuhas rahvaliidu poliitik Nii et tegelikult meedias tal on, mina mäletan küll, et tal esinduses ERR-i Foorumi saates küll ja, ja minu meelest sellist esimest seda seal ka päris nii-öelda hästi selle kohta, et tal tõepoolest seda kogemust nagu väga suurt ei ole nagu suure meedias olla, aga aga samal ajal vaata just leid meid stiilipuhtaid, rahvaliidu poliitikuid või neid, keda, kes võiksid siis nii-öelda noh, nendest väikestest kohtadest nii-öelda neid hääli kokku koguda siis tegelikult neid on jäänud paraku kõvasti vähemaks ja ka, et osad nendest liitunud näiteks sotsiaaldemokraatliku erakonnaga osad on läinud veel kuhugi mujale, nii et, et tegelikult ikkagi pisuke kahtlus ikka on, et kas need, kas need hääled kokku saavad? Mis muidugi on, päris huvitav on, on see, et üksikkandidaatide puhul hakkab ikkagi silma see, et nad nad loodavad jätkuvalt sellele Andres Tarandi fenomenile ja, ja kui siin või vabandust Indrek Tarandi fenomenile ja Indrek Tarandi mina lähen, on, on neid kannustanud ka natukene koostööd tegema, mis nüüd siis väljendub sellena olete isa-poega? Helmed on siis võtnud väga tõsiselt ette selle, et üksikkandidaate täna võiks keegi ikkagi parlamenti jõuda, aga, aga tundub, et see on ikkagi selline praktiliselt võimatu missioon, sest kui me vaatame Eesti Eesti riigikogu valimiste korda ja seda, kui palju peab üksikkandidaat hääli koguma, siis, siis see on küll pigem nagunii keeruline ülesanne. Et üksikkandidaadil osutub see praktiliselt võimatu. Ma arvan, et Indrek Tarandi edu fenomen oli osalise osaliselt ka see, et et Indrek Tarand kandi oma kandidatuuriga protesteeris ju tegelikult suletud nimekirjadega valimistel vastu. Et kui sul olid ees ühelt poolt Indrek Tarand konkreetse nimega ja teisalt vastas erakonna nimi, siis tegelikult see töötasin tegelikult päris hästi. Et loomulikult inimesed helistavad sellisel puhul tavapärasest rohkem oli ta konkreetset inimest kui, kui abstraktsed erakonda riigikogu valimistel on sul ikkagi ju ees inimestest koosnev selle piirkonna valimispiirkonna nimekiri. Sul ei ole ees erakonna ainult kuna nimekirjana Keskerakond või Reformierakond ja et seal on see nimekiri siis partei enda poolt järjestus paika pandud. Et selles mõttes on see olemuslikult erinevad valimised. Ja, ja seetõttu on Indrek tarandi efekti riigikogu valimistel korrata oluliselt raskem kui mitte võimatu. Selline välja arvutatud, et kui valimisaktiivsus jääb samale tasemele mis ta oli eelmistel riigikogu valimistel võid vaadata kiiresti arvutuste järgi, mis sellist riigikogu valimised oli. Kaabu. See sinna 60 protsendi piiresse. Et, et sellisel juhul on vaja sõltuvalt ringkonnast saada 4500 kuni 6000 häält see on väga suur häältesaak. Ringkonnad on üleüldse 40 50000 olijatest. Nii see on, aga, aga noh, mõneti ja kui me arvestame, et tulemus on euro Euroopa liit on väga tõsises kriisis jätkuvalt ja eurotsoon, eriti ja kui me nüüd liitume ikkagi euroga ja me teame näiteks, et Martin Helme on väga tugev selline eurovastane siis kui ta oskab selle oskuslikult enda kasuks tööle panna, siis ühel hetkel võivad need hääled ka temale tulla, aga ta peab tõepoolest kandideerima päris suures ringkonnas selleks, et tal tekiks mingisugunegi šanss osutuda valituks. Jah, selles selles selles mõttes küll jah ja võib-olla ikkagi kindlasti selliseid Urmet ütles, oli, oli