Tere hommikust, on südatalv 16. jaanuar ja need, kes sellest lumisest vaikelust on sügavalt tüdinud, aga mingil põhjusel ise kodu Eestist välja ei pääse, saavad täna minna reisile avastama kaugeid maid ja ekstreemseid olusid. Seda kõike, kui kuulavad tänast saadet, mina olen Margit Kilumets ja minu külaliseks on helilooja Muusik rännumees Peeter Vähi. Tere hommikust. Tere hommikust ja täienduseks sellele, et sa just äsja ütlesid, et on südatalv, 16. jaanuar, mina tulen just Antarktikast ja mina oleksin seal öelnud, et on südasuvi, sest 16. jaanuar on just teatavasti lõuna, poolkeral on suvi, nii et mina tulen suvest talve praegu. Sa oled kadedaks tegevalt pruul jumekas. Ma esimesel hetkel, kui sind nägin, ütlesin, et kadedusest lõikab nagu kreissaega. Aga, aga sellest kõigest me jõuame rääkida. Üldiselt Eesti inimesed tunnevad sind kui Ida asjade ekspert. Rääkida budismist, kui külla tuleb dalai-laama, siis kutsutakse alati sind saatesse. Kui sa kõige lihtsamalt püüaksid kuulajale selgitada oma maailmavaadet, siis milline see on? Nüüd on 50 minutit hooletuaalsel arus. Ma ma püüan seda teha mõne mõne lausega. Kõigepealt muidugi teatud määral on maailmavaade, selline ka isiklik ja subjektiivne asi, nii nagu me võib-olla lõpuni ei taha rääkida oma noh näiteks, ma ei tea perekonnaelust või noh, nii nagu näiteks armastus on intiimne asi, nii ka just selle maailmavaate religioosne pool on, on, on ka selline väga isiklik ja ma ei tea, kas ma kõigest tahan niimoodi või kas ma julgen ja kas ma oskan mikrofoni ees rääkida. Aga jah, minu maailmavaates ühineb Ilus Ilumuusikaarmastus ja võib-olla jah, kindlasti sellisest religioossest filosoofilisest poolest, kui, kui rääkida kui maailmavaate ühest olulisest osast, siis ma olen tõepoolest seotud ja huvi tundnud pikki aastaid juba ida, eelkõige India, Tiibet, D filosoofiat vastu ja ja siis budism on mind väga-väga köitnud ja ma olen selle religiooniga üsnagi lähedalt seotud. Kuidas see algas, sa olid väike tavaline eesti poiss ja siis ühel päeval kasse hakkas vaikselt kuidagi kulgema sinnapoole või oli selleks mingi konkreetne põhjus? Niisugust põhjust kindlasti ei olnud, nagu ma olen mõnikord kuulnud, keegi kirjutab või räägib, kuidas ta jõudis usuni, juhtus mingisugune õnnetus või, ja et vot siis, kas jumal ilmutas talle end ei, mida mitte, midagi niisugust, pigem võib olla ka see on minu nii-öelda huvi ida vastu on seotud reisimistega. Kui ma tollal veel nõukogude liidu piires käisin kusagil Kesk-Aasias, Pamiiris, Tian Shani mäge mägedes, see tundus kõik nii põnev ja eksootiline. Rajal ilmusid eesti keeles Linnart Mälli mitmed tõlkijad sellistest budistlikest olulistest tekstidest, ma lugesin neid hoolega ja ka mõned tekstid, mis, mida, mis ei saanud ilmuda, need ilmusid käsikirjas 10 korda läbi mingi kopeerpaberi paljundatuna. Lugesin ikka neid ja muidugi ka muusika, pakkus isa muusika, mulle pakkus suurt huvi. Kui ma sain kätte esimesed ravižhankari plaadid, näiteks, eks ole india tuntuima sita sitaari mängija plaadid, need on mul täiesti ribadeks kuulatud ja kuidagi sellist sellest üldisest sellisest noh, võib-olla isegi mõnes mõttes New Eitšilikust huvist, noh, ma tänapäeval ei tahaks nagu seda, seda terminit või, või seda üldse nii which nagu kasutada. Aga noh, paraku peab tunnistama, et, et ka minu huvi oli selline kaootiline. Aga nendest kuidagi jah, formeerus mingi väga konkreetne, kindel huvi ikkagi ida muusika ida filosoofia ja eelkõige siis budistliku religiooni vastu. Kas sa oled kunagi elu jooksul kaalunud lõpliku sinna ida poole minemist ja jäämist, sa oled seal palju käinud ja ikka siia Eestisse tagasi tulnud, kas mõnikord on olnud nii, et oleks tahtnud jääda? Jah, ma olen selle peale mõelnud. Ja niisugust jah, nii kindlad, et sinna jäämise soovi ei ole ikkagi olnud. Alati on olnud selline tunne, et võimalik on seal seal käia ja ja on väga vähe aastaid alates minu üliõpilaspõlvest juba, kui ma ei ole kusagil idamaades viibinud enamasti igal aastal mitu korda ja ja sageli ka pikemalt, et noh, kuu või rohkem või mõnikord isegi kolm, kolm kuud ja mida aeg edasi, seda rohkem ma olen aru saanud tegelikult see, kus inimene konkreetselt viibib, et sellel ei olegi niivõrd suurt tähtsust võib-olla tõepoolest nii-öelda nõukogude ajal, kui meid vähemalt riigi riigipiirid kuidagi väga-väga piirasid siis oli see oluline, aga, aga tänapäeval, kus ütleme tegelikult pool elust peaaegu toimub mingis virtuaalses maailmas, eks ole üldse internetti ja ja arvuti arvuti vahendusel, siis ei oma üldse mingit tähtsust. See asu asukoht. Et ma võin öelda, et ma olen siin näiteks oma Maakri tänav vastustuudios või ateljees olen näiteks võin ka elada täiesti idamaises või, või budistlikus maailmas ja tegeleda kõikide nende asjadega, kohati isegi veel paremini kui ma seda saaksin teha, võib-olla kusagil ma ei tea, Butaani ühes väikeses mägikülas. Ja on see seotud ka kodumaa armastusega, see, mis sind siia Eestisse alati tagasi toob või oled sa ikkagi nii palju maailmakodanik, et kogu maailm ongi sinu kodu? Noh, see kõlab võib-olla kuidagi väga suureliselt ise iseenda kohta rääkida, et jah, ma olen maailmakodanik ja planeet maa. Ei, see ei ole kõla suureliselt, sest näiteks noh, mina võin konkreetselt öelda, et mina jään haigeks, kui ma väga kaua kusagil mujal olen, ma jään nagu mu hinge haigeks ja ma tahan tohutult tagasi Eestisse, et selles mõttes. Ma arvan, et võib-olla kõlab hoopis see suureliselt, et ma ütlen, et mina olen selline inimene, kes ei saa ilma Eestit ta täpselt täpselt samamoodi, ma arvan, võid sina öelda, et maailm on sinu kodu ja see ei ole suureliselt mõeldudega öeldud. Ma arvan, et minu jaoks on sellisel juhul ma formuleeriksin seda niimoodi, et et nii see ida kui ka Eesti on minu jaoks mõlemad minu kodud ja, ja aga seda ma ei pea nii oluliseks, kus ma hetkel viibin. Isegi kui ma näiteks neli kuud olen Eestist ära või, või rohkem kusagil džunglis või kasvõi Antarktikas, mu süda on ikka kuidagi Eestiga seotud ja ma olen ikka tartlane kui tallinlane ja jaa, jaa. Tunnen ennast eestlasena ja noh, emakeel ja, ja see, kus sa oled kasvanud, kus sa oled hariduse saanud, seda ei saa minult ära võtta ja kui ma viibin ka hetkel mujal pikemalt, aga ei, minul näiteks seda tunnet ei ole, et ma pean nüüd kindlasti koju koju saama, ma võin kuude kaupa mujal ringi rännata. Füüsiline viibimine pole nii tähtis. Kas sa saad selle mujal viibimise ajal ennast ka koduasjadest selles mõttes eemal hoida, et sa näiteks ei ei, esimeses internetipunktis ei torma lugema eesti ajalehti, et sa aeg-ajalt näiteks ei, ei taha saada sõnumeid kelleltki kodust, et kuule, et, et nüüd meil juhtus see ja teine, et, et kas sa saad ennast ka Eesti asjadest läbi lõigata, eraldada selleks ajaks? Näiteks noh, just sellelt reisilt, kust ma äsja saabusin, ma. Ma võin kirjeldada näiteks minu sidet Eestiga. Kui ma augustikuus Eestist lahkusin, siis Frankfurdi lennu lennujaamas ma lülitasin mobla välja ja lülitasin selle sisse uuesti Frankfurdi lennujaamas, kui ma eelmise aasta lõpus nüüd siis ehk enam kui neli kuud hiljem tagasi tulin, nii et neli kuud oli minu mobiiltelefon välja lülitatud. Vabandage, sõbrad, kes mulle helistasid sel ajal. Ja, ja ainus sidevahend oli, oli satelliittelefon mida ma vist kolm neli korda kasutasin selle aja jooksul, aga seda ka pigem sellist, see noh, pigem ekstreemjuht juhtudel ja, ja omavahel, just et me olime kahe autoga, sõitsime kahe džiibiga sellel reisil, nii et omavahel põhiliselt suhtlesime. Nii et suhtleme, suhtlemist ei olnud võib-olla ainus nii-öelda hetk mul tekkis selline tunne, üks reisikaaslane, kes tuli poole reisi pealt, meile tõi, tõi kaasa kaks ajalehte. Ja et siis ma mõtlesin nii, nüüd tahaks, loeks hea meelega, mis Eestis toimub. Aga kui ma nägin nende ajalehtede esi, esikaasi ja mis olid nagu need nii-öelda kaane uudised, siis mul Igasugune isu Eesti uudistega tutvumiseks kadus nimelt kõige tähtsam sündmus, mis Eestis sel hetkel oli, see oli Edgar ja vilja Savisaare lahutusega seonduvad rahaasjad. Selge, aga nüüd veel enne kui me selle reisi juurde läheme, viimane selline. Noh, ma arvan, et ka praegu kohustuslik küsimus, et, et seesama Facebook'i konto, mille kaudu kõik sinu sõbrad oleksid saanud teada, kus sa viibid ja millises maailma punktis oleks pidanud kogu aeg vaikselt aru andma sellest, mida sa näed ja kuuled, on sul selline asi olemas? Ei, tore. Nii läheme nüüd reisi juurde. See reis algas augustis, kas nüüd vahetult enne aastavahetust luua sina ja sinu kaaslased seda reisi planeerisite? Tavaliselt nii ulatusliku reisi jaoks, mis on mitte ainult seetõttu nagu ulatuslik või, või suur. Et ta kestab neli kuud või rohkem. Aga suur ettevõtmine selles mõttes, et ikkagi hõlmab näiteks kuutteist või isegi rohkemat riiki. Et sinna tuleb Eestist eelnevalt saata kohapeale autod näiteks põhja jää mere äärde, Alaska põhjarannikule ja, ja kõik see ettevalmistus ütleme laias laastus aasta on see ettevalmistav periood alates ideest, kuni siis teostamiseni idee on sinu oma. Ei, ma ei julgeks nii nii-öelda reisimisreisimisseid, ideed kui niisugused on ju üldised ja need on noh. Ei saa isegi öelda, et see oleks kellelegi ühe või kahe inimese idee, aga meil kongressi sealt tekkis selle reisi mõte, kui me kolm aastat tagasi käisime sellisel ekspeditsioonil või reisil, mille nimi oli siiditee tuur 2007 ja kui me olime sealt tagasi tulnud