ääretult õige, aga, aga, aga võib-olla siiski ma tuletan meelde, et me siiski mõnevõrra alahindasime ka ka tegelikult Indrek Tarandi nagu lõplikku häältesaaki, et küll arvati, et mingil hetkel oli küll vaatlejad üsna kindlalt veendunud, et ta tõepoolest selle sinna pääseb ja valituks osutub. Aga siiski see lõplik häältesaak oli ikkagi paljude jaoks päris suur üllatus. Ja mine tea, võib-olla ja võib-olla ka mõni üksikkandidaat tõepoolest mingisuguse üllatuse siiski valmistab. Kas või selles mõttes, et, et mina arvan näiteks, et nimelt niimoodi kaarte segi mingisuguses suures valimisringkonnas võib ta vabalt lüüa ka nende ja võib osutuda suhteliselt ebamugavaks seal mõningatele parteidele, kes, kes tahavad seal. Tulemus ta on minu meelest nagu saab huvitavat, et kes lähevad välja seal Kagu-Eestis Võru-Valga- ja Põlvamaal, et, et noh näiteks kas Leo Kunnas läheb seal välja, üksikkandidaat Tallinna või, või jääb Harju ja Raplamaale, kus on rohkem nagu mandaate. Et iseenesest päris huvitav Kunnas seal välja läheks, sest Isamaa ja Res Publica Liit kuuldavasti paneb seal oma esinumbriks kaitseminister Aaviksoo, siis oleks päris huvitav näha, et keda valijad rohkem usuvad, kes kaitseministrit või endist Titlejad. Nonii ega ei ole huvitavad ajad on saabumas ja kindlasti järgmisel nädalal kuuleme veelgi rohkem ja üsna pea hakkab tilkuma aga informatsioon, et kus keegi kandideerib, aga kui siin juba Jaanus Rahumäe juhtumist juttu oli, siis, siis puudutaks seda teemat pisut. Nimelt sellel nädalal, siis avaldas ajaleht Äripäev Aastase uurimuse Jaanus Rahumäe elustiili kohta. Nii võib vist kõige täpsemalt seda määratleda. Ja seal olid pildid sellest, kuidas Jaanus Rahumägi kasutab siis kalliste villat Kreeta saarel mille hinnaks on arvestuslikult öeldud seal 11 kuni 15 miljonit krooni ja ja loomulikult tõstatati siis küsimus huvide konflikti kohta, et kas Kaitsepolitsei. Komisjoni kapo komisjoni ja seal riigikogu julgeoleku asutuste järelevalve erikomisjoni esimees, kes ei ole oma majanduslike huvide deklaratsioonis midagi sellist deklari veerinud ja samas kasutab seal saarel uhket džiipi ja nii edasi ja ja et kas, kas ta on nii-öelda kõike täpselt deklareerinud ja kas tal ei ole mitte mingisuguseid selliseid häirimata tulusid või, või midagi rohkemat, on on siis küsimus, mida, mida Äripäev esitas ja, ja küsimuse huvide konfliktist sellisel puhul, ma meenutan ka ühte teist juhtumit, et et seoses selle maadevahetuse kriminaalasja arenemisega mingil sellel ajal tundis meediaga väga suurt huvi selle vastu, miks, miks toonane minister restart tuiksoo sõitis Oliver Kruuda firmale kuuluva Mercedesega, et et mõned D mõneti need kaks lugu on oma oma küsimuseasetused või küsimuse püstitus Alt võrreldavad. Mõlemal puhul tunti huvi, et miks ikkagi sõidetakse kasvõi näiteks autodega, mis, mis endale nendele riigikogu liikmetele endale ei kuula ja milline on see seos selle auto omanikuga. Meelest on, on, on riigikogu liikmetelt ministritelt eriti veel sellisel positsioonil olevatelt riigikogu liikmetelt ikkagi põhjust selliseid küsimusi küsida. Loomulikult kui inimene on riigikogu julgeoleku asutuste järelevalve erikomisjoni esimees, siis, siis on absoluutselt selge, et, et see on põhjendatud. Aga üldiselt noh kui jälle jälle väga üldiselt rääkida, keda siis tegelikult tegelikult natukene selline selline foon on ja see jälle muidugi jälle seostub selle meie suure meediateemaga, mida me siin arutasime, et, et tegelikult nagu justkui teatud küsimusi justkui ei sobigi küsida ja teatud küsimus ustele noh ei peagi nagu, nagu nagu kuidagi kuidagi vastama, et, et minu meelest natuke sellist hoiakut on ja, ja seda on minu meelest meie peaministripartei tegelikult ise ise viljelenud oma, ma mõtlen kas või seda, et kuidas valitsuse pressikonverentsidel tekkinud komme nagu ajakirjanikele päris jubedalt lähvata. Ausalt öeldes, see on mulle mulle selline toon, minu meelest minu meelest see meie riigi juurde peaks kuuluma. Võib-olla mis selle, ma arvan, et Äripäev tegi, selles mõttes kogu see küsimuse püstitus, oli väga õige, et loomulikult tuleb selliseid küsimusi küsida isegi, kui, kui vastused on sellised, mis ütlevad, et midagi nagu, nagu otseselt, nagu rikutud ei ole siis küsimuste püstitamine juba õige, aga, aga mis, nagu enamus Raume puhul mind nagu häirima jäi, oli see, et Fainete et kui tal tõesti on mingi äripartner, belglasest äripartner, kellega tal on veel väga kummalised kodu, võtmete suhted. Et, et kui seal nagu olemas oli, et kuidas talle see meenus alles järgmise päeva õhtuks. Et ometigi Äripäev tegi artikli ära, tegid aga kahe leheküljelise intervjuu siis talle meenunud, et see oli terve päev, Eesti ajakirjandus ketras seda teemat talle meeldinud meenunud. Ja õhtul kuskil kella seitsme-kaheksa paiku meenus talle, et see tegelikult see maja ja see džiip kuuluvata belglasest äripartnerile, et et võib olla. Olid siin tormilised ilmas ja kõik juhtmed ei olnud, aga edasi viivad, aga, aga kuidagi nagu aeglane oli see reaktsioon, et see nagu tekitab minus nagu kõhklesin koheselt temalt maha. Ma soovitaks raadio kuulajatel siiski äripäeva koduleheküljelt ühte väga lõbusat videot vaadata, kus kuue minuti jooksul küsitletakse Jaanus Rahumäega telekaamera ees täpselt nendel samadel teemadel ja, ja sealt tuleb ka üht koma teist välja, nii et kindlasti kindlasti, kellel aega on, vaadake, võtke see, võtke see väike klipp ette. Ja võib pärast seda ju vaadata ka ühte teist videot, siis pärast seda, kui on nii-öelda õiged juhtmed siis nagu tööle läinud või kuidas sa urvet väljendasid, et et kuidas ta esines TV3 saates Kolmeraudne, kus siis olid juba juba juba asjad märkimisväärsed. Aga selles mõttes Urmet, teil on õigus, et, et kui ta ütleb, et, et, et kas vastused on piisavad, et kas see praegune selgitus, et tegu oli belglasest äripartneriga, kellel küll tõsi, Äripäev sai juba juba päev varem kätte ja kellega räägiti, kes ütles, et et te tulistate oma parimat meest. Ja et teiselt poolt põhjendused, et riigikogu liikme nagu naise sissetulekuna Et kas, kas Eesti ajakirjandus läheb selle küsimuse pealt edasi? Täpselt samamoodi ju meenutame Tallinna linnapea seda laenujuhtumite, et kus jõuti, jõuti luksemburgi, advokaadini või Lichtensteini mäed. Ei mäleta, kummas riigis tehtavaid regist oli advokaadini ja sealt edasi jutuks. Aga see väidetavalt kajastub, see nii-öelda selle uudise analüüs kajastub ka sellesse Tallinna linna meediauuringus, aga ei ole seda näinud, nii et me ei saa rääkida, eks ole. Aga siin on, tegelikult võiks huvitav küsimus veel kerkinud, et me võime pisut ka selle üle teoretiseerida ja ja selles Kolmeraudse saates Mihkel raud esitas ka otseküsimus, et mis te