Eestisse, siis mõtlesime noh, mõne aasta pärast võiks teha midagi vähemalt sama ägedat, vähemalt sama ulatuslikku. Mis see võiks siis olla, kas Aafrika? Ei, et võiks teha ameerika mööda suures osas mööda pan-Ameerika trassi, aga võimaluse korral sealt nii-öelda ikkagi väga palju kõrvalepõikeid tehes siis alates Põhja-Jäämere äärest kuni Lõuna-Ameerika tipuni isegi veelgi enam sinna saare lõunatipuni saar, mille nimi on siis tulema. Ja siis mõtlesime, et aga võib-olla me sellega ei piirduks, et sealt on võimalik laevaga sõita veel üle Drake'i väina Antarktikasse ja, ja lõpetada ikkagi oma reis Antarktise mandril. Nii et see tekkis pigem selle seltskonna poolt, kes käisid siiditee tuuril. Aga konkreetselt nagu sellesse reisi initsiatiivgrupi lõpuks jäid, kolm inimest, on need kolm, kes tegid meie reisi algusest lõpuni nüüd kaasa siis Aivo spid, spitsonok, kelle ülesanne reisil oli siis kogu asi videosse salvestada eelkõige ja sellest hiljem siis kokku panna mõned telesaated siis üks meie nii-öelda reisikaaslastest, kes kogu asja otsast lõpuni läbi tegi, oli veel Tiina Jokinen. Tema ülesanne reisil oli siis ette ette valmistada kõik kogu organisatoorne pool. Ja minu roll seisnes siis marsruudi kokkupanekus ja noh, niimoodi ajalise ajagraafiku tegemises Del käisid seal nii-öelda vahetus liikmed, kõik need, kes jälgivad näiteks Nordea seilamist, teavad, et Tättele Matverele käivad vahetusmehed ja, ja ka ka need inimesed, kes maailma sõitnud džiipidega on alati kasutanud sellist vahetusmeeste võimalust. Kas need inimesed, kes teiega kaasas käisid, erinevaid etappe läbisid, kas need olid läbi hoolika sõela valitud tuttavad või juhuslikud või, või kuidas te seda tegite? Kuna see ei olnud niisugune, ütleme kommertsiaalne äri äriprojekt, mingisuguse reisibüroo poolt korraldatud noh, sellisel juhul võib-olla oleks pandud ajalehte kuulutus ja hästi kõrge hind, et kasumit teenida. Jaa jaa. Et mida rohkem tulijaid, seda parem on. Meie eesmärk oli täiesti täiesti teine. Eel eelkõige olid jah, kõik kas need, kellega me olime juba varem kusagil koos koos reisinud või siis tuttavad või äärmisel juhul tuttava tuttavad. Muidugi eelistatud oli meesterahvad, need, kes autot oskavad juhtida või kelle erialaks on näiteks meditsiin või, või midagi niisugust. Ja muidugi ka selles mõttes oli ta tõepoolest mingisugune sõel. Nendelt inimestelt ikkagi eeldati kõigilt kõigilt füüsilist vastupidavust, eriti ranged nõudmised on Antarktika osas, kuhu ei saa noh, näiteks südameprobleemidega või siis kopsuprobleemidega inimesed ja nii edasi ja nii edasi. Ka ikkagi tegelikult on päris raske leida sellist meeskonda, kes võiks ennast kodust töölt perekonnast lahti rebida neljaks, viieks kuuks ja kogu selle reisi läbida. Seetõttu jah, ka meie puhul oli ainult kolm inimest kes sõitsid läbi siis Alaska põhjarannikult kuni Antarktika, nii ja ülejäänud olid no nimetame tinglikult vahetus liikmed. Ja kokku oli kahes džiibis meil kaheksa kohta, nagu ma ütlesin, kolm kes sõitsid kogu reisi, siis ühe, ühe koha peal hoidsime kas noh, kuigi see ei olnud alati täis pool aega. Seda ei kasutatud, aga üks koht vähemalt oli alati autos kohaliku, kas siis turvamehe või ihukaitsja, tõlgi või teejuhi jaoks, aga siis neli kohta veel oli siis vahetus reisijate jaoks ja neid vahetus reisijaid oli kokku vist, kus kusagil ma ei tea, 14 15. Kuulajad tervitavad kõrvu ja ma tõesti ilmselt pean seda küsima, et ega see ju kõik ei ole üldse mitte odav lõbu neli kuud kodust ära olla, sõita nii kaugel. Teid aitasid sponsoreid. Ma saan aru selle reisi jooksul, muidu see lihtsalt ei ole võimalik. Ilmselt. No ma pean, peaksin täpsustama, tähendab niisuguseid sponsoreid, kes oleks nüüd rahapakki ulatanud dollari pakkijad, võtke, minge, sõitke nüüd. Selliseid meil meil ei olnud, aga ega me ka ei otsinud neid küll, aga poolest oleks peaaegu võimatu niisugust reisi korraldada. Vähemalt selle seltskonna poolt, kes meil oli nii-öelda päris omal kulul oma omade riskidega. Tõepoolest jah, meil olid niisugused abilised nagu näiteks Toyota andis meile kaks džiipi tasuta pooleks aastaks kasutada. Mis isegi spetsiaalselt teie jaoks ümber ehitati? Ta oli väga-väga jah, ehitati ümber küll ma ei tea, kui paljud raadiokuulajad saavad sellest aru. Ma isegi vaevalt sellest taipan, ma olen asja autoasjanduses niisugune üsnagi üsnagi tume noh, näiteks sildade tuulutusava Nad viidi kõrgemale siis nõndanimetatud kängururauad pandi ette küljele sellised turva torud siis karteri alla sellised metallkilbid, et auto alt viga ei saaks spetsiaalsed rehvid, raadioside katuseboksid ja nii edasi ja nii edasi, aga siis veel klaasid kaeti turvakilega, et kui aken peaks sisse löödama kas tahtlikult