arvate, et kes on selle konkreetse uudisnupu taga. Ja siis Jaanus Rahumägi üsna salapäraselt ütles, et aimab, kes selle taga on või tal on, tal on loomulikult mingisugused mõtted, aga ta ei saa seda välja öelda. No ilmselt ta ja ei tea, kas mõtles sama, keda Villu Reiljan. Aga ajaleht Äripäev on küll tõsiselt juba nagu pikka aega siin Jaanus Rahumäest kirjutanud ja ma sain aru, et meil on nii-öelda, mitte just kõige sõbralikumad suhted juba üle aasta ajaga. Viimati kirjutas Äripäev Jaanus Rahumäe valimiskuludest ja nende kajastamata jätta. Jah, et ma arvan ka, et ajakirjandus peaks selle selle teemaga nagu igatepidi edasi minema, et tegelikult on ju küsimus selles, et, et väga paljud sellised asjad võivad ka nii-öelda sellisesse, kuidas, kuidas nüüd öelda nii-öelda advokaatide tasandil sellisesse juriidilisse mängu sumbuda ja tulevad uued teemad peale ja ja justkui justkui ongi nagu midagi teada, et tegelikult omaette küsimus on ju ka see, et kas majanduslike huvide deklaratsioon sellisel kujul, nagu ta praegu seaduses nõutud on, et kas see, kas see, kas see, kas see on siis ammendav ja adekvaatne asi või peaks sinna midagi lisama, tunnistas. Jaanus Rahumägi tegelikult ise, et see, see nõutu majanduslike huvide deklaratsioon, et sinna pannakse kirja täpselt nii palju, kui on vaja kirja panna, kui on hädapärast vaja ja aga sinna ei panda kaugeltki mitte kõike. Mina vaatasin Jaanus Rahumäe majanduslike huvide deklaratsiooni riigi teatajast ja mõtlesin, et kui mina peaksin täitma majanduslike huvide deklaratsiooni, siis siis tuleks isegi mõnevõrra justkui kirevam. No mõned ei, ma olen kuulnud ka Eesti president. Ta on öelnud ju, et ka ajakirjanikud võiksid hakata artiklite juures oma huvide deklaratsioone. Kusjuures muuseas, ajakirjanikud on seda rohkem teinud pärast seda. Vähemalt ma olen vähemalt niipalju kui trükiajakirjandust, kui ma olen jälginud, et on küll tehtud rohkem aga võib-olla ma ei tea, võib-olla see on täitsa omaette teema, et ajakirjanikke üldse ajakirjanikke. Majanduslike huvide deklaratsioonid võiksid olla avalikud. Justiitsministeerium. Tõenäoliselt seda kuulnud juba hakkab valmima, eelne ütelda nobedalt, nagu ajakirjandus. Nobedad näpud sellele saatele, aga veel korra tulles tagasi selle juurde, et kellega seda lugu seostatakse, siis üks üks versioon, mida ma kuulsin küsimuse vormis on see, et, et selle taga on justkui Jaanus Rahumäe enda erakonnakaaslased, siis on räägitud, et ka opositsiooni seda ja ja noh, ilma et ma tahaks millelegi vihjata, siis ma meenutan, et kellega siin Jaanus Rahumäel on veel peale Äripäev olnud viimasel ajal sellised suhteliselt teravad suhted, siis ta on korduvalt kritiseerinud kaitsepolitseil ja peale selle on ta siin näiteks siinsamas stuudios öelnud pärast kaitsepolitsei üheksakümnendat juubelit, et politseilik uurimine ehk siis korruptsioonikuritegude uurimine tuleks koopa alt ära viia. Ja et KAPO peaks edaspidi tegelema ainult ainult vastuluurega ja olema julgeolekuorganisatsioon, et see on üks, üks väga selge erimeelsus kaitsepolitsei ja Jaanus Rahumäe vahel, aga, aga antud juhul ma rõhutasin siia ette, et ma ei taha küll mitte millegile vihjata või et ma ei, ma ei hakka siin eetris mingisuguseid seoseid looma, ma lihtsalt tõin välja lihtsalt ühe, ühe seose või ühe konflikti kohamis. Jaanus Rahumäel on näiteks meie juhtiva