või kogemata, et noh et see sõit oleks ka jah, palju turvalisem. Nii et autod muidugi kõige tähtsam, siis spordiriietuse tagas meile Salomon ja Sportland näiteks spetsiaalsed numbrid, meil ei olnud mingi näiteks viis, kaheksa, neli c SF või midagi, meil oli üks auto, oli sous üks tähendab nende lõuna üks, teine oli noos üks põhiüks ja selle, need numbrid meile siis tegi Eesti maanteeamet, Elisa tagas meile satelliittelefoni. Side ja kindlust, kindlustas väga soodsatel tingimustel firma RSA ja, ja nii edasi, mille eest me oleme muidugi kõikidele neile nimetatutele äärmiselt äärmiselt tänulikud. Sa juba ütlesid, et autot ehitati turvalisteks ja, ja kui ma selle äraoleku ja selle reisi peale mõtlen, siis ma saan aru, et see tõesti on seotud väga suurte riskidega, mitte ainult terviseriskidega, aga ka te võite autodega teha tohutult suuri õnnetusi, te võite jääda ütleme, klimaatilistes tingimustes, mis on lihtsalt ka keerulised ja rasked. Kas hirm on niisugune tunne, mis selle reisi jooksul sind aeg-ajalt külastas? Vot hirm on selline asi, mis mõnedele inimestele meeldib. Ja, ja mõned teised inimesed lähevad täiesti endast välja ja võib-olla tahavad katkestada reisi või, või neile meeldib olla hästi-hästi turvalistes kohtades, turvalistes piirkondades, turvalisel ajal. Ei ole muidugi asi, millega uhkustada ja see on mõnes mõttes isegi ma ütleks, niisugune võib-olla negatiivne joon näiteks ka minus endas, mulle meeldib, kui on mingisugune kerge hirm muidugi teatud mõistlikkuse piires ei, ei tasu ju riskida ülemääraselt kas või noh, näiteks sõda iseenesest on noh, see ei ole kunagi hea või alati. See on üks, üks hirmus asi, kui inimesed ei saa või riigid ei zoomi asju muidu aetud kui sõjateel. Aga näiteks näiteks mulle pakkus näiteks väga näiteks Aasias mingit isegi pinget läbida neid sõjapiirkondi, näha seda, seda, seda kõrvalt kui, kuigi endalegi tundub natukene nagu ajuvaba täiesti, et, et minna nüüd läbi rindejoone kusagil. Näiteks Ameerikas õnneks sõda ei olnud, aga seal on teistsugused riskid. Esiteks mis on klimaatilisest ja niisuguste ilmastiku ja muude looduslike asjadega seotud, noh näiteks Mehhikos, üleujutused kahjuks seisa läbi raadiomikrofoni näidata ühtki ühtki pilti meil siin praegu laual just on, on fotod, kus on, kus on näha Mehhikos kuidas v v tase on nii kõrge, et ainult majade katused paistavad välja, teed on ära ära uhutud ja see vesi teinekord tõuseb nii, nii kiiresti. Ja siis tuleb sealt nii-öelda maanteelt kõrvale sõita, kusagile mägedesse off offroadi sõita. Kuidas see võib kinni jääda? Need on kõik sellised. Jah. Aga tegelikult need on sellised kergemat sorti asjadega midagi ikkagi väga juhtuda ei saanud, halvimal juhul sa istud kuskil mudas kinni, aga noh, vaevalt et midagi juhtub. Aga mis hirmus hirm? Ka hullemad asjad on, et teatavasti Mehhiko mõned piirkonnad Kesk-Ameerikas, eelkõige Guatemala samuti kohati on tuuras juba lõuna pool, siis Kolumbia mõned piirkonnad ka Peruus kus on väga kõrge kuritegevuse tase. Ja noh, neid näiteks Me konsulteerisime enne meie hea sõbra Raido rüütliga, kes ütles, et näiteks ka nemad, kui nad Rolling Rolling Estonians nüanssidega sõitsid sõitsid ümber maailma. Näiteks Kolumbiasse nad autosid ikkagi ei viinud, neile tundus riskitase noh, niivõrd kõrge ja noh, andis ka nõu, kuidas käituda, noh, põhiline trikk on ikkagi vist see, et noh, mingid mehed panevad tõkkepuu tee peale, ette. Sõidad, sõidad sinna nagu lähedale, näed küll juba võib-olla et need ei ole õiged mehed seal kinni pidada, pööravad otsa ringi, aga buss kuskil kilomeeter tagapool on juba samast seltskonnast teised lasknud teise tõkkepuu kinni. Sa ei saa sealt välja. Et mida teha, kuidas käituda, noh, Raido Rüütel näiteks ütles, et et nendes riskipiirkondades tasuks ülikiiresti sõita, et see risk, et sa maksad liikluse, liikluspolitsei selle kiiruse ületamise eest trahvi, see on siiski väike karistus. Et, et alati ikkagi uurida, tehakse juba ette teatatud, teatakse, et need inimesed tulevad need 2000 autot näiteks tulevad Need, võtame kinni, aga sõitsite siis kiiresti. No teatud piirkondades jah, sõitsime aga noh, näiteks üks d mille, mille kohta meie teejuht ütles, et ta keeldub meiega kaasa minemast, et kui me tõesti tahame sinna minna, et Guatemalas kavandasime oma marsruuti, nii et et Osab seda teekonda läks tõesti läbi sellise piirkonna, mis on selliste noh, nagu narkomaffia või narkoparunite kontrolli all. Ta ütles, et me ei tohi sinna minna. Et see on ülisuur risk ja noh, siis kuulasime tema tema sõna, sõitsime ringi ja järgmisel hommikul loeme ajalehest ajalehe esikaanel on need 13 mehhiklast nii-öelda jätsid oma elu sinna. Et selles mõttes need hoiatused olid väga õiged ja väga hea, et meil niisugune teejuht oli, et me ei läinud noh, kes teab, ega võimalik, ega poleks midagi juhtunud. Aga seal on selline selline asi per Peruus me siiski kohati jah, viibisime sellistes kohtades kus noh, iga hetk oli selline tunne, et kas nüüd juhtub midagi või või ei, muide, Kolumbia, mille, mille kohta Ta on võib-olla selline levinud arvamused väga kuritegelik maa. Ma pean ütlema, et Kolumbia ja muide ka Nicaragua on need maad, kus on nii-öelda kord majja majja saadud, et meie tundsime ennast seal väga-väga turvaliselt ühes kohas küll Kolumbias raha peeti autotee peal kinni, aga see oli ka pigem selline viisakas noh, nii-öelda abi palumine, mitte mitte püssiga ähvardades ja maksime oma maksud ära ja muidugi ma ütleks, et et imelik küll, et et võib-olla kõige suurem niisugune oht on isegi selliste korruptiivset politsei, piirivalve ja tollitegelaste poolt mõnedes Kesk-Ameerika maades. See altkäemaksu nõudmine ähvardustega on kohati ikka päris päris tugev. Kui me läheme nüüd looduse juurde, seda kõike on ju ilmselgelt liiga palju. Me ei jõua seda oma tunniajase saatesse kuidagi mahutada. Aga, aga siiski, sa oled ilmas palju näinud, palju käinud mis olid need asjad, kui proovida nüüd seda teekonda silma eest läbi lasta, mis sind tõesti vapustasid? Võib-olla kui sa lubad ja kui see ei lähe liiga teemast kõrvale, ma loetlesin kõigepealt need riigid, mida me läbisime, siis on raadio kuulajatel ka. Muidu on see jutt niisugune ebamäärane nad kinni meenustasime alas kast Põhja-Jäämere äärest. Edasi läbisime Kanadast Ta noh, võiks öelda, et mööda kaljumäestiku nii-öelda põhjast lõunasse alla siis Jon territori Alberta ja British Columbia osariigid edasi läbi USA. Siis Montana, kõigepealt siis Yellowstone'i, Colorado kanjon, Arizona, kõrbed, edasi, Mehhiko. Niimoodi diagonaalis läbisime umbes nii, et loodeosast alustasime ja siis kaguosas lõpetasime seal Yucatani poolsaare kandis edasi niisugused riigid nagu Beliis. Liisile järgnes Guatemala, El Salvador Hondurase, Nicaragua, Costa Rica, Panama bana maalt teatavasti korraks maantee katkeb, sealt ei ole võimalik Kolumbiasse saada siis väikese nihukese mere praamireisiga mis on alla 500 kilomeetri. Jõudsime Cartagena sadamasse Kolumbiasse Kolumbiast siis mööda andide aheliku lõuna poole. Järgnes Equador Peruu, Boliivia, Boliivias, Vaikse ookeani rannikule ja siis mööda Atacama kõrbet lõunasse, edasi jälle üle andide Argentiinasse. Ja siis tule maale ja tulemalt, siis saatsime autod tagasi. Kahe võib merekonteineriga Euroopasse ja ise istusime laeva nimega From ja sõitsime Antarktikasse. Niisugune meiereis oli aga mis nagu vääriks võib-olla kõige enam tähelepanu, noh, minu minu minu jaoks on alati niisugused natuke ekstreemsed sellised loodusolud alati nagu kõige-kõige võimsama mulje jätavad kindlasti Alaskal vääriks esiletõstmist kaljumäestik Andid mägedes siis muidugi need ekvatoriaalsetes, vihmametsad Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Ja kõige tipp absoluutselt kõige tipp, nojah, kõrbet ka veel vahepeal näiteks Arizonas ja siis Atacama. Aga absoluutselt kõige tipp oli minu jaoks Antarktika, see on nagu. No mulle mulle jätkus sõnu, ma ei oska nagu ennast väljendada. Üks meie reisikaaslastest Antarktika etapil oli minu hea kolleeg Bean'i Bean'i pianist Kristjan Randalu. Tema väljendas ennast niimoodi, ütles, et Peeter, et see ei ole võimalik. Et see ei ole planeet maa, et me oleme kusagil teisel planeedil, et see on midagi nii, nii erakordset. Nii et et Antarktika jättis minu jaoks nagu kõige sügavama, kõige sellise, võimsama, kõige vapustava mulje. Aga miks või kuidas nüüd sa pead sõnaosavuse mängu panema ja inimestele seletama? Kõigepealt mulle meeldib see tühjus, puutumatus, tühjus, näiteks kas või asustuse mõttes teatavasti Antarktikasse püsielanikkonda ei ole. Aasta läbi nii-öelda aastaringselt keskeltläbi väidetavalt on seal umbes 1000 inimest. Aga Antarktika pindala on ju või mitte, Antarktika seal on veelgi suurem. Aga ma mõtlen, et Antarktise mandri pindala on umbes 14 miljonit ruutkilomeetrit, see on umbes poolteist korda suurem kui Euroopas. Kui nüüd jaotaksime Euroopa peale 1000 inimest või 800 inimest ja noh, kui suur tõenäosus on, et sa sõidad mööda Euroopat täitsa kohtaksite kedagi? No see on nullilähedane, see see tõenäosus ja seetõttu kaant praktikas sa võid sõita kas mööda rannikut või minna maismaale või mitte, ainult et sa ei näe inimest, sa ei näe isegi inimtegevuse jälgi, sa näed ainult lund jääd rannas ääres, suveajal võib-olla kerged, niisugust mõnda üksikut maalaiku, mis ei ole lume all, sa näed kümneid ja kümneid tuhandeid pingviine. Hülgeid. Kalasid meres, aga inimest sa ei