julgeolekuasutuse kaitsepolitsei. Loodame, et ajakirjandus teeb sellel teemal tublit tööd, aga kui siin on nii-öelda rahast juttu, oli siis siis ja oli sellest juttu, et need majanduslike huvide deklaratsioonide nõuded riigikogu liikmetel on üsna tagasihoidlikud, siis tegelikult, et samavõrd tagasihoidlikud on jätkuvalt ju nõuded erakondade valimiskulude näitamiseks. Sel nädalal võeti siis vastav seadusemuudatus vastu, mis justkui peaks muutma erakondade rahastamise kontrollimise läbipaistvamaks ja ja enam ei tegele siis sellega riigikogu komisjon vaid hakkab tegelema eraldi organ, kuhu kuuluvad riigikogu fraktsioonide esindajad peale selle siis riigikogu kontrolli ja ka õiguskantsleri esindaja ja tegu oleks justkui sellise institutsiooniga nagu vabariigi valimiskomisjon, aga, aga see eelnõu on saanud juba päris palju kriitikat ja peaasjalikult on öeldud, et tegelikult see ei muuda mitte midagi ja erakondade valimiskulude kontroll ja kulutamist kulutamise kontroll, et see on jätkuvalt äärmiselt ebaselge. Muuhulgas on räägitud ka sellest, et, et kui kõrgel asub endise õiguskantsleri Allar Jõksi magamist? Korraldajal on aru saanud, et see on selle erakondade rahastamise puhul nagu võtmeküsimus, et esimesel korrusel Esimesel korrusel ja sellepärast ta seda nii suures Kadriorus siin-seal, kus on need uued majad, kus mis kantsipilam kvartaliks sisenenud? Riigikontrolör Mihkel Oviir väitis Eesti Päevalehes ilmunud artiklis seda kõige esimesena tegema hakatud, pikem versioon, mis internetis ilmus, aga tegelikult selle küsimusega on ju, on ju siin tõesti seda, seda palli on siin mitu aastat veeretatud ja kui meenutada seda Euroopa nõukogu korruptsioonivastaste riikide ühendus, seda Greeco neid nõudeid, mis siin paar aastat tagasi tulid ja siis siis oli, oli väga põhjalik arutelu seal mitu korda, mitu korda nagu eskaleeruvad ja jälle jälle nagu kuhugi sumbunud, siis mul on ka selline tunne, et, et praegu on moodustatud üks komisjon ja võib-olla see toob tõepoolest kaasa mõningad mõningal määral sisukamad aruanded, aga, aga, aga ma räägin, et see, see jälle, ma tuleks selle keskkonna mõiste juurde, et keskkonna mõttes see nagu, nagu ei avaldanud. Mõju sa räägid nii palju keskkonnaspetsialist otsustanud oma hääle rohelistele, aga, aga minu meelest mina ei usu, et nad tulevad nagu täpsemad aruanded, et sellega on täpselt samamoodi nagu need majanduslike huvide deklaratsiooniga, et sinna täpselt kirja nii palju, kui on vaja, noh näiteks, et et pannakse sinna kirja umbes, et osteti reklaami kolme miljoni eest. Ega täpsemalt sinna kirja ei pandagi, et mis hinnaga, kas, kas sellest tehti mingit allahindlust, kuidas suhestus reklaami sekunditega, ega sihukest detailsusastet sinna ei tule kunagi praeguse korra juures, et võime selle komisjoni panna kellel tahes, aga aga kui niisugust nõuet sinna sinna sisse ei tule, siis, siis nagu Sa võid sinna panna Siim Susi kolmandast teest või, või panna mingi tuntud audiitori, aga tulemus on ikka lõppkokkuvõttes üks ja sama, kuna need numbrid. Me oleme teine asi, mis ma tahan selle puhul rõhutada, on see, et minu meelest sellest komisjonist kontrollima ikkagi põhiküsimus on ikkagi see, et erakondade rahastamine üldse, et et kuidas seda peaks ikkagi toimima, et et see oli ju Res Publica, kelle ettepanekul ei saa enam ettevõtted erakondadele erakondi