näe, et selles mõttes see tõesti võib-olla need Kristjan Randalu sõnad, et me oleme nagu teisel planeedil, et võib-olla meid tabaks ka sarnane, noh, kui me satume kuu peale, et me ei näe ka, et siin on, siin on, näed olnud ei ole kivi peale keegi kirjutanud või raiunud. Laen kusagile kirjutatud või noh, ei, ei ole. Et see on tohutult meeldiv, meeldiv tunne, et mingi selline igaviku lisuse tunne ja et maa peal on siiski selliseid puutumatuid kohti ja mul on tegelikult väga hea meel selle üle et kui veel aastaid-aastaid tagasi ei osatud nagu võib-olla sellele tähelepanu pöörata ja noh, ka isegi vaala ja hülgekütid, kes sattusid sinna Rann Antarg tikas rannikualadele või siis nendele saartele, mis jäävad ka sinna mandri lähed lähedusse. Et noh, nad, Jätsid ka endast päris palju koledat maha igasugust kolu ja ja, aga nüüd ikkagi selline inimeste teadlikkus keskkonnasäästlikkuse mõttes on ikkagi üsna üsna üsna kõrge. Noh, meie käisime näiteks Norral laevaga seal ja norralased, põhjamaalased on üldse sellised väga noh, keskkonnasäästlikud, et need nõuded, et sa ei tohi sinna midagi kaasa viia, et mingit seemet kas või puistata või isegi riided desinfitseeritakse, puhastatakse sinna mingisugune putukas mingi bakteri ei ei satuks ja. Ja mulle õudselt meeldib, et tõesti, Antarktika on ikkagi enamik piirkondi seal vähemalt. Väga puhas, kas sul on usku Peeter, et see näiteks on ka 10 aasta pärast nii et inimene oma ahnuses oma oma sellises joovad vastuses kõike allutada, kõike läbi nätsutada, et, et, et see kuidagi terve mõistus ja, ja selline kainus on siiski võidul ka 10 aasta pärast ja kõik see on nii või veel veel palju paremini. See küsimus on väga õigustatud, sest minugi eluaja jooksul ma olen käinud paljudes kohtades näiteks kusagil kusagil veel nii-öelda eelmisel sajandil eelmisel aastatuhandel kuskil näiteks kaheksakümnendatel aastatel ja nüüd üsna hiljuti ja ma näen, et mingi koht, mis oli selline ürgne ja puutumatu, et nüüd on kas ära lagastatud noh, lihtsalt prahti rämpsu täis või teine võimalus nii üle turistiseerunud, et mis on mõnes mõttes isegi noh, peaaegu et võrdne, et kui mingisse ürgses puutumatuse kohta on, on hotellid ehitatud, tšarterreisijad käivad seal. Okei, see on minu isiklik arvamus. Mulle see enamasti meeldi, aga Antarktikas raske raske öelda. Ma loodan vähemalt, et see puutumatus teatud määral säilib ja muidugi üks asi, mis selleks aitab kaasa see nõndanimetatud Antarktika triiti system. See on Antarktise kokkuleppesüsteem teen või mingi, mingid sellised dokumendid on vormistatud, millele on alla kirjutanud kus oli 46 või 47 riiki ja see vähemalt keelab igasuguse esiteks militaarse tegevuse sellel mandril, kuigi Argentiina on sellest ka korra üle astunud, tegi seal, ma ei tea mingid sõjalised õppused. Ja siis igasuguste maavarade kaevandamise ja minu teada see esialgu kehtib aastani 1000 või tähendab 2048. Nii et vähemalt lootust on selle ajani ikkagi kuidagi hoitakse seda ja ma olen kuulnud ka, et sellist noh, ütleme massturismi nagu püütakse ikkagi vältida sellele mandrile. Nii et et ma loodan, loodan parimat. Muidugi ausalt öeldes mul on ammu juba ammustest aegadest olnud selline unistused, saaks Antarktikasse sõita või lennata või kuidas iganes satub. Aga siis mul oli ikka selline tunne, et, et see on selline unistus, mis on enam-vähem võrdne sellega, et näiteks ma ütleks, et saaks kuu peal ära käia. Aga paraku jah, aeg on muutunud ja need on sellised asjad võimalikud. Kas oli selle reisi jooksul ka selline Antarktika elamuse antipood, et seal oli kõik nii puhas sõltumatu, kuidagi lootus säilis, et võib-olla me ei kaevagi endale lõplikult seda auku, mida me ju tegelikult kaevame. Et kas oli mingi riik, mingi rahvusma, ei tea, mõned indiaani suguharud, kelle puhul sa nägid sellist lõplikku hävingut, mida enam päästa ei saa. Vaatan niisuguse puutumatuse antipood oleks võib-olla selline tohutu lagastamine. Ma olen näinud muidugi sellist tohutut laga ja võiks öelda, lõputud prügilad, eks ole, mis on kilekott ja, ja plastikpudeleid täis Aasias väga palju küll Nepaalis, Indias ka Tiibeti teatud osades. Ameerika mandritel Me ei käinud väga sellistes piirkondades ja ühes kohas Mehhikos võib-olla ja ja ühes väikeses piirkonnas Kolumbias, aga üldiselt mitte, me liikusime selliseid suhteliselt väheasustatud piirkondi mööda, aga nüüd su küsimuse teine pool on see, et kas on mõnede indiaani suguharude või hõimudega või indiaanirahvastega midagi sellist, et ei ole nagu nagu tagasiteed tulevikku ei ole. Jah, seda võib-olla küll. Indiaanlaste olukorrast tervikuna rääkida on peaaegu võimatu, sest sest indiaanlased ei ole mitte üks, üks rahvas või rahvus või üks, üks hõim, see on nii-öelda