rahastada, mis on ühelt poolt nagu tundus nagu väga nagu normaalne idee idee tasandil teoreetiliselt et välistada seda, et noh, nagu justkui nagu mõned ettevõtted saaksid endale tekitada eos juba siukseid soodsad otsused. Aga mis me nagu, mis me näeme, on see, et, et tegelikult ju saab ju nagu, tsiteerides endist õiguskantslerit osta endiselt endale seadusi, kui sa tahad. Ja teine asi on, on see, et et see tegelikult ikkagi soosi parteimaastikulukku löömist või stagnatsiooni. Et kui sul saad nagu erakondi rahastada riigieelarve sellest toetusest, erakonda liikmete liikmemaksudest ja siis eraisikute annetustelt, siis millised on need eraisikud, kes suudavad annetusi teha, need on üks paarkümmend Eesti juhtivat ärimeest. Et see lõppkokkuvõttes soosibki seda, et meil on uus erakondi pea võimatu juurde tulla. Ja seesama, kui me ennem rääkisime, et me läheme üha enam selle kaheparteisüsteemi suunas siis ma ütlen, et ka erakondade rahastamise süsteem Eestis soosib seda. Tõukab seda takka. Muuseas, sellel nädalal oli Riigikogus oli nagu väga palju naljakaid hääletusi ja oli ka selliseid hääletusi, kus ühel hetkel opositsioon misi, kes istus saalis ühel hetkel lihtsalt ei näidanud, et nad on kohal ja, ja kuna kohaloleku kontrollil ei olnud kohal viitekümmet ühte saadikut, siis kukkus eelnõu päevakorrast välja. Aga konkreetse eelnõu puhul oli küll väga huvitav näha seda, et, et siin olid vist sotsiaaldemokraatlik erakond, oli see, kes oli väga selgelt vastu, aga aga üldjoontes 80 poolthääl küll üldjoontes tuli 80 poolthäält ja nagu nagu nii-öelda mitte millestki, et, et siin küll nagu ilmunud see, et opositsiooni-koalitsiooni mingi vastuolu või mitte või mingisuguseid tõsisemad probleemid teed antud juhul oli, oli väga selgelt kokku lepitud, et kuidas asi toimib. Kui natuke vastu sellele, et, et justkui öeldi, et me, meie, me oleme ise oma oponentide kõige paremad kontrollijad ehk siis läbi selle komisjoni, et nad võib-olla vastupidi, et tuleme, tuleme kinnisesse tuppa kokku ja otsustame, et, et ongi. Siis seal on õnneks on, nüüd on selle õiguskantsleri esindaja ja ka riigikontrolli esindaja, et õnneks on vähemalt kaks kaks sõltumatu institutsiooni esindajat ka, kes, kes saavad seal oma sõna sekka öelda, et nii palju on võrreldes praegusega muutunud. Jaa, aga seda, ega seda, seda nii-öelda hämarat raha niikuinii nagu kontrollida seeläbi ei saa. No üleüldse ei ole selles diskussioonis räägitud. Ikkagi parteide sihtasutuste rahade kasutamisest ja väga palju rahastatakse ju parteilist tegevust ka läbi kõikvõimalike sihtasutuste ja, ja nende tegevuse kontrollimiseks puudub igasugune võimalus ja tõenäoliselt nii nagu me oleme ka edaspidi kuulnud, noh ei ole see isegi nagu tõsise poliitilise arutluse objektiks, nii et need sihtasutused võivad tegeleda ükskõik millega. Nii palju siis sellest teemast räägime selle nädala võib-olla rahvusvaheliselt kõige kaalukamast teemast. Samuti, kui kui Põhja- ja Lõuna-Korea kriis välja arvata, siis Euroopa liidus ja eurotsoonis on on jätkuvalt õhus Iirimaa kriisi teema ehk siis seda on nimetatud ka kreeka kaheks, kuigi olukord Iirimaal on pisut teistsugune. Iirimaal on finantssektori kriis, Kreekas on väga tõsine avaliku sektori kriis, et need on, need on küll pisut erinevad, aga olukord on selline, et Iirimaa on pidanud Euroopa Liidult abi küsima. Euroopa Liit on seda abiga lubanud, aga mitmetes liikmesriikides ollakse selle abi lubamise pärast väga kurjad ja Iirimaa peab hakkama nüüd väga drastilisi samme astuma, selleks et selleks, et oma kulusid vähendada. Aga selle abi pärast Iirimaal endale abi eeldab seda, et tuleb teha teatavaid, väga karme kärpeid ja nagu sa õigesti ütlesid, tegu on ju finantspanganduskriisiga. Aga need kärped, kuhu kantakse üle just paljuski neile inimestele, kes selle kriisi tekkes ju süüdi ei olnud, eks seda saavad tunda lihtsalt nagu Iirimaa tavaelanikud. Aga mis puudutab Euroopa liikmesriikide noh, sellist ütleme nii käendust, Iirimaale, siis siis ma arvan, et see on igati normaalne. Sealhulgas ka Eesti käendused ei tähenda ju seda, et Eesti annab Iirimaale tagastamatut laenu või tagastamatut abi, et see on ikkagi käendus sellele. Iirimaa saaks oma oma sisemisi ümberkorraldusi tehes sellest kriisist välja tulla. Ja see ei tähenda seda, et, et meie minister sõidab, rahapakid taskus, põhimõtteliselt annab, annab need üle, eks ole. Et, et aga, aga põhimõtteliselt on see sellepärast ääretult oluline, et näidata põhimõtteliselt sellist sellist ühtset jõudu ja see, et, et me tuleme sellest asjast välja sellepärast, et mis seal salata, ega need spekulatsioonid siin Euroopa ruumis on praegu ikkagi päris suured ja tegelikult spekuleeritakse ka selle peale, et noh, et tuleb nii-öelda kolmas Kreeka ja veel järgminegi, eks. Portugali. Sundinud võtma üsnagi karmi eelarve kärpekava vastu, et noh, on ju räägitud, et järgmine, kolmas liitunud Portugal ja tegelikult neid spekulatsioone noh, nagu peaks suutma selle ühise jõuga jõuga nagu, nagu, nagu ohjeldada, aga loomulikult see tekitab erinevates riikides erinevaid probleeme ja siin selge Euroopa majandushiiglane Saksamaa on tegelikult ju tulistatud, seal oli ikka väga-väga olulised siseriiklikud debatid praegu nende abipakettide osas. No teistes riikides ka näiteks Slovakkias on, on täpselt samasugune debatt ja Slovakkia valitsus on kõige skeptilisem üldse selle laenu garanteerimise küsimuses ja ja seal on vist lausa peaministri tasemel öelda välja öeldud, et selliselt toimides Euroopa valitsused satuvad tegelikult finantsturgude pantvangiks. Nii et noh, siin on, siin on erinevaid hinnanguid, aga mis kõige, mis kõige nagu tõsisem kogu selle loo juures on see, et see Iirimaa pangandussektori kriis, et see tasapisi eskaleerub ja nende riikide võlakirjad on, on sattunud väga tugeva müügisurve alla, tõsi jah, nii-öelda nende, nende intressid võivad tõusta sellepärast et ühel hetkel lihtsalt riik peab neid kuidagi lunastama, aga, aga seeriale muudab nõrgemaks Portugali, Hispaania, Iirimaa majanduse ja, ja seetõttu see kriis võib eskaleeruda ja küsimus on selles, et et kas nüüd sellest järjekordsest Euroopa Liidu abipakist paketis piisab ja, ja millal tuleb Euroopa Liidu teistel liikmesriikidel, kes on vastutustundlikumalt käitunud, see piir ette, kus nad ütlevad, et stopp, et rohkem, meil ei ole võimalik selle abi osutamise garanteerimise osas edasi minna? Minu arust sinna ka üks selline fundamentaalne lõhe Euroopa liidu sees mitte nii-öelda endise Vana-Euroopa ja uue Euroopa vahel, vaid vaid põhja ja lõuna vahel. Tegelikult nägime seda, seda mõni aeg tagasi, kui, kui uued liikmesriigid ja Saksamaa üritasid. Karmistada järelevalvet Euroopa Liidu