tinglikult ja pealegi ekslikult antud nimetus tõlgete poolt Ameerika päriselanike kohta ja neid rahvaid ja kes räägivad väga erinevaid keeli, kellel on väga erinevad kultuurid olnud, neid on tohutult, et palju nii põhja kui Lõuna-Ameerikas ja nende olukord on väga erinevad riigiti. Paikkonniti. Jah, suhteliselt sellise nii-öelda masendava mulje jätsid sellised indiaani ja eskimo. Elan elanikud nii Alaskal kui Kanadas. Esiteks noh, ütleme niimoodi, et, et sellist, algset sellist autentset elu, nagu nad on elanud, võib olla aastasadu need inimesed ja võib-olla isegi aastatuhandeid seda enam ei ole. Ja niisugusse kaasaegsesse normaalsesse lääne ühiskonda suur osa nendest põlisasukatest ei ole suutnud nagu siseneda ja kas nemad ei ole suutnud või lihtsalt neid ei ole ka sinna vastu võetud. Ja enamik selliseid noh, näost on ju näha, kes on nagu päriselanik, kes on valge, kes on Ameerikas kas sisserännanud varem või hiljem. Ühesõnaga need põliselanikud, enamasti sa näed, nad on noh, täiesti niisugune põhjakiht enamasti purjus. Nii et nad on põhja põhjajoonud USA-s. Kuigi suur osa indiaanlasi elab ka siiski reservaatides, nii nagu kanadaski USA-s oli ka siiski palju positiivsemaid selliseid hetki. Sellised hõimud, rahvad näiteks Arizona osariigis nagu nagu hopid hopi, indiaanlased ja Nacho indiaanlased, nendel on paljud küll neist on unustanud oma emakeele, räägivad inglise keelt või hispaania keelt, aga siiski niisugust rahvusliku eneseteadvuse tõusu on märgata ka mõned rituaalid, mida juba, mis on nagu ununenud. Neid kuidagi püütakse nagu taas ellu ellu äratada ja meilgi õnnestus viibida väga mitmetel rituaalidel, kus noh ma ei tea, šamaan seda sõna, nemad küll ei, ei armasta kasutada, aga noh, meil on kõige paremini selge. Me nimetame shamas romaaniks erinevates indiaanikeeltes on see ametimehest teiste nimedega inglise keeles mõnikord meditsiin, Männa öeldakse šamaanid, kuidas viisid läbi selliseid tervendamise protseduure või, või, või, või, või mingisugust, otsisid sidet teispoolse maailmaga. See oli kõik väga-väga põnev ja, ja see, noh, ühesõnaga see asi elab ja näiteks hoppide puhul me nägime koguni rituaali, kus osalesid just see oli mingi naiste naiste rituaal, kus osales umbes 150, ülejäänud 200 naist, noh, niisugune võimas üritus nendes noh, kõik loomanahad ja suled ja kõik see, mida me, nii nagu me indiaanlased kujutame, aga enamikes kohtades on tõesti indiaanlased. Nad käivad teksapükstes ringi, räägivad mobiiltelefoniga, aga siis veel lõuna, Ameerika seal on, muidugi on riike ja piirkondi, kus näiteks, eks ole, joa indiaanlased ehk inkad näiteks Peruus, Ecuadoris, Boliivia on, eks ole, täiesti noh, indiaani elanikkond on selle riigi täiesti niisugune täisvereline. Osa nii et isegi isegi kõrgetes riigiametites või president näiteks võib-olla indiaanlane valitud, aga jällegi läheme edasi Tshiilis või Argentiinas Argentiina tulema, seal on noh, põhimõtteliselt kogu indiaani elanikkond on tapetud mitte nende vanade, üksnes vallutajate poolt 16. sajandil, vaid isegi nii-öelda lõpp oli 19. 20. sajandil, keda ei tapetud, seda tapsid eurooplaste poolt kaasa toodud nakkushaigused, nagu rõuged, läkaköha, leetrid ja nii edasi. Mida sa inimesena õppisid sellel sellel pikal reisil, sa muutusid kindlasti selle nelja kuu jooksul see mees, kes läks kunagi augustis lennuki peale, ei olnud ju enam see mees, kes nüüd tagasi tuli. Vaata, kui ma oleksin käinud esimest korda ütleme, niisugusel natuke eksootilisel või ka pisut ekstreemsel reisil, siis oleks see muutus kindlasti rohkem märgatav, aga, aga ma arvan, et juba minu eas. Ma olen niisugune aastakümneid armastanud reisisid. Et siis võib-olla iga niisugune käik lisab väikese piisakese noh, et ma ei, ma ei saanud öelda, et ma oleksin täiesti teine inimene, nüüd peale seda konkreetset Ameerikas või Antarktikas või Arktikas käiku. Seda ehk kindlasti mitte. Aga võib-olla see selles maa ehk leidsin rohkem kinnitust ja, ja veendumust kui kunagi oli, noh, see on ilmselt kuidagi eelarvamustega seotud ja võib-olla ka koolikoolis õppinud Dust kuidagi niimoodi meelde meelde jäänud. Et on olemas erinevad rassid, et on olemas mustanahalised ja eurooplased ja aasialased ja siis indiaanlased ja Austraalia aborigeenid veel ja et siis mida rohkem ma sõidan kusagil ringi ja puutun kokku erinevate inimestega, seda rohkem nagu tajun seda, et tegelikult ikkagi jah, et noh, kindlasti on rahvused ja rassid olemas erinevad keeled ja erinevad kultuurid. Aga et see liik homo sapiens et see on ikkagi üks, et me meis kõigis on mingi üks üks alge ja, ja on teatud asju, millest saavad ikkagi kõik inimesed absoluutselt ühtemoodi aru ja noh, need on niisugused asjad, et kasvõi kui suure tuleb inimene vastu, et et mingi asi, kas silmadest võin või, või mingist kehahoiakust või hääletoonist peegeldub ükskõik mis keeles ta sulle ütleb, sa saad aru, kas ta suhtub sinusse hästi või halvasti ja et noh, et kas on pigem selline nagu armastuse tunne või, või, või vahend mingi vaenulik, mis tunne see on kuidagi väga hästi arusaadav, seetõttu jah, ma ütleksin, et et homo sapiens on ikkagi üks ja, ja rassid ja rahvad, rahvused, rahvad, need on selline nagu teisejärguline, sekundaarne. Mis edasi saab kas kahe-kolme aasta pärast või äkki juba varem midagi umbes sama pika, umbes sama võimast ega see oli kindlasti reisimise seisu nüüd ära ei kadunud selle reisiga, pigem vastupidi. Raske öelda, ma ei, ma ei julge, ei, ära ei kadunud kindlasti. Aga raske öelda, mis tuleb kahe-kolme aasta pärast, noh, kui kui nüüd tahaks jätkata seda niisugustoto matkaauto ekspeditsiooni liini, siis kui aasia nagu suures osas läbi sõidetud Ameerika mandril ka, et siis Aafrika võiks olla üks selline. Aga aga samas on selline tunne, et et põhimõtteliselt selliseid autoreise võib teha ka ka hiljem, aga mul on väga niisugune suur soov ikkagi käia kusagil kõrg kõrgmägedes veel mõnedes mõnedes piirkondades, võib-olla Pamiiris, Himaalajas. Et selline tunne on, et võib olla võib-olla need reisid, niisugused võib-olla mägede tippudes käimised ja kõrgmägedes käimised tuleks ära teha, ütleme ikkagi mingisuguses noh, ma ei saa öelda noores eas enam, sest ma ei olegi enam nii noor. Kui sa tunned, et sul on seda jõudu, et sa saaksid sellega No ma ei tea, ma loodan praegu esialgu veel jahil, aga ei, ei ole. Patt oleks, oleks nuri nuriseda. Jah, sellised asjad on mulle suhteliselt võõrad nagu mägihaigus või, või merehaigus mida paljud põevad, noh, eriti näiteks sõites Antarktikasse red reiki Väinast, noh, seal on tohutu tuul seal Drake'i väina saladus. Et mul nagu sellist probleemi ei ole, aga siiski ma peaksin olema loll, kui ma ei vaataks mõnikord passi oma sünniaastat, neid asju ei saa lükata aega, kui sa oled 70 aastane, et need asjad tuleb ikkagi lähiaastatele planeerida, kui on plaanis näiteks kõrgmägedes käia. Sa lood muusikat, kas sa tõid sealt reisilt mõne sellise muusikaseemnega kaasa, et, et nüüd võib-olla on aeg natukene olla siin kodus ja lumehangede vahel muusikat teha? Sel korral ma pean ütlema, et mitte nii konkreetseid selliseid muusikalisi ideid ma ma sealt ei saanud, noh minu põhihuvi on ikkagi olnud alati kui eksootilistest maadest rääkida. Selline aasia ja aasia muusika näiteks Aasiast ma olen kuidagi alati tulnud nagu konkreetsemate muusikaliste ideedega. Seekord võib-olla see on selline üldisem inspiratsioon, inspiratsioon. Ma tegelikult püüdsin ka salvestada seal kõik võimalik rituaal rituaale, eriti just indiaani rituaale. Kahjuks juhtus nii, noh, ma ei hakka rääkima, mis, mismoodi aga minu nii-öelda niisugune elektrooniline, digitaalne salvestusseade jäi ja Ameerikas, nii et ma jäin sellest ilma ja kahjuks koos. Kõik need mälukaardid olid ka seal sees, nii et mul ei ole ühtegi salvestust. Aga aga ainus asi, mis jah, saate alguses rääkisime, et kas oli mingisugune side Eestiga ja ma vastasin sellele nii et seda sidet peaaegu ei olnud. Aga siiski ma ei saanud endale nii palju aega päriselt võtta, et ma nüüd päris nii mitu Kuud või nii pikka aega oleksin nagu täiesti väljaspool oma nii-öelda põhitööd. Mis milleks on helilooming minul ja mul oli ikka laptop arvuti kaasas ja ma komponeerisin ka seal, kuna mul, ma praegu kirjutan Est Stauratooriumit Lätis toimuvale vaimuliku muusikafestivalile. Ja see teos on koptikeelne, sest teatavasti on Egiptuse kunagi noh, nii-öelda ka kõnekeelena kasutusel olev keel, nii et seda koptikeelset teostma siis seal ka natuke kirjutasin, aga aga kahjuks ikkagi väga palju selles asjas edasi jõudnud. Kahjuks küll mitte selles mõttes, et, et seda kirjutamist takistas nii palju uusi muljeid, mis iga päev järjest peale peale tuli. Aga jah, mingi väike seos mul ikkagi nii-öelda pideva tööga, nagu säiliks ka seal. Ma läksin kuidagi hakkasin oma isiklikest asjadest Ei, aga ma seda küsisingi ja, ja tegelikult on selle muusikaloominguga vist ka nii, et need asjad ei peagi kohe pinnale tulema, et need, mis sa seal kogusid ja, ja mis salvestus sinusse. Sa ei saanud küll seda salvestusaparaati koju tagasi tuua, aga, aga sinu sees need salvestused ei kadunud. Seda seda, seda kindlasti. Seda ei saa keegi varastada ega ära võtta, nagu mulje jäidki. Suur aitäh, Peeter Vähi täna hommikul jutusaatesse tulemast. Viivika Ludvig aitas saate kokku panna, Margit Kilumets oli stuudios ja ma loodan, armsad kuulajad. Te kõik saite teha kaasa küll lühikese, aga siiski väga muljeterohke.