liikmesriikide eelarvepoliitikale ja kui Prantsusmaa ja Hispaania, kes seal see lõuna selle sisuliselt ju ju maha hääletas. Et seal huvitavaid siukseid, koalitsioone kooslused, et, et mis on nagu positiivne selle asja juures on see minu meelest, et mida rohkem Eesti suudab siduda ja Saksamaaga. Ja mulle tundub, et me oleme nagu mingis koalitsioonis hakanud rohkem nagu Saksamaaga siduma seda parem. See Eestil on, et et kui me vaatame kogu Euroopat, siis Saksamaa praegult küll selline mootor, mis, mis nagu veab Jah, aga siin sinu jutust kõlab ka kerge kahtlaselt, kui nüüd eurotsooniga peaks ikkagi kehvasti minema ja Saksamaa võib ühel hetkel nii-öelda ennast hakata vaikselt eurotsoonist distantseerunud, siis me loodame justkui nendega nagu ühes paadis olla. Sellised jah, aga noh, nii nii see välja kukub, et noh, praegu me räägime ikkagi ühtsest eurotsoonist, aga, aga, aga siin on juba sellest räägitud, et eurotsoon tuleb võib-olla kaheks lüüa. Jah, aga noh, selles kontekstis ilmselt need Eesti inimesi huvitab kõige rohkem ikkagi üks küsimus, et kas, kas selles olukorras, et see, et Eesti Eesti võtab kasutusele Euroopa ühisraha euro, oligi õige, et või mitte või ma arvan, et see oligi õige, aga minu tiibalias arvamus ei maksa siinkohal midagi. Jah, ma tõenäoliselt esimesel jaanuaril 2011 hingavad kõik kergendatult, kõik need, kellel on võetud euro laenad ja ja kes kes seeläbi tegelikult vabanevad sellest riskist, et et Eesti krooni võidakse devalveerida ja seetõttu nad võivad, võivad seetõttu raha kaotada, et nemad hindavad kindlasti kergemalt, kus inimesed surevad, evalveerimine on sisuliselt võimatu, euro devalveerimine on, on võimalik, aga seda teiste seda teiste suurte valuutade suhtes. Aga mitte meil meil siin sees, nii, nii see on. Nii saate lõpuks ma lihtsalt tahtsin ühele teemale tähelepanu juhtida, et me oleme siin läbi terve aasta rääkinud pikalt taastuvenergia tasust ja ja peaminister Andrus Ansip on siis neljapäeval valitsuse pressikonverentsi veel öelnud, et tema hinnangul ei saa taastuvenergia toetuse muutmine olla kerge, sest sellega ei tohi rikkuda Eesti taastuvenergia sektorisse investeerinud õigustatud ootuse printsiip. Aga minu teine sammas Samamoodi võivad küsida õpilased, samamoodi võivad küsida õigustatud riided. Kodulaenu on rikutud, nii et, et mõneti on nagu huvitav, et taastuvenergia tootjate õigustatud ootuse printsiip on peaministrile tähtsam kui, kui tavainimeste õigustatud ootuse printsiip väga paljude, väga paljude nii-öelda rahaliste suhete kohta riigiga, et et siinkohal loodaks küll pisut pisut suuremat selgitust enam, et kui siin taastuvenergia tootjad jätkuvalt näitavad 30 protsendilisi tootluse ja võib-olla kui nüüd tulebki näitavad veelgi paremaid tootlusi, siis seda enam ootakse kiiret tegutsemissellepärast, et et see ebavõrdsus, kus inimesed oma elektriarves juba varsti 10 protsenti maksavad taastuvenergia toetuseks ja sellest suur läheb lihtsalt nende energiatootjatega kasumiks, et see, see tuleks küll kiiresti likvideerida, tasuks tõsiselt mõelda nendele küsimustele, et, et kas ka siin nii-öelda see õigustatud ootuse printsiip võiks ka pisut teistmoodi toimida, mida nii nagu nende Urmeti poolt mainitud teiste juhtumite puhul aga sellega tänane saade lõpetab ja rahvateenrite stuudios olid. Urmet Kook, Neeme Korv ja Lauri Hussar. Vikerraadio.